5-19-30/3
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
03.05.2019 |
|
EPVS § 31 lg 3 p 2 sätestab, et kui EPVS § 30 lg-s 6 nimetatud tähtaja jooksul ei esitatud puuduvaid dokumente, jätab Vabariigi Valimiskomisjon kandidaadi, kelle dokumendid on puudu, registreerimata. Kuna isik ei esitanud EPVS § 29 lg 4 p 2 kohaselt nõutavat kautsjoni tasumist tõendava dokumendi koopiat, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja selle sätte alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. Samuti on Vabariigi Valimiskomisjon õigesti leidnud, et seadus ei võimalda kandidaati kautsjoni tasumisest vabastada. Kolleegiumil ei ole kahtlusi kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuses. Seadus võib nõuda, et kandidaat tõestaks registreerimisel enda tõsiseltvõetavust. Kautsjoni suurus on mõõdukas. (p 15)
EPVS § 31 lg 3 p 2 sätestab, et kui EPVS § 30 lg-s 6 nimetatud tähtaja jooksul ei esitatud puuduvaid dokumente, jätab Vabariigi Valimiskomisjon kandidaadi, kelle dokumendid on puudu, registreerimata. Kuna isik ei esitanud EPVS § 29 lg 4 p 2 kohaselt nõutavat kautsjoni tasumist tõendava dokumendi koopiat, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja selle sätte alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. Samuti on Vabariigi Valimiskomisjon õigesti leidnud, et seadus ei võimalda kandidaati kautsjoni tasumisest vabastada. Kolleegiumil ei ole kahtlusi kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuses. Seadus võib nõuda, et kandidaat tõestaks registreerimisel enda tõsiseltvõetavust. Kautsjoni suurus on mõõdukas. (p 15)
EPVS § 31 lg 3 p 3 ja § 4 lg 6 p 2 järgi peab Vabariigi Valimiskomisjon jätma registreerimata kandidaadi, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. Kuna kohus on isiku süüdi mõistnud kuriteos ja ta kannab eluaegset vanglakaristust, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja ka nende sätete alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. (p 16)
Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). (p 17)
Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. (p 17)
Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. PS § 58 võimaldab seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga valimispõhiõigusele, mis tähendab, et piirang peab sisalduma seaduses ning olema proportsionaalne. (p 17)
Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. PS § 58 võimaldab seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga valimispõhiõigusele, mis tähendab, et piirang peab sisalduma seaduses ning olema proportsionaalne. (p 17)
EPVS § 4 lg 6 p-s 2 sätestatud kandideerimispiirang riivab Eesti kodaniku õigust Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida. Käsitledes vanglakaristust kandvate kinnipeetavate kandideerimispiirangut kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel, jõudis Riigikohus seisukohale, et kuna vabaduskaotusliku karistuse olemuslik osa on see, et isik ei saa vabalt ringi liikuda, ei ole põhjendamatu vanglakaristust kandvate isikute kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideerimise õiguse välistamine (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-44-13, p 13). Samal põhjusel on vangide kandideerimisõiguse välistamine põhjendatud ka Euroopa Parlamendi valimistel. (p 18)
Legitiimne on seadusandja otsus arvata kandideerimisõiguslike isikute hulgast välja kurjategijad, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 51). Osalisriikide hindamisruum EIÕK esimese lisaprotokolli art-s 3 sätestatud kandideerimisõiguse hindamisel on suurem kui aktiivse valimisõiguse puhul (nii nt EIK otsus asjas nr 58278/00: Ždanoka vs. Läti, p 115). (p 19)
Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriigi kodaniku, kes soovib oma hääletamisõigust teostada riigis, mille kodanik ta on, hääletamisõigusest ilmajätmine Euroopa Liidu liikmesriigi õigusnormide alusel kujutab endast ELPH art 39 lg-s 2 tagatud õiguse teostamise piirangut. ELPH art 52 lg 1 kohaselt on selline piirang lubatav, kui see on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet (piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi) (EK otsus asjas nr C-650/13: Delvigne, p-d 45–46). (p 20)
Praeguses asjas vaadeldav kandideerimisõiguse piirang vastab ELPH-le. Iseäranis peab see paika kaebaja puhul. Kaebaja on süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes kuritegudes, mille eest talle on mõistetud eluaegne vanglakaristus. Piirangu eesmärk – tagada karistuse vältimatus ja õiguskorda jämedalt rikkunud isikute eemalhoidmine avaliku võimu teostamisest – on liidu poolt tunnustatud ELL art-s 2 sätestatud õigusriigi põhimõtte raames. ELPH artl 40 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna see reguleerib isiku õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel. (p 21)
