3-4-1-17-16
|
Riigikohus |
11.05.2017 |
|
Juhul, kui äriühingu juhatuse liikmeks oleval kindlustatul, kes vastab muudele töötuskindlustushüvitise maksmise eeldustele, puudub töine sissetulek, tuleb kindlustatud risk lugeda tema puhul realiseerunuks. TTTS § 6 lõike 5 punkt 4 koostoimes TKindlS § 6 lõike 1 punktiga 1, mis välistavad äriühingu juhatuse liikmeks olevale kindlustatu töötuna arvele võtmise ja jätavad ta ilma töötuskindlustushüvitisest, riivavad sellisel juhul intensiivselt kindlustatu omandipõhiõigust. Kindlustatu on kohustatud maksma sundkindlustusmakset, kuid tal puudub kindlustatud riski realiseerumisel õigus vastusooritusele. Selleks, et äriühingu juhatuse liikmeks olev kindlustatu saaks ennast töötuna arvele võtta ja õiguse töötuskindlustushüvitisele, on tal võimalik oma tegevus äriühingu juhatuse liikmena lõpetada. Selline sunnitud valik võib riivata puudutatud isiku ettevõtlusvabadust (PS § 31) (eelkõige juhul, kui juhatuse liige on ühtlasi äriühingu omanik), samuti õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29). (p 46)
Omandipõhiõiguse riive kaalukust suurendab see, et vaidlusalused sätted riivavad ka PS §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõigust, kuna kohtlevad juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorganite (TuMS § 9) liikmeid erinevalt. Seda põhjusel, et TTTS § 6 lõike 5 punktis 4 nimetatud äriühingu juhatuse liikmeks olevatest töise sissetulekuta kindlustatutest (võrreldav grupp 1), võetakse ülejäänud TuMS §-s 9 nimetatud juriidiliste isikute juhtimis- ja kontrollorganite liikmeks olevad kindlustatud, kellel töine sissetulek puudub (võrreldav grupp 2), töötuna arvele ja neil on õigus saada töötuskindlustushüvitist. (p 48)
PS § 32 lõikega 2 tagatud põhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga (vt RKPJKo nr 3-4-1-25-11 p 37). See tähendab, et PS § 32 lõikes 2 tagatud õiguse piiramise põhjuseks võib olla iga eesmärk, mis pole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-04 p 27). (p 50)
PS § 28 lõikest 2 tuleneb riigi kohustus anda abi nimetatud sotsiaalsete riskide puhul ja luua ning hoida toimivana riskide vältimiseks ja abi andmiseks vajalik süsteem. PS § 28 lõikes 2 tagatud sotsiaalse põhiõiguse kujundamisel peab seadusandja aga arvestama, et sellega kaasnev omandipõhiõiguse riive oleks kooskõlas PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Samuti tuleb arvestada PS §-st 12 tulenevat nõuet kohelda isikuid võrdselt. Kuigi PS § 28 lõike 2 esimene lause ei nimeta otsesõnu töötust, on Riigikohtu halduskolleegium tõlgendanud PS § 28 lõike 2 esemelist kaitseala laialt ja leidnud, et sellesse kuulub ka õigus saada hüvitist tööta oleku puhul (vt RKHKo nr 3-3-1-27-11 p 11). (p-d 51 ja 52)
PS § 28 lõikest 2 ei tulene õigust nõuda, et riik maksaks töötuskindlustushüvitist. PS § 28 lõikest 2 tuleneb õigus saada riigilt abi puuduse korral. PS § 28 lõikes 2 nimetatud abiks puuduse korral võib pidada töötutoetust, mille maksmisel arvestatakse isiku varalist seisu. Töötuskindlustushüvitise maksmisel tuleb arvestada kindlustatud riskiga, mistõttu ei saa seadusandja luua meelevaldseid tingimusi hüvitise maksmise piiramiseks. (p 55)
Kindlustatu omandipõhiõiguse riive, mis tuleneb kohustusest maksta töötuskindlustusmakset (TKindlS § 4 lõike 1 punkt 1), eesmärgiks on koguda raha PS § 28 lõikes 2 sätestatud kohustuse täitmiseks. Seda eesmärki ei saa aga pidada TTTS § 6 lõike 5 punktist 4 (koostoimes TKindlS § 6 lõike 1 punktiga 1) tuleneva omandipõhiõiguse riive eesmärgiks. Kolleegiumi hinnangul ei saaks põhiseaduspäraseks pidada regulatsiooni, mis kohustab isikut maksma kindlustusmakset, kuid kindlustatud riski realiseerumisel välistab õiguse saada kindlustushüvitist ainuüksi põhjusel, et töötuskindlustuse sihtfondi rahalised vahendid ei väheneks. Kuna kindlustusmakse tasumise kohustuse eesmärgiks on pakkuda kaitset kindlustatud riski vastu, oleks selline regulatsioon selle eesmärgi saavutamiseks ebasobiv. (p 56)
