https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 44| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-21-18/18 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 08.02.2022

Kolleegiumi hinnangul on nii omavalitsuste ruumilise planeerimise, ehituslubade väljastamise kui ka sundvalduse seadmise pädevus eelnevast nähtuvalt omavahel tihedalt seotud. Samuti on omavahel seotud ruumiline planeerimine, eratee avalikuks kasutamiseks määramine ja sundvalduse seadmine. Nende kõigiga viiakse ellu omavalitsusüksuse planeerimisautonoomiat ja tagatakse elukeskkonna võimalikult suur vastavus kohalikele huvidele. Kindlustamaks erineva tasandi otsustuste omavaheline tasakaal ja erinevate huvide ühetaoline kaalumine, on põhjendatud, et ka sundvalduse seadmise üle otsustab üldjuhul omavalitsusüksus. See on kooskõlas eelkäsitletud subsidiaarsuse põhimõttega, sest omavalitsusel on kõige rohkem olukorra hindamiseks vajalikku teavet (sh juba planeeringu koostamisel ning ehitusloa menetluses kogutud teave ja tehtud analüüs) ning võime kõige paremini hinnata kohalikke olusid. (p 28)

Kokkuvõttes nõustub kolleegium Riigikogu, õiguskantsleri, justiitsministri, majandus- ja taristuministri ja keskkonnaministri seisukohaga, et KAHOS § 39 lõikes 1 sätestatud sundvalduse seadmise korraldamise kohustusega ei ole omavalitsusüksustele pandud riiklikku ülesannet. Tegemist on kohaliku elu küsimusega, mille lahendamine on muudetud seadusega omavalitsusüksuse kohustuseks. Seega ei saa vaidlusalused normid olla ka riivanud PS § 154 lõike 2 teises lauses sätestatud kohaliku omavalitsuse finantsgarantiid. (p 31)

Kuna tegemist on kohaliku ülesande täitmise rahastamisega, siis on seadusandjal eespool märgitust tulenevalt lai otsustusruum, millisel viisil selle ülesande täitmise rahastamine tagada, sh kas luua ülesande rahastamist reguleerivad erinormid. Põhiseadus ei kirjuta ette, et sundvalduse seadmise kulud ei või jääda omavalitsusüksuse kanda. Riigil on koostöös omavalitsusüksustega mitmeid võimalusi, et hinnata, kas omavalitsusüksustele pandud ülesannete täitmiseks on piisav raha tagatud, ja vajaduse korral leida sobiv mehhanism lisarahastuseks. (p 36)

5-21-29/5 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 17.11.2021

Riigikohtule saab esitada kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale, millega komisjonile esitatud kaebus jäeti läbi vaatamata või rahuldamata. (p 23)

Kuna Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud kaebuses väidetu ei saanud rikkuda valimistel mitteosalenud valimisliidu õigusi, käsitles komisjon õigesti kaebust valija kaebusena. (p 25)

Valimiskaebust ei saa esitada avaliku huvi kaitseks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-31-14, p 16). Isik saab kaitsta üksnes enda subjektiivseid õigusi, mitte vaidlustada kellelegi teisele kohalduvaid piiranguid (RKPJKo nr 5-19-35/3, p 12). Huvi, et valimistel saaksid hääletada ja kandideerida kõik vanglakaristust kandvad isikud, ei tähenda veel subjektiivset õigust (vt RKPJKo nr 5-19-16/3, p 15). (p 27)


Kinnipeetavate hääletamis- ja kandideerimisõiguse olemasolu või puudumine ei saa rikkuda vahistatu hääletamis- ja kandideerimisõigust. Kaebaja kasutas oma hääletamisõigust vanglas korraldatud eelhääletamisel. Kandideerimisõiguse kasutamist takistasid kaebajast endast sõltuvad asjaolud. (p 26)


Vahistatu õigus vaadelda valimisi (valimiskomisjonide ja valimiste korraldajate tegevust ja toiminguid) on piiratud, kuna selle õiguse teostamine eeldab liikumisvabadust. (p 28)


Seadus ei keela valimissedelit avaldada, kuid keelatud on hääle salajasuse rikkumine. (p 33)

Võrdse kohtlemise printsiip esinduskogude valimise kontekstis ei tähenda, et kõikidele hääletajatele peavad olema tagatud absoluutselt võrdsed võimalused valimistoimingu üheviisiliseks tegemiseks, kuna seaduses ette nähtud erinevate hääletamisviiside (nt elektrooniline hääletamine, hääletamine kinnipidamiskohas, hääletamine kodus, hääletamine välisriigis jt) kasutajad on sisuliselt erinevas olukorras (vt RKPJKo nr 3-4-1-13-05, p 24). (p 34)

5-21-25/5 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.11.2021

Riigikohtule saab esitada kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tühistamiseks, millega komisjonile esitatud kaebus hääletamistulemuste kindlakstegemise kohta jäeti rahuldamata. (p 12)

Erakond on mittetulundusühing, keda seaduse järgi on volitatud esindama juhatuse liikmed põhikirjas kokku lepitud viisil. Erakonda seadusest ja põhikirjast tulenevalt esindama õigustatud isikud saavad volitada kolmandaid isikuid (sh erakonna liikmeid, erakonna piirkondliku struktuuriüksuse juhte) esindama erakonda tehingute tegemisel. Tegemist on lepingulise esindusega, millega saab volitada kolmandat isikut tegema ka valimistega seotud toiminguid, arvestades seejuures seadusest tulenevaid piiranguid. (p 14)

Seadus ei välista, et kandidaatide registreerimisel esitatava teatisega saab erakond volitada isikut kõigiks valimistega seotud toiminguteks, sh Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse esitamiseks. (p 15)


Eksimus kaebaja isiku kindlaksmääramisel ei mõjutanud kaebuse läbi vaatamise ulatust Vabariigi Valimiskomisjonis. Hääletamistulemuste kindlakstegemise vaidlustamiseks oli kaebeõigus nii erakonnal, kui erakonna nimekirjas kandideerinud isikul. (p 19)


Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses on hinnata seda, kas valimistoimingute või otsuste tegemisel rikuti seadusest või teistest õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Oma pädevuse kasutamisel peab valimiskomisjon rakendama ka uurimisprintsiipi, sellisel viisil ja sellises ulatuses, mida võimaldab kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus (vrd RKPJKo nr 3-4-1-62-13, p 35). (p 21)

Kohustus kustutada tühjad sedelid enne hääletamiskastide avamist kannab eesmärki vältida võimalust valimispettuseks. Kui tühje sedeleid ei kustutata enne hääletamiskastide avamist, tekib hüpoteetiline võimalus panna need lugemisele minevate hääletamissedelite hulka ning moonutada seeläbi hääletamistulemust. (p 27)


Seadusest tulenev õigus valimisi vaadelda eeldab mõistlikku võimalust jaoskonnakomisjoni tegevust jälgida. Seda õigust rikutakse näiteks siis, kui vaatlejad paigutatakse hääletamisruumis valimiskomisjoni tegevuskohast liiga kaugele (vrd RKPJKo nr 5-21-22/3, punkt 26). (p 29)


Vt p 30.

