/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-68-14 PDF Riigikohus 15.01.2015
JäätS § 70 esimesest lausest nähtub, et korraldatud jäätmeveo käigus kokku kogutud ja jäätmekäitluskohta veetud olmejäätmete töötlemine on seadusega sätestatud kohalik ülesanne, seega avalik ülesanne. Seega vastutavad omavalitsused lõppkokkuvõttes selle ülesande täitmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14). Tegemist on KOV ühe tuumikfunktsiooniga (KoKS § 6 lg 1). Riigihankeõiguse eesmärk ei ole suurendada erasektori turuosa avaliku sektori pakutavate teenuste arvel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-14). Avalik-õigusliku isiku otsus täita avalik ülesanne ise või enda kontrollitava äriühingu kaudu ilma erakapitali kaasamata (sisetehing) ei riiva PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Avaliku ülesande täitmise ülevõtmine võib olla ettevõtja jaoks soodne, kuid PS § 31 ei hõlma õigust sellele, et riik või KOV üksus tagaks ettevõtjale suurema käibe avalike ülesannete delegeerimisega. Ettevõtlusvabadusega ei tagata üldjuhul ettevõtjale turuosa (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-13). (p 19)
JäätS § 70 esimesest lausest järeldub esiteks, et pärast vedu otsustab korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete töötlemise üksikasjade üle KOV üksus, mitte jäätmevedaja. Ehkki JäätS võiks korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete käsutusõigust täpsemini reguleerida, ei jäta see säte ruumi tõlgendusele, et jäätmevedaja muutuks veo käigus jäätmete omanikuks või et tal tekiks mingi muu õigus jäätmete käsutamiseks. See järeldus haakub JäätS § 14 lg-ga 3, mille järgi ei loeta jäätmete vedajat jäätmevaldajaks, kui tema ülesandeks on ainult jäätmesaadetise toimetamine üleandja poolt määratud sihtpunkti. JäätS oleks vastuoluline, kui ta ühest küljest käsitaks vedajat jäätmete omanikuna, kuid teisalt välistaks tema puhul jäätmevaldaja staatusega kaasneva vastutuse. (p 15) Omandiõigust jäätmetele ei tulene jäätmevedajale ka JäätS § 66 lg-st 5, mis reguleerib kulusid, mida jäätmeveo teenustasu peab katma, mitte omandiõigust. Õige ei ole seisukoht, et JäätS § 66 lg-t 5 ei ole võimalik rakendada ilma jäätmevedaja omandiõiguseta. JäätS § 66 lg-t 5 on võimalik täita ka nii, et jäätmeveo teenustasus kajastatakse teisele isikule jäätmete töötlemise eest makstavaid tasusid. Ükski JäätS säte ei anna jäätmevedajale õigust nõuda ka veetavate jäätmete omandiõiguse endale üleandmist. (p 16) Korraldatud jäätmeveo hankes sihtpunkti kindlaksmääramise õiguspärasus ei sõltu sellest, kas ja kuidas on KOV üksus eelnevalt lahendanud jäätmete töötlemise küsimuse. JäätS kohaselt tuleb korraldatud jäätmeveo tellimisele kohaldada riigihangete seaduses sätestatut (JäätS § 1 lg 5). Kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud JäätS § 67 lg 1 nägi ette, et jäätmeveo eri- või ainuõiguse andmiseks korraldatakse konkurss konkurentsiseaduse alusel kehtestatud korras. Seadusandja ei ole JäätS-s sätestanud nõuet, et korraldatud jäätmeveo raames tuleb jäätmekäitluskoht hankedokumendis kindlaks määrata konkurentsiseaduses sätestatud konkursi, halduskoostöö seaduses või riigihangete seaduses sätestatud korras. Kui KOV annab aga jäätmete tellimise ülesande üle, võivad selle ülesande üleandmisel kohalduda halduskoostöö seadus ja riigihangete seadus. (p 29) KOV üksusele JäätS §-ga 70 asetatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise korraldamise kohustuse täitmiseks ei piisa jäätmeveo kontsessiooni andmisest. See tähendab, et