/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 27| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-19-42/13 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 18.12.2019

PS § 12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 47; PSJKS otsus asjas nr 3-4-1-6-03, p 18). (p 47)

Arvestades SMS § 6 lg 1 p 8 esimeses alternatiivis sätestatud hüvitise andmise eeldusi, on selle sotsiaalmaksu maksmise erijuhtumi eesmärk toetada peresid, kus on kaks vastastikku ülalpidamiskohustuslikku täiskasvanut, kellest üks töötab ja teine on peatanud töötamise vähemalt ühe alla 8-aastase lapse kasvatamiseks. Seadusandja on soovinud soodustada selliste peresuhete loomist, kus isikud võtavad vastastikku kohustuse üksteist ülal pidada. Selline vastastikusel ülalpidamisel põhinev suhe vähendab riigi koormust anda abi puuduse korral, sest riigi kohustus tekib alles siis, kui ülalpidamiskohustuslasel samuti piisav majanduslik võimekus puudub. Võttes hüvitise eesmärgi võrdluse lähtealuseks, leiab kolleegium, et ravikindlustatud isiku abikaasa ja registreeritud elukaaslane on sarnases olukorras olevad isikud. Seega tuleb praeguses kohtuasjas võrrelda:

(1) töölepingu alusel töötava (RaKS § 5 lg 2 p 1 alusel ravikindlustatud) isiku mittetöötavat abikaasat, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last ning

(2) töölepingu alusel töötava (RaKS § 5 lg 2 p 1 alusel ravikindlustatud) isiku mittetöötavat registreeritud elukaaslast, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last (siia gruppi kuulub haldusasja kaebaja).(p 53)

Mõlemad võrreldavad isikud kuuluvad peresse, kus on kaks vastastikku ülalpidamiskohustuslikku täiskasvanut. Esimesse gruppi kuuluv isik on sõlminud abielu (PKS § 1 lg 1 tähenduses), mistõttu on tema töötaval abikaasal ülalpidamiskohustus (PKS § 16 lg 1). Teise gruppi kuuluv isik on sõlminud kooselulepingu (KooS § 1 lg 1 tähenduses), mistõttu on tema töötaval registreeritud elukaaslasel ülalpidamiskohustus (KooS § 9 lg1). Mõlemal juhul on isik töötamise peatanud vähemalt ühe alla 8-aastase lapse kasvatamiseks, mistõttu ta on (eelduslikult) oma abikaasa või elukaaslase ülalpidamisel. Nii abielu sõlminud kui ka kooselulepingu sõlminud pered kuuluvad sarnaselt ka PS §-s 26 ja § 27 lg-s 1 tagatud perekonnapõhiõiguse (vt selle kohta RKÜK otsus nr 5-18-5/17, p-d 48 ja 49) kaitse alla. (p 54)

Kuna SMS § 6 lõike 1 punkti 8 esimene alternatiiv näeb ette, et esimesse gruppi kuuluva isiku eest maksab riik sotsiaalmaksu, kuid välistab sotsiaalmaksu maksmise teise gruppi kuuluva isiku eest, kohtleb vaidlusalune säte sarnases olukorras olevaid isikud ebavõrdselt (riivab PS § 12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust). (p 55)

Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-52-13, p 47 ja RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 56)

Mööndes seadusandja ulatuslikku otsustuspädevust sotsiaalpoliitilistes küsimustes, ei saa kumbagi nimetatud põhjustest – et abikaasa ja registreeritud elukaaslase erinevat kohtlemist õigustab abielu institutsiooni oluline väärtus ja et seadusandjal on õigus anda sotsiaalseid hüvesid riigi majanduslike võimaluste piires – pidada mõistlikuks ja asjakohaseks põhjuseks, mis õigustaks registreeritud elukaaslase ja abikaasa erinevat kohtlemist SMS § 6 lg 1 p 8 esimeses alternatiivis sätestatud hüvitise andmisel. Vaidlusalusest sättest tuleneva ebavõrdse kohtlemise mõju registreeritud elukaaslasele on kaalukas, kuna selle tõttu jääb ta ilma ravikindlustusest ning pensionikindlustuse maksetest. Ükski menetlusosaline pole juhtinud tähelepanu sellele, et hüvitist saavate isikute ringi laiendamine oleks riigile liiga kulukas. Vastupidi, Sotsiaalministeerium on küsimust analüüsinud ja leidnud, et kulud ei ole ületamatult koormavad. Kuigi abielu ja registreeritud kooselu on reguleeritud erinevates seadustes, on mõlemal institutsioonil enam ühist kui erinevat. Muu hulgas on registreeritud elukaaslased nagu abikaasadki võtnud vastastikku ülalpidamiskohustuse, mistõttu on põhjendatud neid vaidlusaluse hüvitise andmisel võrdselt kohelda. (p 58)

Kolleegium tunnitab SMS § 6 lg 1 p 8 esimese alternatiivi põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab riigi poolt sotsiaalmaksu maksmise RaKS § 5 lg 2 p-s 1 nimetatud isiku ülalpeetava registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last ning kelle eest või kelle registreeritud elukaaslase eest riik ei maksa sotsiaalmaksu SMS § 6 lg 1 p 1 või 11 alusel. See tähendab, et üle ühekuuliseks tähtajaks või määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel töötava isiku puhul, kelle eest on kohustatud maksma sotsiaalmaksu tööandja, peab tema registreeritud elukaaslase eest riik maksma sotsiaalmaksu, kui registreeritud elukaaslane on ülalpeetav ja kasvatab alla 8-aastast last ning kummagi registreeritud elukaaslase eest ei maksa riik sotsiaalmaksu SMS § 6 lg 1 p 1 või 11 alusel. Kuni kohase õigusliku aluse kehtestamiseni saab täitevvõim sotsiaalmaksu maksmise taotluste läbivaatamisel lähtuda SMS § 6 lg 1 p 8 esimesest alternatiivist, mis kohustab riiki maksma sotsiaalmaksu RaKS § 5 lg 2 p-s 1 nimetatud isiku abikaasa eest. (p 59)


5-19-41/9 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 18.12.2019

ASkE § 31 lg 3 asjassepuutuv osa riivab sellest puudutatud isikute PS § 44 lg-s 1 sätestatud õigust, mida kinnipeetavate jaoks täpsustab VangS § 311. Kuivõrd arvuti kasutamiseks tehniliste tingimuste loomine või loomata jätmine on arestimaja korraldada, siis jätab asjassepuutuv säte VangS §-st 311 tuleneva õiguse andmise sisuliselt arestimaja meelevalda. Asjassepuutuva tingimuse toimel on arestimajas viibivad vahistatud ja arestialused võimalik jätta ilma õigusest saada interneti teel kindlate veebilehtede kaudu informatsiooni õigusaktide, nende vastuvõtmise protsessi ja praktikas kohaldamise kohta. Teisisõnu piirab riik seeläbi üldiseks kasutamiseks levitatava informatsiooniga vabalt tutvumist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-20-07, p-d 12–14, ja RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-5-09, p-d 20–22). Lisaks riivab see säte arestimajas kinni peetavate vahistatute PS §-st 12 tulenevat võrdsuspõhiõigust. Selle alusel koheldakse arestimajades kinni peetavaid vahistatuid interneti kasutamisel ebasoodsamalt võrreldes vahistatutega, keda peetakse kinni vanglates. (p 17)

VangS § 311, mis annab kinnipeetavale õiguse kasutada internetti selles sätestatud tingimustel ja piiratud ulatuses, kujutab endast ühtlasi PS § 44 lg-s 1 antud põhiõiguse piirangut. VangS §-s 311 sätestatud õigus kasutada piiratud ulatuses internetti on VangS § 86 lg 1 ja § 90 lg 1 kaudu lisaks vanglas karistust kandvale süüdimõistetule ka arestimajas viibival arestialusel ja vahistatul. Vangistusseaduses ei ole arestialuse ja vahistatu internetikasutuse kohta sätestatud ühtegi erisust võrreldes VangS §-ga 31^1. Niisuguste erisuste kehtestamine ei ole lubatav ka VangS § 156 lg 5 alusel määrusega kinnitatavas arestimaja sisekorraeeskirjas. See saab vaid täpsustada isikute kinnipidamise tingimusi ja korda arestimajas ega tohi olla seadusega vastuolus või kehtestada seadusliku volituseta seadusega võrreldes täiendavaid põhiõiguste piiranguid. Kuna ASkE § 31 lg 3 teine lauseosa seab interneti kasutamise eelduseks tehniliste tingimuste olemasolu, siis kitsendab see seadusega vastuolus oleval moel arestimajas viibivate vahistatute ja arestialuste õigusi. (p 19)


ASkE § 31 lg 3 asjassepuutuv osa riivab arestimajas kinni peetavate vahistatute PS §-st 12 tulenevat võrdsuspõhiõigust. Selle alusel koheldakse arestimajades kinni peetavaid vahistatuid interneti kasutamisel ebasoodsamalt võrreldes vahistatutega, keda peetakse kinni vanglates. (p 17)


PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. See tähendab, et niisugune piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ja PS § 94 lg-ga 2, mis sätestab muu hulgas, et minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Neist normidest tuleneb, et määrust kehtestades (sh määrusega põhiõigusi piirates) ei või minister minna vastuollu seadustes sätestatuga. Seda nõuet täpsustab määruste puhul ka HMS § 89. (p 18)

VangS § 156 lg 5 alusel antud siseministri 27.09.2011. a määruse „Arestimaja sisekorraeeskiri” § 31 lg 3 lauseosa „kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused“ on vastuolus PS § 3 lg 1 esimese lause ja PS § 94 lg-ga 2. (p 20)

5-19-29/18 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 24.10.2019

Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)


Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks vajalik Euroopa Kohtu seisukoht küsimuses, kas direktiivi 2000/78/EÜ art 2 lg-t 2 koostoimes sama direktiivi art 4 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid. Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 sisustamisel ei saa kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega ei ole tegemist acte clair või acte éclairé olukorraga. (p 45)


Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, eesmärk on art-st 1 tulenevalt kehtestada raamistik muu hulgas puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Sama direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on muu hulgas töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine (p c). Direktiivi art 2 lg 2 p-i a kohaselt loetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui puudest tuleneval põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Ehkki direktiivi art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid olenemata direktiivi art 2 lg-test 1 ja 2 ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise art-s 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, on sellise erandi tegemine lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi art 2 lg 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Direktiivi põhjendus 18 selgitab, et direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaksid tööle või hoiaksid tööl isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime. Ka Euroopa Kohus on järeldanud, et soov tagada nimetatud teenistuste toimevõime ja nõuetekohane toimimine on direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 mõttes isikute erineva kohtlemise õigustatud eesmärk. Siiski on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt EIK otsus nr C-416/13, Vital Perez, p-d 43–45). (p 44)


Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. (p 44)


Justiitsministeerium kinnitab, et kuuldeaparaadi kasutamine ei ole vangla territooriumil iseenesest keelatud. Justiitsministeerium ja Tartu Vangla põhjendavad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ kuulmisele kehtestatud nõudeid ja piirangut, et kuulmisnõuete täitmisel ei või kasutada abivahendeid, julgeoleku ja avaliku korra tagamise vajadusega: tulenevalt piiratud ressursist peab kaebaja olema võimeline täitma kõiki vanglateenistuse ametniku ülesandeid, milleks tal on väljaõpe, ja vajaduse korral osutama ka ametiabi politseile. Vanglateenistuse ametniku loomulik kuulmine peab seetõttu olema tasemel, mis ka ilma abivahendita (nt kui kuuldeaparaadi patarei on tühi või aparaat tuleb ründe korral ära) tagab igas olukorras tema enda ja teiste teenistujate ohutuse ning täisväärtusliku kommunikatsiooni. (p 42)

Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, eesmärk on art-st 1 tulenevalt kehtestada raamistik muu hulgas puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Sama direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on muu hulgas töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine (p c). Direktiivi art 2 lg 2 p-i a kohaselt loetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui puudest tuleneval põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Ehkki direktiivi art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid olenemata direktiivi art 2 lg-test 1 ja 2 ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise art-s 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, on sellise erandi tegemine lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi art 2 lg 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Direktiivi põhjendus 18 selgitab, et direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaksid tööle või hoiaksid tööl isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime. Ka Euroopa Kohus on järeldanud, et soov tagada nimetatud teenistuste toimevõime ja nõuetekohane toimimine on direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 mõttes isikute erineva kohtlemise õigustatud eesmärk. Siiski on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt EIK otsus nr C-416/13, Vital Perez, p-d 43–45). (p 44)


Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, p 50; RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 31). (p 43)

Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)

Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks vajalik Euroopa Kohtu seisukoht küsimuses, kas direktiivi 2000/78/EÜ art 2 lg-t 2 koostoimes sama direktiivi art 4 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid. Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 sisustamisel ei saa kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega ei ole tegemist acte clair või acte éclairé olukorraga. (p 45)

Arvestades eeltoodut ja Euroopa Kohtu praktika puudumist vaidlusaluses küsimuses, peab kolleegium vajalikuks EL-i toimimise lepingu art 267 lg 1 p-le b ja sama art lg-le 3 tuginedes küsida Euroopa Kohtult eelotsust. (p 47)


Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, p 50; RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 31). (p 43)

Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)

5-19-30/3 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 03.05.2019

EPVS § 31 lg 3 p 2 sätestab, et kui EPVS § 30 lg-s 6 nimetatud tähtaja jooksul ei esitatud puuduvaid dokumente, jätab Vabariigi Valimiskomisjon kandidaadi, kelle dokumendid on puudu, registreerimata. Kuna isik ei esitanud EPVS § 29 lg 4 p 2 kohaselt nõutavat kautsjoni tasumist tõendava dokumendi koopiat, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja selle sätte alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. Samuti on Vabariigi Valimiskomisjon õigesti leidnud, et seadus ei võimalda kandidaati kautsjoni tasumisest vabastada. Kolleegiumil ei ole kahtlusi kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuses. Seadus võib nõuda, et kandidaat tõestaks registreerimisel enda tõsiseltvõetavust. Kautsjoni suurus on mõõdukas. (p 15)


EPVS § 31 lg 3 p 2 sätestab, et kui EPVS § 30 lg-s 6 nimetatud tähtaja jooksul ei esitatud puuduvaid dokumente, jätab Vabariigi Valimiskomisjon kandidaadi, kelle dokumendid on puudu, registreerimata. Kuna isik ei esitanud EPVS § 29 lg 4 p 2 kohaselt nõutavat kautsjoni tasumist tõendava dokumendi koopiat, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja selle sätte alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. Samuti on Vabariigi Valimiskomisjon õigesti leidnud, et seadus ei võimalda kandidaati kautsjoni tasumisest vabastada. Kolleegiumil ei ole kahtlusi kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuses. Seadus võib nõuda, et kandidaat tõestaks registreerimisel enda tõsiseltvõetavust. Kautsjoni suurus on mõõdukas. (p 15)

EPVS § 31 lg 3 p 3 ja § 4 lg 6 p 2 järgi peab Vabariigi Valimiskomisjon jätma registreerimata kandidaadi, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. Kuna kohus on isiku süüdi mõistnud kuriteos ja ta kannab eluaegset vanglakaristust, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja ka nende sätete alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. (p 16)


Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). (p 17)


Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. (p 17)


Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. PS § 58 võimaldab seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga valimispõhiõigusele, mis tähendab, et piirang peab sisalduma seaduses ning olema proportsionaalne. (p 17)


Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. PS § 58 võimaldab seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga valimispõhiõigusele, mis tähendab, et piirang peab sisalduma seaduses ning olema proportsionaalne. (p 17)

EPVS § 4 lg 6 p-s 2 sätestatud kandideerimispiirang riivab Eesti kodaniku õigust Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida. Käsitledes vanglakaristust kandvate kinnipeetavate kandideerimispiirangut kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel, jõudis Riigikohus seisukohale, et kuna vabaduskaotusliku karistuse olemuslik osa on see, et isik ei saa vabalt ringi liikuda, ei ole põhjendamatu vanglakaristust kandvate isikute kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideerimise õiguse välistamine (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-44-13, p 13). Samal põhjusel on vangide kandideerimisõiguse välistamine põhjendatud ka Euroopa Parlamendi valimistel. (p 18)

Legitiimne on seadusandja otsus arvata kandideerimisõiguslike isikute hulgast välja kurjategijad, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 51). Osalisriikide hindamisruum EIÕK esimese lisaprotokolli art-s 3 sätestatud kandideerimisõiguse hindamisel on suurem kui aktiivse valimisõiguse puhul (nii nt EIK otsus asjas nr 58278/00: Ždanoka vs. Läti, p 115). (p 19)

Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriigi kodaniku, kes soovib oma hääletamisõigust teostada riigis, mille kodanik ta on, hääletamisõigusest ilmajätmine Euroopa Liidu liikmesriigi õigusnormide alusel kujutab endast ELPH art 39 lg-s 2 tagatud õiguse teostamise piirangut. ELPH art 52 lg 1 kohaselt on selline piirang lubatav, kui see on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet (piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi) (EK otsus asjas nr C-650/13: Delvigne, p-d 45–46). (p 20)

Praeguses asjas vaadeldav kandideerimisõiguse piirang vastab ELPH-le. Iseäranis peab see paika kaebaja puhul. Kaebaja on süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes kuritegudes, mille eest talle on mõistetud eluaegne vanglakaristus. Piirangu eesmärk – tagada karistuse vältimatus ja õiguskorda jämedalt rikkunud isikute eemalhoidmine avaliku võimu teostamisest – on liidu poolt tunnustatud ELL art-s 2 sätestatud õigusriigi põhimõtte raames. ELPH artl 40 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna see reguleerib isiku õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel. (p 21)

PS § 58 ei nõua, et kohus peab kandideerimisõiguse äravõtmise eraldi otsustama. Ka EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). Samuti ei ole kandideerimispiirang vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)

Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud, põhiseaduses ette nähtutega analoogsete põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)


EPVS § 4 lg 6 p-s 2 sätestatud kandideerimispiirang riivab Eesti kodaniku õigust Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida. Käsitledes vanglakaristust kandvate kinnipeetavate kandideerimispiirangut kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel, jõudis Riigikohus seisukohale, et kuna vabaduskaotusliku karistuse olemuslik osa on see, et isik ei saa vabalt ringi liikuda, ei ole põhjendamatu vanglakaristust kandvate isikute kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideerimise õiguse välistamine (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-44-13, p 13). Samal põhjusel on vangide kandideerimisõiguse välistamine põhjendatud ka Euroopa Parlamendi valimistel. (p 18)

Legitiimne on seadusandja otsus arvata kandideerimisõiguslike isikute hulgast välja kurjategijad, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 51). Osalisriikide hindamisruum EIÕK esimese lisaprotokolli art-s 3 sätestatud kandideerimisõiguse hindamisel on suurem kui aktiivse valimisõiguse puhul (nii nt EIK otsus asjas nr 58278/00: Ždanoka vs. Läti, p 115). (p 19)

Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriigi kodaniku, kes soovib oma hääletamisõigust teostada riigis, mille kodanik ta on, hääletamisõigusest ilmajätmine Euroopa Liidu liikmesriigi õigusnormide alusel kujutab endast ELPH art 39 lg-s 2 tagatud õiguse teostamise piirangut. ELPH art 52 lg 1 kohaselt on selline piirang lubatav, kui see on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet (piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi) (EK otsus asjas nr C-650/13: Delvigne, p-d 45–46). (p 20)

Praeguses asjas vaadeldav kandideerimisõiguse piirang vastab ELPH-le. Iseäranis peab see paika kaebaja puhul. Kaebaja on süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes kuritegudes, mille eest talle on mõistetud eluaegne vanglakaristus. Piirangu eesmärk – tagada karistuse vältimatus ja õiguskorda jämedalt rikkunud isikute eemalhoidmine avaliku võimu teostamisest – on liidu poolt tunnustatud ELL art-s 2 sätestatud õigusriigi põhimõtte raames. ELPH artl 40 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna see reguleerib isiku õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel. (p 21)

PS § 58 ei nõua, et kohus peab kandideerimisõiguse äravõtmise eraldi otsustama. Ka EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). Samuti ei ole kandideerimispiirang vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)

Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud, põhiseaduses ette nähtutega analoogsete põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)


EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). (p 22)

Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)


Kohtu poolt kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandva isiku kandideerimispiirang Euroopa Parlamendi valimistel ei ole vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)

5-19-27/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.04.2019

Nii nagu kautsjoni tasumise kohustus, nii ka kautsjoni riigituludesse kandmine riivab erakonna omandipõhiõigust (PS § 32), samuti õigust valimistel osaleda. (p 15)


Riigikogu valimistel osalenud erakondade erinevat kohtlemist kautsjoni riigituludesse kandmisel õigustab erinev valimistulemus ning riigieelarveliste eraldiste regulatsioon arvestab valimistulemust paindlikul ja mõistlikul viisil. (p 20)


Nii nagu kautsjoni tasumise kohustus, nii ka kautsjoni riigituludesse kandmine riivab erakonna omandipõhiõigust (PS § 32), samuti õigust valimistel osaleda. (p 15)

Kautsjoni riigituludesse kandmine seaduses sätestatud künnisest allapoole jäänud erakondade puhul tuleneb kautsjoni olemusest: kautsjoni tasumise kohustus kaotaks suuresti mõju, kui kautsjon kõigile kandidaatidele pärast valimisi tagastataks. Seetõttu aitab nii kautsjoni tasumise kohustus kui ka vähese häältesaagiga kandidaatide kautsjoni riigituludesse kandmine kaasa valitava Riigikogu representatiivsusele ning see on põhiseadusega kooskõlas olev eesmärk. (p 17)

Käsitletava põhiõiguste riive intensiivsus sõltub esiteks sellest, kui palju kandidaate erakond valimistel üles seadis, ning teiseks erakonna valimistulemusest. Erakonna kautsjon tagastatakse juhul, kui erakond ületab valimiskünnise (üle riigi 5% häältest), mis on aluseks ringkonnamandaatide ja kompensatsioonimandaatide jagamisel (RKVS § 62 lg-d 3 ja 4). Siiski pole ka kõigi künnise taha jäänud erakondade olukord sarnane, kuna ka neile makstakse sõltuvalt valimistulemustest riigieelarvest EKS § 127 lg-s 2 ette nähtud rahalisi eraldisi ning ka seda asjaolu tuleb arvestada riive põhiseaduspärasuse hindamisel. Õigus saada eraldisi tekib juhul, kui erakond kogub vähemalt 2% häältest, ning eraldise suurus kasvab iga toetusprotsendiga (2%–3% häältest saanud erakonna eraldis on 30 000 eurot, 3%–4% häältest saanud erakonnal 60 000 eurot ja 4%–5 % häältest kogunud erakonnal 100 000 eurot). (p 18)

Kautsjoni tasumise kohustuse, selle osal juhtudel riigituludesse arvamise ning erakondadele makstavate riigieelarveliste eraldiste regulatsiooni tuleb vaadelda tervikliku süsteemina. Kehtiv regulatsioon ei ole põhiseadusega vastuolus, kuna võimaldab arvesse võtta erakondade tegevuse tulemuslikkust ning aitab ka künnise taha jäänud, kuid piisavalt hääli saanud erakondadel kanda valimistel tekkinud kulusid eraldistega riigieelarvest. (p 19)

Kuna kaebaja osales Riigikogu 2019. a valimistel täisnimekirjaga (125 kandidaati), kuid kogus Riigikogu valimistel alla 2% häältest, kaotas ta kautsjoni riigituludesse kandmisega märkimisväärse suurusega summa. Ka ei saanud kaebaja piisavalt hääli, et tal tekiks õigus saada eraldisi riigieelarvest. Sellele vaatamata ei pea kolleegium kaebaja õiguste riivet põhiseadusvastaseks. Kaebaja oleks saanud kautsjoni kaotamisega seotud riski vähendada, esitades valimistel lühema kandidaatide nimekirja. Riigikogu valimistel osalenud erakondade erinevat kohtlemist õigustab erinev valimistulemus ning riigieelarveliste eraldiste regulatsioon arvestab valimistulemust paindlikul ja mõistlikul viisil. (p 20)

RKPJK on üksikkandidaadi poolt Riigikogu valimistel kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuse kohta leidnud, et valimiskautsjon aitab kaasa valitava esinduskogu suuremale representatiivsusele, kuna see takistab ebatõsiste kandidaatide kergekäelist ülesseadmist ja vähendab seega valimistel kaotsi minevate häälte hulka. Arvestades ühiskonnaliikmete keskmist sissetulekut, ei olnud otsuse tegemise ajal kehtinud kautsjoni suurus (umbes 74% keskmisest brutokuupalgast) kolleegiumi hinnangul põhiseadusega vastuolus. Kolleegium arvestas seejuures ka asjaolu, et valituks mitteosutunud üksikkandidaadile makstakse kautsjon tagasi, kui ta kogub hääli vähemalt poole ringkonna lihtkvoodi ulatuses. Vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-03, p 11. (p 16)


Kautsjoni riigituludesse kandmine seaduses sätestatud künnisest allapoole jäänud erakondade puhul tuleneb kautsjoni olemusest: kautsjoni tasumise kohustus kaotaks suuresti mõju, kui kautsjon kõigile kandidaatidele pärast valimisi tagastataks. Seetõttu aitab nii kautsjoni tasumise kohustus kui ka vähese häältesaagiga kandidaatide kautsjoni riigituludesse kandmine kaasa valitava Riigikogu representatiivsusele ning see on põhiseadusega kooskõlas olev eesmärk. (p 17)


Vt p-d 12–14 jj.

