/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-20-11/9 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.03.2021

Kohtulahendi alusel saab konkreetsest kohtuasjast alguse saanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses hinnata sellise normi põhiseaduspärasust, mis on PSJK § 14 lõike 2 mõttes asjassepuutuv (asjassepuutuvuse tingimuse kohta vt RKÜKo 22.12.2000, nr 3-4-1-10-00, p 10; 28.10.2002, nr 3-4-1-5-02, p 15; menetlusnormide asjassepuutuvuse kohta RKÜKm 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis ka samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul (RKPJKm 10.04.2018, nr 5-17-42/9, p-d 25-30). (p 15)

Vt RKPJKo 31.12.2014, nr 3-4-1-50-14, p 30 ja seal viidatud kohtupraktikat, milles rõhutati normide õiget tõlgendust asjassepuutuvuse eeldusena. (p 18)


PS §-st 20 ei tulene kohustust reguleerida tõendite kogumist kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande lahendamisel sarnase põhjalikkusega nagu menetluses, milles isik kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatakse ja teda vangistusega karistatakse. Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-9-15, punkt 31, Euroopa Inimõiguse Kohtu eespool viidatud otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)


KarS § 74 lõige 4 näeb rikkumise tuvastamisel ette kohustuse kasutada kaalutlusõigust ja kohaldada mõnda võimalikest järelmitest, sh on kohtul ka võimalus jätta seaduses kirjeldatud meetmed rakendamata (vt RKKKm nr 1-06-9135/67, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 17)

KarS § 74 alusel vangistusest tingimisi vabastamine tähendab isikule soodustusena tingimusliku vabaduse andmist, mille eest ootab avalik võim temalt kindlate nõuete ja kohustuste täitmist. Nende üldisemaks eesmärgiks on saavutada isiku õiguskuulekas käitumine (KrHS § 1 lõige 1). Tingimisi vangistusest vabastamise korraldus eeldab isiku aktiivset osalust enda käitumise kontrollimisel ja parandamisel koostöös kriminaalhooldajaga. (p 19)


KarS § 75 lõike 1 punkt 3 sätestab kriminaalhooldusalusele laieneva kontrollnõudena ka koostöökohustuse ehk kohustuse esitada kriminaalhooldajale andmeid kohustuste täitmise kohta. See tähendab muu hulgas, et kriminaalhooldaja nõudel peab süüdimõistetu andma selgitusi oma tegevuse kohta, mis võib mõjutada kriminaalhooldust. Kui kriminaalhooldajal on alus kahtlustada isikut kontrollnõuete rikkumises, siis tuleb süüdimõistetul selle kohta vajaduse korral aru anda, nagu ta peab vajaduse korral aru andma kohustuste täitmise kohta ka siis, kui kriminaalhooldajal selliseid kahtlusi ei ole (nt kohustus esitada andmeid elatusvahendite kohta). Hooldusaluse seletusi eeldab ka KrHS § 31 lõige 2, mis reguleerib kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande koostamist. Kokkuvõttes paneb KarS § 75 lõike 1 punkt 3 käitumiskontrollile allutatud süüdimõistetule kohustuse teha kriminaalhoolduse käigus kriminaalhooldusametnikuga koostööd, sh talle pandud kohustuste täitmisel. (p 19)

Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd RKKKm asjas nr 3-1-1-9-15, p 31, EIK otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)


Isik ei pea PS § 22 lõikest 3 tulenevalt kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande menetluses enda vastu tunnistusi andma võimalike uute süütegude kohta. (p 19)

PS § 22 lõikest 3 ei tulene kohustust anda kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande menetluses süüdimõistetule õigus mitte tunnistada enda vastu. PS § 22 lõige 3 ei ole selles menetluses kohaldatav. (p 20)


Kontrollnõuete rikkumine ei ole süütegu, mille eest tunnistataks isik süüdi ja mõistetaks karistus. Isiku süüditunnistamine ja tema vangistusega karistamine on otsustatud juba varasemas kriminaalmenetluses. (p 20)


