5-23-33/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
22.06.2023 |
|
Valimisseadus ei nõua, et elektrooniliste häälte hävitamise toiming (RKVS § 771 lg 2) tuleb teha avalikult, kuid sellise kohustuse võib tuletada seaduse üldisest mõttest ja põhiseadusest. (p 24)
RKVS § 771 lõige 2 paneb riigi valimisteenistusele kohustuse hävitada elektroonilised hääled, nende avamise võti ja elektroonilise hääletamise süsteemis sisalduvad valijate isikuandmed. Sättes on ühtlasi keeld, et seda ei tohi teha enne ühe kuu möödumist valimispäevast; samuti keeld elektroonilisi hääli hävitada enne kaebuste lõplikku lahendamist. Kaebuste lõplik lahendamine tähendab seejuures, et kohtusse kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud või asjas on tehtud lõplik (kohtu)otsus. (p 25)
RKVS § 771 lõike 2 alusel kuulub hävitamisele teave, mis on seotud valimiste kui Eesti riigi toimimise seisukohalt olulise sündmusega ning hõlmab suures koguses isikuandmeid. Sellise teabe põhjendamatult kaua säilitamine võib tuua kaasa täiendavaid ohte, sh ohtu hääletamise salajasusele (põhiseaduse (PS) § 60 lõike 2 neljandas lauses sätestatud valimispõhimõte) ja demokraatia toimimisele, mis on väga kaalukad põhiseaduslikud väärtused. Kuigi elektrooniliste häälte hävitamise toimingu tegemise tähtaja lõppu pole seaduses üheselt kindlaks määratud, on hävitamise eesmärki arvestades õige järeldada, et toiming tuleb teha siiski esimesel võimalusel. Kindlasti ei tohiks riigi valimisteenistus selle seadusest tuleneva kohustuse täitmisega põhjendamatult viivitada. Lõppkokkuvõttes on seadusandja otsustada, kuidas ta erinevaid väärtusi põhiseaduslikes piirides kaalub ja millised reeglid ette näeb, kuid riigi valimisteenistus ning Vabariigi Valimiskomisjon valimisi korraldavate organitena peavad järgima seaduse nõudeid. (p 26)
Elektrooniliste häälte (samuti paberhäälte) säilitamine saab valimiskaebemenetluses olla vajalik eelkõige hääletamise ja hääletamistulemuste kindlakstegemise peale esitatud kaebustega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Eelduslikult on valimistulemuste väljakuulutamise ajaks vaidlused hääletamise ja hääletamistulemuste kindlakstegemise üle seega lõppenud (kaebetähtajad möödunud), mistõttu puudub pärast seda valimisõigustest (eelkõige aktiivsest või passiivsest valimisõigusest) tulenev õiguskaitsevajadus. (p 28)
Kaebust RKVS § 771 lõike 2 tähenduses tuleb mõista sarnaselt kaebusega RKVS § 74 lõike 1 tähenduses: tegemist peab olema valimiskaebusega, mis takistab ühtlasi kandidaatide registreerimist ja valimistulemuste väljakuulutamist. Kuigi valimiskaebemenetluses saab esitada kaebusi ka pärast valimistulemuste väljakuulutamist tehtavate toimingute ja otsuste peale (nt kautsjoni tagastamata jätmine), ei saa seadust süstemaatiliselt tõlgendades sellised valimiskaebused olla suunatud hääletamistulemuste vaidlustamisele ega olla seetõttu üldjuhul takistuseks elektrooniliste häälte hävitamise toimingu tegemisele. (p 29)
Valijal on õigus saada teavet andmete kohta, mis on kantud valijate nimekirja, nende andmetega on põhjendatud huvi korral õigus tutvuda ka erakondadel, üksikkandidaatidel ja teadlastel. Valijate nimekirja kantakse isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood, elu- või viibimiskoha aadress, valimisringkonna number, märge valijale hääletamissedeli väljastamise kohta ning andmed hääletamise aja ja koha kohta (hääletamise fakt ja viis). Kuigi isikul võib olla informatsioonilise enesemääramise õigusest tulenev huvi tutvuda ka muu tema kohta käiva, elektroonilise hääletamisega seotud teabega, on seadusandja kaalunud väärtusi viisil, et salajasus kaalub selle huvi üles. (p 32)
Vabariigi Valimiskomisjon enamasti ei tunnusta vaatleja üldist õigust sellele, et valimistoimingud vastaksid seadusele, käsitades selliseid kaebusi populaarkaebustena. Ka Riigikohus on leidnud, et valimiste vaatlejal on õigus esitada kaebus üksnes selliste rikkumiste peale, mis seostuvad tema enda kui vaatleja õigustega – eelkõige vaatlemisele seatud tingimuste või takistuste osas. Vaatlejale laiema kaebeõiguse võimaldamine Vabariigi Valimiskomisjoni praktikas ei ole iseenesest problemaatiline, kuid kaebeõiguse käsitlus ei tohiks kaasa tuua isikute põhjendamatult ebavõrdset kohtlemist. (p 23)
Vaatlejal oli õigus elektrooniliste häälte hävitamise toimingut vaidlustada, kuivõrd ta väitis kaebuses ka seda, et toiming tehti vaatlejaid teavitamata. Valimistoimingu tegemine avalikkust ja vaatlejaid sellest teavitamata võiks vaieldamatult riivata vaatleja õigusi, kuna võtab võimaluse toimingut vaadelda. Valimisseadus küll otsesõnu ei nõua, et RKVS § 771 lõikes 2 nimetatud toiming tuleb teha avalikult, kuid sellise kohustuse võib tuletada seaduse üldisest mõttest ja põhiseadusest. Kuigi vaatleja õigusi võiks sellisel juhul rikkuda eelkõige toimingust teavitamata jätmine (riigi valimisteenistuse tegevusetus), võimaldaks selline vaatleja õigusi puudutava nõude väidetav rikkumine vaidlustada toimingu õiguspärasust. Toimingu õiguspärasuse eelduseks on ka see, et järgitud on nii formaalseid kui materiaalseid nõudeid, kuigi igasugune nõuete rikkumine ei pruugi alati viia toimingu õigusvastaseks tunnistamiseni. (p 24)
RKVS § 771 lõike 2 alusel kuulub hävitamisele teave, mis on seotud valimiste kui Eesti riigi toimimise seisukohalt olulise sündmusega ning hõlmab suures koguses isikuandmeid. Sellise teabe põhjendamatult kaua säilitamine võib tuua kaasa täiendavaid ohte, sh ohtu hääletamise salajasusele ja demokraatia toimimisele, mis on väga kaalukad põhiseaduslikud väärtused. Kuigi elektrooniliste häälte hävitamise toimingu tegemise tähtaja lõppu pole seaduses üheselt kindlaks määratud, on hävitamise eesmärki arvestades õige järeldada, et toiming tuleb teha siiski esimesel võimalusel. Kindlasti ei tohiks riigi valimisteenistus selle seadusest tuleneva kohustuse täitmisega põhjendamatult viivitada. Lõppkokkuvõttes on seadusandja otsustada, kuidas ta erinevaid väärtusi põhiseaduslikes piirides kaalub ja millised reeglid ette näeb, kuid riigi valimisteenistus ning Vabariigi Valimiskomisjon valimisi korraldavate organitena peavad järgima seaduse nõudeid. (p 26)
Ligipääs elektroonilisel hääletamisel kogutud isikuandmetele on väga piiratud. Elektroonilise hääletamise süsteemis sisalduvad andmed on kaitstud hääletamise salajasuse põhimõttega, mis on äärmiselt kaalukas põhiseaduslik väärtus, samuti valija põhiõigus, millesse valimiste korraldajad ja muud riigiorganid saavad sekkuda üksnes seaduses sätestatud alustel ja eesmärkidel. (p 31)
Kuigi isikul võib olla informatsioonilise enesemääramise õigusest tulenev huvi tutvuda ka muu tema kohta käiva, elektroonilise hääletamisega seotud teabega, on seadusandja kaalunud väärtusi viisil, et salajasus kaalub selle huvi üles. (p 32)
|
| 5-23-4/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
21.02.2023 |
|
Riigikogu valimistel hääletamise korraldamiseks jaoskonnakomisjonide moodustamine on kohaliku omavalitsusüksuse volikogu ainupädevuses. Volikogu otsust saab vaidlustada halduskohtus, mitte RKVS 12. peatükis sätestatud menetluses, esitades kaebuse Vabariigi Valimiskomisjonile ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile. Valla- või linnasekretäri ettepanek volikogule on osa volikogu otsuse ettevalmistamise menetlusest ning ka seda ei saa vaidlustada RKVS 12. peatükis sätestatud korras. (p-d 19 ja 20)
Kuigi RKVS-s 12. peatükis ja PSJKS 6. peatükis sätestatud menetlus on lühemate tähtaegadega, pakkudes seeläbi huvitatud isiku väidetava õiguste rikkumise vastu kiiremat kaitset, on kaebuse lahendamisel halduskohtus võimalik kaebaja õiguste efektiivseks kaitseks rakendada esialgse õiguskaitse meetmeid. (p 21)
RKVS 12. peatükis sätestatud kaebemenetluses saab esitada Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse valimiste korraldaja toimingu peale. Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale, millega kaebuse kohta seisukoht võetakse, on võimalik esitada aga kaebus Riigikohtule (RKVS § 69, § 721). Vastavalt on sätestatud kaebemenetlus ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) 6. peatükis, mille § 37 lõike 1 kohaselt saab Riigikohtult taotleda valimiste korraldaja toimingu õigusvastaseks tunnistamist ja valimiskomisjoni otsuse tühistamist. (p 17)
|
| 5-19-39/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
26.06.2019 |
|
Kehtetu hääle andmise võimaluse puudumine elektroonilisel hääletamisel ei ole vastuolus valimiste vabaduse ja ühetaolisuse põhimõttega (vt RKPJK otsuse nr 5-17-32/2 p-d 17–21). (p 13)
Elektroonilised hääled avatakse alles pärast seda, kui hääled on anonüümistatud ehk eraldatud valijate isikuandmetest. Häälte avamiseks ja lugemiseks kasutatakse häälte avamise võtit, mille osakud on salvestatud kiipkaartidele (häälte avamise võtme ligipääsuvahendid), mis jagatakse Vabariigi Valimiskomisjoni ja riigi valimisteenistuse ametnike vahel (võtmehaldurid). Hääled on võimalik avada üksnes siis, kui piisav arv võtmehaldureid esitavad kiipkaardid samal ajal. Turvalisuse tagamiseks viibib häälte võtme kasutamise juures audiitor ning võtme kasutamise toiminguid auditeeritakse, samuti on häälte lugemise toimingud avalikud. Enne ja pärast kasutamist on kiipkaartidel turvakleebised (vt RKPJK otsus asjas nr 5-19-18/3, p-d 13–15). Turvakleebised on ka välisel andmekandjal, millele elektroonilised hääled salvestatakse, samuti hävitatakse andmekandjad ja võtmeosakud pärast valimisi ning see toimub samuti audiitori juuresolekul (EPVS § 771 lõige 2). (p 14)
Kehtetu hääle andmise võimaluse puudumine elektroonilisel hääletamisel ei ole vastuolus valimiste vabaduse ja ühetaolisuse põhimõttega (vt RKPJK otsuse nr 5-17-32/2 p-d 17–21). (p 13)
Elektroonilised hääled avatakse alles pärast seda, kui hääled on anonüümistatud ehk eraldatud valijate isikuandmetest. Häälte avamiseks ja lugemiseks kasutatakse häälte avamise võtit, mille osakud on salvestatud kiipkaartidele (häälte avamise võtme ligipääsuvahendid), mis jagatakse Vabariigi Valimiskomisjoni ja riigi valimisteenistuse ametnike vahel (võtmehaldurid). Hääled on võimalik avada üksnes siis, kui piisav arv võtmehaldureid esitavad kiipkaardid samal ajal. Turvalisuse tagamiseks viibib häälte võtme kasutamise juures audiitor ning võtme kasutamise toiminguid auditeeritakse, samuti on häälte lugemise toimingud avalikud. Enne ja pärast kasutamist on kiipkaartidel turvakleebised (vt RKPJK otsus asjas nr 5-19-18/3, p-d 13–15). Turvakleebised on ka välisel andmekandjal, millele elektroonilised hääled salvestatakse, samuti hävitatakse andmekandjad ja võtmeosakud pärast valimisi ning see toimub samuti audiitori juuresolekul (EPVS § 771 lõige 2). (p 14)
|
| 5-19-34/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
18.06.2019 |
|
EPVS § 67 kohaselt on kaebajal võimalik vaidlustada Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse esitamisega üksnes valimiste korraldaja toimingut. Euroopa Parlamendi valimiste korraldajad on EPVS § 9 lõike 1 kohaselt riigi valimisteenistus, valla- ja linnasekretärid, jaoskonnakomisjonid ja häältelugemiskomisjonid. Valijate nimekirja koostab rahvastikuregistri andmete alusel EPVS § 20 lõike 1 kohaselt rahvastikuregistri vastutav töötleja, kelleks on Siseministeerium. EPVS § 24 lõike 2 kohaselt saab isik esitada valijate nimekirjas muudatuse tegemiseks avalduse valla- või linnasekretärile. Valla- või linnasekretär vaatab avalduse koos valijate nimekirja koostajaga läbi ja vastab isikule viivitamata. Kui valla- või linnasekretär jätab avalduse rahuldamata, võib avaldaja esitada EPVS § 24 lõike 5 kohaselt valla- või linnasekretäri toimingu peale kaebuse halduskohtule. (p 6)
Euroopa Parlamendi liikmete registreerimine ei ole seotud valimiste korraldajate või Vabariigi Valimiskomisjoni tegevuse peale esitatud kaebuste lõpliku lahendamisega. Kui Vabariigi Valimiskomisjon või Riigikohus tunnistab hääletamistulemused kehtetuks, teeb Vabariigi Valimiskomisjon EPVS § 72 lõike 2 kohaselt uue Euroopa Parlamendi liikmete registreerimise otsuse pärast kordushääletamise tulemuste selgumist. Ainuüksi asjaolust, et valimistulemused on välja kuulutatud enne kaebuse lahendamist, ei saa järeldada, et kaebaja õigusi oleks rikutud. (p 8)
Vt RKPJK otsus nr 5-19-15/6, p-d 18 ja 19.
