5-23-38/48
|
Riigikohtu üldkogu |
05.07.2024 |
|
Sotsiaalhoolekande, sh üldhooldusteenuse, korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne, kuna ta on oma abivajavatele elanikele kõige lähemal. Kuna üldhooldusteenuse korraldamine ei ole riiklik kohustus, ei pidanud riik katma sellega seotud kulusid riigieelarvest. Neid kulusid rahastab omavalitsusüksus oma eelarvest.
Omavalitsusüksustel on siiski võimalus halduskohtule esitatud kaebuses nõuda riigilt omavalitsuslike ülesannete täitmiseks lisaraha, kui kehtiv omavalitsusüksuste rahastamise korraldus ei ole piisav. Neil on võimalik ära näidata, kui palju olemasolevad kulud uue kohustusega suurenesid ning kui palju suurendas riik rahastust või vähendas teisi ülesandeid ja kohustusi. Kui selgub, et eraldatud rahast ei piisa lisandunud kulude katmiseks, võib kohaliku omavalitsuse üksusel olla õigus nõuda rahastuse suurendamist.
|
| 3-20-130/42
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.10.2021 |
|
PISTS § 2 lg 2 esimene lause on sõnastatud suletuna. PISTS § 2 lg 2 esimeses lauses suletuna esitatud loetelu ei hõlma lapsele kõrvalabi või juhendamise osutamise vajadust ravimite manustamisel, meditsiiniliste abivahendite kasutamisel ja füsioteraapiliste harjutuste tegemisel. (p-d 11 ja 13)
Haigus, mis on tänu vanemate intensiivsele kõrvalabile ja juhendamisele veel kontrolli all ega tõkesta tänu sellisele abile teiste lastega eakohastes tegevustes võrdset osalemist, on hõlmatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse eesmärgi ja selles seaduses sätestatud puude mõistega. (p 12)
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses ei olegi sätet, mis võimaldaks tuvastada puude raskusastet, kui kuni 16-aastasel lapsel või vanaduspensioniealisel inimesel on kõrvalabi või juhendamise vajadus ravitoimingute tegemiseks. PISTS § 2 lg 2 teine lause võimaldab kuni 16-aastasel lapsel või vanaduspensioniealisel inimesel tuvastada puude raskusastme vaid siis, kui ravitoimingute tegemise üle on vajalik järelevalve selle sätte mõttes. Kõrvalabi, juhendamine ja järelevalve on erinevad tegevused ning PISTS § 2 lg 2 esimene ja teine lause on puude raskusastme tuvastamise iseseisvad alused. Sellist olukorda ei ole alust pidada seadusandja teadliku valiku tulemuseks, sest ravitoimingute tegemiseks vajaliku kõrvalabi või juhendamise puudumine võib ohustada inimese elu või tervist. (p 13)
PISTS § 2 lg 2 esimeses lauses sätestatud loetelus on lünk, mida on võimalik täita PISTS § 2 lg 2 esimesest lausest võetava analoogia abil. Analoogia kasutamine on võimalik, sest sellise olukorra seaduses reguleerimata jätmine ei vasta seaduse eesmärgile. Lünga täitmiseks saab kasutada analoogiat kõrvalabi ja juhendamise vajadusega söömisel. Nii kõrvalabi või juhendamine söömisel kui ka kõrvalabi või juhendamine raviks vajalikes tegevustes on tarvilikud juba puudega lapse esmaste eluvajaduste rahuldamiseks. (p 14)
Puudest tulenev kõrvalabi või juhendamine söömisel ei ole vajalik mitte ainult puudega lapse eakohaseks osalemiseks ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel, nagu võiks järeldada PISTS § 1 lg-st 2. Kõrvalabi ja juhendamine söömisel on vajalik ennekõike selleks, et lapse tervis ja isegi elu ei satuks ohtu. Puudega lapse tervise ja elu kaitse söömisel on osutatava kõrvalabi ja juhendamise esmane eesmärk, hoolimata sellest, et seaduses ei ole isiku tervise ja elu kaitset seaduse eesmärkide sõnastamisel ja puude mõiste avamisel sõnaselgelt nimetatud. Tervis annab võimaluse osaleda ühiskonnaelus võrdselt teistega. Söömiseks osutatava kõrvalabi või juhendamise vajaduse tuvastamisel poleks seaduse eesmärgiga kooskõlas ära oodata, kas kõrvalabi või juhendamise osutamata jätmine või nende osutamise lõpetamine ohustab lapse tervist või isegi elu. Kui laps oma tervise tõttu vajab ja kasutab söömisel PISTS § 2 lg-s 11 sätestatud intensiivsusega kõrvalabi või juhendamist, siis tuleb eeldada, et käegakatsutavas tulevikus on ilma selleta ohus tema tervis või elu ja ta ei saa käegakatsutavas tulevikus ilma kõrvalabi või juhendamiseta teistega võrdselt osaleda ühiskonnaelus. (p 15)
Oluline on hinnata, kas vajadus kõrvalabi ja juhendamise järele on püsiv, samuti abi või juhendamise intensiivsust ning tagajärgi, mis võivad tekkida kõrvalabi või juhendamise puudumisest. Lapse puude raskusastme tuvastamisel tuleb arvesse võtta kõiki lapse tervisliku seisundi tõttu vajaliku püsiva iseloomuga kõrvalabi või juhendamise liike nende kogumis. (p 17)