Vangistuse täitmisele pööramine olukorras, kus isikule on jäetud piiratud vabadus üksnes kohtu seatud tingimustel, ei ole võrreldav eelnenud süüditunnistamise ja vangistusega karistamisega (vt ka EIKo asjas Ganusauskas vs. Leedu, nr 47922/99, ja EIKo asjas Brown vs. Ühendkuningriik, nr 968/04, milles leiti, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 menetluslikud õigused ei ole kohaldatavad võrreldavates menetlustes). Seetõttu pole tegemist menetlusega, milles saaks tugineda PS § 22 lõikes 3 antud õigusele. (p 20)

Maakohtu kirjeldatud tõendite kogumise korra reguleerimata jätmise puhul ei ole tegemist lüngaga, vaid kriminaalmenetluse seadustikus antud ja kohtute pikaajalises praktikas tunnustamist ja sisustamist leidnud kohtu avara otsustusruumiga. Tõendite kogumise normistikku ei ole jäetud reguleerimata, vaid kohtule on õiguse rakendajana jäetud menetluse kujundamisel õigus juhtumipõhiseks otsustamiseks (vrd RKÜKo asjas nr 3-1-1-18-12, p 49, milles üldkogu rõhutas, et KarS § 74 lõike 4 alusel vangistuse täitmisele pööramise üle otsustamisel on täitmiskohtunikul lai kaalutlusõigus). Nagu KarS § 74 lõike 4 järelmite valikul, on avar otsustusruum ka menetluse kujundamisel. KarS § 74 lõike 4 kohaselt peab kohtunik kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 74 lõike 4 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima kõige sobivama õigusliku tagajärje. Kohaldamise eelduste tuvastamine (ehk nõuete rikkumise tuvastamine) ega kohase õigusliku tagajärje valik (kaalutlusõiguse õige kasutamine) ei pruugi igas asjas olla mõeldav ka kohtumenetluses tõendite kogumiseta. Seega peab kohus saama tõendeid koguda vajaduse korral ka omal äranägemisel, arvestades siiski, et tegemist on pigem kiiret lahendamist vajava küsimusega. (p 21)

Tõhus ja õiglane menetlus tähendab, et isikul peab olema võimalik saavutada talle soodus otsus menetluses, mis tagab osalemis-, ärakuulamis- ja vaidlustamisvõimaluse koos võimalustega esitada tõendeid enda kasuks ja avaldada arvamust enda vastu esitatud tõendite kohta. (p 22)

Kohus peab hindama, kas nõuet rikuti tahtlikult või ettevaatamatusest ning millega isik oma rikkumist põhjendab, samuti seda, kas see põhjus on mõjuv või mitte (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-82-12, p 12, milles heideti kõrvale väide, et süüdimõistetu enda seletuste põhjal ei ole lubatud alkoholi tarvitamise keelu rikkumist tuvastatuks lugeda, kuna pole järgitud politsei ja piirivalve seaduse nõudeid). Otsused alluvad edasikaebekorras kohtute kontrollile, mis annab võimaluse vaidlusi tekitavates menetlusküsimustes ühtlase kohtupraktika kujunemiseks. (p 23)

Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd RKKKm asjas nr 3-1-1-9-15, p 31, EIK otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)


Maakohtu kirjeldatud tõendite kogumise korra reguleerimata jätmise puhul ei ole tegemist lüngaga, vaid kriminaalmenetluse seadustikus antud ja kohtute pikaajalises praktikas tunnustamist ja sisustamist leidnud kohtu avara otsustusruumiga. Tõendite kogumise normistikku ei ole jäetud reguleerimata, vaid kohtule on õiguse rakendajana jäetud menetluse kujundamisel õigus juhtumipõhiseks otsustamiseks (vrd RKÜKo asjas nr 3-1-1-18-12, p 49, milles üldkogu rõhutas, et KarS § 74 lõike 4 alusel vangistuse täitmisele pööramise üle otsustamisel on täitmiskohtunikul lai kaalutlusõigus). Nagu KarS § 74 lõike 4 järelmite valikul, on avar otsustusruum ka menetluse kujundamisel. KarS § 74 lõike 4 kohaselt peab kohtunik kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 74 lõike 4 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima kõige sobivama õigusliku tagajärje. Kohaldamise eelduste tuvastamine (ehk nõuete rikkumise tuvastamine) ega kohase õigusliku tagajärje valik (kaalutlusõiguse õige kasutamine) ei pruugi igas asjas olla mõeldav ka kohtumenetluses tõendite kogumiseta. Seega peab kohus saama tõendeid koguda vajaduse korral ka omal äranägemisel, arvestades siiski, et tegemist on pigem kiiret lahendamist vajava küsimusega. (p 21)

