/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-13-12 PDF Riigikohus 06.03.2014
Pädev haldusorgan hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks riikliku järelevalve raames on Rahandusministeerium, mitte rahandusminister. Haldusorgani nimel tegutsemiseks võib volitada iga isikut, kes kuulub haldusorgani organisatsioonilisse struktuuri. Ministeeriumi sisepädevuse jaotamise pädevus on ministril, kes jubib ministeeriumi ja korraldab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi. Asutuse juhil on volitus otsustada asutuse pädevusse antud küsimus ise, kuid see ei keela tal volitada teisi sama haldusorgani ametnikke. Asutuse sisepädevuse reguleerimist ei saa võrdsustada haldusülesande edasidelegeerimisega. Puudub sisuline põhjus, miks lubada sisepädevuse jaotamist kõigis muudes haldusorganites, mitte aga ministeeriumides. Vt 23.11.2012 määrus asjas nr 3-3-1-13-12, p-d 20-21.
RHS § 67 lg 1 võtab üle direktiivi 2004/18 art 30 lg 2, mille kohaselt peavad ostjad väljakuulutamisega läbirääkimistega menetluses pakkujatega läbirääkimisi esitatud pakkumiste kohandamiseks hanketeates, kirjeldustes ja võimalikes täiendavates dokumentides sätestatud nõuetele ning parim pakkumise leidmiseks sama direktiivi art 53 lg ga 1 ettenähtud korras. Direktiivi art 1 lg 11 p "d" kohaselt konsulteerib ostja läbirääkimistega menetluses enda valitud ettevõtjatega ning peab ühe või mitmega neist läbirääkimisi lepingutingimuste suhtes. Üldjuhul on tehniliste kirjelduste nõuded pakkujatele kohustuslikud. Kui ostjal on võimalik kalduda tehnilisest kirjeldusest kõrvale või seda läbirääkimiste käigus muuta, võib see ohustada läbipaistvuse ja võrdsuse põhimõtet. Samas ongi läbirääkimistega pakkumine erandlikuks hankemenetluse liigiks, kus läbirääkimisruum võib olla asjakohane lahenduste aktsepteerimiseks, mida ostja ei pruukinud tehnilise kirjelduse kohustuslikke nõudeid kehtestades ette näha. Direktiivi 2004/18 art 30 lg 2 ei määratle hankija tegutsemisruumi läbirääkimiste käigus selgelt. Lahtiseks jääb, kas pakkumisi on läbirääkimistel võimalik kohandada ka tehnilise kirjelduse kohustuslikele nõuetele. Seda sätet tõlgendamata ei ole võimalik anda hinnangut, kas läbirääkimised toimusid õiguspäraselt või mitte. Euroopa Kohtult tuleb praeguses asjas taotleda direktiivi 2004/18 art 30 lg 2 tõlgendamise kohta eelotsust. Vt 23.11.2012 määrus asjas nr 3-3-1-13-12, p-d 45-46.
RHS § 36 lg 1 ja § 67 lg 1 ei välista läbirääkimiste käigus pakkujatele pakkumuste muutmise ettepanekute tegemist hankedokumentide mittesiduvate tingimuste ulatuses ning läbirääkimiste jätkamist vaid nende pakkujatega, kes pakkumust ettepaneku alusel muudavad. (6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-13-12, p 19) Samas otsustas Euroopa Kohus 5.12.2013 otsusega asjas nr C-561/12, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31.03.2004 direktiivi 2004/18 EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta art 30 lg 2 ei luba hankijal pidada pakkujatega läbirääkimisi pakkumuste üle, mis ei vasta hanke tehnilises kirjelduses sätestatud kohustuslikele nõuetele. (samas, p 20) Eelotsuse kohaselt tuleb hankedokumentide kohustuslikke ja soovituslikke tingimusi eristada selgelt. Juhul, kui hankija tahteks on hankedokumentide kehtestamisel võimaldada läbirääkimisi teatud tingimuste üle, tuleb seda tahet väljendada nõuetekohaselt. Vastasel juhul võivad läbirääkimised olla vastuolus riigihangete seadusega ning ohustada hankemenetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtteid. (samas, p 22)
Vt 6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-13-12, p-d 21–22. Euroopa Kohtu 5.12.2013 otsuse asjas nr C-561/12 kohaselt tuleb hankedokumentide kohustuslikke ja soovituslikke tingimusi eristada selgelt. Juhul, kui hankija tahteks on hankedokumentide kehtestamisel võimaldada läbirääkimisi teatud tingimuste üle, tuleb seda tahet väljendada nõuetekohaselt. Vastasel juhul võivad läbirääkimised olla vastuolus riigihangete seadusega ning ohustada hankemenetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtteid. (6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-13-12, p 22)
Vt 6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-13-12, p-d 18–22.
