1-25-4382/18
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.04.2026 |
|
Väljaspool kodu osutatavale üldhooldusteenusele kehtestatud nõuded aitavad tagada nõutava kvaliteediga hooldusteenuse osutamist, kuid on samal ajal suunatud ka sellele, et vältida võimalikke rikkumisi, sh klientide väärkohtlemise juhtumeid. (p 33)
Alates 1. novembrist 2023 kehtiva KarS § 14 järgi ei ole asjakohaste faktide tuvastamise korral välistatud, et juriidiline isik võib pärast nimetatud kuupäeva toime pandud tegude eest vastutada KarS § 14 lg 1 p 2 alusel, kui tema töötaja paneb kuriteo toime juriidilise isiku õiguslikke kohustusi rikkudes, tehes seda juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu. Lisaks võimaldab KarS § 14 lg 2 võtta juriidilise isiku vastutusele ka siis, kui KarS § 14 lg-s 1 nimetatud organ või isik jääb tegevusetuks ning viimaste garandiseisundit ei tuvastata. Seega võib juriidiline isik vastutada ka siis, kui ta ei ole oma tööd nõuetekohaselt korraldanud või võtnud vaevaks võimalike rikkumiste kahtlustega tegeleda, isegi kui ükski KarS § 14 lg 1 p-s 1 nimetatud füüsiline isik ise süütegu toime ei pane. Juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuseni võib viia ka mitme inimese käitumine kogumis, mis tähendab, et tuvastama ei pea alati vaid üht konkreetset isikut, kellele organisatsioonilisi puudusi ette heita. Puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu juriidilise isiku vastutuse tuvastamiseks piisab, kui juriidilisel isikul on tahtlus organisatsioonilise puuduse suhtes, st tema tahtlus ei pea hõlmama nende puuduste tõttu toime pandud kuritegu. (p 31)
KarS § 14 lg-s 1 sätestatud eeldust „õiguslikke kohustusi rikkudes“ tuleb mõista seadusega juriidilisele isikule pandud nõuete rikkumisena. Puudulikku töökorraldust või järelevalvet saab sisustada nii valdkonnaspetsiifiliste nõuete ja standardite kui ka näiteks korraliku ettevõtja hoolsuskohustusega. Puuduliku järelevalvena on käsitatav seegi, kui juriidiline isik teab tema huvides toimepandavatest õigusrikkumistest, kuid ei ürita neid ära hoida. (p 32)
RKKKm nr 1-21-1591/11, p-d 10–14. (p-d 11-12)
KarS § 141 kaitseb selle inimese, kellega tema tahte vastaselt suguühtesse astutakse, seksuaalset enesemääramisõigust ja kehalist puutumatust ning lisaks ka tema füüsilist ja vaimset tervist. (p 11)
Kaebepõhiõiguse esemelises kaitsealas ei ole olukorrad, kus kaebus esitatakse kellegi teise õiguste kaitseks. (p 14)
Uurimisasutus ja prokuratuur peavad toimetama kuriteo asjaolude ilmnedes kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või seaduslik alus kriminaalmenetlust lõpetada. Kriminaalmenetluse alustamise lävend on madal. Menetleja ei või eirata kuriteo tunnuste olemasolu ning peab tõlgendama kuriteokahtlust kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Kuriteokaebust läbi vaadates ei anta teole lõplikku hinnangut, vaid võetakse seisukoht, kas kaebuses märgitu annab piisava aluse jaatada võimalike kuriteo asjaolude ilmnemise kahtlust. Seejuures rikub legaliteedipõhimõtet seegi, kui vaatamata põhjendatud kahtlusele, et kuriteo pani toime mitu eri isikut, toimetatakse kriminaalmenetlust nendest vaid ühe suhtes. Kriminaalmenetluse alustamise üle otsustamisel tuleb menetlejal lähtuda esmajoones kuriteoteates kirjeldatud asjaoludest, eeldades üldjuhul nende õigsust. Selle kontrollimine, kas väidetava kuriteo kohta leidub ka tõendeid, on kriminaalmenetluse ülesanne. Viidet tõendusteabe puudulikkusele ei saa kasutada ettekäändena jätta legaliteedipõhimõte järgimata. Kuigi menetlejal on õigus nõuda kuriteoteate esitajalt kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks täiendavaid andmeid, ei tohi panna kuriteo tõendamise kohustust kuriteoteate esitajale. Seega ei saa kriminaalmenetluse alustamata jätmist põhjendada sellega, et kaebaja pole esitanud tõendeid. Kelleltki muult peale kuriteoteate esitaja seadus kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks andmete küsimist ette ei näe. See tähendab, et kui kuriteoteate asjaolude täpsustamiseks on vaja kedagi küsitleda, tuleb alustada kriminaalmenetlust ja see inimene üle kuulata. Tunnistajate ja kahtlustatavate ülekuulamise asendamine mitteformaalsete vestluste ja seletustega ei ole kohane praktika. (p-d 18-19, 26)
Hooldekodu vanuritest kliendid on eriti haavatavad ega pruugi olla võimelised juhtima tähelepanu võimalikele vajakajäämistele hooldusteenuse kvaliteedis. Haavatavatel ohvritel on õigus tõhusale kaitsele, mis tähendab muu hulgas riigi kõrgendatud kohustust korraldada (seksuaal)kuritegude puhul efektiivne uurimine ja kriminaalmenetlus. Lisaks tuleb arvestada, et sellised kannatanud ei tarvitse east ja tervisest tulenevalt menetluse lõpuni elada ega saa oma õigusi kasutada. Ometi on sedalaadi kuritegude uurimine vajalik teiste potentsiaalsete ohvrite kaitseks. Järelikult tuleb kahtlusi eakate hooldekodu klientide seksuaalse väärkohtlemise kohta uurida iseäranis põhjalikult. (p 20)
Kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisel peab kõrgemalseisev prokurör hindama omal algatusel ja olenemata kaebajate kaebeõigusest kriminaalmenetluse alustamata jätmise seaduslikkust. (p 28)
Kriminaalmenetluse alustamata jätmine on materiaalõiguslikel kaalutlustel põhjendatud siis, kui kuriteoteates kirjeldatud tegu ei vastaks isegi selle tõendatuse korral ühegi kuriteokoosseisu tunnustele. (p 29)
|
| 5-26-3/6
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
31.03.2026 |
|
PSJKS §-st 17 tuleneb, et Riigikogu liige, asendusliige või fraktsioon, kes leiab, et RKKTS § 13 lg 2 p-s 2, 21, 3 või 4 või Riigikogu liikme staatuse seaduse §-s 13 või 14 nimetatud Riigikogu juhatuse otsusega on rikutud tema õigusi, võib esitada Riigikohtule taotluse tühistada Riigikogu juhatuse otsus. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et PSJKS § 17 näeb ette kinnise loetelu Riigikogu juhatuse otsustest, mida saab Riigikogu liige siseõigussuhtes vaidlustada (viimati RKPJKm nr 5-24-12/2, p 12; RKPJKm nr 5-23-41/5, p 28). PSJKS §-st 17 ei tulene Riigikogu liikmele õigust vaidlustada Riigikogu juhatuse otsuseid, mis puudutavad täiskogu töönädala päevakorda (RKKTS § 53 lg 2 esimene lause). (p 13)
Isegi kui tõlgendada kaebust selliselt, et see on tegelikult esitatud täiskogu otsuse peale, oleks kaebus lubamatu. PSJKS § 16 tagab kohtuliku kaitse Riigikogu liikmele ka siseõigussuhtes, kui Riigikogu täiskogu otsus, sh päevakorra kinnitamise otsus võib riivata Riigikogu liikme õigusi, mis on käsitatavad parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi kesksete, põhiseadusega kaitstud osadena (RKPJKo nr 5-21-32/8, p-d 32 ja 34, viidatud 5-24-12/2, p 11). (p-d 15 ja 16)
Umbusaldusavaldus on parlamentaarse demokraatia oluline instrument. Seetõttu võib küsimus, kas umbusalusavalduse arutelu pannakse piisavalt kiiresti täiskogu istungi päevakorda, mõjutada vähemalt umbusalduse algataja mandaadi tuuma. Sellist kaalukat tähendust ei ole aga küsimusel, mitmenda päevakorrapunktina umbusaldusavaldust mingil päeval arutatakse (vrd PS § 97 lg 3). (p 17)
Kaebust ei saa pidada lubatavaks ka osas, mis puudutab eelnõu 745 OE. Sellega sooviti teha Vabariigi Valitsusele ettepanek töötada välja seaduseelnõu. Kolleegiumi hinnangul ei vaja PS § 103 lg-s 2 nimetatud otsuste päevakorda võtmise asjus õiguskaitset Riigikogu liige, kes ei osalenud sellise otsuse eelnõu algatamisel. Seaduseelnõu on võimalik algatada igal Riigikogu liikmel endal (PS § 103 lg 1 p 1). (p 18)
|
| 5-25-79/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
23.03.2026 |
|
Perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos. Nii nagu erinevast soost inimesed, võivad samast soost püsivas kooselus elavad inimesed moodustada perekonna perekonnapõhiõiguse tähenduses ning põhiseadus kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest. Eestis peetakse ka seaduse järgi perekonnaks nii eri kui ka samast soost inimeste kooselusid. (p 44)
Perekonnapõhiõigus kehtib ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lg 1), samuti nende perekonnaliikmetele. Välismaalase õigus elada Eestis võib tuleneda seaduse alusel välja antud elamisloast. Pagulasele antakse elamisluba kolmeks aastaks (VRKS § 37 ja § 38 lg 1). Ilma elamisloata ei saa pagulase välismaalasest elukaaslane Eestisse elama asuda, kuid elamisluba antakse vaid VRKS § 7 lg 2 p-des 1 ja 11 nimetatud elukaaslasele (VRKS § 46). Seega takistab see, kui kaebaja faktilist püsielukaaslast ei peeta tema perekonnaliikmeks hoolimata sellest, et neil ei olnud õiguslikult võimalik kooselu päritoluriigis seadustada, perekonnal Eestis koos elada ning riivab tema perekonnapõhiõigust. (p 45)
PS § 26 teise lause kohaselt võib sekkuda perekonnaellu tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PS § 27 lg 1 tagab perekonnaelu kaitse ilma seadusereservatsioonita. See ei tähenda siiski, et nimetatud õigust ei võiks piirata. Kui piiramise tingimusi ei ole põhiõigussättes loetletud, saab arvestada põhiõiguse piiramise õigustusena teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. VRKS-i vaidlustatud regulatsioonil on põhiseaduse preambulit teeniv eesmärk. VRKS § 7 lg-ga 2 teeb riik sisserändekontrolli ehk järelevalvet selle üle, keda, kas ja mis tingimustel riiki lubada, ning tagab selliselt sisemise rahu kaitse ning eesti rahvuse säilimise. (p-d 47 ja 49)
Eesmärgi saavutamiseks on vaidlusalune piirang sobiv, kuid see ei ole vajalik, kuna eesmärki on võimalik saavutada põhiõigusi vähem riivavate vahenditega. VRKS-i kehtiv regulatsioon võimaldab kontrollida pagulase elukaaslase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist ning näeb ette alused, mille esinemisel ei anna riik perekonnaliikmele taasühinemiseks elamisluba (VRKS § 46 lg 8 p-d 1–3 viitega VRKS § 22 lg-tele 1 ja 3). Vaidlustatud regulatsiooni ei muuda PS § 11 tähenduses vajalikuks see, et juhtumipõhine läbivaatamine ei ole nii tõhus kui üldine keelav tingimus. Ka kehtiva õiguse kohaselt hinnatakse iga elamisloa taotleja ohtlikkust juhtumipõhiselt ning kui isik on ohtlik, tuleb jätta talle elamisluba andmata (VRKS § 46 lg 8 p-d 1–3). Samuti tuleb alati kontrollida seda, kas abielu ja registreeritud kooselu on tegelikud. Halduskoormust leevendab see, et püsisuhte tõendamise koormis on taotlejal. Täielik ilma eranditeta keeld käsitada pagulase faktilist kooselukaaslast perekonnaliikmena ei ole vajalik, kuna eesmärk tagada kontroll sisserände üle ning sisemise rahu kaitse ja eesti rahvuse säilimine on saavutatav põhiõigusi vähem piiravalt moel. (p-d 50–53)
Arvestades, et ühelt poolt on kaalul intensiivne sekkumine pagulase perekonnapõhiõigusesse ning teiselt poolt muude sätete alusel hallatav risk avalikule korrale ja julgeolekule, ei oleks VRKS-i vaidlusalune regulatsioon ka kitsamas mõttes proportsionaalne ehk mõõdukas. (p 54)
Direktiivi 2003/86 kohaselt on tegemist liikmesriigi pädevusse kuuluva küsimusega ning Eesti riigil on diskretsioon püsisuhtes oleva elukaaslasega taasühinemist lubada. Seega tuleb hinnata sellise õiguse puudumise vastavust põhiseadusele, võttes arvesse ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK), nii nagu seda omakorda sisustab Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). (p 39)
Kuigi Euroopa Liidu õigusest ei tulene kohustust tunnustada perekonnaliikmena kooselukaaslast, toetab direktiivi 2003/86 põhjenduspunkt 8 pagulastele teiste välismaalastega võrreldes soodsamate perekonnaga taasühinemise tingimuste kehtestamist, arvestades põhjusi, mille tõttu nad on sunnitud oma riigist põgenema ja mis takistas neid seal normaalset pereelu elamast. Perekonnaga taasühinemise võimaluste laiendamist toetab ka direktiivi 2003/86 põhjenduspunkt 2, milles viidatakse rahvusvahelisele õigusele ning EIÕK art-le 8. EIK on leidnud, et rahvusvahelisel ja Euroopa tasandil valitseb üksmeel vajaduses, et perekonna taasühinemise kord oleks pagulastele soodsam kui teistele välismaalastele (EIKo 04.07.2023, B. F. jt vs. Šveits, 13258/18 jt, 2023, p 90, viitega EIKo (SK) 09.07.2021, M. A. vs. Taani, 6697/18, p 138, 153). (p 54)
|
| 5-26-13/5
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
16.03.2026 |
|
VVK-l on õigus keelduda salvestise väljaandmisest (RKPJKo nr 5-25-48/2, p-d 9 ja 13; RKÜKo nr 5-25-7/29, p 44). Praegusel juhul oli keeldumine põhjendatud, kuna kaebaja viibis vaatlejana koosolekul kohapeal, tal oli võimalik koosolekut vahetult jälgida ja vajadusel teha ka ise märkmeid. Koosoleku korraldaja ei või ruumi paigutuse, kõlarite asetuse vms korralduslike meetmetega muuta tahtlikult avaliku koosoleku jälgimist sisuliselt võimatuks. Kolleegiumile ei nähtu, et praegusel juhul oleks sellise olukorraga tegu. (p 7)
Kui koosoleku protokolli valmimine ja avalikustamine viibib ning seda ei tehta vaatlejale kaebetähtaja jooksul kättesaadavaks, võib olla põhjendatud võimaldada kaebajal oma tähtaegselt esitatud kaebust hiljem täiendada. (p 8)
Vaatlejal on õigus vaadelda VVK ja valimiste korraldajate tegevust ja toiminguid, kuid ta ei või seda segada ega osaleda valimiste korraldaja pädevuses olevates toimingutes (RKVS § 194 lg-d 1 ja 4; RKPJKo nr 5-25-55/4, p 11). Kaebajal kui vaatlejal ei olnud subjektiivset õigust nõuda, et tema poolt töökorra kohta tehtud ettepanekuid käsitletaks talle sobival viisil ja ajal. Kaebajal oli aga võimalik VVK koosolekut kohapeal kohaselt jälgida. Protokoll ei ole stenogramm ega pea kajastama koosolekul toimunut sõna-sõnalt (HMS § 5 lg 1; HKMS § 84 lg 2, TsMS § 50 lg 1). See, kui protokoll ei vasta kaebaja ootustele täpsuse osas, ei riku kaebaja kui vaatleja subjektiivseid õigusi. (p 9)
|
| 5-26-8/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
05.03.2026 |
|
KOVVS § 62 lg 2 järgi tuleb avaldus puuduse kohta valimiste korralduses esitada mitte hiljem kui kolmandal päeval asjassepuutuvast rikkumisest, mitte sellest teadasaamisest arvates. Selle avalduse esitamine sobib eelkõige selleks, et juhtida tähelepanu konkreetsetele seadusrikkumistele, mille riigi valimisteenistus saaks kiirelt kõrvaldada. KOVVS § 62 lg 1 eesmärk ei ole võimaldada esitada üldisi ettepanekuid valimiste korralduse kohta, mh analüüside, uuringute vms tegemiseks. (p 9)
Mitte iga valimistega seostuv pöördumine ei pruugi olla käsitatav KOVVS § 62 tähenduses avaldusena. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 2 lg-d 1 ja 2 näevad ette võimaluse teha märgukirja adressaadile ettepanekuid asutuse või organi töö korraldamiseks või valdkonna arengu kujundamiseks ning taotleda selgitustaotlusega selle adressaadilt teavet, mis eeldab adressaadi käsutuses oleva teabe analüüsi, sünteesi või lisateabe kogumist. Avaliku teabe seadus näeb ette võimaluse esitada teabenõue. Kui pöördumine vastab pigem märgukirja, selgitustaotluse või teabenõude iseloomule, tuleb saadava vastusega mittenõustumise korral pöörduda halduskohtusse. (11)
Seda, kui isik esitab KOVVS § 62 järgi avalduse teadvalt valel alusel selleks, et tema edasised kaebused oleksid käsitatavad valimiskaebustena valimisseaduste ja PSJKS mõttes, võib pidada kaebeõiguse kuritarvitamiseks. Kaebeõigust kuritarvitades esitatud kaebuse võib jätta ka läbi vaatamata. (p 12)
|
| 3-22-1807/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.02.2026 |
|
