https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-20-2273/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.06.2023

Müra suurima lubatud normtasemena tuleb kohaldada müra piirväärtust, kui ümberkaudsete elamutega kinnistud ei asu uue üldplaneeringuga alal AÕKS § 56 lg 2 p 2 mõttes. (p 12)

Vaatamata sellele, et AÕKS § 56 lg 2 p 2 kohaselt on müra sihtväärtus suurim lubatud müratase uute üldplaneeringutega aladel, ei tähenda see, et muudel aladel oleks müra sihtväärtus kaalumisel asjakohatu. PlanS § 8 järgi tuleb planeerimismenetluses olemasolevaid keskkonnaväärtusi põhimõtteliselt säilitada. Ruumilisel planeerimisel ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel (RKHKo nr 3-3-1-88-15, p 25). Müraolukorra olulist halvendamist tuleb järelikult püüda vältida ka allpool müra piirväärtust, kui see on mõistlikult võimalik (vt ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 14). Müra sihtväärtused on kehtestatud terviseriskide ennetamiseks. Risk ei sõltu seejuures asjaolust, kas tegemist on uue üldplaneeringu alaga või muu alaga. Seega ei saa siht- ja piirväärtuse vahele jäävat müra ka väljaspool uute üldplaneeringutega alasid lugeda inimese tervise seisukohast ebaoluliseks. Väljaspool AÕKS § 56 lg 2 p-s 2 nimetatud alasid tuleb haldusorganitel müra sihtväärtust arvestada avalikku huvi väljendava eesmärgina koos muude oluliste asjaolude ja huvidega (HMS § 4 lg 2, PlanS § 10 lg 1). Väljaspool uute üldplaneeringutega alasid ei ole uute müraallikate kavandamisel müra sihtväärtusest lähtumine välistatud. Sihtväärtus on oluline ja seda tuleb kaalumisel arvesse võtta, kui olemasolev müraolukord võib uue müraallika lisandumise tõttu inimese jaoks tajutaval määral halveneda. (p 13)

AÕKS § 56 sätestab maksimaalsed normtasemed, millest intensiivsema müraallika kavandamist ei tohi planeeringu kehtestaja lubada. Müranormid loovad ümbruskonna elanikele subjektiivse avaliku õiguse ülenormatiivse müra tõrjumiseks (RKHKo nr 3-3-1-15-16, p 15). Maksimaalsest normtasemest allpool seevastu ei ole arendajal piiramatut õigust müra tekitada, vaid neis tingimustes on planeeringu kehtestajal planeerimisdiskretsioonist tulenev ulatuslik otsustusruum. (p 14)

Olukorras, kus hoone on õiguspäraselt elamuna kasutuses, ei saa elamu omanikku ega valdajat seada halvemasse olukorda, kohaldades kõrgemaid, nt tööstusalale sätestatud piirnorme (RKHKo nr 3-3-1-15-16, p 39). (p 16)


Maksimaalsest normtasemest allpool ei ole arendajal piiramatut õigust müra tekitada - neis tingimustes on planeeringu kehtestajal planeerimisdiskretsioonist tulenev ulatuslik otsustusruum. Arendaja ei saa normtaseme piires talle meelepärast planeeringulahendust dikteerida (vt RKHKm nr 3-17-643/15, p 14). Seadusega määratud otsustusruumi välistesse piiridesse jäävates olukordades peab planeerimistegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi (PlanS § 1 lg 1, § 10 lg 1). Olemasolevat elukeskkonna väärtust tuleb vähemalt säilitada ning võimaluse korral püüda seda parandada (PlanS § 8 ja § 12 lg 2). (p 14)


Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (RKHKo nr 3-3-1-87-13, p 12). (p 17)


Tuulegeneraatorist lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele. Vastustajal tuli kaaluda tuulikust lähtuvaid mõjutusi kolmandate isikute õigustele, avalikke huve ja kõrvaltingimuste seadmise võimalikkust, mis selliseid mõjutusi vähendavad (RKHKo nr 3-3-1-15-16, p 33). PlanS § 128 lg 2 p 3 võimaldanuks võimalikku mürahäiringut arvestades detailplaneeringu ka algatamata jätta, kui planeeringu elluviimisega kaasneks ebaproportsionaalne kolmanda isiku õiguste riive. (p 18)


Detailplaneeringu menetlemine üldplaneeringut muutvana (PlanS § 142) on võimalusena erandlik (vt RKHKo nr 3-20-1310/52, p 17). Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda erandi kohaldamist, on vastustajal kõrgendatud põhjendamiskohustus erandi rakendamisel, mitte rakendamata jätmisel. (p 19)


Ettevõtlusvabadus ei anna alust eeldada, et kohalik omavalitsus muudab maa kasutustingimusi ettevõtluse arendamise huvides, kuid kohalike elanike elukeskkonna arvel. (p 19)

3-20-19/62 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.06.2023

Haldusasja toimik peab sisaldama kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid dokumente, mille alusel teeb kohus kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise (vt ka RKHKo nr 3‑17‑1276/35, p 20). Vajaduse korral tuleb halduskohtul eelmenetluse kestel nõuda vastustajalt vaidlusalune haldusakt välja (HKMS § 122 lg 2 p 5). Lisamata vaidlustatud haldusakti menetluse materjalide juurde, pole kohtul võimalik kontrollida selle õiguspärasust. (p 12)


Projekteerimistingimuste väljastamine on eelhaldusakt (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 1 p 2), millega määratakse kindlaks osa ehitisele esitatavatest nõuetest (vt RKHKo nr 3‑3‑1‑25‑02, p 16). Projekteerimistingimustest ei või haldusorgan ehitusloa väljastamisel meelevaldselt mööda minna (vt ka RKHKo nr 3‑3‑1‑48‑02, p 8). HMS § 60 lg 2 kohaselt tuleb projekteerimistingimusi ehitusloa andmisel järgida, sõltumata nende võimalikust õigusvastasusest. Ehitusseadustiku eelnõu seletuskirja kohaselt on projekteerimistingimuste eesmärk mh ära hoida hilisemaid vaidlusi ehitusloa taotlemisel, kaasata puudutatud isikud ning anda siduvaid nõudeid ehitise projekteerimiseks (555 SE, lk‑d 46 ja 49). (p 16)


Projekteerimistingimuste õiguslik tähendus ei ole samaväärne detailplaneeringuga. Projekteerimistingimused on võimalik väljastada nii detailplaneeringu kohustuse puudumisel kui ka detailplaneeringu olemasolul üksnes konkreetse ehitusloakohustusliku hoone või olulise (avaliku huviga) rajatise ehitusprojekti koostamiseks (vt EhS § 26 lg 1 ja § 27 lg 1). Projekteerimistingimuste andmine on üks osa ehitusloa menetlusest, sest nende väljastamine on seotud konkreetse ehitusloa ning selle alusel rajatava ehitisega. Ehitusloa andmisega projekteerimistingimuste õiguslik tähendus ammendub. Projekteerimistingimustega ei lahendata ruumilise planeerimise küsimusi nii laialt kui detailplaneeringuga (vrd EhS §‑d 26 ja 27 ning PlanS § 126 lg 1). (p 18)

