3-22-871/22
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.11.2025 |
|
Haldusmenetlus tuleb läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5 lg 2). Kui ilma detailplaneeringut algatamata on selge, et üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajadus puudub, siis vastab detailplaneeringu algatamata jätmine eelviidatud põhimõtetele. (p 17)
PlanS § 128 lg-st 3 ei tulene kohaliku omavalitsuse üksusele kohustust algatada detailplaneering, kui selle algatamise taotlus sisaldab üldplaneeringu muutmise ettepanekut, vaid loob selleks üksnes võimaluse. Kui taotletav detailplaneering on kehtiva üldplaneeringuga vastuolus ning kohalik omavalitsus ei pea üldplaneeringu muutmist PlanS § 142 lg 1 alusel põhjendatuks, saab detailplaneeringu algatamisest keelduda PlanS § 128 lg 2 p 1 alusel. Sellisel juhul peab aga üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse puudumine olema selge. (p-d 11 ja 17)
Isik, kes taotleb üldplaneeringu põhilahendust muutvat detailplaneeringut, peab tooma välja vajaduse üldplaneeringu muutmiseks ja seda põhjendama (PlanS § 142 lg 1). Kui põhjendatud vajaduse kohta asjaolusid ja tõendeid ei esitada, siis võib kohalik omavalitsus detailplaneeringu algatamise otsustamisel lähtuda üldplaneeringus olevatest varasemalt läbikaalutud tingimustest. (p-d 18 ja 19)
|
| 3-22-1248/83
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.09.2025 |
|
Halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt on kohtul õigus tühistada haldusakt osaliselt või täielikult (HKMS § 5 lg 1 p 1). Haldusakti osaline tühistamine on võimalik, kui haldusakti õigusvastane osa on ülejäänud haldusaktist eristatav ja kohus on veendunud, et haldusorgan oleks andnud haldusakti ka ilma tühistatava osata. (p 30)
Haldusakti õigusvastane osa võib olla eristatav ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või sisuliselt. Sisuliselt võivad omavahel olla eristatavad nt mitu sama haldusaktiga tekitatavat, muudetavat või lõpetatavat õigust või kohustust. (p 32)
Võib eeldada, et haldusorgan oleks andnud haldusakti ka ilma tühistatava osata, kui haldusorgan oli imperatiivse õigusnormi või kaalutlusõiguse ahenemise tõttu kohustatud ülejäänud osas haldusakti andma, kui tühistatav osa on väheoluline, ei mõjutanud haldusakti andmist või on mõni muu asjaolu, millest järeldub, et haldusorgan oleks haldusakti andnud ka ilma tühistatava osata. (p 34)
PlanS näeb ette hierarhilise planeerimissüsteemi, mille kohaselt peavad suurema täpsusastmega planeeringud olema kooskõlas väiksema täpsusastmega planeeringutega, sh detailplaneering üldplaneeringuga. Vastuolude puudumine planeeringute vahel tagab ruumilise arengu järjepidevuse ja selguse. (p 14)
Kui puudus, mis tõi kaasa detailplaneeringu õigusvastasuse, on lihtsasti korrigeeritav detailplaneeringu osalise tühistamisega, oleks detailplaneeringu tervikuna tühistamine ebaproportsionaalne. (p 31)
Seda, kas maakasutus vastab valdavalt üldplaneeringuga määratud juhtotstarbele, peab kohalik omavalitsus hindama iga kord eraldi, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid. Juhtotstarbele vastavuse hindamisel tuleb ühe asjaoluna tuleb arvesse võtta kavandatava muudatuse ruumilist mahtu. Lisaks tuleb arvesse võtta ka muudatuse sisu ja mõju ümbritsevale keskkonnale. Näiteks tuleks hinnata, kas kavandatava muudatusega kaasneb saasteainete lisandumine, kiirgus, müra, vibratsioon, varjestamine või muu negatiivne mõju, mis häirib juhtotstarbele vastavat maakasutust ka väljaspool juhtotstarbele mittevastavat ala. (p-d 16 ja 17)
Juhtotstarbele vastava maakasutuse valdavat iseloomu tuleb hinnata maa-ala ulatuses, millele on üldplaneeringuga vastav juhtotstarve määratud. Selline maa-ala on tihti konkreetsest kinnistust või detailplaneeringualast suurem. (p 18)
|
| 3-21-2553/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
02.06.2025 |
|
Kuigi üldplaneering võib paljudes küsimustes olla kõrge üldistustasemega, reguleerib ta kavandatava matkarajaga seotud õigussuhteid siduvalt ja märkimisväärse konkreetsusega, olles vajadusel täiendavate kohustuste kehtestamise üheks võimalikuks aluseks. Üldplaneering on haldusakt (RKPJKo nr 5-22-5/16, p 54) ning see on täitmiseks kohustuslik (RKHKo nr 3-18-1901/36, p 14). PlanS § 10 järgi peab planeerimisalase tegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu eesmärkidele ning lõimima need planeeringulahendusse. Kolleegium on rõhutanud, et isikute õigusi võib üldplaneeringuga piirata üksnes volitusnormi alusel (RKHKo nr 3-21-1658/35, p 15). Selliseks sätteks võib olla omavalitsusüksusele ülesandeid panev säte tingimustel, et sellest nähtuvad meetmed, mida omavalitsusüksus võib ülesande täitmiseks rakendada, ja säte on piisavalt täpne (antud juhul PlanS § 75 lg 1 p-d 20 ja 29). Kuivõrd vaidlusalusel alal juba paikneb kallasrada, siis pidi vastustaja riive intensiivsuse hindamisel kaaluma ennekõike lisanduvat häiringut, mis matkarada võrreldes kallasrajaga võiks kaasa tuua (vt täpsemalt otsuse p 21). Siiski pole praegust üldplaneeringut põhjust käsitada lõpliku ega pöördumatu otsustusena matkaraja ehitamiseks (vrd RKHKo nr 3-21-1370/35, p-d 21-22). Mõjuval põhjusel (nt ülemäärased kulud, keskkonnaoht) võib omavalitsusüksus kavandatud matkarajast loobuda. (p 11)
Ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et ainuüksi üldplaneeringus vaidlusaluse matkaraja asukoha määramine ei kitsenda kinnistuomanike õigusi, sh omandiõigust. Kolleegium ei nõustu seisukohaga, et vaidlusalust matkarada saab rajada üksnes poolte kokkuleppel. Ka sundvalduse seadmine on lubatav üldplaneeringu elluviimise tagamise eesmärgil, kui üldplaneeringu eesmärk ei ole muul, isiku õigusi vähem piiraval moel saavutatav (RKHKo nr 3-3-1-57-16, p 13).
KAHOS järgi võib kinnisasja koormata kinnisomandi kitsendusega kokkuleppel omanikuga või seada sellele sundvalduse maaomanikuga kokkulepet saavutamata (Riigikogu XIII koosseis, eelnõu nr 598 SE seletuskiri, lk 10). Üldplaneering võib põhimõtteliselt olla sundvalduse seadmise alusdokument (vrd KAHOS § 40 lg 3 p 4). Tulenevalt PlanS § 75 lg 1 p-st 29 hõlmab omavalitsuse planeerimisautonoomia ka samas lõikes nimetatud ülesannete täitmiseks sundvalduse seadmise vajadusega seotud planeerimisotsustusi. Juba planeerimismenetluses on võimalik teha esialgne kaalumine sundvalduse seadmist õigustava avaliku huvi ja muude õiguste ning huvide vahel (RKPJKo nr 5-21-18/18, p 25). Muu hulgas võib omavalitsusüksus sundvalduse seadmise vajaduse selle sätte alusel ära märkida rohevõrgustiku asukoha ja toimimist tagavate tingimuste täpsustamiseks ja nendest tekkivate kitsenduste määramiseks, kallasrajale avaliku juurdepääsu tingimuste määramiseks, rohealade, maastike ja maastiku üksikelementide kasutustingimuste ning puhke- ja virgestusaladest tekkivate kitsenduste määramiseks (PlanS § 75 lg 1 p-d 10, 11, 14 ja 20). (p-d 12 ja 13)
Rohevõrgustiku eesmärkideks on lisaks elurikkuse kaitsele ja kliimamuutustega toimetulekule ka puhkevõimaluste loomine. Kuigi puhkefunktsioon ei saa olla rohekoridori ainus eesmärk (RKHKo 3-20-1310/52, p 26), ei tähenda see, et mööda rohekoridori ei võiks kulgeda kallasrada või ka matkarada, tingimusel et rohekoridor endiselt täidab eesmärki tagada rohevõrgustiku sidusus ning aitab kaasa tugialade kõrge elurikkuse säilimisele. Kohaliku omavalitsuse üksusel on rohevõrgustiku kasutamise tingimuste seadmisel suur otsustusruum. Omavalitsusüksus võib lõimida rohevõrgustiku ülesandeid kohalikust huvist võrsuvate ülesannetega, sh puhkealade loomisega (PlanS § 75 lg 1 p 20; RKHKo 3-21-1658/35, p 16-18). Käesoleva rohekoridori eesmärkideks on puhkeesmärkide edendamine (vt üldplaneeringu seletuskiri, ptk 4.1, lk 23) ning rohevõrgustiku sidususe tagamine (vt üldplaneeringu seletuskiri, ptk 11.1, lk 51). Üldplaneeringu keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) aruandes on kirjeldatud, et Emajõega seotud kaitsealustele liikidele ei ole seoses matkaraja ega puhkekohtade arendamisega olulist ebasoodsat mõju ette näha. Rohekoridori asukohta ehitamise lubatavust elurikkuse kaitse seisukohast tuleb vajadusel hinnata täiendavalt üldplaneeringu elluviimise käigus. (p 16)
|
| 3-21-1658/35
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.12.2024 |
|
See, kui vastustaja tunnistab aruande nõuetele vastavaks, ei vabasta teda uurimiskohustusest ega võta kaebajatelt võimalust esitada KSH aruandele kui ühele tõendile vastuväiteid. Haldusorgan ei või asjaolude kindlakstegemisel ja hindamisel lähtuda KSH järeldustest pimesi, arvestamata menetlusosalise esitatud väiteid ja andmeid. Haldusorgan peab veenduma, et olulised asjaolud on tegelikult välja selgitatud, ning koguma vajaduse korral lisatõendeid, kui ilmneb põhjendatud kahtlus, et KSH järeldus võib olla ennatlik või ekslik (HMS § 6, PlanS §-d 8, 10, 11 ja 12, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-d 8–11). (p 31)
Kohustus säilitada osa alasid metsamaana on oluline maakasutuse kitsendus, mille sätestamisel on eriti vajalik tagada haldusakti selgus ja ühene mõistetavus (HMS § 55 lg 1). Neile tingimustele ei vasta piirang, mis kohaldub rohevõrgustikus asuvatele „põllumaade vahel paiknevatele metsatukkadele“. (p 34)
Isikute õigusi võib üldplaneeringuga piirata omavalitsusüksusele ülesandeid paneva sätte alusel tingimustel, et sellest nähtuvad meetmed, mida omavalitsusüksus võib ülesande täitmiseks rakendada, ja säte on piisavalt täpne (nt PlanS § 75 lg 1 p 10) (p 15)
Rohevõrgustiku toimimise tagamise piirangute seadmisel on kandev roll üldplaneeringul, sest just sel tasandil kehtestatakse omandikitsendused. Maakonnaplaneeringus riigi huvide kaitseks määratud rohevõrgustiku üldiste kasutustingimuste täpsustamine, sh eesmärkide saavutamiseks vajalike omandikitsenduste seadmine, on üldplaneeringu kehtestamisel kohustuslik ülesanne. Kitsenduste määramisel tuleb rohevõrgustikuga seotud riigi huve tasakaalustada kohalike huvidega ning erahuvidega. Riigi huvide kaitseks vajalikud piirangud võib jätta kehtestamata üksnes juhul, kui muu huvi piirangute kehtestamata jätmiseks kaalub üles vajaduse tagada rohevõrgustiku toimivus. (p-d 17 ja 22)
Omavalitsusüksusel on võimalik üldplaneeringus täpsustada rohevõrgustiku paiknemist ja toimivust üksnes kohaliku eluga seotud kaalutlustel, kui need kaalutlused on seotud rohevõrgustiku eesmärkidega, nt PlanS § 75 lg 1 p-d 13, 14, 20 ja 21. Looduslike ja poollooduslike aladega seostuvaid kohalikke huve ei pea tingimata kaitsma rohevõrgustiku raames. (p 18)
Riik peab üldplaneeringu koostamisel ja kehtestamisel osalema aktiivselt rohevõrgustiku kaitsetingimuste kujundamises, eriti mis puudutab maakonnaplaneeringus rohevõrgustiku kaitseks seatud tingimuste täpsustamist. (p 25)
Planeeringuga piirangute seadmiseks pole üldiselt vajalik kokkulepe maaomanikuga. Ruumilisel planeerimisel tuleb erinevaid huve arvestada ja tasakaalustada, kuid planeering ei ole kokkuleppeline dokument. Kokkulepe on vajalik, kui piirangu ühepoolseks seadmiseks ei tulene alust planeerimisseadusest (sh PlanS §-dest 75 ja 126). (p 41)