Kohaliku omavalitsuse kohustus vastav kord (vt punkt 12) luua tuleneb õigusest alusharidusele ja on seotud tihedalt töö- ja pereelu ühildamisega (vt RKPJKo nr 5 22-10/17, p 58; töö- ja pereelu olulisusest vt ka RKÜKo nr 3-22-246/31, p 29). (p 13)
Kohaliku omavalitsuse kohustus vastav kord (vt punkt 12) luua tuleneb ka põhiseaduse § st 14, mis sätestab mh igaühe õiguse korraldusele ja menetlusele: õiguste ja vabaduste tagamine on mh kohalike omavalitsuste kohustus. See eeldab aga, et seadusele vastav korraldus oleks ka tegelikkuses tagatud - seda nii taotluse esitamise menetlemise korra kui ka selle rakendamiseks vajaliku praktilise teostuse, sh vajaduse korral infosüsteemi näol (infosüsteemi kooskõlast seadusega vt RKHKo nr 3-23-462/20, p 20; vt ka RKHKo nr 3-4-1-66-13, 3-4-1-63-13 ja RKPJKo nr 5-22-10/17). (p 13)
Üldjuhul peab keskmine mõistlik lapsevanem olema teadlik kohaliku omavalitsuse kohustusest tagada pooleteiseaastasele lapsele lasteaiakoht. Kui kohalik omavalitsus seda kohustust eirab, tuleb puudutatud lapsevanemal oma seadusest tuleneva õiguse realiseerimiseks enamasti pöörduda kohaliku omavalitsuse poole ning vajaduse korral ka kohtu poole esmaste õiguskaitsevahenditega (tühistamis- ja kohustamiskaebused). Taotluse esitaja peab üles näitama elementaarset hoolsust ning kahtluse või ebaselguse korral küsima kohaliku omavalitsuse vastavalt ametnikult nõu näiteks abi saamiseks infosüsteemis taotluse täitmisel. (p 21)
Lapsevanemal on õigus eeldada, et lasteasutuse koha tagaja ehk vastustaja veebilehel on avaldatud ammendav teave oma ülesannete täitmise, teenuste kättesaadavuse ja tingimuste sh sõimeealisele lapsele koha taotlemise kohta ning millistes teeninduspiirkonna lasteaedades on olemas sõimerühmad (vt HMS § 7 lg 2, avaliku teabe seaduse §-d 28 ja 32). (p 22)
Lasteaed peaks vanema soovil jääma sellisesse lähedusse, mis ei muudaks lapse lasteaeda viimist ebamõistlikult aja- ning rahakulukaks (nt transpordikulud). (p 22)
Kui vastustaja oma seadusest tuleneva kohustuse asemel sunnib vanemaid kasutama erahoide või jääma koju, ega kinnita, et lapse kodust mõistlikul kaugusel sõimekohad oleksid tegelikult olemas olnud, peab olema vastustajale ettenähtav ka see, et vanem võib erahoiu või koju jäämise kulud vastustajalt sisse nõuda. (p 23)
Olukorras, kus vald oli muutnud oma tegevusetusega taotluse esitamise sisuliselt võimatuks, pidanuks ta muutustest taotluse esitanud lapsevanemaid aktiivselt teavitama. Isikult ei saa eeldada, et ta külastaks pidevalt avaliku võimu infosüsteemi, kui sellist nõuet pole sätestatud, ega ka seda, et ta peaks omal algatusel infosüsteemist muudatused üles leidma. (p 24)
Kohaliku omavalitsuse kohustus vastav kord (vt punkt 12) luua tuleneb õigusest alusharidusele ja on seotud tihedalt töö- ja pereelu ühildamisega (vt RKPJKo nr 5 22-10/17, p 58; töö- ja pereelu olulisusest vt ka RKÜKo nr 3-22-246/31, p 29). (p 13)
Kohaliku omavalitsuse kohustus vastav kord (vt punkt 12) luua tuleneb ka põhiseaduse § st 14, mis sätestab mh igaühe õiguse korraldusele ja menetlusele: õiguste ja vabaduste tagamine on mh kohalike omavalitsuste kohustus. See eeldab aga, et seadusele vastav korraldus oleks ka tegelikkuses tagatud - seda nii taotluse esitamise menetlemise korra kui ka selle rakendamiseks vajaliku praktilise teostuse, sh vajaduse korral infosüsteemi näol (infosüsteemi kooskõlast seadusega vt RKHKo nr 3-23-462/20, p 20; vt ka RKHKo nr 3-4-1-66-13, 3-4-1-63-13 ja RKPJKo nr 5-22-10/17). (p 13)
Olukorras, kus vald oli muutnud oma tegevusetusega taotluse esitamise sisuliselt võimatuks, pidanuks ta muutustest taotluse esitanud lapsevanemaid aktiivselt teavitama. Isikult ei saa eeldada, et ta külastaks pidevalt avaliku võimu infosüsteemi, kui sellist nõuet pole sätestatud, ega ka seda, et ta peaks omal algatusel infosüsteemist muudatused üles leidma. (p 24)
Üldjuhul peab keskmine mõistlik lapsevanem olema teadlik kohaliku omavalitsuse kohustusest tagada pooleteiseaastasele lapsele lasteaiakoht. Kui kohalik omavalitsus seda kohustust eirab, tuleb puudutatud lapsevanemal oma seadusest tuleneva õiguse realiseerimiseks enamasti pöörduda kohaliku omavalitsuse poole ning vajaduse korral ka kohtu poole esmaste õiguskaitsevahenditega (tühistamis- ja kohustamiskaebused). Taotluse esitaja peab üles näitama elementaarset hoolsust ning kahtluse või ebaselguse korral küsima kohaliku omavalitsuse vastavalt ametnikult nõu näiteks abi saamiseks infosüsteemis taotluse täitmisel. (p 21)
Lapsevanemal on õigus eeldada, et lasteasutuse koha tagaja ehk vastustaja veebilehel on avaldatud ammendav teave oma ülesannete täitmise, teenuste kättesaadavuse ja tingimuste sh sõimeealisele lapsele koha taotlemise kohta ning millistes teeninduspiirkonna lasteaedades on olemas sõimerühmad (vt HMS § 7 lg 2, avaliku teabe seaduse §-d 28 ja 32). (p 22)
Lasteaed peaks vanema soovil jääma sellisesse lähedusse, mis ei muudaks lapse lasteaeda viimist ebamõistlikult aja- ning rahakulukaks (nt transpordikulud). (p 22)
Kui vastustaja oma seadusest tuleneva kohustuse asemel sunnib vanemaid kasutama erahoide või jääma koju, ega kinnita, et lapse kodust mõistlikul kaugusel sõimekohad oleksid tegelikult olemas olnud, peab olema vastustajale ettenähtav ka see, et vanem võib erahoiu või koju jäämise kulud vastustajalt sisse nõuda. (p 23)
|
| 3-22-938/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.02.2026 |
|
Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) tähenduses on õigus abile töövõimetuse korral ja õigus abile puude korral eraldi kaitstavad sotsiaalsed õigused (PS § 28 lg-d 2 ja 4; vt ka RKPJKo nr 3-4-1-33-14, p 28). Töövõimetoetuse eesmärk on eelkõige sissetuleku asendamine, samas kui puude korral makstava toetusega taotletakse puudest tingitud lisakulude osalist hüvitamist (vrd PISTS § 1 lg-d 1 ja 2, § 2 lg 1 ja § 7 lg 1 ning TVTS § 1 lg 1, § 5 lg 3 ja § 11). (p 14)
Töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetlused on erinevad. Puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse igapäevast tegutsemisvõimet, mis võibki erineda töövõimest. (p 19)
Piirangute raskusastmeid hinnatakse arvväärtustega, millele on antud töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel sama sisu (määruse nr 18 § 4 lg 6; tervise- ja tööministri 7. septembri 2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“§ 6 lg 3). (p 19)
Selleks et taotlejal oleks võimalik aru saada, miks SKA jõudis puude raskusastme tuvastamise menetluses sama võtmetegevust hinnates töötukassa töövõime hindamise menetluses antud hinnangust erineva tulemuseni, peab SKA paratamatult erinevaid hinnanguid kõrvutama ja põhjendama, miks ta ei nõustu teise haldusorgani järeldusega. (p 19)
Kuna haldusmenetluses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte, võivad tõenditeks olla kõik HMS § 38 lg s 2 nimetatud tõendid (vt RKHKm nr 3-21-2230/16, p 12.3). (p 20)
Haldusorgan peab tagama selle, et haldusakti adressaat mõistab, miks otsus nii tehti (RKHKo nr 3-17-1110/84, p 18). Seda kohustust peab iseäranis hoolikalt silmas pidama nii puude raskusastme tuvastamisel kui ka töövõime hindamisel. (p 20)
Kohtumenetluses tuleb piirangu raskusastme õigsust kontrollida täielikult ja piirduda ei saanud ratsionaalsuse või ilmselgete vigade testiga (vt RKHKo nr 3-17-1110/84, p 25; RKHKo nr 3-21-629/46, p 15 ja RKHKo nr 3-20-2474/11, p 20). (p 21)
Üldjuhul ei peaks haldusorgan töötlema avaliku ülesande täitmisel isikuandmeid isiku nõusoleku alusel. Nõusolek IKÜM-i mõttes eeldab, et see on vabatahtlik, konkreetne, teadlik ja ühemõtteline tahteavaldus, kusjuures andmesubjektil on õigus nõusolek igal ajal tagasi võtta (vt IKÜM art 4 p 11 ja art 7). Nende nõuete täitmine ei ole haldusülesannete puhul üldjuhul võimalik. Nii näiteks ei saa vabatahtlikkusest rääkida olukorras, kus andmesubjekti keeldumine nõusolekut anda toob kaasa riigi pakutavast hüvest ilmajäämise. (p 23)
