https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-21-958/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.01.2024

Kui ATL järgi on alust liinikilomeetri maksumust muuta, kui vedaja tegelikud kulud on reaalselt muutunud, ei tohi liinikilomeetri maksumust vähendada pelgalt ühistranspordi hinnaindeksi vähenemisel, ilma et seda õigustaks vedaja tegelike kulude muutus. Liinikilomeetri maksumust ei või muuta rohkem, kui selle katab vedaja tegelike ja põhjendatud kulude muutus. (p d 13–14)

Vaidlusaluse lepingupunktiga sarnasest sättest ei tulene alust suurendada liinikilomeetri maksumust vedaja kulude ebaolulise suurenemise korral. Sama põhimõte kehib ka kulude vähenemisel. (p 17)

Kulude tegeliku vähenemise tingimus ei kehti tasu vähendamisel siis, kui vedaja jättis kasutamata võimaluse oma tegelikke kulusid vähendada põhjendamatutel ja temast endast sõltuvatel asjaoludel. Sellised asjaolud peab ära näitama tellija, kellel on ÜTS § 79 lg 2 ja lepingu järgi õigus nõuda sellekohaste andmete kontrollimiseks vedaja raamatupidamisdokumente. (p 18)

Kui suurendamiseks oleks korraga vaja nii piirmäära kasvu kui tegelike kulude vastavat suurenemist, ent vähendamiseks piisaks vaid piirmäära langemisest või kulude kuitahes marginaalsest vähenemisest, satuks ohtu hinnakujunduse vastavus ÜTS § 23 lg 2 esimesele lausele. Selle järgi peaks avaliku teenindamise lepingu täitmise eest makstavad tasud põhimõtteliselt katma avaliku liiniveo kulud. (p 19)


Riigihanke võitnud vedaja peab kandma mõistlikku riski, kuid kogu riski asetamine vedajale ei ole ATL alusel toimuva liiniveo puhul kooskõlas avalike ülesannete delegeerimise põhimõtetega. ÜTS § 23 lg-st 2 ei tulene, et ATL alusel makstavad tasud peavad eranditult ja automaatselt katma kõik liiniveo kulud. Euroopa Kohus on asjas Dobeles Autobusu Parks jt selgitanud, et liikmesriikide pädevatel asutustel on avaliku teenindamise lepingu puhul kaalutlusruum hüvitise mehhanismi kujundamisel ning riskide jaotus ei tohi olla ebaproportsionaalne (otsuse p-d 42, 44 ja 54; määruse 1370/2007, art 2a lg 1 teine lõik). Hankemenetlus tagab üldjuhul hanketingimuste proportsionaalsuse (Dobeles Autobusu Parks jt, p-d 56–58). Siiski ei saa jätta tähelepanuta, et vedaja suur risk, mida praktikas ei ole alati võimalik vältida ilmselgete alapakkumiste kõrvalejätmisega, võib ATL suhtes tähendada ühtlasi riski hankija ja reisijate huvide jaoks. (p 20)


Riigiabiga Euroopa Liidu toimimise lepingu art 107 mõttes on üldiselt tegemist, kui ettevõtjale tehakse valikuliselt ja eelist andvaid makseid riiklikest vahenditest (komisjoni teatis riigiabi mõiste kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, 2016/C 262/01, p 5), nt kasu, mida ettevõtja ei saaks tavalistes turutingimustes, sh kasu ilma piisava vastusoorituseta (teatis 2016/C 262/01, p 66; Euroopa Kohtu otsus asjas Hispaania vs. komisjon, C-342/96, p 41). Üldist majandushuvi pakkuva teenuse eest makstavat hüvitist on alust pidada riigiabiks siis, kui see ei vasta ühele neljast Altmarki kriteeriumist (Euroopa Kohtu otsused asjades CSTP Azienda, C-587/18 P, p 63; Pais Vasco jt, C-66/16 P ja C-69/16 P, p 48). Altmarki teise kriteeriumi järgi peavad tasu väljaarvutamise parameetrid olema objektiivsed või läbipaistvad ning kolmanda kriteeriumi järgi ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades selle kohustuse täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumit (teatis 2016/C 262/01, p 70; Altmark Trans, p-d 90 ja 92). (p 23)

Määruse 1370/2007 art 4 lg 1 p b alapunkti i kohaselt peavad avaliku teenindamise lepingud kehtestama eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil näitajad, mille põhjal hüvitis tuleb arvutada selliselt, et välditakse ülekompenseerimist. Komisjon on selgitanud, et selleks ei tule hüvitist arvutada konkreetse valemi alusel (komisjoni teatis Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes, 2012/C 8/02, p 55). Määruse 1370/2007 art 4 lg 1 p b alapunkt i ei tähenda, et tellijal ei tohi tasu muutumisel olla vähimatki otsustusruumi. Küll aga peavad kaalumisel arvestatavad asjaolud olema määratletud, objektiivsed ja läbipaistvad. Tegelikest ja põhjendatud kuludest ning mõistlikust kasumist lähtumine on üks tingimus, mis peab olema täidetud, et hüvitist ei saaks käsitada konkurentsi kahjustava või ähvardava soodustusena ning kokkuvõttes riigiabina (Altmark Trans, p 92). (p 24)

