/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-18-5/33 PDF Riigikohtu üldkogu 09.04.2020

PSJKS § 9 alusel algatatud konkreetse normikontrolli menetluses tuleb PSJKS § 63 lõike 1 terminit „asja läbivaatamise kulud“ mõista nii, et see hõlmab ka menetlusosalise lepingulise esindaja kulu. PSJKS § 63 lõige 1 annab aluse mõista riigilt välja konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. oktoobri 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-14-07 ja 18. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-42/13). (p-d 11 ja 16)

Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses on põhjendatud piirata menetluskulude hüvitamise taotlemine kohtu määratud tähtajaga. Menetlusosaline ei saa üheski kohtumenetluses taotleda menetluskulude hüvitamist piiramatu aja jooksul. (p 17)


Esialgse kohtuvaidluse menetlusosalised on konkreetse normikontrolli menetluses menetlusosalised, kellel on menetlusosalise õigused ja kohustused, millest olulisim on õigus esitada arvamus vaidlusaluse õigusakti põhiseaduslikkuse kohta. (p 12)


Kuigi PSJKS § 9 kohaselt saab konkreetse normikontrolli menetlus alguse esimese või teise astme kohtu lahendist, mis tehakse haldus-, tsiviil-, kriminaal- või väärteoasjas, on tegemist eraldiseisva menetlusega, mis on reguleeritud PSJKS-is. (p 13)


Põhiõigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele nõuab, et esialgse kohtumenetluse osaline saaks osa võtta ka Riigikohtus toimuvast normikontrollimenetlusest (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. mai 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-4-08, p 15). (p 11)


PSJKS § 9 alusel algatatud konkreetse normikontrolli menetluses tuleb PSJKS § 63 lõike 1 terminit „asja läbivaatamise kulud“ mõista nii, et see hõlmab ka menetlusosalise lepingulise esindaja kulu. PSJKS § 63 lõige 1 annab aluse mõista riigilt välja konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. oktoobri 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-14-07 ja 18. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-42/13). (p-d 11 ja 16)

Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses on põhjendatud piirata menetluskulude hüvitamise taotlemine kohtu määratud tähtajaga. Menetlusosaline ei saa üheski kohtumenetluses taotleda menetluskulude hüvitamist piiramatu aja jooksul. (p 17)

5-19-29/18 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 24.10.2019

Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)


Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks vajalik Euroopa Kohtu seisukoht küsimuses, kas direktiivi 2000/78/EÜ art 2 lg-t 2 koostoimes sama direktiivi art 4 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid. Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 sisustamisel ei saa kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega ei ole tegemist acte clair või acte éclairé olukorraga. (p 45)


Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, eesmärk on art-st 1 tulenevalt kehtestada raamistik muu hulgas puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Sama direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on muu hulgas töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine (p c). Direktiivi art 2 lg 2 p-i a kohaselt loetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui puudest tuleneval põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Ehkki direktiivi art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid olenemata direktiivi art 2 lg-test 1 ja 2 ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise art-s 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, on sellise erandi tegemine lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi art 2 lg 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Direktiivi põhjendus 18 selgitab, et direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaksid tööle või hoiaksid tööl isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime. Ka Euroopa Kohus on järeldanud, et soov tagada nimetatud teenistuste toimevõime ja nõuetekohane toimimine on direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 mõttes isikute erineva kohtlemise õigustatud eesmärk. Siiski on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt EIK otsus nr C-416/13, Vital Perez, p-d 43–45). (p 44)


Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. (p 44)


Justiitsministeerium kinnitab, et kuuldeaparaadi kasutamine ei ole vangla territooriumil iseenesest keelatud. Justiitsministeerium ja Tartu Vangla põhjendavad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ kuulmisele kehtestatud nõudeid ja piirangut, et kuulmisnõuete täitmisel ei või kasutada abivahendeid, julgeoleku ja avaliku korra tagamise vajadusega: tulenevalt piiratud ressursist peab kaebaja olema võimeline täitma kõiki vanglateenistuse ametniku ülesandeid, milleks tal on väljaõpe, ja vajaduse korral osutama ka ametiabi politseile. Vanglateenistuse ametniku loomulik kuulmine peab seetõttu olema tasemel, mis ka ilma abivahendita (nt kui kuuldeaparaadi patarei on tühi või aparaat tuleb ründe korral ära) tagab igas olukorras tema enda ja teiste teenistujate ohutuse ning täisväärtusliku kommunikatsiooni. (p 42)

Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, eesmärk on art-st 1 tulenevalt kehtestada raamistik muu hulgas puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Sama direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on muu hulgas töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine (p c). Direktiivi art 2 lg 2 p-i a kohaselt loetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui puudest tuleneval põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Ehkki direktiivi art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid olenemata direktiivi art 2 lg-test 1 ja 2 ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise art-s 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, on sellise erandi tegemine lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi art 2 lg 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Direktiivi põhjendus 18 selgitab, et direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaksid tööle või hoiaksid tööl isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime. Ka Euroopa Kohus on järeldanud, et soov tagada nimetatud teenistuste toimevõime ja nõuetekohane toimimine on direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 mõttes isikute erineva kohtlemise õigustatud eesmärk. Siiski on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt EIK otsus nr C-416/13, Vital Perez, p-d 43–45). (p 44)


Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, p 50; RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 31). (p 43)

Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)

Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks vajalik Euroopa Kohtu seisukoht küsimuses, kas direktiivi 2000/78/EÜ art 2 lg-t 2 koostoimes sama direktiivi art 4 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid. Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 sisustamisel ei saa kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega ei ole tegemist acte clair või acte éclairé olukorraga. (p 45)

Arvestades eeltoodut ja Euroopa Kohtu praktika puudumist vaidlusaluses küsimuses, peab kolleegium vajalikuks EL-i toimimise lepingu art 267 lg 1 p-le b ja sama art lg-le 3 tuginedes küsida Euroopa Kohtult eelotsust. (p 47)


Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, p 50; RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 31). (p 43)

Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)

3-4-1-28-15 PDF Riigikohus 12.11.2015

Kui kohus ei selgita, millised faktilised asjaolud peaksid tingima sellise äärmusliku abinõu nagu jõu kasutamise õiguse andmise (TMS § 179 lg 4), ei saa kolleegium kontrollida normi asjassepuutuvust konkreetses kohtuvaidluses. PSJKS § 14 lg 2 järgi ei lahenda Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve korras kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohus on õigusnormi tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja jätnud selle kohaldamata väära tõlgenduse tõttu, tekiks olukord, kus põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab kontrollima asjasse mittepuutuva normi põhiseadusele vastavust. (p 34)

Kui Riigikohus leiab, et seadus, mille põhiseaduse vastaseks tunnistamist taotletakse, ei ole asjassepuutuv, siis ei saa ta kontrollida sellise seaduse vastavust põhiseadusele. (p 36)


PSJKS § 9 lg 1 ei luba kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega enne asja lõplikku otsustamist, välja arvatud kui kohus esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on põhiseaduse vastane. (p 29)


Esimese või teise astme kohus peab lisaks normi põhiseaduse vastaseks tunnistamisele ja kohaldamata jätmisele lahendama ka asjakohase õigusküsimuse, mis on vajalik instantsikohtus oleva vaidluse lahendamiseks. Kohus ei saa teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. (p-d 29-30)

PSJKS § 9 lg 1 ei luba kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega enne asja lõplikku otsustamist, välja arvatud kui kohus esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on põhiseaduse vastane. (p 29)

Asjassepuutuvuse hindamisel peab kohus lähtuma sellest, kas õigusnormi tuleb kohtuasjas kohaldada. (p 31)

Maakohtul oleks tulnud TMS § 179 lg 4 asjassepuutuvuse põhjendamiseks jõuda järeldusele, et muud abinõud ei ole piisavad ning jõu kasutamine on seega vältimatu vahend kohtulahendi täitmiseks. (p 32)

