https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-2591/263 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.06.2021

Ehitisele kasutusloa andmise menetlus ei ole riikliku järelevalve menetlus KorS-i mõttes (KorS § 1 lg 8 p 1). EhS-i eelnõu (555 SE) seletuskirjast (lk 18) nähtub, et ohutust EhS-i mõttes tuleb sisustada KorS-ist kitsamalt ning see hõlmab üksnes ohu puudumist inimese elule, tervisele, varale ja keskkonnale. Eeltoodud eristustele vaatamata ka ehitisele kasutusloa andmise menetluses lähtuda ohutuse hindamisel sarnastest põhimõtetest nagu korrakaitseõiguses ning eristada üksteisest ohukahtluse ja ohu olukorda. (p-d 14 ja 15)

EhS § 11 lg 1 kohaselt peab ehitis kogu oma olemasolu vältel olema ohutu. Ehitise ja ehitamise ohutuse põhimõte tuleneb ka EhS §-st 8. EhS § 12 lg 3 kohaselt tuleb arvestada ehitamisest mõjutatud isikute õigusi ning rakendada abinõusid nende õiguste ülemäärase kahjustamise vastu. Seega ei saa EhS-i kohaselt kasutusluba väljastada ehitisele, mis on ohtlik inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale. (p 17)

Kasutusloa väljastamiseks pädev haldusorgan peab tagama kasutusloa andmise menetluses ehitisest lähtuda võivate ohtude asjatundliku ja objektiivse hindamise, kaasates vajaduse korral menetlusse teisi haldusorganeid või eksperte. (p 18)

Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt on haldusorganil kohustus enne kasutusloa väljastamist ehitisest lähtuva ohu kahtluse korral ohu olemasolu või puudumine välja selgitada. Haldusorgan peab vajalikku hoolsust rakendades ja vajaduse korral täiendavaid andmeid kogudes jõudma selgusele, kas ehitisest lähtub konkreetne oht või mitte. Seejuures peab hindamine toimuma seda põhjalikumalt, mida olulisemat hüve ähvardava kahju saabumise võimalusele ohukahtlus viitab. Kahtlus, et hoone vundamendilahendus kahjustab naaberhoone vundamenti ja seab sellega ohtu hoone püsivuse, on tõsine ja seondub varalise kahju tekkimise võimaluse kõrval ka isikute surma põhjustamise ja tervise kahjustamise võimalusega (st on sisuliselt võrdsustatav kõrgendatud ohuga KorS § 5 lg 4 mõttes). Kui kasutusloa väljastamise menetluses tekib selline kahtlus, ei tohi haldusorgan kasutusluba välja anda enne, kui ta on ohukahtluse kõrvaldanud, st kas teinud kindlaks ohu olemasolu või veendunud ohu puudumises. Kui kasutusloa andmise menetluses on haldusorganil ohukahtlus tekkinud või pidi objektiivse ja asjatundliku hinnangu järgi tekkima, kuid jääb kõrvaldamata, siis on kasutusluba igal juhul õigusvastane sõltumata sellest, kas ehitisest lähtuv oht tegelikult esines (võrdle RKHKo nr 3-16-1050/68, p 30). (p 19)


Ehitisele kasutusloa andmise menetlus ei ole riikliku järelevalve menetlus KorS-i mõttes (KorS § 1 lg 8 p 1). EhS-i eelnõu (555 SE) seletuskirjast (lk 18) nähtub, et ohutust EhS-i mõttes tuleb sisustada KorS-ist kitsamalt ning see hõlmab üksnes ohu puudumist inimese elule, tervisele, varale ja keskkonnale. Eeltoodud eristustele vaatamata ka ehitisele kasutusloa andmise menetluses lähtuda ohutuse hindamisel sarnastest põhimõtetest nagu korrakaitseõiguses ning eristada üksteisest ohukahtluse ja ohu olukorda. (p-d 14 ja 15)


Ehitis ei ole EhS § 11 lg 1 mõttes ohutu, kui ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et see põhjustab kahju inimese elule, tervisele, varale (sh teisele ehitisele) või keskkonnale. (p 18)


Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt on haldusorganil kohustus enne kasutusloa väljastamist ehitisest lähtuva ohu kahtluse korral ohu olemasolu või puudumine välja selgitada. Haldusorgan peab vajalikku hoolsust rakendades ja vajaduse korral täiendavaid andmeid kogudes jõudma selgusele, kas ehitisest lähtub konkreetne oht või mitte. Seejuures peab hindamine toimuma seda põhjalikumalt, mida olulisemat hüve ähvardava kahju saabumise võimalusele ohukahtlus viitab. Kahtlus, et hoone vundamendilahendus kahjustab naaberhoone vundamenti ja seab sellega ohtu hoone püsivuse, on tõsine ja seondub varalise kahju tekkimise võimaluse kõrval ka isikute surma põhjustamise ja tervise kahjustamise võimalusega (st on sisuliselt võrdsustatav kõrgendatud ohuga KorS § 5 lg 4 mõttes). Kui kasutusloa väljastamise menetluses tekib selline kahtlus, ei tohi haldusorgan kasutusluba välja anda enne, kui ta on ohukahtluse kõrvaldanud, st kas teinud kindlaks ohu olemasolu või veendunud ohu puudumises. Kui kasutusloa andmise menetluses on haldusorganil ohukahtlus tekkinud või pidi objektiivse ja asjatundliku hinnangu järgi tekkima, kuid jääb kõrvaldamata, siis on kasutusluba igal juhul õigusvastane sõltumata sellest, kas ehitisest lähtuv oht tegelikult esines (võrdle RKHKo nr 3-16-1050/68, p 30). (p 19)


Kas vaidlusalused hooned on omavahel kontaktis ning milline on nende vundamentide vaheline tegelik deformatsioonivuuk, ei ole ohu hindamisel määravat tähtsust. Ainuüksi sellest, et hoonete vundamendid on omavahel kontaktis, ei saa järeldada, et vältimatult peab toimuma ühe või mõlema hoone kahjustumine. (p 30)

3-18-2244/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.04.2021

Ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel tuleb lähtuda põhikaardile kantud veekogu piirist, mitte geodeetilises mõõdistuses toodud veepiirist. (p 15)