Projekteerimistingimuste õigusliku tähenduse kindlakstegemisel tuleb arvestada EhS erinormidega. Kui projekteerimistingimustes on detailplaneeringut täpsustatud ulatuses, mille puhul seaduse kohaselt piisab projekteerimistingimustest, tuleb EhS § 42 lg 1 esimese lause rakendamisel detailplaneeringu täpsustatud tingimuste asemel kohaldada vastavas osas projekteerimistingimusi. Kui aga tegemist on ehitustegevusega, mis seaduse kohaselt nõuab detailplaneeringut, ei asenda kehtivad projekteerimistingimused puuduolevat planeeringut. See põhimõte kehtib nii uue ehitise püstitamisel kui ka olemasoleva ehitise laiendamisel. See kehtib muu hulgas ka olukorras, kus ehitist soovitakse laiendada suuremas ulatuses, kui seadus võimaldab detailplaneeringut projekteerimistingimustega täpsustada (vt EhS § 27 lg 4). (p 19)

PlanS § 125 lg‑st 1 ei tulene luba ehitada või laiendada ehitist vastuolus kehtiva detailplaneeringuga. Detailplaneeringu alusel püstitatud ehitise laiendamisel tuleb sõltumata PlanS § 125 lg‑s 1 sätestatust arvestada EhS § 27 lg‑s 4 ettenähtud piirangutega, sh viidatud lõike p‑ga 2. Selle sätte järgi võib hoonestusala tingimusi projekteerimistingimustega muuta mitte rohkem kui 10% ulatuses esialgsest lahendusest. (p 22)


Kehtivaid, aga õigusvastaseid projekteerimistingimusi on ehitusloa menetluses võimalik muuta, kui sellega ei kahjustata ülemääraselt ehitusloa taotleja või muu isiku usaldust (HMS § 66 lg 1 ja § 67). Ehitusloa taotlejal ei saa siiski üldjuhul tekkida kaalukat õiguspärast ootust seoses ehitise või selle kasutamise mõjudega, mida projekteerimistingimuste andmisel piisaval määral ei uuritud. Kui ehitusloa andmise otsustamisel ilmneb, et projekteerimistingimused on õigusvastased ja ehitusloa andmine kahjustaks üleliia selle mõjuväljas olevaid isikuid, tuleb projekteerimistingimused tunnistada kehtetuks või neid muuta ning ehitusloa andmisest keelduda. Niisuguse olukorraga võib näiteks tegemist olla, kui projekteerimistingimuste väljastamisel ei uuritud ehitisest endast lähtuvat või selle kasutamisega kaasnevat võimalikku müra ning ehitusloa andmise otsustamisel selgub, et ehitise kasutamine tooks kaasa otseselt lubamatu või ülemäärase müra. (p 19)


Projekteerimistingimused pole samastatavad detailplaneeringuga, sõltumata sellest, kas nende väljastamiseks viiakse läbi avatud menetlus või mitte. PlanS § 124 lg 2 kohaselt on detailplaneeringu eesmärk eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus. Detailplaneeringu alusel tehakse põhimõtteline otsus, milliseks kujuneb planeeringuala lähiaastate kasutus ning milliseid ehitusõiguslikke objekte võib tulevikus planeeringualale rajada (vt ka PlanS § 3 lg 1). Detailplaneering koostatakse kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi osa kohta (PlanS § 124 lg 1) ning selle koostamisel võetakse arvesse planeeringuala ning selle lähiala tervikuna. Detailplaneering ei ammendu ehitusloa realiseerimisel, vaid planeeringuga hõlmatud alal on võimalik ehitusõigust realiseerida korduvalt (nt lammutades varasema ehitise ja ehitades uue). Seega pole detailplaneering üksnes konkreetse ehitusloa menetluses antav eelhaldusakt, vaid hõlmab kinnistu lähiaastate ehitustegevust ja maakasutust loamenetluste üleselt. (p 17)


PlanS § 125 lg 5 ei anna alust ignoreerida asjaomase ehitise kohta käivat kehtivat planeeringut, isegi kui see ei hõlma tervet ehituskrunti. PlanS § 125 lg 5 p‑des 1 ja 2 on tegemist kumulatiivsete tingimustega, st need peavad olema täidetud samaaegselt. (p 24)

Kolleegium ei muuda otsuses nr 3-17-2023/83 väljendatud seisukohta, et PlanS § 125 lg 5 ei anna isikule eraldiseisvat subjektiivset õigust nõuda detailplaneeringu koostamist (viidatud otsuse p 22; vt ka p 23). See seisukoht on endiselt asjakohane. Kolleegium ei välistanud samas muude subjektiivsete õiguste (sh oluliste menetluslike õiguste) kaitset, toetudes PlanS § 125 lg‑le 5. (p 25)


Müra normtasemete võimaliku ületamise ja tegeliku müra suuruse küsimuse lahendamist ei tohtinud jätta üksnes kasutusloa menetlusse. Haldusorganil tuleb ehitusluba andes arvestada lisaks ehitisest endast lähtuvale mõjule ka selle kasutamisega kaasnevat mõju, kui müra ei hinnatud piisaval määral juba planeeringu kehtestamisel või projekteerimistingimuste väljastamisel (RKHKo nr 3‑15‑2232/93, p 8.1). Rajatavast objektist tekkivast mürast sõltub ehitusloa sisuline õiguspärasus. Ehitamisel tuleb arvestada ehitamisest mõjutatud isikute õigusi ning rakendada abinõusid nende õiguste ülemäärase kahjustamise vastu (EhS § 12 lg 3). Kui ehitusloa menetluses selgub, et autodroomist tulenev müra ületab seaduses sätestatud müranorme ning kohaseid leevendusmeetmeid pole võimalik rakendada, tuleb pädeval asutusel kaaluda projekteerimistingimuste muutmist ja üldjuhul keelduda ehitusloa andmisest. Eelnevast on võimalik teha erand, kui puudutatud isikutele langev koormus pole ülemäärane või kui ehitusloa taotlejal on tekkinud ülekaalukas õigustatud ootus. (p 26)


AÕKS‑s sätestatud müra normtasemete regulatsiooni eesmärgiks on kaitsta inimeste tervist välisõhus leviva soovimatu ja kahjuliku heli eest. Selleks on AÕKS §‑s 56 sätestatud müra normtasemed. Riigikaitselisele mürale pole normväärtusi kehtestatud. Üldiste müra normtasemete alla mitteliigituvaid müra liike, sh riigikaitselise müra mõistet, tuleb seetõttu tõlgendada kitsalt. Selle all tuleb mõista vaid riigikaitseliste põhifunktsioonidele vastavat tegevust, ennekõike Kaitseväe, Kaitseliidu ja liitlasüksuste tegevust, nt õppusi Kaitseväe harjutusväljakul. Selle alla ei liigitu igasugune tegevus kogu ühiskonda haarava laiapindse riigikaitse raames, nt sisejulgeoleku tagamist. (p 28)

Igasugune riigikaitselise maa sihtotstarbega kinnistul toimuv tegevus ei ole riigikaitseline. Müra liigitamisel tuleb hinnata vaidlusaluse tegevuse iseloomu. Autodroomi kasutamine pole mõeldud riigikaitseliseks tegevuseks kitsamas mõttes (vrd RKHKo nr 3‑20‑286/43, p 16.2), vaid siseturvalisuse ning avaliku korra kaitse valmisoleku tagamiseks. (p 29)

