3-18-1511/30
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.05.2021 |
|
PRIA on korrakaitseorgan. Korrakaitseorgan on KorS § 6 lõike 1 kohaselt seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutus, kogu või isik. PRIA-t on KorS § 6 lõikes 1 kirjeldatud viisil volitatud ELÜPS § 105 lõikega 1 tegema riiklikku järelevalvet. PRIA tehtava riikliku järelevalve ulatuse sätestab ELÜPS § 103 lõige 1. (p 11)
Korrakaitseseadus ega ka muu seadus ei välista, et riiklikuks järelevalveks loetakse ELÜPS § 103 lõikes 1 ette nähtud kontrolli toetuse saaja tegevuse nõuetele vastavuse üle pärast toetuse maksmist. Selline kontroll on suunatud avaliku korra (KorS § 4 lõige 1) osaks olevate toetuse kasutamise nõuete järgimise ja seeläbi selliste hüvede nagu avaliku (sh Euroopa Liidu) raha nõuetekohase kasutamise ja ettevõtjate ausa konkurentsi tagamisele. PRIA tegevuse sisuks riikliku järelevalve tegemisel võib olla nende hüvede kahjustamise ennetamine, väljaselgitamine, ärahoidmine ja lõpetamine. (p 12)
Korrakaitseorganina oli PRIA-l ELÜPS § 108 lõikest 1 ja § 109 lõikest 3 tulenev õigus nõuda KorS § 30 lõike 3 alusel dokumentide esitamist ja tagada seda ka KorS § 23 lõikes 4 nimetatud ettekirjutusega. (p 13)
Ettekirjutusega info nõudmise lubatavuse üle otsustamisel ei ole määrav, kas kolmandat isikut sai pidada avaliku korra eest vastutavaks isikuks KorS § 15 lõike 1 tähenduses. KorS § 23 lõige 1 sätestab, et riikliku järelevalve meedet võib kohaldada ainult avaliku korra eest vastutava isiku suhtes, kui seadus ei näe ette teisiti. Praegusel juhul näebki seadus sellest üldreeglist ette erandi ELÜPS § 109 lõikes 3, mis volitab KorS § 30 meedet kohaldama ka ühise põllumajanduspoliitika abinõudes osaleva isikuga seotud kolmanda isiku juures, kes valdab nimetatud abinõude rakendamisega seotud andmeid või dokumente. Igal juhul näeb ka KorS § 23 lõige 2 ette, et teiste loetletud riikliku järelevalve meetmete seas võib isiku suhtes, keda ei ole alust pidada avaliku korra eest vastutavaks isikuks, kohaldada ka KorS §-s 30 sätestatud riikliku järelevalve meedet. (p 14)
Ettekirjutusega info nõudmise lubatavuse üle otsustamisel ei ole määrav, kas kolmandat isikut sai pidada avaliku korra eest vastutavaks isikuks KorS § 15 lõike 1 tähenduses. KorS § 23 lõige 1 sätestab, et riikliku järelevalve meedet võib kohaldada ainult avaliku korra eest vastutava isiku suhtes, kui seadus ei näe ette teisiti. Praegusel juhul näebki seadus sellest üldreeglist ette erandi ELÜPS § 109 lõikes 3, mis volitab KorS § 30 meedet kohaldama ka ühise põllumajanduspoliitika abinõudes osaleva isikuga seotud kolmanda isiku juures, kes valdab nimetatud abinõude rakendamisega seotud andmeid või dokumente. Igal juhul näeb ka KorS § 23 lõige 2 ette, et teiste loetletud riikliku järelevalve meetmete seas võib isiku suhtes, keda ei ole alust pidada avaliku korra eest vastutavaks isikuks, kohaldada ka KorS §-s 30 sätestatud riikliku järelevalve meedet. (p 14)
Ettekirjutuse õiguslikuks aluseks olid ELÜPS § 109 lõige 3, mis annab õiguse meetmete rakendamiseks kolmanda isiku juures, ja KorS § 30 lõige 3, mis annab õiguse nõuda dokumentide esitamist. Lisaks annab HMS § 38 lõige 1 haldusorganile õiguse nõuda haldusmenetluse käigus ka muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Need sätted võimaldavad koostoimes kaaluda, kas nõuda kolmandalt isikult infot ja millist infot nõuda, sh kui ulatuslikult on vaja infot kolmanda isikuga majanduslikes suhetes olnud isikute kohta, et välistada ringmaksete tegemine omafinantseeringu kohustusest möödahiilimiseks. Selle kaalumise käigus peab PRIA arvestama nii kolmanda isiku kui ka tema võimalike tehingupartnerite õigustega. Teabenõue peab olema proportsionaalne (HMS § 3 lõige 2, KorS § 7, PS § 11). Tänu kaalutlusõigusele on ELÜPS § 109 lõige 3 nii üksinda kui ka koostoimes KorS § 30 lõikega 3 põhiseaduspärane. (p 15)