5-21-24/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 10.11.2021

Riigikohtule saab esitada kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tühistamiseks, millega komisjonile esitatud kaebus jäeti rahuldamata. (p 13)


Kaebuse ajendiks ei olnud mitte elektroonilise hääletamise tulemused kindlaks teinud riigi valimisteenistuse, vaid kolmandate isikute toime pandud õigusrikkumised. Kolmandate isikute õigusvastane tegevus (sh häälte ostmine) võib hääletamise tulemusi mõjutada ning seeläbi kaebaja õigusi rikkuda, seetõttu on efektiivse kaebemenetluse tagamiseks ka sellisel juhul võimalik tunnistada valimiste korraldaja toiming õigusvastaseks (vrd RKPJKo nr 3-4-1-59-13, p-d 19 ja 23). (p 14)


Pole alust tunnistada elektroonilise hääletamise tulemuse kindlakstegemine õigusvastaseks, kui valijate seadusvastane mõjutamine ei leidnud valimiskaebemenetluses piisavat tõendamist. (p 17)

IP-aadressi seostamine konkreetsele kandidaadile antud elektroonilise häälega rikuks hääletamise salajasuse nõuet (PS § 156 lõige 1, KOVVS § 1 lõige 1), kuna tagatud ei oleks hääle anonüümseks jäämine. Seega ei ole selliste andmete töötlemiseks õigust ei Vabariigi Valimiskomisjonil ega teistel riigiorganitel. (p 19)

Hääletamise salajasuse põhimõttega ei tarvitse vastuollu minna selliste andmete töötlemine, mida ei seostata konkreetse kandidaadiga ning mis ei ohusta hääletamise salajasust, nagu näiteks andmed selle kohta, milliselt IP-aadressilt, millal ja mitu korda hääletati. Mitmel inimesel ei ole keelatud kasutada elektroonilise hääle andmiseks sama arvutit või internetiühendust. (p 20)


Karistusseadustiku §-s 162 on sätestatud valimiste vabaduse (PS § 156 lõige 1, KOVVS § 1 lõige 1) vastu suunatud kuritegu. (p 16)

Vabariigi Valimiskomisjon ei ole küll pädev tuvastama, kas toime on pandud süütegu, kuid see ei tähenda, et ta saaks jätta süüteole viitavad asjaolud tähelepanuta. Vaidluse lahendamisel on valimiskomisjon aga seotud enda võimalustega tõendite hankimisel ja hindamisel. Valimiskomisjon peab rakendama uurimisprintsiipi sellisel viisil ja sellises ulatuses, mida võimaldab kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusega kehtestatud kolmepäevane kaebuse läbivaatamise tähtaeg (vt RKPJKo nr 3-4-1-59-13, p-d 22-24; RKPJKo nr 3-4-1-62-13, p 35). (p 17)


Vt p 22.


Vt p 22.

5-21-23/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 08.11.2021

Riigikohtule saab esitada kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tühistamiseks, millega komisjonile esitatud kaebus jäeti rahuldamata. (p 14)


Kehtetuks tuleb lugeda kõik hääletamissedelid, millele kirjutatud kandidaadi registreerimisnumbrit on parandatud. Parandamiseks tuleb lugeda ka numbri täpsustamine. Kandidaadi registreerimisnumbri parandamise puhul ei ole kandidaadi number üheselt arusaadav. Kuna sellisel juhul pole võimalik piisava kindlusega välja selgitada valija tõelist tahet, tunnistatakse hääletamissedel kehtetuks ning häält ei saa ükski kandidaat. Sellises olukorras ei aita valija tõelist tahet välja selgitada ka ekspertiis (vt RKPJKo nr 5-17-36/5, p 16). (p 16)

Häälte korduslugemiseks on põhjust eelkõige juhul, kui ilmnevad asjaolud, mis viitavad häälte lugemisel toimunud seadusrikkumistele või vigadele, mis võisid mõjutada valimistulemust. (p 17)


Vt p 19.

5-21-6/13 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 02.11.2021

KOKS § 44 lg 1 kolmas lause on volitusnorm, mille eesmärk on kohustada volikogu kehtestama oma sisemine töökorraldus, mis puudutab küsimuste arutamise menetlust. KOKS § 44 lg 1 kolmandas lauses sisalduv volitusnorm ei saa olla aluseks keelule, mille adressaatideks on haldusvälised isikud. (p 25)

PS § 44 lõige 2 ei välista, et volikogu istungi salvestisega tutvumise viisid on jäetud kohaliku omavalitsuse üksuste reguleerida. PS § 44 lõike 2 kohaselt kohalikel omavalitsustel lasuv kohustus anda oma tegevuse kohta informatsiooni seaduses sätestatud korras ei nõua, et igasuguse teabe puhul oleks teabenõude täitmise viisid ammendavalt seaduses reguleeritud. Volikogu istungist tehtava salvestise tutvustamise reguleerimise võib seadusandja sõnaselgelt või vaikimisi jätta omavalitsusüksuse demokraatlikult legitimeeritud esinduskogule. (p 29)

Selleks, et reguleerida volikogu tööga seotud teabele juurdepääsu viise seadusest erinevalt, peab seaduses olema sõnaselge alus. KOKS § 44 lõike 1 volitus kehtestada volikogu töökord ei sätesta alust teha erandeid volikogu istungi salvestise väljanõudmiseks esitatud teabenõude täitmise viisidest, mis on loetletud AvTS § 17 lõikes 1. Sellist alust ei sisalda ka ükski teine kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse säte ega muu seadus. Eelnev ei välista volikogu otsustust täpsustada istungi salvestisega tutvumise korda oma töökorras (näiteks nähes ette, et AvTS § 17 lõike 1 punktis 1 sätestatud täitmise viisi eeldava teabenõude korral tehakse salvestis kättesaadavaks failijagamiskeskkonna kaudu, hinnates enne, kuivõrd on selle piiramatusse levikusse andmine põhjendatud, arvestades salvestiselt äratuntavate isikute õigust eraelu puutumatusele). (p 31)


PSJKS § 63 lõikest 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt RKÜKm nr 5-18-5/33, p 16). (p 33)


Otsustus volikogu istungi salvestamise üle ja selle üle, kuidas toimub tekkiva salvestisega tutvumine, on kohaliku elu küsimused, mida võib reguleerida seaduses sisalduva volitusnormita vahetult PS § 154 lõike 1 alusel (vt RKPJKo nr 3-4-1-11-98, II osa esimene lõik, samuti HMS § 90 lõige 2). PS § 154 lõike 1 sõnastus osas „kohalikud omavalitsused tegutsevad seaduste alusel“ tähendab siiski, et ka kohaliku elu küsimusi reguleerides, ei või kohaliku omavalitsuse üksus seadustega vastuollu minna. Sama mõtet väljendab HMS § 89 lg 1, mille järgi peab määrus olema kooskõlas kehtiva õigusega. Kui kohaliku omavalitsuse üldakt, millega otsustatakse omavalitsuse pädevusse kuuluvaid kohaliku elu küsimusi, on vastuolus seadusega, siis on selline üldakt seadusvastane sellele vaatamata, et lahendatakse kohaliku elu, mitte aga riigielu küsimusi (vt RKPJKo nr 3-4-1-11-98, II osa viimane lõik). (p 26)

5-21-20/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 01.11.2021

Riigikohtule saab esitada kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tühistamiseks, millega komisjonile esitatud kaebus jäeti rahuldamata. (p 12)


Vt p 12.

5-21-16/3 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 28.10.2021

Riigikohtule saab esitada kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tühistamiseks, millega komisjonile esitatud kaebus jäeti rahuldamata. (p-d 30 ja 31)

Kaebaja nime kuvati veebilehel www.valimised.ee valesti ning see võis rikkuda tema subjektiivseid õigusi, nt õigust kandideerida kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel oma nime all. Kandidaadi nime valesti kuvamine võis rikkuda ka erakonna õigusi, kelle nimekirjas kandidaat kandideeris (RKPJKo nr 3-4-1-47-13). (p 32)


Kaebajatel on põhiseaduse § 156 lõikest 1 tulenev passiivne valimisõigus (kandideerimisõigus) kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-45-13, p 20). Kolleegiumi hinnangul hõlmab see ka õigust esineda avaliku võimu avaldatavas volikogu liikme kandidaatide nimekirjas oma rahvastikuregistrisse kantud nime all. (p 37)


Vt p 43.


