https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-21-459/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.02.2024

Detailplaneeringu võib PlanS § 140 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada ka siis, kui ehitis on valminud. (p 17)

Vt ka RKHKo nr 3-20-2247/53, p 18. (p 17)


Detailplaneeringust kõrvalekaldumise seadustamiseks ei tohi planeeringut osaliselt kehtetuks tunnistada. Kui kõrvalekalle ei ole oluline on selle seadustamine võimalik kasutusloa või -teatisega. Vajadusel võib naabrite õiguste riive kompenseerimiseks kasutusloale või -teatisele seada lisatingimusi. (p 23)

Vt ka RKHKo nr 3-20-2247/53, p 26. (p 23)


Planeeringu kehtetuks tunnistamisel ei tohi naabrite huvide kaalumist lükata edasi võimalikesse tulevikus toimuvatesse menetlustesse. (p 29)

Vt ka RKHKo nr 3-20-2247/53, p 23. (p 29)

3-20-2247/53 PDF Riigikohtu halduskolleegium 09.06.2023

PlanS § 141 ei anna kaebeõigust detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks avalikes huvides (vt RKHKm nr 3-19-1627/28, p 11). (p 15)

Subjektiivsed õigused võrsuvad ka detailplaneeringus sätestatud ehituslikest piirangutest. Ehkki kohtumenetluses enda kui naabri huve kaitsvale planeeringu sättele tuginemiseks ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet (vt RKHKo nr 3-3-1-69-16, p 26, RKHKo nr 3-14-52416/72, p 15), on kaebajad tuginenud mh ka oma omandiõiguse kaitsele (insolatsiooni vähenemine, samuti kinnistu väärtuse vähenemine). Seega on kaebus esitatud subjektiivsete õiguste, mitte avalike huvide kaitseks. (p 15)


Subjektiivsed õigused võrsuvad ka detailplaneeringus sätestatud ehituslikest piirangutest. Ehkki kohtumenetluses enda kui naabri huve kaitsvale planeeringu sättele tuginemiseks ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet (vt RKHKo nr 3-3-1-69-16, p 26, RKHKo nr 3-14-52416/72, p 15), on kaebajad tuginenud mh ka oma omandiõiguse kaitsele (insolatsiooni vähenemine, samuti kinnistu väärtuse vähenemine). Seega on kaebus esitatud subjektiivsete õiguste, mitte avalike huvide kaitseks. (p 15)

Vt RKHKm nr 3-19-1627/28, p 13. (p 15)

PlanS § 140 lg 1 p 2 ei välista detailplaneeringu elluviimisest loobumist ja detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist, kui hoone ehitamisega on alustatud või kui ehitis on suures osas või täielikult valmis ehitatud, sest detailplaneeringus sätestatud ehitusõigust on võimalik realiseerida korduvalt. (p 18)

PlanS § 140 lg 1 p 2 on kaalutlusõiguslik säte. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ei eelda sellises olukorras ülekaalukat avalikku huvi, kuid arvestada tuleb seaduse ja üldplaneeringu nõuetega ning naabrite huviga detailplaneeringu kehtima jäämise suhtes, sest hoonele detailplaneeringuga seatud ehituslikud piirangud täidavad piirkonda sobivuse kõrval ka naabrite huvide ja õiguskindluse kaitse eesmärke (PlanS § 10 lg 1, HMS § 64 lg-d 2 kuni 4, samuti HMS § 67 lg d 1 ja 2). Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel tuleb huvide kaalumisel arvesse võtta ka kehtetuks tunnistamise eesmärki (HMS § 4 lg 1). Eesmärk peab olema legitiimne ja kooskõlas kaalutlusõigust andva volitusnormi eesmärgiga. (p 19)

Kui taotleja eesmärgiks on ehitusmahtu võrreldes kehtiva detailplaneeringuga suurendada, tuleb juba detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel hinnata, kas selleks esineb naabrite huvide valguses piisavalt kaalukas vajadus. PlanS § 140 lg 1 p 2 ei välista iseenesest detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist olukorras, kus isiku huvi on ehitamise käigus saavutada detailplaneeringu lahendusest erinev lahendus. (p 19)

Ehitusõiguse mahu suurendamise võimalikkust tuleb hinnata ja puudutatud isikute huve kaaluda juba detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel. (p 20)

PlanS § 140 lg 1 p 2 mõtteks on tagada paindlikkus tulevase ehitustegevuse ümberkavandamisel, mitte ulatuslike ehitusõiguslike minetuste ehitusprojektist kõrvalekaldumiste tagasiulatuv legaliseerimine. (p 22)

Selge ja ülekaalukas huvi ei pea esinema mitte kehtiva ja vähemalt osaliselt ellu viidud planeeringulahenduse säilitamiseks, vaid selle muutmiseks. (p 23)


PlanS § 10 lg 1 kohaselt peab planeerimisalase tegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu eesmärkidele. See põhimõte kehtib ka detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise korral. Kuna detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tagajärjel planeeringus sätestatud piirangud kaovad, ei saa huvide kaalumist detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse etapist lükata täielikult edasistesse võimalikesse ja ebamäärastesse menetlusetappidesse. (p 23)


Järeldus, et kuna detailplaneeringu osaline kehtetuks tunnistamine iseseisvalt ei anna kinnistu omanikele õigust ehitustegevuseks ega seadusta projektile mittevastavat ehitist, ei riku detailplaneeringu osaline kehtetuks tunnistamine naaberkinnistu omanike subjektiivseid õigusi, ei ole õiguspärane. Paljasõnaline viide omaniku vajadustele ei ole naabrite usaldust arvestades (HMS § 67 lg 2) detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel (naabrite kahjuks) küllaldane. Selge ja ülekaalukas huvi ei pea esinema mitte kehtiva ja vähemalt osaliselt ellu viidud planeeringulahenduse säilitamiseks, vaid selle muutmiseks. (p 23)


PlanS § 140 lg 1 p 2 on kaalutlusõiguslik säte. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ei eelda sellises olukorras ülekaalukat avalikku huvi, kuid arvestada tuleb seaduse ja üldplaneeringu nõuetega ning naabrite huviga detailplaneeringu kehtima jäämise suhtes, sest hoonele detailplaneeringuga seatud ehituslikud piirangud täidavad piirkonda sobivuse kõrval ka naabrite huvide ja õiguskindluse kaitse eesmärke (PlanS § 10 lg 1, HMS § 64 lg-d 2 kuni 4, samuti HMS § 67 lg d 1 ja 2). (p 19)


PlanS § 125 lg 1 p-st 2 ei tulene siiski luba ehitada või laiendada ehitist vastuolus kehtiva detailplaneeringuga. Kehtiva detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse täpsustamise ja laiendamise tingimused tulenevad EhS §-st 27. Seda sätet ei tule järgida, kui krundil seni kehtinud detailplaneering tunnistatakse enne projekteerimistingimuste andmist kehtetuks. Olukorras, kus omanik soovib ehitada suuremas ulatuses, kui seda võimaldab kehtiv detailplaneering, ei tohi detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine samas toimuda kergekäeliselt. Vastasel korral muutuksid EhS §-s 27 toodud piirangud sisutuks. (p 21)


Erinevalt detailplaneeringust ei saa täiesti uute projekteerimistingimustega legaliseerida juba toimunud ehitustegevust, ehkki HMS § 64 lg 1 teise lause kohaselt on põhimõtteliselt võimalik tagasiulatuvalt muuta varem kehtinud projekteerimistingimusi. Projekteerimistingimused on vaid eelhaldusakt konkreetse ehitusloa menetluses, mitte terviklik ruumilahendus ja menetlusülene maakasutus- ja ehitustingimuste regulatsioon (vrd PlanS § 3 lg 1). (p 25)


