/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-1110/84 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.09.2019
Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (mh eksperdiarvamuse aluseks olevate andmete tervise infosüsteemi kandmine). Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). (p 24)
Arvestades töövõime hindamise taotlustega kaasnevat töökoormust, piisab töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse põhjendamiseks sellest, kui töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet selgitavad taotluse esitanud isikule otsustes seda, kuidas kehtestatud metoodikat rakendades tema puhul tulemuseni jõuti. See eeldab paratamatult, et teatud ulatuses tuleb selgitada ka metoodikat. Selgitamine ei tähenda seaduse ja määruste normide kopeerimist haldusaktis, vaid isikule arusaadavaks tegemist. Haldusakti põhjendamine on oluline, tagamaks, et haldusakti adressaat mõistaks, miks otsus nii tehti. Järgides HMS § 56 lg 1 teist lauset ja § 7 lg-t 2, võib haldusorgan anda õigusnorme, sh metoodikat selgitavad juhised, mis lihtsas keeles ja vajaduse korral näidete varal avavad metoodika sisu. Haldusakti andmisel võib kasutada lähenemist, et viidatakse õigusnormide selgitamise osas neile adressaadile kättesaadavatele juhistele (kas kodulehel või haldusaktile lisatava n-ö teabelehena), kordamata neid põhjalikult haldusaktis. Sel juhul tuleb konkreetsest olukorrast lähtuvad põhjendused esitada siiski ka haldusaktis endas. (p 18) Vt ka p 17 ja RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-46-13 p 15 ja selle annotatsiooni.
Töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetluses ei piisa sellest, kui taotleja esitab eksperdiarvamuse kohta üldsõnalise vastuväite. Selleks et haldusorganil tekiks kõrgendatud uurimiskohustus, peab taotleja vastustajale ära näitama, millise valdkonna või võtmetegevuse puhul on eksperdiarvamuse andja eksinud. Seda eriti juhul, kui eksperdiarvamuse kohaselt vastab meditsiiniliste andmete alusel kaebaja terviseseisund tema hinnatud talitlusliku võimekuse raskusastmele või kaebaja hinnatust suuremale raskusastmele (st eksperdiarvamuse andja hinnangul esineb raskem piirang) või taotleja kirjeldatud terviseprobleemide kohta pole tervise infosüsteemi andmetel kirjeldust ega diagnoosi. Haldusorgani uurimiskohustus on vaidluse korral suurem juhul, kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta meditsiiniliste andmete (nt taotlejal on diagnoositud teatud haigus) alusel taotleja terviseseisund taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ja eksperdiarvamuse andja leiab, et piirangu raskusaste on väiksem. Sellisel juhul on eksperdiarvamuse andjal ka täiendav põhjendamiskohustus (vt tervise- ja tööministri 7.09.2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 7 lg 1 p 3). (p 21) Haldusorgani uurimiskohustus ei eelda eksperdiarvamuse tervikuna kontrollimist. Haldusorgan peab kontrollima vaid neid hinnanguid, mille kohta taotleja esitab vastuväited, mille puhul eksperdiarvamuse andja on meditsiiniliste andmete alusel hinnanud taotleja piirangu raskusastmed väiksemaks kui taotleja või mille puhul haldusorgan näeb või peab ilmselgelt nägema täiendava uurimise vajadust. (p 23)
Töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on haldusmenetluses tõend. Tegemist on juriidilises tavatähenduses erialaasjatundja arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh teise spetsialisti arvamusega, et oma seisukoht kujundada. Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Teisese arvamuse võimaldamine on tavaline ka teistes menetlustes (vt RaKS § 40). Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)
Kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, siis ei saa haldusorgan kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses üle taotleja terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele. Sellises olukorras on haldusorganil põhjust kaaluda piirangute raskusastmete õigsuse kindlaks tegemiseks teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist. Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)
Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). Sellest sõltub töövõime hindamine ja puude raskusastme tuvastamine. Töövõime hindamiseks või puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on tõend, mis on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). (p 24)
Vt tõendamiskoormuse kohta seoses töövõime hindamist või puude raskusastme tuvastamist taotleva isiku nõrgema positsiooni ja vastustajatele antud pädevusega töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel (HKMS § 59 lg 1) p 26. Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-80-05, p 8.