Sellest, et riigi valimisteenistus jättis täitmata oma seadusest tuleneva kohustuse, ei tulene aga elektroonilise hääletamise korraldamise õigusvastasus ega vajadus tunnistada elektroonilise hääletamise tulemused kehtetuks. Kandidaatide nimekirja avaldamine selle moonutatud kujul kuvamist takistamata ei ole selline õigusrikkumine, mis võiks tingida elektroonilise hääletamise korraldamise õigusvastasuse ning elektroonilise hääletuse tulemuste kehtetuse. (p 39)


Rikkumise võimalikku mõju hinnates võtab kolleegium esiteks arvesse selle isikulist piiratust. Võib mõistuspäraselt eeldada, et isik, kes on otsustanud oma valimisõigust realiseerida, ei tegutse valimiseelsel ajal infovaakumis, vaid kasutab oma valimiseelistuse kujundamisel ka muid allikaid peale veebilehe www.valimised.ee. Ka ei ole kolleegiumi meelest vale arvata, et keskmise tähelepanuvõimega isik võis nimekirja lugedes mõista, et tegemist on moonutatud teabega, ja asuda põhjust välja selgitama. (p-d 40 ja 41)


Kui kaebus jääb rahuldamata, puudub alus rahuldada kaebaja taotlus mõista tema kasuks välja õigusabikulud. (p 44)

5-21-17/5 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 28.10.2021

Riigikohtule saab esitada kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale, millega komisjonile esitatud kaebus jäeti rahuldamata. (p 14)


Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud kaebuses valijarakenduse kohta välja toodud asjaolud ei andnud alust pidada elektroonilise hääletamise korraldamist õigusvastaseks. (p 16)

Seadus ega teised elektroonilist hääletamist reguleerivad õigusaktid ei nõua valijarakenduse koodi avalikustamist ega rakenduse auditeerimist. seadusest ei tulene kohustust kasutada elektrooniliseks hääletamiseks riigi valimisteenistuse pakutavat valijarakendust. Kui valija soovib kasutada riigi valimisteenistuse pakutavat valijarakendust, peab tal olema aga võimalik veenduda, et veebilehelt alla laetud valijarakendus on tõepoolest see, mille riigi valimisteenistus on elektrooniliseks hääletamiseks kättesaadavaks teinud. Selleks allkirjastatakse valijarakenduse fail ning selle avalikustamisel veebilehel avalikustatakse ka andmed valijarakenduse autentsuse ja tervikluse kontrollimiseks. (p 18)

Elektroonilise hääletamise süsteemi testimiseks katsetatakse prooviläbimisel audiitori juuresolekul elektroonilist hääletamist, samuti hääle kontrollimist Elektroonilist hääletamist ei saa katsetada valijarakendust kasutamata ning prooviläbimine näitab ka seda, kas valijarakendus on töökindel. Õigusaktid ei sea aga prooviläbimise eesmärgiks valijarakenduse autentsuse tagamist. Seetõttu ei ole nõuet allkirjastada valijarakendus enne prooviläbimise algust või selle ajal ning audiitorite juuresolekul. (p 19)

Hääletamistulemuste õigsust aitavad tagada hääle vormistamisele, töötlemisele ja kokku lugemisele kehtestatud reeglid (sh nende protsesside auditeerimine). Häält saab kontrollida kontrollrakendusega ning juhul, kui elektrooniliste häälte hulka satub hääl, mis ei vasta nõuetele, on see kehtetu. (p 20)

Seadus ei näe ette tähtaega elektroonilise hääletamise süsteemi testimise tulemuste kinnitamiseks ja tulemuste raporti avalikustamiseks, kuid seaduse eesmärki silmas pidades tuleks teha seda enne elektroonilise hääletamise algust kuuendal päeval enne valimispäeva (vt RKPJKo nr 5-21-15/3, p 30). (p 24)

Seadus ei sätesta nõudeid, millele elektroonilise hääletamise süsteemi testimise tulemuste kinnitamine peab vastama ega kohusta tulemusi kinnitama riigi valimisteenistuse korraldusega. (p 25)


Vt p 27.

5-21-15/3 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 21.10.2021

Riigikohtule saab esitada kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale, millega komisjonile esitatud kaebus jäeti rahuldamata. (p 21)


Valimisseadus, mis võimaldab elektrooniliselt hääletada üksnes eelhääletamise ajal ei riku, valijate võrdse kohtlemise nõuet. Riigikohus on leidnud, et „võrdse kohtlemise printsiip esinduskogude valimise kontekstis ei tähenda, et kõikidele valimisõiguslikele isikutele peavad olema tagatud absoluutselt võrdsed võimalused valimistoimingu üheviisiliseks teostamiseks. Seaduses ette nähtud eri hääletamisviiside (eelhääletamine, hääletamine väljaspool elukohajärgset valimisjaoskonda, hääletamine kinnipidamiskohas, hääletamine kodus, hääletamine välisriigis jt) kasutajad on sisuliselt erinevas olukorras. Näiteks on valijad, kes on sunnitud kasutama eelhääletamise võimalust, erinevas olukorras võrreldes valijatega, kes saavad oma valimisõigust teostada valimiste päeval. Inimeste täieliku faktilise võrdsuse tagamine valimisõiguse teostamisel ei ole põhimõtteliselt võimalik ega põhiseaduslikult nõutav“ (RKPJKo nr 3-4-1-13-05, p 24). (p 34)


Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud kaebuses toodud väited elektroonilise hääletamise süsteemi auditeerimise ja valijarakenduse turvalisuse kohta ei andnud alust kahelda elektroonilise hääletamise süsteemi turvalisuses ega töökindluses ning seetõttu jätta alustamata või peatada või lõpetada elektrooniline hääletamine. (p 23)

Vabariigi Valimiskomisjon saab elektroonilise hääletamise süsteemi nõuetele vastavuse hindamisel kasutada ka uuringuid ja auditeid, mis ei kuulu avalikustamisele. (p 24)

Kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete valimised peavad vastama valimiste vabaduse, üldisuse, ühetaolisuse, otsesuse nõuetele ning hääletamine peab olema salajane, elektroonilise hääletamise puhul sedastab seadus ka vajaduse tagada hääletamise süsteemi turvalisus ja töökindlus ning terviklus. Valimiste vastavuse valimispõhimõtetele peab tagama Vabariigi Valimiskomisjon. (p 25)

Elektroonilise hääletamise turvalisuse, töökindluse ja terviklikkuse tagamiseks on erinevaid võimalusi. Seadusest ning seaduse alusel antud aktidest tulenevaid nõudeid elektroonilisele hääletamisele tuleb seejuures hinnata nende kogumis, otsustamaks, kas need võimaldavad korraldada elektrooniline hääletamine seaduse nõuete (sh valimispõhimõtete) kohaselt. (p 26)

Seaduses ei ole sätestatud tähtaega, millal peavad olema tehtud elektroonilise hääletamise süsteemi testimise (ning selle auditeerimise) eesmärgiks on elektroonilise hääletamise usaldusväärsuse ja läbipaistvuse tagamine. Seda eesmärki saab süsteemi testimine (prooviläbimine) täita eelkõige juhul, kui see korraldatakse ning ka selle tulemused kinnitatakse enne elektroonilise hääletamise algust kuuendal päeval enne valimispäeva. Mõistlik on eeldada, et testimise ajakava ja ulatus kinnitatakse enne testimist. (p 30)

Elektroonilise hääletamise süsteemi prooviläbimise raporti kinnitamine pärast elektroonilise hääletamise algust on kolleegiumi hinnangul vastuolus prooviläbimise eesmärgi ja seaduse mõttega. (p 32)

Elektroonilise hääletamise läbipaistvuse ja usaldusväärsuse suurendamiseks võiks riigi valimisteenistus kaaluda elektroonilise hääletamise süsteemi kohta tehtud auditite ja analüüside avalikustamist enne elektroonilise hääletamise algust – osas, milles see ei kahjustaks juurdepääsupiirangu kehtestamise eesmärke. (p 33)


Vt p 35.