Rajatava autodroomi lähedale jäävatel elamualadel tuleb müra suurima lubatud normtasemena käesoleval juhul kohaldada müra piirväärtust. Ümberkaudsed kinnistud ei asu uue planeeringuga alal ehitusloa väljastamise ajal kehtinud AÕKS § 56 lg 2 p 2 (v.r) mõttes. Rajatava autodroomi naabruses asuvatele kinnistutele ei kavandata uut müratundlikku ala, vaid tegemist on olemasolevate elamualadega. (p 32)

Eelnev ei tähenda, et olemasolevatel aladel oleks müra sihtväärtus asjakohatu. Vastavalt PlanS §‑le 8 tuleb planeerimismenetluses olemasolevaid keskkonnaväärtusi põhimõtteliselt säilitada. Ruumilisel planeerimisel ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel (RKHKo nr 3‑3‑1‑88‑15, p 25). Müraolukorra olulist halvendamist tuleb järelikult püüda vältida ka allpool müra piirväärtust, kui see on mõistlikult võimalik (vt ka KeÜS § 14). Müra sihtväärtused on kehtestatud terviseriskide ennetamiseks. Risk ei sõltu seejuures asjaolust, kas tegemist on uue planeeringu alaga või muu alaga. Seega ei saa sihtväärtust ületavat müra ka väljaspool uute planeeringutega alasid lugeda inimese tervise seisukohast ebaoluliseks. Väljaspool AÕKS § 56 lg 2 p‑s 2 v.r nimetatud alasid tuleb haldusorganil müra sihtväärtust arvestada avalikku huvi väljendava eesmärgina koos muude oluliste asjaolude ja huvidega (HMS § 4 lg 2, PlanS § 10 lg 1). Selliselt tuleb sihtväärtusi arvesse võtta ka projekteerimistingimuste kehtestamisel ja ehitusloa andmisel, kui müraga seonduvat pole piisavalt hinnatud ja kaalutud varasemates menetlustes. (p 33)

Väljaspool uute planeeringutega alasid uute müraallikate kavandamisel või seniste müraallikate muutmisel ei ole müra sihtväärtusest lähtumine välistatud ja seda tuleb konkreetse juhtumi asjaoludest lähtuvalt kaalumisel arvesse võtta. Sihtväärtus on oluline, kui olemasolev müraolukord võib uue müraallika lisandumise või senise allika laiendamise tõttu inimese jaoks tajutaval määral halveneda. (p 34)


Menetluskulude põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta nii õigusküsimuste keerukust kui ka faktiliste asjaolude mahukust (RKHKo nr 3‑3‑1‑80‑16, p 35). (p 37)

3-20-1310/52 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.12.2022

Detailplaneering koostatakse üldjuhul selleks, et saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine. Kuivõrd detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast, ei ole selle menetlemisel võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu KOV territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu on detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine erandlik võimalus, mis võimaldab paindlikumalt reageerida muutuvatele oludele ja vajadustele. (p 17)


Krundi sihtotstarbe muutmise eelduseks ei ole kinnistuomaniku nõusolek. Katastriüksuse sihtotstarbe määramise pädevus on KOV-l kas detailplaneeringu menetluses (PlanS § 126 lg 4 p 1 ja lg 5 ning MaaKatS § 18 lg 1 p 2) või detailplaneeringu kohustuseta aladel üldplaneeringu alusel eraldi menetluses (MaaKatS § 18 lg 1 p 1), kusjuures ükski seadusesäte ei nõua muutmisele kinnistuomaniku heakskiitu. Kinnistuomaniku soov oma kinnistut kindlal viisil kasutada on kahtlemata üks huvidest, mida KOV peab sihtotstarvet määrates kaaluma. Olukorras aga, kus kehtiva üldplaneeringuga on juba määratud alale teistsugune maakasutuse juhtotstarve, on see oluline avaliku huvi väljendus, mida detailplaneeringu menetluses arvestada. Juhul kui maaomanik ei ole nõus üldplaneeringuga määratud juhtotstarbega, on tal võimalik üldplaneeringut selles osas vaidlustada. (p 20)


Kinnistu kuulumine rohevõrgustikku ei tingi maatulundusmaa sihtotstarbe muutmist. Praegusel juhul kasvab vaidlusalusel maal mets. MS § 16 kohaselt on metsa majandamine metsa uuendamine, kasvatamine, kasutamine ja metsakaitse. Sealhulgas ei tähenda metsa kasvatamise mõistega hõlmatud raie ainult lageraiet, mis takistaks metsamaa edasist kasutamist puhkeotstarbel või rohevõrgustiku funktsioonis vähemalt lähiaastatel, vaid ka teisi raieliike, mis võimaldavad metsa osalist säilitamist (MS § 28 lg 4). Näiteks on üks metsa majandamise viisidest valikraie, mida tehakse püsimetsana majandamise eesmärgil (MS § 28 lg 8). Maatulundusmaa omanikul ei ole automaatselt õigust teha metsas lageraiet, vaid tema tegevust piiravad paratamatult erinevad õigusaktid, sh planeeringud. Vastuolu planeeringuga võib olla metsateatise registreerimisest keeldumise aluseks (MS § 41 lg 8). (p 21)


KeÜS § 38 lg 7 kohaselt peab KOV üksus planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale. PlanS § 126 lg 1 p 10 seab kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamise DP ülesandeks. Igaühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka õigust sellele juurde pääseda, kusjuures juurdepääs peab olema tagatud mõistlike vahemaade tagant. Kuigi seadusest ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda kallasrajale juurdepääsu konkreetsest kohast, peab KOV mõistliku(d) juurdepääsuvõimaluse(d) siiski tagama (RKHKo nr 3-3-1-79-16, p 22). Samuti on PlanS § 126 lg 1 p 17 järgi üks detailplaneeringu ülesannetest servituutide seadmise vajaduse märkimine. Selleks, et tagada juurdepääs kallasrajale mõlemast otsast, tulnuks detailplaneeringu menetluse käigus ette näha vähemalt võimalik lahendus juurdepääsu probleemile, näiteks servituudi vajaduse märkimisega vastavalt PlanS § 126 lg 1 p-le 17 või eelkokkuleppe sõlmimise teel naaberkinnistu omanikuga. Vajaduse korral tulnuks planeeringuala laiendada selliselt, et oleks võimalik välja töötada terviklahendus (vt ka PlanS § 124 lg 2). Detailplaneeringuala ei peaks piirduma ühe kinnistuga, eriti kui sellega muudetakse üldplaneeringus kindlaks määratud ulatuslikumate objektide (nt rohekoridori) lahendusi. (p 23)


PlanS § 6 p 17 defineerib rohevõrgustiku kui eri tüüpi ökosüsteemide ja maastike säilimist tagava ning asustuse ja majandustegevuse mõjusid tasakaalustava looduslikest ja poollooduslikest kooslustest koosneva süsteemi, mis koosneb tugialast ja tugialasid ühendavatest rohekoridoridest. Haljasaladel on eriti tiheasustusalade läheduses oluline roll ümbruskonna elanikele aktiivse puhkuse võimaldamisel. See ei ole aga rohevõrgustiku ala ja eriti rohekoridori ainus funktsioon. Kolleegium ei näe põhjust mitte nõustuda, et rohevõrgustiku säilimise ja planeerimise olulisemad eesmärgid on elurikkuse kaitse ja säilitamine, kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine ning rohemajanduse, sh puhkemajanduse edendamine. Selleks, et rohevõrgustik täidaks oma ülesandeid, on vaja, et selle struktuurid oleksid planeeritud sidusalt, st et tugialad oleksid koridoridega ühendatud ühtseks tervikuks, kusjuures veelgi olulisem on, et rohevõrgustiku struktuurid toimiksid liikide ja populatsioonide jaoks sidusalt funktsioneeriva elupaikade ja liikumisteede võrgustikuna – see aitab vähendada liikide elupaikade killustatust. Rohekoridoride kui rohevõrgustiku elemendi funktsioon on tagada rohevõrgustiku sidusus, vähendada elupaikade hävimise ja killustumise mõju elustikule. Seega, isegi kui möönda haljastu puhul esmase (kuid mitte ainsa) funktsioonina kasutust puhke-eesmärkidel, ei saa sellist eesmärki omistada rohekoridorile, mille põhifunktsioon on tagada, et looma- ja linnuliikide populatsioonid ei killustuks, vaid isenditel oleks võimalik erinevate rohevõrgustiku alade vahel liikuda. (p 26)

Kõrgema tasandi planeeringuga terviklikult kujundatud rohevõrgustiku tõhusust ei tohi ohtu seada selle tükkhaaval muutmisega detailplaneeringu tasandi, st väiksemale alale fokusseeritud otsustega. Tulenevalt keskkonna säästmise põhimõttest ja igaühe kohustusest (põhiseaduse §-d 5 ja 53) peab rohevõrgustiku ebasoodne mõjutamine olema proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. (p 27)

Rohevõrgustiku alal tuleb elurikkuse kaitset pidada oluliseks eesmärgiks. Ka rohevõrgustiku toimimise ebasoodsaks mõjutamiseks üksnes lokaalselt tuleb KOV-l näidata, millised muud olulised huvid selle mõju üles kaaluvad. Seejuures ei saa kaalukaks pidada kinnistuomaniku erahuvi elamuarenduseks, kui maa kasutust sellisel viisil piirasid juba enne kinnistu omandamist kehtinud ÜP ning rohevõrgustiku TP. (p 29)


PlanS § 130 lg 1 esimene lause lubab planeerimisalase tegevuse korraldajal sõlmida detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga halduslepingu planeeringu koostamise või selle tellimise üleandmiseks. Seda ei ole lubatud teha mh juhul, kui soovitakse muuta kehtestatud üldplaneeringut (PlanS § 130 lg 2 p 2). (p 31)

Ka olukorras, kus sõlmitakse PlanS § 130 lg 1 esimese lause järgne leping planeeringu koostamise või selle tellimise üleandmiseks, peab menetlust juhtiv ja korraldav roll jääma KOV-le. Asjaolu, et mõningates avalikku huvi intensiivsemalt riivavates olukordades nagu üldplaneeringu muutmine on halduslepingu sõlmimine täielikult keelatud isegi KOV korraldavat rolli arvesse võttes, näitab, et seadusandja on pidanud oluliseks KOV rolli täiendavat suurendamist planeeringu koostamisel. On selge, et kui KOV on ise planeeringu koostaja või selle tellija, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvesse võtmise võimalus olla tõhusam kui juhul, kui detailplaneeringu tellijaks on arendaja, kes on otseselt huvitatud arendustegevuse kasumlikkusest ja seetõttu just talle kõige soodsama planeeringulahenduse kehtestamisest (vt ka RKHKo nr 3-3-1-12-07, p 18). Üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetluses tuleb avalikke huve ning üldplaneeringujärgset vallaülest terviklahendust tavapärasest tugevamalt arvesse võtta. Seega on sellises menetluses arendaja roll planeeringu koostaja või koostamise tellijana keelatud. (p 33)


HKMS § 109 lg te 2 ja 5 järgi on väljamõistetavad kulud, mille kaebajate asemel kandis mittetulundusühing. Kaebajad on esitanud kokkuleppe, millega nad on kohustunud kulud hüvitama kuni selles ulatuses, milles kohus vastustajalt menetluskulud välja mõistab (vt ka RKHKo nr 3-3-1-35-13, p 30). (p 37.1)


Põhjendamatuks tuleb lugeda bürookulu, mida kolleegiumi järjepideva praktika kohaselt ei hüvitata (vt nt RKHKo nr 3-3-1-51-15, p 15). (p 37.2)

3-17-2023/83 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.12.2021

Puudutatud isikutel on võimalus tugineda PlanS § 125 lg-le 5 olukorras, kus nad näitavad ära, et projekteerimistingimuste väljastamisel on rikutud nende omandi- või muid õigusi, sh olulisi menetluslikke õigusi. Koosmõjus muude rikkumistega võib asjaolu, et projekteerimistingimuste andmiseks puudus PlanS § 125 lg-s 5 sätestatud materiaalõiguslik alus, tuua kaasa projekteerimistingimuste tühistamise. Ehitustingimuste kehtestamine detailplaneeringuga loob tulevikus toimuva ehitustegevuse osas suurema õiguskindluse kui nende kehtestamine projekteerimistingimustega. Olenevalt asjaoludest võib see avaldada mõju naaberkinnisasjade väärtusele. (p 24)


PlanS § 125 lg 5 ei ole vastuolus PS §-ga 15. PS § 15 annab õiguse pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. Kaitstava õiguse all on silmas peetud isikule kuuluvaid ehk subjektiivseid õigusi. Kui kaebajal on elukeskkonna ja miljööga seotud subjektiivseid õigusi, saab ta neid võrdsel määral kohtus kaitsta nii projekteerimistingimuste kui detailplaneeringu vaidlustamisel. Elukeskkonna ja miljööga seotud huvide arvestamist saab kohus kontrollida kaalutlusõiguse teostamise kontrolli raamides. Kaalutlusõiguse teostamise kohtulik kontroll on küll piiratud (HKMS § 158 lg 3), kuid jällegi ei erine oma ulatuselt projekteerimistingimuste ja detailplaneeringu vaidlustamisel. Seega ei luba PlanS § 125 lg 5 projekteerimistingimuste menetlusest puudutatud isikult võtta võimalust kaitsta kohtus oma õigusi ja huve, mis on seotud elukeskkonna ja miljööga, ega riiva PS §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. (p 25)


RVastS § 3 lg 1 järgi võib isik nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes selles ulatuses, milles rikutakse tema õigusi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkusest lähtutakse kaebuse lubatavuse üle otsustamisel. Kaebuse rahuldamiseks tuleb kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. (p 20)


Seadus ei näe ette projekteerimistingimuste kohtus vaidlustamise võimalust avaliku huvi kaitseks. Seega saab kohus kaebuse rahuldada ja projekteerimistingimused tühistada vaid siis, kui need rikuvad kaebaja õigusi. Projekteerimistingimuste tühistamiseks esitatud kaebuse rahuldamiseks ei piisa sellest, kui ilmneb projekteerimistingimuste objektiivne õigusvastasus. Sellise tühistamiskaebuse rahuldamise vältimatuks eelduseks on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine (vrd RKEKo nr 3-3-1-15-01, p 21). Kaebuse rahuldamiseks ei piisa ka sellest, kui kaebaja subjektiivsete õiguste riive ei ole välistatud ning projekteerimistingimused on õigusvastased. (p 20)