Omavalitsusüksusel on PlanS § 75 lg 1 p 17 elluviimisel väga ulatuslik otsustusruum, mille kohtulik kontroll on piiratud (vrd RKPJKo nr 5-22-5/16, p-d 47 ja 65). Sättest ei tulene kohustust üldplaneeringus kohaliku tähtsusega kultuuripärandi objekte loetleda. Kultuuripärandi kaitse üldised kasutamistingimused võivad seisneda üldises põhimõttes, mida tuleb arvestada asjakohastes menetlustes, nagu ehitusloa menetlus. Nii kultuuripärandi piiritlemisel kui ka selle säilitamise meetmete määramisel pole keelatud arvestada riigiasutuste panust kohaliku tasandi kultuuripärandi kaitsesse. Üldplaneeringu täpsusest sõltub, mil määral on võimalik üldplaneeringu alusel kohaliku tähtsusega kultuuripärandit kaitsta, sh omandikitsendusi seada, kuid täpsema regulatsiooni puudumine üldplaneeringus ei muuda üldplaneeringut õigusvastaseks. (p 50)
Ühispöördujate ettepanekud on tehtud abstraktselt, mitte lähtuvalt konkreetsete metsakinnistute eripäradest või nende majandamises ilmnenud probleemidest. Ettepanekute iseloomu arvestades ei pidanud vastustaja piirangute kehtestamise vajadust PlanS § 75 lg 1 eesmärkide elluviimiseks lähemalt uurima ega soovitud piirangute kehtestamist põhjalikumalt kaaluma. Omavalitsusüksusel on väga avar otsustusruum, mil määral kohalikud avalikud huvid vajavad kaitset ja kuidas neid huve üldplaneeringuga kaitsta. Asjaolusid tuleb täpsemalt uurida ja raiepiirangute seadmist üksikasjalikumalt kaaluda juhul, kui ettepanekutest või muudest asjaoludest ilmneks põhjendatud kahtlus, et raiepiirangud on konkreetses metsas vajalikud subjektiivsete õiguste või avalike huvide kaitseks. Täpsem uurimis- ja kaalumiskohustus tekiks näiteks juhul, kui on alust arvata, et konkreetne metsaala pakub asulale kaitset tugeva müra ja tuule eest ning uuendusraietele piirangute kehtestamata jätmine võib tuua kaasa müranormide ületamise või suure varalise kahju. (p-d 37 ja 38)
Riigil või omavalitsusüksusel pole kohustust hüvitada mistahes raiepiirangut täies ulatuses. KAHOS § 4 lg-s 3 peetakse silmas üksnes selliseid piiranguid, mis ei võimalda kinnisasja kasutada maakatastriseaduse alusel kindlaks määratud maa senise sihtotstarbe kohaselt. Piirangud uuendusraietele ei välista tingimata metsakinnistu senist sihtotstarbelist kasutust. Säiliv kasutusvõimalus ei tohi siiski jääda vaid näiliseks ja marginaalseks võrreldes senise kasutusega. (p 45)
Kuna keskkonnakaitse on põhiseaduse mõttes riigi ja omavalitsusüksuste jagatud ülesanne, kuid rohevõrgustiku kaitsetingimuste kohalik täpsustamine on seaduse järgi omavalitsuslik ülesanne, ei pea riik PS § 154 lg 2 alusel rahastama sellest tulenevaid kulusid sihtotstarbeliselt isegi siis, kui vajadus piirangu seadmiseks tuleneb riigi taseme planeeringust. (p 48)
Rohevõrgustiku toimivus tagatakse planeeringutega ning vastav ruumiline planeerimine on riigi ja omavalitsuste jagatud pädevuses. Riigi tasandi huvid võivad seostuda mistahes rohevõrgustiku eesmärgiga, kuid eelkõige puudutavad need elurikkust tulenevalt rohevõrgustiku peamisest funktsioonist ning riigi kohustustest elurikkuse kaitsel. (p 17)
Rohevõrgustiku toimivust tagavate piirangute proportsionaalsust on võimalik tagada üksnes juhul, kui on selge, miks piiranguala rohevõrgustikku kuulub. (p 24)
Metsamajandamise piirangute kehtestamise kaalumisel peab omavalitsusüksus arvestama piirangutest tekkivate kuludega, sh metsaomanikele hüvitise maksmise vajadusega, samuti omandiõiguse piirangutest tuleneva koormaga, mida omanikule ei hüvitata. Asjakohatu pole kaalutlus kehtestada eramaale leebemad raiepiirangud või need üldse kehtestamata jätta, sest eraomandis oleval metsamaal ei ole riigimetsaga võrdseid avalikest huvidest kantud eesmärke. Kuigi MS § 2 eesmärgid on asjakohased sõltumata metsamaa omanikust ning keskkonna säästmine on PS §-dest 5 ja 53 tulenev riigi, kohaliku omavalitsuse ja igaühe kohustus, peavad eraomandi piirangud olema proportsionaalsed. ( p-d 43 ja 47)
Metsaraie võib mõjutada rohevõrgustiku toimimist. Raiepiirangud võivad olla vajalikud elupaikade ja nende sidususe tagamiseks, samuti muude rohevõrgustiku eesmärkide saavutamiseks, nagu kohalikele elanikele puhkevõimaluste tagamine või asulate kaitse õhusaaste, müra, tugeva tuule või lumetuisu eest. (p 23)
Rohekoridorides metsamajandamisele piirangute kehtestamise nõuetekohaseks kaalumiseks tuleb välja selgitada vähemalt üldjoontes lageraiete mõju iga rohekoridori toimivusele. Tulenevalt rohekoridoride eesmärgist tagada võrgustiku sidusus eeskätt elurikkuse kaitseks tuleb hinnata piirangute vajadust kõigis maakonnaplaneeringu rohkekoridorides sõltumata sellest, kes on metsamaa omanik. (p 29)
Ala metsamaana säilitamine ei pruugi aidata piisavalt kaasa rohevõrgustiku eesmärkide saavutamisele. Metsamaaks on ka lageraiejärgne raiesmik (MS § 3 lg 2 p 1). Raiesmik ega noor mets pole ökoloogiliste protsesside ega inimese elukeskkonna seisukohalt samaväärne keskealise või vana metsaga (vrd RKHKo 3-21-979/44, p 24). ( p 34)
Üldplaneeringus tuleb omavalitsusüksusel koostöös riigiasutustega vähemalt piiritleda ruumiliselt alad, kus põldudevahelise metsa säilitamise vajadust peab täpsemalt hindama üldplaneeringule tuginevate haldusaktide andmisel, nagu metsateatise registreerimine metsa raadamiseks või lageraieks. Ühtlasi tuleb kindlaks määrata ja vajaduse korral piirkonniti eristada asjakohased rohevõrgustiku eesmärgid ja neile vastavad hindamiskriteeriumid. (p 34)
Üldplaneeringuga metsamajandamisele piirangute seadmine pole mitte üksnes kooskõlas MS-i eesmärkidega, vaid võib olla mõnel juhul vajalik nende saavutamiseks. (p 40.4)
Raiepiirangute kehtestamisel tuleb selgelt kindlaks määrata, mis metsaosas piirang kehtib ja millise üldplaneeringu eesmärgi saavutamiseks on piirang seatud. (p 40.5)
PlanS § 75 lg 1 p 21 ja MS § 231 vastuolu ületamisel tuleb üldplaneeringu kehtestamisel juhinduda PlanS § 75 lg 1 p-st 21 kui hilisemast ja täpsemalt üldplaneeringute kohta käivast normist. Sättest tuleneb omavalitsusüksuse õigus seada üldplaneeringuga kaalutlusõiguse alusel proportsionaalsed sättes nimetatud piirangud ning seda sõltumata kokkuleppest maaomanikuga. Kui üldplaneeringus piiranguid seatud ei ole ja piirang seatakse teist liiki planeeringuga, tuleb järgida MS §-s 231 sätestatut. (p 42)
Õigusaktiks, milles kehtestatud piirangutega tuleb üldplaneeringu regulatsiooni võrrelda, on ka riigi tasandi planeeringud. Riigi tasandi planeeringutest tulenevad piirangud võivad olla hüvitatavad, kuid seda teeb riik. Hüvitamis- või väljaostmisnõue tuleb esitada omavalitsusüksusele või riigile vastavalt sellele, kes on selle aluseks oleva omandipiirangu seadnud (vrd RKPJKo nr 5-22-5/16, p 68). ( p 46)
|
| 3-21-1370/35
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.03.2024 |
|
Kuigi kaitstava loodusobjekti valitseja nõusoleku andmist reguleeriv LKS § 14 lg 2 on sõnastatud imperatiivselt, siis on tegemist kaalutlusõigusliku sättega. LKS § 14 lg 1 loetletud tegevustele nõusoleku andmisel tuleb omavahel kaaluda kaitse-eesmärgi kahjustamist ning nõusoleku andmata jätmisest tekkivat õiguste riivet. (p 16)
Kaitsekorralduskava (LKS § 25) soovituslikud osad saavad luua üksnes eelduse kaitse-eesmärkide saavutamiseks õiguste riiveks, mille proportsionaalsust tuleb iga konkreetse juhtumi puhul üle kontrollida. (p 30)
Sellisel kaalumisel tuleb arvestada LKS § 14 lg 3 sätestatud võimalusega anda nõusolek tingimuslikult. (p 38 ja 39)
Kaitse-eeskirjas (LKS § 12) eraldi loetlemata liikide kaitse ei pea olema sama range kui kaitse-eeskirjas loetletud liikide kaitse. (p 35)
Üldplaneeringu on õiguslikult siduv ka Keskkonnaametile, hoolimata planeerimismenetluses väljendatud vastuseisust. Üldplaneeringu lisadel (nt toimikus olev õiend) on üksnes informatiivne tähendus, ehkki need võivad olla abiks planeeringu siduvate osade tõlgendamisel. (p 23)
Vt ka RKHKo nr 3-3-1-39-07, 18. (p 23)
|
| 3-20-1329/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.03.2024 |
|
Osalt informaalne suhtlus maaomanikega on planeerimisprotsessi loomulik osa. Planeeringu avalikkuse põhimõttest (PlanS § 9) ning olulise keskkonnamõjuga tegevustesse avalikkuse kaasamise põhimõttest (KeÜS § 28) tuleneb siiski, et selline suhtlus peab olema läbipaistev ja selle raames sõlmitavad kokkulepped peavad olema avalikud, vastasel juhul ei või eeldada, et kaalutlusõiguse teostamine toimus oluliste vigadeta. (p 27)
Uurimisprintsiibi rakendamine on eriti oluline olukorras, kus kaebajal ei ole juurdepääsu haldusakti põhjendustes viidatud dokumentidele, kui need dokumendid võisid mõjutada lõppotsust asjas. Kohtud oleks kaebaja väidete kontrollimiseks pidanud kokkuleppe vastustajalt või kolmandalt isikult välja nõudma. (p 28)
Üldplaneeringu juhtotstarvetega ei määrata maakasutust täpselt ja lõplikult. Detailplaneeringuga on võimalik põhjendatud juhul muuta üldplaneeringu põhilahendust (PlanS § 142). Üldplaneeringujärgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üld¬planeeringuga sätestatud maakasutusest (RKHKo nr 3-3-1-31-16, p 16). (p 30)
Üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine ei või detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)
Maale elamumaa juhtotstarbe andmine üldplaneeringus ei too kohalikule omavalitsusüksusele kaasa kohustust maa omandada, kui detailplaneeringu menetlustes jõuab linn kaalutlusõiguse teostamisel järeldusele, et maale pole võimalik üldse või üldplaneeringu juhtotstarvetes ettenähtud ulatuses ehitada. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 4 lg 3 kohaselt võib omanik nõuda kinnisasja sundvõõrandamist, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda seda kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määratakse katastriüksusele sihtotstarve kehtestatud detailplaneeringu alusel (maakatastriseaduse § 18 lg 1 p 2). Antud juhul oli detailplaneeringu algatamise ajal maa sihtotstarve üldmaa. Elamuehitust võimaldava detailplaneeringu kehtestamisest keeldumine ei oleks piiranud maa kasutust vastavalt senisele sihtotstarbele. Sellegipoolest ei või üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)
KeHJS ega loodusdirektiiv ei sätesta otseselt eelhindamise kohustust, et kaaluda KSH algatamise vajadust Natura hindamiseks. KeHJS § 33 lg 1 p 4 (samuti loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3) kohaldamiseks on siiski vaja iga kord selgitada, kas hindamise eeldused on täidetud. Sellisele eelkontrollile ei tulene KeHJS-ist ega loodusdirektiivist konkreetseid menetlus- ja vorminõudeid. (p 38)
Ettevaatuspõhimõttest ei tulene, et välistada tuleb kuitahes spekulatiivsed kahtlused negatiivsest mõjust, sest see tooks kaasa vajaduse alati algatada Natura hindamine. Selline kohustus võiks küll kaasa aidata looduskaitsele, kuid poleks vajalik ega mõõdukas abinõu (vt ka kohtujuristi arvamus Euroopa Kohtu asjas C-258/11 Sweetman, p 48). Natura hindamise läbi viimata jätmise vaidlustamisel ei pea kaebaja tõendama, et kavandatav tegevus toob kaasa olulise ebasoodsa mõju Natura alale, kuid peab siiski esitama teaduslikust seisukohast usutava kahtluse, et tegevusel võib olla oluline ebasoodne mõju ala nendele tunnustele, mis on selle kaitse eesmärkide seisukohalt olulised, arvestades alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide haavatavust (vt ka RKHKo nr 3-18-529/137, p 18). Kaebaja selliseid kahtlusi esile toonud ei ole. (p 39)
