3-19-1825/50
|
Riigikohtu halduskolleegium |
16.03.2020 |
|
Kuna vaidlusalune hange korraldati kontsessioonilepingu sõlmimiseks, ei tulnud hankijal lähtuda põhjendamatult madala maksumuse kontrollimisel RHS §-s 115 sätestatust, vaid riigihanke alusdokumentidest (RHS § 16 lg 2 ja § 141 lg 1). (p 13)
Kui hankija pakkujalt juba pakkumuse maksumuse kohta selgitust küsis, algatas ta sellega, sõltumata pöördumise ajendist, pakkumuse maksumuse põhjendatuse kontrolli ning tal tuli pakkuja vastust ka sisuliselt hinnata. Euroopa Kohus on pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse hindamise kohta selgitanud, et regulatsiooni eesmärgiks on, vältimaks hankija meelevaldsust ja tagamaks ausat konkurentsi ettevõtjate vahel, et pakkumuste hindamisel toimuks hankija ja pakkuja vahel tegelik seisukohtade vahetus, et pakkuja saaks tõendada, et tema pakkumus on tõsiseltvõetav (Euroopa Kohtu otsused asjades C-568/13: Data Medical Service, p 48; C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p 29; ning liidetud asjades C-285/99 ja C-286/99: Impresa Lombardini, p 57). Kuigi Euroopa Kohus ei esitanud neid seisukohti kontsessioonimenetluse kontekstis, on samadest põhimõtetest kohane lähtuda ka praeguses asjas, arvestades riigihanke üldpõhimõtete, sh läbipaistvuse, kontrollitavuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldatavust kontsessioonimenetluses. (p 15)
Vt p 14 ja annotatsiooni RKHK otsusele asjas nr 3-3-1-50-15, p 21.
Kui hankija pakkujalt juba pakkumuse maksumuse kohta selgitust küsis, algatas ta sellega, sõltumata pöördumise ajendist, pakkumuse maksumuse põhjendatuse kontrolli ning tal tuli pakkuja vastust ka sisuliselt hinnata. Euroopa Kohus on pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse hindamise kohta selgitanud, et regulatsiooni eesmärgiks on, vältimaks hankija meelevaldsust ja tagamaks ausat konkurentsi ettevõtjate vahel, et pakkumuste hindamisel toimuks hankija ja pakkuja vahel tegelik seisukohtade vahetus, et pakkuja saaks tõendada, et tema pakkumus on tõsiseltvõetav (Euroopa Kohtu otsused asjades C-568/13: Data Medical Service, p 48; C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p 29; ning liidetud asjades C-285/99 ja C-286/99: Impresa Lombardini, p 57). Kuigi Euroopa Kohus ei esitanud neid seisukohti kontsessioonimenetluse kontekstis, on samadest põhimõtetest kohane lähtuda ka praeguses asjas, arvestades riigihanke üldpõhimõtete, sh läbipaistvuse, kontrollitavuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldatavust kontsessioonimenetluses. (p 15)
Praegusel juhul ei ole kohane lähtuda RKHK otsuses nr 3-19-1464/41 esitatud seisukohast, et hankemenetlus põhineb suurel määral pakkujate ühepoolsetel kinnitustel ja hankija võimalusel neid usaldada (otsuse p 16). Kui hankija on juba algatanud kontrolli, et kõrvaldada kahtlus pakkumuse maksumuse põhjendatuses, ei ole põhjendatud usaldada pakkuja kontrollimatut vastust hankija selgitusnõudele. Erinevalt riigiabi valdkonnast (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-15) on kohalikul omavalitsusel jäätmehoolduse valdkonnas piisav pädevus, et hinnata pakkuja väiteid sisuliselt. (p 17)
Vt p 14 ja annotatsiooni RKHK otsusele asjas nr 3-3-1-50-15, p 21.