Kuna seaduses on lünk, mis välistab üldse puude raskusastme tuvastamise ravitoimingute tegemiseks kõrvalabi või juhendamise vajaduse korral, siis mõjutab see ka PISTS § 23 lg 6 p 3 kohaldamist. See säte seostab puude raskusastme tuvastamise eakohasest suurema kõrvalabi või juhendamise vajadusega. Selles sättes peetakse silmas lapsele tavapäraseid eakohaseid tegevusi: söömist, suhtlemist, liikumist, hügieenitoimingute tegemist. Mõõdupuuks on seaduses mõeldud samaealise terve lapse keskmist võimekust teha neid igapäevaseid toiminguid. Püsivalt vajalikud keerukad ravitoimingud, mida tuleb teha mitu korda igal ööpäeval või pidevalt ööpäevaringselt ning mille tegemise vajaduse jätkumise tõenäosus on veel vähemalt kuus kuud (PISTS § 24 lg 3 p 3), pole lapse eakohane tegevus. Ravitoimingute puhul tuleb hinnata konkreetse lapse oskust ja suutlikkust teha vajalikke ravitoiminguid. Kui laps vajalikke ravitoiminguid ise ei oska ega suuda teha ning vajab selleks kõrvalabi või juhendamist, siis võib kõne alla tulla puude raskusastme tuvastamine kõrvalabi või juhendamise vajaduse tõttu (PISTS § 2 lg 2 esimene lause). Kui laps üldjuhul oskab ja suudab ravitoiminguid ise teha, siis võib kõne alla tulla puude raskusastme tuvastamine järelevalve vajaduse tõttu (PISTS § 2 lg 2 teine lause). (p 17)
Mõistlik ja eesmärgipärane ning humaanne on tuvastada vajaliku kõrvalabi või juhendamise intensiivsusele vastav puude raskusaste, ootamata ära funktsiooni kaotust või pöördumatut kõrvalekallet, mis kaasneks kõrvalabi või juhendamise puudumise või lakkamisega. Puude raskusastme tuvastamine ja sellest tulenevalt puudega lapse toetuse määramine on suunatud ka olemasoleva tervisliku seisundi säilitamisele. Kui isiku tervislik seisund on stabiilne täna osutatavale kõrvalabile, ei takista see puude raskusastme tuvastamist. (p 19)
Puude mõiste on PISTS § 2 lg 2 järgi selgelt seotud puude raskusastme määramist taotleva inimese tervise ja seega ka talle pandud diagnoosidega. (p 20)
PISTS § 2 lg 11 p-d 1 ja 2 seostavad järelevalve vajaduse inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekaldega, millest tingituna vajab isik järelevalvet. Seega saab eeldada, et inimene võib kõigil loetletud juhtudel vajada järelevalvet. PISTS § 2 lg 2 teine lause seostab järelevalve vajaduse ohuga elule või tervisele, mida loob inimene enda tegevuse või tegevusetusega, s.o enda iseseisva käitumisega, tegemata erandit ravitoimingutele. Ravitoimingute puhul eeldab järelevalve vajadus, et inimene oskab ja suudab neid ise teha, kuid on oht, et need jäävad anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde tõttu tegemata. Järelevalve ravitoimingute tegemise üle hõlmab paratamatult ka inimese tervise ja käitumise jälgimist selleks, et otsustada ohu suuruse, selle realiseerumise tõenäosuse ja selle üle, kuidas ohu korral sekkuda. Sellisena hõlmab järelevalve PISTS § 2 lg 2 teise lause mõttes ka ravitoiminguid, mida teeb puudega inimene ise. Järelevalve ravitoimingute üle ei hõlma ravimite peitmist. Ravimite peitmise vajadus on seostatav kõrvalabi või juhendamise vajaduse tuvastamisega. (p 21)
Järelevalve ravitoimingute üle on vajalik, kui puudega isik oskab ja suudab neid üldjuhul teha, kuid on oht, et need jäävad anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde tõttu tegemata või tehakse valesti ning see loob ohu tema elule või tervisele. Nende ohtude hindamisel tuleb teha prognoosotsuseid. Hinnata tuleb ohte ja nende realiseerumise tõenäosust, võttes arvesse võimalikku elulist situatsiooni kui tervikut. Järelevalve vajadust ei välista see, et inimese tervislik seisund võib tänu ravitoimingutele olla üldiselt kontrolli all. Ka siis võib näiteks astma, diabeedi või epilepsia korral ootamatult vallanduda haigushoog, millele isik ei suuda kohe reageerida. (p 21)
Järelevalve PISTS § 2 lg 2 teise lause mõttes on vajalik, kui ohtude realiseerumise vältimise vajadus on igal ööpäeval või pidevalt ööpäevaringselt. (p 21)
|
| 3-18-1168/52
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.03.2020 |
|
SHS § 16 lg 2 kohaselt tuleb abivajajalt võetava tasu suuruse kindlaksmääramisel arvestada abivajaja ja tema perekonna majanduslikku olukorda. See kohustus eeldab, et muu hulgas võib kohalik omavalitsus abivajaja omaosaluse kindlaksmääramisel arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust (vt selle kohta ka RKPJK otsus nr 5-18-7/8, p-d 127 ja 147). Seejuures pole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv, kuna seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust määrata tasu suuruse kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda (vt RKPJK otsus nr 5-18-7/8, p 174). Eeldatava ülalpidamiskohustuse arvesse võtmine on osa avalik-õiguslikust menetlusest. Oluline on see, et tasu saab nõuda üksnes sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus arvestada tema võimaliku elatisenõudega ülalpidamiskohustuslaste vastu. (p 10)
Kohalik omavalitsus peab uurima, kas ülalpeetavad võtavad osa hooldusteenuse arvete tasumisest, ning võib teha neile teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku omavalitsuse hinnangul peaksid kandma. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks võivad ülalpidajad kohaliku omavalitsuse poolt kindlaks tehtud osa või nende arvates põhjendatud osa hoolduskuludest tasuda.