Põhiseaduse § 5 ja § 53 panevad keskkonna säästmise kohustuse ka kohalikule omavalitsusele. (p 44)
Planeeringulahendusel, mille kohaselt elamukrundid ja juurdepääsutee krunt külgnevad püsielupaigaga, võib olla oluline ebasoodne mõju mägi-piimputke seisundile vähemalt juhul, kui puudub piisav puhverala ega ole ette nähtud leevendusmeetmeid, mis vähendavad ehitamisest ja ehitiste kasutamisest lähtuvat ebasoodsat mõju. (p 47)
KeHJS § 33 lg 1 p 3 nägi algses redaktsioonis ette kohustusliku KSH, kui detailplaneeringu alusel kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga. Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. a määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 15 p 8 kohaselt tuleb hinnata KMH algatamise vajalikkust, kui kavandatav tegevus üksi või koostoimes teiste tegevustega võib eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala või kaitstavat loodusobjekti. Kaitstavaks loodusobjektiks on nii püsielupaik kui ka kaitsealune liik (LKS § 4 lg 1 p d 3 ja 4). Kolleegiumi hinnangul võis jätta KSH algatamata üksnes juhul, kui planeeringulahenduse mõju esialgsest hinnangust või muudest asjaoludest nähtus, et planeeringulahendus eeldatavalt ei avalda kaitstavale loodusobjektile olulist mõju. (p 49)
Haldusakti keskkonnamõju ei või jätta tähelepanuta ka juhul, kui puudub kohustus viia läbi spetsiifiline hindamismenetlus nagu KSH. Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt tuleb haldusorganil välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Keskkonnamõjude väljaselgitamiseta ja arvesse võtmiseta pole planeerimismenetluses võimalik tagada keskkonnakaitse kõrget taset, kaaluda ja tasakaalustada keskkonnahuve muude huvidega ning lõimida need planeeringulahendusse (KeÜS § 9, PlanS § 10). (p 55)
Detailplaneeringu eesmärk on eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus (PlanS § 124 lg 2). Selle sättega ei ole vastuolus detailplaneering, mille terviklahenduse elluviimine sõltub olulisel määral kaitsealuse taime ümberasustamisest, kuid seda üksnes juhul, kui planeeringu kehtestamise ajal on selge, et lähiaastatel kavandatud ümberasustamisele on põhimõtteliselt võimalik luba anda. (p 64)
Looduskaitsealuste taimede ümberasustamisele ei saa anda luba, kui sellega kaasneb oluline ebasoodne mõju liigile või pole tagatud ümberasustatava taime elujõulisus ja paljunemisvõime. Planeerimismenetluses pole välja selgitatud, kas planeeringualal teadaolevalt kasvavaid kaitsealuseid taimeliikide isendeid on võimalik ümber asustada, arvestades mh antud planeeringuala eripärasid. Kolleegium ei nõustu vastustaja hinnanguga, et taimede ümberasustamist saab lahendada vaid ehitusloa menetluses, sest pole teada, millal planeeringut realiseerima hakatakse ning kas realiseerimise aja seisuga konkreetsel kinnistul kaitsealune taim kasvab või mitte. Detailplaneering peab võimaldama ehitustegevust lähiaastatel. Kolleegium ei näe takistust, miks ei saa juba planeeringu menetluse käigus KSH raames või ka eksperdiarvamuse alusel välja selgitada, kas kaitsealuste isendite ümberistutamine planeeringualal on lähiaastatel põhimõtteliselt võimalik. Vastupidi, neid küsimusi tuleb detailplaneeringu menetluses käsitleda, sest kui mõne kaitsealuse liigi isendite ümberistutamine planeeringualal pole võimalik, siis tuleb muuta planeeringulahendust, et tagada huvide õige tasakaal. Planeeringu tasemel mõjuhindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks vaid need küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil (vt ka RKHKo nr 3-16-1472/92, p d 23–30). (p 71-72)
Vabariigi Valitsuse 15.07.2004 määruse nr 248 „Kaitsealuse liigi isendi ümberasustamise kord“ § 5 lg 2 keelab imperatiivselt loa andmise isendi ümberasustamiseks, kui liigi kaitseks on moodustatud püsielupaik. Sõna-sõnalt keelaks säte justkui kaitsealuse taime ümberistutamise, kui selle taimeliigi kaitseks on kuskil moodustatud püsielupaik. Selline keeld välistaks praktikas paljude kaitsealuste taimede ümberasustamise. Sätet tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja süsteemselt. See viib järelduseni, et säte keelab üksnes isendi ümberasustamise selle taimeliigi kaitseks moodustatud püsielupaiga piires. (p 69)
Ringkonnakohus asus seisukohale, et planeeringu ellu viimata jätmine kaitsealuste taimede ümberasustamise võimatuse tõttu oleks kaebaja huvides ja seega ei saa kaebaja õigusi rikkuda see, et planeeringu realiseeritavus on seatud sõltuvusse kaitsealuste taimede ümberasustamisest. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kaebaja kui keskkonnaorganisatsiooni huvides on, et ümberasustamine toimuks kooskõlas looduskaitse normidega, eelkõige eesmärkidega mitte kahjustada liigi soodsat seisundit ja tagada ümberasustavate isendite elujõulisus. Kaebaja ei saa kaitsta neid eesmärke konkreetsetes ümberasustamise menetlustes, sest tal pole neis osalemisõigust. (p 66)
|
| 3-21-101/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.02.2024 |
|
Maa-ala valdava otstarbe järgimine ei tähenda ilmtingimata, et maa-alal ei võiks olla üksikuid kinnistuid, millel on teistsugune otstarve. Tingimuseks on, et juhtotstarbele vastav kasutus jääb asjaomasel alal valdavaks ning oluliselt ei mõjutata üldplaneeringu põhilahendust (RKHKo nr 3-3-1-31-16, p 16). (p 20)
Ainuüksi asjaolu, et kaevandatud maa on jäetud korrastamata, ei tähenda, et tegemist oleks olemasoleva kaevandamisalaga. Kaevandatud maa korrastamine on seotud kaevandamiseks kasutatud maa seisukorraga ning mitte sellega, kas tegemist on alaga, kus potentsiaalselt võiks tulevikus uuesti kaevandamisega tegeleda. Kaevandatud maa korrastamise kohustuse tekkimise eelduseks ei ole kaevandatud maal maavarade ammendumine. Tõsiasi, et juba varem kasutuses olnud kaevandatud maa tühjaks kaevandamine on keskkonnasäästlikum kui uue ala avamine, ei tähenda, et varem kasutuses olnud karjääri või kaevanduse taasavamine oleks igasuguste negatiivsete mõjudeta. Seega ei pea seda ilmtingimata lubama. (p 23)
Keskkonnaloa taotlusele kooskõlastuse andmine on menetlustoiming. Sellega ei otsustata lõplikult ära kaevandamisloa andmist. Kooskõlastuse saab anda ka osaliselt või tingimuslikult. Juhul kui kaevandamisloa andja jõuab järeldusele, et põhjendatud võib olla loataotlus rahuldada vaid osaliselt, peab ta osaliseks rahuldamiseks küsima taotleja nõusolekut. Kooskõlastuse andmisel ei ole sellise nõusoleku küsimine aga vajalik, sest seejärel saab loataotleja kooskõlastusest lähtudes otsustada, kas jääda algse taotluse juurde, loobuda sellest, muuta taotlust või anda nõusolek alternatiivselt taotluse osaliseks rahuldamiseks. (p 25)
Olukorras, kus üldplaneeringus sisaldub keeld uute kaevandusalade kavandamiseks, eeldaks kaevandamise lubamine kohalikult omavalitsuselt üldplaneeringu muutmist. Üldplaneeringu muutmist ei pea kohalik omavalitsus aga kaevandamisloa taotluse kooskõlastuse andmist otsustades kaaluma. Üldplaneeringu muutmise kohustus võiks kohalikule omavalitsusele eelkõige tekkida juhul, kui hoolimata kaevandamisloa taotluse kooskõlastamata jätmisest, antakse kaevandamisluba Vabariigi Valitsuse nõusolekul (MaaPS § 55 lg 4). Seega võib vastuolu planeeringuga olla kooskõlastuse andmisest keeldumise aluseks (RKPJKo nr 5-20-2/11, p 34; RKHKo nr 3-20-1247/27, p 10). (p 26)
Tulenevalt ettevaatuspõhimõttest võib kohalik omavalitsus kooskõlastuse kohta otsuse tegemisel põhimõtteliselt tugineda võimalikele keskkonnamõjudele olukorras, kus asjaolud võimaldavad mõjude tekkimist eeldada, kus taotleja antud selgitused ei lükka nimetatud eeldust ümber ning kus Keskkonnaamet ei ole otsustanud keskkonnamõju hindamise (KMH) tegemist. Sellisel juhul on Keskkonnaametil võimalik korraldada KMH pärast kaevandamisloa kooskõlastamata jätmist. KMH käigus uute asjaolude ilmnemisel on kohalikul omavalitsusel võimalik oma seisukohta kooskõlastuse küsimuses muuta, samuti on Vabariigi Valitsusel uusi asjaolusid võimalik arvestada MaaPS § 55 lg-s 4 sätestatud nõusoleku andmisel. (p 30)
|
| 3-21-979/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.09.2023 |
|
Plans 75 lg 1 p 10 alusel ei tehta üldplaneeringus lõplikku otsust raie lubatavuse kohta. Kohalikul omavalitsusel on võimalik anda vaid põhimõtteline eelhinnang, kas raiumine võib rohevõrgustiku seisukohast kõne alla tulla. Üldplaneering peab tagama rohevõrgustiku toimimise koos muude instrumentidega. (p 20)
Maakonnaplaneeringu nõuete kordamata või täpsustamata jätmine üldplaneeringus ei tähenda, et maakonnaplaneeringu nõuded kaotaks oma õigusliku tähenduse ega peaks realiseeruma praktikas. (p 20)
Keskkonnaamet peab KeÜS § 28 lg 2 kohaselt teavitama avalikkust rohevõrgustikuga hõlmatud metsa raiumiseks esitatud metsateatisest enne selle registreerimist juhul kui ei ole võimalik täielikult välistada raiete kumulatiivset ohtu rohevõrgustiku säilimisele, toimimisele, terviklikkusele ja sidususele. (p 31)
Metsateatise puhul piisab avalikkuse teavitamiseks teatise esitamise kohta teabe avaldamisest. See võib toimuda nt Keskkonnaameti veebilehel või avalikkusele kättesaadavas infosüsteemis. Avaldatav teave peab võimaldama lihtsalt aru saada kavandatava raie asukohast ja tingimustest ning võimaldama huvitatud isikutel hõlpsasti leida neid huvitav teave üles suurest andmemassist. (p 33)
Uurimispõhimõte, ettevaatusprintsiip ja avalikkuse teavitamise kohustus kehtivad metsateatise menetluses sõltumata sellest, kas metsateatise registreerimiseks teeb üksikotsuse ametnik või automaatne infosüsteem. Automaatsüsteemi kasutamine iseenesest ei vabasta haldusorganit ühegi asjakohase õigusnormi järgimise kohustusest. Sellest ei saa haldusorganit vabastada ka infosüsteemi tööd juhtiva arvutiprogrammi iseärasused ega programmi aluseks olev halduseeskiri. (p 38)
Hindamis‑ ja kaalutlusotsuste puhul tohib haldusorgan rakendada vaid süsteemi, mis tagab kõigi oluliste asjaolude arvestamise ning lähtub ainult asjakohastest asjaoludest (HMS § 4 lg 2). Kui kättesaadav tehnoloogia ei võimalda neid nõudeid täita, peab otsustusprotsessis osalema ka inimene. Enne automaatseid haldusotsuseid genereeriva süsteemi tööle rakendamist peab haldusorgan üksikasjalikult hindama väärotsuste riski. Tüüpjuhtumite reguleerimiseks võib haldusorgan halduseeskirju kasutada ja luua nende rakendamiseks ka arvutiprogramme, kuid haldusorgan peab alati olema valmis tegelema erijuhtumitega, mille jaoks halduseeskirjas lahendust ei ole või mille jaoks halduseeskirja lahendused ei ole sobivad. (p 41)
