/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 23| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-19-45/9 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 17.04.2020

Vt p-d 41-45.

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teises alternatiivis sätestatud ametite ühitamise keelu peamine eesmärk on vältida mandaadi ja teenistuskoha huvide konfliktist lähtuvat ohtu volikogu toimimisele. Kohaliku omavalitsuse esinduskogu toimimine on põhiseaduslik väärtus, kuna see aitab kaasa kohaliku elu küsimuste demokraatlikule otsustamisele (PS § 154 lõige 1 ja § 10). Nimetatud eesmärk on legitiimne nii passiivse valimisõiguse (tagatud ilma seadusereservatsioonita) kui ka õiguse vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta piiramiseks (tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga; vt otsuse punktid 45 ja 53). (p 77)

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teises alternatiivis sätestatud ametite ühitamise keelu eesmärk on ka korruptsiooni ohu vältimine, mis võib tekkida avalike huvide ja isiku erahuvide vastuollu sattumise korral. Korruptsiooniohu vältimine aitab kaasa ka demokraatlikult valitud esinduskogu toimimisele, valijate tahte ning demokraatia põhimõtte realiseerumisele. Seetõttu on ka eesmärk vältida korruptsiooniohtu samuti põhiõiguste riive legitiimseks põhjuseks. (p-d 78-80)

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teine alternatiiv ei ole aga eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu, sest eelnimetatud eesmärke on võimalik sama efektiivselt saavutada volikogu liikme volituste peatamisega, mis riivab passiivset valimisõigust vähem intensiivselt. (p 84)

Kui volikogu liikme volitused ametiasutuses töötamise ajaks peatataks, ei saaks isik küll täita volikogu liikme volitusi, kuid passiivset valimisõigust riivaks see vähem - isik ei peaks pärast valimisi kolme päeva jooksul otsustama mandaadist loobumise või töösuhte jätkamise üle. Samuti võiks ta valimisperioodi kestel volitused ajutiselt peatada, et töötada omavalitsusüksuse ametiasutuses. (p 85)

Volikogu töö stabiilsuse tagamiseks ei saa volitusi avalduse alusel küll peatada lühemaks ajaks kui kolm kuud, kuid välistatud pole peatumise perioodiline pikendamine uue avalduse esitamisega. Ka ametiasutuses töötamiseks volituste peatamise korral oleks seadusandjal võimalik kehtestada piiravaid tingimusi (nt miinimumtähtaeg). (p 86)


Volikogu liikme volitused lõppevad juriidilise fakti esinemisega, s.o volituste lõppemiseks pole vajalik valimiskomisjoni otsus volituste lõpetamise kohta (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi järjekindel praktika alates 30. novembri 2017. a otsusest asjas nr 3-4-1-17-10). (p 48)

Volikogu liige ei saa volituste lõppemist (KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teise alternatiivi alusel) vältida sellega, et esitab volituste peatamise avalduse KOKS § 19 lõike 2 punkti 3 kohaselt. (p 49)

Volikogu liikme volitused lõpevad KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 (esimese alternatiivi) alusel ka volituste peatamise ajal ((vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-52-14, p 25). Seevastu juhul, kui isiku suhtes saab samal ajal kohaldada kaht ametite ühitamise keeldu, millest üks tingib volituste peatumise, teine aga lõppemise (KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 ja § 19 lõike 1 punkti 1 konkurents), siis volitused peatuvad, mitte ei lõppe. Need KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 esimese alternatiivi (keeld olla ametnik) kohaldamise kohta võetud Riigikohtu seisukohad on üle kantavad ka sätte teise alternatiivi (keeld töötada ametiasutuses töölepingu alusel) kohaldamisele. (p 50)

KOKS § 18 lõike 1 punktis 6 sätestatud ametite ühitamise keeld kohaldub isikule alles siis, kui tal tekib võimalus asuda täitma volikogu liikme ülesandeid. Selline järeldus on kohane ka ametiasutuse töötaja puhul. (p 51)

Kuna KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teine alternatiiv ei sisalda kohaldamise eeldusena muid sisulisi kriteeriume, on ametiasutusega töösuhte tuvastamine juriidiliseks faktiks, mis lõpetab volikogu liikme volitused. (p 54)

Kui volikogu liikme volitused ametiasutuses töötamise ajaks peatataks, ei saaks isik küll täita volikogu liikme volitusi, kuid passiivset valimisõigust riivaks see vähem - isik ei peaks pärast valimisi kolme päeva jooksul otsustama mandaadist loobumise või töösuhte jätkamise üle. Samuti võiks ta valimisperioodi kestel volitused ajutiselt peatada, et töötada omavalitsusüksuse ametiasutuses. (p 85)

Volikogu töö stabiilsuse tagamiseks ei saa volitusi avalduse alusel küll peatada lühemaks ajaks kui kolm kuud, kuid välistatud pole peatumise perioodiline pikendamine uue avalduse esitamisega. Ka ametiasutuses töötamiseks volituste peatamise korral oleks seadusandjal võimalik kehtestada piiravaid tingimusi (nt miinimumtähtaeg). (p 86)


KOKS § 18 lõige 1 punkt 6 riivab PS § 29 lõike 1 esimeses ja teises lauses tagatud põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. See põhiõigus hõlmab ka õigust jätkata juba tekkinud töö- või teenistussuhet (Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-92-06, punkt 24). KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teisest alternatiivist tulenevalt peab inimene volikogu liikme volituste täitmiseks loobuma töötamisest omavalitsusüksuse ametiasutuses ega saa volituste täitmise ajal ametiasutusse tööle asuda. (p 52)

PS § 29 lõike 1 teisest lausest tulenevalt on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib riivata igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil (vt Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-92-06, punkt 26). (p 53)


Vt p 55.

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teises alternatiivis sätestatud ametite ühitamise keelu peamine eesmärk on vältida mandaadi ja teenistuskoha huvide konfliktist lähtuvat ohtu volikogu toimimisele. Kohaliku omavalitsuse esinduskogu toimimine on põhiseaduslik väärtus, kuna see aitab kaasa kohaliku elu küsimuste demokraatlikule otsustamisele (PS § 154 lõige 1 ja § 10). Nimetatud eesmärk on legitiimne nii passiivse valimisõiguse (tagatud ilma seadusereservatsioonita) kui ka õiguse vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta piiramiseks (tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga; vt otsuse punktid 45 ja 53). (p 77)

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teises alternatiivis sätestatud ametite ühitamise keelu peamine eesmärk on ka korruptsiooni ohu vältimine, mis võib tekkida avalike huvide ja isiku erahuvide vastuollu sattumise korral. Korruptsiooniohu vältimine aitab kaasa ka demokraatlikult valitud esinduskogu toimimisele, valijate tahte ning demokraatia põhimõtte realiseerumisele. Seetõttu on ka eesmärk vältida korruptsiooniohtu samuti põhiõiguste riive legitiimseks põhjuseks. (p-d 78-80)

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teine alternatiiv ei ole aga eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu, sest eelnimetatud eesmärke on võimalik sama efektiivselt saavutada volikogu liikme volituste peatamisega, mis riivab passiivset valimisõigust vähem intensiivselt. (p-d 84-86)


Põhiseadus sätestab kohaliku omavalitsuse organitest üksnes demokraatlikult valitud esindusorgani - volikogu (PS § 156 lõike 1 esimene lause) -, jättes muus osas kohaliku omavalitsuse organisatsioonilise ülesehituse seadusandja otsustada (PS § 160). (p 69)

Seaduse piires ja sellega reguleerimata küsimustes on omavalitsusüksusel ulatuslik enesekorraldusõigus. (p 74)

Volikogu ülesandeks on otsustada kohaliku elu kõige olulisemate küsimuste üle, mis on seaduses selgelt sätestatud volikogu ainupädevusse kuuluvatena (KOKS § 22 lõige 1). (p 71)

Valitsuse ülesanne on valmistada ette volikogus arutamisele tulevaid küsimusi ning viia ellu volikogu otsuseid (KOKS § 30). Kui volikogu kannab perioodiliselt toimuvate valimiste kaudu üldist poliitilist vastutust valijate ees, siis volikogul ja seeläbi valijatel on poliitiline kontroll valitsuse üle, kes saab tegutseda üksnes siis, kui volikogu teda usaldab (umbusalduse avaldamine on reguleeritud KOKS §-s 46, § 22 lõike 1 punktis 18). Volikogu liikmetel on õigus saada valitsuselt dokumente ja muud teavet, samuti esitada kirjalikke küsimusi (KOKS § 26). Euroopa kohaliku omavalitsuse harta nõuab, et täitevorgan oleks esindusorgani ees aruandev (vt artikli 3 lõike 2 teine lause). See nõue tuleneb ka demokraatia põhimõttest, millega volikogu toimimine on seotud (PS § 156 lõike 1 esimene lause ja § 10). (p 72)


Põhiseadus sätestab kohaliku omavalitsuse organitest üksnes demokraatlikult valitud esindusorgani - volikogu (PS § 156 lõike 1 esimene lause) -, jättes muus osas kohaliku omavalitsuse organisatsioonilise ülesehituse seadusandja otsustada (PS § 160). (p 69)

4-18-4523/37 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.03.2020

Olukorraks, kus väärteomenetluse lõpetab kohtuväline menetleja, aga VTMS § 23 alusel esitatud valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotlust lahendab maakohus, ei ole seadusandja taotluse esitamise tähtaega ette näinud. Seda tähtaega ei saa tuletada ka kriminaalmenetluse sätteid kohaldades ja seda pole lahendatud ka kohtupraktikaga. Seetõttu tuleb ka kolm ja pool kuud pärast menetluse lõpetamise määruse tegemist VTMS § 23 alusel esitatud taotlus lugeda tähtaegseks ning kohus ei või seda jätta läbi vaatamata. (p 14)

Jättes menetluskulude hüvitamise taotluse põhjendamatult läbi vaatamata, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 16)


VTMS § 23 alusel taotletava menetluskulu hüvitamise nõude esitamise tähtaja puudumine rikub õigusselguse, nagu ka õigusrahu põhimõtet, mistõttu on tähtaja kehtestamine seadusandja poolt vajalik. Sealjuures tuleks tähtaja kehtestamisel võtta arvesse, et selle algust tuleks arvestada väärteomenetluse lõpetamise määruse jõustumisest. (p 15)


Olukorraks, kus väärteomenetluse lõpetab kohtuväline menetleja, aga VTMS § 23 alusel esitatud valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotlust lahendab maakohus, ei ole seadusandja taotluse esitamise tähtaega ette näinud. Seda tähtaega ei saa tuletada ka kriminaalmenetluse sätteid kohaldades ja seda pole lahendatud ka kohtupraktikaga. Seetõttu tuleb ka kolm ja pool kuud pärast menetluse lõpetamise määruse tegemist VTMS § 23 alusel esitatud taotlus lugeda tähtaegseks ning kohus ei või seda jätta läbi vaatamata. (p 14)

VTMS § 23 alusel taotletava menetluskulu hüvitamise nõude esitamise tähtaja puudumine rikub õigusselguse, nagu ka õigusrahu põhimõtet, mistõttu on tähtaja kehtestamine seadusandja poolt vajalik. Sealjuures tuleks tähtaja kehtestamisel võtta arvesse, et selle algust tuleks arvestada väärteomenetluse lõpetamise määruse jõustumisest. (p 15)

Jättes menetluskulude hüvitamise taotluse põhjendamatult läbi vaatamata, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 16)

3-17-1503/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.02.2020

Kuigi kaebaja on lisaks üksinda hoidmisele viidanud ka muudele puudustele tema kinnipidamistingimustes vaidlusalusel ajavahemikul, on ta nõudnud inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist kõigi kirjeldatud asjaolude eest kogumis. Kolleegium selgitab, et sellist kahjunõuet ei tohi jagada osadeks, vaadeldes eraldi iga piirangu või kambritingimuse õiguspärasust. Isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad isiku isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta kinnipeetava isikust tingitud asjaolud ning sellised eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid (vt selle kohta nt EIK otsus asjas nr 4242/07 Rzakhanov vs. Aserbaidžaan, p-d 63–64, 67 ja 69). Juhul, kui eraldatud lukustatud kambris hoidmine on juba iseenesest õigusvastane, võivad kinnipidamistingimused kogumis suurendada eraldatusega põhjustatud kahju.

Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p-d 11–12). Kaebaja nõuab siin kahju hüvitamist selle eest, et teda kui psüühiliselt haiget isikut hoiti eraldi, jättes ta ilma taotluses ja kaebuses loetletud hüvedest ja kohaldades taotluses märgitud piiranguid. See väide viitab inimväärikuse alandamisele, s.o kannatuste põhjustamisele, „mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks“ (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p 21). (p 17)

Kaebust uuesti lahendades tuleb halduskohtul võtta seisukoht, kas kaebajat tohtis tal diagnoositud tervisehäireid arvestades üldse paigutada eraldatud lukustatud kambrisse või tohtis teda sinna paigutada üksnes teatud ajaks ning, kui tohtis, siis kas ja millal muutus kaebaja eraldatud lukustatud kambris hoidmine ebaproportsionaalseks ja kaebaja väärikust alandavaks. Seejuures tuleb halduskohtul hinnata, kas kaebaja õigust inimväärikusele rikkus tema eraldatud lukustatud kambris hoidmine kogumis muude vaidlusaluste tingimustega. (p 19)


VangS § 1^1 lg 8 järgi on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, kui vangla on kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Arvestades, et praegusel juhul on vastustaja jätnud kaebaja kahjunõude osaliselt lahendamata, on selles osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. (p 17)

3-17-1343/45 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.02.2020

Keskkonnaametil tuleb poolloodusliku koosluse (PLK) toetuse taotlejale maaeluministri 22.04.2015. a määruse nr 38 „Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus“ § 8 lg 11 alusel PLK heas seisundis hoidmise või seisundi parendamise eesmärgil lisakohustusi pannes arvestada ka sellega, et toetuse eesmärgiks on innustada põllumajandustootjaid teenima ühiskonda tervikuna, võttes kasutusele põllumajandustavasid, mis aitavad leevendada kliimamuutusi ning on ühitatavad keskkonna, maastiku, loodusvarade, mulla ja geneetilise mitmekesisuse kaitsega (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.12.2013. a määruse nr 1305/2013 preambuli p 22 ja art 28 lg 1). PLK hooldamise toetuse eesmärgid ei ole samastatavad loodushoiutoetuse omadega (LKS § 18). Kuigi mõlema toetuse sihiks on hoida ja parandada PLK-de seisundit, on PLK hooldamise toetuse funktsiooniks ka toetada avalikes huvides kulukaid lisakohustusi võtnud põllumajandustootjat ja suurendada tema võimet konkureerida tavapäraseid meetodeid kasutavate tootjatega.

„Eesti maaelu arengukava 2014–2020“ kohaselt on PLK toetuse eesmärgiks muu hulgas suurendada põllumajandusloomade abil hooldatavate poollooduslike koosluste osa (versioon 5, lk 273). Kui tootja loobub lisatingimuste kulukuse tõttu PLK hooldamisest, osutub tingimuste seadmine eesmärki kahjustavaks. Vastustaja põhjendas vaidlustatud otsust muuhulgas sellega, et kaebajal on võimalik loobuda PLK hooldamisest, kui lisakohustus on tema jaoks liiga koormav. Sellise võimaluse olemasolu ei või olla koormava lisakohustuse panemise õigustuseks. Vastupidi, tegu on ohuga, mida tuleb lisakohustusi seades minimeerida. (p 11)

Arvestades seda, et PLK hooldamise toetus katab põllumajandustootja kulud ja saamata jäänud tulu üksnes osaliselt, võib talle lisakohustusi panna üksnes kaalukatel põhjustel ja piiratud ulatuses. Seetõttu tuleb vastustajal lisatingimusi kehtestades võimalikult täpselt hinnata nende täitmise kulude suurust ja kaaluda kulude proportsionaalsust võrdluses toetustega. (p 15)


Arvestades seda, et poolloodusliku koosluse hooldamise toetus katab põllumajandustootja kulud ja saamata jäänud tulu üksnes osaliselt, võib talle lisakohustusi panna üksnes kaalukatel põhjustel ja piiratud ulatuses. Seetõttu tuleb Keskkonnaametil lisatingimusi kehtestades võimalikult täpselt hinnata nende täitmise kulude suurust ja kaaluda kulude proportsionaalsust võrdluses toetustega. (p 15)


Arvestades seda, et poolloodusliku koosluse hooldamise toetus katab põllumajandustootja kulud ja saamata jäänud tulu üksnes osaliselt, võib talle lisakohustusi panna üksnes kaalukatel põhjustel ja piiratud ulatuses. Seetõttu tuleb vastustajal lisatingimusi kehtestades võimalikult täpselt hinnata nende täitmise kulude suurust ja kaaluda kulude proportsionaalsust võrdluses toetustega.