3-16-2497/120 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.11.2019

Kui süüteomenetlusest pärinevad tõendid on piisavad selleks, et haldusorgan saab asja lahendamiseks olulised asjaolud kindlaks teha, oleks ebamõistlik nõuda, et haldusorgan koguks samu tõendeid uuesti. HMS ei näe ette, et haldusaktis tuleb kirjeldada iga tõendi kogumise tausta. HMS § 55 järgi peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. HMS § 56 nõuab, et haldusakti põhjendamisel tuleb märkida selle faktiline ja õiguslik alus. Kui haldusakti õiguspärasuse üle peetava vaidluse lahendamisel tekib kahtlus, et haldusmenetluses on mingi asjaolu kindlaks tegemiseks kasutatud lubamatut tõendit, tuleb kohtul seda kahtlust kontrollida ja uurida tõendi saamise asjaolusid. Haldusakti tühistamist kaasa toovaks põhjendamispuuduseks ei saa pidada seda, et haldusaktis pole selgelt esile toodud, millised tõendid pärinevad süüteomenetlusest, ega seda, et haldusaktis pole viidatud prokurörilt saadud loale avaldada süüteomenetluses kogutud andmeid. (p 11)

Haldusorgan ei või tugineda tõendile, mida eriseaduse järgi ei tohi haldusorganile edastada. Seega, kui süüteo kohtueelses menetluses kogutud tõendi kasutamiseks haldusmenetluses pole saadud prokuratuuri luba, nagu nõuab KrMS § 214, on tegu haldusmenetluses keelatud tõendiga. (p 12)

Kohtupraktikas on võetud seisukoht, et on olukordi, kus võib olla põhjendatud olemasoleva jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil, kuid selle vastu peab olema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHK otsus nr 3-16-2498/30, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). LS ega muud seadused ei näe ette, et sõidukite atesteeritud ülevaataja taustakontrolli tegemiseks võib kasutada jälitustoiminguga kogutud andmeid. Vajalikud andmed tuleb koguda kas registritest või dokumentaalsete tõendite analüüsimisel (vrd nt RKHK otsuses nr 3-16-2498/30 kõne all olnud PPVS § 750). Seega polnud vastustajal õiguslikku alust kasutada jälitustoiminguga kaebaja kohta saadud teavet. Sellisel juhul võib jälitustoimingutega kogutud teavet kasutada haldusmenetluses üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p 19). Tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. (p-d 13 ja 14)

Isegi juhul, kui haldusorganil polnud haldusmenetluses asjaolusid tuvastades võimalik tõendina kasutada süüteoasja kohtuotsust ning asjaolud on tuvastatud näiteks kaudsete tõendite alusel, on vastustajal võimalik esitada kohtuotsus tõendina halduskohtumenetluses, kui kohtuotsus on kohtumenetluse ajaks jõustunud. HKMS § 27 lg 1 p-des 5, 6, 7 on rõhutatud, et menetlusosalistel on halduskohtumenetluses võrdsed võimalused põhjendusi, seletusi, tõendeid ja vastuväiteid esitada. Pärast haldusmenetlust jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas võib kinnitada, et vastustaja kaalutluste aluseks olnud asjaolud esinesid ka haldusakti andmise ajal. (p 21)


Ringkonnakohus rikkus menetlusnorme ka sellega, et jättis asja lahendamisel arvestamata kõik tõendid, mis pärinesid kaebaja suhtes läbiviidud süüteomenetlusest. HKMS § 62 sätestab, millisel juhul võib tõendid jätta kogumata või arvestamata. HKMS § 62 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest siis, kui see on saadud kuriteoga või põhiõiguste rikkumisega. Selle sätte alusel tuleb jätta kõrvale halduskohtu kogutud jälitustoimingu protokoll kui tõend, sest kaebaja atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise menetluses ei olnud jälitustoimingute tegemine lubatav ning jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamine atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise otsuse õiguspärasuse kontrolliks rikuks PS §-s 26 sätestatud põhiõigust – eraelu puutumatust. HKMS § 62 järgi oleks ringkonnakohus pidanud ülejäänud tõendeid menetluses arvestama. (p 18)

