/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 85| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-18-5/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 24.09.2018
5-18-3/6 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 10.08.2018
5-18-3/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 06.06.2018
Riigikohtu praktika kohaselt lõppevad volikogu liikme volitused KOKS §-s 18 loetletud juriidiliste faktide esinemisel automaatselt ega vaja valimiskomisjoni otsust. Valimiskomisjoni ülesandeks on aga volikogu asendusliikme nimetamine (KOKS § 20 lg 1), mis eeldab selliste asjaolude väljaselgitamist, mis tingivad volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise. Seega tuleb valimiskomisjonil hinnata ka seda, kas volikogu liige on sõlminud valla või linna ametiasutusega töölepingu, tõlgendades vajaduse korral volikogu liikmega sõlmitud muud lepingut (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-53-14, p 32). (p 15, vt ka p-d 17–18) Kolleegium kahtleb kohtuasjas kohaldamisele kuuluva, 1. aprillist 2013 kehtiva KOKS § 18 lg 1 p 6 vastavuses põhiseadusele osas, milles valla või linna volikogu liikme volitused lõppevad enne tähtaega juhul, kui volikogu liige töötab töölepingu alusel valla või linna ametiasutuses. Kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste ennetähtaegne lõppemine riivab tugevalt passiivset valimisõigust (kandideerimisõigust), mis on tagatud PS §-ga 156 (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-35-01, p 2; RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-7-02, p 19). KOKS § 18 lg 1 p-st 6 tuleneva riive eesmärk on aga ebaselge ja riive võib olla ka ebaproportsionaalne (PS § 11). (p 19) Kolleegiumil on raske ette kujutada, kuidas saavad töölepingu alusel valla või linna ametiasutuses töötavat isiku lepingust tulenevad huvid olla konfliktis valla või linna kui avalik-õigusliku juriidilise isiku huvidega sellisel määral, et vajalik on tema kui volikogu liikme volituste ennetähtaegne lõpetamine. KOKS § 18 lg 1 p-st 6 võib tuleneda volikogu liikme õiguste põhjendamatu riive (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-53-14, p 34). Tõenäolisem võiks olla linna või valla ning volikokku kuuluva eraettevõtja huvide konflikt. Ometi ei sätesta seadus volikokku kuuluva eraettevõtja volituste ennetähtaegset lõppemist volikogu liikmena. Huvide konflikti võimalike negatiivsete tagajärgede ära hoidmiseks on ka muid vahendeid, mille hulka kuuluvad demokraatlikud ja läbipaistvad otsustusprotsessid ning kontroll. (p-d 22–23)
5-17-43/12 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 08.05.2018
PS §-d 15, 146 ja § 147 lg 4 koostoimes panevad seadusandjale kohustuse kehtestada seadusega kohtuniku palk, mis oleks piisav tema sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks. Sellele kohustusele vastab kohtuniku subjektiivne õigus nõuda riigilt oma sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks piisavat palka või muud hüvitust. Vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-59-07, p-d 30–35, ja asjas nr 3-4-1-29-13, p 44.4; vrdl otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 96 ja 97. (p-d 40–42; vt ka p-d 44–47)
PS §-d 15, 146 ja § 147 lg 4 koostoimes panevad seadusandjale kohustuse kehtestada seadusega kohtuniku palk, mis oleks piisav tema sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks. Sellele kohustusele vastab kohtuniku subjektiivne õigus nõuda riigilt oma sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks piisavat palka või muud hüvitust. Vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-59-07, p-d 30–35, ja asjas nr 3-4-1-29-13, p 44.4; vrdl otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 96 ja 97. (p-d 40–42) Põhiseadusliku kohustuse ja sellele vastava subjektiivse õiguse rikkumise tuvastamiseks ei saa käsitada igat palgakorralduse muudatust kohtuniku põhiõiguse riivena ja hinnata seejärel palgas toimunud muutuse proportsionaalsust selle muutuse tinginud abinõuga taotletava eesmärgi suhtes. Selle asemel tuleb hinnata, kas konkreetne palk on asjaolusid arvestades piisav. Kui palk ei ole piisav, siis on tegemist riigi kohustuse ja kohtuniku subjektiivse õiguse rikkumisega. (p 43, vrd ka p 45) See, kas palk on põhiseaduse mõttes kohtunikule piisav, tuleb igal konkreetsel juhul välja selgitada nii kohtunikule ette nähtud teisi tagatisi, tema tööga seotud kitsendusi, vastutuse määra kui ka muid asjaolusid arvestades. Seejuures tuleb tähele panna, et kohtunikele piisava palga kehtestamine on muu hulgas Riigikogu eelarvepoliitiline otsustus, mille tegemisel on seadusandjal põhiseadusega ette antud raamides teatud otsustusvabadus. Kohtuvaidluse korral on kohtud õigustatud reageerima ilmsetele ebapiisavuse juhtumitele või katsetele mõjutada kohtunikkonda palga abil. (p 44) Asjaolu, et konkreetse kohtuniku palk sõltus KRAPS § 2 lg-s 2 sätestatud indeksist, mille kujunemine oli seadusega kehtestatud ja mille tulemusena pidi palk mingi väärtuse ümber kõikudes pikemaks ajaks ligikaudu samaks jääma, on sisuliselt sama, mis kehtestada konkreetne palgasumma vahetult seadusega. Kokkuvõttes oli kohtuniku palk kehtestatud seadusega viisil, mis tagas palga sõltumatuse täitevvõimust ning arvestas ka kohtu- ja seadusandliku võimu lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega. (p 46) PS §-d 15, 146 ja § 147 lg 4 nende koostoimes kaitsevad kohtunikku üksnes sellise palga vähendamise eest, mille tulemusena ei ole minimaalsel vajalikul määral tagatud tema sõltumatus, erapooletus ja asjatundlikkus, st palk ei ole nende põhiseaduslike väärtuste kaitsmiseks piisav. Need sätted koostoimes ei kaitse kohtunikku palga igasuguse vähenemise eest, kui selle tagajärjel ei muutu palk ebapiisavaks. Nõuet, et kohtuniku palka ei võiks tema sõltumatuse tagatisi kahjustamata vähendada, ei tulene ka muudest põhiseaduse normidest. (p 47)
5-17-11/10 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 01.02.2018
Vt p 17. Kuna üldjuhul jõustub põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsus PSJKS § 58 lg 2 kohaselt kuulutamisest, siis hakkab ka apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 2 kohaselt üldjuhul kulgema Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse kuulutamisest. Kui aga õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumine on PSJKS § 58 lg 3 alusel edasi lükatud, siis hakkab apellatsioonitähtaeg kulgema alates põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse jõustumisest.