Põhiseaduslikkuse järelevalve taotluses peab kohus näitama, et põhiseaduse vastaseks tunnistatud ja kohaldamata jäetud normi kohaldamise eeldused olid faktiliste asjaolude järgi täidetud. Jättes konkreetsete asjaolude järgi TMS § 179 lg 4 kohaldamise vajaduse hindamata, on maakohus sisuliselt algatanud abstraktse normikontrolli TMS § 179 lg 4 kohta. Kohtutel puudub abstraktse normikontrolli algatamise pädevus ning neil on õigus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus vaid üksiku kohtuasja raames kohaldatava normi põhiseaduspärasuse hindamiseks. (p 33)

3-4-1-25-15 PDF Riigikohus 01.10.2015

Riigilõivu tasunud isik või isik, kelle eest lõiv tasuti, saab enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse esitamisel PS § 15 lg 1 alusel nõuda vähemalt kohtulahendi jõustumiseni riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 19)

RLS lisa 1 tabeli järel sätestatud rahaline kohustus, mille järgi tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro tasutakse riigilõivu 3200 eurot + 0,25 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle 10 000 euro, piirab osas, milles see sätestab riigilõivumäära ülempiiriks 10 000 eurot, ebaproportsionaalselt isikute põhiõigusi ja on seega põhiseadusega vastuolus. (p 24)


PSJKS § 9 lg 1 järgi saab esimese või teise astme kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse, kui on jätnud asjassepuutuva õigustloova akti kohtuasja lahendamisel kohaldamata. Kohtuasja lahendamine hõlmab nii kohtuasja sisulise kui ka asjaga seotud menetluslike küsimuste lahendamise. (p 18)

3-4-1-56-14 PDF Riigikohus 03.03.2015

PSJKS § 9 lõige 1 sätestab, et esimese või teise astme kohus edastab otsuse või määruse Riigikohtule, kui ta on jätnud kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti. See tähendab, et esimese või teise astme kohus peab lisaks normi põhiseaduse vastaseks tunnistamisele ja kohaldamata jätmisele lahendama ka asjakohase õigusküsimuse, mis on vajalik instantsikohtus oleva vaidluse lahendamiseks. (p 34)

Kuigi maakohus ei olnud lahendanud määruse resolutsiooniga ühtegi muud küsimust peale normi põhiseadusvastasuse, nähtub määruse tekstist, et maakohus on siiski otsustanud ka sisulise õigusküsimuse üle. Seega on kohus asja lahendanud PSJKS § 9 lõike 1 mõttes. (p 35)

3-4-1-57-14 PDF Riigikohus 26.01.2015

Kuna hageja 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud määras tasutud riigilõiv 260 000 krooni ületas Harju Maakohtu 27.11.2014. a määruse tegemise ajal kehtinud riigilõivumäära rohkem kui 50 eurot, tuli taotluse lahendamisel kohaldada TsMSRS § 21 lg-t 1. Eeltoodud osas olid RLS § 56 lg-d 1 ja 19 koostoimes lisaga 1 minetanud TsMSRS § 21 lg 1 jõustumisega vaidluse lahendamisel asjassepuutuvuse. (p 18)


PSJKS § 14 lg 2 esimese lause kohaselt on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eeldus kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. Sätte asjassepuutuvuse üle otsustamine eeldab mõnel juhul ka selle hindamist, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseaduse vastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määratlevad põhiseaduse vastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse. Seejuures on asjassepuutuvuse hindamiseks vajalik, et asja lahendav kohus oleks välja selgitanud nii vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud kui ka kohaldatava õigusnormi. (p 15)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 järgi saab esimese või teise astme kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, kui on jätnud asjassepuutuva õigustloova akti kohtuasja lahendamisel kohaldamata. Kohtuasja lahendamine hõlmab nii kohtuasja sisulise kui ka asjaga seotud menetluslike küsimuste lahendamise. (p 14)

3-4-1-46-14 PDF Riigikohus 20.11.2014

Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Riigilõiv piirab põhiseaduse § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab ka põhiseaduse §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 22)


Riigilõivu tasunud isik või isik, kelle eest lõiv tasuti, saab enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse esitamisel põhiseaduse § 15 lg 1 alusel nõuda kohtulahendi jõustumiseni riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist. Kui menetlusosalisel puudus võimalus tõstatada riigilõivu põhiseaduse vastasuse küsimus tsiviilasja menetluse kestel, on tal selleks õigus menetluse järel. (p 19) Vt ka Riigikohtu üldkogu 28. veebruari 2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-13-12, punkt 36; 2. aprilli 2013. aasta määrus asjas nr 3-2-1-140-12, punkt 20 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. septembri 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-22-14, punkt 21.

Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Riigilõiv piirab põhiseaduse § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab ka põhiseaduse §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 22)

Riigikohus on tunnistanud proportsionaalseks abinõuks menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise legitiimsete eesmärkide tagamisel vaidlusalusest 30 000 krooni ehk 1917 euro 34 sendi suurusest riigilõivu määrast kõrgema riigilõivu määra. Riigikohus on eelnimetatud üldkogu otsusele viidates tunnistanud põhiseaduspäraseks praegu vaidluse all olevast riigilõivu määrast ka 159 eurot 77 senti madalama riigilõivu määra kohtuasjas, kus menetlusosalisteks olid füüsilised isikud. Praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid, mille põhjal peaks kolleegium otsustama teisiti hagiavalduselt tasuda tulnud 30 000 krooni ja apellatsioonkaebuselt nõutud 1917 euro 34 sendi suuruse riigilõivu põhiseaduspärasuse suhtes. (p 24) Vt ka Riigikohtu üldkogu 21. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-17-13, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-13-14 ja 18. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-61-13.

RLS § 56 lg 1 koostoimes lisaga 1 (01.01.2009 - 31.12.2010 kehtinud redaktsioonis) on põhiseaduspärane osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 275 000 krooni kuni 300 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 30 000 krooni. RLS § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 (01.01. 2011 – 30.06.2012 kehtinud redaktsioonis) on põhiseaduspärased osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 17 575 euro 70 sendi kuni 19 173 eurot 49 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 1917 eurot 34 senti.


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 järgi saab esimese või teise astme kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, kui on jätnud asjassepuutuva õigustloova akti kohtuasja lahendamisel kohaldamata. Kohtuasja lahendamine hõlmab nii kohtuasja sisulise kui ka asjaga seotud menetluslike küsimuste lahendamise. (p 18)

3-1-1-120-13 PDF Riigikohus 16.12.2013

Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.


Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ning usaldusväärsetest allikatest raskusteta ja eriteadmisi kasutamata kindlat teavet saada. Mingi asjaolu üldtuntuks tunnistamiseks ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid see väide peab olema kontrollitav.


Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.

VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Väärteomenetlus lõpetamise korral VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.


Põhiseaduse § 152 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 kohaselt saab kohus seaduse või muu õigusakti sätted kohaldamata jätta vaid siis, kui ta tunnistab need põhiseadusega vastuolus olevaks, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (vt ka RKKKo 3-1-1-89-10, p 11). Maakohus leidis ekslikult, et kohalikul omavalitsusüksusel puudub pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.


VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Väärteomenetlus lõpetamise korral VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.


Jättes kohaldamata määruse sätted, mida oleks pidanud kohaldama ja lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 mõttes.


Konkreetses kohtuasjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mis tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude osas on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid.


Kohtul ei ole olukorras, kus ta oli eelnevalt tuvastanud süüteokoosseisu puudumise, KarS § 2 lg-st 2 lähtudes täiendavat vajadust analüüsida veel ka õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu.


Tallinna Linnavolikogu 20. septembri 2012. a määruse nr 22 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ § 2 p-dest 2, 3 ning 14, § 5 p-st 17, § 7 lg 2 p-st 15 ja § 7 lg-st 5 järeldub, et isik, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht asub Tallinna linnas ning kellel on isikustatud ühiskaart, saab ühistranspordis tasuta sõidu õigust tõendada üksnes igal ühissõidukisse sisenemisel valideeritud ühiskaardi ja isikut tõendava dokumendi abil. Juhul, kui isik jätab ühiskaardi valideerimata, ei esita seda sõidupiletit kontrollivale ametiisikule või tal puudub isikut tõendav dokument, on alust rääkida sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmisest ÜTS § 54^7 lg 1 mõttes.

ÜTS § 54^7 lg 1 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohast ei ole iseenesest tähtis, kas isikul ka tegelikult ühistranspordis sõitmise õigus on. Olukorras, kus isik on õigustatud ühistransporti kasutama, kuid pole näiteks sõidupileti kaotamise tõttu suuteline enda sõiduõigust tõendama, on samuti alust rääkida kõnealuse väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastava teo toimepanemisest. Seega on vaadeldava väärteokoosseisu puhul tähtis see, kas isikul oli sõiduõigust tõendavat dokument.

Kohalikul omavalitsusel on pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.

3-4-1-41-13 PDF Riigikohus 04.11.2013

Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja riigilõivu määr riivavad eeskätt PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. Riigikohus on mitmetes lahendites leidnud, et kõrgest riigilõivumäärast tulenev põhiõiguste riive ei ole olnud menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks proportsionaalne. (p 22) Riigilõiv 17 895 eurot 26 senti, mis tuli tasuda hagi esitamisel tsiviilasjas hinnaga üle 511 293 euro 18 sendi kuni 575 204 eurot 83 senti, on põhiseadusega vastuolus. (p 24)


Osaotsusega lahendati hagiavalduse nõuded veidi enam kui poole ulatuses hagi hinnast. Ei oleks õige, kui kohus tõmbaks seadusandja asemel piiri, millise osakaaluga nõuded hagihinnast peaks veel menetluses olema, et enamtasutud riigilõivu tagastamise nõude puhul oleks lubatav riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust hinnata. Seetõttu leiab kolleegium, et enamtasutud riigilõivu tagastamise nõude läbivaatamisel saab kontrollida riigilõivumäära põhiseaduspärasust, hoolimata sellest, et asjas on tehtud osaotsus ja see on jõustunud. (p 17)

3-4-1-16-13 PDF Riigikohus 25.06.2013

Maakohus pidi kontrollima, kas tasutud riigilõivud on põhiseaduspärased, lahendades hageja taotlust tunnistada vastuhagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud põhiseadusvastaseks ja tagastada nõutud enamtasutud riigilõiv (PS § 15 lõige 2 ja § 152). (p 20)


Riigilõivu tasunud isik või isik, kelle eest lõiv tasuti, saab enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse esitamisel PS § 15 lõike 1 alusel nõuda kohtulahendi jõustumiseni riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist. Maakohus pidi kontrollima, kas tasutud riigilõivud on põhiseaduspärased, lahendades hageja taotlust tunnistada vastuhagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud põhiseadusvastaseks ja tagastada nõutud enamtasutud riigilõiv (PS § 15 lõige 2 ja § 152). (p 20)


PSJKS § 9 lõige 1 ei luba kohtul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatada enne asja lõplikku otsustamist. Kohus ei saa teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. (p 23) Maakohus ei lahendanud riigilõivu tagastamise taotlust, vaid lükkas taotluse lahendamise edasi aega pärast riigilõivuseaduse normide põhiseaduslikkuse kontrolli Riigikohtus. Määruse põhjendavas osas riigilõivu põhiseaduspärase määra ja enamtasutud riigilõivu summa kohta seisukoha kujundamine ei kujuta endast tasumisele kuuluva riigilõivu määramist ega enamtasutud riigilõivu tagastamise otsustamist. Järelikult on maakohus algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse põhiasja otsustamata. (p 22)

3-4-1-11-13 PDF Riigikohus 07.05.2013

Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõigust. (p 20) Riigilõiv 8308 eurot 51 senti, mida tuli tasuda hagiavalduselt tsiviilasjas hinnaga üle 159 779 euro 12 sendi kuni 191 734 eurot 94 senti, ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu. (p 22)


Hageja taotleb Riigikohtult, et kaebuselt tegelikult tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks määrataks 1800 eurot (vt eespool punkt 11). PSJKS § 14 lõike 2 kohaselt kontrollib Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti põhiseaduspärasust ega lahenda õigusvaidlust, mis tuleb lahendada haldus-, tsiviil-, kriminaal- või haldusõiguse rikkumise asjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi. Õige riigilõivumäära peab leidma hagi menetlusse võtmist otsustav kohus. (p 23)

3-1-1-48-12 PDF Riigikohus 30.05.2012

Üldjuhul tuleb kohtul karistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotlus, millel puudub esitaja allkiri, käiguta jätta ja anda taotluse esitajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Alles siis, kui taotluse esitaja ettenähtud ajaks puudust ei kõrvalda, saab kohus jätta taotluse läbi vaatamata.