Kohus tuvastas hoone paiknemise ehituskeeluvööndis Maa-ameti geoportaalis kättesaadaval põhikaardil mõõtmise teel, kuid mõõtmise tulemust ei ole fikseeritud ega ka toimikusse võetud ning pooltel ei olnud võimalust selle kohta oma seisukohta avaldada. Sellega rikkus kohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2 esimene lause). (p 16)


Ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel tuleb lähtuda põhikaardile kantud veekogu piirist, mitte geodeetilises mõõdistuses toodud veepiirist. (p 15)

Kui detailplaneeringus märgitud ehituskeeluvööndi piir on isiku jaoks soodsam kui põhikaardi andmed, saab isik lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Kui põhikaardijärgne keeluvööndi piir on aga detailplaneeringus märgitud piiriga võrreldes isikule soodsam ning isik ehitamisel sellest lähtudes detailplaneeringust kõrvale kaldub, ei ole kasutusloa andmisel põhjust lugeda vastuolu detailplaneeringuga oluliseks (vt EhS § 55 p 3 ning RKHKo nr 3-17-1398, p-d 16-17). Planeeringus märgitud piir ja põhikaardil märgitud piir teenivad sellises olukorras sama eesmärki (vt LKS § 34), mis on eeldatavasti täidetud olukorras, kus põhikaardijärgset piiri on järgitud. (p 15)

LKS § 38 lg 4 p 5 annab võimaluse kaaluda ka üle ehituskeeluvööndi piiri rajatud uue ehitise seadustamist kasutusloa menetluses. Vastasel juhul tekiks ebamõistlik olukord, kus uue ehitise üle piiri ehitatud osa ei saaks LKS § 38 lg-st 3 tuleneva range keelu tõttu seadustada, ükskõik, millises ulatuses üle piiri on ehitatud, samas kui LKS § 38 lg 4 p 5 alusel on kohalikul omavalitsusel võimalik lubada olemasoleva ehitise laiendamist ehituskeeluvööndisse 1/3 ulatuses ehitise kubatuurist. Selline tulemus võib osutuda ebaproportsionaalseks isegi juhul, kui uus ehitis on üle piiri ehitatud eelneva loata. (p 18)


Ehitise seadustamisel LKS § 38 lg 4 p 5 kohaldamist kaaludes tuleb arvestada erinevaid konkreetsel juhul asjakohaseid kaalutlusi, sh ehitise omaniku omandiõiguse riive ulatust, üle keeluvööndi piiri ehitamise asjaolusid ning ehitise mõju ranna ja kalda kaitse eesmärkidele (LKS § 34). Kui esmakordse laiendamise erandile on tuginetud uue ehitise seadustamiseks, siis ei saa sama ehitise puhul enam sellele sättele tugineda ning ehitist suuremas ulatuses ehituskeeluvööndisse laiendada. (p 18)


Terrassi tuleb pidada ehitiseks. (p 19)


Kui detailplaneeringus märgitud ehituskeeluvööndi piir on isiku jaoks soodsam kui põhikaardi andmed, saab isik lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Kui põhikaardijärgne keeluvööndi piir on aga detailplaneeringus märgitud piiriga võrreldes isikule soodsam ning isik ehitamisel sellest lähtudes detailplaneeringust kõrvale kaldub, ei ole kasutusloa andmisel põhjust lugeda vastuolu detailplaneeringuga oluliseks (vt EhS § 55 p 3 ning RKHKo nr 3-17-1398, p-d 16-17). Planeeringus märgitud piir ja põhikaardil märgitud piir teenivad sellises olukorras sama eesmärki (vt LKS § 34), mis on eeldatavasti täidetud olukorras, kus põhikaardijärgset piiri on järgitud. (p 15)

EhSRS § 29 lg 2 järgi võib pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele, kui ta on valmis ja ehitusteatise või ehitusloakohustuslikke töid ei ole vaja teha, anda kasutusloa või lugeda kasutamine teavitatuks ilma ehitusluba või ehitusteatist nõudmata. Seadusandja soov oli lihtsustada enne EhS-i jõustumist valminud ehitiste seadustamist ja erandina vältida kasutusloa või -teatise menetluses ehitusloa või ehitusteatise tagantjärele taotlemist, kui valminud ehitis on ohutu (EhSRS § 23 lg 1) ja vastab teistele EhSRS § 29 lg-s 1 sätestatud nõuetele. EhSRS § 29 lg 6 järgi tehakse ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Ehitise audit peab olema sellise kvaliteediga, et selle tulemusel on võimalik kanda ehitise olulisemad tehnilised andmed ehitisregistrisse ning vajaduse korral tuvastada ehitise vastavus detailplaneeringule või projekteerimistingimustele. EhS § 52 lg 3 esimesest lausest tulenevalt peetakse EhSRS § 29 lg-s 6 silmas ehitusprojekti, mille järgi ehitis tegelikult ehitati. (p 20)

EhSRS § 29 lg 2 järgi ei saa hoonele kasutusloa taotlemisel ehitusluba nõuda. See kehtib ka ehitusloaga lahutamatult seotud ehitusprojekti ja selle muudatuste kohta. See on kooskõlas EhSRS § 29 lg 6 teise lausega, mille kohaselt tehakse pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks audit. Seega ei võinud kasutusloa menetluses nõuda ka muudatusprojekti esitamist. (p 21)

3-17-2766/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.06.2020

Üldplaneeringus sätestatud detailplaneeringute kehtivuse piirang laieneb vaid pärast üldplaneeringu jõustumist kehtestatud detailplaneeringutele. Üldplaneeringule võib erandjuhul küll tagasiulatuva jõu anda, kuid otsus seda teha peab olema selgelt väljendatud ja põhjendatud. Seejuures tuleb kaaluda erinevaid huve. (p 21)


Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt RKHKo 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25.1)


Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt RKHKo 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). HKMS § 45 lg-st 3 tulenev õigus vaidlustada siduv menetlustoiming on võimalus, mitte kohustus. Isik ei mineta kaebeõigust, kui jätab siduva menetlustoimingu vaidlustamata ja piirdub lõppotsuse vaidlustamisega. Seega võib kaebaja ära oodata menetluse lõpptulemuse (ehitusloa andmisest keeldumise) ja vaidlustada seda, tuginedes argumendile, et kooskõlastuse andmata jätmine kui menetlustoiming oli õigusvastane. (p-d 25-25.1)