Kui hankija pakkujalt juba pakkumuse maksumuse kohta selgitust küsis, algatas ta sellega, sõltumata pöördumise ajendist, pakkumuse maksumuse põhjendatuse kontrolli ning tal tuli pakkuja vastust ka sisuliselt hinnata. Euroopa Kohus on pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse hindamise kohta selgitanud, et regulatsiooni eesmärgiks on, vältimaks hankija meelevaldsust ja tagamaks ausat konkurentsi ettevõtjate vahel, et pakkumuste hindamisel toimuks hankija ja pakkuja vahel tegelik seisukohtade vahetus, et pakkuja saaks tõendada, et tema pakkumus on tõsiseltvõetav (Euroopa Kohtu otsused asjades C-568/13: Data Medical Service, p 48; C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p 29; ning liidetud asjades C-285/99 ja C-286/99: Impresa Lombardini, p 57). Kuigi Euroopa Kohus ei esitanud neid seisukohti kontsessioonimenetluse kontekstis, on samadest põhimõtetest kohane lähtuda ka praeguses asjas, arvestades riigihanke üldpõhimõtete, sh läbipaistvuse, kontrollitavuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldatavust kontsessioonimenetluses. (p 15)
Jäätmeveo valdkonnas ei ole hankijal pakkumuse maksumuse põhjenduste kontrollimisel laia hindamisruumi ning kohtud ei saa piirduda ilmselguse kriteeriumiga. Valdkonnas on oluline lähtuda põhimõttest, et saastaja maksab (vt KeÜS § 12). Lisaks lepingu täitmise võimatuse ja konkurentide kahjustamise ohtudele tuleb arvestada ohuga, et kui pakkumuse maksumus ei kata keskkonnanõuete täitmise kulusid, võivad need nõuded jääda täitmata. Jäätmehoolduse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne (KOKS § 6 lg 1), mille raames ta vastutab mh korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise eest (JäätS § 70, RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-14, p 19), ning ta peab seejuures tagama keskkonnanõuete järgimise. JäätS § 66 lg 5 kohaselt peab jäätmeveo teenustasu olema piisav, et katta jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis-, sulgemis- ja järelhoolduskulud ning jäätmete veo ja veo ettevalmistamisega seotud kulud. Kuigi JäätS ja KOV jäätmehoolduseeskirja nõuet ei ole kirja pandud hanke alusdokumentidesse, tuli sellest siiski lähtuda pakkumuse maksumuse põhjendatuse hindamisel. Keskkonnanõuete täitmise tagamise vajadust kontsessioonide puhul on rõhutatud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (põhjendused 55 ja 58). (p 16)
Praegusel juhul ei ole kohane lähtuda RKHK otsuses nr 3-19-1464/41 esitatud seisukohast, et hankemenetlus põhineb suurel määral pakkujate ühepoolsetel kinnitustel ja hankija võimalusel neid usaldada (otsuse p 16). Kui hankija on juba algatanud kontrolli, et kõrvaldada kahtlus pakkumuse maksumuse põhjendatuses, ei ole põhjendatud usaldada pakkuja kontrollimatut vastust hankija selgitusnõudele. Erinevalt riigiabi valdkonnast (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-15) on kohalikul omavalitsusel jäätmehoolduse valdkonnas piisav pädevus, et hinnata pakkuja väiteid sisuliselt. (p 17)
