https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-21-2607/24 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.11.2024

Finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) rikutud peab olema liidu õigust; 2) rikkumine peab tulenema majandustegevuses osaleja tegevusest või tegevusetusest; 3) liidu eelarvele peab olema tekkinud või tõenäoliselt tekkima kahju (Euroopa Kohtu otsus asjas C-743/19 Elme Messer Metalurgs, p 51). Liidu õiguse rikkumise all mõeldakse ka selliste riigisiseste õigusnormide rikkumist, mis aitavad tagada rahastatud projektide juhtimist reguleerivate liidu õigusnormide nõuetekohast kohaldamist (samas, p 52). Selliste riigisiseste õigusnormide hulka kuulub ka riigihangete korraldamist reguleeriv normistik. (p 15)


Kuigi üldjuhul ei saa välisriigi pakkujalt eeldada Eesti õigusaktide tundmist (Euroopa Kohtu otsus asjas C-171/15 Connexxion Taxi Services BV, p 42), võis riigihanke korraldaja kvalifitseerimistingimust täpsustada viidetega õigusaktidele. (p 25)


Olukorras, kus edukas välisriigi pakkuja oleks igal juhul pidanud läbima kutsekvalifikatsiooni tunnustamise menetluse, ei ole hankijal keelatud saavutada kindlus, et edukaks tunnistataval pakkujal on vastav tehniline suutlikkus. Sealjuures ei oleks saanud kaebaja iseseisvalt hinnata, kas pakkuja haridus ja töökogemus on sobivad pädevustunnistuse väljastamiseks. Seda iseäranis olukorras, kus sarnast pädevusklasside süsteemi teistes riikides ei ole (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas C-6/20 Sotsiaalministeerium, p 55). (p 26)


Finantskorrektsioon on olemuselt sanktsioon (RKPJKm nr 5-24-7/13, p 23). Kohus ei tohi finantskorrektsiooni õiguspärasust hinnates piirduda vaid ilmselgete vigade testiga, vaid kontroll peab olema range ja täielik, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid (RKHKm nr 3-20-2402/47, p 24), sh seda, kas kahju on pelgalt teoreetiline (Euroopa Kohtu otsus asjas C-175/23 Obshtina Svishtov, p 36). (p 29)

Finantskorrektsioonimäära kohaldamisel tuleb mh arvesse võtta konkreetsete tööde maksumust hankelepingus, kuivõrd just need peegeldavad potentsiaalset kahju, mida ebakorrektselt korraldatud riigihange võis liidu eelarvele põhjustada. (p 29)

Struktuuritoetustega seotud sanktsioonide risk ei tohi olla nii kõrge, et heidutaks toetuste taotlemisest loobuma ja seeläbi takistaks struktuurifondide eelarve sihtotstarbelist kasutamist. (p 29)

3-17-2718/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.11.2019

Euroopa Kohus pole oma praktikas isegi ülalpool rahvusvahelist piirmäära nõudnud hindamismeetodite ammendavat kindlaksmääramist (otsus asjas nr C-6/15: Dimarso). Lihthanke eripära arvestades on nende puhul liikmesriikidel võimalik näha ette veelgi suurem paindlikkus. (p 24)


Kaebaja tegutseb põhikirja kohaselt küll avalikes huvides, kuid see toimub vaid kaebaja liikmeskonna vabatahtliku huvitegevusena. Kaebaja põhikirjalised eesmärgid (sh kultuuripärandi jäädvustamine ja tutvustamine, teaduse, kultuuri ja hariduse toetamine jne) seonduvad vähemalt osaliselt riigi ülesandega säilitada eesti kultuuri. Kultuur on samas oluliselt laiem eluvaldkond kui riigi ülesannetega hõlmatud tegevused (vrd spordi kohta RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-06, p 9). Kaebaja tegevus on vabakonna hobitegevus ja sellisena kaitstud põhiseadusliku ühinemisvabadusega (PS § 48 lg 1 esimene lause). (p 16)


Vt p 10 ja RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-46-13 annotatsioone.


RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 ning sellega ülevõetavate direktiivide eesmärk on vältida riigihanke reeglitest möödaminekut avalike ülesannete erasektorile delegeerimisega. Nende sätete eesmärk pole laiendada riigihanke reegleid mistahes isikule, kelle tegevuse vastu eksisteerib avalik huvi. Eesmärk pole ka hõlmata riigihangete režiimiga kõiki tegevusi, mida rahastatakse avalikest eelarvetest, sh Euroopa Liidu fondidest (vrd direktiivi 2014/24 põhjendus 4 lg 2).

RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamine eeldab seetõttu, et isiku asutamine või tegevus oleks seotud vajadustega, mida riik või kohaliku omavalitsuse üksus on üldistest huvidest tulenevalt otsustanud ise rahuldada või mille üle nad soovivad säilitada valitsevat mõju (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-57-10, p 11; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-283/00: Komisjon/Hispaania, p-d 80, 85 ja 86; C-393/06: Aigner, p-d 39 ja 40; C-567/15: LitSpecMet, p 35). Teisisõnu, sätte kohaldamine eeldab, et isik täidab avalikku ülesannet (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-300/07: AOK Rheinland/Hamburg, p-d 49 ja 50). Eraisik täidab avalikku ülesannet siis, kui pädev asutus on eraisikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 11; RKKK otsus nr 4-18-616/54, p 37). (p 13)

RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamiseks pole piisav pelgalt isiku vabatahtlik soov avalikku huvi edendada või avalik huvi isiku tegevuse vastu (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 12; RKKK otsus nr 1-16-9105/108, p 43). Lisaks avalik-õigusliku juriidilise isiku lõppvastutusele on RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamiseks tarvis, et isiku asutamisel või hiljem on õigusakti või lepinguga isikule tekitatud juriidiline kohustus avalikes huvides tegutseda. Senises praktikas on ka rõhutatud, et avalik ülesanne peab olema ette nähtud vahetult seadusega või seaduse alusel või olema tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav (RKEK määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 8; RKKK otsused asjas nr 3-1-1-98-15, p-d 61 ja 62; ja otsus nr 1-16-9105/108, p 44). (p 14)


Eraisik täidab avalikku ülesannet siis, kui pädev asutus on eraisikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 11; RKKK otsus nr 4-18-616/54, p 37). (p 13)

RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamiseks pole piisav pelgalt isiku vabatahtlik soov avalikku huvi edendada või avalik huvi isiku tegevuse vastu (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 12; RKKK otsus nr 1-16-9105/108, p 43). Lisaks avalik-õigusliku juriidilise isiku lõppvastutusele on RHS v.r § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamiseks tarvis, et isiku asutamisel või hiljem on õigusakti või lepinguga isikule tekitatud juriidiline kohustus avalikes huvides tegutseda. Senises praktikas on ka rõhutatud, et avalik ülesanne peab olema ette nähtud vahetult seadusega või seaduse alusel või olema tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav (RKEK määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 8; RKKK otsused asjas nr 3-1-1-98-15, p-d 61 ja 62; ja otsus nr 1-16-9105/108, p 44). (p 14)

Ainuüksi toetuse maksmine ei muuda vabakonna tegevust avaliku ülesande täitmiseks. (p 17)


Kvalifitseerimistingimuse vajalikkuse hindamine on esmajoones hankija ülesanne. Hankija võib nõuda, et tarnitavad seadmed ja nende paigaldus sobituks laitmatult tema spetsiifilise tegevusega. Varasem ehitamis- või renoveerimiskogemus soodustab pakkuja teadmiste ja oskuste kaudu kvaliteetse lõpptulemuse saavutamist. Hankijatel ei ole kohustust avardada pakkujate ringi teenuse kvaliteedi arvel. (p 19)


RHS v.r § 182 lg 4 järgi ei olnud aga RHS v.r § 31 lg 4 ja § 50 lg-d 1 ja 2 hankijale kohustuslikud lihthankes. Lihthanke dokumenti koostades pidi hankija lähtuma RHS v.r §-s 24, § 31 lg-tes 2–5 ja 8, §-des 32 ja 33, § 38 lg-tes 1–31 ja 5, §-des 39–41, §-des 47–50 sätestatust „või mõnest neist“. Seega oli kõnealuste sätete kohaldamine lihthankes fakultatiivne. (p 22)

