Kohtulahendite liigitus

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-15-2595/42 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.06.2018
Kuigi lapsetoetuse saamise õigus on lapsel (RPTS § 5 lg 1, PHS § 17 lg 1), ei tähenda see, et lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus ei rikuks vanema õigusi. Kui lapsel on olemas isik, kes teda kasvatab, siis ei ole lapsel võimalik ise peretoetusi taotleda (RPTS § 15, PHS § 25 lg 1). Peretoetus määratakse aga seda taotlevale isikule (RPTS § 22 lg 1 teine lause, PHS § 28), kelleks on üldjuhul vanem. Peretoetuste määramisega kaasneb vältimatult selle käsutamise õigus. Sealjuures ei ole peretoetuste käsutamise õigus piiramatu, vaid neid tuleb kasutada laste huvides (RPTS § 1 lg 1; PHS §-d 2 ja 15). Peretoetuste maksmine lõpetatakse peretoetuste saamist või toetuste suurust mõjutavate asjaolude ilmnemisel (RPTS § 29 lg-d 1 ja 3), seega juhul, kui vanem ei kasvata enam last või laps ei ela tema juures (vt RPTS § 1 lg 1, § 15, § 19 lg-d 1 ja 3). (p-d 15 ja 16) RPTS ei sätesta, kuidas määrata peretoetused olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt. Seadust ei ole võimalik tõlgendada ka selliselt, et lapsetoetused määratakse mõlemale vanemale. Sellisel juhul on vanematel võimalik omavahel kokku leppida, kes lapsetoetust taotleb. Ka kehtiv regulatsioon rõhutab vanematevahelise kokkuleppe vajalikkust sellises olukorras (vt PHS § 6 lg 1 ja § 26 lg 3). Kokkulepet väljendab ühe vanema nõusolek loobuda lapsetoetuse taotlemisest teise vanema kasuks. Olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, ei ole rahvastikuregistri kanne lapse elukoha andmete kohta peretoetuste vormistamisel määrava tähtsusega. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on õiguslik tähendus vaid seaduses sätestatud juhtudel (RRS § 6 lg 2) ja RPTS ega ka kehtiv PHS rahvastikuregistri andmetele peretoetuste määramisel õiguslikku tähendust ei omista. (p 17) Kui üks vanematest ei anna teisele lapsetoetuse taotlemiseks nõusolekut, siis ei ole SKA-l pädevust otsustada, millise pere koosseisu laps arvata (vt RPTS § 19 lg 3 p 1, PHS § 26 lg 2). Sellisel juhul on lapsetoetuse taotlejal õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks maakohtu poole ning nõuda teise vanema kohustamist nõusolekut andma ja tema kasuks lapsetoetuse taotlemisest loobuma (TsÜS §-s 68 sätestatud tahteavalduse asendamise nõue). Tegemist on kahe eraõigusliku isiku vahelise sisulise vaidlusega selle üle, kumb vanematest lapsetoetust taotleb (vrd RKEK määrused asjades nr 3-3-4-2-13, p-d 13–14, 19, ja nr 3-3-4-3-15, p-d 7–9). Selleks et kohus saaks tahteavalduse asendada, peab isikul olema kohustus teha kindla sisuga tahteavaldus. Sealjuures võib nõude aluseks oleva kohustava normi leidmine materiaalõigusest olla raskendatud (vt asi nr 3-3-4-2-13, p 21). Vrd ka RPKS v.r § 24 lg-d 7 ja 8, § 28 lg 2 p 12 ja RKPJKS otsus asjas nr 5-17-9/8, p-d 37–39. (p 18) Kaebajal ei ole õigust tagantjärele lapsetoetustele, mida maksti kolmandale isikule pärast kaebajale lapsetoetuste maksmise lõpetamist. Kolmandalt isikult pole võimalik toetust tagasi nõuda, sest puudub õiguslik alus (vt PHS § 14 lg 1 ja SÜS § 31 lg 1 p 1). Lapsetoetuse saamise õigus on lapsel ja kaebaja lastel oli õigus toetust saada ka perioodi eest, mil see maksti välja kolmandale isikule. Kuna kaebaja ja kolmas isik kasvatavad lapsi ühiselt, kannavad nad ilmselt ühiselt ka lastega seotud kulud ning saavad tehtud kulutuste jagamisel arvesse võtta ka lapsetoetusena kas ühele või teisele vanemale välja makstud summasid. (p 21)
