/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-20-2/11 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 26.05.2020

Vt taotluse lubatavuse tingimuste kohta Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 44; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 76 ja 81; samuti praeguse otsuse punkt 3. (p 24)


MaaKatS § 18² lõikega 4 on osa katastriüksuste sihtotstarbe näinud linna- või vallavalitsuse asemel ette Riigikogu seadusega. Kaevandamisloa väljastamise korral ei ole kohaliku omavalitsuse organil kaalutlusruumi vastava katastriüksuse sihtotstarbe määramisel kui kohaliku elu küsimuse otsustamisel (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-9-09, p 26; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-13-09, p-d 22 ja 23, milles Riigikohus leidis, et ruumiline planeerimine üldiselt ja konkreetselt ka katastriüksuste sihtotstarbe määramine on kohaliku elu küsimus). Omavalitsusüksusel ei ole ka õigust keelduda katastriüksuse sihtotstarbe muutmisest, tuginedes varem kehtinud ja kaevandmist ette mitte nägevatele planeeringutele (eelkõige üldplaneeringule, kuid ka eri- ja detailplaneeringutele). MaaKatS § 18² lõige 4 riivab seega omavalitsusüksuste õigust seaduse alusel iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (PS § 154 lõige 1). (p 26)

MaaKatS § 18² lõike 4 eesmärgiks võib pidada seda, et ülekaalukates riiklikes huvides õiguspäraselt antud kaevandamisloa alusel saaks mõistliku ajaga ja täiendava asjaajamiseta asuda kaevandama õigel ajal ja õiges kohas, tagades seeläbi maavarade kui rahvusliku rikkuse säästliku kasutamise (PS § 5). Samuti on selle eesmärk kaevandamisloa omanikust ettevõtja ettevõtlusvabaduse kaitse. Neil eesmärkidel omavalitsusüksuste planeerimisautonoomiat piirata on lubatav. (p 29)

MaaKatS § 18² lõike 4 põhiseaduspärasuse juures on olulisim, et peamise negatiivse mõju omavalitsusüksuse planeerimisautonoomiale põhjustab riigi poolt kaevandamisloa andmine, mitte seadusega omavalitsusüksustele pandud kohustus muuta seejärel vastavalt katastriüksuse sihtotstarvet. (p 33)

Kaevandamisluba antakse menetluses, milles omavalitsusüksusel on võimalik osaleda ja väljendada oma vastuseisu kaevandamisele (MaaPS § 49 lg 6). (p 34)

Kaevandamisloa andmine omavalitsusüksuse vastuseisu korral Vabariigi Valitsuse nõusolekul (kehtiva MaaPS § 55 lõige 4) on põhiseadusega kooskõlas sõltumata dokumendi vormist, milles see vastuseis on esitatud (planeering, arengukava, kiri vms), kui on täidetud järgmised tingimused (vt eespool viidatud otsus asjas nr 3-4-1-9-09, p-d 32-33). Omavalitsusüksus peab saama osaleda ja esitada oma vastuväited kaevandamisloa menetluses, samuti Vabariigi Valitsuses toimuvas nõusoleku andmise menetluses. Vabariigi Valitsus peab sõnaselgelt näitama nõusoleku andmisel, millised on need ülekaalukad üleriigilised sotsiaalsed, keskkonnahoiu- või majandushuvid, mis tingivad vajaduse kaaluda loa väljastamist just konkreetse omavalitsusüksuse territooriumi kohta. Keskkonnaametil kui loa väljastajal on kohustus omavalitsusüksuse esitatud keskkonnahoiu ja sotsiaalseid kaalutlusi loa otsustamisel arvestada. Tal on ka võimalik MaaPS § 56 lõike 1 punkti 9 kohaselt lisada loale nõudeid maapõue kaitse ja maavara ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning kaevandamisest inimese tervisele, varale ja keskkonnale tuleneva keskkonnahäiringu vähendamiseks, samuti MaaPS § 56 lõike 2 alusel muid tingimusi. Omavalitsusüksusel peab olema võimalik kohtus vaidlustada nii Vabariigi Valitsuse nõusolekut kui ka lõplikku loa andmist. (p 37)