3-20-1150/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.05.2022

Mistahes hinnatingimuste muutmine lepingus ei ole lepingu üldise olemuse muutmine, kuigi muudatus võib seejuures olla oluline RHS § 123 lg 2 p-de 1 või 2 kohaselt. Hankelepingu olulise muutmisega on üldistatult alati tegemist, kui muudetakse lepingu tingimusi, mis on olulised oma sisu poolest (kvalitatiivselt), nt lepingutasu (vt EKo nr C-454/06: Pressetext, p 59). Sisult ebaolulised muudatused on lubatavad ilma lisatingimusteta, mh nende rahalist väärtust arvestamata (RHS § 123 lg 1 p 7). RHS § 123 lg 1 p 1 eesmärk seevastu on tunnistada lubatavaks just nimelt ka sisult olulised muudatused, mis siiski pole märkimisväärsed rahalise väärtuse seisukohast ehk kvantitatiivselt (de minimis muudatused; vrd Pressetext, p 61). Lisatingimusena ei tohi sellised muudatused tuua kaasa hankelepingu üldise olemuse muutmist. See aga on hoopis kolmas muudatuste kategooria, tähistades hankelepingu kõige põhimõttelisemaid muudatusi, nagu lepingu eseme muutmine. Selliseks muudatuseks võiks lugeda ka hankelepingu liigi muutmise (nt teenuselepingu muutmise kontsessiooniks).

Kohtute vea põhjuseks võib olla RHS § 123 lg 2 sõnastus, mille kohaselt on lepingu muudatus oluline, kui sellega muudetakse lepingu „üldist olemust“ märkimisväärselt. RHS § 123 lg-ga 2 üle võetud direktiivi 2014/24 (hankedirektiiv) art 72 lg 4 sellist seost ei loo. Seal on hankelepingu oluliseks muutmiseks loetud olukorrad, kus hankeleping muutub „olemuselt olulisel määral“. RHS § 123 lg 1 p-ga 1 üle võetud hankedirektiivi art 72 lg 2 teisest lausest nähtub, et lepingu olemuse oluline muutmine ei tähenda tingimata lepingu üldise olemuse muutmist. Niimoodi tuleb tõlgendada ka RHS § 123 lg 1 p 1 ja lg-t 2. Lepingu üldise olemuse muutmise all peetakse RHS § 123 lg 1 p 1 tähenduses seega silmas lepingu olemuse märksa ulatuslikumaid, läbivaid ja terviklikke, mitte mistahes muid sisulisi või lihtsalt silmatorkavaid muudatusi. (p-d 17–19)

RHS § 123 lg 1 p 1 ei välista riigihanke alusdokumentides sisaldunud lepingutingimuste muutmist. See säte teeb vähese rahalise väärtusega (de minimis) lepingumuudatuste puhul erandi RHS § 123 lg 2 p-ga 1 kaitstavast põhimõttest, et riigihankes osalemise tingimused peavad alusdokumentide kaudu olema võimalikele osalejatele ettenähtavad. RHS § 3 p-dest 1 ja 2 ning nendega üle võetud EL normidest ei tulene keeldu läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest vähemalgi määral taganeda. (p-d 20 ja 21)

Praeguses asjas ei võimaldanud RHS § 123 lg 1 p 1 avaliku teenindamise lepingut (ATL) muuta, sest ühistranspordikeskusel ei saanud tekkida veendumust, et lepingu väärtus ei kasva üle selles sättes lubatud määrade. Ei muudetud küll lepingu üldist olemust, kuid puudub võimalus kontrollida, kas muudatus jääb selles normis sätestatud kvantitatiivsetesse piiridesse. Kuna liinikilomeetri maksumuse muutmise taotlemisel on muudetud lepingu kohaselt määravad esmajoones vedaja tegelikud kulud ning tegelikud kulud ei ole usaldusväärselt prognoositavad, saaks ka lepingu muudatuse väärtusele anda täpse ja kindla hinnangu vaid tagantjärele, pärast lepingu kehtivusaja lõppemist. Tegelikkuses ei pruugi vastustaja liinikilomeetri maksumust üldse või vähemalt mitte igal perioodil maksimaalselt piirmäärani suurendada, sest seda ei pruugi toetada vedaja tegelikud kulud, riigieelarvest eraldatud vahendid või ministri kehtestatud kõrgeim hind (ÜTS § 31 lg 2 p 3 ja lg 4). Samas ei saa olla kindel, et lepingu kogumahu muutus jääb allapoole RHS § 14 lg-s 3 viidatud rahvusvahelist piirmäära. (p-d 29–34)


