/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-21-5/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 08.06.2021

Riigikohtu praktika kohaselt saab isik juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada enda õigustele kohtulikku kaitset, pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte. (p 8)

Isikul, kelle õigusi kohtulahendi avalikustamine riivab, on võimalik esitada avalikustamise piiramise taotlus kohtule, kes avalikustamisele kuuluva kohtulahendi teeb. Taotluse lahendamise kohta tehtud kohtumääruse peale saab esitada määruskaebuse (KrMS § 4081 lõike 5 kolmas lause). Selles kohtumenetluses saab isik muu hulgas nõuda kohaldamisele kuuluvate normide (samuti asjakohaste normide puudumise) põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist (PS § 15 lõike 1 teine lause). (p 10)

Kuigi Riigikohtule saab määruskaebuse esitada üksnes advokaadi vahendusel (KrMS § 384 lõige 2, § 344 lõige 3), ei muuda see kõnealust õiguskaitsevahendit ebatõhusaks, sest ka selles menetluses saab määruskaebuse esitamiseks taotleda riigi õigusabi. (p 11)


Kohtumenetluses, milles isik saab muu hulgas nõuda kohaldamisele kuuluvate normide (samuti asjakohaste normide puudumise) põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist (PS § 15 lõike 1 teine lause), peab kohus sellise taotluse läbi vaatama ja põhiseadusvastasuse tuvastamise korral algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus (PS § 15 lõige 2). (p 10)


Kuigi Riigikohtule saab määruskaebuse esitada üksnes advokaadi vahendusel (KrMS § 384 lõige 2, § 344 lõige 3), ei muuda see kõnealust õiguskaitsevahendit ebatõhusaks, sest ka selles menetluses saab määruskaebuse esitamiseks taotleda riigi õigusabi. (p 11)

5-20-10/13 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.04.2021

Vt ka otsuse punkt 23.

Haldusasjas, millest käesolev põhiseaduslikkuse järelevalve asi on võrsunud, pidid kohtud võtma seisukoha, kas VMS-i normid välistasid kaebajatele võimaluse pöörduda oma õiguste kaitsmiseks kohtu poole ja seetõttu tuli kaebus jätta menetlusse võtmata. Seega olid normid, mis välistasid kaebajatel kohtusse pöördumise, haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad. (p 24)

VMS § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 välistasid kaebajate võimaluse pöörduda halduskohtusse. Tegu on isiku kaebeõiguse piiranguga (vt HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 eristamise kohta RKHK 12.03.2019 nr 3-17-2784/20, p 7-9). (p 28)

VMS § 10010 lõige 1 ja § 10013 lõige 2 reguleerivad viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse vaidlustamist Siseministeeriumis ning neist ei tulene eraldi võttes kaebajate kohtusse pöördumise õiguse piirangut. Samas on need normid VMS §-ga 10018 tihedalt seotud. Seadusandja on loonud VMS §-des 1001-10019 sätestatud kaheastmelise haldusesisese vaidlustusmenetluse just eesmärgiga tagada kaebajatele võimalus saada viibimisõiguse lõpetamise korral õiguskaitset ka ilma kohtukaebeõiguse olemasoluta (vt otsuse punkt 26). VMS §-d 1001-10019 moodustavad mõttelise terviku. Seetõttu tuleb ka need ringkonnakohtu nimetatud normid lugeda kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvateks (vt ka RKPJKo 08.11.2017 nr 5-17-9/8, p 22). (p 30)


Õigusnormide erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb küll eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust, kuid selle hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus. Isiku õigusi piirava täitevvõimu otsuse kohtus vaidlustamise tingimused ja kord peavad olema sätestatud seaduse tekstis sedavõrd selgelt, et sellest on kõrvalise abita ja kohtupraktikat uurimata võimeline põhijoontes aru saama iga keskmine tähelepanelik isik (RKÜK 22.02.2005 nr 3-2-1-73-04, p 36; RKÜK 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 31). (p 27)


Määruse 2018/1806 artikli 4 lõige 1 koostoimes sama määruse lisaga II on EL õiguse normid, mille alusel tekib välismaalasel subjektiivne õigus määruses ja muudes EL-i õigusaktides sätestatud tingimustel viisavabalt Eestisse siseneda ning Eestis viibida. (p 36)

Viibimisaja ennetähtaegne lõpetamine mõjutab seda õigust ebasoodsalt. (p 48)

EL põhiõiguste harta artikli 47 lõikest 1 tuleneb vahetu õigusmõju ka viisavaba viibimisõiguse ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamise olukorrale (võrdle nt Euroopa Kohtu otsused asjades C-414/16: Egenberger, p 78; C-556/17: Torubarov, p 56). Euroopa Kohus on leidnud, et olukorras, kus mõnes EL õiguse valdkonnas puuduvad EL õigusnormid, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt kehtestada kohtusse pöördumist reguleerivad menetluseeskirjad, mille eesmärk on tagada õigussubjektidele nende õigused. Seejuures tuleb liikmesriigil silmas pidada, et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid: et need ei oleks vähem soodsad, kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad ega muudaks EL õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (C-403/16: Soufiane El Hassani, punktid 26-27). (p 38)

Viisavaba viibimisõiguse kui EL õigusest tuleva õiguse riive vaidlustamise võimalus on EL-i õiguse kohaldamisalasse kuuluv küsimus EL lepingu ja EL põhiõiguste harta mõttes. Selle lahendamisel on liikmesriikidele jäetud menetlusautonoomia eeldusel, et järgitakse EL õigusega seatud eesmärke ja põhimõtteid. (p 39)

Vaidlusaluste normide kuulumine EL-i õiguse kohaldamisalasse ei tähenda seda, et nende põhiseaduspärasuse kontrollimine Eesti kohtute poolt on välistatud (vt C-399/11: Melloni, punkt 60; C-617/10: Åkerberg Fransson, punkt 29). (p 40)

Eesti õigusakti puutumus EL-i õigusega ei saa iseenesest takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrolli PS § 152 mõttes. EL-i õigusega määratud piirides on riigisisene seadusandja seotud Eesti põhiseadusest tulenevate nõuetega ning riigisisesed kohtud on seotud PS §-st 152 tuleneva kohustusega kontrollida eesmärgi saavutamiseks valitud vahendi(te) põhiseaduspärasust. Mingil juhul ei keela EL-i õigus riikidel tagada riigisiseseid põhiõigusi määral, mil nende põhiõiguste realiseerimine ei sea ohtu EL-i õiguse ülimuslikkust, ühtsust ega tõhusust (RKÜKo 15.12.2015 nr 3-2-1-71-14, p 81 ja 83). (p 41)

EL seadusandja on selgelt loobunud vaidlusaluse küsimuse täpsemast reguleerimisest. Eesti seadused, sh vaidlusalused normid, peavad olema kooskõlas nii EL-i õigusega kui ka põhiseadusega ning ei ole põhjust jätta nende põhiseaduspärasust hindamata ainuüksi põhjusel, et need võivad olla ühtlasi vastuolus EL-i õigusega. Muuhulgas on oluline, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse läbiviimine võib tagada nii EL-i õigusest kui ka Eesti õigusest tulenevate isikute õiguste ja vabaduste tõhusama kaitsmise, sest hinnates normi põhiseaduspärasust on Riigikohtul volitus tunnistada põhiseadusevastane õigusnorm kehtetuks (PS § 152 lõige 2, PSJKS § 15 lõige 1 punkt 2) ja kõrvaldada õiguskorrast selle normi toime täielikult. Seevastu Eesti õiguse normi vastuolu korral EL-i õigusega puudub kohtul võimalus selle normi kehtetuks tunnistamiseks, ning norm tuleb jätta üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata (vt nt RKÜKo 19.04.2005 nr 3-4-1-1-05 p 49), tehes selle kohta märke kohtulahendi resolutsioonis (HKMS § 162 lg 2). (p 42)


VMS § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 välistasid kaebajate võimaluse pöörduda halduskohtusse. Tegu on isiku kaebeõiguse piiranguga (vt HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 eristamise kohta RKHK 12.03.2019 nr 3-17-2784/20, p 7-9). (p 28)

Kohtueelse menetluse kohustuslikkus ja seeläbi kohtusse pöördumise piirangu kehtestamine peab õigusaktist selgelt nähtuma (vt nt RKHKm 15.10.2002 nr 3-3-1-63-02, p 10). (p 32)

PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See põhiõigus on osaks PS § 15 lõikest 1 koostoimes §-ga 14 tulenevast põhiõigusest tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis peab tagama isiku õiguste tõhusa ja lünkadeta kaitse (RKPJKo 17.12.2019 nr 5-19-40/36, p 63). Õigus pöörduda Eesti kohtusse on ka Eestis viibival välismaalasel (PS § 9 lg 1) ning kui see õigus on tekkinud seoses välismaalase varasema Eestis viibimisega, ei lõpe see ka tema Eestist lahkumise korral. Õigus pöörduda kohtusse hõlmab nii isiku õigust esitada oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt RKÜKo 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 41). (p 44)

PS § 15 lõikest 1 tulenev kohtukaebeõigus on seadusereservatsioonita põhiõigus, mille piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi ning riive peab olema oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu (vt nt RKÜKo 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 43).

Välismaalasest kaebajale on tagatud piisav võimalus osaleda halduskohtumenetluses ka ilma vajaduseta kohtumenetluse ajal alaliselt Eestis kohal viibida. Kui olemasolevad võimalused kaugteel või esindaja vahendusel kohtumenetluses osalemiseks ei ole küllaldased, siis tuleb seadusandjal kaaluda nende laiendamist, mitte aga välistada kohtusse pöördumise õigus täielikult. (p 57)

Kohtusse pöördumise õiguse täielik välistamine on isiku õiguste tõsine riive, mis nõuab väga kaalukaid põhjuseid. Kohtumenetluse ökonoomia on küll kaalukas väärtus (vt RKPJKo 10.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 52), kuid nii intensiivset kaebajate kohtukaebeõiguse piirangut (kaebeõiguse täielikku välistamist) ei ole võimalik õigustada üksnes riigi rahaliste ressursside kokkuhoiu vajadusega. (p 58)

PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse esemelise kaitseala riive on igasugune kohtusse pöördumise õiguse ebasoodus mõjutamine. Kui isikul on subjektiivne õigus, mida võib olla rikutud, kuid tal ei ole võimalik protsessiõiguse normidega sätestatud kitsenduse tõttu kohtu poole pöörduda, siis on PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse kaitseala kahtluseta riivatud (vt ka RKPJKo 06.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 36; RKPJKm 12.12.2017 nr 5-17-10/10, p 57). (p 46)


Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus (vt RKÜKo 01.07.2015 nr 3-4-1-20-15, p 43). Ettevõtja kasutab ettevõtlusvabadust mh seeläbi, et võtab lepinguga tööle töötajad, kujundades nii lepinguliste suhetega tingimused, mis võimaldavad tal oma eesmärke ellu viia, seejuures kaitseb ettevõtlusvabadus ka ettevõtja usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtima jäämise suhtes (RKPJKo 05.03.2015 nr 3-4-1-49-14, p 23; RKÜK 20.10.2020 nr 5-20-3/43, p 108). Kui välismaalastest töötajate viibimisaeg ennetähtaegselt ja seega tööandjale ettenägematult lõpetatakse, ei ole võimalik jätkata ka töö tegemiseks sõlmitud kokkulepete täitmist. See riivab tööandjate PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. (49)