Kindlustussüsteemi kuritarvituste vältimist võib pidada iseenesest legitiimseks eesmärgiks. Kui hüvitist tuleb maksta isikutele, kellel on töine sissetulek tegelikult olemas, väheneb sihtfondi rahaliste vahendite hulk, mis on vajalik hüvitiste väljamaksmiseks. See ohustab süsteemi jätkusuutlikkust ning võib tekkida vajadus suurendada töötuskindlustusmakset, mis riivaks täiendavalt kõigi kindlustatute omandipõhiõigust. Nimetatud eesmärk ei kaalu aga üles sedavõrd intensiivset omandipõhiõiguse riivet. (p-d 60 ja 61)
TKindlS § 6 lõike 1 punkt 1 seob töötuskindlustushüvitise saamise õiguse töötuna arvelolekuga. TTTS § 2 punkti 3 järgi on töötu isik, kes ei tööta, on töötuna arvele võetud Eesti Töötukassas ja otsib tööd. Isikut ei võeta töötuna arvele või tema arvelolek lõpetatakse, kui ta vastab mõnele TTTS § 6 lõikes 5 nimetatud juhule (TTTS § 7 lõike 1 punkt 3). Sellisel juhul kaotab isik õiguse saada töötuskindlustushüvitist. (p 37)
TKindlS § 4 lõike 1 punktist 1 tulenev kohustus maksta sundkindlustusmakset riivab kindlustatu PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust, kuivõrd omandipõhiõigus kaitseb muuhulgas ka isiku vara kui tervikut (vt RKÜKo nr 3-2-1-169-12 p 45; vt RKÜKo 3-2-1-134-16 p 42). PS § 32 lõike 2 esimene lause kaitseb ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid (vt RKÜKo nr 3-2-1-143-03 p 18). Õigus saada sundkindlustushüvitist on rahaliselt hinnatav õigus ja kuulub seetõttu omandipõhiõiguse kaitse alla. (p-d 38 ja 39)
|
| 3-3-1-83-15
|
Riigikohus |
19.04.2016 |
|
TKindlS ei näe ette hüvitist isikule, kes vabastati õigusvastaselt teenistusest ka juhul, kui haldusakt õigusvastaseks tunnistatakse. Teenistussuhte aluse muutmise korral ei näe TKindlS ette hüvitist ka siis, kui uueks aluseks on ATS § 105 lg 1 või § 87 lg 1 (erinevalt TLS § 107 lg-st 2, mis annab aluse maksta hüvitist). Juhtumil, kus seadusandja on kehtestanud erandid töölepingulises suhtes olevale isikule, kuid ametnikule samas olukorras töötuskindlustushüvitist ette ei näe, võib olla tegemist põhiseadusega vastuolus oleva seaduse lüngaga. (p 14)
ATS § 105 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitis on käsitatav kahjuhüvitisena (vt ka RKHK 20. jaanuari 2011 otsus asjas nr 3-3-1-74-10; 31. jaanuari 2000 otsus asjas nr 3-3-1-51-99; 24. oktoobri 2000 otsus asjas nr 3-3-1-45-00). (p 13)
HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohus on halduskohtus kantud menetluskulude jaotust muutes õigesti võtnud aluseks kaebuse rahuldamise proportsiooni. Kaebaja on ebaõigesti leidnud, et arvestada tuli apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsiooni. (p 17)
Kohtule esitatud menetlusdokumendid peavad seonduma selle kohtuasjaga. Kantud menetluskulud ei ole teiselt poolelt välja mõistetavad, kui nende seos konkreetse kohtumenetlusega on tõendamata ja ebaselge (vt RKHK 21. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 35). Isegi juhul, kui arved seondusid kohtule uute tõendite esitamisega, ei oleks lõppastmes tegemist vastaspoolelt väljamõistetavate põhjendatud menetluskuludega, kui tõendid osutusid asjakohatuteks ning jäeti asja juurde võtmata. (p 18)
Kohaliku omavalitsuse esindajakulude väljamõistmine on üldjuhul võimalik ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (vt RKHK 3. märtsi 2014 a otsus asjas nr 3-3-1-64-13). Avaliku teenistusega seotud küsimuste lahendamisega tegeleb omavalitsus igapäevatöö raames, mistõttu on põhjendatud jätta esindajakulud HKMS § 109 lg 6 kohaselt vastustaja enda kanda. (p 19)
|
| 3-3-1-58-14
|
Riigikohus |
18.11.2014 |
|