Omanik ei saa planeeringulahendust kohalikule omavalitsusele dikteerida (RKHKo nr 3-12-2486/130, p 29). (p 23)


Täielikult valmis ehitatud ehitise seadustamist saab kohalik omavalitsus kaaluda näiteks kasutusloa menetluses. Kolleegium on varem märkinud, et iga kõrvalekalle ehitusloast, detailplaneeringust või projekteerimistingimustest ei too vältimatult kaasa kasutusloa andmisest keeldumist. Selline tagajärg ei oleks mõnelgi juhul proportsionaalne (nt RKHKm nr 3-17-1398/36, p 15-16). Seejuures ei tohi kasutusloa andmine kaasa tuua naabrite õiguste ülemäärast riivet või rikkumist (RKHKo nr 3-15-873/142, p 21). Näiteks saab erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt RKHKo nr 3-14-52416/72, p 27). (p 26)


Majandus- ja taristuministri 17. juuli 2015. a määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 12 kohaselt on võimalik ehitusloa saanud ehitusprojekti muuta ning esitada muudatusprojekt, kui muudatuse ulatusest, iseloomust või mahust tulenevalt ei pea taotlema uut ehitusluba või esitama uut ehitusteatist. EhS § 55 p 5 kohaselt ei saa kasutusluba anda, kui selle taotlemisel esitatav ehitusprojekt erineb ehitusprojekti muudatuste või ehitamise ajal tehtud muudatuste tõttu oluliselt ehitusloa taotlemisel esitatud ehitusprojektist. (p 25)


HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik, kuid Riigikohtule ei nähtu, et kaebajatel oleks kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada (HKMS § 109 lg 11, vt RKHKo nr 3-20-1310/52, p 37.1). (p 27)

3-17-2023/83 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.12.2021

Puudutatud isikutel on võimalus tugineda PlanS § 125 lg-le 5 olukorras, kus nad näitavad ära, et projekteerimistingimuste väljastamisel on rikutud nende omandi- või muid õigusi, sh olulisi menetluslikke õigusi. Koosmõjus muude rikkumistega võib asjaolu, et projekteerimistingimuste andmiseks puudus PlanS § 125 lg-s 5 sätestatud materiaalõiguslik alus, tuua kaasa projekteerimistingimuste tühistamise. Ehitustingimuste kehtestamine detailplaneeringuga loob tulevikus toimuva ehitustegevuse osas suurema õiguskindluse kui nende kehtestamine projekteerimistingimustega. Olenevalt asjaoludest võib see avaldada mõju naaberkinnisasjade väärtusele. (p 24)


PlanS § 125 lg 5 ei ole vastuolus PS §-ga 15. PS § 15 annab õiguse pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. Kaitstava õiguse all on silmas peetud isikule kuuluvaid ehk subjektiivseid õigusi. Kui kaebajal on elukeskkonna ja miljööga seotud subjektiivseid õigusi, saab ta neid võrdsel määral kohtus kaitsta nii projekteerimistingimuste kui detailplaneeringu vaidlustamisel. Elukeskkonna ja miljööga seotud huvide arvestamist saab kohus kontrollida kaalutlusõiguse teostamise kontrolli raamides. Kaalutlusõiguse teostamise kohtulik kontroll on küll piiratud (HKMS § 158 lg 3), kuid jällegi ei erine oma ulatuselt projekteerimistingimuste ja detailplaneeringu vaidlustamisel. Seega ei luba PlanS § 125 lg 5 projekteerimistingimuste menetlusest puudutatud isikult võtta võimalust kaitsta kohtus oma õigusi ja huve, mis on seotud elukeskkonna ja miljööga, ega riiva PS §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. (p 25)


RVastS § 3 lg 1 järgi võib isik nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes selles ulatuses, milles rikutakse tema õigusi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkusest lähtutakse kaebuse lubatavuse üle otsustamisel. Kaebuse rahuldamiseks tuleb kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. (p 20)


Seadus ei näe ette projekteerimistingimuste kohtus vaidlustamise võimalust avaliku huvi kaitseks. Seega saab kohus kaebuse rahuldada ja projekteerimistingimused tühistada vaid siis, kui need rikuvad kaebaja õigusi. Projekteerimistingimuste tühistamiseks esitatud kaebuse rahuldamiseks ei piisa sellest, kui ilmneb projekteerimistingimuste objektiivne õigusvastasus. Sellise tühistamiskaebuse rahuldamise vältimatuks eelduseks on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine (vrd RKEKo nr 3-3-1-15-01, p 21). Kaebuse rahuldamiseks ei piisa ka sellest, kui kaebaja subjektiivsete õiguste riive ei ole välistatud ning projekteerimistingimused on õigusvastased. (p 20)

Seadused tagavad naaberkinnistu omanikule projekteerimistingimuste andmise ja detailplaneeringu koostamise menetluses võrdväärsed võimalused oma õiguste ja huvide kaitsmiseks: õiguse olla menetlusse kaasatud (EhS § 31 lg 3; PlanS § 127 lg 2; HMS § 11 lg 1 p 3), õiguse avaldada oma arvamust (EhS § 31 lg 4 p 2; PlanS § 133 lg 1; HMS § 40) ning õiguse, et tema õigusi ja põhjendatud huvisid kaalutakse (EhS § 31 lg 5; PlanS § 10 lg 1; HMS § 4 lg 2). Seejuures on naaberkinnistu omanikul nii projekteerimistingimuste kui ka detailplaneeringu menetluse käigus õigus välja tuua miljööga seotud õigusi ja huve. (p 22)

Detailplaneeringu koostamise asemel projekteerimistingimuste andmine ei halvenda kaebajate võimalusi oma õigusi ja huve kaitsta. Kaebajate huvi eelistada detailplaneeringu koostamise menetlust projekteerimistingimuste andmise menetlusele PlanS § 125 lg 5 ei kaitse. (p 22)


PlanS § 125 lg 5 ei anna kaebajatele subjektiivset õigust nõuda detailplaneeringu koostamist. Naaberkinnistu omaniku subjektiivsele õigusele ei viita selle sätte sõnastus ega eesmärk. Säte on ilmselt kehtestatud ehitusõigust taotleva isiku halduskoormuse vähendamise, haldusmenetluse kiirema ja ökonoomsema läbiviimise ning avalike vahendite säästlikuma kasutamise eesmärgil. Sätte rakendamine ei pane naaberkinnistu omanikku oma õiguste ja huvide eest seismisel halvemasse menetluslikku olukorda. (p 22)


HMS § 4 lg 2 järgi on naabril õigus, et nii projekteerimistingimuste kui ka detailplaneeringu menetluse käigus tema huve hinnatakse ning kui need on põhjendatud, siis kaalutakse. Miljöö kahjustamine võib riivata naabri omandiõigust (vt nt RKHKo nr 3-3-1-4-12, p 12 ja RKHKo nr 3-15-2232/93, p 8.3), kuid välistada ei saa ka naabri miljööga seotud huvide põhjendatust. (p 22)

3-14-52416/72 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.02.2019

HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt on haldusmenetluses menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt võib puudutada (kolmas isik). Menetlusosalisel on õigus esitada enne haldusakti andmist selle kohta oma arvamus ja vastuväited (HMS § 40 lg 1). Kolleegium on selgitanud, et menetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Kaasamiseks ei pea tema õiguste riive olema tõendatud – piisab mõistlikust kahtlusest riive esinemise kohta (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 20). (p 13)

Müra ja veokite liiklus võib riivata kinnistust üle tee asuvate elumajade elanike, nende hulgas kaebajate õigusi, mh nende omandiõigust, õigust tervise kaitsele ja kodu puutumatusele. Seega oleks vastustaja pidanud kaebajad ehitusloa ja kasutusloa menetlusse kaasama. Kaasamise nõude rikkumise tõttu on vaidlustatud ehitus- ja kasutusluba formaalselt õigusvastased. Kaebajad said siiski võimaluse oma seisukohtade avaldamiseks ehitusloa peale esitatud vaide menetluses. Kaebuse rahuldamine sõltub sellest, kas ärakuulamata jätmine võis mõjutada lubade andmist (HMS § 58). (p 14)

Kuigi pole välistatud, et kaebajate kaasamise ning asjaolude nõuetekohase väljaselgitamise järel saaks kasutusloa uuesti väljastada, on võimalik ka see, et erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks tuleks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 32) või kasutusluba andmata jätta. (p 27) Vt ka p 24.


Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamist või muutmist. Vaid juhul, kui ehitusloa muutmine või kehtetuks tunnistamine ei ole võimalik (näiteks kui ehitusloa adressaadi usalduse kaitse kaalub üles avaliku või kolmandate isikute huvi), saab õigusvastasele ehitisele õiguspäraselt kasutusloa anda (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 20). (p 15)

Vastustajal tuli lubade andmisel leida kõigi poolte huve optimaalselt arvestav lahendus. Ühelt poolt tuleb kaebajatel leppida tööstuspiirkonna lähedusega ja sellest tingitud mõjutustega, teisalt aga tuleb ka kolmandal isikul arvestada sellega, et tema ettevõtlusvabadus kinnistul võib olla kitsendatud elamute läheduse tõttu. (p 16)

Kuigi ventilatsiooniseadmeid (või ventilatsiooniavasid) ei rajatud vaidlustatud ehitusloa alusel, tuli vastustajal nende rajamise õiguspärasust kontrollida praeguses asjas samuti vaidlustatud kasutusloa andmise menetluses. Uus kasutusluba anti ehitisele tervikuna (vt ka EhS v.r § 33 lg 5 esimene lause), seega ka ventilatsiooniavadele, mitte ainult vaidlustatud ehitusloa alusel rajatud ehitise osadele ja rajatistele. (p 17)

Kuigi pole välistatud, et kaebajate kaasamise ning asjaolude nõuetekohase väljaselgitamise järel saaks kasutusloa uuesti väljastada, on võimalik ka see, et erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks tuleks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 32) või kasutusluba andmata jätta. (p 27)


Vastustajal tuli lubade andmisel leida kõigi poolte huve optimaalselt arvestav lahendus. Ühelt poolt tuleb kaebajatel leppida tööstuspiirkonna lähedusega ja sellest tingitud mõjutustega, teisalt aga tuleb ka kolmandal isikul arvestada sellega, et tema ettevõtlusvabadus kinnistul võib olla kitsendatud elamute läheduse tõttu. (p 16)

Ehitusloa andmisel tuli arvestada kavandatava ehitise ja selle kasutamisega kaasnevaid mõjutusi tervikuna. Nt kuulus ehitusloa reguleerimisesemesse juurdepääsutee rajamine. Tootmishoone rekonstrueerimiseks tuli ehitusloa andmisel arvestada uue ukseava kasutuselevõtuga kaasneva veokiliiklusega tänaval. (p 23)


Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamist või muutmist. Vaid juhul, kui ehitusloa muutmine või kehtetuks tunnistamine ei ole võimalik (näiteks kui ehitusloa adressaadi usalduse kaitse kaalub üles avaliku või kolmandate isikute huvi), saab õigusvastasele ehitisele õiguspäraselt kasutusloa anda (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 20). (p 15)


HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt on haldusmenetluses menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt võib puudutada (kolmas isik). Menetlusosalisel on õigus esitada enne haldusakti andmist selle kohta oma arvamus ja vastuväited (HMS § 40 lg 1). Kolleegium on selgitanud, et menetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Kaasamiseks ei pea tema õiguste riive olema tõendatud – piisab mõistlikust kahtlusest riive esinemise kohta (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 20). (p 13)

Müra ja veokite liiklus võib riivata kinnistust üle tee asuvate elumajade elanike, nende hulgas kaebajate õigusi, mh nende omandiõigust, õigust tervise kaitsele ja kodu puutumatusele. Seega oleks vastustaja pidanud kaebajad ehitusloa ja kasutusloa menetlusse kaasama. Kaasamise nõude rikkumise tõttu on vaidlustatud ehitus- ja kasutusluba formaalselt õigusvastased. Kaebajad said siiski võimaluse oma seisukohtade avaldamiseks ehitusloa peale esitatud vaide menetluses. Kaebuse rahuldamine sõltub sellest, kas ärakuulamata jätmine võis mõjutada lubade andmist (HMS § 58). (p 14)


Kuigi pole välistatud, et kaebajate kaasamise ning asjaolude nõuetekohase väljaselgitamise järel saaks kasutusloa uuesti väljastada, on võimalik ka see, et erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks tuleks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 32) või kasutusluba andmata jätta. (p 27)


Planeeringust tulenevad nõuded selguvad planeeringu joonist ja tekstiosa koos tõlgendades. (p 26)


Vastustajal tuli lubade andmisel leida kõigi poolte huve optimaalselt arvestav lahendus. Ühelt poolt tuleb kaebajatel leppida tööstuspiirkonna lähedusega ja sellest tingitud mõjutustega, teisalt aga tuleb ka kolmandal isikul arvestada sellega, et tema ettevõtlusvabadus kinnistul võib olla kitsendatud elamute läheduse tõttu. (p 16)


Lisaks määrusega kehtestatud müra normtasemetele saab isik tugineda neile detailplaneeringu tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 15. (p 20)

Vt ka p 18.


Juurdesõidutee ei pruugi iseenesest olla samastatav sissesõiduga (või tänavalt mahasõidu ja sellele pealesõiduga), vaid võib tähistada marsruuti, mida mööda sõidukid jõuavad sissesõiduni. (p 26)


Planeeringu nõuded, millega lahendatakse naaberkinnisasjade omanike vahelisi ehituslikke huvikonflikte, võivad luua isikutele iseseisva subjektiivse õiguse. Kohtumenetluses enda kui naabri huve kaitsvale planeeringu sättele tuginemiseks ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-16, p 26). (p 15)


3-3-1-79-16 PDF Riigikohus 01.03.2017

Detailplaneeringut ei muuda kehtetuks see, et seda pole nimetatud üldplaneeringus esitatud kehtima jäävate detailplaneeringute loetelus. Üldplaneeringu kehtestamine ei muuda samale alale kehtestatud detailplaneeringuid kehtetuks (PlanS v.r § 24 lg 6). Tegevusetusega ei saa detailplaneeringut kui haldusakti kehtetuks tunnistada, haldusakti kehtetuks tunnistamiseks tuleb anda iseseisev haldusakt. (p 16)

See, et detailplaneeringu kaust ei ole KOV-s säilinud, ei muuda detailplaneeringut kehtetuks. Haldusakt ei muutu kehtetuks, kui tema originaal on kaduma läinud või hävinud. Seni, kuni haldusakti sisu on võimalik tuvastada, on seda võimalik ka täita. Kaotatud haldusaktile tuginemiseks peab selle sisu aga olema tõendatud. (p 17)


Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle eeldused üldjuhul olema täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga – kui haldusorganil ei olnud kaebuse esitamise ajal kohustust taotletav toiming sooritada, ei olnud ta õigusvastaselt tegevusetu; kui aga kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda faktilised asjaolud või õiguslik olukord haldusorganit toimingut sooritama kohustada, on ka see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-5-09; RKHK otsused asjades nr 3-3-1-77-09, ja 3-3-1-13-13). (p 20)


Varem LKS-st ja praegu KeÜS-st tulenev igaühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka õigust sellele juurde pääseda, kusjuures juurdepääs peab olema tagatud mõistlike vahemaade tagant. Kuigi seadusest ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda kallasrajale juurdepääsu konkreetsest kohast, peab KOV mõistliku(d) juurdepääsuvõimaluse(d) siiski tagama. Kuigi KOV peab planeerimismenetluses menetlusosalistega üksmeelt otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, ei saa see toimuda igavesti (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-32-16). Kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab KOV otsustama, kas vastuväited on põhjendatud, kaaludes ja tasakaalustades seejuures erinevaid põrkuvaid huvisid. KOV-l tuleb kallasrajale juurdepääsu küsimus mõistliku aja jooksul üld- või detailplaneeringuga lahendada ning tagada seejärel ka selle planeeringu järgimine (PlanS § 4 lg 2 p 6). (p 22)

3-3-1-31-16 PDF Riigikohus 18.10.2016

Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24)


Kui kaevandamisloas on seatud kaevandamise õiguse tekkimiseks HMS § 53 lg 1 p 3 alusel lisatingimus (korraldada see, et karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks määratakse mäetööstusmaa), ei teki isikul veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust selles karjääris kaevandamiseks. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut. (p 14)


Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24)

KOV üksus ei või planeerimisalases tegevuses arvestada ainult kohalikke huve ja jätta riiklikud huvid kõrvale (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-03). Kohalikud huvid on küll legitiimsed, kuid neid tuleb planeerimismenetluses kaaluda koos riiklike ja regionaalsete huvidega ning vajadusel nendega seotud erahuvidega. (p 25)

Tõrjumaks kaevandamisloa menetluse järel kaevandamisloa adressaadi huve ja nendega samasuunalisi riiklikke ning regionaalseid huve kaevandamiseks, peavad kohalikust kogukonnast võrsuvad riigi maavarade kaevandamise vastased huvid olema ülekaalukad. KOV üksus peab sellisel juhul üldplaneeringu muutmisest keeldumisel näitama selgelt ära, miks kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. (p 27)


Üldplaneering määrab maakasutuse juhtotstarbe, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad (kehtiva PlanS § 6 p 9, § 75 lg 1 p 18, PlanS v.r § 8 lg 3 p 3 ja lg 31). Üldplaneeringu-järgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav (kehtiva PlanS § 75 lg 4, PlanS v.r § 8 lg 31) ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust. Planeeringu põhilahenduseks on planeeringu oluline osa, mis tagab planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-71-14). Roheline võrgustik on üldplaneeringu oluline osa ja seda tuleb üldplaneeringu alusel säilitada, kuid see ei välista aga täielikult selliseid maakasutusi, mis ei ole vahetult seotud rohelise võrgustiku säilitamisega. (p 16)


KOV üksus ei või planeerimisalases tegevuses arvestada ainult kohalikke huve ja jätta riiklikud huvid kõrvale (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-03). Kohalikud huvid on küll legitiimsed, kuid neid tuleb planeerimismenetluses kaaluda koos riiklike ja regionaalsete huvidega ning vajadusel nendega seotud erahuvidega. (p 25)


Kui kaevandamisloas on seatud kaevandamise õiguse tekkimiseks HMS § 53 lg 1 p 3 alusel lisatingimus (korraldada see, et karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks määratakse mäetööstusmaa), ei teki isikul veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust selles karjääris kaevandamiseks. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut. (p 14)

Seadusandja on kaevandamisloa menetluse näinud ette selleks, et otsustada selles etapis mh keskkonnahoidu ja KOV üksuse ruumilisse planeerimisse puutuvate küsimuste üle, tasakaalustades riiklikke, regionaalseid ja kohalikke huve ning erahuve. Tegemist on avatud menetlusega (MaaPS § 29 lg 1), mis võimaldab mh kohalikel elanikel seisukohti avaldada. Kui KOV üksus ei nõustu kaevandamisloa andmisega, on võimalik kaevandamisluba anda üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul (MaaPS § 34 lg 2). (p 22)

Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24)

Tõrjumaks kaevandamisloa menetluse järel kaevandamisloa adressaadi huve ja nendega samasuunalisi riiklikke ning regionaalseid huve kaevandamiseks, peavad kohalikust kogukonnast võrsuvad riigi maavarade kaevandamise vastased huvid olema ülekaalukad. KOV üksus peab sellisel juhul üldplaneeringu muutmisest keeldumisel näitama selgelt ära, miks kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. (p 27)

3-3-1-88-15 PDF Riigikohus 08.08.2016

Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)

Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)


Olukorras, kus planeerimismenetluses on asjaolusid uuritud puudulikult, ei lähe tõendamiskoormus kohtumenetluses kaebajale üle. (p 21.2)

Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)

Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)


Euroopa kohtu praktika kohaselt ei ole Natura-ala puhul keskkonnamõju hindamise kohustuse eelduseks mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks (Euroopa kohtu otsus asjas C-127/02: Waddenzee, p-d 43–49; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-12, p 14). (p 32)

Olukorras, kus eelhinnangus oli haldusorgan tõdenud, et kavandatav tegevus võib läheduses asuva Natura-ala kaitse-eesmärkidele olulist mõju avaldada, puudus tal kaalutlusõigus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise osas. Hindamise ülesandeks oleks sellisel juhul muuhulgas välja selgitada, kuidas olulist mõju Natura-alale leevendada või isegi välistada. Eelhinnangu järel planeerimismenetluse kestel eksperdihinnangu tellimist ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist alles juhul, kui see on ka eksperdihinnangu järgi vajalik, KeHJS ega loodusdirektiiv ette ei näe. Olukorras, kus mööndakse olulise mõju võimalust Natura-ala kaitse-eesmärkidele, tuleb keskkonnamõju strateegiline hindamine algatada. (p 33-34)

Euroopa Kohtu praktika kohaselt tähendab asjakohane hindamine loodusdirektiivi mõttes seda, et valdkonna usaldusväärseimatest teadusandmetest lähtudes tuleb teha kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koos muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju selle ala kaitse-eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas C-404/09: komisjon vs Hispaania, p 99). Hindamist ei saa lugeda asjakohaseks, kui selles esinevad lüngad või kui see ei sisalda selliseid täielikke, täpseid ja lõplikke seisukohti ning järeldusi, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused kavandatud tööde mõju kohta (samas, p 100). Muu hulgas on oluline teha kindlaks erinevate tegevuste kuhjuv ehk kumulatiivne mõju (samas, p 103). (p 35)

Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei tohi tegevuse osadeks jaotamine ja mitme tegevuse kumulatiivse mõjuga arvestamata jätmine praktikas viia selleni, et nende kõigi puhul puudub hindamiskohustus, samal ajal kui tervikuna võivad need tegevused keskkonda oluliselt mõjutada (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-142/07: Ecologistas en Acción-CODA, p 44; C-141/14: komisjon vs. Bulgaaria, p 95). Vaidlusalust tuuleparki on nii olemuselt kui ka mõjult võimalik käsitada ühe tervikliku tegevusena. Isegi kui praktilistel põhjustel polnud võimalik kogu tuulikupargi kavandamine ühtse detailplaneeringuga, tuleb vähemalt sisuliselt tagada EL nõuete järgimine ja hinnata tuulikupargi kogumõju, mitte üksnes üksikute osade mõju. On ilmselge, et kuigi kahel tuulegeneraatoril eraldi ei pruugi olla olulist mõju keskkonnale, siis ca 20 tuulikuga tuulikupargi mõju on sellest tunduvalt suurem. (p 36.2)


Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)

Üldplaneeringus esitatud seisukoht kavandatava tuulepargi maksimumvõimsuse kohta on oluline otsus valla ruumilise arengu põhimõtete ja tingimuste üle, mis kuulub üldplaneeringu ülesannete hulka. Kuigi tuulegeneraatorite koguvõimsuse suurenemine ei ole lineaarses seoses tuulikutest lähtuva müra tasemega, pole kahtlust, et kavandatud koguvõimsust ületavate tuulegeneraatorite lisandumine elamute lähedusse suurendab nii müra kui ka optilisi häiringuid. Üldplaneeringus fikseeritud tuuleparkide koguvõimsus näitab ära mahu, milles vallaelanikel tuleb tuulegeneraatorite tööga kaasnevaid riiveid avaliku huvi tõttu taluda. Kui kohalik omavalitsus peab vajalikuks toota vallas tuuleenergiat üldplaneeringuga seni kavandatust suuremas mahus, tuleb muuta üldplaneeringut. (p 28)


Kuivõrd tuulegeneraatorid töötavad ööpäevaringselt, tuleb nende planeerimisel lähtuda öisest müra normtasemest. (p 14)

Müra normtaset elamualal tuleb järgida nii elamu vahetus läheduses kui ka elamut ümbritseval õuealal. Öised rangemad müranormid on aga kehtestatud une häirimise vältimiseks, mistõttu saavad need normid olulised olla vaid elamu vahetus läheduses. Elamut ümbritseval õuealal seevastu saab tähtsust omada vaid päevane normtase. (p 20)

Planeerimismenetluses koostatud mürahinnangus tuleb käsitleda kõiki olemasolevaid müraallikaid ning nende koosmõju. Väidet, et erinevatest allikatest pärinev müra ei kumuleeru, tuleb põhjendada. (p 21.2)

Kauakestev tugev soovimatu heli võib mõjutada inimese psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist ning müra mõju isikule on individuaalne, sõltudes mh kuulmistajust, tervislikust seisundist, ümbritsevast keskkonnast ja teistest teguritest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-14, p 11.1). (p 25)


Olukorras, kus planeerimismenetluses on asjaolusid uuritud puudulikult, ei lähe tõendamiskoormus kohtumenetluses kaebajale üle. (p 21.2)


Asjaolu, et tõend ei olnud haldusorganile haldusmenetluses kättesaadav, ei ole alus kohtus tõendi kogumata jätmiseks. Hiljem valminud uuring võib viidata varasema ebausaldusväärsusele. Ka kohtumenetluses tellitud ekspertiis valmib pärast vaidlusaluse otsuse kehtestamist. Tegemist on sellegipoolest asjakohase tõendiga. (p 22)


Üks detailplaneeringu ülesandeid on keskkonnatingimuste seadmine planeeringuga kavandatu elluviimiseks. Asjas, kus tuulegeneraatorite võimsuse vähendamine pidi olema peamine meede müra (st negatiivse keskkonnamõju) vähendamiseks ning madalamast võimsusest lähtudes tehti uuringud, oli tuulikute võimsuse näol tegemist olulise tingimusega, mis tuli planeeringusse sõnaselge ehitusõiguse või vähemalt krundi kasutusõiguse piiranguna märkida. Arendaja ja kohaliku omavalitsuse vaheline kokkulepe ei saa detailplaneeringut asendada. Sellises olukorras on tegemist olulise rikkumisega, mis toob kaasa planeeringu kehtestamise otsuse tühistamise. (p 16)


Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)

Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)


Euroopa kohtu praktika kohaselt ei ole Natura-ala puhul keskkonnamõju hindamise kohustuse eelduseks mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks (Euroopa kohtu otsus asjas C-127/02: Waddenzee, p-d 43–49; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-12, p 14). (p 32)

Olukorras, kus eelhinnangus oli haldusorgan tõdenud, et kavandatav tegevus võib läheduses asuva Natura-ala kaitse-eesmärkidele olulist mõju avaldada, puudus tal kaalutlusõigus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise osas. Hindamise ülesandeks oleks sellisel juhul muuhulgas välja selgitada, kuidas olulist mõju Natura-alale leevendada või isegi välistada. Eelhinnangu järel planeerimismenetluse kestel eksperdihinnangu tellimist ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist alles juhul, kui see on ka eksperdihinnangu järgi vajalik, KeHJS ega loodusdirektiiv ette ei näe. Olukorras, kus mööndakse olulise mõju võimalust Natura-ala kaitse-eesmärkidele, tuleb keskkonnamõju strateegiline hindamine algatada. (p 33-34)

Natura-alal kaitstavate liikide häirimine on keelatud ka alast väljaspool toimuva tegevusega (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-98/03: komisjon vs. Saksamaa, p-d 50–51). (p 36.1)

3-3-1-82-14 PDF Riigikohus 03.03.2015

Muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisele tingimuste seadmine on muinsuskaitseameti kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, mh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine. Menetlustoimingu põhjendused ei pea tingimata vastama nõuetele, mis on esitatud haldusmenetluse seaduses ja Riigikohtu praktikas haldusakti põhjendustele. Põhjendused peavad siiski olema küllaldased tõhusa kaebeõiguse tagamiseks (vt ka 14.01.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 10). (p 20) Kohtu poolt tingimusliku kooskõlastuse õigusvastasuse tuvastamise tagajärjel ei saa lugeda planeeringut kooskõlastatuks, vaid planeering tuleb saata uueks kooskõlastamiseks (vt ka 24. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-15-14, p 27). (p 26)


Kohalikul omavalitsusel on oma haldusterritooriumi detailplaneerimise pädevus. KOV tagab seejuures avalike huvide ja väärtuste ning erahuvide tasakaalustatud arvestamise. Muinsuskaitseamet tohib kohaliku omavalitsuse otsustuspädevust piirata üksnes talle seadusega antud volituste piires ja haldusmenetlust reguleerivaid norme järgides. (p 16) Muinsuskaitseala põhimääruse nõudeid kaitseala kaitsevööndisse ehitamisele tuleb tõlgendada planeerimisseaduse ja muinsuskaitseseaduse sätetest lähtudes. Praegusel juhul on otsustavaks nõuded muinsuskaitseala vaadeldavuse tagamiseks ja olulisest vaatepunktist avaneva kaugvaate säilitamiseks. Vaidlust pole selles, et kavandatav kõrghoone ei varja vaadet muinsuskaitsealal asuvale kirikutornile. Küsimus on aga selles, kas ja millistest mõõtmetest alates häiriks vaatesektori vahetusse lähedusse rajatav kõrghoone lubamatult vaadet kirikutornile. Seda oleks tulnud analüüsida muinsuskaitseametile kooskõlastamiseks esitatud eritingimustes. (p 17-18) Muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisele tingimuste seadmine on muinsuskaitseameti kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, mh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine. Kuna otsuse tegemise aluseks olevad normid käsitlevad muinsuskaitseala vaadeldavust, tuli vastustajal 30-meetrise maksimumkõrguse tingimuse seadmisel samuti piirduda kaalutlustega, mis seonduvad kaitseala vaadeldavusega, täpsemalt kavandatava tornehitise mõjuga kirikutornile avanevale vaatele. Muinsuskaitseameti kaalutlused –linna ajalooliselt väljakujunenud mastaap ja ümbritsevatele kinnistutele ehitamisele seatud kõrguspiirid – kirikutorni vaadeldavusega ei seondu. (p 20-21)


