https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-1672/38 PDF Riigikohtu üldkogu 19.10.2020

Lapsetoetus ja lasterikka pere toetus on nii perehüvitised kui ka peretoetused. (p 24)

Hüvitise saamise õiguse kordamööda kasutamine PHS § 6 lg 1 järgi tähendab selle vanema perioodilist vahetumist, kelle kaudu lapsetoetus jõuab lapseni, ja seda, et lasterikka pere toetus jõuab kordamööda mõlema pere lasteni. Sättes nimetatud “kordamööda“ tähendab vaheldumisi mingi pikema aja kestel. (p 28 ja 43)

Lapsetoetuse kordamööda saamise eesmärk on, et toetus jõuaks lapseni just selle pere kaudu, kus laps parajasti kasvab, st elab perehüvitiste seaduse mõttes.

Lasterikka pere toetuse kordamööda kasutamise eesmärk on, et see toetus jõuaks kõigi lasteni sel ajal, kui pere, kus nad kasvavad, vastab lasterikka pere materiaalsele tunnusele.

PHS § 6 lg 1 teine lause kehtestab hüvitise kordamööda saamise õiguse selleks, et saavutada PHS §-s 15 sätestatud eesmärk, milleks lahus elavate vanemate puhul on hüvitise jõudmine mõlema pere lasteni ajal, mil nad hüvitist vajavad. (p 28)

Peretoetuste määramine ja nende suurus sõltub laste arvust, mitte pere vajadusest riigi abi järele ega sellest, kui palju üks või teine vanem lapse kasvatamisse raha on panustanud. Vaja on tuvastada, et laps kasvab mõlemas peres kordamööda ja et teiselt vanemalt pole hooldusõigust ära võetud või piiratud viisil, mis välistab ka talle toetuse määramise. (p 33)

PHS § 6 lg 1 teine lause välistab lapsetoetuse kordamööda kasutamise võimaluse andmise ühist last kordamööda kasvatavatele vanematele, kui ühise lapse eest seni hüvitist saav vanem ei anna enda soovi väljendavat nõusolekut. Samuti välistab säte lasterikka pere toetuse kordamööda saamise võimaluse laste arvu poolest samasuguses olukorras olevale ühist last enda teiste laste hulgas kasvatavale vanemale, kui hüvitist seni saav vanem ei soovi hüvitise kordamööda maksmist ega anna selleks vajalikku nõusolekut. PHS § 6 lg 1 teine lause rikub nii lapsetoetuse kui ka lasterikka pere toetuse puhul hüvitist mitte saava vanema võrdsuspõhiõigust, kui ühine laps kasvab ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres (p-d 29, 34 ja 36, vt täpsemalt p-d 35-38).

Perehüvitiste seadus ei anna juhiseid, kuidas toimida, kui üks vanematest PHS § 6 lg 1 teises lauses nimetatud nõusolekut ei anna või kui vanemad toetuse saajas PHS § 26 lg-s 3 nimetatud kokkuleppele ei jõua. SKA ei saa sellistel juhtudel ise otsustada, kummale vanematest toetus määrata. On selge, et praegu pole sellise nõusoleku asendamine SKA pädevuses.

Maakohus saaks asendada seni hüvitist saanud vanema nõusoleku hüvitise saamiseks kordamööda kohtulahendiga, kui selleks oleks materiaalõiguslik alus (TsÜS § 68 lg 5, TMS § 184 lg 1). Maakohtusse pöördumine, asendamaks teise vanema puuduvat nõusolekut kohtulahendiga, oleks ka sellekohase materiaalõigusliku aluse olemasolu korral vanema jaoks ülearu koormav, sh aeganõudev ja kulukas. (p-d 31, 32)

Vaidlusalune säte riivab seejuures ka toetust mittesaava vanema peres alaliselt kasvavate teiste laste võrdsuspõhiõigust ajal, mil lahus elavate vanemate ühine laps kasvab toetust mittesaava vanema peres. (p 34, vt ka p-d 38-40)

