3-21-997/23
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.01.2023 |
|
Töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud ei saa kattuda. (p 14)
Kuna kaebaja ei esitanud kaebuses kohustamisnõuet, on halduskohus ilmselgelt teinud otsuse nõude kohta, mida pole kaebuses esitatud, asudes resolutsioon p-s 3 seisukohale, et vastustajal tuleb asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsustus. Tegemist on kohtumenetluse normi olulise rikkumisega (HKMS § 41 lg 1 teine lause, HKMS § 199 lg 2 p 3, vt ka RKHKo nr 3-3-1-56-08, p 18). (p 18)
Kuigi kaebaja ei ole halduskohtu resolutsiooni selles osas vaidlustanud, saab Riigikohus nimetatud rikkumise kõrvaldada, kuna asjas ei ole vaja lisatõendeid koguda või tõenditele antud hinnangut muuta (HKMS § 230 lg 3 koosmõjus lg 5 p ga 5). (p 18)
Töötasu hüvitise saamise õiguse tekkimise üheks eelduseks on asjaolu, et tööandja on töö mitteandmise tõttu kohaldanud töötasu maksmisel TLS § 35 või § 37. Seda rõhutab ka Vabariigi Valitsuse määruse nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017‑2020“ 23. märtsist 2020 kuni 1. juunini 2020 kehtinud redaktsiooni (määrus nr 130 v.r) § 191 lg 3. TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd. TLS § 37 annab tööandjale õiguse teatud tingimustel töö andmata jätmise korral töötasu vähendada. Töötasu hüvitise eesmärk oli aidata tööandjat töötasu maksmise kohustuse täitmisel olukorras, kus tööandjal polnud kokku lepitud ulatuses tööd anda. Hüvitist käsitleti tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel (vt määruse nr 130 v.r § 191 lg 5). TLS §-de 35 ja 37 kohaldamine eeldab seda, et töötaja on töövõimeline. Tööandjal pole kohustust anda tööd ja maksta töötajale töötasu aja eest (TLS § 28 lg 2 p-d 1 ja 2), mil ta ei ole töövõimeline (sh on ajutiselt töövõimetu). Eelnevast järeldub, et määruse nr 130 v.r järgi maksti töötasu hüvitist aja eest, mil töötaja oli töövõimeline. Seetõttu ei saa ka töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud kattuda. (p 14)
Seejuures ei olnud hüvitise saamise õiguse tekkimiseks määruse nr 130 v.r järgi oluline, kui pikk oli konkreetsel kalendrikuul ajavahemik, mil tööandja kohaldas TLS § 35 või § 37. Töötasu hüvitise saamiseks piisas sellest, kui määruse nr 130 v.r § 191 lg-s 2 sätestatud tingimustest kaks olid täidetud ning tööandja oli täitnud kohustuse maksta töötajale, kellele taotletakse töötasu hüvitist, omalt poolt brutotöötasu vähemalt 150 eurot (määruse nr 130 v.r § 191 lg 6). (p 15)
|
| 3-4-1-17-16
|
Riigikohus |
11.05.2017 |
|
Juhul, kui äriühingu juhatuse liikmeks oleval kindlustatul, kes vastab muudele töötuskindlustushüvitise maksmise eeldustele, puudub töine sissetulek, tuleb kindlustatud risk lugeda tema puhul realiseerunuks. TTTS § 6 lõike 5 punkt 4 koostoimes TKindlS § 6 lõike 1 punktiga 1, mis välistavad äriühingu juhatuse liikmeks olevale kindlustatu töötuna arvele võtmise ja jätavad ta ilma töötuskindlustushüvitisest, riivavad sellisel juhul intensiivselt kindlustatu