2-15-17249/49 PDF Riigikohtu üldkogu 25.01.2018
Võlgnikult nõutav kohtutäituri põhitasu riivab võlgnikule PS § 32 lg-ga 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-07, p 22). (p 66) Tasumäärade eesmärgiks on PS §-dest 14, 15 ja 32 tuletatav riigi kohustus luua eelkõige võlausaldajate omandipõhiõiguse kaitseks toimiv täitesüsteem.(p 70)
Võlgnikult nõutav kohtutäituri põhitasu riivab võlgnikule PS § 32 lg-ga 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-07, p 22). (p 66) Tasumäärade eesmärgiks on PS §-dest 14, 15 ja 32 tuletatav riigi kohustus luua eelkõige võlausaldajate omandipõhiõiguse kaitseks toimiv täitesüsteem.(p 70)
Kohtutäituri tasumäärade põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamise jõustumise lükkab üldkogu PSJKS § 58 lg 3 alusel edasi kuue kuu võrra arvates otsuse kuulutamisest. Kui otsus jõustuks selle kuulutamisest, ei oleks enam vaidlusalustes sätetes loetletud nõuete puhul võimalik kohtutäituri põhitasu määrata ega sisse nõuda. Niisuguses olukorras võib praktikas osutuda keeruliseks uute täitemenetluste korraldamine. Kahjustada saaks kohtutäiturite õigus tasule ja sissenõudjate huvi nõuete täitmise vastu. Vältimaks selle olukorra kujunemist ajavahemikul, mis kulub Riigikogul põhiseadusele vastava normistiku vastuvõtmiseks, tuleb otsuse jõustumine edasi lükata. (p 87)
5-17-29/7 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 03.10.2017
Küsimuses, millises ulatuses on menetlusosalisel või tema esindajal õigus tutvuda põhiseaduslikkuse järelevalve asja menetlusdokumentide ja muude asja materjalidega, tuleb lähtuda analoogiast HKMS §-is 88 sätestatuga. (p-d 7–8)
3-4-1-3-16 PDF Riigikohus 20.12.2016
PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei sisalda keeldu muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus tingimusel, et seejuures ei kao Eesti õiguskorrast kohaliku omavalitsuse instituut. Nimetatud sätetest nende koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Meelevaldsuse keeld kujutab endast PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseeringut konkreetse kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses. (p 87) PS §-st 158 tuleneb riigi täitevvõimu kohustus kuulata ära kohaliku omavalitsuse üksuse organi arvamus, mitte kohustus välja selgitada elanike arvamus. Ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ei nõua kohalike elanike arvamuse ärakuulamist. (p 136)
PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei sisalda keeldu muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus tingimusel, et seejuures ei kao Eesti õiguskorrast kohaliku omavalitsuse instituut. Nimetatud sätetest nende koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Meelevaldsuse keeld kujutab endast PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseeringut konkreetse kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses. (p 87) PS § 2 lõikest 2 tuleneb seadusandja avar otsustusruum kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalse korralduse kehtestamiseks ja selle muutmiseks. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on teatud avalike ülesannete täitmine inimestele võimalikult lähedal. Kuigi kohaliku omavalitsuse üksused eksisteerivad küll avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides, ei ole nad põhiseaduse kohaselt mõeldud olema "riigid riigis" (vt nt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-30-15, punkt 29). (p 89) Seadusandjal on õigus panna kohalikule omavalitsusele riiklikke kohustusi, järgides PS § 154 lõike 2 teise lause nõudeid. Põhiseadus ei nõua, et kohalik omavalitsus peab ette teadma, milliseid riiklikke kohustusi talle tulevikus pannakse. Selliseid kohustusi võib riik kohalikule omavalitsusele panna seaduse alusel ka ühepoolselt. Avaliku teenuse kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete nõuete puudumist ei saa riigivõimule ette heita abstraktselt ja tulevikku suunatult. (p 125-126) Olukord, kus omavalitsusüksus peab riiklike kohustuste täitmiseks leidma raha kohalike ülesannete arvel või tegema valiku, milliseid kohustusi täita, on PS § 154 lõike 2 teise lausega vastuolus (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). HRS § 24 lõike 1 teine lause on osas, milles näeb ette, et Vabariigi Valitsuse algatatud halduskorralduse muutmisega seotud kulud kaetakse mitte rohkem kui 100 000 euro ulatuses, vastuolus PS § 154 lõike 2 teises lauses sätestatud finantstagatisega. Ei saa välistada, et Vabariigi Valitsuse algatatud haldusterritoriaalse korralduse muutmisel on kulud suuremad kui 100 000 eurot. PS § 154 lõike 2 teisest lausest tulenev finantstagatis on sätestatud reeglina, mida on rikutud juhul, kui kohalikule omavalitsusele seadusega pandud riikliku ülesande täitmisega seotud kulusid ei kaeta riigieelarvest, sh kui neid kaetakse üksnes osaliselt. (p-d 185, 192, 194, 195)
Riigikohus on pädev läbi vaatama selliseid kohaliku omavalitsuse volikogu PSJKS § 7 alusel esitatud taotlusi, mille esitamise on volikogu otsustanud häälteenamusega (KOKS § 45 lõike 5 teine lause). Selle nõude eesmärk on anda otsusele pöörduda Riigikohtusse tavapärasest kõrgema häälteenamuse kaudu tugevam legitimatsioon, mis peab välistama põhjendamatud pöördumised ja kindlustama, et volikogu tahe pöörduda Riigikohtusse on kujunenud vabalt ning täie teadmise juures langetatava otsuse sisust. See demokraatiaprintsiibist tulenev eeldus peab ühtlasi tagama, et põhiseaduslikkuse järelevalve taotlusest ei kujune poliitilise võitluse instrument. (p-d 76 a 79) PSJKS § 8 lõikes 1 ette nähtud nõue on kehtestatud tagamaks, et volikogu otsustaks nõuetekohasel hääletamisel taotluse sisu üle ega piirduks üldsõnalise volitusega Riigikohtusse pöörduda. Vältimaks vaidlusi selle üle, kas volikogu taotluse lõpptekst vastab volikogu etteulatuvalt antud volituses sisalduvale tahtele, peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumise otsustamiseks volikogu hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle. (p 80-81)
PSJKS § 8 lõikes 1 ette nähtud nõue on kehtestatud tagamaks, et volikogu otsustaks nõuetekohasel hääletamisel taotluse sisu üle ega piirduks üldsõnalise volitusega Riigikohtusse pöörduda. Vältimaks vaidlusi selle üle, kas volikogu taotluse lõpptekst vastab volikogu etteulatuvalt antud volituses sisalduvale tahtele, peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumise otsustamiseks volikogu hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle. (p 80-81)
Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses (PS § 104 lg 1) ei ole ette nähtud nõuet koostada eelnõu ettevalmistamise menetluses väljatöötamiskavatsus. HÕNTE on täitevvõimu enesekorraldusõiguse alusel antud õigusakt, mille eesmärk on õigusloome protsessi parem korraldamine täidesaatva riigivõimu asutustes muu hulgas Vabariigi Valitsuse algatatavate seaduseelnõude osas. HÕNTE ülesanne on seega täidesaatva riigivõimu asutuste omavahelise õigusloometegevuse ühtlustamine enne kui eelnõu esitatakse Vabariigi Valitsusele arutamiseks. Kuna HÕNTE kehtestamine pole osa PS-s ette nähtud seadusandlikust protseduurist, siis ei mõjuta HÕNTE-s kehtestatud nõuded PS § 87 p-s 4 sätestatud pädevust esitada Riigikogule seaduseelnõusid. (p 110)
Kuivõrd PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi, siis ei saa kohalik omavalitsus olla ise põhiõiguste kandja, vaid nende adressaat (vt RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-13-09 ja nr 3-3-1-43-10). (p 90) Põhiõiguste ja vabaduste tagamine on PS § 14 järgi ka kohaliku omavalitsuse kohustus. Juhul kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). (p 118)
PS § 2 lõikest 2 tuleneb seadusandja avar otsustusruum kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalse korralduse kehtestamiseks ja selle muutmiseks. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on teatud avalike ülesannete täitmine inimestele võimalikult lähedal. Kuigi kohaliku omavalitsuse üksused eksisteerivad küll avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides, ei ole nad põhiseaduse kohaselt mõeldud olema "riigid riigis" (vt nt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-30-15, punkt 29). (p 89) Territooriumi haldusjaotus PS § 2 lõike 2 tähenduses hõlmab ka kohaliku omavalitsuse territoriaalse korralduse. Nõue otsustada haldusjaotus seadusega peab ühtlasi tagama kohaliku omavalitsuse autonoomia. Kolleegium leiab, et seadusandja on haldusreformi seaduses sätestanud reformi eesmärgi, alused ja menetluse. Seejuures on seadusandja näinud ette võimaluse, et omavalitsusüksuste haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsustab Vabariigi Valitsus, andes Vabariigi Valitsusele seejuures kaalumisõiguse. (p 112) PS § 2 lõike 2 ja § 3 lõike 1 kohaselt on kohalike omavalitsuste võimekuse aluspõhimõtete kehtestamine selline oluline riigielu küsimus, mille üle on pädev otsustama vaid Riigikogu. Seetõttu ei ole põhjust kahelda vähemalt 5000 elanikuga omavalitsusüksuste moodustamise põhiseaduspärasuses. (p 120)
PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei sisalda keeldu muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus tingimusel, et seejuures ei kao Eesti õiguskorrast kohaliku omavalitsuse instituut. Nimetatud sätetest nende koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Meelevaldsuse keeld kujutab endast PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseeringut konkreetse kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses. (p 87) PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenev parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte nõuab, et demokraatlikus riigis peab olulised küsimused otsustama seadusandja. PS ei keela seadusandja pädevuses olevate küsimuste delegeerimist täitevvõimule, kui seaduses on piisavalt määratletud täitevvõimu tegutsemise alused ja tingimused, et välistada täitevvõimu omavoli. (p 111) PS § 2 lõike 2 ja § 3 lõike 1 kohaselt on kohalike omavalitsuste võimekuse aluspõhimõtete kehtestamine selline oluline riigielu küsimus, mille üle on pädev otsustama vaid Riigikogu. Seetõttu ei ole põhjust kahelda vähemalt 5000 elanikuga omavalitsusüksuste moodustamise põhiseaduspärasuses. (p 120)
3-4-1-12-16 PDF Riigikohus 24.11.2016
Isiku, kelle volikogu liikme volitused on peatatud tema tähtaegse avalduse alusel, volikogu liikme volitusi ei saa taastada enne tema volituste peatamise avalduses märgitud tähtaja saabumist (vt ka RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-8-03). (p 25)
Taotlus on lubatav, kui vaidlustatud valimiskomisjonide otsustest sõltub see, kas isik saab oma volikogu liikme volitusi realiseerida või mitte. (p 19)
3-1-1-89-16 PDF Riigikohus 18.11.2016
Määratud kulude all peetakse KrMS § 175 lg 1 p-s 4 silmas RÕS § 21 lg-s 2 nimetatud riigi õigusabi kulusid, mis advokaat või advokaadibüroo pidaja on kandnud seoses kriminaalmenetluses riigi õigusabi osutamisega, ulatuses, milles kriminaalasja menetleja on need kulud RÕS § 22 lg-s 7 ja § 23 lg-s 1 sätestatud korras vajalikuks lugenud ja kindlaks määranud. (p 22) Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016. a otsusega asjas nr 3-2-1-40-15 tunnistati Eesti Advokatuuri juhatuse 16. septembri 2014. a otsusega kehtestatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktid 51–54 (koos volitusnormiga) kehtetuks algusest peale (tagasiulatuvalt) ning kõikide isikute suhtes. (p 27) Advokaadile või advokaadibüroo pidajale määratud hüvitis ajavahemikul 2014. a detsembrist 2016. a jaanuarini ja aprillis 2016 seoses riigi õigusabi osutamisega tekkinud sõiduauto kasutamise kulu eest tuleb arvata KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka, lähtudes asjas nr 3-2-1-40-15 tehtud üldkogu otsusest tulenevast sõiduauto kasutamise tegeliku kulu määrast 0,08 €/km (lisandub käibemaks). (p 30) RÕS § 38^1 kohaselt on justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 17 lg 2 tagasiulatuvalt kohaldatav ka enne 1. augustit 2016 tekkinud kaitsja sõidukulu hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel, kuid mitte kaitsjale määratud hüvitise KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka arvamisel ega menetlusosaliselt väljamõistmisel. RÕS § 38^1 ei võimalda suurendada tagasiulatuvalt summat, mis on võimalik menetlusosaliselt KrMS 7. peatüki sätete alusel riigi kasuks välja mõista. (p-d 31–35) Otsuses asjas nr 3-2-1-40-15 tunnistas Riigikohtu üldkogu riigi õigusabi tasu määramist reguleerivad tasude ja kulude korra sätted (koos volitusnormi vastava osaga) kehtetuks ex nunc alates 26. oktoobrist 2016. Järelikult ei välista üldkogu otsus kõnealuste sätete kohaldamist tasu määramisel enne nimetatud kuupäeva osutatud riigi õigusabi eest. Samuti on võimalik arvata selliselt määratud riigi õigusabi tasu täies ulatuses KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka ja sellekohase aluse olemasolul menetlusosaliselt välja mõista. (p 42) Kohus peab RÕS § 22 lg 7 kohaselt kontrollima riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning jätma ülemääraselt taotletava tasu määramata. Põhjendamatut riigi õigusabi tasu ei arvata ka KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka. (p 48)