Ringkonnakohus viitas otsuses RKTK otsusele asjas nr 2-15-13216. Tsiviilkolleegium rõhutas selles otsuses jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamise tingimusi. RKTK sellele otsusele viitas RKHK ka otsuses nr 3-16-2498/30 (vt p 21), selgitades, et jälitustoiminguga saadud andmete puhul hõlmab tõendi saamise õiguspärasus HKMS § 62 lg 3 p 1 mõttes ennekõike jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning toimingu tegemisel seaduse nõuete järgimist. Kui kohtu hinnangul on tõend saadud põhiõiguse rikkumisega, peab kohus tõendi vastuvõtmist kaaludes hindama riive intensiivsust ning tõendi vastu võtmata jätmise mõju tõendi esitaja õigustele. Eeltoodud seisukohti saab jälitustoimingu protokolli kui halduskohtumenetluses esitatud tõendi lubatavuse hindamiseks kasutada juhul, kui jälitustoiminguga kogutud andmete kogumiseks või kasutamiseks on seaduses sätestatud õiguslik alus. Kui kohtumenetluses esitatakse tõendina süüteoasjas jõustunud kohtuotsus, pole seda vaja eespool kirjeldatud viisil kaaluda, sest HKMS § 56 ja TsMS § 272 lg 2 kohaselt on kohtuotsus teises kohtuasjas üldjuhul lubatav dokumentaalne tõend. (p-d 19 ja 20)

Isegi juhul, kui haldusorganil polnud haldusmenetluses asjaolusid tuvastades võimalik tõendina kasutada süüteoasja kohtuotsust ning asjaolud on tuvastatud näiteks kaudsete tõendite alusel, on vastustajal võimalik esitada kohtuotsus tõendina halduskohtumenetluses, kui kohtuotsus on kohtumenetluse ajaks jõustunud. HKMS § 27 lg 1 p-des 5, 6, 7 on rõhutatud, et menetlusosalistel on halduskohtumenetluses võrdsed võimalused põhjendusi, seletusi, tõendeid ja vastuväiteid esitada. Pärast haldusmenetlust jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas võib kinnitada, et vastustaja kaalutluste aluseks olnud asjaolud esinesid ka haldusakti andmise ajal. (p 21)


Kohtupraktikas on võetud seisukoht, et on olukordi, kus võib olla põhjendatud olemasoleva jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil, kuid selle vastu peab olema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHK otsus nr 3-16-2498/30, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). LS ega muud seadused ei näe ette, et sõidukite atesteeritud ülevaataja taustakontrolli tegemiseks võib kasutada jälitustoiminguga kogutud andmeid. Vajalikud andmed tuleb koguda kas registritest või dokumentaalsete tõendite analüüsimisel (vrd nt RKHK otsuses nr 3-16-2498/30 kõne all olnud PPVS § 750). Seega polnud vastustajal õiguslikku alust kasutada jälitustoiminguga kaebaja kohta saadud teavet. Sellisel juhul võib jälitustoimingutega kogutud teavet kasutada haldusmenetluses üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p 19). Tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. (p-d 13 ja 14)

Kuigi on oluline, et sõidukite atesteeritud ülevaataja oleks aus ja usaldusväärne isik, ei saa tema atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise põhjendamisel arvesse võtta seda, et isik on selles menetluses eitanud oma süüd ja andnud vastuolulisi ütlusi. Haldusjärelevalve menetluses ei saa raskema tagajärje ähvardusel sundida isikut ennast süüstavaid ütlusi andma. (p 23)


Kuigi on oluline, et sõidukite atesteeritud ülevaataja oleks aus ja usaldusväärne isik, ei saa tema atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise põhjendamisel arvesse võtta seda, et isik on selles menetluses eitanud oma süüd ja andnud vastuolulisi ütlusi. Haldusjärelevalve menetluses ei saa raskema tagajärje ähvardusel sundida isikut ennast süüstavaid ütlusi andma. (p 23)


HKMS § 62 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest siis, kui see on saadud kuriteoga või põhiõiguste rikkumisega. Selle sätte alusel tuleb jätta kõrvale halduskohtu kogutud jälitustoimingu protokoll kui tõend, sest kaebaja atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise menetluses ei olnud jälitustoimingute tegemine lubatav ning jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamine atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise otsuse õiguspärasuse kontrolliks rikuks PS §-s 26 sätestatud põhiõigust – eraelu puutumatust. (p 18)

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json