Seadusest ei tulene õiguslikku alust jätta karistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotlus läbi vaatamata põhjusel, et taotlus kattub oma sisult sama isiku poolt samas asjas varem esitatud taotlusega, mille kohus on jätnud rahuldamata. Sama isiku korduvate samasisuliste taotluste korral tuleb kohtul järgnevad taotlused sarnaselt esimesele taotlusele rahuldamata (mitte läbi vaatamata) jätta, kusjuures määruse põhistustes võib kohus piirduda viitega varasema samasisulise taotluse kohta tehtud määruse põhistustele.


Asjaolu, et Eesti Advokatuuri aukohus asub pärast kohtuotsuse tegemist mingis õiguslikus küsimuses kohtust erinevale seisukohale, ei saa kaasa tuua kohtuotsuse teistmist.


Kriminaalasja arutavale kohtule esitatud nõuet tunnistada õigustloov akt põhiseadusvastaseks tuleks käsitada kohtumenetluse poole menetlusliku taotlusena. Kohus peab asja lahendamisel tehtavas otsuses või määruses võtma seisukoha ka kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse suhtes. Selleks peab kohus esmalt kontrollima, kas taotluses vaidlustatud õigusnorm on konkreetse kohtuasja lahendamisel osaliselt või täielikult asjassepuutuv (PSJKS § 14 lg 2 lause 1). Taotlus asjassepuutumatu normi põhiseadusvastaseks tunnistamiseks jäetakse läbi vaatamata. Normi asjassepuutuvuse korral tuleb kohtul järgnevalt hinnata selle põhiseaduspärasust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus on kohtu hinnangul põhjendatud, peab kohus kohtuasja lahendamisel tunnistama vaidlustatud normi asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja selle kohaldamata jätma, algatades nii põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus. Taotlusega mitte nõustudes, tuleb kohtul see rahuldamata jätta. Asja lahendamisel tehtavast kohtuotsusest või -määrusest peab selgelt nähtuma, kas kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldatakse, jätetakse rahuldamata või läbi vaatamata. Kohus ei tohi taotlust lihtsalt tähelepanuta jätta.

Kohtu otsustus tunnistada õigusnorm või selle andmata jätmine põhiseadusvastaseks peab olema alati põhistatud. Samuti peab kohus põhistama otsustust jätta kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldamata või läbi vaatamata. Sellise põhistamiskohustuse ulatus sõltub aga väga suurel määral konkreetse juhtumi isepärast ja taotluse sisust. Kohtul on õigus hinnata kohtumenetluse poole taotluses tõstatatud põhiseadusliku probleemi õiguslikku kaalukust ja tähendust konkreetse kohtuasja lahendamise seisukohalt ning sellest lähtudes valida põhjalikkuse aste, millega põhistada taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist. Kui vaidlustatud norm on ilmselgelt asjassepuutumatu või kohtumenetluse poole väide normi põhiseadusvastasuse kohta konkreetse kohtuasja kontekstis ilmselgelt põhjendamatu, võib kohus otsuses või määruses erandina piirduda üksnes selle järelduse äramärkimisega. Kui eelnev kohtuaste pole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist piisavalt põhistanud, on see viga üldreeglina kõrgema astme kohtu menetluses kõrvaldatav ega tingi tavaliselt kohtuasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Teatud juhtudel pole aga välistatud, et kui vaidlustatud kohtulahendis on jäetud põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus tähelepanuta või selle suhtes tehtud otsustus põhistamata, saadetakse kohtuasi põhistamiskohustust rikkunud kohtule uueks arutamiseks.

Kohus peab tunnistama asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas, põhiseadusvastaseks ka siis, kui menetlusosalised sellist nõuet ei esita.

Põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse võib esmakordselt esitada ka alles edasikaebemenetluses - näiteks apellatsioonis või kassatsioonis.