PS § 24 lõike 2 järgi on igaühel õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures, kuid nimetatud põhiõigus ei ole piiramatu. Riigikohus on varasemalt analüüsinud menetlusosalisele, sh kaebajale, kehtiva õigusega tagatud võimalusi osaleda halduskohtumenetluses ilma vahetult kohal viibimata (vt lähemalt RKPJKo 10.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 45-48). Samuti on välismaalasest kaebajale tagatud võimalus osaleda kohtumenetluses esindaja kaudu (HKMS § 31) või taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse sundtäitmise peatamist kuni kohtumenetluse lõpuni (HKMS § 249). (p 56)

5-20-6/11 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 22.12.2020

Seadusandja on kultuuriministri 30. aprillil 2020 määruse nr 9 „COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi kultuuri- ja spordivaldkonnale“ (määrus) aluseks olevas volitusnormis (riigieelarve seaduse § 531 lõige 1) sätestanud, et toetuste jaotamise tingimused tuleb kehtestada määrusega. Pole kahtlust seaduses akti liigi kohta tehtud valiku põhiseaduspärasuses (vrd Riigikohtu üldkogu 31. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p-d 19-30). Määrus tervikuna on põhimõtteliselt kohaldatav kultuuri- ja spordivaldkonnas toetuste jaotamiseks mitmes taotlusvoorus, kui sarnane vajadus peaks ilmnema ja määruse rakendusaega (määruse § 15) pikendatakse. Selle adressaatide ring ei ole piiritletud individuaalselt. Määruse sätte põhiseadusele vastavuse kontroll on seega Riigikohtu pädevuses PSJKS § 2 punkti 1 alusel. (p 16)


Kultuuriministri 30. aprillil 2020 määruse nr 9 „COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi kultuuri- ja spordivaldkonnale“ § 4 lõike 2 punkti 6 tingimus välistas isiku kaebuse rahuldamise. Seetõttu oli tegemist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse jaoks asjassepuutuva sättega (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10; 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15). (p 17)


Kultuuriministri 30. aprillil 2020 määruse nr 9 „COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi kultuuri- ja spordivaldkonnale“ § 4 lõike 2 punktis 6 esitatud nõue kohtles kaebajat ebasoodsamalt võrreldes temaga samas olukorras olnud teiste sarnaste etendusasutustega. Seega on riivatud PS § 12 lõikest 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust (selle kohaldamise kohta vt Riigikohtu üldkogu 20. oktoobri 2020. a otsus nr 5-20-3/43, p-d 93 ja 94 ning seal viidatud kohtupraktika). (p 18)

Ebavõrdse kohtlemise tõttu tekkinud olukord ei sobitu kokku Vabariigi Valitsuse ja kultuuriministri eesmärkidega osaliselt leevendada ebasoodsaid tagajärgi, mis kaasnesid viiruse leviku tõkestamise piirangutega ka etendusasutuste loometegevusele ja ettevõtlusele (vt Vabariigi Valitsuse 28. aprilli 2020. a määruse nr 31 „COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga seotud kriisi ja sellest tuleneva eriolukorra mõju leevendamiseks ette nähtud toetusmeetmete üldtingimused“ § 1 lõige 1 ja § 9 lõige 1; kultuuriministri määruse § 1 lõige 1 ja § 2 lõige 1). See eesmärk ei saa õigustada vaidlusaluse nõudega põhjustatud ebavõrdset kohtlemist. Vaidlusalune nõue rikub seetõttu PS § 12 lõikest 1 tulenevat põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise keeldu. (p-d 19 ja 21)

Ei saa pidada mõistlikuks seada toetuse saamist tagantjärele sõltuvusse statistika vabatahtlikust esitamisest ehk käitumisvalikust, mille mõju tulevikule polnud etendusasutustel kuidagi võimalik ennustada. Kaebaja ei saanud ette näha, et ehkki tal ei ole statistika esitamise kohustust, võib ta statistikat vabatahtlikult esitamata jättes millalgi mõne soodustuse saamise õigusest ilma jääda. Toetuse saajate ringi piiritlemiseks oleks saanud leida muid mõistlikke võimalusi. (p 20)

5-20-9/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 22.12.2020

Riigikohtu praktika kohaselt saab isik juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada enda õigustele kohtulikku kaitset, pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. (p 14)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa seega hinnata Riigikohtu teise kolleegiumi lahendi seaduslikkust ja põhiseaduspärasust. (p 11) PS § 15 ning § 152 kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust. (p 12)

Kui isik soovib kohtulahendi teistmist piirava TsMS § 703 lõike 1 põhiseaduspärasuse kontrollimist, on tal võimalik taotleda seda Riigikohtule esitatavas teistmisavalduses (p 13)

5-20-8/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 14.12.2020

Riigikohtu praktika kohaselt saab isik juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada enda õigustele kohtulikku kaitset, pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. (p 14)

Kaebus on lubamatu, kui sellel on abstraktne iseloom, kaebajal puudub tegelik vaidlus normi kohaldamise üle ja sellest tulenev õiguskaitsevajadus.

PS § 15 ning § 152 kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kaebaja kohtuasja lahendanud. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa hinnata Riigikohtu teise kolleegiumi otsuse seaduslikkust ja põhiseaduspärasust. (p 16)

5-20-3/43 PDF Riigikohtu üldkogu 20.10.2020

Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 47; RKPJKo 16.09.2003, nr 3-4-1-6-03, p 18). (p 93)

Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)

Vaidlus puudutab enne KoPS muutmise seaduse jõustumist omandatud pensionivara, seetõttu on kohane võtta võrdluse lähtekohaks enne vaidlustatud seaduse jõustumist sotsiaalmaksu vahendite arvel isikustatud pensionivara omandanud tööealine isik. (p 95)

Ehkki II samba pensionifondi osakute ja riikliku vanaduspensioni kindlustusosakute vahel on olulisi erisusi, on viidatud võrdlusgruppide vahel ka piisavalt sarnasusi. Nende erinev kohtlemine riivab seetõttu võrdsuspõhiõigust ning selle riive põhiseaduspärasust saab ja tuleb hinnata. (p 97) Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 101)

Vaidluse lahendamiseks on kohane valida võrdluse lähtekohaks enne KoPS muutmise seaduse jõustumist sotsiaalmaksu vahendite arvel omandatud isikustatud pensionivara (varalisi õigusi) omav vanaduspensioni ikka jõudnud isik. (p 136)

Seadus kohtleb võrdlusgruppe erinevalt. (p 138)

Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 140)


PS § 28 lg 2 esimesest lausest tuleneb muude subjektiivsete õiguste seas eraldiseisev õigus saada riigilt abi vanaduse korral (vanadusabi).

PS § 28 lg 2 eristab õigust vanadusabile sõnaselgelt sama sättega tagatud abist muude sotsiaalsete riskide vastu ja õigusest riigi abile puuduse korral. Õigus abile puuduse korral annab isikule õiguse riigilt nõuda ja paneb riigile kohustuse anda abi, mis tagaks isikule äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid ja teenused.

Üldkogu hinnangul on riigi vanadusabi eesmärgiks lisaks vaesusriski vähendamisele luua süsteem, mis tagaks, et isikute elatustase ei langeks võrreldes nende tööea elatustasemega põhjendamatult madalale. Eakate kui sotsiaalselt haavatava ja kõrgendatud abivajadusega isikute grupi kaitsmise eesmärk kõrgemal tasemel üksnes puuduse korral antavast abist on tuletatav ka sotsiaalriigi põhimõttest. (p 41)

Siiski ei saa järeldada, et põhiseadus kohustab riiki tingimusteta tagama, et isikule vanaduses antav abi on puuduse korral antavast abist suurem. Sarnaselt muude PS § 28 lg-s 2 nimetatud sotsiaalsete riskidega ei ole ka vanaduse korral riik ainuvastutav, vaid oma toimetuleku eest vastutab nii isik ise kui ka tema perekond.

PS § 28 lg 2 teine lause näeb ette, et ka vanaduse korral antava abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadusandja on määranud isiku enda või tema eest antava panuse sotsiaalse kaitse süsteemidesse kui vanadusabi saamise eelduse, tekib isikul õigus sellisele abile üksnes juhul, kui ta on need tingimused täitnud. (p 42)

Õigust saada riigilt vanadusabi rikutakse, kui riigi loodud abi andmise süsteem ei taga isikutele vanaduses abi minimaalses põhiseadusega nõutavas määras. Põhiseadus ei sätesta vanadusabi andmise viisi ega konkreetset määra, vaid jätab need seadusandja määrata. Siiski on kohtul sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega võimalik kontrollida vanadusabi piisavust põhiseaduse normide tõlgendamise teel, hinnates muu hulgas riigi suutlikkust anda abi ja üldist elatustaset, riigi võetud rahvusvahelisi ja Euroopa Liidu õigusest tulenevaid kohustusi ja muid asjaolusid. Samuti on võimalik kõnealuse põhiõiguse rikkumine, kui seadusega halvendatakse meelevaldselt PS § 28 lg 2 teise lausega tagatud abi ulatust ja tingimusi.

Arvestades, et sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega ei ole ka riikliku vanadusabi põhiseaduslikult nõutav ulatus täpselt mõõdetav ja et tegemist on seadusandjale avarat otsustusruumi võimaldava valdkonnaga, on kohus õigustatud sekkuma üksnes juhul, kui lahknevus seadusandja kehtestatu ja põhiseadusega nõutava vahel on ilmselge ning piisav abi isikule ei ole tagatud (p 43)

Riik saab anda isikule piisavat abi PS § 28 lg s 2 nimetatud sotsiaalsete riskide puhul üksnes siis, kui ta loob ja hoiab toimivana abi andmiseks vajaliku süsteemi.

Seejuures on seadusandjal ka vanadusabi süsteemi kujundamisel sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega avar otsustusruum. Põhiseaduse § 28 lg st 2 tuleneb riigi kohustus luua vanadusega seotud riskide maandamiseks sotsiaalkindlustussüsteem. Selline kohustus tuleneb Eestile ka Euroopa sotsiaalharta art 12 lg-test 1 ja 2, mis kohustavad riiki looma ja säilitama sotsiaalkindlustussüsteemi ning hoidma selle toimimise vähemalt tasemel, mis on vajalik Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi ratifitseerimiseks. Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi art 25 kohaselt on riik, mille suhtes koodeksi V osa jõustub, kohustatud tagama kaitstavatele isikutele vanadushüvitise maksmise kooskõlas koodeksi nimetatud osaga. Nii Euroopa sotsiaalhartast kui ka Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksist ja Euroopa sotsiaalharta täitmise kontrolli organi Euroopa sotsiaalõiguste komitee praktikast on tuletatavad konkreetsed minimaalse vanadusabi määrad, mille riik on kohustatud isikule pensionikindlustussüsteemi kaudu tagama.

