/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 27| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-20-1/15 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 05.05.2020

Pole põhjust seada kahtluse alla 2019. aasta riigieelarve seaduse § 2 lõike 7 punkti 3 põhiseadusele vastavust (sarnaselt varasematele asjadele vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 21 teine lõik; 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 48-51). Riigikogu ei olnud 2019. aasta toimetulekupiiri seadnud ilmselgelt madalale võrreldes arvestusliku elatusmiinimumiga. (p 27)


Puudusena põhiseaduse § 28 mõttes tuleb mõista olukorda, kus inimesel ei ole äraelamiseks minimaalselt vajalikke vahendeid. (p 18)

Õigust riigi abile puuduse korral on rikutud, kui riik jätab puudust kannatavale inimesele äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid tagamata. Puudust kannatavale inimesele äraelamiseks minimaalselt vajalike vahendite tagamata jätmist ei saa pidada PS § 28 lõike 2 riiveks, mida on võimalik õigustada. (p 19)

Seadusandjal on avar otsustusruum määrata, mis on „puudus“, ja veelgi avaram otsustusruum määrata, kuidas täpselt peab selle korral olema tagatud „abi“ ehk äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt selle kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 15; töötuse korral antava abi kontekstis ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. mai 2017. a otsus asjas nr 3-4-1-17-16, p 52). Puuduse (ehk millal on isikul õigus riigilt midagi nõuda) on seadusandja defineerinud peamiselt toimetulekupiiri kaudu. Abi (mida puuduse korral on õigus nõuda) andmiseks ehk PS § 28 lõikest 2 tuleneva kohustuse täitmiseks on seadusandja kujundanud tervikliku sotsiaalkaitsesüsteemi. Seadusandja ulatuslik otsustusõigus on tingitud asjaolust, et PS § 28 lõikest 2 tuleneva kohustuse täitmine tähendab sotsiaalpoliitiliste valikute langetamist, mis sõltuvad olulisel määral riigi majanduslikust olukorrast ja millel on oluline mõju avaliku sektori eelarvele. (p 20-22)

Seadusandja puudusele antud definitsioon ja selle puhuks ette nähtud abimeetmete piisavus on kohtulikult kontrollitavad. Kohus võib sekkuda siis, kui puuduse piir on tõmmatud reaalsete oludega võrreldes ebaadekvaatselt madalale, või siis, kui abi liigid, ulatus, andmise tingimused või kord tervikuna ilmselgelt ei taga, et konkreetsel juhul puudus lakkaks. (p 23)

Konkreetsest kohtuasjast alguse saanud menetluses tuleb selgitada, kas kohtusse pöördunud isik jääb asjassepuutuva normi kohaldamise või õigustloova akti andmata jätmise tõttu puudusesse. Selleks tuleb isiku olukorda hinnata kõigepealt seadusandja defineeritud piiri järgi ja seejärel kõrvutada seadusandja tõmmatud piiri põhiseadusliku puuduse piiriga, arvestades seejuures abiga, mida isik on sotsiaalkaitsesüsteemilt kui tervikult vaatlusaluse perioodi jaoks saanud. (p 24)


Riigi poolt minimaalse abi andmata jätmine puuduses inimesele alandaks tema inimväärikust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14 teine lõik). Ühtlasi moonutaks selle aktsepteerimine PS § 28 lõikes 2 antud õiguse olemust, mis oleks vastuolus PS §-ga 11.


Pole põhjust seada kahtluse alla 2019. aasta riigieelarve seaduse § 2 lõike 7 punkti 3 põhiseadusele vastavust (sarnaselt varasematele asjadele vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 21 teine lõik; 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 48-51). Riigikogu ei olnud 2019. aasta toimetulekupiiri seadnud ilmselgelt madalale võrreldes arvestusliku elatusmiinimumiga. (p 27)

Kuigi SHS § 131 lõike 3 alusel on toimetulekupiir kehtestatud nõnda, et sellele vastav summa peab põhimõtteliselt katma ka kulutused keskmise inimese minimaalselt vajalikele ravimitele (p 30-33), on tõenäoline, et ka retseptiravimite puhul (nagu mõne muu vältimatu esmavajaduse puhul) võivad tekkida olukorrad, kus kulutused on piisavalt suured, et isikut puudusesse viia. Avaliku võimu organid ei või siis unustada, et PS §-st 14 tulenevalt on neil kohustus oma ülesannete täitmisel tagada puudust kannatavale isikule tema PS § 28 lõikest 2 tulenev õigus riigi abile puuduse korral. (p 36)

5-18-7/8 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 09.12.2019

Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)

Arvestada tuleb eelkõige sotsiaalhoolekande seaduse üldpõhimõtteid (eelkõige SHS §-d 3, 5, 14, 15 ja 16), samuti iga teenuse kohta seaduses sätestatud nõudeid, lisaks sellele SÜS-is ning teistes seadustes sätestatut. Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)


Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)


Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)


Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)

Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)

Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)


Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)


Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)

Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)


Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RRKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)


Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)


PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)

Taotluse Riigikohtule võib õiguskantsler esitada pärast seda, kui on teinud akti vastu võtnud organile ÕKS § 17 kohaselt ettepaneku viia vaidlusalune õigusakt või selle sätted põhiseadusega kooskõlla, kuid akti vastu võtnud organ pole seda ettepaneku saamisest arvates 20 päeva jooksul teinud (ÕKS § 18 lg 1). (p 116)

Õiguskantsler esitas 17.10.2018 Riigikohtule taotluse, milles palub tunnistada kehtetuks Narva Linnavolikogu määruste sätted vastuolu tõttu seaduste ja põhiseadusega, samuti põhiseaduslikult nõutava õigustloova akti andmata jätmise. Õiguskantsler oli 25.08.2017 teinud Narva Linnavolikogule ettepaneku viia vaidlusalused sätted põhiseadusega kooskõlla ning anda põhiseadusega nõutav õigustloov akt, kuid Riigikohtule taotluse esitamise ajaks ei olnud Narva Linnavolikogu seda teinud. (p 117)


PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)

5-17-42/9 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 10.04.2018

KooS §-st 26 ei saa tuleneda seadusandja kohustust reguleerida kooselulepingu sõlminud samasooliste isikute õigusi ja kohustusi. Seda põhjusel, et seadusandja kohustus võtta vastu õigustloov akt saab tuleneda üksnes põhiseadusest. Seadusandja kohustus õigusnormide kehtestamiseks ei saa tuleneda ka KooS §-st 26 koostoimes PS §-dega 13 ja 14. Põhiõigus menetlusele ja korraldusele (PS § 14) kui menetluslik põhiõigus, samuti õigusselguse nõue (PS § 13 lg 2) saavad tagada eeskätt materiaalsete õiguste realiseerumist. (p 34)


Ringkonnakohus pole põhjendanud, milline on põhiseadusvastane lünk samasooliste kooselus elavate isikute era- või perekonnaelu regulatsioonis ehk milliste eluliste asjaolude reguleerimata jätmine on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusvastase lünga tuvastamiseks ei piisa tõdemusest, et vastu võtmata on kooseluseaduse rakendusaktid. Põhiseadusvastane saab olla piisava regulatsiooni kehtestamata jätmine, kuid see ei tähenda, et vastuolu kõrvaldamise ainuvõimalik viis oleks Riigikogu menetluses oleva kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu või KooS §-s 26 ebamääraselt nimetatud rakendusaktide vastu võtmine. Halduskohus on küll viidanud, et reguleerimata on kooselulepingu sõlminud isikute suhted avaliku võimuga. Samuti on halduskohus sedastanud, et puuduliku õigusliku regulatsiooni tõttu on kaebaja igapäevane elukorraldus takistatud ning muudetud võrreldes teiste lapsevanematega oluliselt keerulisemaks ja ebamugavamaks, kooselulepingust tulenevaid andmeid ei ole võimalik regulatsiooni puudumise tõttu kanda rahvastikuregistrisse, mistõttu puuduvad kaebajal sotsiaalsed tagatised, sh õigus saada lapsehoolduspuhkust, toitjakaotuspensioni, matusetoetust, esitada ühist tuludeklaratsiooni, samuti ei ole lapsendamisel võimalik kanda hooldusõigust registrisse. Kohtud pole aga hinnanud, kas puudusi õiguslikus regulatsioonis oleks võimalik ületada põhiseaduskonformse tõlgendamisega, ega põhjendanud, et olemasolev regulatsioon jääb alla põhiseaduslikult nõutava taseme. (p 37)

