/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-18-5/33 PDF Riigikohtu üldkogu 09.04.2020

PSJKS § 9 alusel algatatud konkreetse normikontrolli menetluses tuleb PSJKS § 63 lõike 1 terminit „asja läbivaatamise kulud“ mõista nii, et see hõlmab ka menetlusosalise lepingulise esindaja kulu. PSJKS § 63 lõige 1 annab aluse mõista riigilt välja konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. oktoobri 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-14-07 ja 18. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-42/13). (p-d 11 ja 16)

Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses on põhjendatud piirata menetluskulude hüvitamise taotlemine kohtu määratud tähtajaga. Menetlusosaline ei saa üheski kohtumenetluses taotleda menetluskulude hüvitamist piiramatu aja jooksul. (p 17)


Esialgse kohtuvaidluse menetlusosalised on konkreetse normikontrolli menetluses menetlusosalised, kellel on menetlusosalise õigused ja kohustused, millest olulisim on õigus esitada arvamus vaidlusaluse õigusakti põhiseaduslikkuse kohta. (p 12)


Kuigi PSJKS § 9 kohaselt saab konkreetse normikontrolli menetlus alguse esimese või teise astme kohtu lahendist, mis tehakse haldus-, tsiviil-, kriminaal- või väärteoasjas, on tegemist eraldiseisva menetlusega, mis on reguleeritud PSJKS-is. (p 13)


Põhiõigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele nõuab, et esialgse kohtumenetluse osaline saaks osa võtta ka Riigikohtus toimuvast normikontrollimenetlusest (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. mai 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-4-08, p 15). (p 11)


PSJKS § 9 alusel algatatud konkreetse normikontrolli menetluses tuleb PSJKS § 63 lõike 1 terminit „asja läbivaatamise kulud“ mõista nii, et see hõlmab ka menetlusosalise lepingulise esindaja kulu. PSJKS § 63 lõige 1 annab aluse mõista riigilt välja konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. oktoobri 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-14-07 ja 18. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-42/13). (p-d 11 ja 16)

Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses on põhjendatud piirata menetluskulude hüvitamise taotlemine kohtu määratud tähtajaga. Menetlusosaline ei saa üheski kohtumenetluses taotleda menetluskulude hüvitamist piiramatu aja jooksul. (p 17)

5-19-44/9 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 04.02.2020

Eelistada tuleb seaduse ja põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust. (p 17)


5-19-31/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.06.2019

Vabariigi Valimiskomisjon jättis isiku kaebuse läbi vaatamata, kuna see ei olnud komisjoni hinnangul esitatud tähtaegselt. EPVS § 70 lg 1 p 1 kohaselt esitatakse kaebus Vabariigi Valimiskomisjonile kolme päeva jooksul vaidlustatava toimingu tegemisest. Vabariigi Valimiskomisjon leidis õigesti, et isik vaidlustas elektroonilise hääletuse korraldamist 16.–22.05.2019 (riigi valimisteenistuse toiming), mistõttu tuli kaebetähtaja arvestamist alustada alates 23.05.2019. Kaebetähtaja lõpp (tähtpäev) langes seega puhkepäevale (laupäev, 25.05.2019). Kaebus saabus Vabariigi Valimiskomisjoni serverisse 26.05.2019. (p 9)

Kolleegium leiab, et kaebus oli esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul. (p 10)

EPVS ei sätesta täpsemaid reegleid kaebetähtaja arvutamiseks. EPVS § 70 lg 1 nõuab üksnes, et kaebus tuleb Vabariigi Valimiskomisjonile esitada kolme päeva jooksul (vaidlustatava toimingu tegemisest või avalduse läbivaatamisest arvates). Ka Riigikohtule tuleb kaebus esitada kolme päeva jooksul (EPVS § 70^1 lg 3). Riigikohtule esitatud kaebuse puhul tuleb arvestada PSJKS § 48 lg-t 1, mille kohaselt lähtutakse tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluses sätestatud korrast. TsMS § 62 lg 1 viitab omakorda TsÜS-le ning TsÜS § 136 lg 8 näeb ette, et juhul, kui tahteavalduse tegemise tähtaja lõpp (tähtpäev) langeb puhkepäevale, lõpeb tähtaeg järgmisel tööpäeval. Seega lõpeb täpselt samas sõnastuses normi puhul kaebetähtaeg Riigikohtule kaebuse esitamisel alati tööpäeval. (p 11)