Olukorras, kus radar täidab talle seatud põhiülesannet nõuetekohaselt vaid juhul, kui paikneb vastavas hoones, hoone omakorda ei täida põhiülesannet ilma selles paikneva radarita ning radari liigutamine mujale on lühiajaline erand, on põhjendatud käsitada vaidlusalust radarit koos hoonega riigikaitselise ehitisena. (p 26.2)

Vt RKHKo 3-3-1-80-10, p 24; vt ka EhS § 3 lg 1. (p 26.2)


EhS § 44 p 6 ja § 120 kohaldades pole ei Kaitseministeeriumil ega kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigust. (p 27)

Kohaliku omavalitsuse otsustuspädevus piirdub vaid kontrollimisega, kas kooskõlastusest keeldumine pole olnud ilmselgelt meelevaldne. Kohalikul omavalitsusel ei ole EhS § 44 p 6 alusel otsust tehes õigust asuda kaaluma kooskõlastusest keeldumise põhjuseid taotleja huvidega ega hinnata ümber kooskõlastaja sisulisi põhjendusi. (p 27.1)

Kaitseministeeriumil on asjaolude tuvastamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja nende pinnalt otsuse tegemise õigus. Otsus on kohtulikult kontrollitav. (p 27.2)


Kui ehitusloa andmise menetluse käigus ilmneb, et ainus selle andmist välistav asjaolu on pädeva asutuse (siduva) kooskõlastuse puudumine, tuleb kohalikul omavalitsusel menetluse korraldajana tagada taotleja ja asjakohaste asutuste suhtlus selgitamaks, kas võib esineda leevendusmeetmeid või alternatiive, mille täidetuse korral oleks ehitamine siiski võimalik. See ei tähenda kohaliku omavalitsuse õigust sisuliselt ümber hinnata pädeva asutuse seisukohti või kohustust asuda arendaja asemel projekti muutma. Tegu on omavalitsuse menetlusliku kohustusega astuda samme selleks, et leida efektiivses ja eesmärgipärases menetluses erinevaid pooli rahuldav ja vastandlikke huve (arendaja põhiõigused, riigikaitse, kohalik ruumikujundus) tasakaalustav lahendus (HMS § 5 lg 2). Õigusaktid ei kirjuta ette, milliseid menetlustoiminguid kohalik omavalitsus selleks täpselt sooritama peab, ja seega on see jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada (HMS § 5 lg 1). Kõik menetluses osalevad isikud ja asutused peavad seejuures aga silmas pidama, et nad peavad olema avatud koostööle. (p 28)


Pädev asutus peab ehitusloa eelnõu kooskõlastamisest keeldumist põhjendama. Pädeva asutuse kooskõlastuskirjale ei laiene HMS §-st 56 tulenevad haldusakti põhjendamisnõuded ega ka HMS §-s 108 sätestatud toimingu põhjendamise reeglistik. Põhjendamiskohustus tuleneb EhS § 44 p-st 6, mille järgi saab ehitusloa andja keeldumisaluse üle otsustada vaid juhul, kui kooskõlastaja on oma seisukohta põhjendanud. (p-d 29-29.1)

Seadusest tulenevat saladuse hoidmise kohustus ei välista kohustust olla valmis esitama põhjendused kohtule, kui juurdepääsu andmisest keeldumine vaidlustatakse. (p 29.2)

3-17-1930/93 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.11.2019

Ehitusprojekti lahenduses kahe korpuse (ehk ehitusprojekti sõnastuses kahe majaosa või hooneosa) ühendamine galeriiga ei ole praegusel juhul piisav, et pidada neid üheks hooneks, olgugi et galerii kaudu on kavandatud ka sissepääs hoonetesse. Praegusel juhul on otstarbe, eesmärgi ja kasutamise viisi poolest tegemist kahe hoonega. Hooned on ülekaalukas osas üksteisest välispiiretega eraldatud, eraldi vundamentidel ning eraldi siseruumidega. Galerii ei loo praegusel juhul üht terviklikku siseruumi (ka ei ole galerii põhieesmärgiks nt tekitada liikumisvõimalus ühest hoonekorpusest teise) ning selle ühenduslüli osakaal on liiga väike. Kui galeriid poleks, puuduks korpustel ühine sissepääs ning hooneid saaks kasutada eraldi.

Näiliselt nõuetekohaselt ühe hoone tekitamine olukorras, kus sisuliselt plaanitakse rajada kahte hoonet, ei ole lubatav, kui sellise lahenduse eesmärk on minna mööda õigusaktiga kehtestatud hoonete arvu piirangust. (p 12)


Koosmõjus muude ehitist iseloomustavate näitajatega võib hoonesse kavandatud lisakorrus mõjutada kinnistu kasutamise intensiivsust ja avaldada mõju naabrite õigustele. Kaebeõiguse tekkimiseks ei pea subjektiivsete õiguste riive olema intensiivne (vt RKHK määrus asjas nr 3-17-981/16, p 11). Ka hoone korruselisust käsitlevad planeeringu nõuded võivad luua isikutele iseseisva subjektiivse õiguse (vt RKHK otsus asjas nr 3-14-52416/72, p 15). (p 13)

Kaitstav õigus võib muu hulgas võrsuda ka isiku huve kaitsvast planeeringust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 10). (p 14.1)


    Kehtetu:

Koosmõjus muude ehitist iseloomustavate näitajatega võib hoonesse kavandatud lisakorrus mõjutada kinnistu kasutamise intensiivsust ja avaldada mõju naabrite õigustele. Kaebeõiguse tekkimiseks ei pea subjektiivsete õiguste riive olema intensiivne (vt RKHK määrus asjas nr 3-17-981/16, p 11). Ka hoone korruselisust käsitlevad planeeringu nõuded võivad luua isikutele iseseisva subjektiivse õiguse (vt RKHK otsus asjas nr 3-14-52416/72, p 15). (p 13)

Koormusnormid (nt üldplaneeringu vastav osa) loovad kaebajatele subjektiivse õiguse selleks, et nende elamute lähedusse ei ehitataks liiga palju kortereid. Kaitstav õigus võib muu hulgas võrsuda ka isiku huve kaitsvast planeeringust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 10). (p 14.1)