Ühistranspordiseadus võimaldas ühistranspordikeskustele halduslepinguga anda üle hankija pädevused avaliku teenindamise lepingute (ATL) sõlmimisel ning selliseks pädevuseks on RHS § 123 lg-st 1 tulenevalt ka lepingu muutmise pädevus. (p 23)

Käesolevas kohtuasjas tuleb eristada liinikilomeetri maksumust ja selle piirmäära, kusjuures piirmäära muutmine ei too kaasa vältimatut kohustust muuta liinikilomeetri maksumust (vrd RKHKo nr 3-19-312/25, p-d 24-25). Halduslepingust nähtuvalt oli sõidukilomeetri hinna ja piletihinna kehtestamise ainupädevus Maanteeametil. Samasugune vastustaja pädevus tuleneb õigupoolest juba ÜTS § 31 lg-st 4. Sellest sättest nähtub, et sõidukilomeetri hinna kehtestab bussiliikluses sõitjateveol maakonnaliinidel ühistranspordikeskuse ettepanekul Maanteeameti peadirektor käskkirjaga. Sellest sättest ei tulene Maanteeameti ainupädevust liinikilomeetri maksumuse piirmäära arvutamise valemi muutmiseks. ÜTS-st, ATL-st ega mujalt ei nähtu, et ATL-s kokkulepitud valemi alusel arvutatava liinikilomeetri maksumuse piirmäära suurendamine tooks automaatselt, st ilma Maanteeameti peadirektori käskkirjata kaasa liinikilomeetri maksumuse suurenemise või kohustaks Maanteeametit liinikilomeetri hinda tõstma. (p 27)


HMS § 104 ning RHS § 121 lg 1 p 1, lg 4 ja § 123 koosmõjust tulenevalt võib hankija teha HMS § 104 lg-s 2 sätestatud muutmisotsuse ka siis, kui hankelepingu muudatuse tühisust ei ole tuvastatud RHS-s sätestatud korras. See aga eeldab, et üksikisikust lepingupool oli hankelepingu muudatuse tegemisel selle õigusvastasusest teadlik või on täidetud mõni muu HMS § 104 lg-s 1 sätestatud tingimus. (p 38)

Tuginemaks HMS § 104 lg 1 tähenduses asjaolule, et teine lepingupool oli halduslepingu õigusvastasusest teadlik, tuleb haldusorganil esitada otsesed või kaudsed tõendid selle kohta, et teine lepingupool sai aru lepingu õigusvastasusest. Kaudseks tõendamiseks võib olla piisav see, et üksikisik oli teadlik asjaoludest, millest tuleb asjaomases valdkonnas tegutseval ettevõtjal selgete normide alusel vältimatult järeldada lepingu õigusvastasust. Piisav ei ole see, et ettevõtja oli teadlik asjaoludest, mis alles hoolikamal uurimisel või nõustaja abi kasutamisel oleks viidanud õigusvastasusele või oleks pidanud tekitama lepingu õiguspärasuses kahtluse. (p 38)

Hoolas ettevõtja peab hankelepingu muutmisel tegema mõistlikke pingutusi muudatuse õiguspärasuses veendumiseks. See kehtib ka siis, kui ettepanek lepingu muutmiseks tuleb haldusorganilt. Ainuüksi hoolsuskohustuse rikkumine ei anna samas haldusorganile alust avalik-õiguslikku hankelepingut HMS § 104 lg 2 alusel ühepoolselt muuta. Kui sellistel juhtudel kahjustab lepingu muutmine raskelt ülekaalukat avalikku huvi, on haldusorganil võimalik lepingut muuta või see lõpetada HMS § 102 lg 2 alusel sõltumata üksikisiku teadmisest. (p 39)

3-18-198/24 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.05.2022

Tõlgendades õiguslikku olukorda selliselt, et vastustaja ei ole kohustatud kaebajale sooduspileti ja täispileti hinnavahet hüvitama, on tulemuseks see, et osa vastustaja kehtestatud sõidusoodustusest jäetakse kaebaja kanda. (p 10.1)

ATL sõlmimise ajal kehtinud Narva Linnavolikogu 23. märtsi 2006. a määruse nr 10 (mis kehtestas sõidupileti hinnad ja sõidusoodustused) p-dest 1.2.1 ja 1.2.2 nähtub, et sõidusoodustuse pidi selleks õigustatud isikutele kompenseerima linnavalitsus. (p 10.2)

Kaebajal on õigus vastustajalt nõuda sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe hüvitamist eraldi ATL alusel makstavast toetusest ÜTS § 13 lg 1 p-s 10 alusel. (p 11)