Potentsiaalsetel ülalpidajatel on võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1), et tuvastada, et neil ei ole vanema ülalpidamiskohustust. Potentsiaalsetel ülalpidajatel on sellises olukorras tuvastushuvi. (p 11)
Kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest ja seetõttu abivajaja omaosalusest ei piisa, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-67-15, p-d 12 ja 13). (p 12)
Vt ka annotatsioone otsusele nr 5-18-7/8.
Kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest ja seetõttu abivajaja omaosalusest ei piisa, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-67-15, p-d 12 ja 13). Selleks, et ülalpidajatele järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus seega pöörduma nõudega maakohtusse. (p 12)
Praegu on kohalik omavalitsus hooldusteenuse maksumusest puudu jääva osa ise tasunud. See aga tähendab, et kohaliku omavalitsuse korralduse alusel arve esitamine on ettepanek hüvitada käsundita asjaajamisest tulenenud kulutused. Selle nõude maksmapanekuks saab kohalik omavalitsus pöörduda vajaduse korral maakohtusse. Hea haldustava ei ole see, et kohalik omavalitsus ähvardab arvete tasumata jätmise korral pöörduda inkassoettevõtte poole, kui pooled alles vaidlevad ülalpidamiskohustuse üle. Vastustaja tegevus arvete esitamisel on eraõiguslik. (p 13)
|
| 5-18-7/8
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
09.12.2019 |
|
Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)
Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)
KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)
Arvestada tuleb eelkõige sotsiaalhoolekande seaduse üldpõhimõtteid (eelkõige SHS §-d 3, 5, 14, 15 ja 16), samuti iga teenuse kohta seaduses sätestatud nõudeid, lisaks sellele SÜS-is ning teistes seadustes sätestatut. Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)
Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)
Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)
Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)
Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)
Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)
Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)
KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)
Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)
Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)
Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)
Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)
Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)
Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)
Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)
Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)
Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)
Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RRKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)
Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)
PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)
PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)
Taotluse Riigikohtule võib õiguskantsler esitada pärast seda, kui on teinud akti vastu võtnud organile ÕKS § 17 kohaselt ettepaneku viia vaidlusalune õigusakt või selle sätted põhiseadusega kooskõlla, kuid akti vastu võtnud organ pole seda ettepaneku saamisest arvates 20 päeva jooksul teinud (ÕKS § 18 lg 1). (p 116)
Õiguskantsler esitas 17.10.2018 Riigikohtule taotluse, milles palub tunnistada kehtetuks Narva Linnavolikogu määruste sätted vastuolu tõttu seaduste ja põhiseadusega, samuti põhiseaduslikult nõutava õigustloova akti andmata jätmise. Õiguskantsler oli 25.08.2017 teinud Narva Linnavolikogule ettepaneku viia vaidlusalused sätted põhiseadusega kooskõlla ning anda põhiseadusega nõutav õigustloov akt, kuid Riigikohtule taotluse esitamise ajaks ei olnud Narva Linnavolikogu seda teinud. (p 117)
|
| 3-16-1531/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.12.2018 |
|
SHS § 2 järgi kohaldatakse selles seaduses ettenähtud sotsiaalkaitsele SÜS sätteid, arvestades SHS-is sätestatud erisusi. Sotsiaalkaitse ühe põhimõttena on SÜS §-s 7 sätestatud avaliku võimu selgitamis- ja abistamiskohustus: isiku vajadusele, arusaamisele ja huvile vastava hüvitise andmise otsustamiseks abistatakse teda avalduse esitamisel või toimingu tegemisel, kui ilma abistamata jääksid tema õigused teadmatusest või muul põhjusel teostamata. Hüvitiste hulka kuulub ka isikult talle kolmanda isiku poolt osutatud teenuste eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine (SÜS § 14 p 1). Seega tuli vastustajal juhinduda selgitamiskohustuse täitmisel SÜS §-s 7 sätestatust.
Selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse eelnõu (93 SE) seletuskirjas rõhutatakse, et haldusorgan peab omal algatusel nõustama ja abistama juhul, kui isik ei suuda taotlust täita, kui selles esineb ilmseid vigu või muul viisil on ilmne, et isik ei oma piisavat teavet menetluses toimetulemiseks ning menetluse eesmärk jääks haldusorgani abita täitmata (seletuskirja lk 23).
Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks haldusmenetluse käigus selgituste saamiseks vastustaja poole pöördunud. Küll aga lisas vastustaja vaidlustatud otsuse juurde infolehe, milles oli märgitud, et tööalase rehabilitatsiooni vajaduse selgitamiseks tuleb pöörduda tööalase rehabilitatsiooni teenust osutava Eesti Töötukassa poole. Kuna tööalase rehabilitatsiooni teenuse saamine ei olnud kaebaja jaoks välistatud ning selle teenuse osutamise üle otsustamine oli töötukassa pädevuses, oli infolehes esitatud teave tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamise tingimuste ja taotlemise korra kohta selgitamiskohustuse täitmiseks asjakohane ja piisav.
Juhul, kui kaebajal oleks olnud õigus taotleda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist SHS § 59 lg 1 p 4 alusel, tulnuks vastustajal kaebajale seda võimalust selgitada. Vastustaja ei oleks saanud kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamise taotlust SHS § 59 lg 1 p 4 alusel rahuldada. SHS § 59 lg 1 p 4 kohaldamist takistas asjaolu, et see norm jõustus pärast vaidlustatud otsuse tegemist, 1.07.2016 (SHS § 184 lg 3). Seega ei ole vastustaja ka selles osas selgitamiskohustust rikkunud.
Vastustaja ei pidanud olukorras, kus kaebaja taotlust ei olnud võimalik SHS § 59 lg 1 p 3 alusel rahuldada, selgitama talle, et sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamiseks tuleks kaebajal tööleping lõpetada. Selgitamiskohustuse eesmärk on nõustada isikut iseseisva otsuse tegemisel, kuid seejuures ei tohi menetlusosalist mõjutada. (p-d 14–18)
SHS § 59 lg 1 p 3 ja lg 3 p 2 järgi puudus kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotluse rahuldamiseks alus. (p 12)
Juhul, kui kaebajal oleks olnud õigus taotleda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist SHS § 59 lg 1 p 4 alusel, tulnuks vastustajal kaebajale seda võimalust selgitada. Praeguses asjas ei oleks vastustaja saanud kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamise taotlust SHS § 59 lg 1 p 4 alusel rahuldada. SHS § 59 lg 1 p 4 kohaldamist takistas asjaolu, et see norm jõustus pärast vaidlustatud otsuse tegemist, 1.07.2016 (SHS § 184 lg 3). Seega ei ole vastustaja ka selles osas selgitamiskohustust rikkunud. (p 17)
|
| 3-16-1759/39
|
Riigikohtu halduskolleegium |
01.06.2018 |
|
Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2). Selle põhimõtte kohaselt ei ole toimetulekutoetuse saamise õigust seatud asjaomastes normides sõltuvusse asjaoludest, mis on inimese materiaalse puuduse tinginud. Oluline pole ka tema varasem elujärg. Küll aga arvestatakse toimetulekutoetuse andmisel lisaks netosissetulekule inimesel olemasolevat, enne arvestusperioodi algust saadud vara (SHS § 134 lg 4 p 7). Sotsiaalhoolekande põhimõtteid järgib toimetulekutoetuse eesmärk tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-03, p-d 13 ja 11). (p 18)
Toimetulekutoetuse määramisel on oluline see, kas taotleja käsutuses on arvestusperioodil piisavalt vahendeid esmavajadustega kaasnevate tarbimiskulutuste tegemiseks (vrd SHS § 133 lg 1). Toetuse arvestamise aluseks on taotleja eelmise kuu netosissetulek (SHS § 131 lg 1). Netosissetulekuna käsitlemiseks peab vaadeldav arveldus esmalt üldse olema liigitatav abitaotleja sissetulekuks. (p-d 13–15, 23)
Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2). Selle põhimõtte kohaselt ei ole toimetulekutoetuse saamise õigust seatud asjaomastes normides sõltuvusse asjaoludest, mis on inimese materiaalse puuduse tinginud. Oluline pole ka tema varasem elujärg. Küll aga arvestatakse toimetulekutoetuse andmisel lisaks netosissetulekule inimesel olemasolevat, enne arvestusperioodi algust saadud vara (SHS § 134 lg 4 p 7). (p 18)
Asja müümisel ei ole inimese sissetulekuks mitte kogu müügisumma, vaid müügisumma ja soetusmaksumuse vahe ehk vara müügist saadav kasu. Osas, milles asja müügisumma ei ole vaadeldav sissetulekuna, on müügisummat võimalik sotsiaaltoetuse määramisel arvestada abitaotleja käsutuses oleva varana (SHS § 134 lg 4 p 7). (p 19)
Vara võõrandamisest saadud raha laekumine kohtutäiturile ja võlausaldajale ei ole käsitatav taotlejale laekunud rahana, tema sissetuleku ega ammugi netosissetulekuna. Sotsiaalhoolekande põhimõtete ja toimetulekutoetuse eesmärgi tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-03, p-d 13 ja 11) valguses saab netosissetuleku hulka SHS § 133 lg 1 mõttes arvata vaid reaalse laekumise isikule, mitte igasuguse varalise kohustuse vähenemise või varalise nõude tekkimise. Tõlgendus, mille kohaselt kohustuste arvestuslik vähenemine täitemenetluse tulemusena oleks käsitatav SHS § 133 lg 1 mõttes isiku netosissetulekuna toimetulekutoetuse määramisel, ei ühtiks ka põhiseadusliku eesmärgiga tagada igaühele minimaalsed vahendid inimväärseks äraelamiseks. Sundmüük ei vähendanud reaalselt taotleja abivajadust, sest tal puudus võimalus kasutada täitemenetluse tulemit enda ja oma lapse esmavajaduste rahuldamiseks. (p-d 20–22)