Haldusorgan täidab haldusülesannet seaduse alusel ja seega töötleb selleks vajalikke isikuandmeid samuti seaduse alusel. Kuna tegemist on terviseandmete kui eriliigiliste isikuandmetega (IKÜM art 9 lg 1, art 4 p 15), siis IKÜM-i asjakohased õiguslikud alused on art 9 lg 2 punkt h koostoimes art 6 lg 1 punktiga e (EKo nr C-667/21 – Krankenversicherung Nordrhein, p 79). Viidatud normid eeldavad, et õiguslik alus on loodud liikmesriigi õiguses, seejuures viimane peab vastama ka kindlatele kvaliteedinõuetele (art 6 lg-d 2 ja 3, art 9 lg 2 punkti h korral ka lg 3; samuti lg 4). Need liikmesriigi loodud nõuded ei või siiski olla ülemäärased (C-667/21 – Krankenversicherung Nordrhein, p 67). (p 24)
PISTS § 23 lg-tes 2 ja 3 nimetatud isiku nõusolekul TIS-i andmetele juurdepääsuks eeskätt andmesubjekti informeeriv tähendus, andes talle valikuvabaduse otsustada, kas esitada ise asja lahendamiseks vajalikud andmeid või võimaldada SKA-l ja arstiõppe läbinud isikul kasutada TIS-is olevaid. Kui isik sellist nõusolekut ei anna, tuleb tal puude raskusastme tuvastamiseks vajalikud andmed ise esitada (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 21 lg 1 p 1; vt ka HMS § 14 lg 3 p 5 ja SÜS § 3 lg 6). (p 27)
PISTS eristab kahte juurdepääsu TIS-ile. Mõlemad eeldavad isiku nõusolekut. SKA-l on juurdepääs TIS-i andmeid esitanud arsti ees- ja perekonnanimele (PISTS § 23 lg 2). Terviseandmetele on seejuures juurdepääs ainult arstiõppe läbinud isikul (PISTS § 23 lg 3), kes võib olla SKA ametnik või töötaja, kuid võib olla ka kaasatud ekspert (töövõimetoetuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 84SE, Riigikogu XIII koosseis, seletuskiri lk 45 jj). Viimati nimetatud sätte järgi on arstiõppe läbinud isikul isiku nõusolekul juurdepääs järgmistele tervise infosüsteemis olevatele puude raskusastme tuvastamiseks vajalikele andmetele: andmed andmete esitaja kohta; andmed ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimise kohta; andmed ravimite kohta. (p 25)
Töövõime hindamiseks ja puude raskusastme tuvastamiseks vajalike TIS-i andmete loetelu ja ajavahemikku, mille kohta on õigus andmeid pärida, on täpsustatud sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22. veebruari 2016. a määruses nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“. Vabariigi Valitsuse 1. detsembri 2016. a määruses nr 138 „Tervise infosüsteemi põhimäärus“ on omakorda sätestatud, millistele turvameetmetele peab infosüsteem vastama, kui kaua tuleb säilitada logisid andmete töötlemise kohta, kuidas tagatakse juurdepääs infosüsteemi andmetele jms. Kuna SKA-l on seadusest tulenev juurdepääsu õigus infosüsteemis olevatele isikuandmetele, tagatakse talle otsejuurdepääs (määruse nr 138 § 12 lg 1 ja § 10 lg 1). Puude raskusastme tuvastamisel osalevale arstiõppe läbinud isikule ei laiene määruse nr 138 § 11 („Tervishoiuteenuse osutaja õigus andmetele juurdepääsuks“), kuna ta ei osuta selles menetluses tervishoiuteenust. Seetõttu ei saa andmesubjekt keelata SKA-le juurdepääsu oma terviseandmetele. Selline keeld kehtib vaid tervishoiuteenuse osutajale (määruse nr 138 § 19). (p 26)
|
| 5-26-4/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
19.02.2026 |
|
PSJKS § 37 lg 1 sätestab, et kaebuse saab esitada erakond, valimisliit või isik. Arvestades vaatlejate olulist rolli valimiste õiguspärasuse tagamisel (vt nt RKÜKo nr 5-25-7/29, p 32) on valimiskaebuse esitamise õigus ka vaatlejaid koondaval mittetulundusühingul (vt nt RKPJKo nr 5-25-21/2, p-d 11 ja 12). (p 7)
Kolleegiumi varasema praktika kohaselt ei pea valimiskaebemenetluses (PSJKS 6. ptk) vaidlustatavast toimingust ega otsusest sõltuma välja kuulutatud valimiste hääletamis- ega valimistulemuste legitiimsus (RKPJKo nr 5-25-3/5, p 13). Oluline on, et alus vaidlustatava valimiskomisjoni ja valimiste korraldaja otsuse või toimingu tegemiseks tuleneb valimisseadustest või rahvahääletuse seadusest (samas). (p 8)
Valimiskaebemenetlus on loodud demokraatlikus riigikorras erilist kaalu omavate küsimuste kiireloomuliseks lahendamiseks, mistõttu allub see esimese ja viimase astmena riigi kõrgeimale kohtule (vt ka viidatud RKPJKo nr 5-25-3/5, p 13). (p 9)
|
| 5-25-26/18
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
27.01.2026 |
|
Maakohus ei ole järginud lahendi põhjendamise kohustust. Maakohus jättis PankrS § 1003 lg 4 p 1 kohaldamata, selgitades seda asjaoluga, et tal ei ole tulenevalt ringkonnakohtu suunistest EL-i õiguse tõlgendamisel omapoolset kaalutlusruumi (TsMS § 658 lg 2 ja § 659). Asjassepuutuv pankrotiseaduse säte välistab võimaluse jätta kohtulahendiga rahuldatud nõuded tunnustamata. Samal ajal kahjustab ringkonnakohtu juhis PankrS § 1003 lg 4 p 1 kohaldamata jätmiseks tarbijakrediidisuhetes õiguskindlust ülemäära. Vaidlusalusele õigussuhtele kohalduva seaduse sätte kohaldamata jätmist saab õigustada ainult vastuolu põhiseadusega. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu põhjendused PankrS § 100³ lg 4 p 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisel selged ega kooskõlas Riigikohtu väljakujunenud praktikaga (RKÜKo 15.03.2022, 5-19-29/38, p-d 39, 41–47). Vastuolu EL-i õigusega annab iseseisva aluse Eesti õigustloova akti kohaldamata jätmiseks. Selleks ei pea esinema samaaegset vastuolu põhiseadusega. (p-d 22 ja 23)
Maakohtu pädevus eelotsuse küsimiseks ei olnud piiratud (vt RKHKm nr 3-3-1-2-13, p 13, ja 5-19-29/38, p 46; samuti EKo 16.01.1974, 166-73: Rheinmühlen Düsseldorf vs. Einfuhr- und Vorratsstelle für Getreide und Futtermittel; EKo 02.03.2021, C-824/18: A.B. jt, p-d 93–95; EKo 03.07.2025, C-646/23: Lita ja C-661/23: Jeszek, p 83 koos viidetega varasemale kohtupraktikale). Kui maakohus kahtles ringkonnakohtu poolt EL õigusnormidele antud tõlgenduses, näiteks selles, kas PankrS § 1003 lg 4 p 1 kohaldamata jätmisega rikutakse res judicata põhimõtet (nt EKo (suurkoda) 24.10.2018, C-234/17: XC jt, p 52 koos viidetega kohtupraktikale), oleks ta pidanud küsima EK-lt eelotsust. Maakohtu lahendist ei nähtu ega ole ka võimalik tuletada põhjendusi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. (p 24)
|
| 5-26-1/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
15.01.2026 |
|
RKVS § 486 lg 8 teise lause kohaselt võib anonüümitud logisid kasutada teaduslikul otstarbel. Seaduses sätestatud piirangu eesmärk on välistada olukorrad, kus anonüümitud logisid kasutatakse pahatahtlikel eesmärkel, eeskätt sooviga viia anonüümitud logid isikustatud kujule ning rikkuda seeläbi põhiseaduses (PS) sätestatud valimiste salajasuse põhimõtet (PS § 60 lg 1 viimane lause ja § 156 lg 1 viimane lause). Kuigi praegusel juhul ei ole alust kahelda logide anonüümimise nõuetekohasuses, ei ole täielikult välistatud, et anonüümitud logide andmetest saab muude isikuandmete abil teha valijate kohta järeldusi. RKVS § 486 lg 8 teisest lausest tulenevat piirangut õigustab vajadus vältida ohtu, et muudest allikatest pärinevate isikuandmete kasutamisega on võimalik osa anonüümitud logides sisalduvatest andmetest isikustada. (p 13)
Kohustus tõendada anonüümitud logide teaduslikul otstarbel kasutamist lasub taotluse esitajal. Teadusliku otstarbe tõendamine eeldab, et taotleja näitab ära konkreetse teadusprojekti, mille raames tal on tarvis anonüümitud logidest saadavat teavet kasutada. RVT-l peab olema võimalik veenduda, et teadusprojekt on tegelik, mistõttu peab taotlusest ja tõenditest nähtuma vähemalt teadusprojekti konkreetselt sõnastatud teema, kavandatud eesmärk, uurimisküsimused ja metoodika. (p 14)
