3-21-958/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
24.01.2024 |
|
Kui ATL järgi on alust liinikilomeetri maksumust muuta, kui vedaja tegelikud kulud on reaalselt muutunud, ei tohi liinikilomeetri maksumust vähendada pelgalt ühistranspordi hinnaindeksi vähenemisel, ilma et seda õigustaks vedaja tegelike kulude muutus. Liinikilomeetri maksumust ei või muuta rohkem, kui selle katab vedaja tegelike ja põhjendatud kulude muutus. (p d 13–14)
Vaidlusaluse lepingupunktiga sarnasest sättest ei tulene alust suurendada liinikilomeetri maksumust vedaja kulude ebaolulise suurenemise korral. Sama põhimõte kehib ka kulude vähenemisel. (p 17)
Kulude tegeliku vähenemise tingimus ei kehti tasu vähendamisel siis, kui vedaja jättis kasutamata võimaluse oma tegelikke kulusid vähendada põhjendamatutel ja temast endast sõltuvatel asjaoludel. Sellised asjaolud peab ära näitama tellija, kellel on ÜTS § 79 lg 2 ja lepingu järgi õigus nõuda sellekohaste andmete kontrollimiseks vedaja raamatupidamisdokumente. (p 18)
Kui suurendamiseks oleks korraga vaja nii piirmäära kasvu kui tegelike kulude vastavat suurenemist, ent vähendamiseks piisaks vaid piirmäära langemisest või kulude kuitahes marginaalsest vähenemisest, satuks ohtu hinnakujunduse vastavus ÜTS § 23 lg 2 esimesele lausele. Selle järgi peaks avaliku teenindamise lepingu täitmise eest makstavad tasud põhimõtteliselt katma avaliku liiniveo kulud. (p 19)
Riigihanke võitnud vedaja peab kandma mõistlikku riski, kuid kogu riski asetamine vedajale ei ole ATL alusel toimuva liiniveo puhul kooskõlas avalike ülesannete delegeerimise põhimõtetega. ÜTS § 23 lg-st 2 ei tulene, et ATL alusel makstavad tasud peavad eranditult ja automaatselt katma kõik liiniveo kulud. Euroopa Kohus on asjas Dobeles Autobusu Parks jt selgitanud, et liikmesriikide pädevatel asutustel on avaliku teenindamise lepingu puhul kaalutlusruum hüvitise mehhanismi kujundamisel ning riskide jaotus ei tohi olla ebaproportsionaalne (otsuse p-d 42, 44 ja 54; määruse 1370/2007, art 2a lg 1 teine lõik). Hankemenetlus tagab üldjuhul hanketingimuste proportsionaalsuse (Dobeles Autobusu Parks jt, p-d 56–58). Siiski ei saa jätta tähelepanuta, et vedaja suur risk, mida praktikas ei ole alati võimalik vältida ilmselgete alapakkumiste kõrvalejätmisega, võib ATL suhtes tähendada ühtlasi riski hankija ja reisijate huvide jaoks. (p 20)
Riigiabiga Euroopa Liidu toimimise lepingu art 107 mõttes on üldiselt tegemist, kui ettevõtjale tehakse valikuliselt ja eelist andvaid makseid riiklikest vahenditest (komisjoni teatis riigiabi mõiste kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, 2016/C 262/01, p 5), nt kasu, mida ettevõtja ei saaks tavalistes turutingimustes, sh kasu ilma piisava vastusoorituseta (teatis 2016/C 262/01, p 66; Euroopa Kohtu otsus asjas Hispaania vs. komisjon, C-342/96, p 41). Üldist majandushuvi pakkuva teenuse eest makstavat hüvitist on alust pidada riigiabiks siis, kui see ei vasta ühele neljast Altmarki kriteeriumist (Euroopa Kohtu otsused asjades CSTP Azienda, C-587/18 P, p 63; Pais Vasco jt, C-66/16 P ja C-69/16 P, p 48). Altmarki teise kriteeriumi järgi peavad tasu väljaarvutamise parameetrid olema objektiivsed või läbipaistvad ning kolmanda kriteeriumi järgi ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades selle kohustuse täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumit (teatis 2016/C 262/01, p 70; Altmark Trans, p-d 90 ja 92). (p 23)
Määruse 1370/2007 art 4 lg 1 p b alapunkti i kohaselt peavad avaliku teenindamise lepingud kehtestama eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil näitajad, mille põhjal hüvitis tuleb arvutada selliselt, et välditakse ülekompenseerimist. Komisjon on selgitanud, et selleks ei tule hüvitist arvutada konkreetse valemi alusel (komisjoni teatis Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes, 2012/C 8/02, p 55). Määruse 1370/2007 art 4 lg 1 p b alapunkt i ei tähenda, et tellijal ei tohi tasu muutumisel olla vähimatki otsustusruumi. Küll aga peavad kaalumisel arvestatavad asjaolud olema määratletud, objektiivsed ja läbipaistvad. Tegelikest ja põhjendatud kuludest ning mõistlikust kasumist lähtumine on üks tingimus, mis peab olema täidetud, et hüvitist ei saaks käsitada konkurentsi kahjustava või ähvardava soodustusena ning kokkuvõttes riigiabina (Altmark Trans, p 92). (p 24)
|
3-20-1150/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.05.2022 |
|
Mistahes hinnatingimuste muutmine lepingus ei ole lepingu üldise olemuse muutmine, kuigi muudatus võib seejuures olla oluline RHS § 123 lg 2 p-de 1 või 2 kohaselt. Hankelepingu olulise muutmisega on üldistatult alati tegemist, kui muudetakse lepingu tingimusi, mis on olulised oma sisu poolest (kvalitatiivselt), nt lepingutasu (vt EKo nr C-454/06: Pressetext, p 59). Sisult ebaolulised muudatused on lubatavad ilma lisatingimusteta, mh nende rahalist väärtust arvestamata (RHS § 123 lg 1 p 7). RHS § 123 lg 1 p 1 eesmärk seevastu on tunnistada lubatavaks just nimelt ka sisult olulised muudatused, mis siiski pole märkimisväärsed rahalise väärtuse seisukohast ehk kvantitatiivselt (de minimis muudatused; vrd Pressetext, p 61). Lisatingimusena ei tohi sellised muudatused tuua kaasa hankelepingu üldise olemuse muutmist. See aga on hoopis kolmas muudatuste kategooria, tähistades hankelepingu kõige põhimõttelisemaid muudatusi, nagu lepingu eseme muutmine. Selliseks muudatuseks võiks lugeda ka hankelepingu liigi muutmise (nt teenuselepingu muutmise kontsessiooniks).
Kohtute vea põhjuseks võib olla RHS § 123 lg 2 sõnastus, mille kohaselt on lepingu muudatus oluline, kui sellega muudetakse lepingu „üldist olemust“ märkimisväärselt. RHS § 123 lg-ga 2 üle võetud direktiivi 2014/24 (hankedirektiiv) art 72 lg 4 sellist seost ei loo. Seal on hankelepingu oluliseks muutmiseks loetud olukorrad, kus hankeleping muutub „olemuselt olulisel määral“. RHS § 123 lg 1 p-ga 1 üle võetud hankedirektiivi art 72 lg 2 teisest lausest nähtub, et lepingu olemuse oluline muutmine ei tähenda tingimata lepingu üldise olemuse muutmist. Niimoodi tuleb tõlgendada ka RHS § 123 lg 1 p 1 ja lg-t 2. Lepingu üldise olemuse muutmise all peetakse RHS § 123 lg 1 p 1 tähenduses seega silmas lepingu olemuse märksa ulatuslikumaid, läbivaid ja terviklikke, mitte mistahes muid sisulisi või lihtsalt silmatorkavaid muudatusi. (p-d 17–19)
RHS § 123 lg 1 p 1 ei välista riigihanke alusdokumentides sisaldunud lepingutingimuste muutmist. See säte teeb vähese rahalise väärtusega (de minimis) lepingumuudatuste puhul erandi RHS § 123 lg 2 p-ga 1 kaitstavast põhimõttest, et riigihankes osalemise tingimused peavad alusdokumentide kaudu olema võimalikele osalejatele ettenähtavad. RHS § 3 p-dest 1 ja 2 ning nendega üle võetud EL normidest ei tulene keeldu läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest vähemalgi määral taganeda. (p-d 20 ja 21)
Praeguses asjas ei võimaldanud RHS § 123 lg 1 p 1 avaliku teenindamise lepingut (ATL) muuta, sest ühistranspordikeskusel ei saanud tekkida veendumust, et lepingu väärtus ei kasva üle selles sättes lubatud määrade. Ei muudetud küll lepingu üldist olemust, kuid puudub võimalus kontrollida, kas muudatus jääb selles normis sätestatud kvantitatiivsetesse piiridesse. Kuna liinikilomeetri maksumuse muutmise taotlemisel on muudetud lepingu kohaselt määravad esmajoones vedaja tegelikud kulud ning tegelikud kulud ei ole usaldusväärselt prognoositavad, saaks ka lepingu muudatuse väärtusele anda täpse ja kindla hinnangu vaid tagantjärele, pärast lepingu kehtivusaja lõppemist. Tegelikkuses ei pruugi vastustaja liinikilomeetri maksumust üldse või vähemalt mitte igal perioodil maksimaalselt piirmäärani suurendada, sest seda ei pruugi toetada vedaja tegelikud kulud, riigieelarvest eraldatud vahendid või ministri kehtestatud kõrgeim hind (ÜTS § 31 lg 2 p 3 ja lg 4). Samas ei saa olla kindel, et lepingu kogumahu muutus jääb allapoole RHS § 14 lg-s 3 viidatud rahvusvahelist piirmäära. (p-d 29–34)
Ühistranspordiseadus võimaldas ühistranspordikeskustele halduslepinguga anda üle hankija pädevused avaliku teenindamise lepingute (ATL) sõlmimisel ning selliseks pädevuseks on RHS § 123 lg-st 1 tulenevalt ka lepingu muutmise pädevus. (p 23)
Käesolevas kohtuasjas tuleb eristada liinikilomeetri maksumust ja selle piirmäära, kusjuures piirmäära muutmine ei too kaasa vältimatut kohustust muuta liinikilomeetri maksumust (vrd RKHKo nr 3-19-312/25, p-d 24-25). Halduslepingust nähtuvalt oli sõidukilomeetri hinna ja piletihinna kehtestamise ainupädevus Maanteeametil. Samasugune vastustaja pädevus tuleneb õigupoolest juba ÜTS § 31 lg-st 4. Sellest sättest nähtub, et sõidukilomeetri hinna kehtestab bussiliikluses sõitjateveol maakonnaliinidel ühistranspordikeskuse ettepanekul Maanteeameti peadirektor käskkirjaga. Sellest sättest ei tulene Maanteeameti ainupädevust liinikilomeetri maksumuse piirmäära arvutamise valemi muutmiseks. ÜTS-st, ATL-st ega mujalt ei nähtu, et ATL-s kokkulepitud valemi alusel arvutatava liinikilomeetri maksumuse piirmäära suurendamine tooks automaatselt, st ilma Maanteeameti peadirektori käskkirjata kaasa liinikilomeetri maksumuse suurenemise või kohustaks Maanteeametit liinikilomeetri hinda tõstma. (p 27)
HMS § 104 ning RHS § 121 lg 1 p 1, lg 4 ja § 123 koosmõjust tulenevalt võib hankija teha HMS § 104 lg-s 2 sätestatud muutmisotsuse ka siis, kui hankelepingu muudatuse tühisust ei ole tuvastatud RHS-s sätestatud korras. See aga eeldab, et üksikisikust lepingupool oli hankelepingu muudatuse tegemisel selle õigusvastasusest teadlik või on täidetud mõni muu HMS § 104 lg-s 1 sätestatud tingimus. (p 38)
Tuginemaks HMS § 104 lg 1 tähenduses asjaolule, et teine lepingupool oli halduslepingu õigusvastasusest teadlik, tuleb haldusorganil esitada otsesed või kaudsed tõendid selle kohta, et teine lepingupool sai aru lepingu õigusvastasusest. Kaudseks tõendamiseks võib olla piisav see, et üksikisik oli teadlik asjaoludest, millest tuleb asjaomases valdkonnas tegutseval ettevõtjal selgete normide alusel vältimatult järeldada lepingu õigusvastasust. Piisav ei ole see, et ettevõtja oli teadlik asjaoludest, mis alles hoolikamal uurimisel või nõustaja abi kasutamisel oleks viidanud õigusvastasusele või oleks pidanud tekitama lepingu õiguspärasuses kahtluse. (p 38)
Hoolas ettevõtja peab hankelepingu muutmisel tegema mõistlikke pingutusi muudatuse õiguspärasuses veendumiseks. See kehtib ka siis, kui ettepanek lepingu muutmiseks tuleb haldusorganilt. Ainuüksi hoolsuskohustuse rikkumine ei anna samas haldusorganile alust avalik-õiguslikku hankelepingut HMS § 104 lg 2 alusel ühepoolselt muuta. Kui sellistel juhtudel kahjustab lepingu muutmine raskelt ülekaalukat avalikku huvi, on haldusorganil võimalik lepingut muuta või see lõpetada HMS § 102 lg 2 alusel sõltumata üksikisiku teadmisest. (p 39)
|
3-18-198/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.05.2022 |
|
Tõlgendades õiguslikku olukorda selliselt, et vastustaja ei ole kohustatud kaebajale sooduspileti ja täispileti hinnavahet hüvitama, on tulemuseks see, et osa vastustaja kehtestatud sõidusoodustusest jäetakse kaebaja kanda. (p 10.1)
ATL sõlmimise ajal kehtinud Narva Linnavolikogu 23. märtsi 2006. a määruse nr 10 (mis kehtestas sõidupileti hinnad ja sõidusoodustused) p-dest 1.2.1 ja 1.2.2 nähtub, et sõidusoodustuse pidi selleks õigustatud isikutele kompenseerima linnavalitsus. (p 10.2)
Kaebajal on õigus vastustajalt nõuda sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe hüvitamist eraldi ATL alusel makstavast toetusest ÜTS § 13 lg 1 p-s 10 alusel. (p 11)
Riigihanke tulemusena sõlmitud lepingu suhtes tuleb riigihanke tingimusi kohaldada tüüptingimustena, mida kahtluse korral tõlgendatakse kehtestaja ehk vastustaja kahjuks (vt RKTKo nr 2-18-10175/37, p 11). (p 10.2)
|
3-19-312/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.03.2022 |
|
Halduslepingu muutmisest keeldumine on haldusakt, sest sellega otsustatakse lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üle. (p 17)
HKMS § 197 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Ringkonnakohus ei saa tühistada halduskohtu otsust selles osas, mida pooled ei ole vaidlustanud. Sellises olukorras halduskohtu otsust tervikuna tühistades väljub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piiridest. (p 18)
Kõigi kulude põhjendatud muutumist tuleb hinnata kogumis ning ühe või mõne kulukomponendi suurenemine ei pea kokkuvõttes tooma kaasa liinikilomeetri maksumuse suurendamist, kui kaebaja kulud ei ole muude kulukomponentide vähenemise tõttu tervikuna suurenenud. Kuna küsimuse all on liinikilomeetri maksumus, tuleb vastustajal aluseks võtta kulu liinikilomeetri kohta, st tuvastada liinikilomeetri läbimiseks vajalike kulude kasv võrreldes eelmise perioodiga. (p 28)
|
3-18-1946/70
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.11.2021 |
|
HKTS § 3 lg 4 teise lause kohaselt eeldatakse haldusülesande täitmiseks volitamise korral, et tegemist on halduslepinguga, kui lepingust ei nähtu selgelt poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping. Avaliku teenindamise leping (ATL) on haldusülesande täitmiseks volitamise leping (vt RKHKo nr 3-13-481/183, p 14). (p 15)
VÕS § 196 lg-s 1 kirjeldatud olukorras võib eraisikust lepingupool ülesütlemise asemel esitada haldusorganile taotluse lepingu muutmiseks või lõpetamiseks. Avalik-õiguslikud suhted, isegi kui need kujundatakse lepinguliselt, ei pea rajanema poolte jaoks võrdsetel alustel. Eraisikust lepingupoole õiguste kaitse haldusorgani õigusvastase otsuse eest lepingu muutmise või lõpetamise taotluse lahendamisel tagavad halduskohtud. Seega puudus kaebaja kirjadel lepingut lõpetav toime sõltumata sellest, kas VÕS § 196 lg-s 1 sätestatud eeldused olid täidetud. (p 15)
See, et avaldus jäi HMS § 102 lg-st 4 tuleneva piirangu tõttu kaebaja soovitud õigusliku tagajärjeta, ei muuda avaldust lepingu rikkumiseks ega kohustuse täitmata jätmise teateks. Poolte erimeelsuse halduslepingu lõpetamise üle oleks vajaduse korral saanud lahendada kohtus. Vaidluse puhkemine lepingu ennetähtaegse ülesütlemise üle ei anna iseenesest kummalegi poolele alust lepingut üles öelda. Vastustaja võis eelnevale vaatamata praegusel juhul ATL-i erakorraliselt üles öelda VÕS § 196 lg-le 1 tuginedes, sest kaebaja oli vastustajale teatanud, et reisijatevedu võib lähiajal katkeda. Selline olukord sunnib ühistranspordikeskust astuma ilma viivituseta samme sõitjateveo tõrgeteta korraldamiseks (vrd HKTS § 12 lg 2 p 3). Ühistranspordikeskus jääb ühistranspordi korraldamise eest vastutavaks vaatamata reisijateveo ülesande üleandmisele (ÜTS § 15 lg 3). Arvestades, et lepingu lõpetamist taotles ka kaebaja, pole vastustajale põhjust ette heita, et ta valis võimalikest alternatiividest välja just lepingu ülesütlemise ja teise vedajaga uue otselepingu sõlmimise. (p-d 16-17)
Kolleegiumi hinnangul ei lepitud ATL-i p-s 9.6 kokku leppetrahvis VÕS § 158 lg 1 mõttes, sest selle sätte järgi on leppetrahv lepingu rikkumisega kaasnev kõrvalkohustus. ATL-i p 9.6 aga lepingu rikkumisega täitmistagatise realiseerimist ei seo. Tegemist on eriliigilise kõrvalkohustusega, mis pidi ühistranspordikeskuse riskide maandamiseks tagama vedaja põhikohustust, st kokkuvõttes avaliku ülesande tõrgeteta täitmist ja kallutama vedajat hoidma ära kõik temast sõltuvad asjaolud, mis võiksid viia lepingu ennetähtaegse lõpetamiseni. Tagatise käsitamine täiendava leppetrahvina viitab poolte tahtele kohaldada ATL-i p-le 9.6 tuginemisel leppetrahvi sätteid niivõrd, kui see pole vastuolus ATL-iga. Vastustaja ei pidanud täitmistagatise realiseerimiseks panema maksma kahjunõuet kaebaja vastu (VÕS § 161 lg 1). (p 20)
Vastustaja 1. oktoobri 2018. a teade on haldusakt täitmistagatise sissenõudmiseks. Teatise viimases lõigus on selge avaldus: „Eelnevat arvestades ei tagasta keskus Vedajale ATL täitmistagatist.“ See ei jäta mingit ruumi kaebaja esitatud tõlgendusele, et vastustaja pidi alles hakkama kaaluma täitmistagatise küsimust. (p 21)
Täitmistagatise sissenõudmine oli vigane. Esiteks lähtus vastustaja ekslikust arusaamast, et kaebaja on oma avaldusega lepingut rikkunud. Teiseks on vastustaja jätnud sisulise hinnanguta kaebaja esile toodud põhjused, mis kokkuvõttes viisid lepingu ülesütlemise tinginud olukorrani. Täitmistagatise sissenõudmisel jäi tuvastamata ja hindamata ning kaalumisel arvestamata, kuidas võis tasuta ühistranspordile üleminek ja aktsiisitõus tegelikult kaebaja majandustegevust mõjutada. Sedalaadi muutus ei pruukinud kaebajale olla mõistlikult ettenähtav. (p-d 23 ja 26)
Riigihanke võitnud vedaja peab üldjuhul kandma riski, et tema pakutud hind on realistlik. Ka hankelepingute, sh avaliku teenindamise lepingute puhul kehtib lepingu kohustuslikkuse (pacta sunt servanda) põhimõte, kuid HMS § 102 lg 4 ja riigihangete seaduse (RHS) § 123 teevad just sellest põhimõttest erandi. Olukorras, kus mõistlikult mitteettenähtavad uued asjaolud võivad haldusülesannet täitvale eraisikust lepingupoolele anda aluse taotleda lepingu lõpetamist või muutmist, tuleb neid lahendusi õiglaselt kaaluda. Selliste asjaolude esinemisel ei pruugi olla õiguspärane realiseerida pakkuja suhtes leppetrahviga sarnaseid tagatisi. (p 28)
Ettevõtja muutumatute üldkulude, mida tuleb kanda nii avaliku liiniveo kui ka kommertsveo tõttu, proportsionaalne katmine mõlema ettevõtlusvaldkonna tulude arvel ei ole ristsubsideerimine. (p 25.1)
ÜTS § 23 lg 2 teises lauses on sõnaselgelt ja ammendavalt määratletud keelatud ristsubsideerimise suund. See säte keelab vaid avaliku teenindamise lepingu täitmisest saadava tulu ülekandmise vedaja teistesse ettevõtluse valdkondadesse. Keeldu kanda avaliku teenindamise lepingu täitmise valdkonda üle tulu vedaja teistest ettevõtlusvaldkondadest ei ole seaduses sätestatud. Sellist keeldu ei saa tuletada ÜTS § 23 lg 1 esimeses lauses sätestatud nõuetest raamatupidamisele ega eesmärgist tagada riigi ja kohalike omavalitsuste toetuste sihipärane kasutamine. Samuti ei saa sellist keeldu tuletada ÜTS § 23 lg 2 esimesest lausest. See säte töötab koos sama lõike teise lausega ning loetleb tulud, mida ei tohi üle kanda ettevõtja teistesse tegevusvaldkondadesse. (p 25.2)
Oluline tegur, mis mõjutab avaliku ülesande täitmise kvaliteeti, on ülesande täitmiseks ettenähtud raha. Riigi ega ühistranspordikeskuse eesmärk ei peaks olema avaliku teenuse osutamine võimalikult madala, vaid optimaalse hinnaga. Reisijateveo alarahastamine võib survestada vedajat säästma kulusid lubamatul viisil, kahjustades seeläbi ülesande täitmise kvaliteeti, sh reisijate turvalisust. ÜTS § 23 lg 2 esimese lause kohaselt peavad avaliku teenindamise lepingu täitmise eest makstavad tasud katma avaliku liiniveo kulud. Seda sätet ei pea silmas pidama ainult vedaja pakkumust tehes, vaid ka hankija nii hankemenetluse kui ka lepingu täitmise ajal. Kui alakompenseerimine on tingitud asjaoludest, mida ka hoolsal hankijal, lisaks vedajale ei olnud võimalik hankemenetluses ette näha, võib rakenduda RHS § 123 lg 1 p 4. Niisuguste asjaolude ilmnemisel tuleb vedaja suhtes rakendatavaid sanktsioone eriliselt põhjendada. Tagatis on kohane realiseerida nt siis, kui raskustes vedaja keeldub avaliku teenindamise kulusid mõistlikult vähendamast või kui ta on teinud teadlikult või hooletusest alapakkumuse. (p 29)
Hankemenetluse põhimõtted ja sätted suunavad ettevõtjaid tegema pakkumusi võimalikult omahinna lähedalt. Seetõttu on loomulik, et majanduskeskkonna olulisel muutumisel võivad konkurentsivõimelise pakkumuse teinud avaliku liiniveo vedajad sattuda raskesse olukorda. Kui vedajad peaks hinnapakkumust tehes arvestama mistahes teoreetiliselt võimalike kulude suurenemisega, tõstaks see pakkumuste hinda ja haldusülesande täitmise kulusid. Hankijatel on seepärast kokkuvõttes soodsam hoida pakkujate risk mõislikul tasemel ja reageerida majanduskeskkonna muutustele põhjendatud juhtudel lepingu tingimuste ajakohastamisega. Hankelepingu muutmine võib olla vaid erandlik, võib toimuda vaid ranges kooskõlas seaduses sätestatud tingimustega ning ei tohi kahjustada riigihangete läbipaistvust ega ettevõtjate võrdset kohtlemist. Hankelepingu lõpetamine on võrreldes selle muutmisega riigihankeõiguse üldpõhimõtete seisukohast märksa vähem problemaatiline. (p 30)
|
3-17-1410/77
|
Riigikohtu halduskolleegium |
05.11.2018 |
|
RHS v.r § 117 lg 21 p 3 võimaldas VAKO-le vaidlustuse esitamisega vaidlustada hankija tegevust, mis seisnes hankemenetluse alustamata jätmises (vt ka haldusasi nr 3-3-1-57-10, p 21). Viidatud sätte järgi võis pakkuja või huvitatud isik vaidlustada hankelepingu, kui hankija ei olnud esitanud hanketeadet ja selle esitamata jätmine ei olnud RHS v.r järgi lubatud, samuti kui hankija ei olnud esitanud vabatahtlikku teadet ega tähtajaks riigihanke aruannet. (p 15)
RHS v.r § 117 lg 21 p 3 võimaldas VAKO-le vaidlustuse esitamisega vaidlustada hankija tegevust, mis seisnes hankemenetluse alustamata jätmises (vt ka haldusasi nr 3-3-1-57-10, p 21). Viidatud sätte järgi võis pakkuja või huvitatud isik vaidlustada hankelepingu, kui hankija ei olnud esitanud hanketeadet ja selle esitamata jätmine ei olnud RHS v.r järgi lubatud, samuti kui hankija ei olnud esitanud vabatahtlikku teadet ega tähtajaks riigihanke aruannet. (p 15)
Kuna nõuete objektiks ei ole hankemenetluse otsused ega toimingud, hankeleping ega selle muutmine, ei ole nende puhul tegemist hankeasjaga HKMS § 266 lg 1 mõttes. Neid nõudeid ei lahendata VAKO kohustuslikus kohtueelses menetluses. Nende nõuete lahendamisel tuleb lähtuda HKMS üldregulatsioonist. Olukorras, kus seaduses sätestatud halduskohtusse pöördumise piiranguid arvestades on kaebaja pöördunud korraga VAKO-sse ja halduskohtusse, on halduskohtul vajaduse korral võimalus halduskohtumenetlus peatada kuni VAKO-s asja lahendamiseni. Kui VAKO otsus vaidlustatakse halduskohtus, on võimalik kaebused liita. Seejuures kohaldub ka sellises menetluses HKMS 28. peatükiga hõlmatud nõuetele ülejäänud nõuetest lühem edasikaebetähtaeg. (p 18)
Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühisuse tuvastamisega kaasneb paratamatult vabaturu olukord.
