/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 94| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-21-5/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 08.06.2021

Riigikohtu praktika kohaselt saab isik juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada enda õigustele kohtulikku kaitset, pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte. (p 8)

Isikul, kelle õigusi kohtulahendi avalikustamine riivab, on võimalik esitada avalikustamise piiramise taotlus kohtule, kes avalikustamisele kuuluva kohtulahendi teeb. Taotluse lahendamise kohta tehtud kohtumääruse peale saab esitada määruskaebuse (KrMS § 4081 lõike 5 kolmas lause). Selles kohtumenetluses saab isik muu hulgas nõuda kohaldamisele kuuluvate normide (samuti asjakohaste normide puudumise) põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist (PS § 15 lõike 1 teine lause). (p 10)

Kuigi Riigikohtule saab määruskaebuse esitada üksnes advokaadi vahendusel (KrMS § 384 lõige 2, § 344 lõige 3), ei muuda see kõnealust õiguskaitsevahendit ebatõhusaks, sest ka selles menetluses saab määruskaebuse esitamiseks taotleda riigi õigusabi. (p 11)


Kohtumenetluses, milles isik saab muu hulgas nõuda kohaldamisele kuuluvate normide (samuti asjakohaste normide puudumise) põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist (PS § 15 lõike 1 teine lause), peab kohus sellise taotluse läbi vaatama ja põhiseadusvastasuse tuvastamise korral algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus (PS § 15 lõige 2). (p 10)


Kuigi Riigikohtule saab määruskaebuse esitada üksnes advokaadi vahendusel (KrMS § 384 lõige 2, § 344 lõige 3), ei muuda see kõnealust õiguskaitsevahendit ebatõhusaks, sest ka selles menetluses saab määruskaebuse esitamiseks taotleda riigi õigusabi. (p 11)

5-20-10/13 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.04.2021

Vt ka otsuse punkt 23.

Haldusasjas, millest käesolev põhiseaduslikkuse järelevalve asi on võrsunud, pidid kohtud võtma seisukoha, kas VMS-i normid välistasid kaebajatele võimaluse pöörduda oma õiguste kaitsmiseks kohtu poole ja seetõttu tuli kaebus jätta menetlusse võtmata. Seega olid normid, mis välistasid kaebajatel kohtusse pöördumise, haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad. (p 24)

VMS § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 välistasid kaebajate võimaluse pöörduda halduskohtusse. Tegu on isiku kaebeõiguse piiranguga (vt HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 eristamise kohta RKHK 12.03.2019 nr 3-17-2784/20, p 7-9). (p 28)

VMS § 10010 lõige 1 ja § 10013 lõige 2 reguleerivad viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse vaidlustamist Siseministeeriumis ning neist ei tulene eraldi võttes kaebajate kohtusse pöördumise õiguse piirangut. Samas on need normid VMS §-ga 10018 tihedalt seotud. Seadusandja on loonud VMS §-des 1001-10019 sätestatud kaheastmelise haldusesisese vaidlustusmenetluse just eesmärgiga tagada kaebajatele võimalus saada viibimisõiguse lõpetamise korral õiguskaitset ka ilma kohtukaebeõiguse olemasoluta (vt otsuse punkt 26). VMS §-d 1001-10019 moodustavad mõttelise terviku. Seetõttu tuleb ka need ringkonnakohtu nimetatud normid lugeda kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvateks (vt ka RKPJKo 08.11.2017 nr 5-17-9/8, p 22). (p 30)


Õigusnormide erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb küll eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust, kuid selle hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus. Isiku õigusi piirava täitevvõimu otsuse kohtus vaidlustamise tingimused ja kord peavad olema sätestatud seaduse tekstis sedavõrd selgelt, et sellest on kõrvalise abita ja kohtupraktikat uurimata võimeline põhijoontes aru saama iga keskmine tähelepanelik isik (RKÜK 22.02.2005 nr 3-2-1-73-04, p 36; RKÜK 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 31). (p 27)


Määruse 2018/1806 artikli 4 lõige 1 koostoimes sama määruse lisaga II on EL õiguse normid, mille alusel tekib välismaalasel subjektiivne õigus määruses ja muudes EL-i õigusaktides sätestatud tingimustel viisavabalt Eestisse siseneda ning Eestis viibida. (p 36)

Viibimisaja ennetähtaegne lõpetamine mõjutab seda õigust ebasoodsalt. (p 48)

EL põhiõiguste harta artikli 47 lõikest 1 tuleneb vahetu õigusmõju ka viisavaba viibimisõiguse ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamise olukorrale (võrdle nt Euroopa Kohtu otsused asjades C-414/16: Egenberger, p 78; C-556/17: Torubarov, p 56). Euroopa Kohus on leidnud, et olukorras, kus mõnes EL õiguse valdkonnas puuduvad EL õigusnormid, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt kehtestada kohtusse pöördumist reguleerivad menetluseeskirjad, mille eesmärk on tagada õigussubjektidele nende õigused. Seejuures tuleb liikmesriigil silmas pidada, et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid: et need ei oleks vähem soodsad, kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad ega muudaks EL õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (C-403/16: Soufiane El Hassani, punktid 26-27). (p 38)

Viisavaba viibimisõiguse kui EL õigusest tuleva õiguse riive vaidlustamise võimalus on EL-i õiguse kohaldamisalasse kuuluv küsimus EL lepingu ja EL põhiõiguste harta mõttes. Selle lahendamisel on liikmesriikidele jäetud menetlusautonoomia eeldusel, et järgitakse EL õigusega seatud eesmärke ja põhimõtteid. (p 39)

Vaidlusaluste normide kuulumine EL-i õiguse kohaldamisalasse ei tähenda seda, et nende põhiseaduspärasuse kontrollimine Eesti kohtute poolt on välistatud (vt C-399/11: Melloni, punkt 60; C-617/10: Åkerberg Fransson, punkt 29). (p 40)

Eesti õigusakti puutumus EL-i õigusega ei saa iseenesest takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrolli PS § 152 mõttes. EL-i õigusega määratud piirides on riigisisene seadusandja seotud Eesti põhiseadusest tulenevate nõuetega ning riigisisesed kohtud on seotud PS §-st 152 tuleneva kohustusega kontrollida eesmärgi saavutamiseks valitud vahendi(te) põhiseaduspärasust. Mingil juhul ei keela EL-i õigus riikidel tagada riigisiseseid põhiõigusi määral, mil nende põhiõiguste realiseerimine ei sea ohtu EL-i õiguse ülimuslikkust, ühtsust ega tõhusust (RKÜKo 15.12.2015 nr 3-2-1-71-14, p 81 ja 83). (p 41)