Kaebaja on seadnud küsimuse alla RKVS § 77 põhiseaduspärasuse osas, mis näeb ette erakonna kandidaatide registreerimiseks esitamisel tasutud kautsjoni riigituludesse arvamise juhul, kui erakonna kandidaadid ei kogu üle riigi vähemalt 5% häältest. Nimetatud sättele tugines Vabariigi Valimiskomisjon vaidlustatud otsuse tegemisel, mistõttu on RKVS § 77 asjassepuutuv. (p 13)

Kaebaja ei vaidlusta RKVS § 30 lg-s 5 ette nähtud kohustust tasuda Riigikogu valimisteks kandidaatide esitamisel kautsjon ega ka kautsjoni suurust. Kautsjoni tasumise kohustust ning selle suurust saanuks kaebaja vaidlustada erakonna kandidaatide registreerimiseks esitamisel. Seetõttu ei ole RKVS § 30 lg 5 praeguses kohtuasjas PSJKS § 45 lg 1 tähenduses asjassepuutuv. (p 14)

3-16-1195/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.03.2019

Enne hoolduslehele jäämist töötatud töötunde ei tohi jätta tasustamata, sest ATS § 34 lg 1 kohaselt on ametnikul õigus saada teenistusülesannete täitmise eest palka. Vastustaja on ekslikult lähtunud eeldusest, et kaebaja on saanud sama ajavahemiku eest nii palka kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist. Kaebaja oli hoolduslehele jäämise ajaks kõik kuuekuulise perioodi normtunnid täitnud ning graafiku järgi viibis ta hoolduslehel oma vabal ajal. Kui kaebaja oleks hoolduslehel viibitud ajal töötanud, poleks tal RaKS § 60 lg 1 p 5 kohaselt olnud õigust hüvitist saada. PäästeTS § 20^1 lg 3 kohaselt tasustatakse vaid väljaspool tööaega tehtud erakorraline ületunnitöö. Seega ei saanud kaebaja sama ajavahemiku eest palka ja ajutise töövõimetuse hüvitist. (p 9)

Väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, sest erinevalt summeeritud tööaja arvestuse alusel töötavatest isikutest ei teki viiepäevase töönädala alusel töötavatel isikutel võimalust saada nädalavahetuse eest ajutise töövõimetuse hüvitist, ei ole tõene. Kuna RaKS § 54 lg 1 kohaselt maksab haigekassa kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest teatud protsendi ühe kalendripäeva keskmisest tulust, saavad ka viiepäevase töönädala alusel töötavad kindlustatud isikud nädalavahetuse eest hüvitist, kui hooldusleht nädalavahetuse katab. Seega näeb seadus ette kõigi isikute võrdse kohtlemise. (p 12)

Vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-143-15, p 13.


Vt p 12.

Vt ka RKTK otsus asjas nr 3-2-1-143-15, p 13.


Väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, sest erinevalt summeeritud tööaja arvestuse alusel töötavatest isikutest ei teki viiepäevase töönädala alusel töötavatel isikutel võimalust saada nädalavahetuse eest ajutise töövõimetuse hüvitist, ei ole tõene. Kuna RaKS § 54 lg 1 kohaselt maksab haigekassa kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest teatud protsendi ühe kalendripäeva keskmisest tulust, saavad ka viiepäevase töönädala alusel töötavad kindlustatud isikud nädalavahetuse eest hüvitist, kui hooldusleht nädalavahetuse katab. Seega näeb seadus ette kõigi isikute võrdse kohtlemise. (p 12)


RaKS § 62 lg 3 kohaselt saab isikult tagasi nõuda üksnes alusetult makstud hüvitise. Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise piirangud on sätestatud RaKS §-s 60. Selles paragrahvis nimetatud aluseid praegusel juhul ei esine. Summeeritud tööaja arvestuse tõttu ei ole kaebaja saanud ühe ja sama ajavahemiku eest palka ja ravikindlustuse hüvitist. Seetõttu ei kohaldu RaKS § 60 lg 1 p-s 5 sätestatud piirang. (p 11)

3-16-812/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.11.2018

Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. LKS §-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks. Looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 289 seletuskirjas on märgitud, et LKS § 20 menetlus on ette nähtud olukordadeks, kus piirangud on küll olulised, kuid mitte sedavõrd, et oleksid käsitatavad de facto sundvõõrandamisena. Viimasel juhul tuleks kohaldada kinnisasja sundvõõrandamise seadust ja seda juba maa looduskaitse alla võtmisel (seletuskirja lk 6). (p 13)

LKS § 20 lg 11 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 11 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. (p 12.1)

LKS § 20 lg 11 kehtestamisega on riik andnud võimaluse taotleda kinnisasja omandamist riigi poolt ka sellistele isikutele, kes omandavad kinnisasja küll pärast selle looduskaitse alla võtmist, kuid keda võõrandamistehingus looduskaitselistest piirangutest ei teavitatud. LKS 20 lg 11 laieneb ka isikutele, kes said looduskaitsealuse maa omanikuks maareformi käigus, kuid keda maa tagastamise käigus ei teavitatud maal lasuvaist piirangutest. (p 14)

LKS § 91 lg 15 on erisätteks sama seaduse § 20 lg 4 suhtes. LKS § 91 lg 15 lõpuosa teksti kohaselt moodustavad avalduste menetlemise nn eelisjärjekorra vaid kinnistud, mis omandati enne kaitse alla võtmist või mida hõlmavad LS § 20 lg-s 11 sätestatud erandid. Pärast kaitse alla võtmist omandatud, samuti LKS § 20 lg-s 11 loetletud eranditega hõlmamata kinnistute omanikud ei saa nõuda kinnistu omandamist eelisjärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitserežiim oli võõrandamistehingus märgitud või kas omanik oli omandamisel üldse teadlik kinnistute kaitserežiimist. (p 16)

Isikut, kelle avaldused maa omandamiseks riigi poolt lahendatakse LKS § 91 lg 15 alusel teises järjekorras, koheldakse erinevalt võrreldes nende maaomanikega, kelle avaldused lahendatakse esimeses järjekorras. Avaldajate erineva kohtlemise õigustuseks on asjaolu, et eelisõiguseta avaldajad omandasid juba varasemate looduskaitseliste piirangutega maa. Seega on tegu erinevas olukorras olevate isikutegruppidega. Kuna vajalik teave kinnistute looduskaitseliste piirangute kohta sisaldus maa tagastamise korralduses, siis ei ole kaebajat ka eksitatud, justkui oleks tal tekkinud piiranguteta omandiõigus. (p 17)

Maa tagastamise ajal kehtinud õigus ei andnud kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et riik omandaks talt looduskaitseliste piirangutega kinnistud. LKS v.r § 19 lg 1 ja § 20 lg 1 nägid ette vaid võimaluse kinnistu vahetamiseks või riigi poolt omandamiseks poolte kokkuleppel keskkonnaministri või Vabariigi Valitsuse otsuse alusel. Enne keskkonnaministri või valitsuse otsust ei saanud ühelgi kinnistuomanikul tekkida õiguspärast ootust, et riik tema kinnistu vahetab või omandab. (p 18)

Kuna riigil pole põhiseadusest tulenevat kohustust kinnistu omandada, on põhiseaduspärane ka see, et juba enne omandamist looduskaitseliste piirangutega koormatud maa riigile võõrandamise taotluste lahendamiseks kuluva aja pikkus sõltub riigi võimalustest. Kui isik soovib kinnistutest varem vabaneda, on tal võimalus need vabaturul realiseerida. (p 19)


LKS § 20 lg 11 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 11 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. (p 12.1)


Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. (p 13)

3-15-1445/58 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.05.2018

RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 eesmärk on rahvatervise kaitse, tugevdades proviisorapteekide positsiooni ning piirates apteekide ketistumist ja hulgifirmade mõju.

Rakendussätete eesmärk on tagada ajutiselt õigus jätkata senist majandustegevust ja minna sujuvalt üle põhiregulatsioonile. Uutele piirangutele mittevastavate isikute ettevõtluse laiendamine ei ole hõlmatud rakendussätete eesmärgiga ja töötab vastu põhiregulatsiooni eesmärgile. (p 28, vrd RKHK otsus asjas nr 3-11-1355, p 36.2.)

Üleminekuaeg, mille kestel võiksid nõuetele mittevastavad isikud oma tegevust laiendada, ei soodustaks järkjärgulist lähenemist lõppeesmärgile, vaid toimiks sellele vastupidises suunas. Seda, et reformi käigus ei saa integratsiooni- ja omandipiirangutele mittevastav isik oma tegevust laiendada, on mõõdukas ettevõtlusvabaduse piirang. (p 32)


Oluliste faktiliste asjaolude tuvastamata jätmine ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui kohtul on põhimõtteliselt võimalik haldusmenetluses tuvastamata asjaolusid ise tuvastada (HMS § 58). Praeguses asjas ei ole ka kohtud kõnealuste faktide suhtes selget seisukohta kujundanud. Kuna Riigikohtul pole pädevust uusi faktilisi asjaolusid kindlaks teha (HKMS § 229 lg 2), puudub tal võimalus vastavalt HMS §-le 58 veenduda, et haldusorgani vead seaduse kohaldamisel ja asjaolude uurimisel ei mõjutanud otsuse sisu (vrd esimese ja teise astme kohtu kohta RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17). Seetõttu ei anna HMS § 58 praegusel juhul alust haldusorgani otsuse jõusse jätmiseks. (p 37)


Vaidlustatud otsuse alusel välja antud muudetud andmetega tegevusluba moodustab vaidlustatud haldusorgani otsusega lahutamatu terviku (vrd RKHK otsused asjades nr 3-3-1-43-01, p 3, 3-3-1-25-02, p 11, 3-3-1-69-16, p 27), mistõttu kaasneb haldusorgani otsuse tühistamisega vältimatult tegevusloa tühistamine haruapteegi jaoks. Loas tehtud muudatus ei saa jääda kehtima, kui tühistatakse haldusakti säte, mis näeb ette muudatuse tegemise. (p 38)


RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 on osas, milles need välistavad olukorra, kus kolmas isik asutab uue haruapteegi ja hakkab selles tegutsema, proportsionaalsed ettevõtlusvabaduse (PS § 31) riived. (p-d 29 ja 30)

RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 piirangute legitiimne eesmärk on elanikkonna kindel ja kvaliteetne varustamine ravimitega. Rahvatervise kaitseks apteegituru korraldamisel kasutatavate vahendite valikul on seadusandjal ulatuslik otsustusruum. Põhimõtteliselt on vertikaalse integratsiooni keeld ja proviisorite enamusosaluse nõue ülekaaluka avaliku huvi kaitseks sobivad ja õigustatud (vt iseäranis Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-171/07 ja nr C-172/07: Apothekerkammer des Saarlandes jt, p-d 25–40). (p 31)

