/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-17-43/12 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 08.05.2018

PS §-d 15, 146 ja § 147 lg 4 koostoimes panevad seadusandjale kohustuse kehtestada seadusega kohtuniku palk, mis oleks piisav tema sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks. Sellele kohustusele vastab kohtuniku subjektiivne õigus nõuda riigilt oma sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks piisavat palka või muud hüvitust. Vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-59-07, p-d 30–35, ja asjas nr 3-4-1-29-13, p 44.4; vrdl otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 96 ja 97. (p-d 40–42; vt ka p-d 44–47)


PS §-d 15, 146 ja § 147 lg 4 koostoimes panevad seadusandjale kohustuse kehtestada seadusega kohtuniku palk, mis oleks piisav tema sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks. Sellele kohustusele vastab kohtuniku subjektiivne õigus nõuda riigilt oma sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks piisavat palka või muud hüvitust. Vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-59-07, p-d 30–35, ja asjas nr 3-4-1-29-13, p 44.4; vrdl otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 96 ja 97. (p-d 40–42)

Põhiseadusliku kohustuse ja sellele vastava subjektiivse õiguse rikkumise tuvastamiseks ei saa käsitada igat palgakorralduse muudatust kohtuniku põhiõiguse riivena ja hinnata seejärel palgas toimunud muutuse proportsionaalsust selle muutuse tinginud abinõuga taotletava eesmärgi suhtes. Selle asemel tuleb hinnata, kas konkreetne palk on asjaolusid arvestades piisav. Kui palk ei ole piisav, siis on tegemist riigi kohustuse ja kohtuniku subjektiivse õiguse rikkumisega. (p 43, vrd ka p 45)

See, kas palk on põhiseaduse mõttes kohtunikule piisav, tuleb igal konkreetsel juhul välja selgitada nii kohtunikule ette nähtud teisi tagatisi, tema tööga seotud kitsendusi, vastutuse määra kui ka muid asjaolusid arvestades. Seejuures tuleb tähele panna, et kohtunikele piisava palga kehtestamine on muu hulgas Riigikogu eelarvepoliitiline otsustus, mille tegemisel on seadusandjal põhiseadusega ette antud raamides teatud otsustusvabadus. Kohtuvaidluse korral on kohtud õigustatud reageerima ilmsetele ebapiisavuse juhtumitele või katsetele mõjutada kohtunikkonda palga abil. (p 44)

Asjaolu, et konkreetse kohtuniku palk sõltus KRAPS § 2 lg-s 2 sätestatud indeksist, mille kujunemine oli seadusega kehtestatud ja mille tulemusena pidi palk mingi väärtuse ümber kõikudes pikemaks ajaks ligikaudu samaks jääma, on sisuliselt sama, mis kehtestada konkreetne palgasumma vahetult seadusega. Kokkuvõttes oli kohtuniku palk kehtestatud seadusega viisil, mis tagas palga sõltumatuse täitevvõimust ning arvestas ka kohtu- ja seadusandliku võimu lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega. (p 46)

PS §-d 15, 146 ja § 147 lg 4 nende koostoimes kaitsevad kohtunikku üksnes sellise palga vähendamise eest, mille tulemusena ei ole minimaalsel vajalikul määral tagatud tema sõltumatus, erapooletus ja asjatundlikkus, st palk ei ole nende põhiseaduslike väärtuste kaitsmiseks piisav. Need sätted koostoimes ei kaitse kohtunikku palga igasuguse vähenemise eest, kui selle tagajärjel ei muutu palk ebapiisavaks. Nõuet, et kohtuniku palka ei võiks tema sõltumatuse tagatisi kahjustamata vähendada, ei tulene ka muudest põhiseaduse normidest. (p 47)


3-4-1-1-14 PDF Riigikohus 26.06.2014

Kohtunikupension on üheks kohtuniku ja ka kohtute sõltumatuse garantiiks, samuti kompensatsiooniks kohtunikuametiga kaasnevate piirangute eest. (p 96, 97)


Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11 teine lause). (p 90) Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 50.