3-16-1531/38 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2018
SHS § 2 järgi kohaldatakse selles seaduses ettenähtud sotsiaalkaitsele SÜS sätteid, arvestades SHS-is sätestatud erisusi. Sotsiaalkaitse ühe põhimõttena on SÜS §-s 7 sätestatud avaliku võimu selgitamis- ja abistamiskohustus: isiku vajadusele, arusaamisele ja huvile vastava hüvitise andmise otsustamiseks abistatakse teda avalduse esitamisel või toimingu tegemisel, kui ilma abistamata jääksid tema õigused teadmatusest või muul põhjusel teostamata. Hüvitiste hulka kuulub ka isikult talle kolmanda isiku poolt osutatud teenuste eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine (SÜS § 14 p 1). Seega tuli vastustajal juhinduda selgitamiskohustuse täitmisel SÜS §-s 7 sätestatust. Selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse eelnõu (93 SE) seletuskirjas rõhutatakse, et haldusorgan peab omal algatusel nõustama ja abistama juhul, kui isik ei suuda taotlust täita, kui selles esineb ilmseid vigu või muul viisil on ilmne, et isik ei oma piisavat teavet menetluses toimetulemiseks ning menetluse eesmärk jääks haldusorgani abita täitmata (seletuskirja lk 23). Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks haldusmenetluse käigus selgituste saamiseks vastustaja poole pöördunud. Küll aga lisas vastustaja vaidlustatud otsuse juurde infolehe, milles oli märgitud, et tööalase rehabilitatsiooni vajaduse selgitamiseks tuleb pöörduda tööalase rehabilitatsiooni teenust osutava Eesti Töötukassa poole. Kuna tööalase rehabilitatsiooni teenuse saamine ei olnud kaebaja jaoks välistatud ning selle teenuse osutamise üle otsustamine oli töötukassa pädevuses, oli infolehes esitatud teave tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamise tingimuste ja taotlemise korra kohta selgitamiskohustuse täitmiseks asjakohane ja piisav. Juhul, kui kaebajal oleks olnud õigus taotleda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist SHS § 59 lg 1 p 4 alusel, tulnuks vastustajal kaebajale seda võimalust selgitada. Vastustaja ei oleks saanud kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamise taotlust SHS § 59 lg 1 p 4 alusel rahuldada. SHS § 59 lg 1 p 4 kohaldamist takistas asjaolu, et see norm jõustus pärast vaidlustatud otsuse tegemist, 1.07.2016 (SHS § 184 lg 3). Seega ei ole vastustaja ka selles osas selgitamiskohustust rikkunud. Vastustaja ei pidanud olukorras, kus kaebaja taotlust ei olnud võimalik SHS § 59 lg 1 p 3 alusel rahuldada, selgitama talle, et sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamiseks tuleks kaebajal tööleping lõpetada. Selgitamiskohustuse eesmärk on nõustada isikut iseseisva otsuse tegemisel, kuid seejuures ei tohi menetlusosalist mõjutada. (p-d 14–18)
SHS § 59 lg 1 p 3 ja lg 3 p 2 järgi puudus kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotluse rahuldamiseks alus. (p 12) Juhul, kui kaebajal oleks olnud õigus taotleda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist SHS § 59 lg 1 p 4 alusel, tulnuks vastustajal kaebajale seda võimalust selgitada. Praeguses asjas ei oleks vastustaja saanud kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamise taotlust SHS § 59 lg 1 p 4 alusel rahuldada. SHS § 59 lg 1 p 4 kohaldamist takistas asjaolu, et see norm jõustus pärast vaidlustatud otsuse tegemist, 1.07.2016 (SHS § 184 lg 3). Seega ei ole vastustaja ka selles osas selgitamiskohustust rikkunud. (p 17)
3-16-1759/39 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.06.2018
Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2). Selle põhimõtte kohaselt ei ole toimetulekutoetuse saamise õigust seatud asjaomastes normides sõltuvusse asjaoludest, mis on inimese materiaalse puuduse tinginud. Oluline pole ka tema varasem elujärg. Küll aga arvestatakse toimetulekutoetuse andmisel lisaks netosissetulekule inimesel olemasolevat, enne arvestusperioodi algust saadud vara (SHS § 134 lg 4 p 7). Sotsiaalhoolekande põhimõtteid järgib toimetulekutoetuse eesmärk tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-03, p-d 13 ja 11). (p 18)
Isikul on õigus nõuda ja riigil on kohustus anda abi, mis tagaks isikule minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 31). Riigilt puuduse korral abi saamise vajadus on seotud toimetulekupiiriga, millele vastav sissetulek peaks tagama leibkonnale minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-33-14, p 27). (p 13) Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2). Toimetulekutoetuse määramisel on oluline see, kas taotleja käsutuses on arvestusperioodil reaalselt piisavalt varalisi vahendeid esmavajadustega kaasnevate tarbimiskulutuste tegemiseks. (p 18) Sotsiaalhoolekande põhimõtete ja toimetulekutoetuse eesmärgi tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-03, p-d 13 ja 11) valguses saab netosissetuleku hulka SHS § 133 lg 1 mõttes arvata vaid reaalse laekumise isikule, mitte igasuguse varalise kohustuse vähenemise või varalise nõude tekkimise. Tõlgendus, mille kohaselt kohustuste arvestuslik vähenemine täitemenetluse tulemusena oleks käsitatav SHS § 133 lg 1 mõttes isiku netosissetulekuna toimetulekutoetuse määramisel, ei ühtiks ka põhiseadusliku eesmärgiga tagada igaühele minimaalsed vahendid inimväärseks äraelamiseks. (p-d 18, 22)
Isikul on õigus nõuda ja riigil on kohustus anda abi, mis tagaks isikule minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 31). Riigilt puuduse korral abi saamise vajadus on seotud toimetulekupiiriga, millele vastav sissetulek peaks tagama leibkonnale minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-33-14, p 27). (p 13) Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2). Toimetulekutoetuse määramisel on oluline see, kas taotleja käsutuses on arvestusperioodil reaalselt piisavalt varalisi vahendeid esmavajadustega kaasnevate tarbimiskulutuste tegemiseks. (p 18) Sotsiaalhoolekande põhimõtete ja toimetulekutoetuse eesmärgi tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-03, p-d 13 ja 11) valguses saab netosissetuleku hulka SHS § 133 lg 1 mõttes arvata vaid reaalse laekumise isikule, mitte igasuguse varalise kohustuse vähenemise või varalise nõude tekkimise. Tõlgendus, mille kohaselt kohustuste arvestuslik vähenemine täitemenetluse tulemusena oleks käsitatav SHS § 133 lg 1 mõttes isiku netosissetulekuna toimetulekutoetuse määramisel, ei ühtiks ka põhiseadusliku eesmärgiga tagada igaühele minimaalsed vahendid inimväärseks äraelamiseks. (p-d 18, 22)
Toimetulekutoetuse määramisel on oluline see, kas taotleja käsutuses on arvestusperioodil piisavalt vahendeid esmavajadustega kaasnevate tarbimiskulutuste tegemiseks (vrd SHS § 133 lg 1). Toetuse arvestamise aluseks on taotleja eelmise kuu netosissetulek (SHS § 131 lg 1). Netosissetulekuna käsitlemiseks peab vaadeldav arveldus esmalt üldse olema liigitatav abitaotleja sissetulekuks. (p-d 13–15, 23) Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2). Selle põhimõtte kohaselt ei ole toimetulekutoetuse saamise õigust seatud asjaomastes normides sõltuvusse asjaoludest, mis on inimese materiaalse puuduse tinginud. Oluline pole ka tema varasem elujärg. Küll aga arvestatakse toimetulekutoetuse andmisel lisaks netosissetulekule inimesel olemasolevat, enne