/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-45-12 PDF Riigikohus 28.11.2012
Riik osaleb halduskohtumenetluses vastustajaks oleva haldusorgani kaudu. Käesolevas asjas on vastustajaks hankijana maavalitsus, kelle kahte otsustust on vaidlustatud. Kuna maavalitsusel ei olnud halduskohtumenetluses riigilõivu tasumise kohustust, siis tuleb tasutud riigilõiv maavalitsusele tagastada.
Pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamine ja kvalifitseerimata jätmine on eraldi otsustused, mis tuginevad erinevatele eeldustele ning mille õiguslikud tagajärjed on samuti erinevad. Seetõttu ei ole hankemenetlusest kõrvaldamise alus pakkuja kvalifitseerimata jätmise aluseks ega põhjenduseks. Hankemenetlusest saab kõrvaldada pakkuja, keda on või kelle seaduslikku esindajat on kriminaal- või väärteomenetluses karistatud muu hulgas riigihangete nõuete rikkumise või ametialase või maksualase süüteo toimepanemise eest ning kelle karistusandmed pole karistusregistrist kustutatud või kelle karistus on tema elu- või asukohariigi õigusaktide alusel kehtiv. Praegusel juhul ei ole see teokoosseis täidetud, kuna ettevõtte või selle seadusliku esindaja karistatus on isikuga lahutamatult seotud staatus ega ole seetõttu õigusjärgluse korras ettevõtte osa omandajale üleantav ega ülekantav.
Hankija võib kvalifitseerimise tingimustele vastavuse kontrollimiseks nõuda andmeid pakkuja kogemuse kohta vastavate teenuste osutamiseks. Riigihangete seaduse normid ei võimalda teha järeldust, et ettevõtte osa üleminekul ei ole kogemuse üleminek võimalik ning sellele ei saa hankemenetluses kvalifitseerimistingimuste täitmise tõendamisel tugineda. Kui õiguseelneja varasemale kogemusele tuginemise oleks hankemenetluses keelatud, siis oleks see käsitatav konkurentsi olulise piiranguna, mis peaks selgelt olema sätestatud riigihangete seaduses. Vastavasisulist keeldu riigihangete seadus ei sätesta. Euroopa Kohtu praktikas on leitud, et ettevõtte ülemineku tõendamisel on otsustavaks üleantava majandusüksuse identiteeti säilimine. Üksuse identiteedi üleminekul arvestatavad asjaolud on asjakohased ka kogemusele tuginemise võimalikkuse tuvastamisel. Kogemuse ülemineku kindlakstegemiseks tuleb selgitada välja, kas majandusüksuse identiteet läks üle. Varasemale kogemusele on võimalik tugineda, kui üle läks ka oluline osa personalist, oskusteabest, tehnikast, mis võimaldab eeldada riigihankemenetluses osaleva ettevõtte võimekust täita hankelepingus sätestatavaid kohustusi.
Täitmiseks on kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Haldusakti õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine. Pakkumuste edukaks tunnistamise otsused tuginevad pakkujate kvalifitseerimise või nende kvalifitseerimata jätmise otsustele kui haldusaktidele. Hankelepingu sõlmimise järel ei ole hankija korraldust, millega jäeti kaebaja kvalifitseerimata, võimalik tühistada ja selle kehtivust kõrvaldada. Seega võib hankija pakkumuste edukaks tunnistamise korraldus tugineda õigusvastasele, kuid kehtivale haldusaktile. Käesoleval juhul ei muuda pakkumuste edukaks tunnistamise korraldust õigusvastaseks asjaolu, et see tugineb õigusvastasele, kuid kehtivale haldusaktile. Sellest hoolimata on kaebajal õigus taotleda ebaõige kvalifitseerimata jätmisega seoses tekkida võinud kahju hüvitamist. Pakkumuste edukaks tunnistamise korralduse lahutamatuks osaks on pakkumuste hindamise lehed, millest nähtub, millistele alustele vastavad edukaks tunnistamise otsustused tuginevad.
Riigikohtu praktikas on rõhutanud, et kuigi RHS § 127 lg st 41 tulenevalt ei jõustu vaidlustuskomisjoni otsus kohtumenetluse ajal, kui pool või kolmas isik esitab kaebuse halduskohtule, ei ole hankija otsuse tühistamine kohtumenetluses piisav lugemaks vaidlustuskomisjoni otsust RHS § 127 lg 41 alusel mittejõustunuks. Õigusselguse huvides tuleb kaebuse esemeks olev vaidlustuskomisjoni otsus kohtuotsuse resolutsioonis selgesõnaliselt tühistada (vt määrus asjas nr 3-3-1-38-11, p 10; määrus asjas nr 3-3-1-39-11, p 13; otsus asjas nr 3-3-1-2-12, p 21). See põhimõte on kohaldatav ka vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamisel.
3-3-1-39-12 PDF Riigikohus 05.11.2012
Hankelepingu tühisuse alused ei ole piiratud üksnes RHS § 69 lg tes 1 ja 11sätestatuga. Euroopa Kohtu praktikas kujundatud seisukohtade kohaselt, kui riigihanke korraldamisel on oluliselt rikutud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 49 ja 56, peab sellisele olulisele rikkumisele vastanduma tõhus kohtulik õiguskaitsevahend (vt otsus asjas nr 3-3-1-66-10, p 17). Ka õiguskaitsemeetme direktiivi kohaselt tuleb ebaseaduslikult sõlmitud otselepingud tunnistada tühiseks (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. a direktiivi 2007/66 põhjendused 13 ja 14). Kui tuvastatakse, et kontsessiooni andmisel on oluliselt rikutud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 49 ja 56 ning nendel põhinevat RHS § 3 ning RHS § 69 lg te 1 ega 11 alusel ei ole võimalik sellise lepingu tühisust tuvastada, siis tuleb kohtul kaaluda, kas jätta RHS § 4 lg 2 kohaldamata ning rakendada TsÜS § 87. Tühisuse saab tuvastada, kui riigihangete seaduse rikkumine toob kaasa tühisuse tuvastamise nõude esitaja õiguste rikkumise.
Vaidlusaluse lepingu kvalifitseerimisest (teenuse ja ehitustöö hankeleping, teenuse ja ehitustööde kontsessioon või mitte kumbki) sõltub, kas ja milliseid riigihangete seaduse sätteid tuli hankijal järgida (nt kas lepingu sõlmimise ajal kehtinud RHS § 16 lg t 5 ja RHS 5. peatükki või RHS § 17 lg t 3 ja RHS § 3 või mitte kumbagi). Kui RHS nõudeid pole järgitud, tuleb otsustada, kas esinevad lepingu tühisuse alused või mitte. Kuna kohtuasja juures ei ole vaidlusalust lepingut, ei ole võimalik seda kvalifitseerida ega anda õiguslikku hinnangut, kas ja millist riigihangete seaduse menetluskorda tuli lepingu sõlmimisel kohaldada. Seega oleks kohtutel tulnud vaidlustatud leping nõuda kohtuasja juurde ja anda seejärel lepingule õiguslik kvalifikatsioon.
RHS § 10 lõige 3 sätestab hankija mõiste võrgustikega seotud valdkondades ja see põhineb direktiivi 2004/17 (nn sektoripõhine direktiiv) art 2 lg 2 määratlusel. Direktiivi 2004/18 (nn ülddirektiiv) ei kohaldata hankelepingute suhtes, mis on sõlmitud direktiivi 2004/17 alusel ühe või mitme sektoripõhise direktiivi art-tes 3–7 nimetatud tegevusalaga tegelevate tellivate asutuste poolt ja nende tegevuste sooritamiseks. Kuna tegemist on isikuga direktiivi 2004/17 art 2 lg 2 mõttes ja ta tegeleb meresadamateenuse või muu terminaliteenusega sama direktiivi art 7 mõttes, siis on hankija määratlemisel asjassepuutuvaks siseriiklikuks regulatsiooniks RHS § 10 lg 3 ja § 89. Kui vaidlusalune leping hõlmab asja ostmist või ehitustööd ülddirektiivi mõttes, siis ei pruugi isiku tegevus enam olla reguleeritud sektoripõhise direktiiviga, vaid see võib olla allutatud ülddirektiivile. Sellises olukorras osutub oluliseks küsimus, kas teenuse või ehitustöö tellimisel on isik hankija RHS § 10 lg 1 p 6 ja § 10 lg 2 mõttes.
Vaidlusaluses lepingus kokkulepitu viitab sellele, et lisaks hoonestusõiguse seadmisele osutab üks lepingupool meresadamateenust või muud terminaliteenust ning on kohustatud välja ehitama terminali ja tagama selle säilimise. Sellisel juhul võivad lisaks isiku kasuks hoonestusõiguse seadmisele olla lepingu esemeks ka teenused ja ehitustööd. Euroopa Kohtu praktika kohaselt kui tegemist on segalepinguga, mille erinevad osad on hanketeate kohaselt lahutamatult seotud ja moodustavad jagamatu terviku, tuleb tehingut selle õiguslikuks kvalifitseerimiseks vaadelda ühtse tervikuna. Hinnang tuleb anda nende õigusnormide alusel, mis reguleerivad selle lepingu peamiseks eesmärgiks või olulisimaks koostisosaks olevat lepinguosa. Ka vaidlusaluse lepingu kvalifitseerimisest (teenuse ja ehitustöö hankeleping, teenuse ja ehitustööde kontsessioon või mitte kumbki) sõltub, kas ja milliseid riigihangete seaduse sätteid tuli hankijal järgida (nt kas lepingu sõlmimise ajal kehtinud RHS § 16 lg t 5 ja RHS 5. peatükki või RHS § 17 lg t 3 ja RHS § 3 või mitte kumbagi). Kui RHS nõudeid pole järgitud, tuleb otsustada, kas esinevad lepingu tühisuse alused või mitte. Kuna kohtuasja juures ei ole vaidlusalust lepingut, ei ole võimalik seda kvalifitseerida ega anda õiguslikku hinnangut, kas ja millist riigihangete seaduse menetluskorda tuli lepingu sõlmimisel kohaldada. Seega oleks kohtutel tulnud vaidlustatud leping nõuda kohtuasja juurde ja anda seejärel lepingule õiguslik kvalifikatsioon.
Poolte kujundusõiguse kasutamine ei ole määrav selle eristamiseks, kas sõlmitav leping kuulub riigihangete seaduse ja hankedirektiivide reguleerimisalasse. Oluline on tehingu tegelik sisu, lepingu ese ja küsimus, kas tegemist on hankijaga. Euroopa Kohtu praktikas on märgitud, et teenuste riigihankelepingu ja teenuste kontsessiooni erinevus seisneb teenuste osutamise eest saadavas tasus. Teenuste riigihankelepingu puhul maksab hankija tasu otse teenuseosutajale. Teenuste kontsessiooni puhul seisneb tasu teenuste osutamise eest kas ainult õiguses realiseerida seda teenust või sellises õiguses koos tasuga. Teenuste kontsessiooni tuvastamiseks on vaja veel, et kontsessionäärile on täielikult või vähemalt suures osas üle kandnud teenust osutades tekkiv risk. Selleks on turul esinev ettenägematu risk, näiteks teiste ettevõtjate tekitatud konkurents, teenuste pakkumise ja nõudluse tasakaalustamatus, tasuma kohustatud isikute maksejõuetus; risk, et sissetulekud ei kata teenuse osutamise kulusid, või teenuse osutamata jätmise korral tekkinud kahju eest vastutamisega seotud risk. Lepingu liigitamisel riigihankelepinguks või teenuste kontsessioonilepinguks ei ole olulised teenuse halva korraldamise või ettevõtja valimisel tehtud hindamisveaga seotud riskid, sest need ei ole kummagi lepingu puhul vältimatud. Siiski, kui teenuseosutaja tasu tuleb vaid kolmandatelt isikutelt, piisab kontsessioonisuhte määratlemiseks, kui hankija poolt üle antud risk on väga väike. Näiteks on Euroopa Kohus pakkujale riski ülemineku küsimuse lahendamisel tuginenud konkreetsetele lepinguklauslitele ja arvestanud siseriiklikku õigust.