PS § 58 ei nõua, et kohus peab kandideerimisõiguse äravõtmise eraldi otsustama. Ka EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). Samuti ei ole kandideerimispiirang vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)
Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud, põhiseaduses ette nähtutega analoogsete põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)
EPVS § 4 lg 6 p-s 2 sätestatud kandideerimispiirang riivab Eesti kodaniku õigust Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida. Käsitledes vanglakaristust kandvate kinnipeetavate kandideerimispiirangut kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel, jõudis Riigikohus seisukohale, et kuna vabaduskaotusliku karistuse olemuslik osa on see, et isik ei saa vabalt ringi liikuda, ei ole põhjendamatu vanglakaristust kandvate isikute kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideerimise õiguse välistamine (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-44-13, p 13). Samal põhjusel on vangide kandideerimisõiguse välistamine põhjendatud ka Euroopa Parlamendi valimistel. (p 18)
Legitiimne on seadusandja otsus arvata kandideerimisõiguslike isikute hulgast välja kurjategijad, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 51). Osalisriikide hindamisruum EIÕK esimese lisaprotokolli art-s 3 sätestatud kandideerimisõiguse hindamisel on suurem kui aktiivse valimisõiguse puhul (nii nt EIK otsus asjas nr 58278/00: Ždanoka vs. Läti, p 115). (p 19)
Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriigi kodaniku, kes soovib oma hääletamisõigust teostada riigis, mille kodanik ta on, hääletamisõigusest ilmajätmine Euroopa Liidu liikmesriigi õigusnormide alusel kujutab endast ELPH art 39 lg-s 2 tagatud õiguse teostamise piirangut. ELPH art 52 lg 1 kohaselt on selline piirang lubatav, kui see on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet (piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi) (EK otsus asjas nr C-650/13: Delvigne, p-d 45–46). (p 20)
Praeguses asjas vaadeldav kandideerimisõiguse piirang vastab ELPH-le. Iseäranis peab see paika kaebaja puhul. Kaebaja on süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes kuritegudes, mille eest talle on mõistetud eluaegne vanglakaristus. Piirangu eesmärk – tagada karistuse vältimatus ja õiguskorda jämedalt rikkunud isikute eemalhoidmine avaliku võimu teostamisest – on liidu poolt tunnustatud ELL art-s 2 sätestatud õigusriigi põhimõtte raames. ELPH artl 40 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna see reguleerib isiku õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel. (p 21)
PS § 58 ei nõua, et kohus peab kandideerimisõiguse äravõtmise eraldi otsustama. Ka EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). Samuti ei ole kandideerimispiirang vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)
Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud, põhiseaduses ette nähtutega analoogsete põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)
EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). (p 22)
Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)
Kohtu poolt kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandva isiku kandideerimispiirang Euroopa Parlamendi valimistel ei ole vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)
|
| 3-4-1-7-17
|
Riigikohus |
06.06.2017 |
|
PSJKS ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalset põhiseaduslikkuse järelevalve kaebust. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (alates RKÜK otsusest asjas nr 3-1-3-10-02; viimati RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-4-17). (p 19)
Kui isikul oli piisavalt tõhus võimalus kaitsta PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt oma põhiõigusi ja taotleda varasemate menetluste käigus muu hulgas, et alustataks põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust kohaldatava seaduse või seaduse lünga üle (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-21-11). Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahendiga, ei anna alust väita, et isik on jäetud ilma PS §-s 15 sätestatud põhiõigusest kohtulikule kaitsele, tema põhiõigusi on rikutud ja sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-24-15; viimati määrus asjas nr 3-4-1-4-17). (p 22)