Silmas tuleb pidada seda, et alates 1.01.2016 on kooseluseadus, mis reguleerib samast või erinevast soost paaride kooselulepingu sõlmimise korda, lepingu üldisi õiguslikke tagajärgi ja lepingu lõppemist, Eesti õiguskorra osa ning seda tuleb kohaldada koostoimes teiste kehtivate õigusaktidega. Kooseluseaduse ja teiste õigusaktide vaheliste vastuolude ilmnemisel tuleb nende ületamisel lähtuda asjakohastest tõlgendusvormidest ja -printsiipidest, nagu näiteks lex posteriori derogat priori. Eeltoodut arvestades oleksid käesolevat kohtuasja arutanud kohtud pidanud enne põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist muu hulgas hindama seda, kas kooselulepingu andmeid on võimalik rahvastikuregistrisse kanda kohaldades kooseluseaduse, perekonnaseisutoimingute seaduse ning rahvastikuregistri seaduse sätteid koostoimes viisil, mis tagaks põhiseaduspärase tulemuse. (p 38)


Alates 1.01.2016 on kooseluseadus, mis reguleerib samast või erinevast soost paaride kooselulepingu sõlmimise korda, lepingu üldisi õiguslikke tagajärgi ja lepingu lõppemist, Eesti õiguskorra osa ning seda tuleb kohaldada koostoimes teiste kehtivate õigusaktidega. Kooseluseaduse ja teiste õigusaktide vaheliste vastuolude ilmnemisel tuleb nende ületamisel lähtuda asjakohastest tõlgendusvormidest ja -printsiipidest, nagu näiteks lex posteriori derogat priori. Eeltoodut arvestades oleksid käesolevat kohtuasja arutanud kohtud pidanud enne põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist muu hulgas hindama seda, kas kooselulepingu andmeid on võimalik rahvastikuregistrisse kanda kohaldades kooseluseaduse, perekonnaseisutoimingute seaduse ning rahvastikuregistri seaduse sätteid koostoimes viisil, mis tagaks põhiseaduspärase tulemuse. (p 38)

3-4-1-7-17 PDF Riigikohus 06.06.2017

PSJKS ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalset põhiseaduslikkuse järelevalve kaebust. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (alates RKÜK otsusest asjas nr 3-1-3-10-02; viimati RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-4-17). (p 19)


Kui isikul oli piisavalt tõhus võimalus kaitsta PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt oma põhiõigusi ja taotleda varasemate menetluste käigus muu hulgas, et alustataks põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust kohaldatava seaduse või seaduse lünga üle (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-21-11). Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahendiga, ei anna alust väita, et isik on jäetud ilma PS §-s 15 sätestatud põhiõigusest kohtulikule kaitsele, tema põhiõigusi on rikutud ja sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-24-15; viimati määrus asjas nr 3-4-1-4-17). (p 22)


Karistusõiguse kujundamisel on seadusandjal lai otsustusruum. Järjepideva kohtupraktika kohaselt ei ole kannatanul subjektiivset õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt nt RKKK määrus asjas nr 3-1-1-96-15). Eelnev tähendab aga sedagi, et isik ei saa riigilt üldjuhul nõuda mõne konkreetse sanktsiooninormi loomist. Seadusandja saab valida, kas ja millal on põhiõiguste rikkumise korral vaja kasutada karistusõiguse kui ultima ratio meetmeid. Ühinemisvabaduse kaitseks ei nõua karistusõiguslike normide kehtestamist ei Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, ÜRO kodanike- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ega ka põhiseadus. EIK on tunnustanud riigi positiivset kriminaliseerimise kohustust ennekõike art-te 2 ja 3 kaitsealas, muudel juhtudel on sobiva õiguskaitsevahendi valik jäänud seadusandjale. Karistusnormi puudumise põhiseadusvastaseks tunnistamisel tuleb arvestada ka seda, et kedagi ei saa süüdi mõista teo eest, mida ei tunnistanud kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal (PS § 23 lg 1). (p 23)

3-4-1-4-17 PDF Riigikohus 11.05.2017

Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve korras kohtulahendite põhiseaduspärasust ei hinda ning põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale (vt nt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-19-08). (p 16)

Kohtul on kohustus ka omal algatusel (ex officio) kontrollida kõikide asjassepuutuvate normide, sh kohaldatavate menetlusnormide vastavust põhiseadusele isegi siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise taotlust (vt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-56-13). Ainuüksi sellest, et Riigikohus ei esita määruses põhjendusi vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse kohta, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki kaebuses esitatud väiteid (vt RKPJK määrused asjades nr 3-4-1-21-11 ja 3-4-1-14-16). (p 19)


Kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse, saab isik tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole (alates RKÜK otsusest asjas nr 3-1-3-10-02; viimati RPKJK määrus asjas nr 3-4-1-14-16). (p 15)


Kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse, saab isik tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole (alates RKÜK otsusest asjas nr 3-1-3-10-02; viimati RPKJK määrus asjas nr 3-4-1-14-16). (p 15)

Kohtul on kohustus ka omal algatusel (ex officio) kontrollida kõikide asjassepuutuvate normide, sh kohaldatavate menetlusnormide vastavust põhiseadusele isegi siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise taotlust (vt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-56-13). Ainuüksi sellest, et Riigikohus ei esita määruses põhjendusi vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse kohta, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki kaebuses esitatud väiteid (vt RKPJK määrused asjades nr 3-4-1-21-11 ja 3-4-1-14-16). (p 19)

3-1-2-4-16 PDF Riigikohus 28.02.2017

PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)

Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)


Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni artikli 10 lg 2, KrMS § 484 lg 2 ja KarS § 64 lg 3 kohaselt ei tohi täideviidav karistus ületada isiku elukohariigi seaduse ning Eesti karistusseadustikuga ette nähtud karistuse ülemmäära. (p 6)


KrMS ei reguleeri täpsemalt seda, kuidas toimub menetluskulude hüvitamine teistmismenetluses, kuid KrMS § 186 lg-s 3 märgitu kohaselt võib teistmisavalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulude hüvitamise panna avaldajale. Kui teistmisavaldus ei jää tagajärjetuks avalduses esitatud argumentide põhjendamatuse tõttu, ei ole põhjendatud jätta valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava kanda. (p 19)


Teistmise alused on loetletud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 9)


Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)


Tunnustamismäärust tegev kohus ei mõista karistust ja samuti puudub kohtul alus süüdimõistetu tegude ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-25-14, p 13). Kooskõlas KrMS § 484 lg-s 1 ja § 485 lg-s 2 märgituga peab kohus üksnes kontrollima, missugustele karistusseadustiku eriosa paragrahvidele süüdimõistetu teod vastavad ning määrama kindlaks Eestis täidetava karistuse. (p 7)

Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)

Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)


Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)


PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)

3-4-1-14-16 PDF Riigikohus 27.01.2017

PS § 15 lõike 1 teisest lausest tuleneb isiku õigus seada kahtluse alla menetlusõiguslike normide vastavus põhiseadusele. PSJKS ei näe ette võimalust, et isik saaks Riigikohtule esitada kaebuse õigustloova akti või selle sätte PS vastaseks tunnistamiseks. Siiski saab isik õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse tagamiseks erandjuhul pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Riigikohus on pädev kaebust läbi vaatama juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest (alates RKÜK otsusest asjas nr 3-1-3-10-02; viimati RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-43-13). (p 21-22)


PS § 152 lõikest 1 tulenev kohustus jätta põhiseadusega vastuolus olev õigusakt või selle säte kohaldamata on ka Riigikohtul. Teisalt tuleb arvestada, et RKPJK ei ole PSJKS kohaselt Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale (vt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-19-08). Ainuüksi asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (alates RKPJK määrusest asjas nr 3-4-1-4-06; viimati RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-34-15). (p 25)

Riigikohus hindab kassatsiooni või määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamisel muu hulgas ka taotluse tunnistada õigustloov akt või selle säte põhiseaduse vastaseks põhjendatust. Kohtul on kohustus ka omal algatusel (ex officio) kontrollida kõikide asjassepuutuvate normide, sh kohaldatavate menetlusnormide vastavust põhiseadusele isegi siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise taotlust (vt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-56-13). Ainuüksi sellest, et Riigikohus ei esita määruses põhjendusi vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse kohta, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki kaebuses esitatud väiteid (vt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-21-11; RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-4-13). (p 26)

3-4-1-3-16 PDF Riigikohus 20.12.2016

PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei sisalda keeldu muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus tingimusel, et seejuures ei kao Eesti õiguskorrast kohaliku omavalitsuse instituut. Nimetatud sätetest nende koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Meelevaldsuse keeld kujutab endast PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseeringut konkreetse kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses. (p 87)

PS §-st 158 tuleneb riigi täitevvõimu kohustus kuulata ära kohaliku omavalitsuse üksuse organi arvamus, mitte kohustus välja selgitada elanike arvamus. Ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ei nõua kohalike elanike arvamuse ärakuulamist. (p 136)


PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei sisalda keeldu muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus tingimusel, et seejuures ei kao Eesti õiguskorrast kohaliku omavalitsuse instituut. Nimetatud sätetest nende koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Meelevaldsuse keeld kujutab endast PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseeringut konkreetse kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses. (p 87)

PS § 2 lõikest 2 tuleneb seadusandja avar otsustusruum kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalse korralduse kehtestamiseks ja selle muutmiseks. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on teatud avalike ülesannete täitmine inimestele võimalikult lähedal. Kuigi kohaliku omavalitsuse üksused eksisteerivad küll avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides, ei ole nad põhiseaduse kohaselt mõeldud olema "riigid riigis" (vt nt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-30-15, punkt 29). (p 89)

Seadusandjal on õigus panna kohalikule omavalitsusele riiklikke kohustusi, järgides PS § 154 lõike 2 teise lause nõudeid. Põhiseadus ei nõua, et kohalik omavalitsus peab ette teadma, milliseid riiklikke kohustusi talle tulevikus pannakse. Selliseid kohustusi võib riik kohalikule omavalitsusele panna seaduse alusel ka ühepoolselt. Avaliku teenuse kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete nõuete puudumist ei saa riigivõimule ette heita abstraktselt ja tulevikku suunatult. (p 125-126)

Olukord, kus omavalitsusüksus peab riiklike kohustuste täitmiseks leidma raha kohalike ülesannete arvel või tegema valiku, milliseid kohustusi täita, on PS § 154 lõike 2 teise lausega vastuolus (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). HRS § 24 lõike 1 teine lause on osas, milles näeb ette, et Vabariigi Valitsuse algatatud halduskorralduse muutmisega seotud kulud kaetakse mitte rohkem kui 100 000 euro ulatuses, vastuolus PS § 154 lõike 2 teises lauses sätestatud finantstagatisega. Ei saa välistada, et Vabariigi Valitsuse algatatud haldusterritoriaalse korralduse muutmisel on kulud suuremad kui 100 000 eurot. PS § 154 lõike 2 teisest lausest tulenev finantstagatis on sätestatud reeglina, mida on rikutud juhul, kui kohalikule omavalitsusele seadusega pandud riikliku ülesande täitmisega seotud kulusid ei kaeta riigieelarvest, sh kui neid kaetakse üksnes osaliselt. (p-d 185, 192, 194, 195)


Riigikohus on pädev läbi vaatama selliseid kohaliku omavalitsuse volikogu PSJKS § 7 alusel esitatud taotlusi, mille esitamise on volikogu otsustanud häälteenamusega (KOKS § 45 lõike 5 teine lause). Selle nõude eesmärk on anda otsusele pöörduda Riigikohtusse tavapärasest kõrgema häälteenamuse kaudu tugevam legitimatsioon, mis peab välistama põhjendamatud pöördumised ja kindlustama, et volikogu tahe pöörduda Riigikohtusse on kujunenud vabalt ning täie teadmise juures langetatava otsuse sisust. See demokraatiaprintsiibist tulenev eeldus peab ühtlasi tagama, et põhiseaduslikkuse järelevalve taotlusest ei kujune poliitilise võitluse instrument. (p-d 76 a 79)

PSJKS § 8 lõikes 1 ette nähtud nõue on kehtestatud tagamaks, et volikogu otsustaks nõuetekohasel hääletamisel taotluse sisu üle ega piirduks üldsõnalise volitusega Riigikohtusse pöörduda. Vältimaks vaidlusi selle üle, kas volikogu taotluse lõpptekst vastab volikogu etteulatuvalt antud volituses sisalduvale tahtele, peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumise otsustamiseks volikogu hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle. (p 80-81)


PSJKS § 8 lõikes 1 ette nähtud nõue on kehtestatud tagamaks, et volikogu otsustaks nõuetekohasel hääletamisel taotluse sisu üle ega piirduks üldsõnalise volitusega Riigikohtusse pöörduda. Vältimaks vaidlusi selle üle, kas volikogu taotluse lõpptekst vastab volikogu etteulatuvalt antud volituses sisalduvale tahtele, peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumise otsustamiseks volikogu hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle. (p 80-81)


Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses (PS § 104 lg 1) ei ole ette nähtud nõuet koostada eelnõu ettevalmistamise menetluses väljatöötamiskavatsus. HÕNTE on täitevvõimu enesekorraldusõiguse alusel antud õigusakt, mille eesmärk on õigusloome protsessi parem korraldamine täidesaatva riigivõimu asutustes muu hulgas Vabariigi Valitsuse algatatavate seaduseelnõude osas. HÕNTE ülesanne on seega täidesaatva riigivõimu asutuste omavahelise õigusloometegevuse ühtlustamine enne kui eelnõu esitatakse Vabariigi Valitsusele arutamiseks. Kuna HÕNTE kehtestamine pole osa PS-s ette nähtud seadusandlikust protseduurist, siis ei mõjuta HÕNTE-s kehtestatud nõuded PS § 87 p-s 4 sätestatud pädevust esitada Riigikogule seaduseelnõusid. (p 110)


Kuivõrd PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi, siis ei saa kohalik omavalitsus olla ise põhiõiguste kandja, vaid nende adressaat (vt RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-13-09 ja nr 3-3-1-43-10). (p 90)

Põhiõiguste ja vabaduste tagamine on PS § 14 järgi ka kohaliku omavalitsuse kohustus. Juhul kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). (p 118)


PS § 2 lõikest 2 tuleneb seadusandja avar otsustusruum kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalse korralduse kehtestamiseks ja selle muutmiseks. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on teatud avalike ülesannete täitmine inimestele võimalikult lähedal. Kuigi kohaliku omavalitsuse üksused eksisteerivad küll avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides, ei ole nad põhiseaduse kohaselt mõeldud olema "riigid riigis" (vt nt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-30-15, punkt 29). (p 89)

Territooriumi haldusjaotus PS § 2 lõike 2 tähenduses hõlmab ka kohaliku omavalitsuse territoriaalse korralduse. Nõue otsustada haldusjaotus seadusega peab ühtlasi tagama kohaliku omavalitsuse autonoomia. Kolleegium leiab, et seadusandja on haldusreformi seaduses sätestanud reformi eesmärgi, alused ja menetluse. Seejuures on seadusandja näinud ette võimaluse, et omavalitsusüksuste haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsustab Vabariigi Valitsus, andes Vabariigi Valitsusele seejuures kaalumisõiguse. (p 112)

PS § 2 lõike 2 ja § 3 lõike 1 kohaselt on kohalike omavalitsuste võimekuse aluspõhimõtete kehtestamine selline oluline riigielu küsimus, mille üle on pädev otsustama vaid Riigikogu. Seetõttu ei ole põhjust kahelda vähemalt 5000 elanikuga omavalitsusüksuste moodustamise põhiseaduspärasuses. (p 120)


PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei sisalda keeldu muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus tingimusel, et seejuures ei kao Eesti õiguskorrast kohaliku omavalitsuse instituut. Nimetatud sätetest nende koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Meelevaldsuse keeld kujutab endast PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseeringut konkreetse kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses. (p 87)

PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenev parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte nõuab, et demokraatlikus riigis peab olulised küsimused otsustama seadusandja. PS ei keela seadusandja pädevuses olevate küsimuste delegeerimist täitevvõimule, kui seaduses on piisavalt määratletud täitevvõimu tegutsemise alused ja tingimused, et välistada täitevvõimu omavoli. (p 111)

PS § 2 lõike 2 ja § 3 lõike 1 kohaselt on kohalike omavalitsuste võimekuse aluspõhimõtete kehtestamine selline oluline riigielu küsimus, mille üle on pädev otsustama vaid Riigikogu. Seetõttu ei ole põhjust kahelda vähemalt 5000 elanikuga omavalitsusüksuste moodustamise põhiseaduspärasuses. (p 120)

3-4-1-34-15 PDF Riigikohus 19.04.2016

Üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, saab isik tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 esitada individuaalkaebuse. Individuaalkaebus ei ole lubatav, kui isik on saanud kasutada võimalust kaitsta oma subjektiivseid õigusi selleks loodud kohases kohtumenetluses. (p 26)


Üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, saab isik tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 esitada individuaalkaebuse. Individuaalkaebus ei ole lubatav, kui isik on saanud kasutada võimalust kaitsta oma subjektiivseid õigusi selleks loodud kohases kohtumenetluses. (p 26)


Üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, saab isik tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 esitada individuaalkaebuse. Individuaalkaebus ei ole lubatav, kui isik on saanud kasutada võimalust kaitsta oma subjektiivseid õigusi selleks loodud kohases kohtumenetluses. (p 26)

Riigikohtule esitatav individuaalkaebus on lubamatu juba siis, kui asjas tuvastatakse, et selle esitaja käsutuses oli muu tõhus õiguskaitsevahend kohtumenetluses oma põhiõiguste kaitseks, sõltumata asjaolust, kas kaebaja seda kasutas või mitte. (p 28)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS järgi Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale. Jõustunud kohtulahendiga lõppenud kohtumenetluse saab seega taasavada üksnes TsMS sätestatud teistmisaluste sedastamisel. (p 29)

3-4-1-24-15 PDF Riigikohus 07.07.2015

Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 10)


Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 10)

Seadusandjal on õigus kooskõlas põhiseadusega määratleda isiku kaebeõiguse piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 14)


PSJKS § 2 sätestab Riigikohtu pädevuse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ja selle järgi Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve korras kohtulahendite põhiseaduspärasust ei hinda. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS järgi Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale. (p 13) Vt ka 3-4-1-19-08, p 14.

Kuna Riigikohtul puudub PSJKS § 2 järgi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses pädevus hinnata vaidlustatud kohtuotsuse põhiseaduspärasust, ei ole kaebaja esitatud individuaalkaebus lubatav. (p 15)


Seadusandjal on õigus kooskõlas põhiseadusega määratleda isiku kaebeõiguse piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 14)

3-4-1-34-14 PDF Riigikohus 06.01.2015

PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklauslist ei tulene kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikku tagatist õigusselguse põhimõtte osas. PS § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine omavalitsusüksuste kui avaliku võimu teostajate kohustus põhiõiguste adressaatide suhtes. Seetõttu ei ole omavalitsusüksustel võimalik tugineda õigusselguse põhimõttele PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklausli alusel. See säte paikneb põhiseaduse II peatükis "Põhiõigused, vabadused ja kohustused". Põhiseaduse II peatükk käsitleb eelkõige suhteid isikute ning avaliku võimu teostajate vahel. (p 33)


JäätS § 66 lg 1.1 alusel korraldatud jäätmevedu riivab ka PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, sest selle kaitsealasse kuulub ettevõtlusega seotud tegevusena jäätmevedajate õigus astuda õigussuhtesse jäätmetekitajatega. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab või kahjustab mõnd ettevõtlusega seotud tegevust. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest. See põhjus peab aga johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Samad nõuded kohalduvad ka lepinguvabaduse piirangutele. (p 42)

Lepingu- ja ettevõtlusvabadusega kaitstakse muu hulgas tarbijat. Mida intensiivsem on lepingu- ja ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad olema sekkumist õigustavad põhjused. (p 43)

Kuna JäätS § 66 lg 1.1 seab korraldatud jäätmeveole täiendavaid ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piiranguid võrreldes § 66 lg-s 1 sätestatud korraldatud jäätmeveo mudeliga, tuleb seadusandjal seda hoolikamalt kaaluda sellise sekkumise põhjendatust. Selliste piirangute üle otsustamine on seadusereservatsioonist tulenevalt Riigikogu ülesanne. Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ning tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Eriti oluline on selle nõude täitmine, kui täitevvõimu tegevus kohustab isikuid või piirab nende õigusi. Riigikogul on seega ulatuslik diskretsioon, otsustamaks ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piirangute üle. (p 44)


JäätS § 66 lg 1.1 alusel korraldatud jäätmeveo puhul ei ole jäätmevedajate klientideks ja neile tasu maksjateks mitte jäätmetekitajad, vaid kohaliku omavalitsuse üksus või selle volitatud MTÜ, kes omakorda arveldab jäätmetekitajatega ja peab nende üle arvestust. Kuna JäätS § 66 lg 1.1 alusel kohustab omavalitsusüksus jäätmetekitajaid astuma endaga või omavalitsusüksuse volitatud MTÜ-ga õigussuhtesse, riivab see lepinguvabadust, mis on osaks PS § 19 lg-st 1 tulenevast privaatautonoomia põhimõttest. JäätS § 66 lg 1.1 alusel korraldatud jäätmevedu põhjustab lepinguvabaduse intensiivse riive, sest omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ määratud jäätmekäitluse teenustasu hind ei pruugi olla tarbija jaoks madalam teenustasust, mis kujuneb riigihanke käigus jäätmevedajate konkurentsi tingimustes. (p 41)

JäätS § 66 lg 1.1 alusel korraldatud jäätmevedu riivab ka PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, sest selle kaitsealasse kuulub ettevõtlusega seotud tegevusena jäätmevedajate õigus astuda õigussuhtesse jäätmetekitajatega. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab või kahjustab mõnd ettevõtlusega seotud tegevust. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest. See põhjus peab aga johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Samad nõuded kohalduvad ka lepinguvabaduse piirangutele. (p 42)

Lepingu- ja ettevõtlusvabadusega kaitstakse muu hulgas tarbijat. Mida intensiivsem on lepingu- ja ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad olema sekkumist õigustavad põhjused. (p 43)

Kuna JäätS § 66 lg 1.1 seab korraldatud jäätmeveole täiendavaid ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piiranguid võrreldes § 66 lg-s 1 sätestatud korraldatud jäätmeveo mudeliga, tuleb seadusandjal seda hoolikamalt kaaluda sellise sekkumise põhjendatust. Selliste piirangute üle otsustamine on seadusereservatsioonist tulenevalt Riigikogu ülesanne. Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ning tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Eriti oluline on selle nõude täitmine, kui täitevvõimu tegevus kohustab isikuid või piirab nende õigusi. Riigikogul on seega ulatuslik diskretsioon, otsustamaks ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piirangute üle. (p 44)


Taotlused on lubatavad osas, milles omavalitsusüksused väidavad JäätS muutmise seaduse vastuolu õigusselguse põhimõttega. Õigusselgus on osa õigusriigi põhimõttest. Õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Sellest tuleneb, et õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et omavalitsusüksusel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Seadusandja peab seega õigusselguse põhimõttega arvestama ka kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vaheliste suhete reguleerimisel. (p 33)


Ka jäätmeveo korraldamisel kui kohaliku omavalitsuse kohustusliku ülesande täitmisel kehtib PS § 3 lg-st 1 tulenev seaduslikkuse nõue, mis tähendab, et isikute põhiõigusi saab kohalik omavalitsus piirata üksnes seadusest tuleneva volitusnormi alusel. (p 40)

Kuna JäätS § 66 lg 1.1 seab korraldatud jäätmeveole täiendavaid ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piiranguid võrreldes § 66 lg-s 1 sätestatud korraldatud jäätmeveo mudeliga, tuleb seadusandjal seda hoolikamalt kaaluda sellise sekkumise põhjendatust. Selliste piirangute üle otsustamine on seadusereservatsioonist tulenevalt Riigikogu ülesanne. Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ning tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Eriti oluline on selle nõude täitmine, kui täitevvõimu tegevus kohustab isikuid või piirab nende õigusi. Riigikogul on seega ulatuslik diskretsioon, otsustamaks ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piirangute üle. (p 44)

Riigi ülesanne on kehtestada kogu riigi territooriumil ühtne õiguslik raamistik, mille alusel saavad erinevad kohaliku omavalitsuse üksused jäätmehooldust korraldada avalikust huvist lähtuvalt. Jäätmekäitluse kui avaliku teenuse osas avaldub avalik huvi muu hulgas Eesti puhtuse ja korrashoiu tagamises ning isikute tervise või looduskeskkonna kaitsmises. Õigusliku raamistiku kehtestamisel tuleb riigil kaaluda seega erinevate eesmärkide ja kohustuste vahel. (p 45) Riigi tasandil peab olema tagatud piisav paindlikkus õigusliku raamistiku muutmiseks, et see vastaks riigi igakülgseks arenguks vajalikele tingimustele. (p 46)

Riiklike jäätmekorralduse aluste reguleerimine on riigielu küsimus ja kuulub seega riigi pädevusse nagu ka näiteks tervishoiu- ja alkoholipoliitika või valimissüsteemi alustest lähtuva kohaliku omavalitsuse volikogu valimiskorra reguleerimine. Seetõttu reguleerib ka JäätS muutmise seaduse § 1 p 1 ülekaalukalt riigielu küsimusi, sätestades JäätS § 66 lg 1.1 kehtetuks tunnistamisega ettevõtlus- ja lepinguvabaduse kasutamise tingimused ja korra. (p 47)

PS §-s 65 on sätestatud Riigikogu pädevus otsustada erinevaid riigielu küsimusi, milleks on ka põhiõiguste riive aluseks oleva volitusnormi kehtestamine PS § 3 lg-st 1 tulenevast seaduslikkuse põhimõttest lähtuvalt. Nimetatud pädevus ei kuulu kohalikule omavalitsusele ega ole seetõttu kohaliku elu küsimus. Sellest tulenevalt ei riiva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust see, kui seadusandja võtab kohalikult omavalitsuselt õiguse piirata põhiõiguste kandjate põhiõigusi või -vabadusi, sh ettevõtlus- ja lepinguvabadust. (p 48)


PS §-s 65 on sätestatud Riigikogu pädevus otsustada erinevaid riigielu küsimusi, milleks on ka põhiõiguste riive aluseks oleva volitusnormi kehtestamine PS § 3 lg-st 1 tulenevast seaduslikkuse põhimõttest lähtuvalt. Nimetatud pädevus ei kuulu kohalikule omavalitsusele ega ole seetõttu kohaliku elu küsimus. Sellest tulenevalt ei riiva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust see, kui seadusandja võtab kohalikult omavalitsuselt õiguse piirata põhiõiguste kandjate põhiõigusi või -vabadusi, sh ettevõtlus- ja lepinguvabadust. (p 48)


Seadusandja on JäätS § 66 lg-ga 1.1 koostoimes lg-ga 4 delegeerinud avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise õiguse omavalitsusüksustele. Selline delegeerimine on kooskõlas põhiseadusega juhul, kui kõik avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid on PS §-st 113 tulenevalt kindlaks määratud seaduses – üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule. (p 37)

Avalik-õiguslik rahaline kohustus omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ jäätmekäitluse teenustasude kujul peab olema kehtestatud seadusega. (p 38)

JäätS § 66 lg-d 5 ja 6 näevad ette omavalitsusüksusele ulatusliku kaalutlusruumi jäätmekäitluse teenustasu kehtestamisel, sätestamata selle ülemmäära ega selle arvestamise aluseid muu hulgas osas, mis ulatuses võib omavalitsusüksuste teenuse osutamisega seotud kulusid ja JäätS § 66 lg 1.1 alusel volitatud MTÜ-de tegevuskulusid korraldatud jäätmeveo puhul tarbijalt küsitavasse teenustasusse lisada. Seega ei ole lepingu sõlmimise kohustuslikkust JäätS § 66 lg 1.1 alusel jäätmetekitaja ja omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ vahel piisavalt tasakaalustatud nõuetega jäätmeseaduses, mis tagaksid jäätmetekitaja kaitse omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ kehtestatud jäätmekäitluse teenustasude selguse kaudu. (p 43)


JäätS § 66 lg 1.1 teise lause kohaselt on omavalitsusüksusel või selle volitatud MTÜ-l õigus ja kohustus pidada jäätmetekitajate üle arvestust ning nendega arveldada. JäätS § 66 lg 1.1 alusel nõutakse tarbijalt tasu avalik-õiguslikus suhtes, milles üheks pooleks on avaliku võimu kandjana omavalitsusüksus või avalikke ülesandeid täitev eraõiguslik isik, kellele on seaduse alusel üle antud avaliku võimu volitused. Tegemist on avalik-õigusliku rahalise kohustusega. PS § 157 lg 2 järgi on omavalitsusüksusel seaduse alusel õigus kehtestada avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. (p-d 36-37)


Omavalitsusüksuste PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi on omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis. (p 32) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 53.

Taotlused on lubatavad osas, milles omavalitsusüksused väidavad JäätS muutmise seaduse vastuolu õigusselguse põhimõttega. Õigusselgus on osa õigusriigi põhimõttest. Õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Sellest tuleneb, et õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et omavalitsusüksusel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Seadusandja peab seega õigusselguse põhimõttega arvestama ka kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vaheliste suhete reguleerimisel. (p 33)

Jäätmehooldus on kohaliku omavalitsuse ülesanne KOKS § 6 lg 1 tähenduses. Korraldatud jäätmevedu on üks osa jäätmehooldusest. JäätS § 66 lg 1 ja lg 1.1 puudutavad kohaliku elu küsimusi, sest nimetatud sätete alusel saavad omavalitsusüksused otsustada, kuidas nad täidavad KOKS § 6 lg-s 1 sätestatud omavalitsusüksuse ülesannet korraldada jäätmehooldust. (p 40)

Ka jäätmeveo korraldamisel kui kohaliku omavalitsuse kohustusliku ülesande täitmisel kehtib PS § 3 lg-st 1 tulenev seaduslikkuse nõue, mis tähendab, et isikute põhiõigusi saab kohalik omavalitsus piirata üksnes seadusest tuleneva volitusnormi alusel. (p 40)

PS §-s 65 on sätestatud Riigikogu pädevus otsustada erinevaid riigielu küsimusi, milleks on ka põhiõiguste riive aluseks oleva volitusnormi kehtestamine PS § 3 lg-st 1 tulenevast seaduslikkuse põhimõttest lähtuvalt. Nimetatud pädevus ei kuulu kohalikule omavalitsusele ega ole seetõttu kohaliku elu küsimus. Sellest tulenevalt ei riiva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust see, kui seadusandja võtab kohalikult omavalitsuselt õiguse piirata põhiõiguste kandjate põhiõigusi või -vabadusi, sh ettevõtlus- ja lepinguvabadust. (p 48)

Põhiseaduslikkuse kontrolli eeltingimuseks on see, et kui omavalitsusüksus vaidlustab õigustloova akti või selle sätte põhiseaduspärasust, peab ta ühtlasi ära näitama, et vaidlustatud sätteis reguleeritud valdkonna reguleerimine oli tema õigus ja ülesanne. Erinevalt jäätmekava vastuvõtmisest ja jäätmehoolduseeskirja kehtestamisest, nagu muudestki jäätmekäitluse üksikasjadesse puutuvatest regulatsioonidest, on ettevõtlus- ja lepinguvabaduse kasutamisele riiklike piirangute kehtestamine või kehtetuks tunnistamine seadusandja pädevuses ega kuulu kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse kaitsealasse. JäätS muutmise seaduse § 1 p 1 ei ole vastuolus omavalitsusüksuse enesekorraldusõigusega, sest vaidlustatud sätte puhul ei ole osutatud põhiseadusliku tagatise riive võimalik. (p 48)


Omavalitsusüksuste volikogude taotluste rahuldamata jätmine ei välista JäätS § 66 lg 1.1 kehtetuks tunnistamisest puudutatud MTÜ-del kui eraõiguslikel juriidilistel isikutel tugineda JäätS muutmise seaduse võimalikule põhiseadusvastasusele üldkohtutes konkreetse normikontrolli käigus. (p 49)


PSJKS § 7 alusel on Riigikohus pädev sisuliselt läbi vaatama selliseid taotlusi, mille puhul on täidetud kaks tingimust: esiteks peab taotluse olema esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja teiseks peab taotluses olema väidetud PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega. (p 30)

Riigikohus ei hinda taotluse lubatavuse eeldusena kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalikkust, sest riive võimatuse ehk selle ilmselge puudumise kindlakstegemine eeldab asjakohase põhiseadusliku tagatise kaitseala avamist ja selle selgitamist, kas vaidlustatud õigusakt või säte võib seda kaitseala negatiivselt mõjutada. See on aga juba sisuline hinnang vaidlustatud õigusakti või sätte põhiseaduspärasuse kohta. (p 30)

Omavalitsusüksuste PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi on omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis. (p 32) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 53.

PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklauslist ei tulene kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikku tagatist õigusselguse põhimõtte osas. PS § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine omavalitsusüksuste kui avaliku võimu teostajate kohustus põhiõiguste adressaatide suhtes. Seetõttu ei ole omavalitsusüksustel võimalik tugineda õigusselguse põhimõttele PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklausli alusel. See säte paikneb põhiseaduse II peatükis "Põhiõigused, vabadused ja kohustused". Põhiseaduse II peatükk käsitleb eelkõige suhteid isikute ning avaliku võimu teostajate vahel. (p 33)

Taotlused on lubatavad osas, milles omavalitsusüksused väidavad JäätS muutmise seaduse vastuolu õigusselguse põhimõttega. Õigusselgus on osa õigusriigi põhimõttest. Õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Sellest tuleneb, et õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et omavalitsusüksusel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Seadusandja peab seega õigusselguse põhimõttega arvestama ka kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vaheliste suhete reguleerimisel. (p 33)

Põhiseaduslikkuse kontrolli eeltingimuseks on see, et kui omavalitsusüksus vaidlustab õigustloova akti või selle sätte põhiseaduspärasust, peab ta ühtlasi ära näitama, et vaidlustatud sätteis reguleeritud valdkonna reguleerimine oli tema õigus ja ülesanne. Erinevalt jäätmekava vastuvõtmisest ja jäätmehoolduseeskirja kehtestamisest, nagu muudestki jäätmekäitluse üksikasjadesse puutuvatest regulatsioonidest, on ettevõtlus- ja lepinguvabaduse kasutamisele riiklike piirangute kehtestamine või kehtetuks tunnistamine seadusandja pädevuses ega kuulu kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse kaitsealasse. JäätS muutmise seaduse § 1 p 1 ei ole vastuolus omavalitsusüksuse enesekorraldusõigusega, sest vaidlustatud sätte puhul ei ole osutatud põhiseadusliku tagatise riive võimalik. (p 48)

3-4-1-46-14 PDF Riigikohus 20.11.2014

Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Riigilõiv piirab põhiseaduse § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab ka põhiseaduse §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 22)


Riigilõivu tasunud isik või isik, kelle eest lõiv tasuti, saab enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse esitamisel põhiseaduse § 15 lg 1 alusel nõuda kohtulahendi jõustumiseni riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist. Kui menetlusosalisel puudus võimalus tõstatada riigilõivu põhiseaduse vastasuse küsimus tsiviilasja menetluse kestel, on tal selleks õigus menetluse järel. (p 19) Vt ka Riigikohtu üldkogu 28. veebruari 2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-13-12, punkt 36; 2. aprilli 2013. aasta määrus asjas nr 3-2-1-140-12, punkt 20 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. septembri 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-22-14, punkt 21.

Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Riigilõiv piirab põhiseaduse § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab ka põhiseaduse §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 22)

Riigikohus on tunnistanud proportsionaalseks abinõuks menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise legitiimsete eesmärkide tagamisel vaidlusalusest 30 000 krooni ehk 1917 euro 34 sendi suurusest riigilõivu määrast kõrgema riigilõivu määra. Riigikohus on eelnimetatud üldkogu otsusele viidates tunnistanud põhiseaduspäraseks praegu vaidluse all olevast riigilõivu määrast ka 159 eurot 77 senti madalama riigilõivu määra kohtuasjas, kus menetlusosalisteks olid füüsilised isikud. Praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid, mille põhjal peaks kolleegium otsustama teisiti hagiavalduselt tasuda tulnud 30 000 krooni ja apellatsioonkaebuselt nõutud 1917 euro 34 sendi suuruse riigilõivu põhiseaduspärasuse suhtes. (p 24) Vt ka Riigikohtu üldkogu 21. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-17-13, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-13-14 ja 18. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-61-13.

RLS § 56 lg 1 koostoimes lisaga 1 (01.01.2009 - 31.12.2010 kehtinud redaktsioonis) on põhiseaduspärane osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 275 000 krooni kuni 300 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 30 000 krooni. RLS § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 (01.01. 2011 – 30.06.2012 kehtinud redaktsioonis) on põhiseaduspärased osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 17 575 euro 70 sendi kuni 19 173 eurot 49 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 1917 eurot 34 senti.


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 järgi saab esimese või teise astme kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, kui on jätnud asjassepuutuva õigustloova akti kohtuasja lahendamisel kohaldamata. Kohtuasja lahendamine hõlmab nii kohtuasja sisulise kui ka asjaga seotud menetluslike küsimuste lahendamise. (p 18)

3-4-1-32-14 PDF Riigikohus 07.11.2014

Riigikohtu pädevus on sätestatud PSJKS §-s 2, mille punkti 3 kohaselt lahendab Riigikohus muuhulgas taotlusi ja kaebusi Riigikohtu otsuste peale. Riigikogu otsuste peale esitatud kaebuste menetlemise kord on sätestatud PSJKS 3. peatükis „Kaebused Riigikogu, Riigikogu juhatuse ja Vabariigi Presidendi otsuste peale". Ei nimetatud menetluses ega üheski teises põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustikus sätestatud menetluses ei ole nähtud ette võimalust jõustunud kohtulahendeid teista. Seega ei kuulu Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsuse teistmine Riigikohtu pädevusse (punkt 26). Riigikogu otsuse õiguslikku olemust arvestades poleks põhimõtteliselt välistatud regulatsioon, mille kohaselt lahendatakse selle peale esitatud kaebused halduskohtumenetluses. Riigikogu otsuse vaidlustamise korra lülitamise kasuks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kohaldamisalasse räägib muu hulgas kaalutlus koondada parlamendi vastuvõetud aktide peale esitatud kaebuste läbivaatamine riigi kõrgema kohtu kätte ja korraldada nende lahendamine samas menetluskorras. Arvestades, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjade tähendus ja mõju on oluliselt erinev süüteo-, tsiviil- ja haldusasjadest, kahjustaks teistmine ülemäära õiguskorra toimimiseks üliolulist õiguskindlust. Seetõttu pole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtulahendite osas analoogia korras kohaldatavad ka halduskohtumenetluses koostatud kohtulahendite teistmismenetluse sätted (punkt 29).


PS §-st 14 ja § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust õiglasele ja tõhusale menetlusele võib riivata ka võimaluse puudumine vaidlustada jõustunud kohtulahend. See aga ei tähenda, nagu peaks teistmisvõimalus olema igasuguse lõpliku kohtuotsuse puhul. Kohtuotsuse seadusjõud tagab õiguskindlust, mis on põhiseaduse ühe aluspõhimõtte, õigusriigi põhimõtte (PS § 10) oluline osa. Õiguskindlus kaitseb riiklike otsuste püsivust, tagades, et neid ei saa tagantjärele muuta meelevaldselt, vaid üksnes põhjendatud erandlikel asjaoludel. Kohtuotsuse seadusjõustumise eesmärgiks on seega välistada sama kohtuasja teistkordne lahendamine, kindlustades seeläbi lisaks õiguskindlusele ka õigusrahu. Kohtuotsus peab seda looma kestvalt olukorras, kus on pikemat aega valitsenud vaidlus selle üle, mis on õige (punkt 28). Arvestades, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjade tähendus ja mõju on oluliselt erinev süüteo-, tsiviil- ja haldusasjadest, kahjustaks teistmine ülemäära õiguskorra toimimiseks üliolulist õiguskindlust (punkt 29).


PS §-st 14 ja § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust õiglasele ja tõhusale menetlusele võib riivata ka võimaluse puudumine vaidlustada jõustunud kohtulahend (punkt 28). Arvestades, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjade tähendus ja mõju on oluliselt erinev süüteo-, tsiviil- ja haldusasjadest, kahjustaks teistmine ülemäära õiguskorra toimimiseks üliolulist õiguskindlust (punkt 29).

3-4-1-11-14 PDF Riigikohus 15.09.2014

Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad eeskätt PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. Samuti riivab see PS § 14 ja § 15 lõike 1 koostoimes tagatud põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab ka PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 15)


Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad eeskätt PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. Samuti riivab see PS § 14 ja § 15 lõike 1 koostoimes tagatud põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab ka PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 15)

Riigilõivu suurus ei tohi olla kohtusse pöördumise õigust väljasuretava iseloomuga ja selle kindlaks tegemisel tuleb lähtuda iga üksiku kohtuasja asjaoludest, arvestades muu hulgas kohtusse pöörduja võimet riigilõivu tasuda, õigusvaidluse olemust, hagiavalduse eset ja menetluse staadiumi, milles riigilõivu tasumist nõutakse. (p 18)

Selle asja asjaolud erinevad asjade nr 3-2-1-163-12 ja nr 3-4-1-17-13 asjaoludest. Käesolevas asjas on hagejateks füüsilised isikud, kelle jaoks võib suurusjärgu võrra kõrgema riigilõivu määra tasumise kohustus olla oluliselt koormavam. Erinevalt võrreldavast üldkogu otsusest ei ületa praegusel juhul nõutud lõiv tsiviilasja keskmist arvestuslikku kulu esimeses kohtuastmes vaidlusaluse regulatsiooni kehtivusajal 2010. aastal koostatud arvutuste järgi mitte seitse, vaid ligikaudu üheksa korda. Võrreldes tsiviilkolleegiumi otsusega on praeguses asjas tegemist riigilõivuga hagiavalduse esitamisel, mitte apellatsioonkaebuse esitamisel. Üldkogu on seisukohal, et riigilõivu määr 40 000 krooni hagiavalduse esitamisel oli ebaproportsionaalne tagamaks isiku osalemist enda tsiviilasjaga kaasnevate kulude kandmisel sõltumata sellest, et TsMS § 150 lõike 2 punkti 1 alusel tagastati hagejale osa tasutud riigilõivust pärast taotluse esitamist Harju Maakohtule. (p 19)

RLS § 56 lõige 1 koosmõjus lisaga 1 alates 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis oli põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 350 000 krooni kuni 400 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 40 000 krooni. (p 21)

3-4-1-20-14 PDF Riigikohus 09.09.2014

Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Riigilõiv riivab PS § 14 ja § 15 lõike 1 koostoimes tagatud põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab ka PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 16)

Riigikohus on vaidlusalusele lõivule vahetult eelneva väiksema riigilõivu põhiseaduse vastaseks tunnistanud. Praegusel juhul ei esine asjaolusid, mille põhjal peaks kolleegium otsustama hagiavalduselt tasuda tulnud 3834 eurot 69 sendi suuruse riigilõivu suhtes teisiti. (p 17) RLS § 57 lõige 1 koosmõjus lisaga 1 alates 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis oli põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 38 346 euro 98 sendi kuni 44 738 eurot 15 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 3834 eurot 69 senti. (p 19)


Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Riigilõiv riivab PS § 14 ja § 15 lõike 1 koostoimes tagatud põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab ka PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 16)

3-4-1-16-14 PDF Riigikohus 09.09.2014

Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad eeskätt PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. Samuti riivab see PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab lisaks PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 15)

Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus ja sellena PS § 12 lg 1, § 14, § 15 lg 1 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne. (p 16) Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel ei aita ülekaalukalt kaasa tõhusamale menetlusele ega ole sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend menetlusökonoomia tagamiseks. (p 17)


Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad eeskätt PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. Samuti riivab see PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab lisaks PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 15)

Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus ja sellena PS § 12 lg 1, § 14, § 15 lg 1 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne. (p 16) Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel ei aita ülekaalukalt kaasa tõhusamale menetlusele ega ole sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend menetlusökonoomia tagamiseks. (p 17) Riigilõivuseaduse 1. juulist 2012 kuni 30. juunini 2014 kehtinud redaktsioonis olid § 57 lg-d 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus osas, milles abielu lahutamiseks hagiavalduse muul viisil esitamisel ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 132 lg-s 4 sätestatud mittevaralise nõudega hagiavalduse muul viisil esitamisel tuli tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.


Riigilõivuseaduse § 57 lg-d 2 ja 3 riivavad intensiivsemalt nende isikute põhiõigusi, kes esitavad sama hagiavalduse kohtule muul viisil kui veebilehe www.e-toimik.ee kaudu. Seega koheldakse RLS § 57 lg-tes 2 ja 3 sarnases olukorras olevaid isikuid erinevalt, mis riivab PS § 12 lg-s 1 tagatud võrdsuspõhiõigust. Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel ei aita ülekaalukalt kaasa tõhusamale menetlusele ega ole sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend menetlusökonoomia tagamiseks. (p-d 15 ja 17)

Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus ja sellena PS § 12 lg 1, § 14, § 15 lg 1 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne. (p 16) Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel ei aita ülekaalukalt kaasa tõhusamale menetlusele ega ole sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend menetlusökonoomia tagamiseks. (p 17)

RLS 1. juulist 2012 kuni 30. juunini 2014 kehtinud redaktsioonis olid § 57 lg-d 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus osas, milles abielu lahutamiseks hagiavalduse muul viisil esitamisel ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 132 lg-s 4 sätestatud mittevaralise nõudega hagiavalduse muul viisil esitamisel tuli tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.


Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus ja sellena PS § 12 lg 1, § 14, § 15 lg 1 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne. (p 16) Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09, p 23 ja 10. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-20-13, p 56.

3-4-1-22-14 PDF Riigikohus 09.09.2014

Kuna kostjal puudus võimalus tõstatada riigilõivu põhiseaduse vastasuse küsimus tsiviilasja menetluse kestel, oli kostjal selleks õigus menetluse järel. (p 21)

Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Riigilõiv piirab PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab ka PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 24)

Riigikohus on tunnistanud ebaproportsionaalseks abinõuks menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise legitiimsete eesmärkide tagamisel vaidlusalusest 70 000 krooni suurusest riigilõivu määrast oluliselt väiksema riigilõivu määra. Samadel kaalutlustel on Riigikohus tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks riigilõivu 4154 eurot 25 senti. Lisaks on Riigikohus tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks praegusest madalamaid apellatsioonkaebuse esitamisele kehtestatud riigilõivu määrasid. Praegusel juhul ei esine asjaolusid, mille põhjal peaks kolleegium otsustama teisiti hagiavalduselt tasuda tulnud 70 000 krooni ja apellatsioonkaebuselt nõutud 4154 euro 25 sendi suuruse riigilõivu põhiseaduspärasuse suhtes. (p 25) RLS § 56 lg 1 koostoimes lisaga 1 (01.01.2009 – 31.12. 2010 kehtinud redaktsioonis) osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 800 000 krooni kuni 900 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 70 000 krooni, ja RLS § 57 lg 22 koostoimes lisaga 1 (01.01.2011 - 30.06.2012 kehtinud redaktsioonis) osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 44 738 euro 15 sendi kuni 51 129 eurot 31 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 4154 eurot 25 senti, olid põhiseadusega vastuolus. (p 27)


Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Riigilõiv piirab PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab ka PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 24)


Kuna kostjal puudus võimalus tõstatada riigilõivu põhiseaduse vastasuse küsimus tsiviilasja menetluse kestel, oli kostjal selleks õigus menetluse järel. (p 21)

Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Riigilõiv piirab PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab ka PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 24)

3-4-1-27-14 PDF Riigikohus 01.07.2014

Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (punkt 27).


Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (punkt 27).

Kinnipeetaval on võimalik EPVS § 24 lõike 2 alusel esitada avaldus valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks valla- või linnasekretärile. Kuigi EPVS § 20 lõike 3 punkti 1 järgi ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust, oleks isik võinud linnasekretäri poolt avalduse rahuldamata jätmise peale esitada EPVS § 24 lõike 5 alusel kaebuse oma elukohajärgsele halduskohtule koos taotlusega jätta kohaldamata EPVS § 4 lõike 3 punkt 2 ja § 20 lõike 3 punkt 1 nende vastuolu tõttu põhiseadusega (punkt 29). PS § 15 lõike 2 järgi on halduskohtul õigus tunnistada EPVS § 4 lõige 3 punkt 2 ja § 20 lg 3 punkt 1 põhiseadusvastaseks ning seeläbi rahuldada EPVS § 24 lõike 7 punkti 2 järgi kaebus ja teha valla- või linnasekretärile ettekirjutus korraldada isiku kandmine rahvastikuregistrisse või muuta valijate arvestuse aluseks olevaid registriandmeid (punkt 30).


Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (punkt 27).


PSJKS § 39 lõike 1 punkti 2 ja EPVS § 67 lõike 1 punkti 3 kohaselt märgitakse kaebuses andmed vaidlustatava otsuse kohta või vaidlustatava toimingu kirjeldus. Juhul, kui kaebus ei vasta EPVS § 67 lõikes 1 ettenähtud nõuetele, võib organ, kellele kaebus esitati, jätta kaebuse läbi vaatamata (EPVS § 67 lõige 3). Riigikohus tagastab kaebuse läbivaatamatult, kui kaebuse esitaja ei ole määratud tähtajaks keabuses esitatud puudusi kõrvaldanud (PSJKS § 40 lõike 1 punkt 3).(p 25)


Isik esitas Riigikohtule kaebuse VVK otsuse peale, millega VVK jättis isiku kaebuse läbi vaatamata. Kolleegium leidis, et VVK oli õigesti jätnud isiku kaebuse läbi vaatamata ja jättis Riigikohtule esitatud kaebuse rahuldamata. (p 21)


PSJKS § 39 lõike 1 punkti 2 ja EPVS § 67 lõike 1 punkti 3 kohaselt märgitakse kaebuses andmed vaidlustatava otsuse kohta või vaidlustatava toimingu kirjeldus. Juhul, kui kaebus ei vasta EPVS § 67 lõikes 1 ettenähtud nõuetele, võib organ, kellele kaebus esitati, jätta kaebuse läbi vaatamata (EPVS § 67 lõige 3). Riigikohus tagastab kaebuse läbivaatamatult, kui kaebuse esitaja ei ole määratud tähtajaks keabuses esitatud puudusi kõrvaldanud (PSJKS § 40 lõike 1 punkt 3) (punkt 25).


PSJKS § 37 lõike 1 kohaselt võib isik, kes leiab, et valimiskomisjoni otsuse või toiminguga on rikutud tema õigusi, esitada Riigikohtule taotluse tühistada valimiskomisjoni otsus või tunnistada valimiskomisjoni toiming õigusvastaseks ja tunnistada hääletamistulemus valimisjaoskonnas, valimisringkonnas, vallas, maakonnas või riigis või elektroonilise hääletamise tulemus täies ulatuses või osaliselt kehtetuks (p 11).

Kui isik leiab, et valimiskomisjoni otsuse või toiminguga on rikutud tema õigusi, võib ta PSJKS § 37 lõike 1 kohaselt esitada Riigikohtule taotluse tühistada valimiskomisjoni otsus või tunnistada valimiskomisjoni toiming õigusvastaseks ja tunnistada hääletamistulemus valimisjaoskonnas, valimisringkonnas, vallas, linnas, maakonnas või riigis või elektroonilise hääletamise tulemus täies ulatuses või osaliselt kehtetuks. Kaebuse valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale võib Riigikohtule esitada pärast asja lahendamist VVK-s. Kaebus esitatakse Riigikohtule kolme päeva jooksul VVK otsuse teatavakstegemisest või toimingu sooritamisest arvates VVK kaudu (PSJKS § 37 lõige 2) (punkt 23).


Kuna isikule oli tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks, leidis kolleegium, et isiku kaebus EPVS sätete põhiseaduspärasuse kontrollimiseks ei ole lubatav ja jättis kaebuse PSJKS § 11 lõikele 2 tuginedes läbivaatamata (punkt 31).


Kui isik leiab, et valimiskomisjoni otsuse või toiminguga on rikutud tema õigusi, võib ta PSJKS § 37 lõike 1 kohaselt esitada Riigikohtule taotluse tühistada valimiskomisjoni otsus või tunnistada valimiskomisjoni toiming õigusvastaseks ja tunnistada hääletamistulemus valimisjaoskonnas, valimisringkonnas, vallas, linnas, maakonnas või riigis või elektroonilise hääletamise tulemus täies ulatuses või osaliselt kehtetuks. Kaebuse valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale võib Riigikohtule esitada pärast asja lahendamist VVK-s. Kaebus esitatakse Riigikohtule kolme päeva jooksul VVK otsuse teatavakstegemisest või toimingu sooritamisest arvates VVK kaudu (PSJKS § 37 lõige 2) (punkt 23).

3-4-1-13-14 PDF Riigikohus 10.06.2014

Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad eeskätt PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. Samuti riivab see PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab ka PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 13)


Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad eeskätt PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. Samuti riivab see PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab ka PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 13)

Riigilõivu suurus ei tohi olla kohtusse pöördumise õigust väljasuretava iseloomuga. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda iga üksiku kohtuasja asjaoludest, sealhulgas kohtusse pöörduja võimest riigilõivu tasuda, õigusvaidluse olemusest, hagiavalduse esemest ja menetluse staadiumist, milles riigilõivu tasumist nõutakse. (p 15)

Praeguses kohtuasjas hagiavalduselt tasumisele kuuluvat riigilõivu määra saab pidada eraõigusliku juriidilise isiku majandussuhetest tulenevas vaidluses mõõdukaks kohtusse pöördumise õiguse riiveks. RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 alates 01.01.2011 - 30.06.2012 kehtinud redaktsioonis olid põhiseadusega kooskõlas osas, milles nägid ette kohustuse tasuda hagiavalduselt hinnaga üle 19 173 euro 49 sendi kuni 22 369 eurot 7 senti riigilõivu 2236 eurot 90 senti. (p 17) Vt ka Riigikohtu üldkogu 21. jaanuari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-17-13.

3-4-1-10-14 PDF Riigikohus 19.05.2014

Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Kohtumenetluses avalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad eeskätt PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. Samuti riivab see PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele ning PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. Avaldaja, kes esitas avalduse kohtule e-posti teel, pidi loobuma suuremas ulatuses oma omandist kui isik, kes esitab avalduse kohtusse e-toimiku kaudu. RLS § 57 lg-s 7 koheldakse seega isikuid erinevalt, mis riivab PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust. (p 12)

Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus ja sellena PS § 12 lg 1, § 14, § 15 lg 1 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne. (p 13) Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel ei aita ülekaalukalt kaasa tõhusamale menetlusele ega ole sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend menetlusökonoomia tagamiseks. (p 14)


Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Kohtumenetluses avalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad eeskätt PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. Samuti riivab see PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele ning PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. Avaldaja, kes esitas avalduse kohtule e-posti teel, pidi loobuma suuremas ulatuses oma omandist kui isik, kes esitab avalduse kohtusse e-toimiku kaudu. RLS § 57 lg-s 7 koheldakse seega isikuid erinevalt, mis riivab PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust. (p 12)

Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus ja sellena PS § 12 lg 1, § 14, § 15 lg 1 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne. (p 13) Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel ei aita ülekaalukalt kaasa tõhusamale menetlusele ega ole sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend menetlusökonoomia tagamiseks. (p 14) Kohustus tasuda hagita perekonnaasjas ja piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramise asjas avalduse muul viisil esitamisel riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu on põhiseadusega vastuolus.


Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus ja sellena PS § 12 lg 1, § 14, § 15 lg 1 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne. (p 13) Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09, p 23 ja 10. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-20-13, p 56.

Kokku: 27| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json