Iseenesest on Euroopa Kohtu praktika kohaselt RHS § 95 lg 4 p 4 alusel võimalik kõrvaldada ka pakkuja, kes on rikkunud konkurentsieeskirju, kusjuures rikkumine ei pea olema tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, vaid hankija võib rikkumise tuvastada mis tahes viisil, mida ta suudab tõendada (Euroopa Kohtu otsus asjas C-425/18: Consorzio Nazionale Servizi, p 32). Siiski on Euroopa Kohus konkurentsieeskirjade rikkumist pidanud võimalikuks kõrvaldamise aluseks eeskätt juhul, kui selle eest on karistatud rahatrahvi või rahalise karistusega (samas, p 33; otsus asjas C-470/13: Generali-Providencia Biztosító, p 35). Isegi kui rikkumine tuvastatakse, ei saa see automaatselt kaasa tuua ettevõtja hankemenetlusest kõrvaldamist, vaid lähtuda tuleb proportsionaalsuse põhimõttest (Consorzio Nazionale Servizi, p 34). Hankijal on isegi rikkumise tuvastamise korral lai kaalutlusruum. (p 20)
Jäätmeveo valdkonnas ei ole hankijal pakkumuse maksumuse põhjenduste kontrollimisel laia hindamisruumi ning kohtud ei saa piirduda ilmselguse kriteeriumiga. Valdkonnas on oluline lähtuda põhimõttest, et saastaja maksab (vt KeÜS § 12). Lisaks lepingu täitmise võimatuse ja konkurentide kahjustamise ohtudele tuleb arvestada ohuga, et kui pakkumuse maksumus ei kata keskkonnanõuete täitmise kulusid, võivad need nõuded jääda täitmata. Jäätmehoolduse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne (KOKS § 6 lg 1), mille raames ta vastutab mh korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise eest (JäätS § 70, RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-14, p 19), ning ta peab seejuures tagama keskkonnanõuete järgimise. JäätS § 66 lg 5 kohaselt peab jäätmeveo teenustasu olema piisav, et katta jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis-, sulgemis- ja järelhoolduskulud ning jäätmete veo ja veo ettevalmistamisega seotud kulud. Kuigi JäätS ja KOV jäätmehoolduseeskirja nõuet ei ole kirja pandud hanke alusdokumentidesse, tuli sellest siiski lähtuda pakkumuse maksumuse põhjendatuse hindamisel. Keskkonnanõuete täitmise tagamise vajadust kontsessioonide puhul on rõhutatud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (põhjendused 55 ja 58). (p 16)
Praegusel juhul ei ole kohane lähtuda RKHK otsuses nr 3-19-1464/41 esitatud seisukohast, et hankemenetlus põhineb suurel määral pakkujate ühepoolsetel kinnitustel ja hankija võimalusel neid usaldada (otsuse p 16). Kui hankija on juba algatanud kontrolli, et kõrvaldada kahtlus pakkumuse maksumuse põhjendatuses, ei ole põhjendatud usaldada pakkuja kontrollimatut vastust hankija selgitusnõudele. Erinevalt riigiabi valdkonnast (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-15) on kohalikul omavalitsusel jäätmehoolduse valdkonnas piisav pädevus, et hinnata pakkuja väiteid sisuliselt. (p 17)
|
| 3-3-1-39-12
|
Riigikohus |
05.11.2012 |
|
Hankelepingu tühisuse alused ei ole piiratud üksnes RHS § 69 lg tes 1 ja 11sätestatuga. Euroopa Kohtu praktikas kujundatud seisukohtade kohaselt, kui riigihanke korraldamisel on oluliselt rikutud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 49 ja 56, peab sellisele olulisele rikkumisele vastanduma tõhus kohtulik õiguskaitsevahend (vt otsus asjas nr 3-3-1-66-10, p 17). Ka õiguskaitsemeetme direktiivi kohaselt tuleb ebaseaduslikult sõlmitud otselepingud tunnistada tühiseks (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. a direktiivi 2007/66 põhjendused 13 ja 14). Kui tuvastatakse, et kontsessiooni andmisel on oluliselt rikutud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 49 ja 56 ning nendel põhinevat RHS § 3 ning RHS § 69 lg te 1 ega 11 alusel ei ole võimalik sellise lepingu tühisust tuvastada, siis tuleb kohtul kaaluda, kas jätta RHS § 4 lg 2 kohaldamata ning rakendada TsÜS § 87. Tühisuse saab tuvastada, kui riigihangete seaduse rikkumine toob kaasa tühisuse tuvastamise nõude esitaja õiguste rikkumise.