Realiseerimata nõuded on käsitatavad varana, mida SHS § 134 lg 4 p 7 järgi on võimalik toetuse määramisel arvestada, kui nende arvelt on inimesel võimalik tagada endale ja oma perekonnale elatusvahendeid. Kuna eluasemelaenu tagasimakse ei ole kohustus, mis SHS § 133 lg 5 järgi inimese abivajadust suurendaks, ei saa ainuüksi sellest kohustusest vabanemine ka tema abivajadust vähendada. (p 23)
Isikul on õigus nõuda ja riigil on kohustus anda abi, mis tagaks isikule minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 31). Riigilt puuduse korral abi saamise vajadus on seotud toimetulekupiiriga, millele vastav sissetulek peaks tagama leibkonnale minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-33-14, p 27). (p 13)
Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2). Toimetulekutoetuse määramisel on oluline see, kas taotleja käsutuses on arvestusperioodil reaalselt piisavalt varalisi vahendeid esmavajadustega kaasnevate tarbimiskulutuste tegemiseks. (p 18)
Sotsiaalhoolekande põhimõtete ja toimetulekutoetuse eesmärgi tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-03, p-d 13 ja 11) valguses saab netosissetuleku hulka SHS § 133 lg 1 mõttes arvata vaid reaalse laekumise isikule, mitte igasuguse varalise kohustuse vähenemise või varalise nõude tekkimise. Tõlgendus, mille kohaselt kohustuste arvestuslik vähenemine täitemenetluse tulemusena oleks käsitatav SHS § 133 lg 1 mõttes isiku netosissetulekuna toimetulekutoetuse määramisel, ei ühtiks ka põhiseadusliku eesmärgiga tagada igaühele minimaalsed vahendid inimväärseks äraelamiseks. (p-d 18, 22)
Isikul on õigus nõuda ja riigil on kohustus anda abi, mis tagaks isikule minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 31). Riigilt puuduse korral abi saamise vajadus on seotud toimetulekupiiriga, millele vastav sissetulek peaks tagama leibkonnale minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-33-14, p 27). (p 13)
Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2). Toimetulekutoetuse määramisel on oluline see, kas taotleja käsutuses on arvestusperioodil reaalselt piisavalt varalisi vahendeid esmavajadustega kaasnevate tarbimiskulutuste tegemiseks. (p 18)
Sotsiaalhoolekande põhimõtete ja toimetulekutoetuse eesmärgi tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-03, p-d 13 ja 11) valguses saab netosissetuleku hulka SHS § 133 lg 1 mõttes arvata vaid reaalse laekumise isikule, mitte igasuguse varalise kohustuse vähenemise või varalise nõude tekkimise. Tõlgendus, mille kohaselt kohustuste arvestuslik vähenemine täitemenetluse tulemusena oleks käsitatav SHS § 133 lg 1 mõttes isiku netosissetulekuna toimetulekutoetuse määramisel, ei ühtiks ka põhiseadusliku eesmärgiga tagada igaühele minimaalsed vahendid inimväärseks äraelamiseks. (p-d 18, 22)
|
| 3-3-1-22-14
|
Riigikohus |
26.05.2014 |
|
Maavalitsuse pädevuses ei olnud otsustada, kas isiku taotlus tehnilise abivahendi ostu kompenseerimiseks tuli rahuldada või mitte. Sotsiaalministri 14.12.2000 määruse nr 79 „Tehniliste abivahendite taotlemise ja soodustingimustel eraldamise tingimused ja kord“ nr 79 § 4 lg 1 p 4 sätestab, et juhul, kui isik vajab abivahendit, mis ei ole määruse nr 79 lisades 1 ja 2 toodud loeteludes, vaatab tehniliste abivahendite soodustingimustel ostmise taotlused läbi ja teeb otsuse määruse nr 79 § 5 lg-s 6 nimetatud kohalik ekspertkomisjon. Uue abivahendi puhul määrab ekspertkomisjon omaosaluse protsendi, mis ei ole väiksem kui 10%. Maavalitsus on seega ületanud oma pädevust, asudes seisukohale, et määruse nr 79 lisades 1 ja 2 nimetamata seadmeid ei kompenseerita. Maavalitsus on küll õigesti leidnud, et seadme hinda ei saa 100%-liselt hüvitada, kuid jätnud isiku taotluse pädevale organile, s.o ekspertkomisjonile, edastamata. (p 14) Määruse nr 79 § 2 lg 5 kohaselt esitab isik sama määruse § 4 lg 1 p-s 4 toodud erandjuhtumitel elukohajärgsele maavalitsusele vabas vormis avalduse. Määrus nr 79 ei näe ette taotleja pöördumist otse ekspertkomisjoni poole. (p 15)
Kuna otsust ei ole teinud pädev haldusorgan, ei saa taotluse rahuldamata jätmine olla õiguspärane (HMS § 54). (p 14)
Haldusorgan saab keelduda abivahendi täies ulatuses kompenseerimisest, kui õigusaktid seda ei võimalda. Hea halduse tavaga on aga vastuolus olukord, kus haldusorgan ei selgita taotlejale abivahendi osalise kompenseerimise võimalust pelgalt põhjusel, et kaebaja tahe on saavutada abivahendi täielik hüvitamine. Selles olukorras ei ole haldusorgan teinud kõike endast olenevat kaebaja abivajaduse rahuldamiseks ega viinud läbi HMS § 5 lg-s 2 nimetatud eesmärgipärast ja efektiivset haldusmenetlust. Juhul, kui taotlus on võimalik rahuldada osaliselt, tuleb taotlejale osalise abi andmise võimalust ka selgitada. (p 13)