Riigihanke tulemusena sõlmitud lepingu suhtes tuleb riigihanke tingimusi kohaldada tüüptingimustena, mida kahtluse korral tõlgendatakse kehtestaja ehk vastustaja kahjuks (vt RKTKo nr 2-18-10175/37, p 11). (p 10.2)

3-18-1946/70 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.11.2021
    Kehtetu:
    Kehtetu:

HKTS § 3 lg 4 teise lause kohaselt eeldatakse haldusülesande täitmiseks volitamise korral, et tegemist on halduslepinguga, kui lepingust ei nähtu selgelt poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping. Avaliku teenindamise leping (ATL) on haldusülesande täitmiseks volitamise leping (vt RKHKo nr 3-13-481/183, p 14). (p 15)


VÕS § 196 lg-s 1 kirjeldatud olukorras võib eraisikust lepingupool ülesütlemise asemel esitada haldusorganile taotluse lepingu muutmiseks või lõpetamiseks. Avalik-õiguslikud suhted, isegi kui need kujundatakse lepinguliselt, ei pea rajanema poolte jaoks võrdsetel alustel. Eraisikust lepingupoole õiguste kaitse haldusorgani õigusvastase otsuse eest lepingu muutmise või lõpetamise taotluse lahendamisel tagavad halduskohtud. Seega puudus kaebaja kirjadel lepingut lõpetav toime sõltumata sellest, kas VÕS § 196 lg-s 1 sätestatud eeldused olid täidetud. (p 15)


See, et avaldus jäi HMS § 102 lg-st 4 tuleneva piirangu tõttu kaebaja soovitud õigusliku tagajärjeta, ei muuda avaldust lepingu rikkumiseks ega kohustuse täitmata jätmise teateks. Poolte erimeelsuse halduslepingu lõpetamise üle oleks vajaduse korral saanud lahendada kohtus. Vaidluse puhkemine lepingu ennetähtaegse ülesütlemise üle ei anna iseenesest kummalegi poolele alust lepingut üles öelda. Vastustaja võis eelnevale vaatamata praegusel juhul ATL-i erakorraliselt üles öelda VÕS § 196 lg-le 1 tuginedes, sest kaebaja oli vastustajale teatanud, et reisijatevedu võib lähiajal katkeda. Selline olukord sunnib ühistranspordikeskust astuma ilma viivituseta samme sõitjateveo tõrgeteta korraldamiseks (vrd HKTS § 12 lg 2 p 3). Ühistranspordikeskus jääb ühistranspordi korraldamise eest vastutavaks vaatamata reisijateveo ülesande üleandmisele (ÜTS § 15 lg 3). Arvestades, et lepingu lõpetamist taotles ka kaebaja, pole vastustajale põhjust ette heita, et ta valis võimalikest alternatiividest välja just lepingu ülesütlemise ja teise vedajaga uue otselepingu sõlmimise. (p-d 16-17)


Kolleegiumi hinnangul ei lepitud ATL-i p-s 9.6 kokku leppetrahvis VÕS § 158 lg 1 mõttes, sest selle sätte järgi on leppetrahv lepingu rikkumisega kaasnev kõrvalkohustus. ATL-i p 9.6 aga lepingu rikkumisega täitmistagatise realiseerimist ei seo. Tegemist on eriliigilise kõrvalkohustusega, mis pidi ühistranspordikeskuse riskide maandamiseks tagama vedaja põhikohustust, st kokkuvõttes avaliku ülesande tõrgeteta täitmist ja kallutama vedajat hoidma ära kõik temast sõltuvad asjaolud, mis võiksid viia lepingu ennetähtaegse lõpetamiseni. Tagatise käsitamine täiendava leppetrahvina viitab poolte tahtele kohaldada ATL-i p-le 9.6 tuginemisel leppetrahvi sätteid niivõrd, kui see pole vastuolus ATL-iga. Vastustaja ei pidanud täitmistagatise realiseerimiseks panema maksma kahjunõuet kaebaja vastu (VÕS § 161 lg 1). (p 20)


Vastustaja 1. oktoobri 2018. a teade on haldusakt täitmistagatise sissenõudmiseks. Teatise viimases lõigus on selge avaldus: „Eelnevat arvestades ei tagasta keskus Vedajale ATL täitmistagatist.“ See ei jäta mingit ruumi kaebaja esitatud tõlgendusele, et vastustaja pidi alles hakkama kaaluma täitmistagatise küsimust. (p 21)

