Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-14-52416/72 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.02.2019
3-15-2943/85 PDF Riigikohtu halduskolleegium 04.06.2018
Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. (p 19)
3-16-1759/39 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.06.2018
Isikul on õigus nõuda ja riigil on kohustus anda abi, mis tagaks isikule minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 31). Riigilt puuduse korral abi saamise vajadus on seotud toimetulekupiiriga, millele vastav sissetulek peaks tagama leibkonnale minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-33-14, p 27). (p 13) Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2). Toimetulekutoetuse määramisel on oluline see, kas taotleja käsutuses on arvestusperioodil reaalselt piisavalt varalisi vahendeid esmavajadustega kaasnevate tarbimiskulutuste tegemiseks. (p 18) Sotsiaalhoolekande põhimõtete ja toimetulekutoetuse eesmärgi tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-03, p-d 13 ja 11) valguses saab netosissetuleku hulka SHS § 133 lg 1 mõttes arvata vaid reaalse laekumise isikule, mitte igasuguse varalise kohustuse vähenemise või varalise nõude tekkimise. Tõlgendus, mille kohaselt kohustuste arvestuslik vähenemine täitemenetluse tulemusena oleks käsitatav SHS § 133 lg 1 mõttes isiku netosissetulekuna toimetulekutoetuse määramisel, ei ühtiks ka põhiseadusliku eesmärgiga tagada igaühele minimaalsed vahendid inimväärseks äraelamiseks. (p-d 18, 22)
2-16-100215/85 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.04.2018
Asenduskodus osutatava teenuse (varasemas regulatsioonis asenduskoduteenus; kehtivas regulatsioonis asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus) riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise kohustust. (p 17.1) Teenuse osutamise eesmärk ei ole kehtiva regulatsiooni kohaselt muutunud ning nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni järgi oli õigus asenduskodus teenust saada teiste hulgas lapsel, kelle vanematelt oli tema suhtes hooldusõigus ära võetud. (p 16.1) Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt tagatakse asenduskodus teenust saavate laste vajaduste rahuldamine (sh ka nt puudest või vanusest tulenevad lisakulud) ja piisavad vahendid nende arenguks riikliku rahastamise kaudu. (p 16.2.3) Sellega ei täida riik mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse § 28). Riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Laste eest hoolitsemise kohustus on esmajärjekorras vanematel. Riigi kohustus hoolitseda puudustkannatavate laste eest ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 32; 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 18). (p 16.3 - 16.3.2, 17.1). Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei teki VÕS § 1018 lg 1 p 3 (koosmõjus §-ga 1023) alusel vanema vastu ülalpidamiskohustuse täitmisel tagasinõuet. Riik ei täida mitte vanema, vaid omaenda kohustust. Lisaks ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et riik võiks laste suhtes hoolekandekohustuse täitmise korral esitada vanema vastu tagasinõude lapse ülalpidamiseks kulutatu hüvitamiseks. (p 16.3.3)
3-3-1-86-15 PDF Riigikohus 30.06.2016
Vanemahüvitis ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, mis annab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, kuid vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (vrd RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-33-05 ja 3-4-1-23-11). (p 47)
3-4-1-55-14 PDF Riigikohus 18.05.2015
RavS § 15 kohustab Vabariigi Valitsust ravimite juurdehindluse piirmäärade kehtestamisega tagama vastandlikke huve, millest ühe kaitsmine võib tähendada teise riivet. Ravimimüügi juurdehindluse piirhindade kehtestamine riivab ravimimüüjate ettevõtlusvabadust (PS § 31), omandipõhiõigust (PS § 32) ja lepinguvabadust (PS § 19). Olukorras, kus piirmäärasid ei oleks kehtestatud, võiksid ravimite jae- ja hulgimüüjad lisada ravimite müügil sellise juurdehindluse, nagu nad turutingimustes ise vajalikuks peavad. Volitusnormi eesmärkidest võib järeldada, et sellise põhiõiguste riive eesmärgiks on tagada ravimite kättesaadavus tarbijale, mis on osa PS § 28 lõikes 1 