Ettekirjutus ei vasta HMS § 56 lõigete 1 ja 3 nõuetele, kui selles on peamiselt korratud mitmete seadusesätete teksti ega ei ole selgitatud, miks neid sätteid tuleb konkreetsel juhul kohaldada just valitud viisil ning sellest ei nähtu kaalutlusi, millest selle tegemisel lähtuti. (p 18)
|
1-17-1219/39
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.10.2018 |
|
KarS § 291 koosseisupärase teo moodustab erivahendi mistahes viisil kasutamine, mis ei ole kooskõlas seaduses sätestatud nõuetega. (p 8)
Vangistusseadus sätestab vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse ning teenistuse vanglaametnikuna mõiste ja tingimused (VangS § 1). VangS § 69 reguleerib kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist. Erivahendite kasutamist võimaldavad VangS §-d 69-701 ning § 41 nimetavad kinnipeetavat, arestialust ja vahistatut. KorS § 42 lg 1 alusel kainenema toimetatud isik ei ole aga kinnipeetav, arestialune ega vahistatu. Seega ei laiene kainenema toimetatud isiku suhtes vahetu sunni rakendamisele vangistusseaduse sätted. (p 9)
Kainenema toimetamist ja kainenema toimetatud isiku kinnipidamist reguleerib korrakaitseseadus, mille § 42 lg 1 kohaselt võib täisealise isiku toimetada kainenema, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Üldised formaalsed eeldused vahetu sunni (sh erivahendi) kasutamise kohta on sätestatud KorS §-des 75-81. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamist reguleerib KorS § 42, mille lg 5 järgi on ka kainenema toimetamisel õigus kasutada vahetut sundi ja seda nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadusandja on seega soovinud reguleerida kainenema toimetamist vajavate isikute suhtes vahetu sunni kasutamist korrakaitseseaduses. KorS § 42 reguleerib lisaks kainenema toimetamisele ka kaineneva isikuga tehtavaid toiminguid arestimajas või arestikambris (KorS § 42 lg 4). Seetõttu tuleb KorS § 42 lg-t 5 tõlgendada selliselt, et see säte annab aluse vahetu sunni kasutamiseks nii isiku kainenema toimetamise ajal kui ka arestimajas või -kambris viibiva kaineneva isiku suhtes. (p 10)
KarS § 291 kontekstis tuleb ära näidata õigusnormid, mille nõudeid on väidetav võimuliialduse toimepanija rikkunud (RKKKo nr 3-1-131-10, p-d 10 ja 13 ning RKKKo nr 3-1-1-106-13, p 10). (p 11)
Olenemata sellest, millise pädevusnormi alusel vahetut sundi kohaldatakse, peab see olema proportsionaalne. (p 13)
Arvestades, et vahetu sunni kasutamine on kaalutlusõiguse alusel tehtav haldustoiming, mille üle seatud halduskohtulik kontroll on selgelt piiratud, tuleb ka süüteomenetluses proportsionaalsuse põhimõtte hindamisel pidada KarS § 291 järgi vastutust kaasa toovateks rikkumisteks üksnes kaalutlusõiguse ilmselgeid kuritarvitusi. Teisisõnu ei too mitte iga diskretsiooniõiguse rikkumine kaasa kriminaalvastutust, vaid see peab järgnema üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. Vähemolulistele diskretsiooniõiguse rikkumistele on võimalik reageerida leebemate meetmetega (nt politseiametniku distsiplinaarvastutus). (p 16)
Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt mutatis mutandis RKKKo nr 3-1-1-25-12, p-d 10-12). (p 11)
Käeraudade kasutamine on oma iseloomult haldustoiming, millele kohaldub haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatu. HMS § 3 lg 2 järgi peab halduse toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 107 lg 2 järgi määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. (Vt ka RKHKo nr 3-3-1-18-12, p 11.) Proportsionaalsuse põhimõtet tuleb arvestada ka erivahendi kasutamisel. Riigikohus on selgitanud, et erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud. Erivahendi kasutamise aluste olemasolul tuleb valitud erivahendi kohaldamisel hoiduda inimese tervise kahjustamisest ja valu põhjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu. Samuti tuleb hoiduda inimväärikuse alandamisest. (vrdl RKHKo nr 3-3-1-65-07, p 20.) Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 15). (p 14)
|
3-3-1-54-15
|
Riigikohus |
17.06.2016 |
|