3-16-1759/39 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.06.2018
Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2). Selle põhimõtte kohaselt ei ole toimetulekutoetuse saamise õigust seatud asjaomastes normides sõltuvusse asjaoludest, mis on inimese materiaalse puuduse tinginud. Oluline pole ka tema varasem elujärg. Küll aga arvestatakse toimetulekutoetuse andmisel lisaks netosissetulekule inimesel olemasolevat, enne arvestusperioodi algust saadud vara (SHS § 134 lg 4 p 7). Sotsiaalhoolekande põhimõtteid järgib toimetulekutoetuse eesmärk tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-03, p-d 13 ja 11). (p 18)
Toimetulekutoetuse määramisel on oluline see, kas taotleja käsutuses on arvestusperioodil piisavalt vahendeid esmavajadustega kaasnevate tarbimiskulutuste tegemiseks (vrd SHS § 133 lg 1). Toetuse arvestamise aluseks on taotleja eelmise kuu netosissetulek (SHS § 131 lg 1). Netosissetulekuna käsitlemiseks peab vaadeldav arveldus esmalt üldse olema liigitatav abitaotleja sissetulekuks. (p-d 13–15, 23) Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2). Selle põhimõtte kohaselt ei ole toimetulekutoetuse saamise õigust seatud asjaomastes normides sõltuvusse asjaoludest, mis on inimese materiaalse puuduse tinginud. Oluline pole ka tema varasem elujärg. Küll aga arvestatakse toimetulekutoetuse andmisel lisaks netosissetulekule inimesel olemasolevat, enne arvestusperioodi algust saadud vara (SHS § 134 lg 4 p 7). (p 18) Asja müümisel ei ole inimese sissetulekuks mitte kogu müügisumma, vaid müügisumma ja soetusmaksumuse vahe ehk vara müügist saadav kasu. Osas, milles asja müügisumma ei ole vaadeldav sissetulekuna, on müügisummat võimalik sotsiaaltoetuse määramisel arvestada abitaotleja käsutuses oleva varana (SHS § 134 lg 4 p 7). (p 19) Vara võõrandamisest saadud raha laekumine kohtutäiturile ja võlausaldajale ei ole käsitatav taotlejale laekunud rahana, tema sissetuleku ega ammugi netosissetulekuna. Sotsiaalhoolekande põhimõtete ja toimetulekutoetuse eesmärgi tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-03, p-d 13 ja 11) valguses saab netosissetuleku hulka SHS § 133 lg 1 mõttes arvata vaid reaalse laekumise isikule, mitte igasuguse varalise kohustuse vähenemise või varalise nõude tekkimise. Tõlgendus, mille kohaselt kohustuste arvestuslik vähenemine täitemenetluse tulemusena oleks käsitatav SHS § 133 lg 1 mõttes isiku netosissetulekuna toimetulekutoetuse määramisel, ei ühtiks ka põhiseadusliku eesmärgiga tagada igaühele minimaalsed vahendid inimväärseks äraelamiseks. Sundmüük ei vähendanud reaalselt taotleja abivajadust, sest tal puudus võimalus kasutada täitemenetluse tulemit enda ja oma lapse esmavajaduste rahuldamiseks. (p-d 20–22) Realiseerimata nõuded on käsitatavad varana, mida SHS § 134 lg 4 p 7 järgi on võimalik toetuse määramisel arvestada, kui nende arvelt on inimesel võimalik tagada endale ja oma perekonnale elatusvahendeid. Kuna eluasemelaenu tagasimakse ei ole kohustus, mis SHS § 133 lg 5 järgi inimese abivajadust suurendaks, ei saa ainuüksi sellest kohustusest vabanemine ka tema abivajadust vähendada. (p 23)
3-16-1616/14 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.12.2017
PHS