tagatud õigusest tervise kaitsele. (p 56) Vt ka RKHKo 3-3-1-84-12, p-d 29 ja 38. Kaalutud keskmine juurdehindlus on makromajanduslik näitaja, mille eesmärgiks on reguleeritud ravimituru olukorras anda riigile teavet ravimimüüjate tegevuse tulususe kohta. RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 kaalutud keskmise juurdehindluse miinimumi kehtestamisega soovis seadusandja vältida olukorda, kus ravimite juurdehindluse piiramine riivaks ebaproportsionaalselt ravimimüüjate põhiõigusi. Teisalt, kui kaalutud keskmine juurdehindlus ületaks RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud lubatud maksimumi, riivaks see seadusandja hinnangul ebaproportsionaalselt PS §-s 28 tagatud õigust tervise kaitsele. (p 59)
3-4-1-33-14 PDF Riigikohus 02.02.2015
PS § 28 lõike 2 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus saada riigilt abi vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Selles sättes on tagatud soorituspõhiõigus, mille kaitseala riivatakse siis, kui riik jätab abivajajale piisava abi tagamata (punkt 26). Riigi abi vajadus puuduse korral on seotud toimetulekupiiriga, millest lähtudes makstakse isikule või perekonnale toimetulekutoetust. Toimetulekupiirile vastav sissetulek peaks tagama inimese või perekonna minimaalsed tarbimiskulud esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 22 lõige 1). SHS § 22-2 lõike 1 kohaselt on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Seega arvatakse üldjuhul sissetuleku hulka ka isikule makstud toetused. SHS § 22-1 lõige 2 sätestab loetelu toetustest, mida toimetulekutoetuse arvestamisel sissetuleku hulka ei arvata. Juhul kui inimene saab toetust, mida SHS § 22-2 lõike 2 loetelus ei ole, arvatakse see toetus tema sissetuleku hulka. Kui selle tulemusel ületab inimese kuusissetulek toimetulekupiiri, siis talle toimetulekutoetust ei maksta. Sisuliselt saab inimene sellises olukorras valida, kumba toetust – kas toimetulekutoetust või mõnda spetsiifilist toetust – ta taotleb (punkt 27). PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse kaitseala riivaks see, kui riik ei maksaks toetust, mis on mõeldud aitamaks PS § 28 lõikes 2 nimetatud vajaduse puhul, aga samuti see, kui selline toetus arvataks isiku sissetuleku hulka toimetulekutoetuse arvestamisel (punkt 28). Teisalt on SHS § 22-1 lõikes 2 toetusi, mida riik maksab eesmärgil, mis ei kuulu otseselt PS § 28 lõikes 2 toodud soorituspõhiõiguse kaitsealasse. PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse kaitsealast välja jäävatel eesmärkidel toetuste arvamine isiku sissetuleku hulka toimetulekutoetuse arvestamisel ei riiva PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõigust. Siiski peab seadusandja arvestama ka selliste toetuste maksmisel põhiseadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise nõudega (punkt 29). Kutsekooli õpilasele ÕÕS § 5 lõike 5 alusel makstava eritoetuse eesmärgiks on võimaldada juurdepääs kutseharidusele, leevendades õpilase majanduslikust olukorrast tingitud takistusi. Kuna kutsehariduse edendamine ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, ei riiva see, et kutsekooli õpilasele makstav eritoetus arvatakse toimetulekutoetuse arvestamisel sissetuleku hulka, PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõigust (punkt 34).
3-4-1-67-13 PDF Riigikohus 05.05.2014
PS § 28 lg 2 esimeses lauses on tagatud põhiõigus riigi abile puuduse korral, mis on sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtete üheks väljenduseks põhiseaduses. Üldise sotsiaalse põhiõigusena on põhiõigus riigi abile puuduse korral soorituspõhiõigus, mis annab kodanikule subjektiivse õiguse nõuda ja paneb riigile positiivse kohustuse anda abi, mis tagaks minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks. PS § 28 lg 2 esimeses lauses sätestatud soorituspõhiõiguse riive seisneb põhiseaduslikult nõutud elatusmiinimumi tagamata jätmises (p 31). Riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas tuleb arvestada ka PS § 27 lg-ga 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Põhiseadusest tuleneb, et puudustkannatava isiku nõudeõigus riigi vastu PS § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudustkannatava perekonnaliikme eest