Täitmistagatise sissenõudmine oli vigane. Esiteks lähtus vastustaja ekslikust arusaamast, et kaebaja on oma avaldusega lepingut rikkunud. Teiseks on vastustaja jätnud sisulise hinnanguta kaebaja esile toodud põhjused, mis kokkuvõttes viisid lepingu ülesütlemise tinginud olukorrani. Täitmistagatise sissenõudmisel jäi tuvastamata ja hindamata ning kaalumisel arvestamata, kuidas võis tasuta ühistranspordile üleminek ja aktsiisitõus tegelikult kaebaja majandustegevust mõjutada. Sedalaadi muutus ei pruukinud kaebajale olla mõistlikult ettenähtav. (p-d 23 ja 26)

Riigihanke võitnud vedaja peab üldjuhul kandma riski, et tema pakutud hind on realistlik. Ka hankelepingute, sh avaliku teenindamise lepingute puhul kehtib lepingu kohustuslikkuse (pacta sunt servanda) põhimõte, kuid HMS § 102 lg 4 ja riigihangete seaduse (RHS) § 123 teevad just sellest põhimõttest erandi. Olukorras, kus mõistlikult mitteettenähtavad uued asjaolud võivad haldusülesannet täitvale eraisikust lepingupoolele anda aluse taotleda lepingu lõpetamist või muutmist, tuleb neid lahendusi õiglaselt kaaluda. Selliste asjaolude esinemisel ei pruugi olla õiguspärane realiseerida pakkuja suhtes leppetrahviga sarnaseid tagatisi. (p 28)


Ettevõtja muutumatute üldkulude, mida tuleb kanda nii avaliku liiniveo kui ka kommertsveo tõttu, proportsionaalne katmine mõlema ettevõtlusvaldkonna tulude arvel ei ole ristsubsideerimine. (p 25.1)

ÜTS § 23 lg 2 teises lauses on sõnaselgelt ja ammendavalt määratletud keelatud ristsubsideerimise suund. See säte keelab vaid avaliku teenindamise lepingu täitmisest saadava tulu ülekandmise vedaja teistesse ettevõtluse valdkondadesse. Keeldu kanda avaliku teenindamise lepingu täitmise valdkonda üle tulu vedaja teistest ettevõtlusvaldkondadest ei ole seaduses sätestatud. Sellist keeldu ei saa tuletada ÜTS § 23 lg 1 esimeses lauses sätestatud nõuetest raamatupidamisele ega eesmärgist tagada riigi ja kohalike omavalitsuste toetuste sihipärane kasutamine. Samuti ei saa sellist keeldu tuletada ÜTS § 23 lg 2 esimesest lausest. See säte töötab koos sama lõike teise lausega ning loetleb tulud, mida ei tohi üle kanda ettevõtja teistesse tegevusvaldkondadesse. (p 25.2)


Oluline tegur, mis mõjutab avaliku ülesande täitmise kvaliteeti, on ülesande täitmiseks ettenähtud raha. Riigi ega ühistranspordikeskuse eesmärk ei peaks olema avaliku teenuse osutamine võimalikult madala, vaid optimaalse hinnaga. Reisijateveo alarahastamine võib survestada vedajat säästma kulusid lubamatul viisil, kahjustades seeläbi ülesande täitmise kvaliteeti, sh reisijate turvalisust. ÜTS § 23 lg 2 esimese lause kohaselt peavad avaliku teenindamise lepingu täitmise eest makstavad tasud katma avaliku liiniveo kulud. Seda sätet ei pea silmas pidama ainult vedaja pakkumust tehes, vaid ka hankija nii hankemenetluse kui ka lepingu täitmise ajal. Kui alakompenseerimine on tingitud asjaoludest, mida ka hoolsal hankijal, lisaks vedajale ei olnud võimalik hankemenetluses ette näha, võib rakenduda RHS § 123 lg 1 p 4. Niisuguste asjaolude ilmnemisel tuleb vedaja suhtes rakendatavaid sanktsioone eriliselt põhjendada. Tagatis on kohane realiseerida nt siis, kui raskustes vedaja keeldub avaliku teenindamise kulusid mõistlikult vähendamast või kui ta on teinud teadlikult või hooletusest alapakkumuse. (p 29)


Hankemenetluse põhimõtted ja sätted suunavad ettevõtjaid tegema pakkumusi võimalikult omahinna lähedalt. Seetõttu on loomulik, et majanduskeskkonna olulisel muutumisel võivad konkurentsivõimelise pakkumuse teinud avaliku liiniveo vedajad sattuda raskesse olukorda. Kui vedajad peaks hinnapakkumust tehes arvestama mistahes teoreetiliselt võimalike kulude suurenemisega, tõstaks see pakkumuste hinda ja haldusülesande täitmise kulusid. Hankijatel on seepärast kokkuvõttes soodsam hoida pakkujate risk mõislikul tasemel ja reageerida majanduskeskkonna muutustele põhjendatud juhtudel lepingu tingimuste ajakohastamisega. Hankelepingu muutmine võib olla vaid erandlik, võib toimuda vaid ranges kooskõlas seaduses sätestatud tingimustega ning ei tohi kahjustada riigihangete läbipaistvust ega ettevõtjate võrdset kohtlemist. Hankelepingu lõpetamine on võrreldes selle muutmisega riigihankeõiguse üldpõhimõtete seisukohast märksa vähem problemaatiline. (p 30)

4-20-1588/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.02.2021
    Kehtetu:

Riikliku järelevalve menetluses kogutud tõendi lubatavuse hindamisel väärteomenetluses tuleb arvestada, et põhiõigustesse sekkuva järelevalvemenetluse toimingu tegemiseks peab täidesaatva võimu esindajal olema seaduslik alus, samuti peab toiming olema seadusega kooskõlas. (p 19)


ÜTS § 81 lg 1 ei hõlma iseseisvat õiguslikku alust isiku õigusi piirava toimingu tegemiseks, vaid reguleerib toimingute tegemise korda. (p 30)

Korrakaitseorgan ei saa põhiõigusi piirava menetlustoimingu alusena tugineda üksikisiku põhiseadusest või seadusest tulenevatele õigustele. Ametnikud, kelle kaudu haldusorgan menetlust toimetab, ei saa kasutada neile kui eraisikutele seadusega antud õigusi selleks, et avardada oma ametialaste volituste raame. (p 34)

Taksoveo teenuse osutamise üle järelevalve tegemiseks ei saa kontrolltehingut kasutada ja sellega, samuti vahetult kontrolltehingu tulemusena kogutud tõendid on väärteomenetluses lubamatud. (p-d 14, 16 ja 35)

Korrakaitseorgani tegevus infoühiskonna teenuse abil taksoveoteenuse tellimisel, kogumaks teavet selle kohta, kas taksoveoteenust osutades järgitakse seaduse nõudeid, vastab olemuslikult kontrolltehingu tunnustele. (p 22)

Kontrolltehingu puhul näeb seadus ette spetsiaalse aluse kalduda kõrvale HMS § 7 lg-s 1 ja KorS § 11 lg-s 1 sätestatud menetluse avalikkuse põhimõttest. (p 25)

Kontrolltehingu tohib teha üksnes seaduses sätestatud alustel ja korras (p-d 25–28)

3-19-2347/7 PDF Riigikohtu erikogu 23.04.2020

Pädeva kohtu määramist ei mõjuta asjaolu, et maakohtus ja halduskohtus ei olnud nõude esitajaks sama isik. Nõude loovutamisel on tegemist eriõigusjärglusega, mille puhul on õigusjärglasel teatud tingimustel võimalik astuda õiguseelneja asemel menetlusse (TsMS § 210 lg 3, HKMS § 30 lg 2). Kui isik algatab õigusjärglusele tuginedes halduskohtus sama esemega kohtuasja, mille on varem maakohtus algatanud väidetav õiguseellane, on tegemist sama kohtuasjaga HKMS § 121 lg 3 mõttes. (p 13)

Pädev kohus tuleb määrata kaebuse esemest lähtudes. Nõude lahendamiseks pädev kohus ei sõltu sellest, kas väidetav õigussuhe tegelikult eksisteerib (vrd ka RKEKm 3-2-4-2-11, p 11). Riigikohtu praktikas on peetud mõnda liiki avalik-õiguslike nõuete loovutamist võimalikuks (vt nt RKTKo 3-2-1-134-12, p-d 16-19). Halduslepingust tulenevate nõuete loovutamise kohta puudub kohtupraktikas selgelt omaks võetud seisukoht. Küsimusele, kas nõude loovutamine on võimalik ja kas see on kehtiv, peab pädev kohus vastama asja sisulise lahendamise käigus. Õigusjärgluse puudumisel tuleb kaebus jätta kohtuotsusega rahuldamata. (p 14)


    Kehtetu:
    Kehtetu:

HKTS § 3 lg 4 järgi võib haldusülesande täitmiseks volitamise korral sõlmida tsiviilõigusliku lepingu, kui seadus ei näe ette üksnes halduslepingu sõlmimist, lepinguga ei reguleerita avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku õigusi ega kohustusi, riiki või kohalikku omavalitsust ei vabastata tal lasuvatest kohustustest ja ülesande täitmisel ei kasutata täidesaatva riigivõimu volitusi. Kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, eeldatakse, et tegemist on halduslepinguga (vt ka RKHKo 3-3-1-64-03, p 12; RKTKm 3-2-1-49-04, p 15). (Vt ka p 19)