Karistusõiguse kujundamisel on seadusandjal lai otsustusruum. Järjepideva kohtupraktika kohaselt ei ole kannatanul subjektiivset õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt nt RKKK määrus asjas nr 3-1-1-96-15). Eelnev tähendab aga sedagi, et isik ei saa riigilt üldjuhul nõuda mõne konkreetse sanktsiooninormi loomist. Seadusandja saab valida, kas ja millal on põhiõiguste rikkumise korral vaja kasutada karistusõiguse kui ultima ratio meetmeid. Ühinemisvabaduse kaitseks ei nõua karistusõiguslike normide kehtestamist ei Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, ÜRO kodanike- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ega ka põhiseadus. EIK on tunnustanud riigi positiivset kriminaliseerimise kohustust ennekõike art-te 2 ja 3 kaitsealas, muudel juhtudel on sobiva õiguskaitsevahendi valik jäänud seadusandjale. Karistusnormi puudumise põhiseadusvastaseks tunnistamisel tuleb arvestada ka seda, et kedagi ei saa süüdi mõista teo eest, mida ei tunnistanud kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal (PS § 23 lg 1). (p 23)
|
| 3-1-1-75-15
|
Riigikohus |
19.10.2015 |
|
Süstemaatilisuse näol on tegemist erilise isikutunnusega KarS § 24 lg 1 tähenduses, mis KarS § 4231 koosseisu kontekstis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Seega eeldab mootorsõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine, et isik on enam kui korduvalt, s.o vähemalt kolmel korral juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta. Seejuures ei ole oluline, kas varasemad teod moodustasid väärteo LS § 201 tähenduses või vastasid KarS §-s 4231 sätestatud kuriteokoosseisule, nagu ka see, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi tunnistatud (õiguslik retsidiiv) või tuvastatakse need ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8)
Nullum crimen sine lege põhimõttele antud tõlgenduse kohaselt ei ole vajalik, et kõik kolm mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimist peaksid olema toime pandud pärast KarS § 4231 kehtestamist ehk siis pärast 1. jaanuari 2015 (RKKKo 3-1-1-87-08, p 12). Karistades süüdlast olukorras, mil eelnev sõiduki juhtimisõiguseta juhtimine vastas üksnes väärteokoosseisule ja isikut on väärteokorras korduvalt ka karistatud, karistatakse teda üksnes viimase, s.o kuriteotunnustega teo, mitte aga varasemate väärtegude eest. (p 10)
Põhjalikumalt on süstemaatilisusega seotud küsimusi vaetud 20. aprilli 2009. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-87-08. Viidatud lahendis vaadeldi süstemaatilisust süstemaatilise varguse (KarS § 199 lg 2 p 9) kontekstis (viidatud otsuse p-d 10-12), kuid selles väljendatud seisukohad on mutatis mutandis ülekantavad ka süstemaatilisele juhtimisele (KarS § 4231). (p 7)
Süstemaatilisuse näol on tegemist erilise isikutunnusega KarS § 24 lg 1 tähenduses, mis KarS § 4231 koosseisu kontekstis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Seega eeldab mootorsõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine, et isik on enam kui korduvalt, s.o vähemalt kolmel korral juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta. Seejuures ei ole oluline, kas varasemad teod moodustasid väärteo LS § 201 tähenduses või vastasid KarS §-s 4231 sätestatud kuriteokoosseisule, nagu ka see, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi tunnistatud (õiguslik retsidiiv) või tuvastatakse need ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8)
Nullum crimen sine lege põhimõttele antud tõlgenduse kohaselt ei ole vajalik, et kõik kolm mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimist peaksid olema toime pandud pärast KarS § 4231 kehtestamist ehk siis pärast 1. jaanuari 2015 (RKKKo 3-1-1-87-08, p 12). Karistades süüdlast olukorras, mil eelnev sõiduki juhtimisõiguseta juhtimine vastas üksnes väärteokoosseisule ja isikut on väärteokorras korduvalt ka karistatud, karistatakse teda üksnes viimase, s.o kuriteotunnustega teo, mitte aga varasemate väärtegude eest. (p 10)
|
| 3-3-1-80-12
|
Riigikohus |
12.06.2013 |
|
Avalikul võimul on kohustuse tagada isikute põhiõigused ja vabadused. Juhul, kui isiku põhiõiguste ja vabaduste kasutamiseks ja kaitseks on vajalik avaliku võimu poolne tegevus, peab riik looma asjakohase ja toimiva menetluskorra. Isiku põhiseaduslik õigus menetlusele hõlmab endas õigust teabele kohasest menetlusest. Isiku selle õiguse ja vastava avaliku võimu kohustuse olemasolu ei sõltu sellest, kas seadusandja on igas konkreetses õigussuhtes sellise õiguse ja kohustuse eraldi reguleerinud. Selles asjas olid isiku võimalused teabe hankimiseks omal algatusel sedavõrd piiratud, et täitevvõimu piisava aktiivsuse puudumine vastava teabe edastamata jätmisel isikule tõi kaasa põhiseaduse § 14 rikkumise.