PlanS § 4 lg 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel oma haldusterritooriumi detailplaneerimise pädevus. Kohalik omavalitsus tagab seejuures avalike huvide ja väärtuste ning erahuvide tasakaalustatud arvestamise. Muinsuskaitseamet tohib kohaliku omavalitsuse otsustuspädevust piirata üksnes talle seadusega antud volituste piires ja haldusmenetlust reguleerivaid norme järgides. (p 16) Muinsuskaitseameti ekspertnõukogu otsust planeerimislahenduse kooskõlastamisel võisid mõjutada ka linna pädevusse kuuluvad planeerimisalased kaalutlused, mis on aga muinsuskaitse seisukohast asjakohatud ja lubamatud. (p 23)


Kohtupraktika, mille kohaselt ei tohiks menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui madalamas astmes, põhineb eeldusel, et kõrgemas astmes lahendatavaid probleeme on enamasti mõnevõrra vähem kui madalamas astmes ning põhiosa asja lahendamisel olulisi asjaolusid on alama astme menetluses juba välja selgitatud. Seega kulub kõrgema astme menetluses õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks üldjuhul vähem aega. Eeltoodu ei tähenda aga, et õigusabiteenuse osutaja ei võiks kohtumenetluse ajal oma teenuse hinda tõsta, kui hinnatõus jääb mõistlikkuse piiresse (vrdl Riigikohtu halduskolleegiumi 5. veebruari 2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-12, p 19). (p 28)

3-3-1-19-11 PDF Riigikohus 15.06.2011

Riigikohtu praktikas on rõhutatud avalikkuse tõhusa kaasamise olulisust planeerimismenetluses ning selgitatud, et planeerimisotsustele omase ulatusliku diskretsioonilisuse tõttu on isikute õigeaegsel kaasamisel ja ärakuulamisel planeerimismenetluses võrreldes tavapärase haldusmenetlusega suurem roll (vt nt 12.05. 2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-16-08, p 12, 18.02.2002 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-8-02, p 6). Samuti on asutud seisukohale, et erinevaid huve arvestava tasakaalustatud lahenduse saavutamiseni kui planeerimismenetluse ühe eesmärgini jõudmiseks on puudutatud isikutele ja avalikkusele planeerimismenetluse erinevate etappide käigus ette nähtud võimalus oma seisukohtade väljendamiseks ning planeeringu menetlejale on pandud kohustus nende arvessevõtmist kaaluda (vt 06.11. 2002 otsue haldusasjas nr 3-3-1-62-02, p 16). Detailplaneeringut endapoolse vea tõttu kehtetuks tunnistades ei saa haldusorgan siiski tugineda üksnes avalikkuse kaasamise põhimõtte olulisusele. Esmalt tuleks kohases menetluses selgitada, kas detailplaneering rikub üldse kaasamata jäänud isikute huve.


Haldusorgan otsustab detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Planeerimisseadus reguleerib planeeringu kehtetuks tunnistamist üksnes olukorras, kus kohalik omavalitsus või planeeritava maa-ala kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Samuti sätestatakse kohustuslikud nõuded planeeringu avalikule väljapanekule, kuid nende rikkumisel ei ole ettenähtud kohustust planeeringu kehtetuks tunnistamiseks. Muudel juhtudel toimub planeeringu kehtetuks tunnistamine haldusmenetluse seaduse kohaselt ning haldusorganil on kehtetuks tunnistamise osas kaalutlusõigus. Kaalumisel tuleb arvestada, et haldusakti andmisel võib olla küll rikutud menetlusnõudeid, kuid kui rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist, ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda. Samuti tuleb tagada huvitatud isiku õigused, eelkõige ärakuulamisõigus.

Avalikkuse kaasamise põhimõtte rikkumine ei pane haldusorganile absoluutset kohustust detailplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks olukorras, kus detailplaneeringu kehtestamist pole tähtaegselt vaidlustatud. Arvestada tuleb huvitatud isiku õiguste ja tema võimaliku usalduse kaitse kohustusega, mistõttu võib detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel haldusorgani poolt olla menetluslikel rikkumistel väiksem kaal. Endapoolse vea tunnistamisel ei saa haldusorgan viidata ainuüksi avalikkuse kaasamise põhimõtte olulisusele, vaid peab kohases menetluses välja selgitama, kas detailplaneering üldse rikub kaasamata jäänud isikute huve.

3-3-1-84-08 PDF Riigikohus 10.11.2009

Haldusorgan ei saa vabaneda haldusakti põhjendamise kohustusest üksnes seetõttu, et haldusakt antakse formaalselt määrusega. Kuigi HMS § 56 lg 1 lubab haldusakti põhjendused esitada ka eraldiseisvas dokumendis, peab sellele olema haldusaktis viidatud. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-39-07 punktides 10 ja 12 leidnud, et haldusakti motiveeringuks ei saa pidada dokumenti, mida ei tehta teatavaks koos vaidlustatud haldusakti endaga, vaid mis pannakse üles haldusekandja kodulehele, ilma et sellele dokumendile oleks haldusaktis viidatud. Lisaks peavad haldusaktis olema esitatud vähemalt selle põhimotiivid. Kohtuasja nr 3-3-1-49-08 punktis 11 on kolleegium leidnud, et kui haldusakti adressaat ei näe haldusakti andmise põhjendusi selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Kolleegium on endiselt samadel seisukohtadel.


PlanS § 26 lg 1 võimaldab kaebuse esitamist nii subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu kui ka n-ö avalikes huvides (nn populaarkaebus), andes seega igaühele õiguse vaidlustada planeeringuotsust selle õigusevastasuse motiivil. Populaarkaebusele kohaldatakse halduskohtumenetluse põhimõtteid ja sätteid, arvestades seda liiki kaebuste iseärasustega. Kaebuse esitamise eelduseks on kaebaja õiguste ja vabaduste riive ning populaarkaebuse esitamise eelduseks on avalike huvide riive. Ka populaarkaebuse korral peab kaebaja juhinduma HKMS § 10 lg 1 punkti 4 ning lg 3 punkti 3 nõuetest, st välja tooma vaidlustatava haldusakti väidetava õigusvastasuse alused, osutades sealhulgas õigusvastaselt kahjustatud avalikule huvile. Populaarkaebuse eesmärgiks ei saa olla kolmandate isikute erahuvide kaitse.

Kohtutel puudub õiguslik võimalus hakata kaebust menetlema populaarkaebusena, kui puudub kaebaja selge seisukoht. Seetõttu peab kaebaja kaebuses osutama selle alusele. Võimalik on kaebuse esitamine ka kahel erineval alusel, s.o subjektiivsete õiguste rikkumise alusel ja populaarkaebusena. Sellisel juhul peavad erinevad alused ja kaebuse osad olema piiritletud ja eristatavad.