Kuni 5. juunini 2022 kehtinud KeRS § 6 lg 1 kohaselt ei tohtinud haldusorganid keskkonnaregistrisse kandmata keskkonnaandmeid kasutada keskkonnalubade ja keskkonnakasutuse registreerimise taotluste menetlemisel ning planeeringute ja arengukavade koostamisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. See aga ei andnud haldusorganile õigust jätta tähelepanuta registrist puuduvaid keskkonnaandmeid, kui need olid asutusele teada või kui ta oleks neist eeldatavalt teada saanud nõuetekohases haldusmenetluses. Keskkonnaregistris ebaõigete andmete avastamisel tuli algatada andmete parandamine (KeRS § 53). (p 37)
Rohevõrgustik peab lisaks inimese elukeskkonna kaitsmisele teenima ka elurikkuse säilitamise eesmärki. Üksnes puhkealadel ja aleviku ümber kehtivad raiepiirangud ei saa põhimõtteliselt tagada rohevõrgustiku kõigi elementide toimimist elurikkuse seisukohast. (p-d 11 ja 19)
Keskkonnaametil tuleb rohevõrgusiku alal metsateatise registreerimisel MS § 41 lg 8 alusel kontrollida, kas raie lubamisel on koos teiste mõjudega tagatud rohevõrgustiku säilimine, toimimine, terviklikkus ja sidusus. Erandlike asjaolude puudumisel võib Keskkonnaamet raie lubatavust rohevõrgustiku vaates eeldada, kui kohalik omavalitsusüksus on üldplaneeringus seadnud raietele asjaomasel rohevõrgustiku osal üldjoonteski rohevõrgustiku eesmärkidest lähtuvad kitsendused ning raie vastab nendele kitsendustele. (p 28)
|
| 3-17-2013/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.05.2021 |
|
Planeeringute tingimusi tuleb tõlgendada ning pakutava lahenduse kooskõla planeeringutega tuleb hinnata proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt (HMS § 3 lg 2). (p 28)
Juhul, kui kolmandate isikute õiguste riive ulatus selgub alles projekteerimise käigus, ei ole põhjust projekteerimistingimuste andmisest EhS § 32 p 5 alusel keelduda. Seda eriti olukorras, kus projekteerimistingimuste olemasolu võib aidata saavutada erinevaid huve tasakaalustavat kokkulepet. (p 29)
Projekteerimistingimused nagu detailplaneeringki kehtivad igaühe, mitte üksnes nende taotleja suhtes. (p 30)
Kui kohtuvaidlus võrsus kõigi kolme vastustaja tegevusest, tuleb kaebaja menetluskulud, sh need menetluskulud, mis tekkisid enne kahe vastustaja kaasamist, mõista kõigilt vastustajatel välja solidaarselt. (p 32)
vt. RKHKo nr 3-3-1-52-13, p 34. (p 18)
Otsustades turbamaardla alale tuulepargi rajamiseks projekteerimistingimuste väljastamise üle tuleb arvestada kahe olulise avaliku huviga. Esimeseks neist on avatud turbamaardla ammendamine, teiseks taastuvenergia tootmine. Mõlemad nimetatud tegevused teenivad loodusvarade säästliku kasutamise ning säästva arengu eesmärke (PS § 5, SäAS § 2, KeÜS § 1 p 2 ja § 13, vt ka RKÜKo nr 3-2-1-71-14, p-d 102 ja 103). Kuivendatud soodest paiskub atmosfääri oluliselt kasvuhoonegaase. Looduslike turbaalade edasist kuivendamist tuleb vältida ning jätkata turba kaevandamist juba kuivendusest rikutud aladel. (p 20)
Erinevate huvide tasakaalustamine ja maakasutusviiside kokku sobitamine tervikliku ruumilahenduse loomiseks on planeeringute ülesanne. (p 22)
Kui planeering on kehtestatud, siis tuleb teha kõik mõistlikult võimalik, et viia planeeringud tuulepargi rajamise osas ellu maakonna- ja üldplaneeringute tavapärase kehtivusaja jooksul. Keskkonnaameti selgituste kohaselt on selleks maakonnaplaneeringute puhul umbkaudu 25-30 aastat ja üldplaneeringute puhul 10-15 aastat. (p 23)
Nii vallal kui ka riigil, kes kehtestab maakonnaplaneeringu, on kohustus aidata aktiivselt kaasa, et leitaks tuuleenergia tootmise ja kaevandamise koostoimimist võimaldav lahendus (vt ka RKHKo nr 3-17-2766/33, p 28). Riigi esindajatena haldusmenetlusse kaasatud Maa-ametil ja Keskkonnaametil tuleb kooskõlastuse andmise üle otsustades silmas pidada maakonnaplaneeringus seatud eesmärke. Maakonnaplaneeringus ette nähtud arengu tulemuste ja planeeringu edasise elluviimise võimaluste väljaselgitamine on planeerimisseaduse järgi Rahandusministeeriumi ülesandeks (PlanS § 4 lg 1 p 6 ja § 72 lg 1). Olukorras, kus maakonnaplaneeringus ette nähtud lahenduse elluviimine eeldab erinevate oluliste riiklike huvide koordineerimist, võib kohalikul omavalitsusel olla otstarbekas kaasata ministeerium projekteerimistingimuste menetlusse (HMS § 11 lg 2). (p 24)
Kui planeering on kehtestatud, siis tuleb teha kõik mõistlikult võimalik, et viia planeeringud tuulepargi rajamise osas ellu maakonna- ja üldplaneeringute tavapärase kehtivusaja jooksul. Keskkonnaameti selgituste kohaselt on selleks maakonnaplaneeringute puhul umbkaudu 25-30 aastat ja üldplaneeringute puhul 10-15 aastat. (p 23)
Võimalus, et kaevandamislubade omanikel tekib riigi vastu usalduskahju hüvitamise nõue, ei või iseenesest takistada kaalukate avalike huvide kaitseks vajalike lahenduste otsimist ja elluviimist (vt ka HMS § 67 lg 3). Ekslik on seisukoht, et kaevandamisloa kehtivusajal ei saa mingil juhul muuta kaevandamise tehnoloogiat ega seda kaevandajatele ette kirjutada. (p 25)
Kui tuulepargi rajamine halvendaks oluliselt maavara kaevandamisväärsena säilimist või maavarale juurdepääsu, tuleb kaaluda MaaPS § 14 lg 2 p 3 kohaldamist. Seejuures ei tohi põrkuvaid huve kaaluda vaid abstraktselt, vaid arvestada tuleb nende mõjutamise ulatust ja kokkusobitamise võimalusi. (p 27)
Põrkuvaid huve ei tohi kaaluda vaid abstraktselt, vaid arvestada tuleb nende mõjutamise ulatust ja kokkusobitamise võimalusi. (p 27)
|
| 3-18-1901/36
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.03.2021 |
|
Kuigi üldplaneeringul on põhimõtteliselt kohustuslik iseloom, ei saa sellise erandi tegemata jätmist põhjendada viitega sättele, mis ise näeb ette erandi võimaluse. Kaebajal ei ole õigust erandi tegemist nõuda, kuid linn pidi kaebaja taotluse üle otsustama, arvestades kaalutlusreegeid, sh volituse piire, kaalutlusõiguse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2; HKMS § 158 lg 3). Lisaks üldplaneeringule peab planeeringu kinnitaja arvestama taotleja huvide ja omandipõhiõigusega ning leidma tasakaalu (PlanS § 10 lg 1), järgides proportsionaalsuse põhimõtet (põhiseaduse (PS) § 10) ja ehitise sobivust ümbrusesse (PlanS § 125 lg 5 p 1; ehitusseadustiku § 13 lg 1). Planeerimisel peab võimaluse korral soodustama varem kasutuses olnud või ebapiisavalt kasutatud alade otstarbekamat kasutamist (PlanS § 12 lg 1). (p 14)
Üldplaneeringu eesmärk on määratleda linnaruumi arengu põhimõtted ja suundumused (PlanS § 74 lg 1). Üldplaneeringu ülesanne on mh planeeringuala üldiste kasutus- ja ehitustingimuste, maakasutuse juhtotstarbe, maksimaalse ehitusmahu, hoonestuse kõrguspiirangu ja haljastusnõude määramine (PlanS § 75 lg 1 p 18). Selliste linnaehituslike üksikasjade nagu ehitise ja krundipiiri vahekauguse määramine ei ole üldplaneeringu ülesanne. See on detailplaneeringu ülesanne (PlanS § 126 lg 1 p-d 2 ja 9; RKHKo nr 3-3-1-42-03, p 19). Kõiki huve optimaalselt arvestava ehitise ja krundipiiri vahekauguse määramine sõltub suuresti ümbritsevast linnaruumist, sh piirkonna olemasoleva hoonestuse tihedusest, kasutuslaadist ja rütmist. (p-d 15-16)
Naabrile avara vaate ja õueala õhulisuse tagamine ei ole linnakeskuses kaalukad argumendid piiramaks kinnisasja vaba kasutamise õigust (vrd RKHKo nr 3-3-1-25-02, p 21; RKHKo nr 3-3-1-42-03, p-d 16 ja 25). (p 16)
Ehkki planeeringu taotlejal puudub õigus planeeringulahendust dikteerida (RKHKo nr 3-3-1-23-16, p 17), ei või omavalitsus ilma piisavalt selge vajaduseta välistada ärimaa sihtotstarbega kinnistule ehitamist. Naabrite huvidega peab küll arvestama, ent tuleb ka silmas pidada, et erakinnistu teenib primaarsena siiski eraomaniku, mitte avalikku huvi. (p 17)
Üldjoontes on põhjendatud seisukoht, et siseministri määruse nr 17 § 22 lg-s 2 ettenähtud 8‑meetrine tuleohutuskuja võiks jaguneda krundinaabrite vahel võrdselt. Ka selle põhimõtte puhul tuleb arvestada erandi võimalusega ning erandit asjakohastel juhtudel kaaluda. Kaheksameetrine vahekaugus ei ole vajalik, kui tuleohutus on niigi tagatud naabri hoonete kaugusega või kui tuleohutus on mõistlik tagada ehituslike võtetega, nt tulekindlate materjalidega. Kinnistuomanik ei saa aga endale võimalikult suure ehitusõiguse tagamiseks nõuda, et naaber kasutaks tulekindlaid konstruktsioone või loobuks tulevikus oma ehitiste laiendamisest krundipiirile lähemale, välja arvatud, kui selleks annavad põhjust piirkonna omapära või muud kaalukad asjaolud. (p 18)
Kuigi üldplaneeringul on põhimõtteliselt kohustuslik iseloom, ei saa sellise erandi tegemata jätmist põhjendada viitega sättele, mis ise näeb ette erandi võimaluse. Kaebajal ei ole õigust erandi tegemist nõuda, kuid linn pidi kaebaja taotluse üle otsustama, arvestades kaalutlusreegeid, sh volituse piire, kaalutlusõiguse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2; HKMS § 158 lg 3). Lisaks üldplaneeringule peab planeeringu kinnitaja arvestama taotleja huvide ja omandipõhiõigusega ning leidma tasakaalu (PlanS § 10 lg 1), järgides proportsionaalsuse põhimõtet (põhiseaduse (PS) § 10) ja ehitise sobivust ümbrusesse (PlanS § 125 lg 5 p 1; ehitusseadustiku § 13 lg 1). Planeerimisel peab võimaluse korral soodustama varem kasutuses olnud või ebapiisavalt kasutatud alade otstarbekamat kasutamist (PlanS § 12 lg 1). (p 14)
Üldplaneeringu eesmärk on määratleda linnaruumi arengu põhimõtted ja suundumused (PlanS § 74 lg 1). Üldplaneeringu ülesanne on mh planeeringuala üldiste kasutus- ja ehitustingimuste, maakasutuse juhtotstarbe, maksimaalse ehitusmahu, hoonestuse kõrguspiirangu ja haljastusnõude määramine (PlanS § 75 lg 1 p 18). Selliste linnaehituslike üksikasjade nagu ehitise ja krundipiiri vahekauguse määramine ei ole üldplaneeringu ülesanne. See on detailplaneeringu ülesanne (PlanS § 126 lg 1 p-d 2 ja 9; RKHKo nr 3-3-1-42-03, p 19). Kõiki huve optimaalselt arvestava ehitise ja krundipiiri vahekauguse määramine sõltub suuresti ümbritsevast linnaruumist, sh piirkonna olemasoleva hoonestuse tihedusest, kasutuslaadist ja rütmist. (p-d 15-16)
|
| 3-17-2766/33
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.06.2020 |
|
Vt RKHKo 3-3-1-79-16, p 16. (p 20)
Üldplaneeringus sätestatud detailplaneeringute kehtivuse piirang laieneb vaid pärast üldplaneeringu jõustumist kehtestatud detailplaneeringutele. Üldplaneeringule võib erandjuhul küll tagasiulatuva jõu anda, kuid otsus seda teha peab olema selgelt väljendatud ja põhjendatud. Seejuures tuleb kaaluda erinevaid huve. (p 21)
Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt RKHKo 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25.1)
Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt RKHKo 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). HKMS § 45 lg-st 3 tulenev õigus vaidlustada siduv menetlustoiming on võimalus, mitte kohustus. Isik ei mineta kaebeõigust, kui jätab siduva menetlustoimingu vaidlustamata ja piirdub lõppotsuse vaidlustamisega. Seega võib kaebaja ära oodata menetluse lõpptulemuse (ehitusloa andmisest keeldumise) ja vaidlustada seda, tuginedes argumendile, et kooskõlastuse andmata jätmine kui menetlustoiming oli õigusvastane. (p-d 25-25.1)
Olukorras, kus radar täidab talle seatud põhiülesannet nõuetekohaselt vaid juhul, kui paikneb vastavas hoones, hoone omakorda ei täida põhiülesannet ilma selles paikneva radarita ning radari liigutamine mujale on lühiajaline erand, on põhjendatud käsitada vaidlusalust radarit koos hoonega riigikaitselise ehitisena. (p 26.2)
Vt RKHKo 3-3-1-80-10, p 24; vt ka EhS § 3 lg 1. (p 26.2)
EhS § 44 p 6 ja § 120 kohaldades pole ei Kaitseministeeriumil ega kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigust. (p 27)
Kohaliku omavalitsuse otsustuspädevus piirdub vaid kontrollimisega, kas kooskõlastusest keeldumine pole olnud ilmselgelt meelevaldne. Kohalikul omavalitsusel ei ole EhS § 44 p 6 alusel otsust tehes õigust asuda kaaluma kooskõlastusest keeldumise põhjuseid taotleja huvidega ega hinnata ümber kooskõlastaja sisulisi põhjendusi. (p 27.1)
Kaitseministeeriumil on asjaolude tuvastamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja nende pinnalt otsuse tegemise õigus. Otsus on kohtulikult kontrollitav. (p 27.2)
Kui ehitusloa andmise menetluse käigus ilmneb, et ainus selle andmist välistav asjaolu on pädeva asutuse (siduva) kooskõlastuse puudumine, tuleb kohalikul omavalitsusel menetluse korraldajana tagada taotleja ja asjakohaste asutuste suhtlus selgitamaks, kas võib esineda leevendusmeetmeid või alternatiive, mille täidetuse korral oleks ehitamine siiski võimalik. See ei tähenda kohaliku omavalitsuse õigust sisuliselt ümber hinnata pädeva asutuse seisukohti või kohustust asuda arendaja asemel projekti muutma. Tegu on omavalitsuse menetlusliku kohustusega astuda samme selleks, et leida efektiivses ja eesmärgipärases menetluses erinevaid pooli rahuldav ja vastandlikke huve (arendaja põhiõigused, riigikaitse, kohalik ruumikujundus) tasakaalustav lahendus (HMS § 5 lg 2). Õigusaktid ei kirjuta ette, milliseid menetlustoiminguid kohalik omavalitsus selleks täpselt sooritama peab, ja seega on see jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada (HMS § 5 lg 1). Kõik menetluses osalevad isikud ja asutused peavad seejuures aga silmas pidama, et nad peavad olema avatud koostööle. (p 28)
Pädev asutus peab ehitusloa eelnõu kooskõlastamisest keeldumist põhjendama. Pädeva asutuse kooskõlastuskirjale ei laiene HMS §-st 56 tulenevad haldusakti põhjendamisnõuded ega ka HMS §-s 108 sätestatud toimingu põhjendamise reeglistik. Põhjendamiskohustus tuleneb EhS § 44 p-st 6, mille järgi saab ehitusloa andja keeldumisaluse üle otsustada vaid juhul, kui kooskõlastaja on oma seisukohta põhjendanud. (p-d 29-29.1)
Seadusest tulenevat saladuse hoidmise kohustus ei välista kohustust olla valmis esitama põhjendused kohtule, kui juurdepääsu andmisest keeldumine vaidlustatakse. (p 29.2)
|
| 3-3-1-73-16
|
Riigikohus |
28.06.2017 |
|
HMS § 10 lg 6 välistab taandamisaluste laienemise valla- ja linnavalitsuse liikmele sõnaselgelt. 2012. aastal kehtinud KOKS ei näinud ette vallavalitsuse liikme kohustust taandada end otsuse tegemisel. Kahtlus, et vallavanem oli erapoolik, ei saa olla detailplaneeringu tühistamise aluseks ka seetõttu, et tema allkirjastatud keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmise korralduse ja detailplaneeringuga seotud kirjavahetusega ei otsustatud siduvalt ette ära planeeringu kehtestamine. Menetlus siiski mitte üksnes ei pea olema, vaid peab ka näima aus ja õiglane. (p 39)
Menetluskulud kõrgemas kohtuastmes ei saa üldjuhul olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15), kuid olukorras, kus ringkonnakohtus piirdus kolmanda isiku roll apellatsioonkaebusele vastamisega, kuid Riigikohtus on kolmas isik kassaator, on nii apellatsiooniastme kui ka kassatsiooniastme (kõrgemad) kulud põhjendatud ja vajalikud. (p 47)
Kui tegu on vaidlusega, mis ei välju valla põhitegevuse raamidest, ei saa õigusabikulusid kaebajalt välja mõista (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). (p 48)
Kui norm näeb ette haldusorgani kaalutlusõiguse otsustada, kas järelevalvemenetlust alustada ja millist meedet kohaldada, ei saa kohus reeglina haldusorganit kohustada konkreetset meedet kohaldama (vt nt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-29-13; vt erand RVastS § 6 lg 5). Kohus võib kaebuse lahendada üldisema resolutsiooniga, kuigi taotletud on konkreetse meetme kohaldamist (vt ka HKMS § 41 lg 3). Üldisem resolutsioon riivab vähem ka vastustaja ja kolmanda isiku õigusi. (p 41)
On oluline, et planeeringu kehtestamise otsust, jooniseid ja teksti koostoimes hinnates mõistaks lugeja, millised on haldusakti põhimotiivid ja kaalutlused ning miks tehti valik just selle planeeringulahenduse kasuks. Küll ei saa eeldada, et lugeja peaks põhjendusi otsima planeeringu lisadest. Planeeringu lisad (PlanS § 2 lg 4) ei ole planeeringu kui haldusakti osad ning neis toodud põhjendusi ei saa ilma täpse ja arusaadava viiteta lugeda planeeringu kui haldusakti põhjendusteks. (p 27)
Kui detailplaneeringu tekst on mahukas ja kaalutluste eristamine muust informatsioonist on keeruline, tuleks KOV-l põhimotiivid ja kaalutlused esitada kokkuvõtlikult ka detailplaneeringu kehtestamise otsuses. (p 30)
Kui tegu tegu on faktiliselt olemasoleva olulise ruumilise mõjuga objektiga (ORMO), mille asukohta PlanS (v.r) § 292 mõttes ei valita, ei ole ORMO nüüdisajastamiseks vaja algatada üldplaneeringu koostamist. Sellises olukorras tuleb siiski silmas pidada PlanS § 292 eesmärki, st seda, millised on need kõrgendatud nõuded, mis nimetatud norm ORMO planeerimismenetlusele ette näeb. ORMO asukoha valikul üldplaneeringu koostamise kohustus tähendab mh ka seda, et alati tuleb korraldada keskkonnamõju strateegiline hindamine, kuna KeHJS § 33 lg 1 p 2 järgi on üldplaneeringu koostamisel see kohustuslik. Seega, kui kavandatava planeeringuga muudetakse oluliselt olemasoleva ORMO parameetreid või kasutamistingimusi, on oluline, et hinnataks PlanS § 292 lg‑s 1 nimetatud mõjude ulatust ja intensiivsust. (p 17)
KOV pädevuses on anda ehitisele kasutusluba, mille menetlusse naabreid kaasates on võimalik ette näha kõrvaltingimusi ehitise kasutamise reguleerimiseks (HMS § 53 lg 1 p 2 ja lg 2 p 3, EhS § 54 lg 3). Samuti on KOV pädevuses ehitise kasutamisloaga seonduva kontrollimine (EhS § 130 lg 2 p d 4 ja 5) ja võistluse kui avaliku ürituse korraldamise reguleerimine (KorS § 59). Seega on KOV käsutuses mitmeid meetmeid, mille abil täpsustada ja jälgida detailplaneeringus õiguslikult siduvalt paika pandud motokrossiraja kasutamisele seatud nõuetest kinnipidamist. (p 23)
Detailplaneeringuga kehtestatud motokrossiraja kasutusõiguse piirang − võistlusi ei või olla enam kui neli korda aastas ning pidevaid treeningsõite ei toimu − on järgimiseks kohustuslik, sh kolmandatele isikutele. PlanS lubab detailplaneeringuga selliseid piiranguid seada, kuna detailplaneering on maakasutuse aluseks (PlanS § 9 lg 1). (p 22)
PlanS § 9 lg-s 2 sätestatud detailplaneeringu ülesandeid arvestades ei ole täpsem ürituse korraldamise reguleerimine detailplaneeringus tingimata vajalik. Vajaduse korral saab täpsemaid nõudeid alade piiritlemiseks, inimeste liikumiskoridoride paikapanekuks ja ohutuse tagamiseks ette näha kasutusloas (EhS § 54) ning konkreetse avaliku ürituse kooskõlastamise raames. (p 36)
|
| 3-3-1-57-16
|
Riigikohus |
09.11.2016 |
|
KASVS § 3 lg-st 3 (koostoimes § 6 lg-ga 1) tuleneb, et sundvalduse seadmine on lubatav, kui selle eesmärk (nt üldplaneeringu elluviimise tagamine, mis näeb ette eratee kasutamise avaliku teena) ei ole muul, isiku õigusi vähem piiraval moel (nt TeeS § 4 lg 3 järgi sõlmitud kokkuleppega) saavutatav. (p 13)
KASVS § 3 lg-st 3 (koostoimes § 6 lg-ga 1) tuleneb, et sundvalduse seadmine on lubatav, kui selle eesmärk (nt üldplaneeringu elluviimise tagamine, mis näeb ette eratee kasutamise avaliku teena) ei ole muul, isiku õigusi vähem piiraval moel (nt TeeS § 4 lg 3 järgi sõlmitud kokkuleppega) saavutatav. (p 13)
Tee ei muutu ainuüksi isiku kinnistule KOV üksuse kasuks sundvalduse seadmisega veel avalikult kasutatavaks teeks (TeeS § 4 lg 1, vt ka EhS § 92 lg 5). Lepingu alusel või sundvalduse seadmisega omandatud piiratud asjaõigus on KOV üksusele vajalik, et teha edasisi otsuseid tee avalikku kasutusse määramiseks. Avalikult kasutatavaks muutub eratee siis, kui pärast sundvalduse seadmist teeb volikogu eraldi otsuse tunnistada eratee avalikult kasutatavaks (TeeS § 4 lg 3, vt ka EhS § 94 lg 2). Haldusaktide selline järgnevus üksteisele on tingitud sellest, et KOV üksuse kasuks sundvaldusena seatava isikliku kasutusõiguse kehtimiseks peab see olema pärast sundvalduse seadmist ja enne tee avalikuks kasutamiseks määramist kantud kinnistusraamatusse. Tee avalikuks kasutamiseks tunnistamise otsus on asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud haldusakt (HMS § 51 lg 2), mis kehtib igaühe suhtes (HMS § 60 lg 2). Alles tee avalikuks kasutamiseks määramisega tekib ühtlasi AÕS § 155 lg 1 järgi seadusjärgne kitsendus ja sellest tulenevalt igaühe õigus tee omaniku suhtes sellise tee kasutamiseks. (p 14-15)
Kuna sundvaldus seatakse KASVS § 2 lg 1 tähenduses omaniku nõusolekuta, ei ole sellisel juhul vaja notariaalselt tõestatud kokkulepet kinnisasja omanikuga. Seda asendab sundvalduse seadmise otsus. Kui eratee määratakse avalikuks kasutamiseks sundvaldusena seatava isikliku kasutusõiguse alusel, peab isiklik kasutusõigus enne olema kantud kinnistusraamatusse. (p 18-19)
|
| 3-3-1-31-16
|
Riigikohus |
18.10.2016 |
|
Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24)
Kui kaevandamisloas on seatud kaevandamise õiguse tekkimiseks HMS § 53 lg 1 p 3 alusel lisatingimus (korraldada see, et karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks määratakse mäetööstusmaa), ei teki isikul veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust selles karjääris kaevandamiseks. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut. (p 14)
Üldplaneering määrab maakasutuse juhtotstarbe, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad (kehtiva PlanS § 6 p 9, § 75 lg 1 p 18, PlanS v.r § 8 lg 3 p 3 ja lg 31). Üldplaneeringu-järgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav (kehtiva PlanS § 75 lg 4, PlanS v.r § 8 lg 31) ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust. Planeeringu põhilahenduseks on planeeringu oluline osa, mis tagab planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-71-14). Roheline võrgustik on üldplaneeringu oluline osa ja seda tuleb üldplaneeringu alusel säilitada, kuid see ei välista aga täielikult selliseid maakasutusi, mis ei ole vahetult seotud rohelise võrgustiku säilitamisega. (p 16)
KOV üksus ei või planeerimisalases tegevuses arvestada ainult kohalikke huve ja jätta riiklikud huvid kõrvale (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-03). Kohalikud huvid on küll legitiimsed, kuid neid tuleb planeerimismenetluses kaaluda koos riiklike ja regionaalsete huvidega ning vajadusel nendega seotud erahuvidega. (p 25)
Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24)