Leebema karistusseaduse tagasiulatuv kohaldamine ei ole pelgalt karistust kandva isiku küsimus. Seaduse selline kohaldamine ning isiku edasisest karistuse kandmisest vabastamine on vaieldamatult oluline avalik huvi. Avalik võim peab tagama karistusvõimu teostamise legitiimsuse, sh karistusmeetmete kohaldamise täpse vastavuse seadusega, ja isikute põhiõigused. Isiku vangistusest mittevabastamine toob kaasa ka avaliku ressursi täiendava kulu. Seetõttu peab avalik võim isiku karistuse kandmisest vabastamisel ilmutama piisavat aktiivsust. Isiku karistuse edasisest kandmisest vabastamine peab toimuma täitevvõimu initsiatiivil ja korraldusel.
Täitevvõimul lasus kohustus tulemuslikult teavitada vangistuses viibivat isikut sellest, et tegu on dekriminaliseeritud ja et tal on õigus pöörduda maakohtu poole. Seaduses asjakohase regulatsiooni puudumise tõttu on ebaselge, kas kahju tekitas Justiitsministeerium, Riigiprokuratuur või Tartu Vangla. Kõigil eelnimetatutel oli kohustus kinnipeetavat teavitada ning kohustuse täitmisel oleks isiku õiguste rikkumist tõenäoliselt välditud. Teavitamiskohustuse mittetäitmise ja vangistuse kandmise jätkumise vahel on põhjuslik seos. Konkreetse haldusorgani osakaalu kahju tekitamisel ei ole võimalik tuvastada. Tegemist on justiitssfääri asutustega, seepärast on kohane pidada vastustajaks Justiitsministeeriumi. Justiitsministeeriumilt on küll isiku kasuks hüvitis juba välja mõistetud, kuid see ei ole takistuseks samalt organilt täiendava hüvitise väljamõistmisel. Ka RVastS § 12 lg 4 võimaldab mitme avaliku võimu kandja solidaarvastutust, kui erinevate organite tegevuse või tegevusetuse tõttu ei ole nende vastutust võimalik täpselt piiritleda.
Kuna täitevvõimu tegevusetus põhjustas isiku õigusvastase ja kestva vabadusevõtmise, siis sellega on täidetud RVastS § 9 lg 1 kohaldamise eeldused. RVastS § 9 lg 1 järgi väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust ei ole õige siduda AVVKHS-s sätestatud hüvitise fikseeritud määradega. Riigivastutuse seaduse alusel mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tehakse individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg t 2, samuti RVastS § s 13 sätestatud kriteeriume.
Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Isiku nõuetekohaselt teavitamata jätmise tõttu ei lahendatud selles asjas isiku karistuse kandmisest vabastamise küsimust mõistliku aja jooksul ning isik pidi seetõttu kandma vangistust umbes kaheksa kuud. Sellist rikkumist ja sellega põhjustatud tagajärge tuleb lugeda oluliseks. Selles asjas puuduvad ka objektiivseid takistused kahju ärahoidmisel, mida saaks arvestada hüvitise suuruse määramisel. Isik ise ei saanud oma kahju vähendada või ära hoida. Selle kohtuasja lahendamise kestus ei mõjuta väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust.
|
| 3-3-1-20-06
|
Riigikohus |
09.06.2006 |
|
Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Seetõttu on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav (vt Riigikohtu 28.04.2004 otsuse nr 3-3-1-69-03 p-te 31-34).
Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks.
Juhtimisõiguse peatamisel on tegemist põhiõiguse mõõduka riivega. Sõiduki juhtimisõigus ei ole isiku põhiõigus, kuigi juhtimisõiguse kaudu realiseerivad isikud mitmeid teisi põhiõigusi, eelkõige PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele.
Juhtimisõiguse peatamine on sunnivahend, kuna tegemist on isiku õiguste piiramisega riigivõimu kandja poolt tema ülesannete täitmise raames. Riiklikud sunnivahendid on nii haldusõiguslikud sunnivahendid kui ka karistused. Juhtimisõiguse peatamise aluseks on isiku süü ning seetõttu on tegemist karistusega materiaalses tähenduses (vt Riigikohtu 25.10.2004 otsust nr 3-4-1-10-04).
Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Seetõttu on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav (vt Riigikohtu 28.04.2004 otsuse nr 3-3-1-69-03 p-te 31-34).
|
| 3-1-1-21-06
|
Riigikohus |
05.05.2006 |
|
Blanketsete kuriteokoosseisude eesmärk on vältida vajadust kirjutada karistusõiguslikult tagatud regulatsioon karistusseadusesse ümber, mis oleks enamikel juhtudel ka normitehniliselt üle jõu käiv. Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted.
Kui kohus tuvastab, et sõltumata sellest, kas ametiisiku tegevus oli seaduslik või mitte, sellega olulist kahju ei põhjustatud, puudub vajadus teo õiguspärasuse küsimust eraldi käsitleda.
Õigusvastase käitumise fakti ei saa samastada kahju tekitamisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Varaline kahju on isiku vara ehk tema õiguste ja kohustuste kogumi rahalise väärtuse vähenemine. Piltlikult öeldes on varaline kahju "auk isiku varalises sfääris".
Puudub alus aprioorselt väita, et mingi kauba või teenuse ostmisel raha tasumise edasilükkamine tulevikku on intressikohustuse tõttu iseenesest majanduslikult kahjulikum kui sama kauba või teenuse ostmine selle eest kohe tasudes.
Apellatsioonikohtul puudub kohustus asuda süüdistuse piiridest väljuvalt iseseisvalt tuvastama, kas ja milliste õiguslike kohustuste eiramist võib süüdistatava teatud käitumine endast kujutada. Siiski ei ole täielikult välistatud, et apellatsioonikohus lähtub otsuse tegemisel normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda eeldusel, et selle normi kohaldamisele pole võimalik esitada vastuväiteid, mis eeldaks uute, süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni kontekstis asjassepuutumatute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05). Samas ei järeldu kõnealusest seisukohast, et ringkonnakohtul lasuks kohustus hakata omal algatusel otsima isiku süüd kinnitavat normi, millele ei ole viidatud ei süüdistuse tekstis ega ka prokuröri poolt apellatsioonimenetluses.
Isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises eeldab vältimatult lisaks koosseisupärase teo tuvastamisele ka selle tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses (vt RKKKo nr 3-1-1-117-05).
Põhiseadust tuleb tõlgendada viisil, mis tagab selle kohaldamise vastavuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle kohaldamispraktikaga, kuna vastasel korral poleks tagatud isiku õiguste tõhus siseriiklik kaitse (vt RKPSJVKo nr 3-4-1-1-04).
Selgitamaks, millised riiklikud sunnivahendid kuuluvad konventsiooni 7. lisaprotokolli art 4 lg 2 ja PS § 23 lg 3 kaitsealasse, tuleb lähtuda samadest piiritlemiskriteeriumitest, mis kehtivad konventsiooni art 6 lg-s 1 ette nähtud "kriminaalsüüdistuse", mõiste sisustamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-88-02).
Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld) kaitseala ei hõlma mitte üksnes kuritegusid, vaid ka haldusõiguserikkumisi (väärtegusid) ja teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi (vt RKKKo nr 3-1-3-6-03).
KarS 3. peatüki 2. jaost ja VTMS § 53 lg-st 1 järeldub, et vähetähtsa väärteo puhul kohaldatav hoiatustrahv ei ole käsitatav formaalses mõttes karistusena. Samas ei saa küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatu pinnalt. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena. Seega tuleb hinnata, kas tegemist on karistusega materiaalses mõttes, s.o õiguserikkumise eest kohaldatava meetmega, mis evib karistuse olemust ja eesmärki ning on piisavalt raske, olemaks võrreldav kriminaalkaristusega formaalses mõttes (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04).
Seisukoht, et blanketsed kuriteokoosseisud tuleb sisustada teo toimepanemise ajal kehtinud seadusesätetega isegi juhul, kui need on hiljem asendatud isiku suhtes soodsamate normidega, on vastuolus nii karistusõiguse teooria kui ka Riigikohtu väljakujunenud praktikaga (vt RKKKo nr 3-1-1-110-02; nr 3-1-1-22-04; nr 3-1-1-23-04; nr 3-1-1-39-04 ning nr 3-1-1-73-05).
Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2).
|
Facebook
Twitter