Kuna puittaimestiku eemaldamisega kaasnevate kulude osaliseks katmiseks on ette nähtud vaid 6,35% suurune osa toetusest, ja et kulu tekib tõenäoliselt ka mujal taotluses märgitud alal, ei ole vaidlustatud otsusega kaebajale pandud lisakohustus kolleegiumi hinnangul proportsionaalne. Tingimuse ebaproportsionaalsust süvendab lühike ajavahemik, mis kaebajale selle täitmiseks määrati (26.05 kuni 1.10.2017).

Kaebajale 2017. a-ks pandud kohustus ületab 2016. a-ks pandud kohustust enam kui kaks korda. Kolleegium leidis, et kui lisatingimuse maht oleks jäänud 2016. a tasemele, ei oleks selle suhtes pruukinud tekkida kahtlust tingimuse proportsionaalsuses. (p 15)


5-18-7/8 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 09.12.2019

Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)

Arvestada tuleb eelkõige sotsiaalhoolekande seaduse üldpõhimõtteid (eelkõige SHS §-d 3, 5, 14, 15 ja 16), samuti iga teenuse kohta seaduses sätestatud nõudeid, lisaks sellele SÜS-is ning teistes seadustes sätestatut. Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)


Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)


Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)


Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)

Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)

Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)


Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)


Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)

Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)


Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RRKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)


Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)


PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)

Taotluse Riigikohtule võib õiguskantsler esitada pärast seda, kui on teinud akti vastu võtnud organile ÕKS § 17 kohaselt ettepaneku viia vaidlusalune õigusakt või selle sätted põhiseadusega kooskõlla, kuid akti vastu võtnud organ pole seda ettepaneku saamisest arvates 20 päeva jooksul teinud (ÕKS § 18 lg 1). (p 116)

Õiguskantsler esitas 17.10.2018 Riigikohtule taotluse, milles palub tunnistada kehtetuks Narva Linnavolikogu määruste sätted vastuolu tõttu seaduste ja põhiseadusega, samuti põhiseaduslikult nõutava õigustloova akti andmata jätmise. Õiguskantsler oli 25.08.2017 teinud Narva Linnavolikogule ettepaneku viia vaidlusalused sätted põhiseadusega kooskõlla ning anda põhiseadusega nõutav õigustloov akt, kuid Riigikohtule taotluse esitamise ajaks ei olnud Narva Linnavolikogu seda teinud. (p 117)


PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)

3-17-740/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.11.2019

Suurem kulu kassatsiooniastmes on tingitud sellest, et apellatsioonkaebuse esitas vastustaja. Kassatsioonkaebuse koostamine võib nõuda rohkem aega kui apellatsioonkaebusele vastamine. (p 26)


Vastustaja otsus jätta projekteerimistingimused kooskõlastamata ei olnud õiguspärane. Vastustaja lähtus eeldusest, et kinnistule suvila rajamine on igal juhul lubamatu, kuna kinnistu on üleni kaetud kadastike elupaigatüübiga. Kolleegium leiab aga, et suvila rajamine võib olla lubatav, kui sellega ei kahjustata loodusala kaitse eesmärke. (p 12)

Kui kavandatava ehitise rajamine võib avaldada eraldi või koostoimes muude tegevustega olulist ebasoodsat mõju Natura võrgustiku ala kaitse eesmärgile, tuleb keskkonnamõjude hindamise vajalikkust kaaluda juba projekteerimistingimuste menetluses (EhS § 31 lg 1, vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud KeHJS § 7 p 4). Projekteerimistingimused võib anda, kui otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt ala terviklikkust ega kaitse eesmärki (KeHJS § 29 lg 2). (p 19)

Kui menetluses on nõutav Natura eelhindamine ja, olenevalt eelhindamise tulemustest, keskkonnamõjude hindamine (KMH), peavad need olema tehtud enne lõpliku otsuse langetamist, st enne projekteerimistingimuste väljastamist. Kaitstava loodusobjekti valitseja otsustab, kas tal on hindamisest saadavat infot vaja juba kooskõlastuse andmise üle otsustamiseks (HMS § 6). Seejuures tuleb arvestada põhimõttega, et KMH peab keskkonna kõrgel tasemel kaitsmiseks (KeÜS § 8) andma teavet projekteerimistingimuste lahenduse väljatöötamiseks, mitte piirduma juba valminud lahenduse tagantjärele hindamisega (vt ka KeHJS § 3^1 lg 1, keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). (p 24)

Suvilaehituse lubatavus sõltub sellest, kas see kahjustab eraldi või koosmõjus muude tegevuste, kavade, projektide ja arengutega ala kaitse eesmärke. Asjassepuutuvaks eesmärgiks on praegusel juhul kadastike pindala suurenemine. Vastustajal tuleb kooskõlastuse andmine uuesti otsustada, lähtudes kolleegiumi antud selgitustest. Esmalt tuleks välja selgitada, kui suurt osa elupaigatüübist suvilaehitus mõjutab ning mis seisus on kaitse eesmärgi saavutamine. Seejärel tuleb selgitada suvilaehituse mõju kaitse eesmärkidele – mh kas suvila rajamine välistaks kadastiku pindala suurendamise eesmärgi saavutamise või raskendaks seda oluliselt. Kui vastustaja peab seda vajalikuks, võib ta kooskõlastuse andmise edasi lükata seniks, kuni projekteerimistingimuste menetluses on tehtud Natura eelhindamine ja, kui see eelhindamise kohaselt vajalikuks osutub, keskkonnamõjude hindamine. (p 25)


Natura võrgustiku abil kaitstakse selliseid elupaigatüüpe, mis on üleeuroopalises kontekstis ohustatud, st eeldatavasti nende pindala väljaspool kaitsealuseid alasid väheneb ja/või seisund halveneb. Seetõttu on oluline, et nende pindala Natura võrgustikku arvatud aladel oleks stabiilne või suureneks. Otsustades selle üle, kas elupaigatüübi pindala on stabiilne või suurenemas ja milline on elupaigatüübi seisund alal, tuleb lisaks juba toimuvatele ja alles kavandatavatele elupaigatüüpi mõjutavatele tegevustele arvestada ka ettenähtavate arengutega, mida põhjustavad erinevad antropogeensed või looduslikud protsessid (nt kliimamuutus, karjatamine või selle lakkamine, elupaigatüübi võsastumine). (p 22)

LKS § 32 lg 2 ja § 14 lg 2 tõlgendades ja kohaldades tuleb arvestada nii eelviidatud selgitusi Natura alade kaitserežiimi aluseks oleva Euroopa Liidu õiguse kohta kui ka proportsionaalsuse põhimõtet (PS § 11 teine lause). Kaitstava elupaiga kahjustamiseks, mida loodusobjekti valitseja ei tohi lubada, ei ole seetõttu põhjust pidada tegevust, mille kahjuliku mõju intensiivsus ja ulatus on väga väike. Selline mõju võib siiski olla oluline, kui see järeldub elupaigatüübi haavatavusest või halvast seisundist, tegevuse kumulatiivsest mõjust koos muude arengute ja alale mõju avaldavate tegevustega, kaitse eesmärgi saavutamisel ilmnenud või tõenäoliselt ilmneda võivatest olulistest raskustest või muudest sarnastest asjaoludest. (p 23)

Kui menetluses on nõutav Natura eelhindamine ja, olenevalt eelhindamise tulemustest, keskkonnamõjude hindamine (KMH), peavad need olema tehtud enne lõpliku otsuse langetamist, st enne projekteerimistingimuste väljastamist. Kaitstava loodusobjekti valitseja otsustab, kas tal on hindamisest saadavat infot vaja juba kooskõlastuse andmise üle otsustamiseks (HMS § 6). Seejuures tuleb arvestada põhimõttega, et KMH peab keskkonna kõrgel tasemel kaitsmiseks (KeÜS § 8) andma teavet projekteerimistingimuste lahenduse väljatöötamiseks, mitte piirduma juba valminud lahenduse tagantjärele hindamisega (vt ka KeHJS § 3^1 lg 1, keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). (p 24)


LKS § 32 lg-te 1 ja 2, § 3 lg 1, § 14 lg 1 p 7 ja lg 2 abil täidab Eesti riik talle Euroopa Liidu Nõukogu 21.05.1992. a direktiiviga 92/43/EMÜ, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv ehk elupaikade direktiiv) pandud kohustust kaitsta Natura võrgustikku arvatud erikaitsealasid. Loodusdirektiivi art 6 lg 3 kohaselt tuleb iga kava või projekti, mis tõenäoliselt avaldab Natura võrgustiku alale olulist mõju kas eraldi või koos muude kavade või projektidega, asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse eesmärgile avaldab. Pädevad riigisisesed asutused saavad kavale või projektile nõusoleku anda alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju.

Seega tuleb otsustusprotsessis esmalt selgitada, kas kavandatav tegevus võib Natura alale olulist mõju avaldada (n-ö Natura eelhindamine). Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb asjakohase hindamise (n-ö Natura hindamise, mis tehakse keskkonnamõjude hindamise – KMH – menetluses) käigus välja selgitada mõju ulatus. Loodusdirektiivi järgi ei ole välistatud igasugune negatiivne mõju Natura alale, vaid negatiivne mõju ala terviklikkusele. Ala terviklikkusele avalduva mõju kindlaks tegemisel on keskne tähendus ala kaitse eesmärkidel. (p 14)

Seoses eelhindamisega on Euroopa Kohus selgitanud, et iga kava või projekti, mis ohustab ala kaitse eesmärke, tuleb pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes on oht olemas alati, kui objektiivsete asjaolude põhjal ei saa olulist mõju välistada (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p-d 44 ja 49). Mõju olulisuse hindamisel tuleb arvestada ka teiste alale mõju avaldavate kavade või projektidega. „Kui ei võeta arvesse projektide kumulatiivset mõju, võivad selle tulemusel kõik projektid või teatud tüüpi projektid jääda tegelikkuses hindamise kohustusest kõrvale, samas kui tervikuna võivad nad keskkonda oluliselt mõjutada“ (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 245). (p 15)

Kui eelhindamise järeldused kinnitavad olulise mõju võimalikkust, tuleb läbi viia asjakohane hindamine, mille käigus tehakse valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis võivad eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega avaldada mõju asjaomase ala kaitse eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-441/17: Białowieża mets, p 113). (p 16)

Ettevaatuspõhimõtte kohaselt ei tohi kavale või projektile luba anda, kui hindamistulemuste alusel ei ole võimalik veenduda, et kava või projekt ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju (Waddenzee, p-d 57 ja 58). Kava või projekt avaldab ala terviklikkusele negatiivset mõju, kui see võib takistada ala Natura võrgustikku arvamise aluseks olnud esmatähtsa elupaigatüübi olemuslike tunnuste püsivat säilimist (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-258/11: Sweetman jt, p 48). Sweetman jt asjas oli erinevalt praegusest asjast tegu esmatähtsa elupaigatüübiga, kuid seda tõlgendust on peetud asjakohaseks ka selliste elupaigatüüpide puhul, mis ei ole esmatähtsad (Euroopa Komisjoni teatis „Natura 2000 alade kaitsekorraldus. Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted (2019/C 33/01)“, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25.01.2019 (edaspidi „komisjoni teatis“), lk 34). Sweetman jt asjas selgitas Euroopa Kohus ka, et pädevad riigisisesed asutused ei tohi heaks kiita tegevust, mis võib kaasa tuua Natura alal esineva esmatähtsa elupaigatüübi kadumise või osalise ja pöördumatu hävimise (p 43).

Euroopa Komisjon on selgitanud, et kui olulist mõju ei avaldata ühelegi elupaigatüübile ega liigile, mille kaitseks ala on määratud, siis võib otsustada, et ala terviklikkusele ei avaldata negatiivset mõju. Kui aga tegevus avaldab olulist mõju kasvõi ühele elupaigatüübile või liigile, mille kaitseks ala on määratud, mõjutab see paratamatult negatiivselt ka ala terviklikkust (komisjoni teatis, lk 33). Mõju olulisus sõltub selle suurusest, liigist, ulatusest, kestusest, intensiivsusest, avaldamise ajast, tõenäosusest ja kumulatiivsusest ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavusest (komisjoni teatis, lk 29). (p 17)

LKS § 32 lg 2 ja § 14 lg 2 tõlgendades ja kohaldades tuleb arvestada nii eelviidatud selgitusi Natura alade kaitserežiimi aluseks oleva Euroopa Liidu õiguse kohta kui ka proportsionaalsuse põhimõtet (PS § 11 teine lause). Kaitstava elupaiga kahjustamiseks, mida loodusobjekti valitseja ei tohi lubada, ei ole seetõttu põhjust pidada tegevust, mille kahjuliku mõju intensiivsus ja ulatus on väga väike. Selline mõju võib siiski olla oluline, kui see järeldub elupaigatüübi haavatavusest või halvast seisundist, tegevuse kumulatiivsest mõjust koos muude arengute ja alale mõju avaldavate tegevustega, kaitse eesmärgi saavutamisel ilmnenud või tõenäoliselt ilmneda võivatest olulistest raskustest või muudest sarnastest asjaoludest. (p 23)

Kui menetluses on nõutav Natura eelhindamine ja, olenevalt eelhindamise tulemustest, KMH, peavad need olema tehtud enne lõpliku otsuse langetamist, st enne projekteerimistingimuste väljastamist. Kaitstava loodusobjekti valitseja otsustab, kas tal on hindamisest saadavat infot vaja juba kooskõlastuse andmise üle otsustamiseks (HMS § 6). Seejuures tuleb arvestada põhimõttega, et KMH peab keskkonna kõrgel tasemel kaitsmiseks (KeÜS § 8) andma teavet projekteerimistingimuste lahenduse väljatöötamiseks, mitte piirduma juba valminud lahenduse tagantjärele hindamisega (vt ka KeHJS § 3^1 lg 1, keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). (p 24)

Suvilaehituse lubatavus sõltub sellest, kas see kahjustab eraldi või koosmõjus muude tegevuste, kavade, projektide ja arengutega ala kaitse eesmärke. Asjassepuutuvaks eesmärgiks on praegusel juhul kadastike pindala suurenemine. Vastustajal tuleb kooskõlastuse andmine uuesti otsustada, lähtudes kolleegiumi antud selgitustest. Esmalt tuleks välja selgitada, kui suurt osa elupaigatüübist suvilaehitus mõjutab ning mis seisus on kaitse eesmärgi saavutamine. Seejärel tuleb selgitada suvilaehituse mõju kaitse eesmärkidele – mh kas suvila rajamine välistaks kadastiku pindala suurendamise eesmärgi saavutamise või raskendaks seda oluliselt. Kui vastustaja peab seda vajalikuks, võib ta kooskõlastuse andmise edasi lükata seniks, kuni projekteerimistingimuste menetluses on tehtud Natura eelhindamine ja, kui see eelhindamise kohaselt vajalikuks osutub, keskkonnamõjude hindamine. (p 25)


Seoses eelhindamisega on Euroopa Kohus selgitanud, et iga kava või projekti, mis ohustab ala kaitse eesmärke, tuleb pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes on oht olemas alati, kui objektiivsete asjaolude põhjal ei saa olulist mõju välistada (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p-d 44 ja 49). Mõju olulisuse hindamisel tuleb arvestada ka teiste alale mõju avaldavate kavade või projektidega. „Kui ei võeta arvesse projektide kumulatiivset mõju, võivad selle tulemusel kõik projektid või teatud tüüpi projektid jääda tegelikkuses hindamise kohustusest kõrvale, samas kui tervikuna võivad nad keskkonda oluliselt mõjutada“ (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 245). (p 15)

Kui eelhindamise järeldused kinnitavad olulise mõju võimalikkust, tuleb läbi viia asjakohane hindamine, mille käigus tehakse valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis võivad eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega avaldada mõju asjaomase ala kaitse eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-441/17: Białowieża mets, p 113). (p 16)

Ettevaatuspõhimõtte kohaselt ei tohi kavale või projektile luba anda, kui hindamistulemuste alusel ei ole võimalik veenduda, et kava või projekt ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju (Waddenzee, p-d 57 ja 58). Kava või projekt avaldab ala terviklikkusele negatiivset mõju, kui see võib takistada ala Natura võrgustikku arvamise aluseks olnud esmatähtsa elupaigatüübi olemuslike tunnuste püsivat säilimist (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-258/11: Sweetman jt, p 48). Sweetman jt asjas oli erinevalt praegusest asjast tegu esmatähtsa elupaigatüübiga, kuid seda tõlgendust on peetud asjakohaseks ka selliste elupaigatüüpide puhul, mis ei ole esmatähtsad (Euroopa Komisjoni teatis „Natura 2000 alade kaitsekorraldus. Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted (2019/C 33/01)“, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25.01.2019 (edaspidi „komisjoni teatis“), lk 34). Sweetman jt asjas selgitas Euroopa Kohus ka, et pädevad riigisisesed asutused ei tohi heaks kiita tegevust, mis võib kaasa tuua Natura alal esineva esmatähtsa elupaigatüübi kadumise või osalise ja pöördumatu hävimise (p 43).

