https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-2591/263 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.06.2021

Ehitisele kasutusloa andmise menetlus ei ole riikliku järelevalve menetlus KorS-i mõttes (KorS § 1 lg 8 p 1). EhS-i eelnõu (555 SE) seletuskirjast (lk 18) nähtub, et ohutust EhS-i mõttes tuleb sisustada KorS-ist kitsamalt ning see hõlmab üksnes ohu puudumist inimese elule, tervisele, varale ja keskkonnale. Eeltoodud eristustele vaatamata ka ehitisele kasutusloa andmise menetluses lähtuda ohutuse hindamisel sarnastest põhimõtetest nagu korrakaitseõiguses ning eristada üksteisest ohukahtluse ja ohu olukorda. (p-d 14 ja 15)

EhS § 11 lg 1 kohaselt peab ehitis kogu oma olemasolu vältel olema ohutu. Ehitise ja ehitamise ohutuse põhimõte tuleneb ka EhS §-st 8. EhS § 12 lg 3 kohaselt tuleb arvestada ehitamisest mõjutatud isikute õigusi ning rakendada abinõusid nende õiguste ülemäärase kahjustamise vastu. Seega ei saa EhS-i kohaselt kasutusluba väljastada ehitisele, mis on ohtlik inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale. (p 17)

Kasutusloa väljastamiseks pädev haldusorgan peab tagama kasutusloa andmise menetluses ehitisest lähtuda võivate ohtude asjatundliku ja objektiivse hindamise, kaasates vajaduse korral menetlusse teisi haldusorganeid või eksperte. (p 18)

Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt on haldusorganil kohustus enne kasutusloa väljastamist ehitisest lähtuva ohu kahtluse korral ohu olemasolu või puudumine välja selgitada. Haldusorgan peab vajalikku hoolsust rakendades ja vajaduse korral täiendavaid andmeid kogudes jõudma selgusele, kas ehitisest lähtub konkreetne oht või mitte. Seejuures peab hindamine toimuma seda põhjalikumalt, mida olulisemat hüve ähvardava kahju saabumise võimalusele ohukahtlus viitab. Kahtlus, et hoone vundamendilahendus kahjustab naaberhoone vundamenti ja seab sellega ohtu hoone püsivuse, on tõsine ja seondub varalise kahju tekkimise võimaluse kõrval ka isikute surma põhjustamise ja tervise kahjustamise võimalusega (st on sisuliselt võrdsustatav kõrgendatud ohuga KorS § 5 lg 4 mõttes). Kui kasutusloa väljastamise menetluses tekib selline kahtlus, ei tohi haldusorgan kasutusluba välja anda enne, kui ta on ohukahtluse kõrvaldanud, st kas teinud kindlaks ohu olemasolu või veendunud ohu puudumises. Kui kasutusloa andmise menetluses on haldusorganil ohukahtlus tekkinud või pidi objektiivse ja asjatundliku hinnangu järgi tekkima, kuid jääb kõrvaldamata, siis on kasutusluba igal juhul õigusvastane sõltumata sellest, kas ehitisest lähtuv oht tegelikult esines (võrdle RKHKo nr 3-16-1050/68, p 30). (p 19)


Ehitisele kasutusloa andmise menetlus ei ole riikliku järelevalve menetlus KorS-i mõttes (KorS § 1 lg 8 p 1). EhS-i eelnõu (555 SE) seletuskirjast (lk 18) nähtub, et ohutust EhS-i mõttes tuleb sisustada KorS-ist kitsamalt ning see hõlmab üksnes ohu puudumist inimese elule, tervisele, varale ja keskkonnale. Eeltoodud eristustele vaatamata ka ehitisele kasutusloa andmise menetluses lähtuda ohutuse hindamisel sarnastest põhimõtetest nagu korrakaitseõiguses ning eristada üksteisest ohukahtluse ja ohu olukorda. (p-d 14 ja 15)


Ehitis ei ole EhS § 11 lg 1 mõttes ohutu, kui ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et see põhjustab kahju inimese elule, tervisele, varale (sh teisele ehitisele) või keskkonnale. (p 18)


Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt on haldusorganil kohustus enne kasutusloa väljastamist ehitisest lähtuva ohu kahtluse korral ohu olemasolu või puudumine välja selgitada. Haldusorgan peab vajalikku hoolsust rakendades ja vajaduse korral täiendavaid andmeid kogudes jõudma selgusele, kas ehitisest lähtub konkreetne oht või mitte. Seejuures peab hindamine toimuma seda põhjalikumalt, mida olulisemat hüve ähvardava kahju saabumise võimalusele ohukahtlus viitab. Kahtlus, et hoone vundamendilahendus kahjustab naaberhoone vundamenti ja seab sellega ohtu hoone püsivuse, on tõsine ja seondub varalise kahju tekkimise võimaluse kõrval ka isikute surma põhjustamise ja tervise kahjustamise võimalusega (st on sisuliselt võrdsustatav kõrgendatud ohuga KorS § 5 lg 4 mõttes). Kui kasutusloa väljastamise menetluses tekib selline kahtlus, ei tohi haldusorgan kasutusluba välja anda enne, kui ta on ohukahtluse kõrvaldanud, st kas teinud kindlaks ohu olemasolu või veendunud ohu puudumises. Kui kasutusloa andmise menetluses on haldusorganil ohukahtlus tekkinud või pidi objektiivse ja asjatundliku hinnangu järgi tekkima, kuid jääb kõrvaldamata, siis on kasutusluba igal juhul õigusvastane sõltumata sellest, kas ehitisest lähtuv oht tegelikult esines (võrdle RKHKo nr 3-16-1050/68, p 30). (p 19)


Kas vaidlusalused hooned on omavahel kontaktis ning milline on nende vundamentide vaheline tegelik deformatsioonivuuk, ei ole ohu hindamisel määravat tähtsust. Ainuüksi sellest, et hoonete vundamendid on omavahel kontaktis, ei saa järeldada, et vältimatult peab toimuma ühe või mõlema hoone kahjustumine. (p 30)

3-3-1-33-16 PDF Riigikohus 02.11.2016
TMS

Tegevuse haldustoiminguks kvalifitseerimisest ei tulene tingimata halduskohtule pädevust sellega seotud vaidluste lahendamiseks. Seadus võib ka haldusaktide ja toimingute puhul näha ette teistsuguse vaidlustuskorra (HKMS § 4 lg 1). PPA teatises sisalduva isikule õigusrikkumise toimepanemise omistamise tagajärgedeks on sunniraha määramine täitemenetluses ja tulevikus võimalik kriminaalmenetluse alustamine KarS § 3312 tunnustel. Nende olukordade kohtulikuks arutamiseks on ette nähtud teistsugused menetluskorrad: tsiviilkohtumenetlus ja kriminaalasja kohtulik menetlus. Halduskohtu funktsioon ei ole läbi viia eeltõendamismenetlust teist liiki kohtumenetluste jaoks. (p 14)


Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusmenetluse ja süüteomenetluse piiritlemisel saab ja tuleb lähtuda mh toimingu eesmärgist ja olemusest ning menetleja tahtest ja selle avaldamisest. KorS § 1 lg 4 järgi määrab tegevuse õigusliku aluse valiku riikliku järelevalve menetluse või süüteomenetluse vahel meetme objektiivne eesmärk. (p 12)


Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise näol on selles sisalduva andmetöötluse osas tegemist haldustoiminguga. (p 12.3)

Tegevuse haldustoiminguks kvalifitseerimisest ei tulene tingimata halduskohtule pädevust sellega seotud vaidluste lahendamiseks. Seadus võib ka haldusaktide ja toimingute puhul näha ette teistsuguse vaidlustuskorra (HKMS § 4 lg 1). PPA teatises sisalduva isikule õigusrikkumise toimepanemise omistamise tagajärgedeks on sunniraha määramine täitemenetluses ja tulevikus võimalik kriminaalmenetluse alustamine KarS § 3312 tunnustel. Nende olukordade kohtulikuks arutamiseks on ette nähtud teistsugused menetluskorrad: tsiviilkohtumenetlus ja kriminaalasja kohtulik menetlus. Halduskohtu funktsioon ei ole läbi viia eeltõendamismenetlust teist liiki kohtumenetluste jaoks. (p 14)