EL seadusandja on selgelt loobunud vaidlusaluse küsimuse täpsemast reguleerimisest. Eesti seadused, sh vaidlusalused normid, peavad olema kooskõlas nii EL-i õigusega kui ka põhiseadusega ning ei ole põhjust jätta nende põhiseaduspärasust hindamata ainuüksi põhjusel, et need võivad olla ühtlasi vastuolus EL-i õigusega. Muuhulgas on oluline, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse läbiviimine võib tagada nii EL-i õigusest kui ka Eesti õigusest tulenevate isikute õiguste ja vabaduste tõhusama kaitsmise, sest hinnates normi põhiseaduspärasust on Riigikohtul volitus tunnistada põhiseadusevastane õigusnorm kehtetuks (PS § 152 lõige 2, PSJKS § 15 lõige 1 punkt 2) ja kõrvaldada õiguskorrast selle normi toime täielikult. Seevastu Eesti õiguse normi vastuolu korral EL-i õigusega puudub kohtul võimalus selle normi kehtetuks tunnistamiseks, ning norm tuleb jätta üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata (vt nt RKÜKo 19.04.2005 nr 3-4-1-1-05 p 49), tehes selle kohta märke kohtulahendi resolutsioonis (HKMS § 162 lg 2). (p 42)


VMS § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 välistasid kaebajate võimaluse pöörduda halduskohtusse. Tegu on isiku kaebeõiguse piiranguga (vt HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 eristamise kohta RKHK 12.03.2019 nr 3-17-2784/20, p 7-9). (p 28)

Kohtueelse menetluse kohustuslikkus ja seeläbi kohtusse pöördumise piirangu kehtestamine peab õigusaktist selgelt nähtuma (vt nt RKHKm 15.10.2002 nr 3-3-1-63-02, p 10). (p 32)

PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See põhiõigus on osaks PS § 15 lõikest 1 koostoimes §-ga 14 tulenevast põhiõigusest tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis peab tagama isiku õiguste tõhusa ja lünkadeta kaitse (RKPJKo 17.12.2019 nr 5-19-40/36, p 63). Õigus pöörduda Eesti kohtusse on ka Eestis viibival välismaalasel (PS § 9 lg 1) ning kui see õigus on tekkinud seoses välismaalase varasema Eestis viibimisega, ei lõpe see ka tema Eestist lahkumise korral. Õigus pöörduda kohtusse hõlmab nii isiku õigust esitada oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt RKÜKo 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 41). (p 44)

PS § 15 lõikest 1 tulenev kohtukaebeõigus on seadusereservatsioonita põhiõigus, mille piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi ning riive peab olema oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu (vt nt RKÜKo 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 43).

Välismaalasest kaebajale on tagatud piisav võimalus osaleda halduskohtumenetluses ka ilma vajaduseta kohtumenetluse ajal alaliselt Eestis kohal viibida. Kui olemasolevad võimalused kaugteel või esindaja vahendusel kohtumenetluses osalemiseks ei ole küllaldased, siis tuleb seadusandjal kaaluda nende laiendamist, mitte aga välistada kohtusse pöördumise õigus täielikult. (p 57)

Kohtusse pöördumise õiguse täielik välistamine on isiku õiguste tõsine riive, mis nõuab väga kaalukaid põhjuseid. Kohtumenetluse ökonoomia on küll kaalukas väärtus (vt RKPJKo 10.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 52), kuid nii intensiivset kaebajate kohtukaebeõiguse piirangut (kaebeõiguse täielikku välistamist) ei ole võimalik õigustada üksnes riigi rahaliste ressursside kokkuhoiu vajadusega. (p 58)

PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse esemelise kaitseala riive on igasugune kohtusse pöördumise õiguse ebasoodus mõjutamine. Kui isikul on subjektiivne õigus, mida võib olla rikutud, kuid tal ei ole võimalik protsessiõiguse normidega sätestatud kitsenduse tõttu kohtu poole pöörduda, siis on PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse kaitseala kahtluseta riivatud (vt ka RKPJKo 06.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 36; RKPJKm 12.12.2017 nr 5-17-10/10, p 57). (p 46)


Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus (vt RKÜKo 01.07.2015 nr 3-4-1-20-15, p 43). Ettevõtja kasutab ettevõtlusvabadust mh seeläbi, et võtab lepinguga tööle töötajad, kujundades nii lepinguliste suhetega tingimused, mis võimaldavad tal oma eesmärke ellu viia, seejuures kaitseb ettevõtlusvabadus ka ettevõtja usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtima jäämise suhtes (RKPJKo 05.03.2015 nr 3-4-1-49-14, p 23; RKÜK 20.10.2020 nr 5-20-3/43, p 108). Kui välismaalastest töötajate viibimisaeg ennetähtaegselt ja seega tööandjale ettenägematult lõpetatakse, ei ole võimalik jätkata ka töö tegemiseks sõlmitud kokkulepete täitmist. See riivab tööandjate PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. (49)


PS § 24 lõike 2 järgi on igaühel õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures, kuid nimetatud põhiõigus ei ole piiramatu. Riigikohus on varasemalt analüüsinud menetlusosalisele, sh kaebajale, kehtiva õigusega tagatud võimalusi osaleda halduskohtumenetluses ilma vahetult kohal viibimata (vt lähemalt RKPJKo 10.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 45-48). Samuti on välismaalasest kaebajale tagatud võimalus osaleda kohtumenetluses esindaja kaudu (HKMS § 31) või taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse sundtäitmise peatamist kuni kohtumenetluse lõpuni (HKMS § 249). (p 56)

3-20-1607/34 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.04.2021

VMS § 2103 lõige 1 võimaldab anda välismaalasele erakorralistel asjaoludel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 2103 lõige 1 on võimalik kohaldada, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma. VMS § 2103 lõige 1 sisaldab avarat kaalutlusõigust, kuid olukorras, kus isiku väljasaatmine on võimatu, võib see kaalutlusõigus olla oluliselt vähenenud. (p 14)

VMS § 2221 lõike 1 järgi võib VMS § 2103 lõikes 1 nimetatud tähtajalise elamisloa andmise otsuse või selle tegemata jätmise peale esitada vaide, kuid VMS § 2221 lõike 2 järgi ei saa selle otsuse peale esitada kaebust halduskohtule. Siiski on võimalik niisuguse kaebuse esitamisel halduskohtumenetluses kontrollida kaebeõiguse piirangu kooskõla PS § 15 lõikega 1. (p 15)


VMS § 2221 lõike 1 järgi võib VMS § 2103 lõikes 1 nimetatud tähtajalise elamisloa andmise otsuse või selle tegemata jätmise peale esitada vaide, kuid VMS § 2221 lõike 2 järgi ei saa selle otsuse peale esitada kaebust halduskohtule. Siiski on võimalik niisuguse kaebuse esitamisel halduskohtumenetluses kontrollida kaebeõiguse piirangu kooskõla PS § 15 lõikega 1. (p 15)


PS § 28 lõige 2 lubab piirata välismaalase õigust saada sotsiaalabi. (p 16)


Isikul, kes on välismaalasena saabunud Eestis ebaseaduslikult, ei ole subjektiivset õigust asuda Eestisse elama. Isikule on olnud tagatud võimalus vaidlustada rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise otsused ja lahkumisettekirjutus, kuid ükski neist kohtumenetlustest pole talle edukas olnud. See isik ei ole veel sattunud väljapääsmatusse olukorda, mil tuleks inimväärikuse põhimõttest lähtudes kaaluda võimalust muuta tema staatust (ja seega tema suhtes kehtivaid piiranguid) erandlikel alustel ja ta pole veel ammendanud võimalusi oma olukorra muutmiseks, astudes mõistlikke samme välisriigis viibimisaluse saamiseks, siis pole tal subjektiivset õigust, mille kaitseks HKMS § 44 lõige 1 lubab halduskohtusse pöörduda, ja kaebuse võib HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel tagastada. (p 16)