Hääleõigusliku isiku elukoha andmed, mis kanti rahvastikuregistrisse valla või linna täpsusega Riigikogu 2019. a valimiste ajal, kehtivad RRS §-st 1121 tulenevalt erandina neli kuud andmete registrisse kandmisest arvates ning isikul puudus vajadus taotleda oma elukoha uut registrisse kandmist Euroopa Parlamendi 2019. a valimiste jaoks. Kaebajal oli võimalik RRS §-le 83 tuginedes taotleda enda Euroopa Parlamendi valimistel valijate nimekirja kandmist kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega ka juhul, kui ta ei saanud esitada andmeid selles omavalitsusüksuses enda kasutatava konkreetse eluruumi kohta. Seega ei võtnud 1.01.2019 jõustunud RRS kaebajalt võimalust Euroopa Parlamendi valimistel hääletada. (p 7)
|
| 5-19-32/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
18.06.2019 |
|
Elektrooniliselt antud häälte lugemine on riigi valimisteenistuse toiming, mis tehakse valimispäeva õhtul avalikult (EPVS § 591 lg-d 1 ja 7). Nagu teisigi valimiste korraldajate avalikke toiminguid, võib igaüks ka seda toimingut vaadelda (EPVS § 161 lg 1). Vaatleja peab seejuures järgima seadusest tulenevaid piiranguid (enne vaatlemise alustamist tuleb ennast esitleda (EPVS § 161 lg 2), keelatud on segada toimingu tegemist (EPVS § 161 lg 4)), lisaks sellele tuleb täita riigi valimisteenistuse juhi määratud isikute suulisi korraldusi (EPVS § 591 lg 7 teine lause). Vaatleja õigusena (lisaks toimingute ja tegevuse juures viibimisele ning nende audiovisuaalsele jälgimisele) nimetab seadus otsesõnu vaid võimalust kirjutada üles valimisvahendite pitseerimisel kasutatud turvavahendite numbrid (EPVS § 161 lg 3). Seadus ei anna vaatlejale õigust elektrooniliste häälte lugemise toimingut salvestada, kuid samas ka ei keela seda. Seadus on jätnud riigi valimisteenistusele kaalutlusruumi otsustamaks, kas lubada või keelata selle toimingu salvestamine. Sarnaselt on vaatleja õigused ja kohustused reguleeritud ka KOVVS-is (§ 234 ja § 542 lg 7 teine lause) ning RKVS-is (§ 194 ja § 601 lg 7 teine lause). (p 9)
Elektrooniliselt antud häälte lugemine on riigi valimisteenistuse toiming, mis tehakse valimispäeva õhtul avalikult (EPVS § 591 lg-d 1 ja 7). Nagu teisigi valimiste korraldajate avalikke toiminguid, võib igaüks ka seda toimingut vaadelda (EPVS § 161 lg 1). Vaatleja peab seejuures järgima seadusest tulenevaid piiranguid (enne vaatlemise alustamist tuleb ennast esitleda (EPVS § 161 lg 2), keelatud on segada toimingu tegemist (EPVS § 161 lg 4)), lisaks sellele tuleb täita riigi valimisteenistuse juhi määratud isikute suulisi korraldusi (EPVS § 591 lg 7 teine lause). Vaatleja õigusena (lisaks toimingute ja tegevuse juures viibimisele ning nende audiovisuaalsele jälgimisele) nimetab seadus otsesõnu vaid võimalust kirjutada üles valimisvahendite pitseerimisel kasutatud turvavahendite numbrid (EPVS § 161 lg 3). Seadus ei anna vaatlejale õigust elektrooniliste häälte lugemise toimingut salvestada, kuid samas ka ei keela seda. Seadus on jätnud riigi valimisteenistusele kaalutlusruumi otsustamaks, kas lubada või keelata selle toimingu salvestamine. Sarnaselt on vaatleja õigused ja kohustused reguleeritud ka KOVVS-is (§ 234 ja § 542 lg 7 teine lause) ning RKVS-is (§ 194 ja § 601 lg 7 teine lause). (p 9)
Euroopa Parlamendi valimiste puhul näeb seadus ette, et häälte lugemise juures viibivad isikud (sh vaatlejad) ei tohi enne hääletamise lõppu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides lahkuda häälte lugemise ruumist ega kasutada sidevahendeid. Seda nii paberhäälte lugemisel jaoskonnakomisjonis (EPVS § 57 lg 13 kolmas lause) kui ka elektrooniliste häälte lugemisel riigi valimisteenistuses (EPVS § 591 lg 7 esimene lause viitab eelnimetatud sättele). Nende piirangute eesmärgiks on tagada, et mõnes liikmesriigis ei saaks hääletamistulemused avalikuks enne seda, kui kõigis liikmesriikides on hääletamine lõppenud (EPVS § 56 teine lause). (p 10)
Keeld kasutada häälte lugemise ruumis salvestusvahendeid oli EPVS § 591 lg 7 teise lause kohaselt antud suuline korraldus, mis on käsitatav haldusaktina. Lisaks nimetatud sättele tulenes õiguslik alus sellise haldusakti andmiseks EPVS § 10 lg 1 p-st 1 (riigi valimisteenistuse pädevus tagada valimiste seadusekohane korraldamine, korraldada elektrooniline hääletamine ja teha kindlaks elektroonilise hääletamise tulemus) koostoimes EPVS § 57 lg 13 kolmanda lausega (keeld kasutada häälte lugemise ruumis sidevahendeid) ja § 56 lg-ga 2. Riigi valimisteenistusel oli põhjendatud kahtlus, et kaamerad võivad sisaldada sidevahendeid ning seega rikutakse valimistoimingu tegemise korda ja ohtu võib sattuda hääletamistulemuste salastatus. Kuna vaatlejal ei ole seadusest tulenevat õigust toimingut salvestada, ei olnud salvestamise keelamine eesmärki silmas pidades ka ilmselgelt meelevaldne. (p 12)
Elektrooniliselt antud häälte lugemine on riigi valimisteenistuse toiming, mis tehakse valimispäeva õhtul avalikult (EPVS § 591 lg-d 1 ja 7). Nagu teisigi valimiste korraldajate avalikke toiminguid, võib igaüks ka seda toimingut vaadelda (EPVS § 161 lg 1). Vaatleja peab seejuures järgima seadusest tulenevaid piiranguid (enne vaatlemise alustamist tuleb ennast esitleda (EPVS § 161 lg 2), keelatud on segada toimingu tegemist (EPVS § 161 lg 4)), lisaks sellele tuleb täita riigi valimisteenistuse juhi määratud isikute suulisi korraldusi (EPVS § 591 lg 7 teine lause). Vaatleja õigusena (lisaks toimingute ja tegevuse juures viibimisele ning nende audiovisuaalsele jälgimisele) nimetab seadus otsesõnu vaid võimalust kirjutada üles valimisvahendite pitseerimisel kasutatud turvavahendite numbrid (EPVS § 161 lg 3). Seadus ei anna vaatlejale õigust elektrooniliste häälte lugemise toimingut salvestada, kuid samas ka ei keela seda. Seadus on jätnud riigi valimisteenistusele kaalutlusruumi otsustamaks, kas lubada või keelata selle toimingu salvestamine. Sarnaselt on vaatleja õigused ja kohustused reguleeritud ka KOVVS-is (§ 234 ja § 542 lg 7 teine lause) ning RKVS-is (§ 194 ja § 601 lg 7 teine lause). (p 9)
Euroopa Parlamendi valimiste puhul näeb seadus ette, et häälte lugemise juures viibivad isikud (sh vaatlejad) ei tohi enne hääletamise lõppu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides lahkuda häälte lugemise ruumist ega kasutada sidevahendeid. Seda nii paberhäälte lugemisel jaoskonnakomisjonis (EPVS § 57 lg 13 kolmas lause) kui ka elektrooniliste häälte lugemisel riigi valimisteenistuses (EPVS § 591 lg 7 esimene lause viitab eelnimetatud sättele). Nende piirangute eesmärgiks on tagada, et mõnes liikmesriigis ei saaks hääletamistulemused avalikuks enne seda, kui kõigis liikmesriikides on hääletamine lõppenud (EPVS § 56 teine lause). (p 10)
Riigi valimisteenistusel tuleks edaspidi vaatlejatele nende õigusi ja kohustusi paremini selgitada. Seda, kas toimingut tohib salvestada ning millistel tingimustel, tuleks vaatlejatele selgitada enne toimingu algust (nt esitada sellekohane info kodulehel või hiljemalt enne häälte lugemise ruumi sisenemist). (p 16)
EPVS § 66 kohaselt saab isik, kes leiab, et valimiste korraldaja on rikkunud seadust, esitada riigi valimisteenistusele suulise või kirjaliku avalduse puuduse kohta (lg-d 1, 3 ja 5). Kaebaja esitas riigi valimisteenistuse suulise korralduse peale, millega keelati toimingu salvestamine, kohe suulise avalduse. Kuigi avaldust ei protokollitud, lahendas riigi valimisteenistuse juht selle viivitamatult ja andis uue suulise korralduse, millega lubas kaebajal toimingu salvestamist jätkata. (p 14)
Keeld kasutada häälte lugemise ruumis salvestusvahendeid oli EPVS § 591 lg 7 teise lause kohaselt antud suuline korraldus, mis on käsitatav haldusaktina. Lisaks nimetatud sättele tulenes õiguslik alus sellise haldusakti andmiseks EPVS § 10 lg 1 p-st 1 (riigi valimisteenistuse pädevus tagada valimiste seadusekohane korraldamine, korraldada elektrooniline hääletamine ja teha kindlaks elektroonilise hääletamise tulemus) koostoimes EPVS § 57 lg 13 kolmanda lausega (keeld kasutada häälte lugemise ruumis sidevahendeid) ja § 56 lg-ga 2. Riigi valimisteenistusel oli põhjendatud kahtlus, et kaamerad võivad sisaldada sidevahendeid ning seega rikutakse valimistoimingu tegemise korda ja ohtu võib sattuda hääletamistulemuste salastatus. Kuna vaatlejal ei ole seadusest tulenevat õigust toimingut salvestada, ei olnud salvestamise keelamine eesmärki silmas pidades ka ilmselgelt meelevaldne. (p 12)
|
| 5-19-31/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
12.06.2019 |
|
Vabariigi Valimiskomisjon jättis isiku kaebuse läbi vaatamata, kuna see ei olnud komisjoni hinnangul esitatud tähtaegselt. EPVS § 70 lg 1 p 1 kohaselt esitatakse kaebus Vabariigi Valimiskomisjonile kolme päeva jooksul vaidlustatava toimingu tegemisest. Vabariigi Valimiskomisjon leidis õigesti, et isik vaidlustas elektroonilise hääletuse korraldamist 16.–22.05.2019 (riigi valimisteenistuse toiming), mistõttu tuli kaebetähtaja arvestamist alustada alates 23.05.2019. Kaebetähtaja lõpp (tähtpäev) langes seega puhkepäevale (laupäev, 25.05.2019). Kaebus saabus Vabariigi Valimiskomisjoni serverisse 26.05.2019. (p 9)
Kolleegium leiab, et kaebus oli esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul. (p 10)
EPVS ei sätesta täpsemaid reegleid kaebetähtaja arvutamiseks. EPVS § 70 lg 1 nõuab üksnes, et kaebus tuleb Vabariigi Valimiskomisjonile esitada kolme päeva jooksul (vaidlustatava toimingu tegemisest või avalduse läbivaatamisest arvates). Ka Riigikohtule tuleb kaebus esitada kolme päeva jooksul (EPVS § 701 lg 3). Riigikohtule esitatud kaebuse puhul tuleb arvestada PSJKS § 48 lg-t 1, mille kohaselt lähtutakse tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluses sätestatud korrast. TsMS § 62 lg 1 viitab omakorda TsÜS-le ning TsÜS § 136 lg 8 näeb ette, et juhul, kui tahteavalduse tegemise tähtaja lõpp (tähtpäev) langeb puhkepäevale, lõpeb tähtaeg järgmisel tööpäeval. Seega lõpeb täpselt samas sõnastuses normi puhul kaebetähtaeg Riigikohtule kaebuse esitamisel alati tööpäeval. (p 11)
Sarnaselt on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)
Selline tõlgendus ei muuda sisutühjaks EVPS-is erinevate tähtaegade määramist päevades või tööpäevades, samuti ei pikenda ebamõistlikult kaebuse lahendamise menetlust Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebetähtaeg pikeneb siis, kui tähtpäev satub puhkepäevale, muudel juhtudel arvatakse puhkepäevad kaebetähtaja sisse. Täpsemalt pikenevad eelkõige kaebetähtajad, mille arvutamine algab neljapäeval või reedel (esimesel juhul pikeneb tähtaeg viie päevani ja teisel juhul nelja päevani). Kui seadusandja siiski leiab, et Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse kaebetähtaega tuleb arvutada erinevalt teistes menetlustes kaebetähtaja arvutamise korrast, tuleks erisus sõnaselgelt seaduses sätestada. (p 13)
Riigikohus ei pidanud elektroonilise hääletamise regulatsiooni põhiseadusvastaseks KOV volikogude valimise kontekstis (vt RKPJK otsus nr 5-17-32/2). Praegusest kaebusest ei nähtu asjaolusid, mis võiksid tingida Riigikohtu varasema seisukoha muutmise. (p 15)