Seadused tagavad naaberkinnistu omanikule projekteerimistingimuste andmise ja detailplaneeringu koostamise menetluses võrdväärsed võimalused oma õiguste ja huvide kaitsmiseks: õiguse olla menetlusse kaasatud (EhS § 31 lg 3; PlanS § 127 lg 2; HMS § 11 lg 1 p 3), õiguse avaldada oma arvamust (EhS § 31 lg 4 p 2; PlanS § 133 lg 1; HMS § 40) ning õiguse, et tema õigusi ja põhjendatud huvisid kaalutakse (EhS § 31 lg 5; PlanS § 10 lg 1; HMS § 4 lg 2). Seejuures on naaberkinnistu omanikul nii projekteerimistingimuste kui ka detailplaneeringu menetluse käigus õigus välja tuua miljööga seotud õigusi ja huve. (p 22)

Detailplaneeringu koostamise asemel projekteerimistingimuste andmine ei halvenda kaebajate võimalusi oma õigusi ja huve kaitsta. Kaebajate huvi eelistada detailplaneeringu koostamise menetlust projekteerimistingimuste andmise menetlusele PlanS § 125 lg 5 ei kaitse. (p 22)


PlanS § 125 lg 5 ei anna kaebajatele subjektiivset õigust nõuda detailplaneeringu koostamist. Naaberkinnistu omaniku subjektiivsele õigusele ei viita selle sätte sõnastus ega eesmärk. Säte on ilmselt kehtestatud ehitusõigust taotleva isiku halduskoormuse vähendamise, haldusmenetluse kiirema ja ökonoomsema läbiviimise ning avalike vahendite säästlikuma kasutamise eesmärgil. Sätte rakendamine ei pane naaberkinnistu omanikku oma õiguste ja huvide eest seismisel halvemasse menetluslikku olukorda. (p 22)


HMS § 4 lg 2 järgi on naabril õigus, et nii projekteerimistingimuste kui ka detailplaneeringu menetluse käigus tema huve hinnatakse ning kui need on põhjendatud, siis kaalutakse. Miljöö kahjustamine võib riivata naabri omandiõigust (vt nt RKHKo nr 3-3-1-4-12, p 12 ja RKHKo nr 3-15-2232/93, p 8.3), kuid välistada ei saa ka naabri miljööga seotud huvide põhjendatust. (p 22)

3-3-1-88-15 PDF Riigikohus 08.08.2016

Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)

Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)


Olukorras, kus planeerimismenetluses on asjaolusid uuritud puudulikult, ei lähe tõendamiskoormus kohtumenetluses kaebajale üle. (p 21.2)

Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)

Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)


Euroopa kohtu praktika kohaselt ei ole Natura-ala puhul keskkonnamõju hindamise kohustuse eelduseks mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks (Euroopa kohtu otsus asjas C-127/02: Waddenzee, p-d 43–49; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-12, p 14). (p 32)

Olukorras, kus eelhinnangus oli haldusorgan tõdenud, et kavandatav tegevus võib läheduses asuva Natura-ala kaitse-eesmärkidele olulist mõju avaldada, puudus tal kaalutlusõigus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise osas. Hindamise ülesandeks oleks sellisel juhul muuhulgas välja selgitada, kuidas olulist mõju Natura-alale leevendada või isegi välistada. Eelhinnangu järel planeerimismenetluse kestel eksperdihinnangu tellimist ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist alles juhul, kui see on ka eksperdihinnangu järgi vajalik, KeHJS ega loodusdirektiiv ette ei näe. Olukorras, kus mööndakse olulise mõju võimalust Natura-ala kaitse-eesmärkidele, tuleb keskkonnamõju strateegiline hindamine algatada. (p 33-34)

Euroopa Kohtu praktika kohaselt tähendab asjakohane hindamine loodusdirektiivi mõttes seda, et valdkonna usaldusväärseimatest teadusandmetest lähtudes tuleb teha kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koos muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju selle ala kaitse-eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas C-404/09: komisjon vs Hispaania, p 99). Hindamist ei saa lugeda asjakohaseks, kui selles esinevad lüngad või kui see ei sisalda selliseid täielikke, täpseid ja lõplikke seisukohti ning järeldusi, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused kavandatud tööde mõju kohta (samas, p 100). Muu hulgas on oluline teha kindlaks erinevate tegevuste kuhjuv ehk kumulatiivne mõju (samas, p 103). (p 35)

Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei tohi tegevuse osadeks jaotamine ja mitme tegevuse kumulatiivse mõjuga arvestamata jätmine praktikas viia selleni, et nende kõigi puhul puudub hindamiskohustus, samal ajal kui tervikuna võivad need tegevused keskkonda oluliselt mõjutada (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-142/07: Ecologistas en Acción-CODA, p 44; C-141/14: komisjon vs. Bulgaaria, p 95). Vaidlusalust tuuleparki on nii olemuselt kui ka mõjult võimalik käsitada ühe tervikliku tegevusena. Isegi kui praktilistel põhjustel polnud võimalik kogu tuulikupargi kavandamine ühtse detailplaneeringuga, tuleb vähemalt sisuliselt tagada EL nõuete järgimine ja hinnata tuulikupargi kogumõju, mitte üksnes üksikute osade mõju. On ilmselge, et kuigi kahel tuulegeneraatoril eraldi ei pruugi olla olulist mõju keskkonnale, siis ca 20 tuulikuga tuulikupargi mõju on sellest tunduvalt suurem. (p 36.2)


Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)

Üldplaneeringus esitatud seisukoht kavandatava tuulepargi maksimumvõimsuse kohta on oluline otsus valla ruumilise arengu põhimõtete ja tingimuste üle, mis kuulub üldplaneeringu ülesannete hulka. Kuigi tuulegeneraatorite koguvõimsuse suurenemine ei ole lineaarses seoses tuulikutest lähtuva müra tasemega, pole kahtlust, et kavandatud koguvõimsust ületavate tuulegeneraatorite lisandumine elamute lähedusse suurendab nii müra kui ka optilisi häiringuid. Üldplaneeringus fikseeritud tuuleparkide koguvõimsus näitab ära mahu, milles vallaelanikel tuleb tuulegeneraatorite tööga kaasnevaid riiveid avaliku huvi tõttu taluda. Kui kohalik omavalitsus peab vajalikuks toota vallas tuuleenergiat üldplaneeringuga seni kavandatust suuremas mahus, tuleb muuta üldplaneeringut. (p 28)


Kuivõrd tuulegeneraatorid töötavad ööpäevaringselt, tuleb nende planeerimisel lähtuda öisest müra normtasemest. (p 14)

Müra normtaset elamualal tuleb järgida nii elamu vahetus läheduses kui ka elamut ümbritseval õuealal. Öised rangemad müranormid on aga kehtestatud une häirimise vältimiseks, mistõttu saavad need normid olulised olla vaid elamu vahetus läheduses. Elamut ümbritseval õuealal seevastu saab tähtsust omada vaid päevane normtase. (p 20)

Planeerimismenetluses koostatud mürahinnangus tuleb käsitleda kõiki olemasolevaid müraallikaid ning nende koosmõju. Väidet, et erinevatest allikatest pärinev müra ei kumuleeru, tuleb põhjendada. (p 21.2)

Kauakestev tugev soovimatu heli võib mõjutada inimese psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist ning müra mõju isikule on individuaalne, sõltudes mh kuulmistajust, tervislikust seisundist, ümbritsevast keskkonnast ja teistest teguritest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-14, p 11.1). (p 25)