Kui ebaseaduslikult riigis viibiva isiku lahkumine pole võimalik, on inimväärikuse põhimõtte (põhiseaduse (PS) § 18 lõige 1) järgimiseks möödapääsmatu, et lõputult ei saa sellel isikule andmata jätta sotsiaalseadustikus sätestatud õigusi ja kohustusi (SÜS § 3 lg 2), keelata töötada (VMS § 104 lg 3) ja väljastamata jätta ITDS § 19 järgi isikutunnistust. Seepärast peab olema kokkuvõttes võimalik jõuda olukorda, kus tuleb kas eelkirjeldatud piirangute kohaldamisest loobuda või muuta isiku staatust. (p-d 9-10)


Kui ebaseaduslikult riigis viibiva isiku lahkumine pole võimalik, on inimväärikuse põhimõtte (põhiseaduse (PS) § 18 lõige 1) järgimiseks möödapääsmatu, et lõputult ei saa sellel isikule andmata jätta sotsiaalseadustikus sätestaud õigusi ja kohustusi (SÜS § 3 lg 2), keelata töötada (VMS § 104 lg 3) ja väljastamata jätta ITDS § 19 järgi isikutunnistust. Seepärast peab olema kokkuvõttes võimalik jõuda olukorda, kus tuleb kas eelkirjeldatud piirangute kohaldamisest loobuda või muuta isiku staatust. (p-d 9-10)

Kuigi isiku olukorda arvestades pole välistatud, et tema väljasaatmine on tõepoolest võimatuks muutunud, oleks ennatlik asuda sellele seisukohale, kuni isik pole täitnud oma kohustust astuda ise mõistlikke samme teises riigis viibimisaluse saamiseks. (p 13)

VMS § 2103 lõige 1 võimaldab anda välismaalasele erakorralistel asjaoludel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 2103 lõige 1 on võimalik kohaldada, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma. VMS § 2103 lõige 1 sisaldab avarat kaalutlusõigust, kuid olukorras, kus isiku väljasaatmine on võimatu, võib see kaalutlusõigus olla oluliselt vähenenud. (p 14)


VMS § 2103 lõige 1 võimaldab anda välismaalasele erakorralistel asjaoludel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 2103 lõige 1 on võimalik kohaldada, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma. VMS § 2103 lõige 1 sisaldab avarat kaalutlusõigust, kuid olukorras, kus isiku väljasaatmine on võimatu, võib see kaalutlusõigus olla oluliselt vähenenud. (p 14)

5-20-7/12 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 16.03.2021

Riigikohtu pikaajalise praktika järgi on säte asjassepuutuv juhul, kui selle põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse ja kehtivuse korral (alates RKÜKo 28.10.2002, nr 3-4-1-5-02, p 15; vt ka RKÜKm 30.04.2013, nr 3-1-1-5-13, p 19). (p 30)


Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4). (p 35)

Avalik-õigusliku varalise õiguse kaalu võib suurendada isikul tekkinud õiguspärane ootus, mis on seda tugevam, mida kauem on kehtinud õigusakt, mille alusel on isikul tekkinud õigus oodata riigi sooritust ning mida kauem on isik õigusaktile tuginedes oma tegevust korraldanud, sh täitnud õigusaktis sätestatud tingimusi, mis on seatud soorituse eelduseks. Õiguspärane ootus ehk usalduskaitse põhimõte, mis on osa PS §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttest, annab igaühele õiguse tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima ja keelab riigil käituda sõnamurdlikult. (p 39)

Omandipõhiõiguse riive muudab intensiivsemaks asjaolu, et kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel oli tekkinud õiguspärane ootus, et kohtuniku surma korral maksab riik perekonnaliikmele seaduses sätestatud tingimustel toitjakaotuspensioni. Toitjakaotuspensioni õigus oli seaduses sätestatud väga pikka aega ning paljudel puudutatud isikutel tekkis toitjakaotuspensioni õigus juba aastaid enne seda, kui seadusandja võttis 2014. aastal vastu vaidlusalust sätet sisaldava seaduse. Seetõttu võib pidada mõistlikuks kohtunike ja nende perekonnaliikmete ootust, et seadusandja ei muuda nende olukorda tagantjärele ebasoodsamaks. (p 54)


Koos teiste kohtunikupensioni liikidega oli kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension oluline osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mille kaugemaks eesmärgiks on tagada õigusemõistmise sõltumatus ja erapooletus (PS § 147 lõige 4 ja § 146). Kohtute sõltumatus on väga kaalukas põhiseaduslik väärtus, kuna see on vältimatult vajalik igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks (§ 15 lõige 1) ja seeläbi põhiseaduse aluspõhimõtteks oleva õigusriigi põhimõtte (PS § 10) elluviimiseks. Kohtuniku ametipensionide eesmärk on tagada sõltumatust mh seeläbi, et nad tasakaalustavad kohtunikule kehtestatud ulatuslikke ametipiiranguid, eelkõige keeldu saada legaalset kõrvalteenistust (PS § 147 lõige 3, KS § 49, alguses KSS § 4), samuti ametivanuse ülempiiri (KS § 991, alguses KSS § 7 lõige 2 ja § 26 punkt 3) (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punktid 50 ja 61–62). (p 43)


Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)

PS § 32 lõike 2 teine lause lubab sama paragrahvi lõike 1 esimeses lauses tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust seadusega kitsendada. Omandipõhiõigus on seetõttu lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 59)

KS §-i 1325, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, saab pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas 2013. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 57). (p 62)

Eelnimetatud legitiimse eesmärgi saavutamiseks on vaidlusalune säte (KS §-i 1325) sobiv ja vajalik. (p 63)


Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4). (p 35)


PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt tähendab see, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)


PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt tähendab see, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)


Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57, vt ka p 63)

Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. (p 58)


Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57, vt ka p 63)

Vajalik on riive aga üksnes juhul, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. (p 58)


Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 36)

Omandipõhiõiguse riive muudab intensiivsemaks asjaolu, et kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel oli tekkinud õiguspärane ootus, et kohtuniku surma korral maksab riik perekonnaliikmele seaduses sätestatud tingimustel toitjakaotuspensioni. Toitjakaotuspensioni õigus oli seaduses sätestatud väga pikka aega ning paljudel puudutatud isikutel tekkis toitjakaotuspensioni õigus juba aastaid enne seda, kui seadusandja võttis 2014. aastal vastu vaidlusalust sätet sisaldava seaduse. Seetõttu võib pidada mõistlikuks kohtunike ja nende perekonnaliikmete ootust, et seadusandja ei muuda nende olukorda tagantjärele ebasoodsamaks. (p 54)

Välistades riigi kohustuse maksta pärast seaduses kindlaks määratud tähtpäeva kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kohtleb vaidlusalune säte enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike ja nende pereliikmete omandit ka ebavõrdselt. (p 55)

PS § 32 lõike 2 teine lause lubab sama paragrahvi lõike 1 esimeses lauses tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust seadusega kitsendada. Omandipõhiõigus on seetõttu lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 59)