KOV üksus ei või planeerimisalases tegevuses arvestada ainult kohalikke huve ja jätta riiklikud huvid kõrvale (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-03). Kohalikud huvid on küll legitiimsed, kuid neid tuleb planeerimismenetluses kaaluda koos riiklike ja regionaalsete huvidega ning vajadusel nendega seotud erahuvidega. (p 25)
Tõrjumaks kaevandamisloa menetluse järel kaevandamisloa adressaadi huve ja nendega samasuunalisi riiklikke ning regionaalseid huve kaevandamiseks, peavad kohalikust kogukonnast võrsuvad riigi maavarade kaevandamise vastased huvid olema ülekaalukad. KOV üksus peab sellisel juhul üldplaneeringu muutmisest keeldumisel näitama selgelt ära, miks kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. (p 27)
Kui kaevandamisloas on seatud kaevandamise õiguse tekkimiseks HMS § 53 lg 1 p 3 alusel lisatingimus (korraldada see, et karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks määratakse mäetööstusmaa), ei teki isikul veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust selles karjääris kaevandamiseks. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut. (p 14)
Seadusandja on kaevandamisloa menetluse näinud ette selleks, et otsustada selles etapis mh keskkonnahoidu ja KOV üksuse ruumilisse planeerimisse puutuvate küsimuste üle, tasakaalustades riiklikke, regionaalseid ja kohalikke huve ning erahuve. Tegemist on avatud menetlusega (MaaPS § 29 lg 1), mis võimaldab mh kohalikel elanikel seisukohti avaldada. Kui KOV üksus ei nõustu kaevandamisloa andmisega, on võimalik kaevandamisluba anda üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul (MaaPS § 34 lg 2). (p 22)
Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24)
Tõrjumaks kaevandamisloa menetluse järel kaevandamisloa adressaadi huve ja nendega samasuunalisi riiklikke ning regionaalseid huve kaevandamiseks, peavad kohalikust kogukonnast võrsuvad riigi maavarade kaevandamise vastased huvid olema ülekaalukad. KOV üksus peab sellisel juhul üldplaneeringu muutmisest keeldumisel näitama selgelt ära, miks kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. (p 27)
|
| 3-3-1-88-15
|
Riigikohus |
08.08.2016 |
|
Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)
Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)
Olukorras, kus planeerimismenetluses on asjaolusid uuritud puudulikult, ei lähe tõendamiskoormus kohtumenetluses kaebajale üle. (p 21.2)
Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)
Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)
Euroopa kohtu praktika kohaselt ei ole Natura-ala puhul keskkonnamõju hindamise kohustuse eelduseks mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks (Euroopa kohtu otsus asjas C-127/02: Waddenzee, p-d 43–49; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-12, p 14). (p 32)
Olukorras, kus eelhinnangus oli haldusorgan tõdenud, et kavandatav tegevus võib läheduses asuva Natura-ala kaitse-eesmärkidele olulist mõju avaldada, puudus tal kaalutlusõigus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise osas. Hindamise ülesandeks oleks sellisel juhul muuhulgas välja selgitada, kuidas olulist mõju Natura-alale leevendada või isegi välistada. Eelhinnangu järel planeerimismenetluse kestel eksperdihinnangu tellimist ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist alles juhul, kui see on ka eksperdihinnangu järgi vajalik, KeHJS ega loodusdirektiiv ette ei näe. Olukorras, kus mööndakse olulise mõju võimalust Natura-ala kaitse-eesmärkidele, tuleb keskkonnamõju strateegiline hindamine algatada. (p 33-34)
Euroopa Kohtu praktika kohaselt tähendab asjakohane hindamine loodusdirektiivi mõttes seda, et valdkonna usaldusväärseimatest teadusandmetest lähtudes tuleb teha kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koos muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju selle ala kaitse-eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas C-404/09: komisjon vs Hispaania, p 99). Hindamist ei saa lugeda asjakohaseks, kui selles esinevad lüngad või kui see ei sisalda selliseid täielikke, täpseid ja lõplikke seisukohti ning järeldusi, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused kavandatud tööde mõju kohta (samas, p 100). Muu hulgas on oluline teha kindlaks erinevate tegevuste kuhjuv ehk kumulatiivne mõju (samas, p 103). (p 35)
Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei tohi tegevuse osadeks jaotamine ja mitme tegevuse kumulatiivse mõjuga arvestamata jätmine praktikas viia selleni, et nende kõigi puhul puudub hindamiskohustus, samal ajal kui tervikuna võivad need tegevused keskkonda oluliselt mõjutada (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-142/07: Ecologistas en Acción-CODA, p 44; C-141/14: komisjon vs. Bulgaaria, p 95). Vaidlusalust tuuleparki on nii olemuselt kui ka mõjult võimalik käsitada ühe tervikliku tegevusena. Isegi kui praktilistel põhjustel polnud võimalik kogu tuulikupargi kavandamine ühtse detailplaneeringuga, tuleb vähemalt sisuliselt tagada EL nõuete järgimine ja hinnata tuulikupargi kogumõju, mitte üksnes üksikute osade mõju. On ilmselge, et kuigi kahel tuulegeneraatoril eraldi ei pruugi olla olulist mõju keskkonnale, siis ca 20 tuulikuga tuulikupargi mõju on sellest tunduvalt suurem. (p 36.2)
Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)
Üldplaneeringus esitatud seisukoht kavandatava tuulepargi maksimumvõimsuse kohta on oluline otsus valla ruumilise arengu põhimõtete ja tingimuste üle, mis kuulub üldplaneeringu ülesannete hulka. Kuigi tuulegeneraatorite koguvõimsuse suurenemine ei ole lineaarses seoses tuulikutest lähtuva müra tasemega, pole kahtlust, et kavandatud koguvõimsust ületavate tuulegeneraatorite lisandumine elamute lähedusse suurendab nii müra kui ka optilisi häiringuid. Üldplaneeringus fikseeritud tuuleparkide koguvõimsus näitab ära mahu, milles vallaelanikel tuleb tuulegeneraatorite tööga kaasnevaid riiveid avaliku huvi tõttu taluda. Kui kohalik omavalitsus peab vajalikuks toota vallas tuuleenergiat üldplaneeringuga seni kavandatust suuremas mahus, tuleb muuta üldplaneeringut. (p 28)
Kuivõrd tuulegeneraatorid töötavad ööpäevaringselt, tuleb nende planeerimisel lähtuda öisest müra normtasemest. (p 14)
Müra normtaset elamualal tuleb järgida nii elamu vahetus läheduses kui ka elamut ümbritseval õuealal. Öised rangemad müranormid on aga kehtestatud une häirimise vältimiseks, mistõttu saavad need normid olulised olla vaid elamu vahetus läheduses. Elamut ümbritseval õuealal seevastu saab tähtsust omada vaid päevane normtase. (p 20)
Planeerimismenetluses koostatud mürahinnangus tuleb käsitleda kõiki olemasolevaid müraallikaid ning nende koosmõju. Väidet, et erinevatest allikatest pärinev müra ei kumuleeru, tuleb põhjendada. (p 21.2)
Kauakestev tugev soovimatu heli võib mõjutada inimese psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist ning müra mõju isikule on individuaalne, sõltudes mh kuulmistajust, tervislikust seisundist, ümbritsevast keskkonnast ja teistest teguritest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-14, p 11.1). (p 25)
Olukorras, kus planeerimismenetluses on asjaolusid uuritud puudulikult, ei lähe tõendamiskoormus kohtumenetluses kaebajale üle. (p 21.2)
Asjaolu, et tõend ei olnud haldusorganile haldusmenetluses kättesaadav, ei ole alus kohtus tõendi kogumata jätmiseks. Hiljem valminud uuring võib viidata varasema ebausaldusväärsusele. Ka kohtumenetluses tellitud ekspertiis valmib pärast vaidlusaluse otsuse kehtestamist. Tegemist on sellegipoolest asjakohase tõendiga. (p 22)
Üks detailplaneeringu ülesandeid on keskkonnatingimuste seadmine planeeringuga kavandatu elluviimiseks. Asjas, kus tuulegeneraatorite võimsuse vähendamine pidi olema peamine meede müra (st negatiivse keskkonnamõju) vähendamiseks ning madalamast võimsusest lähtudes tehti uuringud, oli tuulikute võimsuse näol tegemist olulise tingimusega, mis tuli planeeringusse sõnaselge ehitusõiguse või vähemalt krundi kasutusõiguse piiranguna märkida. Arendaja ja kohaliku omavalitsuse vaheline kokkulepe ei saa detailplaneeringut asendada. Sellises olukorras on tegemist olulise rikkumisega, mis toob kaasa planeeringu kehtestamise otsuse tühistamise. (p 16)
Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)
Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)
Euroopa kohtu praktika kohaselt ei ole Natura-ala puhul keskkonnamõju hindamise kohustuse eelduseks mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks (Euroopa kohtu otsus asjas C-127/02: Waddenzee, p-d 43–49; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-12, p 14). (p 32)
Olukorras, kus eelhinnangus oli haldusorgan tõdenud, et kavandatav tegevus võib läheduses asuva Natura-ala kaitse-eesmärkidele olulist mõju avaldada, puudus tal kaalutlusõigus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise osas. Hindamise ülesandeks oleks sellisel juhul muuhulgas välja selgitada, kuidas olulist mõju Natura-alale leevendada või isegi välistada. Eelhinnangu järel planeerimismenetluse kestel eksperdihinnangu tellimist ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist alles juhul, kui see on ka eksperdihinnangu järgi vajalik, KeHJS ega loodusdirektiiv ette ei näe. Olukorras, kus mööndakse olulise mõju võimalust Natura-ala kaitse-eesmärkidele, tuleb keskkonnamõju strateegiline hindamine algatada. (p 33-34)
Natura-alal kaitstavate liikide häirimine on keelatud ka alast väljaspool toimuva tegevusega (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-98/03: komisjon vs. Saksamaa, p-d 50–51). (p 36.1)
|
| 3-3-1-15-14
|
Riigikohus |
24.04.2014 |
|
Tingimus, mille kohaselt tuleb planeeringuga lubatavad tuulikud, mis paiknevad maavaravaru kohal, demonteerida ja ära vedada kahe aasta jooksul kaevandamisloa andmisest, on ebaproportsionaalne ega võta tasakaalustatult arvesse erinevaid huvisid. Kuigi tingimus on sobiv vastustaja eesmärgi – maavaravarule juurdepääsu tagamine – saavutamiseks, paneb see kaebaja äärmiselt ebakindlasse olukorda. Kui planeeringus seatakse selline tingimus, siis pole kaebajal võimalik prognoosida, millise ajavahemiku jooksul saab ta rajatavat tuulikuparki kasutada, st puuduvad andmed tuulikupargi rajamise majandusliku tasuvuse hindamiseks ja sellest lähtudes oma tegevuse kavandamiseks. Erinevalt tegutsemisest konkreetse teadaoleva tähtajani ei ole kaebajal praegusel juhul võimalik ette näha, kas kohustus tuulikud demonteerida tekib näiteks 5, 20 või 35 tegutsemisaasta järel. Selline olukord ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega (PS § 10), mille kaitseala hõlmab isiku mõistliku ootuse, et õiguskorras talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 50). Juhul kui riigil siiski tekib ootamatu vajadus fosforiidivaru kasutamiseks enne planeeringuga seatud tähtaja lõppu, tuleb õiguspärase ootuse põhimõttest lähtuvalt konkreetseid asjaolusid arvestades kaaluda, kas tekkinud vajadus on piisavalt oluline, et õigustada tuulikupargi tegevuse lõpetamist enne tähtaja lõppu. Vaidlusaluse tingimusega on sisuliselt püütud välistada õiguspärase ootuse teke.