arvestusperioodi algust saadud vara (SHS § 134 lg 4 p 7). (p 18) Asja müümisel ei ole inimese sissetulekuks mitte kogu müügisumma, vaid müügisumma ja soetusmaksumuse vahe ehk vara müügist saadav kasu. Osas, milles asja müügisumma ei ole vaadeldav sissetulekuna, on müügisummat võimalik sotsiaaltoetuse määramisel arvestada abitaotleja käsutuses oleva varana (SHS § 134 lg 4 p 7). (p 19) Vara võõrandamisest saadud raha laekumine kohtutäiturile ja võlausaldajale ei ole käsitatav taotlejale laekunud rahana, tema sissetuleku ega ammugi netosissetulekuna. Sotsiaalhoolekande põhimõtete ja toimetulekutoetuse eesmärgi tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-03, p-d 13 ja 11) valguses saab netosissetuleku hulka SHS § 133 lg 1 mõttes arvata vaid reaalse laekumise isikule, mitte igasuguse varalise kohustuse vähenemise või varalise nõude tekkimise. Tõlgendus, mille kohaselt kohustuste arvestuslik vähenemine täitemenetluse tulemusena oleks käsitatav SHS § 133 lg 1 mõttes isiku netosissetulekuna toimetulekutoetuse määramisel, ei ühtiks ka põhiseadusliku eesmärgiga tagada igaühele minimaalsed vahendid inimväärseks äraelamiseks. Sundmüük ei vähendanud reaalselt taotleja abivajadust, sest tal puudus võimalus kasutada täitemenetluse tulemit enda ja oma lapse esmavajaduste rahuldamiseks. (p-d 20–22) Realiseerimata nõuded on käsitatavad varana, mida SHS § 134 lg 4 p 7 järgi on võimalik toetuse määramisel arvestada, kui nende arvelt on inimesel võimalik tagada endale ja oma perekonnale elatusvahendeid. Kuna eluasemelaenu tagasimakse ei ole kohustus, mis SHS § 133 lg 5 järgi inimese abivajadust suurendaks, ei saa ainuüksi sellest kohustusest vabanemine ka tema abivajadust vähendada. (p 23)
3-3-1-22-14 PDF Riigikohus 26.05.2014
Maavalitsuse pädevuses ei olnud otsustada, kas isiku taotlus tehnilise abivahendi ostu kompenseerimiseks tuli rahuldada või mitte. Sotsiaalministri 14.12.2000 määruse nr 79 „Tehniliste abivahendite taotlemise ja soodustingimustel eraldamise tingimused ja kord“ nr 79 § 4 lg 1 p 4 sätestab, et juhul, kui isik vajab abivahendit, mis ei ole määruse nr 79 lisades 1 ja 2 toodud loeteludes, vaatab tehniliste abivahendite soodustingimustel ostmise taotlused läbi ja teeb otsuse määruse nr 79 § 5 lg-s 6 nimetatud kohalik ekspertkomisjon. Uue abivahendi puhul määrab ekspertkomisjon omaosaluse protsendi, mis ei ole väiksem kui 10%. Maavalitsus on seega ületanud oma pädevust, asudes seisukohale, et määruse nr 79 lisades 1 ja 2 nimetamata seadmeid ei kompenseerita. Maavalitsus on küll õigesti leidnud, et seadme hinda ei saa 100%-liselt hüvitada, kuid jätnud isiku taotluse pädevale organile, s.o ekspertkomisjonile, edastamata. (p 14) Määruse nr 79 § 2 lg 5 kohaselt esitab isik sama määruse § 4 lg 1 p-s 4 toodud erandjuhtumitel elukohajärgsele maavalitsusele vabas vormis avalduse. Määrus nr 79 ei näe ette taotleja pöördumist otse ekspertkomisjoni poole. (p 15) Kuna otsust ei ole teinud pädev haldusorgan, ei saa taotluse rahuldamata jätmine olla õiguspärane (HMS § 54). (p 14)
Haldusorgan saab keelduda abivahendi täies ulatuses kompenseerimisest, kui õigusaktid seda ei võimalda. Hea halduse tavaga on aga vastuolus olukord, kus haldusorgan ei selgita taotlejale abivahendi osalise kompenseerimise võimalust pelgalt põhjusel, et kaebaja tahe on saavutada abivahendi täielik hüvitamine. Selles olukorras ei ole haldusorgan teinud kõike endast olenevat kaebaja abivajaduse rahuldamiseks ega viinud läbi HMS § 5 lg-s 2 nimetatud eesmärgipärast ja efektiivset haldusmenetlust. Juhul, kui taotlus on võimalik rahuldada osaliselt, tuleb taotlejale osalise abi andmise võimalust ka selgitada. (p 13)