Ka läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõte (RHS v.r § 3 lg 2) ei tähenda lihthankes tingimata kohustust määrata pakkumuse kvaliteedi hindamise täpsemad kriteeriumid varem kindlaks. Lihthankeid iseloomustab paindlikkus, minimaalsed menetlusreeglid ja võimalus pidada läbirääkimisi. Riigihanke üldpõhimõtteid ei ole lihthankes põhjust sisustada sama rangelt kui hankemenetluses üldjuhul kehtivad reeglid (vrd seoses ideekonkurssidega RKHK otsus asjas nr 3-3-1-51-16, p 17.2). Vastasel korral muutuks hankemenetluse normide kohaldamisala piiramine lihthanke puhul sisutuks. Huvitatud isikute õiguste ja avaliku huvi riive saab konkreetses lihthankes avalduda pigem vähese intensiivsusega. Ülepingutatud nõuded kvaliteedi hindamisel kallutaks hankijaid liialt eelistama odavaimat pakkumust. See omakorda ei oleks kooskõlas muude riigihanke üldpõhimõtetega, iseäranis parima hinna ja kvaliteedi põhimõttega (RHS v.r § 3 p 1). (p 23)

Euroopa Kohus pole oma praktikas isegi ülalpool rahvusvahelist piirmäära nõudnud hindamismeetodite ammendavat kindlaksmääramist (otsus asjas nr C-6/15: Dimarso). Lihthanke eripära arvestades on nende puhul liikmesriikidel võimalik näha ette veelgi suurem paindlikkus. (p 24)

Riigihanke korraldamise üldpõhimõtted nõuavad kvaliteedi hindamise kriteeriumide ja nende suhteliste osakaalude eelnevat kindlaksmääramist ja avaldamist lihthankes vähemalt siis, kui hankija hilisemate selgitustega ei ole konkreetsel juhul võimalik läbipaistvust ja kontrollitavust vajalikul määral tagada või kui ilma eelnevate kriteeriumideta ei ole välistatud pakkujate ebavõrdne kohtlemine. Oluliseks võib seejuures osutuda ka lihthanke eseme määratlus. Hankija peab aga arvestama, et hindamiskriteeriumide ja nende osakaalude eelneva kindlaks määramata jätmisega võib kaasneda risk, et hiljem ei pruugi hankemenetlus näida läbipaistev. (p 25)


Ka läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõte (RHS v.r § 3 lg 2) ei tähenda lihthankes tingimata kohustust määrata pakkumuse kvaliteedi hindamise täpsemad kriteeriumid varem kindlaks. Lihthankeid iseloomustab paindlikkus, minimaalsed menetlusreeglid ja võimalus pidada läbirääkimisi. Riigihanke üldpõhimõtteid ei ole lihthankes põhjust sisustada sama rangelt kui hankemenetluses üldjuhul kehtivad reeglid (vrd seoses ideekonkurssidega RKHK otsus asjas nr 3-3-1-51-16, p 17.2). Vastasel korral muutuks hankemenetluse normide kohaldamisala piiramine lihthanke puhul sisutuks. Huvitatud isikute õiguste ja avaliku huvi riive saab konkreetses lihthankes avalduda pigem vähese intensiivsusega. Ülepingutatud nõuded kvaliteedi hindamisel kallutaks hankijaid liialt eelistama odavaimat pakkumust. See omakorda ei oleks kooskõlas muude riigihanke üldpõhimõtetega, iseäranis parima hinna ja kvaliteedi põhimõttega (RHS v.r § 3 p 1). (p 23)

Riigihanke korraldamise üldpõhimõtted nõuavad kvaliteedi hindamise kriteeriumide ja nende suhteliste osakaalude eelnevat kindlaksmääramist ja avaldamist lihthankes vähemalt siis, kui hankija hilisemate selgitustega ei ole konkreetsel juhul võimalik läbipaistvust ja kontrollitavust vajalikul määral tagada või kui ilma eelnevate kriteeriumideta ei ole välistatud pakkujate ebavõrdne kohtlemine. Oluliseks võib seejuures osutuda ka lihthanke eseme määratlus. Hankija peab aga arvestama, et hindamiskriteeriumide ja nende osakaalude eelneva kindlaks määramata jätmisega võib kaasneda risk, et hiljem ei pruugi hankemenetlus näida läbipaistev. (p 25)