Riigikohtu praktikas on leitud, et välistatud ei ole avaliku bussiveo teenindamise lepingu sõlmimine eraõiguslikus vormis, eeldusel et on täidetud HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimused (RKHKm 3-17-1329/27, p 11). Vaidlust liiniveo avaliku teenindamise lepingu üle on tsiviilkohtumenetluses lahendatud näiteks asjas nr 3-2-1-181-14. Asjas nr 3-2-1-49-04 pidas Riigikohus ühistransporti puudutava lepingu olemuse kindlaksmääramisel oluliseks järgmisi tingimusi: bussi-liinide doteerimine kohaliku omavalitsuse poolt, kohaliku omavalitsuse õigus kontrollida lepingu täitmist, sh dokumentatsiooniga tutvumise teel, ja kehtestada sõidusoodustusi, kohaliku omavalitsuse jätkuv vastutus ühistranspordi korraldamise eest ning kolmandate isikute (reisijateveo teenuse kasutajate) õigusliku seisundi reguleerimine (määruse p 16). (p 17)


ÜTS ega ÜTS v.r ei reguleeri, millises õiguslikus vormis tuleb sõlmida ATL (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-17-1329/27, p 10). Samuti jätab lepingu õigusliku vormi osas vabad käed määrus (EÜ) nr 1370/2007. (p 18)

Kehtiv õigus ei võimalda kohaliku omavalitsuse üksusel lepinguga vedajale lisaks reisijate avaliku teenindamise ülesandele üle anda ühistranspordi korraldamise kohustust. KOKS § 6 lg-st 1 nähtuvalt on tegemist kohaliku omavalitsuse ühe peamise kohustusliku ülesandega. ÜTS v.r § 7 lg 2 võimaldas kohaliku omavalitsuse üksusel ÜTS v.r § 5 lg-s 1 nimetatud avalikud ülesanded halduslepinguga üle anda üksnes piirkondlikule ühistranspordikeskusele, mis seejuures ei võinud täita vedaja funktsioone (ÜTS v.r § 7 lg 3). Samasisuline regulatsioon on kehtiva ÜTS §-s 15. (p 20)

Õigus sõitja sõiduõigust kontrollida ei ole avaliku võimu volitus. See õigus on ühissõidukijuhil juba õigusaktide alusel sõltumata ATL õiguslikust vormist (ÜTS v.r § 52 lg 1 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 26. mai 2004. a määruse nr 141 „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 7 lg 3 p 2, ÜTS § 67 lg 1 p 2). (p 21)


    Kehtetu:

Kehtiv õigus ei võimalda kohaliku omavalitsuse üksusel lepinguga vedajale lisaks reisijate avaliku teenindamise ülesandele üle anda ühistranspordi korraldamise kohustust. KOKS § 6 lg-st 1 nähtuvalt on tegemist kohaliku omavalitsuse ühe peamise kohustusliku ülesandega. ÜTS v.r § 7 lg 2 võimaldas kohaliku omavalitsuse üksusel ÜTS v.r § 5 lg-s 1 nimetatud avalikud ülesanded halduslepinguga üle anda üksnes piirkondlikule ühistranspordikeskusele, mis seejuures ei võinud täita vedaja funktsioone (ÜTS v.r § 7 lg 3). Samasisuline regulatsioon on kehtiva ÜTS §-s 15. (p 20)

3-17-1329/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.11.2018
    Kehtetu:
    Kehtetu:

ÜTS ei reguleeri seda, millises õiguslikus vormis tuleb omavalitsusorgani ja vedaja vahel sõlmida avaliku teenindamise leping. Halduslepingu vormi on ÜTS § 15 lg-s 2 nõutud ainult piirkondlike ühistranspordikeskustega lepingute sõlmimisel ÜTS §-s 13 nimetatud ülesannete täitmiseks. Seejuures ei või piirkondlik ühistranspordikeskus ise täita vedaja funktsioone (ÜTS § 15 lg 3). ÜTS §-d 20–21, mis reguleerivad avaliku teenindamise lepingu sõlmimise korda ja sisu, lepingu liiki ei määratle. (p 10)

Seega ei ole välistatud avaliku bussiveo teenindamise lepingu sõlmimine eraõiguslikus vormis, eeldusel, et on täidetud HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimused. Sellele ei räägi vastu ka RKTK määrus asjas nr 3-2-1-49-04, kus hinnati ainult konkreetse lepingu sisu. Nt on viidatud lahendis oluliseks peetud seda, et reguleeriti kolmandate isikute õiguslikku seisundit, mis ka HKTS § 3 lg 4 järgi välistab tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise. HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimustel ei ole tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine aga vältimatu, vaid haldusorgan saab valida, kuidas ta soovib haldusülesande täitmise üle anda, ning poolte tahte ebaselguse korral eeldatakse, et sõlmitud on haldusleping. (p 11)