Vanemahüvitise suuruse kindlaks tegemiseks pole määrav mitte eelmise lapse vanus, vaid sündide vahe pikkus. Vaatamata normi sõnastusele ei ole õiguslik tagajärg – õigus arvutada vanemahüvitis eelmise vanemahüvitise määramisel aluseks olnud tulust – seotud lapse kahe ja poole aastaseks saamisega. Lähtuda tuleb TsÜS §-des 135, 136 ja 137 toodud üldistest põhimõtetest ja tõlgendusnormidest. Tähtaja alguseks on eelmise lapse sünni järgne päev (TsÜS § 135 lg 1), tähtaja lõpuks aga 2 aasta ja 6 kuu pärast saabuv tähtpäev kell 24.00 (TsÜS § 137 lg 1). Seega on alates 31.12.2016 kehtetu VHS § 3 lg 8 puhul tegemist ebaõnnestunud sõnastusega, mis alates 1.01.2017 kehtivas PHS § 41 lg-s 1 on muudetud. (p 14, vt ka p-d 12 ja 13)
3-3-1-86-15 PDF Riigikohus 30.06.2016
Vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (vrd RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-33-05 ja 3-4-1-23-11). (p 47) Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsus sõltub sellest, kui suure tulu sotsiaalmaksu maksja hilinemisega välja maksab ja kui palju see summa ületab hüvitise määra, seega konkreetse inimese töötasu suurusest. Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsust suurendab asjaolu, et juhul, kui tulu makstakse hilinemisega välja sotsiaalmaksu maksja süül, pole hüvitise saajal enamasti efektiivset võimalust mõjutada seda, millal tulu välja makstakse. (p 60) Ebavõrdse kohtlemise kõrvaldaks see, kui inimesed, kellele tööandja maksis viivitusega välja vanemahüvitise ajal töötades teenitud tulu, asetatakse samasugusesse olukorda nagu inimesed, kellele maksti töötasu välja õigel ajal. (p 61-62) VHS § 3 lõike 7 esimene lause (14. maist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) oli PS-ga vastuolus osas, milles nägi ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud. Ka VHS § 3 lõike 7 esimese lause 1. septembrist 2007 kuni 13. maini 2013 kehtinud sõnastuses ja alates 1. jaanuarist 2014 kehtivas sõnastuses on samas osas PS-ga vastuolus. (p-d 63, 65, 66)
3-3-1-83-15 PDF Riigikohus 19.04.2016
TKindlS ei näe ette hüvitist isikule, kes vabastati õigusvastaselt teenistusest ka juhul, kui haldusakt õigusvastaseks tunnistatakse. Teenistussuhte aluse muutmise korral ei näe TKindlS ette hüvitist ka siis, kui uueks aluseks on ATS § 105 lg 1 või § 87 lg 1 (erinevalt TLS § 107 lg-st 2, mis annab aluse maksta hüvitist). Juhtumil, kus seadusandja on kehtestanud erandid töölepingulises suhtes olevale isikule, kuid ametnikule samas olukorras töötuskindlustushüvitist ette ei näe, võib olla tegemist põhiseadusega vastuolus oleva seaduse lüngaga. (p 14)
3-3-1-26-15 PDF Riigikohus 11.09.2015
TTTS § 19 lg 8 sõnastusest tuleneb, et see paneb toetuse saajale kohustuse toetus tagasi maksta punktides 1–4 sätestatud juhtudel, kui Töötukassa seda nõuab. Samas ei pane TTTS § 19 lg 8 Töötukassale imperatiivset kohustust toetust tagasi nõuda, kui on ilmnenud punktides 1–4 nimetatud asjaolud. Sättest tuleneb, et TTTS § 19 lg 8 võimaldab haldusorganil teostada kaalutlust toetuse saajalt toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel punktides 1–4 sätestatud asjaolude tuvastamisel. (p 13) Töötukassa vajadus hinnata kuludokumente toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel kinnitab haldusorgani kaalutlusruumi olulisust. Kaalutlusruumi välistamise korral tähendaks see Töötukassalt toetuse saajate suhtes seda, et ka saadud toetuse eest tehtud marginaalse kulutuse kohta dokumendi puudumine tingiks haldusorgani kohustuse TTTS § 19 lg 8 alusel nõuda kogu toetus tagasi. See tuleneb asjaolust, et TTTS § 19 lg 8 p 4 ei näe ette ühtegi alust sellise võimaliku ebaproportsionaalse tagasinõude tegemata jätmiseks, s.h. juhul, kui kuludokument puudub mõjuval põhjusel. Selline tagasinõue ei oleks aga kooskõlas ettevõtluse alustamise toetuse ja laiemalt TTTS eesmärgiga. (p 14)