EhS sätetest ei tulene, et ehitusloa andmisel ei tuleks lisaks detailplaneeringule arvestada kehtiva üldplaneeringu ja muude asjassepuutuvate õigusaktide nõudeid (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 10). Detailplaneeringu suurema täpsusastme tõttu tuleb üldplaneeringu ja detailplaneeringu vastuolu korral üldjuhul lähtuda detailplaneeringust. Praegusel juhul ei nähtud detailplaneeringus koormusindeksit ette, st detailplaneering oli selles küsimuses neutraalne. Seega tuli lähtuda nii detailplaneeringust kui ka üldplaneeringust. (p 14.2)


Rahuldamata jääb kaebajate taotlus märkida, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kolleegium jääb RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-37-16 p-s 26 esitatud seisukohtade juurde. (p 17.3)

3-15-2232/93 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.10.2019

Haldusorganil tuleb ehitusluba andes arvestada lisaks ehitisest endast lähtuvale mõjule ka selle kasutamisega kaasnevat mõju. (p 8.1)


Vt p 12.

Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 20 ja selle annotatsioonid.


Ehitusloa andmise ajal kehtinud PlanS § 3 lg 2 p 1 kohaselt oli detailplaneeringute koostamine kohustuslik linnades ja alevites ning alevike ja külade kompaktse asustusega aladel uue hoone, v.a kuni 20 m2 ehitusaluse pindalaga väikehoone püstitamise korral. Sideseadmete konteineri pindala on 9 m2. Seega oleks isegi juhul, kui konteinerit pidada hooneks, tegu väikehoonega, mille ehitamiseks ei olnud vaja detailplaneeringut koostada. Asja lahendamiseks ei ole seega vaja selgitada, kas sideseadmete konteinerit tuleb praegusel juhul pidada hooneks, rajatiseks või rajatise osaks. (p 10)


Mobiilsidemasti rajamine ei piira ka kaebaja õigust tema tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (KeÜS § 23 lg 1). Kuigi keskkonnahäiringuks loetakse ka selline ebasoodne mõju, mis ei ületa arvulist normi (KeÜS § 3 lg 1), ei ole põhjust arvata, et mobiilsidemastist lähtuv kiirgus kahjustaks kaebaja tervise- ja heaoluvajadusi. Ka masti visuaalset mõju ei saa pidada selliseks, mis kaebaja heaolu linnaruumis märkimisväärselt riivata saaks. (p 8.2)


Lubades mobiilsidemasti rajamist kaebajale kuulunud elamust 40 m kaugusele, pidi vastustaja sedastama kaebaja omandiõiguse (PS § 32) riive võimalikkust.

Kinnisasja väärtust võib vähendada nii visuaalne muutus keskkonnas kui ka potentsiaalsete ostjate vastumeelsus mobiilsidemasti vahetusse lähedusse elamu soetamise vastu, isegi kui hirm kiirguse ees ei ole põhjendatud. Seejuures on tegu miljööväärtuslikul alal asuva kultuurimälestisest elamuga, mis tähendab, et mobiilsidemasti lähedus võib avaldada kinnisasja väärtusele tavapärasest suuremat mõju. (p 8.3)


Vt p 8.

Lubades mobiilsidemasti rajamist kaebajale kuulunud elamust 40 m kaugusele, pidi vastustaja sedastama kaebaja omandiõiguse (PS § 32) riive võimalikkust. Seega oleks vastustaja pidanud kaebaja ehitus- ja kasutusloa andmise menetlusse kaasama. (p 8.3)


Masti rajamist otsustades tuli kohalikul omavalitsusel (vastustaja) arvestada avalikku huvi võimalikult hea mobiilsideteenuse saamise vastu, samuti mobiilsideteenuse pakkuja (kolmas isik) huvi pakkuda teenust võimalikult paljudele klientidele, tehes selleks võimalikult väikseid kulutusi. Samas on oluline ka see, kas ja mil määral riivab masti rajamine naaberkinnistu omaniku õiguseid.

Vastustaja eksis, leides, et masti asukoha otsustab üksnes mobiilsideteenuse pakkuja. Vastustaja ülesandeks oli arutada puudutatud isikutega läbi võimalikud alternatiivid, neid kaaluda ning leida puudutatud isikute õigusi ja muid olulisi huve arvestades optimaalseim lahendus. Kaebajal pole seejuures alust nõuda, et tema omandiõiguse riivest hoidutaks teiste maaomanike õiguste riivamise arvelt. Seega on oluline selgitada, kas esines alternatiivseid asukohti, mis ei asunud elamute vahetus läheduses. Ehitusloa andmisel ega kohtumenetluses esitatud põhjenduste alusel ei ole võimalik kindlaks teha, et tehniliste tingimuste põhjal või muudel põhjustel oli välistatud masti rajamine asukohta, kus see maaomanike õiguseid vähem riivaks. (p 11)


Kaebajale kuulunud kinnistuosa müüdi 2016. aastal sundmüügi korras. Seetõttu ei ole juhul, kui vastustaja õigusvastased otsused vähendasid kaebaja omandi väärtust, enam võimalik kaebaja õiguseid kaitsta või taastada muul viisil, kui kahju hüvitamisega (RVastS § 7 lg 1).

Halduskohtul tuleb kahjunõude põhjendatust hinnates selgitada, kas vastustaja tegi kaalumisvea, st kas masti oleks kõiki asjassepuutuvaid huve arvestades saanud rajada asukohta, kus see kaebaja ja teiste elamuomanike õigusi vähem riivaks. Üksnes kaebaja haldusmenetlusse kaasamata jätmine ja vaidlustatud otsuste puudulik põhjendamine ei anna alust hüvitada kaebajale omandi väärtuse väidetava vähenemise tõttu tekkinud kahju.