omandipõhiõigust. Kindlustatu on kohustatud maksma sundkindlustusmakset, kuid tal puudub kindlustatud riski realiseerumisel õigus vastusooritusele. Selleks, et äriühingu juhatuse liikmeks olev kindlustatu saaks ennast töötuna arvele võtta ja õiguse töötuskindlustushüvitisele, on tal võimalik oma tegevus äriühingu juhatuse liikmena lõpetada. Selline sunnitud valik võib riivata puudutatud isiku ettevõtlusvabadust (PS § 31) (eelkõige juhul, kui juhatuse liige on ühtlasi äriühingu omanik), samuti õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29). (p 46)
Omandipõhiõiguse riive kaalukust suurendab see, et vaidlusalused sätted riivavad ka PS §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõigust, kuna kohtlevad juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorganite (TuMS § 9) liikmeid erinevalt. Seda põhjusel, et TTTS § 6 lõike 5 punktis 4 nimetatud äriühingu juhatuse liikmeks olevatest töise sissetulekuta kindlustatutest (võrreldav grupp 1), võetakse ülejäänud TuMS §-s 9 nimetatud juriidiliste isikute juhtimis- ja kontrollorganite liikmeks olevad kindlustatud, kellel töine sissetulek puudub (võrreldav grupp 2), töötuna arvele ja neil on õigus saada töötuskindlustushüvitist. (p 48)
PS § 32 lõikega 2 tagatud põhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga (vt RKPJKo nr 3-4-1-25-11 p 37). See tähendab, et PS § 32 lõikes 2 tagatud õiguse piiramise põhjuseks võib olla iga eesmärk, mis pole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-04 p 27). (p 50)
PS § 28 lõikest 2 tuleneb riigi kohustus anda abi nimetatud sotsiaalsete riskide puhul ja luua ning hoida toimivana riskide vältimiseks ja abi andmiseks vajalik süsteem. PS § 28 lõikes 2 tagatud sotsiaalse põhiõiguse kujundamisel peab seadusandja aga arvestama, et sellega kaasnev omandipõhiõiguse riive oleks kooskõlas PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Samuti tuleb arvestada PS §-st 12 tulenevat nõuet kohelda isikuid võrdselt. Kuigi PS § 28 lõike 2 esimene lause ei nimeta otsesõnu töötust, on Riigikohtu halduskolleegium tõlgendanud PS § 28 lõike 2 esemelist kaitseala laialt ja leidnud, et sellesse kuulub ka õigus saada hüvitist tööta oleku puhul (vt RKHKo nr 3-3-1-27-11 p 11). (p-d 51 ja 52)
PS § 28 lõikest 2 ei tulene õigust nõuda, et riik maksaks töötuskindlustushüvitist. PS § 28 lõikest 2 tuleneb õigus saada riigilt abi puuduse korral. PS § 28 lõikes 2 nimetatud abiks puuduse korral võib pidada töötutoetust, mille maksmisel arvestatakse isiku varalist seisu. Töötuskindlustushüvitise maksmisel tuleb arvestada kindlustatud riskiga, mistõttu ei saa seadusandja luua meelevaldseid tingimusi hüvitise maksmise piiramiseks. (p 55)