KOV üksus peab lisaks jäätmeveole reguleerima ka enda ja jäätmete edasise töötleja vahelise õigussuhte. (p 30) Kui KOV üksus tellib korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise, peab ta arvestama asjakohaste õigusaktide nõuetega (iseäranis halduskoostöö seaduse § 3 lg-ga 2, §-ga 9, § 13 lg-ga 1, § 14 lg-ga 2). Sõltuvalt asjaoludest võivad asjassepuutuvad olla ka EL-i hankedirektiivid või EL-i aluslepingute põhimõtted. Euroopa Kohus on ka rõhutanud, et läheduse põhimõte ei vabasta liikmesriike jäätmete kõrvaldamisel riigihankeid reguleerivate õigusaktide järgimise kohustusest, sest riigihangete regulatsioon ei välista jäätmete kõrvaldamist võimalikult lähedal nende tekkimise kohale (21. jaanuari 2010. a otsus asjas nr C-17/09: Komisjon/Saksamaa, p 17). (p 30) Kui KOV üksus peab jäätmete töötlemise teenuse soetamiseks korraldama riigihanke, siis ei vabasta teda sellest kohustusest eelnevalt sõlmitud jäätmeveo leping, milles jäätmeveo sihtpunktina on kindlaks määratud jäätmekäitluskoht. Kui riigihanke tulemusena sõlmitakse jäätmete töötlemiseks leping isikuga, kelle kasutuses olev jäätmekäitluskoht ei ole jäätmeveo lepingus sihtpunktiks määratud, tuleb vastuolu lahendada näiteks jäätmeveo lepingu muudatusega (kui see on lubatav), uue jäätmeveo hankega või organiseerides jäätmete täiendava veo lõplikku jäätmekäitluskohta. Seega oleks otstarbekam korraldada jäätmete töötlemise hange enne jäätmeveo hanget. Halduse tegevuse ebaotstarbekus ei anna iseenesest halduskohtule alust kaebuse rahuldamiseks. (p 31)
Pakkumise esitamisega näitab pakkuja üles oma huvi hanke vastu. Pakkujale peab olema tagatud kohtulik kaitse väidetavalt meelevaldsete hanketingimuste eest. Välistada ei saa ka põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Tuvastamisnõude võib esitada ka hilisema võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamiseks. (p 12)
Kui apellatsiooniastmes vaidluse all samad õigusküsimused, mille üle vaieldi ka halduskohtus, ei saa põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes olla suuremad kui halduskohtus (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-13). Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et vaidluse võis tingida paljuski hankija mitmetimõistetavalt ja eksitavalt sõnastatud hankedokument. Seetõttu on põhjendatud väljamõistetavate õigusabikulude vähendamine. (p 33)
3-3-1-2-14 PDF Riigikohus 05.03.2014
VAKO pädevust ei välista selles asjas HKTS § 13 lg 4, mille kohaselt ei kohaldu RHS vaidlustusmenetluse sätted (sh RHS § 117) ka juhul, kui isikuga haldusülesannete täitmiseks halduslepingu sõlmimisel juhindutakse RHS-st HKTS-s nimetatud erandeid arvestades. Riigihanke läbiviimise kohustus ei sõltu praegusel juhul HKTS-ist, vaid ÜTS-ist. Avaliku konkursi või riigihanke korraldamisega seonduvalt näeb vaidlustuse esitamise VAKO-le ette ÜTS § 10 lg 21. (p 35)
ÜTS § 10 lg 1^1 lubab erinormina otselepingute sõlmimist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.10.2007 määruse nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel, art 5 lg-tes 2 ja 5 nimetatud juhtudel, samuti teeliikluses väikesemahuliste lepingute korral. ÜTS § 10 lg 1^1 lubab raudteeliikluses sõlmida otselepingu mh veo tellijaks oleva üleriigilise asutuse ja riigi kontrollitava vedaja vahel. (p-d 22–23)