Sarnaselt on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)

Selline tõlgendus ei muuda sisutühjaks EVPS-is erinevate tähtaegade määramist päevades või tööpäevades, samuti ei pikenda ebamõistlikult kaebuse lahendamise menetlust Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebetähtaeg pikeneb siis, kui tähtpäev satub puhkepäevale, muudel juhtudel arvatakse puhkepäevad kaebetähtaja sisse. Täpsemalt pikenevad eelkõige kaebetähtajad, mille arvutamine algab neljapäeval või reedel (esimesel juhul pikeneb tähtaeg viie päevani ja teisel juhul nelja päevani). Kui seadusandja siiski leiab, et Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse kaebetähtaega tuleb arvutada erinevalt teistes menetlustes kaebetähtaja arvutamise korrast, tuleks erisus sõnaselgelt seaduses sätestada. (p 13)


Riigikohus ei pidanud elektroonilise hääletamise regulatsiooni põhiseadusvastaseks KOV volikogude valimise kontekstis (vt RKPJK otsus nr 5-17-32/2). Praegusest kaebusest ei nähtu asjaolusid, mis võiksid tingida Riigikohtu varasema seisukoha muutmise. (p 15)


Riigikohtule tuleb kaebus esitada kolme päeva jooksul (EPVS § 70^1 lg 3). Riigikohtule esitatud kaebuse puhul tuleb arvestada PSJKS § 48 lg-t 1, mille kohaselt lähtutakse tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluses sätestatud korrast. TsMS § 62 lg 1 viitab omakorda TsÜS-le ning TsÜS § 136 lg 8 näeb ette, et juhul, kui tahteavalduse tegemise tähtaja lõpp (tähtpäev) langeb puhkepäevale, lõpeb tähtaeg järgmisel tööpäeval. Seega lõpeb täpselt samas sõnastuses normi puhul kaebetähtaeg Riigikohtule kaebuse esitamisel alati tööpäeval. (p 11, vt ka p 12)


Sarnaselt nagu TsMS-is on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)


Sarnaselt nagu TsMS-is on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)

Selline tõlgendus ei muuda sisutühjaks EVPS-is erinevate tähtaegade määramist päevades või tööpäevades, samuti ei pikenda ebamõistlikult kaebuse lahendamise menetlust Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebetähtaeg pikeneb siis, kui tähtpäev satub puhkepäevale, muudel juhtudel arvatakse puhkepäevad kaebetähtaja sisse. Täpsemalt pikenevad eelkõige kaebetähtajad, mille arvutamine algab neljapäeval või reedel (esimesel juhul pikeneb tähtaeg viie päevani ja teisel juhul nelja päevani). Kui seadusandja siiski leiab, et Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse kaebetähtaega tuleb arvutada erinevalt teistes menetlustes kaebetähtaja arvutamise korrast, tuleks erisus sõnaselgelt seaduses sätestada. (p 13)

5-17-42/9 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 10.04.2018

KooS §-st 26 ei saa tuleneda seadusandja kohustust reguleerida kooselulepingu sõlminud samasooliste isikute õigusi ja kohustusi. Seda põhjusel, et seadusandja kohustus võtta vastu õigustloov akt saab tuleneda üksnes põhiseadusest. Seadusandja kohustus õigusnormide kehtestamiseks ei saa tuleneda ka KooS §-st 26 koostoimes PS §-dega 13 ja 14. Põhiõigus menetlusele ja korraldusele (PS § 14) kui menetluslik põhiõigus, samuti õigusselguse nõue (PS § 13 lg 2) saavad tagada eeskätt materiaalsete õiguste realiseerumist. (p 34)