Üleminekuaeg, mille kestel võiksid nõuetele mittevastavad isikud oma tegevust laiendada, ei soodustaks järkjärgulist lähenemist lõppeesmärgile, vaid toimiks sellele vastupidises suunas. Seda, et reformi käigus ei saa integratsiooni- ja omandipiirangutele mittevastav isik oma tegevust laiendada, on mõõdukas ettevõtlusvabaduse piirang. (p 32)


Uute haruapteekide asutamise piirangu kohene jõustamine riivab võrdse kohtlemise põhimõtet: RavS § 41 lg-le 3 ja § 42 lg-le 5 vastavaid tegevusloa adressaate koheldakse soodsamalt kui neile nõuetele mittevastavaid adressaate; olemasolevate haruapteekide pidajaid koheldakse soodsamalt kui asutada soovijaid. Samal ajal soodustab piirangu kohene jõustamine ühtlasi võrdsuspõhiõigust, sest sellega piiratakse juba tegutsevate apteegipidajate eeliseid nende isikute ees, kes sooviksid üleminekuajal turule tulla, kuid kes samuti ei vasta omandi- või integratsioonipiirangule. (p 33)


Kehtiva ja asjassepuutuva õiguse kohaldamata jätmine on erand, mis peab tulenema rakendussättest. See, et seaduse põhiregulatsiooni rakendussätetes ei dubleerita, ei tähenda, et põhiregulatsiooni ei tuleks kohaldada seaduse rakendamiseks ettenähtud üleminekuajal. Rakendussätteid kui kehtiva õiguse kohaldamist edasilükkavaid ajutisi erandeid tuleb tõlgendada pigem kitsalt. (p 15)


RavS § 41 lg-s 3 ja § 42 lg-s 5 sätestatud piirangud rakenduvad RavS §-s 1163 ja § 1167 lg-s 2 sätestatud üleminekuajal uue haruapteegi asutamisele ning haruapteeki ei või üleminekuajal asutada isik, kes nende sätete nõuetele ei vasta. RavS § 1163 ja § 1167 lg 2 sätestavad kohustuse viia varem välja antud üldapteegi tegevusload uute nõuetega kooskõlla üleminekuperioodi lõpuks. Seega võivad varem välja antud tegevusload jääda senises mahus kehtima ja adressaadid võivad kasutada nende lubadega varem kaasnenud õigusi üleminekuaja lõpuni. Põhjendamatu on laiendada neid erandeid muudatustele, mis suurendavad senise tegevusloa mahtu, ja õigustele, mida seniste lubadega ei kaasnenud. Kui varasemast tegevusloast, mis kehtis RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 jõustumise ajal, ei tulenenud õigust haruapteeki asutada ja selles tegutseda, pole need õigused RavS §-ga 1163 ja § 1167 lg-ga 2 hõlmatud. Erijuhtumiks, mil struktuuriüksuse, sh haruapteegi asutamine on üleminekuperioodil selgesõnaliselt lubatud omandi- ja integratsioonipiiranguid arvestamata jättes, on teenuse osutamine Ravimiameti ettekirjutuse alusel vastavalt RavS §-le 31^1. (p-d 12, 16, 18 ja 19)

RavS § 116^2 lg 1 sätestab erandi vaid senistele, mitte uutele haruapteekidele (vt ka 615 SE II seletuskiri, muudatusettepanek nr 2). (p 25, vt ka p 26)


Haruapteek pole iseseisev apteek, vaid üld-, haigla- või veterinaarapteegi struktuuriüksus (RavS § 30 lg 9), kuid haruapteegi tegevusele kohaldatakse vastavat liiki apteegi kohta sätestatud nõudeid (RavS § 30 lg 10 esimene lause). Üldapteegi haruapteegi tegevusele, sh selle asutamisele, kohalduvad ka RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5. Ehkki haruapteegile ei anta välja eraldi tegevuslube, vaid see kantakse üldapteegi tegevusloale (RavS § 30 lg 10 teine lause, § 40 lg 2), on haruapteegi asutamise ja pidamise näol tegemist loakohustusliku majandustegevusega. Apteekide tegevusele ei ole küll enam kehtestatud geograafilisi piiranguid, v.a RavS § 30 lg-s 9^1 sätestatud juhtudel, kuid sellegipoolest ei või haruapteeki isetahtsi pidada tegevuskohas, mida pole tegevusloal märgitud (vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-30-14, p 60). Õiguse tegutseda haruapteegi kaudu saab üldapteek vaid enda tegevusloa asjaomase kande tulemusena. RavS § 30 lg 10 alusel laienevad haruapteegi kohta kande tegemisele ka RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5. (p 17)

Üldapteegi tegevuskoha regulatsioon piiritleb adressaadi majandustegevust. RavS § 38 lg 3 järgi antakse tegevusloaga selle omajale õigus tegutseda kindlaksmääratud ajavahemikul tegevusloal märgitud tegevusalal, tegutsemiskohas ja tingimustel. Haruapteegi tegevuskoht on ühtlasi üks üldapteegi tegevuskohtadest. Nii üld- kui ka haruapteegi puhul on tegevuskoht seaduse järgi möödapääsmatult vajalik, mitte fakultatiivne tegevusloa regulatsioonielement. Ravimiamet ei või kanda üldapteegi tegevusloale haruapteeki, määramata kindlaks selle tegevuskohta. Tegevuskoha kuulumist apteegi tegevusloa põhiregulatsiooni alla kinnitab erinormina ka RavS § 50, kus loetletakse tegevusloa kõrvaltingimused seoses ravimite käitlemise ja vahendamisega. (p 22)

RavS § 116^2 lg 1 sätestab erandi vaid senistele, mitte uutele haruapteekidele (vt ka 615 SE II seletuskiri, muudatusettepanek nr 2). (p 25, vt ka p 26)


MsüS ja RavS järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt MsüS § 37 lg 4 kolmas lause). Põhiregulatsiooni muutmisel loetakse senise loa kehtivus lõppenuks ja tegevuse jätkamiseks tuleb anda uus luba asjakohaseid õigusnorme järgides. MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause eesmärk on allutada põhiregulatsiooni kui loa mahtu piiritlevate tingimuste muutmine samadele normidele ja põhimõtetele, mis kehtivad tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ja uue loa andmisel. (p-d 20 ja 21)

Isegi kui tehniliselt vormistatakse haruapteegi asutamine üldapteegi tegevusloa muudatusena, tuleb seda õiguslikult MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause mõttes ning RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 kohaldamisel käsitada uue tegevusloana, st kohaldada tuleb uue tegevusloa andmise reegleid. Tegemist pole uuele apteegile antud tegevusloaga, vaid uue tegevusloaga senisele üldapteegile ühes tema uue struktuuriüksusega. (p 20)

Ravimiseaduses puudub erisäte, mis kehtestaks erandi MsüS § 32 lg-st 1 ja § 37 lg-st 4. Apteegi struktuuriüksuse saab tegevusloale kanda ka uut tegevusluba väljastades. See, et üldapteegi tegevuskoha muutmisel või tegevusloale struktuuriüksuse lisamisel tuleb riigilõivu tasuda vähem kui muudel tegevusloa taotlemise juhtudel (RLS § 279 p 4 ja § 280 p 5), ei mõjuta põhiregulatsiooni muutmise reegleid MsüS ja RavS mõttes. (p 21)


MsüS ja RavS järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt MsüS § 37 lg 4 kolmas lause). Põhiregulatsiooni muutmisel loetakse senise loa kehtivus lõppenuks ja tegevuse jätkamiseks tuleb anda uus luba asjakohaseid õigusnorme järgides. MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause eesmärk on allutada põhiregulatsiooni kui loa mahtu piiritlevate tingimuste muutmine samadele normidele ja põhimõtetele, mis kehtivad tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ja uue loa andmisel. (p-d 20 ja 21)

MsüS § 17 lg 2 teise lause järgi kuulub tegevusloa põhiregulatsiooni ka tegevuskoht, kui tegevusluba antakse seaduses sätestatud juhul tegutsemiseks konkreetses tegevuskohas. Alusetu on arusaam, et loa põhiregulatsiooni hulka kuulub tegevuskoht vaid siis, kui ettevõtja konkreetne tegevuskoht on reguleeritud seadusega. Sellisel juhul poleks tegemist mitte tegevusloa, vaid seaduse regulatsiooniga. Oluline pole siin ka see, kas tegevusloa andmisel tuleb kontrollida tegevuskohale kehtestatud erinõudeid. Tegevusloa reguleerimisese ei pruugi kattuda kontrolliesemega (vrd MsüS §-d 17 ja 18). (p 22)

MsüS eelnõu seletuskirja kohaselt määrab põhiregulatsioon "majandustegevuse "mahu", mida on lubatud loaga teostada" (803 SE, lk 45). Üldapteegi tegevuskoha regulatsioon piiritleb just sellisel viisil adressaadi majandustegevust. RavS § 38 lg 3 järgi antakse tegevusloaga selle omajale õigus tegutseda kindlaksmääratud ajavahemikul tegevusloal märgitud tegevusalal, tegutsemiskohas ja tingimustel. Haruapteegi tegevuskoht on ühtlasi üks üldapteegi tegevuskohtadest. Nii üld- kui ka haruapteegi puhul on tegevuskoht seaduse järgi möödapääsmatult vajalik, mitte fakultatiivne tegevusloa regulatsioonielement. Ravimiamet ei või kanda üldapteegi tegevusloale haruapteeki, määramata kindlaks selle tegevuskohta. Tegevuskoha kuulumist apteegi tegevusloa põhiregulatsiooni alla kinnitab erinormina ka RavS § 50, kus loetletakse tegevusloa kõrvaltingimused seoses ravimite käitlemise ja vahendamisega. (p 22)


RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 ei pruugi välistada igasugust üldapteegi tegevusloa muutmist. Muu hulgas võib muutmine olla vajalik apteegi tegevuse viimiseks kooskõlla uute nõuetega. Välistatud on tegevusloa esemeks oleva majandustegevuse laiendamine, sest sisuliselt antakse seeläbi luba majanduslikuks lisategevuseks (vt ka p 28). (p 19) Vt ka p 21.