3-3-1-2-12 PDF Riigikohus 22.02.2012
Kaebuses on taotletud, et kohus kohustaks Maksu ja tolliametit andma kassaatorile nõustumus hankelepingu sõlmimiseks. Tulenevalt RHS § 29 lg 3 p-st 6 ja riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 5 ei kohusta kolleegium käesolevas asjas MTA-d nõustumust andma, vaid kohustab MTA-d otsustama alates käesoleva otsuse jõustumisest 30 päeva jooksul, kas hankeleping kassaatoriga sõlmida või mitte.
Hankemenetluses tuleb eristada hankelepingu esemele ja hankes osalevale isikule esitatavaid tingimusi (vt ka Riigikohtu 16.11.2011 otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 26). Hankija koostatud tehnilises kirjelduses kirjeldatakse detailselt hankelepingu eset, nt selle omadusi, olulisi tunnuseid, tehnoloogiaid, kvaliteedi-, keskkonnakaitselisi nõudeid.
Hankemenetluses tuleb eristada hankelepingu esemele ja hankes osalevale isikule esitatavaid tingimusi (vt ka Riigikohtu 16.11.2011 otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 26). Pakkuja tehniline ja kutsealane pädevus näitab seda, kas pakkujal on piisav kohasuse aste, täitmaks hankelepingut nõuetekohaselt. Nõudeid pakkuja tehnilise ja kutsealase pädevuse kohta määratletakse hanketeates (RHS § 39 lg-d 1 ja 3, § 41 lg 1). Euroopa Kohus on märkinud, et kui hanketeade on sõnastatud selgelt, annab see kõigile potentsiaalsetele, piisavalt arukatele, kogenud ja mõistlikult hoolsatele pakkujatele objektiivse võimaluse luua endale konkreetne ettekujutus teostatavatest töödest ja nende tegemise kohast ning võimaluse koostada sellest lähtudes oma pakkumus. Ka direktiivi 2004/18 kohaselt tuleb pakkuja tehnilist ja kutsealast pädevust puudutavad miinimumnõuded märkida hanketeates. Läbi eeltoodu püütakse tagada hankemenetluse läbipaistvus ja pakkujate võrdne kohtlemin, kuna pakkujal on juba ilma hankedokumentidega tutvumata teada hankija nõudmised nii pakkujat puudutava kvalifikatsiooni kui ka hankelepingu eseme osas. Samuti võimaldab see näha ette õiguslikke tagajärgi kui pakkuja või hankelepingu ese ei vasta tingimustele. Hankemenetlus peab olema läbipaistev ja pakkujaid tuleb kohelda võrdselt. Seetõttu ei tohi üldjuhul siseriiklikul tasandil avaldatavates dokumentides olla hankes osalevate pakkujate kohta muud teavet kui see, mis on avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas.
Vaidlusalusel juhul oli tehnilises kirjelduses reguleeritud seda, kuidas tuleb osutada maksumärkide transporti ning selgesõnaliselt ette nähtud, et selle kohustuse täitmiseks võib kasutada teiste ettevõtjate teenuseid. Sellises olukorras ei saa teiste ettevõtjate teenuste kasutamist pidada allhankeks, kuna maksumärkide transporditeenus ei olnud hankeesemeks. Allhankega on tegemist vaid siis, kui vähemalt osa hangitavast teenusest osutatakse teise ettevõtja poolt. Igasuguste abitööde tegemine hankelepingu teostamisel ei ole allhange. Sellise juhul on õigusvastane pakkuja kvalifitseerimata jätmine RHS § 39 lg 3 alusel.
RHS § 39 lg 1 esimene lause sätestab hankija üldise kontrollikohustuse, selgitamaks välja, kas pakkuja vastab kvalifitseerimise tingimustele. Sama lõike teine lause reguleerib seda, millistele nõuetele peavad kvalifitseerimise tingimused vastama. Seevastu RHS § 39 lg 3 sätestab selle perioodi, mille jooksul on pakkujal õigus oma üldist kontrollikohustust teostada (s.o kogu hankemenetluse vältel). Samuti on nimetatud lõikes reguleeritud õiguslik tagajärg olukorra jaoks, kui pakkuja ei vasta hanketeates märgitud kvalifitseerimise tingimusele.
RHS § 127 lg-st 41 tulenevalt ei jõustu vaidlustuskomisjoni otsus kohtumenetluse ajal, kui pool või kolmas isik esitab kaebuse halduskohtule. Olukorras, kus vaidlustuskomisjon jättis vaidlustaja vaidlustuse rahuldamata ja hankija otsuse kehtetuks tunnistamata, kuid Riigikohus rahuldab kaebuse ja tühistab hankija otsuse, ei ole piisav lugeda vaidlustuskomisjoni otsus RHS § 127 lg 41 alusel mittejõustunuks. Õigusselguse huvides tuleb kaebuse esemeks olev vaidlustuskomisjoni otsus kohtuotsuse resolutsioonis selgesõnaliselt tühistada (vt ka Riigikohtu 09.06.2011 määrus asjas nr 3-3-1-38-11, p 10, ja 04.08.2011 määrus asjas nr 3-3-1-39-11, p 13). Kui vaidlustusmenetlus lõpeb seetõttu, et vaidlustus rahuldatakse ja hankija otsus tunnistatakse kehtetuks, mõistab vaidlustuskomisjon oma otsusega hankijalt vaidlustaja kasuks välja tema poolt vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivu (RHS § 126 lg 1 p 5 ja lg 6). Kuna käesolevas asjas kohtumenetluses vaidlustuse nõue sisuliselt rahuldatakse, tuleb hankijalt välja mõista vaidlustaja poolt vaidlustusmenetluses tasutud riigilõiv.
3-3-1-65-11 PDF Riigikohus 16.11.2011
Hankija kaebeõigust ei mõjuta see, et ta on vaidlusaluse hankeeseme suhtes viinud lõpule uue hankemenetluse. Kaebeõigusele antakse hinnang kaebuse esitamise hetke seisuga (vt Riigikohtu 14.05.2002 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-25-02, p 24).
HKMS § 52 lg 1 ei sea poole õigust kaevata edasi Riigikohtusse sõltuvusse sellest, kas asjaolude muutumise tõttu on kassatsioonkaebuse rahuldamisel kassaatori jaoks reaalsed majanduslikud tagajärjed.
Uue hankemenetluse läbiviimine ei ole aluseks kohtumenetluse lõpetamiseks, kui vaidlustatud haldusakti (hankedokumente) ei ole selle andja poolt kehtetuks tunnistatud . Kohtuvälise vaidluste lahendamise organ poolt haldusaktiga seonduva vaidlustuse rahuldamine ei sarnane haldusakti kehtetuks tunnistamisega haldusakti andnud organi poolt.
Kui hankemenetluse eseme üle toimub vaidlus vaidlustuskomisjonis või kohtus, siis ei ole õiguspärane korraldada sama eseme suhtes uut hankemenetlust. Riigihanke jätkamisel pärast vaidlustusmenetlust on hankija seotud hankemenetluse varasemates staadiumides antud alusdokumentidega. (vt ka Riigikohtu 14.04. 2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-99-09, p 16). Sama eseme suhtes uue hankemenetluse läbiviimine varasematest erinevatel tingimustel on õiguspärane kui varasemad eelhaldusaktid muudetakse (RHS § 36) või kogu varasem hankemenetlus tunnistatakse kehtetuks (RHS § 29 lg 3 p 6).
Riigihangete vaidlustuskomisjon peab omaalgatuslikult kontrollima, kas vaidlustajal on vaidlustuse esitamise õigus. Vaidlustuskomisjonil tuleb vastavalt RHS § 122 lg 3 p-le 6 jätta vaidlustuse läbi vaatamata ja tagastada, kui vaidlustajal puudub vaidlustuse esitamise õigus. Enne 1. juulit 2010 tuli vaidlustuskomisjonil jätta vaidlustusõiguseta isiku poolt esitatud vaidlustus rahuldamata. Käesolevas asjas sõltus vaidlustuse esitamise õigus sarnaselt kuni HKMS § 7 lg 1 kuni 1. jaanuarini 2011 kehtinud redaktsioonile sellest, kas vaidlustatav hankija tegevus sai rikkuda vaidlustaja subjektiivseid õigusi. Vaidlustuses peavad sisalduma põhjused, miks vaidlustaja peab vaidlustuse eset oma õigusi rikkuvaks või huve kahjustavaks. Standardite järgimise kohustus piirab ettevõtja majandustegevuse korraldamise vabadust.
Hankija otsustab omal vabal äranägemisel millist liiki ja millistele tunnustele vastavat kaupa või teenust soetada. Kehtestatavad kriteeriumid peavad olema asjakohased ning kooskõlas läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Seevastu on seaduses piiritletud, milliste andmete ja dokumentide esitamist võib hankija nõuda pakkuja majandusliku ja finantsseisundi ning tehnilise ja kutsealase pädevuse hindamiseks.
Hankeasja läbivaatamise piirid määrab ära vaidlustuses esitatud nõue ja selle alus, mitte vaidlustuse õiguslik põhjendus. Riigihangete seaduses ei ole eriregulatsiooni selle kohta, et vaidlustuskomisjon võiks otsustamisel tugineda vaid menetlusosaliste poolt esitatud õiguslikele väidetele. Vaidlustuskomisjoni viga menetlusosalise ärakuulamisel ei saa olla komisjoni otsuse tühistamise aluseks, kui viga ei olnud oluline, st ei võinud mõjutada asja otsustamist.
Hankija peab saama hanketeates kehtestada tehnilise ja kutsealase pädevuse nõudeid ka allhankijate suhtes juhuks, kui pakkuja kavatseb neid hankelepingu täitmisel rakendada.
3-3-1-5-08 PDF Riigikohus 25.03.2008
Kuni 30.04.2007 kehtinud RHS § 65 lg 6 p 4 kohaselt võis vaidlustuse läbivaatamine muu hulgas lõppeda Riigihangete Ameti otsusega rahuldada vaidlustus, tühistades RHS § 5 lg 1 p-s 1 nimetatud ostja tehtud pakkumismenetlusega seotud Riigihangete seadusega vastuolus oleva otsuse. Ka HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Seega tähendas ostja otsuse tühistamine Riigihangete Ameti poolt seda, et ostja pidi asja uuesti läbi vaatama. Seejuures võis ostja koguda täiendavaid tõendeid ja neid hinnata kogumis varem esitatud tõenditega. Riigihangete Ameti otsuse põhjendustes tuvastatud asjaoludel ei olnud ostja jaoks õiguslikult siduvat tähendust. Eelnev ei tähendanud, et asja uuel läbivaatamisel ei pidanud ostja Riigihangete Ameti otsuse põhjendusi üldse arvestama. Riigihangete Ameti otsust tuli hinnata koos teiste asjas kogutud materjalidega ning põhjendatud juhtudel sai sellest ka kõrvale kalduda.