5-21-12/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 28.09.2021

Vabariigi Valimiskomisjon leidis õigesti, et kaebuse esitajaks on kandidaadid, mitte erakond. Kaebuse esitanud kandidaatidel puudus õigus esitada kaebuse erakonna nimel, mille nimekirjas nad kandideerisid. (p 20)


Erakonna nimel kaebuse esitamiseks peab kandidaat tõendama erakonna esindamise õigust. (p 20)


Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on järjepidevalt väljendanud seisukohta, et KOVVS § 5 lõikes 5 kasutatud „püsiva elukoha“ tähenduse avamisel tuleb lähtuda KOVVS § 5 lõikes 1 esitatud püsiva elukoha määratlusest (RKPJKo nr 3-4-1-23-09; RKPJKo nr 3-4-1-24-09, p 8; RKPJKo nr 3-4-1-45-13, p 19). (p 22)

Kiireloomulisuse tõttu ja menetlust korraldavate eriomaste haldusorganite ülesehituse ja koosseisu poolest ei ole valimismenetlus sobiv kandideerijate rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi õigsuse kontrollimiseks ja tegeliku püsiva elukoha väljaselgitamiseks. Põhiseadusega ei ole vastuolus see, et valimiskomisjonidel on üksnes formaalne kontrolliõigus hinnata, kas kandideerimisavalduses deklareeritud elukoht langeb kokku rahvastikuregistri andmetega. (p 23)

Kohaliku omavalitsuse volikokku kandideerija elukohaandmete tegelikkusele vastavust kontrollitakse rahvastikuregistri seaduses sätestatud menetluses. (p 26)


Hääletamisõiguse rikkumist saab üldiselt vaidlustada VVK kaudu Riigikohtus, ent hääleõiguslike isikute valijate nimekirja kandmine ja sellest võrsuvad õigusvaidlused on seadusandja suunanud haldus(kohtu)menetlusse. Hääletamisõiguse tagamise tõhusaks õiguskaitsevahendiks on loetud võimaluse vaidlustada isiku valijate nimekirja kandmata jätmist halduskohtus (RKPJKo nr 3-4-1-26-12, p-d 31-33). (p 32)


Kuna kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste teel valitakse esindusorgan, kes teostab kohaliku omavalitsuse autonoomiat ehk viib täide iseotsustamist, saavad n-ö iseotsustajateks olla üksnes kohalikud elanikud ise (RKPJKo nr 3-4-1-45-13, p 24). Kohaliku elu küsimusi saavad otsustada (üksnes) need isikud, kes tegelikult selles kohaliku omavalitsuse üksuses elavad (samas, p 26). (p 34)


5-20-2/11 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 26.05.2020

Vt taotluse lubatavuse tingimuste kohta Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 44; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 76 ja 81; samuti praeguse otsuse punkt 3. (p 24)


MaaKatS § 18² lõikega 4 on osa katastriüksuste sihtotstarbe näinud linna- või vallavalitsuse asemel ette Riigikogu seadusega. Kaevandamisloa väljastamise korral ei ole kohaliku omavalitsuse organil kaalutlusruumi vastava katastriüksuse sihtotstarbe määramisel kui kohaliku elu küsimuse otsustamisel (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-9-09, p 26; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-13-09, p-d 22 ja 23, milles Riigikohus leidis, et ruumiline planeerimine üldiselt ja konkreetselt ka katastriüksuste sihtotstarbe määramine on kohaliku elu küsimus). Omavalitsusüksusel ei ole ka õigust keelduda katastriüksuse sihtotstarbe muutmisest, tuginedes varem kehtinud ja kaevandmist ette mitte nägevatele planeeringutele (eelkõige üldplaneeringule, kuid ka eri- ja detailplaneeringutele). MaaKatS § 18² lõige 4 riivab seega omavalitsusüksuste õigust seaduse alusel iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (PS § 154 lõige 1). (p 26)

MaaKatS § 18² lõike 4 eesmärgiks võib pidada seda, et ülekaalukates riiklikes huvides õiguspäraselt antud kaevandamisloa alusel saaks mõistliku ajaga ja täiendava asjaajamiseta asuda kaevandama õigel ajal ja õiges kohas, tagades seeläbi maavarade kui rahvusliku rikkuse säästliku kasutamise (PS § 5). Samuti on selle eesmärk kaevandamisloa omanikust ettevõtja ettevõtlusvabaduse kaitse. Neil eesmärkidel omavalitsusüksuste planeerimisautonoomiat piirata on lubatav. (p 29)

MaaKatS § 18² lõike 4 põhiseaduspärasuse juures on olulisim, et peamise negatiivse mõju omavalitsusüksuse planeerimisautonoomiale põhjustab riigi poolt kaevandamisloa andmine, mitte seadusega omavalitsusüksustele pandud kohustus muuta seejärel vastavalt katastriüksuse sihtotstarvet. (p 33)

Kaevandamisluba antakse menetluses, milles omavalitsusüksusel on võimalik osaleda ja väljendada oma vastuseisu kaevandamisele (MaaPS § 49 lg 6). (p 34)

Kaevandamisloa andmine omavalitsusüksuse vastuseisu korral Vabariigi Valitsuse nõusolekul (kehtiva MaaPS § 55 lõige 4) on põhiseadusega kooskõlas sõltumata dokumendi vormist, milles see vastuseis on esitatud (planeering, arengukava, kiri vms), kui on täidetud järgmised tingimused (vt eespool viidatud otsus asjas nr 3-4-1-9-09, p-d 32-33). Omavalitsusüksus peab saama osaleda ja esitada oma vastuväited kaevandamisloa menetluses, samuti Vabariigi Valitsuses toimuvas nõusoleku andmise menetluses. Vabariigi Valitsus peab sõnaselgelt näitama nõusoleku andmisel, millised on need ülekaalukad üleriigilised sotsiaalsed, keskkonnahoiu- või majandushuvid, mis tingivad vajaduse kaaluda loa väljastamist just konkreetse omavalitsusüksuse territooriumi kohta. Keskkonnaametil kui loa väljastajal on kohustus omavalitsusüksuse esitatud keskkonnahoiu ja sotsiaalseid kaalutlusi loa otsustamisel arvestada. Tal on ka võimalik MaaPS § 56 lõike 1 punkti 9 kohaselt lisada loale nõudeid maapõue kaitse ja maavara ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning kaevandamisest inimese tervisele, varale ja keskkonnale tuleneva keskkonnahäiringu vähendamiseks, samuti MaaPS § 56 lõike 2 alusel muid tingimusi. Omavalitsusüksusel peab olema võimalik kohtus vaidlustada nii Vabariigi Valitsuse nõusolekut kui ka lõplikku loa andmist. (p 37)

Kehtiva MaaPS § 55 lõike 4 kohaselt peab Vabariigi Valitsus oma nõusoleku andmiseks ära näitama, milles seisneb „ülekaalukas riigi huvi“. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mille sisustamine ja niisuguse huvi tuvastamine on kohtulikult kontrollitav. (p 38)


MaaKatS § 18² lõike 4 eesmärgiks võib pidada seda, et ülekaalukates riiklikes huvides õiguspäraselt antud kaevandamisloa alusel saaks mõistliku ajaga ja täiendava asjaajamiseta asuda kaevandama õigel ajal ja õiges kohas, tagades seeläbi maavarade kui rahvusliku rikkuse säästliku kasutamise (PS § 5). Samuti on selle eesmärk kaevandamisloa omanikust ettevõtja ettevõtlusvabaduse kaitse, kuigi kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust luba saada (Riigikohtu halduskolleegiumi 30. mai 2019. a otsus asjas nr 3-17-563/70, p 11.2), kuna ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda, et ta saaks kasutada maavara kui rahvuslikku rikkust oma ettevõtluse huvides (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 44; Riigikohtu halduskolleegiumi 9. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-17-796/39, p 16). (p 29)


Õigusselguse loomist ei saa pidada sättest põhjustatud riive eesmärgiks, kui selle sätte menetlemise ja vastuvõtmise ajal ei olnud selles küsimuses õigusselgusetust (vt Riigikohtu praktikat vaidlusaluse sätte osas Riigikohtu halduskolleegiumi 15. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-35-13, p 19; 18. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-31-16, p-d 14, 19, 21 ja p 22-29). (p 26)


Vt Riigikohtu seisukohta küsimuses selle kohta, kui on vaidlustatud niisuguse normi puudumine, mis kohustaks riigiorganeid jätma kaevandamisloa andmata, kui kaevandamine on vastuolus omavalitsusüksuse kehtivate planeeringutega, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-9-09. (p 37)


MaaKatS § 18² lõike 4 eesmärk on kaevandamisloa omanikust ettevõtja ettevõtlusvabaduse kaitse, kuigi kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust luba saada (Riigikohtu halduskolleegiumi 30. mai 2019. a otsus asjas nr 3-17-563/70, p 11.2), kuna ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda, et ta saaks kasutada maavara kui rahvuslikku rikkust oma ettevõtluse huvides (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 44; Riigikohtu halduskolleegiumi 9. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-17-796/39, p 16). (p 29)

5-19-45/9 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 17.04.2020

Vt p-d 41-45.

