/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-54-15 PDF Riigikohus 17.06.2016

Isiku kinnipidamine VTMS § 44 alusel on väärteomenetluse toiming. On võimalik, et isiku suhtes kohaldatakse nii väärteomenetluse tagamise vahendina kinnipidamist kui ka järelevalvemeetmena kainenema paigutamist. Kuigi nii kinnipidamine kui ka kainenema paigutamine on suunatud isiku vabaduse piiramisele, on nende kohaldamise alused ja tingimused erinevad. Seadus ei välista ka kinnipeetava paigutamist kainenema. Kinnipidamine VTMS alusel ei n-ö neela kainenema paigutamist ega kujuta isiku jaoks iseseisvat piirangut. Erisuste rõhutamiseks tuleb osutada üksnes kainenema toimetatud isikute kinnipidamistingimustele. Isiku paigutamine kainenema on lisaks isiku kinnipidamisele täiendava stigmatiseeriva tähendusega. (p 25)


Õigusvastane täiendav vabaduse piiramine toob kaasa hüvitatava mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kahju suuruse määramisel tuleb arvestada piirangu intensiivsust, sh asjaolu, et isiku suhtes kohaldati väärteomenetluse raames kinnipidamist, ning kainenema paigutati isik lühikeseks ajaks. (p 26)


Joobeseisundi tuvastamise toimingud on selles asjas käsitatavad järelevalvetoimingutena. (p 17)

Isiku joobeseisundi tuvastamisele allutamise eelduseks on joobeseisundile viitavatel tunnustel põhinev kahtlus, et isik on pannud toime süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund või alkoholipiirmäära ületamine. Kui selline kahtlus võis tekkida isiku esitatud dokumentide hilisemal vaatlemisel tema elukohas, mitte sõiduki peatamisel tehtud toimingute käigus, võib politsei olla põhjendamatult allutanud isiku joobeseisundi tuvastamise toimingutele. Piisava professionaalse hoolsuse korral oleks politseiametnik pidanud ette nägema, et joobeseisundi tuvastamise toimingutega tõendite kogumine võimaliku varasema joobe kohta olukorras, kus isik viibis oma elukohas, oli lõpetanud sõiduki juhtimise ning politsei teadmisel ja nõusolekul sai siseneda ja viibida hoones, ei pruugi täita PPVS § 7^23 p-s 1 sätestatud joobeseisundi tuvastamise õiguslikke eeldusi. (p 19-20)

3-3-1-65-07 PDF Riigikohus 10.01.2008

Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.


Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamine on võimalik juhul, kui isik joobe tõttu võib ohustada teisi või iseennast või osutuda kuriteo ohvriks. Nimetatud ohutunnuste täitmine eeldab isiku keskmist või rasket joobeastet ning sellest tulenevat agressiivset käitumist või märgatavaid koordinatsioonihäireid või orienteerumis- või liikumisvõimetust. Isiku kainenemisele toimetamine on preventiivne, kuid samas isiku vabadusõigust oluliselt riivav vahend, mille kohaldamine nõuab kõigi asjaolude kaalumist ning kainenemise paigutamise otsustuse põhistamist vastavas menetlusdokumendis (kainenemisele toimetamise protokollis).

Isikute kinnipidamist VTMS § 44 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil, mis hõlmab ka isiku toimetamise politseiasutusse, ei saa lugeda järelevalvetoiminguks. Kehtiv õigus võimaldab isikut kinni pidada üksnes juhul, kui on alustatud süüteomenetlust.

Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.


Menetlustoimingu liigi määramine on otsustava tähendusega pädeva kohtu väljaselgitamisel. Kui füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine toimus järelevalvemenetluses, on pädevaks kohtuks halduskohus, väärteomenetluse toimingute peale esitatud kaebusi on aga pädev lahendama maakohus. Kohtuvälise menetleja toimingute õiguspärasus väärteomenetluse raames ei allu halduskohtulikule kontrollile.


Liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õiguserikkumisega, aga ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse täiendavat ja vajalikku teavet õiguserikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle. Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks. Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada koheselt väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus jätkuda.

Isikute kinnipidamist VTMS § 44 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil, mis hõlmab ka isiku toimetamise politseiasutusse, ei saa lugeda järelevalvetoiminguks. Kehtiv õigus võimaldab isikut kinni pidada üksnes juhul, kui on alustatud süüteomenetlust.

Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.


Menetlustoimingu liigi määramine omab vahetut tähendust menetlusele allutatud isiku õiguste ja kohustuste ulatuse ning sisu aspektist. Kehtiv õiguslik regulatsioon ja selle kohaldamise praktika ei garanteeri isiku õigeaegset ja adekvaatset teavitamist tema suhtes läbiviidava menetluse liigist ja järelikult ka tema õiguslikust staatusest. Väärteomenetluse alustamine eeldab menetleja tahteavaldust, s.o väärteoasja lahendamisele suunatud menetlustoimingut. VTMS § 58 lg-st 2 tulenevalt peab isiku informeerimine alustatud väärteomenetlusest, menetlustoimingu eesmärgist ja isiku õigustest ning kohustustest leidma aset koheselt vastava toimingu sooritamisele asumisel juhul, kui menetlustoiming on suunatud isikule või isik osaleb selles menetlustoimingus.

3-3-1-58-07 PDF Riigikohus 15.11.2007

Menetluskulu tuleb välja mõista koos arvel märgitud käibemaksuga. Halduskohus ei saa kohtuasja läbivaatamisel võtta siduvat seisukohta selles, kas menetluskulu kandnud isikul on õigus sisendkäibemaksu täielikult või osaliselt maha arvata. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tuvastamiseks tuleb välja selgitada isiku kogu majandustegevus. Kuna lõplik ümberarvestus tehakse alles aasta lõpus, ei ole enne võimalik kindlaks määrata, kui suures osas menetlusosaline tegelikult saab sisendkäibemaksu maha arvata. Kui ettevõtjale mõistetakse välja kohtukulud koos käibemaksuga, siis ta peab vastavalt KMS § 29 lg-le 7 korrigeerima varem maha arvatud sisendkäibemaksu.


Mobiilsideoperaatori kaudu vale tariifi alusel parkimistasu maksmise puhul saab kohaldada LS § 502 lg 1 p 2, mille kohaselt tehakse viivistasu otsus juhul, kui tasutud parkimisaega on ületatud (vt ka Riigikohtu 19.06.2007 otsuse nr 3-3-1-24-07 p-i 14).

3-3-1-24-07 PDF Riigikohus 19.06.2007

Kohalik omavalitsus võib vajaduse korral vastavalt LS § 50^2 lg-le 6 kehtestada viivistasu diferentseeritud määrad. Selliste määrade kehtestamine on kohaliku omavalitsusüksuse volikogu otsustusdiskretsioon.


Selleks, et õigustada kohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab haldusasjades kohtuasi reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuma. Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise otsustamisel võib arvestada ka kaebaja pahatahtlikkust, vaidlusaluse õigusküsimuse erilist tähendust õiguskorras ja muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid.


Selleks, et õigustada kohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist peab haldusasjades kohtuasi reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuma. Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise otsustamisel võib arvestada ka kaebaja pahatahtlikkust, vaidlusaluse õigusküsimuse erilist tähendust õiguskorras ja muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid.

3-3-1-9-07 PDF Riigikohus 12.04.2007

Liiklusseaduse § 501 lg 4 nõuetest ei tulene lisaks parkimispiletile parkimise alustamise aja kohta täiendava tõendi esitamise kohustust. Parkimisautomaadist väljastatud ja sõidukile paigaldatud nõuetekohane parkimispilet on parkimismenetluses dokumendiks, millega tõendatakse parkimise algust. Samal ajal on parkimispilet ka dokumendiks, millega isik tõendab parkimise eest nõutava tasu maksmist. Juhul, kui on ette nähtud tasuta parkimise periood, saab parkimise algusaega, tähistada ka muul viisil, s.o parkimiskellaga või kirjalikult. Parkimise alguse teatavakstegemine parkimiskellaga või vastava kellaaja märkimisega paberil on vajalik üksnes juhul, kui isik ei soovi parkida enam kui tasuta parkimisaja kestel, s.t ta ei ole kohustatud soetama parkimispiletit. Liiklusseaduse § 501 lg-t 4 tuleb tõlgendada viisil, et ka siis, kui isik on parkimise alustamisel ostnud üksnes parkimispileti, sisaldab tema õiguspärane parkimisaeg lubatud tasuta parkimise aega. Õiguslikult ei oma tähendust, kas nimetatud tasuta parkimisaeg hakkab kulgema parkimise algusest või järgneb see tasulisele parkimisajale. Võimalikud probleemid tegeliku parkimise alguse aja tuvastamisel on haldusorganil võimalik lahendada parkimisjärelevalve parema korraldamise või täiendavate tehniliste lahenduste teel, koormamata sealjuures parkijat ebamõistlikult.

3-3-1-66-06 PDF Riigikohus 30.11.2006

Parkimistasu täidab nii fiskaalset kui ka liikluskorralduslikku ülesannet. Tasulisele parkimisalale parkimisaega piirava lisatahvli paigaldamisega on parkimise korraldaja omistanud sellel parkimisalal tasu nõudele domineerivalt korraldusliku tähenduse. Parkimisaja limiidi kehtestamine on suunatud võimalikult paljudele isikutele lühiajalise parkimisvõimaluse loomisele ja üldise parkimiskoormuse vähendamisele. Parkimisaja limiidi ületamisel tuleb parklast lahkuda ning selle kohustuse eiraja suhtes saab seaduses sätestatud juhtudel ja korras kohaldada sunnivahendeid. Kui parkija ületab liikluskorraldusvahendiga lubatud parkimisaega, siis ei saa pidada kehtivale õigusele tuginevaks parkimistasu ja viivistasu nõuet. Viivistasu kuulub tasumisele juhul, kui isik ei täida parkimistasu maksmise kohustust. Kehtiv õiguskord ei näe ette võimalust määrata viivistasu isikule, kellel ei lasu parkimistasu maksmise kohustust. Liiklusseaduse § 50^2 lg-s 1 loetletud alused on viivistasu määramiseks ammendavad ning osundatud sätet ei saa tõlgendada viisil, et isikule saab viivistasu määrata ka siis, kui parkimine on keelatud.


Viivistasu kuulub tasumisele juhul, kui isik ei täida parkimistasu maksmise kohustust. Kehtiv õiguskord ei näe ette võimalust määrata viivistasu isikule, kellel ei lasu parkimistasu maksmise kohustust. Liiklusseaduse § 50^2 lg-s 1 loetletud alused on viivistasu määramiseks ammendavad ning osundatud sätet ei saa tõlgendada viisil, et isikule saab viivistasu määrata ka siis, kui parkimine on keelatud.

3-3-1-8-05 PDF Riigikohus 16.03.2005

Tasulise parkimise ala kehtestamine tähendab selle ala kehtestamist, mille piires on üldjuhul lubatud parkida üksnes raha eest. Kohalik omavalitsus ei saa lubada parkimist ja nõuda selle eest raha seal, kus parkimine on Liikluseeskirja või liikluskorraldusvahendiga üldse keelatud. Keegi ei saa parkimistasu maksmisega osta õigust parkida selleks keelatud kohas. Seetõttu ei saa parkimistasu maksmata jätmise korral määrata ka viivistasu. Keelatud kohas parkimise eest on LS §-ga 74^37 ette nähtud rahatrahv, sõltumata sellest, kas parkimistasu on makstud või pole makstud.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json