Vanadusabi tagamine sotsiaalkindlustuse vormis tähendab üldjuhul inimese enda panusel toimuvat vahendite kogumist fondidesse, millest kindlustusjuhtumi realiseerumisel (pensioniea saabumisel) tehakse isikule perioodilisi rahalisi väljamakseid sõltumata tema tegelikust abivajadusest. (p 44)

PS § 28 lg 2 teisest lausest tulenev seadusandja õigus määrata riigi abi andmise tingimused ja kord hõlmab ka otsustusõigust selle üle, kas riik täidab abi andmise ülesannet ise vahetu riigihalduse vormis või korraldab selle täitmise muu isiku vahendusel. Seadusandjal on võimalik kasutada abiskeemide loomisel nii avalik-õiguslikke kui ka eraõiguslikke vorme.

Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)

Kui riik on loonud oma PS § 28 lg st 2 tulenevate kohustuste täitmiseks abisüsteemi, milles osutatakse isikutele vanadusabi muude isikute vahendusel või eraõiguslikus vormis, tuleb ka selline abi lugeda riigi vanadusabiks PS § 28 lg 2 tähenduses ja see abi muu hulgas minimaalse põhiseadusega nõutava abitaseme hindamisel arvesse võtta. See ei tähenda, et põhiseadus nõuaks abisüsteemi just eraõiguslikus vormis või keelaks iseenesest abisüsteemi hilisema muutmise, mh eraõigusliku abisüsteemi asendamise avalik-õiguslikuga. (p 46)

Kohustusliku kogumispensioni äralangemise või selle olulise vähenemise korral võib isikule vanaduses tagatud riigi abi langeda alla põhiseadusega nõutava taseme. Riik peab tagama minimaalse vajaliku vanadusabi aga kõigile sõltumata sellest, kas nad on kohustusliku kogumispensioni süsteemiga liitunud või mitte.

Ainuüksi kohustusliku kogumispensioni kaotamine või süsteemi oluline muutmine ei tähenda aga seda, et riigi abi väheneks automaatselt alla põhiseadusega nõutud määra, kui riik tagab minimaalse vanadusabi riikliku vanaduspensioniga või muul viisil. PS § 28 lg 2 ei nõua vanadusabi osutamist just kohustusliku kogumispensionisüsteemi kaudu. Riik võib oma ülesandeid täita ka otse, enda funktsioone kellelegi delegeerimata. Samuti võib riik kord loodud süsteemi põhimõtteliselt muuta, kui ta tagab oma põhiseaduslike funktsioonide täitmise teisiti. PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt seadusega määratud abi ulatust ei või aga vähendada ega selle tingimusi halvendada meelevaldselt. (p 51)

Rahvusvahelise õiguse aktide sätetest ei tulene osalisriigile kohustust tagada, et sotsiaalkindlustuse tase ajas igal juhul tõuseb ja et seda taset mistahes olukorras ei langetata. (p 56)

Ka lahus riigi rahvusvahelistest kohustustest ei ole põhjust tõlgendada sotsiaalseid põhiõigusi ja sotsiaalriigi põhimõtet selliselt, et need võimaldaks riigil sotsiaalse kaitse, sh sotsiaalkindlustuse taset, mh vanadusabi ulatust üksnes suurendada või lubaks seda vähendada üksnes erakordselt kaalukatel põhjustel. Niisugune piirang oleks vastuolus PS § 28 lg 2 teise lausega. (p 57)

Põhiseaduse preambuli üheks ülesandeks on riigi põhieesmärkide kindlaksmääramine. Preambuli kohaselt on praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu tagamine riigi üks põhieesmärke. (p 60)

Sotsiaalkindlustuse kontekstis tähendab eelnev seda, et riik tagab pensionisüsteemi jätkusuutliku toimimise vähemalt sotsiaalse kaitse põhiseadusliku miinimumi tasemel, planeerides mõistlikul määral ette selle toimimiseks vajalikke kulutusi ja katteallikaid. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud pensionisüsteemi kui terviku pikaajaline toimimine. (p 61)

Samas ei ole preambuli üldistusastet arvestades võimalik teha järeldust selle kohta, et seadusandjal oleks kohustus eelistada preambulist või sotsiaalriigi põhimõtetest tulenevalt üht sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamise viisi teisele või kasutada ühe süsteemi kõrval ka teist, kui ühe süsteemi kulud on liiga suured. Samuti ei kirjuta preambul ette seda, kuidas kaaluda erinevate põlvkondade sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid või jagada vastutust riigi eeldatavate tulevaste rahaliste kohustuste kandmisel. Valikud sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamisel peab PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt tegema seadusandja. (p 62)


PS § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus.

Ettevõtlusvabadus kaitseb ühelt poolt avaliku võimu sekkumise eest sellesse tulu saamise eesmärgil toimuvasse tegevusse, teiselt poolt aga nõuab avalikult võimult ka ettevõtluseks sobiva õigusliku keskkonna loomist. Ettevõtlusvabadus kaitseb ka ettevõtja lepinguvabadust, sh usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtimajäämise suhtes (pacta sunt servanda põhimõte). Ettevõtlusvabadus ei tähenda riigi kohustust tekitada ettevõtja pakutavatele kaupadele ja teenustele turul nõudlus. (p 108)

Pensionikindlustuse kui ettevõtlusvaldkonna raamistiku on riik loonud kogumispensionide seadusega. Kindlustusandja ettevõtlus seisneb lepingu alusel tasutud kindlustusmaksete investeerimises, lepingutega seotud tasude kogumises ja pensionimaksete tegemises kindlustusvõtjatele. (p 109)

Pensionilepingute tingimuste muutmine mõjutab ebasoodsalt kindlustusandjate ettevõtlust. (p 111)

Seadusandja valitud meede kindlustusvõtjatele lepingute ülesütlemise õiguse andmise kohta on sobiv legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Samuti on selle õiguse andmine eesmärgi täitmiseks vajalik ja mõõdukas. (p 115)


Põhiseaduse preambuli üheks ülesandeks on riigi põhieesmärkide kindlaksmääramine. Preambuli kohaselt on praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu tagamine riigi üks põhieesmärke. (p 60)

Sotsiaalkindlustuse kontekstis tähendab eelnev seda, et riik tagab pensionisüsteemi jätkusuutliku toimimise vähemalt sotsiaalse kaitse põhiseadusliku miinimumi tasemel, planeerides mõistlikul määral ette selle toimimiseks vajalikke kulutusi ja katteallikaid. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud pensionisüsteemi kui terviku pikaajaline toimimine. (p 61)

Samas ei ole preambuli üldistusastet arvestades võimalik teha järeldust selle kohta, et seadusandjal oleks kohustus eelistada preambulist või sotsiaalriigi põhimõtetest tulenevalt üht sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamise viisi teisele või kasutada ühe süsteemi kõrval ka teist, kui ühe süsteemi kulud on liiga suured. Samuti ei kirjuta preambul ette seda, kuidas kaaluda erinevate põlvkondade sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid või jagada vastutust riigi eeldatavate tulevaste rahaliste kohustuste kandmisel. Valikud sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamisel peab PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt tegema seadusandja. (p 62)


Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)


Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)


Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)


PS § 32 lg-tes 1, 2 ja 3 tagatud omandipõhiõigus kaitseb isiku omandit riigi riivete eest, kuid kohustab riiki ka omandit kaitsma. (p 62)


Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded (vt RKÜKo 17.06.2004, nr 3-2-1-143-03, p 18). (p 62)

Kohustusliku pensionifondi kui investeerimisfondi osak on varaliselt hinnatav õigus ja kuulub seega omandipõhiõiguse kaitsealasse. (p 68)

Pensionilepingust tuleneb kindlustusvõtjale varaline õigus, mis kuulub PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõiguse kaitse alla. (p 121)


Ehkki vaidlustatud seadusega suurendatakse osakuomaniku käsutusõigust ja valikuvabadust, võib see omakorda mõjutada negatiivselt nende osakuomanike omandiõigust, kes soovivad jääda II pensionisamba fondiga liitunuks senisel kujul. Seda esmajoones osakute väärtuse võimaliku vähenemise ja lisakulude tõttu. Seetõttu mõjutatakse enne vaidlustatud seaduse jõustumist omandatud kohustusliku pensionifondi osakuid ebasoodsalt, riivates seetõttu osakuomanike omandipõhiõigust. (p 71)

Omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)

Kuna pensionisüsteemi kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses, on II pensionisamba kehtestamine vabatahtlikuna põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 77)

Vaidlusalune säte riivab nende kindlustusvõtjate omandipõhiõigust, kes soovivad jätkata pensionilepingute alusel väljamaksete saamist. Ka oli pensionilepingu sõlminud isikutel tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda juba kehtivatele lepingutele seadusest tulenevaid tingimusi tagantjärele ebasoodsamaks. (p 129)


Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)

Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. (p 39.3)


Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. (p 39.3)


Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)


PS §-st 10 tuleneb õiguspärase ootuse põhimõte, mis peab andma isikutele kindluse kehtestatud normide püsimajäämise suhtes. Riigikohus on leidnud, et igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Põhiseadus ei kaitse iga pettumuse eest, mis on tingitud isikule soodsate reeglite muutmisest ebasoodsamaks. Kaitset väärib isiku ootus siis, kui tal oli mõistlik alus usaldada regulatsiooni püsimajäämist ja ta oli asunud oma õigusi realiseerima.

Enne KoPS muutmise seaduse jõustumist omandatud kohustusliku pensionifondi osakutele kehtivad reeglid muutuvad koos käsutusvabaduse suurenemisega eelkirjeldatud viisil ebasoodsamaks. II pensionisambaga liitunud inimestel oli mõistlik alus usaldada reeglite püsimajäämist ning osakute omandamisel olid nad asunud oma õigusi realiseerima. Seetõttu on neil tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda tagantjärele nende omandit puudutavaid norme ebasoodsamaks. (p 73)

Pensionilepingu sõlminud isikutel oli tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda juba kehtivatele lepingutele seadusest tulenevaid tingimusi tagantjärele ebasoodsamaks. (p 129)


Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)


Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)


Põhiõiguse riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas).

Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)


Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)

Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)

Eelnõu sidumine usaldusküsimusega järgib põhiseadusest tulenevat eesmärki, kui seda kasutatakse parlamendi ja valitsuse suhetes tekkiva ummikseisu lahendamiseks ja eelnõu vastuvõtmine on valitsuse hinnangul tema poliitika elluviimiseks vältimatu. (p 39.5)


Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). (p 36.1)


Vt määruse punkt 35.

Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). (p 36.1)


PSJKS § 10 lg 1 loetleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osalised. Käesolevas abstraktse normikontrolli asjas on nendeks Riigikogu vaidlustatud seaduse vastuvõtnud organina (p 1), õiguskantsler (p 5), valdkonna eest vastutav minister (p 6) ja Vabariigi Valitsust esindav minister (p 7). Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). Menetlusosalistel on seaduses sätestatud menetlusosaliste õigused, mh õigus esitada taotlusi (vt PSJKS § 49).