ATS v.r § 135 lg-s 1 nimetatud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ei ole käsitatav TKindlS § 40 lg 2 p-s 2 nimetatud hüvitisena, millelt töötuskindlustusmakset ei maksta.(p 16)
Asjaolust, et halduskolleegium on oma varasemates seisukohtades leidnud, et ATS v.r § 135 lg 1 puhul on oma olemuselt tegemist kahju hüvitamisega, ei saa teha järeldust, et tegemist oleks seadusega ettenähtud hüvitisega TKindlS § 40 lg 2 mõttes. Kolleegiumi hinnangul on TKindlS § 40 lg 2 p-s 2 silmas peetud ainult neid hüvitisi, mis ei kujutanud endast saamata jäänud töötasu maksmist (ATS v.r § 135 lg-d 2 ja 3). (p 17)
Kaebajale makstud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest on TKindlS § 40 lg 1 p-s 1 nimetatud töötasu, millelt tuleb maksta ka töötuskindlustusmakset. (18)
Töötuskindlustusstaaži tuleb arvestada kõigi nende kuude eest, mille eest MTÜ Harjumaa Omavalitsuste Liit kaebajale tasu tagantjärele välja maksis ning kindlustusmaksed kinni pidas ja tasus. (p 23)
vt ka Riigikohtu erikogu 28. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-135-13, p 16, p 18.
Töötuskindlustusstaaži ei saanud lugeda nulliks töötuskindlustushüvitise määramise päevast seetõttu, et kaebaja ennistati teenistusse ja töötuskindlustushüvitis arvati maha teenistusest sunnitult puudutud aja eest ettenähtud tasust. Ennistamisega saavutati olukord, kus kaebaja oli katkematult teenistuses. TKindlS § 7 lg 3 esimene lause ei reguleeri olukorda, kus kindlustatud isik on tööle ennistatud ja hüvitis on ATS v.r § 135 lg 1 alusel ennistamise tõttu makstud tasust maha arvatud. (p 24)
Kolleegium kinnitas asjas nr 3-3-1-85-11, p 10, et ATS v.r § 135 lg 1 puhul on olemuselt tegemist hüvitisega tekitatud kahju eest (vt ka halduskolleegiumi 2. novembri 2011. a otsust asjas nr 3-3-1-52-10, p 23). See ei muuda aga asjaolu, et samal ajal on tegemist tasuga, mis oleks tulnud teenistujale maksta, kui ta oleks olnud ametis. (p 16)
Nõustaja pädevus piirdub üksnes koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega ja seal selgituste andmisega. Kirjaliku menetluse puhul ei ole seadustikes ette nähtud võimalust kasutada nõustajat (vt ka halduskolleegiumi 3. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-93-08, p 16; 22. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-92-09, p 50 ning 21. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-5-12, p 15). Nõustaja pädevusest tulenevalt on võimalik mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja nõustaja kulud halduskohtu istungil osalemise eest.
|
| 3-3-1-74-11
|
Riigikohus |
24.11.2011 |
|
Töötuskindlustuse seaduses ei ole eriregulatsioon töötuskindlustuse hüvitise määramist puudutava haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta, kohaldatakse haldusmenetluse seadust.
Haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule. Samuti isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Usalduse kaitse ja avaliku huvikaalumiseks on üldjuhul vajalik ka isiku ärakuulamine, vastasel korral ei pruugi haldusorganil olla piisavalt teavet haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamiseks.
Isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik. Käesolevas asjas ei ole see põhimõte kohaldatav. Kuna tegemist oli keeruka õigusliku olukorraga ei pidanud isik aru saama töötuskindlustushüvitise määramise õigusvastasusest ning isik võis usaldada Töötukassa ametniku pädevust selles küsimuses.
TKindlS § 46 lg 1 ei reguleeri töötuskindlustuse hüvitise maksmise aluseks oleva haldusakti kehtetuks tunnistamist, vaid puudutab üksnes hüvitise tagasinõudmist hüvitise saajalt. Kuna töötuskindlustuse seaduses ei ole eriregulatsioon töötuskindlustuse hüvitise määramist puudutava haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta, kohaldatakse haldusmenetluse seadust.