Riigikohtule tuleb kaebus esitada kolme päeva jooksul (EPVS § 701 lg 3). Riigikohtule esitatud kaebuse puhul tuleb arvestada PSJKS § 48 lg-t 1, mille kohaselt lähtutakse tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluses sätestatud korrast. TsMS § 62 lg 1 viitab omakorda TsÜS-le ning TsÜS § 136 lg 8 näeb ette, et juhul, kui tahteavalduse tegemise tähtaja lõpp (tähtpäev) langeb puhkepäevale, lõpeb tähtaeg järgmisel tööpäeval. Seega lõpeb täpselt samas sõnastuses normi puhul kaebetähtaeg Riigikohtule kaebuse esitamisel alati tööpäeval. (p 11, vt ka p 12)
Sarnaselt nagu TsMS-is on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)
Sarnaselt nagu TsMS-is on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)
Selline tõlgendus ei muuda sisutühjaks EVPS-is erinevate tähtaegade määramist päevades või tööpäevades, samuti ei pikenda ebamõistlikult kaebuse lahendamise menetlust Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebetähtaeg pikeneb siis, kui tähtpäev satub puhkepäevale, muudel juhtudel arvatakse puhkepäevad kaebetähtaja sisse. Täpsemalt pikenevad eelkõige kaebetähtajad, mille arvutamine algab neljapäeval või reedel (esimesel juhul pikeneb tähtaeg viie päevani ja teisel juhul nelja päevani). Kui seadusandja siiski leiab, et Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse kaebetähtaega tuleb arvutada erinevalt teistes menetlustes kaebetähtaja arvutamise korrast, tuleks erisus sõnaselgelt seaduses sätestada. (p 13)
|
| 5-19-30/3
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
03.05.2019 |
|
EPVS § 31 lg 3 p 2 sätestab, et kui EPVS § 30 lg-s 6 nimetatud tähtaja jooksul ei esitatud puuduvaid dokumente, jätab Vabariigi Valimiskomisjon kandidaadi, kelle dokumendid on puudu, registreerimata. Kuna isik ei esitanud EPVS § 29 lg 4 p 2 kohaselt nõutavat kautsjoni tasumist tõendava dokumendi koopiat, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja selle sätte alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. Samuti on Vabariigi Valimiskomisjon õigesti leidnud, et seadus ei võimalda kandidaati kautsjoni tasumisest vabastada. Kolleegiumil ei ole kahtlusi kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuses. Seadus võib nõuda, et kandidaat tõestaks registreerimisel enda tõsiseltvõetavust. Kautsjoni suurus on mõõdukas. (p 15)
EPVS § 31 lg 3 p 2 sätestab, et kui EPVS § 30 lg-s 6 nimetatud tähtaja jooksul ei esitatud puuduvaid dokumente, jätab Vabariigi Valimiskomisjon kandidaadi, kelle dokumendid on puudu, registreerimata. Kuna isik ei esitanud EPVS § 29 lg 4 p 2 kohaselt nõutavat kautsjoni tasumist tõendava dokumendi koopiat, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja selle sätte alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. Samuti on Vabariigi Valimiskomisjon õigesti leidnud, et seadus ei võimalda kandidaati kautsjoni tasumisest vabastada. Kolleegiumil ei ole kahtlusi kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuses. Seadus võib nõuda, et kandidaat tõestaks registreerimisel enda tõsiseltvõetavust. Kautsjoni suurus on mõõdukas. (p 15)
EPVS § 31 lg 3 p 3 ja § 4 lg 6 p 2 järgi peab Vabariigi Valimiskomisjon jätma registreerimata kandidaadi, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. Kuna kohus on isiku süüdi mõistnud kuriteos ja ta kannab eluaegset vanglakaristust, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja ka nende sätete alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. (p 16)
Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). (p 17)
Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. (p 17)
Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. PS § 58 võimaldab seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga valimispõhiõigusele, mis tähendab, et piirang peab sisalduma seaduses ning olema proportsionaalne. (p 17)
Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. PS § 58 võimaldab seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga valimispõhiõigusele, mis tähendab, et piirang peab sisalduma seaduses ning olema proportsionaalne. (p 17)
EPVS § 4 lg 6 p-s 2 sätestatud kandideerimispiirang riivab Eesti kodaniku õigust Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida. Käsitledes vanglakaristust kandvate kinnipeetavate kandideerimispiirangut kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel, jõudis Riigikohus seisukohale, et kuna vabaduskaotusliku karistuse olemuslik osa on see, et isik ei saa vabalt ringi liikuda, ei ole põhjendamatu vanglakaristust kandvate isikute kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideerimise õiguse välistamine (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-44-13, p 13). Samal põhjusel on vangide kandideerimisõiguse välistamine põhjendatud ka Euroopa Parlamendi valimistel. (p 18)
Legitiimne on seadusandja otsus arvata kandideerimisõiguslike isikute hulgast välja kurjategijad, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 51). Osalisriikide hindamisruum EIÕK esimese lisaprotokolli art-s 3 sätestatud kandideerimisõiguse hindamisel on suurem kui aktiivse valimisõiguse puhul (nii nt EIK otsus asjas nr 58278/00: Ždanoka vs. Läti, p 115). (p 19)
Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriigi kodaniku, kes soovib oma hääletamisõigust teostada riigis, mille kodanik ta on, hääletamisõigusest ilmajätmine Euroopa Liidu liikmesriigi õigusnormide alusel kujutab endast ELPH art 39 lg-s 2 tagatud õiguse teostamise piirangut. ELPH art 52 lg 1 kohaselt on selline piirang lubatav, kui see on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet (piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi) (EK otsus asjas nr C-650/13: Delvigne, p-d 45–46). (p 20)
Praeguses asjas vaadeldav kandideerimisõiguse piirang vastab ELPH-le. Iseäranis peab see paika kaebaja puhul. Kaebaja on süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes kuritegudes, mille eest talle on mõistetud eluaegne vanglakaristus. Piirangu eesmärk – tagada karistuse vältimatus ja õiguskorda jämedalt rikkunud isikute eemalhoidmine avaliku võimu teostamisest – on liidu poolt tunnustatud ELL art-s 2 sätestatud õigusriigi põhimõtte raames. ELPH artl 40 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna see reguleerib isiku õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel. (p 21)
PS § 58 ei nõua, et kohus peab kandideerimisõiguse äravõtmise eraldi otsustama. Ka EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). Samuti ei ole kandideerimispiirang vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)
Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud, põhiseaduses ette nähtutega analoogsete põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)
EPVS § 4 lg 6 p-s 2 sätestatud kandideerimispiirang riivab Eesti kodaniku õigust Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida. Käsitledes vanglakaristust kandvate kinnipeetavate kandideerimispiirangut kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel, jõudis Riigikohus seisukohale, et kuna vabaduskaotusliku karistuse olemuslik osa on see, et isik ei saa vabalt ringi liikuda, ei ole põhjendamatu vanglakaristust kandvate isikute kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideerimise õiguse välistamine (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-44-13, p 13). Samal põhjusel on vangide kandideerimisõiguse välistamine põhjendatud ka Euroopa Parlamendi valimistel. (p 18)
Legitiimne on seadusandja otsus arvata kandideerimisõiguslike isikute hulgast välja kurjategijad, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 51). Osalisriikide hindamisruum EIÕK esimese lisaprotokolli art-s 3 sätestatud kandideerimisõiguse hindamisel on suurem kui aktiivse valimisõiguse puhul (nii nt EIK otsus asjas nr 58278/00: Ždanoka vs. Läti, p 115). (p 19)
Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriigi kodaniku, kes soovib oma hääletamisõigust teostada riigis, mille kodanik ta on, hääletamisõigusest ilmajätmine Euroopa Liidu liikmesriigi õigusnormide alusel kujutab endast ELPH art 39 lg-s 2 tagatud õiguse teostamise piirangut. ELPH art 52 lg 1 kohaselt on selline piirang lubatav, kui see on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet (piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi) (EK otsus asjas nr C-650/13: Delvigne, p-d 45–46). (p 20)
Praeguses asjas vaadeldav kandideerimisõiguse piirang vastab ELPH-le. Iseäranis peab see paika kaebaja puhul. Kaebaja on süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes kuritegudes, mille eest talle on mõistetud eluaegne vanglakaristus. Piirangu eesmärk – tagada karistuse vältimatus ja õiguskorda jämedalt rikkunud isikute eemalhoidmine avaliku võimu teostamisest – on liidu poolt tunnustatud ELL art-s 2 sätestatud õigusriigi põhimõtte raames. ELPH artl 40 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna see reguleerib isiku õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel. (p 21)
PS § 58 ei nõua, et kohus peab kandideerimisõiguse äravõtmise eraldi otsustama. Ka EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). Samuti ei ole kandideerimispiirang vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)
Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud, põhiseaduses ette nähtutega analoogsete põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)
EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). (p 22)
Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)
Kohtu poolt kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandva isiku kandideerimispiirang Euroopa Parlamendi valimistel ei ole vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)
|
| 5-19-27/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
12.04.2019 |
|
Nii nagu kautsjoni tasumise kohustus, nii ka kautsjoni riigituludesse kandmine riivab erakonna omandipõhiõigust (PS § 32), samuti õigust valimistel osaleda. (p 15)
Riigikogu valimistel osalenud erakondade erinevat kohtlemist kautsjoni riigituludesse kandmisel õigustab erinev valimistulemus ning riigieelarveliste eraldiste regulatsioon arvestab valimistulemust paindlikul ja mõistlikul viisil. (p 20)
Nii nagu kautsjoni tasumise kohustus, nii ka kautsjoni riigituludesse kandmine riivab erakonna omandipõhiõigust (PS § 32), samuti õigust valimistel osaleda. (p 15)
Kautsjoni riigituludesse kandmine seaduses sätestatud künnisest allapoole jäänud erakondade puhul tuleneb kautsjoni olemusest: kautsjoni tasumise kohustus kaotaks suuresti mõju, kui kautsjon kõigile kandidaatidele pärast valimisi tagastataks. Seetõttu aitab nii kautsjoni tasumise kohustus kui ka vähese häältesaagiga kandidaatide kautsjoni riigituludesse kandmine kaasa valitava Riigikogu representatiivsusele ning see on põhiseadusega kooskõlas olev eesmärk. (p 17)
