https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-20-3/43 PDF Riigikohtu üldkogu 20.10.2020

Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 47; RKPJKo 16.09.2003, nr 3-4-1-6-03, p 18). (p 93)

Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)

Vaidlus puudutab enne KoPS muutmise seaduse jõustumist omandatud pensionivara, seetõttu on kohane võtta võrdluse lähtekohaks enne vaidlustatud seaduse jõustumist sotsiaalmaksu vahendite arvel isikustatud pensionivara omandanud tööealine isik. (p 95)

Ehkki II samba pensionifondi osakute ja riikliku vanaduspensioni kindlustusosakute vahel on olulisi erisusi, on viidatud võrdlusgruppide vahel ka piisavalt sarnasusi. Nende erinev kohtlemine riivab seetõttu võrdsuspõhiõigust ning selle riive põhiseaduspärasust saab ja tuleb hinnata. (p 97) Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 101)

Vaidluse lahendamiseks on kohane valida võrdluse lähtekohaks enne KoPS muutmise seaduse jõustumist sotsiaalmaksu vahendite arvel omandatud isikustatud pensionivara (varalisi õigusi) omav vanaduspensioni ikka jõudnud isik. (p 136)

Seadus kohtleb võrdlusgruppe erinevalt. (p 138)

Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 140)


PS § 28 lg 2 esimesest lausest tuleneb muude subjektiivsete õiguste seas eraldiseisev õigus saada riigilt abi vanaduse korral (vanadusabi).

PS § 28 lg 2 eristab õigust vanadusabile sõnaselgelt sama sättega tagatud abist muude sotsiaalsete riskide vastu ja õigusest riigi abile puuduse korral. Õigus abile puuduse korral annab isikule õiguse riigilt nõuda ja paneb riigile kohustuse anda abi, mis tagaks isikule äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid ja teenused.

Üldkogu hinnangul on riigi vanadusabi eesmärgiks lisaks vaesusriski vähendamisele luua süsteem, mis tagaks, et isikute elatustase ei langeks võrreldes nende tööea elatustasemega põhjendamatult madalale. Eakate kui sotsiaalselt haavatava ja kõrgendatud abivajadusega isikute grupi kaitsmise eesmärk kõrgemal tasemel üksnes puuduse korral antavast abist on tuletatav ka sotsiaalriigi põhimõttest. (p 41)

Siiski ei saa järeldada, et põhiseadus kohustab riiki tingimusteta tagama, et isikule vanaduses antav abi on puuduse korral antavast abist suurem. Sarnaselt muude PS § 28 lg-s 2 nimetatud sotsiaalsete riskidega ei ole ka vanaduse korral riik ainuvastutav, vaid oma toimetuleku eest vastutab nii isik ise kui ka tema perekond.

PS § 28 lg 2 teine lause näeb ette, et ka vanaduse korral antava abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadusandja on määranud isiku enda või tema eest antava panuse sotsiaalse kaitse süsteemidesse kui vanadusabi saamise eelduse, tekib isikul õigus sellisele abile üksnes juhul, kui ta on need tingimused täitnud. (p 42)

Õigust saada riigilt vanadusabi rikutakse, kui riigi loodud abi andmise süsteem ei taga isikutele vanaduses abi minimaalses põhiseadusega nõutavas määras. Põhiseadus ei sätesta vanadusabi andmise viisi ega konkreetset määra, vaid jätab need seadusandja määrata. Siiski on kohtul sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega võimalik kontrollida vanadusabi piisavust põhiseaduse normide tõlgendamise teel, hinnates muu hulgas riigi suutlikkust anda abi ja üldist elatustaset, riigi võetud rahvusvahelisi ja Euroopa Liidu õigusest tulenevaid kohustusi ja muid asjaolusid. Samuti on võimalik kõnealuse põhiõiguse rikkumine, kui seadusega halvendatakse meelevaldselt PS § 28 lg 2 teise lausega tagatud abi ulatust ja tingimusi.

Arvestades, et sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega ei ole ka riikliku vanadusabi põhiseaduslikult nõutav ulatus täpselt mõõdetav ja et tegemist on seadusandjale avarat otsustusruumi võimaldava valdkonnaga, on kohus õigustatud sekkuma üksnes juhul, kui lahknevus seadusandja kehtestatu ja põhiseadusega nõutava vahel on ilmselge ning piisav abi isikule ei ole tagatud (p 43)

Riik saab anda isikule piisavat abi PS § 28 lg s 2 nimetatud sotsiaalsete riskide puhul üksnes siis, kui ta loob ja hoiab toimivana abi andmiseks vajaliku süsteemi.

Seejuures on seadusandjal ka vanadusabi süsteemi kujundamisel sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega avar otsustusruum. Põhiseaduse § 28 lg st 2 tuleneb riigi kohustus luua vanadusega seotud riskide maandamiseks sotsiaalkindlustussüsteem. Selline kohustus tuleneb Eestile ka Euroopa sotsiaalharta art 12 lg-test 1 ja 2, mis kohustavad riiki looma ja säilitama sotsiaalkindlustussüsteemi ning hoidma selle toimimise vähemalt tasemel, mis on vajalik Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi ratifitseerimiseks. Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi art 25 kohaselt on riik, mille suhtes koodeksi V osa jõustub, kohustatud tagama kaitstavatele isikutele vanadushüvitise maksmise kooskõlas koodeksi nimetatud osaga. Nii Euroopa sotsiaalhartast kui ka Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksist ja Euroopa sotsiaalharta täitmise kontrolli organi Euroopa sotsiaalõiguste komitee praktikast on tuletatavad konkreetsed minimaalse vanadusabi määrad, mille riik on kohustatud isikule pensionikindlustussüsteemi kaudu tagama.

