3-18-207/35
|
Riigikohtu halduskolleegium |
01.10.2020 |
|
Kohus võib otsust tehes tugineda nii haldusaktis märgitud põhjendustele kui ka kohtumenetluses menetlusosaliste täiendavalt esitatud seisukohtadele. Samas ei tohi kohus haldusakti õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 12)
Direktiivist 2007/46/EÜ tulevad lisaks sõiduki üldistele tehnonõuetele autoelamu varustuse miinimumnõuded ning nendele nõuetele vastav sõiduk tuleb registreerida. Liikmesriik peab määrama autoelamu varustuse miinimumnõuded direktiivi alusel ja ei saa kehtestada lisanõudeid, mis välistavad shgõiduki registreerimise. Selliselt tuleb mõista ka määruse nr 42 § 2 lõiget 3, mis kohaldub üksnes juhul, kui tegemist on määruse nr 42 lisades 1¬-3 reguleerimata olukorraga. (p 20)
Maanteeamet võib sõiduki ümberregistreerimise üle otsustades võtta arvesse autoehituse üldpraktikat. Direktiiv 2007/46/EÜ nõuab sõiduki autoelamuna kvalifitseerimiseks majutusvõimaluse olemasolu ja loetleb autoelamu varustusse minimaalselt kuuluvad seadmed ja esemed. Nende nõuete täidetust, sh seda, mis on konkreetsel juhul käsitatav magamisaseme või toiduvalmistamise seadmena, peab haldusorgan sisustama oma hindamisruumi kasutades. Samas ei välista ega piira haldusorgani hinnang kohtulikku kontrolli määratlemata õigusmõiste sisustamise üle (nt RKHKo 3-15-443/54, p 28). (p 21)
Autoelamu magamisasemete või toiduvalmistamise seadmetena direktiivi 2007/46/EÜ tähenduses ei saa mõista selliseid seadmeid või esemeid, mida pole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada. Autoelamu nõuetele vastavuse hindamisel on võimalik arvestada ka seda, kas sõiduk on seeriaviisiliselt autoelamuna toodetud või selleks ümber kohandatud olemasolevaid tehnilisi lahendusi ümber kujundades ja konkreetse kasutaja vajadusi silmas pidades. (p 22)
Direktiivist 2007/46/EÜ ega teistest õigusaktidest ei tulene konkreetseid nõudeid autoelamus kasutatavate magamisasemete laiusele, asendile ega ühel magamisasemel magavate isikute arvule. Samuti ei ole ette nähtud, et magamisase ei võiks olla moodustatud sõiduki istmetest neile lisaplaadi ja madratsi asetamise teel, kui on tagatud nende kindel kinnitamine. Kuna direktiivi kohaselt võivad sõiduki istmed olla magamisasemeks muudetavad, võib autoelamu magamiskoha laiuse määramisel aluseks olla sõiduki istmelaius. (p 23)
Elektriline lauapliit, kui see on kohakindlalt alusele kinnitatud, on direktiivi 2007/46/EÜ nõuetele vastav toiduvalmistamise seade. Valamu ei kuulu vältimatult vajalike toiduvalmistamise seadmete hulka, sest selle puudumine sõidukist ei muuda toidu valmistamist võimatuks. (p 24)
|
| 3-18-1273/27
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.12.2019 |
|
Tervisetõendile kantud „ei“-otsus tähendab, et mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta kehtestatud nõuetele. LS § 124 lg 4 järgi peatab Maanteeamet mootorsõiduki juhtimisõiguse, kui mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. Normi sõnastusest tuleneb, et Maanteeametil ei ole juhtimisõiguse peatamise otsustamisel kaalutlusõigust ja ta peab lähtuma tervisetõendil olevast otsusest. Seega, kui vaidlustatud juhtimisõiguse peatamise otsus tühistada, tuleks Maanteeametil anda sama sisuga haldusakt ja kaebaja juhtimisõigus LS § 124 lg 4 alusel uuesti peatada. (p 11)
Juhtimisõiguse taastamiseks tuleb kaebajal esitada tervisekontrolli teostaja väljastatud „jah“-otsusega tervisetõend või edukalt vaidlustada tervisetõendi „ei“-otsus. Tulenevalt LS § 101 lg 1 teisest lausest ei saa kaebaja esitatud erialaarstide tõenditega tõendada oma terviseseisundi vastavust mootorsõidukijuhi tervisenõuetele. (p 12)
LS § 101 lg-s 1 nimetatud mootorsõidukijuhi tervisetõendiga tehakse kindlaks asjaolu, kas isiku terviseseisund vastab LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. See asjaolu on Maanteeameti jaoks siduva tähendusega, kui ta otsustab isiku juhtimisõiguse, sh selle peatamise üle. Maanteeametil puudub pädevus isiku tervisenõuetele vastavusega seotud asjaolude üle otsustada. Tervisetõend väljastatakse pärast tervisekontrolli, mida teevad perearst, töötervishoiuarst, tervishoiuteenuse osutaja juurde moodustatud liiklusmeditsiini komisjon ja Kaitseväes eriarstiabi tegevusloa alusel tegutsev arst (LS § 102 lg 1). Seejuures saab tervisekontrolli teostaja määrata vajaduse korral juhtimisõiguse eritingimuse, st lubada mootorsõiduki juhtimise terviseseisundist lähtuva erinõude või piiranguga (LS § 101 lg 7), ning otsustada, et juht peab läbima tervisekontrolli sagedamini, kui seaduses üldjuhul ette nähtud on (LS § 101 lg 5).
Mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki juhtimine ei ole lubatud, on kehtestatud avaliku õiguse normidega: LS § 101 lg 10 alusel antud Vabariigi Valitsuse 16.06.2011. a määruses nr 80 „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki ja trammi juhtimine ei ole lubatud“. LS § 102 lg 6 näeb ette, et mootorsõidukijuhi tervisekontrolli üle teostab Terviseamet haldusjärelevalvet tervishoiuteenuste korraldamise seaduses sätestatud korras. VVS § 751 lg 1 järgi on haldusjärelevalve ühe haldusorgani kontroll teise haldusorgani üle.
Tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine TTKS § 2 lg 1 mõttes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19 ja seal toodud viited). Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses. (p 13)
Kuna LS-is ei ole tervisetõendi vaidlustamiseks sätestatud teistsugust menetluskorda, siis on kaebajal HKMS § 4 lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada tervisetõendit kui eelhaldusakti halduskohtus. (p 14)
Tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine TTKS § 2 lg 1 mõttes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19 ja seal toodud viited). (p 13)
Tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine TTKS § 2 lg 1 mõttes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19 ja seal toodud viited). Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses. (p 13)
Kuna LS-is ei ole tervisetõendi vaidlustamiseks sätestatud teistsugust menetluskorda, siis on kaebajal HKMS § 4 lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada tervisetõendit kui eelhaldusakti halduskohtus. (p 14)
Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses. (p 13)
|
| 3-16-2497/120
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.11.2019 |
|
Kui süüteomenetlusest pärinevad tõendid on piisavad selleks, et haldusorgan saab asja lahendamiseks olulised asjaolud kindlaks teha, oleks ebamõistlik nõuda, et haldusorgan koguks samu tõendeid uuesti. HMS ei näe ette, et haldusaktis tuleb kirjeldada iga tõendi kogumise tausta. HMS § 55 järgi peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. HMS § 56 nõuab, et haldusakti põhjendamisel tuleb märkida selle faktiline ja õiguslik alus. Kui haldusakti õiguspärasuse üle peetava vaidluse lahendamisel tekib kahtlus, et haldusmenetluses on mingi asjaolu kindlaks tegemiseks kasutatud lubamatut tõendit, tuleb kohtul seda kahtlust kontrollida ja uurida tõendi saamise asjaolusid. Haldusakti tühistamist kaasa toovaks põhjendamispuuduseks ei saa pidada seda, et haldusaktis pole selgelt esile toodud, millised tõendid pärinevad süüteomenetlusest, ega seda, et haldusaktis pole viidatud prokurörilt saadud loale avaldada süüteomenetluses kogutud andmeid. (p 11)
Haldusorgan ei või tugineda tõendile, mida eriseaduse järgi ei tohi haldusorganile edastada. Seega, kui süüteo kohtueelses menetluses kogutud tõendi kasutamiseks haldusmenetluses pole saadud prokuratuuri luba, nagu nõuab KrMS § 214, on tegu haldusmenetluses keelatud tõendiga. (p 12)
Kohtupraktikas on võetud seisukoht, et on olukordi, kus võib olla põhjendatud olemasoleva jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil, kuid selle vastu peab olema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHK otsus nr 3-16-2498/30, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). LS ega muud seadused ei näe ette, et sõidukite atesteeritud ülevaataja taustakontrolli tegemiseks võib kasutada jälitustoiminguga kogutud andmeid. Vajalikud andmed tuleb koguda kas registritest või dokumentaalsete tõendite analüüsimisel (vrd nt RKHK otsuses nr 3-16-2498/30 kõne all olnud PPVS § 750). Seega polnud vastustajal õiguslikku alust kasutada jälitustoiminguga kaebaja kohta saadud teavet. Sellisel juhul võib jälitustoimingutega kogutud teavet kasutada haldusmenetluses üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p 19). Tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. (p-d 13 ja 14)