Akti vaidlustamine populaarkaebuse vormis ebapiisava põhjendamise või kaalutlusõiguse väärkasutamise motiivil eeldab eelkõige, et esineks õiguslik situatsioon, mis tingib vajaduse kaaluda erinevaid avalikke huve. Kaalumise nõuded, sealhulgas kaalumise kriteeriumid, võivad tuleneda seadusest või olla täpselt piiritlemata. Sellest sõltumata peab populaarkaebuse esitaja kaebuses osutama, milliste avalike huvide kaalumiskohustust pole haldusorgan nõuetekohaselt täitnud. Kohtumenetluse käigus ei saa kohus pädevuse piiridest väljumata omal algatusel asuda kujundama ja seejärel hindama akti andmise võimalikke kaalutlusi. Tuleb silmas pidada, et ka uurimisprintsiibi rakendamine populaarkaebuse korral ei välista kohtu seotust kaebuse aluse ja esemega tervikuna.


Akti motiveerimine on esmalt vajalik akti materiaalse õiguspärasuse kontrollimiseks. HMS §-dest 54 ja 56 tuleneb üldine akti motiveerimise kohustus. Isik, kelle õigusi ja vabadusi haldusakt ei riiva, ei saa üldjuhul omada ka legitiimset ja kaitstavat huvi akti motiivide vastu. HMS § 56 lg 4 kohaselt ei pea põhjenduses näitama haldusakti andmise faktilist alust, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ja vabadusi ei piirata.

Teatud liiki aktide põhjendamiskohustus võib seadusega olla reguleeritud eelnevast erinevalt. Planeerimisseaduse 1. juulist 2009 kehtiva redaktsiooni §-st 2 tuleneb planeeringulahenduste põhistamise kohustus planeeringu tekstis. Seega on seadusest tulenevalt vältimatu, et planeering on põhistatud dokument. Põhjendamine planeeringudokumentides võib olla piisav ega eelda põhjenduste täiendavat esitamist planeeringu kehtestamise otsuses. Võimalus esitada akti põhjendused akti juurde kuuluvates dokumentides, milleks saab olla ka planeering, on kooskõlas HMS § 56 lg-s 1 sätestatuga. Planeeringute põhjendamine vahetult planeeringu kehtestamise otsuses võib olla vajalik siis, kui planeeringulahendusega riivatakse oluliselt kolmandate isikute õigusi.

HMS § 56 lg-e 1 tõlgendamisel on Riigikohtu halduskolleegium 14.10.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-54-03 ning 17,05.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-16-05 rõhutanud, et ulatuslikumate aktide, sh detailplaneeringute kehtestamise otsuste korral on põhjendatud nõuda põhimotiivide esitamist mitte üksnes otsusele lisanduvates dokumentides, vaid ka otsuses endas. Kolleegium ei pea vajalikuks eelnimetatud seisukohta muuta. Haldusasjas nr 3-3-1-16-05 leidis kolleegium, et detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhistustesse kuuluvate asjaolude ja motiivide ring sõltub konkreetse juhtumi eripärast ega ole reeglina õiguslikult ette määratud.

3-3-1-87-08 PDF Riigikohus 15.01.2009

Kui haldusakti motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes teises dokumendis, peavad haldusaktis olema ära toodud vähemalt põhimotiivid. Seejuures peab mõnele teisele dokumendile viitamisel olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-03). Riigikohtu 17.05.2005. a otsuses asjas nr 3-3-1-16-05 võetud seisukoht on esitatud erandina üksnes selles haldusasjas ja nende faktiliste asjaolude kontekstis ega kujuta endast Riigikohtu praktika muutmist.

Planeerimisotsuse motiveerimisel ei saa haldusorgan piirduda üldsõnalise viitega avaliku huvi eksisteerimisele. Olukorras, kus on välja toodud detailplaneeringulahenduse negatiivsed tagajärjed ning kogutud allkirju ehitamise vastu, tuleb kohalikul omavalitsusel planeeringulahenduse kehtestamisega kaasnevad positiivsed mõjutused eriti selgelt välja tuua ning põhjalikult analüüsida nende kaalu võrreldes kohalike elanike huviga senise elukeskkonna säilimiseks (vt ka Riigikohtu 14.10.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-03).


Kui isik ei ole planeerimismenetluses arvestamata jäetud vastuväitest loobunud, on kohustuslik selle menetlemine maavanema järelevalve käigus. Kohalik omavalitsus ei ole õigustatud vastavat järelevalvemenetlust mitteläbinud detailplaneeringut kehtestama. Olukorras, kus seda on tehtud, on tegemist planeerimismenetluse normide olulise rikkumisega.


Juhul, kui detailplaneeringuga reguleeritakse eraõiguslikule isikule kuuluva maa kasutamist, ei ole keskkonnamõju strateegilisel hindamisel ja planeerimisdiskretsiooni teostamisel kohustuslik kaaluda alternatiivseid asukohti kavandatava tegevuse läbiviimiseks väljaspool planeeritavat ala.


Detailplaneeringuga viiakse üldjuhul ellu üldplaneeringuga kavandatu, kuid PlanS § 9 lg 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Seejuures vaadeldakse detailplaneeringu koostamisel vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast, mistõttu ei ole võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu omavalitsuse territooriumi olukorda. Sellest tulenevalt peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine jääma erandlikuks võimaluseks, millega tagatakse paindlikum reageerimisvõimalus muutuvatele oludele ja vajadustele (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-07). Kuna tegemist on erandliku võimalusega, tuleb kohalikul omavalitsusel põhjalikult kaaluda ning motiveerida detailplaneeringulahenduse vajalikkust. Samuti peab eraõiguslikust isikust maaomanik või arendaja maa kasutamist kavandades arvestama kehtestatud üldplaneeringuga ning sellega, et üldplaneeringut mõjuva põhjuseta muuta ei saa.


Planeerimismenetluses on oluline avalikkuse nõuetekohane kaasamine. Kohalikul omavalitsusel tuleb planeerimismenetluses piisavalt tõhusalt täita planeerimis- ja ehitusseadusest tulenevaid kohustusi avalikkuse kaasamisel, erinevate seisukohtade arvessevõtmise võimalikkuse kaalumisel ja erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel (vt Riigikohtu 06.11.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-62-02).


Planeerimismenetluses tehtud ettepanekule vastamine on osaks ettepaneku tegija ja kohaliku omavalitsuse avalikust diskussioonist tulevase planeeringu üle. Vastusele võib ettepaneku esitaja omakorda vastu vaielda, saates täiendava märgukirja. Vastus võimaldab arendada ettepaneku üle avalikku diskussiooni ajakirjanduses, isikute ühendustes, huvigruppides jne. Ettepanekut saab kaitsta planeeringu avaliku arutelu käigus (vt Riigikohtu 14.10. 2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-03). Ettepanekutele ja vastuväidetele kirjaliku seisukoha esitamise nõue kindlustab neile piisava tähelepanu pööramise ning aitab kaasa sisulise diskussiooni tekkimisele planeeringulahenduse osas. Kirjalikele ettepanekutele ja vastuväidetele suulises vormis alles avaliku arutelu käigus vastuste andmine ei taga seda samal tasemel ega ole planeerimismenetluse eesmärkide täitmiseks piisav.

Kui isik ei ole planeerimismenetluses arvestamata jäetud vastuväitest loobunud, on kohustuslik selle menetlemine maavanema järelevalve käigus. Kohalik omavalitsus ei ole õigustatud vastavat järelevalvemenetlust mitteläbinud detailplaneeringut kehtestama. Olukorras, kus seda on tehtud, on tegemist planeerimismenetluse normide olulise rikkumisega.


