3-3-1-28-98
|
Riigikohus |
02.10.1998 |
|
Äriseadustik ei sätesta otsesõnu, kas ettevõtja tegutsemisluba nõutakse kõigilt ettevõtjatelt. Kui tegutsemisloa nõue kõigile ettevõtjatele ei tulene seadusest, siis võib asja lahendamisel olla oluline, kes ja millise volitusnormi alusel otsustab, et just taksoveoks on vajalik tegutsemisluba.
Kuna tegutsemisloa nõude kui ettevõtluse piirangu konkreetset sisu pole seadusega sätestatud, on erilise tähtsusega tegutsemisloa väljaandmise korra kehtestamine Vabariigi Valitsuse poolt.
Kuna taksoluba tõendab mootorsõiduki vastavust taksole esitatud nõuetele, siis võib olla oluline, et vastavalt Liiklusseaduse §-le 11 lg. 3 kehtestab nõuded sõidukite tehnoseisundile Vabariigi Valitsus või sellekohase valitsusepoolse volitusnormi korral teede- ja sideminister, kes ei ole aga volitatud delegeerima nõuete kehtestamist kohalikule omavalitsusele.
Kuna taksoluba tõendab mootorsõiduki vastavust taksole esitatud nõuetele, siis võib olla oluline, et vastavalt Liiklusseaduse §-le 11 lg. 3 kehtestab nõuded sõidukite tehnoseisundile Vabariigi Valitsus või sellekohase valitsusepoolse volitusnormi korral teede- ja sideminister, kes ei ole aga volitatud delegeerima nõuete kehtestamist kohalikule omavalitsusele.
HÕS § 263 kohaselt on ametiisik haldusõiguserikkumise asja arutamisel kohustatud välja selgitama, kas haldusõiguserikkumine on toime pandud. Selles sättes peetakse silmas seda haldusõiguserikkumist, mille kirjeldus on vastavalt HÕS §-le 229 lg. 1 p. 5 märgitud haldusõiguserikkumise protokollis. HÕS § 282 kohaselt arutab halduskohus kaebust asjas tehtud otsuse peale vaid selle tegevuse piires, mille kohta on koostatud protokoll ja mille kohta on asjas tehtud otsuses antud õiguslik hinnang.
Ametiisiku otsuse peale esitatud kaebuse ja apellatsioonkaebuse mõne osa motiveerimatult läbivaatamata jätmine on vastuolus haldusõiguserikkumise asja menetluse üldpõhimõtetega.
|
| 3-3-1-30-96
|
Riigikohus |
02.12.1996 |
|
Maksumärkide seaduse § 2 lg. 10 kohaselt on kaupade käive sama seaduse mõttes ka kaupade laos, välja arvatud tollivabad laod, hoidmine. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on sama seaduse mõttes laoks ka igasugune ruum, kus hoitakse maksuesemeid, ning selle juurde kuuluvad abiruumid ning garaa(.
Eestisse sissevedamiseks mittelubatud viina hoidmise eest karistamine HÕS § 1374 lg. 1 p. 2 järgi eeldab, et oleks seadus või seaduse alusel antud halduse üldakt, mis keelab mingi viina sisseveo Eestisse.
Põhiseaduse § 87 p. 6 eeldab, et Vabariigi Valitsus saab määruse anda vaid siis, kui seaduses on vastavasisuline delegatsiooninorm.
HÕS § 2 lg. 1 pole delegatsiooninorm Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Demokraatlikus õigusriigis ei saa delegatsiooninorm olla üldist laadi. Sellise delegatsiooni lubatavuse tunnustamine tähendaks möönda, et Riigikogu võib üheainsa delegatsiooninormiga praktiliselt loobuda talle kohustusliku legislatiivfunktsiooni teostamisest täitevvõimu kasuks. Tulenevalt Põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe printsiibist ei saa HÕS § 2 lg. 1 olla delegatsiooninormiks Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Ta on käsitatav nn. abistava normina, mis suunab normi rakendajat otsima seadustest, Vabariigi Valitsuse määrustest või subdelegatsiooni alusel antud ministri määrustest eeskirju, mille rikkumise eest Haldusõiguserikkumiste seadustik kehtestab vastutuse.
Kui karistuse määramisel aluseks olnud akt on põhiseadusevastane, siis puudub isiku teos haldusõiguserikkumise üks kohustuslik element - teo õigusvastasus. Sel juhul tuleb menetlus lõpetada HÕS § 218 p. 1 alusel haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Sellisel juhul ei saa menetlust lõpetada haldusõiguserikkumise sündmuse puudumise tõttu, sest tegu pandi toime.
HÕS §-st 316 tuleneb, et kassatsioonikohus pole haldusõiguserikkumiste asjade läbivaatamisel seotud kassatsioonkaebuse piiridega.
Kui karistuse määramisel aluseks olnud akt on põhiseadusevastane, siis puudub isiku teos haldusõiguserikkumise üks kohustuslik element - teo õigusvastasus. Sel juhul tuleb menetlus lõpetada HÕS § 218 p. 1 alusel haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Sellisel juhul ei saa menetlust lõpetada haldusõiguserikkumise sündmuse puudumise tõttu, sest tegu pandi toime.
Põhiseaduse § 152 kohaselt jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mistahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus Põhiseadusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 5 lg. 1 sätestab, et kui kohus jõuab kohtuasja arutamisel järeldusele, et kohaldamisele kuuluv seadus või muu õigusakt on vastuolus Põhiseadusega, siis tunnistab ta õigusakti põhiseadusevastaseks ja jätab kohaldamata. Nendes sätetes peetakse silmas seadusi ja muid õigusakte, mis kuuluksid antud kohtuasja lahendamisel kohaldamisele, kui nad poleks põhiseadusevastased.
Põhiseaduse § 87 p. 6 eeldab, et Vabariigi Valitsus saab määruse anda vaid siis, kui seaduses on vastavasisuline delegatsiooninorm.
Seadusandja ei saa tagasiulatuvalt sanktsioneerida halduse üksikakte, mis piiravad isikute õigusi ja vabadusi ja mille täitmist tagatakse karistustega.
HÕS § 2 lg. 1 pole delegatsiooninorm Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Demokraatlikus õigusriigis ei saa delegatsiooninorm olla üldist laadi. Sellise delegatsiooni lubatavuse tunnustamine tähendaks möönda, et Riigikogu võib üheainsa delegatsiooninormiga praktiliselt loobuda talle kohustusliku legislatiivfunktsiooni teostamisest täitevvõimu kasuks. Tulenevalt Põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe printsiibist ei saa HÕS § 2 lg. 1 olla delegatsiooninormiks Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Ta on käsitatav nn. abistava normina, mis suunab normi rakendajat otsima seadustest, Vabariigi Valitsuse määrustest või subdelegatsiooni alusel antud ministri määrustest eeskirju, mille rikkumise eest Haldusõiguserikkumiste seadustik kehtestab vastutuse.
|
| 3-3-1-29-96
|
Riigikohus |
11.10.1996 |
|
Eestisse sissevedamiseks keelatud viina müügi eest karistamine HÕS § 1374 lg. 1 p. 2 järgi eeldab, et oleks seadus või seaduse alusel antud halduse üldakt, mis keelab mingi viina sisseveo Eestisse.
Põhiseaduse § 87 p. 6 eeldab, et Vabariigi Valitsus saab määruse anda vaid siis, kui seaduses on vastavasisuline delegatsiooninorm.
HÕS § 2 lg. 1 pole delegatsiooninorm Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Demokraatlikus õigusriigis ei saa delegatsiooninorm olla üldist laadi. Sellise delegatsiooni lubatavuse tunnustamine tähendaks möönda, et Riigikogu võib üheainsa delegatsiooninormiga praktiliselt loobuda talle kohustusliku legislatiivfunktsiooni teostamisest täitevvõimu kasuks. Tulenevalt Põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe printsiibist ei saa HÕS § 2 lg. 1 olla delegatsiooninormiks Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Ta on käsitatav nn. abistava normina, mis suunab normi rakendajat otsima seadustest, Vabariigi Valitsuse määrustest või subdelegatsiooni alusel antud ministri määrustest eeskirju, mille rikkumise eest Haldusõiguserikkumiste seadustik kehtestab vastutuse.
Kui karistuse määramisel aluseks olnud akt on põhiseadusevastane, siis puudub isiku teos haldusõiguserikkumise üks kohustuslik element - teo õigusvastasus. Sel juhul tuleb menetlus lõpetada HÕS § 218 p. 1 alusel haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Sellisel juhul ei saa menetlust lõpetada haldusõiguserikkumise sündmuse puudumise tõttu, sest tegu pandi toime.
HÕS § 243 ei nõua, et haldusõiguserikkujale selgitataks protokolli koostamisel sama seadustiku § 248 lg. 3 sisu.
HÕS §-st 316 tuleneb, et kassatsioonikohus pole haldusõiguserikkumiste asjade läbivaatamisel seotud kassatsioonkaebuse piiridega.
Riigikohtu halduskolleegium ei käsitle halduse üldakti nende sätete Põhiseadusele vastavust, mis antud asjas pole asjakohased.
Seadusandja ei saa tagasiulatuvalt sanktsioneerida halduse üksikakte, mis piiravad isikute õigusi ja vabadusi ja mille täitmist tagatakse karistustega.
|
Facebook
X.com