Käsitletava põhiõiguste riive intensiivsus sõltub esiteks sellest, kui palju kandidaate erakond valimistel üles seadis, ning teiseks erakonna valimistulemusest. Erakonna kautsjon tagastatakse juhul, kui erakond ületab valimiskünnise (üle riigi 5% häältest), mis on aluseks ringkonnamandaatide ja kompensatsioonimandaatide jagamisel (RKVS § 62 lg-d 3 ja 4). Siiski pole ka kõigi künnise taha jäänud erakondade olukord sarnane, kuna ka neile makstakse sõltuvalt valimistulemustest riigieelarvest EKS § 127 lg-s 2 ette nähtud rahalisi eraldisi ning ka seda asjaolu tuleb arvestada riive põhiseaduspärasuse hindamisel. Õigus saada eraldisi tekib juhul, kui erakond kogub vähemalt 2% häältest, ning eraldise suurus kasvab iga toetusprotsendiga (2%–3% häältest saanud erakonna eraldis on 30 000 eurot, 3%–4% häältest saanud erakonnal 60 000 eurot ja 4%–5 % häältest kogunud erakonnal 100 000 eurot). (p 18)
Kautsjoni tasumise kohustuse, selle osal juhtudel riigituludesse arvamise ning erakondadele makstavate riigieelarveliste eraldiste regulatsiooni tuleb vaadelda tervikliku süsteemina. Kehtiv regulatsioon ei ole põhiseadusega vastuolus, kuna võimaldab arvesse võtta erakondade tegevuse tulemuslikkust ning aitab ka künnise taha jäänud, kuid piisavalt hääli saanud erakondadel kanda valimistel tekkinud kulusid eraldistega riigieelarvest. (p 19)
Kuna kaebaja osales Riigikogu 2019. a valimistel täisnimekirjaga (125 kandidaati), kuid kogus Riigikogu valimistel alla 2% häältest, kaotas ta kautsjoni riigituludesse kandmisega märkimisväärse suurusega summa. Ka ei saanud kaebaja piisavalt hääli, et tal tekiks õigus saada eraldisi riigieelarvest. Sellele vaatamata ei pea kolleegium kaebaja õiguste riivet põhiseadusvastaseks. Kaebaja oleks saanud kautsjoni kaotamisega seotud riski vähendada, esitades valimistel lühema kandidaatide nimekirja. Riigikogu valimistel osalenud erakondade erinevat kohtlemist õigustab erinev valimistulemus ning riigieelarveliste eraldiste regulatsioon arvestab valimistulemust paindlikul ja mõistlikul viisil. (p 20)
RKPJK on üksikkandidaadi poolt Riigikogu valimistel kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuse kohta leidnud, et valimiskautsjon aitab kaasa valitava esinduskogu suuremale representatiivsusele, kuna see takistab ebatõsiste kandidaatide kergekäelist ülesseadmist ja vähendab seega valimistel kaotsi minevate häälte hulka. Arvestades ühiskonnaliikmete keskmist sissetulekut, ei olnud otsuse tegemise ajal kehtinud kautsjoni suurus (umbes 74% keskmisest brutokuupalgast) kolleegiumi hinnangul põhiseadusega vastuolus. Kolleegium arvestas seejuures ka asjaolu, et valituks mitteosutunud üksikkandidaadile makstakse kautsjon tagasi, kui ta kogub hääli vähemalt poole ringkonna lihtkvoodi ulatuses. Vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-03, p 11. (p 16)
Kautsjoni riigituludesse kandmine seaduses sätestatud künnisest allapoole jäänud erakondade puhul tuleneb kautsjoni olemusest: kautsjoni tasumise kohustus kaotaks suuresti mõju, kui kautsjon kõigile kandidaatidele pärast valimisi tagastataks. Seetõttu aitab nii kautsjoni tasumise kohustus kui ka vähese häältesaagiga kandidaatide kautsjoni riigituludesse kandmine kaasa valitava Riigikogu representatiivsusele ning see on põhiseadusega kooskõlas olev eesmärk. (p 17)
Vt p-d 12–14 jj.
Kaebaja on seadnud küsimuse alla RKVS § 77 põhiseaduspärasuse osas, mis näeb ette erakonna kandidaatide registreerimiseks esitamisel tasutud kautsjoni riigituludesse arvamise juhul, kui erakonna kandidaadid ei kogu üle riigi vähemalt 5% häältest. Nimetatud sättele tugines Vabariigi Valimiskomisjon vaidlustatud otsuse tegemisel, mistõttu on RKVS § 77 asjassepuutuv. (p 13)
Kaebaja ei vaidlusta RKVS § 30 lg-s 5 ette nähtud kohustust tasuda Riigikogu valimisteks kandidaatide esitamisel kautsjon ega ka kautsjoni suurust. Kautsjoni tasumise kohustust ning selle suurust saanuks kaebaja vaidlustada erakonna kandidaatide registreerimiseks esitamisel. Seetõttu ei ole RKVS § 30 lg 5 praeguses kohtuasjas PSJKS § 45 lg 1 tähenduses asjassepuutuv. (p 14)
|
| 5-19-24/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
27.03.2019 |
|
Vt p-d 7 ja 8.
Vabariigi Valimiskomisjon jättis isiku kaebuse põhjendatult läbi vaatamata. Kaebus oli üldsõnaline ning selles ei olnud nimetatud vaidlustatavat toimingut (vt RKVS §-d 69, 70 ja 71 lg 1 p-d 3–5). Kaebuses avaldati rahulolematust sellega, et mitmeid üksikkandidaate ei registreeritud Riigikogu valimisteks. Kandidaatide registreerimisega seotud riigi valimisteenistuse toimingute ning Vabariigi Valimiskomisjoni otsuste vaidlustamise tähtajad on praeguseks möödunud. (p 8)
Vt p 9 ja RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-57-13, p 20, ning otsus nr 5-19-10/2, p 15).
|
| 5-19-22/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
27.03.2019 |
|
Vabariigi Valimiskomisjonile saab huvitatud isik esitada kaebuse valimiste korraldaja toimingu seadusvastaseks tunnistamiseks, kui ta leiab, et sellega on rikutud tema õigusi (RKVS §-d 69 ja 70). Seetõttu nõuab seadus, et kaebuses tuleb muu hulgas märkida vaidlustatava toimingu kirjeldus (RKVS § 71 lg 1 p 3) ning põhjused, miks kaebaja leiab, et vaidlustatav toiming rikub tema õigusi ja ei olnud seaduslik (RKVS § 71 lg 1 p-d 4 ja 5). Kaebuse, mis ei vasta seaduse nõuetele, võib valimiskomisjon jätta läbi vaatamata (RKVS § 71 lg 3 esimene lause). (p 7)
Kaebaja võib küll olla huvitatud sellest, et Riigikogu valimised oleksid usaldusväärsed ja nende korraldamisel järgitaks kehtivaid õigusakte, kuid ainuüksi sellisest huvist ei tulene kohtulikult kaitstavaid subjektiivseid õigusi (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-6-13, p 20; otsus nr 5-19-7/2, p 18). (p 8)
Kolleegium vaatab Riigikohtule esitatud kaebuse läbi üksnes ulatuses, milles vaidlustatakse Vabariigi Valimiskomisjoni otsust (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-57-13, p 20; otsus nr 5-19-10/2, p 15). (p 9)
RKVS § 74 lg 3 kohaselt loetakse valimistulemused väljakuulutatuks Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse Riigikogu liikmete registreerimise kohta Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. RKVS § 74 lg 1 järgi registreerib Vabariigi Valimiskomisjon valitud Riigikogu liikmed oma otsusega alles pärast seda, kui Riigikohtule esitatud kaebuste kohta on tehtud lõplikud otsused. Seega, kuna seaduse järgi kuulutatakse valimistulemused välja pärast valimiskaebuste lahendamist Riigikohtus, on tarbetu esitada taotlus jätta valimistulemused enne selle taotluse terviklikku lahendamist välja kuulutamata. (p 10)
|
| 5-19-20/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
27.03.2019 |
|
Isiku kaebus oli esitatud riigi valimisteenistuse 3.03.2019. a toimingu peale, millega tehti valimispäeva õhtul RKVS § 601 lg-te 1–7 kohaselt kindlaks elektroonilise hääletamise tulemused. Kaebaja hinnangul on elektroonilise hääletamise tulemuse usaldusväärsuse tagamiseks vajalik häälte algusest lõpuni kontrollitavus, mida aitab saavutada häälte miksimine enne lugemist. Kaebaja väitis, et 3.03.2019 hääled dekrüpteeriti, mistõttu kaotas järgnev häälte miksimine mõtte ja häälte algusest lõpuni kontrollitavus oli välistatud. (p 8)
Elektrooniliste häälte lugemine toimub vastavalt RKVS-le (§ 601), Vabariigi Valimiskomisjoni otsustele (vastu võetud RKVS § 482 lg 3 kohaselt) ja riigi valimisteenistuse korraldustega (antud RKVS § 482 lg 4 alusel) kinnitatud dokumentidele (elektroonilise hääletamise dokumentatsioon, mis on avalikustatud leheküljel https://www.valimised.ee/et/e-haaletamine/dokumendid). (p 9)
Elektroonilise hääletamise üldraamistikus (riigi valimisteenistuse 29.05.2017. a korralduse nr 3 „Elektroonilise hääletamise üldraamistik ja selle kasutamine Eesti riiklikel valimistel“ lisa, edaspidi üldraamistik) on selgitatud, et häälte miksimine (häälte segamine ja ümberjärjestamine) on elektrooniliste häälte töötlemise protsessi üks alaprotsesse enne häälte lugemist (häälte avamist ja dekrüpteerimist) ning selle eesmärgiks on võimaldada häälte kokkulugemise avalik kontrollitavus. Üldraamistikust ei selgu üheselt, kas ja millal kasutatakse häälte miksimist. Üldraamistiku järgi on miksimine valikuline ning kokkulugemisele võib saata nii miksitud kui ka miksimata hääled. Miksimine on vajalik läbida siis, kui elektroonilise hääletamise korraldaja tahab tõestada kõigile oma valduses oleva häälte avamise võtme kasutuse korrektsust kokkulugemisprotsessis (üldraamistiku lk 18). Üldraamistikust nähtub siiski üheselt, et hääli miksitakse enne nende dekrüpteerimist (vt miksimisrakenduse kirjelduse lk 10). (p 10)
RKVS elektrooniliste häälte lugemist detailselt ei reguleeri, määrates kindlaks eelkõige selle, et elektroonilise hääletamise tulemused tehakse kindlaks valimispäeva õhtul avalikult, hääled eraldatakse enne lugemist isikuandmetest ning häälte kokkulugemiseks need avatakse häälte avamise võtmega (vt RKVS § 601 lg 1, lg 3 p 2, lg-d 4 ja 7 ning § 483 lg 3). RKVS § 601 lg 10 järgi allkirjastatakse hääletamistulemus pärast elektroonilise hääletamise süsteemi andmete tervikluse kontrolli, kuid seadus ei täpsusta nimetatud toimingu sisu. Vabariigi Valimiskomisjoni 15.11.2018. a otsuse nr 61 „Tehnilised nõuded elektroonilise hääletamise üldpõhimõtete tagamiseks“ p-i 35 teises lauses on öeldud, et enne e-hääletamise süsteemi andmete tervikluse kontrolli segatakse (miksitakse) elektroonilised hääled. (p 11)
Riigi valimisteenistus selgitas kohtule, et valimispäeva, 3.03.2019 õhtul tehti elektroonilise hääletamise tulemused tõepoolest kindlaks hääli enne miksimata – hääled anonüümistati ning loeti kokku (hääled avati ja dekrüpteeriti häälte avamise võtmega). 4.03.2019 toimunud elektroonilise hääletamise süsteemi andmete tervikluse kontrolli raames loeti elektroonilised hääled uuesti üle, kuid sel korral enne häälte lugemist need ka miksiti. Seejuures ei läinud miksimisele juba dekrüpteeritud hääled, vaid hääled olid miksimise ajal veel krüpteeritud. Saadud hääletamistulemust võrreldi 3.03.2019 kindlaks tehtud hääletamistulemusega ning erinevusi ei olnud. (p 12)
Põhiseaduslike valimisõiguse printsiipide ja õigusriigi põhimõtte paremaks tagamiseks oleks vajalik elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglid sätestada selgemalt õigustloovates aktides. (p 13)
Kaebaja tahe on suunatud elektroonilise hääletamise tulemuse kindlakstegemise aluseks oleva dokumentatsiooni vaidlustamisele. RKVS sellise üldise iseloomuga kaebuse esitamiseks õigust ei anna (vrd RKPJK otsus nr 5-19-14/2, p 14). (p 13)
Riigikohtule esitatud kaebuses soovib kaebaja elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglite põhiseadusele vastavuse kontrollimist. Kuna kaebaja paneb kahtluse alla elektroonilise hääletamise usaldusväärsuse ja enda võimaluse kandideerida teiste kandidaatidega võrdsetel alustel, mõistab kolleegium kaebust selliselt, et kaebaja arvates rikuti elektroonilise hääletamise korraldamisel valimiste ühetaolisuse põhimõtet (PS § 60 lg 1 kolmas lause). (p 8)
Põhiseaduslike valimisõiguse printsiipide ja õigusriigi põhimõtte paremaks tagamiseks oleks vajalik elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglid sätestada selgemalt õigustloovates aktides. (p 13)
Põhiseaduslike valimisõiguse printsiipide ja õigusriigi põhimõtte paremaks tagamiseks oleks vajalik elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglid sätestada selgemalt õigustloovates aktides. (p 13)
|
| 5-19-23/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
27.03.2019 |
|
Vt p 9.
Vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-57-13, p 20.
RKVS §-st 70 nähtub, et valimisasjades saab huvitatud isik kaebuse esitamisega kaitsta üksnes oma subjektiivseid õigusi. Kuigi kaebaja võib olla huvitatud sellest, et Riigikogu valimistel osaleksid kõik rahva liikmed, ei tulene talle ainuüksi sellisest huvist kohtulikult kaitstavaid subjektiivseid õigusi (vrd RKPJK otsus asjas nr 5-19-7/2, p 18). Avalikes huvides valimiskaebuse esitamine ei ole võimalik. (p 9)
RKVS § 74 lõike 3 kohaselt loetakse valimistulemused väljakuulutatuks Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse Riigikogu liikmete registreerimise kohta Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. RKVS § 74 lõike 1 järgi registreerib Vabariigi Valimiskomisjon valitud Riigikogu liikmed oma otsusega alles pärast seda, kui Riigikohtule esitatud kaebuste kohta on tehtud lõplikud otsused. Seega kuulutatakse valimistulemused välja pärast valimiskaebuste lahendamist Riigikohtus seadusjärgselt ning vajadus vastava taotluse esitamise järele puudub. (p 11)
|
| 5-19-14/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
26.03.2019 |
|
Vabariigi Valimiskomisjonile saab huvitatud isik esitada kaebuse valimiste korraldaja toimingu seadusvastaseks tunnistamiseks (RKVS §-d 69 ja 70). Seetõttu nõuab seadus, et kaebuses tuleb muu hulgas märkida vaidlustatava toimingu kirjeldus (RKVS § 71 lg 1 p 3) ning põhjused, miks kaebaja leiab, et vaidlustatav toiming rikub tema õigusi ja ei olnud seaduslik (RKVS § 71 lg 1 p-d 4 ja 5). (p 13)
Kolleegiumi arvates on küll võimalik mõista kaebaja kui Riigikogu valimiste kandidaadi huvi selle vastu, et valimised toimuksid seadustega kooskõlas, kuid kaebaja ei ole kaebustes toonud välja ühtegi seadusesätet, mida valimiste korraldamisel oleks rikutud, ega selgitanud, millist valimiste korraldaja toimingut ta vaidlustab. Kaebaja ei palunud valimiskomisjonile esitatud kaebuses seadusvastaseks tunnistada ühtegi valimiste korraldaja konkreetset toimingut, samuti pole ta Riigikohtule esitatud kaebuses taotlenud valimiste korraldamisel toimunud konkreetse õigusrikkumise tuvastamist. Kolleegiumi hinnangul saab kaebaja väidetest järeldada, et ta peab valimiste korraldamisel aluseks olnud seaduseid põhiseadusevastaseks ning see tõi kaasa valijate ja seeläbi ka tema põhiseaduslike õiguste piiramise. Sellise kaebuse esitamise õigust Vabariigi Valimiskomisjonile ei anna seadus ka Riigikogu valimiste kandidaadile. (p 14)
Vabariigi Valimiskomisjon viitas kaebuse läbi vaatamata jätmisel ka RKVS § 71 lg-le 2, mille kohaselt peab kaebuse esitaja kaebusele alla kirjutama. Kaebaja kaebusel puudus allkiri. RKVS § 71 lg 3 esimene lause annab komisjonile õiguse jätta kaebus läbi vaatamata. See tähendab, et valimiskomisjonil pole kohustust jätta kaebus läbi vaatamata, vaid tal on õigus kaaluda, kas võtta puudusega esitatud kaebus menetlusse, andes vajadusel kaebajale võimalus vähetähtsate ja aega mittenõudvate puudujääkide kõrvaldamiseks. Kaebuse allkirjastamist nõuab seadus põhjusel, et oleks võimalik tuvastada dokumendi koostanud ja esitanud isik ning tagada, et dokumendis sisalduv vastab tema tahtele. Sellise puuduse kõrvaldamiseks kaebajale võimaluse andmine ei ole üldjuhul ülemäära ajamahukas ega riiva ka kolmandate isikute õigusi. (p 17)
Kaebaja viitas valimiskomisjonile esitatud kaebuses põhiseaduse sätetele ja valimisõiguse piiramisele ning täpsustas Riigikohtule esitatud kaebuses, et tema kui kandidaadi õigust saada valituks rikkus see, et Riigikogu valimistel ei saanud hääleõiguslikud kodanikud kasutada oma õigust valida. Seega leiab kaebaja, et Riigikogu valimistel piirati aktiivset valimisõigust (PS § 57) ning rikuti seeläbi tema passiivset valimisõigust (PS § 57 ja § 60 lg 2). (p 13)
Kaebaja viitas valimiskomisjonile esitatud kaebuses põhiseaduse sätetele ja valimisõiguse piiramisele ning täpsustas Riigikohtule esitatud kaebuses, et tema kui kandidaadi õigust saada valituks rikkus see, et Riigikogu valimistel ei saanud hääleõiguslikud kodanikud kasutada oma õigust valida. Seega leiab kaebaja, et Riigikogu valimistel piirati aktiivset valimisõigust (PS § 57) ning rikuti seeläbi tema passiivset valimisõigust (PS § 57 ja § 60 lg 2). (p 13)
Riigikogu valimistel oli võimalik osaleda inimestel, kelle elukoht oli rahvastikuregistris märgitud kohaliku omavalitsuse täpsusega. (p 18)
Uue RRS § 110 järgi kaotasid 2.01.2019 registris kehtivuse nende isikute elukoha andmed, kes olid varem kehtinud RRS vana redaktsiooni kohaselt kantud registrisse linna, linnaosa, valla või asustusüksuse täpsusega, kuna seda oli nõudnud ruumi omanik. Samuti ei kanta uue seaduse järgi enam juhul, kui isiku elukoha andmete muutmist nõuab ruumi omanik, isiku elukoha andmeid registrisse kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega, vaid lõpetatakse registris isiku elukoha andmete kehtivus (RRS § 91 lg 1). Ruumi omaniku nõudmisel isiku elukoha andmete muutmine registris ei saanud toimuda isiku teadmata, vaid selle kohta tuli nii varasema kui ka praegu kehtiva seaduse järgi saata isikule teade (RRS § 89). Alates 2.01.2019 ei kaotanud kehtivust siiski kõigi nende inimeste elukoha andmed, kelle elukoht oli kantud registrisse omavalitsusüksuse täpsusega ning ka uue seaduse alusel on võimalik kanda elukoha andmed registrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega. Seda juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksus algatab sellise isiku elukoha registrisse kandmise, kes viibib omavalitsusüksuse territooriumil püsivalt (RRS § 87 lg-d 2 ja 3). Lisaks sellele võib kohalik omavalitsus kanda isiku elukohana registrisse isiku eluruumi aadressi ka siis, kui ruumi omanik ei anna nõusolekut elukoha kande tegemiseks (RRS § 87 lg 4). (p 19)
Kuna valijate arvestust peetakse rahvastikuregistris (RKVS § 20 lg 1) ning valijate nimekirja kantakse isikud, kellel on rahvastikuregistris kehtiv elu- või viibimiskoht (RKVS § 22 lg 4), on rahvastikuregistrijärgse elukoha olemasolu aktiivse valimisõiguse kasutamise eelduseks. Seetõttu näeb seadus ette, et hääleõiguslik kodanik, kelle elukoht ei ole kantud registrisse, võib alates eelhääletamise esimesest päevast kuni valimispäevani esitada elukohateate, mille alusel peab omavalitsusüksus kandma tema elukoha registrisse viivitamatult (RRS § 83 lg 1). RRS § 83 lg 2 alusel kantakse elukoht registrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega. Kui valija elukoha andmed on kantud registrisse valla või linna, Tallinnas linnaosa täpsusega, kantakse ta selle valimisjaoskonna valijate nimekirja, mille vastav omavalitsusüksus on määranud selliste valijate hääletamise jaoks (RKVS § 22 lg 4, § 19 lg 2 p 4). (p 20)
Uue rahvastikuregistri seaduse jõustumisega kaotasid Siseministeeriumi andmetel registris kehtivuse ligikaudu 20 600 inimese elukoha andmed (s.o neil puudus alates 2.01.2019 rahvastikuregistrijärgne elukoht), kellest kõik ei olnud siiski hääleõiguslikud Riigikogu valimistel. Siseministeerium saatis 2018. a aprillis ja oktoobris e-kirjad neile inimestele, kellel oli rahvastikuregistris märgitud e-posti aadress ning kelle elukoha andmeid ähvardas 2019. a alguses kehtetuks muutumine. Nendes kirjades selgitati andmete kehtetuks muutumise tagajärgi (sh võimatust osaleda valimistel) ning elukohaandmete uuendamiseks elukohateate esitamise võimalusi. Samuti anti seadusmuudatusest korduvalt teada ajakirjanduse vahendusel. Nagu eespool kirjeldatud, oli ka Riigikogu valimiste ajal hääleõiguslikel inimestel võimalik nõuda enda elukoha kiirkorras registrisse ning enda valijate nimekirjadesse kandmist. Seda võimalust sai valija kasutada ka veel valimispäeval, kui avastas alles valimisjaoskonnas, et teda pole nimekirjas. Siseministeeriumi andmetel kanti ajavahemikul 21.02–3.03.2019 valijate nimekirjadesse 737 inimest, kelle elukoha andmed sel ajavahemikul registrisse kanti. Seejuures kanti 322 inimese elukoht registrisse omavalitsuse täpsusega. Siiski oli 8.03.2019 seisuga rahvastikuregistris 12 176 Riigikogu valimistel hääleõiguslikku inimest, kelle elukoha andmed kustusid registrist 2.01.2019. (p 21)
Riigikogu valimistel oli võimalik osaleda inimestel, kelle elukoht oli rahvastikuregistris märgitud kohaliku omavalitsuse täpsusega. (p 18)