3-3-1-58-14 PDF Riigikohus 18.11.2014
ATS v.r § 135 lg-s 1 nimetatud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ei ole käsitatav TKindlS § 40 lg 2 p-s 2 nimetatud hüvitisena, millelt töötuskindlustusmakset ei maksta.(p 16) Asjaolust, et halduskolleegium on oma varasemates seisukohtades leidnud, et ATS v.r § 135 lg 1 puhul on oma olemuselt tegemist kahju hüvitamisega, ei saa teha järeldust, et tegemist oleks seadusega ettenähtud hüvitisega TKindlS § 40 lg 2 mõttes. Kolleegiumi hinnangul on TKindlS § 40 lg 2 p-s 2 silmas peetud ainult neid hüvitisi, mis ei kujutanud endast saamata jäänud töötasu maksmist (ATS v.r § 135 lg-d 2 ja 3). (p 17) Kaebajale makstud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest on TKindlS § 40 lg 1 p-s 1 nimetatud töötasu, millelt tuleb maksta ka töötuskindlustusmakset. (18) Töötuskindlustusstaaži tuleb arvestada kõigi nende kuude eest, mille eest MTÜ Harjumaa Omavalitsuste Liit kaebajale tasu tagantjärele välja maksis ning kindlustusmaksed kinni pidas ja tasus. (p 23) vt ka Riigikohtu erikogu 28. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-135-13, p 16, p 18. Töötuskindlustusstaaži ei saanud lugeda nulliks töötuskindlustushüvitise määramise päevast seetõttu, et kaebaja ennistati teenistusse ja töötuskindlustushüvitis arvati maha teenistusest sunnitult puudutud aja eest ettenähtud tasust. Ennistamisega saavutati olukord, kus kaebaja oli katkematult teenistuses. TKindlS § 7 lg 3 esimene lause ei reguleeri olukorda, kus kindlustatud isik on tööle ennistatud ja hüvitis on ATS v.r § 135 lg 1 alusel ennistamise tõttu makstud tasust maha arvatud. (p 24)
3-3-1-22-14 PDF Riigikohus 26.05.2014
Haldusorgan saab keelduda abivahendi täies ulatuses kompenseerimisest, kui õigusaktid seda ei võimalda. Hea halduse tavaga on aga vastuolus olukord, kus haldusorgan ei selgita taotlejale abivahendi osalise kompenseerimise võimalust pelgalt põhjusel, et kaebaja tahe on saavutada abivahendi täielik hüvitamine. Selles olukorras ei ole haldusorgan teinud kõike endast olenevat kaebaja abivajaduse rahuldamiseks ega viinud läbi HMS § 5 lg-s 2 nimetatud eesmärgipärast ja efektiivset haldusmenetlust. Juhul, kui taotlus on võimalik rahuldada osaliselt, tuleb taotlejale osalise abi andmise võimalust ka selgitada. (p 13)
3-3-1-51-13 PDF Riigikohus 22.04.2014
3-3-1-91-13 PDF Riigikohus 10.04.2014
Selleks, et esitada SHS § 14 lg 1 alusel kohustamiskaebus eluruumi üürimise võimaluse loomiseks, piisab RVastS § 6 järgimiseks eluruumi taotlejana arvelevõtmise taotluse esitamisest. (p 20) Asjaolu, et isik on arvele võetud munitsipaaleluruumi taotlejana, ei välista, et isik on siiski sotsiaalkorteri vajaja SHS § 14 lg 1 mõttes. Eluruumide taotlejate üle arvestuse pidamine ning seejuures munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide taotlejate eristamine kujutab endast haldusesisest andmete töötlemist ega saa seaduses sätestatud tingimustele vastavat isikut jätta ilma seadusega ettenähtud hüvest. Ka Tallinna linna õigusaktid võimaldavad võtta sotsiaaleluruumi taotlenud isik arvele munitsipaaleluruumi taotlejana ning munitsipaaleluruumi taotleja võtta arvele sotsiaaleluruumi taotlejana (p 21) SHS § 14 lg-s 1 sätestatud kohustus ei ole täidetud ainuüksi sellega, et taotleja registreeritakse ja linn avalikustab asustamata munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide andmed internetis. SHS § 14 lg 1 kohustab linna andma sotsiaalkorteri vajajale reaalse võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Kui sotsiaalkorteri vajajaid on linnas rohkem kui internetis avalikustatud sotsiaalkortereid, ei ole taotlejate jaoks tegemist reaalse üürimisvõimalusega. SHS § 14 lg 1 ei kohusta linna üksnes üürima asustamata sotsiaalkortereid, vaid ka tagama, et sotsiaalkortereid jätkuks kõikidele isikutele, kellel on SHS § 14 lg-st 1 tulenevalt õigus linnalt eluruum saada. (p 22)