Kui halduskohus tuvastab kaalumisvea, tuleb tal selgitada, kas kaebaja väide, et mobiilsidemasti rajamine naaberkinnistule vähendas tema kinnistuosa väärtust, on põhjendatud. (p 13)


Kaebaja esitatud arvetes (selgitustega „Ettemaks vastavalt õigusabilepingule“ ja „Kokkuleppetasu 2. osamakse menetluses teostatud toimingute eest“) ei ole esile toodud toiminguid, mida esindaja tasutud summa eest tegi, ega ka õigusabi osutamiseks kulunud aega. Kuigi see teeb menetluskulude põhjendatuses veendumise (HKMS § 109 lg 6) kohtu jaoks keerulisemaks, on kulude põhjendatus praegusel juhul toimiku põhjal siiski kontrollitav. Ajavahemikul, mis jäi nende kahe arve esitamise vahele, esitas kaebajat esindanud büroo advokaat esialgse õiguskaitse taotluse, määruskaebuse selle kohaldamata jätmise määruse peale ja eduka määruskaebuse kaebuse tagastamise määruse peale. (p 14.1)

Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt ei saa menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-73-16, p 47). Õigusabiteenuse hinnatõus ajas on mõistlikus ulatuses siiski mõistetav. (p 14.3)


Kaebaja ei märkinud riigilõivu ei halduskohtule ega ka ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas. Kolleegiumi praktika kohaselt saab riigilõivu sellegipoolest menetluskuluna arvestada. (RKHK määrus nr 3-17-1206/20, p 7). (p 14.5)

3-3-1-69-16 PDF Riigikohus 31.01.2017

Ehitus- ja kasutusloa kontrollimisel asjakohaste ehituslike nõuete kindlakstegemisel tuleb lähtuda loataotluses märgitud, mitte hilisemast faktilisest kasutusotstarbest. Ehitise kasutuseesmärgi muutumisest tingitud võimalik rikkumine ei põhjusta iseenesest kasutusloa õigusvastasust. KOV üksusel on EhS § 130 lg 2 p 5 alusel kohustus teostada riiklikku järelevalvet selle üle, et ehitist kasutatakse selle kasutamisotstarbest lähtuvalt nõuetele vastavalt. (p 39)

Ehitusprojektile antavad asutustevahelised kooskõlastused ei ole mitte iseseisvad haldusaktid, vaid menetlustoimingud ehitusloa andmise menetluses (vt nt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-67-01; otsus asjas nr 3-3-1-15-14). Sellest tulenevalt ei kohaldu Päästeameti kooskõlastusele kui menetlustoimingu motiveerimisele HMS §‑s 56 sätestatud haldusakti põhjendamisnõuded (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-62-08). PäästeS v.r. § 5 lg 1 p 8 järgi tuleb Päästeametil anda ehitusprojektile kooskõlastus või sellest keelduda 10 päeva jooksul (vt ka kehtiva EhS § 42 lg 9 ja § 54 lg 8). Seetõttu ei saaks sellist põhjendamiskohustust adressaadi suhtes soodustava haldusakti andmiseni viiva menetlustoimingu puhul ka mõistlikult eeldada (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-62-08). Kirjalike põhjenduste puudumine Päästeameti kooskõlastuses ei põhjusta ehitusloa formaalset õigusvastasust. Põhjendusi saab toimingu puhul nõuda ka tagantjärele. (p 46)


Kasutusloa andmisega kaotab ehitusluba kehtivuse ning seda tühistada ei ole kohtul ega haldusorganil enam võimalik isegi juhul, kui ehitusluba tõi kaasa kaebaja õiguste rikkumise (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). Võimalik on ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine, milleks peab isik olema ära näidanud põhjendatud huvi olemasolu. Kasutusloa võib kohaliku omavalitsuse üksus vaidlusaluse hoone suhtes anda ka ehitusloa õigusvastasuse korral (RKHK otsused asjadess nr 3-3-1-15-16 ja 3-3-1-63-10, p 20). (p 42-43)


Ehitusprojektile antavad asutustevahelised kooskõlastused ei ole mitte iseseisvad haldusaktid, vaid menetlustoimingud ehitusloa andmise menetluses (vt nt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-67-01; otsus asjas nr 3-3-1-15-14). Sellest tulenevalt ei kohaldu Päästeameti kooskõlastusele kui menetlustoimingu motiveerimisele HMS §‑s 56 sätestatud haldusakti põhjendamisnõuded (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-62-08). PäästeS v.r. § 5 lg 1 p 8 järgi tuleb Päästeametil anda ehitusprojektile kooskõlastus või sellest keelduda 10 päeva jooksul (vt ka kehtiva EhS § 42 lg 9 ja § 54 lg 8). Seetõttu ei saaks sellist põhjendamiskohustust adressaadi suhtes soodustava haldusakti andmiseni viiva menetlustoimingu puhul ka mõistlikult eeldada (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-62-08). Kirjalike põhjenduste puudumine Päästeameti kooskõlastuses ei põhjusta ehitusloa formaalset õigusvastasust. Põhjendusi saab toimingu puhul nõuda ka tagantjärele. (p 46)


    Kehtetu:

Kohtumenetluses naabri huve kaitsvale planeeringu sättele tuginemiseks ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet. Selline planeeringu säte loob iseseisva subjektiivse õiguse, mille riive võib anda isikule kohtuliku kaebeõiguse (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-87-16; otsus asjas nr 3-3-1-42-03). (p 26)

Kasutusloa andmisega kaotab ehitusluba kehtivuse ning seda tühistada ei ole kohtul ega haldusorganil enam võimalik isegi juhul, kui ehitusluba tõi kaasa kaebaja õiguste rikkumise (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). Võimalik on ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine, milleks peab isik olema ära näidanud põhjendatud huvi olemasolu. Kasutusloa võib kohaliku omavalitsuse üksus vaidlusaluse hoone suhtes anda ka ehitusloa õigusvastasuse korral (RKHK otsused asjadess nr 3-3-1-15-16 ja 3-3-1-63-10, p 20). (p 42-43)


Kui detailplaneeringus on tuletõkkeseina püstitamise vajaduse sätestamisel viidatud ühele kindlale standardile ja selle vastuvõtmise aastale, on tegemist konkreetse ja dateeritud viitega, mille järgimine on detailplaneeringu järgi aga soovituslik (nähtub "võib" sõnakasutusest). Ei määruse nr 315 § 2 lg‑s 3 ega detailplaneeringus ole kohustatud isikut järgima ühtki standardiorganisatsiooni poolt välja antavat tuleohutusnõuete alast standardit. See ei tähenda siiski, et asjassepuutuval standardil ei ole õiguslikku tähendust. Ka soovitusliku iseloomuga standardile vastavus loob eelduse, et ehitamisel on järgitud head tava ja ehitis vastab nõuetele (vt ka RKKK otsus asjas nr 3-1-1-7-10). (p 33-34)