Kehtiva MaaPS § 55 lõike 4 kohaselt peab Vabariigi Valitsus oma nõusoleku andmiseks ära näitama, milles seisneb „ülekaalukas riigi huvi“. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mille sisustamine ja niisuguse huvi tuvastamine on kohtulikult kontrollitav. (p 38)


MaaKatS § 18² lõike 4 eesmärgiks võib pidada seda, et ülekaalukates riiklikes huvides õiguspäraselt antud kaevandamisloa alusel saaks mõistliku ajaga ja täiendava asjaajamiseta asuda kaevandama õigel ajal ja õiges kohas, tagades seeläbi maavarade kui rahvusliku rikkuse säästliku kasutamise (PS § 5). Samuti on selle eesmärk kaevandamisloa omanikust ettevõtja ettevõtlusvabaduse kaitse, kuigi kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust luba saada (Riigikohtu halduskolleegiumi 30. mai 2019. a otsus asjas nr 3-17-563/70, p 11.2), kuna ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda, et ta saaks kasutada maavara kui rahvuslikku rikkust oma ettevõtluse huvides (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 44; Riigikohtu halduskolleegiumi 9. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-17-796/39, p 16). (p 29)


Õigusselguse loomist ei saa pidada sättest põhjustatud riive eesmärgiks, kui selle sätte menetlemise ja vastuvõtmise ajal ei olnud selles küsimuses õigusselgusetust (vt Riigikohtu praktikat vaidlusaluse sätte osas Riigikohtu halduskolleegiumi 15. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-35-13, p 19; 18. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-31-16, p-d 14, 19, 21 ja p 22-29). (p 26)


Vt Riigikohtu seisukohta küsimuses selle kohta, kui on vaidlustatud niisuguse normi puudumine, mis kohustaks riigiorganeid jätma kaevandamisloa andmata, kui kaevandamine on vastuolus omavalitsusüksuse kehtivate planeeringutega, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-9-09. (p 37)


MaaKatS § 18² lõike 4 eesmärk on kaevandamisloa omanikust ettevõtja ettevõtlusvabaduse kaitse, kuigi kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust luba saada (Riigikohtu halduskolleegiumi 30. mai 2019. a otsus asjas nr 3-17-563/70, p 11.2), kuna ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda, et ta saaks kasutada maavara kui rahvuslikku rikkust oma ettevõtluse huvides (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 44; Riigikohtu halduskolleegiumi 9. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-17-796/39, p 16). (p 29)

3-3-1-86-15 PDF Riigikohus 30.06.2016

VHS § 3 lõike 7 esimene lause (14. maist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) oli PS-ga vastuolus osas, milles nägi ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud. Ka VHS § 3 lõike 7 esimese lause 1. septembrist 2007 kuni 13. maini 2013 kehtinud sõnastuses ja alates 1. jaanuarist 2014 kehtivas sõnastuses on samas osas PS-ga vastuolus. (p-d 63, 65, 66)


Vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (vrd RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-33-05 ja 3-4-1-23-11). (p 47)

Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsus sõltub sellest, kui suure tulu sotsiaalmaksu maksja hilinemisega välja maksab ja kui palju see summa ületab hüvitise määra, seega konkreetse inimese töötasu suurusest. Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsust suurendab asjaolu, et juhul, kui tulu makstakse hilinemisega välja sotsiaalmaksu maksja süül, pole hüvitise saajal enamasti efektiivset võimalust mõjutada seda, millal tulu välja makstakse. (p 60)