Uue RRS § 110 järgi kaotasid 2.01.2019 registris kehtivuse nende isikute elukoha andmed, kes olid varem kehtinud RRS vana redaktsiooni kohaselt kantud registrisse linna, linnaosa, valla või asustusüksuse täpsusega, kuna seda oli nõudnud ruumi omanik. Samuti ei kanta uue seaduse järgi enam juhul, kui isiku elukoha andmete muutmist nõuab ruumi omanik, isiku elukoha andmeid registrisse kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega, vaid lõpetatakse registris isiku elukoha andmete kehtivus (RRS § 91 lg 1). Ruumi omaniku nõudmisel isiku elukoha andmete muutmine registris ei saanud toimuda isiku teadmata, vaid selle kohta tuli nii varasema kui ka praegu kehtiva seaduse järgi saata isikule teade (RRS § 89). Alates 2.01.2019 ei kaotanud kehtivust siiski kõigi nende inimeste elukoha andmed, kelle elukoht oli kantud registrisse omavalitsusüksuse täpsusega ning ka uue seaduse alusel on võimalik kanda elukoha andmed registrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega. Seda juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksus algatab sellise isiku elukoha registrisse kandmise, kes viibib omavalitsusüksuse territooriumil püsivalt (RRS § 87 lg-d 2 ja 3). Lisaks sellele võib kohalik omavalitsus kanda isiku elukohana registrisse isiku eluruumi aadressi ka siis, kui ruumi omanik ei anna nõusolekut elukoha kande tegemiseks (RRS § 87 lg 4). (p 19)
Kuna valijate arvestust peetakse rahvastikuregistris (RKVS § 20 lg 1) ning valijate nimekirja kantakse isikud, kellel on rahvastikuregistris kehtiv elu- või viibimiskoht (RKVS § 22 lg 4), on rahvastikuregistrijärgse elukoha olemasolu aktiivse valimisõiguse kasutamise eelduseks. Seetõttu näeb seadus ette, et hääleõiguslik kodanik, kelle elukoht ei ole kantud registrisse, võib alates eelhääletamise esimesest päevast kuni valimispäevani esitada elukohateate, mille alusel peab omavalitsusüksus kandma tema elukoha registrisse viivitamatult (RRS § 83 lg 1). RRS § 83 lg 2 alusel kantakse elukoht registrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega. Kui valija elukoha andmed on kantud registrisse valla või linna, Tallinnas linnaosa täpsusega, kantakse ta selle valimisjaoskonna valijate nimekirja, mille vastav omavalitsusüksus on määranud selliste valijate hääletamise jaoks (RKVS § 22 lg 4, § 19 lg 2 p 4). (p 20)
Uue rahvastikuregistri seaduse jõustumisega kaotasid Siseministeeriumi andmetel registris kehtivuse ligikaudu 20 600 inimese elukoha andmed (s.o neil puudus alates 2.01.2019 rahvastikuregistrijärgne elukoht), kellest kõik ei olnud siiski hääleõiguslikud Riigikogu valimistel. Siseministeerium saatis 2018. a aprillis ja oktoobris e-kirjad neile inimestele, kellel oli rahvastikuregistris märgitud e-posti aadress ning kelle elukoha andmeid ähvardas 2019. a alguses kehtetuks muutumine. Nendes kirjades selgitati andmete kehtetuks muutumise tagajärgi (sh võimatust osaleda valimistel) ning elukohaandmete uuendamiseks elukohateate esitamise võimalusi. Samuti anti seadusmuudatusest korduvalt teada ajakirjanduse vahendusel. Nagu eespool kirjeldatud, oli ka Riigikogu valimiste ajal hääleõiguslikel inimestel võimalik nõuda enda elukoha kiirkorras registrisse ning enda valijate nimekirjadesse kandmist. Seda võimalust sai valija kasutada ka veel valimispäeval, kui avastas alles valimisjaoskonnas, et teda pole nimekirjas. Siseministeeriumi andmetel kanti ajavahemikul 21.02–3.03.2019 valijate nimekirjadesse 737 inimest, kelle elukoha andmed sel ajavahemikul registrisse kanti. Seejuures kanti 322 inimese elukoht registrisse omavalitsuse täpsusega. Siiski oli 8.03.2019 seisuga rahvastikuregistris 12 176 Riigikogu valimistel hääleõiguslikku inimest, kelle elukoha andmed kustusid registrist 2.01.2019. (p 21)
|
| 5-19-15/6
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
26.03.2019 |
|
Inimesel, kellel puudub rahvastikuregistrijärgne elukoht, on võimalik eelhääletamise esimesest päevast kuni valimispäevani nõuda elukoha registrisse kandmist RRS § 83 lg-te 1 ja 2 alusel. RRS § 83 lg 2 võimaldab seejuures kanda elukoha andmed rahvastikuregistrisse kohaliku omavalitsusüksuse täpsusega.
RRS § 83 on valimiste korraldamisega seotud erisäte, mille eesmärk on kaitsta aktiivse valimisõiguse kandjaid nende põhiõiguste liigse piiramise eest ja tagada valimistel osalemise võimalus ka inimestele, kelle elukoht ei olnud valijate nimekirjade koostamise ajal registrisse kantud. Seetõttu on RRS § 83 lg 2 tõlgendatav viisil, et selle alusel tuleb elukoht registrisse kanda ka sellise elukohateate alusel, kus on elukohaks märgitud kohaliku omavalitsuse üksus ilma eluruumi aadressita. Oluline on märkida, et RRS § 83 lg 2 alusel registrisse kantavad elukoha andmed on ajutised, kaotades kehtivuse 30 päeva pärast (RRS § 83 lõige 3). (p-d 18 ja 19)
|
| 5-19-10/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
13.03.2019 |
|
Valimiste korraldaja toimingu peale esitatud kaebuste lahendamine on Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses (RKVS § 69 ja § 72). Riigikohtule saab kaebuse esitada pärast asja lahendamist Vabariigi Valimiskomisjonis (RKVS § 721 lõige 1 ja PSJKS § 38 lõike 1 esimene lause). (p 11)
RKVS § 70 järgi on kaebuse esitamise õigus üksikisikul, kandidaadil ja erakonnal, kes leiab, et tema õigusi on vaidlustatava toiminguga rikutud. Seega saab isik valimisasjades kaitsta oma subjektiivseid õigusi. Kaebuse, mis ei ole esitatud isiku subjektiivsete õiguste kaitseks, võib Vabariigi Valimiskomisjon RKVS § 71 lg 3 järgi jätta läbi vaatamata. (p 12)
Kuna kaebaja pole kaebuses selgitanud, milliseid tema subjektiivseid õigusi elektroonilise hääletamise alguse kohta loenduri paigutamine veebilehele www.valimised.ee rikub, on kaebus esitatud avalikes huvides. Kaebuses on selgitatud, et valimised peavad olema võrdsed ja ühetaolised, kuid kandideerimisdokumentide esitamise tähtaja saabumist loenduriga ei esitletud. Eeltoodust ei selgu aga, milliseid kaebaja subjektiivseid õigusi rikkus loenduri paigutamine elektroonilise hääletuse tähtaja saabumise markeerimiseks ning teiste tähtaegade saabumise loenduriga markeerimata jätmine. Ükski valimiste korraldamist puudutav õigusnorm ei näe ette, et valijaid ja isikuid, kes soovivad oma kandidatuuri üles seada, tuleb loenduriga pidevalt kursis hoida vastava toimingu lõpptähtajaga. Selge pole, kuidas mõjutab valimiste võrdsust ja ühetaolisust see, et aktiivse valimisõiguse teostamise lõpptähtajast anti veebilehel teada loenduriga. (p 13)
Subjektiivsete õiguste rikkumist saaks kaebaja näidata selgitades, millised tagajärjed ühel või teisel avaliku võimu käitumisel tema suhtes olid. Kaebaja on juba varem sel aastal esitanud kaebuse Riigikohtule seoses sellega, et riigi valimisteenistus tagastas tema kandideerimisdokumendid, kuna need olid esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. RKPJK leidis tolles asjas, et avalik võim ei rikkunud kaebaja kandideerimisdokumente tagastades tema õigusi, samuti ei ole kandideerimisdokumentide esitamise tähtaja seaduses sätestamine ilma tähtaja ennistamise võimaluseta põhiseadusega vastuolus (vt RKPJK otsus asjas nr 5-19-1/2). (p 14)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium vaatab Riigikohtule esitatud kaebuse läbi üksnes ulatuses, milles vaidlustatakse Vabariigi Valimiskomisjoni otsust (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-57-13, p 20). (p 15)
Ükski valimiste korraldamist puudutav õigusnorm ei näe ette, et valijaid ja isikuid, kes soovivad oma kandidatuuri üles seada, tuleb loenduriga pidevalt kursis hoida vastava toimingu lõpptähtajaga. Selge pole, kuidas mõjutab valimiste võrdsust ja ühetaolisust see, et aktiivse valimisõiguse teostamise lõpptähtajast anti veebilehel teada loenduriga. (p 13)
|
| 5-19-8/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
07.03.2019 |
|
Õiguserikkumise mõju hääletamistulemustele saab pidada oluliseks siis, kui rikkumisest tulenev erinevus hääletustulemuses võiks mõjutada valimistulemust. Vaidlust ei ole selle üle, et valimisringkonna nr 1 vale koondnimekirjaga käis 17.02.2019 Eesti välisesinduses Brüsselis hääletamas kaks valijat. (p 22)
Kaebaja sai valimistel kokku 222 häält. Kahe hääle lisandumine kaebaja poolt antud häältearvule ei oleks saanud tagada talle Riigikogu liikme mandaati. Valimisringkonnas nr 1 oli lihtkvoodiks 5619,10 (RKVS § 62 lg 1), mistõttu poleks ka 224 häält taganud kaebajale ei lihtkvoodi alusel arvutatavat isikumandaati ega erakonna mandaati ehk ringkonnamandaati (RKVS § 62 lg-d 2 ja 3). Kaebaja poolt antud häälte arv jäi alla 10 protsendi oma valimisringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas nr 1 – 561,91). Kaebaja ei oleks saanud ka kompensatsioonimandaati (RKVS § 62 lg-d 4–7). Kaebaja oli erakonna üleriigilises kandidaatide nimekirjas 93. kohal ning tema poolt antud häälte arv jäi alla 5 protsendi oma valimisringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas nr 1 – 280,955). (p 23)
Hääletamistulemus võib mõjutada ka seda, kas isik registreeritakse Riigikogu asendusliikmena (RKVS § 75) ning ka asendusliikme kohast ilmajäämine võiks riivata kaebaja õigusi. Asendusliikmeks registreeritakse valimata jäänud kandidaadid, kellele antud häälte arv on vähemalt 10% ringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas valituks osutunud kandidaadi asendusliikmete puhul) või vähemalt 5% ringkonna lihtkvoodist (kompensatsioonimandaadi saanud kandidaadi asendusliikme puhul). Kaebaja poolt antud häälte arv (222) oli oluliselt väiksem kui 5% valimisringkonna nr 1 lihtkvoodist (280,955). Seega ei oleks kahe hääle võimalik lisandumine saanud viia ka kaebaja registreerimisele Riigikogu asendusliikmena. (p 24)
Eesti välisesinduses Brüsselis 17.02.2019 toimunud eelhääletamisel oli ühe tunni ja 24 minuti jooksul valijatele kasutamiseks antud valimisringkonna nr 1 kandidaatide koondnimekiri, milles oli kaebaja nimeks nimevahetuse eelne nimi. Vabariigi Valimiskomisjon tunnistas valimisringkonna nr 1 kandidaatide koondnimekirja uuendamata jätmise (haldusorgani tegevusetus, mis on käsitatav haldusorgani toiminguna HKMS § 6 lg 2 tähenduses) seadusevastaseks ja rahuldas selles osas isiku kaebuse. (p 18)
Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses on RKVS § 9 lg 2 p 2 kohaselt tühistada olulise seaduserikkumise tõttu eelhääletamisel antud hääled osaliselt või täielikult ning kutsuda valijad uuesti hääletama eelhääletamise ajal või valimispäeval. Välisesinduses hääletamisel annab valija hääletamissedeli saamise kohta allkirja valijate nimekirja ning pärast hääletamissedeli täitmist paneb selle ümbrikku, millele märgitakse tema nimi ja isikukood (RKVS § 54 lg-d 3 ja 4). Seega oli seaduserikkumise avastamise ja ka Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tegemise ajal võimalik tuvastada, millised valijad käisid hääletamas vale koondnimekirjaga, samuti oli võimalik kindlaks teha valijad, kes käisid hääletamas Eesti välisesinduses Brüsselis (17. ja 19.02.2019). Praegusel hetkel pole aga enam võimalik tuvastada, millised hääled anti vale koondnimekirja kasutades ega ka seda, millised hääled anti eelhääletamise käigus Eesti välisesinduses Brüsselis. Seda põhjusel, et hääletamistulemuste kindlakstegemiseks on hääletamissedelid võetud ümbrikest välja ning hääled arvestatud valimisringkonnas nr 1 antud häälte hulka. (p 20)
Riigikohtule esitatud kaebuses leiab kaebaja, et tema õigusi rikub see, et Vabariigi Valimiskomisjon jättis rahuldamata tema taotluse tühistada vale nimekirja alusel läbiviidud eelhääletamisel antud hääled ning kutsuda valijad uuesti hääletama. Riigikohtule esitatud kaebuses palub kaebaja tunnistada hääletamistulemused Eesti välisesinduses Brüsselis kehtetuks. (p 19)
Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses on RKVS § 9 lg 2 p 2 kohaselt tühistada olulise seaduserikkumise tõttu eelhääletamisel antud hääled osaliselt või täielikult ning kutsuda valijad uuesti hääletama eelhääletamise ajal või valimispäeval. Välisesinduses hääletamisel annab valija hääletamissedeli saamise kohta allkirja valijate nimekirja ning pärast hääletamissedeli täitmist paneb selle ümbrikku, millele märgitakse tema nimi ja isikukood (RKVS § 54 lg-d 3 ja 4). Seega oli seaduserikkumise avastamise ja ka Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tegemise ajal võimalik tuvastada, millised valijad käisid hääletamas vale koondnimekirjaga, samuti oli võimalik kindlaks teha valijad, kes käisid hääletamas Eesti välisesinduses Brüsselis (17. ja 19.02.2019). Praegusel hetkel pole aga enam võimalik tuvastada, millised hääled anti vale koondnimekirja kasutades ega ka seda, millised hääled anti eelhääletamise käigus Eesti välisesinduses Brüsselis. Seda põhjusel, et hääletamistulemuste kindlakstegemiseks on hääletamissedelid võetud ümbrikest välja ning hääled arvestatud valimisringkonnas nr 1 antud häälte hulka. (p 20)
Seetõttu hindab kolleegium praeguses kohtuasjas eelkõige seda, kas 17.02.2019 Eesti välisesinduses Brüsselis toimunud hääletamisel toimunud seaduserikkumine oli selline, mis mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust oluliselt ning kas seetõttu tuleks hääletamistulemused valimisringkonnas nr 1 PSJKS § 46 lg 2 alusel kehtetuks tunnistada. (p 21)
Õiguserikkumise mõju hääletamistulemustele saab pidada oluliseks siis, kui rikkumisest tulenev erinevus hääletustulemuses võiks mõjutada valimistulemust. Vaidlust ei ole selle üle, et valimisringkonna nr 1 vale koondnimekirjaga käis 17.02.2019 Eesti välisesinduses Brüsselis hääletamas kaks valijat. (p 22)
Kaebaja sai valimistel kokku 222 häält. Kahe hääle lisandumine kaebaja poolt antud häältearvule ei oleks saanud tagada talle Riigikogu liikme mandaati. Valimisringkonnas nr 1 oli lihtkvoodiks 5619,10 (RKVS § 62 lg 1), mistõttu poleks ka 224 häält taganud kaebajale ei lihtkvoodi alusel arvutatavat isikumandaati ega erakonna mandaati ehk ringkonnamandaati (RKVS § 62 lg-d 2 ja 3). Kaebaja poolt antud häälte arv jäi alla 10 protsendi oma valimisringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas nr 1 – 561,91). Kaebaja ei oleks saanud ka kompensatsioonimandaati (RKVS § 62 lg-d 4–7). Kaebaja oli erakonna üleriigilises kandidaatide nimekirjas 93. kohal ning tema poolt antud häälte arv jäi alla 5 protsendi oma valimisringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas nr 1 – 280,955). (p 23)
Hääletamistulemus võib mõjutada ka seda, kas isik registreeritakse Riigikogu asendusliikmena (RKVS § 75) ning ka asendusliikme kohast ilmajäämine võiks riivata kaebaja õigusi. Asendusliikmeks registreeritakse valimata jäänud kandidaadid, kellele antud häälte arv on vähemalt 10% ringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas valituks osutunud kandidaadi asendusliikmete puhul) või vähemalt 5% ringkonna lihtkvoodist (kompensatsioonimandaadi saanud kandidaadi asendusliikme puhul). Kaebaja poolt antud häälte arv (222) oli oluliselt väiksem kui 5% valimisringkonna nr 1 lihtkvoodist (280,955). Seega ei oleks kahe hääle võimalik lisandumine saanud viia ka kaebaja registreerimisele Riigikogu asendusliikmena. (p 24)
Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses on RKVS § 9 lg 2 p 2 kohaselt tühistada olulise seaduserikkumise tõttu eelhääletamisel antud hääled osaliselt või täielikult ning kutsuda valijad uuesti hääletama eelhääletamise ajal või valimispäeval. Välisesinduses hääletamisel annab valija hääletamissedeli saamise kohta allkirja valijate nimekirja ning pärast hääletamissedeli täitmist paneb selle ümbrikku, millele märgitakse tema nimi ja isikukood (RKVS § 54 lg-d 3 ja 4). Seega oli seaduserikkumise avastamise ja ka Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tegemise ajal võimalik tuvastada, millised valijad käisid hääletamas vale koondnimekirjaga, samuti oli võimalik kindlaks teha valijad, kes käisid hääletamas Eesti välisesinduses Brüsselis (17. ja 19.02.2019). Praegusel hetkel pole aga enam võimalik tuvastada, millised hääled anti vale koondnimekirja kasutades ega ka seda, millised hääled anti eelhääletamise käigus Eesti välisesinduses Brüsselis. Seda põhjusel, et hääletamistulemuste kindlakstegemiseks on hääletamissedelid võetud ümbrikest välja ning hääled arvestatud valimisringkonnas nr 1 antud häälte hulka. (p 20)
|
| 5-19-7/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
05.03.2019 |
|
Eesti Vabariigi põhiseaduses kaitsevad valimiste usaldusväärsust ennekõike § 60 lg 1 teine ja neljas lause, mille järgi on valimised vabad ning hääletamine salajane. (p 15)
Elektroonilise hääletamise võimalus Riigikogu valimistel kui selline ei mõjutanud negatiivselt kaebaja õigust vabalt valida ning salaja hääletada. (p 17)
Elektroonilise hääletamise võimalus Riigikogu valimistel kui selline ei mõjutanud negatiivselt kaebaja õigust vabalt valida ning salaja hääletada. (p 17)
PS § 15 lg-st 1 ega RKVS §-st 70 ei tulene õigust esitada valimiste vabaduse ja salajasusega seoses populaarkaebust. Valimiste vabaduse ja salajasuse põhimõtte rikkumist saab isik vaidlustada, kui sellega seoses riivatakse tema enda valimisõigust ja rikkumine ei ole pelgalt hüpoteetiline. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja valimistahte väljendamise vabadus või hääletamise salajasus oleks olnud ohustatud. (p 19)
RKVS § 70 järgi saab isik valimisasjades kaitsta oma subjektiivseid õigusi. Kuigi isik võib olla huvitatud sellest, et Riigikogu valimised oleksid usaldusväärsed, ei tulene talle ainuüksi sellisest huvist kohtulikult kaitstavaid subjektiivseid õigusi (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-6-13, p 20). (p 18)
PS § 15 lg-st 1 ega RKVS §-st 70 ei tulene õigust esitada valimiste vabaduse ja salajasusega seoses populaarkaebust. Valimiste vabaduse ja salajasuse põhimõtte rikkumist saab isik vaidlustada, kui sellega seoses riivatakse tema enda valimisõigust ja rikkumine ei ole pelgalt hüpoteetiline. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja valimistahte väljendamise vabadus või hääletamise salajasus oleks olnud ohustatud. (p 19)
|
| 5-19-1/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
04.02.2019 |
|
Kandidaadi registreerimise avaldus on haldusorganile (riigi valimisteenistus) esitatav taotlus haldusmenetluse algatamiseks (HMS § 14 lg 1 tähenduses). Taotluse esitamiseks kehtestatakse seadusega või selle alusel tähtaeg (HMS § 14 lg 5), mille möödumisel taotlus tagastatakse, kui tähtaega ei ennistata (HMS § 14 lg 6 p 1, nt mõjuval põhjusel – HMS § 34 lg 1), v.a kui seadus näeb ette, et menetlustähtaega ei saa ennistada (HMS § 34 lg 5). (p 15)
Vt p-d 11 ja 12.