Vaidlusaluse lepingu kvalifitseerimisest (teenuse ja ehitustöö hankeleping, teenuse ja ehitustööde kontsessioon või mitte kumbki) sõltub, kas ja milliseid riigihangete seaduse sätteid tuli hankijal järgida (nt kas lepingu sõlmimise ajal kehtinud RHS § 16 lg t 5 ja RHS 5. peatükki või RHS § 17 lg t 3 ja RHS § 3 või mitte kumbagi). Kui RHS nõudeid pole järgitud, tuleb otsustada, kas esinevad lepingu tühisuse alused või mitte. Kuna kohtuasja juures ei ole vaidlusalust lepingut, ei ole võimalik seda kvalifitseerida ega anda õiguslikku hinnangut, kas ja millist riigihangete seaduse menetluskorda tuli lepingu sõlmimisel kohaldada. Seega oleks kohtutel tulnud vaidlustatud leping nõuda kohtuasja juurde ja anda seejärel lepingule õiguslik kvalifikatsioon.
RHS § 10 lõige 3 sätestab hankija mõiste võrgustikega seotud valdkondades ja see põhineb direktiivi 2004/17 (nn sektoripõhine direktiiv) art 2 lg 2 määratlusel. Direktiivi 2004/18 (nn ülddirektiiv) ei kohaldata hankelepingute suhtes, mis on sõlmitud direktiivi 2004/17 alusel ühe või mitme sektoripõhise direktiivi art-tes 3–7 nimetatud tegevusalaga tegelevate tellivate asutuste poolt ja nende tegevuste sooritamiseks.
Kuna tegemist on isikuga direktiivi 2004/17 art 2 lg 2 mõttes ja ta tegeleb meresadamateenuse või muu terminaliteenusega sama direktiivi art 7 mõttes, siis on hankija määratlemisel asjassepuutuvaks siseriiklikuks regulatsiooniks RHS § 10 lg 3 ja § 89. Kui vaidlusalune leping hõlmab asja ostmist või ehitustööd ülddirektiivi mõttes, siis ei pruugi isiku tegevus enam olla reguleeritud sektoripõhise direktiiviga, vaid see võib olla allutatud ülddirektiivile. Sellises olukorras osutub oluliseks küsimus, kas teenuse või ehitustöö tellimisel on isik hankija RHS § 10 lg 1 p 6 ja § 10 lg 2 mõttes.
Vaidlusaluses lepingus kokkulepitu viitab sellele, et lisaks hoonestusõiguse seadmisele osutab üks lepingupool meresadamateenust või muud terminaliteenust ning on kohustatud välja ehitama terminali ja tagama selle säilimise. Sellisel juhul võivad lisaks isiku kasuks hoonestusõiguse seadmisele olla lepingu esemeks ka teenused ja ehitustööd. Euroopa Kohtu praktika kohaselt kui tegemist on segalepinguga, mille erinevad osad on hanketeate kohaselt lahutamatult seotud ja moodustavad jagamatu terviku, tuleb tehingut selle õiguslikuks kvalifitseerimiseks vaadelda ühtse tervikuna. Hinnang tuleb anda nende õigusnormide alusel, mis reguleerivad selle lepingu peamiseks eesmärgiks või olulisimaks koostisosaks olevat lepinguosa.