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teises alternatiivis sätestatud ametite ühitamise keelu peamine eesmärk on vältida mandaadi ja teenistuskoha huvide konfliktist lähtuvat ohtu volikogu toimimisele. Kohaliku omavalitsuse esinduskogu toimimine on põhiseaduslik väärtus, kuna see aitab kaasa kohaliku elu küsimuste demokraatlikule otsustamisele (PS § 154 lõige 1 ja § 10). Nimetatud eesmärk on legitiimne nii passiivse valimisõiguse (tagatud ilma seadusereservatsioonita) kui ka õiguse vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta piiramiseks (tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga; vt otsuse punktid 45 ja 53). (p 77)

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teises alternatiivis sätestatud ametite ühitamise keelu eesmärk on ka korruptsiooni ohu vältimine, mis võib tekkida avalike huvide ja isiku erahuvide vastuollu sattumise korral. Korruptsiooniohu vältimine aitab kaasa ka demokraatlikult valitud esinduskogu toimimisele, valijate tahte ning demokraatia põhimõtte realiseerumisele. Seetõttu on ka eesmärk vältida korruptsiooniohtu samuti põhiõiguste riive legitiimseks põhjuseks. (p-d 78-80)

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teine alternatiiv ei ole aga eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu, sest eelnimetatud eesmärke on võimalik sama efektiivselt saavutada volikogu liikme volituste peatamisega, mis riivab passiivset valimisõigust vähem intensiivselt. (p 84)

Kui volikogu liikme volitused ametiasutuses töötamise ajaks peatataks, ei saaks isik küll täita volikogu liikme volitusi, kuid passiivset valimisõigust riivaks see vähem - isik ei peaks pärast valimisi kolme päeva jooksul otsustama mandaadist loobumise või töösuhte jätkamise üle. Samuti võiks ta valimisperioodi kestel volitused ajutiselt peatada, et töötada omavalitsusüksuse ametiasutuses. (p 85)

Volikogu töö stabiilsuse tagamiseks ei saa volitusi avalduse alusel küll peatada lühemaks ajaks kui kolm kuud, kuid välistatud pole peatumise perioodiline pikendamine uue avalduse esitamisega. Ka ametiasutuses töötamiseks volituste peatamise korral oleks seadusandjal võimalik kehtestada piiravaid tingimusi (nt miinimumtähtaeg). (p 86)


Volikogu liikme volitused lõppevad juriidilise fakti esinemisega, s.o volituste lõppemiseks pole vajalik valimiskomisjoni otsus volituste lõpetamise kohta (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi järjekindel praktika alates 30. novembri 2017. a otsusest asjas nr 3-4-1-17-10). (p 48)

Volikogu liige ei saa volituste lõppemist (KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teise alternatiivi alusel) vältida sellega, et esitab volituste peatamise avalduse KOKS § 19 lõike 2 punkti 3 kohaselt. (p 49)

Volikogu liikme volitused lõpevad KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 (esimese alternatiivi) alusel ka volituste peatamise ajal ((vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-52-14, p 25). Seevastu juhul, kui isiku suhtes saab samal ajal kohaldada kaht ametite ühitamise keeldu, millest üks tingib volituste peatumise, teine aga lõppemise (KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 ja § 19 lõike 1 punkti 1 konkurents), siis volitused peatuvad, mitte ei lõppe. Need KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 esimese alternatiivi (keeld olla ametnik) kohaldamise kohta võetud Riigikohtu seisukohad on üle kantavad ka sätte teise alternatiivi (keeld töötada ametiasutuses töölepingu alusel) kohaldamisele. (p 50)

KOKS § 18 lõike 1 punktis 6 sätestatud ametite ühitamise keeld kohaldub isikule alles siis, kui tal tekib võimalus asuda täitma volikogu liikme ülesandeid. Selline järeldus on kohane ka ametiasutuse töötaja puhul. (p 51)

Kuna KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teine alternatiiv ei sisalda kohaldamise eeldusena muid sisulisi kriteeriume, on ametiasutusega töösuhte tuvastamine juriidiliseks faktiks, mis lõpetab volikogu liikme volitused. (p 54)

Kui volikogu liikme volitused ametiasutuses töötamise ajaks peatataks, ei saaks isik küll täita volikogu liikme volitusi, kuid passiivset valimisõigust riivaks see vähem - isik ei peaks pärast valimisi kolme päeva jooksul otsustama mandaadist loobumise või töösuhte jätkamise üle. Samuti võiks ta valimisperioodi kestel volitused ajutiselt peatada, et töötada omavalitsusüksuse ametiasutuses. (p 85)

Volikogu töö stabiilsuse tagamiseks ei saa volitusi avalduse alusel küll peatada lühemaks ajaks kui kolm kuud, kuid välistatud pole peatumise perioodiline pikendamine uue avalduse esitamisega. Ka ametiasutuses töötamiseks volituste peatamise korral oleks seadusandjal võimalik kehtestada piiravaid tingimusi (nt miinimumtähtaeg). (p 86)


KOKS § 18 lõige 1 punkt 6 riivab PS § 29 lõike 1 esimeses ja teises lauses tagatud põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. See põhiõigus hõlmab ka õigust jätkata juba tekkinud töö- või teenistussuhet (Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-92-06, punkt 24). KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teisest alternatiivist tulenevalt peab inimene volikogu liikme volituste täitmiseks loobuma töötamisest omavalitsusüksuse ametiasutuses ega saa volituste täitmise ajal ametiasutusse tööle asuda. (p 52)

PS § 29 lõike 1 teisest lausest tulenevalt on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib riivata igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil (vt Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-92-06, punkt 26). (p 53)


Vt p 55.

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teises alternatiivis sätestatud ametite ühitamise keelu peamine eesmärk on vältida mandaadi ja teenistuskoha huvide konfliktist lähtuvat ohtu volikogu toimimisele. Kohaliku omavalitsuse esinduskogu toimimine on põhiseaduslik väärtus, kuna see aitab kaasa kohaliku elu küsimuste demokraatlikule otsustamisele (PS § 154 lõige 1 ja § 10). Nimetatud eesmärk on legitiimne nii passiivse valimisõiguse (tagatud ilma seadusereservatsioonita) kui ka õiguse vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta piiramiseks (tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga; vt otsuse punktid 45 ja 53). (p 77)

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teises alternatiivis sätestatud ametite ühitamise keelu peamine eesmärk on ka korruptsiooni ohu vältimine, mis võib tekkida avalike huvide ja isiku erahuvide vastuollu sattumise korral. Korruptsiooniohu vältimine aitab kaasa ka demokraatlikult valitud esinduskogu toimimisele, valijate tahte ning demokraatia põhimõtte realiseerumisele. Seetõttu on ka eesmärk vältida korruptsiooniohtu samuti põhiõiguste riive legitiimseks põhjuseks. (p-d 78-80)

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teine alternatiiv ei ole aga eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu, sest eelnimetatud eesmärke on võimalik sama efektiivselt saavutada volikogu liikme volituste peatamisega, mis riivab passiivset valimisõigust vähem intensiivselt. (p-d 84-86)