Kui töötuskindlustuse hüvitise määramise kohta käiv haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kui hüvitist on makstud ilma selle aluseks oleva haldusaktita, paneb TKindlS § 46 lg 1 Töötukassale imperatiivselt kohustuse hüvitis selle saajalt tagasi nõuda, välja arvatud kui kohaldamisele kuuluvad sama paragrahvi lõiked 2-4.
|
| 3-3-1-27-11
|
Riigikohus |
21.11.2011 |
|
Kuna põhiõiguste esemelist kaitseala tuleb tõlgendada võimalikult laialt, siis on PS § 28 lg 2 esemelises kaitsealas ka õigus saada hüvitist tööta oleku puhul. Tegemist on seaduse lihtsa reservatsiooniga põhiõigusega, millega ei kirjutata seadusandjale ette, millises õiguslikus vormis ja milliste seadustega tuleb isikule tagada abi. Seadusandja on kehtestanud töökoha kaotanud isikule abi tagamiseks kaks seadust - töötuskindlustuse seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse. Ka juhul, kui töö kaotamise juhuks põhiseadusega nõutavat abi pole sundkindlustusega mittehõlmatud isiku jaoks sätestatud ühegi seadusega, ei oleks põhjendatud seada küsimust töötuskindlustusseaduse enese põhiseadusevastasusest. Abi töökoha kaotuse puhul ei pea andma ilmtingimata sundkindlustussüsteemi kaudu vaid seda võib anda ka teistes vormides.
TTTS § 26 lg-s 1 on sätestatud, millisel juhul on töötul õigus saada töötutoetust. Sellest regulatsioonist ei selgu üheselt, kas tööga hõivatuks saab lugeda ka isikut, kelle töö- või teenistussuhe oli peatatud või peatunud. Vastus on tuletatav sotsiaalministri 13. aprilli 2009. a määrusega nr 33 vastu võetud töötutoetuse taotlemise avaldusele kantavate andmete ja sellele lisatavate dokumentide loetelu § 3 lg 1 p-st 1. Seadus ega nimetatud määrus ei anna alust järelduseks, et töötutoetust ei saa isik, kelle töö- või teenistussuhe oli TTTS § 26 lg-s 1 nimetatud perioodil peatunud. Seega on tööga hõivatuks lugemisel oluline see, kas isik oli seadusega nõutud aja kestel töö- või teenistussuhtes. Töö- või teenistussuhtes on ka isik, kelle töö- või teenistussuhe on peatatud ning seetõttu on tal õigus saada ka töötutoetust.
TKindlS § 7 sätestab isikud, kellel on töötuskindlustusstaaž ning erand on sätestatud sama seaduse § 6 lg-ga 5. Mõlemal juhul on töötuskindlustushüvitise saamiseks nõutav vastavale perioodile eelneval perioodil kindlustusmaksete tegelik kinnipidamine. Kui kindlustusmaksed on jäänud kinni pidamata, siis vastavat perioodi kindlustusstaaži hulka ei arvata.
Puudub mõistlik ning sundkindlustuse põhimõtetega kooskõlas olevat põhjendust, miks peaks erinevalt kohtlema neid isikuid, kellele makstud tasust sundkindlustusmakseid tegelikult kinni ei peetud, ja isikuid, kelle puhul sundkindlustusmaksete kinnipidamine polnud palga puudumise tõttu võimalik, ning tunnustama viimaste õigust töötuskindlustushüvitisele.
Põhiseadusest ei tulene ka nõuet, et teenistusest kriminaalmenetluse ajaks kõrvaldatud isikud omaksid samasugust õigust kui isikud, kes kasutasid rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja puhkust või lapsehoolduspuhkust. Erireeglistik viimatinimetatud isikute jaoks on kehtestatud seadusandja äranägemisel selleks, et soodustada põhiseaduse § 27 lg-te 1 ja 3 toimimist.
Kui isikul puudub töötuskindlustusstaaži põhjusel, et kriminaalmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamise periood ei arvestata töötuskindlustusstaaži hulka, siis see ei seondu põhiseaduse § 22 lg-ga 1 tagatud süütuse presumptsiooniga. Nimetatud perioodil ei käsitatud isikut kuriteos süüdi olevana.
|
Facebook
Twitter