PPA peab kuriteoteatele reageerides võetavates seisukohtades kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises olema hoolikas mitte üksnes resolutsioonis (alustada/mitte alustada kriminaalmenetlust), vaid ka põhjendustes. Kuigi põhjendustes sisalduv ei oma iseseisvat õiguslikku tähendust, võib see kaasa tuua isiku õiguste iseseisva rikkumise, kui põhjendustes avaldatakse ebaõigeid faktiväiteid või ebakohaseid väärtushinnanguid. Lisaks võib see riivata süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1, KrMS § 7 lg 1). Riigi autoriteedi tõttu on tema jagataval teabel avalikkuse silmis suurem tõeväärtus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-3-12). Avalik võim peab sõnakasutuses olema hoolas ja vältima väärtõlgendusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-22-15). (p 15)

3-3-1-54-15 PDF Riigikohus 17.06.2016

Isiku kinnipidamine VTMS § 44 alusel on väärteomenetluse toiming. On võimalik, et isiku suhtes kohaldatakse nii väärteomenetluse tagamise vahendina kinnipidamist kui ka järelevalvemeetmena kainenema paigutamist. Kuigi nii kinnipidamine kui ka kainenema paigutamine on suunatud isiku vabaduse piiramisele, on nende kohaldamise alused ja tingimused erinevad. Seadus ei välista ka kinnipeetava paigutamist kainenema. Kinnipidamine VTMS alusel ei n-ö neela kainenema paigutamist ega kujuta isiku jaoks iseseisvat piirangut. Erisuste rõhutamiseks tuleb osutada üksnes kainenema toimetatud isikute kinnipidamistingimustele. Isiku paigutamine kainenema on lisaks isiku kinnipidamisele täiendava stigmatiseeriva tähendusega. (p 25)


Õigusvastane täiendav vabaduse piiramine toob kaasa hüvitatava mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kahju suuruse määramisel tuleb arvestada piirangu intensiivsust, sh asjaolu, et isiku suhtes kohaldati väärteomenetluse raames kinnipidamist, ning kainenema paigutati isik lühikeseks ajaks. (p 26)


Joobeseisundi tuvastamise toimingud on selles asjas käsitatavad järelevalvetoimingutena. (p 17)

Isiku joobeseisundi tuvastamisele allutamise eelduseks on joobeseisundile viitavatel tunnustel põhinev kahtlus, et isik on pannud toime süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund või alkoholipiirmäära ületamine. Kui selline kahtlus võis tekkida isiku esitatud dokumentide hilisemal vaatlemisel tema elukohas, mitte sõiduki peatamisel tehtud toimingute käigus, võib politsei olla põhjendamatult allutanud isiku joobeseisundi tuvastamise toimingutele. Piisava professionaalse hoolsuse korral oleks politseiametnik pidanud ette nägema, et joobeseisundi tuvastamise toimingutega tõendite kogumine võimaliku varasema joobe kohta olukorras, kus isik viibis oma elukohas, oli lõpetanud sõiduki juhtimise ning politsei teadmisel ja nõusolekul sai siseneda ja viibida hoones, ei pruugi täita PPVS § 723 p-s 1 sätestatud joobeseisundi tuvastamise õiguslikke eeldusi. (p 19-20)

3-3-1-75-11 PDF Riigikohus 11.12.2012

Tulenevalt riigivastutuse seaduse normidest erinevad kahjunõude eeldused oluliselt olenevalt sellest, kas kahju põhjustanud toimingud on määratletavad järelevalve- või väärteomenetluse toimingutena. Seetõttu eeldab avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine eeldab üldjuhul kindlaksmääramist, millises konkreetses menetluses isikule kahju tekitati.

Väärteoasja kohtuvälises menetluses tekitatud kahju hüvitamise eeldused on üldisest nõudealusest (RVastS § 7) oluliselt rangemad. Väärteomenetluse kohtuvälises menetluses tekitatud kahju hüvitamist käsitatakse vastutuse erijuhuna. Väärteomenetluses tekitatud õigusvastase kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel tuleks kohtutel lähtuda erinormist, RVastS § 15 lg st 1 ja lg 2 p st 2. Järelevalvemenetluses õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel oleks kahjunõude õiguslikuks aluseks üldnormina RVastS § 7, mittevaralise kahju nõudmisel ka RVastS § 9.


Tulenevalt riigivastutuse seaduse normidest erinevad kahjunõude eeldused oluliselt olenevalt sellest, kas kahju põhjustanud toimingud on määratletavad järelevalve- või väärteomenetluse toimingutena. Seetõttu eeldab avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine eeldab üldjuhul kindlaksmääramist, millises konkreetses menetluses isikule kahju tekitati.