Anonüümitud logide kasutamine peab olema valimiste salajasuse põhimõtte kaitsmiseks erandlik ning seda võimalust ei saa käsitada vaatlejaõiguse olemusliku osana. (p 13)
|
| 1-22-8046/91
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.01.2026 |
|
Vabastades süüdlase KarS § 76 lg 1 või lg 2 alusel tingimisi enne tähtaega vangistusest, määrab kohus KarS § 76 lg 5 järgi katseaja, mil süüdlane allutatakse KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrollile. Vajadusel paneb kohus süüdlasele lisakohustusi, sh neid, mille süüdlane võtab endale ise (KarS § 75 lg-d 2 ja 4). KarS § 78 järgi algab katseaeg kohtulahendi jõustumisest ja kestab katseaja lõppemiseni. (p 8)
Kui süüdlane ei järgi katseajal kontrollnõudeid, ei täida talle pandud kohustusi, ei allu elektroonilisele valvele või paneb toime tema karistamise aluseks olnud kuriteoga samalaadse väärteo, võib kohus määrata täiendavaid kohustusi vastavalt KarS § 75 lg-s 2 sätestatule, pikendada käitumiskontrolli aega kuni katseaja lõpuni või pöörata kandmata jäänud karistuse osa täitmisele (KarS § 76 lg 7). KrHS § 31 lg 1 sätestab, et kriminaalhooldusametnik esitab kohtule kriminaalhooldusaluse kohta erakorralise ettekande karistusseadustikus või kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel. Eeltoodust nähtub, et kriminaalhooldusametnikul ja kohtul on kohustus reageerida igasugusele katseajal toime pandud KarS § 76 lg-s 7 nimetatud rikkumisele. Kuivõrd rikkumisele saab reageerida alles pärast selle toimepanemist, rikkumise tuvastamine ja selle kohta erakorralise ettekande esitamine võtab aega, siis pole seda alati võimalik teha katseaja jooksul. (p 9)
Seadus ei sätesta, millise tähtaja jooksul pärast ettekande aluseks olevate asjaolude teadasaamist peab kriminaalhooldaja kohtule erakorralise ettekande esitama. Riigikohus on 24. märtsi 2003. a otsuses asjas nr 3-1-3-1-03 selgitanud, et täitmiskohtunikul tuleb iga kord, eriti aga juhul, kui erakorraline ettekanne on esitatud pärast katseaja möödumist, kaaluda, kas ettekanne on esitatud mõistliku aja jooksul. Selle seisukoha juurde jäädes märgib kolleegium, et erakorralise ettekande esitamisega viivitamine võib teatud juhtudel kaasa tuua ettekandes sisalduva taotluse rahuldamata jätmise. Mõistlikku aega ettekande esitamiseks hindab kohus igal üksikjuhul eraldi. (p 10)
Nii nagu KarS § 74 lg 4, annab ka KarS § 76 lg 7 rikkumise kindlaks teinud kohtule avara otsustusruumi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-8-15, p 10 ja 1-06-9135/67, p 17). Kohtul tuleb muu hulgas kaaluda, kas juhul, kui kriminaalhooldaja oleks reageerinud erakorralise ettekandega katseaja jooksul, rakendanuks kohus karistuse täitmisele pööramise asemel leebemaid meetmeid. Riigikohus selgitab, et kohus peab erakorralise ettekande läbivaatamisel hindama taotletava meetme sobivust ja proportsionaalsust. Järelikult, kergemate meetmete kohaldamise võimaluste ammendamine ei saa olla põhjus pöörata karistus täitmisele, kui rikkumise raskus selleks alust ei anna. Sellisel juhul tuleb jätta meede kohaldamata. (p-d 12 ja 13)
|
| 5-25-83/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
07.01.2026 |
|
Kaebaja kui vaatleja õigusi ei rikutud. Kaebajal oli võimalik riigi valimisteenistuse e-häälte hävitamise toiminguid vaadelda ning pildistada. Isegi juhul, kui tal oli raskusi mingi konkreetse toimingu vaatlemisega, ei palunud ta võimalust soovitud andmete või andmekandjatega pikemalt tutvuda. Kaebajale selgitati toimingu ajal, kellele saab esitada suulise avalduse puuduse kohta valimiste korralduses (vt RKPJKo nr 5-25-65/2. p-d 10–15), kuid kaebaja ei esitanud sellist avaldust. RVT-le ei saa ette heita vaatlemise takistamist. (p 18)
Kuna vaatlejal ei ole üldist õigust nõuda, et valimistoimingud vastaksid seadusele, ega ka õigust esitada kaebusi avalikes huvides (nt RKPJKm nr 5-25-11/3, p 11; 5-25-13/5, p 11; 5-25-16/3, p 10), ei ole kaebajal õigust vaidlustada audiitori rolli valimiste korralduses. Seetõttu ei ole alust algatada selles küsimuses ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. (p 19)
Kaebajal kui vaatlejal puudub alus taotleda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist KOVVS § 702 lg 2 üle. KOVVS § 234 lg 1 kohaselt on igaühel, sh vaatlejal, õigus vaadelda valimiskomisjonide ja valimiste korraldajate tegevust ja toiminguid. Sellele vastavalt on KOVVS § 702 lg 2 p-s 1 nähtud ette, millised andmed ja esemed hävitab RVT kui valimiste korraldaja avalikult. Kuna vaatlejal ei ole õigust vaadelda kolmandate isikute tegevust, ei puuduta vaatlejat see, kuidas hävitavad kolmandad isikud nende valduses olevad andmekandjad ja andmed (KOVVS § 702 lg 2 p 2). (p 20)
Kuna seadus ei näe ette RVT kohustust hävitada valimisteaegset kirjavahetust, ei ole kaebaja e-kirjade hävitamata jätmisega kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud. (p 21)
Põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks RKVS § 486 üle – elektroonilise hääletamise vastavuse küsimuses hääletamise salajasuse põhimõttele – ei ole alust. Põhiseadus ei nõua hääletamise salajasuse tagamiseks kirjavahetuse hävitamist. Elektrooniline hääletamine ei toimu e-kirja teel. Kui valija teeb ise mõne enda antud e-hääle tuvastamise e-kirja kaudu võimalikuks, ei saa seda olukorda pidada niisuguseks, kus riik rikub tema aktiivset valimisõigust. (p 22)
|
| 5-25-82/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
07.01.2026 |
|
|
| 5-25-76/3
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
19.12.2025 |
|
KOKS § 18 lg 1 p 8 esimene alternatiiv sätestab, et volikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega seoses tahtliku kuriteo eest süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega. Samas keelab KOVVS § 5 lg 6 kuriteos süüdimõistetul volikogu liikmeks kandideerida üksnes juhul, kui ta kannab vanglakaristust. Riigikohus on selgitanud, et need sätted ei kohtle süüdimõistetuid ebavõrdselt. Ühel juhul selgub pärast valimisi kohtuotsuse jõustumisel, et isik on toime pannud kuriteo. Teisel juhul teavad valijad valitavat ja tema tegusid tänu jõustunud kohtuotsusele juba enne valimisi ning saavad kõiki asjaolusid arvestades isiku suhtes oma seisukoha kujundada ja vastavalt valimistel hääletada (RKPJKo nr 3-4-1-7-10, p 9). KOKS § 18 lg 1 p 8 eesmärk hõlmab ka seda, et volikokku ei kuuluks inimene, kes mõisteti süüdi küll enne volituste tekkimist, kuid kelle valijatel ei olnud hääle andmise ajal võimalik mõistlikult arvestada sellega, et neid hakkab volikogus esindama tahtlikus kuriteos süüdimõistetu. (p-d 7 ja 8)
Kaebaja valijatel ei olnud piisavat võimalust teada, et nad annavad hääle inimesele, kes on süüdi mõistetud tahtlikus kuriteos. Kohalike omavalitsuste volikogude valimised toimusid 13.–19. oktoobrini 2025. Kohtuotsus kaebaja süüdimõistmise kohta jõustus 16. oktoobril 2025. Valijad, kes hääletasid kaebaja poolt enne 16. oktoobrit 2025, andsid hääle inimesele, kes ei olnud veel süüdi mõistetud, sest kohtuotsus ei olnud veel jõustunud. Valimisjaoskonnas hääletanud ei saanud hiljem ka häält muuta, kuna muuta on võimalik ainult elektrooniliselt antud häält (KOVVS § 532 ja Riigikogu valimise seaduse § 489). Kuigi elektrooniliselt hääletanutel oli õigus häält muuta, ei pruukinud igal valijal olla praktiliselt võimalik seda teha. Ka 17.–19. oktoobrini 2025 kaebajale hääle andnud valijatel ei olnud piisavalt tõhusat võimalust saada teada, et nad hääletavad süüdimõistetu poolt. Menetletavas asjas ei ole vaidlust, et ajakirjanduses avaldati teave kaebaja süüdimõistmise kohta alles 27. oktoobril 2025 ehk pärast valimisi. Kaebaja ei täitnud ka KOKS § 18 lg 2 järgset kohustust teavitada enda süüdimõistmisest linnasekretäri. (p-d 9 ja 10)