Määratud kulude all peetakse KrMS § 175 lg 1 p-s 4 silmas RÕS § 21 lg-s 2 nimetatud riigi õigusabi kulusid, mis advokaat või advokaadibüroo pidaja on kandnud seoses kriminaalmenetluses riigi õigusabi osutamisega, ulatuses, milles kriminaalasja menetleja on need kulud RÕS § 22 lg-s 7 ja § 23 lg-s 1 sätestatud korras vajalikuks lugenud ja kindlaks määranud. (p 22) Advokaadile või advokaadibüroo pidajale määratud hüvitis ajavahemikul 2014. a detsembrist 2016. a jaanuarini ja aprillis 2016 seoses riigi õigusabi osutamisega tekkinud sõiduauto kasutamise kulu eest tuleb arvata KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka, lähtudes asjas nr 3-2-1-40-15 tehtud üldkogu otsusest tulenevast sõiduauto kasutamise tegeliku kulu määrast 0,08 €/km (lisandub käibemaks). (p 30) RÕS § 38^1 kohaselt on justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 17 lg 2 tagasiulatuvalt kohaldatav ka enne 1. augustit 2016 tekkinud kaitsja sõidukulu hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel, kuid mitte kaitsjale määratud hüvitise KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka arvamisel ega menetlusosaliselt väljamõistmisel. RÕS § 38^1 ei võimalda suurendada tagasiulatuvalt summat, mis on võimalik menetlusosaliselt KrMS 7. peatüki sätete alusel riigi kasuks välja mõista. (p-d 31–35) Otsuses asjas nr 3-2-1-40-15 tunnistas Riigikohtu üldkogu riigi õigusabi tasu määramist reguleerivad tasude ja kulude korra sätted (koos volitusnormi vastava osaga) kehtetuks ex nunc alates 26. oktoobrist 2016. Järelikult ei välista üldkogu otsus kõnealuste sätete kohaldamist tasu määramisel enne nimetatud kuupäeva osutatud riigi õigusabi eest. Samuti on võimalik arvata selliselt määratud riigi õigusabi tasu täies ulatuses KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka ja sellekohase aluse olemasolul menetlusosaliselt välja mõista. (p 42) Tunnistajale KrMS § 178 kohaselt makstava summa kui KrMS § 175 lg 1 p-s 2 nimetatud menetluskulu hüvitamise kohustus ei ole sõltuvuses sellest, kes kohtumenetluse pooltest tunnistaja kohtusse kutsumist taotles. KrMS § 180 lg 1 esimese lause ja § 175 lg 1 p 2 alusel võib süüdimõistetul tekkida kohustus hüvitada ka summad, mis on makstud tunnistajale, kelle kohtusse kutsumist süüdistatav ega tema kaitsja ei taotlenud ja kes andis süüdistatava jaoks ebasoodsaid ütlusi (nt prokuratuuri taotlusel üle kuulatud tunnistaja). (p 44) Kaebuse põhjendatuse astet on võimalik arvestada menetluskulu suuruse kindlakstegemisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kes millises ulatuses menetluskulu kandma või hüvitama peab. (p 48) Kohus peab RÕS § 22 lg 7 kohaselt kontrollima riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning jätma ülemääraselt taotletava tasu määramata. Põhjendamatut riigi õigusabi tasu ei arvata ka KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka. (p 48)
Tunnistajale KrMS § 178 kohaselt makstava summa kui KrMS § 175 lg 1 p-s 2 nimetatud menetluskulu hüvitamise kohustus ei ole sõltuvuses sellest, kes kohtumenetluse pooltest tunnistaja kohtusse kutsumist taotles. KrMS § 180 lg 1 esimese lause ja § 175 lg 1 p 2 alusel võib süüdimõistetul tekkida kohustus hüvitada ka summad, mis on makstud tunnistajale, kelle kohtusse kutsumist süüdistatav ega tema kaitsja ei taotlenud ja kes andis süüdistatava jaoks ebasoodsaid ütlusi (nt prokuratuuri taotlusel üle kuulatud tunnistaja). (p 44) KrMS § 185 ei võimalda KrMS § 337 lg 1 p-des 2–4 nimetatud lahendi tegemise korral apellatsioonimenetluse kulu riigi ja menetlusosalise vahel jagamisel lähtuda sellest, millises ulatuses menetlusosalise huvides esitatud apellatsioon rahuldati. Apellatsioonimenetluse kulu jääb täies ulatuses riigi kanda isegi juhul, kui maakohtu otsus tühistatakse (osaliselt) üksnes prokuratuuri apellatsiooni alusel ja menetlusosalise huvides esitatud apellatsioon jääb täielikult rahuldamata (3-1-1-79-14 p 41). (p 47) Kaebuse põhjendatuse astet on võimalik arvestada menetluskulu suuruse kindlakstegemisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kes millises ulatuses menetluskulu kandma või hüvitama peab. (p 48) Kohus peab RÕS § 22 lg 7 kohaselt kontrollima riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning jätma ülemääraselt taotletava tasu määramata. Põhjendamatut riigi õigusabi tasu ei arvata ka KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka. (p 48) Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna süüdimõistetule kohustust apellatsioonimenetluse kulude kandmiseks (3-1-1-6-11 p 21). (p 51)
Üldjuhul on põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel tagasiulatuv jõud, ehkki otsuse tagasiulatuvat mõju on võimalik piirata, tunnistades normi kehtetuks üksnes edasiulatuvalt (3-4-1-25-11 p-d 55–57 ja 3-3-2-1-07 p-d 19–20). (p 27) Usalduskaitse põhimõttest lähtudes tuleb teatud juhtudel kohaldada ka põhiseadusvastasuse tõttu kehtetut normi, kui see on isiku olukorda soodustava iseloomuga (vt ka 3-1-1-14-03 p 9). (p 30) Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuse jõustumise edasilükkamine PSJKS § 58 lg 3 alusel tähendab seda, et sellel otsusel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet (3-3-2-1-07 p-d 20 ja 29–35). (p 41)
3-4-1-2-16 PDF Riigikohus 16.11.2016
PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus.(p 81)
Põhiõigust perekonnaelu puutumatusele võib seadusega piirata juhul, kui piirangu kehtestamisel on lisaks eesmärgi legitiimsusele järgitud PS §-s 11 sisalduvat proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel: kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajaduse korral ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. (p 98) Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. PS § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest põhiseaduse sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja. (p 119)
PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. (p 81)
Vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeld riivab PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele. (p 93) Tegemist on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata PS § 26 teises lauses loetletud põhjustel. (p 96) Vahistatu pikaajalise kohtumise keeld teenib ennekõike kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärki, mis on PS §  26 teises lauses loetletud eesmärkidest, ennekõike kuriteo tõkestamise eesmärgist hõlmatud. (p 97)
Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. PS § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest PS sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja. (p 119)
Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. Põhiseaduse § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest PS sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja (p 119).
PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. (p 81) Kohtuasjas saab kolleegium kontrollida üksnes konkreetsete kaebajate suhtes kehtiva keelu põhiseaduspärasust. (p 85) Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk sätte põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 89) Taotluste rahuldamist takistas esmalt VangS § 94 lõige 5, mis välistab vahistatutele pikaajalise kokkusaamise võimaluse. Samas ei saaks ka nimetatud sätte põhiseadusvastasuse korral kohus otsustada teisiti. Kaebuste rahuldamist takistas õiguskorras lisaks ka sellise normi puudumine, mis annaks vahistatute pikaajalise kokkusaamise õiguse. (p 91)
3-4-1-10-16 PDF Riigikohus 10.10.2016
Valimiskaebuse saab isik esitada ainult enda rikutud õiguste kaitseks. Isikutel ei ole õigust esitada valimiskaebust avalikes või teiste isikute huvides (vt RKPJK 27. märtsi 2015 määrus kohtuasjas nr 3-4-1-17-15). (p 14)
3-3-1-86-15 PDF Riigikohus 30.06.2016
Vanemahüvitis ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, mis annab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, kuid vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (vrd RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-33-05 ja 3-4-1-23-11). (p 47) Vanemahüvitise vähendamise puhul (VHS § 3 lg 7 esimene lause) saab kassapõhisest arvestusest tulenevat administreerimise lihtsust ja kulude kokkuhoidu küll pidada ebavõrdse kohtlemise õigustuseks, aga praegusel juhul on kokkuhoid, mis ebavõrdse kohtlemisega saavutatakse, suhteliselt väike. (p 57, p 59) Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsus sõltub sellest, kui suure tulu sotsiaalmaksu maksja hilinemisega välja maksab ja kui palju see summa ületab hüvitise määra, seega konkreetse inimese töötasu suurusest. Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsust suurendab asjaolu, et juhul, kui tulu makstakse hilinemisega välja sotsiaalmaksu maksja süül, pole hüvitise saajal enamasti efektiivset võimalust mõjutada seda, millal tulu välja makstakse. (p 60) Ebavõrdse kohtlemise kõrvaldaks see, kui inimesed, kellele tööandja maksis viivitusega välja vanemahüvitise ajal töötades teenitud tulu, asetatakse samasugusesse olukorda nagu inimesed, kellele maksti töötasu välja õigel ajal. (p 62)
Vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (vrd RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-33-05 ja 3-4-1-23-11). (p 47) Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsus sõltub sellest, kui suure tulu sotsiaalmaksu maksja hilinemisega välja maksab ja kui palju see summa ületab hüvitise määra, seega konkreetse inimese töötasu suurusest. Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsust suurendab asjaolu, et juhul, kui tulu makstakse hilinemisega välja sotsiaalmaksu maksja süül, pole hüvitise saajal enamasti efektiivset võimalust mõjutada seda, millal tulu välja makstakse. (p 60) Ebavõrdse kohtlemise kõrvaldaks see, kui inimesed, kellele tööandja maksis viivitusega välja vanemahüvitise ajal töötades teenitud tulu, asetatakse samasugusesse olukorda nagu inimesed, kellele maksti töötasu välja õigel ajal. (p 61-62) VHS § 3 lõike 7 esimene lause (14. maist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) oli PS-ga vastuolus osas, milles nägi ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud. Ka VHS § 3 lõike 7 esimese lause 1. septembrist 2007 kuni 13. maini 2013 kehtinud sõnastuses ja alates 1. jaanuarist 2014 kehtivas sõnastuses on samas osas PS-ga vastuolus. (p-d 63, 65, 66)
Vanemahüvitis ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, mis annab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, kuid vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (vrd RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-33-05 ja 3-4-1-23-11). (p 47)
VHS § 3 lõike 7 esimene lause (14. maist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) oli PS-ga vastuolus osas, milles nägi ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud. Ka VHS § 3 lõike 7 esimese lause 1. septembrist 2007 kuni 13. maini 2013 kehtinud sõnastuses ja alates 1. jaanuarist 2014 kehtivas sõnastuses on samas osas PS-ga vastuolus. (p-d 63, 65, 66)
3-2-1-40-15 PDF Riigikohus 26.04.2016
PSJKS § 3 lg 3 teisest lausest koosmõjus PSJKS § 2 p-ga 1 tuleneb, et põhiseaduslikkuse järelevalve korras vaidlustatud akt peab oma õiguslikult olemuselt olema õigustloov. Kui vaidlustatud akt on sisult haldusakt, ei saa üldkogu selle põhiseaduspärasust kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse korras (vt mutatis mutandis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. novembri 2010. a määrus asjas nr 3-4-1-6-10, p 64) . Kuna tegemist on õigustloova aktiga, on selle põhiseaduspärasuse hindamine PSJKS § 2 p 1 mõttes Riigikohtu pädevuses. (p 27, 32) Tasude ja kulude kord on konkreetsusastmelt lähedane õigustloovale aktile, puudutades (menetlusseadustike kaudu) abstraktse isikute ringi õigusi ja kohustusi. Kuna õigustloovale aktile omaselt on korra adressaatide ring avatud, pole tegemist üldkorraldusega. (p 29-31)
Asjassepuutuvad on ka need sätted, mis on vaidlustatud normiga tihedalt seotud ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-18-07, p 20). Tasude ja kulude korra vaidlusalused punktid on tihedalt seotud nende kehtestamise aluseks oleva volitusnormiga. Seetõttu on sellisel juhul asjassepuutuv ka RÕS § 21 lg 3 osas, mis volitab advokatuuri juhatust kohtuasjas kohaldamisele kuuluvaid norme sätestama. (p 36) Kui küsimuse all on volitusnormi põhiseaduspärasus ja on alust kahelda selle normi alusel antud korra põhiseadusele vastavuses rohkemas kui ühes konkreetses asjas, saab õiguskorra efektiivse kaitse põhimõttest juhindudes kogu volitusnormi ning selle alusel antud korra formaalset põhiseaduspärasust kontrollida tervikuna. (p 38) Kuna volitusnormi põhiseaduse vastasuse korral põhiseaduse vastased ka selle alusel antud aktid ning vajadusest vältida potentsiaalseid, käesolevas kohtuasjas lahendatuga sarnaseid vaidlusi formaalselt põhiseadusevastase volitusnormi alusel antud (juba kehtetute) kordade põhiseaduspärasuse üle, tuleb põhiseaduse vastaseks tunnistada ka kõik muud põhiseadusvastase volitusnormi alusel selle kehtimisest saati antud korrad. (p 62)
Riigi õigusabi osutava advokaadi sõidukulude tõendamine ja hüvitamine ei kuulu riigi põhikorra seisukohast olulisimate riigielu küsimuste hulka. Erinevalt lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piiri seadmisest, mille tema olulisuse tõttu peab otsustama Riigikogu koosseisu häälteenamusega (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus asjas nr 3-2-1-153-13, p-d 72−74), ei ole riigi õigusabi osutava advokaadi sõidukulude tõendamine ja hüvitamine selliseks küsimuseks, mida peaks reguleerima Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Teisisõnu ei kuulu see olemuslikult PS § 104 lg 2 p 14 reguleerimisalasse. PS § 104 lg 2 p 14 kohaldamisala põhjendamatu laiendamine mis tahes materiaalselt mõistetud kohtumenetluse normidele ning selle kaudu nende normide kehtestamiseks kõrgendatud häälteenamuse nõudmine võib viia PS §-s 73 sätestatu ning seega põhiseadusandja tahte eiramiseni. (p 45-46)