Õiguspärase ootuse põhimõte tuleneb PS §-st 10. Selle järgi on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. (p 89)

Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11 teine lause). Õigusi ja vabadusi on võimalik täisväärtuslikult kasutada vaid siis, kui isik ei pea kartma, et riik rakendab ettenägematuid ebasoodsaid tagajärgi. Seejuures eeldab oma õiguste realiseerimine ehk isikule seadusega antud õiguste ja vabaduste kasutamine tegutsemist õigusnormile tuginedes, selle kehtima jäämisele lootes. Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele, kuid riik kehtestab sellest hoolimata tema suhtes uue, vähem soodsa regulatsiooni. (p 90) Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 50.

Arvestades aastakümneid sisuliselt muutumatuna kehtinud regulatsiooni lubadusega, et pension on 75% vastava ametis oleva kohtuniku ametipalgast ning kohtunikuameti olemuslikku pikaajalisust ja kohtuniku sõltumatust, oli kaebajatel tekkinud õiguspärane ootus, et nad saavad vanaduspensionieas kohtunikupensioni 75% vastava ametis oleva kohtuniku ametipalga ulatuses. (p 98)

Õiguspärase ootuse tekkimise kontrollimisel tuleb arvestada nii ajalooliste kui ka teleoloogiliste argumentidega. (p-d 92-94)

Olukorras, kus ajutise olukorra lõpetamisel tõsteti kohtunike ametipalka ja seega ka indekseerimise baastaset, kuid varem pensioneerunud kohtunike pensionide baastaset ei tõstetud, seejuures ei taastatud ka vähendamiseelsele tasemele, on isikute kohtlemine sõnamurdlik. (p 126)


PS § 12 lõikega 1 tagatud võrdsuspõhiõigus on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. (p 113)

Eesmärk kasutada riigi raha säästlikult on legitiimne eesmärk nii PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse kui ka §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega riiveks. (p 115)

Pensioneerunud kohtunikke koheldakse erinevalt üksnes pensioni määramise aja järgi. Pensioni suuruse erinevus on seevastu umbes 20%. Arvestades eristuse kriteeriumi juhuslikkust ja erineva kohtlemise ulatust, ei ole erinev kohtlemine proportsionaalne. (p 118)

Seadusandja on küll väljaspool põhiseaduses ette nähtud kohustuslikku abi (nt PS § 28 lõige 2) vaba otsustama, milliseid sotsiaalseid tagatisi luua, kuid juba kord loonud mingi süsteemi, ei tohi hüvede saamiseks õigustatud isikuid põhjendamatult ebavõrdselt kohelda. (p 118)


PS §-ga 32 on tagatud omandipõhiõigus. Tegemist on üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele. Seega kuulub õigus pensionile kui rahaliselt hinnatav õigus olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse. (p 88)

PS § 32 lõike 2 teine lause näeb ette, et omandi kitsendused sätestab seadus. Seega võib omandipõhiõigust piirata igal eesmärgil, mis on põhiseadusega kooskõlas. (p 113)

Eesmärk kasutada riigi raha säästlikult on legitiimne eesmärk nii PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse kui ka §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega riiveks. (p 115)


Seadusandjale ulatusliku otsustusõiguse andmine on tingitud asjaolust, et majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub tema pädevusse. Seadusandja vabadust poliitikat ja eelarvet kujundada piiravad aga põhiseaduse põhimõtted ja põhiõigused. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab küll vältima olukorda, kus eelarvepoliitika läheb suures osas kohtu kätte, kuid see ei tähenda, et kohus ei saaks kontrollida isikute põhiõiguste tagatust või põhiseaduse põhimõtetest kinnipidamist. (p 127)

3-4-1-29-13 PDF Riigikohus 04.02.2014

Kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel menetluskulude kindlaksmääramine maakohtus on käsitatav õigusemõistmisena PS § 146 esimese lause mõttes. (p 43) Kuigi maakohtus tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel menetluskulude kindlaksmääramine ei ole põhiasja lahendamine, sest see on juba jõustunud lahendiga lahendatud, on menetluskulude kindlaksmääramisel tunnusjooni, mis vastavad ühes kohtuastmes asjas lõpplahendi tegemisele. Olemuslikult on tegemist kahju hüvitamise nõude lahendamisega eriregulatsioonis (kohtumenetluse sätetes) sätestatud korras. (p­-d 43.1 ja 43.9) Menetluskulude kindlaksmääramist ei saa pidada üksnes tehniliseks ja arvutuslikuks toiminguks, vaid kohtul tuleb esitatud avaldust sisuliselt hinnata ja võtta seisukoht menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta. (p­-d 43.3 ja 43.9) Kohtul on lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusruum. (p­-d 43.5 ja 43.9) Menetluskulude kindlaksmääramisel langetatakse vaidlusaluses küsimuses sisuline ja täitedokumendi tähenduses lõplik otsustus, millega tekitatakse, muudetakse ja lõpetatakse menetlusosaliste õigusi ja kohustusi. (p­d 43.7 ja 43.9)

Kohtu funktsioon on õigust mõista (PS § 146). Riigikohus on pidanud PS § 146 pädevusnormiks, mis reguleerib seda, milline institutsioon on pädev õigust mõistma. PS § 146 esimene lause ja PS § 147 reguleerivad ka seda, kes on õigustatud kohtus PS § 146 esimese lause tähenduses õigust mõistma. (p­d 44.1 ja 44.2) Kohus kui institutsioon tegutseb tema ülesande täitjate, eelkõige kohtunike ja kohtuteenistujate kaudu. (p 44.3)

Põhiseaduses sätestatud kohtunike tagatised ja piirangud on seotud nii kohtu kui ka kohtuniku sõltumatuse ja erapooletusega. Kohtute sõltumatus hõlmab eelkõige kohtuvõimu kui institutsiooni sõltumatust teistest võimuharudest. Kohtuniku sõltumatuse garantiidega saab lugeda hõlmatuks selle, et ta töötab üksnes põhiseaduse ja seaduste alusel, kooskõlas oma sisetunde ja arusaamadega, mis tagab ka nõutava erapooletuse menetlusosaliste suhtes. (p 44.5)

Kohtus saab õigust mõista PS § 146 esimese lause tähenduses üksnes kohtunik PS §­-de 147, 150 ja 153 mõttes, kuna kohtunik on ametisse nimetatud ja just tema suhtes kohalduvad PS §-­des 147 ja 153 sätestatud tagatised ja piirangud ning eelduslikult vastab ta PS §-­st 15 tulenevatele sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele. Kohtujurist ei ole kohtunik PS §­-de 147, 150 ega 153 tähenduses, sest põhiseaduse mõttes ei nimetata teda ametisse eluaegsena, tema ametist tagandamiseks ei ole vaja kohtuotsust, temale ei laiene keeld olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis, teda ei ole ametisse nimetanud Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul ning talle ei laiene tagatis, mille kohaselt saaks teda kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. (p­-d 44.6 ja 45)


Põhiseaduse §-­d 147, 150 ja 153 sätestavad põhiseaduse mõttes eriliigilise ametniku, kelleks on kohtunik, ning tema peamiseks ülesandeks on mõista õigust ja seeläbi teostada kohtuna riigivõimu. Üksnes kohtunikele PS §-­de 147, 150 ja 153 tähenduses on kindlustatud põhiseaduslikud tagatised, nagu ameti eluaegsus, ametist tagandamine üksnes kohtuotsuse alusel, nõue, et kohtunike ametist vabastamise alused ja kord ning sõltumatuse tagatised ja õiguslik seisund sätestatakse seadusega (PS § 147), sh erikord ametisse nimetamiseks (PS § 150) ja kriminaalvastutusele võtmiseks (PS § 153). Samuti sätestab põhiseadus kohtunikele täiendavad kitsendused, näiteks ei tohi kohtunik olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis (PS § 147 lg 3). Teistele kohtusüsteemis töötavatele ametnikele põhiseadus selliseid tagatisi ega piiranguid ette ei näe. (p 44.4)

Kohtus saab õigust mõista PS § 146 esimese lause tähenduses üksnes kohtunik PS §-­de 147, 150 ja 153 mõttes, kuna kohtunik on ametisse nimetatud ja just tema suhtes kohalduvad PS §­-des 147 ja 153 sätestatud tagatised ja piirangud ning eelduslikult vastab ta PS §­-st 15 tulenevatele sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele. Kohtujurist ei ole kohtunik PS §-­de 147, 150 ega 153 tähenduses, sest põhiseaduse mõttes ei nimetata teda ametisse eluaegsena, tema ametist tagandamiseks ei ole vaja kohtuotsust, temale ei laiene keeld olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis, teda ei ole ametisse nimetanud Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul ning talle ei laiene tagatis, mille kohaselt saaks teda kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. (p­-d 44.6 ja 45)


Põhiseaduse §­-d 147, 150 ja 153 sätestavad põhiseaduse mõttes eriliigilise ametniku, kelleks on kohtunik, ning tema peamiseks ülesandeks on mõista õigust ja seeläbi teostada kohtuna riigivõimu. Üksnes kohtunikele PS §­-de 147, 150 ja 153 tähenduses on kindlustatud põhiseaduslikud tagatised, nagu ameti eluaegsus, ametist tagandamine üksnes kohtuotsuse alusel, nõue, et kohtunike ametist vabastamise alused ja kord ning sõltumatuse tagatised ja õiguslik seisund sätestatakse seadusega (PS § 147), sh erikord ametisse nimetamiseks (PS § 150) ja kriminaalvastutusele võtmiseks (PS § 153). Samuti sätestab põhiseadus kohtunikele täiendavad kitsendused, näiteks ei tohi kohtunik olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis (PS § 147 lg 3). Teistele kohtusüsteemis töötavatele ametnikele põhiseadus selliseid tagatisi ega piiranguid ette ei näe. (p 44.4)

Põhiseaduses sätestatud kohtunike tagatised ja piirangud on seotud nii kohtu kui ka kohtuniku sõltumatuse ja erapooletusega. Kohtute sõltumatus hõlmab eelkõige kohtuvõimu kui institutsiooni sõltumatust teistest võimuharudest. Kohtuniku sõltumatuse garantiidega saab lugeda hõlmatuks selle, et ta töötab üksnes põhiseaduse ja seaduste alusel, kooskõlas oma sisetunde ja arusaamadega, mis tagab ka nõutava erapooletuse menetlusosaliste suhtes. (p 44.5)

Kohtus saab õigust mõista PS § 146 esimese lause tähenduses üksnes kohtunik PS §­-de 147, 150 ja 153 mõttes, kuna kohtunik on ametisse nimetatud ja just tema suhtes kohalduvad PS §-­des 147 ja 153 sätestatud tagatised ja piirangud ning eelduslikult vastab ta PS §-­st 15 tulenevatele sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele. Kohtujurist ei ole kohtunik PS §­-de 147, 150 ega 153 tähenduses, sest põhiseaduse mõttes ei nimetata teda ametisse eluaegsena, tema ametist tagandamiseks ei ole vaja kohtuotsust, temale ei laiene keeld olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis, teda ei ole ametisse nimetanud Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul ning talle ei laiene tagatis, mille kohaselt saaks teda kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. (p­-d 44.6 ja 45)

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json