Riigikogu juhatus on teatanud Riigikohtule käesolevas asjas Riigikogu esindava komisjonina rahanduskomisjoni, mida esindab menetluses selle esimees. Valdkonna eest vastutava ministrina esineb kohtumenetluses justiitsminister. Vabariigi Valitsust esindava ministrina on Riigikohtule teatavaks tehtud rahandusminister. (p 36.1)

Käesolevas asjas võttis Riigikohus asja juurde seisukohad lisaks menetlusosalistele Eesti Pangalt, Finantsinspektsioonilt, Riigikontrollilt, Eesti Kindlustusseltside Liidult ja Eesti Pensionäride Ühenduste Liidult, aga ka Riigikogu rahanduskomisjoni eriarvamusele jäänud liikmetelt. (36.2)


Menetlusosalistel on seaduses sätestatud menetlusosaliste õigused, mh õigus esitada taotlusi (vt PSJKS § 49). (p 36.1)


Põhiõiguse riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades (vt RKÜKo 21.06.2019, nr 5-18-5/17, p 65). (p 74)

Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused (vt RKÜKo 11.06.2019, nr 5-18-8/19, p 66). (p 80)


Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 74)

Lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigust saab üldjuhul piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)

Omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)

Kuna pensionisüsteemi kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses, on II pensionisamba kehtestamine vabatahtlikuna põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 77)

Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.01.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)

Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 101)

Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 140)


Vaidlusalune säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Sellega kaotatakse kehtiva II pensionisamba kohustuslikkust tagav üks element - osakuomaniku pensionivara käsutamise piirang kogumisfaasis - ning koheldakse kehtiva II samba vara sarnaselt reformitud II sambasse kogutava varaga. Kuigi süsteemi reformimisel on võimalik ette kujutada mitut lahendust varem kogutud varaga ümberkäimiseks, on keeruline näha muud meedet, mis annaks inimesele samaväärse vabaduse pensionivara üle otsustada. (p 78)

Kohustuslike pensionifondide tootlust vaidlustatud seadus suurendada ei aita. (p 79.3)

Säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv, samuti vajalik meede. (p 133)


Vaidlusalune säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Sellega kaotatakse kehtiva II pensionisamba kohustuslikkust tagav üks element - osakuomaniku pensionivara käsutamise piirang kogumisfaasis - ning koheldakse kehtiva II samba vara sarnaselt reformitud II sambasse kogutava varaga. Kuigi süsteemi reformimisel on võimalik ette kujutada mitut lahendust varem kogutud varaga ümberkäimiseks, on keeruline näha muud meedet, mis annaks inimesele samaväärse vabaduse pensionivara üle otsustada. (p 78)

Säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv, samuti vajalik meede (p 133)


Omandipõhiõigus on oluline väärtus, millele praegusel juhul lisab kaalu osakuomanike õiguspärane ootus. (p 81)

Vaidlusalusest sättest tuleneva omandipõhiõiguse riive intensiivsus sõltub esmajoones sellest, kui tugevalt destabiliseeriv on reformi esmane mõju pensionifondidele KoPS muutmise seaduse jõustumisel ja sellele järgneval ajal. Lühemas perspektiivis avalduvast mõjust sõltub omakorda, milliseks kujunevad fondide mahud ja tootlus pikemas perspektiivis, mil pensionifondide tegevus võiks saavutada uue tasakaalu. (p 81)

Seadusandja on ette näinud mitmeid leevendusi vara väljamaksmise võimaldamiseks, samuti on tõenäosus fondide likviidsuskriisiks madal. Seetõttu ei ole sättest tulenev kohustusliku pensionifondi osaku omaniku omandipõhiõiguse riive intensiivne, mistõttu seadusandja eesmärk suurendada osakuomanike otsustusvabadust õigustab riivet. (p 87)

Vaidlusalusest sättest kindlustusvõtja omandipõhiõigusele tekkiv ebasoodne mõju ei ole suur, kuigi sellele lisab praegusel juhul kaalu ka õiguspärane ootus. (p 134)


PS § 12 lg 1 sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mida riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. (p 93)

Kuigi seadusandjal on avar otsustusruum isikutele avalik-õiguslike rahaliste kohustuste panemisel (vrd RKÜKo 15.12.2015, nr 3-2-1-71-14, p 122), tuleb maksu kehtestamisel (sealhulgas maksusoodustuste reguleerimisel) arvestada põhiseadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas kohustusega kohelda inimesi võrdselt (PS § 12). (p 105.1)

Üldkogu möönab, et II samba raha ennetähtaegsel väljamaksel võib majanduslikus mõttes siiski olla maksutagastusega sarnane mõju. Sellel sarnasusel ei ole aga määravat tähtsust. Ka ühetaolise maksustamise põhimõte taandub kokkuvõttes võrdse kohtlemise põhimõttele ning sellega ei oleks vastuolus maksude tagastamisel põhjendatud erisuste sätestamine. (p 105.2)

5-20-4/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.05.2020

Kui kaebaja hinnangul piirab vangla õigusnormide kohaldamisega põhiseadusevastaselt tema subjektiivseid õigusi, on tal võimalik pärast VangS-is sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist pöörduda oma õiguste kaitsmiseks kaebusega halduskohtu poole ja taotleda seejuures asjassepuutuvate õigusnormide põhiseadusevastaseks tunnistamist. Halduskohtu poole pöördumise võimaluse näol on kaebaja käsutuses tõhus vahend oma subjektiivsete õiguste kohtulikuks kaitsmiseks PS § 15 lõike 1 tähenduses sõltumata sellest, kas ta seda võimalust ka tegelikkuses kasutab. (p 8)


5-19-43/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 13.11.2019

PS § 152 lg-st 1 tulenev kohustus jätta põhiseadusega vastuolus olev õigusakt või selle säte kohaldamata on kõigil kohtuastmetel. Ainuüksi asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 12)

5-19-29/18 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 24.10.2019

Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks vajalik Euroopa Kohtu seisukoht küsimuses, kas direktiivi 2000/78/EÜ art 2 lg-t 2 koostoimes sama direktiivi art 4 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid. Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 sisustamisel ei saa kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega ei ole tegemist acte clair või acte éclairé olukorraga. (p 45)


Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, eesmärk on art-st 1 tulenevalt kehtestada raamistik muu hulgas puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Sama direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on muu hulgas töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine (p c). Direktiivi art 2 lg 2 p-i a kohaselt loetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui puudest tuleneval põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Ehkki direktiivi art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid olenemata direktiivi art 2 lg-test 1 ja 2 ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise art-s 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, on sellise erandi tegemine lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi art 2 lg 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Direktiivi põhjendus 18 selgitab, et direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaksid tööle või hoiaksid tööl isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime. Ka Euroopa Kohus on järeldanud, et soov tagada nimetatud teenistuste toimevõime ja nõuetekohane toimimine on direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 mõttes isikute erineva kohtlemise õigustatud eesmärk. Siiski on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt EIK otsus nr C-416/13, Vital Perez, p-d 43–45). (p 44)


Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. (p 44)


Justiitsministeerium kinnitab, et kuuldeaparaadi kasutamine ei ole vangla territooriumil iseenesest keelatud. Justiitsministeerium ja Tartu Vangla põhjendavad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ kuulmisele kehtestatud nõudeid ja piirangut, et kuulmisnõuete täitmisel ei või kasutada abivahendeid, julgeoleku ja avaliku korra tagamise vajadusega: tulenevalt piiratud ressursist peab kaebaja olema võimeline täitma kõiki vanglateenistuse ametniku ülesandeid, milleks tal on väljaõpe, ja vajaduse korral osutama ka ametiabi politseile. Vanglateenistuse ametniku loomulik kuulmine peab seetõttu olema tasemel, mis ka ilma abivahendita (nt kui kuuldeaparaadi patarei on tühi või aparaat tuleb ründe korral ära) tagab igas olukorras tema enda ja teiste teenistujate ohutuse ning täisväärtusliku kommunikatsiooni. (p 42)

Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, eesmärk on art-st 1 tulenevalt kehtestada raamistik muu hulgas puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Sama direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on muu hulgas töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine (p c). Direktiivi art 2 lg 2 p-i a kohaselt loetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui puudest tuleneval põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Ehkki direktiivi art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid olenemata direktiivi art 2 lg-test 1 ja 2 ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise art-s 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, on sellise erandi tegemine lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi art 2 lg 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Direktiivi põhjendus 18 selgitab, et direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaksid tööle või hoiaksid tööl isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime. Ka Euroopa Kohus on järeldanud, et soov tagada nimetatud teenistuste toimevõime ja nõuetekohane toimimine on direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 mõttes isikute erineva kohtlemise õigustatud eesmärk. Siiski on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt EIK otsus nr C-416/13, Vital Perez, p-d 43–45). (p 44)


Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, p 50; RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 31). (p 43)

Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)

Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks vajalik Euroopa Kohtu seisukoht küsimuses, kas direktiivi 2000/78/EÜ art 2 lg-t 2 koostoimes sama direktiivi art 4 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid. Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 sisustamisel ei saa kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega ei ole tegemist acte clair või acte éclairé olukorraga. (p 45)

Arvestades eeltoodut ja Euroopa Kohtu praktika puudumist vaidlusaluses küsimuses, peab kolleegium vajalikuks EL-i toimimise lepingu art 267 lg 1 p-le b ja sama art lg-le 3 tuginedes küsida Euroopa Kohtult eelotsust. (p 47)


Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, p 50; RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 31). (p 43)

Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)

5-19-9/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 06.05.2019

Individuaalkaebus on juhul, kui asjas tuvastatakse, et kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend kohtumenetluses oma põhiõiguste kaitseks, lubamatu sõltumata asjaolust, kas kaebaja seda kasutab või mitte (viimati RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-7-17, p 20). (p 11)

Isiku käsutuses on olnud muu tõhus õiguskaitsevahend kohtumenetluses oma põhiõiguste kaitseks. Pelk asjaolu, et isiku kaebus jäi muu õiguskaitsevahendi kasutamise raames rahuldamata, ei anna alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (vrd RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-7-17, p 22). (p 12)


Isiku põhiõigus valida ei tähenda õigust valida konkreetset isikut, kelle poolt ta soovib oma hääle anda (vt otsus nr 5-19-16/3, p-d 13 ja 14). Samuti puudub isikul subjektiivne õigus sellele, et Riigikogu valimistel saaksid valida ja kandideerida kõik vanglakaristust kandvad isikud, ning õigus kaitsta kaebust esitades teiste isikute subjektiivseid õigusi (vt otsus nr 5-19-16/3, p 15).