Praegune kaebus on ebaõigesti HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastatud. Kuna kaebaja tahteks on saada ekspertkomisjonilt otsus oma taotluse kohta, on efektiivsemaks nõudeks kaebaja õiguste kaitseks kohustamiskaebus maavalitsuse kohustamiseks edastada kaebaja taotlus lahendamiseks ekspertkomisjonile. Kuna praeguses asjas ei ole pädeva organi seisukohta, kuid see on võimalik saada, on halduskohus ebaõigesti leidnud, et kaebusega ei olnud võimalik saavutada soovitud eesmärki. (p 17)
|
| 3-3-1-91-13
|
Riigikohus |
10.04.2014 |
|
Haldusorgani kohustuste hulka ei kuulu üksnes vältimatult vajaliku menetluse läbiviimine, vaid ka hoolitsemine selle eest, et õigusteadmisteta ja asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustamine ja selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui isiku õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline (vt RKHK 15.02.2005 otsus
asjas nr 3-3-1-90-04, p 16). (p 16)
Konkreetse, Tallinna linna poolt välja pakutud munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürile saamiseks peab isik esitama täiendava taotluse lisaks eluruumi taotlejana arvele võtmise taotlusele. Linna kohustus on tagada, et isik, kellele eluruumi üürilevõtmiseks pakutakse, saaks aru, et ta peab esitama Tallinna Linnavalitsuse 7.05.2003 määruse nr 39 "Linna eluasemekomisjoni põhimääruse ja töökorra, linnaosa eluasemekomisjoni põhimääruse ja töökorra ning eluruumi üürimist taotleva isikuna arvelevõtmise avalduse vormi kinnitamine" lisa 2 p-s 29 nimetatud taotluse. (p 18)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-90-04.
Kohustamiskaebuse rahuldamine ei ole RVastS § 6 lg 3 esimese lause järgi võimalik olukorras, kus seadus näeb ette taotluse esitamise haldusorganile ning taotlust ei ole esitatud.
Samas olukorras, kus isik nõuab sisuliselt, et linn pakuks talle SHS § 14 lg 1 alusel üürilevõtmiseks välja eluruumi, st looks võimaluse eluruumi üürimise taotlemiseks, piisab selleks, et esitada SHS § 14 lg 1 alusel kohustamiskaebus eluruumi üürimise võimaluse loomiseks, RVastS § 6 järgimiseks eluruumi taotlejana arvelevõtmise taotluse esitamisest. (p 20)
Selleks, et esitada SHS § 14 lg 1 alusel kohustamiskaebus eluruumi üürimise võimaluse loomiseks, piisab RVastS § 6 järgimiseks eluruumi taotlejana arvelevõtmise taotluse esitamisest. (p 20)
Asjaolu, et isik on arvele võetud munitsipaaleluruumi taotlejana, ei välista, et isik on siiski sotsiaalkorteri vajaja SHS § 14 lg 1 mõttes. Eluruumide taotlejate üle arvestuse pidamine ning seejuures munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide taotlejate eristamine kujutab endast haldusesisest andmete töötlemist ega saa seaduses sätestatud tingimustele vastavat isikut jätta ilma seadusega ettenähtud hüvest. Ka Tallinna linna õigusaktid võimaldavad võtta sotsiaaleluruumi taotlenud isik arvele munitsipaaleluruumi taotlejana ning munitsipaaleluruumi taotleja võtta arvele sotsiaaleluruumi taotlejana (p 21)
SHS § 14 lg-s 1 sätestatud kohustus ei ole täidetud ainuüksi sellega, et taotleja registreeritakse ja linn avalikustab asustamata munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide andmed internetis. SHS § 14 lg 1 kohustab linna andma sotsiaalkorteri vajajale reaalse võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Kui sotsiaalkorteri vajajaid on linnas rohkem kui internetis avalikustatud sotsiaalkortereid, ei ole taotlejate jaoks tegemist reaalse üürimisvõimalusega. SHS § 14 lg 1 ei kohusta linna üksnes üürima asustamata sotsiaalkortereid, vaid ka tagama, et sotsiaalkortereid jätkuks kõikidele isikutele, kellel on SHS § 14 lg-st 1 tulenevalt õigus linnalt eluruum saada. (p 22)
|
| 3-3-1-42-06
|
Riigikohus |
30.11.2006 |
|
Seadusest ei tulene otseselt lähisugulase õigus pöörduda halduskohtusse piiratud teovõimega isiku kaitseks, kui ta ei ole piiratud teovõimega isiku seaduslikuks esindajaks või selleks volitatud piiratud teovõimega isiku poolt (kui piirangud võimaldavad volituse andmist). Halduskohtus peab oma õigusi ja vabadusi saama kaitsta piiratud teovõimega isik ise. Selleks peab kohus osutama piiratud teovõimega isikule igakülgset vajalikku abi tegeliku tahte avamisel, sealhulgas tegema kättesaadavaks õigusabi. Piiratud teovõimega isiku halduskohtumenetlusteovõime hindamisel ei ole halduskohus seotud TsMS § 202 lg-tes 2, 3 ja 4 sätestatud tsiviilkohtumenetlusteovõime piirangutega. Halduskohtumenetluses tuleb eeldada, et isik omab halduskohtumenetlusteovõimet sellest hoolimata, et tema teovõimet on piiratud. See ei välista eestkostja õigust pöörduda eestkostetava õiguste kaitseks halduskohtusse. Samuti on oluline eestkosteasutuse järelevalve eestkostja tegevuse üle.