Euroopa Komisjon on selgitanud, et kui olulist mõju ei avaldata ühelegi elupaigatüübile ega liigile, mille kaitseks ala on määratud, siis võib otsustada, et ala terviklikkusele ei avaldata negatiivset mõju. Kui aga tegevus avaldab olulist mõju kasvõi ühele elupaigatüübile või liigile, mille kaitseks ala on määratud, mõjutab see paratamatult negatiivselt ka ala terviklikkust (komisjoni teatis, lk 33). Mõju olulisus sõltub selle suurusest, liigist, ulatusest, kestusest, intensiivsusest, avaldamise ajast, tõenäosusest ja kumulatiivsusest ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavusest (komisjoni teatis, lk 29). (p 17)

Arvestades Euroopa Kohtu selgitusi Waddenzee ja Białowieża metsa asjades ning proportsionaalsuse põhimõtet (Euroopa Liidu lepingu art 5 lg 4), on selge, et negatiivseks mõjuks asjaomase ala terviklikkusele, sh elupaigatüübi osaliseks pöördumatuks hävimiseks asjaomasel alal Sweetman jt otsuse tähenduses, ei pruugi olla kuitahes väikesel alal taimestiku asendamine ehitisega. Tegevuse negatiivset mõju ala terviklikkusele loodusdirektiivi art 6 lg 3 mõttes saab sedastada juhul, kui negatiivne mõju elupaigatüübile või liigile on oluline. (p 18)

Kui kavandatava ehitise rajamine võib avaldada eraldi või koostoimes muude tegevustega olulist ebasoodsat mõju Natura võrgustiku ala kaitse eesmärgile, tuleb keskkonnamõjude hindamise vajalikkust kaaluda juba projekteerimistingimuste menetluses (EhS § 31 lg 1, vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud KeHJS § 7 p 4). Projekteerimistingimused võib anda, kui otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt ala terviklikkust ega kaitse eesmärki (KeHJS § 29 lg 2). (p 19)

Kavandatava tegevuse mõju olulisuse hindamiseks tuleks välja selgitada, kui suurt ala suvilaehitus kokku mõjutaks. Oluline pole seejuures üksnes suvila (ja võimaliku kõrvalhoone), vaid ka kinnistusiseste teede, suvilat teenindavate rajatiste, prügikonteinerite ja õueala alla jääv ala. Seejuures ei pruugi elupaigatüüp kogu õueala raames hävida, kui õueala kasutamiseks on võimalik seada elupaigatüübile omaste liikide säilimist tagavaid tingimusi. (p 21)


Seoses eelhindamisega on Euroopa Kohus selgitanud, et iga kava või projekti, mis ohustab ala kaitse eesmärke, tuleb pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes on oht olemas alati, kui objektiivsete asjaolude põhjal ei saa olulist mõju välistada (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p-d 44 ja 49). (p 15)

Kui eelhindamise järeldused kinnitavad olulise mõju võimalikkust, tuleb läbi viia asjakohane hindamine, mille käigus tehakse valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis võivad eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega avaldada mõju asjaomase ala kaitse eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-441/17: Białowieża mets, p 113). (p 16)

5-19-20/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 27.03.2019

Isiku kaebus oli esitatud riigi valimisteenistuse 3.03.2019. a toimingu peale, millega tehti valimispäeva õhtul RKVS § 60^1 lg-te 1–7 kohaselt kindlaks elektroonilise hääletamise tulemused. Kaebaja hinnangul on elektroonilise hääletamise tulemuse usaldusväärsuse tagamiseks vajalik häälte algusest lõpuni kontrollitavus, mida aitab saavutada häälte miksimine enne lugemist. Kaebaja väitis, et 3.03.2019 hääled dekrüpteeriti, mistõttu kaotas järgnev häälte miksimine mõtte ja häälte algusest lõpuni kontrollitavus oli välistatud. (p 8)

Elektrooniliste häälte lugemine toimub vastavalt RKVS-le (§ 601), Vabariigi Valimiskomisjoni otsustele (vastu võetud RKVS § 482 lg 3 kohaselt) ja riigi valimisteenistuse korraldustega (antud RKVS § 48^2 lg 4 alusel) kinnitatud dokumentidele (elektroonilise hääletamise dokumentatsioon, mis on avalikustatud leheküljel https://www.valimised.ee/et/e-haaletamine/dokumendid). (p 9)

Elektroonilise hääletamise üldraamistikus (riigi valimisteenistuse 29.05.2017. a korralduse nr 3 „Elektroonilise hääletamise üldraamistik ja selle kasutamine Eesti riiklikel valimistel“ lisa, edaspidi üldraamistik) on selgitatud, et häälte miksimine (häälte segamine ja ümberjärjestamine) on elektrooniliste häälte töötlemise protsessi üks alaprotsesse enne häälte lugemist (häälte avamist ja dekrüpteerimist) ning selle eesmärgiks on võimaldada häälte kokkulugemise avalik kontrollitavus. Üldraamistikust ei selgu üheselt, kas ja millal kasutatakse häälte miksimist. Üldraamistiku järgi on miksimine valikuline ning kokkulugemisele võib saata nii miksitud kui ka miksimata hääled. Miksimine on vajalik läbida siis, kui elektroonilise hääletamise korraldaja tahab tõestada kõigile oma valduses oleva häälte avamise võtme kasutuse korrektsust kokkulugemisprotsessis (üldraamistiku lk 18). Üldraamistikust nähtub siiski üheselt, et hääli miksitakse enne nende dekrüpteerimist (vt miksimisrakenduse kirjelduse lk 10). (p 10)

RKVS elektrooniliste häälte lugemist detailselt ei reguleeri, määrates kindlaks eelkõige selle, et elektroonilise hääletamise tulemused tehakse kindlaks valimispäeva õhtul avalikult, hääled eraldatakse enne lugemist isikuandmetest ning häälte kokkulugemiseks need avatakse häälte avamise võtmega (vt RKVS § 601 lg 1, lg 3 p 2, lg-d 4 ja 7 ning § 483 lg 3). RKVS § 60^1 lg 10 järgi allkirjastatakse hääletamistulemus pärast elektroonilise hääletamise süsteemi andmete tervikluse kontrolli, kuid seadus ei täpsusta nimetatud toimingu sisu. Vabariigi Valimiskomisjoni 15.11.2018. a otsuse nr 61 „Tehnilised nõuded elektroonilise hääletamise üldpõhimõtete tagamiseks“ p-i 35 teises lauses on öeldud, et enne e-hääletamise süsteemi andmete tervikluse kontrolli segatakse (miksitakse) elektroonilised hääled. (p 11)

Riigi valimisteenistus selgitas kohtule, et valimispäeva, 3.03.2019 õhtul tehti elektroonilise hääletamise tulemused tõepoolest kindlaks hääli enne miksimata – hääled anonüümistati ning loeti kokku (hääled avati ja dekrüpteeriti häälte avamise võtmega). 4.03.2019 toimunud elektroonilise hääletamise süsteemi andmete tervikluse kontrolli raames loeti elektroonilised hääled uuesti üle, kuid sel korral enne häälte lugemist need ka miksiti. Seejuures ei läinud miksimisele juba dekrüpteeritud hääled, vaid hääled olid miksimise ajal veel krüpteeritud. Saadud hääletamistulemust võrreldi 3.03.2019 kindlaks tehtud hääletamistulemusega ning erinevusi ei olnud. (p 12)

Põhiseaduslike valimisõiguse printsiipide ja õigusriigi põhimõtte paremaks tagamiseks oleks vajalik elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglid sätestada selgemalt õigustloovates aktides. (p 13)


Kaebaja tahe on suunatud elektroonilise hääletamise tulemuse kindlakstegemise aluseks oleva dokumentatsiooni vaidlustamisele. RKVS sellise üldise iseloomuga kaebuse esitamiseks õigust ei anna (vrd RKPJK otsus nr 5-19-14/2, p 14). (p 13)


Riigikohtule esitatud kaebuses soovib kaebaja elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglite põhiseadusele vastavuse kontrollimist. Kuna kaebaja paneb kahtluse alla elektroonilise hääletamise usaldusväärsuse ja enda võimaluse kandideerida teiste kandidaatidega võrdsetel alustel, mõistab kolleegium kaebust selliselt, et kaebaja arvates rikuti elektroonilise hääletamise korraldamisel valimiste ühetaolisuse põhimõtet (PS § 60 lg 1 kolmas lause). (p 8)

Põhiseaduslike valimisõiguse printsiipide ja õigusriigi põhimõtte paremaks tagamiseks oleks vajalik elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglid sätestada selgemalt õigustloovates aktides. (p 13)


Põhiseaduslike valimisõiguse printsiipide ja õigusriigi põhimõtte paremaks tagamiseks oleks vajalik elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglid sätestada selgemalt õigustloovates aktides. (p 13)

3-16-1172/103 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.11.2018

Teabevahetus riikide vahel on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. (p 12)


KrMS § 488 lg 5 kohaselt otsustab vangistusega karistatud isiku üleandmise või sellest keeldumise valdkonna eest vastutav minister. Selline otsus on haldusakt. Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioonist tuleneb selgelt, et isiku saab üle anda, kui mõlemad riigid on teinud nõustuva otsuse. Selline otsus reguleerib seega siduvalt karistatud isiku õigusi ja kohustusi ning vastab ka muus osas HMS § 51 lg-s 1 esitatud haldusakti tunnustele. Kuigi küsimust reguleerib kriminaalmenetluse seadustik, on sisuliselt tegemist haldusmenetlusega ning otsuse teeb haldusorgan. Ka haldusakti (praegusel juhul nõusoleku) andmisest keeldumine on haldusakt. (p 10)

Justiitsministeeriumi poolt Venemaa Föderatsioonile konventsiooni alusel info saatmise näol oli tegemist üksnes teabe edastamise toiminguga ning konventsiooni järgi ei pea teavet edastav riik enne seda olema teinud otsust üleandmisega nõustumise kohta. (p 11)

Teabevahetus riikide vahel on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. (p 12)

Riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda karistuse kandmiseks üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. (p 14)


Riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda karistuse kandmiseks üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. (p 14)

3-15-3228/37 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.10.2018

Avatud ühiskonnas on avalike rahaliste vahendite väärkasutuse ennetamisel oluline osa ka avalikkusel, sh ajakirjandusel, mida avaliku võimu enda tehtav kontroll ei saa ega suuda täielikult asendada. Nii on teabe avalikkusel oluline roll võimalike rikkumiste toimepanemisest heidutamisel ja nende ennetamisel. Kui avaliku võimu kontroll piirdub enamasti õiguspärasusele hinnangu andmisega, siis avalikkus juhib tähelepanu ka eetilistele küsitavustele. See aitab kaasa demokraatia ja avatud ühiskonna põhimõtetele rajatud riigis legitimatsiooni- ja vastutusahela tegelikule toimimisele. (p 18)


Põhiseadus võimaldab avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu nii isikustatud kui ka isikustamata kujul. AvTS-i ja TLS-i tuleb tõlgendada viisil, mille järgi AvTS § 36 lg 1 p 9 on erinorm TLS § 28 lg 2 p 13 suhtes. Viidatud AvTS-i säte kohustab kohalikku omavalitsust teabenõude saamisel andma kohaliku omavalitsuse töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta andmeid isikustatud kujul ning seda sõltumata töökohast. Sellist kohustust avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu ei väära ka AvTS-i eraelu puutumatust kaitsvad normid (nt AvTS § 4 lg 3, § 35 lg 1 p 12). Kohustus teabenõude korras töötasu kohta teavet väljastada ei tähenda teabe aktiivset avalikustamiskohustust. (p 20)

Seejuures tuleb kaaluda kahte vastandlikku põhiõigust: õigust saada teavet kohalikult omavalitsuselt tema tegevuse kohta (PS § 44 lg 2) ja kohaliku omavalitsuse töötajate õigust eraelu puutumatusele (PS § 26). Eri tõlgendusvõimaluste korral tuleb eelistada tõlgendust, mis tagab erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurema kaitse (vt RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-73-04, p 36). (p 14)

Kohaliku omavalitsuse töötajate töötasude avalikustamise eesmärk on kohaliku omavalitsuse vara kasutamise läbipaistvus ja korruptsiooni vältimine (vt AvTS § 1). Asudes kohaliku omavalitsuse teenistusse töötajana, peab inimene arvestama avalikus sektoris töötamisest tingitud erisustega võrreldes erasektoriga. Nii on avalikule sektorile omased suurem avalikkuse tähelepanu, eelarvevahenditest tingituna piiratumad läbirääkimisvõimalused töötasu suuruse üle, õigusnormidest tulenevad nõuded ja piirangud tööle jms. (p 16)

Sõltumata sellest, milliseid ülesandeid kohaliku omavalitsuse töötaja täidab (vt ATS § 5 p 2, § 7 lg 4; KOKS § 35 lg 1, VVS § 43 lg-d 1 ja 2), on igal juhul vajalik kontroll lubamatutest kaalutlustest lähtuva töötaja valiku, töötasu suuruse määramise ja lisatasude maksmise ennetamiseks. Töötasu avalikkus on meede nii töötaja kui ka tööandja kontrollimiseks. Teabe isikustamata kujul väljastamise korral ei oleks see sama tõhus. (p 17)

Avatud ühiskonnas on avalike rahaliste vahendite väärkasutuse ennetamisel oluline osa ka avalikkusel, sh ajakirjandusel, mida avaliku võimu enda tehtav kontroll ei saa ega suuda täielikult asendada. Nii on teabe avalikkusel oluline roll võimalike rikkumiste toimepanemisest heidutamisel ja nende ennetamisel. Kui avaliku võimu kontroll piirdub enamasti õiguspärasusele hinnangu andmisega, siis avalikkus juhib tähelepanu ka eetilistele küsitavustele. See aitab kaasa demokraatia ja avatud ühiskonna põhimõtetele rajatud riigis legitimatsiooni- ja vastutusahela tegelikule toimimisele. (p 18)


Seadusandja seisukoht töötasude avalikkuse kohta ei ole üheselt tuvastatav AvTS-i, PalS-i ja ATS-i eelnõude menetlemise materjalidest. Lisaks on eri aegadel olnud erinevaid lähenemisi, kelle töötasu on avalik. Põhimõte, et hilisem seadus murrab varem kehtinu (AvTS jõustus 2001., TLS 2009. ja ATS 2013. aastal), koostoimes süstemaatilise tõlgendusega ei anna praegusel juhul samuti selget tõlgendusjuhist. Asjaolu, et ATS § 65 ja AvTS § 28 lg 1 p 25 näevad 1. aprillist 2013 ette ametniku palga aktiivse avalikustamise, võimaldab järeldada, et töötaja töötasu ei tule aktiivselt avalikustada veebilehel. See tõdemus ei anna vastust passiivse avaldamise, s.o teabenõude vastusena teabe väljastamise kohta. AvTS § 36 lg 1 p 9 formuleeringut „eelarvest makstud tasu“ saab valla töötajate töötasu kohta käiva teabe osas sisustada kahetiselt: isikustatult ja isikustamata kujul. Seejuures töötajate nimede aktiivset avalikustamiskohustust AvTS-i üldregulatsioon ette ei näe (vt AvTS § 28 lg 1 p 6). (p-d 12 ja 13)

Põhiseadus võimaldab avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu nii isikustatud kui ka isikustamata kujul. AvTS-i ja TLS-i tuleb tõlgendada viisil, mille järgi AvTS § 36 lg 1 p 9 on erinorm TLS § 28 lg 2 p 13 suhtes. Viidatud AvTS-i säte kohustab kohalikku omavalitsust teabenõude saamisel andma kohaliku omavalitsuse töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta andmeid isikustatud kujul ning seda sõltumata töökohast. Sellist kohustust avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu ei väära ka AvTS-i eraelu puutumatust kaitsvad normid (nt AvTS § 4 lg 3, § 35 lg 1 p 12). Kohustus teabenõude korras töötasu kohta teavet väljastada ei tähenda teabe aktiivset avalikustamiskohustust. (p 20)

3-16-579/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.06.2018

MaaRS pole ühelgi hetkel võimaldanud ostueesõigusega erastada maad lagunenud või kasutusest välja langenud ehitise juurde. Lagunenud ehitiste puhul tuli erastamismenetluse lõpetamiseks anda omanikule tähtaeg kas ehitise korrastamiseks või kõrvaldamiseks. Kohalikul omavalitsusel oli kaalutlusõigus, milline ettepanek omanikule teha. 14.07.2017 jõustunud MaaRS § 6 lg 3^1 ei näe enam ette võimalust anda tähtaeg lagunenud ja kasutusest väljalangenud või ümbrust ja maastikupilti tunduvalt kahjustavate ehitiste kordategemiseks. Kohalik omavalitsus saaks alates 14.07.2017 anda lagunenud ehitise omanikule tähtaja vaid lagunenud ehitise, nt vundamendi säilinud osade, kõrvaldamiseks. (p-d 9 ja 11)