5-19-6/4 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 24.04.2019

Põhiseadus ega ükski muu õigusakt ei nõua, et kaebajatele määrataks hüvitis just Riigikogu otsusega. Hüvitamisnõuded tuleb esitada maa- või halduskohtusse. Riigikogu liikmetel on küll õigus algatada otsuste eelnõusid sedalaadi küsimustes, kuid kui niisugused eelnõud ei saavuta vajalikku parlamentaarset toetust, ei anna see huvitatud isikule õigust pöörduda kohtusse Riigikogu vastu. (p 13)


Praeguse kaebuse lahendamine ei ole Riigikohtu pädevuses, sest kaebajad ei vaidlusta Riigikogu otsust, vaid nende arvates õigusvastast tegevusetust. Riigikogu komisjoni protseduurilist otsust ei saa käsitada terve Riigikogu nimel tehtud sisulise otsusena PS § 65 lg 1 ja PSJKS § 2 p 3 mõttes. (p 11)


Riigikogu komisjoni protseduurilist otsust ei saa käsitada terve Riigikogu nimel tehtud sisulise otsusena PS § 65 lg 1 ja PSJKS § 2 p 3 mõttes. (p 11)

3-2-1-40-15 PDF Riigikohus 26.04.2016

Kui otsus jõustuks tervikuna selle kuulutamisest, ei oleks enam võimalik määrata riigi õigusabi tasusid ja kulusid ning riigi õigusabi tasude maksmisel ja kulude hüvitamisel tekiks vastava korra puudumise tõttu ebaselgus. Samuti võib korra puudumine kaasa tuua olukorra, kus õigusabi tasusid hakatakse nõudma lepingulistele esindajatele makstava turuhinna alusel. Selleks, et vältida ebaselgust ajavahemikul, mis kulub pädeval organil põhiseaduse nõuetele vastava regulatsiooni kehtestamiseks, võib lükata otsuse jõustumise osaliselt edasi. (p 63, 64 ja 66)


Riigi õigusabi osutava advokaadi sõidukulude tõendamine ja hüvitamine ei kuulu riigi põhikorra seisukohast olulisimate riigielu küsimuste hulka. Erinevalt lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piiri seadmisest, mille tema olulisuse tõttu peab otsustama Riigikogu koosseisu häälteenamusega (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus asjas nr 3-2-1-153-13, p-d 72−74), ei ole riigi õigusabi osutava advokaadi sõidukulude tõendamine ja hüvitamine selliseks küsimuseks, mida peaks reguleerima Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Teisisõnu ei kuulu see olemuslikult PS § 104 lg 2 p 14 reguleerimisalasse. PS § 104 lg 2 p 14 kohaldamisala põhjendamatu laiendamine mis tahes materiaalselt mõistetud kohtumenetluse normidele ning selle kaudu nende normide kehtestamiseks kõrgendatud häälteenamuse nõudmine võib viia PS §-s 73 sätestatu ning seega põhiseadusandja tahte eiramiseni. (p 45-46)


Asjassepuutuvad on ka need sätted, mis on vaidlustatud normiga tihedalt seotud ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-18-07, p 20). Tasude ja kulude korra vaidlusalused punktid on tihedalt seotud nende kehtestamise aluseks oleva volitusnormiga. Seetõttu on sellisel juhul asjassepuutuv ka RÕS § 21 lg 3 osas, mis volitab advokatuuri juhatust kohtuasjas kohaldamisele kuuluvaid norme sätestama. (p 36)

Kui küsimuse all on volitusnormi põhiseaduspärasus ja on alust kahelda selle normi alusel antud korra põhiseadusele vastavuses rohkemas kui ühes konkreetses asjas, saab õiguskorra efektiivse kaitse põhimõttest juhindudes kogu volitusnormi ning selle alusel antud korra formaalset põhiseaduspärasust kontrollida tervikuna. (p 38)

Kuna volitusnormi põhiseaduse vastasuse korral põhiseaduse vastased ka selle alusel antud aktid ning vajadusest vältida potentsiaalseid, käesolevas kohtuasjas lahendatuga sarnaseid vaidlusi formaalselt põhiseadusevastase volitusnormi alusel antud (juba kehtetute) kordade põhiseaduspärasuse üle, tuleb põhiseaduse vastaseks tunnistada ka kõik muud põhiseadusvastase volitusnormi alusel selle kehtimisest saati antud korrad. (p 62)


PS § 104 lg 2 p-s 14 sätestatud erandi sisustamisel ei tohi seda tõlgendada viisil, mis kitsendab liigselt Riigikogu PS §-s 73 sätestatud pädevust otsustada oma aktide vastuvõtmine üldjuhul poolthäälte enamusega. PS § 104 lg 2 p 14 kohaldamisala põhjendamatu laiendamine mis tahes materiaalselt mõistetud kohtumenetluse normidele ning selle kaudu nende normide kehtestamiseks kõrgendatud häälteenamuse nõudmine võib viia PS §-s 73 sätestatu ning seega põhiseadusandja tahte eiramiseni. (p 46)


Seadusandja ei ole RÕS § 21 lg-s 3 nimetanud, kas tasude ja kulude kord on õiguse üld- või üksikakt. Üldkogu leiab, et tasude ja kulude kord vastab määruse tunnustele HMS § 88 järgi. (p 29)

Tasude ja kulude kord on konkreetsusastmelt lähedane õigustloovale aktile, määrusele. Sellega kehtestatakse riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja määrad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord. Tasude ja kulude korraga seatakse riigi õigusabi korras määratud esindaja tasustamisele ja tema kulude, sh sõidukulude hüvitamisele piirmäärad. (p 30)

Tasude ja kulude kord puudutab menetlusseadustike kaudu abstraktse isikute ringi õigusi ja kohustusi. Lisaks üldiste tunnuste abil kindlaks määratavale advokatuuri liikmeskonnale on see suunatud näiteks kohtutele, kes peavad sellest menetluskulude kindlaksmääramisel ja menetlusosalisele hüvitamiskohustuse panemisel lähtuma. Samuti mõjutavad tasude ja kulude korra sätted riigi õigusabi saama õigustatud isikute ning isikute, kellelt riigi õigusabi kulud välja mõistetakse, õigusi. Õigustloovale aktile omaselt on tasude ja kulude korra adressaatide ring seega avatud. Sel põhjusel pole tegemist HMS § 51 lg-s 2 nimetatud üldkorraldusega. (p 31)


PSJKS § 3 lg 3 teisest lausest koosmõjus PSJKS § 2 p-ga 1 tuleneb, et põhiseaduslikkuse järelevalve korras vaidlustatud akt peab oma õiguslikult olemuselt olema õigustloov. Kui vaidlustatud akt on sisult haldusakt, ei saa üldkogu selle põhiseaduspärasust kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse korras (vt mutatis mutandis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. novembri 2010. a määrus asjas nr 3-4-1-6-10, p 64) . Kuna tegemist on õigustloova aktiga, on selle põhiseaduspärasuse hindamine PSJKS § 2 p 1 mõttes Riigikohtu pädevuses. (p 27, 32)

Tasude ja kulude kord on konkreetsusastmelt lähedane õigustloovale aktile, puudutades (menetlusseadustike kaudu) abstraktse isikute ringi õigusi ja kohustusi. Kuna õigustloovale aktile omaselt on korra adressaatide ring avatud, pole tegemist üldkorraldusega. (p 29-31)


Parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõtte kohaselt ei saa seda, mida põhiseaduse järgi on kohustatud tegema seadusandja, edasi delegeerida täitevvõimule (vt Riigikohtu järjekindel praktika alates põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. jaanuari 1994. a otsusest asjas nr III-4/A-1/94). (p 53)

Nii nagu seadusandja tohib delegeerida täitevvõimule üksnes seda, mida põhiseaduse kohaselt ei pea tegema tema ise, tohib seadusandja ka normiloomefunktsiooni delegeerimisel põhiseaduses nimetamata organile üle anda üksnes nende küsimuste reguleerimise, mida põhiseaduse kohaselt ei pea otsustama parlament ise või näiteks Vabariigi Valitsus. (p 53)

Tasude ja kulude korras sätestatud ulatuses isikute põhiõiguste piirangute üle otsustamine on niisuguseks oluliseks küsimuseks, mida ei tohi reguleerida advokatuur. Teisisõnu ei ole seadusandja tasude ja kulude korra kehtestamise delegeerimisel advokatuurile järginud olulisuse põhimõtet, mida tuleb mõista printsiibina, mis reserveerib teatud küsimuste otsustamise demokraatlikult enam legitimeeritud riigiorganile, s.o kas seadusandjale enesele või Vabariigi Valitsusele või ministrile (tinglikult: otsese riigivõimu reservatsioon). See printsiip tuleneb PS § 3 lg 1 esimesest lausest. (vrd Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-86-07, p 21). (p 54, 57)

Ei saa välistada, et mingitel tingimustel võib normiloome osaline, asjaomase valdkonnaga piirduv delegeerimine põhiseaduses nimetamata organile, sh advokatuuri juhatusele, olla põhiseaduse mõttes lubatav. Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule üle antud ülesannete täitmisega võib kaasneda õigus otsustada sellesse kompetentsi kuuluvate küsimuste üle seaduste alusel iseseisvalt, mh andes selleks vajalikke üldkohustuslikke käitumiseeskirju (p 52).


Formaalse põhiseaduspärasuse nõude järgi peab põhiõigusi piirav õigustloov akt vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (Riigikohtu üldkogu 1. juuli 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-20-15, p 44). Akt vastab praegusel juhul pädevusnõudele juhul, kui advokatuuri juhatus kui avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgan on põhiseaduse kohaselt pädev andma õigustloovaid akte. (p 40-41)

3-4-1-34-15 PDF Riigikohus 19.04.2016

Üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, saab isik tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 esitada individuaalkaebuse. Individuaalkaebus ei ole lubatav, kui isik on saanud kasutada võimalust kaitsta oma subjektiivseid õigusi selleks loodud kohases kohtumenetluses. (p 26)


Üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, saab isik tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 esitada individuaalkaebuse. Individuaalkaebus ei ole lubatav, kui isik on saanud kasutada võimalust kaitsta oma subjektiivseid õigusi selleks loodud kohases kohtumenetluses. (p 26)


Üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, saab isik tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 esitada individuaalkaebuse. Individuaalkaebus ei ole lubatav, kui isik on saanud kasutada võimalust kaitsta oma subjektiivseid õigusi selleks loodud kohases kohtumenetluses. (p 26)

Riigikohtule esitatav individuaalkaebus on lubamatu juba siis, kui asjas tuvastatakse, et selle esitaja käsutuses oli muu tõhus õiguskaitsevahend kohtumenetluses oma põhiõiguste kaitseks, sõltumata asjaolust, kas kaebaja seda kasutas või mitte. (p 28)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS järgi Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale. Jõustunud kohtulahendiga lõppenud kohtumenetluse saab seega taasavada üksnes TsMS sätestatud teistmisaluste sedastamisel. (p 29)

3-4-1-24-15 PDF Riigikohus 07.07.2015

Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 10)


Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 10)

Seadusandjal on õigus kooskõlas põhiseadusega määratleda isiku kaebeõiguse piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 14)


PSJKS § 2 sätestab Riigikohtu pädevuse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ja selle järgi Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve korras kohtulahendite põhiseaduspärasust ei hinda. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS järgi Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale. (p 13) Vt ka 3-4-1-19-08, p 14.