Õigusselguse ja seaduslikkuse põhimõtteid silmas pidades oleks soovitatav, kui seadus reguleeriks ühemõtteliselt, kas ja millistel tingimustel välistab hääletamisperioodi ajal jõustunud süüdimõistev otsus isiku registreerimise volikogu liikmeks või lõpetab tema volitused volikogu liikmena. (p 11)
|
| 1-25-1140/10
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.12.2025 |
|
Kriminaalmenetlus teenib avalikku huvi teha kindlaks kuriteod ja nende toimepanijad ning karistada viimati nimetatuid. Nii täidab riik põhiseadusest tulenevat kaitsekohustust kannatanute ees, kaitseb laiemas mõttes avalikku korda ja kindlustab õigusriigi toimimise. Need kaalukad hüved õigustavad kahtlustatava ja süüdistatava põhiõiguste riiveid, aga mitte piiramatult. Kahtlustataval ja süüdistataval on kriminaalmenetluses teatud mõistlik talumiskohustus (vt ka RKKKm nr 4-21-222/20, p 29), kuid see ei tähenda, et riik võiks jätta menetluse ebaõnnestumise riski põhiosas selle isiku kanda, kelle suhtes menetlust toimetati. Kriminaalmenetlus teenib ühiskonna kui terviku huve. Järelikult peab ühiskond selle menetluse nurjumise riisikot samuti solidaarselt kandma – vähemalt niivõrd, kuivõrd seda ei tinginud kahtlustatav või süüdistatav ise. Märgitu tähendab ennekõike seda, et kriminaalmenetluse lõpetamise või õigeksmõistmise korral tuleb riigil maksta kahtlustatavale või süüdistatavale õiglane hüvitis, mis on vastavuses nende kadudega, mille menetlus isikule kaasa tõi. (p 17)
Isik võib nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud alustel, ulatuses ja korras (SKHS § 4). Kahju hüvitatakse kahju kandnud isiku kirjaliku taotluse alusel (SKHS § 12 ls 1). SKHS ega ükski teine seadus ei näe ette nõude üldist aegumistähtaega, millele kaebuses viidatakse. Üldreeglina tuleb kohtumenetlusse jõudnud asjas esitada kahju hüvitamise taotlus maakohtule enne kohtuliku uurimise lõpetamist (SKHS § 18 lg 1). (p 20)
SKHS § 21 lg-d 1 ja 4 võimaldavad esitada hüvitistaotluse tagantjärele ringkonnakohtule või prokuratuurile ainult siis, kui taotlus jäeti varem esitamata mõjuval põhjusel. Seega on kahju hüvitamise taotluse lahendamine seatud sõltuvusse sellest, kas kahjuhüvitist taotletakse õigel ajal. Isikul tuleb üldjuhul arvestada juba ette võimalusega, et maakohus võib teha tema suhtes sellise otsustuse, mis annab talle aluse nõuda süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Ainult erandlikel juhtudel saab kahju hüvitamist taotleda pärast kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus. Kui taotlust kahju hüvitamiseks pole esitatud õigel ajal ning ei ole ka mõjuvat põhjust tähtaja ennistamiseks, tuleb see taotlus jätta läbi vaatamata (SKHS § 13 lg 2 ls 2). (RKKKm nr 1-20-2611/12, p 14) (p 21)
Kohus saab konkreetse normikontrolli raames hinnata õigusnormi põhiseadusele vastavust vaid menetletava kohtuasja asjaolude põhjal (vt RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 95 koos edasiste viidetega). (p 26)
PS § 15 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Selliselt tagab kohtupõhiõigus muu hulgas õigust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele (PS § 25). (p 30)
Menetlusõiguse normidega kohtusse pöördumise õiguse kitsendamine, sh kaebetähtaegade sätestamine, riivab PS § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust. Selle põhiõiguse riivamine on põhiseadusega kooskõlas, kui riivet õigustab muu põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitsmise vajadus ning riive on oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne abinõu. (RKPJKm nr 5-17-10/10, p 57) SKHS-is taotluse esitamise korra ja tähtaegade kehtestamine on põhjendatav menetlusökonoomia, aga ka õiguskindluse tagamisega. Mõlema nimetatud põhiseadusliku väärtuse kaitsmine on kohtusse pöördumise õiguse piiramise eesmärgina legitiimne (vt RKPJKo nr 3-4-1-20-13, p 56; RKPJKm nr 5-17-10/10, p 58). Kolleegium peab SKHS § 18 lg-s 1 ja § 21 lg-s 4 sätestatud piiranguid nimetatud eesmärkide saavutamiseks sobivaks, vajalikuks ja mõõdukaks. Seejuures vähendab piirangutest lähtuva põhiõiguste riive intensiivsust võimalus taotleda mõjuval põhjusel mööda lastud taotluse või kaebuse esitamise tähtaja ennistamist (SKHS § 13 lg 2). (p 31)
Maakohtu poolt SKHS-i alusel esitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamine ei ole samastatav iseenda töö sellise hindamisena, mille puhul esineks ilmselge kohtuniku ebaobjektiivsuse oht. Kohtul tuleb kohtuotsust langetades lahendada avar ring küsimusi, mis on otseselt või kaudselt seotud tema enda tehtud otsustustega varasemas menetluses. SKHS-i alusel esitatud nõude lahendamine ei eristu siin muudest küsimustest, mille otsustamine on antud kohtuasja arutava kohtuniku pädevusse (KrMS § 306 lg 1). See seadusandja valik on kooskõlas üldise arusaamaga, et kui kohus, kes kohaldas menetluse tagamiseks põhiõigusi piiravaid vahendeid, langetab samas kohtuasjas hiljem ka otsuse, siis pole see eelduslikult vastuolus õiglase kohtupidamise põhimõttega. Oleks mõeldamatu kahtlustada, et kohus, kes on hoidnud süüdistatavat vahi all, mõistab talle eelduslikult – vahistamise tagantjärele õigustamiseks – karistuseks vangistuse, või kohus, kes on arestinud kohtumenetluse ajaks konfiskeerimise tagamiseks vara, otsustab konfiskeerimise kasuks seetõttu, et soovib varjata sellega aresti põhjendamatust. Selline arusaam tugineks eelhoiakul, et kohtunikud üritavad varjata oma vigu seadusevastaste otsustega ning Eesti kohtud ei tegutse seaduspäraselt, professionaalselt ja ausalt. See eelhoiak on põhjendamatu ning seda ei toeta seadus ega kohtupraktika. (p 32)
Juhindudes KrMS § 2 p-st 4, leiab kolleegium, et kui maakohtunikul peaks erandjuhul siiski tekkima põhjendatud alus arvata, et ta ei saa olla süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse läbivaatamisel KrMS § 49 lg 6 mõttes erapooletu, võib ta jätta selle taotluse läbi vaatamata. Niisugusel juhul on hüvitise taotlejal SKHS § 21 lg-s 1 märgitud mõjuv põhjus esitada taotlus hiljem ringkonnakohtule. (p 33)
|
| 5-25-75/3
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
19.12.2025 |
|
KOVVS § 5 lg 6 kohaselt ei või volikogu liikmeks kandideerida tegevväelane ega isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. Seega saab kuriteos süüdimõistetud ning kehtiva karistusega inimene volikogu liikmeks kandideerida, kui ta ei kanna vanglakaristust. (p 8)
|
| 5-25-6/10
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
18.12.2025 |
|
Üldjuhul võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga (HMS § 90 lg 1). Erand sellest on olukord, kui KOV annab määruse kohaliku elu küsimuse korraldamiseks. Sel juhul võib määruse anda ka volitusnormita. Kui seaduses on volitusnorm olemas, tuleb järgida volitusnormi piire (HMS § 90 lg 2). Seaduses sätestatud volitusnorm on vajalik ka siis, kui KOV annab määruse, mis riivab põhiõigusi. See kehtib ka juhul, kui määrus on antud kohaliku elu küsimuste lahendamiseks (PS § 3 lg 1 esimene lause ja § 154 lg 1) (vt nt RKÜKo nr 3-3-1-41-06, p 27). (p 39)
Kui detailplaneeringu alusel toimuvas ehitusloa menetluses ilmneb vajadus avaliku ehitise järele, mida kehtestatud detailplaneeringus ei ole käsitletud, siis on arvatavasti tegemist puudusega detailplaneeringus. Selle saab kõrvaldada üksnes planeeringumenetluses. (p 45)
Ulatuslik kaalutlusruum, et arvestada ning hinnata põrkuvaid avalikke huve, tuleneb planeerimisautonoomiast üksnes üld- ja detailplaneeringumenetlusele (vt viidatud RKPJKo nr 5-24-34/13, p 36; vt ka allpool p-d 45–49). (p 42)