Nõue, et ostueesõigusega erastamise õiguse saamiseks peavad maaüksusel asuvad ehitised olema korras ja sihtotstarbeliselt kasutatavad, on kehtinud kogu maareformi aja ja isikul pidi sõltumata kohaliku omavalitsuse tegevusest olema selge, et soodsatel tingimustel maa erastamiseks annavad õiguse vaid sihtotstarbeliselt kasutatavad ja korras hooned. Seadus nägi kordategemise tähtaja andmise ette hea halduse põhimõttest lähtuvalt, et anda enne menetluse lõpetamist ja taotluse rahuldamata jätmist taotlejale veel viimane hoiatus, et kui ta etteantud tähtajaks hooneid ei korrasta, kaotab ta maa ostueesõigusega erastamise õiguse. (p 13)

Avalik huvi maareformi lõpetamiseks kaalub üle omandiõiguse riive, mis tekib, kui lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitis muutub maatüki oluliseks osaks. Seletuskirjas on rõhutatud, et kui kohalik omavalitsus on andnud tähtaja ehitise kordategemiseks ja omanik pole nõutud toiminguid teinud, ei ole õigust tähtaega pikendada. MaaRS § 6 lg 3^1 alates 14.07.2017 kehtival redaktsioonil pole taotlejate puhul, kellele oli antud tähtaeg ehitiste korrastamiseks ja kes selle jooksul ehitisi ei korrastanud, koormavat tagasiulatuvat mõju, sest nende puhul pidi nagunii järgnema menetluse lõpetamine ja taotluse rahuldamata jätmine. (p-d 11 ja 12)

Normi kehtestamise eelnõu seletuskirjas toodud vajadus maareformi lõpetamiseks on piisav, et õigustada isiku ebavõrdset kohtlemist. Avalik huvi maareformi lõpetamise vastu kaalub üles isiku soovi erastada maad soodustingimustel. Kuna maaüksusel asuvad vundamendid on suurel määral lagunenud, pole riive isiku omandipõhiõigusele ka oluline ega kaalu üles avalikku huvi maareformiga ühele poole saada. Kuivõrd hoonete ost oli ilmselt mõeldud maa kasutusõiguse ostuna, kuid seda ei realiseeritud lubatud ajal, võib isiku õigust käsitleda kui ehitamise lubamist, mille realiseerimata jätmine omandiõigusele suurt riivet ei kujuta. (p 15)

Sellisel määral vundamendini lagunenud hoonet, nagu kaebajale kuulub, ei saa enam korda teha. Kuna maareformi eesmärk on kujundada ümber riiklikul maaomandil rajanevad suhted, lähtudes endiste maaomanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, on Riigikohus varasemas praktikas mõistnud MaaRS § 6 lg 31 selliselt, et õigustatud subjektile saab maa tagastamist takistada üksnes selline ehitis, mis on sihtotstarbelises kasutuses või mida on võimalik sihtotstarbeliselt kasutada (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-57-04). Kuigi see praktika oli välja arendatud maa tagastamise vaidlustes, ei saa anda normile teistsugust sisu asjades, kus maa erastamise õigustatud subjekt vaidleb kohaliku omavalitsusega maa ostueesõigusega erastamise õiguse üle. Vastasel korral oleks tegemist erastamise õigustatud subjektide ebavõrdse kohtlemisega. MaaRS v.r § 6 lg-s 31 ei peeta kordategemise all silmas üksnes sellist laadi korrastustöid, mis ei nõua ehitusluba või projekteerimistingimuste väljastamist. Ehitusõiguse normid on mitmel korral muutunud ja ehitusluba nõudvad toimingud on eri redaktsioone arvestades olnud erinevad. Seepärast pole MaaRS v.r § 6 lg 3^1 võimalik tõlgendada ehitamiseks vajalike lubade õigusnormi kaudu. Siiski ei saa vundamendini lagunenud hoone sihtotstarbelist kasutamist enam võimalikuks pidada ja selleks, et hoone vastaks MaaRS § 6 lg 3 tunnustele, tuleks see uuesti üles ehitada. Tegemist oleks uue hoone püstitamisega, mitte vana kordategemisega. Lahendist asjas nr 3-3-1-82-07 ei saa järeldada, et kolleegiumi varasem praktika peab vundamendini lagunenud hoone kordategemist võimalikuks. (p 15)


Avalik huvi maareformi lõpetamiseks kaalub üle omandiõiguse riive, mis tekib, kui lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitis muutub maatüki oluliseks osaks. Normi kehtestamise eelnõu seletuskirjas toodud vajadus maareformi lõpetamiseks on piisav, et õigustada isiku ebavõrdset kohtlemist. Avalik huvi maareformi lõpetamise vastu kaalub üles isiku soovi erastada maad soodustingimustel. Kuna maaüksusel asuvad vundamendid on suurel määral lagunenud, pole riive isiku omandipõhiõigusele ka oluline ega kaalu üles avalikku huvi maareformiga ühele poole saada. Kuivõrd hoonete ost oli ilmselt mõeldud maa kasutusõiguse ostuna, kuid seda ei realiseeritud lubatud ajal, võib isiku õigust käsitleda kui ehitamise lubamist, mille realiseerimata jätmine omandiõigusele suurt riivet ei kujuta. (p-d 12 ja 15)


Seadusandja peaks üldjuhul vältima koormavale õigusnormile (ebaehtsa) tagasiulatuva jõu andmist, s.o koormava normi kohaldamist õigussuhetele, mis tekkisid enne normi jõustumist. Siiski võib tagasiulatuva jõu anda ka koormavale seadusesättele, kui selle järele on põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-11-03, p 33, nr 3-3-1-80-16, p 29). Ehkki õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva normi kivistamist, tuleb silmas pidada, et õigus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja igaühel on õigus mõistlikule ootusele, et seadusandja lubatut rakendatakse isiku suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 49). (p 10)

Kaalutlusõiguse alusel kujunenud normi rakenduspraktikast ei saa tuletada isiku õiguspärast ootust. (p 15)


Õigusnormile antav tõlgendus ei tohi muuta normi kasutuks. Kui normi kohaldamise eeldused on täidetud ega esine erandlikku seadusest tulenevat alust normi kohaldamata jätmiseks (näiteks rakendussätetes), ei saa kohus normi meelevaldselt kohaldamata jätta. Kui kohus tuvastab normi rakendamisel vastuolu õiguspärase ootuse või võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (HKMS § 158 lg 4). (p 9)


Õigusnormile antav tõlgendus ei tohi muuta normi kasutuks. Kui normi kohaldamise eeldused on täidetud ega esine erandlikku seadusest tulenevat alust normi kohaldamata jätmiseks (näiteks rakendussätetes), ei saa kohus normi meelevaldselt kohaldamata jätta. Kui kohus tuvastab normi rakendamisel vastuolu õiguspärase ootuse või võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (HKMS § 158 lg 4). (p 9)


Menetlusnormi rikkumiseks ei saa pidada seda, et kohus põhjendas kohtuotsust haldusorgani seisukohtadega. Menetlusseadustikust ei ole võimalik välja lugeda sellekohast keeldu, nt HKMS § 165 lg 2 annab kohtule hoopis teatud juhul võimaluse nõustuda haldusakti või vaideotsuse põhjendustega, neid kordamata. Menetlusökonoomia seisukohalt poleks mõistlik hästi kirjapandud ja järgimist väärivat seisukohta ümber sõnastada. (p 16)


KOV kantud menetluskulude väljamõistmine teiselt menetlusosaliselt pole HKMS § 109 lg 6 alusel põhjendatud maareformi elluviimiseks vajalike toimingutega seotud kohtuvaidluses. Nende toimingute tegemine oli kohalikule omavalitsusele üle antud riiklik ülesanne, millega omavalitsus tegeles iga päev. Selliste ülesannete täitmist ei ole alust pidada haldusorgani põhitegevusest väljuvaks. (p 17)

3-1-1-65-16 PDF Riigikohus 12.10.2016

Alates 29. märtsist 2015 ei pea kohtuväline menetleja VTMS § 31 lg 2 järgi vähetähtsa väärteo puhul väärteomenetlust alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega. Nii on menetlejale antud õigus otsustada, kas väärteomenetluse alustamine on teo asjaolusid arvestades põhjendatud, vajalik ja mõistlik. Menetleja õigus lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKHKo 3-1-1-46-12, p 8). Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka vähetähtsa väärteo puhul menetluse alustamata jätmisel VTMS § 31 lg 2 alusel. (p 19).

Väärteomenetlust ei tule läbi viia erandeid tegemata ja et isiku karistamine ei pruugi igal juhul olla vajalik võrdse kohtlemise tagamiseks. Konkreetses asjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest. See tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude puhul on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid (RKKKo 3-1-1-120-13, p 15). Kohtuvälisele menetlejale antud kaalutlusõiguse eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, kui see poleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt ka RKKKo 3-1-1-85-04, p 16). Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist ei välista ka asjaolu, et menetlusalune isik pani teo toime kutsetegevuses (RKKKo 3-1-1-29-11, p 14). (p 23).


Karistusseadustiku (KarS) § de 16 ja 17 järgi peab isiku tahtlus hõlmama objektiivse koosseisu asjaolusid, mitte aga õigusnorme (RKKKo 3-1-1-4-08, p 19). Teisisõnu ei ole tahtluse aspektist tähtsust sellel, kas isik oli teadlik koosseisu asjaolude õiguslikust tähendusest (RKKKo 3-1-1-55-09, p 25.1). Nii ei ole olukorras, kus isik on teadlik süüteokoosseisu moodustavatest faktilistest asjaoludest, subjektiivse koosseisu tasandil tähtsust asjaolul, kas ta oli tegu toime pannes teadlik kehtivast õiguslikust regulatsioonist. See, et teo toimepanija ei ole teadlik õigusnormidest, ei muuda tema käitumist ettevaatamatuks, vaid viitab sellele, et isik oli keelueksimuses KarS § 39 tähenduses. Sellisel juhul tuleb hinnata, kas eksimus teo keelatuses oli isiku jaoks välditav. Üldjuhul peab oma teo keelatuse ära tundma isik, kes tegutseb mingis kindlas valdkonnas (RKKKo 3-1-1-33-16, p 21). (p 10).


Ka väike vormierinevus võib täita väärteo objektiivse koosseisu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et määratletuspõhimõtet ei riku iseenesest isiku karistamine vähese tähtsusega rikkumise eest, kui tegemist on sellise rikkumisega, mida norm on mõeldud ära hoidma (RKKKo 3-1-1-5-16, p 7). (p 9).


Seda, kui pikk peaks olema määruse jõustamisel vacatio legis, otsustab määruse andja, kes hindab jõustamise aja määramisel õigusakti avaldamise ja jõustumise vahele jääva ajavahemiku mõistlikkust. (p 13).

Vacatio legis on ajavahemik, mis jääb seaduse avaldamise ja jõustumise vahele ning on seotud õiguskindluse põhimõttega (PS § 10). Õiguskindluse põhimõte nõuab mh, et vacatio legis’e jooksul jõuavad adressaadid uute normidega tutvuda ja oma tegevuse vastavalt ümber korraldada. Riik ei tohi uusi norme kehtestada n-ö üleöö. Teisisõnu tuleb jõustumistähtaja määramisel hinnata, kas normiadressaatidele jääb oma tegevuse ümberkorraldamiseks piisavalt aega (vt nt RKÜKo 3-4-1-8-09, p 83). (p 14).

Blanketset karistusnormi sisustava määruse kolmepäevane jõustumistähtaeg on lühike, kuid ei olnud konkreetses asjas põhiseadusevastane. Seda, kas kolmepäevane jõustumistähtaeg on põhiseaduspärane või mitte, tuleb hinnata igal üksikul juhul eraldi. Vacatio legis’e piisavust ehk mõistlikkust saab hinnata, arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu (RKÜKo 3-4-1 8 09, p 83). (p 16).

Kutsetegevusena teenust osutav isik peab olema kursis valdkonda reguleerivate õigusnormidega ning pöörama tavapärast enam tähelepanu teenuse osutamisele kehtestatud nõuetele. Teisisõnu saab kutsetegevuses teenust osutavalt isikult oodata suuremat valmidust reageerida võimalikele valdkonda puudutavatele muudatustele. (17.2).

Vacatio legis’e mõistlikkuse hindamisel ei ole oluline, mis hetkest alates oli võimalik tutvuda määruse eelnõuga määruse andja veebilehel. Määrusandja ei saa eeldada, et määruse adressaadid tutvuksid omal algatusel kõikide tema veebilehel olevate eelnõudega ning veebilehel eelnõu kättesaadavusega ei ole võimalik õigustada liiga lühikest jõustumisaega. PS § 3 lg 2 järgi on täitmiseks kohustuslikud üksnes avaldatud seadused. Eelnõu menetlemine ei pruugi veel tähendada selle vastuvõtmist ning eelnõu menetlemist ei saa võrdsustada vastu võetud, avaldatud ja jõustunud määrusega (vt ka RKHKo 3-3-1-16-10, p 19). Enne määruse avaldamist ja jõustumist ei saa selle adressaadil olla täit kindlust selles, et eelnõu just sellisel kujul ka jõustub. (p 18).


PS § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõtte kohaselt peavad õigusaktid olema piisavalt selged ja arusaadavad, et isikutel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi (RKPSJVKo 3-4-1-33-05, p 22). (p 11).


Alates 29. märtsist 2015 ei pea kohtuväline menetleja VTMS § 31 lg 2 järgi vähetähtsa väärteo puhul väärteomenetlust alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega. Nii on menetlejale antud õigus otsustada, kas väärteomenetluse alustamine on teo asjaolusid arvestades põhjendatud, vajalik ja mõistlik. Menetleja õigus lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKHKo 3-1-1-46-12, p 8). Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka vähetähtsa väärteo puhul menetluse alustamata jätmisel VTMS § 31 lg 2 alusel. (p 19).

Hinnates eelkõige küll konkreetse väärteo olemust, saab väärteomenetluse VTMS § 31 lg 2 alusel alustamata jätmisel muu hulgas arvestada ka seda, kui blanketset karistusnormi sisustav õigusakt on jõustatud lühikese aja jooksul pärast selle avaldamist ning enda tegevuse uute nõuetega kooskõlla viimine nõuab isikult tegevuse ümberkorraldamist ja kulutuste tegemist. Sellises olukorras võib eriti just õigusakti kehtivuse algusajal piisata, kui juhtida isiku tähelepanu vajadusele järgida kehtestatud nõudeid teda suuliselt hoiatades. VTMS § 31 lõikega 2 menetlejale antud pädevus jätta väärteomenetlus alustamata tasakaalustab karistamise aluseks olevate nõuete kehtestamise lühemat jõustumise aega kergemate väärtegude puhul. (p 20).

Isiku karistamine neljandal päeval pärast regulatsiooni muudatuste jõustumist teo eest, mis oluliselt ei kahjusta kaitstavat õigushüve, ei pruugi olla põhjendatud, vajalik ega ka mõõdukas, samuti võib see olla vastuolus hea halduse tava põhimõttega. (p 21).

Väärteomenetlust ei tule läbi viia erandeid tegemata ja et isiku karistamine ei pruugi igal juhul olla vajalik võrdse kohtlemise tagamiseks. Konkreetses asjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest. See tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude puhul on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid (RKKKo 3-1-1-120-13, p 15). Kohtuvälisele menetlejale antud kaalutlusõiguse eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, kui see poleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt ka RKKKo 3-1-1-85-04, p 16). Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist ei välista ka asjaolu, et menetlusalune isik pani teo toime kutsetegevuses (RKKKo 3-1-1-29-11, p 14). (p 23).