3-3-1-16-13 PDF Riigikohus 27.05.2013
TTTS-s on sätestatud piirang täiskoormusega õppes õppivate üliõpilaste töötuna arvelevõtmise kohta. TTTS eristab selgelt statsionaarset (päevast) õppevormi ja täiskoormusega õpet, kuna neil on erinev sisu ja tähendus. Õppevorm näitab, kuidas õppimine toimub (ülikoolis toimuvate loengute vormis või ise-seisvalt), koormus aga õppeaastas täitmisele kuuluva õppe mahtu. TTTS § 6 lg 5 p-s 6 toodud piirang on põhjendatud ega ole PS-ga vastuolus. Kaugõppe õppevorm võimaldab küll õppimise aega vabamalt planeerida, kuid selles õppevormis täiskoormusega õppimine ei tähenda väiksemat hõivatust kui täiskoormusega õppimine statsionaarses õppevormis. Kaugõppes asendab loengutes ja seminarides käimist kohustuslik iseseisev töö. Täiskoormusega õppes õppiv üliõpilane peab kulutama õppimisele aega üle poole töötaja tööajast, mistõttu ta ei suuda eelduslikult täita TTTS § 31 lg 1 p-s 3 toodud kohustust olla valmis vastu võtma sobiva töö ja kohe tööle asuma. TTTS eesmärgiks ei ole mitte õppivale isikule õppimise ajaks rahalised vahendite, vaid tööd otsivale isikule abi tagamine töö leidmisel ja rahalised vahendid tööotsimise ajal elamiseks. Piiratud ei ole ka põhiseadusest tulenevat õigust haridust omandada, kuna õigus omandada kõrgharidust ei tähenda riigi kohustust sellist isikut riigieelarvelistest vahenditest ülal pidada. Täiskoormusega õppes õppiv isik võib taotleda enda arvelevõtmist tööotsijana, kui ta vastab TTTS §-s 3 ja § 6 lg-s 6 toodud tingimustele. Üliõpilasel on võimalus võtta end töötuna arvele, kui ta õpib mittestatsionaarses õppevormis osakoormusega õppes või viibib akadeemilisel puhkusel.
Kuna isik ei vastanud töötuna arvelevõtmisel TTTS § 6 lg 5 p-s 6 toodud tingimustele, siis tuli selle asjaolu selgumisel TTTS § 7 lg 1 p-st 3 lähtudes isiku töötuna arvelolek lõpetada. Kohtupraktika kohaselt (vt otsust asjas nr 3-3-1-92-10, p 17) on TTTS § 7 lg 1 p 3 selge ja üheselt mõistetav norm, mis ei anna töötukassale kaalumisruumi ning TTTS § 6 lg 5 p-des 2–11 nimetatud asjaolude esinemisel tuleb isiku töötuna arvelolek lõpetada. TTTS § 7 lg 1 reguleerib töötuna arveloleku lõpetamist, mitte haldusakti kehtetuks tunnistamist. Haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb vastavalt TTTS § 1 lg-le 3 lähtuda HMS §-dest 64–69. Kuivõrd isiku töötuna arvelevõtmist välistavad asjaolud olid olemas juba tema töötuna arvelevõtmise ajal, tuli haldusakt tunnistada kehtetuks tagasiulatuvalt. Samuti oli välistatud isiku usaldusega arvestamine, kuna haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete andmete alusel. Töötukassa uurimiskohustust piiravad seaduses toodud lühikesed menetlustähtajad, kuna otsus isiku arvelevõtmise või arvele¬võtmisest keeldumise kohta tuleb teha hiljemalt teisel tööpäeval nõuetekohase avalduse esitamise päevast arvates. Avalduste põhjalikumat kontrolli takistab avalduste märkimisväärselt suur arv. Isiku tahtmatust valeandmeid esitada saab seevastu arvestada TTTS § 41 lg 1 alusel töötutoetuse tagasinõudmise otsustamisel.