Formaalse põhiseaduspärasuse nõude järgi peab põhiõigusi piirav õigustloov akt vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (Riigikohtu üldkogu 1. juuli 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-20-15, p 44). Akt vastab praegusel juhul pädevusnõudele juhul, kui advokatuuri juhatus kui avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgan on põhiseaduse kohaselt pädev andma õigustloovaid akte. (p 40-41)
Parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõtte kohaselt ei saa seda, mida põhiseaduse järgi on kohustatud tegema seadusandja, edasi delegeerida täitevvõimule (vt Riigikohtu järjekindel praktika alates põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. jaanuari 1994. a otsusest asjas nr III-4/A-1/94). (p 53) Nii nagu seadusandja tohib delegeerida täitevvõimule üksnes seda, mida põhiseaduse kohaselt ei pea tegema tema ise, tohib seadusandja ka normiloomefunktsiooni delegeerimisel põhiseaduses nimetamata organile üle anda üksnes nende küsimuste reguleerimise, mida põhiseaduse kohaselt ei pea otsustama parlament ise või näiteks Vabariigi Valitsus. (p 53) Tasude ja kulude korras sätestatud ulatuses isikute põhiõiguste piirangute üle otsustamine on niisuguseks oluliseks küsimuseks, mida ei tohi reguleerida advokatuur. Teisisõnu ei ole seadusandja tasude ja kulude korra kehtestamise delegeerimisel advokatuurile järginud olulisuse põhimõtet, mida tuleb mõista printsiibina, mis reserveerib teatud küsimuste otsustamise demokraatlikult enam legitimeeritud riigiorganile, s.o kas seadusandjale enesele või Vabariigi Valitsusele või ministrile (tinglikult: otsese riigivõimu reservatsioon). See printsiip tuleneb PS § 3 lg 1 esimesest lausest. (vrd Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-86-07, p 21). (p 54, 57) Ei saa välistada, et mingitel tingimustel võib normiloome osaline, asjaomase valdkonnaga piirduv delegeerimine põhiseaduses nimetamata organile, sh advokatuuri juhatusele, olla põhiseaduse mõttes lubatav. Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule üle antud ülesannete täitmisega võib kaasneda õigus otsustada sellesse kompetentsi kuuluvate küsimuste üle seaduste alusel iseseisvalt, mh andes selleks vajalikke üldkohustuslikke käitumiseeskirju (p 52).
PS § 104 lg 2 p-s 14 sätestatud erandi sisustamisel ei tohi seda tõlgendada viisil, mis kitsendab liigselt Riigikogu PS §-s 73 sätestatud pädevust otsustada oma aktide vastuvõtmine üldjuhul poolthäälte enamusega. PS § 104 lg 2 p 14 kohaldamisala põhjendamatu laiendamine mis tahes materiaalselt mõistetud kohtumenetluse normidele ning selle kaudu nende normide kehtestamiseks kõrgendatud häälteenamuse nõudmine võib viia PS §-s 73 sätestatu ning seega põhiseadusandja tahte eiramiseni. (p 46)
Kui otsus jõustuks tervikuna selle kuulutamisest, ei oleks enam võimalik määrata riigi õigusabi tasusid ja kulusid ning riigi õigusabi tasude maksmisel ja kulude hüvitamisel tekiks vastava korra puudumise tõttu ebaselgus. Samuti võib korra puudumine kaasa tuua olukorra, kus õigusabi tasusid hakatakse nõudma lepingulistele esindajatele makstava turuhinna alusel. Selleks, et vältida ebaselgust ajavahemikul, mis kulub pädeval organil põhiseaduse nõuetele vastava regulatsiooni kehtestamiseks, võib lükata otsuse jõustumise osaliselt edasi. (p 63, 64 ja 66)
3-4-1-34-15 PDF Riigikohus 19.04.2016
Üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, saab isik tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 esitada individuaalkaebuse. Individuaalkaebus ei ole lubatav, kui isik on saanud kasutada võimalust kaitsta oma subjektiivseid õigusi selleks loodud kohases kohtumenetluses. (p 26)
Üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, saab isik tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 esitada individuaalkaebuse. Individuaalkaebus ei ole lubatav, kui isik on saanud kasutada võimalust kaitsta oma subjektiivseid õigusi selleks loodud kohases kohtumenetluses. (p 26) Riigikohtule esitatav individuaalkaebus on lubamatu juba siis, kui asjas tuvastatakse, et selle esitaja käsutuses oli muu tõhus õiguskaitsevahend kohtumenetluses oma põhiõiguste kaitseks, sõltumata asjaolust, kas kaebaja seda kasutas või mitte. (p 28)
Üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, saab isik tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 esitada individuaalkaebuse. Individuaalkaebus ei ole lubatav, kui isik on saanud kasutada võimalust kaitsta oma subjektiivseid õigusi selleks loodud kohases kohtumenetluses. (p 26)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS järgi Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale. Jõustunud kohtulahendiga lõppenud kohtumenetluse saab seega taasavada üksnes TsMS sätestatud teistmisaluste sedastamisel. (p 29)
3-3-1-35-15 PDF Riigikohus 12.04.2016
HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang võib põhjustada olukorra, kus isikud on sunnitud valima kohtusse pöördumise ja hädavajalikus ulatuses toidu, ravimite või hügieenitarvete ostmise vahel (vt RKHK 16. novembri 2015 määrus asjas nr 3-3-1-35-15). Olukord, kus isik peab valima enda inimväärikuse tagamiseks vajalike kulutuste tegemise ja oma õiguste kohtuliku kaitse vahel, annab tunnistust sellest, et menetlusabi regulatsioon ei võimalda aidata kõiki isikuid, keda see on mõeldud abistama. (p 26) Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule. Kui menetlusabi andmine on välistatud, ent isikul puuduvad tegelikult vahendid ettenähtud riigilõivu tasumiseks, ei ole kohtusse pöördumine pelgalt raskendatud, vaid isik on sellest võimalusest täielikult ilma jäetud. Samuti jäävad selle tagajärjel kaitseta need õigused, mille kaitseks isik soovib kohtusse pöörduda. (p 41) Selleks, et riigilõiv ei oleks kohtulikku kaitset väljasuretav, peab menetlusabi välistama olukorra, kus edulootusega kohtusse pöörduja õigused jäävad kohtuliku kaitseta üksnes isiku majandusliku seisundi tõttu. (p 42) Kui isikul puuduvad säästud ja hõlpsasti võõrandatav vara ning kogu tema sissetulek pärast HKMS § 112 lg 1 p-s 1 lubatud mahaarvamiste tegemist kulub hädavajalikus ulatuses toidule, ravimitele, riietele ja hügieenivahenditele, puuduvad isikul tegelikult rahalised vahendid menetluskulude kandmiseks või peaks isik menetluskulude kandmiseks jätma rahuldamata enda või oma ülalpeetavate esmavajadused. Mõlemad tagajärjed oleksid liiga rasked, et neid saaks õigustada huvi säästa mõnevõrra õigusemõistmiseks kuluvaid riigieelarve vahendeid. (p 43)