3-3-1-35-15 PDF Riigikohus 12.04.2016

HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang võib põhjustada olukorra, kus isikud on sunnitud valima kohtusse pöördumise ja hädavajalikus ulatuses toidu, ravimite või hügieenitarvete ostmise vahel (vt RKHK 16. novembri 2015 määrus asjas nr 3-3-1-35-15). Olukord, kus isik peab valima enda inimväärikuse tagamiseks vajalike kulutuste tegemise ja oma õiguste kohtuliku kaitse vahel, annab tunnistust sellest, et menetlusabi regulatsioon ei võimalda aidata kõiki isikuid, keda see on mõeldud abistama. (p 26)

Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule. Kui menetlusabi andmine on välistatud, ent isikul puuduvad tegelikult vahendid ettenähtud riigilõivu tasumiseks, ei ole kohtusse pöördumine pelgalt raskendatud, vaid isik on sellest võimalusest täielikult ilma jäetud. Samuti jäävad selle tagajärjel kaitseta need õigused, mille kaitseks isik soovib kohtusse pöörduda. (p 41)

Selleks, et riigilõiv ei oleks kohtulikku kaitset väljasuretav, peab menetlusabi välistama olukorra, kus edulootusega kohtusse pöörduja õigused jäävad kohtuliku kaitseta üksnes isiku majandusliku seisundi tõttu. (p 42)

Kui isikul puuduvad säästud ja hõlpsasti võõrandatav vara ning kogu tema sissetulek pärast HKMS § 112 lg 1 p-s 1 lubatud mahaarvamiste tegemist kulub hädavajalikus ulatuses toidule, ravimitele, riietele ja hügieenivahenditele, puuduvad isikul tegelikult rahalised vahendid menetluskulude kandmiseks või peaks isik menetluskulude kandmiseks jätma rahuldamata enda või oma ülalpeetavate esmavajadused. Mõlemad tagajärjed oleksid liiga rasked, et neid saaks õigustada huvi säästa mõnevõrra õigusemõistmiseks kuluvaid riigieelarve vahendeid. (p 43)


Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule. (p 41)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatakse normid üldjuhul tagasiulatuvalt kehtetuks, kuid Riigikohus võib otsuse tagasiulatuvat mõju piirata muuhulgas PS §-st 10 tulenevast õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt (vt nt RKÜK 10. märtsi 2008 otsus kohtuasjas nr 3-3-2-1-07; RKPJK 17. aprilli 2012 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-11). HKMS § 112 lg 1 p 1 tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine põhjustaks HKMS § 240 lg 2 p 7 alusel varasemate menetlusabi taotluste kohta tehtud lahendite rohkearvulise teistmise. Teistmisavalduste rahuldamisel tuleks uuesti lahendada ka avaldused, mis menetlusabi mitteandmise tõttu jäid läbi vaatamata. Sellest tingitud halduskohtute täiendav töökoormus võib põhjustada halduskohtute suutmatuse pakkuda mõistliku aja jooksul tõhusat kohtulikku kaitset muudes haldusasjades. Arvestades res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõtte olulisust, ei oleks avalduste uuesti menetlemine sellises mahus kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. (p 47)


Riigilõivude puhul väljendub menetlusökonoomia selles, et riik suunab isikuid mitte esitama põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi, mille menetlemine võib põhjustada kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda tõhusat kohtulikku kaitset mõistliku aja jooksul (vt RKÜK 12. aprilli 2011 otsus asjas nr 3-2-1-62-10). Kuna riigilõivude ja menetlusabi õigusraamistikud on teineteisega lahutamatult seotud, väljendub menetlusökonoomia samuti ka menetlusabi piirangute puhul. (p 33)

Kulude kandmisest osavõtu põhimõte on halduskohtumenetluses piiratud, sest lisaks isiku subjektiivsete õiguste kaitsele on halduskohtute ülesandeks täidesaatva riigivõimu tasakaalustamine (vt RKÜK 29. novembri 2011 otsus asjas nr 3-3-1-22-11; 22. novembri 2011 otsus asjas nr 3-3-1-33-11). Olukorras, kus riigivõim võib avalikes huvides isikute õigustesse sekkuda, tuleb valdavalt avalike vahendite arvelt kanda ka sekkumise õiguspärasuse kontrollimiseks vajalikud kulud. (p 35)


HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseaduspärasuse kontrolli ulatust ei ole põhjendatud määrata kitsalt. Ei ole mõistlik vaielda eraldi iga HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetamata vältimatu kulutuse üle sel alusel, kas sellise kulutusega peaks arvestama menetlusabi andmise otsustamise käigus taotleja sissetuleku hindamisel. See oleks vastuolus põhiseaduslikkuse järelevalve efektiivsuse põhimõttega. See tooks ühtlasi kaasa õigusselgusetuse HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseaduspärasuse suhtes selles osas, milles see ei võimalda kohtul tulust maha arvata muid sättes nimetamata vältimatuid kulutusi (vt RKÜK 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10). HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetamata vältimatuteks kulutusteks võib lugeda Riigikohtu halduskolleegiumi 16. novembri 2015. a määruses nimetatud kulutusi toidule, ravimitele ja hügieenitarvetele, aga ka muid inimväärikuse tagamiseks vajalikke kulutusi. (p 23)

3-4-1-32-15 PDF Riigikohus 09.02.2016

Õigusselguse tagamiseks tuleb lugeda asjassepuutuvaks ka RLS § 57 lõike 15 koostoimes lisaga 1, mis reguleeris riigilõivu tasumist apellatsioonkaebuselt (vt ka RKPJK 10. detsembri 2013 lahend asjas 3-4-1-20-13, 26. mai 2015 lahend asjas 3-4-1-59-14 ja 1. oktoobri 2015 lahend asjas 3-4-1-25-15). (p 21)


Säte, mis kohustab hagiavalduse esitamisel tasuma riigilõivu, riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole ja PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigust. Selliste riivete esmane eesmärk on menetlusökonoomia, mis on põhiseaduslik õigusväärtus. PS §-st 11 tulenevalt ei tohi põhiõigusi riivata suuremas ulatuses, kui on riivet sisaldava normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. (p 22)

RLS § 57 lõigetest 1 ja 15 koostoimes lisaga 1 tulenev kohustus piirab osas, milles see sätestab riigilõivumäära ülempiiriks 10 000 eurot, ebaproportsionaalselt PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud kohtusse pöördumise õigust ning PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõigust ja on põhiseadusega vastuolus (vt ka RKPJK 26. mai 2015 lahend asjas 3-4-1-59-14). (p 24)


RLS § 57 lõigetest 1 ja 15 koostoimes lisaga 1 tulenev kohustus piirab osas, milles see sätestab riigilõivumäära ülempiiriks 10 000 eurot, ebaproportsionaalselt PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud kohtusse pöördumise õigust ning PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõigust ja on põhiseadusega vastuolus (vt ka RKPJK 26. mai 2015 lahend asjas 3-4-1-59-14). (p 24)

3-4-1-30-15 PDF Riigikohus 15.01.2016

KrMS 14. peatükis sätestatud immuniteedimenetluse eesmärk on tagada demokraatliku õigusriigi kaitseks riigi olulisemate institutsioonide sõltumatus ja parlamendivähemuse kaitse. Muuhulgas peavad sellised institutsioonid PS §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttest tulenevalt riigi täitevvõimu, sh kriminaalmenetluse läbiviijaid kontrollima ja tasakaalustama. Selleks on vaja neid muu hulgas kaitsta täitevvõimu võimaliku poliitiliselt kallutatud kriminaalmenetlusega survestamise eest. KOV üksused riigivõimu kontrolli ja tasakaalustamise ülesandeid ei täida. (p 27)

Immuniteedimenetluse kohalduvuse laiendamine linnapeade ja vallavanemate suhtes tähendaks sisuliselt riigi kõrvale riigist sõltumatute üksuste moodustumist. Niisugused üksused sarnaneksid pigem föderatsiooni subjektile. Selline lahendus ei oleks kooskõlas PS §-st 2 tuleneva unitaarriigi põhimõttega (vt ka RKPJK 9. juuni 2009 otsus asjas nr 3-4-1-2-09, p 33). (p 28)

Linnapea või vallavanema ametist kõrvaldamise otsustab sõltumatu kohus ja selline otsus on vaidlustatav nii ringkonna- kui ka Riigikohtus. Demokraatliku õigusriigi ja unitaarriigi põhimõtetest tulenevalt peab ka linnapeade või vallavanemate suhtes kohalduma kohtumenetluse õiguslik raamistik ühetaoliselt. Kriminaalmenetluse läbiviimine ei saa sõltuda KOV üksuse diskretsioonist linnapea või vallavanema ametist kõrvaldamise loa andmisel. KOV üksused eksisteerivad küll avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides, kuid nad ei ole põhiseaduse kohaselt mõeldud olema "riigid riigis" (vt ka RKPJK 9. juuni 2009 otsus asjas nr 3-4-1-2-09, p 33). (p 29)


Linnapea või vallavanema ametist kõrvaldamise otsustab sõltumatu kohus ja selline otsus on vaidlustatav nii ringkonna- kui ka Riigikohtus. Demokraatliku õigusriigi ja unitaarriigi põhimõtetest tulenevalt peab ka linnapeade või vallavanemate suhtes kohalduma kohtumenetluse õiguslik raamistik ühetaoliselt. Kriminaalmenetluse läbiviimine ei saa sõltuda KOV üksuse diskretsioonist linnapea või vallavanema ametist kõrvaldamise loa andmisel. KOV üksused eksisteerivad küll avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides, kuid nad ei ole põhiseaduse kohaselt mõeldud olema "riigid riigis" (vt ka RKPJK 9. juuni 2009 otsus asjas nr 3-4-1-2-09, p 33). (p 29)


Immuniteedimenetluse kohalduvuse laiendamine linnapeade ja vallavanemate suhtes tähendaks sisuliselt riigi kõrvale riigist sõltumatute üksuste moodustumist. Niisugused üksused sarnaneksid pigem föderatsiooni subjektile. Selline lahendus ei oleks kooskõlas PS §-st 2 tuleneva unitaarriigi põhimõttega (vt ka RKPJK 9. juuni 2009 otsus asjas nr 3-4-1-2-09, p 33). (p 28)

Linnapea või vallavanema ametist kõrvaldamise otsustab sõltumatu kohus ja selline otsus on vaidlustatav nii ringkonna- kui ka Riigikohtus. Demokraatliku õigusriigi ja unitaarriigi põhimõtetest tulenevalt peab ka linnapeade või vallavanemate suhtes kohalduma kohtumenetluse õiguslik raamistik ühetaoliselt. Kriminaalmenetluse läbiviimine ei saa sõltuda KOV üksuse diskretsioonist linnapea või vallavanema ametist kõrvaldamise loa andmisel. KOV üksused eksisteerivad küll avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides, kuid nad ei ole põhiseaduse kohaselt mõeldud olema "riigid riigis" (vt ka RKPJK 9. juuni 2009 otsus asjas nr 3-4-1-2-09, p 33). (p 29)


Kuna linnapea või vallavanema amet on poliitiline amet ja selline isik realiseerib oma ametis volikogu enamuse poliitilist tahet, on tema kõrvaldamine linnapea või vallavanema ametist ka sekkumine poliitilistesse valikutesse. Linnapea või vallavanema kõrvaldamine ametist võib oluliselt pärssida rahvalt mandaadi saanud poliitilise jõu programmiliste seisukohtade realiseerumise võimalusi (vt ka RKHK 6. novembri 2003 otsus asjas nr 3-3-1-72-03, p 18). (p 20)


KrMS 14. peatükis sätestatud immuniteedimenetluse eesmärk on tagada demokraatliku õigusriigi kaitseks riigi olulisemate institutsioonide sõltumatus ja parlamendivähemuse kaitse. Muuhulgas peavad sellised institutsioonid PS §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttest tulenevalt riigi täitevvõimu, sh kriminaalmenetluse läbiviijaid kontrollima ja tasakaalustama. Selleks on vaja neid muu hulgas kaitsta täitevvõimu võimaliku poliitiliselt kallutatud kriminaalmenetlusega survestamise eest. KOV üksused riigivõimu kontrolli ja tasakaalustamise ülesandeid ei täida. (p 27)

Immuniteedimenetluse kohalduvuse laiendamine linnapeade ja vallavanemate suhtes tähendaks sisuliselt riigi kõrvale riigist sõltumatute üksuste moodustumist. Niisugused üksused sarnaneksid pigem föderatsiooni subjektile. Selline lahendus ei oleks kooskõlas PS §-st 2 tuleneva unitaarriigi põhimõttega (vt ka RKPJK 9. juuni 2009 otsus asjas nr 3-4-1-2-09, p 33). (p 28)


Linnapea või vallavanema ametist kõrvaldamine puudutab KOV enesekorraldusõiguse tuuma. Selle tulemusel sekkutakse KOKS § 22 lg 1 p 15 järgi volikogu ainupädevusse kuuluvasse otsusesse linnapea või vallavanema valiku kohta. Linnapea või vallavanema ametist kõrvaldamine mõjutab seega negatiivselt KOV üksuse õigust otsustada iseseisvalt kohaliku elu küsimusena linnapea või vallavanema ametisoleku üle. Kuna linnapea või vallavanema amet on poliitiline amet ja selline isik realiseerib oma ametis volikogu enamuse poliitilist tahet, on tema kõrvaldamine linnapea või vallavanema ametist ka sekkumine poliitilistesse valikutesse. Linnapea või vallavanema kõrvaldamine ametist võib oluliselt pärssida rahvalt mandaadi saanud poliitilise jõu programmiliste seisukohtade realiseerumise võimalusi (vt ka RKHK 6. novembri 2003 otsus asjas nr 3-3-1-72-03, p 18). (p-d 19-20)

Seadus, mis näeb ette aluse enesekorraldusõigust riivava toimingu tegemiseks, riivab ka ise seda õigushüve. Igasugusest KOV enesekorraldusõiguse negatiivsest mõjutamisest piisab riiveks. Linnapea või vallavanema ametist kõrvaldamisest johtuv KOV enesekorraldusõiguse riive on vähese ulatuse ja intensiivsusega. (p-d 21 ja 25)

KrMS 14. peatükis sätestatud immuniteedimenetluse eesmärk on tagada demokraatliku õigusriigi kaitseks riigi olulisemate institutsioonide sõltumatus ja parlamendivähemuse kaitse. Muuhulgas peavad sellised institutsioonid PS §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttest tulenevalt riigi täitevvõimu, sh kriminaalmenetluse läbiviijaid kontrollima ja tasakaalustama. Selleks on vaja neid muu hulgas kaitsta täitevvõimu võimaliku poliitiliselt kallutatud kriminaalmenetlusega survestamise eest. KOV üksused riigivõimu kontrolli ja tasakaalustamise ülesandeid ei täida. (p 27)

Immuniteedimenetluse kohalduvuse laiendamine linnapeade ja vallavanemate suhtes tähendaks sisuliselt riigi kõrvale riigist sõltumatute üksuste moodustumist. Niisugused üksused sarnaneksid pigem föderatsiooni subjektile. Selline lahendus ei oleks kooskõlas PS §-st 2 tuleneva unitaarriigi põhimõttega (vt ka RKPJK 9. juuni 2009 otsus asjas nr 3-4-1-2-09, p 33). (p 28)

Linnapea või vallavanema ametist kõrvaldamise otsustab sõltumatu kohus ja selline otsus on vaidlustatav nii ringkonna- kui ka Riigikohtus. Demokraatliku õigusriigi ja unitaarriigi põhimõtetest tulenevalt peab ka linnapeade või vallavanemate suhtes kohalduma kohtumenetluse õiguslik raamistik ühetaoliselt. Kriminaalmenetluse läbiviimine ei saa sõltuda KOV üksuse diskretsioonist linnapea või vallavanema ametist kõrvaldamise loa andmisel. KOV üksused eksisteerivad küll avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides, kuid nad ei ole põhiseaduse kohaselt mõeldud olema "riigid riigis" (vt ka RKPJK 9. juuni 2009 otsus asjas nr 3-4-1-2-09, p 33). (p 29)

3-4-1-13-15 PDF Riigikohus 23.09.2015

Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39)

PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (p 39)

Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41)

Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)


Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39)

PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (p 39)

Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjepidev praktika nõuab, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb konkreetsel juhul toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine (nt RKKKo 3-1-1-28-14, p 29; 3-1-1-58-13, p 7). KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (p 47)

Kuna seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, sh laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod, on olemuselt erineva raskusega, peab ka sanktsioonisüsteem võimaldama mõista üksikjuhul isiku teosüüle vastava karistuse. (p 56)

Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)


KarS § 61 lg 1 järgi võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada kriminaalmenetluse käigus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS § 14 lg-st 2 tulenevalt pädev seda küsimust ise lahendama. (p 32) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 20.


Kujunenud kohtupraktika järgi ei ole KarS § 141 lg 2 karistusvahemikku jäävat karistust võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta, kuna katseaeg on mõistetud karistusest lühem. (p 34) Vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 20; RKKKo 3-1-1-59-07, p 13; RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.4.