3-3-1-24-13 PDF Riigikohus 13.06.2013

Vaidlustuskomisjon ja kohtud peavad juhinduma uurimispõhimõttest ning tagama omal initsiatiivil kõigi oluliste asjaolude väljaselgitamise. Samuti tuleb hankeasjades arvestada põhimõttega, et riigihankemenetluses tehtud viga ei too kaasa hankija otsuse kehtetuks tunnistamist, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei mõjutanud küsimuse otsustamist sisuliselt (RVastS § 3 lg 3 p 1). (p 26)


Kui sarnased dokumendid või andmed esitamata jätnud pakkujatele antakse puuduste kõrvaldamiseks ühetaoline võimalus, siis ei riku see pakkujate võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtteid. Esitatud pakkumusi ei tohi aga hankija ega taotleja initsiatiivil enam muuta. Kui erandjuhul korrigeeritakse pakkumusega seonduvaid andmeid, eriti juhtudel, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead, siis ei tohi selle muudatusega ei kaasneda tegelikult uue pakkumuse esitamist (29. märtsi 2012. a otsus asjas nr C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p-d 36–40).


Pakkuja kvalifikatsiooni tuleb kontrollida sisuliselt. RHS § 39 lg-t 4 tuleb tõlgendada ulatuslikumalt kui selliselt, et pakkujalt võib nõuda üksnes selgitusi või täiendavaid dokumente ja andmeid mõne konkreetse, juba esitatud dokumendi selgitamiseks. RHS § 39 lg 4 alusel on võimalik täiendavalt nõuda ka selliste dokumentide ja andmete esitamist, mis oleks hanketeate kohaselt tulnud esitada juba koos pakkumusega. Kui pakkuja esitab tagantjärele puuduolevad dokumendid või andmed, ei anna pakkuja viga enam alust pakkuja kvalifitseerimata jätmiseks.

Ka piisava põhjalikkusega ettevalmistatud riigihanke puhul ei saa välistada hanketeates toodud nõuete erinevat tõlgendamist. Ehkki riigihankes osaleda soovivalt ettevõtjalt saab nõuda kõrgendatud hoolikust, ei tähenda iga inimlikust eksitusest tehtud viga iseenesest, et pakkuja oleks tehingupartnerina ebausaldusväärne. Pakkuja kvalifitseerimata jätmise imperatiivne kohustus pisimagi vea korral ei oleks proportsionaalne.


Pakkuja varasema kogemuse tõendamiseks võib Eesti seadusandja kehtestada tõendi esitamise kohustuse ka siis, kui pakkuja soovib tugineda teise riigi asutusega sõlmitud lepingule. Selline võimalus tuleneb ka direktiivi 2004/18/EÜ art 48 lg 2 p a alapunkti ii esimesest taandest, mille kohaselt esitatakse tõendusmaterjalina kohaletoimetatud tarnete ja osutatud teenuste kohta pädeva asutuse väljaantud või allkirjaga kinnitatud tõendid, kui saaja oli riiklik ostja. Seetõttu tuleb RHS § 41 lg 4 p 1 mõista nii, et see sätestab hankijale võimaluse nõuda vähemalt EL liikmesriikide riigiasutuse tõendite esitamist.

3-3-1-45-12 PDF Riigikohus 28.11.2012

Riigikohtu praktikas on rõhutanud, et kuigi RHS § 127 lg st 41 tulenevalt ei jõustu vaidlustuskomisjoni otsus kohtumenetluse ajal, kui pool või kolmas isik esitab kaebuse halduskohtule, ei ole hankija otsuse tühistamine kohtumenetluses piisav lugemaks vaidlustuskomisjoni otsust RHS § 127 lg 41 alusel mittejõustunuks. Õigusselguse huvides tuleb kaebuse esemeks olev vaidlustuskomisjoni otsus kohtuotsuse resolutsioonis selgesõnaliselt tühistada (vt määrus asjas nr 3-3-1-38-11, p 10; määrus asjas nr 3-3-1-39-11, p 13; otsus asjas nr 3-3-1-2-12, p 21). See põhimõte on kohaldatav ka vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamisel.