Riigilõivude puhul väljendub menetlusökonoomia selles, et riik suunab isikuid mitte esitama põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi, mille menetlemine võib põhjustada kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda tõhusat kohtulikku kaitset mõistliku aja jooksul (vt RKÜK 12. aprilli 2011 otsus asjas nr 3-2-1-62-10). Kuna riigilõivude ja menetlusabi õigusraamistikud on teineteisega lahutamatult seotud, väljendub menetlusökonoomia samuti ka menetlusabi piirangute puhul. (p 33) Kulude kandmisest osavõtu põhimõte on halduskohtumenetluses piiratud, sest lisaks isiku subjektiivsete õiguste kaitsele on halduskohtute ülesandeks täidesaatva riigivõimu tasakaalustamine (vt RKÜK 29. novembri 2011 otsus asjas nr 3-3-1-22-11; 22. novembri 2011 otsus asjas nr 3-3-1-33-11). Olukorras, kus riigivõim võib avalikes huvides isikute õigustesse sekkuda, tuleb valdavalt avalike vahendite arvelt kanda ka sekkumise õiguspärasuse kontrollimiseks vajalikud kulud. (p 35)
Ei ole mõistlik vaielda eraldi iga HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetamata vältimatu kulutuse üle sel alusel, kas sellise kulutusega peaks arvestama menetlusabi andmise otsustamise käigus taotleja sissetuleku hindamisel. See oleks vastuolus põhiseaduslikkuse järelevalve efektiivsuse põhimõttega. See tooks ühtlasi kaasa õigusselgusetuse HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseaduspärasuse suhtes selles osas, milles see ei võimalda kohtul tulust maha arvata muid sättes nimetamata vältimatuid kulutusi (vt RKÜK 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10). HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetamata vältimatuteks kulutusteks võib lugeda Riigikohtu halduskolleegiumi 16. novembri 2015. a määruses nimetatud kulutusi toidule, ravimitele ja hügieenitarvetele, aga ka muid inimväärikuse tagamiseks vajalikke kulutusi. (p 23)
Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule. (p 41)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatakse normid üldjuhul tagasiulatuvalt kehtetuks, kuid Riigikohus võib otsuse tagasiulatuvat mõju piirata muuhulgas PS §-st 10 tulenevast õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt (vt nt RKÜK 10. märtsi 2008 otsus kohtuasjas nr 3-3-2-1-07; RKPJK 17. aprilli 2012 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-11). HKMS § 112 lg 1 p 1 tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine põhjustaks HKMS § 240 lg 2 p 7 alusel varasemate menetlusabi taotluste kohta tehtud lahendite rohkearvulise teistmise. Teistmisavalduste rahuldamisel tuleks uuesti lahendada ka avaldused, mis menetlusabi mitteandmise tõttu jäid läbi vaatamata. Sellest tingitud halduskohtute täiendav töökoormus võib põhjustada halduskohtute suutmatuse pakkuda mõistliku aja jooksul tõhusat kohtulikku kaitset muudes haldusasjades. Arvestades res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõtte olulisust, ei oleks avalduste uuesti menetlemine sellises mahus kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. (p 47)
3-4-1-1-16 PDF Riigikohus 01.03.2016
TsMSRS § 21 lõike 1 kohaldamise korral ei ole 2009. aasta 1. jaanuarist kuni 2012. aasta 30. juunini kehtinud riigilõivu määra ette näinud normid põhiseaduslikkuse järelevalve mõttes asjassepuutuvad. (p 19)
3-4-1-32-15 PDF Riigikohus 09.02.2016
Säte, mis kohustab hagiavalduse esitamisel tasuma riigilõivu, riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole ja PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigust. Selliste riivete esmane eesmärk on menetlusökonoomia, mis on põhiseaduslik õigusväärtus. PS §-st 11 tulenevalt ei tohi põhiõigusi riivata suuremas ulatuses, kui on riivet sisaldava normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. (p 22) RLS § 57 lõigetest 1 ja 15 koostoimes lisaga 1 tulenev kohustus piirab osas, milles see sätestab riigilõivumäära ülempiiriks 10 000 eurot, ebaproportsionaalselt PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud kohtusse pöördumise õigust ning PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõigust ja on põhiseadusega vastuolus (vt ka RKPJK 26. mai 2015 lahend asjas 3-4-1-59-14). (p 24)
Õigusselguse tagamiseks tuleb lugeda asjassepuutuvaks ka RLS § 57 lõike 15 koostoimes lisaga 1, mis reguleeris riigilõivu tasumist apellatsioonkaebuselt (vt ka RKPJK 10. detsembri 2013 lahend asjas 3-4-1-20-13, 26. mai 2015 lahend asjas 3-4-1-59-14 ja 1. oktoobri 2015 lahend asjas 3-4-1-25-15). (p 21)
RLS § 57 lõigetest 1 ja 15 koostoimes lisaga 1 tulenev kohustus piirab osas, milles see sätestab riigilõivumäära ülempiiriks 10 000 eurot, ebaproportsionaalselt PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud kohtusse pöördumise õigust ning PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõigust ja on põhiseadusega vastuolus (vt ka RKPJK 26. mai 2015 lahend asjas 3-4-1-59-14). (p 24)
3-4-1-33-15 PDF Riigikohus 04.01.2016
Selleks, et vaidlustada Vabariigi Valimiskomisjoni otsus Riigikohtus, peab kaebaja olema huvitatud isik, st otsus peab sekkuma tema õigustesse. Järelevalvemenetluses tehtud otsuse vaidlustamisel on huvitatud isikuks üksnes isik, kelle olukorda järelevalvemenetluses tehtud otsus halvendab. (p-d 22 ja 27). Isik vaidlustas Riigikohtus otsuse, mille Vabariigi Valimiskomisjon tegi vaadates läbi tema kaebust maakonnakomisjoni otsuse peale. KOVVS § 18 lõike 1 alusel toimuva järelevalvemenetluse eesmärk ei ole kaebuse esitamisega hilinenud isiku õiguste kaitse. Järelevalvemenetlus toimub valimisasjades üksnes avalikes huvides. Seepärast ei saa isik pöörduda kohtusse, kui järelevalvemenetluses ei tehta talle meelepärast lahendit. Kui edasikaebeõigus on kaebetähtaja möödumise tõttu minetatud, ei saa edasikaebeõigus taastuda järelevalvemenetluse kaudu. Vastasel korral muutuksid kaebuse esitamise tähtajad valimisasjades sisutuks. Samuti ei saa õigus esitada kaebus Riigikohtusse tekkida sellest, et valimiskomisjon on jätnud isiku kaebuse rahuldamata olukorras, kus see oleks tulnud jätta läbi vaatamata. (p 27) Isik ei vaidlustanud maakonnakomisjoni otsust jätta läbi vaatamata valla valimiskomisjoni otsuse peale tähtaega rikkudes esitatud kaebus. Seetõttu on otsus lõplikult jõustunud ja Riigikohus ei saa anda hinnangut küsimusele, kas kaebuse läbi vaatamata jätmine oli õigustatud. Isiku väide, et ta esitas kaebuse vallakomisjoni otsuse peale esimesel võimalusel, ei ole seetõttu asjakohane. (p 24-25)
Kaebetähtaja regulatsioon peab tagama õiguste efektiivse kaitse. Kui isik ei saa enda õigusi rikkuvast otsusest teada enne kaebetähtaja möödumist, võib see olla mõjuvaks põhjuseks, et kaebetähtaeg ennistada (p 28).
3-4-1-27-15 PDF Riigikohus 18.12.2015
RahaPTS § 40 lõikes 7 sätestatud menetlus on loa andmise menetlus HKMS §-de 264–265 mõttes. (p 35) Arvestades eelnevat menetlust vara suhtes RahaPTS § 40 lõigete 1, 3 ja 6 alusel ning istungi korraldamise kohustust RahaPTS § 40 lõike 7 järgi, tuleb vara riigi omandisse kandmiseks loa andmise kohtumenetlusse kaasata vara valdaja kui menetlusosaline. (p 36) HKMS § 265 lõike 5 esimese lause järgi võib haldustoiminguks loa andmise määruse, loa andmisest keeldumise määruse ja loa muutmise või tühistamise määruse peale esitada määruskaebuse menetlusosaline. Seega tuleneb määruskaebuse esitamise õigus halduskohtumenetlusse RahaPTS § 40 lõike 6 alusel kaasatud vara valdajale RahaPTS § 40 lõikest 7 ja HKMS § 265 lõike 5 esimesest lausest nende koosmõjus. (p 37)
PS § 24 lõige 2 näeb ette igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures ning lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata. Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest vaidlustatud normi rakendamisel ja hinnates RahaPTS § 40 lõiget 7 süstemaatiliselt koos RahaPTS teiste normidega, tuleb vaidlusalust sätet siiski tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse menetlusse tuleb kaasata vara valdaja. See isik on ja saab olla vara käsutamise piiramise varasemates etappides halduskohtumenetluses menetlusosaliseks. Seda põhjusel, et kui vara valdaja leiab, et tema õigusi on rikutud RahaPTS § 40 lõike 1 alusel haldusorgani tehtud ettekirjutusega seada vara suhtes käsutuspiirang 30 päevaks, samuti kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud lõike 3 alusel tehtud haldusorgani ettekirjutusega piirangu pikendamisel 60 päeva võrra, võib ta pöörduda nende ettekirjutuste vaidlustamiseks halduskohtusse HKMS § 44 lõike 1 kui üldsätte alusel. (p 36) Arvestades eelnevat menetlust vara suhtes RahaPTS § 40 lõigete 1, 3 ja 6 alusel ning istungi korraldamise kohustust RahaPTS § 40 lõike 7 järgi, tuleb vara riigi omandisse kandmiseks loa andmise kohtumenetlusse kaasata vara valdaja kui menetlusosaline. (p 36) HKMS § 265 lõike 5 esimese lause järgi võib haldustoiminguks loa andmise määruse, loa andmisest keeldumise määruse ja loa muutmise või tühistamise määruse peale esitada määruskaebuse menetlusosaline. Seega tuleneb määruskaebuse esitamise õigus halduskohtumenetlusse RahaPTS § 40 lõike 6 alusel kaasatud vara valdajale RahaPTS § 40 lõikest 7 ja HKMS § 265 lõike 5 esimesest lausest nende koosmõjus. (p 37)
Konkreetse normikontrolli eelduseks on vaidlustatud sätte asjassepuutuvus ehk selle otsustav tähtsus kohtuasja lahendamise seisukohalt. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. (p 33) Normi asjassepuutuvuse hindamisel ei saa piirduda ainult järelevalvemenetluse esemeks oleva õigusnormi grammatilise tõlgendamisega, vaid tuleb hinnata ka vaidlusalust normi süstemaatilises koostoimes seda õigusvaldkonda reguleeriva muu normistikuga. (p 33) Kuna nii juhul, kui RahaPTS § 40 lõige 7 oleks põhiseadusvastane, kui ka juhul, kui see norm on põhiseaduspärane, peab kohus lahendama asja ühtmoodi (vara valdaja menetlusse kaasama), ei pea kohus normi põhiseaduspärasuse ja -vastasuse korral erinevalt otsustama. Eeltoodust lähtuvalt ei ole norm asjassepuutuv. (p 39)
PS § 24 lõige 2 näeb ette igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures ning lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata. Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest vaidlustatud normi rakendamisel ja hinnates RahaPTS § 40 lõiget 7 süstemaatiliselt koos RahaPTS teiste normidega, tuleb vaidlusalust sätet siiski tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse menetlusse tuleb kaasata vara valdaja. See isik on ja saab olla vara käsutamise piiramise varasemates etappides halduskohtumenetluses menetlusosaliseks. Seda põhjusel, et kui vara valdaja leiab, et tema õigusi on rikutud RahaPTS § 40 lõike 1 alusel haldusorgani tehtud ettekirjutusega seada vara suhtes käsutuspiirang 30 päevaks, samuti kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud lõike 3 alusel tehtud haldusorgani ettekirjutusega piirangu pikendamisel 60 päeva võrra, võib ta pöörduda nende ettekirjutuste vaidlustamiseks halduskohtusse HKMS § 44 lõike 1 kui üldsätte alusel. (p 36)

Kokku: 85| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json