Keskkonnaministeeriumil, kelle valitsemisalas on loodusvarade kasutamise ja arvestamise korraldamine, on võrreldes kaebajaga tunduvalt paremad andmed vaidlusaluse maavaravaru kaevandamise perspektiivi kohta. Ka sellest lähtudes on mõistlik, et just Keskkonnaministeerium peab suutma prognoosida, millal võib tekkida reaalne võimalus ja vajadus fosforiidi kaevandamiseks. Selle riski panemine kaebajale ei ole põhjendatud. (p-d 21–23)
Keskkonnaministeeriumi kooskõlastus või selle andmata jätmine on menetlustoiming planeerimismenetluses (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-1-10, p-d 11–12), mitte iseseisev haldusakt. Seega ei saa vastava kirjaga piirata isikute subjektiivseid õigusi, vaid üksnes teha ettepanekuid planeeringu sisu kohta. Järelikult ei saa planeeringu kooskõlastamisele seada tingimusi, mis ei ole lahendatavad planeeringuga. (p 14)
Kuigi Keskkonnaministeeriumi kooskõlastus või sellest keeldumine on menetlustoiming, mitte haldusakt, tuleb tingimuste sisu õiguspärasuse hindamisel lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest (sh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine). Praeguses asjas on kaebaja seega õigustatult tõstatanud küsimuse, kas vastustaja esitatud tingimused on proportsionaalsed. (p 19)
Nagu on leitud RKHK asjas nr 3-3-1-1-10 (määruse p 12), on tingimusliku kooskõlastuse puhul sisuliselt tegemist kooskõlastuse andmisest keeldumisega, milles Keskkonnaministeerium on lisaks kirjeldanud ka alternatiivset planeeringut, millele ta oleks nõus andma kooskõlastuse. Seega tuleb ka tingimusliku kooskõlastuse õiguspärasuse korral saata tingimustele vastavalt muudetud planeering uuesti Keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks. Tingimusliku kooskõlastuse õigusvastasuse tuvastamise tagajärjel ei saa lugeda planeeringut kooskõlastatuks. Kuna PlanS § 17 lg 2 p-st 3 ja MaaPS §-st 62 tulenevalt vajab planeering Keskkonnaministeeriumi kooskõlastust, tuleb see saata uuesti Keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks. (p 27)
Vt ka annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-1-10.
Üldplaneeringu ülesandeid reguleerib PlanS § 8 lg 3. PlanS § 8 lg 2 p 2 kohaselt on teemaplaneeringuna koostatud üldplaneeringu ülesanded samad. Planeeringute eesmärk ei ole reguleerida planeeringuala kohta sõlmitavate eraõiguslike lepingute sisu, vaid avalik-õiguslikke suhteid. Välistatud ei ole võimalus seada planeeringuga kavandatavale ehitamisele tingimus, et teatud tähtaja möödumisel või uute asjaolude esinemisel tuleb ehitised lammutada. See võib olla üks PlanS § 8 lg 3 p-s 3 nimetatud maa-ala kasutamis- ja ehitustingimustest. Tuulikupargi rajamise õigusest teemaplaneeringu alusel ei tulene aga iseenesest, et hoonestusõiguse lepingud konkreetsete kinnisasjade kohta ei või olla teistsuguse sisu ja tähtajaga. Isegi kui kaebajal on maa omanikuga sõlmitud hoonestusõiguse lepingu järgi pikaajalisem õigus kinnistut kasutada, ei saa ta seda õigust kasutada, kui tema tegevus on vastuolus õigusaktidega. Selliste piirangute seadmine planeeringuga on ka tõhusam kui tingimuste seadmine hoonestusõiguse lepingute sisule – planeering reguleerib kõigi planeeringualale ehitada soovivate isikute, sh ka kinnistuomanike endi õigusi ja kohustusi. (p 15)
Tingimus, mille kohaselt tuleb planeeringuga lubatavad tuulikud, mis paiknevad maavaravaru kohal, demonteerida ja ära vedada kahe aasta jooksul kaevandamisloa andmisest, on ebaproportsionaalne ega võta tasakaalustatult arvesse erinevaid huvisid. Kuigi tingimus on sobiv vastustaja eesmärgi – maavaravarule juurdepääsu tagamine – saavutamiseks, paneb see kaebaja äärmiselt ebakindlasse olukorda. Kui planeeringus seatakse selline tingimus, siis pole kaebajal võimalik prognoosida, millise ajavahemiku jooksul saab ta rajatavat tuulikuparki kasutada, st puuduvad andmed tuulikupargi rajamise majandusliku tasuvuse hindamiseks ja sellest lähtudes oma tegevuse kavandamiseks. Erinevalt tegutsemisest konkreetse teadaoleva tähtajani ei ole kaebajal praegusel juhul võimalik ette näha, kas kohustus tuulikud demonteerida tekib näiteks 5, 20 või 35 tegutsemisaasta järel. (p 22)
MaaPS § 62 ei erista aktiivset ja passiivset maavaravaru, vaid käsitleb arvelevõetud maavaravaru üldiselt (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-12, p-d 9 ja 16). Ka MaaPS § 62 lg-te 2–3 ettevalmistamise materjalidest nähtub, et üks sätte eesmärkidest oli võimaldada ehitamist näiteks fosforiidimaardla alale. Kuna tuulikupargi rajamine on püsiva iseloomuga tegevus, on asjakohane säte MaaPS § 62 lg 3. (p 13)
MaaPS § 62 tuleb tõlgendada selliselt, et see võimaldab kaalumist. Vastupidine tõlgendus ei oleks mõistlik. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda avalikke ja erahuve ning leida tasakaalustatud lahendus. (p 18)
|
| 3-3-1-35-13
|
Riigikohus |
15.10.2013 |
|
Kohtupraktikas on leitud, et iga diskretsiooniotsus on eelduslikult eriline ja ainukordne, mistõttu ei saa diskretsiooniotsuse põhikaalutlused reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, vaid peavad sisalduma haldusaktis. Menetluses esitatud dokumentidele abstraktselt viitamine ei võimalda menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused. Samuti ei sunni see haldusorganit otsustamisel kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Teisele dokumendile viite tegemisel peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon on osaks haldusakti põhjendusest (otsused kohtuasjades nr 3-3-1-47-12, p 15 ja 3-3-1-87-08, p 18). Seda seisukohta ei muudeta.
Kui haldusaktis on küll peamiselt korratud varasemates dokumentides esitatud põhjendusi, kuid ei ole tehtud üldist viidet neile, vaid on esitatud ka asjakohased argumendid ning viidatud konkreetselt, millistele dokumentidele on haldusakti andmisel tuginetud, siis sellisel juhul on esitatud motiivide põhjal võimalik järeldada, millistel põhjustel on haldusakt antud.
Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Kohtupraktikas on leitud, et haldusorgani ulatusliku kaalutlusõiguse tõttu keskkonnaasjades tagab antava haldusakti sisulise õiguspärasuse üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest ning enamasti ei võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata puudustele haldusmenetluse läbiviimisel on selle tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane (vt otsuse nr 3-3-1-86-06 p-d 22 ja 24). Lõplik planeeringulahendus valmib alles koostöös avalikkusega ning kui haldusorgan ei ole teinud kõike endast olenevat huvitatud isikute tõhusaks kaasamiseks planeerimismenetlusse, siis HMS § 58 ei kohaldu. Sellisel juhul ei saa välistada võimalust, et avalikkuse nõuetekohase kaasamise korral oleks lõpptulemus kehtestatud planeeringust erinenud (vt otsuse nr 3-3-1-16-08 p 13).
Kuna keskkonnamõju hindamise käigus on Keskkonnaamet rikkunud keskkonnamõju hindamise aruande avalikustamist puudutavat imperatiivset seaduse sätet (KeHJS § 22 lg 5 p 2), siis ei ole võimalik välistada, et õiguspärase haldusmenetluse korral olnuks menetluse lõpptulemus teistsugune. Seetõttu tuleb haldusakt tühistada.
Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad seaduses sätestatud ja ilmselged puudused. Kui haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-21-03, p 13).
Keskkonnaameti korraldus, millega anti kaevandamisluba, ei ole tühine, kuigi kehtivad planeeringud kaevandamist ette ei näe. Planeeringute muutmine ei ole välistatud, mistõttu puudub objektiivne takistus haldusakti täitmiseks selle kehtivusaja (30 aasta) jooksul.
Peale üldplaneeringu kehtestamist on metsaseadus muutunud ning seetõttu kasutab üldplaneering vananenud mõistet "kaitsemets". Kolleegiumi hinnangul ei saa ainult seetõttu väita, et nüüdseks puuduvad alal igasugused piirangud. Üldplaneering on siiani kehtiv ning kaevandamiseks on seda vaja muuta. Vaidlusaluse maa sihtotstarbeks on maatulundusmaa, kuid selleks tuleks määrata mäetööstusmaa, mida saab teha vaid üldplaneeringu või detailplaneeringuga.
Keskkonnamõju hindamine ei ole eraldi¬seisev menetlus, vaid see leiab aset kaevandamisloa menetluse raames ning on suunatud loataotluse lahendamiseks vajaliku teabe kogumisele (vt KeHJS § 2 lg 1). Seega peab olema võimalik KMH puudusi esile tuua menetluse lõpptulemusena antud haldusakti vaidlustamisel. Sõltumata sellest, kas kaebajal oli KMH läbiviimise ajal õigusvõime või on see tekkinud hiljem, on tal õigus kaevandamisloa vaidlustamisel tugineda sellele, et vastustajal ei olnud loa andmiseks kogu vajalikku teavet, mis hõlmab õigust viidata asjaolule, et teabe kogumisel on tehtud olulisi menetlusvigu. Oluliste menetlusvigade puhul ei saa kindlalt väita, et hoolimata rikkumistest on kogu vajalik teave kogutud.
Keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest ning enamasti ei võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata puudustele haldusmenetluse läbiviimisel on selle tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane (vt otsuse nr 3-3-1-86-06 p-d 22 ja 24). Lõplik planeeringulahendus valmib alles koostöös avalikkusega, kuid kui haldusorgan ei ole teinud kõike endast olenevat huvitatud isikute tõhusaks kaasamiseks planeerimismenetlusse, siis HMS § 58 ei kohaldu. Sellisel juhul ei saa välistada võimalust, et avalikkuse nõuetekohase kaasamise korral oleks lõpptulemus kehtestatud planeeringust erinenud (vt otsuse nr 3-3-1-16-08 p 13).
KeHJS § 22 lg 5 p 2 sätestab, et keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmata jätmise korral tuleb aruanne uuesti avalikustada KeHJS §-des 16 ja 17 sätestatud korras. Nimetatud säte on imperatiivne ega anna kaalutlusruumi. Kui keskkonnateenistus oli jätnud keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmata, tuli aruanne uuesti avalikustada. Avalikustamise kohustuse täitmata jätmise korral ei ole võimalik välistada, et õiguspärase haldusmenetluse korral olnuks menetluse lõpptulemus teistsugune.
HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel ei oma üldjuhul tähtsust, mitu advokaati isikut esindas (määrus kohtuasjas nr 3-3-1-28-09, p 11). Arvestada tuleb kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning asja keerukust ( määrus kohtuasjas nr 3-3-1-28-09, p 11; otsused kohtuasjades nr 3-3-1-17-11, p 18) ja nr 3-3-1-29-12, p 29).
Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. Kuigi TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus ei reguleeri õigusabikulude väljamõistmist haldusasjades, ei ole kolleegiumi hinnangul üldjuhul põhjendatud mõista halduskohtumenetluses lepingulise esindaja kulusid vastaspoolelt välja suuremas ulatuses, kui see on võimalik tsiviilasjades.