KS §-i 1325, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, saab pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas 2013. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 57). (p 62)

Kuigi KS §-i 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mida õigusriigis ei saa ilma eriti kaalukate põhjusteta vähendada. (p 67)


Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)

Otsustamaks põhiõiguse riive abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärki. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. (p 58)

Kuigi KS §-i 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mida õigusriigis ei saa ilma eriti kaalukate põhjusteta vähendada. (p 67)


Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 36)


Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. (p 35)

Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). (p 36)

Põhiseaduslikult kaitstav avalik-õiguslik varaline positsioon - rahaliselt hinnatav ooteõigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile - tekib kohtuniku ametisse nimetamisel. (p 44)

Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded, sealhulgas õigus pensionile kui avalik-õiguslik varaline positsioon (RKÜKo 26.06.2014, nr 3-4-1-1-14, p 88; vt RKPJKo 22.10.2015, nr 3-4-1-21-15, punkt 36). (p 37)

Avalik-õiguslik varaline õigus tekib seaduse (või muu õigusakti) alusel ja seisneb isiku õiguses oodata, et riik teeks õigusaktis lubatud rahas mõõdetava soorituse. Avalik-õiguslikku varalist õigust riivatakse siis, kui lubatud sooritust ei tehta või tehakse lubatust väiksemas suuruses. (p 38)


Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4). (p 35)

Koos teiste kohtunikupensioni liikidega oli kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension oluline osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mille kaugemaks eesmärgiks on tagada õigusemõistmise sõltumatus ja erapooletus (PS § 147 lõige 4 ja § 146). Kohtute sõltumatus on väga kaalukas põhiseaduslik väärtus, kuna see on vältimatult vajalik igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks (§ 15 lõige 1) ja seeläbi põhiseaduse aluspõhimõtteks oleva õigusriigi põhimõtte (PS § 10) elluviimiseks. Kohtuniku ametipensionide eesmärk on tagada sõltumatust mh seeläbi, et nad tasakaalustavad kohtunikule kehtestatud ulatuslikke ametipiiranguid, eelkõige keeldu saada legaalset kõrvalteenistust (PS § 147 lõige 3, KS § 49, alguses KSS § 4), samuti ametivanuse ülempiiri (KS § 991, alguses KSS § 7 lõige 2 ja § 26 punkt 3) (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punktid 50 ja 61–62). (p 43)

Välistades riigi kohustuse maksta pärast seaduses kindlaks määratud tähtpäeva kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kohtleb vaidlusalune säte enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike ja nende pereliikmete omandit ka ebavõrdselt. (p 55)

Kuigi kõigi enne 2013. aasta 2. juulit ametis olnud kohtunike ja nende perekonnaliikmete toitjakaotuspensioni õigus tekkis samal ajavahemikul (1. jaanuar 1992 - 1. juuli 2013) ning üldjoontes samal õiguslikul alusel ja tingimustel (KSS § 33 lõige 5, KS § 81), oli osal isikutel võimalik nõuda riigilt sellest õigusest tulenevalt varalise soorituse tegemist, teistel aga mitte. Erinevat kohtlemist ei seotud seejuures kõnealuse varalise õiguse sisuliste tunnustega, vaid üksnes õiguse sissenõutavaks muutumise aja ehk toitja surma hetkega. (p 56)

KS §-i 1325, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, saab pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas 2013. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 57). (p 62)

Kuigi KS §-i 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mida õigusriigis ei saa ilma eriti kaalukate põhjusteta vähendada. (p 67)


Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 36)

Välistades riigi kohustuse maksta pärast seaduses kindlaks määratud tähtpäeva kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kohtleb KS § 1325 enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike ja nende pereliikmete omandit ebavõrdselt. (p 55)

Kuigi kõigi enne 2013. aasta 2. juulit ametis olnud kohtunike ja nende perekonnaliikmete toitjakaotuspensioni õigus tekkis samal ajavahemikul (1. jaanuar 1992 - 1. juuli 2013) ning üldjoontes samal õiguslikul alusel ja tingimustel (KSS § 33 lõige 5, KS § 81), oli osal isikutel võimalik nõuda riigilt sellest õigusest tulenevalt varalise soorituse tegemist, teistel aga mitte. Erinevat kohtlemist ei seotud seejuures kõnealuse varalise õiguse sisuliste tunnustega, vaid üksnes õiguse sissenõutavaks muutumise aja ehk toitja surma hetkega. (p 56)

Kuigi KS § 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. (p 67)

5-20-9/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 22.12.2020

Riigikohtu praktika kohaselt saab isik juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada enda õigustele kohtulikku kaitset, pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. (p 14)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa seega hinnata Riigikohtu teise kolleegiumi lahendi seaduslikkust ja põhiseaduspärasust. (p 11) PS § 15 ning § 152 kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust. (p 12)

Kui isik soovib kohtulahendi teistmist piirava TsMS § 703 lõike 1 põhiseaduspärasuse kontrollimist, on tal võimalik taotleda seda Riigikohtule esitatavas teistmisavalduses (p 13)

5-20-8/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 14.12.2020

Riigikohtu praktika kohaselt saab isik juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada enda õigustele kohtulikku kaitset, pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. (p 14)

Kaebus on lubamatu, kui sellel on abstraktne iseloom, kaebajal puudub tegelik vaidlus normi kohaldamise üle ja sellest tulenev õiguskaitsevajadus.

PS § 15 ning § 152 kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kaebaja kohtuasja lahendanud. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa hinnata Riigikohtu teise kolleegiumi otsuse seaduslikkust ja põhiseaduspärasust. (p 16)

3-19-1627/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.05.2020

PlanS § 141 ei anna kaebeõigust detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks avalikes huvides. (p 11)

Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tagajärjel planeeringus sätestatud piirangud kaovad, mistõttu võib selline otsus riivata naabrite õigusi. See ei tähenda, et detailplaneeringut ei tohiks põhjendatud juhul ja pärast asjakohaste huvide kaalumist kehtetuks tunnistada. Puudutatud isikutel on õigus pöörduda sellise otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks halduskohtusse. (p 13)


Populaarkaebuse esitamise õigus ei ole kaitstud põhiseaduse §-ga 15. Sellise õiguse sätestamine on puhtalt seadusandja valik. (p 11)


Kuigi PlanS § 141 ei anna kaebeõigust detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks avalikes huvides, ei oleks praegusel juhul tohtinud kaebust tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (HKMS § 121 lg 2 p 1). Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tagajärjel planeeringus sätestatud piirangud kaovad, mistõttu võib selline otsus riivata naabrite õigusi. Puudutatud isikutel on õigus pöörduda sellise otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks halduskohtusse. (p-d 11-13)

5-20-4/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.05.2020

Kui kaebaja hinnangul piirab vangla õigusnormide kohaldamisega põhiseadusevastaselt tema subjektiivseid õigusi, on tal võimalik pärast VangS-is sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist pöörduda oma õiguste kaitsmiseks kaebusega halduskohtu poole ja taotleda seejuures asjassepuutuvate õigusnormide põhiseadusevastaseks tunnistamist. Halduskohtu poole pöördumise võimaluse näol on kaebaja käsutuses tõhus vahend oma subjektiivsete õiguste kohtulikuks kaitsmiseks PS § 15 lõike 1 tähenduses sõltumata sellest, kas ta seda võimalust ka tegelikkuses kasutab. (p 8)