Ka vaidlusaluse lepingu kvalifitseerimisest (teenuse ja ehitustöö hankeleping, teenuse ja ehitustööde kontsessioon või mitte kumbki) sõltub, kas ja milliseid riigihangete seaduse sätteid tuli hankijal järgida (nt kas lepingu sõlmimise ajal kehtinud RHS § 16 lg t 5 ja RHS 5. peatükki või RHS § 17 lg t 3 ja RHS § 3 või mitte kumbagi). Kui RHS nõudeid pole järgitud, tuleb otsustada, kas esinevad lepingu tühisuse alused või mitte. Kuna kohtuasja juures ei ole vaidlusalust lepingut, ei ole võimalik seda kvalifitseerida ega anda õiguslikku hinnangut, kas ja millist riigihangete seaduse menetluskorda tuli lepingu sõlmimisel kohaldada. Seega oleks kohtutel tulnud vaidlustatud leping nõuda kohtuasja juurde ja anda seejärel lepingule õiguslik kvalifikatsioon.
Poolte kujundusõiguse kasutamine ei ole määrav selle eristamiseks, kas sõlmitav leping kuulub riigihangete seaduse ja hankedirektiivide reguleerimisalasse. Oluline on tehingu tegelik sisu, lepingu ese ja küsimus, kas tegemist on hankijaga. Euroopa Kohtu praktikas on märgitud, et teenuste riigihankelepingu ja teenuste kontsessiooni erinevus seisneb teenuste osutamise eest saadavas tasus. Teenuste riigihankelepingu puhul maksab hankija tasu otse teenuseosutajale. Teenuste kontsessiooni puhul seisneb tasu teenuste osutamise eest kas ainult õiguses realiseerida seda teenust või sellises õiguses koos tasuga.
Teenuste kontsessiooni tuvastamiseks on vaja veel, et kontsessionäärile on täielikult või vähemalt suures osas üle kandnud teenust osutades tekkiv risk. Selleks on turul esinev ettenägematu risk, näiteks teiste ettevõtjate tekitatud konkurents, teenuste pakkumise ja nõudluse tasakaalustamatus, tasuma kohustatud isikute maksejõuetus; risk, et sissetulekud ei kata teenuse osutamise kulusid, või teenuse osutamata jätmise korral tekkinud kahju eest vastutamisega seotud risk. Lepingu liigitamisel riigihankelepinguks või teenuste kontsessioonilepinguks ei ole olulised teenuse halva korraldamise või ettevõtja valimisel tehtud hindamisveaga seotud riskid, sest need ei ole kummagi lepingu puhul vältimatud. Siiski, kui teenuseosutaja tasu tuleb vaid kolmandatelt isikutelt, piisab kontsessioonisuhte määratlemiseks, kui hankija poolt üle antud risk on väga väike. Näiteks on Euroopa Kohus pakkujale riski ülemineku küsimuse lahendamisel tuginenud konkreetsetele lepinguklauslitele ja arvestanud siseriiklikku õigust.
Vaidlustuskomisjonis oli vaidluse esemeks lepingu tühisuse tuvastamine ja ka kohtumenetluses on vaidluse esemeks sama lepingu tühisuse tuvastamine. Seega toimub kohtumenetluses vaidlus sama eseme üle mis vaidlustuskomisjonis. Kui pool või kolmas isik esitab kaebuse halduskohtule, siis kohtumenetluse ajal vaidlustuskomisjoni otsus ei jõustu (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-38-11, p 10, ja määrus asjas nr 3-3-1-39-11, p 13). RHS § 127 lg 41 mõttega ei oleks kooskõlas, kui vaidlustuskomisjoni otsus jõustuks olukorras, kus kohtumenetlus sama vaidluse eseme üle, mis oli ka vaidlustusmenetluse esemeks, kestab.
|
| 3-3-1-27-10
|
Riigikohus |
03.11.2010 |
|
See hind, mille lõpptarbija soojusenergia eest tasub, sõltub tõepoolest sellest, millise hinnaga toodetud energia on võrguettevõtjale realiseeritud. Sellisest seosest ei tulene aga piisavat põhjendatud huvi selleks, et vaidlustada soojatootja suhtes kohaldatavaid soojusenergia piirhindu. Riigikohtu halduskolleegium on sarnaseid õigussuhteid käsitlevas 5. aprilli 2010. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-7-10 leidnud, et soojatootja poolt vastavas võrgupiirkonnas soojuse müügi faktist ning sellega seonduvast kohustusest mitte ületada piirhinda ei muutu vastavate võlaõiguslike suhete subjektid piirhinda kooskõlastava haldusakti adressaatideks. Kolleegium jääb sellele seisukohale ka käesolevas asjas.