Konkreetsetel asjaoludel võib eestkostja ülesandeid täitva haldusorgani tegevus kahjustada lähisugulase õigusi või kaitstavaid huve, sh perekonnaõigusi või varalisi õigusi. Sellistel kohtu poolt tuvastatavatel asjaoludel omandab lähisugulane kaebeõiguse oma väidetavate rikutud õiguste ja vabaduste kaitseks.
Enne 1. juulit 2002 kohtuotsusega teovõimetuks tunnistatud isik on oma õiguslikult staatuselt ka pärast eelnimetatud kuupäeva sisuliselt endises õiguslikus olukorras, vaatamata sellele, et tema suhtes kasutatakse piiratud teovõimega isiku määratlust. Sellise isiku teovõime küsimusi võimaldavad lahendada alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 526 lg-d 2, 4 ja 5, kuigi nimetatud sätted ei ole täielikus vastavuses TsÜS §-ga 10 ja § 11 lg-ga 1. Selgus sellise isiku tegelikus seisundis võib saabuda üksnes tema teovõime uue kohtuliku läbivaatamise tulemusena, milleks loob eeldused ka TsMS § 526 lg 3.
PKS § 95 lõigete 1 ja 5 kohaselt teostab eestkostet kohtu määratud eestkostja ning kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid eestkosteasutus. Kui isikule ei ole määratud eestkostjat, siis on linn eestkosteasutus, kes täidab kuni eestkostja nõuetekohase määramiseni eestkostja ülesandeid. Eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamise õiguse üleandmiseks puudub linnavalitsusel õiguslik alus. Sellist haldusakti ei saa käsitada edasivolitamisena TsÜS § 119 tähenduses. Sisuliselt on haldusaktiga määratud eestkostja, kuid selline pädevus on ainuüksi kohtul.
Eestkostja peab oma tegevuses arvestama eestkostetava õiguste ja vabadustega, eestkostetava nii varasema kui ka aktuaalse tahte ning eelistustega. Eestkostja otsustused eestkostetava varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitsel peavad olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Eestkoste aluspõhimõtteks on välistada eestkostja tegevuses huvide konflikt, mille järgimine loob eeldused eestkostetava huvide kaitseks parimal viisil. Eestkostetava kui teenuse tarbija raha kasutamise ja käsutamise õiguse üleandmine teenuse osutajale või teenuse osutaja vastutavale töötajale kätkeb endas vaieldamatut huvide konflikti ning seda ei saa käsitada eestkosteteava õigusi ja huve parimal viisil tagava abinõuna. Eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamine on eestkoste põhisisu ning selle õiguse saab seaduses sätestatud alustel ja korras anda küll eestkostjale, mitte aga kolmandale isikule.
Isikult hoolduskulude nõudmise vahetuks aluseks on hooldusleping, mitte aga haldusakt, millega volitati sotsiaalkeskuse töötajat kasutama ja käsutama isiku raha. Haldusakti tühistamine või õigusvastaseks tunnistamine iseendast ei anna alust hoolekandeasutusele tasutud summade tagastamise nõude rahuldamiseks. Hoolekandeasutuses viibimise perioodi eest kinni peetud hooldustasu ei ole seepärast käsitatav kahjuna või alusetu omandamisena Riigivastutuse seaduse mõttes. Põhjuslik seos haldusakti ja tasu maksmise kohustuse vahel puudub.
|
| 3-3-1-61-05
|
Riigikohus |
24.11.2005 |
|
Politsei saab talle seadusega pandud kohustusi, sh abistamisfunktsiooni, täita seadusega sätestatud viisil, s.t kasutades õigusi, mida seadus politseile on andnud. Isiku põhiõiguste piiramist ei saa põhjendada ainuüksi avaliku huvi olemasoluga, vaid selleks peavad esinema ka konkreetsed õiguslikud ja faktilised alused. Lähtuda tuleb põhimõttest, et sunnivahendi kohaldamiseks haldust õigustavaid norme ei tõlgendata laiendavalt. Ka nendel juhtudel, kui abi osutamise kohustus tuleneb seadusest, peab abi osutaja tegutsema piirides, mis on määratud politsei kohustuste ja õigustega, ning sealjuures jõudma veendumusele, et abi osutamiseks esinevad vajalikud faktilised ja õiguslikud eeldused.
SHS § 281 kohaldamine eeldab, et isik on kaotanud elatusvahendid ja on abitus olukorras. Vältimatu sotsiaalabi sätetele tuginedes ei saa isikut tema tahte vastaselt paigutada hoolekandeasutusse. Vastavalt SHS § 32 lg-le 1 on vältimatu sotsiaalabi andmisel vajalik arvestada isiku tahet.