5-18-5/33 PDF Riigikohtu üldkogu 09.04.2020

PSJKS § 9 alusel algatatud konkreetse normikontrolli menetluses tuleb PSJKS § 63 lõike 1 terminit „asja läbivaatamise kulud“ mõista nii, et see hõlmab ka menetlusosalise lepingulise esindaja kulu. PSJKS § 63 lõige 1 annab aluse mõista riigilt välja konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. oktoobri 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-14-07 ja 18. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-42/13). (p-d 11 ja 16)

Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses on põhjendatud piirata menetluskulude hüvitamise taotlemine kohtu määratud tähtajaga. Menetlusosaline ei saa üheski kohtumenetluses taotleda menetluskulude hüvitamist piiramatu aja jooksul. (p 17)


Esialgse kohtuvaidluse menetlusosalised on konkreetse normikontrolli menetluses menetlusosalised, kellel on menetlusosalise õigused ja kohustused, millest olulisim on õigus esitada arvamus vaidlusaluse õigusakti põhiseaduslikkuse kohta. (p 12)


Kuigi PSJKS § 9 kohaselt saab konkreetse normikontrolli menetlus alguse esimese või teise astme kohtu lahendist, mis tehakse haldus-, tsiviil-, kriminaal- või väärteoasjas, on tegemist eraldiseisva menetlusega, mis on reguleeritud PSJKS-is. (p 13)


Põhiõigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele nõuab, et esialgse kohtumenetluse osaline saaks osa võtta ka Riigikohtus toimuvast normikontrollimenetlusest (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. mai 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-4-08, p 15). (p 11)


PSJKS § 9 alusel algatatud konkreetse normikontrolli menetluses tuleb PSJKS § 63 lõike 1 terminit „asja läbivaatamise kulud“ mõista nii, et see hõlmab ka menetlusosalise lepingulise esindaja kulu. PSJKS § 63 lõige 1 annab aluse mõista riigilt välja konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. oktoobri 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-14-07 ja 18. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-42/13). (p-d 11 ja 16)

Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses on põhjendatud piirata menetluskulude hüvitamise taotlemine kohtu määratud tähtajaga. Menetlusosaline ei saa üheski kohtumenetluses taotleda menetluskulude hüvitamist piiramatu aja jooksul. (p 17)

3-17-1909/65 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.12.2019

Kohalik omavalitsus võib KOKS § 6 lg-s 1 ettenähtud ülesande täitmiseks endale haldusaktiga võtta kohustuse ka siis, kui seadus teda selleks ei kohusta. Seega pole määravat tähtsust asjaolul, et 1.01.2003 jõustunud EhS v.r § 13 sätestas tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse varasema PES §-ga 47 võrreldes kitsamalt ega hõlmanud reoveekanalisatsiooni. (p 18)


Detailplaneering on kohaliku omavalitsuse, mitte arendaja või kinnistuomaniku tegevuskava. Omavalitsustes levinud praktika kehtestada detailplaneeringuid killustatult üksikute kinnistute kaupa ei tohi kahjustada kujundatava ruumilise lahenduse terviklikkust. Seepärast peab planeering määrama kindlaks kõigi tehnovõrkude asukohad, mis on tarvis paigutada planeeringualale. (p 19)

Etapiviisilisuse põhimõtet tuleb ehitusloa andmisel arvestada kui planeeringu siduvat elementi (EhS § 42 lg 1 teine lause ja § 44 p 1; vrd RKHK otsus nr 3-13-385/90, p 11). Niisuguse tingimuse võib kehtestada HMS § 53 lg 1 p 3 ja lg 2 p 3 alusel. Sellise tingimuse proportsionaalsuse küsimuse võib tõstatada vaidluses planeeringu kehtestamise, mitte planeeringu elluviimise üle. Isik, kes omandab planeeringuala kinnistu pärast planeeringu kehtestamist, ei saa nõuda enda vabastamist planeeringu elluviimise tingimustest. (p 20)

Kui detailplaneeringut on asutud ellu viima, peab kohalik omavalitsus tagama, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huve kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras (RKHK otsus nr 3-13-385/90, p 12). (p 21)

See, et ÜVK rajatakse ÜVK arendamise kava alusel (ÜVVKS § 4 lg 1 esimene lause), ei tähenda, et ÜVK rajamisel ei tuleks paralleelselt arvestada kehtivas detailplaneeringus määratud ühiskanalisatsiooni põhimõttelist lahendust. (p 24)

Kui ilmneb, et kehtivat detailplaneeringut ei ole võimalik ellu viia, võib kõne alla tulla detailplaneeringu muutmine. Selleks aga on ette nähtud erikord ja see ei toimu ÜVK arendamise kavaga (PlanS v.r § 27 ja HMS § 64 lg 1 teine lause). (p 25)


Etapiviisilisuse põhimõtet tuleb ehitusloa andmisel arvestada kui planeeringu siduvat elementi (EhS § 42 lg 1 teine lause ja § 44 p 1; vrd RKHK otsus nr 3-13-385/90, p 11). Niisuguse tingimuse võib kehtestada HMS § 53 lg 1 p 3 ja lg 2 p 3 alusel. Sellise tingimuse proportsionaalsuse küsimuse võib tõstatada vaidluses planeeringu kehtestamise, mitte planeeringu elluviimise üle. Isik, kes omandab planeeringuala kinnistu pärast planeeringu kehtestamist, ei saa nõuda enda vabastamist planeeringu elluviimise tingimustest. (p 20)


Kui detailplaneeringut on asutud ellu viima, peab kohalik omavalitsus tagama, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huve kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras (RKHK otsus nr 3-13-385/90, p 12). (p 21)


See, et ÜVK rajatakse ÜVK arendamise kava alusel (ÜVVKS § 4 lg 1 esimene lause), ei tähenda, et ÜVK rajamisel ei tuleks paralleelselt arvestada kehtivas detailplaneeringus määratud ühiskanalisatsiooni põhimõttelist lahendust. (p 24)

Kui ilmneb, et kehtivat detailplaneeringut ei ole võimalik ellu viia, võib kõne alla tulla detailplaneeringu muutmine. Selleks aga on ette nähtud erikord ja see ei toimu ÜVK arendamise kavaga (PlanS v.r § 27 ja HMS § 64 lg 1 teine lause). (p 25)

Kinnistuomanikul, kellel on detailplaneeringust tulenev õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt planeeritud kanalisatsioonitorustiku väljaehitamist, on õigus nõuda torustiku ehitamist sõltumata selle kajastamisest ÜVK arendamise kavas. ÜVK arendamise kava peab olema kooskõlas kehtivate haldusaktidega, sh detailplaneeringutega (HMS § 60 lg 2). ÜVK arendamise kava võib täpsustada detailplaneeringus määratud trassi võimalikku asukohta (PlanS § 126 lg 1 p 4). (p 26)

Kolmanda isiku omandiõigus kinnistute üle ei ole vääramatuks takistuseks kanalisatsiooni ehitamisel. Seadus sätestab tingimused, millal kinnistuomanik peab tehnovõrku enda kinnisasjal taluma, vajaduse korral võib selleks seada sundvalduse (AÕS § 1581). (p 30)


Primaarse alternatiivnõude rahuldamata jätmisel tuleks see ära märkida kohtuotsuse resolutiivosas (HKMS § 162 lg 1). (p 34)


Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks asus ringkonnakohus seisukohale, et vaidlustatud ehitusload ei riku kaebaja õigusi. Isikul on õigus nõuda õigusvastase haldusakti, mis riivab tema õigusi, tühistamist, kui seadus ei kehtesta tema nõudeõigusele piirangut (RVastS § 3 lg 1). (p 35)


Ekslik on kolmanda isiku seisukoht, et tühistamisnõude selgesõnaline kajastamata jätmine resolutsioonis mõjutab menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotamisel tuleb HKMS § 108 lg 2 kohaselt lähtuda kaebuse rahuldamise tegelikust proportsioonist, mitte resolutsiooni sõnastuslikest iseärasustest. (p 36)


PS §-dest 15, 24, 25, 32 ega muudest sätetest ei tulene, et menetlusosalisel, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus, peaks olema õigus nõuda menetluskulude hüvitamist. HKMS § 108 on asjassepuutuvas osas põhiseaduspärane. (p 37)

5-19-6/4 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 24.04.2019

Põhiseadus ega ükski muu õigusakt ei nõua, et kaebajatele määrataks hüvitis just Riigikogu otsusega. Hüvitamisnõuded tuleb esitada maa- või halduskohtusse. Riigikogu liikmetel on küll õigus algatada otsuste eelnõusid sedalaadi küsimustes, kuid kui niisugused eelnõud ei saavuta vajalikku parlamentaarset toetust, ei anna see huvitatud isikule õigust pöörduda kohtusse Riigikogu vastu. (p 13)


Praeguse kaebuse lahendamine ei ole Riigikohtu pädevuses, sest kaebajad ei vaidlusta Riigikogu otsust, vaid nende arvates õigusvastast tegevusetust. Riigikogu komisjoni protseduurilist otsust ei saa käsitada terve Riigikogu nimel tehtud sisulise otsusena PS § 65 lg 1 ja PSJKS § 2 p 3 mõttes. (p 11)


Riigikogu komisjoni protseduurilist otsust ei saa käsitada terve Riigikogu nimel tehtud sisulise otsusena PS § 65 lg 1 ja PSJKS § 2 p 3 mõttes. (p 11)

5-19-7/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 05.03.2019

Eesti Vabariigi põhiseaduses kaitsevad valimiste usaldusväärsust ennekõike § 60 lg 1 teine ja neljas lause, mille järgi on valimised vabad ning hääletamine salajane. (p 15)

Elektroonilise hääletamise võimalus Riigikogu valimistel kui selline ei mõjutanud negatiivselt kaebaja õigust vabalt valida ning salaja hääletada. (p 17)


Elektroonilise hääletamise võimalus Riigikogu valimistel kui selline ei mõjutanud negatiivselt kaebaja õigust vabalt valida ning salaja hääletada. (p 17)


PS § 15 lg-st 1 ega RKVS §-st 70 ei tulene õigust esitada valimiste vabaduse ja salajasusega seoses populaarkaebust. Valimiste vabaduse ja salajasuse põhimõtte rikkumist saab isik vaidlustada, kui sellega seoses riivatakse tema enda valimisõigust ja rikkumine ei ole pelgalt hüpoteetiline. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja valimistahte väljendamise vabadus või hääletamise salajasus oleks olnud ohustatud. (p 19)


RKVS § 70 järgi saab isik valimisasjades kaitsta oma subjektiivseid õigusi. Kuigi isik võib olla huvitatud sellest, et Riigikogu valimised oleksid usaldusväärsed, ei tulene talle ainuüksi sellisest huvist kohtulikult kaitstavaid subjektiivseid õigusi (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-6-13, p 20). (p 18)

PS § 15 lg-st 1 ega RKVS §-st 70 ei tulene õigust esitada valimiste vabaduse ja salajasusega seoses populaarkaebust. Valimiste vabaduse ja salajasuse põhimõtte rikkumist saab isik vaidlustada, kui sellega seoses riivatakse tema enda valimisõigust ja rikkumine ei ole pelgalt hüpoteetiline. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja valimistahte väljendamise vabadus või hääletamise salajasus oleks olnud ohustatud. (p 19)

5-17-43/12 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 08.05.2018

KRAPS §-le 1, § 2 lg-tele 1 ja 2 ning § 3 lg-le 16 nende koostoimes antud tõlgenduse kohaldamise tõttu sai kaebajate palk konkreetsel juhul väheneda. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et KRAPS § 2 lg 2 kohustas indekseerimise tulemusena palku vähendama, kui konkreetsel aastal indeksi väärtus kahanes võrreldes eelmise aasta väärtusega. Erinevalt muudest maa- ja halduskohtuniku palga arvutamisel kohaldatavatest normidest (KRAPS § 1, § 2 lg 1 ja § 3 lg 16) sätestas just KRAPS § 2 lg 2 need arvulised suurused, mille iga-aastane muutumine tõi kaasa palga kogusumma muutumise, sh palga vähenemise võimaluse. See säte välistas kaebajate nõude osalise rahuldamise ringkonnakohtu soovitud viisil ehk vastustajate kohustamise jätkama kaebajatele 1. aprillini 2016 makstud 3444 euro ja 22 sendi suuruse palga maksmist. (p 38)


PS §-d 15, 146 ja § 147 lg 4 koostoimes panevad seadusandjale kohustuse kehtestada seadusega kohtuniku palk, mis oleks piisav tema sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks. Sellele kohustusele vastab kohtuniku subjektiivne õigus nõuda riigilt oma sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks piisavat palka või muud hüvitust. Vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-59-07, p-d 30–35, ja asjas nr 3-4-1-29-13, p 44.4; vrdl otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 96 ja 97. (p-d 40–42; vt ka p-d 44–47)


PS §-d 15, 146 ja § 147 lg 4 koostoimes panevad seadusandjale kohustuse kehtestada seadusega kohtuniku palk, mis oleks piisav tema sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks. Sellele kohustusele vastab kohtuniku subjektiivne õigus nõuda riigilt oma sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks piisavat palka või muud hüvitust. Vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-59-07, p-d 30–35, ja asjas nr 3-4-1-29-13, p 44.4; vrdl otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 96 ja 97. (p-d 40–42)

Põhiseadusliku kohustuse ja sellele vastava subjektiivse õiguse rikkumise tuvastamiseks ei saa käsitada igat palgakorralduse muudatust kohtuniku põhiõiguse riivena ja hinnata seejärel palgas toimunud muutuse proportsionaalsust selle muutuse tinginud abinõuga taotletava eesmärgi suhtes. Selle asemel tuleb hinnata, kas konkreetne palk on asjaolusid arvestades piisav. Kui palk ei ole piisav, siis on tegemist riigi kohustuse ja kohtuniku subjektiivse õiguse rikkumisega. (p 43, vrd ka p 45)

See, kas palk on põhiseaduse mõttes kohtunikule piisav, tuleb igal konkreetsel juhul välja selgitada nii kohtunikule ette nähtud teisi tagatisi, tema tööga seotud kitsendusi, vastutuse määra kui ka muid asjaolusid arvestades. Seejuures tuleb tähele panna, et kohtunikele piisava palga kehtestamine on muu hulgas Riigikogu eelarvepoliitiline otsustus, mille tegemisel on seadusandjal põhiseadusega ette antud raamides teatud otsustusvabadus. Kohtuvaidluse korral on kohtud õigustatud reageerima ilmsetele ebapiisavuse juhtumitele või katsetele mõjutada kohtunikkonda palga abil. (p 44)

Asjaolu, et konkreetse kohtuniku palk sõltus KRAPS § 2 lg-s 2 sätestatud indeksist, mille kujunemine oli seadusega kehtestatud ja mille tulemusena pidi palk mingi väärtuse ümber kõikudes pikemaks ajaks ligikaudu samaks jääma, on sisuliselt sama, mis kehtestada konkreetne palgasumma vahetult seadusega. Kokkuvõttes oli kohtuniku palk kehtestatud seadusega viisil, mis tagas palga sõltumatuse täitevvõimust ning arvestas ka kohtu- ja seadusandliku võimu lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega. (p 46)

PS §-d 15, 146 ja § 147 lg 4 nende koostoimes kaitsevad kohtunikku üksnes sellise palga vähendamise eest, mille tulemusena ei ole minimaalsel vajalikul määral tagatud tema sõltumatus, erapooletus ja asjatundlikkus, st palk ei ole nende põhiseaduslike väärtuste kaitsmiseks piisav. Need sätted koostoimes ei kaitse kohtunikku palga igasuguse vähenemise eest, kui selle tagajärjel ei muutu palk ebapiisavaks. Nõuet, et kohtuniku palka ei võiks tema sõltumatuse tagatisi kahjustamata vähendada, ei tulene ka muudest põhiseaduse normidest. (p 47)

5-18-1/8 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.04.2018

TsMS § 182 lg 2 p 1, mis ei võimalda menetlusabi andmise otsustamisel sissetulekutest maha arvata seaduses nimetamata vältimatuid kulutusi, riivab PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust pöörduda kohtusse (sarnaselt halduskohtumenetluses kehtinud ning põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud piiranguga, vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-35-15). Samas on tsiviilkohtumenetluse ja halduskohtumenetluse vahel olulised erinevused, mille tõttu on TsMS § 182 lg 2 p-s 1 sisalduvast piirangust tingitud kohtusse pöördumise põhiõiguse riive tsiviilkohtumenetluse kontekstis mõõdukas ja seega põhiseaduspärane. Piirang, mis välistab selles sättes nimetamata vältimatute kulutuste arvesse võtmise menetlusabi andmise üle otsustamisel, ei riku PS § 15 lg-s 1 sätestatud õigust pöörduda kohtusse. (p-d 14, 15 ja 17; vt ka p 16)


Sarnaselt halduskohtumenetluses kehtinud ning põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud piiranguga (HKMS § 112 lg 1 p 1, vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-35-15) riivab ka TsMS § 182 lg 2 p 1, mis ei võimalda menetlusabi andmise otsustamisel sissetulekutest maha arvata seaduses nimetamata vältimatuid kulutusi, PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust pöörduda kohtusse. Samas on tsiviilkohtumenetluse ja halduskohtumenetluse vahel olulised erinevused, mille tõttu on TsMS § 182 lg 2 p-s 1 sisalduvast piirangust tingitud kohtusse pöördumise põhiõiguse riive tsiviilkohtumenetluse kontekstis mõõdukas ja seega põhiseaduspärane. Piirang, mis välistab selles sättes nimetamata vältimatute kulutuste arvesse võtmise menetlusabi andmise üle otsustamisel, ei riku PS § 15 lg-s 1 sätestatud õigust pöörduda kohtusse. (p-d 14, 15 ja 17)

Lisaks menetlusökonoomiale on praegu PS § 15 lg 1 riive teiseks eesmärgiks menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu tagamine (vt RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 45), samas kui halduskohtumenetluse puhul oli selleks eesmärgiks jätta menetluskulud vaid osaliselt menetlusosaliste kanda (RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-35-15, p-d 32, 35 ja 45). Samuti tuleb riive mõõdukuse hindamisel pidada menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet halduskohtumenetlusega võrreldes kaalukamaks (vrd otsused asjas nr 3-3-1-35-15, p-d 35 ja 45, ning asjas nr 3-2-1-62-10, p 45). Lisaks puudus halduskohtumenetluses võimalus määrata riigilõivu tasumine osamaksetena ka juhul, kui menetlusabi taotleja majandusliku seisundi tõttu ei olnud alust talle menetlusabi anda (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-35-15, p 11.3). TsMS § 181 lg-s 31 kohtutele antud avar otsustusvabadus osamaksete suuruse ja tasumise tähtaegade määramisel koos selle üle toimuva kohtuliku kontrolliga (vt TsMS § 191 lg 1) vähendab arvestatavalt kohtusse pöördumise õiguse riive intensiivsust. Riigilõivu osamaksetena tasumise korral peab kohus avalduse menetlusse võtma pärast esimese osamakse tasumist (vt RKTK määrus asjas nr 3-2-1-67-16, p-d 14 ja 15). Kui isik on esimese osamakse tasunud ja kohus on tema avalduse menetlusse võtnud, siis on ta saanud ka kasutada PS § 15 lg-s 1 antud õigust pöörduda kohtusse. Selles regulatsioonis seisneb ka olulisim erinevus Riigikohtu üldkogu otsuse ajal kehtinud halduskohtumenetluse sätetest. (p 16)

2-15-4239/55 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.02.2018

Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 ja p-s 8 sätestatud teo õigusvastasuse alused on alternatiivsed. (p 17)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Olukorras, kus kaebajale ei olnud haldusakti kätte toimetatud, vaid kaebetähtaeg loeti möödunuks HKMS § 46 lg 7 alusel, ei saa üksnes kaebuse hilinenult esitamist kvalifitseerida kohtu eksitamiseks. Tulenevalt HKMS § 46 lg-st otsustab halduskohus kaalutlusõiguse alusel, kas kaebaja on kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Kaebuse esitajale ei saa seetõttu üldjuhul ette heita seda, et ta leiab, et tema viivitus ei ole ebamõistlik. (p 15)

Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi isikut oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumisel ülemäära heidutada, ka olukorras, kus haldusakti talle ei ole kätte toimetatud, kuid ta on sellest siiski teada saanud.(p 15)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi isikut oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumisel ülemäära heidutada, ka olukorras, kus haldusakti talle ei ole kätte toimetatud, kuid ta on sellest siiski teada saanud.(p 15)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)