Kui pakkumise kutse dokumentide järgi ei ole tingimata nõutav üksnes kehtiva ning kindlat piirkonda hõlmava sertifikaadi olemasolu, siis peab pakkuja tõendama oma suutlikkust tagada kvaliteedi tagamise meetmete rakendamine vähemalt kvaliteedistandardi ISO 9001:2000 tasemel. Pakkujate ringi piiramiseks üksnes nende ettevõtjatega, kellel on kvaliteedisertifikaat kindla piirkonna kohta, tuleb see tingimus pakkumise kutse dokumentides selgesõnaliselt sätestada. Kui pakkumise kutse dokumendid ei nõudnud pakkujalt sõlmitud lepingute esitamist, vaid üksnes pakkuja kirjalikku õiendit ning kellelgi ei tekkinud kahtlusi esitatud õiendi õigsuses, siis ei olnud neil vajalik nõuda kolmandalt isikult välja õiendi aluseks olnud lepinguid.
Halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista üksnes need kulud, mille eest isik on juba tasunud (vt Riigikohtu 12.10.2006 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-48-06 p-i 17). Ainuüksi menetluskulude nimekirjas sisalduv advokaadi kinnitus selle kohta, et arved on tasutud, ei ole piisav tõend, mis kinnitaks menetluskulude reaalset kantust (vt Riigikohtu 20.12.2000 otsust haldusasjas nr 3-3-1-55-00).
3-3-1-100-06 PDF Riigikohus 10.05.2007
Riigihanke pakkumismenetluse peatamise eesmärk on menetluse peatamise ajal selliste menetlustoimingute tegemise välistamine, mis on suunatud pakkumismenetluse lõpuleviimisele. Esialgse õiguskaitse määruse eesmärk ja õiguslik toime on analoogne RHS § 64 lg 4 alusel pakkumismenetluse peatamise toimega. Siiski on RHS § 64 lg-s 4 selgesõnaliselt reguleeritud üksnes ostja poolt menetluse peatamisega seonduvat, seetõttu ei ole säte vahetult kohaldatav halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse määruse alusel peatatud pakkumismenetluse suhtes. Riigihanke pakkumismenetluse peatamine esialgse õiguskaitse korras ei saa toimuda üldsõnaliselt, vaid kohus peab pakkumismenetluse peatamisel selgitama menetluse peatamise tagajärgi. Menetlusosalistel peab olema võimalik kohtumäärusest aru saada, milliste toimingute tegemine on peatatud menetluses võimalik ning mida ostja ja pakkujad menetluse peatamise tõttu tegema peavad või mida nad teha ei saa. Pakkumismenetluse peatamise ulatus peab olema selgelt määratletud ega või olla üldine, et võimalikult tõhusalt tagada riigihangete teostamise eesmärkide saavutamine. Halduskohus ei pea esialgse õiguskaitse määruses üksikasjalikult loetlema kõik toimingud, mida peatatud menetluses teha võib ja mida mitte, vaid kohus peab vaidluse sisu ja pakkumismenetluse staadiumi arvestades selgitama määruses menetlusosalistele, millised põhilised õigused peavad olema menetluses tagatud.
Pakkujatele peab muu hulgas olema üheselt selge, milliseks tähtpäevaks pakkumised esitada tuleb. Pakkumiste esitamise tähtpäeva vaikimisi muutumine seoses pakkumismenetluse peatamisega ei ole võimalik. Menetluse peatamise järgselt kehtivat pakkumiste esitamise tähtpäeva ei saa arvestada lähtudes sellest, mitu päeva enne määratud pakkumiste esitamise tähtaja lõppu pakkumismenetlus peatati.