Toetuste maksmine vanematele kordamööda ei eelda, et toetuse senisele saajale tuleb teha toetuse maksmise lõpetamise otsus, kui toetuse saamise õigus läheb uueks perioodiks üle teisele lapsevanemale. Toetuse väljamaksmise lõpetamiseks sellisel juhul pole seaduses ka kohast alust. (p 43)

Vanemate ebavõrdset kohtlemist ei või põhjendada sellega, et toetuste kordamööda või ükshaaval saamise õiguse kasutamine on perekonna iseotsustamise küsimus. PHS peab silmas lapse kasvamist erinevates peredes. (p 42, vt ka p 28)

PHS § 6 lg 1 teine lause on vastuolus PS §-ga 14. Peretoetused peavad lasteni jõudma kiiresti. Peretoetuste saamise õiguse kordamööda kasutamise regulatsioon ei ole õigusselgust tagava tihedusega, ei haaku selgelt perehüvitiste seaduse teiste sätetega ja võib peretoetuste kordamööda määramisel ja maksmisel tekitada veel mitmeid probleeme. (p 44-45)

PS § 28 lg-t 4 tuleb praeguse asja asjaoludel mõista nii, et see annab lasterikastele peredele lisaks PS § 27 lg-ga 3 tagatule täiendava kaitse. See lisakaitse peab olema võrdses olukorras olevate isikute jaoks võrdne. Praegune seadus riivab intensiivselt toetusi mittesaava lasterikka pere vanema – ja seeläbi ka osa tema laste – õigusi. Rikutud on PS § 28 lg-t 4 koostoimes PS §-ga 12. (p 46)

PHS § 6 lg 1 teine lause on vastuolus põhiseadusega osas, milles see säte ei võimalda SKA-l ilma seni toetust saava vanema nõusolekuta määrata, et lahus elavad vanemad saavad ühise lapse eest lapsetoetust ja lasterikka pere toetust kordamööda, kui see laps kasvab kordamööda ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres. PHS § 6 lg 1 tuleb selles osas tunnistada kehtetuks. (p 47)

SÜS § 31 lg 1 ei anna õigust nõuda kolmandalt isikult tagasi ühise lapsega seonduvalt talle riigi vea tõttu välja makstud lapsetoetust ja lasterikka pere toetust. Samuti ei luba SÜS § 34 neid summasid tasaarvestada, kui SKA otsustab anda vanematele tagasiulatuvalt õiguse saada toetusi kordamööda. (p 49)

Kui üksnes riigi vea tõttu tuleks sotsiaaltoetuse määramine või maksmine algusest peale kehtetuks või õigusvastaseks tunnistada, siis pole alust isikult talle makstud sihipäraselt kasutatud toetuste summasid tagasi nõuda. (p 49)


PHS § 6 lg 1 teine lause välistab lapsetoetuse kordamööda kasutamise võimaluse andmise ühist last kordamööda kasvatavatele vanematele, kui ühise lapse eest seni hüvitist saav vanem ei anna enda soovi väljendavat nõusolekut. Samuti välistab säte lasterikka pere toetuse kordamööda saamise võimaluse laste arvu poolest samasuguses olukorras olevale ühist last enda teiste laste hulgas kasvatavale vanemale, kui hüvitist seni saav vanem ei soovi hüvitise kordamööda maksmist ega anna selleks vajalikku nõusolekut. PHS § 6 lg 1 teine lause rikub nii lapsetoetuse kui ka lasterikka pere toetuse puhul hüvitist mitte saava vanema võrdsuspõhiõigust, kui ühine laps kasvab ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres (p-d 29, 34 ja 36, vt täpsemalt p-d 35-38).

Perehüvitiste seadus ei anna juhiseid, kuidas toimida, kui üks vanematest PHS § 6 lg 1 teises lauses nimetatud nõusolekut ei anna või kui vanemad toetuse saajas PHS § 26 lg-s 3 nimetatud kokkuleppele ei jõua. SKA ei saa sellistel juhtudel ise otsustada, kummale vanematest toetus määrata. On selge, et praegu pole sellise nõusoleku asendamine SKA pädevuses.