Kasutusluba tuvastab juriidilise fakti, et ehitis on valminud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). EhS v.r. § 2 lg s 7 (vt ka kehtiva EhS § 4 lg 2) kasutatud mõiste "olemasolev ehitis" erineb nii keeleliselt kui ka sisuliselt terminist "valminud ehitis". Ka ehitamisjärgus (mittevalminud) ehitis on olemas. Ebamõistlikuks tuleb pidada lahendust, kus ehitise laiendamiseks tuleb ehitamisjärgus ehitis esmalt algse ehitusloa järgselt lõpuni valmis ehitada ja saada sellele kasutusluba enne, kui on võimalik alustada selle laiendamist. Ehitise laiendamiseks uue ehitusloa taotlemine ehitamise kestel tagab ehitamisel eluliselt vajalikku paindlikkust, ei ole vastuolus ühegi normiga ega kahjusta ühtegi ehitusõiguse eesmärki. (p 37)

Ehitus- ja kasutusloa kontrollimisel asjakohaste ehituslike nõuete kindlakstegemisel tuleb lähtuda loataotluses märgitud, mitte hilisemast faktilisest kasutusotstarbest. Ehitise kasutuseesmärgi muutumisest tingitud võimalik rikkumine ei põhjusta iseenesest kasutusloa õigusvastasust. KOV üksusel on EhS § 130 lg 2 p 5 alusel kohustus teostada riiklikku järelevalvet selle üle, et ehitist kasutatakse selle kasutamisotstarbest lähtuvalt nõuetele vastavalt. (p 39)

Kasutusloa andmisega kaotab ehitusluba kehtivuse ning seda tühistada ei ole kohtul ega haldusorganil enam võimalik isegi juhul, kui ehitusluba tõi kaasa kaebaja õiguste rikkumise (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). Võimalik on ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine, milleks peab isik olema ära näidanud põhjendatud huvi olemasolu. Kasutusloa võib kohaliku omavalitsuse üksus vaidlusaluse hoone suhtes anda ka ehitusloa õigusvastasuse korral (RKHK otsused asjadess nr 3-3-1-15-16 ja 3-3-1-63-10, p 20). (p 42-43)


Kasutusluba tuvastab juriidilise fakti, et ehitis on valminud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). EhS v.r. § 2 lg s 7 (vt ka kehtiva EhS § 4 lg 2) kasutatud mõiste "olemasolev ehitis" erineb nii keeleliselt kui ka sisuliselt terminist "valminud ehitis". Ka ehitamisjärgus (mittevalminud) ehitis on olemas. Ebamõistlikuks tuleb pidada lahendust, kus ehitise laiendamiseks tuleb ehitamisjärgus ehitis esmalt algse ehitusloa järgselt lõpuni valmis ehitada ja saada sellele kasutusluba enne, kui on võimalik alustada selle laiendamist. Ehitise laiendamiseks uue ehitusloa taotlemine ehitamise kestel tagab ehitamisel eluliselt vajalikku paindlikkust, ei ole vastuolus ühegi normiga ega kahjusta ühtegi ehitusõiguse eesmärki. (p 37)

Ehitus- ja kasutusloa kontrollimisel asjakohaste ehituslike nõuete kindlakstegemisel tuleb lähtuda loataotluses märgitud, mitte hilisemast faktilisest kasutusotstarbest. Ehitise kasutuseesmärgi muutumisest tingitud võimalik rikkumine ei põhjusta iseenesest kasutusloa õigusvastasust. KOV üksusel on EhS § 130 lg 2 p 5 alusel kohustus teostada riiklikku järelevalvet selle üle, et ehitist kasutatakse selle kasutamisotstarbest lähtuvalt nõuetele vastavalt. (p 39)

Kui hoone teine korrus on ehitatud sammastele toetudes terrassi kohale, tuleb terrassi pindala arvestada detailplaneeringus sätestatud ehitusaluse pinna sisse. Terrass ja hoone põhiosa moodustavad seetõttu ehitusaluse pinna mõttes lahutamatu terviku (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-13). (p 41)

3-3-1-92-13 PDF Riigikohus 19.06.2014

Kui ehitis on valminud, siis tuleb kõrvalekalded kõrvaldada kasutusloa taotlemise käigus. Ehitisele tervikuna kasutusloa andmisel tuleb haldusorganil hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning kõrvalekallete ulatust ja olulisust, samuti ehitusloa muutmise vajadust ja võimalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61). (p 16)


Kohtuistungi protokolli eesmärk ei ole täielikult korrata menetlusosaliste kohtukõnedes avaldatud või juba varem kirjalikult esitatud seisukohti, vaid selles tuleb kajastada menetlustoimingu käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist teavet (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-12, p 29.4). (p 17)


Ehitise kõrguse mõõtmise aluseid ei ole ehitusseaduses ega majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.12.2002. a määruses nr 69 "Ehitise tehniliste andmete loetelu" (määrus nr 69) üksikasjalikult reguleeritud. Määrus nr 69 reguleerib küll ehitise tehnilisi andmeid ning nende arvestamise aluseid, kuid erinevalt näiteks ehitise ehitisealuse pinna, kasuliku pinna ja ehitise mahu arvestamise tingimustest ei ole sellega kehtestatud hoone välise kõrguse kui vertikaalmõõtme arvestamise täpseid tingimusi. Ehitise mahu arvestamise tingimused ei ole automaatselt ülekantavad ehitise välise kõrguse arvestamisele. Ehitusseadus ei keela seada projekteerimistingimustes, ehitusprojektis ja ehitusloas ehitise kõrguse mõõtmise aluseks hoone täiskõrguse mõõtmisest erinevaid tingimusi. Haldusorganil ei ole keelatud seada ehitusõiguse olulised näitajad sõltuvusse maapinna kõrgusest. Maapinna kõrgusest lähtumisel tuleb arvestada, et maapind ei pruugi olla ehitise ümber ühekõrgune.