Isiku tahtmatust valeandmeid esitada saab arvestada TTTS § 41 lg 1 alusel töötu­toetuse tagasinõudmise otsustamisel. Praegusel juhul ei võimlada TTTS § 41 lg 1 hoolimata selle keerulisest sõnastusest kaebajalt töötutoetust tagasi nõuda, sest kaebaja ei esitanud valeandmeid tahtlikult. Selline regulatsioon peab tasakaalustama soodustava haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisega kaasnevaid tagajärgi olukorras, kus valeandmete esitamine ei olnud tahtlik.
3-3-1-61-11 PDF Riigikohus 13.12.2011
Kuigi VHS § 3 lg 8 esimese ja teise lause vahelist seost ei ole sõnaselgelt sätestatud, on tõlgendamisel mõistetav, et vanema- ja sünnitushüvitise vahe hüvitamise õigus on üksnes esimeses lauses nimetatud isikutel. Normitehnilise võttena esimese ja teise lause samasse lõikesse koondamine lubab eeldada sätete vahelist seost. See tõlgendus vastab ka seaduse eelnõu seletuskirjas märgitule. Sarnaselt on tõlgendanud VHS § 3 lg 8 teist lauset ka Vabariigi Valitsuse 1. aprilli 2004. a määruse nr 94 "Vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe hüvitamise kord" (vanemahüvitise kord) vastu võtmisel. Vanemahüvitise korra § 1 määratleb, et sünnitushüvitisele õigust omavale isikule kohaldub määrus üksnes siis, kui täidetud selles paragrahvis nimetatud neli kumuleeruvat tingimust. Kolmanda tingimuse kohaselt hüvitatakse vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe, kui vanemahüvitis arvutatakse varasemast tulust VHS § 3 lg 8 mõttes. Kuna VHS § 3 lg 8 teises lauses mõeldakse sama lõike esimeses lauses sätestatud isikuid, siis vastab vanemahüvitise kord selle tingimuse osas volitusnormi (VHS § 3 lg 8) piiridele, mõttele ja eesmärgile haldusmenetluse seaduse mõttes.
3-3-1-74-11 PDF Riigikohus 24.11.2011
TKindlS § 46 lg 1 ei reguleeri töötuskindlustuse hüvitise maksmise aluseks oleva haldusakti kehtetuks tunnistamist, vaid puudutab üksnes hüvitise tagasinõudmist hüvitise saajalt. Kuna töötuskindlustuse seaduses ei ole eriregulatsioon töötuskindlustuse hüvitise määramist puudutava haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta, kohaldatakse haldusmenetluse seadust. Kui töötuskindlustuse hüvitise määramise kohta käiv haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kui hüvitist on makstud ilma selle aluseks oleva haldusaktita, paneb TKindlS § 46 lg 1 Töötukassale imperatiivselt kohustuse hüvitis selle saajalt tagasi nõuda, välja arvatud kui kohaldamisele kuuluvad sama paragrahvi lõiked 2-4.
3-3-1-27-11 PDF Riigikohus 21.11.2011
TTTS § 26 lg-s 1 on sätestatud, millisel juhul on töötul õigus saada töötutoetust. Sellest regulatsioonist ei selgu üheselt, kas tööga hõivatuks saab lugeda ka isikut, kelle töö- või teenistussuhe oli peatatud või peatunud. Vastus on tuletatav sotsiaalministri 13. aprilli 2009. a määrusega nr 33 vastu võetud töötutoetuse taotlemise avaldusele kantavate andmete ja sellele lisatavate dokumentide loetelu § 3 lg 1 p-st 1. Seadus ega nimetatud määrus ei anna alust järelduseks, et töötutoetust ei saa isik, kelle töö- või teenistussuhe oli TTTS § 26 lg-s 1 nimetatud perioodil peatunud. Seega on tööga hõivatuks lugemisel oluline see, kas isik oli seadusega nõutud aja kestel töö- või teenistussuhtes. Töö- või teenistussuhtes on ka isik, kelle töö- või teenistussuhe on peatatud ning seetõttu on tal õigus saada ka töötutoetust.