Isiku kandideerimisdokumendid jättis vastu võtmata toiminguga riigi valimisteenistus. Isik vaidlustas selle toimingu Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud kaebuses, mille Vabariigi Valimiskomisjon vaatas RKVS §-s 72 sätestatud korras läbi ja jättis rahuldamata. Isik taotleb Riigikohtult Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tühistamist ja riigi valimisteenistuse kohustamist toimingut tegema – kaebaja kandidaadina registreerimise dokumente vastu võtma. (p 11)
Kuna vaidluse esemeks on küsimus, kas riigi valimisteenistuse poolt Riigikogu valimiste kandidaadi registreerimise dokumentide vastu võtmata jätmine oli õiguspärane, ei saa selle asja lahendamisel Riigikohus võtta seisukohta, kas kaebaja tuleks kandidaadina registreerida. Otsustus, kas kandidaat registreerida või mitte, on Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses kandidaadi registreerimise avalduse läbivaatamisel. (p 12)
Üksikkandidaadina registreerimist taotlenud isikul puudub kaebeõigus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse, millega registreeriti kandidaadid XIV Riigikogu valimisteks, vaidlustamiseks, kuna ülejäänud kandidaatide registreerimine ei saa rikkuda tema õigusi. Kaebaja õigusi saaks rikkuda üksnes Vabariigi Valimiskomisjoni otsus tema registreerimata jätmise kohta (RKVS § 32 lg 4). (p 13)
Üksikkandidaadina registreerimist taotlenud isikul puudub kaebeõigus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse, millega registreeriti kandidaadid XIV Riigikogu valimisteks, vaidlustamiseks, kuna ülejäänud kandidaatide registreerimine ei saa rikkuda tema õigusi. Kaebaja õigusi saaks rikkuda üksnes Vabariigi Valimiskomisjoni otsus tema registreerimata jätmise kohta (RKVS § 32 lg 4). (p 13)
Kandidaadi registreerimise avaldus on haldusorganile (riigi valimisteenistus) esitatav taotlus haldusmenetluse algatamiseks (HMS § 14 lg 1 tähenduses). Taotluse esitamiseks kehtestatakse seadusega või selle alusel tähtaeg (HMS § 14 lg 5), mille möödumisel taotlus tagastatakse, kui tähtaega ei ennistata (HMS § 14 lg 6 p 1, nt mõjuval põhjusel – HMS § 34 lg 1), v.a kui seadus näeb ette, et menetlustähtaega ei saa ennistada (HMS § 34 lg 5). (p 15)
Riigikogu valimisteks kandidaatide registreerimiseks esitamine algab mandaatide jaotamisele järgneval tööpäeval (RKVS § 30 lg 1) ning lõpeb valimispäevale eelneval 45. päeval kell 18.00 (RKVS § 30 lg 2). RKVS ei näe ette võimalust RKVS § 30 lg-s 2 sätestatud tähtaja ennistamiseks. Kuna tegemist on haldusmenetlusega, ei kohaldu võlaõiguse põhimõtted, sh kaebaja kohustuse rikkumise vabandatavust puudutavad VÕS sätted. (p 16)
Kuna kaebaja esitas kandidaadina registreerimise dokumendid riigi valimisteenistusele viis minutit pärast RKVS § 30 lg-s 2 nimetatud tähtaja möödumist, oli riigi valimisteenistuse keeldumine dokumentide vastuvõtmisest oli seega seadusega kooskõlas ning Vabariigi Valimiskomisjon leidis õigesti, et riigi valimisteenistus ei rikkunud kaebaja õigusi. (p 18)
RKVS § 30 lg 2 ega § 31 lg 6 ei ole PS-ga vastuolus. Kandideerimisdokumentide esitamiseks seaduses kellaajalise täpsusega tähtaja kehtestamine ning seaduses sätestatud tähtaja ennistamise võimaluse puudumine ei riku kaebaja passiivset valimisõigust ning valimiste vabaduse ja ühetaolisuse põhimõtteid (PS § 60 lg-d 2 ja 3). Kandideerimisdokumente on võimalik esitada ligikaudu pooleteise kuu pikkuse ajavahemiku jooksul, mida ei ole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks ning võimalikele kandidaatidele lubamatu surve avaldamiseks. Dokumentide esitamiseks kindla tähtaja kehtestamine on vajalik selleks, et valimiste korraldajad saaksid õigeaegselt teha valimiste läbiviimiseks vajalikud toimingud ning valimised saaksid õigeaegselt toimuda. Tähtaja ennistamise võimalus tekitaks vaidlusi, mis takistaks valimiste läbiviimist ning võiks panna kandidaadid ebavõrdsesse olukorda. Lisaks sellele näeb RKVS ette, et 45. päeval enne valimisi võetakse vastu ka puudustega esitatud kandideerimisdokumendid ning antakse isikule võimalus puudused kõrvaldada. Puudustega kandideerimisdokumentide vastuvõtmine ning kandideerimisdokumentides puuduste kõrvaldamise võimaldamine on aga võimalik üksnes juhul, kui dokumendid on esitatud tähtaegadest kinni pidades. (p 19)
RKVS § 30 lg 2 ega § 31 lg 6 ei ole PS-ga vastuolus. Kandideerimisdokumentide esitamiseks seaduses kellaajalise täpsusega tähtaja kehtestamine ning seaduses sätestatud tähtaja ennistamise võimaluse puudumine ei riku kaebaja passiivset valimisõigust ning valimiste vabaduse ja ühetaolisuse põhimõtteid (PS § 60 lg-d 2 ja 3). Kandideerimisdokumente on võimalik esitada ligikaudu pooleteise kuu pikkuse ajavahemiku jooksul, mida ei ole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks ning võimalikele kandidaatidele lubamatu surve avaldamiseks. Dokumentide esitamiseks kindla tähtaja kehtestamine on vajalik selleks, et valimiste korraldajad saaksid õigeaegselt teha valimiste läbiviimiseks vajalikud toimingud ning valimised saaksid õigeaegselt toimuda. Tähtaja ennistamise võimalus tekitaks vaidlusi, mis takistaks valimiste läbiviimist ning võiks panna kandidaadid ebavõrdsesse olukorda. (p 19)
|
| 5-19-2/4
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
04.02.2019 |
|
MTÜS § 80 lg 2 esimese lause kohaselt kehtib registri kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud juhul, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Nimetatud säte näeb ette registri avaliku usaldatavuse põhimõtte, mille eesmärgiks on kaitsta mittetulundusühinguga (sh erakonnaga) suhtlevaid heauskseid kolmandaid isikuid. Vabariigi Valimiskomisjon on kolmas isik, kellel on õigus tugineda registrikandele. (p 22)
Kolmanda isiku õigus tugineda registrikandele on MTÜS § 80 lg 2 esimese lause järgi välistatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne on ebaõige. Selleks peab esiteks registrikanne olema ebaõige ja teiseks peab kolmas isik sellest kas teadma või seda teadma pidama. Seejuures ei ole teadmine registrisse kantud juhatuse liikme volituste üle käivast õigusvaidlusest võrdsustatav teadmisega kande ebaõigsusest. (p 23)
Kuna nelja isiku juhatusest tagasikutsumise või juhatusse valimise otsuste kehtivus oli ebaselge, ei olnud Vabariigi Valimiskomisjonil võimalik tuvastada, kas kanded on ebaõiged. Isegi kui seotud tsiviilasja või mõne muu hagimenetluse tulemusena selguks, et mõni kanne oli teatiste esitamise ajal vale, ei saanud praegusel juhul olla tegemist asjaoluga, mida Vabariigi Valimiskomisjon otsuse tegemise ajal teadis või pidi teadma. Seetõttu oli Vabariigi Valimiskomisjonil erakonna kandidaatide registreerimisdokumentide läbivaatamisel õigus tugineda registrikandele erakonna juhatuse liikmete volituste kohta (vt ka MTÜS § 27 lg 2). Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lähtub esindusõiguse hindamisel registrikandest. (p-d 28 ja 29)
RKVS ei reguleeri sõnaselgelt olukorda, kus erakonna nimel esitatakse kaks RKVS § 26 lg-s 4 nimetatud teatist, millega volitatakse erakonda esindama erinevaid isikuid. RKVS § 26 lg 5 ütleb üksnes seda, et teatises saab erakonda korraga esindama volitada kuni kahte isikut. RKVS § 26 lg 5 ega ükski teine RKVS säte ei keela aga erakonnal esitada uus teatis, millega erakond muudab oma varasemat tahteavaldust – nii esindajate arvu (nt ühe asemel kaks) kui ka isikute osas. Teatise muutmine ei ole välistatud ka juhul, kui erakond on juba esitanud riigi valimisteenistusele RKVS § 30 lg-s 3 nimetatud kandidaatide registreerimise dokumendid ning valimisteenistus on need vastu võtnud. (p 30)
Vabariigi Valimiskomisjon lähtus erakonda esindama volitatud isikute kindlakstegemisel õigesti hiljem esitatud teatisest ning käsitles teisena esitatud kandidaatide registreerimise dokumente varasemates dokumentides muudatuste tegemisena RKVS § 31 lg 4 tähenduses. (p 31)
Vabariigi Valimiskomisjonil oli erakonna kandidaatide registreerimisdokumentide läbivaatamisel õigus tugineda registrikandele erakonna juhatuse liikmete volituste kohta (vt ka MTÜS § 27 lg 2). Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lähtub esindusõiguse hindamisel registrikandest. (p-d 28 ja 29)
RKVS ei reguleeri sõnaselgelt olukorda, kus erakonna nimel esitatakse kaks RKVS § 26 lg-s 4 nimetatud teatist, millega volitatakse erakonda esindama erinevaid isikuid. RKVS § 26 lg 5 ütleb üksnes seda, et teatises saab erakonda korraga esindama volitada kuni kahte isikut. RKVS § 26 lg 5 ega ükski teine RKVS säte ei keela aga erakonnal esitada uus teatis, millega erakond muudab oma varasemat tahteavaldust – nii esindajate arvu (nt ühe asemel kaks) kui ka isikute osas. Teatise muutmine ei ole välistatud ka juhul, kui erakond on juba esitanud riigi valimisteenistusele RKVS § 30 lg-s 3 nimetatud kandidaatide registreerimise dokumendid ning valimisteenistus on need vastu võtnud. (p 30)
Vabariigi Valimiskomisjon lähtus erakonda esindama volitatud isikute kindlakstegemisel õigesti hiljem esitatud teatisest ning käsitles teisena esitatud kandidaatide registreerimise dokumente varasemates dokumentides muudatuste tegemisena RKVS § 31 lg 4 tähenduses. (p 31)
RKVS § 31 lg 4 kohaselt, kui erakond või üksikkandidaat soovib kandidaatide registreerimise dokumentides teha muudatusi, tagastab riigi valimisteenistus kõik esitatud dokumendid ning nende uuesti esitamisel loetakse dokumendid esitatuks esimest korda. Seega oleks tavaolukorras kahe juhatuse liikme poolt varem esitatud kandidaatide registreerimise dokumendid tulnud erakonnale tagastada. (p 32)
Teised kaks juhatuse liiget esitasid erakonna kandidaatide registreerimise dokumendid 17.01.2019 ehk 45. päeval enne valimisi. Kuna sellel hetkel polnud riigi valimisteenistusel üheselt selge, kes on volitatud erakonda esindama, polnud võimalik ka otsustada, kas tagastada tuleks varem kahe juhatuse liikme poolt esitatud dokumendid või tuleks jätta hiljem kolmanda ja neljanda juhatuse liikme esitatud dokumendid läbi vaatamata. Seetõttu andis erakonna esindamise õiguse küsimusele hinnangu alles Vabariigi Valimiskomisjon erakonna kandidaatide registreerimiseks esitatud dokumente läbi vaadates. RKVS ei näe ette alust dokumentide tagastamiseks pärast 45. päeva enne valimisi. Seetõttu lähtus Vabariigi Valimiskomisjon õigesti RKVS § 32 lg-st 3 ning jättis varem kahe juhatuse liikme esitatud kandidaadid registreerimata põhistatud otsusega. (p 33)
MTÜS § 80 lg 2 esimese lause kohaselt kehtib registri kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud juhul, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Nimetatud säte näeb ette registri avaliku usaldatavuse põhimõtte, mille eesmärgiks on kaitsta mittetulundusühinguga (sh erakonnaga) suhtlevaid heauskseid kolmandaid isikuid. Vabariigi Valimiskomisjon on kolmas isik, kellel on õigus tugineda registrikandele. (p 22)
Kolmanda isiku õigus tugineda registrikandele on MTÜS § 80 lg 2 esimese lause järgi välistatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne on ebaõige. Selleks peab esiteks registrikanne olema ebaõige ja teiseks peab kolmas isik sellest kas teadma või seda teadma pidama. Seejuures ei ole teadmine registrisse kantud juhatuse liikme volituste üle käivast õigusvaidlusest võrdsustatav teadmisega kande ebaõigsusest. (p 23)
Kuna nelja isiku juhatusest tagasikutsumise või juhatusse valimise otsuste kehtivus oli ebaselge, ei olnud Vabariigi Valimiskomisjonil võimalik tuvastada, kas kanded on ebaõiged. Isegi kui seotud tsiviilasja või mõne muu hagimenetluse tulemusena selguks, et mõni kanne oli teatiste esitamise ajal vale, ei saanud praegusel juhul olla tegemist asjaoluga, mida Vabariigi Valimiskomisjon otsuse tegemise ajal teadis või pidi teadma. Seetõttu oli Vabariigi Valimiskomisjonil erakonna kandidaatide registreerimisdokumentide läbivaatamisel õigus tugineda registrikandele erakonna juhatuse liikmete volituste kohta (vt ka MTÜS § 27 lg 2). Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lähtub esindusõiguse hindamisel registrikandest. (p-d 28 ja 29)
|
| 3-4-1-6-15
|
Riigikohus |
20.03.2015 |
|
Valimiskaebusega ei saa liituda uued isikud, kui on antud tähtaeg algselt esitatud kaebuses puuduste kõrvaldamiseks. Kui aga esindaja teatab puuduste kõrvaldamise käigus, et lisaks algselt kaebuses nimetatutele esindab ta veel teisi isikuid, tuleb seda käsitleda lisandunud isikute poolt hiljem eraldi esitatud kaebusena. (p 18)
Riigikogu valimistel hääletamisõiguse tagamiseks oli kaebajatel võimalik enne Riigikogu valimisi Riigikogu valimise seaduse (RKVS) § 25 lõike 2 alusel esitada avaldus valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks valla- või linnasekretärile. Kuigi RKVS § 22 lõike 3 järgi ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust, oleks kaebajad võinud valla- või linnasekretäri poolt avalduse rahuldamata jätmise peale esitada RKVS § 22 lõike 5 alusel kaebuse oma elukohajärgsele halduskohtule koos taotlusega jätta kohaldamata RKVS § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3 nende vastuolu tõttu põhiseadusega. (p 22)
|
Facebook
Twitter