Olukorras, kus planeerimismenetluses on asjaolusid uuritud puudulikult, ei lähe tõendamiskoormus kohtumenetluses kaebajale üle. (p 21.2)


Asjaolu, et tõend ei olnud haldusorganile haldusmenetluses kättesaadav, ei ole alus kohtus tõendi kogumata jätmiseks. Hiljem valminud uuring võib viidata varasema ebausaldusväärsusele. Ka kohtumenetluses tellitud ekspertiis valmib pärast vaidlusaluse otsuse kehtestamist. Tegemist on sellegipoolest asjakohase tõendiga. (p 22)


Üks detailplaneeringu ülesandeid on keskkonnatingimuste seadmine planeeringuga kavandatu elluviimiseks. Asjas, kus tuulegeneraatorite võimsuse vähendamine pidi olema peamine meede müra (st negatiivse keskkonnamõju) vähendamiseks ning madalamast võimsusest lähtudes tehti uuringud, oli tuulikute võimsuse näol tegemist olulise tingimusega, mis tuli planeeringusse sõnaselge ehitusõiguse või vähemalt krundi kasutusõiguse piiranguna märkida. Arendaja ja kohaliku omavalitsuse vaheline kokkulepe ei saa detailplaneeringut asendada. Sellises olukorras on tegemist olulise rikkumisega, mis toob kaasa planeeringu kehtestamise otsuse tühistamise. (p 16)


Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)

Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)


Euroopa kohtu praktika kohaselt ei ole Natura-ala puhul keskkonnamõju hindamise kohustuse eelduseks mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks (Euroopa kohtu otsus asjas C-127/02: Waddenzee, p-d 43–49; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-12, p 14). (p 32)

Olukorras, kus eelhinnangus oli haldusorgan tõdenud, et kavandatav tegevus võib läheduses asuva Natura-ala kaitse-eesmärkidele olulist mõju avaldada, puudus tal kaalutlusõigus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise osas. Hindamise ülesandeks oleks sellisel juhul muuhulgas välja selgitada, kuidas olulist mõju Natura-alale leevendada või isegi välistada. Eelhinnangu järel planeerimismenetluse kestel eksperdihinnangu tellimist ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist alles juhul, kui see on ka eksperdihinnangu järgi vajalik, KeHJS ega loodusdirektiiv ette ei näe. Olukorras, kus mööndakse olulise mõju võimalust Natura-ala kaitse-eesmärkidele, tuleb keskkonnamõju strateegiline hindamine algatada. (p 33-34)

Natura-alal kaitstavate liikide häirimine on keelatud ka alast väljaspool toimuva tegevusega (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-98/03: komisjon vs. Saksamaa, p-d 50–51). (p 36.1)

3-3-1-87-13 PDF Riigikohus 20.03.2014

Kaebaja ei saa nõuda, et planeeritavale kinnistule üldse ei ehitataks (vt otsus asjas nr 3-3-1-25-02, p 21). (p 20) Asjaolu, et kaebajat vastustaja põhjendused ei veena ja ta üritab neid kohtumenetluses ümber lükata, ei tähenda, et haldusakti põhjendus ei vastaks vähemalt seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile. See, et kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidete ümberlükkamiseks esitab vastustaja haldusaktis väljendatud põhimotiivide toetuseks täiendavaid põhjendusi, ei viita iseenesest haldusakti põhjendamispuudustele ega tähenda haldusakti põhjendamise lubamatut ülekandumist kohtumenetlusse. Kui haldusaktis on esitatud kaalukad põhimotiivid, mis võivad kaebaja väidetele vastamiseks vajada täiendamist ja täpsustamist kohtumenetluses, ei ole tegemist haldusakti tühistamist tingiva põhjendamisveaga (vt otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)


Kui haldusaktis on esitatud kaalukad põhimotiivid, mis võivad kaebaja väidetele vastamiseks vajada täiendamist ja täpsustamist kohtumenetluses, ei ole tegemist haldusakti tühistamist tingiva põhjendamisveaga (vt otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)


Otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. (p 19)


PlanS § 8 lg 7 kohaselt on detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja juhtudel detailplaneeringute koostamise aluseks kehtiv üldplaneering. Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (HMS § 4 lg 2). (p 12)


PlanS § 8 lg 7 kohaselt on detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja juhtudel detail-planeeringute koostamise aluseks kehtiv üldplaneering. Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (HMS § 4 lg 2). (p 12) Ühe asjakohase kriteeriumina tuleb ruumilisel planeerimisel võtta arvesse piirkonnas juba väljakujunenud olustikku (PlanS § 1 lg-d 2 ja 3). Olustikuga tuleb arvestada nii täpsemate alusdokumentide puudumise kui ka nende olemasolu korral. Üldine põhimõte on, et kavandatav objekt peab ümbrusesse sobima. (p 13)


HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. (p 17) Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. (p 19) Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on seega piiratud (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 38). (p 17)

Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-54-03.

3-3-1-79-09 PDF Riigikohus 27.01.2010

Planeerimisseaduse § 10 lg 1 kohaselt võib iga isik teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku, mille menetlemine on kohaliku omavalitsuse kohustus. Samas ei kaasne ettepaneku esitamisega vältimatult detailplaneeringu algatamist, sest osundatud sätte kohaselt võib kohalik omavalitsus planeeringu koostamise algatamisest ka keelduda. Seaduses ei ole planeeringu koostamise algatamisest keeldumise aluseid ammendavalt sätestatud. Kohalikul omavalitsusel on planeeringutegevuses ulatuslik kaalutlusruum. Kaalutlemisel peab kohalik omavalitsus arvestama nii avalikke huve kui ka taotleja põhjendatud huve. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema planeeringu algatamise taotluse rahuldamist. Samas on isik õigustatud nõudma oma subjektiivsete õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt (vt Riigikohtu 06.11.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-62-02).


Õiguspärane ootus saab tugineda üksnes selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta.


Üldplaneeringus fikseeritud keskkonnakaitselised ja muud kohaliku omavalitsusüksuse säästva ning tasakaalustatud arengu kriteeriumid on olulisteks asjaoludeks, mida vältimatult tuleb arvestada üldplaneeringu muutmise ettepaneku ja seeläbi ka detailplaneeringu algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel. Detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on võimalik vaid erandlikult näiteks üldplaneeringu kehtestamise järel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).


Planeeringute menetlemine on üheks kohalike omavalitsusüksuste põhitegevuseks. Sellistes valdkondades kohtuvaidluse käigus tekkinud advokaaditeenuste kulude väljamõistmine ei ole põhjendatud (vt ka Riigikohtu 19.06.2007 otsust asjas nr 3-3-1-24-07; 06.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-52-07; 14.01.2009 otsust asjas nr 3-3-1-62-08; 17.04.2009 otsust asjas nr 3-3-1-16-09).

3-3-1-15-08 PDF Riigikohus 25.09.2008

Natura 2000 eelvalikualal ei ole välistatud majandustegevus ja ehitamine, kuid oluliste elupaigatüüpide ja liikide elupaikade säilitamine nõuab adekvaatse õigusliku kaitserežiimi kehtestamist ja selle tagamise toimiva mehhanismi loomist. Kaitstavate loodusobjektide seadus ning seda alates 10. maist 2004. a asendav looduskaitseseadus lubavad piiranguvööndis majandustegevust kooskõlas kaitse-eeskirjaga. Kaitsealadel planeerimismenetluse läbiviimisel on siduva tähendusega selles menetluses osalevate keskkonnaorganite seisukoht (nõusolek). Nõusoleku andmisel planeeringu kehtestamiseks on kaitseala valitsejal ulatuslik kaalutlusruum. Seejuures tuleb kaalutlusõigust kasutada kaitseala eesmärke silmas pidades. Majandustegevus nagu ka muu inimtegevus kaitsealal ei tohi kaasa tuua nende alade keskkonnaomaduste muutmise kaudu kaitstavate liikide või elupaikade olulist kahjustamist.