Praegune kaebus on ebaõigesti HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastatud. Kuna kaebaja tahteks on saada ekspertkomisjonilt otsus oma taotluse kohta, on efektiivsemaks nõudeks kaebaja õiguste kaitseks kohustamiskaebus maavalitsuse kohustamiseks edastada kaebaja taotlus lahendamiseks ekspertkomisjonile. Kuna praeguses asjas ei ole pädeva organi seisukohta, kuid see on võimalik saada, on halduskohus ebaõigesti leidnud, et kaebusega ei olnud võimalik saavutada soovitud eesmärki. (p 17)
3-3-1-91-13 PDF Riigikohus 10.04.2014
Haldusorgani kohustuste hulka ei kuulu üksnes vältimatult vajaliku menetluse läbiviimine, vaid ka hoolitsemine selle eest, et õigusteadmisteta ja asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustamine ja selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui isiku õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline (vt RKHK 15.02.2005 otsus asjas nr 3-3-1-90-04, p 16). (p 16) Konkreetse, Tallinna linna poolt välja pakutud munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürile saamiseks peab isik esitama täiendava taotluse lisaks eluruumi taotlejana arvele võtmise taotlusele. Linna kohustus on tagada, et isik, kellele eluruumi üürilevõtmiseks pakutakse, saaks aru, et ta peab esitama Tallinna Linnavalitsuse 7.05.2003 määruse nr 39 "Linna eluasemekomisjoni põhimääruse ja töökorra, linnaosa eluasemekomisjoni põhimääruse ja töökorra ning eluruumi üürimist taotleva isikuna arvelevõtmise avalduse vormi kinnitamine" lisa 2 p-s 29 nimetatud taotluse. (p 18) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-90-04.
Kohustamiskaebuse rahuldamine ei ole RVastS § 6 lg 3 esimese lause järgi võimalik olukorras, kus seadus näeb ette taotluse esitamise haldusorganile ning taotlust ei ole esitatud. Samas olukorras, kus isik nõuab sisuliselt, et linn pakuks talle SHS § 14 lg 1 alusel üürilevõtmiseks välja eluruumi, st looks võimaluse eluruumi üürimise taotlemiseks, piisab selleks, et esitada SHS § 14 lg 1 alusel kohustamiskaebus eluruumi üürimise võimaluse loomiseks, RVastS § 6 järgimiseks eluruumi taotlejana arvelevõtmise taotluse esitamisest. (p 20)
Selleks, et esitada SHS § 14 lg 1 alusel kohustamiskaebus eluruumi üürimise võimaluse loomiseks, piisab RVastS § 6 järgimiseks eluruumi taotlejana arvelevõtmise taotluse esitamisest. (p 20) Asjaolu, et isik on arvele võetud munitsipaaleluruumi taotlejana, ei välista, et isik on siiski sotsiaalkorteri vajaja SHS § 14 lg 1 mõttes. Eluruumide taotlejate üle arvestuse pidamine ning seejuures munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide taotlejate eristamine kujutab endast haldusesisest andmete töötlemist ega saa seaduses sätestatud tingimustele vastavat isikut jätta ilma seadusega ettenähtud hüvest. Ka Tallinna linna õigusaktid võimaldavad võtta sotsiaaleluruumi taotlenud isik arvele munitsipaaleluruumi taotlejana ning munitsipaaleluruumi taotleja võtta arvele sotsiaaleluruumi taotlejana (p 21) SHS § 14 lg-s 1 sätestatud kohustus ei ole täidetud ainuüksi sellega, et taotleja registreeritakse ja linn avalikustab asustamata munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide andmed internetis. SHS § 14 lg 1 kohustab linna andma sotsiaalkorteri vajajale reaalse võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Kui sotsiaalkorteri vajajaid on linnas rohkem kui internetis avalikustatud sotsiaalkortereid, ei ole taotlejate jaoks tegemist reaalse üürimisvõimalusega. SHS § 14 lg 1 ei kohusta linna üksnes üürima asustamata sotsiaalkortereid, vaid ka tagama, et sotsiaalkortereid jätkuks kõikidele isikutele, kellel on SHS § 14 lg-st 1 tulenevalt õigus linnalt eluruum saada. (p 22)