Piirhinna kehtestamine iseenesest ei määra tarbijale osutatava teenuse lõplikku hinda, vaid määrab üksnes selle hinna maksimaalse suuruse. Piirhinna kehtestamisest ei tulene teenuse osutajale õigust müüa teenust piirhinnaga. Konkreetsele tarbijale müüdava soojusenergia hinnale ja seeläbi ka tarbija õigustele ja kohustustele võib piirhinna kooskõlastamisel olla üksnes kaudne mõju ning see avaldub läbi võlaõigusliku suhte.
Soojusenergia ostu-müügilepingu alusel kujunenud õigussuhted on eraõiguslikud. Lepinguga määratakse ka müüdava soojusenergia hind ning tarbitud soojusenergia eest tasumine. Kujunenud õigussuhteid soojusenergia tootmisel, jaotamisel ja müümisel võib käsitada kui kontsessioonisuhteid, kus avalik-õiguslik suhe kujuneb tegevusloa väljastanud riigiorgani ja võrguettevõtte vahel. Sellise avalik-õigusliku suhte raamides toimub ka piirhindade kooskõlastamine. Võrguettevõte osutab teenust vahetutele tarbijatele aga eraõiguslikes suhetes. Eraõiguslikes suhetes saab tarbija kaitsta oma õigusi, sealhulgas vaidlustada ebamõistlikku hinda, tsiviilkohtumenetluse korras.
Soojusenergia ostu-müügilepingu alusel kujunenud õigussuhted on eraõiguslikud. Lepinguga määratakse ka müüdava soojusenergia hind ning tarbitud soojusenergia eest tasumine. Kujunenud õigussuhteid soojusenergia tootmisel, jaotamisel ja müümisel võib käsitada kui kontsessioonisuhteid, kus avalik-õiguslik suhe kujuneb tegevusloa väljastanud riigiorgani ja võrguettevõtte vahel. Sellise avalik-õigusliku suhte raamides toimub ka piirhindade kooskõlastamine. Võrguettevõte osutab teenust vahetutele tarbijatele aga eraõiguslikes suhetes.
|
| 3-3-1-66-10
|
Riigikohus |
27.10.2010 |
|
Vaidlusaluse lepinguga on kohalik omavalitsus andnud äriühingule õiguse võtta kolmandatelt isikutelt tasu ja äriühing võtnud üle teenuse osutamisega seotud riski. Seetõttu saab kohaliku omavalitsuse ja äriühingu vahelist suhet pidada kontsessioonisuhteks. Teenuste kontsessiooni andmisel lähtub hankija riigihangete seaduse esimeses peatükis sätestatud nõuetest, eelkõige RHS §-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtetest (RHS § 17 lg 4).
Euroopa Kohtu praktika kohaselt kui riigihange ei kuulu riigihankeid käsitlevate Euroopa Liidu direktiivide kohaldamisalasse, peab hankija järgima Euroopa Ühenduse asutamislepingu aluspõhimõtteid, eeskätt art-d 43 ja 49 (Euroopa Liidu toimimise lepingu art-d 49 ja 56) (Euroopa Kohtu 07.12.2000 otsus kohtuasjas C-324/98: Telaustria ja Telefonadress, EKL 2000, lk I-10745, p-d 60 ja 61; 13.10.2005 otsus kohtuasjas C-458/03: Parking Brixen, EKL 2005, lk I-08585, p-d 46-48; 09.09.2010 otsus kohtuasjas C-64/08: kriminaalasi Ernst Engelmanni vastu, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, p 49). Kuni 15-aastase kestusega kontsessioonide andmine takistab või isegi keelab teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjate vabaduste, mis on tagatud asutamislepingu art-tega 43 ja 49, kasutamist ning kujutab seega endast nende vabaduste kasutamise piirangut (Euroopa Kohtu 09.03.2006 otsus kohtuasjas C-323/03: Komisjon vs. Hispaania, EKL 2006, lk I 2161, p 44; eespool märgitud otsus Engelmanni kohta, p 46).