Käesoleval juhul planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamise käsitlemine ainuüksi populaarkaebusena ei võimaldanud kohtul nõutavas ulatuses kontrollida, kas akti andmisel oli haldusorganil kohustus kaaluda ka puudutatud isikute erahuve ning kas selline kaalumine on tehtud. Kuna oli esitatud väide subjektiivsete õiguste rikkumise kohta, siis pidi kohus andma hinnangu, kas õiguste riive on proportsionaalne ning kas järgitud on ühetaolise kohtlemise nõuet. Populaarkaebuse korral ei ole sarnane hinnang asjakohane, kuna puuduvad puudutatud isikud. Subjektiivsete õiguste rikkumise väite kontrollimata jätmine võib tuua kaasa ka võimaluse minetamise hilisemaks kahjunõude esitamiseks.

Planeeringute, sh detailplaneeringute valdkonnas on kohtulik kontroll oma ulatuselt piiratud. Küsimuse sellest, mida planeeringualale rajada, saab otsustada planeeringu kehtestamisel haldusorgan. Üldjuhul ei saa kohus haldusorgani asemel muuta planeeringulahendust.

Planeeringu õiguspärasuse hindamisel ei saa kohus lähtuda pelgalt oma hinnangust inimtegevuse võimalikele tagajärgedele, toetamata seda asjatundjate hinnangute või muude tõenditega.


Planeeringute, sh detailplaneeringute valdkonnas on kohtulik kontroll oma ulatuselt piiratud. Küsimuse sellest, mida planeeringualale rajada, saab otsustada planeeringu kehtestamisel haldusorgan. Üldjuhul ei saa kohus haldusorgani asemel muuta planeeringulahendust.

Planeeringu õiguspärasuse hindamisel ei saa kohus lähtuda pelgalt oma hinnangust inimtegevuse võimalikele tagajärgedele, toetamata seda asjatundjate hinnangute või muude tõenditega.

3-3-1-51-07 PDF Riigikohus 24.10.2007

Detailplaneeringu algatamisest keeldumine on haldusakt (vt Riigikohtu 03.05.2005 määruse haldusasjas nr 3-3-1-41-06 p-e 20 ja 21) ning see haldusakt on vaidlustatav halduskohtus tühistamiskaebuse esitamisega. Kuna detailplaneeringu menetluse jätkamisest keeldumine ning detailplaneeringu algatamisest keeldumine viivad ühesuguse tulemuseni, siis on ka detailplaneeringu menetluse jätkamisest keeldumine halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustatav. Olukorras, kus detailplaneeringu jätkamisest keeldumine puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks menetluse lõpptulemuse vaidlustamine ilmselgelt ebamõistlik ega võimaldaks efektiivset kaitset haldusorgani tegevuse vastu.


PlanS § 10 lg-e 6 tõlgendamisel ei tähenda sõnastus "Võib sõlmida lepingu" iseenesest kohaliku omavalitsuse õigust nõuda planeeringu koostamisest huvitatud isikult juba algatatud planeeringu koostamise rahastamist ning huvitatud isikul puudub sellisel juhul kohustus planeeringu koostamist rahastada. Huvitatud isikule rahastamise kohustuse panemine saab toimuda vaid enne planeeringu algatamist vastava lepingu sõlmimisega.


Detailplaneeringu algatamisest keeldumine on haldusakt (vt Riigikohtu 03.05.2005 määruse haldusasjas nr 3-3-1-41-06 p-e 20 ja 21) ning see haldusakt on vaidlustatav halduskohtus tühistamiskaebuse esitamisega. Kuna detailplaneeringu menetluse jätkamisest keeldumine ning detailplaneeringu algatamisest keeldumine viivad ühesuguse tulemuseni, siis on ka detailplaneeringu menetluse jätkamisest keeldumine halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustatav. Olukorras, kus detailplaneeringu jätkamisest keeldumine puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks menetluse lõpptulemuse vaidlustamine ilmselgelt ebamõistlik ega võimaldaks efektiivset kaitset haldusorgani tegevuse vastu.

3-3-1-12-07 PDF Riigikohus 19.04.2007

Kui planeeringu koostamist korraldab kohalik omavalitsus ise, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvessevõtmise võimalus olla tõhusam juhul, kui planeeringu tellijaks on eelduslikult arendustegevuse kasumlikkusest huvitatud eraõiguslik isik. Avalikule huvile vastavad lahendused tuleb sobitada planeeringusse juba selle koostamise käigus. Arendaja huvide ning avalike huvide vastuollu sattumise oht on suurem juhul, kui detailplaneeringuga tehakse ettepanek üldplaneeringu muutmiseks. Kui vajadus üldplaneeringu muutmiseks selgub alles planeeringu koostamise käigus, tuleks planeeringu koostamise korraldamine koheselt üle anda haldusorganile ning PlanS § 10 lg 6 esimese lause alusel sõlmitud leping lõpetada.


Detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast ning selle menetlemisel ei ole võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine jääma erandiks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. Üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Linna või valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse otsustuspädevuses ning nõuetekohase menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud varemtehtud otsuseid muutma.


Kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste muutumatuna säilimiseks. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda.


Maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus, mis on menetlustoiming, mitte iseseisev haldusakt. Nagu muidki menetlustoiminguid saab sellist kooskõlastust reeglina vaidlustada üksnes koos lõpliku haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 10.06.2003 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-38-03, p 22.)


Enne 1. septembrit HKMS kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist poolelt ei võimaldanud. Alates 1. septembrist 2006 kehtiva HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kohtumenetlusõiguse üldise põhimõtte kohaselt tuleb menetlusele rakendada selle läbiviimise ajal kehtivat regulatsiooni, kui seadus ei näe ette teisiti. Kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisel tuleb arvestada, et kui kohtumenetlus, mille kulude väljamõistmist nõutakse, algas enne 1. septembrit 2006, ei pidanud kaebaja kaebuse esitamisel ette nägema võimalust kolmanda isiku menetluskulude tasumise kohustuse tekkimiseks. Samuti tuleb arvesse võtta seda, kui suur osa kolmanda isiku poolt nõutavatest menetluskuludest on kantud enne 1. septembrit 2006.

3-3-1-8-02 PDF Riigikohus 18.02.2002

Olukorras, kus planeeringu algatamine ja vastuvõtmine toimusid ühel ja samal päeval, on tegemist planeerimismenetluse normide ilmselge ja olulise rikkumisega. Selline planeeringu menetlemine välistab ühe planeerimismenetluse etapi - planeeringu koostamise - korrektse ja seadusega kooskõlas oleva läbiviimise ning eirab täielikult planeerimismenetluse puhul olulist avalikkuse põhimõtet.