Vaidlustuskomisjonis oli vaidluse esemeks lepingu tühisuse tuvastamine ja ka kohtumenetluses on vaidluse esemeks sama lepingu tühisuse tuvastamine. Seega toimub kohtumenetluses vaidlus sama eseme üle mis vaidlustuskomisjonis. Kui pool või kolmas isik esitab kaebuse halduskohtule, siis kohtumenetluse ajal vaidlustuskomisjoni otsus ei jõustu (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-38-11, p 10, ja määrus asjas nr 3-3-1-39-11, p 13). RHS § 127 lg 41 mõttega ei oleks kooskõlas, kui vaidlustuskomisjoni otsus jõustuks olukorras, kus kohtumenetlus sama vaidluse eseme üle, mis oli ka vaidlustusmenetluse esemeks, kestab.
3-3-1-2-12 PDF Riigikohus 22.02.2012
Kaebuses on taotletud, et kohus kohustaks Maksu ja tolliametit andma kassaatorile nõustumus hankelepingu sõlmimiseks. Tulenevalt RHS § 29 lg 3 p-st 6 ja riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 5 ei kohusta kolleegium käesolevas asjas MTA-d nõustumust andma, vaid kohustab MTA-d otsustama alates käesoleva otsuse jõustumisest 30 päeva jooksul, kas hankeleping kassaatoriga sõlmida või mitte.
Hankemenetluses tuleb eristada hankelepingu esemele ja hankes osalevale isikule esitatavaid tingimusi (vt ka Riigikohtu 16.11.2011 otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 26). Hankija koostatud tehnilises kirjelduses kirjeldatakse detailselt hankelepingu eset, nt selle omadusi, olulisi tunnuseid, tehnoloogiaid, kvaliteedi-, keskkonnakaitselisi nõudeid.
Hankemenetluses tuleb eristada hankelepingu esemele ja hankes osalevale isikule esitatavaid tingimusi (vt ka Riigikohtu 16.11.2011 otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 26). Pakkuja tehniline ja kutsealane pädevus näitab seda, kas pakkujal on piisav kohasuse aste, täitmaks hankelepingut nõuetekohaselt. Nõudeid pakkuja tehnilise ja kutsealase pädevuse kohta määratletakse hanketeates (RHS § 39 lg-d 1 ja 3, § 41 lg 1). Euroopa Kohus on märkinud, et kui hanketeade on sõnastatud selgelt, annab see kõigile potentsiaalsetele, piisavalt arukatele, kogenud ja mõistlikult hoolsatele pakkujatele objektiivse võimaluse luua endale konkreetne ettekujutus teostatavatest töödest ja nende tegemise kohast ning võimaluse koostada sellest lähtudes oma pakkumus. Ka direktiivi 2004/18 kohaselt tuleb pakkuja tehnilist ja kutsealast pädevust puudutavad miinimumnõuded märkida hanketeates. Läbi eeltoodu püütakse tagada hankemenetluse läbipaistvus ja pakkujate võrdne kohtlemin, kuna pakkujal on juba ilma hankedokumentidega tutvumata teada hankija nõudmised nii pakkujat puudutava kvalifikatsiooni kui ka hankelepingu eseme osas. Samuti võimaldab see näha ette õiguslikke tagajärgi kui pakkuja või hankelepingu ese ei vasta tingimustele. Hankemenetlus peab olema läbipaistev ja pakkujaid tuleb kohelda võrdselt. Seetõttu ei tohi üldjuhul siseriiklikul tasandil avaldatavates dokumentides olla hankes osalevate pakkujate kohta muud teavet kui see, mis on avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas.