Kui otselepingu sõlmimisega rikuti oluliselt Euroopa Ühenduse asutamislepingu art-d 43 ja 49 ja RHS § 17 lg-t 4 ja § 3, siis Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole sellise lepingu kehtimajäämine lubatud. Vastasel korral ei ole tagatud, et kohalik omavalitsus viiks läbi uue menetluse, mis vastaks nii RHS §-le 3 kui ka asutamislepingu art-tele 43 ja 49, vaid rikkumine jätkuks kogu lepingu kehtivuse jooksul ja tõhusad kohtulikud õiguskaitsevahendid puuduksid.
Vaidlusaluse lepinguga on kohalik omavalitsus andnud äriühingule õiguse võtta kolmandatelt isikutelt tasu ja äriühing võtnud üle teenuse osutamisega seotud riski. Seetõttu saab kohaliku omavalitsuse ja äriühingu vahelist suhet pidada kontsessioonisuhteks. Teenuste kontsessiooni andmisel lähtub hankija riigihangete seaduse esimeses peatükis sätestatud nõuetest, eelkõige RHS §-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtetest (RHS § 17 lg 4).
Euroopa Kohtu praktika kohaselt kui riigihange ei kuulu riigihankeid käsitlevate Euroopa Liidu direktiivide kohaldamisalasse, peab hankija järgima Euroopa Ühenduse asutamislepingu aluspõhimõtteid, eeskätt art-d 43 ja 49 (Euroopa Liidu toimimise lepingu art-d 49 ja 56) (Euroopa Kohtu 07.12.2000 otsus kohtuasjas C-324/98: Telaustria ja Telefonadress, EKL 2000, lk I-10745, p-d 60 ja 61; 13.10.2005 otsus kohtuasjas C-458/03: Parking Brixen, EKL 2005, lk I-08585, p-d 46-48; 09.09.2010 otsus kohtuasjas C-64/08: kriminaalasi Ernst Engelmanni vastu, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, p 49). Kuni 15-aastase kestusega kontsessioonide andmine takistab või isegi keelab teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjate vabaduste, mis on tagatud asutamislepingu art-tega 43 ja 49, kasutamist ning kujutab seega endast nende vabaduste kasutamise piirangut (Euroopa Kohtu 09.03.2006 otsus kohtuasjas C-323/03: Komisjon vs. Hispaania, EKL 2006, lk I 2161, p 44; eespool märgitud otsus Engelmanni kohta, p 46).
Kui otselepingu sõlmimisega rikuti oluliselt Euroopa Ühenduse asutamislepingu art-d 43 ja 49 ja RHS § 17 lg-t 4 ja § 3, siis Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole sellise lepingu kehtimajäämine lubatud. Vastasel korral ei ole tagatud, et kohalik omavalitsus viiks läbi uue menetluse, mis vastaks nii RHS §-le 3 kui ka asutamislepingu art-tele 43 ja 49, vaid rikkumine jätkuks kogu lepingu kehtivuse jooksul ja tõhusad kohtulikud õiguskaitsevahendid puuduksid.