Põhiseadus sätestab kohaliku omavalitsuse organitest üksnes demokraatlikult valitud esindusorgani - volikogu (PS § 156 lõike 1 esimene lause) -, jättes muus osas kohaliku omavalitsuse organisatsioonilise ülesehituse seadusandja otsustada (PS § 160). (p 69)

Seaduse piires ja sellega reguleerimata küsimustes on omavalitsusüksusel ulatuslik enesekorraldusõigus. (p 74)

Volikogu ülesandeks on otsustada kohaliku elu kõige olulisemate küsimuste üle, mis on seaduses selgelt sätestatud volikogu ainupädevusse kuuluvatena (KOKS § 22 lõige 1). (p 71)

Valitsuse ülesanne on valmistada ette volikogus arutamisele tulevaid küsimusi ning viia ellu volikogu otsuseid (KOKS § 30). Kui volikogu kannab perioodiliselt toimuvate valimiste kaudu üldist poliitilist vastutust valijate ees, siis volikogul ja seeläbi valijatel on poliitiline kontroll valitsuse üle, kes saab tegutseda üksnes siis, kui volikogu teda usaldab (umbusalduse avaldamine on reguleeritud KOKS §-s 46, § 22 lõike 1 punktis 18). Volikogu liikmetel on õigus saada valitsuselt dokumente ja muud teavet, samuti esitada kirjalikke küsimusi (KOKS § 26). Euroopa kohaliku omavalitsuse harta nõuab, et täitevorgan oleks esindusorgani ees aruandev (vt artikli 3 lõike 2 teine lause). See nõue tuleneb ka demokraatia põhimõttest, millega volikogu toimimine on seotud (PS § 156 lõike 1 esimene lause ja § 10). (p 72)


Põhiseadus sätestab kohaliku omavalitsuse organitest üksnes demokraatlikult valitud esindusorgani - volikogu (PS § 156 lõike 1 esimene lause) -, jättes muus osas kohaliku omavalitsuse organisatsioonilise ülesehituse seadusandja otsustada (PS § 160). (p 69)

3-18-1537/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.03.2020

Kehtiv õigus ei reguleeri, millist teavet võib kohalik omavalitsus infolehtedes avaldada. Kuigi infolehtedes võib ka kohalikke valimisi või muid teemasid käsitleda, ei tähenda see vabadust avaldada teavet mis tahes eesmärgil (vrd riigi väljaannete kohta RKHK otsust asjas nr 3-3-1-3-12, p-d 14 ja 30). Valimiste kajastamisel peab kohaliku omavalitsuse infoleht jääma PS § 156 lg-s 1 sätestatud valimiste ühetaolisuse põhimõttest tulenevalt poliitiliselt erapooletuks ja tasakaalustatuks ning sellisena ka näima. Demokraatia toimimiseks vajaliku poliitilise konkurentsi tagamiseks peab kohalik omavalitsus, nagu iga avaliku võimu kandja, kohtlema valimistel osalevaid isikuid võrdselt. (p 15)


EKS §-s 1210 on sätestatud eriregulatsioon Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) liikmete kohta, mistõttu võivad erakondade juhtimis- või kontrollorganite liikmed ERJK koosseisus otsustamisest osa võtta. ERJK ausust ja objektiivsust kõigi erakondade suhtes aitab tagada EKS § 1210 lg 2 p-s 4 sätestatud Riigikogus esindatud erakondade võrdne esindatus ERJK koosseisus ning samuti õiguskantsleri, riigikontrolöri ja Vabariigi Valimiskomisjoni nimetatud esindajate ERJK koosseisu kuulumine. (p 19)


Annetamisena on võimalik käsitada ka sellist tegevust, kus juriidiline isik (sh kohalik omavalitsus) tasub erakonna liikme eest kolmandale isikule tehtud reklaamide eest, milles kujutatakse erakonna liiget eesmärgiga mõjutada valijaid ja seeläbi valimistulemusi (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-16, p-d 10.2 ja 11). Kuigi kaebaja ei olnud erakonna liige, vaid üksnes kandideeris selle nimekirjas, pole põhjust asuda tema puhul teistsugusele seisukohale.

Reklaami mõiste on asjakohane hindamaks, kas valimiskampaania läbiviimiseks on kasutatud avalikke vahendeid, kui kaebajale pole ette heidetud avalike vahendite kasutamist organisatoorsel eesmärgil või muul meeltega mittetajutaval viisil. (p 11)

Artikli kvalifitseerimist kaebajale antud rahaliselt hinnatavaks hüveks ei saa tingida üksnes artikli avaldamise koht, kuid artikli avaldamise koht võib kogumis olla üks asjaolu, mis peegeldab artikli avaldamise eesmärke. Kirjutise avaldamise eesmärgi hindamisel on olulised nii selle avaldamise kanal, kontekst kui ka konkreetse kirjutise sisu, sh pealkiri ja esile tõstetud tekstilõikude sisu. (p 12)

Varem avaldatud teabe taasesitamise eesmärk võib erineda algsest avaldamise eesmärgist, isegi kui teabe sisu ja esituslaad ei muutu. Sellist eesmärgi muutust ei ole reklaami mõiste piiritlemisel põhjust tähelepanuta jätta. (p 13)

Kehtiv õigus ei reguleeri, millist teavet võib kohalik omavalitsus infolehtedes avaldada. Kuigi infolehtedes võib ka kohalikke valimisi või muid teemasid käsitleda, ei tähenda see vabadust avaldada teavet mis tahes eesmärgil (vrd riigi väljaannete kohta RKHK otsust asjas nr 3-3-1-3-12, p-d 14 ja 30). Valimiste kajastamisel peab kohaliku omavalitsuse infoleht jääma PS § 156 lg-s 1 sätestatud valimiste ühetaolisuse põhimõttest tulenevalt poliitiliselt erapooletuks ja tasakaalustatuks ning sellisena ka näima. Demokraatia toimimiseks vajaliku poliitilise konkurentsi tagamiseks peab kohalik omavalitsus, nagu iga avaliku võimu kandja, kohtlema valimistel osalevaid isikuid võrdselt. (p 15)

Linnas ainuvõimu teostava erakonna nimekirjas kandideerivat isikut kajastava artikli ilmumine linnavalitsuse väljaantavas poliitiliselt tasakaalustamata infolehes räägib selle kasuks, et tegemist on poliitilise reklaamiga. Samuti kinnitavad artikli ilmumise kontekst, iseäranis sellele järgnenud valimised ning kaebaja kandideerimise jõuline rõhutamine, et vaidlusaluse artikli peamine eesmärk oli valijate mõjutamine. (p 16)

Aktiivse valimisagitatsiooni aja mõiste nägi seadus ette üksnes seoses poliitilise välireklaami keeluga. Samuti ei sisalda seda enam kehtiv KOVVS-i redaktsioon ning seda pole kohane kasutada valimiskampaania ajalisel määratlemisel. EKS § 121 lg 3 kohaldamisel on eeskätt oluline avaldatava teabe sisuline seos saabuvate valimistega. Sisulise seose hindamisel saab arvesse võtta ajalist distantsi saabuvatest valimistest. (p 18)

EKS §-s 1210 on sätestatud eriregulatsioon Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) liikmete kohta, mistõttu võivad erakondade juhtimis- või kontrollorganite liikmed ERJK koosseisus otsustamisest osa võtta. ERJK ausust ja objektiivsust kõigi erakondade suhtes aitab tagada EKS § 1210 lg 2 p-s 4 sätestatud Riigikogus esindatud erakondade võrdne esindatus ERJK koosseisus ning samuti õiguskantsleri, riigikontrolöri ja Vabariigi Valimiskomisjoni nimetatud esindajate ERJK koosseisu kuulumine. (p 19)