Ringkonnakohus lükkas vabaturu olukorra tekke edasi viisil, et see jõustub hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Olukorras, kus kohus nägi vajadust lükata hankelepingute õigusjõu lõppemine edasi, tulnuks kohaldada RHS v.r § 126 lg 12 p-s 2 sätestatud lahendust, s.o vaatamata tühisuse aluse esinemisele jätta avaliku huvi tõttu hankeleping jõusse, lühendades hankelepingu tähtaega. (p 19.2)
Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühisuse tuvastamisega kaasneb paratamatult vabaturu olukord.
Ringkonnakohus lükkas vabaturu olukorra tekke edasi viisil, et see jõustub hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Olukorras, kus kohus nägi vajadust lükata hankelepingute õigusjõu lõppemine edasi, tulnuks kohaldada RHS v.r § 126 lg 12 p-s 2 sätestatud lahendust, s.o vaatamata tühisuse aluse esinemisele jätta avaliku huvi tõttu hankeleping jõusse, lühendades hankelepingu tähtaega. (p 19.2)
Vastustaja tugines edasikaebetähtaja ennistamise taotluses asjaolule, et ringkonnakohus eksitas teda edasikaebetähtaja ja -korra selgitamisel. Kolleegium ei pea seda praegusel juhul selliseks mõjuvaks põhjuseks HKMS § 71 lg 1 mõttes, mis annaks alust kaebetähtaja ennistamiseks. Olukorras, kus vastustaja ise tugineb kassatsioonkaebuses argumendile, et tegu on hankeasjaga, ei saanud ringkonnakohtu vaidlustamisviide teda eksitada, sest ta oli eksitusest teadlik. Menetlusosalisel tuleb oma väidetes ja toimingutes olla järjekindel. Vastustaja on avaliku sektori hankija ning ta kasutas kassatsiooniastmes kvalifitseeritud õigusabi. Hankeasjade erimenetluse normid (sh lühikesed tähtajad) on loodud vaidluse kiireks ja tõhusaks lahendamiseks, et seeläbi tagada riigihanke korraldamise üldpõhimõtete tegelik elluviimine. (p 17)
Kuna nõuete objektiks ei ole hankemenetluse otsused ega toimingud, hankeleping ega selle muutmine, ei ole nende puhul tegemist hankeasjaga HKMS § 266 lg 1 mõttes. Neid nõudeid ei lahendata VAKO kohustuslikus kohtueelses menetluses. Nende nõuete lahendamisel tuleb lähtuda HKMS üldregulatsioonist. Olukorras, kus seaduses sätestatud halduskohtusse pöördumise piiranguid arvestades on kaebaja pöördunud korraga VAKO-sse ja halduskohtusse, on halduskohtul vajaduse korral võimalus halduskohtumenetlus peatada kuni VAKO-s asja lahendamiseni. Kui VAKO otsus vaidlustatakse halduskohtus, on võimalik kaebused liita. Seejuures kohaldub ka sellises menetluses HKMS 28. peatükiga hõlmatud nõuetele ülejäänud nõuetest lühem edasikaebetähtaeg. (p 18)
Kohustamisnõue korraldatud jäätmeveoteenuse osutaja leidmiseks kontsessioonilepingu sõlmimise menetluse alustamiseks on lubatav. Üldjuhul ei ole eraisikul subjektiivset õigust nõuda, et hankija viiks läbi hankemenetluse, st soetaks kaupu, teenuseid ja ehitustöid, mille pakkumisest isik on huvitatud. Arvestades kohtuasjas vaidluse all olevat valdkonda (korraldatud jäätmevedu) ning juhtumi asjaolusid, saab erandina jaatada kaebaja nõudeõigust, et viidaks läbi kontsessioonimenetlus. Kaebaja on üldteadaolevalt pikaajaliselt tegutsenud jäätmekäitluse valdkonnas. Teiseks, JäätS § 66 näeb ette kohaliku omavalitsuse kohustuse korraldada jäätmevedu ja valida jäätmeveo teenust osutav ettevõtja, sätestades ammendavalt erandid, mil see ei ole vajalik. Seejuures on kindlaks määratud ka korraldatud jäätmeveo toimimiseks vajaliku jäätmevedaja leidmise menetlus. Samuti sätestab JäätS keelu kasutada sisetehingut, mis võimaldaks hankemenetluse korraldamisest loobuda. (p 20)
Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. (p 19.2)
Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühisuse tuvastamisega kaasneb paratamatult vabaturu olukord.
Ringkonnakohus lükkas vabaturu olukorra tekke edasi viisil, et see jõustub hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Olukorras, kus kohus nägi vajadust lükata hankelepingute õigusjõu lõppemine edasi, tulnuks kohaldada RHS v.r § 126 lg 12 p-s 2 sätestatud lahendust, s.o vaatamata tühisuse aluse esinemisele jätta avaliku huvi tõttu hankeleping jõusse, lühendades hankelepingu tähtaega. (p 19.2)
Kohustamisnõue korraldatud jäätmeveoteenuse osutaja leidmiseks kontsessioonilepingu sõlmimise menetluse alustamiseks on lubatav. Üldjuhul ei ole eraisikul subjektiivset õigust nõuda, et hankija viiks läbi hankemenetluse, st soetaks kaupu, teenuseid ja ehitustöid, mille pakkumisest isik on huvitatud. Arvestades kohtuasjas vaidluse all olevat valdkonda (korraldatud jäätmevedu) ning juhtumi asjaolusid, saab erandina jaatada kaebaja nõudeõigust, et viidaks läbi kontsessioonimenetlus. Kaebaja on üldteadaolevalt pikaajaliselt tegutsenud jäätmekäitluse valdkonnas. Teiseks, JäätS § 66 näeb ette kohaliku omavalitsuse kohustuse korraldada jäätmevedu ja valida jäätmeveo teenust osutav ettevõtja, sätestades ammendavalt erandid, mil see ei ole vajalik. Seejuures on kindlaks määratud ka korraldatud jäätmeveo toimimiseks vajaliku jäätmevedaja leidmise menetlus. Samuti sätestab JäätS keelu kasutada sisetehingut, mis võimaldaks hankemenetluse korraldamisest loobuda. (p 20)
|
2-16-13032/100
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.06.2018 |
|
VÕS § 631 järgi võib käsunduslepingu ülesütlemise aluseks olla lepingurikkumine, aga ka muu seadusest tuleneva kohustuse rikkumine või muu asjaolu, sh käsundiandja usalduse kaotus, mille tõttu ei saa oodata, et pooled täidavad lepingut edasi (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-12, p 12).
Käsunduslepingute puhul kohaldatav VÕS § 631 on samasisuline VÕS § 196 lg-ga 1, mis sätestab üldise aluse kestuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (vt ka Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-09, p 11, 17. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-07, p 11).
Nende asjaolude ring, mis võivad olla VÕS § 631 alusel käsunduslepingu ülesütlemise aluseks, ei ole piiratud. Seejuures ei ole välistatud, et lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olev mõjuv põhjus seisneb lepingu sõlmimise asjaoludes. (p 12)
Alates 1. septembrist 2017 kehtiv RHS § 124 lg 1 sätestab alused, mille esinemisel on hankijal õigus hankeleping erakorraliselt enne tähtaega üles öelda. RHS-iga ei ole välistatud üldiste VÕS-is sätestatud kestuslepingu erakorralise ülesütlemise aluste kohaldumist hankelepingutele.