Juhul, kui detailplaneeringuga reguleeritakse eraõiguslikule isikule kuuluva maa kasutamist, ei ole keskkonnamõju strateegilisel hindamisel ja planeerimisdiskretsiooni teostamisel kohustuslik kaaluda alternatiivseid asukohti kavandatava tegevuse läbiviimiseks väljaspool planeeritavat ala.

Planeerimisdiskretsiooni teostamisel peab kohalik omavalitsus piisavalt põhjendama, miks menetlusosaliste poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. (vt Riigikohtu 10.10.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-42-02).

3-3-1-39-07 PDF Riigikohus 17.10.2007

Planeeringute kui ulatusliku kaalutlusruumiga otsuste puhul on motiveermisel suur tähtsus (vt Riigikohtu 10.10.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-42-02). Kui motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes teises dokumendis, peavad haldusaktis olema ära toodud vähemalt põhimotiivid. Kui tehakse viide mõnele teisele dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-03). HMS § 56 vastaselt haldusakti motiveerimata jätmine tähendab üldjuhul selle haldusakti õigusvastasust ning on haldusakti tühistamise aluseks.

Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Selgeks ja üheselt mõistetavaks regulatsiooniks ei saa pidada seda, mis ei ole sätestatud eraldi detailplaneeringu kehtestamise otsuses või väljendatud selgelt detailplaneeringu lõpptulemuseks oleval kaardil või tekstilises osas. Arusaam, nagu võiks detailplaneeringu kooskõlastamise tingimused olla välja toodud üksnes kooskõlastavate haldusorganite kirjades, võib põhjustada vaidlusi nende kohustuslikkuse ja täitmise üle ning tuua lõppkokkuvõttes kaasa pöördumatut kahju.


Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Selgeks ja üheselt mõistetavaks regulatsiooniks ei saa pidada seda, mis ei ole sätestatud eraldi detailplaneeringu kehtestamise otsuses või väljendatud selgelt detailplaneeringu lõpptulemuseks oleval kaardil või tekstilises osas. Arusaam, nagu võiks detailplaneeringu kooskõlastamise tingimused olla välja toodud üksnes kooskõlastavate haldusorganite kirjades, võib põhjustada vaidlusi nende kohustuslikkuse ja täitmise üle ning tuua lõppkokkuvõttes kaasa pöördumatut kahju.


Detailplaneeringu menetlemisel ja kehtestamisel diskretsiooniõiguse kasutamine eeldab seda, et kaalumisele võetakse kõik menetluses esitatud asjassepuutuvad väited ja seisukohad. Kui menetlusosaliste poolt esitatud seisukohad jäetakse arvestamata, siis tuleb seda põhjendada.

3-3-1-33-05 PDF Riigikohus 20.10.2005

Tühistamiskaebuse eesmärgist on hõlmatud ka vaidlustatud otsuse õigusvastasuse tuvastamine, olenemata sellest, kas tuvastamiskaebus on esitatud või mitte. Menetlusökonoomia põhimõttega oleks vastuolus, kui pärast tühistamiskaebuse rahuldamata jätmist tuleks pöörduda uuesti kohtusse tuvastamiskaebusega. Kuna tühistamiskaebus võib jääda rahuldamata ka kohtumenetluse käigus muutunud asjaolude tõttu, mille eest kaebuse esitaja ei vastuta, oleks kaebuse täielik rahuldamata jätmine ebaõiglane. Seetõttu ei ole kaebuse piire ületatud kui haldus- või ringkonnakohtus asendatakse tühistamiskaebus tuvastamiskaebusega. Tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minnes, peab kohus välja selgitama, milline on isiku põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 03.04.2007, nr 3-3-1-6-05, p 20)


Detailplaneeringu üks eesmärke on tasakaalustada erinevate isikute ja gruppide õigused ja huvid. Selle eesmärgi saavutamiseks on seadusega nähtud ette planeeringu avalik menetlus. Detailplaneeringus kindlaksmääratud tehnorajatiste arv ning paiknemine täpsustab ja loob esmase aluse kinnisasja omaniku kohustusele taluda oma kinnisasjale tehnorajatise ehitamist. Seetõttu ei või anda planeeringuga vastuolus olevat ehitusluba.


Ühisveevarustuse ja -kanalisatsiooni puhul ei tohi kohalik omavalitsus ehitusloa andmise otsustamisel piirduda ainuüksi hinnanguga sellele, kas projektijärgset tehnorajatist on ehitustehniliselt võimalik välja ehitada, vaid hinnata tuleb ka sellise tehnorajatise efektiivse kasutamise võimalikkust. Kui rajatist ei ole tõenäoliselt võimalik õiguslikult või tehniliselt kasutada või ei ole see majanduslikult otstarbekas, on ehitusloa andmine iseenesest ebaseaduslik.

Juhul, kui ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ehitamiseks taotleb ehitusluba isik, kes ei ole vee-ettevõtja või kellel puudub vee-ettevõtjaga leping rajatiste võõrandamiseks või kasutamiseks, peab kohalik omavalitsus hindama, millised võimalused on sellel isikul asuda tegutsema vee-ettevõtjana.

3-3-1-62-02 PDF Riigikohus 06.11.2002

Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt.

Kaalutlusotsustuse, sealhulgas planeeringu kehtestamisest keeldumise otsustuse põhjendamisel, eriti aga juhtudel, kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele (nagu näiteks head kombed ja tavad), peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu.


Kaalutlusotsustuse, sealhulgas planeeringu kehtestamisest keeldumise otsustuse põhjendamisel, eriti aga juhtudel, kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele (nagu näiteks head kombed ja tavad), peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu.


PES §-st 24 lg 2 ja KOKS §-st 22 lg 1 p 33 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus eelnevad menetluse etapid läbinud detailplaneering kindlasti kehtestada. Isik ei saa õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes eeldada, et planeerimismenetluse varasemad etapid läbinud detailplaneering ka igal juhul kehtestatakse, kuid ta on õigustatud nõudma oma subjektiivsete avalike õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt.


Piirinaabrite kooskõlastuste puudumist peab kohalik omavalitsus planeerimisdiskretsiooni teostamisel otsustuse tegemisel küll arvestama, kuid ainuüksi piirinaabritega kokkulepete mittesaavutamine ei saa olla detailplaneeringu kehtestamatajätmise põhjuseks. Piirinaabrite kooskõlastuste puhul ei ole tegemist PES §-s 17 ette nähtud kooskõlastustega.


Planeerimismenetluse üheks eesmärgiks on planeeringuga seotud erimeelsuste lahendamine ja erinevate isikute huve ning avalikku huvi arvestava tasakaalustatud lahenduse saavutamine. Kohalik omavalitsus peab planeeringu menetlemise käigus piisava tõhususega täitma PES-st tulenevaid kohustusi avalikkuse kaasamisel, erinevate seisukohtade arvessevõtmise võimalikkuse kaalumisel ja erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel ning tegema temast oleneva, et lahendada isikute (näiteks piirinaabrite) vahelisi erimeelsusi.

Planeeringu kehtestamise otsustamisel tuleb muuhulgas arvestada ka kulutusi, mida seoses planeeringu menetlemisega on teinud avalik võim ja planeeringu koostamise finantseerija. Samuti peab arvestama menetlusosaliste valmisolekut paindlikeks lahendusteks.

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json