Isegi juhul, kui haldusorganil polnud haldusmenetluses asjaolusid tuvastades võimalik tõendina kasutada süüteoasja kohtuotsust ning asjaolud on tuvastatud näiteks kaudsete tõendite alusel, on vastustajal võimalik esitada kohtuotsus tõendina halduskohtumenetluses, kui kohtuotsus on kohtumenetluse ajaks jõustunud. HKMS § 27 lg 1 p-des 5, 6, 7 on rõhutatud, et menetlusosalistel on halduskohtumenetluses võrdsed võimalused põhjendusi, seletusi, tõendeid ja vastuväiteid esitada. Pärast haldusmenetlust jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas võib kinnitada, et vastustaja kaalutluste aluseks olnud asjaolud esinesid ka haldusakti andmise ajal. (p 21)
Ringkonnakohus rikkus menetlusnorme ka sellega, et jättis asja lahendamisel arvestamata kõik tõendid, mis pärinesid kaebaja suhtes läbiviidud süüteomenetlusest. HKMS § 62 sätestab, millisel juhul võib tõendid jätta kogumata või arvestamata. HKMS § 62 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest siis, kui see on saadud kuriteoga või põhiõiguste rikkumisega. Selle sätte alusel tuleb jätta kõrvale halduskohtu kogutud jälitustoimingu protokoll kui tõend, sest kaebaja atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise menetluses ei olnud jälitustoimingute tegemine lubatav ning jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamine atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise otsuse õiguspärasuse kontrolliks rikuks PS §-s 26 sätestatud põhiõigust – eraelu puutumatust. HKMS § 62 järgi oleks ringkonnakohus pidanud ülejäänud tõendeid menetluses arvestama. (p 18)
Ringkonnakohus viitas otsuses RKTK otsusele asjas nr 2-15-13216. Tsiviilkolleegium rõhutas selles otsuses jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamise tingimusi. RKTK sellele otsusele viitas RKHK ka otsuses nr 3-16-2498/30 (vt p 21), selgitades, et jälitustoiminguga saadud andmete puhul hõlmab tõendi saamise õiguspärasus HKMS § 62 lg 3 p 1 mõttes ennekõike jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning toimingu tegemisel seaduse nõuete järgimist. Kui kohtu hinnangul on tõend saadud põhiõiguse rikkumisega, peab kohus tõendi vastuvõtmist kaaludes hindama riive intensiivsust ning tõendi vastu võtmata jätmise mõju tõendi esitaja õigustele. Eeltoodud seisukohti saab jälitustoimingu protokolli kui halduskohtumenetluses esitatud tõendi lubatavuse hindamiseks kasutada juhul, kui jälitustoiminguga kogutud andmete kogumiseks või kasutamiseks on seaduses sätestatud õiguslik alus. Kui kohtumenetluses esitatakse tõendina süüteoasjas jõustunud kohtuotsus, pole seda vaja eespool kirjeldatud viisil kaaluda, sest HKMS § 56 ja TsMS § 272 lg 2 kohaselt on kohtuotsus teises kohtuasjas üldjuhul lubatav dokumentaalne tõend. (p-d 19 ja 20)
Isegi juhul, kui haldusorganil polnud haldusmenetluses asjaolusid tuvastades võimalik tõendina kasutada süüteoasja kohtuotsust ning asjaolud on tuvastatud näiteks kaudsete tõendite alusel, on vastustajal võimalik esitada kohtuotsus tõendina halduskohtumenetluses, kui kohtuotsus on kohtumenetluse ajaks jõustunud. HKMS § 27 lg 1 p-des 5, 6, 7 on rõhutatud, et menetlusosalistel on halduskohtumenetluses võrdsed võimalused põhjendusi, seletusi, tõendeid ja vastuväiteid esitada. Pärast haldusmenetlust jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas võib kinnitada, et vastustaja kaalutluste aluseks olnud asjaolud esinesid ka haldusakti andmise ajal. (p 21)
Kohtupraktikas on võetud seisukoht, et on olukordi, kus võib olla põhjendatud olemasoleva jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil, kuid selle vastu peab olema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHK otsus nr 3-16-2498/30, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). LS ega muud seadused ei näe ette, et sõidukite atesteeritud ülevaataja taustakontrolli tegemiseks võib kasutada jälitustoiminguga kogutud andmeid. Vajalikud andmed tuleb koguda kas registritest või dokumentaalsete tõendite analüüsimisel (vrd nt RKHK otsuses nr 3-16-2498/30 kõne all olnud PPVS § 750). Seega polnud vastustajal õiguslikku alust kasutada jälitustoiminguga kaebaja kohta saadud teavet. Sellisel juhul võib jälitustoimingutega kogutud teavet kasutada haldusmenetluses üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p 19). Tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. (p-d 13 ja 14)
Kuigi on oluline, et sõidukite atesteeritud ülevaataja oleks aus ja usaldusväärne isik, ei saa tema atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise põhjendamisel arvesse võtta seda, et isik on selles menetluses eitanud oma süüd ja andnud vastuolulisi ütlusi. Haldusjärelevalve menetluses ei saa raskema tagajärje ähvardusel sundida isikut ennast süüstavaid ütlusi andma. (p 23)
Kuigi on oluline, et sõidukite atesteeritud ülevaataja oleks aus ja usaldusväärne isik, ei saa tema atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise põhjendamisel arvesse võtta seda, et isik on selles menetluses eitanud oma süüd ja andnud vastuolulisi ütlusi. Haldusjärelevalve menetluses ei saa raskema tagajärje ähvardusel sundida isikut ennast süüstavaid ütlusi andma. (p 23)
HKMS § 62 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest siis, kui see on saadud kuriteoga või põhiõiguste rikkumisega. Selle sätte alusel tuleb jätta kõrvale halduskohtu kogutud jälitustoimingu protokoll kui tõend, sest kaebaja atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise menetluses ei olnud jälitustoimingute tegemine lubatav ning jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamine atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise otsuse õiguspärasuse kontrolliks rikuks PS §-s 26 sätestatud põhiõigust – eraelu puutumatust. (p 18)
|
| 3-3-1-54-15
|
Riigikohus |
17.06.2016 |
|
Isiku kinnipidamine VTMS § 44 alusel on väärteomenetluse toiming. On võimalik, et isiku suhtes kohaldatakse nii väärteomenetluse tagamise vahendina kinnipidamist kui ka järelevalvemeetmena kainenema paigutamist. Kuigi nii kinnipidamine kui ka kainenema paigutamine on suunatud isiku vabaduse piiramisele, on nende kohaldamise alused ja tingimused erinevad. Seadus ei välista ka kinnipeetava paigutamist kainenema. Kinnipidamine VTMS alusel ei n-ö neela kainenema paigutamist ega kujuta isiku jaoks iseseisvat piirangut. Erisuste rõhutamiseks tuleb osutada üksnes kainenema toimetatud isikute kinnipidamistingimustele. Isiku paigutamine kainenema on lisaks isiku kinnipidamisele täiendava stigmatiseeriva tähendusega. (p 25)
Õigusvastane täiendav vabaduse piiramine toob kaasa hüvitatava mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kahju suuruse määramisel tuleb arvestada piirangu intensiivsust, sh asjaolu, et isiku suhtes kohaldati väärteomenetluse raames kinnipidamist, ning kainenema paigutati isik lühikeseks ajaks. (p 26)
Joobeseisundi tuvastamise toimingud on selles asjas käsitatavad järelevalvetoimingutena. (p 17)
Isiku joobeseisundi tuvastamisele allutamise eelduseks on joobeseisundile viitavatel tunnustel põhinev kahtlus, et isik on pannud toime süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund või alkoholipiirmäära ületamine. Kui selline kahtlus võis tekkida isiku esitatud dokumentide hilisemal vaatlemisel tema elukohas, mitte sõiduki peatamisel tehtud toimingute käigus, võib politsei olla põhjendamatult allutanud isiku joobeseisundi tuvastamise toimingutele. Piisava professionaalse hoolsuse korral oleks politseiametnik pidanud ette nägema, et joobeseisundi tuvastamise toimingutega tõendite kogumine võimaliku varasema joobe kohta olukorras, kus isik viibis oma elukohas, oli lõpetanud sõiduki juhtimise ning politsei teadmisel ja nõusolekul sai siseneda ja viibida hoones, ei pruugi täita PPVS § 723 p-s 1 sätestatud joobeseisundi tuvastamise õiguslikke eeldusi. (p 19-20)
|
| 3-3-1-65-07
|
Riigikohus |
10.01.2008 |
|
Liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õiguserikkumisega, aga ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse täiendavat ja vajalikku teavet õiguserikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle. Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks. Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada koheselt väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus jätkuda.
Isikute kinnipidamist VTMS § 44 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil, mis hõlmab ka isiku toimetamise politseiasutusse, ei saa lugeda järelevalvetoiminguks. Kehtiv õigus võimaldab isikut kinni pidada üksnes juhul, kui on alustatud süüteomenetlust.
Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.
Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.
Menetlustoimingu liigi määramine omab vahetut tähendust menetlusele allutatud isiku õiguste ja kohustuste ulatuse ning sisu aspektist. Kehtiv õiguslik regulatsioon ja selle kohaldamise praktika ei garanteeri isiku õigeaegset ja adekvaatset teavitamist tema suhtes läbiviidava menetluse liigist ja järelikult ka tema õiguslikust staatusest. Väärteomenetluse alustamine eeldab menetleja tahteavaldust, s.o väärteoasja lahendamisele suunatud menetlustoimingut. VTMS § 58 lg-st 2 tulenevalt peab isiku informeerimine alustatud väärteomenetlusest, menetlustoimingu eesmärgist ja isiku õigustest ning kohustustest leidma aset koheselt vastava toimingu sooritamisele asumisel juhul, kui menetlustoiming on suunatud isikule või isik osaleb selles menetlustoimingus.
Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamine on võimalik juhul, kui isik joobe tõttu võib ohustada teisi või iseennast või osutuda kuriteo ohvriks. Nimetatud ohutunnuste täitmine eeldab isiku keskmist või rasket joobeastet ning sellest tulenevat agressiivset käitumist või märgatavaid koordinatsioonihäireid või orienteerumis- või liikumisvõimetust. Isiku kainenemisele toimetamine on preventiivne, kuid samas isiku vabadusõigust oluliselt riivav vahend, mille kohaldamine nõuab kõigi asjaolude kaalumist ning kainenemise paigutamise otsustuse põhistamist vastavas menetlusdokumendis (kainenemisele toimetamise protokollis).
Isikute kinnipidamist VTMS § 44 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil, mis hõlmab ka isiku toimetamise politseiasutusse, ei saa lugeda järelevalvetoiminguks. Kehtiv õigus võimaldab isikut kinni pidada üksnes juhul, kui on alustatud süüteomenetlust.
Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.
Menetlustoimingu liigi määramine on otsustava tähendusega pädeva kohtu väljaselgitamisel. Kui füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine toimus järelevalvemenetluses, on pädevaks kohtuks halduskohus, väärteomenetluse toimingute peale esitatud kaebusi on aga pädev lahendama maakohus. Kohtuvälise menetleja toimingute õiguspärasus väärteomenetluse raames ei allu halduskohtulikule kontrollile.
|
| 3-3-1-58-07
|
Riigikohus |
15.11.2007 |
|
Menetluskulu tuleb välja mõista koos arvel märgitud käibemaksuga. Halduskohus ei saa kohtuasja läbivaatamisel võtta siduvat seisukohta selles, kas menetluskulu kandnud isikul on õigus sisendkäibemaksu täielikult või osaliselt maha arvata. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tuvastamiseks tuleb välja selgitada isiku kogu majandustegevus. Kuna lõplik ümberarvestus tehakse alles aasta lõpus, ei ole enne võimalik kindlaks määrata, kui suures osas menetlusosaline tegelikult saab sisendkäibemaksu maha arvata. Kui ettevõtjale mõistetakse välja kohtukulud koos käibemaksuga, siis ta peab vastavalt KMS § 29 lg-le 7 korrigeerima varem maha arvatud sisendkäibemaksu. (NB! Praktika muutus! Vt RKHKo nr 3-20-663/23, p 23)
Mobiilsideoperaatori kaudu vale tariifi alusel parkimistasu maksmise puhul saab kohaldada LS § 502 lg 1 p 2, mille kohaselt tehakse viivistasu otsus juhul, kui tasutud parkimisaega on ületatud (vt ka Riigikohtu 19.06.2007 otsuse nr 3-3-1-24-07 p-i 14).
|
| 3-3-1-24-07
|
Riigikohus |
19.06.2007 |
|
Kohalik omavalitsus võib vajaduse korral vastavalt LS § 502 lg-le 6 kehtestada viivistasu diferentseeritud määrad. Selliste määrade kehtestamine on kohaliku omavalitsusüksuse volikogu otsustusdiskretsioon.
Selleks, et õigustada kohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist peab haldusasjades kohtuasi reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuma. Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise otsustamisel võib arvestada ka kaebaja pahatahtlikkust, vaidlusaluse õigusküsimuse erilist tähendust õiguskorras ja muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid.
|
| 3-3-1-9-07
|
Riigikohus |
12.04.2007 |
|
Liiklusseaduse § 501 lg 4 nõuetest ei tulene lisaks parkimispiletile parkimise alustamise aja kohta täiendava tõendi esitamise kohustust. Parkimisautomaadist väljastatud ja sõidukile paigaldatud nõuetekohane parkimispilet on parkimismenetluses dokumendiks, millega tõendatakse parkimise algust. Samal ajal on parkimispilet ka dokumendiks, millega isik tõendab parkimise eest nõutava tasu maksmist. Juhul, kui on ette nähtud tasuta parkimise periood, saab parkimise algusaega, tähistada ka muul viisil, s.o parkimiskellaga või kirjalikult. Parkimise alguse teatavakstegemine parkimiskellaga või vastava kellaaja märkimisega paberil on vajalik üksnes juhul, kui isik ei soovi parkida enam kui tasuta parkimisaja kestel, s.t ta ei ole kohustatud soetama parkimispiletit. Liiklusseaduse § 501 lg-t 4 tuleb tõlgendada viisil, et ka siis, kui isik on parkimise alustamisel ostnud üksnes parkimispileti, sisaldab tema õiguspärane parkimisaeg lubatud tasuta parkimise aega. Õiguslikult ei oma tähendust, kas nimetatud tasuta parkimisaeg hakkab kulgema parkimise algusest või järgneb see tasulisele parkimisajale. Võimalikud probleemid tegeliku parkimise alguse aja tuvastamisel on haldusorganil võimalik lahendada parkimisjärelevalve parema korraldamise või täiendavate tehniliste lahenduste teel, koormamata sealjuures parkijat ebamõistlikult.
|
| 3-3-1-66-06
|
Riigikohus |
30.11.2006 |
|
Parkimistasu täidab nii fiskaalset kui ka liikluskorralduslikku ülesannet. Tasulisele parkimisalale parkimisaega piirava lisatahvli paigaldamisega on parkimise korraldaja omistanud sellel parkimisalal tasu nõudele domineerivalt korraldusliku tähenduse. Parkimisaja limiidi kehtestamine on suunatud võimalikult paljudele isikutele lühiajalise parkimisvõimaluse loomisele ja üldise parkimiskoormuse vähendamisele. Parkimisaja limiidi ületamisel tuleb parklast lahkuda ning selle kohustuse eiraja suhtes saab seaduses sätestatud juhtudel ja korras kohaldada sunnivahendeid. Kui parkija ületab liikluskorraldusvahendiga lubatud parkimisaega, siis ei saa pidada kehtivale õigusele tuginevaks parkimistasu ja viivistasu nõuet. Viivistasu kuulub tasumisele juhul, kui isik ei täida parkimistasu maksmise kohustust. Kehtiv õiguskord ei näe ette võimalust määrata viivistasu isikule, kellel ei lasu parkimistasu maksmise kohustust. Liiklusseaduse § 502 lg-s 1 loetletud alused on viivistasu määramiseks ammendavad ning osundatud sätet ei saa tõlgendada viisil, et isikule saab viivistasu määrata ka siis, kui parkimine on keelatud.
Viivistasu kuulub tasumisele juhul, kui isik ei täida parkimistasu maksmise kohustust. Kehtiv õiguskord ei näe ette võimalust määrata viivistasu isikule, kellel ei lasu parkimistasu maksmise kohustust. Liiklusseaduse § 502 lg-s 1 loetletud alused on viivistasu määramiseks ammendavad ning osundatud sätet ei saa tõlgendada viisil, et isikule saab viivistasu määrata ka siis, kui parkimine on keelatud.
|
| 3-3-1-8-05
|
Riigikohus |
16.03.2005 |
|
Tasulise parkimise ala kehtestamine tähendab selle ala kehtestamist, mille piires on üldjuhul lubatud parkida üksnes raha eest. Kohalik omavalitsus ei saa lubada parkimist ja nõuda selle eest raha seal, kus parkimine on Liikluseeskirja või liikluskorraldusvahendiga üldse keelatud. Keegi ei saa parkimistasu maksmisega osta õigust parkida selleks keelatud kohas. Seetõttu ei saa parkimistasu maksmata jätmise korral määrata ka viivistasu. Keelatud kohas parkimise eest on LS §-ga 7437 ette nähtud rahatrahv, sõltumata sellest, kas parkimistasu on makstud või pole makstud.
|
| 3-3-1-20-01
|
Riigikohus |
03.05.2001 |
|
Sõiduki tehnojärelevalve eeskirja lisanduse G "Sõidukite süstemaatika" järgi eristatakse linnabussi, kaugbussi ja reisibussi. Linnabussi kui sõidukite liiki defineeritakse kui bussi, mis on projekteeritud ja ehitatud istuvate ja seisvate sõitjate ning nende pagasi veoks linna- ja lähiliikluses ning on arvestatud sagedaste peatustega ja vaba liikumise vajadusega bussi sisenemisel ja sealt väljumisel. Eeskirja lisanduse B järgi jaotatakse sõidukid kategooriatesse, kusjuures M2- ja M3-kategooria sõidukid jaotatakse klassidesse. Lähtudes linnabussi kui kindlat liiki sõiduki tunnustest eeskirja lisanduse G järgi, sobivad linnaliini teenindamiseks A-klassi ja I-klassi sõidukid, sest neis on ette nähtud ka seisukohad.
|
| 3-3-1-28-98
|
Riigikohus |
02.10.1998 |
|
Äriseadustik ei sätesta otsesõnu, kas ettevõtja tegutsemisluba nõutakse kõigilt ettevõtjatelt. Kui tegutsemisloa nõue kõigile ettevõtjatele ei tulene seadusest, siis võib asja lahendamisel olla oluline, kes ja millise volitusnormi alusel otsustab, et just taksoveoks on vajalik tegutsemisluba.
Kuna tegutsemisloa nõude kui ettevõtluse piirangu konkreetset sisu pole seadusega sätestatud, on erilise tähtsusega tegutsemisloa väljaandmise korra kehtestamine Vabariigi Valitsuse poolt.
Kuna taksoluba tõendab mootorsõiduki vastavust taksole esitatud nõuetele, siis võib olla oluline, et vastavalt Liiklusseaduse §-le 11 lg. 3 kehtestab nõuded sõidukite tehnoseisundile Vabariigi Valitsus või sellekohase valitsusepoolse volitusnormi korral teede- ja sideminister, kes ei ole aga volitatud delegeerima nõuete kehtestamist kohalikule omavalitsusele.
Kuna taksoluba tõendab mootorsõiduki vastavust taksole esitatud nõuetele, siis võib olla oluline, et vastavalt Liiklusseaduse §-le 11 lg. 3 kehtestab nõuded sõidukite tehnoseisundile Vabariigi Valitsus või sellekohase valitsusepoolse volitusnormi korral teede- ja sideminister, kes ei ole aga volitatud delegeerima nõuete kehtestamist kohalikule omavalitsusele.
HÕS § 263 kohaselt on ametiisik haldusõiguserikkumise asja arutamisel kohustatud välja selgitama, kas haldusõiguserikkumine on toime pandud. Selles sättes peetakse silmas seda haldusõiguserikkumist, mille kirjeldus on vastavalt HÕS §-le 229 lg. 1 p. 5 märgitud haldusõiguserikkumise protokollis. HÕS § 282 kohaselt arutab halduskohus kaebust asjas tehtud otsuse peale vaid selle tegevuse piires, mille kohta on koostatud protokoll ja mille kohta on asjas tehtud otsuses antud õiguslik hinnang.
Ametiisiku otsuse peale esitatud kaebuse ja apellatsioonkaebuse mõne osa motiveerimatult läbivaatamata jätmine on vastuolus haldusõiguserikkumise asja menetluse üldpõhimõtetega.
|
Facebook
X.com