Ka enne 1. septembrit 2017 kehtinud RHS-s ei olnud välistatud hankelepingu erakorraline ülesütlemine VÕS-is sätestatud alustel, sealhulgas juhtudel, mil hankija on rikkunud RHS-is sätestatud kohustusi hankelepingu sõlmimisel või muutmisel. (p 13.1)
Hankelepingute puhul on lisaks õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja lepingu siduvuse põhimõtetele oluline arvestada ka avaliku huviga õiguspärase hankemenetluse korraldamise vastu (vt Euroopa Kohtu 18. juuli 2007. a otsus kohtuasjas nr C-503/04, komisjon vs. Saksamaa, p 36; direktiivi 2014/24/EL põhjendus 1; Euroopa Kohtu 13. aprilli 2010. a otsus kohtuasjas nr C-91/08, Wall, p-d 33 ja 71; 15. oktoobri 2009. a otsus kohtuasjas nr C-196/08, Acoset, p 50). Lepingupartneril ei ole võimalik tugineda õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetele olukorras, kus ta pidi aru saama, et lepingu sõlmimine või pikendamine ilma hankemenetlust korraldamata ei pruugi olla õiguspärane. (p 13.2)
VÕS § 101 lg 3 ei välista hankija õigust öelda leping üles RHS-is sätestatud hanke korraldamata jätmise tõttu. (p 13.3)
Lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks võib olla see, kui ülesütlev pool on põhjusel, et ühe poole esindaja on pakkunud teise poole esindajale isiklikke hüvesid, kaotanud usalduse konkreetse lepingu vastu (nt põhjusel, et sõlmitud on leping, mida hüve andmata ja võtmata ei oleks sõlmitud või mis oleks tõenäoliselt sõlmitud teistsugustel tingimustel). (p 14.1)
VÕS § 101 lg 3 ei välista hankija õigust öelda leping üles RHS-is sätestatud hanke korraldamata jätmise tõttu. (p 13.3)
Vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 25; 2. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-11, p 10. (p 14.3)
Kui menetlusosaline esitab taotluse tõendite asja juurde võtmiseks alles apellatsioonimenetluses, saab ringkonnakohus vastavaid tõendeid TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel hinnata, kui need tekkisid või said taotluse esitajale teatavaks alles pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. (p 14.3)
Alates 1. septembrist 2017 kehtiv RHS § 124 lg 1 sätestab alused, mille esinemisel on hankijal õigus hankeleping erakorraliselt enne tähtaega üles öelda. RHS-iga ei ole välistatud üldiste VÕS-is sätestatud kestuslepingu erakorralise ülesütlemise aluste kohaldumist hankelepingutele.
Ka enne 1. septembrit 2017 kehtinud RHS-s ei olnud välistatud hankelepingu erakorraline ülesütlemine VÕS-is sätestatud alustel, sealhulgas juhtudel, mil hankija on rikkunud RHS-is sätestatud kohustusi hankelepingu sõlmimisel või muutmisel. (p 13.1)
|
3-3-1-92-16
|
Riigikohus |
26.04.2017 |
|
Hankelepingu tühisuse tuvastamine kohtuotsuse põhjendustes ei ole siduv ega too automaatselt kaasa lepingu tagasitäitmise vajadust. HKMS § 177 lg 2 järgi kehtib kohtuotsus haldusakti tühistamise või tühisuse tuvastamise osas kõigi isikute kohta, kuid see säte puudutab vaid tühisuse tuvastamist kohtuotsuse resolutsioonis. Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-35-12). (p 19)
Pakkuja kvalifitseerimata jätmise otsust tuleb pidada hankelepingu aluseks olevaks haldusaktiks HKMS § 267 lg 4 mõttes. Kuigi tegemist ei ole hankelepingu vahetu alusega, on ka otsustus pakkujate kvalifitseerimise üle hankelepingu sõlmimise eelduseks. (p 15)
RHS § 128 lg 2 sätestab RHS § 69 lg 1 kõrval täiendava ooteaja juhuks, kui hankelepingu sõlmimist takistab ainult juba lõppenud vaidlustusmenetlus – eelkõige saab see olla asjakohane olukorras, kus vaidlustatud on pakkumuse edukaks tunnistamise otsus. RHS § 128 lg 2 ei kõrvalda kohustust oodata pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse kohta teate esitamisest 14 päeva hankelepingu sõlmimiseni. Olukorras, kus pakkuja on vaidlustanud enda kvalifitseerimata jätmise, võib tal enda õiguste tõhusaks kaitseks olla vaja vaidlustada ka teise pakkuja edukaks tunnistamise otsus. Edukaks tunnistamise otsuse vaidlustamine võib aga osutuda võimatuks, kui enne vaidlustamistähtaja möödumist sõlmitakse hankeleping.
Euroopa Kohus on kohtuasjas C-355/15: Bietergemeinschaft Technische Gebäudebetreuung tehtud otsuse p-s 34 selgitanud, et nagu tuleneb direktiivi 89/665 art 1 lg-st 3 ja art-st 2a, tagab see direktiiv tõhusad õiguskaitsevahendid hankemenetluses tehtud õigusvastaste otsuste suhtes. Direktiiv võimaldab nimelt kõigil hankemenetlusest kõrvale jäetud pakkujatel vaidlustada mitte üksnes hankemenetlusest kõrvalejätmise otsust, vaid kuni seda vaidlustust ei ole lahendatud, vaidlustada ka hilisemad otsused, mis võivad teda kahjustada juhul, kui tema kõrvalejätmise otsus kehtetuks tunnistatakse. (p 28)
RHS § 123 lg 32 võimaldab VAKO-l hankija taotluse alusel kaaluda hankelepingu sõlmimiseks nõustumuse andmise lubamist, kui oluline avalik huvi, mida võidakse kahjustada hankelepingu sõlmimata jätmise korral, kaalub üles vaidlustuse esitaja õiguste võimaliku kahjustamise. Sellises olukorras võib VAKO arvestada ka eelmises samade poolte vahelises kohtuasjas kohtu poolt esialgse õiguskaitse määruses juba esitatud argumente. Seega ei põhjusta RHS § 69 lg st 1 tuleneva ooteaja kohaldamine hankelepingu sõlmimise eel ülemäärast viivitust, kui esineb oluline avalik huvi hanke kiire lõpule viimise vastu. (p 30)
RHS § 123 lg 32 võimaldab VAKO-l hankija taotluse alusel kaaluda hankelepingu sõlmimiseks nõustumuse andmise lubamist, kui oluline avalik huvi, mida võidakse kahjustada hankelepingu sõlmimata jätmise korral, kaalub üles vaidlustuse esitaja õiguste võimaliku kahjustamise. Sellises olukorras võib VAKO arvestada ka eelmises samade poolte vahelises kohtuasjas kohtu poolt esialgse õiguskaitse määruses juba esitatud argumente. Seega ei põhjusta RHS § 69 lg st 1 tuleneva ooteaja kohaldamine hankelepingu sõlmimise eel ülemäärast viivitust, kui esineb oluline avalik huvi hanke kiire lõpule viimise vastu. (p 30)
Isik võib halduskohtule esitatavas kaebuses taotleda hankelepingu tühisuse tuvastamist otsuse resolutsioonis. RHS ei anna aga VAKO-le pädevust tuvastada oma otsuse resolutsioonis hankelepingu tühisus RHS § 69 lg 1 alusel. RHS § 126 lg 12 p 1 kohaselt võib vaidlustuskomisjon RHS § 117 lg 21 p-de 2–6 alusel esitatud vaidlustuse rahuldamisel oma otsusega tuvastada hankelepingu tühisuse RHS § 69 lg 11 või § 711 alusel. Ei see ega muud RHS sätted ei käsitle VAKO poolt hankelepingu tühisuse tuvastamist RHS § 69 lg 1 alusel. Seega tuleb ooteaja rikkumise tõttu hankelepingu tühisuse tuvastamise nõue esitada otse halduskohtusse. (p 20)
RHS § 69 lg-s 14 on silmas peetud lepingu tühisuse tuvastamist RHS-s ette nähtud menetluslikus korras, vastavasisulise tähtaegselt esitatud nõude alusel VAKO otsuse või edasikaebuse korral kohtuotsuse resolutsioonis. RHS § 69 lg st 14 ei järeldu, et ka hankelepingu tühisusele RHS § 69 lg 1 alusel saab tugineda üksnes juhul, kui lepingu tühisus on tuvastatud vastavalt RHS-s sätestatule. RHS § 69 lg 14 viitab selgelt vaid RHS § 69 lg le 11, mis reguleerib muid hankelepingu tühisuse aluseid, kuid ei puuduta RHS § 69 lg s 1 käsitletud alust. Sellest tuleb järeldada, et RHS § 69 lg s 1 sätestatud tühisuse aluse puhul ei ole lepingu tühisusele tuginemiseks vajalik selle tuvastamine VAKO või halduskohtu otsuse resolutsioonis.
HKMS § 158 lg 1 esimese lause kohaselt otsustab kohus "otsust tehes", millised asjaolud on tuvastatud. Hankelepingu tühisus on selline asjaolu, mis omab tühistamisnõude lahendamisel tähtsust (HKMS § 4 lg 4) – lepingu tühisuse korral ei takista HKMS § 267 lg 4 kaebuse sisulist lahendamist. Kuivõrd hankelepingu tühisuse tuvastamisele seatud täiendavad eeldused ei puuduta RHS § 69 lg s 1 sätestatud tühisuse alust, ei ole välistatud poole tuginemine hankelepingu tühisusele ooteaja rikkumise tõttu ja kohtu poolt selle tuvastamine ka tühistamisnõude lahendamisel kohtuotsuse põhjendustes. (p 18)
Hankelepingu tühisuse tuvastamine kohtuotsuse põhjendustes ei ole siduv ega too automaatselt kaasa lepingu tagasitäitmise vajadust. HKMS § 177 lg 2 järgi kehtib kohtuotsus haldusakti tühistamise või tühisuse tuvastamise osas kõigi isikute kohta, kuid see säte puudutab vaid tühisuse tuvastamist kohtuotsuse resolutsioonis. Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-35-12). (p 19)
Isik võib halduskohtule esitatavas kaebuses taotleda hankelepingu tühisuse tuvastamist otsuse resolutsioonis. RHS ei anna aga VAKO-le pädevust tuvastada oma otsuse resolutsioonis hankelepingu tühisus RHS § 69 lg 1 alusel. RHS § 126 lg 12 p 1 kohaselt võib vaidlustuskomisjon RHS § 117 lg 21 p-de 2–6 alusel esitatud vaidlustuse rahuldamisel oma otsusega tuvastada hankelepingu tühisuse RHS § 69 lg 11 või § 711 alusel. Ei see ega muud RHS sätted ei käsitle VAKO poolt hankelepingu tühisuse tuvastamist RHS § 69 lg 1 alusel. Seega tuleb ooteaja rikkumise tõttu hankelepingu tühisuse tuvastamise nõue esitada otse halduskohtusse. (p 20)
Pakkuja kvalifitseerimata jätmise otsust tuleb pidada hankelepingu aluseks olevaks haldusaktiks HKMS § 267 lg 4 mõttes. Kuigi tegemist ei ole hankelepingu vahetu alusega, on ka otsustus pakkujate kvalifitseerimise üle hankelepingu sõlmimise eelduseks. (p 15)
RHS § 69 lg-s 14 on silmas peetud lepingu tühisuse tuvastamist RHS-s ette nähtud menet¬luslikus korras, vastavasisulise tähtaegselt esitatud nõude alusel VAKO otsuse või edasikaebuse korral kohtuotsuse resolutsioonis. RHS § 69 lg st 14 ei järeldu, et ka hankelepingu tühisusele RHS § 69 lg 1 alusel saab tugineda üksnes juhul, kui lepingu tühisus on tuvastatud vastavalt RHS-s sätestatule. RHS § 69 lg 14 viitab selgelt vaid RHS § 69 lg le 11, mis reguleerib muid hankelepingu tühisuse aluseid, kuid ei puuduta RHS § 69 lg s 1 käsitletud alust. Sellest tuleb järeldada, et RHS § 69 lg s 1 sätestatud tühisuse aluse puhul ei ole lepingu tühisusele tuginemiseks vajalik selle tuvastamine VAKO või halduskohtu otsuse resolutsioonis.
HKMS § 158 lg 1 esimese lause kohaselt otsustab kohus "otsust tehes", millised asjaolud on tuvastatud. Hankelepingu tühisus on selline asjaolu, mis omab tühistamisnõude lahendamisel tähtsust (HKMS § 4 lg 4) – lepingu tühisuse korral ei takista HKMS § 267 lg 4 kaebuse sisulist lahendamist. Kuivõrd hankelepingu tühisuse tuvastamisele seatud täiendavad eeldused ei puuduta RHS § 69 lg s 1 sätestatud tühisuse alust, ei ole välistatud poole tuginemine hankelepingu tühisusele ooteaja rikkumise tõttu ja kohtu poolt selle tuvastamine ka tühistamisnõude lahendamisel kohtuotsuse põhjendustes. (p 18)
Isik võib halduskohtule esitatavas kaebuses taotleda hankelepingu tühisuse tuvastamist otsuse resolutsioonis. RHS ei anna aga VAKO-le pädevust tuvastada oma otsuse resolutsioonis hankelepingu tühisus RHS § 69 lg 1 alusel. RHS § 126 lg 12 p 1 kohaselt võib vaidlustuskomisjon RHS § 117 lg 21 p-de 2–6 alusel esitatud vaidlustuse rahuldamisel oma otsusega tuvastada hankelepingu tühisuse RHS § 69 lg 11 või § 711 alusel. Ei see ega muud RHS sätted ei käsitle VAKO poolt hankelepingu tühisuse tuvastamist RHS § 69 lg 1 alusel. Seega tuleb ooteaja rikkumise tõttu hankelepingu tühisuse tuvastamise nõue esitada otse halduskohtusse. (p 20)
Nagu nähtub HKMS § 49 lg-st 2 ja RKHK varasemast praktikast, on kohtumenetluse kestel muutunud asjaolude tõttu kaebuse muutmine, sh uue nõudega täiendamine, lubatav ka apellatsioonimenetluses. Kui sellisel puhul ei ole nõutav esimese astme kohtumenetluse läbimine, ei saa uue nõude menetlemise takistuseks olla ka kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmine. Eeltoodu ei puuduta nõudeid, mida saanuks esitada ka kaebuse esitamise ajal või mis ei ole menetluses oleva kaebuse eesmärgiga olemuslikult seotud. (p 24)
HKMS § 158 lg 1 esimese lause kohaselt otsustab kohus "otsust tehes", millised asjaolud on tuvastatud. Hankelepingu tühisus on selline asjaolu, mis omab tühistamisnõude lahendamisel tähtsust (HKMS § 4 lg 4) – lepingu tühisuse korral ei takista HKMS § 267 lg 4 kaebuse sisulist lahendamist. Kuivõrd hankelepingu tühisuse tuvastamisele seatud täiendavad eeldused ei puuduta RHS § 69 lg s 1 sätestatud tühisuse alust, ei ole välistatud poole tuginemine hankelepingu tühisusele ooteaja rikkumise tõttu ja kohtu poolt selle tuvastamine ka tühistamisnõude lahendamisel kohtuotsuse põhjendustes. (p 18)
Pakkuja kvalifitseerimata jätmise otsust tuleb pidada hankelepingu aluseks olevaks haldusaktiks HKMS § 267 lg 4 mõttes. Kuigi tegemist ei ole hankelepingu vahetu alusega, on ka otsustus pakkujate kvalifitseerimise üle hankelepingu sõlmimise eelduseks. (p 15)
|
3-2-1-171-15
|
Riigikohus |
11.02.2016 |
|
Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-86-07, p 12). (p 13)
Selleks, et kohtuotsus vastaks TsMS § 436 lg-st 1 tulenevetele nõuetele, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist selgitada välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. (p 13)
Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada võimalik. (p 17)
Hankelepingut saab muuta vaid kitsastes piirides, tagades menetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise. RHS § 69 eesmärk on kaitsta teisi pakkujaid ja tagada avaliku raha kasutamise läbipaistvus ning takistada riigihanke menetlusest möödaminekut. Riigihanke tulemusena sõlmitud töövõtulepingus hilisema muutmise mõistlik võimalus saab olla vaid selline, mis on juba alguses avaldatud ja millest saavad lähtuda ka teised pakkujad. (p 14)
Töövõtulepingu raames loetakse asjatundjaks eelkõige töövõtja (RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 15). (p 12)
|
3-3-1-44-13
|
Riigikohus |
07.10.2013 |
|
RHS § 47 lg 2 teise lause kohaselt võib hankija tunnistada pakkumuse vastavaks, kui selles ei esine sisulisi kõrvalekaldeid hankedokumentides märgitud tingimustest. VAKO otsus, millega ei ole antud hinnangut, kas pakkumuses tuvastatud puudused olid sisulised kõrvalekalded RHS § 47 lg 2 teise lause mõttes, ei välista võimalust, et hankija tunnistab riigihanke jätkamisel pakkumuse RHS § 47 lg 2 teise lause alusel uuesti vastavaks. Kohtupraktikas on leitud, et erandjuhul on pakkujal võimalik korrigeerida pakkumusega seonduvaid andmeid. See on võimalik eriti juhul, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead, nii et selle muudatusega ei kaasneks tegelikult uue pakkumuse esitamist (vt analoogselt otsus asjas nr 3-3-1-24-13, p 20). Peale uue otsusega pakkumuse edukaks ja vastavaks tunnistamist sõlmitud hankeleping on kooskõlas VAKO otsusega ning ei ole tühine.
Riigihangete seadus määratleb pakkujana isiku, kes on esitanud hankemenetluses pakkumuse (RHS § 12 lg 1). Sarnane pakkuja määratlus tuleneb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. a direktiivi 2004/18 art 1 lg st 8. Pakkuja õiguslik seisund lõppeb pärast seda, kui pakkumus on hankija kehtiva otsuse alusel tagasi lükatud, põhjusel, et see ei vasta hankedokumentidele. Kui pakkumus on kehtiva otsuse alusel tagasi lükatud, siis ei osale pakkuja enam edasises hankemenetluses (RHS § 47 lg 9). RHS § 69 lg-st 1 ning RHS § 54 lg-st 1 tuleneb hankijale kohustus teavitada oma otsusest pakkujat. Nimetatud sätetest ei tulene kohustust teavitada seda isikut, kes ei ole hankemenetluses pakkuja.
Hankeasjas kaebeõiguse olemasolu väljaselgitamiseks tuleb kindlaks teha, kas isik on RHS § 117 lg 1 kohaselt määratletav pakkujana, taotlejana või hankemenetluses osalemisest huvitatud isikuna ning kas hankija saab tema õigusi rikkuda või õigusega kaitstud huvisid kahjustada (HKMS § 44 lg 1, § 268 lg 1ning direktiiv 89/665 art 1 lg 3). Seejuures ei järeldu kaebeõiguse olemasolust, et kaebaja õigusi ongi rikutud või õigusega kaitstud huve kahjustatud, see otsustatakse haldusasja sisulise arutamise käigus.
Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa menetlusosalisel olla õigustatud huvi niisuguse otsuse tühistamiseks, kui see otsus saab tema suhtes taas vaid kinnitust leida ja kui vaidlustatud õigusakti tühistamine ei rahulda tema nõuet (Euroopa Kohtu 09.06. 2011a otsus asjas C 401/09, p 49).
|
3-3-1-39-12
|
Riigikohus |
05.11.2012 |
|
Hankelepingu tühisuse alused ei ole piiratud üksnes RHS § 69 lg tes 1 ja 11sätestatuga. Euroopa Kohtu praktikas kujundatud seisukohtade kohaselt, kui riigihanke korraldamisel on oluliselt rikutud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 49 ja 56, peab sellisele olulisele rikkumisele vastanduma tõhus kohtulik õiguskaitsevahend (vt otsus asjas nr 3-3-1-66-10, p 17). Ka õiguskaitsemeetme direktiivi kohaselt tuleb ebaseaduslikult sõlmitud otselepingud tunnistada tühiseks (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. a direktiivi 2007/66 põhjendused 13 ja 14). Kui tuvastatakse, et kontsessiooni andmisel on oluliselt rikutud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 49 ja 56 ning nendel põhinevat RHS § 3 ning RHS § 69 lg te 1 ega 11 alusel ei ole võimalik sellise lepingu tühisust tuvastada, siis tuleb kohtul kaaluda, kas jätta RHS § 4 lg 2 kohaldamata ning rakendada TsÜS § 87. Tühisuse saab tuvastada, kui riigihangete seaduse rikkumine toob kaasa tühisuse tuvastamise nõude esitaja õiguste rikkumise.
Vaidlusaluse lepingu kvalifitseerimisest (teenuse ja ehitustöö hankeleping, teenuse ja ehitustööde kontsessioon või mitte kumbki) sõltub, kas ja milliseid riigihangete seaduse sätteid tuli hankijal järgida (nt kas lepingu sõlmimise ajal kehtinud RHS § 16 lg t 5 ja RHS 5. peatükki või RHS § 17 lg t 3 ja RHS § 3 või mitte kumbagi). Kui RHS nõudeid pole järgitud, tuleb otsustada, kas esinevad lepingu tühisuse alused või mitte. Kuna kohtuasja juures ei ole vaidlusalust lepingut, ei ole võimalik seda kvalifitseerida ega anda õiguslikku hinnangut, kas ja millist riigihangete seaduse menetluskorda tuli lepingu sõlmimisel kohaldada. Seega oleks kohtutel tulnud vaidlustatud leping nõuda kohtuasja juurde ja anda seejärel lepingule õiguslik kvalifikatsioon.
RHS § 10 lõige 3 sätestab hankija mõiste võrgustikega seotud valdkondades ja see põhineb direktiivi 2004/17 (nn sektoripõhine direktiiv) art 2 lg 2 määratlusel. Direktiivi 2004/18 (nn ülddirektiiv) ei kohaldata hankelepingute suhtes, mis on sõlmitud direktiivi 2004/17 alusel ühe või mitme sektoripõhise direktiivi art-tes 3–7 nimetatud tegevusalaga tegelevate tellivate asutuste poolt ja nende tegevuste sooritamiseks.
Kuna tegemist on isikuga direktiivi 2004/17 art 2 lg 2 mõttes ja ta tegeleb meresadamateenuse või muu terminaliteenusega sama direktiivi art 7 mõttes, siis on hankija määratlemisel asjassepuutuvaks siseriiklikuks regulatsiooniks RHS § 10 lg 3 ja § 89. Kui vaidlusalune leping hõlmab asja ostmist või ehitustööd ülddirektiivi mõttes, siis ei pruugi isiku tegevus enam olla reguleeritud sektoripõhise direktiiviga, vaid see võib olla allutatud ülddirektiivile. Sellises olukorras osutub oluliseks küsimus, kas teenuse või ehitustöö tellimisel on isik hankija RHS § 10 lg 1 p 6 ja § 10 lg 2 mõttes.
Vaidlusaluses lepingus kokkulepitu viitab sellele, et lisaks hoonestusõiguse seadmisele osutab üks lepingupool meresadamateenust või muud terminaliteenust ning on kohustatud välja ehitama terminali ja tagama selle säilimise. Sellisel juhul võivad lisaks isiku kasuks hoonestusõiguse seadmisele olla lepingu esemeks ka teenused ja ehitustööd. Euroopa Kohtu praktika kohaselt kui tegemist on segalepinguga, mille erinevad osad on hanketeate kohaselt lahutamatult seotud ja moodustavad jagamatu terviku, tuleb tehingut selle õiguslikuks kvalifitseerimiseks vaadelda ühtse tervikuna. Hinnang tuleb anda nende õigusnormide alusel, mis reguleerivad selle lepingu peamiseks eesmärgiks või olulisimaks koostisosaks olevat lepinguosa.
Ka vaidlusaluse lepingu kvalifitseerimisest (teenuse ja ehitustöö hankeleping, teenuse ja ehitustööde kontsessioon või mitte kumbki) sõltub, kas ja milliseid riigihangete seaduse sätteid tuli hankijal järgida (nt kas lepingu sõlmimise ajal kehtinud RHS § 16 lg t 5 ja RHS 5. peatükki või RHS § 17 lg t 3 ja RHS § 3 või mitte kumbagi). Kui RHS nõudeid pole järgitud, tuleb otsustada, kas esinevad lepingu tühisuse alused või mitte. Kuna kohtuasja juures ei ole vaidlusalust lepingut, ei ole võimalik seda kvalifitseerida ega anda õiguslikku hinnangut, kas ja millist riigihangete seaduse menetluskorda tuli lepingu sõlmimisel kohaldada. Seega oleks kohtutel tulnud vaidlustatud leping nõuda kohtuasja juurde ja anda seejärel lepingule õiguslik kvalifikatsioon.
Poolte kujundusõiguse kasutamine ei ole määrav selle eristamiseks, kas sõlmitav leping kuulub riigihangete seaduse ja hankedirektiivide reguleerimisalasse. Oluline on tehingu tegelik sisu, lepingu ese ja küsimus, kas tegemist on hankijaga. Euroopa Kohtu praktikas on märgitud, et teenuste riigihankelepingu ja teenuste kontsessiooni erinevus seisneb teenuste osutamise eest saadavas tasus. Teenuste riigihankelepingu puhul maksab hankija tasu otse teenuseosutajale. Teenuste kontsessiooni puhul seisneb tasu teenuste osutamise eest kas ainult õiguses realiseerida seda teenust või sellises õiguses koos tasuga.
Teenuste kontsessiooni tuvastamiseks on vaja veel, et kontsessionäärile on täielikult või vähemalt suures osas üle kandnud teenust osutades tekkiv risk. Selleks on turul esinev ettenägematu risk, näiteks teiste ettevõtjate tekitatud konkurents, teenuste pakkumise ja nõudluse tasakaalustamatus, tasuma kohustatud isikute maksejõuetus; risk, et sissetulekud ei kata teenuse osutamise kulusid, või teenuse osutamata jätmise korral tekkinud kahju eest vastutamisega seotud risk. Lepingu liigitamisel riigihankelepinguks või teenuste kontsessioonilepinguks ei ole olulised teenuse halva korraldamise või ettevõtja valimisel tehtud hindamisveaga seotud riskid, sest need ei ole kummagi lepingu puhul vältimatud. Siiski, kui teenuseosutaja tasu tuleb vaid kolmandatelt isikutelt, piisab kontsessioonisuhte määratlemiseks, kui hankija poolt üle antud risk on väga väike. Näiteks on Euroopa Kohus pakkujale riski ülemineku küsimuse lahendamisel tuginenud konkreetsetele lepinguklauslitele ja arvestanud siseriiklikku õigust.
Vaidlustuskomisjonis oli vaidluse esemeks lepingu tühisuse tuvastamine ja ka kohtumenetluses on vaidluse esemeks sama lepingu tühisuse tuvastamine. Seega toimub kohtumenetluses vaidlus sama eseme üle mis vaidlustuskomisjonis. Kui pool või kolmas isik esitab kaebuse halduskohtule, siis kohtumenetluse ajal vaidlustuskomisjoni otsus ei jõustu (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-38-11, p 10, ja määrus asjas nr 3-3-1-39-11, p 13). RHS § 127 lg 41 mõttega ei oleks kooskõlas, kui vaidlustuskomisjoni otsus jõustuks olukorras, kus kohtumenetlus sama vaidluse eseme üle, mis oli ka vaidlustusmenetluse esemeks, kestab.
|
3-3-1-66-10
|
Riigikohus |
27.10.2010 |
|
Vaidlusaluse lepinguga on kohalik omavalitsus andnud äriühingule õiguse võtta kolmandatelt isikutelt tasu ja äriühing võtnud üle teenuse osutamisega seotud riski. Seetõttu saab kohaliku omavalitsuse ja äriühingu vahelist suhet pidada kontsessioonisuhteks. Teenuste kontsessiooni andmisel lähtub hankija riigihangete seaduse esimeses peatükis sätestatud nõuetest, eelkõige RHS §-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtetest (RHS § 17 lg 4).
Euroopa Kohtu praktika kohaselt kui riigihange ei kuulu riigihankeid käsitlevate Euroopa Liidu direktiivide kohaldamisalasse, peab hankija järgima Euroopa Ühenduse asutamislepingu aluspõhimõtteid, eeskätt art-d 43 ja 49 (Euroopa Liidu toimimise lepingu art-d 49 ja 56) (Euroopa Kohtu 07.12.2000 otsus kohtuasjas C-324/98: Telaustria ja Telefonadress, EKL 2000, lk I-10745, p-d 60 ja 61; 13.10.2005 otsus kohtuasjas C-458/03: Parking Brixen, EKL 2005, lk I-08585, p-d 46-48; 09.09.2010 otsus kohtuasjas C-64/08: kriminaalasi Ernst Engelmanni vastu, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, p 49). Kuni 15-aastase kestusega kontsessioonide andmine takistab või isegi keelab teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjate vabaduste, mis on tagatud asutamislepingu art-tega 43 ja 49, kasutamist ning kujutab seega endast nende vabaduste kasutamise piirangut (Euroopa Kohtu 09.03.2006 otsus kohtuasjas C-323/03: Komisjon vs. Hispaania, EKL 2006, lk I 2161, p 44; eespool märgitud otsus Engelmanni kohta, p 46).
Kui otselepingu sõlmimisega rikuti oluliselt Euroopa Ühenduse asutamislepingu art-d 43 ja 49 ja RHS § 17 lg-t 4 ja § 3, siis Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole sellise lepingu kehtimajäämine lubatud. Vastasel korral ei ole tagatud, et kohalik omavalitsus viiks läbi uue menetluse, mis vastaks nii RHS §-le 3 kui ka asutamislepingu art-tele 43 ja 49, vaid rikkumine jätkuks kogu lepingu kehtivuse jooksul ja tõhusad kohtulikud õiguskaitsevahendid puuduksid.
Vaidlusaluse lepinguga on kohalik omavalitsus andnud äriühingule õiguse võtta kolmandatelt isikutelt tasu ja äriühing võtnud üle teenuse osutamisega seotud riski. Seetõttu saab kohaliku omavalitsuse ja äriühingu vahelist suhet pidada kontsessioonisuhteks. Teenuste kontsessiooni andmisel lähtub hankija riigihangete seaduse esimeses peatükis sätestatud nõuetest, eelkõige RHS §-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtetest (RHS § 17 lg 4).
Euroopa Kohtu praktika kohaselt kui riigihange ei kuulu riigihankeid käsitlevate Euroopa Liidu direktiivide kohaldamisalasse, peab hankija järgima Euroopa Ühenduse asutamislepingu aluspõhimõtteid, eeskätt art-d 43 ja 49 (Euroopa Liidu toimimise lepingu art-d 49 ja 56) (Euroopa Kohtu 07.12.2000 otsus kohtuasjas C-324/98: Telaustria ja Telefonadress, EKL 2000, lk I-10745, p-d 60 ja 61; 13.10.2005 otsus kohtuasjas C-458/03: Parking Brixen, EKL 2005, lk I-08585, p-d 46-48; 09.09.2010 otsus kohtuasjas C-64/08: kriminaalasi Ernst Engelmanni vastu, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, p 49). Kuni 15-aastase kestusega kontsessioonide andmine takistab või isegi keelab teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjate vabaduste, mis on tagatud asutamislepingu art-tega 43 ja 49, kasutamist ning kujutab seega endast nende vabaduste kasutamise piirangut (Euroopa Kohtu 09.03.2006 otsus kohtuasjas C-323/03: Komisjon vs. Hispaania, EKL 2006, lk I 2161, p 44; eespool märgitud otsus Engelmanni kohta, p 46).
Kui otselepingu sõlmimisega rikuti oluliselt Euroopa Ühenduse asutamislepingu art-d 43 ja 49 ja RHS § 17 lg-t 4 ja § 3, siis Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole sellise lepingu kehtimajäämine lubatud. Vastasel korral ei ole tagatud, et kohalik omavalitsus viiks läbi uue menetluse, mis vastaks nii RHS §-le 3 kui ka asutamislepingu art-tele 43 ja 49, vaid rikkumine jätkuks kogu lepingu kehtivuse jooksul ja tõhusad kohtulikud õiguskaitsevahendid puuduksid.
Euroopa Kohtu praktika kohaselt kui riigihange ei kuulu riigihankeid käsitlevate Euroopa Liidu direktiivide kohaldamisalasse, peab hankija järgima Euroopa Ühenduse asutamislepingu aluspõhimõtteid, eeskätt art-d 43 ja 49 (Euroopa Liidu toimimise lepingu art-d 49 ja 56) (Euroopa Kohtu 07.12.2000 otsus kohtuasjas C-324/98: Telaustria ja Telefonadress, EKL 2000, lk I-10745, p-d 60 ja 61; 13.10.2005 otsus kohtuasjas C-458/03: Parking Brixen, EKL 2005, lk I-08585, p-d 46-48; 09.09.2010 otsus kohtuasjas C-64/08: kriminaalasi Ernst Engelmanni vastu, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, p 49). Kuni 15-aastase kestusega kontsessioonide andmine takistab või isegi keelab teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjate vabaduste, mis on tagatud asutamislepingu art-tega 43 ja 49, kasutamist ning kujutab seega endast nende vabaduste kasutamise piirangut (Euroopa Kohtu 09.03.2006 otsus kohtuasjas C-323/03: Komisjon vs. Hispaania, EKL 2006, lk I 2161, p 44; eespool märgitud otsus Engelmanni kohta, p 46).
Kui otselepingu sõlmimisega rikuti oluliselt Euroopa Ühenduse asutamislepingu art-d 43 ja 49 ja RHS § 17 lg-t 4 ja § 3, siis Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole sellise lepingu kehtimajäämine lubatud. Vastasel korral ei ole tagatud, et kohalik omavalitsus viiks läbi uue menetluse, mis vastaks nii RHS §-le 3 kui ka asutamislepingu art-tele 43 ja 49, vaid rikkumine jätkuks kogu lepingu kehtivuse jooksul ja tõhusad kohtulikud õiguskaitsevahendid puuduksid.
|
3-3-1-7-08
|
Riigikohus |
26.03.2008 |
|
Kuni 30.04.2007 kehtinud RHS § 52 lg 1 teine lause nägi ette, et kui pakkumise edukaks tunnistamise kohta esitatakse vaidlustus, ei sõlmita hankelepingut enne, kui peatatud pakkumismenetlust võib jätkata. RHS § 52 lg 3 sätestas, et hankeleping, mis on sõlmitud enne § 52 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist, on tühine. RHS § 67 lg-st 2 tulenevalt võis pakkumismenetlust jätkata pärast vaidlustatud otsuste kehtetuks tunnistamist. Hankeleping, mis sõlmiti pärast vaidlustuse esitamist ning olukorras, kus pakkumismenetlusega ei tohtinud jätkata, on kehtetu.
Kuni 30.04.2007 kehtinud riigihangete seadus ei näinud ette võimalust riigihankemenetluses tehtud otsuste tagantjärele täiendamiseks ja motiivide lisamiseks. Vaidlustuse põhjendatuks tunnistamise korral tuli RHS § 67 lg-st 2 tulenevalt vaidlustatud otsus kehtetuks tunnistada. Küsimuse, kas peaks olema võimalik kõrvaldada riigihankemenetluse käigus antud otsuse puudusi muul moel kui ainult otsuse kehtetuks tunnistamisega ja uue otsuse väljaandmisega, saab lahendada seadusandja.
|