3-3-1-42-06 PDF Riigikohus 30.11.2006
HMS
Seadusest ei tulene otseselt lähisugulase õigus pöörduda halduskohtusse piiratud teovõimega isiku kaitseks, kui ta ei ole piiratud teovõimega isiku seaduslikuks esindajaks või selleks volitatud piiratud teovõimega isiku poolt (kui piirangud võimaldavad volituse andmist). Halduskohtus peab oma õigusi ja vabadusi saama kaitsta piiratud teovõimega isik ise. Selleks peab kohus osutama piiratud teovõimega isikule igakülgset vajalikku abi tegeliku tahte avamisel, sealhulgas tegema kättesaadavaks õigusabi. Piiratud teovõimega isiku halduskohtumenetlusteovõime hindamisel ei ole halduskohus seotud TsMS § 202 lg-tes 2, 3 ja 4 sätestatud tsiviilkohtumenetlusteovõime piirangutega. Halduskohtumenetluses tuleb eeldada, et isik omab halduskohtumenetlusteovõimet sellest hoolimata, et tema teovõimet on piiratud. See ei välista eestkostja õigust pöörduda eestkostetava õiguste kaitseks halduskohtusse. Samuti on oluline eestkosteasutuse järelevalve eestkostja tegevuse üle. Konkreetsetel asjaoludel võib eestkostja ülesandeid täitva haldusorgani tegevus kahjustada lähisugulase õigusi või kaitstavaid huve, sh perekonnaõigusi või varalisi õigusi. Sellistel kohtu poolt tuvastatavatel asjaoludel omandab lähisugulane kaebeõiguse oma väidetavate rikutud õiguste ja vabaduste kaitseks. Enne 1. juulit 2002 kohtuotsusega teovõimetuks tunnistatud isik on oma õiguslikult staatuselt ka pärast eelnimetatud kuupäeva sisuliselt endises õiguslikus olukorras, vaatamata sellele, et tema suhtes kasutatakse piiratud teovõimega isiku määratlust. Sellise isiku teovõime küsimusi võimaldavad lahendada alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 526 lg-d 2, 4 ja 5, kuigi nimetatud sätted ei ole täielikus vastavuses TsÜS §-ga 10 ja § 11 lg-ga 1. Selgus sellise isiku tegelikus seisundis võib saabuda üksnes tema teovõime uue kohtuliku läbivaatamise tulemusena, milleks loob eeldused ka TsMS § 526 lg 3.
PKS § 95 lõigete 1 ja 5 kohaselt teostab eestkostet kohtu määratud eestkostja ning kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid eestkosteasutus. Kui isikule ei ole määratud eestkostjat, siis on linn eestkosteasutus, kes täidab kuni eestkostja nõuetekohase määramiseni eestkostja ülesandeid. Eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamise õiguse üleandmiseks puudub linnavalitsusel õiguslik alus. Sellist haldusakti ei saa käsitada edasivolitamisena TsÜS § 119 tähenduses. Sisuliselt on haldusaktiga määratud eestkostja, kuid selline pädevus on ainuüksi kohtul. Eestkostja peab oma tegevuses arvestama eestkostetava õiguste ja vabadustega, eestkostetava nii varasema kui ka aktuaalse tahte ning eelistustega. Eestkostja otsustused eestkostetava varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitsel peavad olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Eestkoste aluspõhimõtteks on välistada eestkostja tegevuses huvide konflikt, mille järgimine loob eeldused eestkostetava huvide kaitseks parimal viisil. Eestkostetava kui teenuse tarbija raha kasutamise ja käsutamise õiguse üleandmine teenuse osutajale või teenuse osutaja vastutavale töötajale kätkeb endas vaieldamatut huvide konflikti ning seda ei saa käsitada eestkosteteava õigusi ja huve parimal viisil tagava abinõuna. Eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamine on eestkoste põhisisu ning selle õiguse saab seaduses sätestatud alustel ja korras anda küll eestkostjale, mitte aga kolmandale isikule.