Maakohus saaks asendada seni hüvitist saanud vanema nõusoleku hüvitise saamiseks kordamööda kohtulahendiga, kui selleks oleks materiaalõiguslik alus (TsÜS § 68 lg 5, TMS § 184 lg 1). Maakohtusse pöördumine, asendamaks teise vanema puuduvat nõusolekut kohtulahendiga, oleks ka sellekohase materiaalõigusliku aluse olemasolu korral vanema jaoks ülearu koormav, sh aeganõudev ja kulukas. (p-d 31, 32)

Vanemate ebavõrdset kohtlemist ei või põhjendada sellega, et toetuste kordamööda või ükshaaval saamise õiguse kasutamine on perekonna iseotsustamise küsimus. PHS peab silmas lapse kasvamist erinevates peredes. (p 42, vt ka p 28)

Vaidlusalune säte riivab seejuures ka toetust mittesaava vanema peres alaliselt kasvavate teiste laste võrdsuspõhiõigust ajal, mil lahus elavate vanemate ühine laps kasvab toetust mittesaava vanema peres. (p 34, vt ka p-d 38-40)


PHS § 6 lg 1 teine lause on vastuolus PS §-ga 14. Peretoetused peavad lasteni jõudma kiiresti. Peretoetuste saamise õiguse kordamööda kasutamise regulatsioon ei ole õigusselgust tagava tihedusega, ei haaku selgelt perehüvitiste seaduse teiste sätetega ja võib peretoetuste kordamööda määramisel ja maksmisel tekitada veel mitmeid probleeme. (p 44-45)


PS § 28 lg-t 4 tuleb praeguse asja asjaoludel mõista nii, et see annab lasterikastele peredele lisaks PS § 27 lg-ga 3 tagatule täiendava kaitse. See lisakaitse peab olema võrdses olukorras olevate isikute jaoks võrdne. Praegune seadus riivab intensiivselt toetusi mittesaava lasterikka pere vanema - ja seeläbi ka osa tema laste - õigusi. Vanemal pole võimalik anda oma kõigile lastele edasi riigi loodud hüve samal määral, nagu seda saab teha ühise lapse eest toetust saav vanem. Ühise lapse eest lapsetoetust saav teine vanem saab aga seda hüve oma laste huvides kasutada. Sellist vahetegemist pole PS järgi võimalik õigustada. Rikutud on PS § 28 lg-t 4 koostoimes PS §-ga 12. (p 46, vt ka p-d 34-43)

3-15-2595/42 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.06.2018

Olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, ei ole rahvastikuregistri kanne lapse elukoha andmete kohta peretoetuste vormistamisel määrava tähtsusega. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on õiguslik tähendus vaid seaduses sätestatud juhtudel (RRS § 6 lg 2) ja RPTS ega ka kehtiv PHS rahvastikuregistri andmetele peretoetuste määramisel õiguslikku tähendust ei omista. (p 17)


Kuigi lapsetoetuse saamise õigus on lapsel (RPTS § 5 lg 1, PHS § 17 lg 1), ei tähenda see, et lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus ei rikuks vanema õigusi. Kui lapsel on olemas isik, kes teda kasvatab, siis ei ole lapsel võimalik ise peretoetusi taotleda (RPTS § 15, PHS § 25 lg 1). Peretoetus määratakse aga seda taotlevale isikule (RPTS § 22 lg 1 teine lause, PHS § 28), kelleks on üldjuhul vanem. Peretoetuste määramisega kaasneb vältimatult selle käsutamise õigus. Sealjuures ei ole peretoetuste käsutamise õigus piiramatu, vaid neid tuleb kasutada laste huvides (RPTS § 1 lg 1; PHS §-d 2 ja 15). Peretoetuste maksmine lõpetatakse peretoetuste saamist või toetuste suurust mõjutavate asjaolude ilmnemisel (RPTS § 29 lg-d 1 ja 3), seega juhul, kui vanem ei kasvata enam last või laps ei ela tema juures (vt RPTS § 1 lg 1, § 15, § 19 lg-d 1 ja 3). (p-d 15 ja 16)

RPTS ei sätesta, kuidas määrata peretoetused olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt. Seadust ei ole võimalik tõlgendada ka selliselt, et lapsetoetused määratakse mõlemale vanemale. Sellisel juhul on vanematel võimalik omavahel kokku leppida, kes lapsetoetust taotleb. Ka kehtiv regulatsioon rõhutab vanematevahelise kokkuleppe vajalikkust sellises olukorras (vt PHS § 6 lg 1 ja § 26 lg 3). Kokkulepet väljendab ühe vanema nõusolek loobuda lapsetoetuse taotlemisest teise vanema kasuks.

Olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, ei ole rahvastikuregistri kanne lapse elukoha andmete kohta peretoetuste vormistamisel määrava tähtsusega. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on õiguslik tähendus vaid seaduses sätestatud juhtudel (RRS § 6 lg 2) ja RPTS ega ka kehtiv PHS rahvastikuregistri andmetele peretoetuste määramisel õiguslikku tähendust ei omista. (p 17)

Kui üks vanematest ei anna teisele lapsetoetuse taotlemiseks nõusolekut, siis ei ole SKA-l pädevust otsustada, millise pere koosseisu laps arvata (vt RPTS § 19 lg 3 p 1, PHS § 26 lg 2). Sellisel juhul on lapsetoetuse taotlejal õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks maakohtu poole ning nõuda teise vanema kohustamist nõusolekut andma ja tema kasuks lapsetoetuse taotlemisest loobuma (TsÜS §-s 68 sätestatud tahteavalduse asendamise nõue). Tegemist on kahe eraõigusliku isiku vahelise sisulise vaidlusega selle üle, kumb vanematest lapsetoetust taotleb (vrd RKEK määrused asjades nr 3-3-4-2-13, p-d 13–14, 19, ja nr 3-3-4-3-15, p-d 7–9). Selleks et kohus saaks tahteavalduse asendada, peab isikul olema kohustus teha kindla sisuga tahteavaldus. Sealjuures võib nõude aluseks oleva kohustava normi leidmine materiaalõigusest olla raskendatud (vt asi nr 3-3-4-2-13, p 21). Vrd ka RPKS v.r § 24 lg-d 7 ja 8, § 28 lg 2 p 12 ja RKPJKS otsus asjas nr 5-17-9/8, p-d 37–39. (p 18)

Kaebajal ei ole õigust tagantjärele lapsetoetustele, mida maksti kolmandale isikule pärast kaebajale lapsetoetuste maksmise lõpetamist. Kolmandalt isikult pole võimalik toetust tagasi nõuda, sest puudub õiguslik alus (vt PHS § 14 lg 1 ja SÜS § 31 lg 1 p 1). Lapsetoetuse saamise õigus on lapsel ja kaebaja lastel oli õigus toetust saada ka perioodi eest, mil see maksti välja kolmandale isikule. Kuna kaebaja ja kolmas isik kasvatavad lapsi ühiselt, kannavad nad ilmselt ühiselt ka lastega seotud kulud ning saavad tehtud kulutuste jagamisel arvesse võtta ka lapsetoetusena kas ühele või teisele vanemale välja makstud summasid. (p 21)


Kuigi lapsetoetuse saamise õigus on lapsel (RPTS § 5 lg 1, PHS § 17 lg 1), ei tähenda see, et lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus ei rikuks vanema õigusi. Kui lapsel on olemas isik, kes teda kasvatab, siis ei ole lapsel võimalik ise peretoetusi taotleda (RPTS § 15, PHS § 25 lg 1). Peretoetus määratakse aga seda taotlevale isikule (RPTS § 22 lg 1 teine lause, PHS § 28), kelleks on üldjuhul vanem. Peretoetuste määramisega kaasneb vältimatult selle käsutamise õigus. Sealjuures ei ole peretoetuste käsutamise õigus piiramatu, vaid neid tuleb kasutada laste huvides (RPTS § 1 lg 1; PHS §-d 2 ja 15). Seega rikub vaidlusalune lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus kaebaja õigust käsutada talle määratud lapsetoetust. (p 15)

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json