Seda, millised kulutused võivad detailplaneeringulahenduse elluviimisega kaasneda (sh vajadus avalike ehitiste järele), peab KOV kaaluma detailplaneeringu menetluses (vt viidatud RKPJKo nr 5-24-34/13, p-d 41 ja 46). Vajadus avaliku ehitise järele võib tuleneda ka mitme arendusprojekti koosmõjust (vt viidatud RKPJKo nr 5-24-34/13, p 55). (p 46)
Kui arendaja tegevus võib tingida vajaduse avaliku ehitise järele, siis kõik sellega seonduv, sh kas, kuhu ja missugune ehitis rajada ning millistel tingimustel sõlmib KOV selleks halduslepinguid, ei puuduta üksnes arendatavat või sellega külgnevaid kinnistuid. Tegu on avalikkuse kõrgendatud huvisfääri kuuluvate küsimustega, mille lahendamisel on oluline ruumiline mõju. Sellise avaliku ehitise rajamine eeldab terviklikku ruumiplaneerimist, milleks tuleb viia läbi detailplaneeringumenetlus. (p 47)
PlanS § 124 lg 2 kohaselt on detailplaneeringu eesmärk eelkõige viia ellu üldplaneering ja luua planeeringualale ruumiline terviklahendus. Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus. Detailplaneeringu alusel tehakse põhimõtteline otsus, milliseks kujuneb planeeringuala lähiaastate kasutus ning milliseid ehitisi võib tulevikus planeeringualale rajada (vt ka PlanS § 3 lg 1). Detailplaneering koostatakse KOV-i territooriumi osa kohta (PlanS § 124 lg 1) ning selle koostamisel võetakse arvesse planeeringuala ning selle lähiala tervikuna (RKHKo nr 3-20-19/62, p 17). (p 48)
Ehitusseadustikus on ammendavalt loetletud juhud, millal saab ehitusloa andmisest (EhS § 44) keelduda. Erinevalt detailplaneeringust ei saa KOV ehitusloa andmisest keelduda põhjusel, et vastava haldusakti alusel antava ehitusõiguse realiseerimisega kaasnevad avaliku ehitise rajamise kulud on ülemäärased või ebaotstarbekad. (p 43)
Kehtiva detailplaneeringu resolutsioon on täitmiseks kohustuslik, sh detailplaneeringu kehtestanud KOV-ile (vt HMS § 60 lg 2). Arendaja saab sellises olukorras eeldada, et avaliku ehitise rahastamise küsimus ehitusloa menetluses ei tõusetu ning maad saab kasutada detailplaneeringus nimetatud sihtotstarbel ja selles sätestatud tingimustel (vt PlanS § 126 lg-d 1 ja 4). Kui püstitatav hoone vastab detailplaneeringus kehtestatule ja ehitamisele esitatud nõuetele ning ei esine ehitusloa andmisest keeldumise aluseid, tuleb arendajale ehitusluba väljastada. (p 49)
Ehitusseadustikus on ammendavalt loetletud juhud, millal saab KOV projekteerimistingimuste (EhS § 32) andmisest keelduda. Erinevalt detailplaneeringust ei saa KOV projekteerimistingimuste andmisest keelduda põhjusel, et vastava haldusakti alusel antava ehitusõiguse realiseerimisega kaasnevad avaliku ehitise rajamise kulud on ülemäärased või ebaotstarbekad. (p 43)
Kehtiva detailplaneeringu resolutsioon on täitmiseks kohustuslik, sh detailplaneeringu kehtestanud KOV-ile (vt HMS § 60 lg 2). Arendaja saab sellises olukorras eeldada, et avaliku ehitise rahastamise küsimus ehitusloa menetluses ei tõusetu ning maad saab kasutada detailplaneeringus nimetatud sihtotstarbel ja selles sätestatud tingimustel (vt PlanS § 126 lg-d 1 ja 4). Kui püstitatav hoone vastab detailplaneeringus kehtestatule ja ehitamisele esitatud nõuetele ning ei esine ehitusloa andmisest keeldumise aluseid, tuleb arendajale ehitusluba väljastada. Viimane kehtib ka siis, kui ehitusluba taotletakse projekteerimistingimuste alusel (vt EhS § 42 lg 1) ja detailplaneeringu koostamise kohustus puudub (vt EhS § 26 lg 1). Seejuures tuleb ka projekteerimistingimused arendajale väljastada, kui projekteerimistingimuste andmisest keeldumise aluseid ei esine. (p 49)
Projekteerimistingimuste andmine on üks osa ehitusloa menetlusest, sest nende väljastamine on seotud konkreetse ehitusloa ning selle alusel rajatava ehitisega. Ehitusloa andmisega projekteerimistingimuste õiguslik tähendus ammendub. Projekteerimistingimustega ei lahendata ruumilise planeerimise küsimusi nii laialt kui detailplaneeringuga (viidatud RKHKo nr 3-20-19/62, p 18). Seejuures on kehtiv detailplaneering siduv ka projekteerimistingimuste menetluses (vt viidatud RKHKo nr 3-20-19/62, p 24). Samas nõue sõlmida ehitusõiguse saamise eeldusena KOV iga haldusleping riivab arendaja põhiõigusi, sõltumata sellest, kas projekteerimistingimusi antakse detailplaneeringu alusel. Järelikult olenemata sellest, kas projekteerimistingimused soovitakse anda PlanS § 125 lg 5 või EhS § 26 või § 27 alusel, tuleb viis ning määr, milles arendajal tuleb arendusprojekti realiseerimisest tingitud avaliku ehitise rajamises osaleda, selgitada välja detailplaneeringumenetluses. (p 50)
Menetlusele Riigikohtus peab eelnema kohtueelne menetlus, mis tagab akti vastu võtnud või andnud organile võimaluse akt üle vaadata ja viia see põhiseadusega kooskõlla (RKPJKo nr 3-4-1-10-02, p 19). Selline õiguskantsleri kohustus kaitseb õigustloova akti vastuvõtnud organi pädevust ning kui kohtueelne menetlus jääb läbimata, tuleb Riigikohtul tagastada kaebus läbivaatamatult (RKPJKm nr 3-4-1-3-13, p-d 29 ja 31). (p 30)
Õiguskantsleri õigus pöörduda Riigikohtusse eeldab, et akti vastu võtnud organ jättis kohtueelses menetluses õiguskantsleri ettepaneku rahuldamata või vastuseta (vt RKPJKo 02.11.1994, III-4/1-6/94, p 4). Vastuseta jätmine tähendab seda, et akti vastu võtnud organ ei reageeri üldse. Sõltuvalt ettepanekust võib rahuldamata jätmine seisneda selles, et vaidlustatud akt jäeti kas muutmata, seda muudeti ebasobival moel või see jäeti kehtetuks tunnistamata. Kui akti vastu võtnud organ täidab ettepaneku pärast seda, kui õiguskantsler pöördus Riigikohtusse, tuleb põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus siiski lõpetada PSJKS § 56 lg 1 alusel, kuna õiguskantsleri taotluse alus langeb ära (vt RKPJKm nr 5-22-14/9). (p 31)
Kui KOV jätab õiguskantsleri ettepaneku tähtajaks täitmata, ei ole õiguskantsleril võimalik sätet muudetud kujul enne Riigikohtusse pöördumist vaidlustada (vrd viidatud RKPJKm 3-4-1-3-13, p-d 10, 11, 27 ja 30). Seetõttu, kui õiguskantsler on pöördunud taotlusega Riigikohtusse ning alles seejärel muudab KOV esialgses ettepanekus vaidlustatud akti, siis puudub õiguskantsleril kohustus muudetud sõnastuse osas kohtueelset menetlust uuesti läbida. Vastupidine tõlgendus võimaldaks akti vastu võtnud organil seadust eirates oma õigusi kuritarvitada ja menetlust asjatult pikendada. (p 33)
Arvestades kohustusliku kohtueelse menetluse eesmärki, ei saa õiguskantsler nõuda taotluses Riigikohtule enamat, kui on nõudnud akti vastu võtnud organile tehtud ettepanekus (vt viidatud RKPJKo nr III-4/1-6/94, p 4). (p 34)
Õiguskantsleri ettepanek viia õigusnorm põhiseadusega kooskõlla peab lähtuma sellest, kuidas õiguskantsler ise vaidlustatavat õigusnormi tõlgendab, mitte sellest, kuidas mõistab vaidlustatavat õigusnormi ettepaneku adressaat. Viimasel juhul võib tekkida vaidlus, kas ettepanek on täidetud või mitte. (p 35)
|
| 5-25-77/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
18.12.2025 |
|
Kaebustes VVK toimingute peale ei selgitanud kaebaja – ja kolleegiumile ei ole ka muul viisil nähtav –, kuidas rikuti nendega tema subjektiivseid õigusi. Kuna VVK ei lahendanud praeguse kaebaja kaebusi, puudub tal õigus neid sisuliselt vaidlustada. VVK otsuse vaidlustamise õigus on vaid isikul, kelle kaebust VVK asjaomase otsusega lahendas (viimati RKPJKo nr 5-25-60/5, p 7). (p 5)
|
| 5-25-7/29
|
Riigikohtu üldkogu |
18.12.2025 |
|
Eestis võib kehtiva seaduse järgi olla vaatleja igaüks (vt KOVVS § 234 lg 1). Vaatlejatel kui avalikkuse esindajatel on oluline roll selles, et valimised toimuksid valimispõhimõtteid järgides ja oleksid lõppkokkuvõttes demokraatlikud (vt RKPJKo nr 5-25-65/2, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 32)