Ringkonnakohus pole põhjendanud, milline on põhiseadusvastane lünk samasooliste kooselus elavate isikute era- või perekonnaelu regulatsioonis ehk milliste eluliste asjaolude reguleerimata jätmine on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusvastase lünga tuvastamiseks ei piisa tõdemusest, et vastu võtmata on kooseluseaduse rakendusaktid. Põhiseadusvastane saab olla piisava regulatsiooni kehtestamata jätmine, kuid see ei tähenda, et vastuolu kõrvaldamise ainuvõimalik viis oleks Riigikogu menetluses oleva kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu või KooS §-s 26 ebamääraselt nimetatud rakendusaktide vastu võtmine. Halduskohus on küll viidanud, et reguleerimata on kooselulepingu sõlminud isikute suhted avaliku võimuga. Samuti on halduskohus sedastanud, et puuduliku õigusliku regulatsiooni tõttu on kaebaja igapäevane elukorraldus takistatud ning muudetud võrreldes teiste lapsevanematega oluliselt keerulisemaks ja ebamugavamaks, kooselulepingust tulenevaid andmeid ei ole võimalik regulatsiooni puudumise tõttu kanda rahvastikuregistrisse, mistõttu puuduvad kaebajal sotsiaalsed tagatised, sh õigus saada lapsehoolduspuhkust, toitjakaotuspensioni, matusetoetust, esitada ühist tuludeklaratsiooni, samuti ei ole lapsendamisel võimalik kanda hooldusõigust registrisse. Kohtud pole aga hinnanud, kas puudusi õiguslikus regulatsioonis oleks võimalik ületada põhiseaduskonformse tõlgendamisega, ega põhjendanud, et olemasolev regulatsioon jääb alla põhiseaduslikult nõutava taseme. (p 37)

Silmas tuleb pidada seda, et alates 1.01.2016 on kooseluseadus, mis reguleerib samast või erinevast soost paaride kooselulepingu sõlmimise korda, lepingu üldisi õiguslikke tagajärgi ja lepingu lõppemist, Eesti õiguskorra osa ning seda tuleb kohaldada koostoimes teiste kehtivate õigusaktidega. Kooseluseaduse ja teiste õigusaktide vaheliste vastuolude ilmnemisel tuleb nende ületamisel lähtuda asjakohastest tõlgendusvormidest ja -printsiipidest, nagu näiteks lex posteriori derogat priori. Eeltoodut arvestades oleksid käesolevat kohtuasja arutanud kohtud pidanud enne põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist muu hulgas hindama seda, kas kooselulepingu andmeid on võimalik rahvastikuregistrisse kanda kohaldades kooseluseaduse, perekonnaseisutoimingute seaduse ning rahvastikuregistri seaduse sätteid koostoimes viisil, mis tagaks põhiseaduspärase tulemuse. (p 38)


Alates 1.01.2016 on kooseluseadus, mis reguleerib samast või erinevast soost paaride kooselulepingu sõlmimise korda, lepingu üldisi õiguslikke tagajärgi ja lepingu lõppemist, Eesti õiguskorra osa ning seda tuleb kohaldada koostoimes teiste kehtivate õigusaktidega. Kooseluseaduse ja teiste õigusaktide vaheliste vastuolude ilmnemisel tuleb nende ületamisel lähtuda asjakohastest tõlgendusvormidest ja -printsiipidest, nagu näiteks lex posteriori derogat priori. Eeltoodut arvestades oleksid käesolevat kohtuasja arutanud kohtud pidanud enne põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist muu hulgas hindama seda, kas kooselulepingu andmeid on võimalik rahvastikuregistrisse kanda kohaldades kooseluseaduse, perekonnaseisutoimingute seaduse ning rahvastikuregistri seaduse sätteid koostoimes viisil, mis tagaks põhiseaduspärase tulemuse. (p 38)

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json