Seadusandja ei ole järelevalve- ja väärteomenetluse toimingute piiritlemise tingimusi täpselt sätestanud ning piiritlemise kriteeriumite kohta ei ole ka püsivat kohtupraktikat, kuigi sellega haakub mitmeid lahendeid (nt otsus asjas nr 3-3-1-77-03, asjas nr 3-1-1-2-06 ja asjas nr 3-3-1-65-07). Kvalifitseerimisel järelevalve- või väärteotoiminguteks saab juhinduda menetlustoimingu eesmärgist, kuid see ei ole piisav. Oluline on ka menetleja tegelik tahe ja selle avaldamine. Väärteomenetluses võib selleks olla isiku teavitamine alustatud väärteomenetlusest ja talle õiguste selgitamine. Isiku teavitamine menetlustoimingu eesmärgist ja sellega seotud isiku õigustest ning kohustustest on eriti oluline järelevalvemenetluse ja väärteomenetluse samal ajal kulgemise korral (näit joobeseisundi tuvastamisel). Ka vahetu sund võib olla suunatud nii järelevalvemenetluse kui ka väärteomenetluse tagamisele. Menetlustoimingute kvalifitseerimisel pole võimalik lähtuda ühest kindlast piiritlemiskriteeriumist.


Riigikohtu praktikas on kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasuse kontrollimise kohta mööndud, et erandjuhtudel, kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses, on halduskohus pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-35-10, p 55). Nimetatud seisukoht on sisuliselt laiendatav ka väärteomenetluse toimingute õiguspärasuse hindamisele.


Kahjunõude lahendamine hõlmab ka toimingute õiguspärasuse hindamist. Kahjunõude lahendamisel tuleb kohtul samuti hinnata toimingute õiguspärasust, sest toimingute õigusvastasus või õiguspärasuse tuvastamine on kahju hüvitamise üks eeldusi. Seetõttu ei ole praeguses asjas vajadust menetleda eraldi tuvastamisnõuet, millega on vaidlustatud üksnes kahjunõude aluseks olevate toimingute õiguspärasust.

3-3-1-65-07 PDF Riigikohus 10.01.2008

Liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õiguserikkumisega, aga ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse täiendavat ja vajalikku teavet õiguserikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle. Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks. Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada koheselt väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus jätkuda.

Isikute kinnipidamist VTMS § 44 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil, mis hõlmab ka isiku toimetamise politseiasutusse, ei saa lugeda järelevalvetoiminguks. Kehtiv õigus võimaldab isikut kinni pidada üksnes juhul, kui on alustatud süüteomenetlust.

Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.


Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.


Menetlustoimingu liigi määramine omab vahetut tähendust menetlusele allutatud isiku õiguste ja kohustuste ulatuse ning sisu aspektist. Kehtiv õiguslik regulatsioon ja selle kohaldamise praktika ei garanteeri isiku õigeaegset ja adekvaatset teavitamist tema suhtes läbiviidava menetluse liigist ja järelikult ka tema õiguslikust staatusest. Väärteomenetluse alustamine eeldab menetleja tahteavaldust, s.o väärteoasja lahendamisele suunatud menetlustoimingut. VTMS § 58 lg-st 2 tulenevalt peab isiku informeerimine alustatud väärteomenetlusest, menetlustoimingu eesmärgist ja isiku õigustest ning kohustustest leidma aset koheselt vastava toimingu sooritamisele asumisel juhul, kui menetlustoiming on suunatud isikule või isik osaleb selles menetlustoimingus.


Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamine on võimalik juhul, kui isik joobe tõttu võib ohustada teisi või iseennast või osutuda kuriteo ohvriks. Nimetatud ohutunnuste täitmine eeldab isiku keskmist või rasket joobeastet ning sellest tulenevat agressiivset käitumist või märgatavaid koordinatsioonihäireid või orienteerumis- või liikumisvõimetust. Isiku kainenemisele toimetamine on preventiivne, kuid samas isiku vabadusõigust oluliselt riivav vahend, mille kohaldamine nõuab kõigi asjaolude kaalumist ning kainenemise paigutamise otsustuse põhistamist vastavas menetlusdokumendis (kainenemisele toimetamise protokollis).

Isikute kinnipidamist VTMS § 44 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil, mis hõlmab ka isiku toimetamise politseiasutusse, ei saa lugeda järelevalvetoiminguks. Kehtiv õigus võimaldab isikut kinni pidada üksnes juhul, kui on alustatud süüteomenetlust.

Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.


Menetlustoimingu liigi määramine on otsustava tähendusega pädeva kohtu väljaselgitamisel. Kui füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine toimus järelevalvemenetluses, on pädevaks kohtuks halduskohus, väärteomenetluse toimingute peale esitatud kaebusi on aga pädev lahendama maakohus. Kohtuvälise menetleja toimingute õiguspärasus väärteomenetluse raames ei allu halduskohtulikule kontrollile.

3-3-1-20-06 PDF Riigikohus 09.06.2006
PS

Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Seetõttu on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav (vt Riigikohtu 28.04.2004 otsuse nr 3-3-1-69-03 p-te 31-34).


Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks.


Juhtimisõiguse peatamine on sunnivahend, kuna tegemist on isiku õiguste piiramisega riigivõimu kandja poolt tema ülesannete täitmise raames. Riiklikud sunnivahendid on nii haldusõiguslikud sunnivahendid kui ka karistused. Juhtimisõiguse peatamise aluseks on isiku süü ning seetõttu on tegemist karistusega materiaalses tähenduses (vt Riigikohtu 25.10.2004 otsust nr 3-4-1-10-04).

Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Seetõttu on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav (vt Riigikohtu 28.04.2004 otsuse nr 3-3-1-69-03 p-te 31-34).


Juhtimisõiguse peatamisel on tegemist põhiõiguse mõõduka riivega. Sõiduki juhtimisõigus ei ole isiku põhiõigus, kuigi juhtimisõiguse kaudu realiseerivad isikud mitmeid teisi põhiõigusi, eelkõige PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele.

3-3-1-29-04 PDF Riigikohus 25.10.2004

Üldkogu asus seisukohale, et kohtuvälise menetleja, s.o politseiametniku väärteomenetluse seadustikule tuginev tegevus on VTMS §-des 76-80 sätestatud korras vaidlustatav maa- või linnakohtus. Juhiloa äravõtmist reguleerivad paralleelselt VTMS § 58 lg 3 ja LS § 411, s.o väärteo- ja haldusmenetluse norm. Lisaks tegutseb politseiametnik üheaegselt liiklusjärelvalvet teostava ametiisikuga ja väärteoasjade kohtuvälise menetlejaga. LS § 411 lg 1 ei sätesta isikut, kellel on õigus juhiluba ära võtta. Politseiametniku volitus juhiloa äravõtmiseks tuleneb VTMS § 58 lg-st 3, mis annab vastava õiguse väärteoasja menetlevale ametiisikule. Juhiluba võetakse ära LS § 413 lg-te 1-8 alusel juhtimisõiguse peatamise tagamiseks, mille puhul on tegemist ühe või mitme seaduses sätestatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest kohaldatava karistusliku iseloomuga meetmega. Kuna ajutise juhiloa andmine on lahutamatult seotud juhiloa äravõtmisega, siis tuleb ka ajutise juhiloa väljaandmist vaidlustada maa- või linnakohtus.

Eriarvamuses leiti, et toimingu olemuslik kuuluvus haldus- või väärteomenetlusse sõltub mitte niivõrd sellest, millises staatuses ametnik seda sooritab, vaid esmalt sellest, millise menetluse eesmärki vastav toiming teenib. Juhiloa äravõtmine ja ajutise juhiloa väljastamine saab olla väärteomenetlustoiminguks juhul, kui ta teenib väärteomenetluse eesmärke. LS §-st 411 tulenevalt on juhiloa äravõtmise eesmärgiks tagada LS § 413 alusel vastu võetava juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmine. Juhtimisõiguse peatamine ei toimu aga väärteoasjas, vaid Autoregistrikeskuse otsusega pärast väärteoasjas tehtud karistusotsuse jõustumist, s.o pärast väärteomenetlust. Mööndes võimalust sooritada karistusõiguslikus menetluses toiminguid, mis ei teeni väärteoasja lahendamist, eiratakse olulist menetluslikku põhinõuet, mille kohaselt karistusõigusliku menetluse toimingud peavad olema vajalikud antud asja lahendamiseks.