Salvestamise keeld ei riiva vaatleja seadusest tulenevat õigust VVK koosolekut jälgida (KOVVS § 234), kuid piirab vaatleja võimalust tõendada väidetavaid rikkumisi koosolekul (vt ka RKPJKo nr 5-25-54/2, p 13). Samas oht, et VVK avalikust koosolekust tehtud salvestist võidakse kasutada edaspidi piiramatult massi- või sotsiaalmeedias, sh väljendatut kontekstist välja rebides või moonutades, riivab koosolekul osalejate õigust isikuandmete kaitsele intensiivselt. (p 43)
Teabe asutusesiseseks tunnistamine muudab vastavat teavet sisaldava dokumendi avalik-õiguslikku seisundit. Pärast seda peavad kõik inimesed, kes selle dokumendiga kokku puutuvad, arvestama seadustes sätestatud piirangute ja kohustustega (vt nt AvTS § 12 lg 41, § 23 lg 1 p 1, § 541; avaliku teenistuse seadus (ATS) § 55; vrd ka RKHKm nr 3-3-1-31-03, p 16). Lisaks eelmainitule kaasneb teabe asutusesiseseks tunnistamisega teabevaldaja kohustus kaitsta teavet soovimatu avalikuks tuleku eest (AvTS § 43 lg 1 p 3 ning HMS § 7 lg 3). (p 36)
RKVS §12 lg-s 3 sätestatud Vabariigi Valimiskomisjoni koosoleku avalikkus suurendab valijate usaldust valimistulemuste õigsuse vastu ja selle vastu, et valimiste korraldamisel on järgitud PS § 156 lg-s 1 ja § 60 lg-s 1 nimetatud valimispõhimõtteid, sh vabade valimiste põhimõtet. Viimati nimetatu nõuab mh, et nii hääletajad kui ka kandidaadid oleksid piisavalt informeeritud valimiste korraldusest (vrd RKPJKo nr 5-25-3/5, p 19). Samuti pärsib avalikkus valimistulemuste moonutamist pettuse teel. (p 31)
Sõltumata sellest, millise häälteenamusega on AvTS § 35 lg 1 p 9 kehtestatud, ei loo see üksi ega koostoimes eespool punktis 36 nimetatud AvTS i, ATS i ja HMS i normidega õiguslikku alust, et kuulutada VVK koosolek kinniseks. (p 37)
AvTS § 35 lg 1 p 9 ei ole kehtestatud selleks, et RKVS § 12 lg-s 3 sätestatut täiendada ega sellest erandlikult kõrvale kalduda (vrd RKPJKo nr 3-4-1-54-14, p 51). AvTS ei reguleeri VVK koosoleku avalikkust, vaid seda, millist teavet sisaldav dokument tuleb tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks. AvTS § 35 lg 1 p-st 9 ei tulene VVK-le õigust kohaldada mis tahes meetmeid, et kaitsta avalikuks tuleku eest asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet, mida VVK peab koosolekul arutama, et täita talle seadusest tulenevaid ülesandeid (AvTS § 43 lg 1 p 3 ning praegusel juhul KOVVS § 43 lg 1). VVK-l ei ole RKVS § 12 lg-st 3 tuleneva ühemõttelise keelu tõttu võimalik tunnistada koosolekut kinniseks, et kaitsta juurdepääsupiiranguga teavet soovimatu avalikustamise eest. Kehtiv õigus kohustab VVK-d leidma lahenduse, kuidas pidada koosolekut avalikult ka juhul, kui selle nõudega põrkub vastassuunaline avalik huvi, mis tingib VVK kohustuse kaitsta koosolekul arutatavat teavet soovimatu avalikuks tuleku eest. (p 38)
VVK tööruumid, kuhu igaühel ei ole piiramatut juurdepääsu, ei ole selle sätte mõttes avalik koht. Samuti ei ole VVK koosolek avalik kogunemine (koosolek või üritus) KorS § 58 mõttes. (p 41)
VVK-l on õigus töödelda koosolekul osalejate isikuandmeid avaliku ülesande täitmiseks IKÜM art 6 lg 1 punkti e alusel (vt ka IKÜM art 6 lg-d 2 ja 3). Avaliku koosoleku salvestamine riivab kohalviibijate (sh VVK liikmete) õigust isikuandmete kaitsele, mis hõlmab isiku tuvastatavuse korral mh näiteks tema välimust, suulist kõnet, esitatavaid hinnanguid ja seisukohti, võimalik, et ka salvestisele jäänud telefoni- või arvutiekraanil kuvatud teavet jms. VVK-l on õigus salvestada koosolekut ja töödelda selle käigus koosolekul osalejate isikuandmeid ulatuses, viisil ja määral, mis on vajalik, et täita RKVS § 12 lg-s 3 sätestatud protokollimise kohustust (vt ka RKPJKo nr 5-25-48/2). Kui VVK viib avaliku ülesande täitmise raames läbi avalikku koosolekut, peab ta IKÜM art 5 lg-st 2 ja art-st 24 tulenevalt tagama, et mitte vaid ta ise, vaid ka teised kohalviibijad järgiks isikuandmete töötlemise põhimõtteid, sh seaduslikkus, eesmärgipärasus ja minimaalsus (IKÜM art 5 lg 1 p-d a, b ja c). (p 42)
VVK-l puudub seadusest tulenev kohustus koosoleku salvestist avalikustada (vt RKPJKo nr 5-25-48/2, p-d 12 ja 13). Selle asemel teeb VVK koosoleku sisu avalikkusele kättesaadavaks, täites enda kohustust koosolekut protokollida ning see avalikustada (RKVS § 12 lg-d 3 ja 4). (p 44)
|
| 3-23-1208/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.12.2025 |
|
TsMS § 41 lõige 2 hõlmab võrreldes lõikega 1 üldisemalt saladuse hoidmise kohustust, sh toimiku materjale, ning on seega eesmärgipärase tõlgenduse alusel kohaldatav ka kirjalikus menetluses, kui kohtuistungit ei toimu. Kohus saab TsMS § 41 lg 2 alusel kohustada isikut hoidma saladuses toimikus sisalduvatest dokumentidest nähtuvaid asjaolusid, kui see on vajalik TsMS §-s 38 nimetatud õiguse või huvi kaitseks. (p 15)
Kui kohus kuulutab menetluse TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kinniseks, siis sellest piisab, et isikul tekiks saladuse hoidmise kohustus. TsMS § 41 järgides tehtud kohtu hoiatus ei ole määrav kohustuse tekkimiseks. Hoiatusel võib olla siiski tähendus nende menetlusosaliste jaoks, kellel puuduvad õigusteadmised. Siiski professionaalsete menetlusosaliste (sh advokaadid) puhul ei ole hoiatusel sellist tähtsust nagu tavainimeste puhul. (p 17)
TsMS § 38 lg 1 p 3 ja § 41 lg 2 alusel kohaldatud saladuse hoidmise kohustus hõlmab nii neid asjaolusid, mida menetlusosalised kohtu ette toovad, kui ka menetluse käigus neile teatavaks saanut. Üldjuhul on tsiviilasja puhul toimiku sisu menetlusosalistele tuttav. Saladuse hoidmise kohustuse panemise eesmärk ja kohtumenetluse ajaks vajalik õigusrahu võib saada kahjustatud, kui üks menetlusosalistest saaks vabalt avalikkusele, sh ajakirjanikele teavet jagada, kuid teine mitte. (p-d 18 ja 18.1)
Kui kohus kuulutab menetluse või selle osa kinniseks ja paneb TsMS § 38 lg 1 p 3 ja § 41 alusel menetlusosalisele ja teistele isikutele saladuse hoidmise kohustuse, peab ta TsMS § 465 lg-t 1 ja lg 2 p-e 6 ja 8 järgides vastavat määrust tehes selgitama, millist teavet see hõlmab (andmete sisu ja allikas) ning kellele andmete avaldamine ei ole lubatud. (p 19)
TsMS § 38 lg 1 p-s 3 nimetatud eesmärgil saladuse hoidmise kohustuse rikkumiseks piisab sellest, kui kohustatud isik avaldab mistahes kohtuasja puudutavat teavet menetlusvälisele isikule, kellel puudub õigus teabele juurdepääsuks. Rikkumise tuvastamine ei eelda seda, et oleks saabunud kahjulik tagajärg (s.o eraelu rikkumine) või et isik, kelle eraelu kaitseks on menetlus kinniseks kuulutatud, oleks avaldatud teabest tuvastatav. Isiku tuvastatavus omab tähtsust olukorras, kus saladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest kohaldatakse sanktsioone. (p 22)
Sealjuures teave, mis esmapilgul võib näida isiku eraelu seisukohalt neutraalne, võib seostatuna muu teabega siiski riivata või ka rikkuda tema eraelu. Isiku „kaudsele tuvastamisele“ on omane asjaolu, et isiku tuvastamiseks tuleb kombineerida teadaolevaid andmeid lisateabega. Seejuures tuvastamiseks vajalik teave võib pärineda ka mistahes muult isikult või allikast. (vt EKo C-413/23 P – EDPS vs. SRB, p-d 52, 55, 79–84; C-479/22 P – OC vs. komisjon, p-d 43, 48-57; C-604/22 – IAB, p-d 39, 40; vt andmete eriliigiliseks kvalifitseerimise kohta ka nt C-492/23 – Russmedia Digital ja Inform Media Press, p 52). (p-d 22, 25 ja 29)
Isikuandmete töötlemise toimingu õiguspärasus on rangelt seotud selleks vajaliku õigusliku aluse olemasolu ja töötlemispõhimõtete järgimisega (IKÜM art-d 5, 6 ja 9). Asjaolu, et keegi on isikuandmeid varem (ajakirjandusele) avaldanud või muul viisil töödelnud, ei muuda järgnevat avaldamist või muud töötlemistoimingut õiguspäraseks (vt ka RKHKo nr 3-19-1207/21, p 21 ja seal viidatud praktika). (p 34)
|
Facebook
X.com