Vanadusabi tagamine sotsiaalkindlustuse vormis tähendab üldjuhul inimese enda panusel toimuvat vahendite kogumist fondidesse, millest kindlustusjuhtumi realiseerumisel (pensioniea saabumisel) tehakse isikule perioodilisi rahalisi väljamakseid sõltumata tema tegelikust abivajadusest. (p 44)

PS § 28 lg 2 teisest lausest tulenev seadusandja õigus määrata riigi abi andmise tingimused ja kord hõlmab ka otsustusõigust selle üle, kas riik täidab abi andmise ülesannet ise vahetu riigihalduse vormis või korraldab selle täitmise muu isiku vahendusel. Seadusandjal on võimalik kasutada abiskeemide loomisel nii avalik-õiguslikke kui ka eraõiguslikke vorme.

Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)

Kui riik on loonud oma PS § 28 lg st 2 tulenevate kohustuste täitmiseks abisüsteemi, milles osutatakse isikutele vanadusabi muude isikute vahendusel või eraõiguslikus vormis, tuleb ka selline abi lugeda riigi vanadusabiks PS § 28 lg 2 tähenduses ja see abi muu hulgas minimaalse põhiseadusega nõutava abitaseme hindamisel arvesse võtta. See ei tähenda, et põhiseadus nõuaks abisüsteemi just eraõiguslikus vormis või keelaks iseenesest abisüsteemi hilisema muutmise, mh eraõigusliku abisüsteemi asendamise avalik-õiguslikuga. (p 46)

Kohustusliku kogumispensioni äralangemise või selle olulise vähenemise korral võib isikule vanaduses tagatud riigi abi langeda alla põhiseadusega nõutava taseme. Riik peab tagama minimaalse vajaliku vanadusabi aga kõigile sõltumata sellest, kas nad on kohustusliku kogumispensioni süsteemiga liitunud või mitte.

Ainuüksi kohustusliku kogumispensioni kaotamine või süsteemi oluline muutmine ei tähenda aga seda, et riigi abi väheneks automaatselt alla põhiseadusega nõutud määra, kui riik tagab minimaalse vanadusabi riikliku vanaduspensioniga või muul viisil. PS § 28 lg 2 ei nõua vanadusabi osutamist just kohustusliku kogumispensionisüsteemi kaudu. Riik võib oma ülesandeid täita ka otse, enda funktsioone kellelegi delegeerimata. Samuti võib riik kord loodud süsteemi põhimõtteliselt muuta, kui ta tagab oma põhiseaduslike funktsioonide täitmise teisiti. PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt seadusega määratud abi ulatust ei või aga vähendada ega selle tingimusi halvendada meelevaldselt. (p 51)

Rahvusvahelise õiguse aktide sätetest ei tulene osalisriigile kohustust tagada, et sotsiaalkindlustuse tase ajas igal juhul tõuseb ja et seda taset mistahes olukorras ei langetata. (p 56)

Ka lahus riigi rahvusvahelistest kohustustest ei ole põhjust tõlgendada sotsiaalseid põhiõigusi ja sotsiaalriigi põhimõtet selliselt, et need võimaldaks riigil sotsiaalse kaitse, sh sotsiaalkindlustuse taset, mh vanadusabi ulatust üksnes suurendada või lubaks seda vähendada üksnes erakordselt kaalukatel põhjustel. Niisugune piirang oleks vastuolus PS § 28 lg 2 teise lausega. (p 57)

Põhiseaduse preambuli üheks ülesandeks on riigi põhieesmärkide kindlaksmääramine. Preambuli kohaselt on praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu tagamine riigi üks põhieesmärke. (p 60)

Sotsiaalkindlustuse kontekstis tähendab eelnev seda, et riik tagab pensionisüsteemi jätkusuutliku toimimise vähemalt sotsiaalse kaitse põhiseadusliku miinimumi tasemel, planeerides mõistlikul määral ette selle toimimiseks vajalikke kulutusi ja katteallikaid. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud pensionisüsteemi kui terviku pikaajaline toimimine. (p 61)

Samas ei ole preambuli üldistusastet arvestades võimalik teha järeldust selle kohta, et seadusandjal oleks kohustus eelistada preambulist või sotsiaalriigi põhimõtetest tulenevalt üht sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamise viisi teisele või kasutada ühe süsteemi kõrval ka teist, kui ühe süsteemi kulud on liiga suured. Samuti ei kirjuta preambul ette seda, kuidas kaaluda erinevate põlvkondade sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid või jagada vastutust riigi eeldatavate tulevaste rahaliste kohustuste kandmisel. Valikud sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamisel peab PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt tegema seadusandja. (p 62)


PS § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus.

Ettevõtlusvabadus kaitseb ühelt poolt avaliku võimu sekkumise eest sellesse tulu saamise eesmärgil toimuvasse tegevusse, teiselt poolt aga nõuab avalikult võimult ka ettevõtluseks sobiva õigusliku keskkonna loomist. Ettevõtlusvabadus kaitseb ka ettevõtja lepinguvabadust, sh usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtimajäämise suhtes (pacta sunt servanda põhimõte). Ettevõtlusvabadus ei tähenda riigi kohustust tekitada ettevõtja pakutavatele kaupadele ja teenustele turul nõudlus. (p 108)

Pensionikindlustuse kui ettevõtlusvaldkonna raamistiku on riik loonud kogumispensionide seadusega. Kindlustusandja ettevõtlus seisneb lepingu alusel tasutud kindlustusmaksete investeerimises, lepingutega seotud tasude kogumises ja pensionimaksete tegemises kindlustusvõtjatele. (p 109)

Pensionilepingute tingimuste muutmine mõjutab ebasoodsalt kindlustusandjate ettevõtlust. (p 111)

Seadusandja valitud meede kindlustusvõtjatele lepingute ülesütlemise õiguse andmise kohta on sobiv legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Samuti on selle õiguse andmine eesmärgi täitmiseks vajalik ja mõõdukas. (p 115)


Põhiseaduse preambuli üheks ülesandeks on riigi põhieesmärkide kindlaksmääramine. Preambuli kohaselt on praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu tagamine riigi üks põhieesmärke. (p 60)

Sotsiaalkindlustuse kontekstis tähendab eelnev seda, et riik tagab pensionisüsteemi jätkusuutliku toimimise vähemalt sotsiaalse kaitse põhiseadusliku miinimumi tasemel, planeerides mõistlikul määral ette selle toimimiseks vajalikke kulutusi ja katteallikaid. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud pensionisüsteemi kui terviku pikaajaline toimimine. (p 61)

Samas ei ole preambuli üldistusastet arvestades võimalik teha järeldust selle kohta, et seadusandjal oleks kohustus eelistada preambulist või sotsiaalriigi põhimõtetest tulenevalt üht sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamise viisi teisele või kasutada ühe süsteemi kõrval ka teist, kui ühe süsteemi kulud on liiga suured. Samuti ei kirjuta preambul ette seda, kuidas kaaluda erinevate põlvkondade sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid või jagada vastutust riigi eeldatavate tulevaste rahaliste kohustuste kandmisel. Valikud sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamisel peab PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt tegema seadusandja. (p 62)


Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)


Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)


Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)


PS § 32 lg-tes 1, 2 ja 3 tagatud omandipõhiõigus kaitseb isiku omandit riigi riivete eest, kuid kohustab riiki ka omandit kaitsma. (p 62)


Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded (vt RKÜKo 17.06.2004, nr 3-2-1-143-03, p 18). (p 62)

Kohustusliku pensionifondi kui investeerimisfondi osak on varaliselt hinnatav õigus ja kuulub seega omandipõhiõiguse kaitsealasse. (p 68)

Pensionilepingust tuleneb kindlustusvõtjale varaline õigus, mis kuulub PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõiguse kaitse alla. (p 121)


Ehkki vaidlustatud seadusega suurendatakse osakuomaniku käsutusõigust ja valikuvabadust, võib see omakorda mõjutada negatiivselt nende osakuomanike omandiõigust, kes soovivad jääda II pensionisamba fondiga liitunuks senisel kujul. Seda esmajoones osakute väärtuse võimaliku vähenemise ja lisakulude tõttu. Seetõttu mõjutatakse enne vaidlustatud seaduse jõustumist omandatud kohustusliku pensionifondi osakuid ebasoodsalt, riivates seetõttu osakuomanike omandipõhiõigust. (p 71)

Omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)

Kuna pensionisüsteemi kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses, on II pensionisamba kehtestamine vabatahtlikuna põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 77)

Vaidlusalune säte riivab nende kindlustusvõtjate omandipõhiõigust, kes soovivad jätkata pensionilepingute alusel väljamaksete saamist. Ka oli pensionilepingu sõlminud isikutel tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda juba kehtivatele lepingutele seadusest tulenevaid tingimusi tagantjärele ebasoodsamaks. (p 129)


Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)

Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. (p 39.3)


Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. (p 39.3)


Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)


PS §-st 10 tuleneb õiguspärase ootuse põhimõte, mis peab andma isikutele kindluse kehtestatud normide püsimajäämise suhtes. Riigikohus on leidnud, et igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Põhiseadus ei kaitse iga pettumuse eest, mis on tingitud isikule soodsate reeglite muutmisest ebasoodsamaks. Kaitset väärib isiku ootus siis, kui tal oli mõistlik alus usaldada regulatsiooni püsimajäämist ja ta oli asunud oma õigusi realiseerima.

Enne KoPS muutmise seaduse jõustumist omandatud kohustusliku pensionifondi osakutele kehtivad reeglid muutuvad koos käsutusvabaduse suurenemisega eelkirjeldatud viisil ebasoodsamaks. II pensionisambaga liitunud inimestel oli mõistlik alus usaldada reeglite püsimajäämist ning osakute omandamisel olid nad asunud oma õigusi realiseerima. Seetõttu on neil tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda tagantjärele nende omandit puudutavaid norme ebasoodsamaks. (p 73)

Pensionilepingu sõlminud isikutel oli tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda juba kehtivatele lepingutele seadusest tulenevaid tingimusi tagantjärele ebasoodsamaks. (p 129)


Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)


Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)


Põhiõiguse riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas).

Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)


Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)

Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)

Eelnõu sidumine usaldusküsimusega järgib põhiseadusest tulenevat eesmärki, kui seda kasutatakse parlamendi ja valitsuse suhetes tekkiva ummikseisu lahendamiseks ja eelnõu vastuvõtmine on valitsuse hinnangul tema poliitika elluviimiseks vältimatu. (p 39.5)


Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). (p 36.1)


Vt määruse punkt 35.

Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). (p 36.1)


PSJKS § 10 lg 1 loetleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osalised. Käesolevas abstraktse normikontrolli asjas on nendeks Riigikogu vaidlustatud seaduse vastuvõtnud organina (p 1), õiguskantsler (p 5), valdkonna eest vastutav minister (p 6) ja Vabariigi Valitsust esindav minister (p 7). Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). Menetlusosalistel on seaduses sätestatud menetlusosaliste õigused, mh õigus esitada taotlusi (vt PSJKS § 49).

Riigikogu juhatus on teatanud Riigikohtule käesolevas asjas Riigikogu esindava komisjonina rahanduskomisjoni, mida esindab menetluses selle esimees. Valdkonna eest vastutava ministrina esineb kohtumenetluses justiitsminister. Vabariigi Valitsust esindava ministrina on Riigikohtule teatavaks tehtud rahandusminister. (p 36.1)

Käesolevas asjas võttis Riigikohus asja juurde seisukohad lisaks menetlusosalistele Eesti Pangalt, Finantsinspektsioonilt, Riigikontrollilt, Eesti Kindlustusseltside Liidult ja Eesti Pensionäride Ühenduste Liidult, aga ka Riigikogu rahanduskomisjoni eriarvamusele jäänud liikmetelt. (36.2)


Menetlusosalistel on seaduses sätestatud menetlusosaliste õigused, mh õigus esitada taotlusi (vt PSJKS § 49). (p 36.1)


Põhiõiguse riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades (vt RKÜKo 21.06.2019, nr 5-18-5/17, p 65). (p 74)

Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused (vt RKÜKo 11.06.2019, nr 5-18-8/19, p 66). (p 80)


Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 74)

Lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigust saab üldjuhul piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)

Omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)

Kuna pensionisüsteemi kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses, on II pensionisamba kehtestamine vabatahtlikuna põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 77)

Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.01.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)

Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 101)

Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 140)


Vaidlusalune säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Sellega kaotatakse kehtiva II pensionisamba kohustuslikkust tagav üks element - osakuomaniku pensionivara käsutamise piirang kogumisfaasis - ning koheldakse kehtiva II samba vara sarnaselt reformitud II sambasse kogutava varaga. Kuigi süsteemi reformimisel on võimalik ette kujutada mitut lahendust varem kogutud varaga ümberkäimiseks, on keeruline näha muud meedet, mis annaks inimesele samaväärse vabaduse pensionivara üle otsustada. (p 78)

Kohustuslike pensionifondide tootlust vaidlustatud seadus suurendada ei aita. (p 79.3)

Säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv, samuti vajalik meede. (p 133)


Vaidlusalune säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Sellega kaotatakse kehtiva II pensionisamba kohustuslikkust tagav üks element - osakuomaniku pensionivara käsutamise piirang kogumisfaasis - ning koheldakse kehtiva II samba vara sarnaselt reformitud II sambasse kogutava varaga. Kuigi süsteemi reformimisel on võimalik ette kujutada mitut lahendust varem kogutud varaga ümberkäimiseks, on keeruline näha muud meedet, mis annaks inimesele samaväärse vabaduse pensionivara üle otsustada. (p 78)

Säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv, samuti vajalik meede (p 133)


Omandipõhiõigus on oluline väärtus, millele praegusel juhul lisab kaalu osakuomanike õiguspärane ootus. (p 81)

Vaidlusalusest sättest tuleneva omandipõhiõiguse riive intensiivsus sõltub esmajoones sellest, kui tugevalt destabiliseeriv on reformi esmane mõju pensionifondidele KoPS muutmise seaduse jõustumisel ja sellele järgneval ajal. Lühemas perspektiivis avalduvast mõjust sõltub omakorda, milliseks kujunevad fondide mahud ja tootlus pikemas perspektiivis, mil pensionifondide tegevus võiks saavutada uue tasakaalu. (p 81)

Seadusandja on ette näinud mitmeid leevendusi vara väljamaksmise võimaldamiseks, samuti on tõenäosus fondide likviidsuskriisiks madal. Seetõttu ei ole sättest tulenev kohustusliku pensionifondi osaku omaniku omandipõhiõiguse riive intensiivne, mistõttu seadusandja eesmärk suurendada osakuomanike otsustusvabadust õigustab riivet. (p 87)

Vaidlusalusest sättest kindlustusvõtja omandipõhiõigusele tekkiv ebasoodne mõju ei ole suur, kuigi sellele lisab praegusel juhul kaalu ka õiguspärane ootus. (p 134)


PS § 12 lg 1 sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mida riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. (p 93)

Kuigi seadusandjal on avar otsustusruum isikutele avalik-õiguslike rahaliste kohustuste panemisel (vrd RKÜKo 15.12.2015, nr 3-2-1-71-14, p 122), tuleb maksu kehtestamisel (sealhulgas maksusoodustuste reguleerimisel) arvestada põhiseadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas kohustusega kohelda inimesi võrdselt (PS § 12). (p 105.1)

Üldkogu möönab, et II samba raha ennetähtaegsel väljamaksel võib majanduslikus mõttes siiski olla maksutagastusega sarnane mõju. Sellel sarnasusel ei ole aga määravat tähtsust. Ka ühetaolise maksustamise põhimõte taandub kokkuvõttes võrdse kohtlemise põhimõttele ning sellega ei oleks vastuolus maksude tagastamisel põhjendatud erisuste sätestamine. (p 105.2)

5-19-32/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 18.06.2019

Elektrooniliselt antud häälte lugemine on riigi valimisteenistuse toiming, mis tehakse valimispäeva õhtul avalikult (EPVS § 591 lg-d 1 ja 7). Nagu teisigi valimiste korraldajate avalikke toiminguid, võib igaüks ka seda toimingut vaadelda (EPVS § 161 lg 1). Vaatleja peab seejuures järgima seadusest tulenevaid piiranguid (enne vaatlemise alustamist tuleb ennast esitleda (EPVS § 161 lg 2), keelatud on segada toimingu tegemist (EPVS § 161 lg 4)), lisaks sellele tuleb täita riigi valimisteenistuse juhi määratud isikute suulisi korraldusi (EPVS § 591 lg 7 teine lause). Vaatleja õigusena (lisaks toimingute ja tegevuse juures viibimisele ning nende audiovisuaalsele jälgimisele) nimetab seadus otsesõnu vaid võimalust kirjutada üles valimisvahendite pitseerimisel kasutatud turvavahendite numbrid (EPVS § 161 lg 3). Seadus ei anna vaatlejale õigust elektrooniliste häälte lugemise toimingut salvestada, kuid samas ka ei keela seda. Seadus on jätnud riigi valimisteenistusele kaalutlusruumi otsustamaks, kas lubada või keelata selle toimingu salvestamine. Sarnaselt on vaatleja õigused ja kohustused reguleeritud ka KOVVS-is (§ 234 ja § 542 lg 7 teine lause) ning RKVS-is (§ 194 ja § 601 lg 7 teine lause). (p 9)


Elektrooniliselt antud häälte lugemine on riigi valimisteenistuse toiming, mis tehakse valimispäeva õhtul avalikult (EPVS § 591 lg-d 1 ja 7). Nagu teisigi valimiste korraldajate avalikke toiminguid, võib igaüks ka seda toimingut vaadelda (EPVS § 161 lg 1). Vaatleja peab seejuures järgima seadusest tulenevaid piiranguid (enne vaatlemise alustamist tuleb ennast esitleda (EPVS § 161 lg 2), keelatud on segada toimingu tegemist (EPVS § 161 lg 4)), lisaks sellele tuleb täita riigi valimisteenistuse juhi määratud isikute suulisi korraldusi (EPVS § 591 lg 7 teine lause). Vaatleja õigusena (lisaks toimingute ja tegevuse juures viibimisele ning nende audiovisuaalsele jälgimisele) nimetab seadus otsesõnu vaid võimalust kirjutada üles valimisvahendite pitseerimisel kasutatud turvavahendite numbrid (EPVS § 161 lg 3). Seadus ei anna vaatlejale õigust elektrooniliste häälte lugemise toimingut salvestada, kuid samas ka ei keela seda. Seadus on jätnud riigi valimisteenistusele kaalutlusruumi otsustamaks, kas lubada või keelata selle toimingu salvestamine. Sarnaselt on vaatleja õigused ja kohustused reguleeritud ka KOVVS-is (§ 234 ja § 542 lg 7 teine lause) ning RKVS-is (§ 194 ja § 601 lg 7 teine lause). (p 9)

Euroopa Parlamendi valimiste puhul näeb seadus ette, et häälte lugemise juures viibivad isikud (sh vaatlejad) ei tohi enne hääletamise lõppu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides lahkuda häälte lugemise ruumist ega kasutada sidevahendeid. Seda nii paberhäälte lugemisel jaoskonnakomisjonis (EPVS § 57 lg 13 kolmas lause) kui ka elektrooniliste häälte lugemisel riigi valimisteenistuses (EPVS § 591 lg 7 esimene lause viitab eelnimetatud sättele). Nende piirangute eesmärgiks on tagada, et mõnes liikmesriigis ei saaks hääletamistulemused avalikuks enne seda, kui kõigis liikmesriikides on hääletamine lõppenud (EPVS § 56 teine lause). (p 10)

Keeld kasutada häälte lugemise ruumis salvestusvahendeid oli EPVS § 591 lg 7 teise lause kohaselt antud suuline korraldus, mis on käsitatav haldusaktina. Lisaks nimetatud sättele tulenes õiguslik alus sellise haldusakti andmiseks EPVS § 10 lg 1 p-st 1 (riigi valimisteenistuse pädevus tagada valimiste seadusekohane korraldamine, korraldada elektrooniline hääletamine ja teha kindlaks elektroonilise hääletamise tulemus) koostoimes EPVS § 57 lg 13 kolmanda lausega (keeld kasutada häälte lugemise ruumis sidevahendeid) ja § 56 lg-ga 2. Riigi valimisteenistusel oli põhjendatud kahtlus, et kaamerad võivad sisaldada sidevahendeid ning seega rikutakse valimistoimingu tegemise korda ja ohtu võib sattuda hääletamistulemuste salastatus. Kuna vaatlejal ei ole seadusest tulenevat õigust toimingut salvestada, ei olnud salvestamise keelamine eesmärki silmas pidades ka ilmselgelt meelevaldne. (p 12)


Elektrooniliselt antud häälte lugemine on riigi valimisteenistuse toiming, mis tehakse valimispäeva õhtul avalikult (EPVS § 591 lg-d 1 ja 7). Nagu teisigi valimiste korraldajate avalikke toiminguid, võib igaüks ka seda toimingut vaadelda (EPVS § 161 lg 1). Vaatleja peab seejuures järgima seadusest tulenevaid piiranguid (enne vaatlemise alustamist tuleb ennast esitleda (EPVS § 161 lg 2), keelatud on segada toimingu tegemist (EPVS § 161 lg 4)), lisaks sellele tuleb täita riigi valimisteenistuse juhi määratud isikute suulisi korraldusi (EPVS § 591 lg 7 teine lause). Vaatleja õigusena (lisaks toimingute ja tegevuse juures viibimisele ning nende audiovisuaalsele jälgimisele) nimetab seadus otsesõnu vaid võimalust kirjutada üles valimisvahendite pitseerimisel kasutatud turvavahendite numbrid (EPVS § 161 lg 3). Seadus ei anna vaatlejale õigust elektrooniliste häälte lugemise toimingut salvestada, kuid samas ka ei keela seda. Seadus on jätnud riigi valimisteenistusele kaalutlusruumi otsustamaks, kas lubada või keelata selle toimingu salvestamine. Sarnaselt on vaatleja õigused ja kohustused reguleeritud ka KOVVS-is (§ 234 ja § 542 lg 7 teine lause) ning RKVS-is (§ 194 ja § 601 lg 7 teine lause). (p 9)

Euroopa Parlamendi valimiste puhul näeb seadus ette, et häälte lugemise juures viibivad isikud (sh vaatlejad) ei tohi enne hääletamise lõppu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides lahkuda häälte lugemise ruumist ega kasutada sidevahendeid. Seda nii paberhäälte lugemisel jaoskonnakomisjonis (EPVS § 57 lg 13 kolmas lause) kui ka elektrooniliste häälte lugemisel riigi valimisteenistuses (EPVS § 591 lg 7 esimene lause viitab eelnimetatud sättele). Nende piirangute eesmärgiks on tagada, et mõnes liikmesriigis ei saaks hääletamistulemused avalikuks enne seda, kui kõigis liikmesriikides on hääletamine lõppenud (EPVS § 56 teine lause). (p 10)

Riigi valimisteenistusel tuleks edaspidi vaatlejatele nende õigusi ja kohustusi paremini selgitada. Seda, kas toimingut tohib salvestada ning millistel tingimustel, tuleks vaatlejatele selgitada enne toimingu algust (nt esitada sellekohane info kodulehel või hiljemalt enne häälte lugemise ruumi sisenemist). (p 16)


EPVS § 66 kohaselt saab isik, kes leiab, et valimiste korraldaja on rikkunud seadust, esitada riigi valimisteenistusele suulise või kirjaliku avalduse puuduse kohta (lg-d 1, 3 ja 5). Kaebaja esitas riigi valimisteenistuse suulise korralduse peale, millega keelati toimingu salvestamine, kohe suulise avalduse. Kuigi avaldust ei protokollitud, lahendas riigi valimisteenistuse juht selle viivitamatult ja andis uue suulise korralduse, millega lubas kaebajal toimingu salvestamist jätkata. (p 14)


Keeld kasutada häälte lugemise ruumis salvestusvahendeid oli EPVS § 591 lg 7 teise lause kohaselt antud suuline korraldus, mis on käsitatav haldusaktina. Lisaks nimetatud sättele tulenes õiguslik alus sellise haldusakti andmiseks EPVS § 10 lg 1 p-st 1 (riigi valimisteenistuse pädevus tagada valimiste seadusekohane korraldamine, korraldada elektrooniline hääletamine ja teha kindlaks elektroonilise hääletamise tulemus) koostoimes EPVS § 57 lg 13 kolmanda lausega (keeld kasutada häälte lugemise ruumis sidevahendeid) ja § 56 lg-ga 2. Riigi valimisteenistusel oli põhjendatud kahtlus, et kaamerad võivad sisaldada sidevahendeid ning seega rikutakse valimistoimingu tegemise korda ja ohtu võib sattuda hääletamistulemuste salastatus. Kuna vaatlejal ei ole seadusest tulenevat õigust toimingut salvestada, ei olnud salvestamise keelamine eesmärki silmas pidades ka ilmselgelt meelevaldne. (p 12)

5-19-31/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.06.2019

Vabariigi Valimiskomisjon jättis isiku kaebuse läbi vaatamata, kuna see ei olnud komisjoni hinnangul esitatud tähtaegselt. EPVS § 70 lg 1 p 1 kohaselt esitatakse kaebus Vabariigi Valimiskomisjonile kolme päeva jooksul vaidlustatava toimingu tegemisest. Vabariigi Valimiskomisjon leidis õigesti, et isik vaidlustas elektroonilise hääletuse korraldamist 16.–22.05.2019 (riigi valimisteenistuse toiming), mistõttu tuli kaebetähtaja arvestamist alustada alates 23.05.2019. Kaebetähtaja lõpp (tähtpäev) langes seega puhkepäevale (laupäev, 25.05.2019). Kaebus saabus Vabariigi Valimiskomisjoni serverisse 26.05.2019. (p 9)

Kolleegium leiab, et kaebus oli esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul. (p 10)

EPVS ei sätesta täpsemaid reegleid kaebetähtaja arvutamiseks. EPVS § 70 lg 1 nõuab üksnes, et kaebus tuleb Vabariigi Valimiskomisjonile esitada kolme päeva jooksul (vaidlustatava toimingu tegemisest või avalduse läbivaatamisest arvates). Ka Riigikohtule tuleb kaebus esitada kolme päeva jooksul (EPVS § 701 lg 3). Riigikohtule esitatud kaebuse puhul tuleb arvestada PSJKS § 48 lg-t 1, mille kohaselt lähtutakse tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluses sätestatud korrast. TsMS § 62 lg 1 viitab omakorda TsÜS-le ning TsÜS § 136 lg 8 näeb ette, et juhul, kui tahteavalduse tegemise tähtaja lõpp (tähtpäev) langeb puhkepäevale, lõpeb tähtaeg järgmisel tööpäeval. Seega lõpeb täpselt samas sõnastuses normi puhul kaebetähtaeg Riigikohtule kaebuse esitamisel alati tööpäeval. (p 11)

Sarnaselt on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)

Selline tõlgendus ei muuda sisutühjaks EVPS-is erinevate tähtaegade määramist päevades või tööpäevades, samuti ei pikenda ebamõistlikult kaebuse lahendamise menetlust Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebetähtaeg pikeneb siis, kui tähtpäev satub puhkepäevale, muudel juhtudel arvatakse puhkepäevad kaebetähtaja sisse. Täpsemalt pikenevad eelkõige kaebetähtajad, mille arvutamine algab neljapäeval või reedel (esimesel juhul pikeneb tähtaeg viie päevani ja teisel juhul nelja päevani). Kui seadusandja siiski leiab, et Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse kaebetähtaega tuleb arvutada erinevalt teistes menetlustes kaebetähtaja arvutamise korrast, tuleks erisus sõnaselgelt seaduses sätestada. (p 13)


Riigikohus ei pidanud elektroonilise hääletamise regulatsiooni põhiseadusvastaseks KOV volikogude valimise kontekstis (vt RKPJK otsus nr 5-17-32/2). Praegusest kaebusest ei nähtu asjaolusid, mis võiksid tingida Riigikohtu varasema seisukoha muutmise. (p 15)


Riigikohtule tuleb kaebus esitada kolme päeva jooksul (EPVS § 701 lg 3). Riigikohtule esitatud kaebuse puhul tuleb arvestada PSJKS § 48 lg-t 1, mille kohaselt lähtutakse tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluses sätestatud korrast. TsMS § 62 lg 1 viitab omakorda TsÜS-le ning TsÜS § 136 lg 8 näeb ette, et juhul, kui tahteavalduse tegemise tähtaja lõpp (tähtpäev) langeb puhkepäevale, lõpeb tähtaeg järgmisel tööpäeval. Seega lõpeb täpselt samas sõnastuses normi puhul kaebetähtaeg Riigikohtule kaebuse esitamisel alati tööpäeval. (p 11, vt ka p 12)


Sarnaselt nagu TsMS-is on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)


Sarnaselt nagu TsMS-is on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)

Selline tõlgendus ei muuda sisutühjaks EVPS-is erinevate tähtaegade määramist päevades või tööpäevades, samuti ei pikenda ebamõistlikult kaebuse lahendamise menetlust Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebetähtaeg pikeneb siis, kui tähtpäev satub puhkepäevale, muudel juhtudel arvatakse puhkepäevad kaebetähtaja sisse. Täpsemalt pikenevad eelkõige kaebetähtajad, mille arvutamine algab neljapäeval või reedel (esimesel juhul pikeneb tähtaeg viie päevani ja teisel juhul nelja päevani). Kui seadusandja siiski leiab, et Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse kaebetähtaega tuleb arvutada erinevalt teistes menetlustes kaebetähtaja arvutamise korrast, tuleks erisus sõnaselgelt seaduses sätestada. (p 13)

5-19-12/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.03.2019
5-19-11/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.03.2019

PSJKS § 48 lg 1 kohaselt arvutatakse tähtaegu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tsiviilkohtumenetluses sätestatud korras. TsMS § 62 lõike 1 kohaselt kohaldatakse menetlustähtaegade arvutamisele TsÜS tähtaja ja tähtpäeva kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. TsÜS § 135 lg-te 1 ja 2 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti ja tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel. (p 7)

Praeguses asjas edastas Vabariigi Valimiskomisjon vaidlustatud otsuse kaebajale 4.03.2019. Seega hakkas Riigikohtule kaebuse esitamise tähtaeg kulgema 5.03. ja lõppes 8.03 saabumisel, s.o 7.03 2019 kl 24.00. Kuna kaebus esitati Vabariigi Valimiskomisjonile elektrooniliselt 8.03.2019 kell 00.48, ei ole see esitatud tähtaegselt. (p 8)

Kaebaja väitel takistas teda kaebuse esitamisel digitaalallkirjastamise tarkvara tõrge, mille tõttu oli tal võimalik allkirjastada kaebus alles kaks minutit pärast selle esitamise tähtaja lõppu.

Kui kaebaja soovib esitada kaebust digitaalallkirjastatult, on tema enda kohustus tagada, et tema arvutis oleks allkirjastamiseks vajalik ja ajakohane ID-tarkvara (vt RKTK määrus nr 2-13-53779/108, p 15) ning dokumendi allkirjastamiseks jääks piisavalt aega. Jättes kaebuse esitamise vahetult tähtpäeva saabumise eelsele ajale, kannab kaebaja ise riski, et kaebus võib jääda tähtaegselt esitamata. (p 9)

Tähtaja hindamisel ei ole PSJKS § 38 lg 1 kohaselt määrav mitte kaebuse allkirjastamise aeg, vaid selle Vabariigi Valimiskomisjonile esitamise aeg. Seega ei ületanud kaebaja tähtaega mitte kahe minuti, vaid pikema ajavahemiku võrra. Kaebaja ei ole selgitanud selle viivituse põhjust. (p 10)

5-18-3/6 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 10.08.2018
3-4-1-16-15 PDF Riigikohus 27.03.2015

Juhul, kui tähtpäev langeb puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks tähtpäevale järgneval esimesel tööpäeval (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lõige 8). Seega oli viimaseks päevaks, mil isik oleks saanud esitada Riigikohtule kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni toimingu peale, 16. märts 2015. Isik esitas kaebuse Riigikohtule 23. märtsil 2015, seega PSJKS § 38 lõikes 1 sätestatud tähtaega rikkudes. (p 8)

Kaebuse kohaselt sai isik oma õiguste väidetavast rikkumisest teada 21. märtsil 2015 Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu. Seda ei saa pidada kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks. Vabariigi Valimiskomisjon edastas 10. märtsi 2015 kirja isikule e-posti aadressil, mille isik oli oma taotluses märkinud ainsa postiaadressina. Märkides Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud taotluses oma aadressiks e-posti aadressi, pidi taotleja ise tagama sellele aadressile saadetu vastuvõtmise. (p 9)


Juhul, kui tähtpäev langeb puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks tähtpäevale järgneval esimesel tööpäeval (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lõige 8). Seega oli viimaseks päevaks, mil isik oleks saanud esitada Riigikohtule kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni toimingu peale, 16. märts 2015. Isik esitas kaebuse Riigikohtule 23. märtsil 2015, seega PSJKS § 38 lõikes 1 sätestatud tähtaega rikkudes. (p 8)


Kaebuse kohaselt sai isik oma õiguste väidetavast rikkumisest teada 21. märtsil 2015 Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu. Seda ei saa pidada kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks. Vabariigi Valimiskomisjon edastas 10. märtsi 2015 kirja isikule e-posti aadressil, mille isik oli oma taotluses märkinud ainsa postiaadressina. Märkides Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud taotluses oma aadressiks e-posti aadressi, pidi taotleja ise tagama sellele aadressile saadetu vastuvõtmise. (p 9)

3-4-1-26-12 PDF Riigikohus 22.01.2013

RKVS § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3, mille kohaselt ei saa hääletamisest osa võtta isik, kelle kohus on kuriteos süüdi mõistnud ja kes kannab vanglakaristust, võivad olla vastuolus PS §-ga 57 koostoimes PS §-ga 11, nii nagu neid tuleb tõlgendada lähtuvalt EIÕK protokolli nr 1 artiklist 3, mille sisu on EIK täpsustanud suurkoja 6. oktoobri 2005. aasta otsuses asjas Hirst (2) vs. Ühendkuningriik, 8. aprilli 2010. aasta otsuses asjas Frodl vs. Austria, 23. novembri 2010. aasta otsuses asjas Greens ja M.T. vs. Ühendkuningriik ja iseäranis suurkoja 22. mai 2012. aasta otsuses asjas Scoppola vs. Itaalia (nr 3). Riigikohtul ei ole menetluslikult võimalik seda vastuolu tuvastada ega Riigikogu valimise seaduse sätteid kehtetuks tunnistada. Võimalikule vastuolule reageerimine on Riigikogu ülesanne. (p 38)


Isikul on õigus esitada Riigikohtule individuaalkaebus või osaleda individuaalkaebuse menetlemisel esindaja vahenduseta. Kui isik esitab individuaalkaebuse, teeb selle menetlemisel menetlustoiminguid või esitab avaldusi või taotlusi siiski esindaja vahendusel, peab esindaja PSJKS § 48 lõike 2 kohaselt vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuetele. TSMS § 218 lõike 3 kohaselt võib Riigikohtus olla isiku esindajaks kas vandeadvokaat või advokaat. Individuaalkaebuse lahendamisel aitab Riigikohtus paremini tagada isiku põhiõiguste kaitse ja tõhusa menetluse, kui isiku esindajaks saab selles menetluses olla üksnes vandeadvokaat. (p 7)

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json