Ebavõrdse kohtlemise kõrvaldaks see, kui inimesed, kellele tööandja maksis viivitusega välja vanemahüvitise ajal töötades teenitud tulu, asetatakse samasugusesse olukorda nagu inimesed, kellele maksti töötasu välja õigel ajal. (p 61-62)

VHS § 3 lõike 7 esimene lause (14. maist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) oli PS-ga vastuolus osas, milles nägi ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud. Ka VHS § 3 lõike 7 esimese lause 1. septembrist 2007 kuni 13. maini 2013 kehtinud sõnastuses ja alates 1. jaanuarist 2014 kehtivas sõnastuses on samas osas PS-ga vastuolus. (p-d 63, 65, 66)


Vanemahüvitis ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, mis annab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, kuid vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (vrd RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-33-05 ja 3-4-1-23-11). (p 47)


Vanemahüvitis ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, mis annab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, kuid vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (vrd RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-33-05 ja 3-4-1-23-11). (p 47)

Vanemahüvitise vähendamise puhul (VHS § 3 lg 7 esimene lause) saab kassapõhisest arvestusest tulenevat administreerimise lihtsust ja kulude kokkuhoidu küll pidada ebavõrdse kohtlemise õigustuseks, aga praegusel juhul on kokkuhoid, mis ebavõrdse kohtlemisega saavutatakse, suhteliselt väike. (p 57, p 59)

Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsus sõltub sellest, kui suure tulu sotsiaalmaksu maksja hilinemisega välja maksab ja kui palju see summa ületab hüvitise määra, seega konkreetse inimese töötasu suurusest. Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsust suurendab asjaolu, et juhul, kui tulu makstakse hilinemisega välja sotsiaalmaksu maksja süül, pole hüvitise saajal enamasti efektiivset võimalust mõjutada seda, millal tulu välja makstakse. (p 60)

Ebavõrdse kohtlemise kõrvaldaks see, kui inimesed, kellele tööandja maksis viivitusega välja vanemahüvitise ajal töötades teenitud tulu, asetatakse samasugusesse olukorda nagu inimesed, kellele maksti töötasu välja õigel ajal. (p 62)

3-4-1-33-14 PDF Riigikohus 02.02.2015

PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse kaitsealast välja jäävatel eesmärkidel toetuste maksmisel peab seadusandja arvestama põhiseadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise nõudega (punkt 29). PS § 12 lõike 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. PS § 12 lõige 1 tagab õigusliku võrdsuse, mis hõlmab ka seadusloome võrdsust. Üldise võrdsuspõhiõigus riivega on tegemist siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Seadusloome võrdsuse põhimõtet on rikutud, kui ebavõrdset kohtlemist ei ole võimalik põhiseaduslikult õigustada (punkt 35).

Võrdsuspõhiõiguse riive hindamisel võrdles kolleegium eritoetust (ÕÕS § 5 lõige 5) saavaid kutsekooli õpilasi ja vajaduspõhist õppetoetust (ÕÕS § 2 punkt 4) saavaid üliõpilasi (võrreldavad grupid). Sarnaselt kutsekooli õpilase eritoetusega on üliõpilastele mõeldud vajaduspõhine õppetoetus majanduslikust olukorrast lähtuv rahaline toetus kõrghariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Seega makstakse nii kutsekooli õpilasele eritoetust kui ka üliõpilasele vajaduspõhist õppetoetust selleks, et kõrvaldada majanduslikke takistusi hariduse omandamisel. Erinevalt kutsekooli õpilase eritoetusest, ei arvata üliõpilase vajaduspõhist õppetoetust toimetulekutoetuse arvestamisel isiku sissetuleku hulka (p 36).

Üliõpilaste ja kutsekooli õpilaste erineva kohtlemise põhjusena on menetlusosalised välja toonud seadusandja soovi soodustada kõrghariduse omandamist. Seadusandja eesmärk edendada kõrghariduse omandamist on kolleegiumi hinnangul võrdsuspõhiõiguse riiveks legitiimne (p 37).