EKS § 124 lg-s 1 on selgelt sätestatud kohustus tagastada keelatud annetus selle teinud isikule ning EKS § 1211 lg 1 p 2 annab ERJK-le selge pädevuse teha ettekirjutus keelatud annetuse tagastamise kohta. Kuigi mõnel juhul võib annetuse väärtuse kindlakstegemine olla keeruline, ei ole ERJK-l kaalutlusõigust nõuda tegeliku annetuse väärtusest suurema või väiksema summa tasumist. Seega on rahalise kohustuse elemendid seaduses sätestatud ja PS § 113 nõuded täidetud. (p 20)


Kehtiv õigus ei reguleeri, millist teavet võib kohalik omavalitsus infolehtedes avaldada. Kuigi infolehtedes võib ka kohalikke valimisi või muid teemasid käsitleda, ei tähenda see vabadust avaldada teavet mis tahes eesmärgil (vrd riigi väljaannete kohta RKHK otsust asjas nr 3-3-1-3-12, p-d 14 ja 30). Valimiste kajastamisel peab kohaliku omavalitsuse infoleht jääma PS § 156 lg-s 1 sätestatud valimiste ühetaolisuse põhimõttest tulenevalt poliitiliselt erapooletuks ja tasakaalustatuks ning sellisena ka näima. Demokraatia toimimiseks vajaliku poliitilise konkurentsi tagamiseks peab kohalik omavalitsus, nagu iga avaliku võimu kandja, kohtlema valimistel osalevaid isikuid võrdselt. (p 15)


EKS § 124 lg-s 1 on selgelt sätestatud kohustus tagastada keelatud annetus selle teinud isikule ning EKS § 1211 lg 1 p 2 annab Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile (ERJK-le) selge pädevuse teha ettekirjutus keelatud annetuse tagastamise kohta. Kuigi mõnel juhul võib annetuse väärtuse kindlakstegemine olla keeruline, ei ole ERJK-l kaalutlusõigust nõuda tegeliku annetuse väärtusest suurema või väiksema summa tasumist. Seega on rahalise kohustuse elemendid seaduses sätestatud ja PS § 113 nõuded täidetud. (p 20)

5-18-7/8 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 09.12.2019

Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)

Arvestada tuleb eelkõige sotsiaalhoolekande seaduse üldpõhimõtteid (eelkõige SHS §-d 3, 5, 14, 15 ja 16), samuti iga teenuse kohta seaduses sätestatud nõudeid, lisaks sellele SÜS-is ning teistes seadustes sätestatut. Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)


Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)


Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)


Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)

Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)

Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)


Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)


Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)

Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)


Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RRKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)


Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)


PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)

Taotluse Riigikohtule võib õiguskantsler esitada pärast seda, kui on teinud akti vastu võtnud organile ÕKS § 17 kohaselt ettepaneku viia vaidlusalune õigusakt või selle sätted põhiseadusega kooskõlla, kuid akti vastu võtnud organ pole seda ettepaneku saamisest arvates 20 päeva jooksul teinud (ÕKS § 18 lg 1). (p 116)

Õiguskantsler esitas 17.10.2018 Riigikohtule taotluse, milles palub tunnistada kehtetuks Narva Linnavolikogu määruste sätted vastuolu tõttu seaduste ja põhiseadusega, samuti põhiseaduslikult nõutava õigustloova akti andmata jätmise. Õiguskantsler oli 25.08.2017 teinud Narva Linnavolikogule ettepaneku viia vaidlusalused sätted põhiseadusega kooskõlla ning anda põhiseadusega nõutav õigustloov akt, kuid Riigikohtule taotluse esitamise ajaks ei olnud Narva Linnavolikogu seda teinud. (p 117)


PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)

5-18-2/12 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 30.10.2018

Seadusega kehtestatud kohustus maksta jäätmeveo teenustasu riivab jäätmevaldaja omandipõhiõigust (PS § 32). (p 36)


PS § 3 lg 1 esimesest lausest tulenev üldise seadusereservatsiooni põhimõte lubab põhiõigusi piirata üksnes seaduslikul alusel. Kuigi demokraatlikus riigis peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja, võib vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega (RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-41-06, p-d 21 ja 22). (p 36)

PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise seadusereservatsiooni põhimõtte väljenduseks on avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise korral nii PS §-s 113 kui ka PS § 157 lg-s 2 sätestatud seadusliku aluse nõue (RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-48-16, p 44). (p 37)


PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 20). (p 37)

JäätS § 66 lg 11 alusel korraldatud jäätmeveo teenustasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus, kuna tarbijalt nõutakse tasu avalik-õiguslikus suhtes (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 36). Õiguslik alus sellise avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamiseks tulenes põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi hinnangul JäätS § 66 lg-st 11 koostoimes lg-ga 4, mida täpsustasid jäätmeveo teenustasu kehtestamise nõuete osas sama paragrahvi lg-d 5 ja 6. (p 38)


PS § 157 lg 2 lubab kohalikul omavalitsusel kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi üksnes seaduse alusel, kuid ei täpsusta, millises ulatuses peavad need olema seaduses sätestatud, mistõttu tuleb selle kohaldamisel muu hulgas arvestada reguleeritava küsimuse olulisust (RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-48-16, p 44). (p 37)

3-17-2132/17 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.10.2018

Suur riiklik huvi PlanS § 27 lg 1 tähenduses võib esineda ka siis, kui ehitis teenib eeskätt ettevõtja huve. Ehitise asukoha või toimimise vastu võib esineda suur riiklik huvi ka seetõttu, et ehitisel või selle kasutamisel võib olla oluline negatiivne kõrvalmõju üleriigilise tähtsusega avalikele huvidele. Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt. (p 11)


Käitise asukohavalikul tuleb arvestada KeÜS § 18 lg-ga 1, mis sätestab käitajale kohustuse lähtuda käitise asukoha valikul eesmärgist vähendada võimalikult suures ulatuses keskkonnahäiringuid. Norm on suunatud küll käitajale, kuid sellest kinnipidamist peavad planeeringute kehtestamise ja lubade andmise käigus jälgima haldusorganid. Seejuures tuleb silmas pidada mõistlikkuse põhimõtet (KeÜS § 22).

Sellegipoolest annab KeÜS § 18 lg 1 keskkonnakaalutlustele käitise asukoha valikul olulise kaalu. Seetõttu ei tohiks asukohta, kus käitise rajamise või hilisema käitamisega võiksid kaasneda väiksemad keskkonnahäiringud, juba ette valikust välistada üksnes põhjusel, et sinna käitise rajamine oleks käitajale mõnevõrra kulukam või selle käitamisel saadav tulu väiksem. (p 15)


Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. (p 10)

Käitise asukohavalikul tuleb arvestada KeÜS § 18 lg-ga 1, mis sätestab käitajale kohustuse lähtuda käitise asukoha valikul eesmärgist vähendada võimalikult suures ulatuses keskkonnahäiringuid. Norm on suunatud küll käitajale, kuid sellest kinnipidamist peavad planeeringute kehtestamise ja lubade andmise käigus jälgima haldusorganid. Seejuures tuleb silmas pidada mõistlikkuse põhimõtet (KeÜS § 22).


Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt läbi riigi eriplaneeringu. (p 11)


Vabariigi Valitsuse otsus riigi eriplaneeringu algatamiseks on menetlustoiming, mille vaidlustamise õigus on määratletud HKMS § 45 lg-s 3. Haldusakti andmisega päädivas menetluses tehtava menetlustoimingu peale võib esitada kaebuse kahel juhul. Esmalt olukorras, kus menetlustoiming rikub iseseisvalt ja tulevasest haldusaktist sõltumatult kaebaja materiaalseid õiguseid. Teiseks olukorras, kus menetlustoimingu õigusvastasus tingib vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise tulevikus. (p 8)

Kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus (KeÜS § 30 lg 2) haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. (p 9)

Vaidlusaluse menetlustoimingu vaidlustamiseks puudub keskkonnaorganisatsioonil ilmselgelt kaebeõigus. Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. Kaebaja õigusi ei riku ka asjaolu, et tal tuleb oma huvide kaitseks osaleda riigi eriplaneeringu menetluses. Olulise keskkonnamõjuga otsuste tegemise menetluses osalemine on keskkonnaorganisatsioonide tavapärane ja oluline funktsioon. (p 10)


Kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus (KeÜS § 30 lg 2) haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. (p 9)

Vaidlusaluse menetlustoimingu vaidlustamiseks puudub keskkonnaorganisatsioonil ilmselgelt kaebeõigus. Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. Kaebaja õigusi ei riku ka asjaolu, et tal tuleb oma huvide kaitseks osaleda riigi eriplaneeringu menetluses. Olulise keskkonnamõjuga otsuste tegemise menetluses osalemine on keskkonnaorganisatsioonide tavapärane ja oluline funktsioon. (p 10)


Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. (p 10)

Suur riiklik huvi PlanS § 27 lg 1 tähenduses võib esineda ka siis, kui ehitis teenib eeskätt ettevõtja huve. Ehitise asukoha või toimimise vastu võib esineda suur riiklik huvi ka seetõttu, et ehitisel või selle kasutamisel võib olla oluline negatiivne kõrvalmõju üleriigilise tähtsusega avalikele huvidele. Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt. (p 11)

PlanS § 27 lg 2 järgi on riigi eriplaneering võimalik koostada kas riigi territooriumi või selle osa kohta. Seda, milliste kriteeriumite alusel planeeringuala kindlaks määratakse, planeerimisseaduses lähemalt ei selgitata. Märgitud on üksnes niipalju, et kui eriplaneeringu algatamiseks on esitanud taotluse mitu isikut, tuleb kaaluda ka nende taotlustes märgitud asukohti (§ 30 lg 2 teine lause). (p 12)

Planeeringu algatamise korralduses märgitud esialgne teadaolev planeeringuala ei piira ehitise asukoha valikut üksnes selle alaga (vt PlanS § 28 lg 5 p 1 ja lg 1, § 30 lg 1 ja lg 2 esimene lause, §-d 32, 33, 35, § 41 lg 2; vt ka RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). See oleks vastuolus asukohavaliku menetluse eesmärkidega, milleks on muuhulgas avalikkuse ja huvitatud isikute tõhus kaasamine otsustusprotsessi ning käitisele ka keskkonnakaalutluste seisukohast sobivaima asukoha leidmine. (p 14, vt ka p 13)

5-18-3/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 06.06.2018

Riigikohtu praktika kohaselt lõppevad volikogu liikme volitused KOKS §-s 18 loetletud juriidiliste faktide esinemisel automaatselt ega vaja valimiskomisjoni otsust. Valimiskomisjoni ülesandeks on aga volikogu asendusliikme nimetamine (KOKS § 20 lg 1), mis eeldab selliste asjaolude väljaselgitamist, mis tingivad volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise. Seega tuleb valimiskomisjonil hinnata ka seda, kas volikogu liige on sõlminud valla või linna ametiasutusega töölepingu, tõlgendades vajaduse korral volikogu liikmega sõlmitud muud lepingut (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-53-14, p 32). (p 15, vt ka p-d 17–18)

Kolleegium kahtleb kohtuasjas kohaldamisele kuuluva, 1. aprillist 2013 kehtiva KOKS § 18 lg 1 p 6 vastavuses põhiseadusele osas, milles valla või linna volikogu liikme volitused lõppevad enne tähtaega juhul, kui volikogu liige töötab töölepingu alusel valla või linna ametiasutuses. Kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste ennetähtaegne lõppemine riivab tugevalt passiivset valimisõigust (kandideerimisõigust), mis on tagatud PS §-ga 156 (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-35-01, p 2; RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-7-02, p 19). KOKS § 18 lg 1 p-st 6 tuleneva riive eesmärk on aga ebaselge ja riive võib olla ka ebaproportsionaalne (PS § 11). (p 19)

Kolleegiumil on raske ette kujutada, kuidas saavad töölepingu alusel valla või linna ametiasutuses töötavat isiku lepingust tulenevad huvid olla konfliktis valla või linna kui avalik-õigusliku juriidilise isiku huvidega sellisel määral, et vajalik on tema kui volikogu liikme volituste ennetähtaegne lõpetamine. KOKS § 18 lg 1 p-st 6 võib tuleneda volikogu liikme õiguste põhjendamatu riive (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-53-14, p 34). Tõenäolisem võiks olla linna või valla ning volikokku kuuluva eraettevõtja huvide konflikt. Ometi ei sätesta seadus volikokku kuuluva eraettevõtja volituste ennetähtaegset lõppemist volikogu liikmena. Huvide konflikti võimalike negatiivsete tagajärgede ära hoidmiseks on ka muid vahendeid, mille hulka kuuluvad demokraatlikud ja läbipaistvad otsustusprotsessid ning kontroll. (p-d 22–23)

5-17-30/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 05.10.2017

KOVVS § 37 lõike 5 punktist 1, muudest KOVVS-i normidest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et kandidaat peab kandideerimisest loobumise avalduse valimiskomisjonile esitama isiklikult, ilma teise isiku vahenduseta. (p 16)

Kuigi valimiskomisjon peab avalduse saamisel veenduma, et avalduse on allkirjastanud kandideerimisest loobuda sooviv isik ja see vastab tema tegelikule tahtele, ei eelda see üldjuhul avalduse esitaja vahetut ilmumist valimiskomisjoni asukohta. (p 17)

Valimiskomisjonid peavad oma tegevuses juhinduma analoogia korras HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest ning välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud, kogudes vajaduse korral selleks tõendeid omal algatusel (vt RKPJK 8.11.2005 otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; 27.11.2013 otsus asjas nr 3-4-1-62-13, p 31). Valimiskomisjon peab HMS § 5 lõikest 1 tulenevalt oma kaalutlusõiguse alusel otsustama, milliste menetlustoimingute tegemist ta avalduse ehtsuse ja kandideeriva isiku tahtele vastavuse kontrollimiseks vajalikuks peab. Kontroll peab olema seda intensiivsem, mida tõsisemalt on valimiskomisjonil alust kahelda esitatud avalduse vastavuses avaldaja tegelikule tahtele. Olukord, kus kandideerimisest loobumise avaldus esitatakse teise isiku vahendusel, eeldab taotluse tegelikkusele vastavuse põhjalikumat kontrollimist. (p-d 17–18)

5-17-29/4 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 21.09.2017

Elektroonilise hääletamise ära jätmine (KOVVS § 12 lõike 2 punkt 14) on elektroonilise hääletamise süsteemi turvalisust ja töökindlust tagav ennetav meede, mille kohaldamise aluseks ei ole juba tekkinud kahjulik tagajärg, vaid Vabariigi Valimiskomisjoni kui meetme kohaldamiseks pädeva organi hinnang võimaliku kahjuliku tagajärje saabumise tõenäosuse kohta tulevikus. Vabariigi Valimiskomisjonil ei ole kohustust jätta elektroonilise hääletamisega alustamata mistahes kahjuliku tagajärje saabumise võimalusele viitava teabe saamisel, vaid ta peab seda meedet kohaldama, kui turvariski ärakasutamine ja sellest tuleneva kahjuliku tagajärje saabumine on komisjoni hinnangul otsuse tegemise ajal teadaolevatel konkreetsetel asjaoludel piisavalt tõenäoline. Seejuures peab Vabariigi Valimiskomisjon hindama ka seda, kas turvariski ärakasutamisest tulenevad võimalikud rikkumised elektroonilisel hääletamisel võivad mõjutada hääletamise tulemust olulisel määral (vt KOVVS § 12 lõike 2 punkt 3). (p 11)

Uute asjaolude ilmnemisel on Vabariigi Valimiskomisjon kohustatud uuesti hindama elektroonilise hääletamise turvalise korraldamise võimalikkust ja ning uuesti kaaluma elektroonilise hääletamisega alustamata jätmist. (p 16)

Kokku: 44| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json