Kuna Riigikohtul puudub PSJKS § 2 järgi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses pädevus hinnata vaidlustatud kohtuotsuse põhiseaduspärasust, ei ole kaebaja esitatud individuaalkaebus lubatav. (p 15)


Seadusandjal on õigus kooskõlas põhiseadusega määratleda isiku kaebeõiguse piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 14)

3-4-1-55-14 PDF Riigikohus 18.05.2015

Riigikohtu pädevus tunnistada kehtetuks õigustloov akt või selle säte, mis on põhiseadusega vastuolus, tuleneb PS § 149 lõike 3 teisest lausest, PS § 152 lõikest 2 ja PSJKS § 2 punktist 1. (p 49)

Olukorras, kus ei ole võimalik üheselt tuvastada, et Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted ei võimalda saavutada nende aluseks oleva volitusnormi ühte eesmärki – tagada ravimimüüjate tulukus RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud vahemikes –, puudub alus vaidlusaluste sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. (p 73)


Riigikohtu pädevus tunnistada kehtetuks õigustloov akt või selle säte, mis on põhiseadusega vastuolus, tuleneb PS § 149 lõike 3 teisest lausest, PS § 152 lõikest 2 ja PSJKS § 2 punktist 1. (p 49)


RavS § 15 kohustab Vabariigi Valitsust ravimite juurdehindluse piirmäärade kehtestamisega tagama vastandlikke huve, millest ühe kaitsmine võib tähendada teise riivet. Ravimimüügi juurdehindluse piirhindade kehtestamine riivab ravimimüüjate ettevõtlusvabadust (PS § 31), omandipõhiõigust (PS § 32) ja lepinguvabadust (PS § 19). Olukorras, kus piirmäärasid ei oleks kehtestatud, võiksid ravimite jae- ja hulgimüüjad lisada ravimite müügil sellise juurdehindluse, nagu nad turutingimustes ise vajalikuks peavad. Volitusnormi eesmärkidest võib järeldada, et sellise põhiõiguste riive eesmärgiks on tagada ravimite kättesaadavus tarbijale, mis on osa PS § 28 lõikes 1 tagatud õigusest tervise kaitsele. (p 56) Vt ka RKHKo 3-3-1-84-12, p-d 29 ja 38.

Kaalutud keskmine juurdehindlus on makromajanduslik näitaja, mille eesmärgiks on reguleeritud ravimituru olukorras anda riigile teavet ravimimüüjate tegevuse tulususe kohta. RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 kaalutud keskmise juurdehindluse miinimumi kehtestamisega soovis seadusandja vältida olukorda, kus ravimite juurdehindluse piiramine riivaks ebaproportsionaalselt ravimimüüjate põhiõigusi. Teisalt, kui kaalutud keskmine juurdehindlus ületaks RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud lubatud maksimumi, riivaks see seadusandja hinnangul ebaproportsionaalselt PS §-s 28 tagatud õigust tervise kaitsele. (p 59)


Olukorras, kus ei ole võimalik üheselt tuvastada, et Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted ei võimalda saavutada nende aluseks oleva volitusnormi ühte eesmärki – tagada ravimimüüjate tulukus RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud vahemikes –, puudub alus vaidlusaluste sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. (p 73)


PS § 3 lõike 1 esimesse lauses väljendatud üldise seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja. Seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi alusel. Üldise seadusereservatsiooni väljenduseks on ka PS § 87 punkt 6, mis annab Vabariigi Valitsusele õiguse anda seaduse alusel ja täitmiseks määrusi. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt on määrus põhiseadusega vastuolus nii juhul, kui see on antud põhiseaduse vastase volitusnormi alusel, kui ka siis, kui määrus on antud ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas. (p 46)

Üldise seadusereservatsiooni põhimõtet täpsustab haldusmenetluse seadus (HMS), mille § 89 lõike 1 kohaselt on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. HMS § 90 lõike 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. (p 47)


Õiguskantsleri õigus esitada Riigikohtule abstraktse normikontrolli menetluses taotlus õigustloova akti või selles sätte kehtetuks tunnistamiseks tuleneb PS §-st 142 ja PSJKS § 6 lõike 1 punktist 1. Tulenevalt PS § 142 lõikest 1 ja õiguskantsleri seaduse §-dest 17 ning 18 peab menetlusele Riigikohtus eelnema kohtueelne menetlus, mis tagab akti vastu võtnud või andnud organile võimaluse akt üle vaadata ja viia see kooskõlla põhiseadusega. Kuna õiguskantsler ei ole teinud Riigikogule ettepanekut viia põhiseadusega kooskõlla Vabariigi Valitsuse määruse aluseks olev volitusnorm, ei ole Riigikohus abstraktse normikontrolli menetluses pädev hindama volitusnormi põhiseaduspärasust. PS § 142 lõikes 1 on sätestatud menetlusreegel, mille eesmärk on kaitsta õigustloova akti vastuvõtnud organi pädevust, ning kolleegium ei näe praeguses kohtuasjas põhjust teha sellest reeglist erandit. (p-d 49-51)


Kuna RavS § 15 lõike 2 teisest lausest tulenevalt arvutatakse kaalutud keskmine juurdehindlus kogu ravimituru käibelt, ei reguleeri RavS § 15 üksiku ravimite jae- või hulgimüüja ettevõttesisest kaalutud keskmist juurdehindlust. Seega ei tulene RavS §-st 15, et ravimimüüjad peavad saama kõikidele ravimitele juurdehindluse hulgimüügil vähemalt 7% ja jaemüügil vähemalt 21%. (p 58) Vt ka RKHKo 3-3-1-84-12, p 33.

Kaalutud keskmine juurdehindlus on makromajanduslik näitaja, mille eesmärgiks on reguleeritud ravimituru olukorras anda riigile teavet ravimimüüjate tegevuse tulususe kohta. RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 kaalutud keskmise juurdehindluse miinimumi kehtestamisega soovis seadusandja vältida olukorda, kus ravimite juurdehindluse piiramine riivaks ebaproportsionaalselt ravimimüüjate põhiõigusi. Teisalt, kui kaalutud keskmine juurdehindlus ületaks RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud lubatud maksimumi, riivaks see seadusandja hinnangul ebaproportsionaalselt PS §-s 28 tagatud õigust tervise kaitsele. (p 59)

Kaalutud keskmise juurdehindluse arvutamise aluseks olevat ravimimüüjate sisseostuhindade rahalist käivet on Vabariigi Valitsusel juurdehindluse piirmäärade kehtestamisel võimalik üksnes prognoosida. Seetõttu on RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud kaalutud keskmine juurdehindlus tulevikku suunatud statistiline eesmärk, mille Vabariigi Valitsus peab saavutama piirmäärade kehtestamisega. Sellise prognoosotsuse vastavust volitusnormis sätestatud vahemikule on võimalik hinnata üksnes tagantjärele. Ravimiseaduses ei ole selgelt sätestatud, kuidas ja millise aja jooksul tuleb hinnata seda, kas kaalutud keskmine juurdehindlus jääb RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud vahemikesse. RavS § 15 lõike 2 kolmanda lause kohaselt on Sotsiaalministeeriumil üksnes kohustus koostada kaalutud keskmise juurdehindluse kohta analüüs igal aastal. (p 60)

Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted oleksid volitusnormiga vastuolus juhul, kui oleks võimalik tuvastada, et nendes kehtestatud ravimite juurdehindluse piirmäärad ei võimalda saavutada kaalutud keskmist juurdehindlust volitusnormis ettenähtud vahemikes. Olukorras, kus seadusandja on volitusnormis kohustanud Vabariigi Valitsust tagama statistilise eesmärgi saavutamise, on oluline ka see, millised vahendid on seadusandja andnud täitevvõimu käsutusse selle kohustuse täitmiseks. Kuna kaalutud keskmise juurdehindluse eesmärgiks on tagada ravimimüüjate tegevuse mõistlik tulukus, peaks kaalutud keskmise juurdehindluse arvutamise aluseks olevad mõisted olema defineeritud nii, et need võimaldaks tulukust objektiivselt hinnata ja täitevvõimul koguda prognoosotsuse tegemiseks vajalikke andmeid. (p 64)

RavS § 15 lõike 2 teise lause kohaselt tuleb hulgimüügi kaalutud keskmise juurdehindluse arvutamisel aluseks võtta rahaline käive, mida arvestatakse sisseostuhindades. Kaalutud keskmise juurdehindluse eesmärgist lähtudes on selle arvutamisel oluline teada tegelikku hinda, mida hulgimüüja ravimeid ostes maksis. Juhul, kui hulgimüüjale tehti ravimite sisseostmisel allhindlust, kuid hulgimüüja esitab Sotsiaalministeeriumile sisseostuhinnana allahindluse eelse hinna, ei kajasta „sisseostuhind" hulgimüüja tegelikke kulusid ja moonutab seetõttu rahalise käibe suurust. Ravimiseadus sisseostuhinda täpsemalt ei defineeri, mille tulemusel ei pruugi täitevvõimule esitatud andmed kajastada tegelikku olukorda ja nende alusel arvutatav kaalutud keskmine juurdehindlus anda adekvaatset pilti turuolukorrast. (p 66)

Ravimiseadus ei näe ette, et hulgimüüja peaks eraldi näitama, millise osa käibest moodustab ravimite müük ühelt hulgimüüjalt teisele ja ravimite eksport. Hulgimüüjate omavaheline müük aga mõjutab kaalutud keskmist juurdehindlust, kuna mõlemad müüjad näitavad sisseostukäivet ja vastavatesse hinnagruppidesse jäävate ravimite sisseostukäive mitmekordistub, milletõttu kaalutud keskmine juurdehindlus aga väheneb. (p 67)

Määrus kehtestab üksnes suurima juurdehindluse, mida ravimimüüja võib ravimite müügil rakendada, kuid pole välistatud, et tegelikult rakendatakse sellest väiksemat juurdehindlust. Kuna ravimite jaemüüjatelt eraldi andmeid ei koguta, on hulgimüüjate väljamüügihind ühtlasi jaemüüjate sisseostuhind, mille põhjal arvutatakse jaemüüjate käive. Ravimiseadus ei täpsusta, kas hulgimüüja peab Sotsiaalministeeriumile esitatavas aruandes näitama maksimaalset lubatud väljamüügikäivet või tegelikku käivet (s.o kas rakendati maksimaalset lubatud juurdehindlust või sellest madalamat). (p 68)

Regressiivsest juurdehindlusest tulenevalt sõltub ettevõtja juurdehindlusprotsent sellest, millisesse hinnagruppi kuuluvaid ravimeid ta müüb. Kui ettevõtja on keskendunud üksnes kallimate ravimite müügile, on talle lubatud juurdehindlusprotsent madalam kui üksnes odavamate ravimite müügile keskendunud ettevõtja lubatud juurdehindlusprotsent. RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud statistilise eesmärgi saavutamine ei sõltu seetõttu ainult Vabariigi Valitsuse kehtestatud juurdehindluse piirmääradest. Kaalutud keskmise juurdehindluse kujunemist mõjutab see, millisesse hinnagruppi kuuluvaid ravimeid turul müüakse, ehk turuosaliste majanduslikud otsused (p 70).

Kaalutud keskmine juurdehindlus, nii nagu see on sätestatud RavS § 15 lõike 2 teises lauses, ei pruugi olla sobiv kriteerium selleks, et hinnata ravimimüügi tulusust. RavS § 15 järgi ei ole kaalutud keskmise juurdehindluse arvutamise aluseks mitte ravimite käitlemisest saadav tulu, vaid ravimite sisseostuhinnad, millega kaalutakse läbi ravimite juurdehindlused. Kõrgema sisseostuhinnaga ravimite lubatud juurdehindluse protsent on madalam, kuid tulu kallimate ravimite juurdehindlusest võib absoluutarvuna olla suurem. Kaalutud keskmise juurdehindlusprotsendi vähenemine ei pruugi seetõttu näidata, et juurdehindlustest saadav tulukus oleks vähenenud. Kaalutud keskmise juurdehindlusprotsendi vähenemine võib hoopis näidata, et võrreldes eelneva perioodiga on enam müüdud kallimaid ravimeid. (p 71)

Kaalutud keskmise juurdehindluse kujunemist mõjutavad suuresti turuosaliste majanduslikud otsused, mida täitevvõim ei saa juurdehindluse piirmäärade kehtestamisega kontrollida. Seejuures on oluline arvestada, et juurdehindluse piirmäärade kehtestamine on ainus vahend, mille seadusandja on andnud Vabariigi Valitsuse käsutusse selleks, et saavutada korraga kõiki volitusnormi üksteisele vastanduvaid eesmärke. Samuti ei ole kaalutud keskmise arvutamise aluseks olevad mõisted seaduse tasandil piisavalt defineeritud, mistõttu ei pruugi Sotsiaalministeeriumile esitatud andmed peegeldada ravimimüüjate tegelikku tulukust. (p 72)

Olukorras, kus ei ole võimalik üheselt tuvastada, et Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted ei võimalda saavutada nende aluseks oleva volitusnormi ühte eesmärki – tagada ravimimüüjate tulukus RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud vahemikes –, puudub alus vaidlusaluste sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. (p 73)


Üldise seadusereservatsiooni põhimõtet täpsustab haldusmenetluse seadus (HMS), mille § 89 lõike 1 kohaselt on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. HMS § 90 lõike 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. (p 47)

Vabariigi Valitsuse volitus kehtestada määrusega ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad ja nende rakendamise kord tuleneb RavS § 15 lõikest 1. RavS § 15 lõikes 2 on seadusandja sätestanud üldisemad põhimõtted, millega Vabariigi Valitsus peab piirmäärade kehtestamisel arvestama, RavS § 15 lõikes 3 aga täpsemad kriteeriumid. RavS § 15 alusel määrust andes peab Vabariigi Valitsus seega volitusnormi üldisemaid eesmärke tagama konkreetsemalt sõnastatud delegatsioonipiirangute raames. (p 54)

RavS § 15 kohustab Vabariigi Valitsust ravimite juurdehindluse piirmäärade kehtestamisega tagama vastandlikke huve, millest ühe kaitsmine võib tähendada teise riivet. Ravimimüügi juurdehindluse piirhindade kehtestamine riivab ravimimüüjate ettevõtlusvabadust (PS § 31), omandipõhiõigust (PS § 32) ja lepinguvabadust (PS § 19). Olukorras, kus piirmäärasid ei oleks kehtestatud, võiksid ravimite jae- ja hulgimüüjad lisada ravimite müügil sellise juurdehindluse, nagu nad turutingimustes ise vajalikuks peavad. Volitusnormi eesmärkidest võib järeldada, et sellise põhiõiguste riive eesmärgiks on tagada ravimite kättesaadavus tarbijale, mis on osa PS § 28 lõikes 1 tagatud õigusest tervise kaitsele. (p 56) Vt ka RKHKo 3-3-1-84-12, p-d 29 ja 38.

Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted oleksid volitusnormiga vastuolus juhul, kui oleks võimalik tuvastada, et nendes kehtestatud ravimite juurdehindluse piirmäärad ei võimalda saavutada kaalutud keskmist juurdehindlust volitusnormis ettenähtud vahemikes. Olukorras, kus seadusandja on volitusnormis kohustanud Vabariigi Valitsust tagama statistilise eesmärgi saavutamise, on oluline ka see, millised vahendid on seadusandja andnud täitevvõimu käsutusse selle kohustuse täitmiseks. Kuna kaalutud keskmise juurdehindluse eesmärgiks on tagada ravimimüüjate tegevuse mõistlik tulukus, peaks kaalutud keskmise juurdehindluse arvutamise aluseks olevad mõisted olema defineeritud nii, et need võimaldaks tulukust objektiivselt hinnata ja täitevvõimul koguda prognoosotsuse tegemiseks vajalikke andmeid. (p 64)

Kaalutud keskmise juurdehindluse kujunemist mõjutavad suuresti turuosaliste majanduslikud otsused, mida täitevvõim ei saa juurdehindluse piirmäärade kehtestamisega kontrollida. Seejuures on oluline arvestada, et juurdehindluse piirmäärade kehtestamine on ainus vahend, mille seadusandja on andnud Vabariigi Valitsuse käsutusse selleks, et saavutada korraga kõiki volitusnormi üksteisele vastanduvaid eesmärke. Samuti ei ole kaalutud keskmise arvutamise aluseks olevad mõisted seaduse tasandil piisavalt defineeritud, mistõttu ei pruugi Sotsiaalministeeriumile esitatud andmed peegeldada ravimimüüjate tegelikku tulukust. (p 72)

Olukorras, kus ei ole võimalik üheselt tuvastada, et Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted ei võimalda saavutada nende aluseks oleva volitusnormi ühte eesmärki – tagada ravimimüüjate tulukus RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud vahemikes –, puudub alus vaidlusaluste sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. (p 73)


Õiguskantsleri õigus esitada Riigikohtule abstraktse normikontrolli menetluses taotlus õigustloova akti või selles sätte kehtetuks tunnistamiseks tuleneb PS §-st 142 ja PSJKS § 6 lõike 1 punktist 1. Tulenevalt PS § 142 lõikest 1 ja õiguskantsleri seaduse §-dest 17 ning 18 peab menetlusele Riigikohtus eelnema kohtueelne menetlus, mis tagab akti vastu võtnud või andnud organile võimaluse akt üle vaadata ja viia see kooskõlla põhiseadusega. (p-d 49-50)

3-4-1-60-14 PDF Riigikohus 03.03.2015

PSJKS-s ei ole individuaalkaebuse esitamise võimalust otsesõnu sätestatud. Samas tunnustab PS § 15 igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohtu praktikast tuleneb, et individuaalkaebus on lubatav juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p-d 14-15)

Kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud vaidlusaluse sätte tema suhtes kohaldamisega. Individuaalkaebusega vaidlustatud normi põhiseadusele vastavuse küsimus ei ole tekkinud selle konkreetsest kohaldamisest isiku suhtes, kuna vaidlusalune norm pole veel jõustunud. Sellegipoolest on tegemist tegeliku vaidlusega põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise üle, sest on piisavalt tõenäoline, et vaidlusalune säte jõustub 1. juulil 2015 ning põhjustab kaebaja PS §-ga 31 tagatud ettevõtlusvabaduse riive. (p 17)

Teatud käitumist keelustava õigustloova akti peale on isikul võimalik põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus esitada Riigikohtule enda põhiõiguste kaitseks ka enne karistuse mõistmist või väidetavat subjektiivsete õiguste rikkumist, kui isik viitab oma õiguste tegeliku riive võimalusele. Selline individuaalkaebus on lubatav, kui isiku õiguste riive on tõenäoline, oluline ja pöördumatu ning selle vastu ei ole isikul ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. (p 18)

Kui kaebaja subjektiivseid õigusi vaidlustatud sätte jõustumisega rikutakse, on põhiseadusega nõutaval määral tagatud kohtuliku kaitse võimalused halduskohtumenetluses, sh kahjunõude kaudu riigivastutuse seaduse alusel. Kaebajal on võimalik tugineda kange alkoholi müügi keelu põhiseadusvastasusele konkreetse normikontrolli käigus. (p 20)


Kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud vaidlusaluse sätte tema suhtes kohaldamisega. Individuaalkaebusega vaidlustatud normi põhiseadusele vastavuse küsimus ei ole tekkinud selle konkreetsest kohaldamisest isiku suhtes, kuna vaidlusalune norm pole veel jõustunud. Sellegipoolest on tegemist tegeliku vaidlusega põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise üle, sest on piisavalt tõenäoline, et vaidlusalune säte jõustub 1. juulil 2015 ning põhjustab kaebaja PS §-ga 31 tagatud ettevõtlusvabaduse riive. (p 17)

Vaidlustatud sättega ei kaasne kaebaja subjektiivsete õiguste olulist riivet. Arvestades, et kaebaja müügitulu ulatus möödunud majandusaastal 266,4 miljoni euroni ja puhaskasum 5,5 miljoni euroni, ei ole kange alkoholi müügist saamata jäänud umbes 42 000 euro suurune tulu isegi selle tõendatuse korral kaebaja majandustegevuses oluline kahju. Kaebajal on vaidlustatud sätte jõustumise järel õigus tegeleda tanklakauplustes lahja alkoholi müügiga. (p 19)


PSJKS-s ei ole individuaalkaebuse esitamise võimalust otsesõnu sätestatud. Samas tunnustab PS § 15 igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohtu praktikast tuleneb, et individuaalkaebus on lubatav juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p-d 14-15)

3-4-1-39-14 PDF Riigikohus 16.01.2015

Riigikogu pädevus võtta vastu otsuseid tuleneb PS §-st 65, mille punkti 1 kohaselt võtab Riigikogu vastu seadusi ja otsuseid ning punkti 16 kohaselt lahendab muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada. Põhiseadus ei täpsusta, kuidas peab olema reguleeritud Riigikogu otsuste vastuvõtmise menetlus (punkt 12). Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ei näe ette võimalust taotleda Riigikogult menetluse uuendamist ja otsuse kehtetuks tunnistamist. Kohaldatav ei ole ka haldusmenetluse seadus. Riigikogu ei täida PS § 65 punktide 1 ja 5 alusel tegutsedes avaliku halduse ülesandeid ega ole neil juhtudel käsitatav haldusorganina (punkt 13). Riigikogu otsustele ei ole põhjust kohaldada haldusmenetluse seadust ka analoogia alusel, samuti ei nõustu kolleegium kaebajate väitega, et haldusmenetluse seadusega sarnase regulatsiooni puudumine on põhiseaduse vastane. Põhiseadus ei taga üksikisikule Riigikogu menetluses algatusõigust ei uutes ega Riigikogus juba lahendatud küsimustes. Kuna põhiseadus Riigikogu otsuste menetlemist täpsemalt ei reguleeri, on seadusandjal menetluse kujundamisel avar otsustusruum. Tulenevalt PS § 3 lõikest 1 on seadusandja seejuures seotud põhiseadusega, sealhulgas PS § 14 ja § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneva nõudega tagada piisavalt tõhus võimalus taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (punkt 14). Kaebajatele tagas küllaldase õiguskaitse võimalus vaidlustada Riigikogu otsus Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses (punkt 15).


Riigikogu pädevus võtta vastu otsuseid tuleneb PS §-st 65, mille punkti 1 kohaselt võtab Riigikogu vastu seadusi ja otsuseid ning punkti 16 kohaselt lahendab muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada. Põhiseadus ei täpsusta, kuidas peab olema reguleeritud Riigikogu otsuste vastuvõtmise menetlus (punkt 12). Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ei näe ette võimalust taotleda Riigikogult menetluse uuendamist ja otsuse kehtetuks tunnistamist. Kohaldatav ei ole ka haldusmenetluse seadus. Riigikogu ei täida PS § 65 punktide 1 ja 5 alusel tegutsedes avaliku halduse ülesandeid ega ole neil juhtudel käsitatav haldusorganina (punkt 13). Riigikogu otsustele ei ole põhjust kohaldada haldusmenetluse seadust ka analoogia alusel, samuti ei nõustu kolleegium kaebajate väitega, et haldusmenetluse seadusega sarnase regulatsiooni puudumine on põhiseaduse vastane. Põhiseadus ei taga üksikisikule Riigikogu menetluses algatusõigust ei uutes ega Riigikogus juba lahendatud küsimustes. Kuna põhiseadus Riigikogu otsuste menetlemist täpsemalt ei reguleeri, on seadusandjal menetluse kujundamisel avar otsustusruum. Tulenevalt PS § 3 lõikest 1 on seadusandja seejuures seotud põhiseadusega, sealhulgas PS § 14 ja § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneva nõudega tagada piisavalt tõhus võimalus taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (punkt 14). Kaebajatele tagas küllaldase õiguskaitse võimalus vaidlustada Riigikogu otsus Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses (punkt 15).

Riigikogu pädevus võtta vastu otsuseid tuleneb PS §-st 65, mille punkti 1 kohaselt võtab Riigikogu vastu seadusi ja otsuseid ning punkti 16 kohaselt lahendab muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada. Põhiseadus ei täpsusta, kuidas peab olema reguleeritud Riigikogu otsuste vastuvõtmise menetlus (punkt 12). Kuna põhiseadus Riigikogu otsuste menetlemist täpsemalt ei reguleeri, on seadusandjal menetluse kujundamisel avar otsustusruum. Tulenevalt PS § 3 lõikest 1 on seadusandja seejuures seotud põhiseadusega, sealhulgas PS § 14 ja § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneva nõudega tagada piisavalt tõhus võimalus taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (punkt 14).

Riigikogu pädevus võtta vastu otsuseid tuleneb PS §-st 65, mille punkti 1 kohaselt võtab Riigikogu vastu seadusi ja otsuseid ning punkti 16 kohaselt lahendab muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada. Põhiseadus ei täpsusta, kuidas peab olema reguleeritud Riigikogu otsuste vastuvõtmise menetlus (punkt 12). Kuna põhiseadus Riigikogu otsuste menetlemist täpsemalt ei reguleeri, on seadusandjal menetluse kujundamisel avar otsustusruum. Tulenevalt PS § 3 lõikest 1 on seadusandja seejuures seotud põhiseadusega, sealhulgas PS § 14 ja § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneva nõudega tagada piisavalt tõhus võimalus taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (punkt 14).


Kolleegium leidis, et Riigikogu kirja peale Riigikohtule esitatud kaebus ei olnud lubatav, ja jättis kaebuse PSJKS §-le 2 tuginedes läbi vaatamata (punkt 16).

Riigikohtu pädevus on sätestatud PSJKS §-s 2, mille punkti 3 kohaselt lahendab Riigikohus muuhulgas taotlusi ja kaebusi Riigikogu otsuste peale. Riigikogu otsuste peale esitatud kaebuste menetlemise kord on sätestatud PSJKS 3. peatükis. Kolleegium leidis, et kaebuse lahendamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse, kuna Riigikogu õiguskomisjoni kiri ei ole Riigikogu otsus PSJKS § 2 punkti 3 tähenduses (punkt 11).

3-4-1-32-14 PDF Riigikohus 07.11.2014

Riigikohtu pädevus on sätestatud PSJKS §-s 2, mille punkti 3 kohaselt lahendab Riigikohus muuhulgas taotlusi ja kaebusi Riigikohtu otsuste peale. Riigikogu otsuste peale esitatud kaebuste menetlemise kord on sätestatud PSJKS 3. peatükis „Kaebused Riigikogu, Riigikogu juhatuse ja Vabariigi Presidendi otsuste peale". Ei nimetatud menetluses ega üheski teises põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustikus sätestatud menetluses ei ole nähtud ette võimalust jõustunud kohtulahendeid teista. Seega ei kuulu Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsuse teistmine Riigikohtu pädevusse (punkt 26). Riigikogu otsuse õiguslikku olemust arvestades poleks põhimõtteliselt välistatud regulatsioon, mille kohaselt lahendatakse selle peale esitatud kaebused halduskohtumenetluses. Riigikogu otsuse vaidlustamise korra lülitamise kasuks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kohaldamisalasse räägib muu hulgas kaalutlus koondada parlamendi vastuvõetud aktide peale esitatud kaebuste läbivaatamine riigi kõrgema kohtu kätte ja korraldada nende lahendamine samas menetluskorras. Arvestades, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjade tähendus ja mõju on oluliselt erinev süüteo-, tsiviil- ja haldusasjadest, kahjustaks teistmine ülemäära õiguskorra toimimiseks üliolulist õiguskindlust. Seetõttu pole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtulahendite osas analoogia korras kohaldatavad ka halduskohtumenetluses koostatud kohtulahendite teistmismenetluse sätted (punkt 29).


PS §-st 14 ja § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust õiglasele ja tõhusale menetlusele võib riivata ka võimaluse puudumine vaidlustada jõustunud kohtulahend. See aga ei tähenda, nagu peaks teistmisvõimalus olema igasuguse lõpliku kohtuotsuse puhul. Kohtuotsuse seadusjõud tagab õiguskindlust, mis on põhiseaduse ühe aluspõhimõtte, õigusriigi põhimõtte (PS § 10) oluline osa. Õiguskindlus kaitseb riiklike otsuste püsivust, tagades, et neid ei saa tagantjärele muuta meelevaldselt, vaid üksnes põhjendatud erandlikel asjaoludel. Kohtuotsuse seadusjõustumise eesmärgiks on seega välistada sama kohtuasja teistkordne lahendamine, kindlustades seeläbi lisaks õiguskindlusele ka õigusrahu. Kohtuotsus peab seda looma kestvalt olukorras, kus on pikemat aega valitsenud vaidlus selle üle, mis on õige (punkt 28). Arvestades, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjade tähendus ja mõju on oluliselt erinev süüteo-, tsiviil- ja haldusasjadest, kahjustaks teistmine ülemäära õiguskorra toimimiseks üliolulist õiguskindlust (punkt 29).


PS §-st 14 ja § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust õiglasele ja tõhusale menetlusele võib riivata ka võimaluse puudumine vaidlustada jõustunud kohtulahend (punkt 28). Arvestades, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjade tähendus ja mõju on oluliselt erinev süüteo-, tsiviil- ja haldusasjadest, kahjustaks teistmine ülemäära õiguskorra toimimiseks üliolulist õiguskindlust (punkt 29).

3-4-1-9-14 PDF Riigikohus 20.06.2014

Riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. (p 36)

2,5 m2 on sedavõrd väike pindala, et pikaajaliselt sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. (p 37) Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Seetõttu tuleb kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise. (p 38)

Normi põhiseaduspärasus ei välista seda, et kinnipidamistingimustega kogumis võidi rikkuda kaebaja inimväärikust. Tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. (p 44)


Haldusaktid, nagu ka halduse toimingud, peavad vastama määrustele, seadustele ja ka põhiseadusele (PS § 3 lõige 1). Kui määrused ja seadused jätavad haldusorganile kaalutlusruumi, siis ei sõltu määruste ega seaduste põhiseaduspärasus sellest, kas haldusorgan rakendab kaalutlusruumi (põhi)seaduspäraselt. Kui haldusorgan toimib (põhi)seadusvastaselt, on küll tegemist rikkumisega, aga see ei muuda seaduspärast tõlgendust ja tegevust võimaldavaid norme põhiseadusvastaseks. (p 40)


Haldusaktide põhiseaduspärasuse kontroll ei kuulu Riigikohtu pädevusse põhiseaduslikkuse järelevalve korras, haldusaktide seadusele ja ka põhiseadusele vastavust kontrollitakse halduskohtumenetluses. (p 40)

3-4-1-13-13 PDF Riigikohus 25.04.2013

Kuigi iga omavalitsusüksuse sisemist organisatsioonilist ülesehitust puudutav regulatsioon riivab omavalitsusüksuse enesekorraldusõigust, on põhiseadusega kooskõlas kohustus kinnitada vallavanemale või linnapeale umbusalduse avaldamise järel uued valitsuse liikmed. Selle eesmärk on tagada esiteks olukord, kus kogu valitsusel on volikogu selge poliitiline usaldus, ja teiseks olukord, kus volikogu nimetaks sellise vallavanema või linnapea, kes suudab ettenähtud aja jooksul niisuguse valitsuse moodustada. Volikogule on seadusega antud ka piisavalt aega uue valitsuse nimetamiseks ehk selles küsimuses enesekorraldusõiguse kasutamiseks. (p 33)


Neljakuune tähtaeg, mille möödumisel kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete volitused ennetähtaegselt lõpevad, ei ole ebamõistlikult lühike. Tegemist on piisava ajaga, mille jooksul on võimalik saavutada kokkulepe uue valitsuse kinnitamiseks. Riigikogule on PS §-s 89 antud lühem aeg, et tagada Vabariigi Valitsuse ametisse nimetamine. (p 45) Tuleb tähele panna, et paljus analoogilise, kuid veelgi rangema tagajärje näeb PS § 89 lõike 6 teine lause ette Riigikogu puhul. Nimelt, kui pärast peaministrikandidaadi ülesseadmise õiguse üleminekut Riigikogule on valitsuse koosseis Vabariigi Presidendile esitamata, siis ei asu Riigikogu koosseisu asemele mitte asendusliikmed, vaid Vabariigi President kuulutab välja Riigikogu erakorralised valimised. (p 46)


Kohustus kinnitada vallavanemale või linnapeale umbusaldamise järel uued valitsuse liikmed tuleneb kohaliku omavalitsuse üksuse valitsuse kui poliitilise organi olemusest. Kohaliku omavalitsuse üksuste organisatsioonilist ülesehitust puudutavates küsimustes ei ole alati õige tugineda regulatsioonile, mis puudutab sarnaseid riigiorganeid. Praegusel juhul on poliitiliste organite toimemehhanismide näitlikustamiseks kohane tõmmata paralleel peaministrile umbusalduse avaldamise ja selle tagajärgedega Vabariigi Valitsuse volitustele. PS § 92 kohaselt astub peaministrile Riigikogus umbusalduse avaldamisel tagasi Vabariigi Valitsus tervikuna. (p 31)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei kohusta andma asja kolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus kujundatud kohtupraktika muutmiseks üle suuremale koosseisule. (p 28)

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json