Ravimiseaduses puudub erisäte, mis kehtestaks erandi MsüS § 32 lg-st 1 ja § 37 lg-st 4. Apteegi struktuuriüksuse saab tegevusloale kanda ka uut tegevusluba väljastades. See, et üldapteegi tegevuskoha muutmisel või tegevusloale struktuuriüksuse lisamisel tuleb riigilõivu tasuda vähem kui muudel tegevusloa taotlemise juhtudel (RLS § 279 p 4 ja § 280 p 5), ei mõjuta põhiregulatsiooni muutmise reegleid MsüS ja RavS mõttes. (p 21)


MsüS ja RavS järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt MsüS § 37 lg 4 kolmas lause). Põhiregulatsiooni muutmisel loetakse senise loa kehtivus lõppenuks ja tegevuse jätkamiseks tuleb anda uus luba asjakohaseid õigusnorme järgides. MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause eesmärk on allutada põhiregulatsiooni kui loa mahtu piiritlevate tingimuste muutmine samadele normidele ja põhimõtetele, mis kehtivad tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ja uue loa andmisel. (p-d 20 ja 21)


3-3-1-86-15 PDF Riigikohus 30.06.2016

Vanemahüvitis ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, mis annab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, kuid vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (vrd RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-33-05 ja 3-4-1-23-11). (p 47)

Vanemahüvitise vähendamise puhul (VHS § 3 lg 7 esimene lause) saab kassapõhisest arvestusest tulenevat administreerimise lihtsust ja kulude kokkuhoidu küll pidada ebavõrdse kohtlemise õigustuseks, aga praegusel juhul on kokkuhoid, mis ebavõrdse kohtlemisega saavutatakse, suhteliselt väike. (p 57, p 59)

Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsus sõltub sellest, kui suure tulu sotsiaalmaksu maksja hilinemisega välja maksab ja kui palju see summa ületab hüvitise määra, seega konkreetse inimese töötasu suurusest. Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsust suurendab asjaolu, et juhul, kui tulu makstakse hilinemisega välja sotsiaalmaksu maksja süül, pole hüvitise saajal enamasti efektiivset võimalust mõjutada seda, millal tulu välja makstakse. (p 60)

Ebavõrdse kohtlemise kõrvaldaks see, kui inimesed, kellele tööandja maksis viivitusega välja vanemahüvitise ajal töötades teenitud tulu, asetatakse samasugusesse olukorda nagu inimesed, kellele maksti töötasu välja õigel ajal. (p 62)


VHS § 3 lõike 7 esimene lause (14. maist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) oli PS-ga vastuolus osas, milles nägi ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud. Ka VHS § 3 lõike 7 esimese lause 1. septembrist 2007 kuni 13. maini 2013 kehtinud sõnastuses ja alates 1. jaanuarist 2014 kehtivas sõnastuses on samas osas PS-ga vastuolus. (p-d 63, 65, 66)


Vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (vrd RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-33-05 ja 3-4-1-23-11). (p 47)

Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsus sõltub sellest, kui suure tulu sotsiaalmaksu maksja hilinemisega välja maksab ja kui palju see summa ületab hüvitise määra, seega konkreetse inimese töötasu suurusest. Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsust suurendab asjaolu, et juhul, kui tulu makstakse hilinemisega välja sotsiaalmaksu maksja süül, pole hüvitise saajal enamasti efektiivset võimalust mõjutada seda, millal tulu välja makstakse. (p 60)

Ebavõrdse kohtlemise kõrvaldaks see, kui inimesed, kellele tööandja maksis viivitusega välja vanemahüvitise ajal töötades teenitud tulu, asetatakse samasugusesse olukorda nagu inimesed, kellele maksti töötasu välja õigel ajal. (p 61-62)

VHS § 3 lõike 7 esimene lause (14. maist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) oli PS-ga vastuolus osas, milles nägi ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud. Ka VHS § 3 lõike 7 esimese lause 1. septembrist 2007 kuni 13. maini 2013 kehtinud sõnastuses ja alates 1. jaanuarist 2014 kehtivas sõnastuses on samas osas PS-ga vastuolus. (p-d 63, 65, 66)


Vanemahüvitis ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, mis annab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, kuid vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (vrd RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-33-05 ja 3-4-1-23-11). (p 47)

3-1-1-68-15 PDF Riigikohus 08.10.2015

Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes tuleb kõigi isikute karistuse asendamisel üldkasuliku tööga võtta aluseks 30 päeva pikkune kuu. Seetõttu tuleb vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga teisendada aastates mõistetud vangistus kuudeks ja liita tulemus karistusena mõistetud üksikkuudele. Seejärel tuleb saadud kuud arvutada ümber päevadeks, lähtudes põhimõttest, et ühes kuus on 30 päeva. Viimaks tuleb liita tulemusele karistusena mõistetud üksikpäevad ja saadud tulemus teisendada KarS § 69 lg 1 ümberarvestussuhte järgi üldkasuliku töö tundideks. (p 17-18)

Kui KarS § 69 lg 6 alusel pööratakse täitmisele selle isiku karistus, kes ei ole teinud ühtegi töötundi, võetakse aluseks mõistetud vangistus, mitte üldkasuliku töö tundide arv. See välistab olukorra, kus üheaastase vangistuse asemel tuleb asenduskaristusena üldkasuliku tööd tegema pidanud isikul reaalselt ära kanda vähem vangistuspäevi (360 päeva) kui neil isikutel, keda karistati kohe täitmisele pööratud üheaastase vangistusega (365 päeva). (p 19)


Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes tuleb kõigi isikute karistuse asendamisel üldkasuliku tööga võtta aluseks 30 päeva pikkune kuu. Seetõttu tuleb vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga teisendada aastates mõistetud vangistus kuudeks ja liita tulemus karistusena mõistetud üksikkuudele. Seejärel tuleb saadud kuud arvutada ümber päevadeks, lähtudes põhimõttest, et ühes kuus on 30 päeva. Viimaks tuleb liita tulemusele karistusena mõistetud üksikpäevad ja saadud tulemus teisendada KarS § 69 lg 1 ümberarvestussuhte järgi üldkasuliku töö tundideks. (p 17-18)

Kui KarS § 69 lg 6 alusel pööratakse täitmisele selle isiku karistus, kes ei ole teinud ühtegi töötundi, võetakse aluseks mõistetud vangistus, mitte üldkasuliku töö tundide arv. See välistab olukorra, kus üheaastase vangistuse asemel tuleb asenduskaristusena üldkasuliku tööd tegema pidanud isikul reaalselt ära kanda vähem vangistuspäevi (360 päeva) kui neil isikutel, keda karistati kohe täitmisele pööratud üheaastase vangistusega (365 päeva). (p 19)

3-4-1-13-15 PDF Riigikohus 23.09.2015

Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39)

PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (p 39)

Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41)

Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)


Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39)

PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (p 39)

Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjepidev praktika nõuab, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb konkreetsel juhul toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine (nt RKKKo 3-1-1-28-14, p 29; 3-1-1-58-13, p 7). KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (p 47)

Kuna seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, sh laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod, on olemuselt erineva raskusega, peab ka sanktsioonisüsteem võimaldama mõista üksikjuhul isiku teosüüle vastava karistuse. (p 56)

Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)


KarS § 61 lg 1 järgi võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada kriminaalmenetluse käigus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS § 14 lg-st 2 tulenevalt pädev seda küsimust ise lahendama. (p 32) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 20.


Kujunenud kohtupraktika järgi ei ole KarS § 141 lg 2 karistusvahemikku jäävat karistust võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta, kuna katseaeg on mõistetud karistusest lühem. (p 34) Vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 20; RKKKo 3-1-1-59-07, p 13; RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.4.

Vangistusest tingimisi vabastamise korral ei ole välistatud, et isik rikub katseaja tingimusi või paneb katseajal toime uue kuriteo, mistõttu pööratakse vangistus reaalselt täitmisele. Seega ei välista karistusest tingimisi vabastamine, et tegelikkuses tuleb süüdimõistetul ära kanda talle KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistus. (p 35)


KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. Seetõttu ei teki praeguses asjas küsimust õigusloome ebavõrdsusest (PS § 12) KarS § 141 siseselt. (p 47)


Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41)


Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas põhiseaduse vastaseks tunnistatud säte oli kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral. (p 24)


Isiku teo KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseerimise toob kaasa asjaolu, et ta pani sugulise iseloomuga teo toime alla kümneaastase lapse suhtes, kes loetakse KarS §-st 147 tulenevalt arusaamisvõimetuks. Nii on mistahes sugulise iseloomuga teo toimepanemine noorema kui kümneaastase lapse suhtes alati subsumeeritav KarS § 141 lg 2 järgi, sõltumata teiste samas lõikes nimetatud koosseisuliste raskendavate asjaolude esinemisest. (p 28)

Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. (p 56)


Täitmaks preventiivset eesmärki suure retsidiivsuse ohuga, näiteks pedofiilia diagnoosiga seksuaalkurjategijate puhul, on eeltingimuseks isiku karistuse võimalikule asendamisele kompleksraviga alati vangistuse osaline ärakandmine. (p 52)

KarS § 692 lg 2 sätestamisel on seadusandja käsitanud seksuaalkurjategijate kompleksravi vabadusekaotuse alternatiivina, kuna asendamise üheks eelduseks on vangistuse mõistmine karistusena. KarS § 692 lg 1 järgi on asendamine lubatav üksnes süüdimõistmisel ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu kuriteo toimepanemises ning lg 4 järgi saab vangistust raviga asendada üksnes süüdimõistetu nõusolekul, mis viitab sellele, et seda asendussanktsiooni tuleb pigem lugeda mittekaristuslikuks (meditsiiniline olemus). Sellest järeldub ühtlasi, et vaatamata teo suhteliselt suurele ebaõigusmäärale (süü suurus tingib vabaduse võtmise), on seadusandja aktsepteerinud võimalust karistuse asemel kohaldada abinõu, mis keskendub kuriteo toimepanemist soodustanud põhjuse ravimisele või kontrolli all hoidmisele. (p 54)

Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. Samas puuduvad mõistlikud põhjused, miks on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära kaudu välistatud vangistuse seksuaalkurjategijate kompleksraviga asendamise võimalus selle paragrahvi alusel kvalifitseeritava, kuid kuriteo raskuse skaalal vähem intensiivsemate suguliste tegude toimepanijate suhtes. Samuti ei ole mõistlikku põhjendust, miks seadusandja on välistanud muude eelduste täidetuse korral ravi kohaldamise üksnes kannatanu vanuse tõttu. (p-d 56 ja 59)

Karistuse asendamise võimaluse puudumine suhteliselt kergemate seksuaalkuritegude puhul tähendab seda, et seksuaalkuriteo kordumise oht välistatakse üksnes ajutiselt ja see ei võimalda kuriteo põhjusega sihipäraselt tegeleda, et minimeerida kuriteo kordumise võimalust vangistuse ärakandmise järel. (p 57)


Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44)

Sätestades alla kümneaastase lapse suguelundite katsumise eest sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse vangistuse, võrdsustas seadusandja sellise kuriteo raskusastme muu hulgas tapmisega (KarS § 113), mis kaitseb inimelu kui õigusriigis ühte väärtuslikumat ja enim kaitset väärivat õigushüve. Vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse (vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist (vt ka RKKKo 3-1-1-59-07, p 15). Seetõttu on surma või raske tervisekahjustuse põhjustamise, enesetapu või selle katseni viimise, grupiviisilise või alaealise suhtes või varem seksuaalkuriteo toimepannud isiku poolt vägistamise võrdsustamine tapmisega KarS § 141 lg 2 kohaselt õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. Alla kümneaastase lapse suguelundite sugulisel eesmärgil katsumine võib kahjustada lapse normaalset arengut ja on seetõttu äärmiselt taunitav, kuid selline tegu ei pruugi ka korduva toimepanemise korral olla oma raskuselt samaväärne tapmise ega tahtevastase suguühte või muu sugulise teoga, mille tagajärjeks on nt kannatanu surm või raske tervisekahjustus. (p-d 49-50)

Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. (p 56)

Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)

Lapse õigus kehalisele puutumatusele ning tema füüsiline ja vaimne tervis on kaalukad väärtused, mille kaitse eeldab karistusõiguslikku sekkumist. (p 43)


Karistusseadustiku eriosa normi sanktsioon on konkreetse normikontrolli korras algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses asjassepuutuv juhul, kui selles ettenähtud karistust tuleks süüdistatava suhtes sanktsiooni põhiseaduspärasuse korral kohaldada. PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusõiguse seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt saab aga mistahes eriosa normi sanktsioonis ettenähtud karistuse kohaldamine kõne alla tulla vaid juhul, kui süüdistatav on pannud toime sama normi dispositsioonis kirjeldatud kuriteo. (p 25)

Karistusseadustiku eriosa normide sanktsioonides ettenähtud karistusmäärade põhiseaduspärasuse vaidluse asjades tuleb normi asjassepuutuvuse kontrollimisel arvestada ka sellega, et karistusseadustiku üldosa sätted avardavad kohtuniku otsustusulatust, mh süüdlase karistamisel. Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 30) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 13.

KarS § 61 lg 1 järgi võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada kriminaalmenetluse käigus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS § 14 lg-st 2 tulenevalt pädev seda küsimust ise lahendama. (p 32) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 20.

Seaduses sisalduv abstraktne võimalus mõista süüdlasele karistus alla eriosa normis ette nähtud sanktsiooni alammäära ei mõjuta alammäära põhiseaduspärasust olukorras, kus kohtud ei ole konkreetsel juhul erandlikke asjaolusid tuvastanud. (p 33)

Kujunenud kohtupraktika järgi ei ole KarS § 141 lg 2 karistusvahemikku jäävat karistust võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta, kuna katseaeg on mõistetud karistusest lühem (RKKKo 3-1-1-99-06, p 20; RKKKo 3-1-1-59-07, p 13; RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.4). Ringkonnakohus on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga õigesti leidnud, et isiku suhtes KarS §-d 73 ja 74 ei kohaldu. Karistusest tingimisi vabastamine ei mõjutaks KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära asjassepuutuvust praeguses asjas ka põhjusel, et tegemist ei ole eraldi karistusliigiga, vaid mõistetud vangistuse reaalse ärakandmise alternatiiviga (RKKKo 3-1-1-18-11, p 8.2). Vangistusest tingimisi vabastamise korral ei ole välistatud, et isik rikub katseaja tingimusi või paneb katseajal toime uue kuriteo, mistõttu pööratakse vangistus reaalselt täitmisele. Seega ei välista karistusest tingimisi vabastamine, et tegelikkuses tuleb süüdimõistetul ära kanda talle KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistus. (p-d 34-35)

KarS § 141 lg 2 asjassepuutuvust sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse vangistuse suhtes ei mõjuta ka asjaolu, et isikule mõistetud vangistust vähendati lühimenetluses kolmandiku võrra. Kuigi KrMS § 238 lg 2 näeb ette kohtu kohustuse vähendada lühimenetluses süüdimõistvat otsust tehes mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses määrav tähendus üksnes karistuse mõistmise aluseks oleval eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud sanktsioonil, s.o normil, millest kohus lähtub süüle vastava karistuse valikul. Lühimenetluses isikule mõistetava karistuse kolmandiku võrra vähendamise eesmärk on kompenseerida süüdistatava ilmajäämist (loobumist) teatavatest menetlusgarantiidest (RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Seega ei pruugi lühimenetluses mõistetud karistus vastata seadusandja hinnangule teo tegeliku ebaõiguse määra kohta. Lisaks tuleb silmas pidada, et kriminaalmenetluses on lühimenetluse kohaldamise eeltingimuseks ka prokuratuuri nõusolek (KrMS § 234 lg 2), s.t et lühimenetluse toimumine ei sõltu üksnes süüdistatava tahtest. (p 36)


KarS § 61 lg 1 järgi võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada kriminaalmenetluse käigus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS § 14 lg-st 2 tulenevalt pädev seda küsimust ise lahendama. (p 32) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 20.

Seaduses sisalduv abstraktne võimalus mõista süüdlasele karistus alla eriosa normis ette nähtud sanktsiooni alammäära ei mõjuta alammäära põhiseaduspärasust olukorras, kus kohtud ei ole konkreetsel juhul erandlikke asjaolusid tuvastanud. (p 33)


Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39)


Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. (p 47)


Lapse õigus kehalisele puutumatusele ning tema füüsiline ja vaimne tervis on kaalukad väärtused, mille kaitse eeldab karistusõiguslikku sekkumist. (p 43)

Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44)

Kuna seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, sh laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod, on olemuselt erineva raskusega, peab ka sanktsioonisüsteem võimaldama mõista üksikjuhul isiku teosüüle vastava karistuse. (p 56)

Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)


Isiku teo KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseerimise toob kaasa asjaolu, et ta pani sugulise iseloomuga teo toime alla kümneaastase lapse suhtes, kes loetakse KarS §-st 147 tulenevalt arusaamisvõimetuks. Nii on mistahes sugulise iseloomuga teo toimepanemine noorema kui kümneaastase lapse suhtes alati subsumeeritav KarS § 141 lg 2 järgi, sõltumata teiste samas lõikes nimetatud koosseisuliste raskendavate asjaolude esinemisest. (p 28)

KarS § 141 dispositsiooniga on hõlmatud nii alaealise tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine kui ka muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades alaealise seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, ja nähtud ette selliste kuritegude eest sama sanktsiooni alammäär. KarS § 141 lg 2 p 1 alla paigutub nii noorema kui kümneaastase lapse suguelundite puudutamine kui ka tahtevastane suguühe või muu vägivallaga toimepandud suguline tegu mistahes vanuses lapse suhtes. Seega hõlmab KarS § 141 kuriteokoosseis olemuslikult isesuguseid ja väga erineva raskusastmega õigusvastaseid tegusid, nähes nende eest ette sama karistuse liigi ja määra. (p 46)

Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjepidev praktika nõuab, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb konkreetsel juhul toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine (nt RKKKo 3-1-1-28-14, p 29; 3-1-1-58-13, p 7). KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (p 47)

Sätestades alla kümneaastase lapse suguelundite katsumise eest sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse vangistuse, võrdsustas seadusandja sellise kuriteo raskusastme muu hulgas tapmisega (KarS § 113), mis kaitseb inimelu kui õigusriigis ühte väärtuslikumat ja enim kaitset väärivat õigushüve. Vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse (vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist (vt ka RKKKo 3-1-1-59-07, p 15). Seetõttu on surma või raske tervisekahjustuse põhjustamise, enesetapu või selle katseni viimise, grupiviisilise või alaealise suhtes või varem seksuaalkuriteo toimepannud isiku poolt vägistamise võrdsustamine tapmisega KarS § 141 lg 2 kohaselt õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. Alla kümneaastase lapse suguelundite sugulisel eesmärgil katsumine võib kahjustada lapse normaalset arengut ja on seetõttu äärmiselt taunitav, kuid selline tegu ei pruugi ka korduva toimepanemise korral olla oma raskuselt samaväärne tapmise ega tahtevastase suguühte või muu sugulise teoga, mille tagajärjeks on nt kannatanu surm või raske tervisekahjustus. (p-d 49-50)

Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)


Lühimenetluses isikule mõistetava karistuse kolmandiku võrra vähendamise eesmärk on kompenseerida süüdistatava ilmajäämist (loobumist) teatavatest menetlusgarantiidest (RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Seega ei pruugi lühimenetluses mõistetud karistus vastata seadusandja hinnangule teo tegeliku ebaõiguse määra kohta. Lisaks tuleb silmas pidada, et kriminaalmenetluses on lühimenetluse kohaldamise eeltingimuseks ka prokuratuuri nõusolek (KrMS § 234 lg 2), s.t et lühimenetluse toimumine ei sõltu üksnes süüdistatava tahtest. (p 36)


PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (p 39)

Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41)

Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44)


KarS § 141 lg 2, mida tuleb sisustada sama paragrahvi esimeses lõikes sisalduva teokirjelduse kaudu, on alates 23. detsembrist 2013 alternatiivaktiline kuriteokoosseis. See kuriteokoosseis hõlmab inimese tahte vastase temaga suguühendusse astumise kõrval ka muu sugulise iseloomuga teo, kui see on toime pandud vägivallaga või ära kasutades isiku seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. (p 27)

KarS § 141 dispositsiooniga on hõlmatud nii alaealise tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine kui ka muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades alaealise seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, ja nähtud ette selliste kuritegude eest sama sanktsiooni alammäär. KarS § 141 lg 2 p 1 alla paigutub nii noorema kui kümneaastase lapse suguelundite puudutamine kui ka tahtevastane suguühe või muu vägivallaga toimepandud suguline tegu mistahes vanuses lapse suhtes. Seega hõlmab KarS § 141 kuriteokoosseis olemuslikult isesuguseid ja väga erineva raskusastmega õigusvastaseid tegusid, nähes nende eest ette sama karistuse liigi ja määra. (p 46)


Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. (p 56)


Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41)

Ringkonnakohus on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära põhiseadusvastasuse tuletanud esmajoones eriosa kõnealuses sättes kirjeldatud kuriteo eest ettenähtud karistuse võrdlemisest muudes eriosa paragrahvides sätestatud karistuste määradega. Erinevate sanktsioonimäärade kui seadusandja väärtusotsustuste omavaheline võrdlus annab tõepoolest ettekujutuse eri õigushüvede kaalukusest. (p 45)


Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39)

PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. Seadusandjal tuleb kujundada sanktsioonisüsteem, mis võimaldab kuritegude raskust arvestades nende eest ettenähtud karistusi diferentseerida. (p 39)

Kuna seadusandjal on ühiskonna väärtushinnangutele ja karistuspoliitilistele eesmärkidele toetudes õigus kuritegude eest ette nähtud sanktsioone oluliselt muuta, sh neid raskendada, ei tulene uue karistusmäära ebaproportsionaalsus ainuüksi asjaolust, et varem oli samalaadse kuriteo eest ette nähtud kergem karistus. (p 43)

Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. (p 47)

KarS § 141 lg-s 2 olemuslikult erineva raskusastmega õigusvastaste tegude liitmine ühe sanktsiooni alla, millega sisuliselt võrdsustatakse isiku kuritegu sanktsiooni alammäära kaudu ebaõiguse määra poolest inimelu võtmisega (tapmine), on ilmselgelt ebaproportsionaalne vabaduspõhiõiguse riive, arvestades, et karistusseadustiku üldosa sätete järgi ei ole õiguslikku võimalust seda selle isiku puhul leevendada. (p 59)


PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. Seadusandjal tuleb kujundada sanktsioonisüsteem, mis võimaldab kuritegude raskust arvestades nende eest ettenähtud karistusi diferentseerida. (p 39)


Vabadusekaotuslik karistus riivab PS § 20 lg-s 1 tagatud põhiõigust füüsilisele vabadusele. Põhiseadus ei luba kellegi vabadust riivata meelevaldselt, vaid üksnes PS § 20 lg-s 2 nimetatud eesmärkidel. PS § 20 lg 2 p-st 1 tulenevalt võib seaduse alusel võtta vabaduse süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. (p 38)

Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39)

Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44)

Ringkonnakohus on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära põhiseadusvastasuse tuletanud esmajoones eriosa kõnealuses sättes kirjeldatud kuriteo eest ettenähtud karistuse võrdlemisest muudes eriosa paragrahvides sätestatud karistuste määradega. Erinevate sanktsioonimäärade kui seadusandja väärtusotsustuste omavaheline võrdlus annab tõepoolest ettekujutuse eri õigushüvede kaalukusest. (p 45)

Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. (p 47)

Kuna seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, sh laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod, on olemuselt erineva raskusega, peab ka sanktsioonisüsteem võimaldama mõista üksikjuhul isiku teosüüle vastava karistuse. (p 56)

Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. Samas puuduvad mõistlikud põhjused, miks on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära kaudu välistatud vangistuse seksuaalkurjategijate kompleksraviga asendamise võimalus selle paragrahvi alusel kvalifitseeritava, kuid kuriteo raskuse skaalal vähem intensiivsemate suguliste tegude toimepanijate suhtes. Samuti ei ole mõistlikku põhjendust, miks seadusandja on välistanud muude eelduste täidetuse korral ravi kohaldamise üksnes kannatanu vanuse tõttu. (p-d 56 ja 59) Karistuse asendamise võimaluse puudumine suhteliselt kergemate seksuaalkuritegude puhul tähendab seda, et seksuaalkuriteo kordumise oht välistatakse üksnes ajutiselt ja see ei võimalda kuriteo põhjusega sihipäraselt tegeleda, et minimeerida kuriteo kordumise võimalust vangistuse ärakandmise järel. (p 57)

Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)

KarS § 141 lg-s 2 olemuslikult erineva raskusastmega õigusvastaste tegude liitmine ühe sanktsiooni alla, millega sisuliselt võrdsustatakse isiku kuritegu sanktsiooni alammäära kaudu ebaõiguse määra poolest inimelu võtmisega (tapmine), on ilmselgelt ebaproportsionaalne vabaduspõhiõiguse riive, arvestades, et karistusseadustiku üldosa sätete järgi ei ole õiguslikku võimalust seda selle isiku puhul leevendada. (p 59)

3-4-1-51-14 PDF Riigikohus 11.03.2015

Kohustus teatud viisil tulundusühistu juhtorgan kokku kutsuda, sh sellega seotud kulutusi kanda, riivab ettevõtja vabadust ise oma tegevust kujundada, seega PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. (p 61)

Lähtuvalt sellest, et isik saab talle otse saadetud infost palju suurema tõenäosusega teada kui muul moel levitatavast teabest ning et tulundusühistu sai valida soodsama teavitamisviisi kui liht- ja tähtkirjade saatmine, on tulundusühistuseaduse § 41 lõikest 1 tulenenud ettevõtlusvabaduse riive mõõdukas. (p 71)


Võrdsuspõhiõiguse väidetava rikkumise kontrolliks tuleb esmalt leida võrreldav grupp, keda koheldakse soodsamalt. (p 62)

Tulundusühistu on ainuke äriühing, mida seadus ei luba ümber kujundada. Selles ilmneb tulundusühistu erilisus võrreldes teiste äriühingutega ning tulundusühistu liikmete suurema kaitstuse vajadus enamusotsustuste eest võrreldes aktsionäride ja osanikega. (p 75)

Isikud saavad äriühingut luues valida erinevate äriühinguvormide vahel. Seadusandja on loonud erinevad äriühinguvormid erinevate eesmärkide ja vajaduste jaoks, millest tulenevalt võivad ka nende suhtes kehtestatud reeglid erineda. Põhiseadus ei luba põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt koormata (üht liiki) äriühinguid tingimustega, aga see ei tähenda, et äriühingute tegevust puudutavad reeglid peaksid olema alati ühesugused. (p 77)

Arvestades seda, et vaidlusalune norm ei kohustanud tulundusühistut üldkoosoleku kokkukutsumiseks tegema ülemäära suuri kulutusi ning et üldkoosolek oli võimalik asendada volinike koosolekuga, samuti et seadusandjal on lai otsustusruum erinevate äriühingute reeglite kujundamisel, ei riivanud tulundusühistuseaduse § 41 lõige 1 alates 1. juulist 2009 kuni 30. märtsini 2014 kehtinud redaktsioonis ebaproportsionaalselt võrdsuspõhiõigust. (p 78)

3-4-1-33-14 PDF Riigikohus 02.02.2015

PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse kaitsealast välja jäävatel eesmärkidel toetuste maksmisel peab seadusandja arvestama põhiseadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise nõudega (punkt 29). PS § 12 lõike 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. PS § 12 lõige 1 tagab õigusliku võrdsuse, mis hõlmab ka seadusloome võrdsust. Üldise võrdsuspõhiõigus riivega on tegemist siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Seadusloome võrdsuse põhimõtet on rikutud, kui ebavõrdset kohtlemist ei ole võimalik põhiseaduslikult õigustada (punkt 35).

Võrdsuspõhiõiguse riive hindamisel võrdles kolleegium eritoetust (ÕÕS § 5 lõige 5) saavaid kutsekooli õpilasi ja vajaduspõhist õppetoetust (ÕÕS § 2 punkt 4) saavaid üliõpilasi (võrreldavad grupid). Sarnaselt kutsekooli õpilase eritoetusega on üliõpilastele mõeldud vajaduspõhine õppetoetus majanduslikust olukorrast lähtuv rahaline toetus kõrghariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Seega makstakse nii kutsekooli õpilasele eritoetust kui ka üliõpilasele vajaduspõhist õppetoetust selleks, et kõrvaldada majanduslikke takistusi hariduse omandamisel. Erinevalt kutsekooli õpilase eritoetusest, ei arvata üliõpilase vajaduspõhist õppetoetust toimetulekutoetuse arvestamisel isiku sissetuleku hulka (p 36).

Üliõpilaste ja kutsekooli õpilaste erineva kohtlemise põhjusena on menetlusosalised välja toonud seadusandja soovi soodustada kõrghariduse omandamist. Seadusandja eesmärk edendada kõrghariduse omandamist on kolleegiumi hinnangul võrdsuspõhiõiguse riiveks legitiimne (p 37).


PS § 28 lõike 2 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus saada riigilt abi vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Selles sättes on tagatud soorituspõhiõigus, mille kaitseala riivatakse siis, kui riik jätab abivajajale piisava abi tagamata (punkt 26).

Riigi abi vajadus puuduse korral on seotud toimetulekupiiriga, millest lähtudes makstakse isikule või perekonnale toimetulekutoetust. Toimetulekupiirile vastav sissetulek peaks tagama inimese või perekonna minimaalsed tarbimiskulud esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 22 lõige 1). SHS § 22-2 lõike 1 kohaselt on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Seega arvatakse üldjuhul sissetuleku hulka ka isikule makstud toetused. SHS § 22-1 lõige 2 sätestab loetelu toetustest, mida toimetulekutoetuse arvestamisel sissetuleku hulka ei arvata. Juhul kui inimene saab toetust, mida SHS § 22-2 lõike 2 loetelus ei ole, arvatakse see toetus tema sissetuleku hulka. Kui selle tulemusel ületab inimese kuusissetulek toimetulekupiiri, siis talle toimetulekutoetust ei maksta. Sisuliselt saab inimene sellises olukorras valida, kumba toetust – kas toimetulekutoetust või mõnda spetsiifilist toetust – ta taotleb (punkt 27). PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse kaitseala riivaks see, kui riik ei maksaks toetust, mis on mõeldud aitamaks PS § 28 lõikes 2 nimetatud vajaduse puhul, aga samuti see, kui selline toetus arvataks isiku sissetuleku hulka toimetulekutoetuse arvestamisel (punkt 28). Teisalt on SHS § 22-1 lõikes 2 toetusi, mida riik maksab eesmärgil, mis ei kuulu otseselt PS § 28 lõikes 2 toodud soorituspõhiõiguse kaitsealasse. PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse kaitsealast välja jäävatel eesmärkidel toetuste arvamine isiku sissetuleku hulka toimetulekutoetuse arvestamisel ei riiva PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõigust. Siiski peab seadusandja arvestama ka selliste toetuste maksmisel põhiseadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise nõudega (punkt 29). Kutsekooli õpilasele ÕÕS § 5 lõike 5 alusel makstava eritoetuse eesmärgiks on võimaldada juurdepääs kutseharidusele, leevendades õpilase majanduslikust olukorrast tingitud takistusi. Kuna kutsehariduse edendamine ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, ei riiva see, et kutsekooli õpilasele makstav eritoetus arvatakse toimetulekutoetuse arvestamisel sissetuleku hulka, PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõigust (punkt 34).


PS § 29 lõikes 3 on sätestatud riigi kohustus korraldada kutseõpet. Sellest kohustusest tulenevalt peaks riik muuhulgas haridussüsteemi kujundama selliselt, et see soodustaks inimeste majanduslikku aktiivsust, kindlustades võimalikult paljude inimeste hõivatuse. Inimeste vabatahtlik majanduslik aktiivsus on ühiskonna toimimise ja täiskasvanud inimese ning tema perekonna toimetuleku ja inimväärse äraelamise eeldus. Eesti haridussüsteemi on üles ehitatud selliselt, et lisaks algharidusele, põhiharidusele ja üldkeskharidusele on võimalik omandada nii kutseharidust (sealhulgas kutsekeskharidust) kui ka kõrgharidust. Kutseõpet reguleerib eelkõige kutseõppeasutuse seadus, mille § 3 lõikes 3 on sätestatud riigi kohustus tagada kutseõppe kättesaadavus kõigis maakondades (punkt 38).


SHS § 22^2 lõige 2 oli kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud redaktsioonis põhiseaduse vastane osas, milles ei võimaldanud toimetulekutoetuse arvestamisel arvata sissetuleku hulgast välja ÕÕS § 5 lõike 5 alusel õppeasutuse moodustatud eritoetuse fondi vahenditest makstud eritoetust. (p 41)

3-4-1-18-14 PDF Riigikohus 06.01.2015

PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ning võrdsuspõhiõigus on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil. Riigi raha otstarbekat ja säästlikku kasutamist saab käsitada legitiimse eesmärgina. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud nii konkreetse ametipensionisüsteemi kui ka pensionisüsteemi terviku pikaajaline toimimine. Pensionid on riigi pikaajaline kasvav kohustus, mis peab olema prognoositav ja milleks peavad olema katteallikad. (p 59) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 112-115.

PS §-st 11 tulenevalt on asjassepuutuvast sättest tulenev põhiõiguse riive põhiseadusega kooskõlas, kui riive on proportsionaalne. (p 60)

Arvestades riive intensiivsust, seejuures, et halvemini koheldakse meelevaldselt osa politseipensioni saajatest ning samal ajal tehtud süsteemimuudatuse ja ametipalkade tõstmise otsustega jäeti kaebaja sõnamurdlikult talle lubatud soodsast mõjust välja, on kaebaja omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ja võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt ning seega põhiseaduse vastaselt riivatud. (p 66)

Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11 teine lause). (p 55)


Õigus saada pensionit kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse. Kaebaja omandipõhiõiguse riive sõltub eeskätt sellest, kas kaebajal oli tekkinud õiguspärane ootus pensioni tõstmisele. (p 54) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 88.

Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11 teine lause). Õigusi ja vabadusi on võimalik täisväärtuslikult kasutada vaid siis, kui isik ei pea kartma, et riik rakendab ettenägematuid ebasoodsaid tagajärgi. Seejuures eeldab oma õiguste realiseerimine ehk isikule seadusega antud õiguste ja vabaduste kasutamine tegutsemist õigusnormile tuginedes, selle kehtima jäämisele lootes. Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele, kuid riik kehtestab sellest hoolimata tema suhtes uue, vähem soodsa regulatsiooni. (p 55) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 90.

Seadusandja andis politsei ja piirivalve seaduse jõustamisega alates 1. jaanuarist 2010 pensioneeruvatele politseinikele olukorras, kus nende ametipalku oli 2009. a-l vähendatud, selge lubaduse, et nendele määratud pensionid on endiselt seotud ümberarvutamise süsteemiga. Samas asendati ümberarvutamise süsteem indekseerimise süsteemiga just siis, kui tõsteti ka ametipalku 1. jaanuaril 2013. Nimetatud olukorras võisid alates 1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini 2012 pensioneerunud politseinikud õigustatult loota, et kui ümberarvutamise süsteem asendatakse indekseerimise süsteemiga ja samal ajal tõstetakse ametipalgad 1. jaanuaril 2013, toob see kaasa ka nende pensionite suurendamise 1. jaanuaril 2013. Seetõttu oli kaebajal tekkinud kaitstav õiguspärane ootus, et 1. jaanuaril 2013 tõstetud ametipalkadega kaasneb kaebajale 2011. a oktoobris määratud pensioni tõus, mis omakorda võetakse edaspidise indekseerimise aluseks. (p-d 56.3-56.4) Süsteemimuudatusega välistati alates 1. jaanuarist 2010 pensioneerunud politseinikele aga 1. jaanuari 2013 ametipalkade tõusust tulenev soodne mõju. Sellises olukorras sõnamurdlikku kohtlemist, jättes pensionid ametipalkade tõstmisel 1. jaanuaril 2013 suurendamata, kinnitab ka see, et ümberarvutamise süsteem oli kehtinud alates 2002. aastast ning kaebaja ei saanud enam oma varasemaid ameti- ja pensionivalikuid muuta, sh panustada pensionisammastesse. (p-d 63-64)

Arvestades riive intensiivsust, seejuures, et halvemini koheldakse meelevaldselt osa politseipensioni saajatest ning samal ajal tehtud süsteemimuudatuse ja ametipalkade tõstmise otsustega jäeti kaebaja sõnamurdlikult talle lubatud soodsast mõjust välja, on kaebaja omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ja võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt ning seega põhiseaduse vastaselt riivatud. (p 66)


Võrdsuspõhiõigust on riivatud, kui võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt. Võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks tuleb leida kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega võrreldes kaebajat koheldakse halvemini. (p 57)

PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ning võrdsuspõhiõigus on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil. Riigi raha otstarbekat ja säästlikku kasutamist saab käsitada legitiimse eesmärgina. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud nii konkreetse ametipensionisüsteemi kui ka pensionisüsteemi terviku pikaajaline toimimine. Pensionid on riigi pikaajaline kasvav kohustus, mis peab olema prognoositav ja milleks peavad olema katteallikad. (p 59) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 112-115.

Arvestades riive intensiivsust, seejuures, et halvemini koheldakse meelevaldselt osa politseipensioni saajatest ning samal ajal tehtud süsteemimuudatuse ja ametipalkade tõstmise otsustega jäeti kaebaja sõnamurdlikult talle lubatud soodsast mõjust välja, on kaebaja omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ja võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt ning seega põhiseaduse vastaselt riivatud. (p 66)


PS §-ga 32 on tagatud omandipõhiõigus. Tegemist on üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele. Seega kuulub õigus saada pensionit kui rahaliselt hinnatav õigus olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse. (p 54) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 88.