Nii üldise riigihankeõiguse kui ka ühistranspordi hankeid reguleeriva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.10.2007 määruse nr 1370/2007 eesmärk on ennekõike vältida konkurentsimoonutusi, mis tulenevad sellest, et riik eelistab teenuste tellimisel meelevaldselt üht erasektori ettevõtjat teistele. Riigihankeõiguse eesmärk ei ole suurendada erasektori turuosa avaliku sektori pakutavate teenuste arvel. Pakkumismenetlus ja võrdne kohtlemine on vajalikud, kui teenus ostetakse erasektorilt. Kui riik peab otstarbekaks avalikku ülesannet täita ise või täielikult enda kontrollitavate äriühingute kaudu, ei peaks riigiasutused ega riigi äriühingud eelneva kohaselt konkureerima võrdsetel alustel erafirmadega. Seetõttu ei laiene üldised riigihanke direktiivid (nr 17/2004 ja nr 18/2004) sisetehingutele ning ka RHS § 141 kehtestab mõnede sisetehingute puhul erandid. (p 24)
ÜTS § 10 lg 1^1 otselepingut lubava erinormina tõrjub ÜTS § 10 lg-s 1 sätestatud üldreegli leida vedaja avaliku konkursi või hankemenetluse kaudu. ÜTS § 10 lg-st 1^1 nähtuvalt puudub Eesti õiguses absoluutne otselepingute sõlmimise keeld. ÜTS § 10 lg 1^1 lubab erinormina otselepingute sõlmimist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.10.2007 määruse nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel, art 5 lg-tes 2 ja 5 nimetatud juhtudel, samuti teeliikluses väikesemahuliste lepingute korral. ÜTS § 10 lg 1^1 lubab raudteeliikluses sõlmida otselepingu mh veo tellijaks oleva üleriigilise asutuse ja riigi kontrollitava vedaja vahel. Määruse nr 1370/2007 art 5 lg 6 rakendamisel ei ole liikmesriikidel siiski mingit ühenduse õigusest tulenevat takistust selleks, et lubada raudteetranspordi valdkonnas sõlmida otselepinguid ka üleriigiliselt pädevatel asutustel määruse art 5 lg-s 2 reguleeritud ja nendega sarnastel juhtudel (st sisetehingud kontrollitavate vedajatega). Määruse põhjenduse 18 esimese lause kohaselt peab iga riiklik asutus siseriiklike õigusaktide asjaomaseid sätteid järgides saama valida, kas osutada oma halduspiirkonnas avalikku reisijateveoteenust ise või teha see ilma pakkumismenetluseta ülesandeks sõltuvale teenusepakkujale. Sama põhjenduse kuuendast lausest nähtub selgelt, et art 5 lg 6 eesmärk on otselepingute sõlmimise võimalusi raudteetranspordi valdkonnas oluliselt laiendada, mitte kitsendada. (p-d 22–23) ÜTS § 10 lg 1^1 eesmärk ei saa olla välistada otselepingud raudteetranspordi valdkonnas. Euroopa Liidu õigus tunnustab just raudteetranspordi puhul tavapärasest oluliselt avaramaid võimalusi otselepingute sõlmimiseks. Samuti on Eesti senises praktikas avaliku teenindamise lepingud raudteetranspordi vallas sõlmitud otselepingutena. Reisijatevedu on raudteel võimalik vaid riigi kaasfinantseerimisel ning toimiva konkurentsi edendamine on Eestis raudteeliikluse valdkonnas maanteetranspordiga võrreldes keerulisem. (p 28) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-66-10.
Sõltuva teenusepakkuja (vt ÜTS § 10 lg 1^1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.10.2007 määruse nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel, art 5 lg-d 2 ja 5) kindlakstegemiseks tuleb analüüsida, kas täidetud on määruse nr 1370/2007 art 5 lg 2 punkti a kriteeriumid. (p-d 30–31)
Enne otselepingu sõlmimist kavandatava otselepingu kohta Euroopa Liidu Teatajas määruse nr 1370/2007 art 7 lg-s 2 nimetatud teabe avaldamata jätmine ei muuda sõlmitud otselepingut lepingut siiski tühiseks. Määruse art 7 lg 2 mõte ei ole välistada otselepingu sõlmimist. Selles sätte järgimata jätmine ei kujuta endast tehingu tühisuse üldist alust (TsÜS § 87 ja HMS § 103) ning kehtivas õiguses pole ka erisätet, mis taolisel juhul tehingu tühisuse ette näeks. (p 37)

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json