Kriminaalasja arutavale kohtule esitatud nõuet tunnistada õigustloov akt põhiseadusvastaseks tuleks käsitada kohtumenetluse poole menetlusliku taotlusena. Kohus peab asja lahendamisel tehtavas otsuses või määruses võtma seisukoha ka kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse suhtes. Selleks peab kohus esmalt kontrollima, kas taotluses vaidlustatud õigusnorm on konkreetse kohtuasja lahendamisel osaliselt või täielikult asjassepuutuv (PSJKS § 14 lg 2 lause 1). Taotlus asjassepuutumatu normi põhiseadusvastaseks tunnistamiseks jäetakse läbi vaatamata. Normi asjassepuutuvuse korral tuleb kohtul järgnevalt hinnata selle põhiseaduspärasust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus on kohtu hinnangul põhjendatud, peab kohus kohtuasja lahendamisel tunnistama vaidlustatud normi asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja selle kohaldamata jätma, algatades nii põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus. Taotlusega mitte nõustudes, tuleb kohtul see rahuldamata jätta. Asja lahendamisel tehtavast kohtuotsusest või -määrusest peab selgelt nähtuma, kas kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldatakse, jätetakse rahuldamata või läbi vaatamata. Kohus ei tohi taotlust lihtsalt tähelepanuta jätta.

Kohtu otsustus tunnistada õigusnorm või selle andmata jätmine põhiseadusvastaseks peab olema alati põhistatud. Samuti peab kohus põhistama otsustust jätta kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldamata või läbi vaatamata. Sellise põhistamiskohustuse ulatus sõltub aga väga suurel määral konkreetse juhtumi isepärast ja taotluse sisust. Kohtul on õigus hinnata kohtumenetluse poole taotluses tõstatatud põhiseadusliku probleemi õiguslikku kaalukust ja tähendust konkreetse kohtuasja lahendamise seisukohalt ning sellest lähtudes valida põhjalikkuse aste, millega põhistada taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist. Kui vaidlustatud norm on ilmselgelt asjassepuutumatu või kohtumenetluse poole väide normi põhiseadusvastasuse kohta konkreetse kohtuasja kontekstis ilmselgelt põhjendamatu, võib kohus otsuses või määruses erandina piirduda üksnes selle järelduse äramärkimisega. Kui eelnev kohtuaste pole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist piisavalt põhistanud, on see viga üldreeglina kõrgema astme kohtu menetluses kõrvaldatav ega tingi tavaliselt kohtuasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Teatud juhtudel pole aga välistatud, et kui vaidlustatud kohtulahendis on jäetud põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus tähelepanuta või selle suhtes tehtud otsustus põhistamata, saadetakse kohtuasi põhistamiskohustust rikkunud kohtule uueks arutamiseks.

KrMS § 305^1 lg 1 kehtib ka KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtumääruste suhtes.

Kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (Vt nt 21. jaanuari 1999. a otsus Garcķa Ruiz vs Hispaania, p 26 ja 5. mai 2011. a otsus Ilyadi vs Venemaa, p 39.).


Otsuses Andreyev vs Eesti tuvastas inimõiguste kohus EIÕK art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus Eesti Advokatuuri aukohus tegi kindlaks, et kriminaalmenetluses avaldajat kaitsnud advokaat jättis oma kohustusi rikkudes õigeaegselt välja selgitamata kaitsealuse soovi kassatsiooni esitamiseks ega esitanud tähtaegset kassatsiooni. Inimõiguste kohus nägi selles asjas avaldaja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevate õiguste rikkumist, sest advokaadi kohustuste mittetäitmine koosmõjus olukorraga, kus siseriiklik õigus ei kehtestanud koheseid tagajärgi aukohtu poolt advokaadi tegevusetuse kindlakstegemisele (nt uue advokaadi määramine ja kassatsioonitähtaja ennistamine või kohtuotsuse teistmine), võtsid avaldajalt juurdepääsuõiguse Riigikohtusse. Erinevalt kohtuasjast Andreyev vs Eesti polnud praeguses asjas aukohtumenetluse esemeks küsimus, kas kaitsjate tegevus tõi kaasa R. Paala kaitseõiguse rikkumise.


KrMS § 305^1 lg 1 kehtib ka KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtumääruste suhtes.

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json