Enne ehitusprojekti esitamist ja ehitusloa väljastamist ehitamisega alustamisega võtab isik riski, et juba valminud ehitise osad ei pruugi olla kooskõlas väljastatava ehitusloaga ja selle aluseks oleva ehitusprojektiga. (p-d 12, 15)


Kui ehitusprojekti muudetakse ehitise oluliste tingimuste osas, siis on isikul võimalik taotleda väljastatud ehitusloa muutmist või uue ehitusloa väljastamist (EhS § 23 lg 81). Haldusorganil lasub kohustus hinnata kõrvalekaldumiste olulisust ja ehitusloa muutmise vajalikkust. (p 16)

3-3-1-4-12 PDF Riigikohus 28.03.2012
    Kehtetu:

Tiheasustusalal asuvate naaberkinnisasjade omanike vahelised ehitamisega seotud huvikonfliktid peab esmajoones lahendama detailplaneering (kohtuasi nr 3-3-1-42-03, p 19). Naaber peab taluma ehitise rajamist, mis on lubatud planeeringuga ja sobib ümbrusse (kohtuasi nr 3-3-1-64-02, p 17).

Argumendid nii valguse ligipääsu ja vaate kui ka kinnistute pinnaveerežiimi olulise halvenemise korral naaberkinnistute väärtuse vähenemise kohta taanduvad omandiõiguse kaitsele (vt ka kohtuasjad nr 3-3-1-25-02, p 21, nr 3-3-1-64-02, p 16, ja nr 3-3-1-42-03, p 18). Väidetavalt rikutud ehitusnormid ja detailplaneeringu nõuded, mis puudutavad maapinna tõstmise ja müüri rajamise lubatavust, kavandatava elamu korruselisust, kinnistu täisehituse protsenti ning elamu vastavust piirkonna ehitustavale kaitsevad piirinaabrite omandiõigust. Kavandatava ehitustegevuse iseloomust ning kaebajate kinnistute vahetust lähedusest tulenevalt on reaalne oht kaebajate omandiõiguse rikkumisele ning neil on kaebeõigus.


Maapinna kõrguse projekteerimine ei ole küll PlanS § 9 lg-s 2 loetletud detailplaneeringu ülesannete hulgas, kuid maapinna tõstmise küsimus on seotud haljastuse ja heakorrastuse põhimõtetega, mille määramine on detailplaneeringu üks ülesanne. Maapinna kõrgus on oluline ka hoonete korruselisuse määramisel.

Igasugust maapinna tõstmist ei tule detailplaneeringus reguleerida ning see ei mõjuta ka naaberkinnisasjade omanike õigusi. Kui pinnast tõstetakse detailplaneeringu koostamisel aluseks võetud pinnasekõrgusega võrreldes sellisel määral, mis võib hakata oluliselt mõjutama detailplaneeringuga ja ehitusseadusega reguleeritud ehitusõiguse näitajaid, siis tekib vastuolu detailplaneeringuga. Naabrite õiguste kaitse seisukohast on samuti oluline, kui palju tõstetakse maapinda naaberkinnistutega võrreldes ning kas ja kuidas mõjutab see nende kinnistute olukorda.

Maapinna tõstmine koosmõjus kõrgete tugimüür-variseinte rajamisega halvendab valguse ligipääsu naaberkinnistuile ja vaadet kinnistuilt. Samuti suurendab see pinnavee nendele kinnistutele valgumise ohtu, piirab kinnistute kasutamise võimalusi ning vähendab nende kinnistute väärtust. Seega kaasneb sellise detailplaneeringu rikkumisega naaberkinnistuste omanike subjektiivsete õiguste rikkumine.


Ehitise mõistet on selgitatud EhS § 2 lg 1 ning rajatise mõistet EhS § 2 lg 3. Praegustel asjaoludel moodustab tõstetud pinnas koos müüridega ühtse rajatise. Tegemist on inimtegevuse tulemusel ehitatud ja aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud tervikliku asjaga. Müür toestab tõstetud pinnast ning koos pinnase tõstmisel moodustuva muruterrassiga varjestab liiklusmüra ning tagab privaatsuse. Seega on müüri ja tõstetud pinnase näol tegemist funktsionaalselt koos toimivate rajatistega.


Kohtupraktikas on kuni 31. detsembrini 2011kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 7 kohaldamise kohta selgitatud, et see sätestab vaid kolmandate isikute menetluskulude hüvitamist mitte kohustust hüvitada vastaspoole menetluskulusid. Seetõttu ei laiene kolmandatele isikutele need sätted, mis reguleerivad vastaspoole menetluskulude kandmist (vt otsuse haldusasjas nr 3-3-1-3-11, p 15). Kuna kaebajad on ekslikult pidanud võimalikuks õigusabikulude väljamõistmist kolmandalt isikult ning ringkonnakohus ei ole taotluse ekslikkust neile selgitanud, siis sellises olukorras saab menetluskulude väljamõistmise taotlust tõlgendada ning mõista seda menetluskulude täies ulatuses vastaspoolelt väljamõistmise taotlusena.


Enne uue halduskohtumenetluse seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustikku (edaspidi HKMS v.r). Asja läbivaatamise kulude hulka kuuluvad ka dokumentaalse tõendi saamise kulud ning dokumentaalseks tõendiks on ka menetlusosaliste poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. HKMS v.r § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Praegusel juhul olid nii esimese kui teise arvamuse saamisele tehtud kulutused vajalikud ja põhjendatud. Teises arvamuses on esitatud esimesega võrreldes lisaargumente ja põhjendatud suurema detailsusega mitmeid esimeses arvamuses esitatud väiteid ning halduskohus on otsuses viidanud korduvalt mõlemale arvamusele.


Riigikohus on leidnud, et ainuüksi miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine ei ole subjektiivsed õigused, mida isik saaks kaitsta ehitusloa tühistamise menetluses (vt kohtuasi nr 3-3-1-29-10 p-d 21 ja 31). Riigikohus jääb selle seisukoha juurde.