Isikult hoolduskulude nõudmise vahetuks aluseks on hooldusleping, mitte aga haldusakt, millega volitati sotsiaalkeskuse töötajat kasutama ja käsutama isiku raha. Haldusakti tühistamine või õigusvastaseks tunnistamine iseendast ei anna alust hoolekandeasutusele tasutud summade tagastamise nõude rahuldamiseks. Hoolekandeasutuses viibimise perioodi eest kinni peetud hooldustasu ei ole seepärast käsitatav kahjuna või alusetu omandamisena Riigivastutuse seaduse mõttes. Põhjuslik seos haldusakti ja tasu maksmise kohustuse vahel puudub.
3-3-1-61-05 PDF Riigikohus 24.11.2005
Politsei saab talle seadusega pandud kohustusi, sh abistamisfunktsiooni, täita seadusega sätestatud viisil, s.t kasutades õigusi, mida seadus politseile on andnud. Isiku põhiõiguste piiramist ei saa põhjendada ainuüksi avaliku huvi olemasoluga, vaid selleks peavad esinema ka konkreetsed õiguslikud ja faktilised alused. Lähtuda tuleb põhimõttest, et sunnivahendi kohaldamiseks haldust õigustavaid norme ei tõlgendata laiendavalt. Ka nendel juhtudel, kui abi osutamise kohustus tuleneb seadusest, peab abi osutaja tegutsema piirides, mis on määratud politsei kohustuste ja õigustega, ning sealjuures jõudma veendumusele, et abi osutamiseks esinevad vajalikud faktilised ja õiguslikud eeldused.
Politsei saab talle seadusega pandud kohustusi, sh abistamisfunktsiooni, täita seadusega sätestatud viisil, s.t kasutades õigusi, mida seadus politseile on andnud. Sotsiaalhoolekandeseaduse §-st 39 ei tulene iseendast politsei õigus sunnivahendi kohaldamiseks. Lähtuda tuleb põhimõttest, et sunnivahendi kohaldamiseks haldust õigustavaid norme ei tõlgendata laiendavalt. Ka nendel juhtudel, kui abi osutamise kohustus tuleneb seadusest, peab abi osutaja tegutsema piirides, mis on määratud politsei kohustuste ja õigustega, ning sealjuures jõudma veendumusele, et abi osutamiseks esinevad vajalikud faktilised ja õiguslikud eeldused.
SHS § 281 kohaldamine eeldab, et isik on kaotanud elatusvahendid ja on abitus olukorras. Vältimatu sotsiaalabi sätetele tuginedes ei saa isikut tema tahte vastaselt paigutada hoolekandeasutusse. Vastavalt SHS § 32 lg-le 1 on vältimatu sotsiaalabi andmisel vajalik arvestada isiku tahet. SHS §-le 19 kohaselt võib isiku ilma tema teadva nõusolekuta paigutada hoolekandeasutusse üksnes kohtuotsuse alusel ka siis, kui isikule on määratud eestkostja. Eelnevaga seoses ei ole oluline ka hoolekandeasutuse liik. Õiguslikku tähendust võib õiguste riive hindamisel omada hoolekandeasutuses isiku suhtes kohaldatav režiim.