Isiku kinnipidamine VTMS § 44 alusel on väärteomenetluse toiming. On võimalik, et isiku suhtes kohaldatakse nii väärteomenetluse tagamise vahendina kinnipidamist kui ka järelevalvemeetmena kainenema paigutamist. Kuigi nii kinnipidamine kui ka kainenema paigutamine on suunatud isiku vabaduse piiramisele, on nende kohaldamise alused ja tingimused erinevad. Seadus ei välista ka kinnipeetava paigutamist kainenema. Kinnipidamine VTMS alusel ei n-ö neela kainenema paigutamist ega kujuta isiku jaoks iseseisvat piirangut. Erisuste rõhutamiseks tuleb osutada üksnes kainenema toimetatud isikute kinnipidamistingimustele. Isiku paigutamine kainenema on lisaks isiku kinnipidamisele täiendava stigmatiseeriva tähendusega. (p 25)
Õigusvastane täiendav vabaduse piiramine toob kaasa hüvitatava mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kahju suuruse määramisel tuleb arvestada piirangu intensiivsust, sh asjaolu, et isiku suhtes kohaldati väärteomenetluse raames kinnipidamist, ning kainenema paigutati isik lühikeseks ajaks. (p 26)
Joobeseisundi tuvastamise toimingud on selles asjas käsitatavad järelevalvetoimingutena. (p 17)
Isiku joobeseisundi tuvastamisele allutamise eelduseks on joobeseisundile viitavatel tunnustel põhinev kahtlus, et isik on pannud toime süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund või alkoholipiirmäära ületamine. Kui selline kahtlus võis tekkida isiku esitatud dokumentide hilisemal vaatlemisel tema elukohas, mitte sõiduki peatamisel tehtud toimingute käigus, võib politsei olla põhjendamatult allutanud isiku joobeseisundi tuvastamise toimingutele. Piisava professionaalse hoolsuse korral oleks politseiametnik pidanud ette nägema, et joobeseisundi tuvastamise toimingutega tõendite kogumine võimaliku varasema joobe kohta olukorras, kus isik viibis oma elukohas, oli lõpetanud sõiduki juhtimise ning politsei teadmisel ja nõusolekul sai siseneda ja viibida hoones, ei pruugi täita PPVS § 723 p-s 1 sätestatud joobeseisundi tuvastamise õiguslikke eeldusi. (p 19-20)
|
3-3-1-36-15
|
Riigikohus |
03.11.2015 |
|
Valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatus on oma eesmärgilt ja olemuselt, tagajärgedelt ning põhiõiguste riive intensiivsuselt kaks erinevat meedet. Valdusesse sisenemise korral on tegemist valdusesse sisenemise, seal olemise ja üksnes selle visuaalse vaatlemisega, mille eesmärgiks on mh selgitada ega ei esine ohuolukorda. Kuna valdusesse sisenemise meede riivab isiku õigusi väiksema intensiivsusega, ei nõua see õiguse kohaselt eelnevat halduskohtu luba. Valduse läbivaatus riivab intensiivsemalt isiku õigusi kui valdusesse sisenemine, kuna see hõlmab lisaks valdusesse sisenemisele, seal olemisele ja selle visuaalsele vaatlemisele ka seal asuvate asjade läbivaatamist ja uurimist (nt kappide ja sahtlite avamist jmt). Valduse läbivaatuse eesmärk on üldjuhul leida varjatav ja peidetud asi või isik, mida või keda valdaja ise vabatahtlikult ei näita. Tulenevalt meetme intensiivsusest peab selle sanktsioneerima üldjuhul halduskohus oma loaga. (p 13.2)
Kuigi meetme protokollimata jätmine on õigusvastane (PPVS § 737 lg 7), ei saa see kahju põhjustada. Protokolliga fikseeritakse nt menetlustoimingu asjaolud, menetluse käik, menetlustoimingu tulemus ja muud HMS § 18 lg s-2 sätestatud asjaolud ning sellel on tõenduslik tähendus. (p 15)
Kohaldatud meetme õiguspärasuse hinnangu aluseks tuleb võtta need asjaolud, mis olid politseile teada meetme kohaldamise otsustamisel (nn ex ante vaatlusviis) (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 13). (p 14.4)
Politseil lasub kohustus kaitsta isiku õigusi kolmanda isiku ründe eest, sh hõlmab see kohustus praeguses asjas kõrvaliste isikute kaebaja eluruumi sisenemise ja selle pildistamise takistamist (PS §-d 13, 26 ja 33, PPVS § 737 lg 5 teine lause). Asjaolu, et politseinikud pidid sisenema eluruumi kahekesi, ei võta politseilt kohustust tagada kaebaja eluruumi kaitse kolmandate isikute rünnete eest, nt kõrvaliste isikute eelneva hoiatamisega. (p 16)