Vaidlusalusel juhul oli tehnilises kirjelduses reguleeritud seda, kuidas tuleb osutada maksumärkide transporti ning selgesõnaliselt ette nähtud, et selle kohustuse täitmiseks võib kasutada teiste ettevõtjate teenuseid. Sellises olukorras ei saa teiste ettevõtjate teenuste kasutamist pidada allhankeks, kuna maksumärkide transporditeenus ei olnud hankeesemeks. Allhankega on tegemist vaid siis, kui vähemalt osa hangitavast teenusest osutatakse teise ettevõtja poolt. Igasuguste abitööde tegemine hankelepingu teostamisel ei ole allhange. Sellise juhul on õigusvastane pakkuja kvalifitseerimata jätmine RHS § 39 lg 3 alusel.
RHS § 39 lg 1 esimene lause sätestab hankija üldise kontrollikohustuse, selgitamaks välja, kas pakkuja vastab kvalifitseerimise tingimustele. Sama lõike teine lause reguleerib seda, millistele nõuetele peavad kvalifitseerimise tingimused vastama. Seevastu RHS § 39 lg 3 sätestab selle perioodi, mille jooksul on pakkujal õigus oma üldist kontrollikohustust teostada (s.o kogu hankemenetluse vältel). Samuti on nimetatud lõikes reguleeritud õiguslik tagajärg olukorra jaoks, kui pakkuja ei vasta hanketeates märgitud kvalifitseerimise tingimusele.
RHS § 127 lg-st 41 tulenevalt ei jõustu vaidlustuskomisjoni otsus kohtumenetluse ajal, kui pool või kolmas isik esitab kaebuse halduskohtule. Olukorras, kus vaidlustuskomisjon jättis vaidlustaja vaidlustuse rahuldamata ja hankija otsuse kehtetuks tunnistamata, kuid Riigikohus rahuldab kaebuse ja tühistab hankija otsuse, ei ole piisav lugeda vaidlustuskomisjoni otsus RHS § 127 lg 41 alusel mittejõustunuks. Õigusselguse huvides tuleb kaebuse esemeks olev vaidlustuskomisjoni otsus kohtuotsuse resolutsioonis selgesõnaliselt tühistada (vt ka Riigikohtu 09.06.2011 määrus asjas nr 3-3-1-38-11, p 10, ja 04.08.2011 määrus asjas nr 3-3-1-39-11, p 13). Kui vaidlustusmenetlus lõpeb seetõttu, et vaidlustus rahuldatakse ja hankija otsus tunnistatakse kehtetuks, mõistab vaidlustuskomisjon oma otsusega hankijalt vaidlustaja kasuks välja tema poolt vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivu (RHS § 126 lg 1 p 5 ja lg 6). Kuna käesolevas asjas kohtumenetluses vaidlustuse nõue sisuliselt rahuldatakse, tuleb hankijalt välja mõista vaidlustaja poolt vaidlustusmenetluses tasutud riigilõiv.
3-3-1-38-11 PDF Riigikohus 09.06.2011
Vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamise korral tuleb vältida edasisi vaidlusi ja kõrvaldada asja kohta tehtud lahendid, et nendes väljendatud seisukohad ei mõjutaks menetlusosaliste vahelisi õigussuhteid. Seetõttu ei ole HKMS § 24 lg 1 p 4 kohaldamisel õigusselguse tagamise seisukohalt piisav lugeda vaidlustuskomisjoni otsus RHS § 127 lg 41 alusel mittejõustunuks. Säärases olukorras tuleb kaebuse esemeks olev vaidlustuskomisjoni otsus kohtumääruse resolutsioonis selgesõnaliselt tühistada.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json