Riigikohtu kohtuasjas nr 3-3-1-3-06 võetud seisukohtadest ei tulene, et vaate halvenemine ning privaatsuse ja kinnistule langeva loomuliku valguse vähenemine ilma vastavasisulise servituudi olemasoluta ei saa ühelgi juhul naabri õigusi rikkuda. Vaate halvenemise ning privaatsuse ja kinnistule langeva loomuliku valguse vähenemisega seotud väiteid tuleb igal üksikul juhtumil eraldi hinnata. Seejuures tuleb välja selgitada, kas negatiivsete mõjude olemuse ja intensiivsuse tõttu on tegemist omandiõiguse riivega. Samuti tuleb ka välja selgitada, kas kehtivad õigusnormid ja planeeringud kaitsevad konkreetsete kaebajate omandiõigust.

Ehitis peab EhS § 3 lõike 1 kohaselt olema projekteeritud hea ehitustava kohaselt. Kohtupraktikas on selgitatud, et "hea ehitustava" on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse (vt kohtuasi nr 3-1-1-7-10, p 7.1). Hea ehitustava hõlmab nõuet, et ehitis sobiks ümbritseva keskkonnaga. Piirkonda sobimatu hoone ehitamine halvendab vaadet naaberkinnistuilt ja võib seega vähendada naaberkinnistute väärtust. Kohus ei saa ise asuda hindama ehitise sobivust ümbruskonda, kuid ehitusloa andmisel tuleb analüüsida ja põhjendada kavandatava ehitustegevuse vastavust heale ehitustavale.

3-3-1-80-10 PDF Riigikohus 21.02.2011

Kohtud on eksinud tõendamise nõuete vastu. Kui kohtud hindavad haldusakti arvestades väidetavalt muutunud asjaolusid, tuleb kohtuotsuses tugineda kohtumenetluses uuritud tõenditele, millest saab järeldada, kas haldusakti aluseks olnud asjaolud on muutnud ulatuses, mis tingiksid haldusakti muutmist või selle tühistamist. Käesoleval juhul ei nähtu kohtuasja materjalidest, et selliseid tõendeid oleks kogutud ja hinnatud.


Ehitise määratlemiseks ei piisa üksnes selle tuvastamisest, kas asi on rajatud inimtegevuse käigus ning kas ja kuidas on see teisaldatav. Arvestada tuleb ka selle asja põhilist kasutusotstarvet (eesmärki), kasutamise viisi, kestvust ja muid asja iseloomustavaid tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest asjadest.


Halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevalt on kohtul kohustus selgitada välja kaebuse esitaja eesmärk ja tegelik tahe kohtusse pöördumisel, tõlgendada esitatud kaebust ja taotlusi sellest lähtuvalt ning juhtida tähelepanu isiku õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 26.03.2004 määrust asjas nr 3-3-3-1-04, 05.02.2004 otsust asjas nr 3-3-1-3-04, 13.11.2008 otsust asjas nr 3-3-1-26-08, 25.11.2010 otsust asjas nr 3-3-1-77-10). Kui halduskohus ei ole selgitanud välja kaebaja tegelikku tahet ja on mõjutanud teda esitama ebaefektiivset nõuet, on kohus oluliselt rikkunud menetlusõigust, sh HKMS § 11 lg 1 p 3 nõudeid. Muudetud taotluse alusel ei olnud kohtud õigustatud hindama esialgses taotluses nimetatud asjaolusid. Kohtud on hinnanud ka kaebust, mida halduskohus ei ole menetlusse võtnud. Kohtud on oluliselt eksinud HKMS § 19 lg 7 ja § 25 lg 4 nõuete vastu. Lisaks nendele olulistele menetluslikele rikkumistele on kohtud eksinud ka tõendamise nõuete vastu. Kui kohtud hindavad haldusakti arvestades väidetavalt muutunud asjaolusid, tuleb kohtuotsuses tugineda kohtumenetluses uuritud tõenditele, millest saab järeldada, kas haldusakti aluseks olnud asjaolud on muutnud ulatuses, mis tingiksid haldusakti muutmist või selle tühistamist. Käesoleval juhul ei nähtu kohtuasja materjalidest, et selliseid tõendeid oleks kogutud ja hinnatud.


Haldusorgan on kohustatud menetlema isiku nõuetekohast taotlust menetluse uuendamiseks või nõuet koormava haldusakti tühistamiseks. Haldusorgan peab tuvastama, kas esinevad asjaolud, mille tõttu on menetluse uuendamine kohustuslik HMS § 44 lg 1 või asjassepuutuva eriseaduse normide kohaselt.

Menetluse uuendamine ei ole välistatud ka siis, kui see ei ole õigusnormist tulenevalt kohustuslik, kuid menetlust ei tohi uuendada kergekäeliselt. Säärases olukorras peab haldusorgan hindama menetluse uuendamise vajadust kaalutlusreeglite kohaselt. Menetluse uuendamist on Riigikohus selgitanud ka 10.11.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-36-04.

Kui haldusorgan on kindlaks teinud HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, siis ta peab menetluse uuendama, kuid see ei tähenda, et vastav haldusakt tuleb tingimata tühistada või muuta. Isiku taotluse menetluse uuendamiseks võib jätta rahuldamata üksnes juhul, kui HMS § 44 lg-s 1 nimetatud asjaolu ei ole tõendatud ega usutavalt põhjendatud või kui see asjaolu on haldusorgani poolt ümber lükatud. Menetluse uuendamisest keeldumine vormistatakse haldusaktiga.

Seoses HMS § 44 lg 1 p-ga 1 on oluline, et menetluse uuendamise nõudmiseks annab aluse vaid sellise asjaolu muutumine, mis oli asjassepuutuv esialgse haldusakti andmisel. Muudatus peab võimaldama teha isiku jaoks soodsamat otsust. Menetluse uuendamise nõue ei eelda, et esialgne haldusakt tuleks uute asjaolude valguses lugeda õigusvastaseks.


Järelevalveorgan peab olema veendunud, et tema poolt tehtud ettekirjutuse õiguslik ja faktiline alus ei ole ära langenud ning puuduvad alused ettekirjutuse muutmiseks või tühistamiseks. Haldusorgan peab eelnimetatud asjaolusid hindama ning vajadusel oma varasema otsuse muutma või kehtetuks tunnistama ka olukorras, kus ettekirjutuse üle käib kohtuvaidlus ja ettekirjutuse täitmine on peatatud. Haldusorgani selline kohustus ei sõltu sellest, kas ettekirjutuse adressaat on esitanud menetluse uuendamise taotluse või mitte.

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json