Riigihankemenetluses on täpselt kindlaksmääratud ja formaliseeritud menetlusreeglitel väga oluline roll pakkumismenetluses osalevate isikute võrdse kohtlemise eesmärgi (RHS § 6) tagamiseks. Seepärast peab pakkujatele muu hulgas olema üheselt selge, milliseks tähtpäevaks pakkumised esitada tuleb. Pakkumise kutse dokumentides või nende muudatustes määratud pakkumise esitamise tähtpäeva vaikimisi muutumine seoses pakkumismenetluse peatamisega ei ole võimalik. Menetluse peatamise järgselt kehtivat pakkumiste esitamise tähtpäeva ei saa arvestada lähtudes sellest, mitu päeva enne määratud pakkumiste esitamise tähtaja lõppu pakkumismenetlus peatati. Kui ka kohtumääruse resolutsioonis ei ole uue tähtaja määramise kohustust märgitud, peab ostjal hea halduse põhimõttest lähtudes siiski määrama uue tähtaja pakkumiste esitamiseks. Pakkumise esitamisest huvitatud isikutel peab olema võimalik üheselt aru saada, millised reeglid peatatud pakkumismenetluse suhtes kohalduvad. RHS § 25 teisest lausest tuleneb erand, mille kohaselt vaidlustuse või kaebuse esitamise korral võib ostja pikendada pakkumiste esitamise tähtaega ka pärast pakkumiste esitamise tähtaja esimese poole möödumist ja selle õiguse kasutamiseks on ostjale antud diskretsioonivolitus. Kui ostja asjaoludest tulenevalt peab määrama uue tähtaja pakkumiste esitamiseks, siis sellisel juhul puudub tal kaalumisruum otsustamaks, kas pikendada pakkumiste esitamise tähtaega või mitte.
Riigihanke pakkumismenetluse peatamise eesmärk on menetluse peatamise ajal selliste menetlustoimingute tegemise välistamine, mis on suunatud pakkumismenetluse lõpuleviimisele. Esialgse õiguskaitse määruse eesmärk ja õiguslik toime on analoogne RHS § 64 lg 4 alusel pakkumismenetluse peatamise toimega. Siiski on RHS § 64 lg-s 4 selgesõnaliselt reguleeritud üksnes ostja poolt menetluse peatamisega seonduvat, seetõttu ei ole säte vahetult kohaldatav halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse määruse alusel peatatud pakkumismenetluse suhtes. Riigihanke pakkumismenetluse peatamine esialgse õiguskaitse korras ei saa toimuda üldsõnaliselt, vaid kohus peab pakkumismenetluse peatamisel selgitama menetluse peatamise tagajärgi. Menetlusosalistel peab olema võimalik kohtumäärusest aru saada, milliste toimingute tegemine on peatatud menetluses võimalik ning mida ostja ja pakkujad menetluse peatamise tõttu tegema peavad või mida nad teha ei saa. Pakkumismenetluse peatamise ulatus peab olema selgelt määratletud ega või olla üldine, et võimalikult tõhusalt tagada riigihangete teostamise eesmärkide saavutamine. Halduskohus ei pea esialgse õiguskaitse määruses üksikasjalikult loetlema kõik toimingud, mida peatatud menetluses teha võib ja mida mitte, vaid kohus peab vaidluse sisu ja pakkumismenetluse staadiumi arvestades selgitama määruses menetlusosalistele, millised põhilised õigused peavad olema menetluses tagatud. Pakkujatele peab muu hulgas olema üheselt selge, milliseks tähtpäevaks pakkumised esitada tuleb. Pakkumiste esitamise tähtpäeva vaikimisi muutumine seoses pakkumismenetluse peatamisega ei ole võimalik. Menetluse peatamise järgselt kehtivat pakkumiste esitamise tähtpäeva ei saa arvestada lähtudes sellest, mitu päeva enne määratud pakkumiste esitamise tähtaja lõppu pakkumismenetlus peatati.
3-3-1-5-06 PDF Riigikohus 15.03.2006
Kui hanke läbiviimisele laienevad Riigihangete seadusest vaid üksikud sätted, on ostjal avar kaalutlusruum hankemenetluses esitatavate tingimuste ja kohaldatavate protseduurireeglite kindlaksmääramisel. Seejuures on ostja kohustatud järgima kaalutlusreegleid ning hankemenetluse kujundamisel teostama oma sellekohast diskretsioonivolitust õiguspäraselt arvestades diskretsiooni piire ja eesmärke. Ostja tegevus hankemenetluses ei tohi olla meelevaldne. Ka RHS § 4 lg-s 7 sätestatud erandite loetellu kuuluva hanke läbiviimisel on ostja seotud õiguse üldpõhimõtete ja hea halduse põhimõttega, kuigi sellise hanke suhtes kohaldatakse Riigihangete seadust üksnes RHS § 4 lg-s 8 nimetatud kohustuste täitmise osas.
Kui hanke kogumaksumus ületab rahvusvahelist piirmäära või on sellega võrdne, näevad RHS §-d 27 ja 28 ette tavapärasest kõrgemad nõuded pakkumise kutse dokumentides sisalduva hankeobjekti tehnilise kirjelduse koostamisele. Seetõttu peab rahvusvahelise piirmäära ületamine või mitteületamine olema selge juba enne pakkumise kutse esitamist. Ostjal peab olema enne pakkumise kutse dokumentide koostamist piisavalt selge, milliseid kaupu või teenuseid hankida soovitakse ning see peaks selguma tehnilisest kirjeldusest.
RHS §-de 27 ja 28 kohaldatavuse küsimust ei saa kõrvale jätta üksnes põhjendusega, et ükski menetlusosaline ei ole konkreetselt väitnud ega esitanud tõendeid, et korraldatava hanke eeldatav maksumus ületab RHS §-s 16 sätestatud rahvusvahelist piirmäära. Hanke kogumaksumus sõltub otseselt hanke perioodist ning ostetavate kaupade ja teenuste tehnilistest näitajatest (sh saadavus, kvaliteet). Hanke perioodi ning hangitavate kaupade ja teenuste tehnilise kirjelduse põhinäitajaid kindlaks määramata ei ole võimalik piisavalt täpselt hinnata riigihanke eeldatavat maksumust ning tõsikindlalt otsustada rahvusvahelise piirmäära ületamise või mitteületamise, samuti piirmääraga seotud erinõuete täitmise vajalikkuse üle. Kui hanke kogumaksumus ületab rahvusvahelist piirmäära või on sellega võrdne, näevad RHS §-d 27 ja 28 ette tavapärasest kõrgemad nõuded pakkumise kutse dokumentides sisalduva hankeobjekti tehnilise kirjelduse koostamisele. Seetõttu peab rahvusvahelise piirmäära ületamine või mitteületamine olema selge juba enne pakkumise kutse esitamist. Ostjal peab olema enne pakkumise kutse dokumentide koostamist piisavalt selge, milliseid kaupu või teenuseid hankida soovitakse ning see peaks selguma tehnilisest kirjeldusest.
HKMS § 93 lg 1 alusel mõistetakse välja üksnes kohtukulud, mille kandmine on tõendatud. Kohtukulude väljamõistmiseks haldusasjas ei piisa, kui on tekkinud üksnes õigusabi eest tasumise kohustus, vaid õigusabikulud peavad olema reaalselt tasutud (vt Riigikohtu 20.12.2000. a otsus nr 3-3-1-55-00, p 2; 17.04.2003. a otsus nr 3-3-1-28-03, p-d 8, 12).
Riigihanke pakkumise kutse dokumentide õigusvastasust saab põhjendada viitega eeldatavale ebavõrdsele kohtlemisele pakkumiste hindamisel üksnes juhul, kui pakkumiste objektiivne võrreldavus on pakkumise kutse dokumentides esinevaid puudusi arvestades juba loogiliselt välistatud. Üldjuhul saab pakkumiste võrreldamatus selguda siiski alles pärast pakkumiste esitamist ja avamist.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json