Kindlustatu omandipõhiõiguse riive, mis tuleneb kohustusest maksta töötuskindlustusmakset (TKindlS § 4 lõike 1 punkt 1), eesmärgiks on koguda raha PS § 28 lõikes 2 sätestatud kohustuse täitmiseks. Seda eesmärki ei saa aga pidada TTTS § 6 lõike 5 punktist 4 (koostoimes TKindlS § 6 lõike 1 punktiga 1) tuleneva omandipõhiõiguse riive eesmärgiks. Kolleegiumi hinnangul ei saaks põhiseaduspäraseks pidada regulatsiooni, mis kohustab isikut maksma kindlustusmakset, kuid kindlustatud riski realiseerumisel välistab õiguse saada kindlustushüvitist ainuüksi põhjusel, et töötuskindlustuse sihtfondi rahalised vahendid ei väheneks. Kuna kindlustusmakse tasumise kohustuse eesmärgiks on pakkuda kaitset kindlustatud riski vastu, oleks selline regulatsioon selle eesmärgi saavutamiseks ebasobiv. (p 56)
Kindlustussüsteemi kuritarvituste vältimist võib pidada iseenesest legitiimseks eesmärgiks. Kui hüvitist tuleb maksta isikutele, kellel on töine sissetulek tegelikult olemas, väheneb sihtfondi rahaliste vahendite hulk, mis on vajalik hüvitiste väljamaksmiseks. See ohustab süsteemi jätkusuutlikkust ning võib tekkida vajadus suurendada töötuskindlustusmakset, mis riivaks täiendavalt kõigi kindlustatute omandipõhiõigust. Nimetatud eesmärk ei kaalu aga üles sedavõrd intensiivset omandipõhiõiguse riivet. (p-d 60 ja 61)
TKindlS § 6 lõike 1 punkt 1 seob töötuskindlustushüvitise saamise õiguse töötuna arvelolekuga. TTTS § 2 punkti 3 järgi on töötu isik, kes ei tööta, on töötuna arvele võetud Eesti Töötukassas ja otsib tööd. Isikut ei võeta töötuna arvele või tema arvelolek lõpetatakse, kui ta vastab mõnele TTTS § 6 lõikes 5 nimetatud juhule (TTTS § 7 lõike 1 punkt 3). Sellisel juhul kaotab isik õiguse saada töötuskindlustushüvitist. (p 37)
TKindlS § 4 lõike 1 punktist 1 tulenev kohustus maksta sundkindlustusmakset riivab kindlustatu PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust, kuivõrd omandipõhiõigus kaitseb muuhulgas ka isiku vara kui tervikut (vt RKÜKo nr 3-2-1-169-12 p 45; vt RKÜKo 3-2-1-134-16 p 42). PS § 32 lõike 2 esimene lause kaitseb ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid (vt RKÜKo nr 3-2-1-143-03 p 18). Õigus saada sundkindlustushüvitist on rahaliselt hinnatav õigus ja kuulub seetõttu omandipõhiõiguse kaitse alla. (p-d 38 ja 39)
|
| 3-3-1-26-15
|
Riigikohus |
11.09.2015 |
|
Töötukassa vajadus hinnata kuludokumente toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel kinnitab haldusorgani kaalutlusruumi olulisust. Kaalutlusruumi välistamise korral tähendaks see Töötukassalt toetuse saajate suhtes seda, et ka saadud toetuse eest tehtud marginaalse kulutuse kohta dokumendi puudumine tingiks haldusorgani kohustuse TTTS § 19 lg 8 alusel nõuda kogu toetus tagasi. See tuleneb asjaolust, et TTTS § 19 lg 8 p 4 ei näe ette ühtegi alust sellise võimaliku ebaproportsionaalse tagasinõude tegemata jätmiseks, s.h. juhul, kui kuludokument puudub mõjuval põhjusel. Selline tagasinõue ei oleks aga kooskõlas ettevõtluse alustamise toetuse ja laiemalt TTTS eesmärgiga. (p 14)
TTTS § 19 lg 8 sõnastusest tuleneb, et see paneb toetuse saajale kohustuse toetus tagasi maksta punktides 1–4 sätestatud juhtudel, kui Töötukassa seda nõuab. Samas ei pane TTTS § 19 lg 8 Töötukassale imperatiivset kohustust toetust tagasi nõuda, kui on ilmnenud punktides 1–4 nimetatud asjaolud. Sättest tuleneb, et TTTS § 19 lg 8 võimaldab haldusorganil teostada kaalutlust toetuse saajalt toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel punktides 1–4 sätestatud asjaolude tuvastamisel. (p 13)