3-4-1-6-17 PDF Riigikohus 06.06.2017

Riigikohtu esindaja kutsumine Vabariigi Presidendi 31. jaanuari 2007. a käskkirjaga nr 13 kinnitatud “Armuandmispalvete läbivaatamise komisjoni töökorra” alusel komisjoni koosseisu ega asjaolu, et riigikohtunik on komisjoni töös osalenud, ei anna alust põhjendatud kahtluseks, et kohtuasja lahendades ei pea riigikohtunik võimalikuks mitte igasuguse seadusega ettenähtava kohtulahendi tegemist, vaid eelistab selgelt ühte võimalikku lahendit teisele. Samuti ei tee kohtunik otsust iseenda suhtes. Õigusemõistmine mitte üksnes ei pea olema aus ja õiglane, vaid sellisena ka näima. See tähendab, et kohtuniku taandamiseks pole tema tegelik erapoolikus või eelarvamuslikkus vajalik – piisab, kui selles osas tõusetuvad põhjendatud kahtlused. Põhjendatuks saab kahtlust lugeda aga vaid siis, kui seda kinnitavad objektiivsed asjaolud. (p 4-5)


Kohtuniku kuulumine teise võimuharu juures asuvasse nõuandvasse organisse pole vastuolus PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe põhimõttega. Ka prokuröri kuulumine komisjoni pole selle põhimõttega vastuolus. (p 35)

3-4-1-7-17 PDF Riigikohus 06.06.2017

PSJKS ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalset põhiseaduslikkuse järelevalve kaebust. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (alates RKÜK otsusest asjas nr 3-1-3-10-02; viimati RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-4-17). (p 19)


Kui isikul oli piisavalt tõhus võimalus kaitsta PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt oma põhiõigusi ja taotleda varasemate menetluste käigus muu hulgas, et alustataks põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust kohaldatava seaduse või seaduse lünga üle (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-21-11). Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahendiga, ei anna alust väita, et isik on jäetud ilma PS §-s 15 sätestatud põhiõigusest kohtulikule kaitsele, tema põhiõigusi on rikutud ja sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-24-15; viimati määrus asjas nr 3-4-1-4-17). (p 22)


Karistusõiguse kujundamisel on seadusandjal lai otsustusruum. Järjepideva kohtupraktika kohaselt ei ole kannatanul subjektiivset õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt nt RKKK määrus asjas nr 3-1-1-96-15). Eelnev tähendab aga sedagi, et isik ei saa riigilt üldjuhul nõuda mõne konkreetse sanktsiooninormi loomist. Seadusandja saab valida, kas ja millal on põhiõiguste rikkumise korral vaja kasutada karistusõiguse kui ultima ratio meetmeid. Ühinemisvabaduse kaitseks ei nõua karistusõiguslike normide kehtestamist ei Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, ÜRO kodanike- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ega ka põhiseadus. EIK on tunnustanud riigi positiivset kriminaliseerimise kohustust ennekõike art-te 2 ja 3 kaitsealas, muudel juhtudel on sobiva õiguskaitsevahendi valik jäänud seadusandjale. Karistusnormi puudumise põhiseadusvastaseks tunnistamisel tuleb arvestada ka seda, et kedagi ei saa süüdi mõista teo eest, mida ei tunnistanud kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal (PS § 23 lg 1). (p 23)

3-4-1-4-17 PDF Riigikohus 11.05.2017

Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve korras kohtulahendite põhiseaduspärasust ei hinda ning põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale (vt nt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-19-08). (p 16)

Kohtul on kohustus ka omal algatusel (ex officio) kontrollida kõikide asjassepuutuvate normide, sh kohaldatavate menetlusnormide vastavust põhiseadusele isegi siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise taotlust (vt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-56-13). Ainuüksi sellest, et Riigikohus ei esita määruses põhjendusi vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse kohta, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki kaebuses esitatud väiteid (vt RKPJK määrused asjades nr 3-4-1-21-11 ja 3-4-1-14-16). (p 19)


Kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse, saab isik tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole (alates RKÜK otsusest asjas nr 3-1-3-10-02; viimati RPKJK määrus asjas nr 3-4-1-14-16). (p 15)


Kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse, saab isik tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole (alates RKÜK otsusest asjas nr 3-1-3-10-02; viimati RPKJK määrus asjas nr 3-4-1-14-16). (p 15)

Kohtul on kohustus ka omal algatusel (ex officio) kontrollida kõikide asjassepuutuvate normide, sh kohaldatavate menetlusnormide vastavust põhiseadusele isegi siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise taotlust (vt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-56-13). Ainuüksi sellest, et Riigikohus ei esita määruses põhjendusi vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse kohta, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki kaebuses esitatud väiteid (vt RKPJK määrused asjades nr 3-4-1-21-11 ja 3-4-1-14-16). (p 19)

3-1-2-4-16 PDF Riigikohus 28.02.2017

PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)

Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)


Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni artikli 10 lg 2, KrMS § 484 lg 2 ja KarS § 64 lg 3 kohaselt ei tohi täideviidav karistus ületada isiku elukohariigi seaduse ning Eesti karistusseadustikuga ette nähtud karistuse ülemmäära. (p 6)


KrMS ei reguleeri täpsemalt seda, kuidas toimub menetluskulude hüvitamine teistmismenetluses, kuid KrMS § 186 lg-s 3 märgitu kohaselt võib teistmisavalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulude hüvitamise panna avaldajale. Kui teistmisavaldus ei jää tagajärjetuks avalduses esitatud argumentide põhjendamatuse tõttu, ei ole põhjendatud jätta valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava kanda. (p 19)


Teistmise alused on loetletud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 9)


Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)


Tunnustamismäärust tegev kohus ei mõista karistust ja samuti puudub kohtul alus süüdimõistetu tegude ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-25-14, p 13). Kooskõlas KrMS § 484 lg-s 1 ja § 485 lg-s 2 märgituga peab kohus üksnes kontrollima, missugustele karistusseadustiku eriosa paragrahvidele süüdimõistetu teod vastavad ning määrama kindlaks Eestis täidetava karistuse. (p 7)

Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)

Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)


Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)


PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)

3-4-1-14-16 PDF Riigikohus 27.01.2017

PS § 15 lõike 1 teisest lausest tuleneb isiku õigus seada kahtluse alla menetlusõiguslike normide vastavus põhiseadusele. PSJKS ei näe ette võimalust, et isik saaks Riigikohtule esitada kaebuse õigustloova akti või selle sätte PS vastaseks tunnistamiseks. Siiski saab isik õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse tagamiseks erandjuhul pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Riigikohus on pädev kaebust läbi vaatama juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest (alates RKÜK otsusest asjas nr 3-1-3-10-02; viimati RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-43-13). (p 21-22)


PS § 152 lõikest 1 tulenev kohustus jätta põhiseadusega vastuolus olev õigusakt või selle säte kohaldamata on ka Riigikohtul. Teisalt tuleb arvestada, et RKPJK ei ole PSJKS kohaselt Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale (vt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-19-08). Ainuüksi asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (alates RKPJK määrusest asjas nr 3-4-1-4-06; viimati RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-34-15). (p 25)

Riigikohus hindab kassatsiooni või määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamisel muu hulgas ka taotluse tunnistada õigustloov akt või selle säte põhiseaduse vastaseks põhjendatust. Kohtul on kohustus ka omal algatusel (ex officio) kontrollida kõikide asjassepuutuvate normide, sh kohaldatavate menetlusnormide vastavust põhiseadusele isegi siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise taotlust (vt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-56-13). Ainuüksi sellest, et Riigikohus ei esita määruses põhjendusi vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse kohta, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki kaebuses esitatud väiteid (vt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-21-11; RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-4-13). (p 26)

Kokku: 94| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json