Vangistusest tingimisi vabastamise korral ei ole välistatud, et isik rikub katseaja tingimusi või paneb katseajal toime uue kuriteo, mistõttu pööratakse vangistus reaalselt täitmisele. Seega ei välista karistusest tingimisi vabastamine, et tegelikkuses tuleb süüdimõistetul ära kanda talle KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistus. (p 35)


KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. Seetõttu ei teki praeguses asjas küsimust õigusloome ebavõrdsusest (PS § 12) KarS § 141 siseselt. (p 47)


Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41)


Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas põhiseaduse vastaseks tunnistatud säte oli kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral. (p 24)


Isiku teo KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseerimise toob kaasa asjaolu, et ta pani sugulise iseloomuga teo toime alla kümneaastase lapse suhtes, kes loetakse KarS §-st 147 tulenevalt arusaamisvõimetuks. Nii on mistahes sugulise iseloomuga teo toimepanemine noorema kui kümneaastase lapse suhtes alati subsumeeritav KarS § 141 lg 2 järgi, sõltumata teiste samas lõikes nimetatud koosseisuliste raskendavate asjaolude esinemisest. (p 28)

Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. (p 56)


Täitmaks preventiivset eesmärki suure retsidiivsuse ohuga, näiteks pedofiilia diagnoosiga seksuaalkurjategijate puhul, on eeltingimuseks isiku karistuse võimalikule asendamisele kompleksraviga alati vangistuse osaline ärakandmine. (p 52)

KarS § 692 lg 2 sätestamisel on seadusandja käsitanud seksuaalkurjategijate kompleksravi vabadusekaotuse alternatiivina, kuna asendamise üheks eelduseks on vangistuse mõistmine karistusena. KarS § 692 lg 1 järgi on asendamine lubatav üksnes süüdimõistmisel ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu kuriteo toimepanemises ning lg 4 järgi saab vangistust raviga asendada üksnes süüdimõistetu nõusolekul, mis viitab sellele, et seda asendussanktsiooni tuleb pigem lugeda mittekaristuslikuks (meditsiiniline olemus). Sellest järeldub ühtlasi, et vaatamata teo suhteliselt suurele ebaõigusmäärale (süü suurus tingib vabaduse võtmise), on seadusandja aktsepteerinud võimalust karistuse asemel kohaldada abinõu, mis keskendub kuriteo toimepanemist soodustanud põhjuse ravimisele või kontrolli all hoidmisele. (p 54)

Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. Samas puuduvad mõistlikud põhjused, miks on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära kaudu välistatud vangistuse seksuaalkurjategijate kompleksraviga asendamise võimalus selle paragrahvi alusel kvalifitseeritava, kuid kuriteo raskuse skaalal vähem intensiivsemate suguliste tegude toimepanijate suhtes. Samuti ei ole mõistlikku põhjendust, miks seadusandja on välistanud muude eelduste täidetuse korral ravi kohaldamise üksnes kannatanu vanuse tõttu. (p-d 56 ja 59)

Karistuse asendamise võimaluse puudumine suhteliselt kergemate seksuaalkuritegude puhul tähendab seda, et seksuaalkuriteo kordumise oht välistatakse üksnes ajutiselt ja see ei võimalda kuriteo põhjusega sihipäraselt tegeleda, et minimeerida kuriteo kordumise võimalust vangistuse ärakandmise järel. (p 57)


Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44)

Sätestades alla kümneaastase lapse suguelundite katsumise eest sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse vangistuse, võrdsustas seadusandja sellise kuriteo raskusastme muu hulgas tapmisega (KarS § 113), mis kaitseb inimelu kui õigusriigis ühte väärtuslikumat ja enim kaitset väärivat õigushüve. Vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse (vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist (vt ka RKKKo 3-1-1-59-07, p 15). Seetõttu on surma või raske tervisekahjustuse põhjustamise, enesetapu või selle katseni viimise, grupiviisilise või alaealise suhtes või varem seksuaalkuriteo toimepannud isiku poolt vägistamise võrdsustamine tapmisega KarS § 141 lg 2 kohaselt õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. Alla kümneaastase lapse suguelundite sugulisel eesmärgil katsumine võib kahjustada lapse normaalset arengut ja on seetõttu äärmiselt taunitav, kuid selline tegu ei pruugi ka korduva toimepanemise korral olla oma raskuselt samaväärne tapmise ega tahtevastase suguühte või muu sugulise teoga, mille tagajärjeks on nt kannatanu surm või raske tervisekahjustus. (p-d 49-50)

Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. (p 56)

Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)

Lapse õigus kehalisele puutumatusele ning tema füüsiline ja vaimne tervis on kaalukad väärtused, mille kaitse eeldab karistusõiguslikku sekkumist. (p 43)


Karistusseadustiku eriosa normi sanktsioon on konkreetse normikontrolli korras algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses asjassepuutuv juhul, kui selles ettenähtud karistust tuleks süüdistatava suhtes sanktsiooni põhiseaduspärasuse korral kohaldada. PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusõiguse seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt saab aga mistahes eriosa normi sanktsioonis ettenähtud karistuse kohaldamine kõne alla tulla vaid juhul, kui süüdistatav on pannud toime sama normi dispositsioonis kirjeldatud kuriteo. (p 25)

Karistusseadustiku eriosa normide sanktsioonides ettenähtud karistusmäärade põhiseaduspärasuse vaidluse asjades tuleb normi asjassepuutuvuse kontrollimisel arvestada ka sellega, et karistusseadustiku üldosa sätted avardavad kohtuniku otsustusulatust, mh süüdlase karistamisel. Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 30) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 13.

KarS § 61 lg 1 järgi võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada kriminaalmenetluse käigus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS § 14 lg-st 2 tulenevalt pädev seda küsimust ise lahendama. (p 32) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 20.

Seaduses sisalduv abstraktne võimalus mõista süüdlasele karistus alla eriosa normis ette nähtud sanktsiooni alammäära ei mõjuta alammäära põhiseaduspärasust olukorras, kus kohtud ei ole konkreetsel juhul erandlikke asjaolusid tuvastanud. (p 33)

Kujunenud kohtupraktika järgi ei ole KarS § 141 lg 2 karistusvahemikku jäävat karistust võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta, kuna katseaeg on mõistetud karistusest lühem (RKKKo 3-1-1-99-06, p 20; RKKKo 3-1-1-59-07, p 13; RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.4). Ringkonnakohus on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga õigesti leidnud, et isiku suhtes KarS §-d 73 ja 74 ei kohaldu. Karistusest tingimisi vabastamine ei mõjutaks KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära asjassepuutuvust praeguses asjas ka põhjusel, et tegemist ei ole eraldi karistusliigiga, vaid mõistetud vangistuse reaalse ärakandmise alternatiiviga (RKKKo 3-1-1-18-11, p 8.2). Vangistusest tingimisi vabastamise korral ei ole välistatud, et isik rikub katseaja tingimusi või paneb katseajal toime uue kuriteo, mistõttu pööratakse vangistus reaalselt täitmisele. Seega ei välista karistusest tingimisi vabastamine, et tegelikkuses tuleb süüdimõistetul ära kanda talle KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistus. (p-d 34-35)

KarS § 141 lg 2 asjassepuutuvust sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse vangistuse suhtes ei mõjuta ka asjaolu, et isikule mõistetud vangistust vähendati lühimenetluses kolmandiku võrra. Kuigi KrMS § 238 lg 2 näeb ette kohtu kohustuse vähendada lühimenetluses süüdimõistvat otsust tehes mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses määrav tähendus üksnes karistuse mõistmise aluseks oleval eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud sanktsioonil, s.o normil, millest kohus lähtub süüle vastava karistuse valikul. Lühimenetluses isikule mõistetava karistuse kolmandiku võrra vähendamise eesmärk on kompenseerida süüdistatava ilmajäämist (loobumist) teatavatest menetlusgarantiidest (RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Seega ei pruugi lühimenetluses mõistetud karistus vastata seadusandja hinnangule teo tegeliku ebaõiguse määra kohta. Lisaks tuleb silmas pidada, et kriminaalmenetluses on lühimenetluse kohaldamise eeltingimuseks ka prokuratuuri nõusolek (KrMS § 234 lg 2), s.t et lühimenetluse toimumine ei sõltu üksnes süüdistatava tahtest. (p 36)


Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39)


Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. (p 47)


Lapse õigus kehalisele puutumatusele ning tema füüsiline ja vaimne tervis on kaalukad väärtused, mille kaitse eeldab karistusõiguslikku sekkumist. (p 43)

Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44)

Kuna seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, sh laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod, on olemuselt erineva raskusega, peab ka sanktsioonisüsteem võimaldama mõista üksikjuhul isiku teosüüle vastava karistuse. (p 56)

Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)


Isiku teo KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseerimise toob kaasa asjaolu, et ta pani sugulise iseloomuga teo toime alla kümneaastase lapse suhtes, kes loetakse KarS §-st 147 tulenevalt arusaamisvõimetuks. Nii on mistahes sugulise iseloomuga teo toimepanemine noorema kui kümneaastase lapse suhtes alati subsumeeritav KarS § 141 lg 2 järgi, sõltumata teiste samas lõikes nimetatud koosseisuliste raskendavate asjaolude esinemisest. (p 28)

KarS § 141 dispositsiooniga on hõlmatud nii alaealise tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine kui ka muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades alaealise seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, ja nähtud ette selliste kuritegude eest sama sanktsiooni alammäär. KarS § 141 lg 2 p 1 alla paigutub nii noorema kui kümneaastase lapse suguelundite puudutamine kui ka tahtevastane suguühe või muu vägivallaga toimepandud suguline tegu mistahes vanuses lapse suhtes. Seega hõlmab KarS § 141 kuriteokoosseis olemuslikult isesuguseid ja väga erineva raskusastmega õigusvastaseid tegusid, nähes nende eest ette sama karistuse liigi ja määra. (p 46)

Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjepidev praktika nõuab, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb konkreetsel juhul toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine (nt RKKKo 3-1-1-28-14, p 29; 3-1-1-58-13, p 7). KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (p 47)

Sätestades alla kümneaastase lapse suguelundite katsumise eest sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse vangistuse, võrdsustas seadusandja sellise kuriteo raskusastme muu hulgas tapmisega (KarS § 113), mis kaitseb inimelu kui õigusriigis ühte väärtuslikumat ja enim kaitset väärivat õigushüve. Vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse (vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist (vt ka RKKKo 3-1-1-59-07, p 15). Seetõttu on surma või raske tervisekahjustuse põhjustamise, enesetapu või selle katseni viimise, grupiviisilise või alaealise suhtes või varem seksuaalkuriteo toimepannud isiku poolt vägistamise võrdsustamine tapmisega KarS § 141 lg 2 kohaselt õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. Alla kümneaastase lapse suguelundite sugulisel eesmärgil katsumine võib kahjustada lapse normaalset arengut ja on seetõttu äärmiselt taunitav, kuid selline tegu ei pruugi ka korduva toimepanemise korral olla oma raskuselt samaväärne tapmise ega tahtevastase suguühte või muu sugulise teoga, mille tagajärjeks on nt kannatanu surm või raske tervisekahjustus. (p-d 49-50)

Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)


Lühimenetluses isikule mõistetava karistuse kolmandiku võrra vähendamise eesmärk on kompenseerida süüdistatava ilmajäämist (loobumist) teatavatest menetlusgarantiidest (RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Seega ei pruugi lühimenetluses mõistetud karistus vastata seadusandja hinnangule teo tegeliku ebaõiguse määra kohta. Lisaks tuleb silmas pidada, et kriminaalmenetluses on lühimenetluse kohaldamise eeltingimuseks ka prokuratuuri nõusolek (KrMS § 234 lg 2), s.t et lühimenetluse toimumine ei sõltu üksnes süüdistatava tahtest. (p 36)


Vabadusekaotuslik karistus riivab PS § 20 lg-s 1 tagatud põhiõigust füüsilisele vabadusele. Põhiseadus ei luba kellegi vabadust riivata meelevaldselt, vaid üksnes PS § 20 lg-s 2 nimetatud eesmärkidel. PS § 20 lg 2 p-st 1 tulenevalt võib seaduse alusel võtta vabaduse süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. (p 38)

Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39)

Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44)

Ringkonnakohus on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära põhiseadusvastasuse tuletanud esmajoones eriosa kõnealuses sättes kirjeldatud kuriteo eest ettenähtud karistuse võrdlemisest muudes eriosa paragrahvides sätestatud karistuste määradega. Erinevate sanktsioonimäärade kui seadusandja väärtusotsustuste omavaheline võrdlus annab tõepoolest ettekujutuse eri õigushüvede kaalukusest. (p 45)

Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. (p 47)

Kuna seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, sh laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod, on olemuselt erineva raskusega, peab ka sanktsioonisüsteem võimaldama mõista üksikjuhul isiku teosüüle vastava karistuse. (p 56)

Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. Samas puuduvad mõistlikud põhjused, miks on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära kaudu välistatud vangistuse seksuaalkurjategijate kompleksraviga asendamise võimalus selle paragrahvi alusel kvalifitseeritava, kuid kuriteo raskuse skaalal vähem intensiivsemate suguliste tegude toimepanijate suhtes. Samuti ei ole mõistlikku põhjendust, miks seadusandja on välistanud muude eelduste täidetuse korral ravi kohaldamise üksnes kannatanu vanuse tõttu. (p-d 56 ja 59) Karistuse asendamise võimaluse puudumine suhteliselt kergemate seksuaalkuritegude puhul tähendab seda, et seksuaalkuriteo kordumise oht välistatakse üksnes ajutiselt ja see ei võimalda kuriteo põhjusega sihipäraselt tegeleda, et minimeerida kuriteo kordumise võimalust vangistuse ärakandmise järel. (p 57)

Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)

KarS § 141 lg-s 2 olemuslikult erineva raskusastmega õigusvastaste tegude liitmine ühe sanktsiooni alla, millega sisuliselt võrdsustatakse isiku kuritegu sanktsiooni alammäära kaudu ebaõiguse määra poolest inimelu võtmisega (tapmine), on ilmselgelt ebaproportsionaalne vabaduspõhiõiguse riive, arvestades, et karistusseadustiku üldosa sätete järgi ei ole õiguslikku võimalust seda selle isiku puhul leevendada. (p 59)


KarS § 61 lg 1 järgi võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada kriminaalmenetluse käigus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS § 14 lg-st 2 tulenevalt pädev seda küsimust ise lahendama. (p 32) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 20.

Seaduses sisalduv abstraktne võimalus mõista süüdlasele karistus alla eriosa normis ette nähtud sanktsiooni alammäära ei mõjuta alammäära põhiseaduspärasust olukorras, kus kohtud ei ole konkreetsel juhul erandlikke asjaolusid tuvastanud. (p 33)


PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (p 39)

Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41)

Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44)


KarS § 141 lg 2, mida tuleb sisustada sama paragrahvi esimeses lõikes sisalduva teokirjelduse kaudu, on alates 23. detsembrist 2013 alternatiivaktiline kuriteokoosseis. See kuriteokoosseis hõlmab inimese tahte vastase temaga suguühendusse astumise kõrval ka muu sugulise iseloomuga teo, kui see on toime pandud vägivallaga või ära kasutades isiku seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. (p 27)

KarS § 141 dispositsiooniga on hõlmatud nii alaealise tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine kui ka muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades alaealise seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, ja nähtud ette selliste kuritegude eest sama sanktsiooni alammäär. KarS § 141 lg 2 p 1 alla paigutub nii noorema kui kümneaastase lapse suguelundite puudutamine kui ka tahtevastane suguühe või muu vägivallaga toimepandud suguline tegu mistahes vanuses lapse suhtes. Seega hõlmab KarS § 141 kuriteokoosseis olemuslikult isesuguseid ja väga erineva raskusastmega õigusvastaseid tegusid, nähes nende eest ette sama karistuse liigi ja määra. (p 46)


Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. (p 56)


Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41)

Ringkonnakohus on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära põhiseadusvastasuse tuletanud esmajoones eriosa kõnealuses sättes kirjeldatud kuriteo eest ettenähtud karistuse võrdlemisest muudes eriosa paragrahvides sätestatud karistuste määradega. Erinevate sanktsioonimäärade kui seadusandja väärtusotsustuste omavaheline võrdlus annab tõepoolest ettekujutuse eri õigushüvede kaalukusest. (p 45)


Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39)

PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. Seadusandjal tuleb kujundada sanktsioonisüsteem, mis võimaldab kuritegude raskust arvestades nende eest ettenähtud karistusi diferentseerida. (p 39)

Kuna seadusandjal on ühiskonna väärtushinnangutele ja karistuspoliitilistele eesmärkidele toetudes õigus kuritegude eest ette nähtud sanktsioone oluliselt muuta, sh neid raskendada, ei tulene uue karistusmäära ebaproportsionaalsus ainuüksi asjaolust, et varem oli samalaadse kuriteo eest ette nähtud kergem karistus. (p 43)

Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. (p 47)

KarS § 141 lg-s 2 olemuslikult erineva raskusastmega õigusvastaste tegude liitmine ühe sanktsiooni alla, millega sisuliselt võrdsustatakse isiku kuritegu sanktsiooni alammäära kaudu ebaõiguse määra poolest inimelu võtmisega (tapmine), on ilmselgelt ebaproportsionaalne vabaduspõhiõiguse riive, arvestades, et karistusseadustiku üldosa sätete järgi ei ole õiguslikku võimalust seda selle isiku puhul leevendada. (p 59)


PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. Seadusandjal tuleb kujundada sanktsioonisüsteem, mis võimaldab kuritegude raskust arvestades nende eest ettenähtud karistusi diferentseerida. (p 39)

3-4-1-29-15 PDF Riigikohus 22.09.2015

Seadus ei anna volikogu liikme avalduse adressaadile – linnasekretärile – ega kellelegi teisele pädevust volikogu liikme volitusi oma otsusega lõpetada. Volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise ja peatumise alused sätestavad KOKS §-d 18 ja 19. Kuna avaldus on esitatud seoses väidetava tööleasumisega linnavalitsuse liikmena, võib seda mõista ka kui soovi anda linnasekretärile teada asjaolust, mis võib tuua kaasa kaebaja volituste peatumise. (p 10)

Volikogu liige teostab valijatelt saadud mandaati. Demokraatia põhimõttest tulenevalt ei saa KOKS § 18 lg 1 p-s 2 sätestatud tagasiastumist kui juriidilist fakti volikogu liikme volituste ennetähtaegseks lõppemiseks tuletada volikogu liikme ebaselgest avaldusest. Tahe astuda tagasi ja mitte tugineda nt volikogu liikme volituste peatumise alustele, peab avalduses selgelt väljenduma. Volikogu liikme ebaselge avalduse saamisel peab haldusorgan paluma avaldust täpsustada. Kui volikogu liige avalduses olulisi puudusi ei kõrvalda, tuleb see jätta läbi vaatamata. (p 11)

Volikogu liikme volitusi KOKS § 18 järgi ei saa lõpetada linna valimiskomisjon, vaid volikogu liikme volitused lõppevad sama sätte lg-s 1 nimetatud juriidilise fakti esinemise korral sõltumata linna valimiskomisjoni toimingutest. Seega on linna valimiskomisjon eksinud, tehes volikogu liikme volitusi lõpetades otsuse, mida seadus ette ei näe. Kuna kaebaja volitused volikogu liikmena ei ole lõppenud, on alusetu ka asendusliikme määramine. (p 12)


Volikogu liige teostab valijatelt saadud mandaati. Demokraatia põhimõttest tulenevalt ei saa KOKS § 18 lg 1 p-s 2 sätestatud tagasiastumist kui juriidilist fakti volikogu liikme volituste ennetähtaegseks lõppemiseks tuletada volikogu liikme ebaselgest avaldusest. Tahe astuda tagasi ja mitte tugineda nt volikogu liikme volituste peatumise alustele, peab avalduses selgelt väljenduma. (p 11)

3-4-1-18-14 PDF Riigikohus 06.01.2015

PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ning võrdsuspõhiõigus on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil. Riigi raha otstarbekat ja säästlikku kasutamist saab käsitada legitiimse eesmärgina. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud nii konkreetse ametipensionisüsteemi kui ka pensionisüsteemi terviku pikaajaline toimimine. Pensionid on riigi pikaajaline kasvav kohustus, mis peab olema prognoositav ja milleks peavad olema katteallikad. (p 59) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 112-115.

PS §-st 11 tulenevalt on asjassepuutuvast sättest tulenev põhiõiguse riive põhiseadusega kooskõlas, kui riive on proportsionaalne. (p 60)

Arvestades riive intensiivsust, seejuures, et halvemini koheldakse meelevaldselt osa politseipensioni saajatest ning samal ajal tehtud süsteemimuudatuse ja ametipalkade tõstmise otsustega jäeti kaebaja sõnamurdlikult talle lubatud soodsast mõjust välja, on kaebaja omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ja võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt ning seega põhiseaduse vastaselt riivatud. (p 66)

Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11 teine lause). (p 55)


Õigus saada pensionit kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse. Kaebaja omandipõhiõiguse riive sõltub eeskätt sellest, kas kaebajal oli tekkinud õiguspärane ootus pensioni tõstmisele. (p 54) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 88.

Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11 teine lause). Õigusi ja vabadusi on võimalik täisväärtuslikult kasutada vaid siis, kui isik ei pea kartma, et riik rakendab ettenägematuid ebasoodsaid tagajärgi. Seejuures eeldab oma õiguste realiseerimine ehk isikule seadusega antud õiguste ja vabaduste kasutamine tegutsemist õigusnormile tuginedes, selle kehtima jäämisele lootes. Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele, kuid riik kehtestab sellest hoolimata tema suhtes uue, vähem soodsa regulatsiooni. (p 55) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 90.

Seadusandja andis politsei ja piirivalve seaduse jõustamisega alates 1. jaanuarist 2010 pensioneeruvatele politseinikele olukorras, kus nende ametipalku oli 2009. a-l vähendatud, selge lubaduse, et nendele määratud pensionid on endiselt seotud ümberarvutamise süsteemiga. Samas asendati ümberarvutamise süsteem indekseerimise süsteemiga just siis, kui tõsteti ka ametipalku 1. jaanuaril 2013. Nimetatud olukorras võisid alates 1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini 2012 pensioneerunud politseinikud õigustatult loota, et kui ümberarvutamise süsteem asendatakse indekseerimise süsteemiga ja samal ajal tõstetakse ametipalgad 1. jaanuaril 2013, toob see kaasa ka nende pensionite suurendamise 1. jaanuaril 2013. Seetõttu oli kaebajal tekkinud kaitstav õiguspärane ootus, et 1. jaanuaril 2013 tõstetud ametipalkadega kaasneb kaebajale 2011. a oktoobris määratud pensioni tõus, mis omakorda võetakse edaspidise indekseerimise aluseks. (p-d 56.3-56.4) Süsteemimuudatusega välistati alates 1. jaanuarist 2010 pensioneerunud politseinikele aga 1. jaanuari 2013 ametipalkade tõusust tulenev soodne mõju. Sellises olukorras sõnamurdlikku kohtlemist, jättes pensionid ametipalkade tõstmisel 1. jaanuaril 2013 suurendamata, kinnitab ka see, et ümberarvutamise süsteem oli kehtinud alates 2002. aastast ning kaebaja ei saanud enam oma varasemaid ameti- ja pensionivalikuid muuta, sh panustada pensionisammastesse. (p-d 63-64)

Arvestades riive intensiivsust, seejuures, et halvemini koheldakse meelevaldselt osa politseipensioni saajatest ning samal ajal tehtud süsteemimuudatuse ja ametipalkade tõstmise otsustega jäeti kaebaja sõnamurdlikult talle lubatud soodsast mõjust välja, on kaebaja omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ja võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt ning seega põhiseaduse vastaselt riivatud. (p 66)


Võrdsuspõhiõigust on riivatud, kui võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt. Võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks tuleb leida kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega võrreldes kaebajat koheldakse halvemini. (p 57)

PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ning võrdsuspõhiõigus on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil. Riigi raha otstarbekat ja säästlikku kasutamist saab käsitada legitiimse eesmärgina. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud nii konkreetse ametipensionisüsteemi kui ka pensionisüsteemi terviku pikaajaline toimimine. Pensionid on riigi pikaajaline kasvav kohustus, mis peab olema prognoositav ja milleks peavad olema katteallikad. (p 59) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 112-115.

Arvestades riive intensiivsust, seejuures, et halvemini koheldakse meelevaldselt osa politseipensioni saajatest ning samal ajal tehtud süsteemimuudatuse ja ametipalkade tõstmise otsustega jäeti kaebaja sõnamurdlikult talle lubatud soodsast mõjust välja, on kaebaja omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ja võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt ning seega põhiseaduse vastaselt riivatud. (p 66)


PS §-ga 32 on tagatud omandipõhiõigus. Tegemist on üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele. Seega kuulub õigus saada pensionit kui rahaliselt hinnatav õigus olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse. (p 54) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 88.

Õigus saada pensionit kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse. Kaebaja omandipõhiõiguse riive sõltub eeskätt sellest, kas kaebajal oli tekkinud õiguspärane ootus pensioni tõstmisele. (p 54) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 88.

PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ning võrdsuspõhiõigus on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil. Riigi raha otstarbekat ja säästlikku kasutamist saab käsitada legitiimse eesmärgina. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud nii konkreetse ametipensionisüsteemi kui ka pensionisüsteemi terviku pikaajaline toimimine. Pensionid on riigi pikaajaline kasvav kohustus, mis peab olema prognoositav ja milleks peavad olema katteallikad. (p 59) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 112-115.

Arvestades riive intensiivsust, seejuures, et halvemini koheldakse meelevaldselt osa politseipensioni saajatest ning samal ajal tehtud süsteemimuudatuse ja ametipalkade tõstmise otsustega jäeti kaebaja sõnamurdlikult talle lubatud soodsast mõjust välja, on kaebaja omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ja võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt ning seega põhiseaduse vastaselt riivatud. (p 66)

3-4-1-34-14 PDF Riigikohus 06.01.2015

PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklauslist ei tulene kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikku tagatist õigusselguse põhimõtte osas. PS § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine omavalitsusüksuste kui avaliku võimu teostajate kohustus põhiõiguste adressaatide suhtes. Seetõttu ei ole omavalitsusüksustel võimalik tugineda õigusselguse põhimõttele PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklausli alusel. See säte paikneb põhiseaduse II peatükis "Põhiõigused, vabadused ja kohustused". Põhiseaduse II peatükk käsitleb eelkõige suhteid isikute ning avaliku võimu teostajate vahel. (p 33)


JäätS § 66 lg 1.1 alusel korraldatud jäätmevedu riivab ka PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, sest selle kaitsealasse kuulub ettevõtlusega seotud tegevusena jäätmevedajate õigus astuda õigussuhtesse jäätmetekitajatega. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab või kahjustab mõnd ettevõtlusega seotud tegevust. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest. See põhjus peab aga johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Samad nõuded kohalduvad ka lepinguvabaduse piirangutele. (p 42)

Lepingu- ja ettevõtlusvabadusega kaitstakse muu hulgas tarbijat. Mida intensiivsem on lepingu- ja ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad olema sekkumist õigustavad põhjused. (p 43)

Kuna JäätS § 66 lg 1.1 seab korraldatud jäätmeveole täiendavaid ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piiranguid võrreldes § 66 lg-s 1 sätestatud korraldatud jäätmeveo mudeliga, tuleb seadusandjal seda hoolikamalt kaaluda sellise sekkumise põhjendatust. Selliste piirangute üle otsustamine on seadusereservatsioonist tulenevalt Riigikogu ülesanne. Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ning tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Eriti oluline on selle nõude täitmine, kui täitevvõimu tegevus kohustab isikuid või piirab nende õigusi. Riigikogul on seega ulatuslik diskretsioon, otsustamaks ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piirangute üle. (p 44)


JäätS § 66 lg 1.1 alusel korraldatud jäätmeveo puhul ei ole jäätmevedajate klientideks ja neile tasu maksjateks mitte jäätmetekitajad, vaid kohaliku omavalitsuse üksus või selle volitatud MTÜ, kes omakorda arveldab jäätmetekitajatega ja peab nende üle arvestust. Kuna JäätS § 66 lg 1.1 alusel kohustab omavalitsusüksus jäätmetekitajaid astuma endaga või omavalitsusüksuse volitatud MTÜ-ga õigussuhtesse, riivab see lepinguvabadust, mis on osaks PS § 19 lg-st 1 tulenevast privaatautonoomia põhimõttest. JäätS § 66 lg 1.1 alusel korraldatud jäätmevedu põhjustab lepinguvabaduse intensiivse riive, sest omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ määratud jäätmekäitluse teenustasu hind ei pruugi olla tarbija jaoks madalam teenustasust, mis kujuneb riigihanke käigus jäätmevedajate konkurentsi tingimustes. (p 41)

JäätS § 66 lg 1.1 alusel korraldatud jäätmevedu riivab ka PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, sest selle kaitsealasse kuulub ettevõtlusega seotud tegevusena jäätmevedajate õigus astuda õigussuhtesse jäätmetekitajatega. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab või kahjustab mõnd ettevõtlusega seotud tegevust. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest. See põhjus peab aga johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Samad nõuded kohalduvad ka lepinguvabaduse piirangutele. (p 42)

Lepingu- ja ettevõtlusvabadusega kaitstakse muu hulgas tarbijat. Mida intensiivsem on lepingu- ja ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad olema sekkumist õigustavad põhjused. (p 43)

Kuna JäätS § 66 lg 1.1 seab korraldatud jäätmeveole täiendavaid ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piiranguid võrreldes § 66 lg-s 1 sätestatud korraldatud jäätmeveo mudeliga, tuleb seadusandjal seda hoolikamalt kaaluda sellise sekkumise põhjendatust. Selliste piirangute üle otsustamine on seadusereservatsioonist tulenevalt Riigikogu ülesanne. Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ning tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Eriti oluline on selle nõude täitmine, kui täitevvõimu tegevus kohustab isikuid või piirab nende õigusi. Riigikogul on seega ulatuslik diskretsioon, otsustamaks ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piirangute üle. (p 44)


Taotlused on lubatavad osas, milles omavalitsusüksused väidavad JäätS muutmise seaduse vastuolu õigusselguse põhimõttega. Õigusselgus on osa õigusriigi põhimõttest. Õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Sellest tuleneb, et õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et omavalitsusüksusel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Seadusandja peab seega õigusselguse põhimõttega arvestama ka kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vaheliste suhete reguleerimisel. (p 33)


Ka jäätmeveo korraldamisel kui kohaliku omavalitsuse kohustusliku ülesande täitmisel kehtib PS § 3 lg-st 1 tulenev seaduslikkuse nõue, mis tähendab, et isikute põhiõigusi saab kohalik omavalitsus piirata üksnes seadusest tuleneva volitusnormi alusel. (p 40)

Kuna JäätS § 66 lg 1.1 seab korraldatud jäätmeveole täiendavaid ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piiranguid võrreldes § 66 lg-s 1 sätestatud korraldatud jäätmeveo mudeliga, tuleb seadusandjal seda hoolikamalt kaaluda sellise sekkumise põhjendatust. Selliste piirangute üle otsustamine on seadusereservatsioonist tulenevalt Riigikogu ülesanne. Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ning tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Eriti oluline on selle nõude täitmine, kui täitevvõimu tegevus kohustab isikuid või piirab nende õigusi. Riigikogul on seega ulatuslik diskretsioon, otsustamaks ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piirangute üle. (p 44)

Riigi ülesanne on kehtestada kogu riigi territooriumil ühtne õiguslik raamistik, mille alusel saavad erinevad kohaliku omavalitsuse üksused jäätmehooldust korraldada avalikust huvist lähtuvalt. Jäätmekäitluse kui avaliku teenuse osas avaldub avalik huvi muu hulgas Eesti puhtuse ja korrashoiu tagamises ning isikute tervise või looduskeskkonna kaitsmises. Õigusliku raamistiku kehtestamisel tuleb riigil kaaluda seega erinevate eesmärkide ja kohustuste vahel. (p 45) Riigi tasandil peab olema tagatud piisav paindlikkus õigusliku raamistiku muutmiseks, et see vastaks riigi igakülgseks arenguks vajalikele tingimustele. (p 46)

Riiklike jäätmekorralduse aluste reguleerimine on riigielu küsimus ja kuulub seega riigi pädevusse nagu ka näiteks tervishoiu- ja alkoholipoliitika või valimissüsteemi alustest lähtuva kohaliku omavalitsuse volikogu valimiskorra reguleerimine. Seetõttu reguleerib ka JäätS muutmise seaduse § 1 p 1 ülekaalukalt riigielu küsimusi, sätestades JäätS § 66 lg 1.1 kehtetuks tunnistamisega ettevõtlus- ja lepinguvabaduse kasutamise tingimused ja korra. (p 47)

PS §-s 65 on sätestatud Riigikogu pädevus otsustada erinevaid riigielu küsimusi, milleks on ka põhiõiguste riive aluseks oleva volitusnormi kehtestamine PS § 3 lg-st 1 tulenevast seaduslikkuse põhimõttest lähtuvalt. Nimetatud pädevus ei kuulu kohalikule omavalitsusele ega ole seetõttu kohaliku elu küsimus. Sellest tulenevalt ei riiva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust see, kui seadusandja võtab kohalikult omavalitsuselt õiguse piirata põhiõiguste kandjate põhiõigusi või -vabadusi, sh ettevõtlus- ja lepinguvabadust. (p 48)


PS §-s 65 on sätestatud Riigikogu pädevus otsustada erinevaid riigielu küsimusi, milleks on ka põhiõiguste riive aluseks oleva volitusnormi kehtestamine PS § 3 lg-st 1 tulenevast seaduslikkuse põhimõttest lähtuvalt. Nimetatud pädevus ei kuulu kohalikule omavalitsusele ega ole seetõttu kohaliku elu küsimus. Sellest tulenevalt ei riiva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust see, kui seadusandja võtab kohalikult omavalitsuselt õiguse piirata põhiõiguste kandjate põhiõigusi või -vabadusi, sh ettevõtlus- ja lepinguvabadust. (p 48)


Seadusandja on JäätS § 66 lg-ga 1.1 koostoimes lg-ga 4 delegeerinud avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise õiguse omavalitsusüksustele. Selline delegeerimine on kooskõlas põhiseadusega juhul, kui kõik avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid on PS §-st 113 tulenevalt kindlaks määratud seaduses – üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule. (p 37)

Avalik-õiguslik rahaline kohustus omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ jäätmekäitluse teenustasude kujul peab olema kehtestatud seadusega. (p 38)

JäätS § 66 lg-d 5 ja 6 näevad ette omavalitsusüksusele ulatusliku kaalutlusruumi jäätmekäitluse teenustasu kehtestamisel, sätestamata selle ülemmäära ega selle arvestamise aluseid muu hulgas osas, mis ulatuses võib omavalitsusüksuste teenuse osutamisega seotud kulusid ja JäätS § 66 lg 1.1 alusel volitatud MTÜ-de tegevuskulusid korraldatud jäätmeveo puhul tarbijalt küsitavasse teenustasusse lisada. Seega ei ole lepingu sõlmimise kohustuslikkust JäätS § 66 lg 1.1 alusel jäätmetekitaja ja omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ vahel piisavalt tasakaalustatud nõuetega jäätmeseaduses, mis tagaksid jäätmetekitaja kaitse omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ kehtestatud jäätmekäitluse teenustasude selguse kaudu. (p 43)


JäätS § 66 lg 1.1 teise lause kohaselt on omavalitsusüksusel või selle volitatud MTÜ-l õigus ja kohustus pidada jäätmetekitajate üle arvestust ning nendega arveldada. JäätS § 66 lg 1.1 alusel nõutakse tarbijalt tasu avalik-õiguslikus suhtes, milles üheks pooleks on avaliku võimu kandjana omavalitsusüksus või avalikke ülesandeid täitev eraõiguslik isik, kellele on seaduse alusel üle antud avaliku võimu volitused. Tegemist on avalik-õigusliku rahalise kohustusega. PS § 157 lg 2 järgi on omavalitsusüksusel seaduse alusel õigus kehtestada avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. (p-d 36-37)


Omavalitsusüksuste PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi on omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis. (p 32) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 53.