Euroopa Kohtu praktika kohaselt kui riigihange ei kuulu riigihankeid käsitlevate Euroopa Liidu direktiivide kohaldamisalasse, peab hankija järgima Euroopa Ühenduse asutamislepingu aluspõhimõtteid, eeskätt art-d 43 ja 49 (Euroopa Liidu toimimise lepingu art-d 49 ja 56) (Euroopa Kohtu 07.12.2000 otsus kohtuasjas C-324/98: Telaustria ja Telefonadress, EKL 2000, lk I-10745, p-d 60 ja 61; 13.10.2005 otsus kohtuasjas C-458/03: Parking Brixen, EKL 2005, lk I-08585, p-d 46-48; 09.09.2010 otsus kohtuasjas C-64/08: kriminaalasi Ernst Engelmanni vastu, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, p 49). Kuni 15-aastase kestusega kontsessioonide andmine takistab või isegi keelab teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjate vabaduste, mis on tagatud asutamislepingu art-tega 43 ja 49, kasutamist ning kujutab seega endast nende vabaduste kasutamise piirangut (Euroopa Kohtu 09.03.2006 otsus kohtuasjas C-323/03: Komisjon vs. Hispaania, EKL 2006, lk I 2161, p 44; eespool märgitud otsus Engelmanni kohta, p 46).
Kui otselepingu sõlmimisega rikuti oluliselt Euroopa Ühenduse asutamislepingu art-d 43 ja 49 ja RHS § 17 lg-t 4 ja § 3, siis Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole sellise lepingu kehtimajäämine lubatud. Vastasel korral ei ole tagatud, et kohalik omavalitsus viiks läbi uue menetluse, mis vastaks nii RHS §-le 3 kui ka asutamislepingu art-tele 43 ja 49, vaid rikkumine jätkuks kogu lepingu kehtivuse jooksul ja tõhusad kohtulikud õiguskaitsevahendid puuduksid.
|
| 3-3-1-7-10
|
Riigikohus |
05.04.2010 |
|
Kuigi soojusettevõtja müüb kontsessioonisuhete alusel vastavas võrgupiirkonnas soojust ning ta on seotud kohustusega mitte ületada piirhinda, ei muuda see asjaolu vastavate võlaõiguslike suhete subjekte piirhinda kooskõlastava haldusakti adressaatideks. Korraldusel soojusenergia piirhinna kooskõlastamise kohta puudub vahetu mõju konkreetse soojatarbija õigustele ja kohustustele, sest piirhind ei määra konkreetse lepingu järgset hinda. Piirhinna kooskõlastamisel võib konkreetsele tarbijale müüdava soojusenergia hinnale ja seeläbi ka tarbija õigustele ja kohustustele olla üksnes kaudne mõju ning ka see saab avalduda üksnes läbi võlaõigusliku suhte.
Haldusakti ja õigustloova akti eristamine kehtiva õiguse ja halduspraktika pinnalt võib olla problemaatiline. Kohaliku omavalitsuse korraldus, millega kehtestatakse müüdava soojuse piirhind, antakse kohaliku omavalitsuse ja soojusettevõtja vahelise avalik-õigusliku suhte raamides. Sellise aktiga reguleeritakse konkreetset üksikjuhtumit ning korraldusel on vahetu mõju selle adressaadile. Oma iseloomult on korraldus müüdava soojuse piirhinna kehtestamise kohta haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses. Selline korraldus on halduskohtus vaidlustatav.
Kuigi soojusettevõtja müüb kontsessioonisuhete alusel vastavas võrgupiirkonnas soojust ning ta on seotud kohustusega mitte ületada piirhinda, ei muuda see asjaolu vastavate võlaõiguslike suhete subjekte piirhinda kooskõlastava haldusakti adressaatideks. Korraldusel soojusenergia piirhinna kooskõlastamise kohta puudub vahetu mõju konkreetse soojatarbija õigustele ja kohustustele, sest piirhind ei määra konkreetse lepingu järgset hinda. Piirhinna kooskõlastamisel võib konkreetsele tarbijale müüdava soojusenergia hinnale ja seeläbi ka tarbija õigustele ja kohustustele olla üksnes kaudne mõju ning ka see saab avalduda üksnes läbi võlaõigusliku suhte.
|
Facebook
Twitter