/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-62-08 PDF Riigikohus 14.01.2009
HMS

Menetlustoimingutele ei saa otseselt laiendada HMS §-s 56 sätestatud nõudeid haldusaktide motiveerimisele. See ei tähenda siiski, et menetlustoiminguid ei peaks üldse põhjendama. Motiveerimise nõue on haldusmenetluse üldine nõue, mis peab tagama Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt Riigikohtu 07.11.1997 määrust asjas nr 3-3-1-30-97). Kuna teatud tingimustel on menetlustoimingud halduskohtus vaidlustatavad ka iseseisvalt, tuleb ka neid isikute õiguste kaitse võimaldamiseks vajalikul määral põhjendada. Menetlustoimingute põhjendamise nõue tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõtetest.


Kuigi haldusmenetluse üldregulatsioon ega ka planeerimismenetluse sätted ei käsitle küll otseselt menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega kui menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise. Planeerimismenetluse jätkamine ja lõppastmes planeeringu kehtestamine olukorras, kus planeeringu eesmärkide saavutamise võimalikkus ei ole selge, võib oluliselt kahjustada avalikke huve ning tuua kaasa planeeringuga hõlmatud isikute õiguste ja huvide ülemäärase riive (vt Riigikohtu 16.12.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-56-08 p-i 20).


Planeeringu kehtestamise menetluse peatamine kui menetlustoiming ei riku üldjuhul iseseisvalt planeeringu koostamist taotlenud isiku õigusi ega piira tema vabadusi ning ei ole seetõttu halduskohtus vaidlustatav menetluse lõpptulemusena antavast haldusaktist eraldi.

Haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti iseseisev vaidlustamine on samas erandina õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või muudaks menetluslik rikkumine haldusakti sisulise õiguspärasuse suhtes hinnangu andmise tagantjärele võimatuks. Enne haldusakti andmist saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise subjektiivseid õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt nt Riigikohtu 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-e 20 ja 21).


Vallavolikogu otsusel, millega otsustatakse peatada detailplaneeringu kehtestamise menetlus, puudub iseseisev regulatiivne toime HMS § 51 lg 1 tähenduses. Kuna peatamisega ei otsustata detailplaneeringu kehtestamise taotluse lahendamise üle, ei ole see suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele.

Kuigi haldusmenetluse üldregulatsioon ega ka planeerimismenetluse sätted ei käsitle küll otseselt menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega kui menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise. Planeerimismenetluse jätkamine ja lõppastmes planeeringu kehtestamine olukorras, kus planeeringu eesmärkide saavutamise võimalikkus ei ole selge, võib oluliselt kahjustada avalikke huve ning tuua kaasa planeeringuga hõlmatud isikute õiguste ja huvide ülemäärase riive (vt Riigikohtu 16.12.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-56-08 p-i 20).


Haldusorganil ei ole küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise õigustamiseks peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Seega võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse rahuldamata jätmise korral (vt nt Riigikohtu 06.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-52-07 ja 19.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-24-07). Vastustajaks oleva haldusorgani kasuks välise õigusabi teenuse kasutamiseks kantud vajalike ja põhjendatud kulude kaebajalt väljamõistmine ei ole siiski välistatud (vt nt Riigikohtu 14.05. 2007 otsuse asjas nr 3-3-1-16-07 p-i 13 ja 15.10.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-49-04 p-i 10). Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkus on aga piiranud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne.

Õigusabikulude väljamõistmist ei saa iseseisvalt õigustada ka asjaolu, et advokaadikulud ei ole suured ning kaebuse esitaja on juriidiline isik, kelle majanduslik olukord on hea. Õigusabikulude väljamõistmine peab alati olema esmalt sisuliselt põhjendatud. Taotletavate õigusabikulude suurus ja kaebaja majanduslik seisund võiksid üksnes olla aluseks väljamõistetavate õigusabikulude täiendavaks piiramiseks või nende väljamõistmata jätmiseks olukorras, kus kohtuvaidluse olemust ja keerukust arvestades oleks haldusorgani kasuks advokaadikulude väljamõistmine põhjendatud.

3-3-1-56-08 PDF Riigikohus 16.12.2008
HMS

Kuigi haldusmenetluse üldregulatsioon ega ka planeerimismenetluse sätted otseselt ei käsitle menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise. Planeerimismenetluse jätkamine ja lõppastmes planeeringu kehtestamine olukorras, kus planeeringu eesmärkide saavutamise võimalikkus ei ole selge, võib oluliselt kahjustada nii avalikke huve kui ka kaasa tuua planeeringuga hõlmatud isikute õiguste ja huvide ülemäärase riive.

Haldusorgan peab astuma temast sõltuvaid samme menetlustakistuse kõrvaldamiseks. Sellise kohustuse seadmine eeldab, et haldusorgani kasutuses oleksid menetlustakistuse kõrvaldamiseks õiguspärased ja tulemuslikud vahendid.


Kehtiv menetluskord ei võimalda ringkonnakohtul väljuda kaebuse taotluse piiridest. Ka ringkonnakohtule laieneb HKMS § 25 lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kaebuse eseme ja õiguskaitsevahendi valiku ainuõigus on kaebajal. Kohus võib üksnes juhtida kaebaja tähelepanu efektiivsema õiguskaitsevahendi olemasolule ja taotluse muutmise võimalusele.

Taotluse piiridest väljumisega on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 4 ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida pole menetluses arutatud.


Kohus peab kohustamiskaebuse lahendamisel juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtusse kaebuse esitamise hetkel, mitte vastavas kohtuastmes otsuse tegemise ajal.


Kohalik omavalitsus otsustab planeeringu vastuvõtmise vastavalt PlanS § 17 lg-le 1. Nimetatud sättest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel õigus ka keelduda planeeringu vastuvõtmisest. Samas seadus ei sätesta neid kriteeriume, millest juhindudes planeeringu võib jätta vastu võtmata. Mõistlik on eeldada, et planeeringu võib jätta vastu võtmata siis, kui see ei vasta seaduse nõuetele või planeeringu lähteeesmärgile ja -tingimustele, ei ole saanud nõuetekohast kooskõlastust, on vastuolus kõrgemat järku planeeringuga, samuti muudel olulistel asjaoludel. Üheks planeeringu vastvõtmata jätmise otsuse õiguspäraseks aluseks objektiivse võimatuse planeeringut ellu viia või ka selle suure tõenäosuse. Planeeringu vastuvõtmata jätmine ei välista planeerimismenetluse jätkumist, kui tegemist on kõrvaldatava puudusega.


HKMS § 10 lg 3 kohustab kaebajat tuvastamiskaebuse esitamisel väljendama oma põhjendatud huvi vastava asjaolu tuvastamiseks ning kohtul lasub kohustus kontrollida kaebaja sellise huvi olemasolu sõltumata teiste menetlusosaliste seisukohtadest. Planeerimismenetluse peatamise asjaolude selgitamiseks ning vastava informatsiooni edastamiseks lepingupartneritele ei ole vajalik pöörduda kaebusega kohtusse.

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json