3-3-1-47-03 PDF Riigikohus 10.12.2003
PS
Põhiseadus ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel. Kodakondsuse omandamist ja kaotamist reguleerivate normide kehtestamisel peab aga seadusandja arvestama Põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ja -vabadustega.Võrdsuspõhiõiguse järgimine eeldab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Seega isikuid, kelle keeleõpet takistab halb kuulmine, kuid kodakondsuse saamiseks on neil vajadus õppida eesti keelt, tuleb kohelda võrdselt. KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 ei lähtu aga keeleeksamist vabastamisel üksnes asjaolust, et isikute kuulmine on halb, vaid seab vabastamise sõltuvusse sellest, kas isikul on keskmine puue Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse tähenduses või mitte. Seega on isikuid, kes keeleõpet takistava halva kuulmise tõttu on võrdses olukorras, koheldud ebavõrdselt, sest halva kuulmisega ja keskmise puudega isikutele on tagatud võimalus saada Eesti kodakondsus keeleeksamit sooritamata, ilma keskmise puudeta halva kuulmisega isikutele aga mitte.Isiku keeleõppevõime seisukohalt ei ole tähtis, kas isik vajab igapäevaelus kõrvalabi või juhendamist. Halva kuulmisega isik võib igapäevases elus toime tulla kõrvalabi või juhendamiseta, kuid halva kuulmise tõttu ei ole ta keeleõppeks normaalse kuulmisega isikutega võrdsetel alustel võimeline. Puudub mõistlik põhjus halva kuulmisega isikute eristamiseks keeleeksamist vabastamisel sõltuvalt sellest, kas nad vajavad kõrvalabi või mitte.
10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg-s 4 sisaldunud viide ja ülejäänud sõnastus ei olnud omavahel sisulises kooskõlas ja ei vastanud seetõttu õigusselguse põhimõttele. Nimetatud säte nägi ette, et keeleeksamist vabastamiseks vajalik puue tuvastatakse Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel sätestatud korras. Selline viide oli ekslik, kuna Riikliku pensionikindlustuse seaduse ega selle alusel antud õigustloovate aktide alusel ei olnud sügava, raske või keskmise puude tuvastamine tegelikult võimalik. Eksliku viitega blanketse normi otsene järgimine on võimatu, sest normi täielikuks mõistmiseks ei piisa üksnes viite järgimisest. Sellisest normist arusaamiseks tuleb kõigepealt mõista, et selles tehtud viide on vale ning seejärel kehtivast õiguskorrast leida vajalik õigustloov akt, mida saaks koos blanketse normiga kohaldada. Seega on sellisest regulatsioonist arusaamine ja selle järgimine oluliselt keerulisem, kui õige viitega blanketse normi järgimine.
Põhiseadus ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel. Kodakondsuse omandamist ja kaotamist reguleerivate normide kehtestamisel peab aga seadusandja arvestama Põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ja -vabadustega.
10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg 4 kohaselt tuli keeleeksamist vabastav raske, sügav või keskmine puue kindlaks teha Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud korras. Nimetatud seadus ega selle seaduse alusel kehtestatud õigustloovad aktid ei sätestanud, kuidas mõista sügavat, rasket või keskmist puuet, ega määratlenud ka selliste puudeastmete tuvastamise korda. Puude raskusastmed olid ja on seaduse tasemel sätestatud Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses. Hoolimata ekslikust viitest Riikliku pensionikindlustuse seadusele, oli seadusandja eesmärk määratleda KodS § 35 lg-s 4 sätestatud puudeastmed Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses nimetatud puudeastmete kaudu. Seda kinnitab ka asjaolu, et alates 10. novembrist 2002 asendati KodS § 35 lg-s 4 antud viide Riiklikule pensionikindlustuse seadusele viitega Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusele.
3-3-1-8-03 PDF Riigikohus 27.02.2003
Toimetulekutoetuse määramisel varem kehtinud SHS redaktsiooni alusel ei tulnud lähtuda mitte sellest, kas isikul on piisavalt vahendeid toimetulekuks, vaid kuusissetulekust. Tarbimisvajaduste rahuldamiseks teeb isik tarbimiskulutusi. Tema tarbimiskulutusteks ei saa aga pidada ettevõtlusega seotud kulutusi. Järelikult ei võinud isiku sissetulekuks pidada ettevõtluse kogu tulu, sellest ettevõtlusega seotud kulutusi maha arvamata. Sissetulek pidi kuluma tarbimiseks - minimaalsete tarbimisvajaduste rahuldamiseks - mitte ettevõtluseks, sh ettevõtlusega seotud kulutuste katmiseks. Seega tuli füüsilisest isikust ettevõtja sissetuleku kindlakstegemisel lähtuda ettevõtluse tulust, millest oli maha arvatud ettevõtlusega seotud kulutused.

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json