TKindlS § 7 sätestab isikud, kellel on töötuskindlustusstaaž ning erand on sätestatud sama seaduse § 6 lg-ga 5. Mõlemal juhul on töötuskindlustushüvitise saamiseks nõutav vastavale perioodile eelneval perioodil kindlustusmaksete tegelik kinnipidamine. Kui kindlustusmaksed on jäänud kinni pidamata, siis vastavat perioodi kindlustusstaaži hulka ei arvata. Puudub mõistlik ning sundkindlustuse põhimõtetega kooskõlas olevat põhjendust, miks peaks erinevalt kohtlema neid isikuid, kellele makstud tasust sundkindlustusmakseid tegelikult kinni ei peetud, ja isikuid, kelle puhul sundkindlustusmaksete kinnipidamine polnud palga puudumise tõttu võimalik, ning tunnustama viimaste õigust töötuskindlustushüvitisele. Põhiseadusest ei tulene ka nõuet, et teenistusest kriminaalmenetluse ajaks kõrvaldatud isikud omaksid samasugust õigust kui isikud, kes kasutasid rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja puhkust või lapsehoolduspuhkust. Erireeglistik viimatinimetatud isikute jaoks on kehtestatud seadusandja äranägemisel selleks, et soodustada põhiseaduse § 27 lg-te 1 ja 3 toimimist. Kui isikul puudub töötuskindlustusstaaži põhjusel, et kriminaalmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamise periood ei arvestata töötuskindlustusstaaži hulka, siis see ei seondu põhiseaduse § 22 lg-ga 1 tagatud süütuse presumptsiooniga. Nimetatud perioodil ei käsitatud isikut kuriteos süüdi olevana.
3-3-1-92-10 PDF Riigikohus 09.03.2011
TTTS § 6 lg 5 p 3 koostoimes § 7 lg 1 p-ga 3 on selged ja üheselt mõistetavad normid, mille keeleline tõlgendamine ei anna Töötukassale kaalumisruumi. Isiku astumisel avalikku teenistusse on isiku töötuna arveloleku lõpetamise eeldused täidetud. Töötukassal puudub võimalus arvestada konkreetse teenistussuhte iseloomu või kestust, samuti asjaolu, kas teenistuse eest saadav tasu on püsiv või ühekordne. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks eraldi reguleerida reservväelaste õppekogunemisele siirduvate töötute töötuna arveloleku jätkamise küsimust ega näha ette lühiajalise teenistuse puhuks töötuna arveloleku peatumise võimalust.
Kui töötuna arvelolek on lõpetatud isiku avalikku teenistusse asumise tõttu, kuulub kohaldamisele TTTS § 33 p 4. Isiku puhul, kelle töötuna arvelolek on lõpetatud, ei ole kohaldatavad töötutoetuse maksmise peatamise alused. Töötuna arveloleku lõppemist või tööturutoetuse saamise õiguse lõppemist tingivatest asjaoludest mitteteatamine ei ole töötuna arveloleku ega töötutoetuse maksmise lõpetamise aluseks. Tööturutoetuse või -teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral on Töötukassal võimalus nõuda tagasi alusetult makstud summad.
3-3-1-42-06 PDF Riigikohus 30.11.2006
HMS
PKS § 95 lõigete 1 ja 5 kohaselt teostab eestkostet kohtu määratud eestkostja ning kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid eestkosteasutus. Kui isikule ei ole määratud eestkostjat, siis on linn eestkosteasutus, kes täidab kuni eestkostja nõuetekohase määramiseni eestkostja ülesandeid. Eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamise õiguse üleandmiseks puudub linnavalitsusel õiguslik alus. Sellist haldusakti ei saa käsitada edasivolitamisena TsÜS § 119 tähenduses. Sisuliselt on haldusaktiga määratud eestkostja, kuid selline pädevus on ainuüksi kohtul. Eestkostja peab oma tegevuses arvestama eestkostetava õiguste ja vabadustega, eestkostetava nii varasema kui ka aktuaalse tahte ning eelistustega. Eestkostja otsustused eestkostetava varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitsel peavad olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Eestkoste aluspõhimõtteks on välistada eestkostja tegevuses huvide konflikt, mille järgimine loob eeldused eestkostetava huvide kaitseks parimal viisil. Eestkostetava kui teenuse tarbija raha kasutamise ja käsutamise õiguse üleandmine teenuse osutajale või teenuse osutaja vastutavale töötajale kätkeb endas vaieldamatut huvide konflikti ning seda ei saa käsitada eestkosteteava õigusi ja huve parimal viisil tagava abinõuna. Eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamine on eestkoste põhisisu ning selle õiguse saab seaduses sätestatud alustel ja korras anda küll eestkostjale, mitte aga kolmandale isikule.
Isikult hoolduskulude nõudmise vahetuks aluseks on hooldusleping, mitte aga haldusakt, millega volitati sotsiaalkeskuse töötajat kasutama ja käsutama isiku raha. Haldusakti tühistamine või õigusvastaseks tunnistamine iseendast ei anna alust hoolekandeasutusele tasutud summade tagastamise nõude rahuldamiseks. Hoolekandeasutuses viibimise perioodi eest kinni peetud hooldustasu ei ole seepärast käsitatav kahjuna või alusetu omandamisena Riigivastutuse seaduse mõttes. Põhjuslik seos haldusakti ja tasu maksmise kohustuse vahel puudub.
3-3-1-61-05 PDF Riigikohus 24.11.2005
Politsei saab talle seadusega pandud kohustusi, sh abistamisfunktsiooni, täita seadusega sätestatud viisil, s.t kasutades õigusi, mida seadus politseile on andnud. Sotsiaalhoolekandeseaduse §-st 39 ei tulene iseendast politsei õigus sunnivahendi kohaldamiseks. Lähtuda tuleb põhimõttest, et sunnivahendi kohaldamiseks haldust õigustavaid norme ei tõlgendata laiendavalt. Ka nendel juhtudel, kui abi osutamise kohustus tuleneb seadusest, peab abi osutaja tegutsema piirides, mis on määratud politsei kohustuste ja õigustega, ning sealjuures jõudma veendumusele, et abi osutamiseks esinevad vajalikud faktilised ja õiguslikud eeldused.
SHS § 281 kohaldamine eeldab, et isik on kaotanud elatusvahendid ja on abitus olukorras. Vältimatu sotsiaalabi sätetele tuginedes ei saa isikut tema tahte vastaselt paigutada hoolekandeasutusse. Vastavalt SHS § 32 lg-le 1 on vältimatu sotsiaalabi andmisel vajalik arvestada isiku tahet. SHS §-le 19 kohaselt võib isiku ilma tema teadva nõusolekuta paigutada hoolekandeasutusse üksnes kohtuotsuse alusel ka siis, kui isikule on määratud eestkostja. Eelnevaga seoses ei ole oluline ka hoolekandeasutuse liik. Õiguslikku tähendust võib õiguste riive hindamisel omada hoolekandeasutuses isiku suhtes kohaldatav režiim.
3-3-1-47-03 PDF Riigikohus 10.12.2003
PS
10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg 4 kohaselt tuli keeleeksamist vabastav raske, sügav või keskmine puue kindlaks teha Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud korras. Nimetatud seadus ega selle seaduse alusel kehtestatud õigustloovad aktid ei sätestanud, kuidas mõista sügavat, rasket või keskmist puuet, ega määratlenud ka selliste puudeastmete tuvastamise korda. Puude raskusastmed olid ja on seaduse tasemel sätestatud Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses. Hoolimata ekslikust viitest Riikliku pensionikindlustuse seadusele, oli seadusandja eesmärk määratleda KodS § 35 lg-s 4 sätestatud puudeastmed Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses nimetatud puudeastmete kaudu. Seda kinnitab ka asjaolu, et alates 10. novembrist 2002 asendati KodS § 35 lg-s 4 antud viide Riiklikule pensionikindlustuse seadusele viitega Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusele.
3-3-1-8-03 PDF Riigikohus 27.02.2003
Toimetulekutoetuse määramisel varem kehtinud SHS redaktsiooni alusel ei tulnud lähtuda mitte sellest, kas isikul on piisavalt vahendeid toimetulekuks, vaid kuusissetulekust. Tarbimisvajaduste rahuldamiseks teeb isik tarbimiskulutusi. Tema tarbimiskulutusteks ei saa aga pidada ettevõtlusega seotud kulutusi. Järelikult ei võinud isiku sissetulekuks pidada ettevõtluse kogu tulu, sellest ettevõtlusega seotud kulutusi maha arvamata. Sissetulek pidi kuluma tarbimiseks - minimaalsete tarbimisvajaduste rahuldamiseks - mitte ettevõtluseks, sh ettevõtlusega seotud kulutuste katmiseks. Seega tuli füüsilisest isikust ettevõtja sissetuleku kindlakstegemisel lähtuda ettevõtluse tulust, millest oli maha arvatud ettevõtlusega seotud kulutused.

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane