/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-50-15 PDF Riigikohus 02.12.2015
Hankedirektiivid ei sätesta täpselt, millal on pakkumuse maksumus põhjendamatult madal ega määratle meetodit selle kindlakstegemiseks. Seetõttu on selle määratlemine liikmesriigi ja täpsemalt hankija ülesanne, kuid see peab toimuma objektiivselt ja mitte diskrimineerivalt (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-285/99 ja C-286/99, p‑d 67 ja 69; otsus asjas nr C-586/13, p 49). Direktiivi 2004/18 art 55 lg 1 esimesest lõigust võib järeldada, et põhjendamatult madalat maksumust tuleb hinnata võrreldes ühelt poolt pakkumuste hindu ja teiselt poolt hangitavate kaupade, ehitustööde või teenuste hindu. Kohtulik kontroll sellise keeruka majandusliku otsuse on üle üldjuhul piiratud, kuid hankijal peab tekkima kahtlus, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal siis, kui pakkumuse hinna ja teostatavate tööde eeldatava maksumuse vahe on silmatorkavalt erinev. (p 23)
Asjaolu, kas pakkujal on tähtpäevaks olemas nõuetele vastavad laevad või mitte, on käsitatav pakkuja kvalifitseerimise tingimusena RHS § 41 lg 1 p 8 mõttes, mitte hankelepingu esemeks oleva asja või teenuse omadust ja olulisi tunnuseid puudutava loeteluga RHS § 32 lg 1 p 2 ja lg 3 mõttes. (p 14.3) Ühispakkujate hankemenetlusest kõrvaldamiseks RHS § 38 lg 2 p 4 kohaselt ei piisa üksnes hüpoteetilisest eelise saamise võimalusest. (p 16) Kuigi RHS § 40 lg 4 lubab pakkujal või taotlejal tõendada oma vastavust majanduslikule ja finantsseisundile esitatud nõuetele ka emaettevõtja vahendite alusel, ei anna see säte alust kalduda nende vahendite kasutamisel kõrvale riigiabi reeglitest. Isegi kui pakkujal ei ole kohustust kajastada hankes osalemise kulusid pakkumuse hinnas, ei saa välistada, et sellise abi arvelt on pakkujal võimalik kulusid säästa ja esitada seetõttu madalama maksumusega pakkumus. Laenude, garantiide, tagatiste jms väärtust riigiabina tuleb hinnata, lähtudes sellest, milliste kuludega saaks ettevõtja neid hüvesid hankida vabalt turult (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas C-182/03 ja C-217/03). (p 19) Hankedirektiivi sätted ja RHS § 48 lg 4 on loodud kaitsma eelkõige pakkujaid nende pakkumuse meelevaldse kõrvaldamise eest. (p 20.2)
Ka riigi osalusega äriühingu vahendeid võib käsitada riigi ressursina, kui riik omab äriühingu üle kontrolli (vt Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-328/99 ja C-399/00; otsus asjas C-482/99). Euroopa Kohus on ka selgitanud, et riigiabina võib olla käsitatav olukord, kus riigiettevõtte tütarettevõte kasutab emaettevõtte vahendeid (nt logistilist ja ärilist abi), maksmata selle eest tavapärastele turutingimustele vastavat tasu (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-39/94). Ka riigiettevõtte poolt tütarettevõttele antav laen, garantii, käendus jms soodustus võib osutuda riigiabiks ELTL art 107 mõttes, kui täidetud on riigiabi teised tingimused. (p 19) Kuigi RHS § 40 lg 4 lubab pakkujal või taotlejal tõendada oma vastavust majanduslikule ja finantsseisundile esitatud nõuetele ka emaettevõtja vahendite alusel, ei anna see säte alust kalduda nende vahendite kasutamisel kõrvale riigiabi reeglitest. Isegi kui pakkujal ei ole kohustust kajastada hankes osalemise kulusid pakkumuse hinnas, ei saa välistada, et sellise abi arvelt on pakkujal võimalik kulusid säästa ja esitada seetõttu madalama maksumusega pakkumus. Laenude, garantiide, tagatiste jms väärtust riigiabina tuleb hinnata, lähtudes sellest, milliste kuludega saaks ettevõtja neid hüvesid hankida vabalt turult (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas C-182/03 ja C-217/03, p 119). (p 19) Direktiivi 2004/18 art 55 lg 1 punkt (e) ja direktiivi 2004/17 art 57 lg 1 punkt (e), samuti RHS § 48 seovad riigiabi põhjendamatult (direktiivis kasutatakse terminit "ebaharilikult") madala maksumusega pakkumusega. Ainuüksi fakt, et pakkuja on saanud riigiabi, ei saa kaasa tuua pakkumuse tagasilükkamist. Määravaks on, et õigusaktidega vastuolus antud riigiabi saaja peab olema esitanud põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse. Kui pakkumuse maksumus ei ole põhjendamatult madal või riigiabi andmine oli kooskõlas õigusaktidega, ei ole hankijal alust kaaluda, kas lükata pakkumus RHS § 48 lg 4 alusel tagasi. Kui selgub, et riigiabi anti vastuolus õigusaktidega ja see tekitab hankijas põhjendatud kahtluse, et seetõttu on pakkumuse maksumus põhjendamatult madal, loob see riski, et pakkuja peab riigiabi tagasi maksma ja seeläbi võib sattuda ohtu lepingu täitmine. Samuti võib see moonutada ausat konkurentsi. Kui selline risk esineb, võib see õigustada pakkumuse tagasilükkamist. Kaalumisel saab ka arvestada, kas õigusaktidega vastuolus antud riigiabi võis piisaval määral mõjutada pakkumuse maksumust. (p 20-21) Esmalt on hankijal kohustus põhjendada kahtlust, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal. Seejärel tuleb hankijal anda pakkujale võimalus selgitada ja tõendada pakkumuse maksumuse kujunemist, s.t, kui hankijal on kahtlus, et tegemist on põhjendamatult madala maksumusega pakkumusega põhjusel, et pakkuja võis saada riigiabi vastuolus õigusaktidega, on pakkujal kohustus ära näidata, et riigiabi anti kooskõlas õigusaktidega või et see ei saanud mõjutada pakkumuse maksumust. Kui hankijale selgub, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal, sest pakkujale anti riigiabi õigusakte rikkudes, peab hankija kaaluma, kas pakkuja hankemenetlusest kõrvaldada. (p 21) Õigusaktidega ei ole kehtestatud ja Euroopa Kohus ei ole EL õiguse üldpõhimõtetest tuletanud hankija üldist kohustust jätta kõrvale pakkumus, mis on põhjendamatult madala maksumusega põhjusel, et pakkuja sai õigusvastaselt riigiabi. Seni jõustumata direktiivi 2014/24 põhjenduses 103 selgitatakse, et põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse tagasilükkamine peaks olema kohustuslik juhul, kui avaliku sektori hankija on teinud kindlaks, et põhjendamatult madal maksumus või kavandatud kulu tuleneb liidu või sellega kooskõlas olevate siseriiklike kohustuslike sotsiaal-, töö- või keskkonnaõiguse sätete või rahvusvahelise tööõiguse sätete täitmata jätmisest. Muudel juhtudel, sh riigiabi reeglite rikkumise korral sätestab selle direktiivi art 69 lg 4 üksnes hankija kaalutlusõiguse pakkumuste tagasilükkamisel. Lisaks tuleb arvestada, et hankijate võimalused pakkumist mõjutava abi riigiabiks kvalifitseerimisel ja selle õiguspärasuse hindamisel on piiratud. Riigiabi ja selle saamise õiguspärasuse tuvastamine on keeruline ja aeganõudev protseduur, milleks on antud eripädevus Euroopa Komisjonile. Seepärast saab hankijalt eeldada pakkuja kõrvaldamise kaalumist, kui hankijal pidi tekkima kahtlus, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal põhjusel, et riigiabi ei antud kooskõlas õigusaktidega ning pakkuja ei ole seda kahtlust kõrvaldanud. (p 22)
Direktiivi 2004/18 art 55 lg 1 punkt (e) ja direktiivi 2004/17 art 57 lg 1 punkt (e), samuti RHS § 48 seovad riigiabi põhjendamatult (direktiivis kasutatakse terminit "ebaharilikult") madala maksumusega pakkumusega. Ainuüksi fakt, et pakkuja on saanud riigiabi, ei saa kaasa tuua pakkumuse tagasilükkamist. Määravaks on, et õigusaktidega vastuolus antud riigiabi saaja peab olema esitanud põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse. Kui pakkumuse maksumus ei ole põhjendamatult madal või riigiabi andmine oli kooskõlas õigusaktidega, ei ole hankijal alust kaaluda, kas lükata pakkumus RHS § 48 lg 4 alusel tagasi. Kui selgub, et riigiabi anti vastuolus õigusaktidega ja see tekitab hankijas põhjendatud kahtluse, et seetõttu on pakkumuse maksumus põhjendamatult madal, loob see riski, et pakkuja peab riigiabi tagasi maksma ja seeläbi võib sattuda ohtu lepingu täitmine. Samuti võib see moonutada ausat konkurentsi. Kui selline risk esineb, võib see õigustada pakkumuse tagasilükkamist. Kaalumisel saab ka arvestada, kas õigusaktidega vastuolus antud riigiabi võis piisaval määral mõjutada pakkumuse maksumust. (p 20-21) Esmalt on hankijal kohustus põhjendada kahtlust, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal. Seejärel tuleb hankijal anda pakkujale võimalus selgitada ja tõendada pakkumuse maksumuse kujunemist, s.t, kui hankijal on kahtlus, et tegemist on põhjendamatult madala maksumusega pakkumusega põhjusel, et pakkuja võis saada riigiabi vastuolus õigusaktidega, on pakkujal kohustus ära näidata, et riigiabi anti kooskõlas õigusaktidega või et see ei saanud mõjutada pakkumuse maksumust. Kui hankijale selgub, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal, sest pakkujale anti riigiabi õigusakte rikkudes, peab hankija kaaluma, kas pakkuja hankemenetlusest kõrvaldada. (p 21) Õigusaktidega ei ole kehtestatud ja Euroopa Kohus ei ole EL õiguse üldpõhimõtetest tuletanud hankija üldist kohustust jätta kõrvale pakkumus, mis on põhjendamatult madala maksumusega põhjusel, et pakkuja sai õigusvastaselt riigiabi. Seni jõustumata direktiivi 2014/24 põhjenduses 103 selgitatakse, et põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse tagasilükkamine peaks olema kohustuslik juhul, kui avaliku sektori hankija on teinud kindlaks, et põhjendamatult madal maksumus või kavandatud kulu tuleneb liidu või sellega kooskõlas olevate siseriiklike kohustuslike sotsiaal-, töö- või keskkonnaõiguse sätete või rahvusvahelise tööõiguse sätete täitmata jätmisest. Muudel juhtudel, sh riigiabi reeglite rikkumise korral sätestab selle direktiivi art 69 lg 4 üksnes hankija kaalutlusõiguse pakkumuste tagasilükkamisel. Lisaks tuleb arvestada, et hankijate võimalused pakkumist mõjutava abi riigiabiks kvalifitseerimisel ja selle õiguspärasuse hindamisel on piiratud. Riigiabi ja selle saamise õiguspärasuse tuvastamine on keeruline ja aeganõudev protseduur, milleks on antud eripädevus Euroopa Komisjonile. Seepärast saab hankijalt eeldada pakkuja kõrvaldamise kaalumist, kui hankijal pidi tekkima kahtlus, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal põhjusel, et riigiabi ei antud kooskõlas õigusaktidega ning pakkuja ei ole seda kahtlust kõrvaldanud. (p 22) Hankedirektiivi sätted ja RHS § 48 lg 4 on loodud kaitsma eelkõige pakkujaid nende pakkumuse meelevaldse kõrvaldamise eest. (p 20.2)
3-3-1-13-12 PDF Riigikohus 06.03.2014
Pädev haldusorgan hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks riikliku järelevalve raames on Rahandusministeerium, mitte rahandusminister. Haldusorgani nimel tegutsemiseks võib volitada iga isikut, kes kuulub haldusorgani organisatsioonilisse struktuuri. Ministeeriumi sisepädevuse jaotamise pädevus on ministril, kes jubib ministeeriumi ja korraldab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi. Asutuse juhil on volitus otsustada asutuse pädevusse antud küsimus ise, kuid see ei keela tal volitada teisi sama haldusorgani ametnikke. Asutuse sisepädevuse reguleerimist ei saa võrdsustada haldusülesande edasidelegeerimisega. Puudub sisuline põhjus, miks lubada sisepädevuse jaotamist kõigis muudes haldusorganites, mitte aga ministeeriumides. Vt 23.11.2012 määrus asjas nr 3-3-1-13-12, p-d 20-21.
RHS § 67 lg 1 võtab üle direktiivi 2004/18 art 30 lg 2, mille kohaselt peavad ostjad väljakuulutamisega läbirääkimistega menetluses pakkujatega läbirääkimisi esitatud pakkumiste kohandamiseks hanketeates, kirjeldustes ja võimalikes täiendavates dokumentides sätestatud nõuetele ning parim pakkumise leidmiseks sama direktiivi art 53 lg ga 1 ettenähtud korras. Direktiivi art 1 lg 11 p "d" kohaselt konsulteerib ostja läbirääkimistega menetluses enda valitud ettevõtjatega ning peab ühe või mitmega neist läbirääkimisi lepingutingimuste suhtes. Üldjuhul on tehniliste kirjelduste nõuded pakkujatele kohustuslikud. Kui ostjal on võimalik kalduda tehnilisest kirjeldusest kõrvale või seda läbirääkimiste käigus muuta, võib see ohustada läbipaistvuse ja võrdsuse põhimõtet. Samas ongi läbirääkimistega pakkumine erandlikuks hankemenetluse liigiks, kus läbirääkimisruum võib olla asjakohane lahenduste aktsepteerimiseks, mida ostja ei pruukinud tehnilise kirjelduse kohustuslikke nõudeid kehtestades ette näha. Direktiivi 2004/18 art 30 lg 2 ei määratle hankija tegutsemisruumi läbirääkimiste käigus selgelt. Lahtiseks jääb, kas pakkumisi on läbirääkimistel võimalik kohandada ka tehnilise kirjelduse kohustuslikele nõuetele. Seda sätet tõlgendamata ei ole võimalik anda hinnangut, kas läbirääkimised toimusid õiguspäraselt või mitte. Euroopa Kohtult tuleb praeguses asjas taotleda direktiivi 2004/18 art 30 lg 2 tõlgendamise kohta eelotsust. Vt 23.11.2012 määrus asjas nr 3-3-1-13-12, p-d 45-46.
RHS § 36 lg 1 ja § 67 lg 1 ei välista läbirääkimiste käigus pakkujatele pakkumuste muutmise ettepanekute tegemist hankedokumentide mittesiduvate tingimuste ulatuses ning läbirääkimiste jätkamist vaid nende pakkujatega, kes pakkumust ettepaneku alusel muudavad. (6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-13-12, p 19) Samas otsustas Euroopa Kohus 5.12.2013 otsusega asjas nr C-561/12, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31.03.2004 direktiivi 2004/18 EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta art 30 lg 2 ei luba hankijal pidada pakkujatega läbirääkimisi pakkumuste üle, mis ei vasta hanke tehnilises kirjelduses sätestatud kohustuslikele nõuetele. (samas, p 20) Eelotsuse kohaselt tuleb hankedokumentide kohustuslikke ja soovituslikke tingimusi eristada selgelt. Juhul, kui hankija tahteks on hankedokumentide kehtestamisel võimaldada läbirääkimisi teatud tingimuste üle, tuleb seda tahet väljendada nõuetekohaselt. Vastasel juhul võivad läbirääkimised olla vastuolus riigihangete seadusega ning ohustada hankemenetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtteid. (samas, p 22)
Vt 6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-13-12, p-d 21–22. Euroopa Kohtu 5.12.2013 otsuse asjas nr C-561/12 kohaselt tuleb hankedokumentide kohustuslikke ja soovituslikke tingimusi eristada selgelt. Juhul, kui hankija tahteks on hankedokumentide kehtestamisel võimaldada läbirääkimisi teatud tingimuste üle, tuleb seda tahet väljendada nõuetekohaselt. Vastasel juhul võivad läbirääkimised olla vastuolus riigihangete seadusega ning ohustada hankemenetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtteid. (6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-13-12, p 22)
Vt 6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-13-12, p-d 18–22.
3-3-1-44-13 PDF Riigikohus 07.10.2013
RHS § 47 lg 2 teise lause kohaselt võib hankija tunnistada pakkumuse vastavaks, kui selles ei esine sisulisi kõrvalekaldeid hankedokumentides märgitud tingimustest. VAKO otsus, millega ei ole antud hinnangut, kas pakkumuses tuvastatud puudused olid sisulised kõrvalekalded RHS § 47 lg 2 teise lause mõttes, ei välista võimalust, et hankija tunnistab riigihanke jätkamisel pakkumuse RHS § 47 lg 2 teise lause alusel uuesti vastavaks. Kohtupraktikas on leitud, et erandjuhul on pakkujal võimalik korrigeerida pakkumusega seonduvaid andmeid. See on võimalik eriti juhul, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead, nii et selle muudatusega ei kaasneks tegelikult uue pakkumuse esitamist (vt analoogselt otsus asjas nr 3-3-1-24-13, p 20). Peale uue otsusega pakkumuse edukaks ja vastavaks tunnistamist sõlmitud hankeleping on kooskõlas VAKO otsusega ning ei ole tühine.
Hankeasjas kaebeõiguse olemasolu väljaselgitamiseks tuleb kindlaks teha, kas isik on RHS § 117 lg 1 kohaselt määratletav pakkujana, taotlejana või hankemenetluses osalemisest huvitatud isikuna ning kas hankija saab tema õigusi rikkuda või õigusega kaitstud huvisid kahjustada (HKMS § 44 lg 1, § 268 lg 1ning direktiiv 89/665 art 1 lg 3). Seejuures ei järeldu kaebeõiguse olemasolust, et kaebaja õigusi ongi rikutud või õigusega kaitstud huve kahjustatud, see otsustatakse haldusasja sisulise arutamise käigus. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa menetlusosalisel olla õigustatud huvi niisuguse otsuse tühistamiseks, kui see otsus saab tema suhtes taas vaid kinnitust leida ja kui vaidlustatud õigusakti tühistamine ei rahulda tema nõuet (Euroopa Kohtu 09.06. 2011a otsus asjas C 401/09, p 49).
Riigihangete seadus määratleb pakkujana isiku, kes on esitanud hankemenetluses pakkumuse (RHS § 12 lg 1). Sarnane pakkuja määratlus tuleneb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. a direktiivi 2004/18 art 1 lg st 8. Pakkuja õiguslik seisund lõppeb pärast seda, kui pakkumus on hankija kehtiva otsuse alusel tagasi lükatud, põhjusel, et see ei vasta hankedokumentidele. Kui pakkumus on kehtiva otsuse alusel tagasi lükatud, siis ei osale pakkuja enam edasises hankemenetluses (RHS § 47 lg 9). RHS § 69 lg-st 1 ning RHS § 54 lg-st 1 tuleneb hankijale kohustus teavitada oma otsusest pakkujat. Nimetatud sätetest ei tulene kohustust teavitada seda isikut, kes ei ole hankemenetluses pakkuja.
3-3-1-45-12 PDF Riigikohus 28.11.2012
Riik osaleb halduskohtumenetluses vastustajaks oleva haldusorgani kaudu. Käesolevas asjas on vastustajaks hankijana maavalitsus, kelle kahte otsustust on vaidlustatud. Kuna maavalitsusel ei olnud halduskohtumenetluses riigilõivu tasumise kohustust, siis tuleb tasutud riigilõiv maavalitsusele tagastada.
Pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamine ja kvalifitseerimata jätmine on eraldi otsustused, mis tuginevad erinevatele eeldustele ning mille õiguslikud tagajärjed on samuti erinevad. Seetõttu ei ole hankemenetlusest kõrvaldamise alus pakkuja kvalifitseerimata jätmise aluseks ega põhjenduseks. Hankemenetlusest saab kõrvaldada pakkuja, keda on või kelle seaduslikku esindajat on kriminaal- või väärteomenetluses karistatud muu hulgas riigihangete nõuete rikkumise või ametialase või maksualase süüteo toimepanemise eest ning kelle karistusandmed pole karistusregistrist kustutatud või kelle karistus on tema elu- või asukohariigi õigusaktide alusel kehtiv. Praegusel juhul ei ole see teokoosseis täidetud, kuna ettevõtte või selle seadusliku esindaja karistatus on isikuga lahutamatult seotud staatus ega ole seetõttu õigusjärgluse korras ettevõtte osa omandajale üleantav ega ülekantav.
Hankija võib kvalifitseerimise tingimustele vastavuse kontrollimiseks nõuda andmeid pakkuja kogemuse kohta vastavate teenuste osutamiseks. Riigihangete seaduse normid ei võimalda teha järeldust, et ettevõtte osa üleminekul ei ole kogemuse üleminek võimalik ning sellele ei saa hankemenetluses kvalifitseerimistingimuste täitmise tõendamisel tugineda. Kui õiguseelneja varasemale kogemusele tuginemise oleks hankemenetluses keelatud, siis oleks see käsitatav konkurentsi olulise piiranguna, mis peaks selgelt olema sätestatud riigihangete seaduses. Vastavasisulist keeldu riigihangete seadus ei sätesta. Euroopa Kohtu praktikas on leitud, et ettevõtte ülemineku tõendamisel on otsustavaks üleantava majandusüksuse identiteeti säilimine. Üksuse identiteedi üleminekul arvestatavad asjaolud on asjakohased ka kogemusele tuginemise võimalikkuse tuvastamisel. Kogemuse ülemineku kindlakstegemiseks tuleb selgitada välja, kas majandusüksuse identiteet läks üle. Varasemale kogemusele on võimalik tugineda, kui üle läks ka oluline osa personalist, oskusteabest, tehnikast, mis võimaldab eeldada riigihankemenetluses osaleva ettevõtte võimekust täita hankelepingus sätestatavaid kohustusi.
Täitmiseks on kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Haldusakti õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine. Pakkumuste edukaks tunnistamise otsused tuginevad pakkujate kvalifitseerimise või nende kvalifitseerimata jätmise otsustele kui haldusaktidele. Hankelepingu sõlmimise järel ei ole hankija korraldust, millega jäeti kaebaja kvalifitseerimata, võimalik tühistada ja selle kehtivust kõrvaldada. Seega võib hankija pakkumuste edukaks tunnistamise korraldus tugineda õigusvastasele, kuid kehtivale haldusaktile. Käesoleval juhul ei muuda pakkumuste edukaks tunnistamise korraldust õigusvastaseks asjaolu, et see tugineb õigusvastasele, kuid kehtivale haldusaktile. Sellest hoolimata on kaebajal õigus taotleda ebaõige kvalifitseerimata jätmisega seoses tekkida võinud kahju hüvitamist. Pakkumuste edukaks tunnistamise korralduse lahutamatuks osaks on pakkumuste hindamise lehed, millest nähtub, millistele alustele vastavad edukaks tunnistamise otsustused tuginevad.
Riigikohtu praktikas on rõhutanud, et kuigi RHS § 127 lg st 41 tulenevalt ei jõustu vaidlustuskomisjoni otsus kohtumenetluse ajal, kui pool või kolmas isik esitab kaebuse halduskohtule, ei ole hankija otsuse tühistamine kohtumenetluses piisav lugemaks vaidlustuskomisjoni otsust RHS § 127 lg 41 alusel mittejõustunuks. Õigusselguse huvides tuleb kaebuse esemeks olev vaidlustuskomisjoni otsus kohtuotsuse resolutsioonis selgesõnaliselt tühistada (vt määrus asjas nr 3-3-1-38-11, p 10; määrus asjas nr 3-3-1-39-11, p 13; otsus asjas nr 3-3-1-2-12, p 21). See põhimõte on kohaldatav ka vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamisel.
3-3-1-58-06 PDF Riigikohus 04.10.2006
Riigihangete pakkumismenetlus ei ole haldusmenetlus HMS § 2 lg 2 tähenduses. Riigihankemenetlus toimub Riigihangete seaduses määratud avalik-õiguslike toimingute kaudu (vt Riigikohtu 20.12.1999 määrust nr 3-3-1-48-99 ja 6.02.2001 määrust nr 3-3-1-69-00). Erandina laienevad riigihanke pakkumismenetlusele Haldusmenetluse seaduses sätestatud haldusakti vorminõuded, sest RHS § 1 lg 2 kohaselt peavad riigihanke pakkumismenetluses antavad haldusaktid vastama lisaks Riigihangete seadusest tulenevatele vorminõuetele ka Haldusmenetluse seaduse vorminõuetele.
Pakkumise tagatise kõige olulisemaks eesmärgiks riigihanke pakkumismenetluses on kindlustada ausa ja läbipaistva riigihanke läbiviimine. Viimane omakorda võimaldab konkurentsi tekkimise ja pakkujate võrdse kohtlemise. Pakkumismenetluse ausaks ja läbipaistvaks korraldamiseks on vajalik tagada reaalsete pakkumiste esitamine ja nende jõusolek, et riigihanke korraldajal säiliks võimalus valida kõige soodsam pakkumine. Pakkumise tagatis on vajalik selleks, et riigihankemenetluses osaleksid võitmisest tõsiselt huvitatud pakkujad, mis tagaks tulemusliku pakkumismenetluse. Pakkuja peab pakkumise tegemisel arvestama, et ebareaalse pakkumise tegemisel ning pakkumisest loobumisel pakkumise jõusoleku ajal ei ole võimalik nõuda tagatist tagasi üksnes põhjusel, et hanke korraldaja pole kahju kandnud.
3-3-1-5-06 PDF Riigikohus 15.03.2006
Kui hanke läbiviimisele laienevad Riigihangete seadusest vaid üksikud sätted, on ostjal avar kaalutlusruum hankemenetluses esitatavate tingimuste ja kohaldatavate protseduurireeglite kindlaksmääramisel. Seejuures on ostja kohustatud järgima kaalutlusreegleid ning hankemenetluse kujundamisel teostama oma sellekohast diskretsioonivolitust õiguspäraselt arvestades diskretsiooni piire ja eesmärke. Ostja tegevus hankemenetluses ei tohi olla meelevaldne. Ka RHS § 4 lg-s 7 sätestatud erandite loetellu kuuluva hanke läbiviimisel on ostja seotud õiguse üldpõhimõtete ja hea halduse põhimõttega, kuigi sellise hanke suhtes kohaldatakse Riigihangete seadust üksnes RHS § 4 lg-s 8 nimetatud kohustuste täitmise osas.
Kui hanke kogumaksumus ületab rahvusvahelist piirmäära või on sellega võrdne, näevad RHS §-d 27 ja 28 ette tavapärasest kõrgemad nõuded pakkumise kutse dokumentides sisalduva hankeobjekti tehnilise kirjelduse koostamisele. Seetõttu peab rahvusvahelise piirmäära ületamine või mitteületamine olema selge juba enne pakkumise kutse esitamist. Ostjal peab olema enne pakkumise kutse dokumentide koostamist piisavalt selge, milliseid kaupu või teenuseid hankida soovitakse ning see peaks selguma tehnilisest kirjeldusest.
RHS §-de 27 ja 28 kohaldatavuse küsimust ei saa kõrvale jätta üksnes põhjendusega, et ükski menetlusosaline ei ole konkreetselt väitnud ega esitanud tõendeid, et korraldatava hanke eeldatav maksumus ületab RHS §-s 16 sätestatud rahvusvahelist piirmäära. Hanke kogumaksumus sõltub otseselt hanke perioodist ning ostetavate kaupade ja teenuste tehnilistest näitajatest (sh saadavus, kvaliteet). Hanke perioodi ning hangitavate kaupade ja teenuste tehnilise kirjelduse põhinäitajaid kindlaks määramata ei ole võimalik piisavalt täpselt hinnata riigihanke eeldatavat maksumust ning tõsikindlalt otsustada rahvusvahelise piirmäära ületamise või mitteületamise, samuti piirmääraga seotud erinõuete täitmise vajalikkuse üle. Kui hanke kogumaksumus ületab rahvusvahelist piirmäära või on sellega võrdne, näevad RHS §-d 27 ja 28 ette tavapärasest kõrgemad nõuded pakkumise kutse dokumentides sisalduva hankeobjekti tehnilise kirjelduse koostamisele. Seetõttu peab rahvusvahelise piirmäära ületamine või mitteületamine olema selge juba enne pakkumise kutse esitamist. Ostjal peab olema enne pakkumise kutse dokumentide koostamist piisavalt selge, milliseid kaupu või teenuseid hankida soovitakse ning see peaks selguma tehnilisest kirjeldusest.
HKMS § 93 lg 1 alusel mõistetakse välja üksnes kohtukulud, mille kandmine on tõendatud. Kohtukulude väljamõistmiseks haldusasjas ei piisa, kui on tekkinud üksnes õigusabi eest tasumise kohustus, vaid õigusabikulud peavad olema reaalselt tasutud (vt Riigikohtu 20.12.2000. a otsus nr 3-3-1-55-00, p 2; 17.04.2003. a otsus nr 3-3-1-28-03, p-d 8, 12).
Riigihanke pakkumise kutse dokumentide õigusvastasust saab põhjendada viitega eeldatavale ebavõrdsele kohtlemisele pakkumiste hindamisel üksnes juhul, kui pakkumiste objektiivne võrreldavus on pakkumise kutse dokumentides esinevaid puudusi arvestades juba loogiliselt välistatud. Üldjuhul saab pakkumiste võrreldamatus selguda siiski alles pärast pakkumiste esitamist ja avamist.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json