Linnavalitsuse tegevust lähteülesande kooskõlastamisel ja kinnitamisel tuleb pidada haldusesiseseks tegevuseks, millel puudub väljapoole suunatud mõju. Lähteülesande koostamine on ettevalmistav tegevus ja kaasamine planeerimismenetluse nii varases staadiumis on küll igati kooskõlas planeerimismenetluse avalikkuse põhimõttega, kuid ei ole planeeringu läbiviijale kohustuslik. Halduskohtus ei ole võimalik iseseisvalt vaidlustada kohaliku omavalitsuse asutuse toiminguid planeeringu algatamisel, sh lähteülesande koostamisel.


Planeerimis- ja ehitusseaduse ning Haldusmenetluse seaduse eesmärgi ja mõttega on kooskõlas, et planeeringu vastuvõtmise otsust kui haldusakti HKMS § 4 lg 1 mõttes saab kaebeõiguse olemasolul vaidlustada, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mille puhul juba planeerimismenetluse käigus on alust arvata, et sellise menetluse tulemusena kehtestatav planeering ei saa olla õiguspärane.

Linnavalitsuse tegevust lähteülesande kooskõlastamisel ja kinnitamisel tuleb pidada haldusesiseseks tegevuseks, millel puudub väljapoole suunatud mõju. Lähteülesande koostamine on ettevalmistav tegevus ja kaasamine planeerimismenetluse nii varases staadiumis on küll igati kooskõlas planeerimismenetluse avalikkuse põhimõttega, kuid ei ole planeeringu läbiviijale kohustuslik. Halduskohtus ei ole võimalik iseseisvalt vaidlustada kohaliku omavalitsuse asutuse toiminguid planeeringu algatamisel, sh lähteülesande koostamisel.


Planeerimisotsustuste omapära - nende ulatusliku diskretsioonilisuse - tõttu on isiku õigeaegsel kaasamisel ja ärakuulamisel planeerimismenetluses suurem roll võrreldes tavapärase haldusmenetlusega. Planeerimismenetlusele on üldiselt omane avalikkuse põhimõte. Seejuures on Planeerimis- ja ehitusseaduses (PES § 12 lg 4 ja 18 lg 5) soovitud informeerimis- ja kaasamiskohustuse realiseerimisel pakkuda teiste isikutega võrreldes tugevamat kaitset kinnisasja omanikele ja nendega PES §-st 70 lg 4 tulenevalt võrdsustatud isikutele juhtudel, kui planeering võib kaasa tuua kinnisasja sundvõõrandamise vajaduse, senise maakasutuse või krundi ehitusõiguse muutmise.


Olukorras, kus planeeringu algatamine ja vastuvõtmine toimusid ühel ja samal päeval, on tegemist planeerimismenetluse normide ilmselge ja olulise rikkumisega. Selline planeeringu menetlemine välistab ühe planeerimismenetluse etapi - planeeringu koostamise - korrektse ja seadusega kooskõlas oleva läbiviimise ning eirab täielikult planeerimismenetluse puhul olulist avalikkuse põhimõtet.


Haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Otsesõnu seaduses sätestatud juhtudel, aga ka lähtuvalt protsessiökonoomia põhimõttest, on erandlikult menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Selline lähenemine on kooskõlas ka HMS §-ga 58.

3-3-1-15-01 PDF Riigikohus 20.12.2001

Haldusakt on iga otsustus, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele. Kui omavalitsusüksuse tahteavaldus lepingu sõlmimiseks reguleerib ka avalik-õiguslikke küsimusi, võib samaaegselt olla tegemist haldusaktiga sõltumata sellest, kas ta on vormistatud kohaliku omavalitsuse organite haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides, protokollilise otsusena või tsiviilõigusliku tahteavaldusena. Halduskohtu poolt haldusakti kontrollimist ei saa välistada, kui haldusakt pole vormistatud kõiki vorminõudeid järgides.


Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist, kusjuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi.


Kui subjektiivsete avalike õiguste, sh põhiõiguste kaitse küsimus tekib kohaliku omavalitsusüksuse ja tema lepingupartneri omavahelises suhtes, mis on peamiselt reguleeritud tsiviilõiguslike normidega, siis tuleb see vaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluse korras (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. oktoobri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-00, RT III 2000, 25, 278). Kui kolmas isik, kes ise ei ole lepingu pool, vaidlustab kohaliku omavalitsusüksuse poolt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist või muutmist põhjusel, et kohaliku omavalitsuse üksus on lepingut sõlmides rikkunud tema subjektiivseid avalikke õigusi, on tegemist avalik õigusliku vaidlusega, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Asjaolu, et vaidluse lahendamisega võib kaasneda riigi, valla või linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine, ei välista iseenesest vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu.


Riigi ja kohaliku omavalitsuse vara moodustab peaasjalikult vara, mis on mõeldud avalike ülesannete täitmiseks. Valides mitme huvitatud isiku seast välja vara kasutusse saaja, teostab linn avalikku võimu. Linn peab vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, mis ei pruugi alati seisneda varalise tulu saamises ja lähtuma põhjendatud kaalutlustest, et vältida isikute ebavõrdset kohtlemist. Seetõttu erineb kohaliku omavalitsuse seisund oma vara kasutusse andmisel situatsioonist, milles on oma vara kasutusse andvad eraisikud. Ka avalik-õigusliku juriidilise isiku osalemisel eraõiguslikes suhetes peab avalik-õiguslik juriidiline isik arvestama põhiõigustega, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse ja teiste avaliku õiguse põhimõtete ja normidega. Kohaliku omavalitsuse vara rendile andmise kord peab avalike huvide kõrval kaitsma ka linna elanike ja ettevõtjate huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse linna poolt pakutavaid kinnistuid. Seetõttu tuleb Rendile andmise korda tõlgendada selliselt, et ta loob põhjendatult ja isiklikult huvitatud ettevõtjale või muule isikule subjektiivse õiguse nõuda linnalt oma vara kasutusse andmisel Rendile andmise korrast kinnipidamist. Ettevõtjale linna vara kasutusse andmisega konkurentsieeliste loomine riivab ka Põhiseaduse § 31 lg-s 1 sätestatud ettevõtlusvabadust ja võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet. Linna vara rendilepingu muutmine või pikendamine ei sõltu vaid poolte suvast. Rendiseaduse § 15 lg 2, mille kohaselt rendilepingu tähtaja lõppedes eelistatakse asja uuel rendile andmisel eelmist rentnikku, ei saa olla ainumäärav linnamaa rendilepingu pikendamisel, vaid arvestada tuleb ka linna vara kasutamist reguleerivaid avalik-õiguslikke norme, sealhulgas Rendile andmise korra sätteid.


Planeeringu koostamine, planeerimismenetluse kulude kandmine ja planeeringu lähteülesande kinnitamine ei tekita kaitstavat usaldust, et planeering algatatud kujul ka kehtestatakse. See oleks vastuolus planeerimisdiskretsiooni olemusega ja planeerimismenetlusse avalikkuse kaasamise põhimõttega.


Kohaliku omavalitsuse korraldus kohaliku omavalitsuse vara rendilepingu pikendamiseks ei ole lahutatav rendilepingu pikendamise kokkuleppest, kuna kujutab endast ühe poole tahteavaldust kokkuleppe sõlmimiseks. Halduskohtul on volitus tuvastada haldusaktiga seotud lepingu tühisust HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel. Kui teine lepingupool on kaasatud haldusasja läbivaatamisele, siis on vastav kohtulahend siduv ka temale.

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json