Töötukassa vajadus hinnata kuludokumente toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel kinnitab haldusorgani kaalutlusruumi olulisust. Kaalutlusruumi välistamise korral tähendaks see Töötukassalt toetuse saajate suhtes seda, et ka saadud toetuse eest tehtud marginaalse kulutuse kohta dokumendi puudumine tingiks haldusorgani kohustuse TTTS § 19 lg 8 alusel nõuda kogu toetus tagasi. See tuleneb asjaolust, et TTTS § 19 lg 8 p 4 ei näe ette ühtegi alust sellise võimaliku ebaproportsionaalse tagasinõude tegemata jätmiseks, s.h. juhul, kui kuludokument puudub mõjuval põhjusel. Selline tagasinõue ei oleks aga kooskõlas ettevõtluse alustamise toetuse ja laiemalt TTTS eesmärgiga. (p 14)
|
| 3-3-1-51-13
|
Riigikohus |
22.04.2014 |
|
|
| 3-3-1-16-13
|
Riigikohus |
27.05.2013 |
|
TTTS-s on sätestatud piirang täiskoormusega õppes õppivate üliõpilaste töötuna arvelevõtmise kohta. TTTS eristab selgelt statsionaarset (päevast) õppevormi ja täiskoormusega õpet, kuna neil on erinev sisu ja tähendus. Õppevorm näitab, kuidas õppimine toimub (ülikoolis toimuvate loengute vormis või ise-seisvalt), koormus aga õppeaastas täitmisele kuuluva õppe mahtu.
TTTS § 6 lg 5 p-s 6 toodud piirang on põhjendatud ega ole PS-ga vastuolus. Kaugõppe õppevorm võimaldab küll õppimise aega vabamalt planeerida, kuid selles õppevormis täiskoormusega õppimine ei tähenda väiksemat hõivatust kui täiskoormusega õppimine statsionaarses õppevormis. Kaugõppes asendab loengutes ja seminarides käimist kohustuslik iseseisev töö. Täiskoormusega õppes õppiv üliõpilane peab kulutama õppimisele aega üle poole töötaja tööajast, mistõttu ta ei suuda eelduslikult täita TTTS § 31 lg 1 p-s 3 toodud kohustust olla valmis vastu võtma sobiva töö ja kohe tööle asuma.
TTTS eesmärgiks ei ole mitte õppivale isikule õppimise ajaks rahalised vahendite, vaid tööd otsivale isikule abi tagamine töö leidmisel ja rahalised vahendid tööotsimise ajal elamiseks. Piiratud ei ole ka põhiseadusest tulenevat õigust haridust omandada, kuna õigus omandada kõrgharidust ei tähenda riigi kohustust sellist isikut riigieelarvelistest vahenditest ülal pidada.
Täiskoormusega õppes õppiv isik võib taotleda enda arvelevõtmist tööotsijana, kui ta vastab TTTS §-s 3 ja § 6 lg-s 6 toodud tingimustele. Üliõpilasel on võimalus võtta end töötuna arvele, kui ta õpib mittestatsionaarses õppevormis osakoormusega õppes või viibib akadeemilisel puhkusel.
Kuna isik ei vastanud töötuna arvelevõtmisel TTTS § 6 lg 5 p-s 6 toodud tingimustele, siis tuli selle asjaolu selgumisel TTTS § 7 lg 1 p-st 3 lähtudes isiku töötuna arvelolek lõpetada. Kohtupraktika kohaselt (vt otsust asjas nr 3-3-1-92-10, p 17) on TTTS § 7 lg 1 p 3 selge ja üheselt mõistetav norm, mis ei anna töötukassale kaalumisruumi ning TTTS § 6 lg 5 p-des 2–11 nimetatud asjaolude esinemisel tuleb isiku töötuna arvelolek lõpetada.
TTTS § 7 lg 1 reguleerib töötuna arveloleku lõpetamist, mitte haldusakti kehtetuks tunnistamist. Haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb vastavalt TTTS § 1 lg-le 3 lähtuda HMS §-dest 64–69. Kuivõrd isiku töötuna arvelevõtmist välistavad asjaolud olid olemas juba tema töötuna arvelevõtmise ajal, tuli haldusakt tunnistada kehtetuks tagasiulatuvalt. Samuti oli välistatud isiku usaldusega arvestamine, kuna haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete andmete alusel. Töötukassa uurimiskohustust piiravad seaduses toodud lühikesed menetlustähtajad, kuna otsus isiku arvelevõtmise või arvele¬võtmisest keeldumise kohta tuleb teha hiljemalt teisel tööpäeval nõuetekohase avalduse esitamise päevast arvates. Avalduste põhjalikumat kontrolli takistab avalduste märkimisväärselt suur arv. Isiku tahtmatust valeandmeid esitada saab seevastu arvestada TTTS § 41 lg 1 alusel töötutoetuse tagasinõudmise otsustamisel.
Isiku tahtmatust valeandmeid esitada saab arvestada TTTS § 41 lg 1 alusel töötutoetuse tagasinõudmise otsustamisel. Praegusel juhul ei võimlada TTTS § 41 lg 1 hoolimata selle keerulisest sõnastusest kaebajalt töötutoetust tagasi nõuda, sest kaebaja ei esitanud valeandmeid tahtlikult. Selline regulatsioon peab tasakaalustama soodustava haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisega kaasnevaid tagajärgi olukorras, kus valeandmete esitamine ei olnud tahtlik.
|
| 3-3-1-27-11
|
Riigikohus |
21.11.2011 |
|
Kuna põhiõiguste esemelist kaitseala tuleb tõlgendada võimalikult laialt, siis on PS § 28 lg 2 esemelises kaitsealas ka õigus saada hüvitist tööta oleku puhul. Tegemist on seaduse lihtsa reservatsiooniga põhiõigusega, millega ei kirjutata seadusandjale ette, millises õiguslikus vormis ja milliste seadustega tuleb isikule tagada abi. Seadusandja on kehtestanud töökoha kaotanud isikule abi tagamiseks kaks seadust - töötuskindlustuse seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse. Ka juhul, kui töö kaotamise juhuks põhiseadusega nõutavat abi pole sundkindlustusega mittehõlmatud isiku jaoks sätestatud ühegi seadusega, ei oleks põhjendatud seada küsimust töötuskindlustusseaduse enese põhiseadusevastasusest. Abi töökoha kaotuse puhul ei pea andma ilmtingimata sundkindlustussüsteemi kaudu vaid seda võib anda ka teistes vormides.
TTTS § 26 lg-s 1 on sätestatud, millisel juhul on töötul õigus saada töötutoetust. Sellest regulatsioonist ei selgu üheselt, kas tööga hõivatuks saab lugeda ka isikut, kelle töö- või teenistussuhe oli peatatud või peatunud. Vastus on tuletatav sotsiaalministri 13. aprilli 2009. a määrusega nr 33 vastu võetud töötutoetuse taotlemise avaldusele kantavate andmete ja sellele lisatavate dokumentide loetelu § 3 lg 1 p-st 1. Seadus ega nimetatud määrus ei anna alust järelduseks, et töötutoetust ei saa isik, kelle töö- või teenistussuhe oli TTTS § 26 lg-s 1 nimetatud perioodil peatunud. Seega on tööga hõivatuks lugemisel oluline see, kas isik oli seadusega nõutud aja kestel töö- või teenistussuhtes. Töö- või teenistussuhtes on ka isik, kelle töö- või teenistussuhe on peatatud ning seetõttu on tal õigus saada ka töötutoetust.
TKindlS § 7 sätestab isikud, kellel on töötuskindlustusstaaž ning erand on sätestatud sama seaduse § 6 lg-ga 5. Mõlemal juhul on töötuskindlustushüvitise saamiseks nõutav vastavale perioodile eelneval perioodil kindlustusmaksete tegelik kinnipidamine. Kui kindlustusmaksed on jäänud kinni pidamata, siis vastavat perioodi kindlustusstaaži hulka ei arvata.
Puudub mõistlik ning sundkindlustuse põhimõtetega kooskõlas olevat põhjendust, miks peaks erinevalt kohtlema neid isikuid, kellele makstud tasust sundkindlustusmakseid tegelikult kinni ei peetud, ja isikuid, kelle puhul sundkindlustusmaksete kinnipidamine polnud palga puudumise tõttu võimalik, ning tunnustama viimaste õigust töötuskindlustushüvitisele.
Põhiseadusest ei tulene ka nõuet, et teenistusest kriminaalmenetluse ajaks kõrvaldatud isikud omaksid samasugust õigust kui isikud, kes kasutasid rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja puhkust või lapsehoolduspuhkust. Erireeglistik viimatinimetatud isikute jaoks on kehtestatud seadusandja äranägemisel selleks, et soodustada põhiseaduse § 27 lg-te 1 ja 3 toimimist.
Kui isikul puudub töötuskindlustusstaaži põhjusel, et kriminaalmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamise periood ei arvestata töötuskindlustusstaaži hulka, siis see ei seondu põhiseaduse § 22 lg-ga 1 tagatud süütuse presumptsiooniga. Nimetatud perioodil ei käsitatud isikut kuriteos süüdi olevana.
|
| 3-3-1-92-10
|
Riigikohus |
09.03.2011 |
|
TTTS § 6 lg 5 p 3 koostoimes § 7 lg 1 p-ga 3 on selged ja üheselt mõistetavad normid, mille keeleline tõlgendamine ei anna Töötukassale kaalumisruumi. Isiku astumisel avalikku teenistusse on isiku töötuna arveloleku lõpetamise eeldused täidetud. Töötukassal puudub võimalus arvestada konkreetse teenistussuhte iseloomu või kestust, samuti asjaolu, kas teenistuse eest saadav tasu on püsiv või ühekordne. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks eraldi reguleerida reservväelaste õppekogunemisele siirduvate töötute töötuna arveloleku jätkamise küsimust ega näha ette lühiajalise teenistuse puhuks töötuna arveloleku peatumise võimalust.
Avalik teenistuja on isik, kes teeb palgalist tööd riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses. Reservväelasele makstakse õppekogunemisest osavõtu aja eest tema ametikohale vastavat kaadrikaitseväelase palgataseme keskmist ja auastmetasu. Kaitseliidu tegevliikmel, kes on kutsutud kaitseväe reservväelastega ühisele õppekogunemisele, on õigus saada hüvitust reservväelastega võrdses ulatuses. Kuigi Kaitseliidu seaduses kasutatakse mõistet "hüvitus", ei erine Kaitseliidu liikmele makstav tasu olemuselt ülejäänud reservväelastele makstavast tasust. Kuna õppekogunemisel viibiva ja tasu saava isiku kohta puudub sotsiaalmaksu seaduses eriregulatsiooni, siis tuleb reservväelasele makstavat tasu käsitada palgana või palgaga võrdsustatud tasuna. Seega on reservväelase õppekogunemisel viibimine avalik teenistus, sest tegemist on palgalise tegevusega, mis on ATS § 4 lg 1 järgi üks avaliku teenistuse olemuslikke tunnuseid.
Kui töötuna arvelolek on lõpetatud isiku avalikku teenistusse asumise tõttu, kuulub kohaldamisele TTTS § 33 p 4. Isiku puhul, kelle töötuna arvelolek on lõpetatud, ei ole kohaldatavad töötutoetuse maksmise peatamise alused.
Töötuna arveloleku lõppemist või tööturutoetuse saamise õiguse lõppemist tingivatest asjaoludest mitteteatamine ei ole töötuna arveloleku ega töötutoetuse maksmise lõpetamise aluseks. Tööturutoetuse või -teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral on Töötukassal võimalus nõuda tagasi alusetult makstud summad.
|
Facebook
Twitter