3-24-3485/30
|
Riigikohtu halduskolleegium |
02.09.2025 |
|
Väär on eeldus, et kui riigihange korraldatakse kaitse- või julgeolekusektoris, siis kohaldub riigihankele igal juhul direktiiv 2009/81. Ka kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas korraldatavatele riigihangetele võib kohalduda direktiiv 2014/24 eeldusel, et hange ei kuulu samal ajal direktiivi 2009/81 kohaldamisalasse (direktiivi 2014/24 art 15 lg 1 punkt b ning direktiivi 2009/81 art-d 8, 12 ja 13). Kui sellise erandliku olukorraga tegemist pole, tuleb kontrollida, kas kohalduda võiks direktiiv 2009/81. Direktiivi 2009/81 kohaldatakse selliste riigihankelepingute suhtes, mille objektiks on kas kaitseotstarbelise varustuse või tundliku varustuse tarnimine. Kaitseotstarbeline on selline varustus, mis on spetsiaalselt projekteeritud või kohandatud sõjaliseks otstarbeks ning mõeldud kasutamiseks relvana, laskemoonana või sõjavarustusena. Tundlikuks saab pidada sellist varustust, mis on julgeoleku eesmärgiga ja millega kaasneb või mis eeldab ja/või sisaldab salastatud teavet. Salastatud teave on direktiivi 2009/81 tähenduses selline teave, millele on määratud salastatuse tase või kaitsetase ning mis riigi julgeoleku huvides vajab kaitsmist. (p-d 18–20)
Konkurentsipõhine läbirääkimistega hankemenetlus on mitmeetapiline hankemenetlus, kus eesmärk on läbirääkimiste käigus tehtava koostöö kaudu jõuda parima võimaliku pakkumuseni (EKo C-561/12: Nordecon AS, p 34). Läbi võib rääkida kõikide tingimuste üle, v.a hindamiskriteeriumide ja hanketingimuste miinimumnõuete üle (RHS § 70 lg 2). Konkurentsipõhine läbirääkimistega hankemenetlus võimaldab hankijal hankida täpselt tema konkreetsetele vajadustele kohandatud asju (direktiivi 2014/24 põhjendus nr 45) ning viia hanketingimused vastavusse sellega, mida turul olevad pakkujad on võimelised pakkuma. Seejuures ei pea hankija läbirääkimiste tulemusel hanketingimusi muutma. Kui RHAD-s pole ette nähtud hankijale võimalust esialgsete pakkumuste põhjal läbirääkimistest loobuda ja valida kohe parim pakkumus (vt RHS § 70 lg 7), on enne läbirääkimisi esitatud pakkumused vaid indikatiivsed. Seetõttu on praeguse vaidluse kontekstis eksitav kõnelda pakkumuste muutmisest: lõplik ja hindamisele kuuluv pakkumus esitataksegi enamasti alles läbirääkimiste tulemusena (RHS § 71 lg 1). Uus pakkumus ei pea kattuma varasema pakkumusega – seda ka juhul, kui hankija ei ole hanketingimusi muutnud.
RHS § 70 lg 61 ei sea uue pakkumuse sisu sõltuvusse sellest, kas ja milliseid muudatusi tehakse läbirääkimiste tulemusel tehnilises kirjelduses või muudes hanketingimustes. Nimetatud säte kohustab üksnes hankijat kõiki pakkujaid võimalikest muudatustest teavitama ning jätma piisava aja uute pakkumuste esitamiseks. Ka direktiivi 2014/24 art 29 ei sea pakkumuste muutmist sõltuvusse läbirääkimiste tulemusest, sätestades sarnaselt RHS § 70 lg-ga 61, et juhul kui läbirääkimiste tulemusel tehakse muudatusi hankedokumentides, peab hankija sellest pakkujaid teavitama ning jätma neile piisavalt aega vastavalt vajadusele pakkumusi muuta ja uuesti esitada (direktiivi 2014/24 art 29 lg 5). Olenemata sellest, kas läbirääkimiste tulemusel hankedokumente muudetakse, peab hankija läbirääkimiste lõpetamisel määrama kõikidele järelejäänud pakkujatele uue tähtaja uute või muudetud pakkumuste esitamiseks (direktiivi 2014/24 art 29 lg 7). Läbirääkimistega hankemenetluse eesmärgi ja olemusega ei oleks kooskõlas, kui hankija piiraks pakkumuse muutmist mingite kindlate pakkumuse aspektidega, nagu seda on näiteks pakkumuse maksumus. (p-d 31–33)
|
| 3-3-1-13-12
|
Riigikohus |
06.03.2014 |
|
RHS § 67 lg 1 võtab üle direktiivi 2004/18 art 30 lg 2, mille kohaselt peavad ostjad väljakuulutamisega läbirääkimistega menetluses pakkujatega läbirääkimisi esitatud pakkumiste kohandamiseks hanketeates, kirjeldustes ja võimalikes täiendavates dokumentides sätestatud nõuetele ning parim pakkumise leidmiseks sama direktiivi art 53 lg ga 1 ettenähtud korras. Direktiivi art 1 lg 11 p "d" kohaselt konsulteerib ostja läbirääkimistega menetluses enda valitud ettevõtjatega ning peab ühe või mitmega neist läbirääkimisi lepingutingimuste suhtes.
Üldjuhul on tehniliste kirjelduste nõuded pakkujatele kohustuslikud. Kui ostjal on võimalik kalduda tehnilisest kirjeldusest kõrvale või seda läbirääkimiste käigus muuta, võib see ohustada läbipaistvuse ja võrdsuse põhimõtet. Samas ongi läbirääkimistega pakkumine erandlikuks hankemenetluse liigiks, kus läbirääkimisruum võib olla asjakohane lahenduste aktsepteerimiseks, mida ostja ei pruukinud tehnilise kirjelduse kohustuslikke nõudeid kehtestades ette näha. Direktiivi 2004/18 art 30 lg 2 ei määratle hankija tegutsemisruumi läbirääkimiste käigus selgelt. Lahtiseks jääb, kas pakkumisi on läbirääkimistel võimalik kohandada ka tehnilise kirjelduse kohustuslikele nõuetele. Seda sätet tõlgendamata ei ole võimalik anda hinnangut, kas läbirääkimised toimusid õiguspäraselt või mitte. Euroopa Kohtult tuleb praeguses asjas taotleda direktiivi 2004/18 art 30 lg 2 tõlgendamise kohta eelotsust. Vt 23.11.2012 määrus asjas nr 3-3-1-13-12, p-d 45-46.
RHS § 36 lg 1 ja § 67 lg 1 ei välista läbirääkimiste käigus pakkujatele pakkumuste muutmise ettepanekute tegemist hankedokumentide mittesiduvate tingimuste ulatuses ning läbirääkimiste jätkamist vaid nende pakkujatega, kes pakkumust ettepaneku alusel muudavad. (6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-13-12, p 19)
Samas otsustas Euroopa Kohus 5.12.2013 otsusega asjas nr C-561/12, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31.03.2004 direktiivi 2004/18 EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta art 30 lg 2 ei luba hankijal pidada pakkujatega läbirääkimisi pakkumuste üle, mis ei vasta hanke tehnilises kirjelduses sätestatud kohustuslikele nõuetele. (samas, p 20)
Eelotsuse kohaselt tuleb hankedokumentide kohustuslikke ja soovituslikke tingimusi eristada selgelt. Juhul, kui hankija tahteks on hankedokumentide kehtestamisel võimaldada läbirääkimisi teatud tingimuste üle, tuleb seda tahet väljendada nõuetekohaselt. Vastasel juhul võivad läbirääkimised olla vastuolus riigihangete seadusega ning ohustada hankemenetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtteid. (samas, p 22)
Vt 6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-13-12, p-d 21–22.
Euroopa Kohtu 5.12.2013 otsuse asjas nr C-561/12 kohaselt tuleb hankedokumentide kohustuslikke ja soovituslikke tingimusi eristada selgelt. Juhul, kui hankija tahteks on hankedokumentide kehtestamisel võimaldada läbirääkimisi teatud tingimuste üle, tuleb seda tahet väljendada nõuetekohaselt. Vastasel juhul võivad läbirääkimised olla vastuolus riigihangete seadusega ning ohustada hankemenetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtteid. (6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-13-12, p 22)
Vt 6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-13-12, p-d 18–22.
Pädev haldusorgan hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks riikliku järelevalve raames on Rahandusministeerium, mitte rahandusminister. Haldusorgani nimel tegutsemiseks võib volitada iga isikut, kes kuulub haldusorgani organisatsioonilisse struktuuri. Ministeeriumi sisepädevuse jaotamise pädevus on ministril, kes jubib ministeeriumi ja korraldab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi.
Asutuse juhil on volitus otsustada asutuse pädevusse antud küsimus ise, kuid see ei keela tal volitada teisi sama haldusorgani ametnikke. Asutuse sisepädevuse reguleerimist ei saa võrdsustada haldusülesande edasidelegeerimisega. Puudub sisuline põhjus, miks lubada sisepädevuse jaotamist kõigis muudes haldusorganites, mitte aga ministeeriumides. Vt 23.11.2012 määrus asjas nr 3-3-1-13-12, p-d 20-21.
|
Facebook
X.com