Kaebaja eest on osa menetluskulusid tasunud vald, kellele kaebaja peab lepingu kohaselt hüvitama tema poolt tasutud rahasummad kuni selles ulatuses, milles vastustajalt kaebaja menetlusulud välja mõistetakse. HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. HKMS varasemas redaktsioonis selline säte puudus. Kohtupraktikas on õigusabikulu väljamõistmist sellises situatsioonis peetud põhjendatuks, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud, ning on tuvastatud, et kaebajal on kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada (otsused kohtuasjades nr 3-3-1-47-12, p 31,nr 3-3-1-23-10, p 18 ja nr 3-3-1-28-03 p 9). Seetõttu ei takista osa kulude tasumine valla poolt käesolevas asjas menetluskulude vastustajalt väljamõistmist.
HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Ka HKMS v.r § 92 lg 1 oli sama sisuga nagu HKMS § 108 lg 1. Käesoleval juhul rahuldas kohus kaebuse, mistõttu menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Sama sätestas HKMS v.r § 92 lg 7.
MaaPS § 34 ei näe kaevandamisloa andmisest keeldumise alusena ette vastuolu planeeringuga, mistõttu ei muuda kaevandamist välistav planeering kaevandamisluba õigusvastaseks. Kaevandamisluba ei anna reservatsioonideta õigust kaevandamiseks ega asenda muid kaevandamiseks vajalikke haldusakte. Juhul kui kaevandamine on vastuolus õigusaktidega, tuleb vastuolu enne kaevandamistegevusega alustamist kõrvaldada.
Kaevandamisluba ei muuda tühiseks toodangu väljaveotee asukohta määrava punkti olemasolu, kuna selline punkt iseenesest ei anna luba tee rajamiseks. Väljaveotee projekt tuleb kooskõlastada Maanteeametiga.
Isikuid võib eksitada olukord, kus samaaegselt kehtib nii kaevandamisluba kui ka planeering, mis vastavasse asukohta maardlat ette ei näe. Sellisel juhul võib kaevandamisloaga tutvujale võib jääda mulje, justkui kaevandamistegevusele täiendavaid takistusi ei oleks, kuigi tegelikkuses võib planeeringu muutmise vajadus tuua kaasa olulise viivituse ning on võimalik, et kaevandamisluba ei õnnestugi realiseerida. Sellises olukorras tuleks kaevandamisloa andmisel lisada selgitus, et esineb vajadus planeeringu muutmiseks.
|
| 3-3-1-79-09
|
Riigikohus |
27.01.2010 |
|
Planeerimisseaduse § 10 lg 1 kohaselt võib iga isik teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku, mille menetlemine on kohaliku omavalitsuse kohustus. Samas ei kaasne ettepaneku esitamisega vältimatult detailplaneeringu algatamist, sest osundatud sätte kohaselt võib kohalik omavalitsus planeeringu koostamise algatamisest ka keelduda. Seaduses ei ole planeeringu koostamise algatamisest keeldumise aluseid ammendavalt sätestatud. Kohalikul omavalitsusel on planeeringutegevuses ulatuslik kaalutlusruum. Kaalutlemisel peab kohalik omavalitsus arvestama nii avalikke huve kui ka taotleja põhjendatud huve. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema planeeringu algatamise taotluse rahuldamist. Samas on isik õigustatud nõudma oma subjektiivsete õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt (vt Riigikohtu 06.11.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-62-02).
Õiguspärane ootus saab tugineda üksnes selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta.
Üldplaneeringus fikseeritud keskkonnakaitselised ja muud kohaliku omavalitsusüksuse säästva ning tasakaalustatud arengu kriteeriumid on olulisteks asjaoludeks, mida vältimatult tuleb arvestada üldplaneeringu muutmise ettepaneku ja seeläbi ka detailplaneeringu algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel. Detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on võimalik vaid erandlikult näiteks üldplaneeringu kehtestamise järel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
Planeeringute menetlemine on üheks kohalike omavalitsusüksuste põhitegevuseks. Sellistes valdkondades kohtuvaidluse käigus tekkinud advokaaditeenuste kulude väljamõistmine ei ole põhjendatud (vt ka Riigikohtu 19.06.2007 otsust asjas nr 3-3-1-24-07; 06.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-52-07; 14.01.2009 otsust asjas nr 3-3-1-62-08; 17.04.2009 otsust asjas nr 3-3-1-16-09).
|
| 3-3-1-87-08
|
Riigikohus |
15.01.2009 |
|
Kui haldusakti motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes teises dokumendis, peavad haldusaktis olema ära toodud vähemalt põhimotiivid. Seejuures peab mõnele teisele dokumendile viitamisel olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-03). Riigikohtu 17.05.2005. a otsuses asjas nr 3-3-1-16-05 võetud seisukoht on esitatud erandina üksnes selles haldusasjas ja nende faktiliste asjaolude kontekstis ega kujuta endast Riigikohtu praktika muutmist.
Planeerimisotsuse motiveerimisel ei saa haldusorgan piirduda üldsõnalise viitega avaliku huvi eksisteerimisele. Olukorras, kus on välja toodud detailplaneeringulahenduse negatiivsed tagajärjed ning kogutud allkirju ehitamise vastu, tuleb kohalikul omavalitsusel planeeringulahenduse kehtestamisega kaasnevad positiivsed mõjutused eriti selgelt välja tuua ning põhjalikult analüüsida nende kaalu võrreldes kohalike elanike huviga senise elukeskkonna säilimiseks (vt ka Riigikohtu 14.10.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-03).
Kui isik ei ole planeerimismenetluses arvestamata jäetud vastuväitest loobunud, on kohustuslik selle menetlemine maavanema järelevalve käigus. Kohalik omavalitsus ei ole õigustatud vastavat järelevalvemenetlust mitteläbinud detailplaneeringut kehtestama. Olukorras, kus seda on tehtud, on tegemist planeerimismenetluse normide olulise rikkumisega.
Juhul, kui detailplaneeringuga reguleeritakse eraõiguslikule isikule kuuluva maa kasutamist, ei ole keskkonnamõju strateegilisel hindamisel ja planeerimisdiskretsiooni teostamisel kohustuslik kaaluda alternatiivseid asukohti kavandatava tegevuse läbiviimiseks väljaspool planeeritavat ala.
Detailplaneeringuga viiakse üldjuhul ellu üldplaneeringuga kavandatu, kuid PlanS § 9 lg 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Seejuures vaadeldakse detailplaneeringu koostamisel vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast, mistõttu ei ole võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu omavalitsuse territooriumi olukorda. Sellest tulenevalt peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine jääma erandlikuks võimaluseks, millega tagatakse paindlikum reageerimisvõimalus muutuvatele oludele ja vajadustele (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-07). Kuna tegemist on erandliku võimalusega, tuleb kohalikul omavalitsusel põhjalikult kaaluda ning motiveerida detailplaneeringulahenduse vajalikkust. Samuti peab eraõiguslikust isikust maaomanik või arendaja maa kasutamist kavandades arvestama kehtestatud üldplaneeringuga ning sellega, et üldplaneeringut mõjuva põhjuseta muuta ei saa.
Planeerimismenetluses on oluline avalikkuse nõuetekohane kaasamine. Kohalikul omavalitsusel tuleb planeerimismenetluses piisavalt tõhusalt täita planeerimis- ja ehitusseadusest tulenevaid kohustusi avalikkuse kaasamisel, erinevate seisukohtade arvessevõtmise võimalikkuse kaalumisel ja erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel (vt Riigikohtu 06.11.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-62-02).
Planeerimismenetluses tehtud ettepanekule vastamine on osaks ettepaneku tegija ja kohaliku omavalitsuse avalikust diskussioonist tulevase planeeringu üle. Vastusele võib ettepaneku esitaja omakorda vastu vaielda, saates täiendava märgukirja. Vastus võimaldab arendada ettepaneku üle avalikku diskussiooni ajakirjanduses, isikute ühendustes, huvigruppides jne. Ettepanekut saab kaitsta planeeringu avaliku arutelu käigus (vt Riigikohtu 14.10. 2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-03). Ettepanekutele ja vastuväidetele kirjaliku seisukoha esitamise nõue kindlustab neile piisava tähelepanu pööramise ning aitab kaasa sisulise diskussiooni tekkimisele planeeringulahenduse osas. Kirjalikele ettepanekutele ja vastuväidetele suulises vormis alles avaliku arutelu käigus vastuste andmine ei taga seda samal tasemel ega ole planeerimismenetluse eesmärkide täitmiseks piisav.
Kui isik ei ole planeerimismenetluses arvestamata jäetud vastuväitest loobunud, on kohustuslik selle menetlemine maavanema järelevalve käigus. Kohalik omavalitsus ei ole õigustatud vastavat järelevalvemenetlust mitteläbinud detailplaneeringut kehtestama. Olukorras, kus seda on tehtud, on tegemist planeerimismenetluse normide olulise rikkumisega.
Juhul, kui detailplaneeringuga reguleeritakse eraõiguslikule isikule kuuluva maa kasutamist, ei ole keskkonnamõju strateegilisel hindamisel ja planeerimisdiskretsiooni teostamisel kohustuslik kaaluda alternatiivseid asukohti kavandatava tegevuse läbiviimiseks väljaspool planeeritavat ala.
Planeerimisdiskretsiooni teostamisel peab kohalik omavalitsus piisavalt põhjendama, miks menetlusosaliste poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. (vt Riigikohtu 10.10.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-42-02).
|
| 3-3-1-61-07
|
Riigikohus |
19.05.2008 |
|
Kuna puudub võimalus maavanema kui järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, siis HKMS § 14 lg 3 p-st 2 tuleneb võimalus järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära.
PlanS § 8 lg-st 7 ja § 9 lg-st 7 tuleneb ühelt poolt nõue järgida üldplaneeringu lahendusi ning teiselt poolt ka võimalus teha detailplaneeringu alusel muudatusi üldplaneeringusse. Planeerimismenetluses teostab vastavalt PlanS § 23 lg 3 p-le 2 üldplaneeringu ning detailplaneeringute vastavuse üle järelevalvet maavanem. Juhul, kui detailplaneeringu kehtestamine eeldab üldplaneeringu muutmist, on maavanema järelevalve teostamine kohustuslik.
Kehtivas õiguses puudub piisav materiaalõiguslik ning ka menetlusõiguslik regulatsioon olukorraks, kus haldusmenetluses tuleb akti andmise tingimused kooskõlastada järelevalveorganiga. Maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus. Sellise heakskiidu andmine kujutab endast menetlustoimingut, mitte aga haldusakti andmist (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
Kui ka detailplaneeringu kehtestamise otsus on sisulises kooskõlas maavanema heakskiiduga, ei saa sellest heakskiidust tuletada kohaliku omavalitsuse kohustust kehtestada maavanema järelevalve läbinud planeering. HMS § 16 lg 1 kohane kooskõlastus ei tekita haldusorganile kohustust akti andmiseks.
Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse (menetlustoimingu) iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
Kuna puudub võimalus järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, siis HKMS § 14 lg 3 p-st 2 tuleneb võimalus järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära.
Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse (menetlustoimingu) iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
Kuna puudub võimalus järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, siis HKMS § 14 lg 3 p-st 2 tuleneb võimalus järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära.
PlanS § 26 lg 1, mis loob ka nn populaarkaebuste esitamise võimaluse, toetab nõuet, et iga kaebuse esitanud isik määratleks kaebuse esitamise aluse. Kohustus väljendada kaebuses oma seos vaidlustatud aktiga tuleneb HKMS §-de 7 ja 10 nõuetest. PlanS § 26 lg 1 kohaldamisel ei lasu kohtutel kohustust tuvastada, kas planeeringu kehtestamisega on rikutud isiku subjektiivseid õigusi või õigusvastaselt piiratud tema vabadusi (vt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04). Sellest ei saa järeldada, et planeeringuvaidlustes ei tule kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku sätteid, mis nõuavad kaebajalt kaebeõiguse aluse esitamist.
Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse (menetlustoimingu) iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
PlanS § 26 lg 1, mis loob ka nn populaarkaebuste esitamise võimaluse, toetab nõuet, et iga kaebuse esitanud isik määratleks kaebuse esitamise aluse. Kohustus väljendada kaebuses oma seos vaidlustatud aktiga tuleneb HKMS §-de 7 ja 10 nõuetest. PlanS § 26 lg 1 kohaldamisel ei lasu kohtutel kohustust tuvastada, kas planeeringu kehtestamisega on rikutud isiku subjektiivseid õigusi või õigusvastaselt piiratud tema vabadusi (vt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04). Sellest ei saa järeldada, et planeeringuvaidlustes ei tule kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku sätteid, mis nõuavad kaebajalt kaebeõiguse aluse esitamist.
|
Facebook
X.com