Täitmiseks on kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Haldusakti õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine. Pakkumuste edukaks tunnistamise otsused tuginevad pakkujate kvalifitseerimise või nende kvalifitseerimata jätmise otsustele kui haldusaktidele. Hankelepingu sõlmimise järel ei ole hankija korraldust, millega jäeti kaebaja kvalifitseerimata, võimalik tühistada ja selle kehtivust kõrvaldada. Seega võib hankija pakkumuste edukaks tunnistamise korraldus tugineda õigusvastasele, kuid kehtivale haldusaktile.

Käesoleval juhul ei muuda pakkumuste edukaks tunnistamise korraldust õigusvastaseks asjaolu, et see tugineb õigusvastasele, kuid kehtivale haldusaktile. Sellest hoolimata on kaebajal õigus taotleda ebaõige kvalifitseerimata jätmisega seoses tekkida võinud kahju hüvitamist.

Pakkumuste edukaks tunnistamise korralduse lahutamatuks osaks on pakkumuste hindamise lehed, millest nähtub, millistele alustele vastavad edukaks tunnistamise otsustused tuginevad.


Riik osaleb halduskohtumenetluses vastustajaks oleva haldusorgani kaudu. Käesolevas asjas on vastustajaks hankijana maavalitsus, kelle kahte otsustust on vaidlustatud. Kuna maavalitsusel ei olnud halduskohtumenetluses riigilõivu tasumise kohustust, siis tuleb tasutud riigilõiv maavalitsusele tagastada.


Pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamine ja kvalifitseerimata jätmine on eraldi otsustused, mis tuginevad erinevatele eeldustele ning mille õiguslikud tagajärjed on samuti erinevad. Seetõttu ei ole hankemenetlusest kõrvaldamise alus pakkuja kvalifitseerimata jätmise aluseks ega põhjenduseks.

Hankemenetlusest saab kõrvaldada pakkuja, keda on või kelle seaduslikku esindajat on kriminaal- või väärteomenetluses karistatud muu hulgas riigihangete nõuete rikkumise või ametialase või maksualase süüteo toimepanemise eest ning kelle karistusandmed pole karistusregistrist kustutatud või kelle karistus on tema elu- või asukohariigi õigusaktide alusel kehtiv. Praegusel juhul ei ole see teokoosseis täidetud, kuna ettevõtte või selle seadusliku esindaja karistatus on isikuga lahutamatult seotud staatus ega ole seetõttu õigusjärgluse korras ettevõtte osa omandajale üleantav ega ülekantav.


Hankija võib kvalifitseerimise tingimustele vastavuse kontrollimiseks nõuda andmeid pakkuja kogemuse kohta vastavate teenuste osutamiseks. Riigihangete seaduse normid ei võimalda teha järeldust, et ettevõtte osa üleminekul ei ole kogemuse üleminek võimalik ning sellele ei saa hankemenetluses kvalifitseerimistingimuste täitmise tõendamisel tugineda. Kui õiguseelneja varasemale kogemusele tuginemise oleks hankemenetluses keelatud, siis oleks see käsitatav konkurentsi olulise piiranguna, mis peaks selgelt olema sätestatud riigihangete seaduses. Vastavasisulist keeldu riigihangete seadus ei sätesta. Euroopa Kohtu praktikas on leitud, et ettevõtte ülemineku tõendamisel on otsustavaks üleantava majandusüksuse identiteeti säilimine.

Üksuse identiteedi üleminekul arvestatavad asjaolud on asjakohased ka kogemusele tuginemise võimalikkuse tuvastamisel. Kogemuse ülemineku kindlakstegemiseks tuleb selgitada välja, kas majandusüksuse identiteet läks üle. Varasemale kogemusele on võimalik tugineda, kui üle läks ka oluline osa personalist, oskusteabest, tehnikast, mis võimaldab eeldada riigihankemenetluses osaleva ettevõtte võimekust täita hankelepingus sätestatavaid kohustusi.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json