hoolitsema (p 32). PS § 28 lg 2 esimeses lauses sätestatud põhiõigus riigi abile puuduse korral kinnitab inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtte kehtivust ning annab igaühele kindlustunde hakkamasaamiseks ka materiaalse kitsikuse korral. Inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtted on PS §-s 10 sätestatud põhiseaduse aluspõhimõtted, mis moodustavad Eesti Vabariigi põhikorra tuuma ja on õiguskorra kõige olulisemad normid. Seega tuleb õiguslikke piiranguid, mis muudavad põhiõiguse riigi abile puuduse korral lünklikuks või teevad abi taotlemise ja saamise ebamõistlikult raskeks, hinnata kui Eesti Vabariigi põhikorra tuuma puudutavat küsimust (p 49). PS § 28 lg 2 esimesest lausest ja põhiseaduse aluspõhimõtetest tuleneb riigi kohustus anda kodanikele abi, mis tagaks hädavajalikud vahendid inimväärseks äraelamiseks. Riigi sellise kohustuse tõlgendamisel tuleb arvestada ka rahvusvahelisi lepinguid, millega Eesti Vabariik on ühinenud. Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta art 13 lg 1 järgi peab riik tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi. Euroopa Sotsiaalharta täitmise kontrolli organ Euroopa sotsiaalõiguste komitee on oma 2013. aasta aruandes sedastanud, et Eesti olukord ei ole kooskõlas harta art 13 lg 1 nõuetega, kuna elatusvahenditeta isikutele ei osutata piisavat sotsiaalabi (punkt 50). 2004. aastal juhtis ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium Riigikogu tähelepanu sellele, et toimetulekupiiri määramisel ei võeta arvesse minimaalseid eluasemekulutusi, mis muudab raskeks toimetulekupiiri ja elatusmiinimumi võrdlemise Kolleegium kahtleb ka sotsiaalhoolekande seaduses toimetulekutoetuse määramise aluste ja suuruse sobivuses erandlikes olukordades. Riigi kohustus tagada oma kodanikele materiaalse kitsikuse korral kohane abi kehtib ka erandlikes olukordades, näiteks olukorras, kus materiaalses kitsikuses ema hooldab eestkostjana oma last (p 51).
3-4-1-32-13 PDF Riigikohus 03.12.2013
Pensioni arvutamise aluste küsimuse näol on tegemist sotsiaalpoliitikaga. Mõõdukuse hindamisel peab kolleegium arvestama seadusandja avara diskretsiooniõigusega. (p 56) Kuna võrdlusgruppide - isikud, kes edsitavad avalduse soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks enne soodusstaaži andval töökohal töötamise lõpetamist; isikud, kes ei esita avaldust soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks enne soodusstaaži andval töökohal töötamise lõpetamist (p 45) - vanaduspensioni suurus erineb vähe, tegemist on isiku vaba valikuga ja ebasoodsamat kohtlemist kompenseerivad pensionäri staatusega kaasnevad soodustused, on võrdlusgruppide erinev kohtlemine proportsionaalne. (p 69) Seadusandja võib õigusakte muuta, kuid seejuures tuleb arvestada isikute õiguspärase ootusega. Seega taandub võrdlusgruppide - isikud, kes esitasid või esitavad soodustingimustel vanaduspensioni määramise avalduse 1. aprillil 2000 või hiljem;iskikud, kes esitasid soodustingimustel vanaduspensioni määramise avalduse enne 1. aprilli 2000 (p 47) - erineva kohtlemise mõõdukuse hindamine sellele, kas uue regulatsiooni kehtestamisel järgiti õiguspärase ootuse põhimõtet. (p 71) Kuigi isikutele kohalduv regulatsioon on erinev sõltuvalt soodustingimustel vanaduspensioni määramise avalduse esitamise ajast ja alates 1. aprillist 2000 avalduse esitanud või esitavad isikud on ebasoodsamas olukorras, on isikutel valik, kas nad soovivad kogu soodusstaaži arvestamist vanaduspensioni suurendamisel või soovivad seda vaid osaliselt ja eelistavad hakata varem kasutama pensionäridele ette nähtud ja pakutavaid soodustusi. Isikute õiguspärast ootust ei rikutud õigusakti muutmisega. (p 72)
3-4-1-7-13 PDF Riigikohus 14.05.2013
Vanemahüvitise puhul on tegemist võrdse kohtlemise küsimusega sotsiaalpoliitika valdkonnas, kus riik on endale ise ülesande võtnud, sest vanemahüvitise maksmine ei ole põhiseadusest tulenev riigi kohustus. Kaalumisel tuleb arvesse võtta seadusandja seatud poliitilisi eesmärke. (p 47) Vanemahüvitise poliitilise eesmärgi sätestab VHS § 1 lõige 1. Selleks on muu hulgas eesmärk toetada töö- ja pereelu ühitamist. (p 48)

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane