/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-18-5/33 PDF Riigikohtu üldkogu 09.04.2020

PSJKS § 9 alusel algatatud konkreetse normikontrolli menetluses tuleb PSJKS § 63 lõike 1 terminit „asja läbivaatamise kulud“ mõista nii, et see hõlmab ka menetlusosalise lepingulise esindaja kulu. PSJKS § 63 lõige 1 annab aluse mõista riigilt välja konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. oktoobri 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-14-07 ja 18. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-42/13). (p-d 11 ja 16)

Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses on põhjendatud piirata menetluskulude hüvitamise taotlemine kohtu määratud tähtajaga. Menetlusosaline ei saa üheski kohtumenetluses taotleda menetluskulude hüvitamist piiramatu aja jooksul. (p 17)


Esialgse kohtuvaidluse menetlusosalised on konkreetse normikontrolli menetluses menetlusosalised, kellel on menetlusosalise õigused ja kohustused, millest olulisim on õigus esitada arvamus vaidlusaluse õigusakti põhiseaduslikkuse kohta. (p 12)


Kuigi PSJKS § 9 kohaselt saab konkreetse normikontrolli menetlus alguse esimese või teise astme kohtu lahendist, mis tehakse haldus-, tsiviil-, kriminaal- või väärteoasjas, on tegemist eraldiseisva menetlusega, mis on reguleeritud PSJKS-is. (p 13)


Põhiõigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele nõuab, et esialgse kohtumenetluse osaline saaks osa võtta ka Riigikohtus toimuvast normikontrollimenetlusest (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. mai 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-4-08, p 15). (p 11)


PSJKS § 9 alusel algatatud konkreetse normikontrolli menetluses tuleb PSJKS § 63 lõike 1 terminit „asja läbivaatamise kulud“ mõista nii, et see hõlmab ka menetlusosalise lepingulise esindaja kulu. PSJKS § 63 lõige 1 annab aluse mõista riigilt välja konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. oktoobri 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-14-07 ja 18. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-42/13). (p-d 11 ja 16)

Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses on põhjendatud piirata menetluskulude hüvitamise taotlemine kohtu määratud tähtajaga. Menetlusosaline ei saa üheski kohtumenetluses taotleda menetluskulude hüvitamist piiramatu aja jooksul. (p 17)

5-19-42/13 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 18.12.2019

PS § 12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 47; PSJKS otsus asjas nr 3-4-1-6-03, p 18). (p 47)

Arvestades SMS § 6 lg 1 p 8 esimeses alternatiivis sätestatud hüvitise andmise eeldusi, on selle sotsiaalmaksu maksmise erijuhtumi eesmärk toetada peresid, kus on kaks vastastikku ülalpidamiskohustuslikku täiskasvanut, kellest üks töötab ja teine on peatanud töötamise vähemalt ühe alla 8-aastase lapse kasvatamiseks. Seadusandja on soovinud soodustada selliste peresuhete loomist, kus isikud võtavad vastastikku kohustuse üksteist ülal pidada. Selline vastastikusel ülalpidamisel põhinev suhe vähendab riigi koormust anda abi puuduse korral, sest riigi kohustus tekib alles siis, kui ülalpidamiskohustuslasel samuti piisav majanduslik võimekus puudub. Võttes hüvitise eesmärgi võrdluse lähtealuseks, leiab kolleegium, et ravikindlustatud isiku abikaasa ja registreeritud elukaaslane on sarnases olukorras olevad isikud. Seega tuleb praeguses kohtuasjas võrrelda:

(1) töölepingu alusel töötava (RaKS § 5 lg 2 p 1 alusel ravikindlustatud) isiku mittetöötavat abikaasat, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last ning

(2) töölepingu alusel töötava (RaKS § 5 lg 2 p 1 alusel ravikindlustatud) isiku mittetöötavat registreeritud elukaaslast, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last (siia gruppi kuulub haldusasja kaebaja).(p 53)

Mõlemad võrreldavad isikud kuuluvad peresse, kus on kaks vastastikku ülalpidamiskohustuslikku täiskasvanut. Esimesse gruppi kuuluv isik on sõlminud abielu (PKS § 1 lg 1 tähenduses), mistõttu on tema töötaval abikaasal ülalpidamiskohustus (PKS § 16 lg 1). Teise gruppi kuuluv isik on sõlminud kooselulepingu (KooS § 1 lg 1 tähenduses), mistõttu on tema töötaval registreeritud elukaaslasel ülalpidamiskohustus (KooS § 9 lg1). Mõlemal juhul on isik töötamise peatanud vähemalt ühe alla 8-aastase lapse kasvatamiseks, mistõttu ta on (eelduslikult) oma abikaasa või elukaaslase ülalpidamisel. Nii abielu sõlminud kui ka kooselulepingu sõlminud pered kuuluvad sarnaselt ka PS §-s 26 ja § 27 lg-s 1 tagatud perekonnapõhiõiguse (vt selle kohta RKÜK otsus nr 5-18-5/17, p-d 48 ja 49) kaitse alla. (p 54)

Kuna SMS § 6 lõike 1 punkti 8 esimene alternatiiv näeb ette, et esimesse gruppi kuuluva isiku eest maksab riik sotsiaalmaksu, kuid välistab sotsiaalmaksu maksmise teise gruppi kuuluva isiku eest, kohtleb vaidlusalune säte sarnases olukorras olevaid isikud ebavõrdselt (riivab PS § 12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust). (p 55)

Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-52-13, p 47 ja RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 56)

Mööndes seadusandja ulatuslikku otsustuspädevust sotsiaalpoliitilistes küsimustes, ei saa kumbagi nimetatud põhjustest – et abikaasa ja registreeritud elukaaslase erinevat kohtlemist õigustab abielu institutsiooni oluline väärtus ja et seadusandjal on õigus anda sotsiaalseid hüvesid riigi majanduslike võimaluste piires – pidada mõistlikuks ja asjakohaseks põhjuseks, mis õigustaks registreeritud elukaaslase ja abikaasa erinevat kohtlemist SMS § 6 lg 1 p 8 esimeses alternatiivis sätestatud hüvitise andmisel. Vaidlusalusest sättest tuleneva ebavõrdse kohtlemise mõju registreeritud elukaaslasele on kaalukas, kuna selle tõttu jääb ta ilma ravikindlustusest ning pensionikindlustuse maksetest. Ükski menetlusosaline pole juhtinud tähelepanu sellele, et hüvitist saavate isikute ringi laiendamine oleks riigile liiga kulukas. Vastupidi, Sotsiaalministeerium on küsimust analüüsinud ja leidnud, et kulud ei ole ületamatult koormavad. Kuigi abielu ja registreeritud kooselu on reguleeritud erinevates seadustes, on mõlemal institutsioonil enam ühist kui erinevat. Muu hulgas on registreeritud elukaaslased nagu abikaasadki võtnud vastastikku ülalpidamiskohustuse, mistõttu on põhjendatud neid vaidlusaluse hüvitise andmisel võrdselt kohelda. (p 58)

Kolleegium tunnitab SMS § 6 lg 1 p 8 esimese alternatiivi põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab riigi poolt sotsiaalmaksu maksmise RaKS § 5 lg 2 p-s 1 nimetatud isiku ülalpeetava registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last ning kelle eest või kelle registreeritud elukaaslase eest riik ei maksa sotsiaalmaksu SMS § 6 lg 1 p 1 või 11 alusel. See tähendab, et üle ühekuuliseks tähtajaks või määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel töötava isiku puhul, kelle eest on kohustatud maksma sotsiaalmaksu tööandja, peab tema registreeritud elukaaslase eest riik maksma sotsiaalmaksu, kui registreeritud elukaaslane on ülalpeetav ja kasvatab alla 8-aastast last ning kummagi registreeritud elukaaslase eest ei maksa riik sotsiaalmaksu SMS § 6 lg 1 p 1 või 11 alusel. Kuni kohase õigusliku aluse kehtestamiseni saab täitevvõim sotsiaalmaksu maksmise taotluste läbivaatamisel lähtuda SMS § 6 lg 1 p 8 esimesest alternatiivist, mis kohustab riiki maksma sotsiaalmaksu RaKS § 5 lg 2 p-s 1 nimetatud isiku abikaasa eest. (p 59)


5-19-32/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 18.06.2019

Elektrooniliselt antud häälte lugemine on riigi valimisteenistuse toiming, mis tehakse valimispäeva õhtul avalikult (EPVS § 591 lg-d 1 ja 7). Nagu teisigi valimiste korraldajate avalikke toiminguid, võib igaüks ka seda toimingut vaadelda (EPVS § 161 lg 1). Vaatleja peab seejuures järgima seadusest tulenevaid piiranguid (enne vaatlemise alustamist tuleb ennast esitleda (EPVS § 161 lg 2), keelatud on segada toimingu tegemist (EPVS § 161 lg 4)), lisaks sellele tuleb täita riigi valimisteenistuse juhi määratud isikute suulisi korraldusi (EPVS § 591 lg 7 teine lause). Vaatleja õigusena (lisaks toimingute ja tegevuse juures viibimisele ning nende audiovisuaalsele jälgimisele) nimetab seadus otsesõnu vaid võimalust kirjutada üles valimisvahendite pitseerimisel kasutatud turvavahendite numbrid (EPVS § 161 lg 3). Seadus ei anna vaatlejale õigust elektrooniliste häälte lugemise toimingut salvestada, kuid samas ka ei keela seda. Seadus on jätnud riigi valimisteenistusele kaalutlusruumi otsustamaks, kas lubada või keelata selle toimingu salvestamine. Sarnaselt on vaatleja õigused ja kohustused reguleeritud ka KOVVS-is (§ 234 ja § 542 lg 7 teine lause) ning RKVS-is (§ 194 ja § 601 lg 7 teine lause). (p 9)


Elektrooniliselt antud häälte lugemine on riigi valimisteenistuse toiming, mis tehakse valimispäeva õhtul avalikult (EPVS § 591 lg-d 1 ja 7). Nagu teisigi valimiste korraldajate avalikke toiminguid, võib igaüks ka seda toimingut vaadelda (EPVS § 161 lg 1). Vaatleja peab seejuures järgima seadusest tulenevaid piiranguid (enne vaatlemise alustamist tuleb ennast esitleda (EPVS § 161 lg 2), keelatud on segada toimingu tegemist (EPVS § 161 lg 4)), lisaks sellele tuleb täita riigi valimisteenistuse juhi määratud isikute suulisi korraldusi (EPVS § 591 lg 7 teine lause). Vaatleja õigusena (lisaks toimingute ja tegevuse juures viibimisele ning nende audiovisuaalsele jälgimisele) nimetab seadus otsesõnu vaid võimalust kirjutada üles valimisvahendite pitseerimisel kasutatud turvavahendite numbrid (EPVS § 161 lg 3). Seadus ei anna vaatlejale õigust elektrooniliste häälte lugemise toimingut salvestada, kuid samas ka ei keela seda. Seadus on jätnud riigi valimisteenistusele kaalutlusruumi otsustamaks, kas lubada või keelata selle toimingu salvestamine. Sarnaselt on vaatleja õigused ja kohustused reguleeritud ka KOVVS-is (§ 234 ja § 542 lg 7 teine lause) ning RKVS-is (§ 194 ja § 601 lg 7 teine lause). (p 9)

Euroopa Parlamendi valimiste puhul näeb seadus ette, et häälte lugemise juures viibivad isikud (sh vaatlejad) ei tohi enne hääletamise lõppu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides lahkuda häälte lugemise ruumist ega kasutada sidevahendeid. Seda nii paberhäälte lugemisel jaoskonnakomisjonis (EPVS § 57 lg 13 kolmas lause) kui ka elektrooniliste häälte lugemisel riigi valimisteenistuses (EPVS § 59^1 lg 7 esimene lause viitab eelnimetatud sättele). Nende piirangute eesmärgiks on tagada, et mõnes liikmesriigis ei saaks hääletamistulemused avalikuks enne seda, kui kõigis liikmesriikides on hääletamine lõppenud (EPVS § 56 teine lause). (p 10)

Keeld kasutada häälte lugemise ruumis salvestusvahendeid oli EPVS § 59^1 lg 7 teise lause kohaselt antud suuline korraldus, mis on käsitatav haldusaktina. Lisaks nimetatud sättele tulenes õiguslik alus sellise haldusakti andmiseks EPVS § 10 lg 1 p-st 1 (riigi valimisteenistuse pädevus tagada valimiste seadusekohane korraldamine, korraldada elektrooniline hääletamine ja teha kindlaks elektroonilise hääletamise tulemus) koostoimes EPVS § 57 lg 13 kolmanda lausega (keeld kasutada häälte lugemise ruumis sidevahendeid) ja § 56 lg-ga 2. Riigi valimisteenistusel oli põhjendatud kahtlus, et kaamerad võivad sisaldada sidevahendeid ning seega rikutakse valimistoimingu tegemise korda ja ohtu võib sattuda hääletamistulemuste salastatus. Kuna vaatlejal ei ole seadusest tulenevat õigust toimingut salvestada, ei olnud salvestamise keelamine eesmärki silmas pidades ka ilmselgelt meelevaldne. (p 12)


Elektrooniliselt antud häälte lugemine on riigi valimisteenistuse toiming, mis tehakse valimispäeva õhtul avalikult (EPVS § 591 lg-d 1 ja 7). Nagu teisigi valimiste korraldajate avalikke toiminguid, võib igaüks ka seda toimingut vaadelda (EPVS § 161 lg 1). Vaatleja peab seejuures järgima seadusest tulenevaid piiranguid (enne vaatlemise alustamist tuleb ennast esitleda (EPVS § 161 lg 2), keelatud on segada toimingu tegemist (EPVS § 161 lg 4)), lisaks sellele tuleb täita riigi valimisteenistuse juhi määratud isikute suulisi korraldusi (EPVS § 591 lg 7 teine lause). Vaatleja õigusena (lisaks toimingute ja tegevuse juures viibimisele ning nende audiovisuaalsele jälgimisele) nimetab seadus otsesõnu vaid võimalust kirjutada üles valimisvahendite pitseerimisel kasutatud turvavahendite numbrid (EPVS § 161 lg 3). Seadus ei anna vaatlejale õigust elektrooniliste häälte lugemise toimingut salvestada, kuid samas ka ei keela seda. Seadus on jätnud riigi valimisteenistusele kaalutlusruumi otsustamaks, kas lubada või keelata selle toimingu salvestamine. Sarnaselt on vaatleja õigused ja kohustused reguleeritud ka KOVVS-is (§ 234 ja § 542 lg 7 teine lause) ning RKVS-is (§ 194 ja § 601 lg 7 teine lause). (p 9)

Euroopa Parlamendi valimiste puhul näeb seadus ette, et häälte lugemise juures viibivad isikud (sh vaatlejad) ei tohi enne hääletamise lõppu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides lahkuda häälte lugemise ruumist ega kasutada sidevahendeid. Seda nii paberhäälte lugemisel jaoskonnakomisjonis (EPVS § 57 lg 13 kolmas lause) kui ka elektrooniliste häälte lugemisel riigi valimisteenistuses (EPVS § 59^1 lg 7 esimene lause viitab eelnimetatud sättele). Nende piirangute eesmärgiks on tagada, et mõnes liikmesriigis ei saaks hääletamistulemused avalikuks enne seda, kui kõigis liikmesriikides on hääletamine lõppenud (EPVS § 56 teine lause). (p 10)

Riigi valimisteenistusel tuleks edaspidi vaatlejatele nende õigusi ja kohustusi paremini selgitada. Seda, kas toimingut tohib salvestada ning millistel tingimustel, tuleks vaatlejatele selgitada enne toimingu algust (nt esitada sellekohane info kodulehel või hiljemalt enne häälte lugemise ruumi sisenemist). (p 16)


EPVS § 66 kohaselt saab isik, kes leiab, et valimiste korraldaja on rikkunud seadust, esitada riigi valimisteenistusele suulise või kirjaliku avalduse puuduse kohta (lg-d 1, 3 ja 5). Kaebaja esitas riigi valimisteenistuse suulise korralduse peale, millega keelati toimingu salvestamine, kohe suulise avalduse. Kuigi avaldust ei protokollitud, lahendas riigi valimisteenistuse juht selle viivitamatult ja andis uue suulise korralduse, millega lubas kaebajal toimingu salvestamist jätkata. (p 14)


Keeld kasutada häälte lugemise ruumis salvestusvahendeid oli EPVS § 59^1 lg 7 teise lause kohaselt antud suuline korraldus, mis on käsitatav haldusaktina. Lisaks nimetatud sättele tulenes õiguslik alus sellise haldusakti andmiseks EPVS § 10 lg 1 p-st 1 (riigi valimisteenistuse pädevus tagada valimiste seadusekohane korraldamine, korraldada elektrooniline hääletamine ja teha kindlaks elektroonilise hääletamise tulemus) koostoimes EPVS § 57 lg 13 kolmanda lausega (keeld kasutada häälte lugemise ruumis sidevahendeid) ja § 56 lg-ga 2. Riigi valimisteenistusel oli põhjendatud kahtlus, et kaamerad võivad sisaldada sidevahendeid ning seega rikutakse valimistoimingu tegemise korda ja ohtu võib sattuda hääletamistulemuste salastatus. Kuna vaatlejal ei ole seadusest tulenevat õigust toimingut salvestada, ei olnud salvestamise keelamine eesmärki silmas pidades ka ilmselgelt meelevaldne. (p 12)

5-19-31/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.06.2019

Vabariigi Valimiskomisjon jättis isiku kaebuse läbi vaatamata, kuna see ei olnud komisjoni hinnangul esitatud tähtaegselt. EPVS § 70 lg 1 p 1 kohaselt esitatakse kaebus Vabariigi Valimiskomisjonile kolme päeva jooksul vaidlustatava toimingu tegemisest. Vabariigi Valimiskomisjon leidis õigesti, et isik vaidlustas elektroonilise hääletuse korraldamist 16.–22.05.2019 (riigi valimisteenistuse toiming), mistõttu tuli kaebetähtaja arvestamist alustada alates 23.05.2019. Kaebetähtaja lõpp (tähtpäev) langes seega puhkepäevale (laupäev, 25.05.2019). Kaebus saabus Vabariigi Valimiskomisjoni serverisse 26.05.2019. (p 9)

Kolleegium leiab, et kaebus oli esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul. (p 10)

EPVS ei sätesta täpsemaid reegleid kaebetähtaja arvutamiseks. EPVS § 70 lg 1 nõuab üksnes, et kaebus tuleb Vabariigi Valimiskomisjonile esitada kolme päeva jooksul (vaidlustatava toimingu tegemisest või avalduse läbivaatamisest arvates). Ka Riigikohtule tuleb kaebus esitada kolme päeva jooksul (EPVS § 70^1 lg 3). Riigikohtule esitatud kaebuse puhul tuleb arvestada PSJKS § 48 lg-t 1, mille kohaselt lähtutakse tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluses sätestatud korrast. TsMS § 62 lg 1 viitab omakorda TsÜS-le ning TsÜS § 136 lg 8 näeb ette, et juhul, kui tahteavalduse tegemise tähtaja lõpp (tähtpäev) langeb puhkepäevale, lõpeb tähtaeg järgmisel tööpäeval. Seega lõpeb täpselt samas sõnastuses normi puhul kaebetähtaeg Riigikohtule kaebuse esitamisel alati tööpäeval. (p 11)

Sarnaselt on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)

Selline tõlgendus ei muuda sisutühjaks EVPS-is erinevate tähtaegade määramist päevades või tööpäevades, samuti ei pikenda ebamõistlikult kaebuse lahendamise menetlust Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebetähtaeg pikeneb siis, kui tähtpäev satub puhkepäevale, muudel juhtudel arvatakse puhkepäevad kaebetähtaja sisse. Täpsemalt pikenevad eelkõige kaebetähtajad, mille arvutamine algab neljapäeval või reedel (esimesel juhul pikeneb tähtaeg viie päevani ja teisel juhul nelja päevani). Kui seadusandja siiski leiab, et Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse kaebetähtaega tuleb arvutada erinevalt teistes menetlustes kaebetähtaja arvutamise korrast, tuleks erisus sõnaselgelt seaduses sätestada. (p 13)


Riigikohus ei pidanud elektroonilise hääletamise regulatsiooni põhiseadusvastaseks KOV volikogude valimise kontekstis (vt RKPJK otsus nr 5-17-32/2). Praegusest kaebusest ei nähtu asjaolusid, mis võiksid tingida Riigikohtu varasema seisukoha muutmise. (p 15)


Riigikohtule tuleb kaebus esitada kolme päeva jooksul (EPVS § 70^1 lg 3). Riigikohtule esitatud kaebuse puhul tuleb arvestada PSJKS § 48 lg-t 1, mille kohaselt lähtutakse tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluses sätestatud korrast. TsMS § 62 lg 1 viitab omakorda TsÜS-le ning TsÜS § 136 lg 8 näeb ette, et juhul, kui tahteavalduse tegemise tähtaja lõpp (tähtpäev) langeb puhkepäevale, lõpeb tähtaeg järgmisel tööpäeval. Seega lõpeb täpselt samas sõnastuses normi puhul kaebetähtaeg Riigikohtule kaebuse esitamisel alati tööpäeval. (p 11, vt ka p 12)


Sarnaselt nagu TsMS-is on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)


Sarnaselt nagu TsMS-is on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)

Selline tõlgendus ei muuda sisutühjaks EVPS-is erinevate tähtaegade määramist päevades või tööpäevades, samuti ei pikenda ebamõistlikult kaebuse lahendamise menetlust Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebetähtaeg pikeneb siis, kui tähtpäev satub puhkepäevale, muudel juhtudel arvatakse puhkepäevad kaebetähtaja sisse. Täpsemalt pikenevad eelkõige kaebetähtajad, mille arvutamine algab neljapäeval või reedel (esimesel juhul pikeneb tähtaeg viie päevani ja teisel juhul nelja päevani). Kui seadusandja siiski leiab, et Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse kaebetähtaega tuleb arvutada erinevalt teistes menetlustes kaebetähtaja arvutamise korrast, tuleks erisus sõnaselgelt seaduses sätestada. (p 13)

5-19-12/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.03.2019
5-19-11/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.03.2019

PSJKS § 48 lg 1 kohaselt arvutatakse tähtaegu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tsiviilkohtumenetluses sätestatud korras. TsMS § 62 lõike 1 kohaselt kohaldatakse menetlustähtaegade arvutamisele TsÜS tähtaja ja tähtpäeva kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. TsÜS § 135 lg-te 1 ja 2 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti ja tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel. (p 7)

Praeguses asjas edastas Vabariigi Valimiskomisjon vaidlustatud otsuse kaebajale 4.03.2019. Seega hakkas Riigikohtule kaebuse esitamise tähtaeg kulgema 5.03. ja lõppes 8.03 saabumisel, s.o 7.03 2019 kl 24.00. Kuna kaebus esitati Vabariigi Valimiskomisjonile elektrooniliselt 8.03.2019 kell 00.48, ei ole see esitatud tähtaegselt. (p 8)

Kaebaja väitel takistas teda kaebuse esitamisel digitaalallkirjastamise tarkvara tõrge, mille tõttu oli tal võimalik allkirjastada kaebus alles kaks minutit pärast selle esitamise tähtaja lõppu.

Kui kaebaja soovib esitada kaebust digitaalallkirjastatult, on tema enda kohustus tagada, et tema arvutis oleks allkirjastamiseks vajalik ja ajakohane ID-tarkvara (vt RKTK määrus nr 2-13-53779/108, p 15) ning dokumendi allkirjastamiseks jääks piisavalt aega. Jättes kaebuse esitamise vahetult tähtpäeva saabumise eelsele ajale, kannab kaebaja ise riski, et kaebus võib jääda tähtaegselt esitamata. (p 9)

Tähtaja hindamisel ei ole PSJKS § 38 lg 1 kohaselt määrav mitte kaebuse allkirjastamise aeg, vaid selle Vabariigi Valimiskomisjonile esitamise aeg. Seega ei ületanud kaebaja tähtaega mitte kahe minuti, vaid pikema ajavahemiku võrra. Kaebaja ei ole selgitanud selle viivituse põhjust. (p 10)

5-18-3/6 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 10.08.2018
5-17-29/7 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 03.10.2017

Küsimuses, millises ulatuses on menetlusosalisel või tema esindajal õigus tutvuda põhiseaduslikkuse järelevalve asja menetlusdokumentide ja muude asja materjalidega, tuleb lähtuda analoogiast HKMS §-is 88 sätestatuga. (p-d 7–8)

3-4-1-16-15 PDF Riigikohus 27.03.2015

Juhul, kui tähtpäev langeb puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks tähtpäevale järgneval esimesel tööpäeval (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lõige 8). Seega oli viimaseks päevaks, mil isik oleks saanud esitada Riigikohtule kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni toimingu peale, 16. märts 2015. Isik esitas kaebuse Riigikohtule 23. märtsil 2015, seega PSJKS § 38 lõikes 1 sätestatud tähtaega rikkudes. (p 8)

Kaebuse kohaselt sai isik oma õiguste väidetavast rikkumisest teada 21. märtsil 2015 Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu. Seda ei saa pidada kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks. Vabariigi Valimiskomisjon edastas 10. märtsi 2015 kirja isikule e-posti aadressil, mille isik oli oma taotluses märkinud ainsa postiaadressina. Märkides Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud taotluses oma aadressiks e-posti aadressi, pidi taotleja ise tagama sellele aadressile saadetu vastuvõtmise. (p 9)


Juhul, kui tähtpäev langeb puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks tähtpäevale järgneval esimesel tööpäeval (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lõige 8). Seega oli viimaseks päevaks, mil isik oleks saanud esitada Riigikohtule kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni toimingu peale, 16. märts 2015. Isik esitas kaebuse Riigikohtule 23. märtsil 2015, seega PSJKS § 38 lõikes 1 sätestatud tähtaega rikkudes. (p 8)


Kaebuse kohaselt sai isik oma õiguste väidetavast rikkumisest teada 21. märtsil 2015 Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu. Seda ei saa pidada kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks. Vabariigi Valimiskomisjon edastas 10. märtsi 2015 kirja isikule e-posti aadressil, mille isik oli oma taotluses märkinud ainsa postiaadressina. Märkides Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud taotluses oma aadressiks e-posti aadressi, pidi taotleja ise tagama sellele aadressile saadetu vastuvõtmise. (p 9)

3-4-1-62-13 PDF Riigikohus 27.11.2013

Valimiskaebuse läbivaatamisel on nii valimiskomisjoni kui ka Riigikohtu võimalused anda hinnang süütegude toimepanemise ja nende mõju kohta valimistulemusele väga piiratud. Süütegude menetlemine on politsei, kuritegude puhul ka prokuratuuri pädevuses.(p 47)


Kaebuse esitanud vallaelanikud, kes valimistel ei kandideerinud, ei ole huvitatud isikuks vaidluses, milles väidetakse hääletamis- ja valimistulemuste moonutust põhjendusega, et valimistel osalesid isikud, kellel ei olnud õigust olla kantud valijate nimekirja. (p 58) (Vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-59-13.)

Valimiskomisjoni otsuste ja toimingute peale kaebuse esitamise võimalustega on piisavalt tagatud järelevalve maakonna valimiskomisjoni otsuste ja toimingute õiguspärasuse üle. Valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamisel ei näe seadus (RKVS ega KOVVS) ette maakonna valimiskomisjoni liikme taandamise võimalust. Valimiskomisjoni liikme taandamise küsimuses ei ole põhjendatud kohaldada analoogia korras haldusmenetluse seadust. (p 32)

3-4-1-26-12 PDF Riigikohus 22.01.2013

RKVS § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3, mille kohaselt ei saa hääletamisest osa võtta isik, kelle kohus on kuriteos süüdi mõistnud ja kes kannab vanglakaristust, võivad olla vastuolus PS §-ga 57 koostoimes PS §-ga 11, nii nagu neid tuleb tõlgendada lähtuvalt EIÕK protokolli nr 1 artiklist 3, mille sisu on EIK täpsustanud suurkoja 6. oktoobri 2005. aasta otsuses asjas Hirst (2) vs. Ühendkuningriik, 8. aprilli 2010. aasta otsuses asjas Frodl vs. Austria, 23. novembri 2010. aasta otsuses asjas Greens ja M.T. vs. Ühendkuningriik ja iseäranis suurkoja 22. mai 2012. aasta otsuses asjas Scoppola vs. Itaalia (nr 3). Riigikohtul ei ole menetluslikult võimalik seda vastuolu tuvastada ega Riigikogu valimise seaduse sätteid kehtetuks tunnistada. Võimalikule vastuolule reageerimine on Riigikogu ülesanne. (p 38)


Isikul on õigus esitada Riigikohtule individuaalkaebus või osaleda individuaalkaebuse menetlemisel esindaja vahenduseta. Kui isik esitab individuaalkaebuse, teeb selle menetlemisel menetlustoiminguid või esitab avaldusi või taotlusi siiski esindaja vahendusel, peab esindaja PSJKS § 48 lõike 2 kohaselt vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuetele. TSMS § 218 lõike 3 kohaselt võib Riigikohtus olla isiku esindajaks kas vandeadvokaat või advokaat. Individuaalkaebuse lahendamisel aitab Riigikohtus paremini tagada isiku põhiõiguste kaitse ja tõhusa menetluse, kui isiku esindajaks saab selles menetluses olla üksnes vandeadvokaat. (p 7)

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json