Õigus saada pensionit kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse. Kaebaja omandipõhiõiguse riive sõltub eeskätt sellest, kas kaebajal oli tekkinud õiguspärane ootus pensioni tõstmisele. (p 54) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 88.

PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ning võrdsuspõhiõigus on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil. Riigi raha otstarbekat ja säästlikku kasutamist saab käsitada legitiimse eesmärgina. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud nii konkreetse ametipensionisüsteemi kui ka pensionisüsteemi terviku pikaajaline toimimine. Pensionid on riigi pikaajaline kasvav kohustus, mis peab olema prognoositav ja milleks peavad olema katteallikad. (p 59) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 112-115.

Arvestades riive intensiivsust, seejuures, et halvemini koheldakse meelevaldselt osa politseipensioni saajatest ning samal ajal tehtud süsteemimuudatuse ja ametipalkade tõstmise otsustega jäeti kaebaja sõnamurdlikult talle lubatud soodsast mõjust välja, on kaebaja omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ja võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt ning seega põhiseaduse vastaselt riivatud. (p 66)

3-4-1-17-14 PDF Riigikohus 09.09.2014

Avalduse esitamise viisist sõltuvate lõivumäärade eristamine ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas vahend eesmärgi saavutamiseks. Kohtute tehnilise töökoormuse vähendamine ei suurenda menetlusökonoomiat, kui sellega ei vähene õigusemõistmisega kaasnev ressursikulu ühiskonnas tervikuna (vt ka lahendi nr 3-4-1-2-14 p 43).


RLS § 57 lg 14 riivab PS § 12 lg-s 1 tagatud võrdsuspõhiõigust, kuna kohtleb erinevalt isikuid, kes esitavad määruskaebuse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, ja isikuid, kes esitavad sama hinnaga avalduse muul viisil (vt ka lahendi nr 3-4-1-2-14 p 39).

3-4-1-16-14 PDF Riigikohus 09.09.2014

Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad eeskätt PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. Samuti riivab see PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab lisaks PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 15)

Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus ja sellena PS § 12 lg 1, § 14, § 15 lg 1 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne. (p 16) Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel ei aita ülekaalukalt kaasa tõhusamale menetlusele ega ole sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend menetlusökonoomia tagamiseks. (p 17)


Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad eeskätt PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. Samuti riivab see PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab lisaks PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 15)

Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus ja sellena PS § 12 lg 1, § 14, § 15 lg 1 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne. (p 16) Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel ei aita ülekaalukalt kaasa tõhusamale menetlusele ega ole sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend menetlusökonoomia tagamiseks. (p 17) Riigilõivuseaduse 1. juulist 2012 kuni 30. juunini 2014 kehtinud redaktsioonis olid § 57 lg-d 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus osas, milles abielu lahutamiseks hagiavalduse muul viisil esitamisel ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 132 lg-s 4 sätestatud mittevaralise nõudega hagiavalduse muul viisil esitamisel tuli tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.


Riigilõivuseaduse § 57 lg-d 2 ja 3 riivavad intensiivsemalt nende isikute põhiõigusi, kes esitavad sama hagiavalduse kohtule muul viisil kui veebilehe www.e-toimik.ee kaudu. Seega koheldakse RLS § 57 lg-tes 2 ja 3 sarnases olukorras olevaid isikuid erinevalt, mis riivab PS § 12 lg-s 1 tagatud võrdsuspõhiõigust. Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel ei aita ülekaalukalt kaasa tõhusamale menetlusele ega ole sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend menetlusökonoomia tagamiseks. (p-d 15 ja 17)

Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus ja sellena PS § 12 lg 1, § 14, § 15 lg 1 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne. (p 16) Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel ei aita ülekaalukalt kaasa tõhusamale menetlusele ega ole sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend menetlusökonoomia tagamiseks. (p 17)

RLS 1. juulist 2012 kuni 30. juunini 2014 kehtinud redaktsioonis olid § 57 lg-d 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus osas, milles abielu lahutamiseks hagiavalduse muul viisil esitamisel ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 132 lg-s 4 sätestatud mittevaralise nõudega hagiavalduse muul viisil esitamisel tuli tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.


Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus ja sellena PS § 12 lg 1, § 14, § 15 lg 1 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne. (p 16) Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09, p 23 ja 10. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-20-13, p 56.

3-4-1-1-14 PDF Riigikohus 26.06.2014

Kohtunikupension on üheks kohtuniku ja ka kohtute sõltumatuse garantiiks, samuti kompensatsiooniks kohtunikuametiga kaasnevate piirangute eest. (p 96, 97)


Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11 teine lause). (p 90) Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 50.


Õiguspärase ootuse põhimõte tuleneb PS §-st 10. Selle järgi on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. (p 89)

Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11 teine lause). Õigusi ja vabadusi on võimalik täisväärtuslikult kasutada vaid siis, kui isik ei pea kartma, et riik rakendab ettenägematuid ebasoodsaid tagajärgi. Seejuures eeldab oma õiguste realiseerimine ehk isikule seadusega antud õiguste ja vabaduste kasutamine tegutsemist õigusnormile tuginedes, selle kehtima jäämisele lootes. Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele, kuid riik kehtestab sellest hoolimata tema suhtes uue, vähem soodsa regulatsiooni. (p 90) Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 50.

Arvestades aastakümneid sisuliselt muutumatuna kehtinud regulatsiooni lubadusega, et pension on 75% vastava ametis oleva kohtuniku ametipalgast ning kohtunikuameti olemuslikku pikaajalisust ja kohtuniku sõltumatust, oli kaebajatel tekkinud õiguspärane ootus, et nad saavad vanaduspensionieas kohtunikupensioni 75% vastava ametis oleva kohtuniku ametipalga ulatuses. (p 98)

Õiguspärase ootuse tekkimise kontrollimisel tuleb arvestada nii ajalooliste kui ka teleoloogiliste argumentidega. (p-d 92-94)

Olukorras, kus ajutise olukorra lõpetamisel tõsteti kohtunike ametipalka ja seega ka indekseerimise baastaset, kuid varem pensioneerunud kohtunike pensionide baastaset ei tõstetud, seejuures ei taastatud ka vähendamiseelsele tasemele, on isikute kohtlemine sõnamurdlik. (p 126)


PS § 12 lõikega 1 tagatud võrdsuspõhiõigus on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. (p 113)

Eesmärk kasutada riigi raha säästlikult on legitiimne eesmärk nii PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse kui ka §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega riiveks. (p 115)

Pensioneerunud kohtunikke koheldakse erinevalt üksnes pensioni määramise aja järgi. Pensioni suuruse erinevus on seevastu umbes 20%. Arvestades eristuse kriteeriumi juhuslikkust ja erineva kohtlemise ulatust, ei ole erinev kohtlemine proportsionaalne. (p 118)

Seadusandja on küll väljaspool põhiseaduses ette nähtud kohustuslikku abi (nt PS § 28 lõige 2) vaba otsustama, milliseid sotsiaalseid tagatisi luua, kuid juba kord loonud mingi süsteemi, ei tohi hüvede saamiseks õigustatud isikuid põhjendamatult ebavõrdselt kohelda. (p 118)


PS §-ga 32 on tagatud omandipõhiõigus. Tegemist on üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele. Seega kuulub õigus pensionile kui rahaliselt hinnatav õigus olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse. (p 88)

PS § 32 lõike 2 teine lause näeb ette, et omandi kitsendused sätestab seadus. Seega võib omandipõhiõigust piirata igal eesmärgil, mis on põhiseadusega kooskõlas. (p 113)

Eesmärk kasutada riigi raha säästlikult on legitiimne eesmärk nii PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse kui ka §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega riiveks. (p 115)


Seadusandjale ulatusliku otsustusõiguse andmine on tingitud asjaolust, et majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub tema pädevusse. Seadusandja vabadust poliitikat ja eelarvet kujundada piiravad aga põhiseaduse põhimõtted ja põhiõigused. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab küll vältima olukorda, kus eelarvepoliitika läheb suures osas kohtu kätte, kuid see ei tähenda, et kohus ei saaks kontrollida isikute põhiõiguste tagatust või põhiseaduse põhimõtetest kinnipidamist. (p 127)

3-4-1-14-14 PDF Riigikohus 10.06.2014

Avalduse esitamise viisist sõltuvate lõivumäärade eristamine ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas vahend eesmärgi saavutamiseks. Kohtute tehnilise töökoormuse vähendamine ei suurenda menetlusökonoomiat, kui sellega ei vähene õigusemõistmisega kaasnev ressursikulu ühiskonnas tervikuna. TsMS § 56 annab võimaluse pidada tsiviilasjades toimikut paralleelselt ka paberil ning suurel osal menetlusosalistel puudub võimalus või oskus arvutit ja Internetti kasutada või võimalus anda digitaalallkirja (p 16).


Kohtumenetluses määruskaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole (p 12).


RLS § 57 lg 14 riivab PS § 12 lg-s 1 tagatud võrdsuspõhiõigust, kuna kohtleb erinevalt isikuid, kes esitavad määruskaebuse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, ja isikuid, kes esitavad sama hinnaga avalduse muul viisil (p 12).


Kohtumenetluses määruskaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust (p 12).

3-4-1-12-14 PDF Riigikohus 26.05.2014

Avalduse esitamise viisist sõltuvate lõivumäärade eristamine ei ole sobiv vahend eesmärgi saavutamiseks. Kohtute tehnilise töökoormuse vähendamine ei suurenda menetlusökonoomiat, kui sellega ei vähene õigusemõistmisega kaasnev ressursikulu ühiskonnas tervikuna (p 17). Menetlusosaliste osalemist õigusemõistmise kulutuste kandmises saab riigilõivu tasumisel pidada legitiimseks, kuid see ei saa alati õigustada isikute erinevat kohtlemist riigilõivu tasumisel. Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel peab ülekaalukalt aitama kaasa tõhusamale menetluse toimumisele (vt otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-20-13 p 56).


Kohtumenetluses määruskaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole (p 13).


RLS § 57 lg 14 riivab PS § 12 lg-s 1 tagatud võrdsuspõhiõigust, kuna kohtleb erinevalt isikuid, kes esitavad määruskaebuse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, ja isikuid, kes esitavad sama hinnaga avalduse muul viisil (p 13).


Kohtumenetluses määruskaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust (p 13).

3-4-1-10-14 PDF Riigikohus 19.05.2014

Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Kohtumenetluses avalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad eeskätt PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. Samuti riivab see PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele ning PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. Avaldaja, kes esitas avalduse kohtule e-posti teel, pidi loobuma suuremas ulatuses oma omandist kui isik, kes esitab avalduse kohtusse e-toimiku kaudu. RLS § 57 lg-s 7 koheldakse seega isikuid erinevalt, mis riivab PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust. (p 12)

Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus ja sellena PS § 12 lg 1, § 14, § 15 lg 1 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne. (p 13) Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel ei aita ülekaalukalt kaasa tõhusamale menetlusele ega ole sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend menetlusökonoomia tagamiseks. (p 14)


Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Kohtumenetluses avalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad eeskätt PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. Samuti riivab see PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele ning PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. Avaldaja, kes esitas avalduse kohtule e-posti teel, pidi loobuma suuremas ulatuses oma omandist kui isik, kes esitab avalduse kohtusse e-toimiku kaudu. RLS § 57 lg-s 7 koheldakse seega isikuid erinevalt, mis riivab PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust. (p 12)

Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus ja sellena PS § 12 lg 1, § 14, § 15 lg 1 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne. (p 13) Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel ei aita ülekaalukalt kaasa tõhusamale menetlusele ega ole sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend menetlusökonoomia tagamiseks. (p 14) Kohustus tasuda hagita perekonnaasjas ja piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramise asjas avalduse muul viisil esitamisel riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu on põhiseadusega vastuolus.


Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus ja sellena PS § 12 lg 1, § 14, § 15 lg 1 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne. (p 13) Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09, p 23 ja 10. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-20-13, p 56.

Kokku: 27| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json