Iga põhiõiguste rikkumine ei pruugi kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning mh kohtu hinnangust rikkumise raskusele (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-43-11). (p 17.2)
|
3-3-1-80-07
|
Riigikohus |
17.01.2008 |
|
Liikluses osalenud isiku joobeseisund tuleb sunnivahendi kohaldamiseks või süüteomenetluse läbiviimiseks tuvastada Liiklusseaduse alusel kehtestatud korras. Ravikindlustuse seaduse kohaselt on joobeseisundi tuvastamine, mis välistab õiguse töövõimetuse hüvitisele, alternatiivselt võimalik ka arsti tehtud ekspertiisiga. RaKS § 60 lg 1 p 2 kohast arsti tehtava ekspertiisi täpsemat korda ei ole õiguslikult sätestatud. Asjakohase regulatsiooni puudumine või ebapiisavus ei ole aga iseendast asjaoluks, mis välistaks sellise ekspertiisi läbiviimise või muudaks teostatava ekspertiisi õigusvastaseks. Asjakohase regulatsiooni puudumisel peab arsti ekspertiis vastama ekspertiisile tavapäraselt esitatavatele õiguslikele nõuetele. Seejuures on oluline, et joobeseisundi tuvastamine arsti tehtava ekspertiisiga RakS § 60 lg 1 p 2 tähenduses ei ole käsitatav raviteenuse alaliigina või toiminguna raviteenuse osutamisel ning selline ekspertiis pole vahetult taandatav üksnes laboratoorsete uuringute tulemustele. Arsti ekspertiis joobeseisundi tuvastamiseks peab vastama haldusmenetluses ekspertiisile esitatavatele põhinõuetele.
Olukorras, kus RakS § 60 lg 1 p 2 kehtestab joobeseisundi tuvastamise nõude arsti ekspertiisi kaudu ning seda nõuet ei ole järgitud, puuduvad haigekassal alused ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest keeldumiseks.
RaKS § 60 lg 1 p 2 tulenevalt peab haigekassa hüvitise määramisel hindama ka seda, kas haigestumise või vigastuse ja joobeseisundi vahel oli põhjuslik seos.
Liikluses osalenud isiku joobeseisund tuleb sunnivahendi kohaldamiseks või süüteomenetluse läbiviimiseks tuvastada Liiklusseaduse alusel kehtestatud korras.
|
3-3-1-98-06
|
Riigikohus |
17.04.2007 |
|
Joobeseisundit käsitatakse õiguslikult kui terviseseisundit, kusjuures andmed terviseseisundi kohta kuuluvad vastavalt IKS § 4 lg 3 p 3 delikaatsete isikuandmete hulka ning nende avalikustamise piirangud tulenevad Isikuandmete kaitse seadusest. Terviseseisundit kajastavate isikuandmete avalikustamine haldusorgani poolt võib olla õiguspärane üksnes seaduses selgelt sätestatud juhtudel (IKS § 11 lg 2 ja § 14 lg 4). Sealhulgas ei saa isiku joobeseisundi avalikustamist lugeda kehtiva seaduse alusel õiguspäraseks ka tulenevalt võimalikust avalikust huvist isiku kui avaliku elu tegelase tegevuse suhtes. Isikuandmete kaitse seaduse § 11 redaktsioon, mis jõustub 1. jaanuarist 2008, laiendab aluseid isikuandmete ilma andmesubjekti nõusolekuta töötlemiseks ja avalikustamiseks ajakirjanduslikul eesmärgil meedias. Ka siis, kui kainenemisele toimetamise fakt on õige, sisaldab selle avalikustamine endas teavet selle kohta, et isik oli keskmises või raskes joobes. Seetõttu tuleb informatsiooni isiku kainenemisele toimetamise kohta käsitleda isikuandmete avalikustamise kontekstis ning kooskõlas piirangutega, mis tulenevad Isikuandmete kaitse seaduse sätetest. Asjaolu, et kainenemisele toimetamise protokollis fikseeriti isiku agressiivsus, ei oma avalikkusele esitatud informatsiooni tõesuse või ekslikkuse seisukohast tähendust.
Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamine on võimalik juhul, kui isik joobe tõttu võib ohustada teisi või iseennast või osutuda kuriteo ohvriks. Nimetatud ohutunnuste täitmine eeldab isiku keskmist või rasket joobeastet ning sellest tulenevat agressiivset käitumist või märgatavaid koordinatsioonihäireid või orienteerumis- või liikumisvõimetust. Isiku kainenemisele toimetamine on preventiivne, kuid samas isiku vabadusõigust oluliselt riivav vahend, mille kohaldamine nõuab kõigi asjaolude kaalumist ning kainenemise paigutamise otsustuse põhistamist vastavas menetlusdokumendis (kainenemisele toimetamise protokollis).
|