PS § 28 lõike 2 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus saada riigilt abi vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Selles sättes on tagatud soorituspõhiõigus, mille kaitseala riivatakse siis, kui riik jätab abivajajale piisava abi tagamata (punkt 26).

Riigi abi vajadus puuduse korral on seotud toimetulekupiiriga, millest lähtudes makstakse isikule või perekonnale toimetulekutoetust. Toimetulekupiirile vastav sissetulek peaks tagama inimese või perekonna minimaalsed tarbimiskulud esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 22 lõige 1). SHS § 22-2 lõike 1 kohaselt on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Seega arvatakse üldjuhul sissetuleku hulka ka isikule makstud toetused. SHS § 22-1 lõige 2 sätestab loetelu toetustest, mida toimetulekutoetuse arvestamisel sissetuleku hulka ei arvata. Juhul kui inimene saab toetust, mida SHS § 22-2 lõike 2 loetelus ei ole, arvatakse see toetus tema sissetuleku hulka. Kui selle tulemusel ületab inimese kuusissetulek toimetulekupiiri, siis talle toimetulekutoetust ei maksta. Sisuliselt saab inimene sellises olukorras valida, kumba toetust – kas toimetulekutoetust või mõnda spetsiifilist toetust – ta taotleb (punkt 27). PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse kaitseala riivaks see, kui riik ei maksaks toetust, mis on mõeldud aitamaks PS § 28 lõikes 2 nimetatud vajaduse puhul, aga samuti see, kui selline toetus arvataks isiku sissetuleku hulka toimetulekutoetuse arvestamisel (punkt 28). Teisalt on SHS § 22-1 lõikes 2 toetusi, mida riik maksab eesmärgil, mis ei kuulu otseselt PS § 28 lõikes 2 toodud soorituspõhiõiguse kaitsealasse. PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse kaitsealast välja jäävatel eesmärkidel toetuste arvamine isiku sissetuleku hulka toimetulekutoetuse arvestamisel ei riiva PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõigust. Siiski peab seadusandja arvestama ka selliste toetuste maksmisel põhiseadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise nõudega (punkt 29). Kutsekooli õpilasele ÕÕS § 5 lõike 5 alusel makstava eritoetuse eesmärgiks on võimaldada juurdepääs kutseharidusele, leevendades õpilase majanduslikust olukorrast tingitud takistusi. Kuna kutsehariduse edendamine ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, ei riiva see, et kutsekooli õpilasele makstav eritoetus arvatakse toimetulekutoetuse arvestamisel sissetuleku hulka, PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõigust (punkt 34).


PS § 29 lõikes 3 on sätestatud riigi kohustus korraldada kutseõpet. Sellest kohustusest tulenevalt peaks riik muuhulgas haridussüsteemi kujundama selliselt, et see soodustaks inimeste majanduslikku aktiivsust, kindlustades võimalikult paljude inimeste hõivatuse. Inimeste vabatahtlik majanduslik aktiivsus on ühiskonna toimimise ja täiskasvanud inimese ning tema perekonna toimetuleku ja inimväärse äraelamise eeldus. Eesti haridussüsteemi on üles ehitatud selliselt, et lisaks algharidusele, põhiharidusele ja üldkeskharidusele on võimalik omandada nii kutseharidust (sealhulgas kutsekeskharidust) kui ka kõrgharidust. Kutseõpet reguleerib eelkõige kutseõppeasutuse seadus, mille § 3 lõikes 3 on sätestatud riigi kohustus tagada kutseõppe kättesaadavus kõigis maakondades (punkt 38).


SHS § 22^2 lõige 2 oli kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud redaktsioonis põhiseaduse vastane osas, milles ei võimaldanud toimetulekutoetuse arvestamisel arvata sissetuleku hulgast välja ÕÕS § 5 lõike 5 alusel õppeasutuse moodustatud eritoetuse fondi vahenditest makstud eritoetust. (p 41)

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json