SHS §-le 19 kohaselt võib isiku ilma tema teadva nõusolekuta paigutada hoolekandeasutusse üksnes kohtuotsuse alusel ka siis, kui isikule on määratud eestkostja. Eelnevaga seoses ei ole oluline ka hoolekandeasutuse liik. Õiguslikku tähendust võib õiguste riive hindamisel omada hoolekandeasutuses isiku suhtes kohaldatav režiim.
|
| 3-3-1-47-03
|
Riigikohus |
10.12.2003 |
|
Põhiseadus ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel. Kodakondsuse omandamist ja kaotamist reguleerivate normide kehtestamisel peab aga seadusandja arvestama Põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ja -vabadustega.Võrdsuspõhiõiguse järgimine eeldab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Seega isikuid, kelle keeleõpet takistab halb kuulmine, kuid kodakondsuse saamiseks on neil vajadus õppida eesti keelt, tuleb kohelda võrdselt. KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 ei lähtu aga keeleeksamist vabastamisel üksnes asjaolust, et isikute kuulmine on halb, vaid seab vabastamise sõltuvusse sellest, kas isikul on keskmine puue Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse tähenduses või mitte. Seega on isikuid, kes keeleõpet takistava halva kuulmise tõttu on võrdses olukorras, koheldud ebavõrdselt, sest halva kuulmisega ja keskmise puudega isikutele on tagatud võimalus saada Eesti kodakondsus keeleeksamit sooritamata, ilma keskmise puudeta halva kuulmisega isikutele aga mitte.Isiku keeleõppevõime seisukohalt ei ole tähtis, kas isik vajab igapäevaelus kõrvalabi või juhendamist. Halva kuulmisega isik võib igapäevases elus toime tulla kõrvalabi või juhendamiseta, kuid halva kuulmise tõttu ei ole ta keeleõppeks normaalse kuulmisega isikutega võrdsetel alustel võimeline. Puudub mõistlik põhjus halva kuulmisega isikute eristamiseks keeleeksamist vabastamisel sõltuvalt sellest, kas nad vajavad kõrvalabi või mitte.
10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg-s 4 sisaldunud viide ja ülejäänud sõnastus ei olnud omavahel sisulises kooskõlas ja ei vastanud seetõttu õigusselguse põhimõttele. Nimetatud säte nägi ette, et keeleeksamist vabastamiseks vajalik puue tuvastatakse Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel sätestatud korras. Selline viide oli ekslik, kuna Riikliku pensionikindlustuse seaduse ega selle alusel antud õigustloovate aktide alusel ei olnud sügava, raske või keskmise puude tuvastamine tegelikult võimalik. Eksliku viitega blanketse normi otsene järgimine on võimatu, sest normi täielikuks mõistmiseks ei piisa üksnes viite järgimisest. Sellisest normist arusaamiseks tuleb kõigepealt mõista, et selles tehtud viide on vale ning seejärel kehtivast õiguskorrast leida vajalik õigustloov akt, mida saaks koos blanketse normiga kohaldada. Seega on sellisest regulatsioonist arusaamine ja selle järgimine oluliselt keerulisem, kui õige viitega blanketse normi järgimine.
Põhiseadus ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel. Kodakondsuse omandamist ja kaotamist reguleerivate normide kehtestamisel peab aga seadusandja arvestama Põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ja -vabadustega.
10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg 4 kohaselt tuli keeleeksamist vabastav raske, sügav või keskmine puue kindlaks teha Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud korras. Nimetatud seadus ega selle seaduse alusel kehtestatud õigustloovad aktid ei sätestanud, kuidas mõista sügavat, rasket või keskmist puuet, ega määratlenud ka selliste puudeastmete tuvastamise korda. Puude raskusastmed olid ja on seaduse tasemel sätestatud Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses. Hoolimata ekslikust viitest Riikliku pensionikindlustuse seadusele, oli seadusandja eesmärk määratleda KodS § 35 lg-s 4 sätestatud puudeastmed Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses nimetatud puudeastmete kaudu. Seda kinnitab ka asjaolu, et alates 10. novembrist 2002 asendati KodS § 35 lg-s 4 antud viide Riiklikule pensionikindlustuse seadusele viitega Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusele.
|
| 3-3-1-8-03
|
Riigikohus |
27.02.2003 |
|
Toimetulekutoetuse määramisel varem kehtinud SHS redaktsiooni alusel ei tulnud lähtuda mitte sellest, kas isikul on piisavalt vahendeid toimetulekuks, vaid kuusissetulekust. Tarbimisvajaduste rahuldamiseks teeb isik tarbimiskulutusi. Tema tarbimiskulutusteks ei saa aga pidada ettevõtlusega seotud kulutusi. Järelikult ei võinud isiku sissetulekuks pidada ettevõtluse kogu tulu, sellest ettevõtlusega seotud kulutusi maha arvamata. Sissetulek pidi kuluma tarbimiseks - minimaalsete tarbimisvajaduste rahuldamiseks - mitte ettevõtluseks, sh ettevõtlusega seotud kulutuste katmiseks. Seega tuli füüsilisest isikust ettevõtja sissetuleku kindlakstegemisel lähtuda ettevõtluse tulust, millest oli maha arvatud ettevõtlusega seotud kulutused.
|
Facebook
X.com