Taotlused on lubatavad osas, milles omavalitsusüksused väidavad JäätS muutmise seaduse vastuolu õigusselguse põhimõttega. Õigusselgus on osa õigusriigi põhimõttest. Õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Sellest tuleneb, et õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et omavalitsusüksusel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Seadusandja peab seega õigusselguse põhimõttega arvestama ka kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vaheliste suhete reguleerimisel. (p 33)

Jäätmehooldus on kohaliku omavalitsuse ülesanne KOKS § 6 lg 1 tähenduses. Korraldatud jäätmevedu on üks osa jäätmehooldusest. JäätS § 66 lg 1 ja lg 1.1 puudutavad kohaliku elu küsimusi, sest nimetatud sätete alusel saavad omavalitsusüksused otsustada, kuidas nad täidavad KOKS § 6 lg-s 1 sätestatud omavalitsusüksuse ülesannet korraldada jäätmehooldust. (p 40)

Ka jäätmeveo korraldamisel kui kohaliku omavalitsuse kohustusliku ülesande täitmisel kehtib PS § 3 lg-st 1 tulenev seaduslikkuse nõue, mis tähendab, et isikute põhiõigusi saab kohalik omavalitsus piirata üksnes seadusest tuleneva volitusnormi alusel. (p 40)

PS §-s 65 on sätestatud Riigikogu pädevus otsustada erinevaid riigielu küsimusi, milleks on ka põhiõiguste riive aluseks oleva volitusnormi kehtestamine PS § 3 lg-st 1 tulenevast seaduslikkuse põhimõttest lähtuvalt. Nimetatud pädevus ei kuulu kohalikule omavalitsusele ega ole seetõttu kohaliku elu küsimus. Sellest tulenevalt ei riiva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust see, kui seadusandja võtab kohalikult omavalitsuselt õiguse piirata põhiõiguste kandjate põhiõigusi või -vabadusi, sh ettevõtlus- ja lepinguvabadust. (p 48)

Põhiseaduslikkuse kontrolli eeltingimuseks on see, et kui omavalitsusüksus vaidlustab õigustloova akti või selle sätte põhiseaduspärasust, peab ta ühtlasi ära näitama, et vaidlustatud sätteis reguleeritud valdkonna reguleerimine oli tema õigus ja ülesanne. Erinevalt jäätmekava vastuvõtmisest ja jäätmehoolduseeskirja kehtestamisest, nagu muudestki jäätmekäitluse üksikasjadesse puutuvatest regulatsioonidest, on ettevõtlus- ja lepinguvabaduse kasutamisele riiklike piirangute kehtestamine või kehtetuks tunnistamine seadusandja pädevuses ega kuulu kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse kaitsealasse. JäätS muutmise seaduse § 1 p 1 ei ole vastuolus omavalitsusüksuse enesekorraldusõigusega, sest vaidlustatud sätte puhul ei ole osutatud põhiseadusliku tagatise riive võimalik. (p 48)


Omavalitsusüksuste volikogude taotluste rahuldamata jätmine ei välista JäätS § 66 lg 1.1 kehtetuks tunnistamisest puudutatud MTÜ-del kui eraõiguslikel juriidilistel isikutel tugineda JäätS muutmise seaduse võimalikule põhiseadusvastasusele üldkohtutes konkreetse normikontrolli käigus. (p 49)


PSJKS § 7 alusel on Riigikohus pädev sisuliselt läbi vaatama selliseid taotlusi, mille puhul on täidetud kaks tingimust: esiteks peab taotluse olema esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja teiseks peab taotluses olema väidetud PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega. (p 30)

Riigikohus ei hinda taotluse lubatavuse eeldusena kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalikkust, sest riive võimatuse ehk selle ilmselge puudumise kindlakstegemine eeldab asjakohase põhiseadusliku tagatise kaitseala avamist ja selle selgitamist, kas vaidlustatud õigusakt või säte võib seda kaitseala negatiivselt mõjutada. See on aga juba sisuline hinnang vaidlustatud õigusakti või sätte põhiseaduspärasuse kohta. (p 30)

Omavalitsusüksuste PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi on omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis. (p 32) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 53.

PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklauslist ei tulene kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikku tagatist õigusselguse põhimõtte osas. PS § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine omavalitsusüksuste kui avaliku võimu teostajate kohustus põhiõiguste adressaatide suhtes. Seetõttu ei ole omavalitsusüksustel võimalik tugineda õigusselguse põhimõttele PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklausli alusel. See säte paikneb põhiseaduse II peatükis "Põhiõigused, vabadused ja kohustused". Põhiseaduse II peatükk käsitleb eelkõige suhteid isikute ning avaliku võimu teostajate vahel. (p 33)

Taotlused on lubatavad osas, milles omavalitsusüksused väidavad JäätS muutmise seaduse vastuolu õigusselguse põhimõttega. Õigusselgus on osa õigusriigi põhimõttest. Õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Sellest tuleneb, et õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et omavalitsusüksusel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Seadusandja peab seega õigusselguse põhimõttega arvestama ka kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vaheliste suhete reguleerimisel. (p 33)

Põhiseaduslikkuse kontrolli eeltingimuseks on see, et kui omavalitsusüksus vaidlustab õigustloova akti või selle sätte põhiseaduspärasust, peab ta ühtlasi ära näitama, et vaidlustatud sätteis reguleeritud valdkonna reguleerimine oli tema õigus ja ülesanne. Erinevalt jäätmekava vastuvõtmisest ja jäätmehoolduseeskirja kehtestamisest, nagu muudestki jäätmekäitluse üksikasjadesse puutuvatest regulatsioonidest, on ettevõtlus- ja lepinguvabaduse kasutamisele riiklike piirangute kehtestamine või kehtetuks tunnistamine seadusandja pädevuses ega kuulu kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse kaitsealasse. JäätS muutmise seaduse § 1 p 1 ei ole vastuolus omavalitsusüksuse enesekorraldusõigusega, sest vaidlustatud sätte puhul ei ole osutatud põhiseadusliku tagatise riive võimalik. (p 48)

3-4-1-1-14 PDF Riigikohus 26.06.2014

Kohtunikupension on üheks kohtuniku ja ka kohtute sõltumatuse garantiiks, samuti kompensatsiooniks kohtunikuametiga kaasnevate piirangute eest. (p 96, 97)


Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11 teine lause). (p 90) Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 50.


Õiguspärase ootuse põhimõte tuleneb PS §-st 10. Selle järgi on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. (p 89)

Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11 teine lause). Õigusi ja vabadusi on võimalik täisväärtuslikult kasutada vaid siis, kui isik ei pea kartma, et riik rakendab ettenägematuid ebasoodsaid tagajärgi. Seejuures eeldab oma õiguste realiseerimine ehk isikule seadusega antud õiguste ja vabaduste kasutamine tegutsemist õigusnormile tuginedes, selle kehtima jäämisele lootes. Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele, kuid riik kehtestab sellest hoolimata tema suhtes uue, vähem soodsa regulatsiooni. (p 90) Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 50.

Arvestades aastakümneid sisuliselt muutumatuna kehtinud regulatsiooni lubadusega, et pension on 75% vastava ametis oleva kohtuniku ametipalgast ning kohtunikuameti olemuslikku pikaajalisust ja kohtuniku sõltumatust, oli kaebajatel tekkinud õiguspärane ootus, et nad saavad vanaduspensionieas kohtunikupensioni 75% vastava ametis oleva kohtuniku ametipalga ulatuses. (p 98)

Õiguspärase ootuse tekkimise kontrollimisel tuleb arvestada nii ajalooliste kui ka teleoloogiliste argumentidega. (p-d 92-94)

Olukorras, kus ajutise olukorra lõpetamisel tõsteti kohtunike ametipalka ja seega ka indekseerimise baastaset, kuid varem pensioneerunud kohtunike pensionide baastaset ei tõstetud, seejuures ei taastatud ka vähendamiseelsele tasemele, on isikute kohtlemine sõnamurdlik. (p 126)


PS § 12 lõikega 1 tagatud võrdsuspõhiõigus on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. (p 113)

Eesmärk kasutada riigi raha säästlikult on legitiimne eesmärk nii PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse kui ka §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega riiveks. (p 115)

Pensioneerunud kohtunikke koheldakse erinevalt üksnes pensioni määramise aja järgi. Pensioni suuruse erinevus on seevastu umbes 20%. Arvestades eristuse kriteeriumi juhuslikkust ja erineva kohtlemise ulatust, ei ole erinev kohtlemine proportsionaalne. (p 118)

Seadusandja on küll väljaspool põhiseaduses ette nähtud kohustuslikku abi (nt PS § 28 lõige 2) vaba otsustama, milliseid sotsiaalseid tagatisi luua, kuid juba kord loonud mingi süsteemi, ei tohi hüvede saamiseks õigustatud isikuid põhjendamatult ebavõrdselt kohelda. (p 118)


PS §-ga 32 on tagatud omandipõhiõigus. Tegemist on üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele. Seega kuulub õigus pensionile kui rahaliselt hinnatav õigus olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse. (p 88)

PS § 32 lõike 2 teine lause näeb ette, et omandi kitsendused sätestab seadus. Seega võib omandipõhiõigust piirata igal eesmärgil, mis on põhiseadusega kooskõlas. (p 113)

Eesmärk kasutada riigi raha säästlikult on legitiimne eesmärk nii PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse kui ka §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega riiveks. (p 115)


Seadusandjale ulatusliku otsustusõiguse andmine on tingitud asjaolust, et majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub tema pädevusse. Seadusandja vabadust poliitikat ja eelarvet kujundada piiravad aga põhiseaduse põhimõtted ja põhiõigused. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab küll vältima olukorda, kus eelarvepoliitika läheb suures osas kohtu kätte, kuid see ei tähenda, et kohus ei saaks kontrollida isikute põhiõiguste tagatust või põhiseaduse põhimõtetest kinnipidamist. (p 127)

3-4-1-67-13 PDF Riigikohus 05.05.2014

PS § 28 lg 2 esimeses lauses on tagatud põhiõigus riigi abile puuduse korral. Üldise sotsiaalse põhiõigusena on põhiõigus riigi abile puuduse korral soorituspõhiõigus, mis annab kodanikule subjektiivse õiguse nõuda ja paneb riigile positiivse kohustuse anda abi, mis tagaks minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks. PS § 28 lg 2 esimeses lauses sätestatud soorituspõhiõiguse riive seisneb põhiseaduslikult nõutud elatusmiinimumi tagamata jätmises (p 31).


Riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas tuleb arvestada ka PS § 27 lg-ga 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Põhiseadusest tuleneb, et puudustkannatava isiku nõudeõigus riigi vastu PS § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudustkannatava perekonnaliikme eest hoolitsema. (p 32)


PS § 28 lg 2 esimeses lauses on tagatud põhiõigus riigi abile puuduse korral, mis on sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtete üheks väljenduseks põhiseaduses. Üldise sotsiaalse põhiõigusena on põhiõigus riigi abile puuduse korral soorituspõhiõigus, mis annab kodanikule subjektiivse õiguse nõuda ja paneb riigile positiivse kohustuse anda abi, mis tagaks minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks. PS § 28 lg 2 esimeses lauses sätestatud soorituspõhiõiguse riive seisneb põhiseaduslikult nõutud elatusmiinimumi tagamata jätmises (p 31). Riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas tuleb arvestada ka PS § 27 lg-ga 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Põhiseadusest tuleneb, et puudustkannatava isiku nõudeõigus riigi vastu PS § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudustkannatava perekonnaliikme eest hoolitsema (p 32).

PS § 28 lg 2 esimeses lauses sätestatud põhiõigus riigi abile puuduse korral kinnitab inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtte kehtivust ning annab igaühele kindlustunde hakkamasaamiseks ka materiaalse kitsikuse korral. Inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtted on PS §-s 10 sätestatud põhiseaduse aluspõhimõtted, mis moodustavad Eesti Vabariigi põhikorra tuuma ja on õiguskorra kõige olulisemad normid. Seega tuleb õiguslikke piiranguid, mis muudavad põhiõiguse riigi abile puuduse korral lünklikuks või teevad abi taotlemise ja saamise ebamõistlikult raskeks, hinnata kui Eesti Vabariigi põhikorra tuuma puudutavat küsimust (p 49). PS § 28 lg 2 esimesest lausest ja põhiseaduse aluspõhimõtetest tuleneb riigi kohustus anda kodanikele abi, mis tagaks hädavajalikud vahendid inimväärseks äraelamiseks. Riigi sellise kohustuse tõlgendamisel tuleb arvestada ka rahvusvahelisi lepinguid, millega Eesti Vabariik on ühinenud. Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta art 13 lg 1 järgi peab riik tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi. Euroopa Sotsiaalharta täitmise kontrolli organ Euroopa sotsiaalõiguste komitee on oma 2013. aasta aruandes sedastanud, et Eesti olukord ei ole kooskõlas harta art 13 lg 1 nõuetega, kuna elatusvahenditeta isikutele ei osutata piisavat sotsiaalabi (punkt 50). 2004. aastal juhtis ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium Riigikogu tähelepanu sellele, et toimetulekupiiri määramisel ei võeta arvesse minimaalseid eluasemekulutusi, mis muudab raskeks toimetulekupiiri ja elatusmiinimumi võrdlemise Kolleegium kahtleb ka sotsiaalhoolekande seaduses toimetulekutoetuse määramise aluste ja suuruse sobivuses erandlikes olukordades. Riigi kohustus tagada oma kodanikele materiaalse kitsikuse korral kohane abi kehtib ka erandlikes olukordades, näiteks olukorras, kus materiaalses kitsikuses ema hooldab eestkostjana oma last (p 51).


PS § 28 lg 2 esimeses lauses on tagatud põhiõigus riigi abile puuduse korral, mis on sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtete üheks väljenduseks põhiseaduses. (p 31)PS § 28 lg 2 esimeses lauses sätestatud põhiõigus riigi abile puuduse korral kinnitab inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtte kehtivust ning annab igaühele kindlustunde hakkamasaamiseks ka materiaalse kitsikuse korral. Inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtted on PS §-s 10 sätestatud põhiseaduse aluspõhimõtted, mis moodustavad Eesti Vabariigi põhikorra tuuma ja on õiguskorra kõige olulisemad normid. Seega tuleb õiguslikke piiranguid, mis muudavad põhiõiguse riigi abile puuduse korral lünklikuks või teevad abi taotlemise ja saamise ebamõistlikult raskeks, hinnata kui Eesti Vabariigi põhikorra tuuma puudutavat küsimust (p 49).

Kokku: 23| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json