Üldkogu asus seisukohale, et kohtuvälise menetleja, s.o politseiametniku väärteomenetluse seadustikule tuginev tegevus on VTMS §-des 76-80 sätestatud korras vaidlustatav maa- või linnakohtus. Juhiloa äravõtmist reguleerivad paralleelselt VTMS § 58 lg 3 ja LS § 411, s.o väärteo- ja haldusmenetluse norm. Lisaks tegutseb politseiametnik üheaegselt liiklusjärelvalvet teostava ametiisikuga ja väärteoasjade kohtuvälise menetlejaga. LS § 411 lg 1 ei sätesta isikut, kellel on õigus juhiluba ära võtta. Politseiametniku volitus juhiloa äravõtmiseks tuleneb VTMS § 58 lg-st 3, mis annab vastava õiguse väärteoasja menetlevale ametiisikule. Juhiluba võetakse ära LS § 413 lg-te 1¿8 alusel juhtimisõiguse peatamise tagamiseks, mille puhul on tegemist ühe või mitme seaduses sätestatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest kohaldatava karistusliku iseloomuga meetmega. Kuna ajutise juhiloa andmine on lahutamatult seotud juhiloa äravõtmisega, siis tuleb ka ajutise juhiloa väljaandmist vaidlustada maa- või linnakohtus.

Eriarvamuses leiti, et toimingu olemuslik kuuluvus haldus- või väärteomenetlusse sõltub mitte niivõrd sellest, millises staatuses ametnik seda sooritab, vaid esmalt sellest, millise menetluse eesmärki vastav toiming teenib. Juhiloa äravõtmine ja ajutise juhiloa väljastamine saab olla väärteomenetlustoiminguks juhul, kui ta teenib väärteomenetluse eesmärke. LS §-st 411 tulenevalt on juhiloa äravõtmise eesmärgiks tagada LS § 413 alusel vastu võetava juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmine. Juhtimisõiguse peatamine ei toimu aga väärteoasjas, vaid Autoregistrikeskuse otsusega pärast väärteoasjas tehtud karistusotsuse jõustumist, s.o pärast väärteomenetlust. Mööndes võimalust sooritada karistusõiguslikus menetluses toiminguid, mis ei teeni väärteoasja lahendamist, eiratakse olulist menetluslikku põhinõuet, mille kohaselt karistusõigusliku menetluse toimingud peavad olema vajalikud antud asja lahendamiseks.

3-3-1-1-04 PDF Riigikohus 23.02.2004

Kuigi Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid hinnates võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra, peab ka eriseaduses ettenähtud menetluskord vastavama hea halduse põhimõtetele. Juhtimisõiguse peatamisel tuleb isikut hea halduse põhimõtetest tulenevalt informeerida tema suhtes läbiviidavast menetlusest ning tagada talle võimalus esitada argumente ja vastuväiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.


Ka haldussanktsioonide kohaldamisel ei saa kedagi halduskorras korduvalt karistada ühe ja sama teo eest ühe ja sama seadusesätte või üht ja sama sotsiaalset huvi (õigushüve) kaitsvate seadusesätete alusel (ne bis in idem reegel). Antud põhimõte omab tähendust ka siis, kui erinevate sanktsioonide kohaldamine on erinevate haldusorganite pädevuses. Ne bis in idem reegel ei laiene aga juhtudele, kui seadus näeb expressis verbis ette võimaluse kohaldada isiku suhtes põhi- ja lisakaristust.


Juhtimisõiguse peatamise alused on sätestatud LS § 41 lg-s 3. Juhtimisõiguse peatamine LS § 41 lg 3 punktides 1-4 sätestatud alustel on oma sisult käsitletav haldustõkendina. LS § 41 lg 3 punktis 5 sätestatud alusel juhtimisõiguse peatamine ei oma tõkendile iseloomulikke funktsioone. Nimetatud haldussanktsiooni kohaldamise aluseks on teatud väärteo toimepanemine. Need väärteod, mille osas jõustunud karistusotsus toob süüdlase suhtes kaasa juhtimisõiguse peatamise, määratleb LS § 413. Juhtimisõiguse peatamisel LS § 413 korras on karistusele iseloomuliku repressiooni eesmärk ning see on materiaalselt tõlgendatava karistusena.

Kuigi Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid hinnates võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra, peab ka eriseaduses ettenähtud menetluskord vastavama hea halduse põhimõtetele. Juhtimisõiguse peatamisel tuleb isikut hea halduse põhimõtetest tulenevalt informeerida tema suhtes läbiviidavast menetlusest ning tagada talle võimalus esitada argumente ja vastuväiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json