3-3-1-19-02 PDF Riigikohus 17.04.2002

Liiniveo planeerimisel ja lubade andmisel tuleb loa andjal lähtuda nii Ühistranspordiseaduse §-s 3 lg 2 p 1 sätestatud peaeesmärgist tagada ühistransporditeenuse pakkumise vastavus nõudlusele ning sotsiaalsete ja majanduslike ressursside kasutamise otstarbekus kui ka ÜtS § 41 lg 2 eesmärgist. Ühistranspordiseaduse viimati nimetatud sätte eesmärk on kaasa aidata veoteenuste osutamise stabiilsusele, ohutusele ja reisijate sõidumugavuste loomisele. Veoteenuste osutamise stabiilsust või ohutust võib häirida, kui sama väljumisaja tõttu ei jätku reisijaid mõlemale sõidukile, mistõttu muutuks vedu majanduslikult mittetasuvaks, või kui tuleks vähendada kulutusi ohutusele ja reisijate sõidumugavustele. Ebaõige on seisukoht, et häirivaks saab lugeda vaid tehnilist laadi asjaolu. Ühistranspordiseaduse §-st 41 lg 2 tuleneb, et häirimise motiivil ei saa keelduda liiniloa andmisest siis, kui "nimetatud teenust osutab ainult üks vedaja". Siin peetakse silmas vedajat, kes osutab veoteenust liinil, millel on sama alg- ja lõpp-punkt, mitte aga vedajat samade väljumisaegadega.

3-3-1-20-01 PDF Riigikohus 03.05.2001

Sõiduki tehnojärelevalve eeskirja lisanduse G "Sõidukite süstemaatika" järgi eristatakse linnabussi, kaugbussi ja reisibussi. Linnabussi kui sõidukite liiki defineeritakse kui bussi, mis on projekteeritud ja ehitatud istuvate ja seisvate sõitjate ning nende pagasi veoks linna- ja lähiliikluses ning on arvestatud sagedaste peatustega ja vaba liikumise vajadusega bussi sisenemisel ja sealt väljumisel. Eeskirja lisanduse B järgi jaotatakse sõidukid kategooriatesse, kusjuures M2- ja M3-kategooria sõidukid jaotatakse klassidesse. Lähtudes linnabussi kui kindlat liiki sõiduki tunnustest eeskirja lisanduse G järgi, sobivad linnaliini teenindamiseks A-klassi ja I-klassi sõidukid, sest neis on ette nähtud ka seisukohad.

3-3-1-28-98 PDF Riigikohus 02.10.1998

Äriseadustik ei sätesta otsesõnu, kas ettevõtja tegutsemisluba nõutakse kõigilt ettevõtjatelt. Kui tegutsemisloa nõue kõigile ettevõtjatele ei tulene seadusest, siis võib asja lahendamisel olla oluline, kes ja millise volitusnormi alusel otsustab, et just taksoveoks on vajalik tegutsemisluba.

Kuna tegutsemisloa nõude kui ettevõtluse piirangu konkreetset sisu pole seadusega sätestatud, on erilise tähtsusega tegutsemisloa väljaandmise korra kehtestamine Vabariigi Valitsuse poolt.

Kuna taksoluba tõendab mootorsõiduki vastavust taksole esitatud nõuetele, siis võib olla oluline, et vastavalt Liiklusseaduse §-le 11 lg. 3 kehtestab nõuded sõidukite tehnoseisundile Vabariigi Valitsus või sellekohase valitsusepoolse volitusnormi korral teede- ja sideminister, kes ei ole aga volitatud delegeerima nõuete kehtestamist kohalikule omavalitsusele.


Kuna taksoluba tõendab mootorsõiduki vastavust taksole esitatud nõuetele, siis võib olla oluline, et vastavalt Liiklusseaduse §-le 11 lg. 3 kehtestab nõuded sõidukite tehnoseisundile Vabariigi Valitsus või sellekohase valitsusepoolse volitusnormi korral teede- ja sideminister, kes ei ole aga volitatud delegeerima nõuete kehtestamist kohalikule omavalitsusele.


HÕS § 263 kohaselt on ametiisik haldusõiguserikkumise asja arutamisel kohustatud välja selgitama, kas haldusõiguserikkumine on toime pandud. Selles sättes peetakse silmas seda haldusõiguserikkumist, mille kirjeldus on vastavalt HÕS §-le 229 lg. 1 p. 5 märgitud haldusõiguserikkumise protokollis. HÕS § 282 kohaselt arutab halduskohus kaebust asjas tehtud otsuse peale vaid selle tegevuse piires, mille kohta on koostatud protokoll ja mille kohta on asjas tehtud otsuses antud õiguslik hinnang.

Ametiisiku otsuse peale esitatud kaebuse ja apellatsioonkaebuse mõne osa motiveerimatult läbivaatamata jätmine on vastuolus haldusõiguserikkumise asja menetluse üldpõhimõtetega.

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json