1-22-3234/49
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.10.2024 |
|
Olukorras, kus isikut süüdistatakse KarS § 3811 lg 2 järgi raamatupidamisdokumentide varjamises, ei saa rääkida ümberpööratud tõendamiskoormusest ja riiklikul süüdistajal lasub kohustus esitada küllaldased tõendid selle kohta, milles varjamine ja seisnes. (p 13)
Raamatupidamisdokumentide varjamine KarS § 3811 mõttes võib seisneda ka dokumentide üle andmata jätmises isikule, kellel on õigus dokumentidega tutvuda, kui toimepanijal on kohustus dokumendid esitada. (p 14)
KarS § 3811 on formaalne delikt, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. Isiku süüditunnistamine KarS § 3811 järgi ei eelda selle tuvastamist, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist olnuks raskendatud mõnel konkreetsel isikul. Hinnata tuleb vaid seda, kui tähtsad olid varjatud dokumendid raamatupidamisandmestiku kui terviku seisukohalt. Olulisest raskendamisest KarS § 3811mõttes ei saa rääkida siis, kui raamatupidamisdokumentatsioon on ka varjatud dokumentideta piisav, hindamaks raamatupidamiskohustuslase varalist seisundit olulises osas õigesti. (p 15)
Enese mittesüüstamise privileegi (PS § 22 lg 3 ja EIÕK art 6) on rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse karistuse ähvardusel ise üle andma dokumente olukorras, kus ei ole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo toimepanemises. Seejuures ei sõltu õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isiku formaalsest menetlusseisundist ega sellest, kas nende asjaolude osas, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Samuti ei luba enese mittesüüstamise privileeg kasutada kriminaalmenetluses süüdistatava vastu tõendeid, mis on saadud temalt teises menetluses karistuse ähvardusel. Tegemist on põhimõttega, mis kehtib üldjuhul alati, kui kriminaalmenetluses soovitakse süüdistatava vastu kasutada tõendit, mille ta oli sunnitud mõnes teises menetluses karistusähvardusel ise välja andma. (p-d 19 ja 22)
Olukorras, kus kehtib piisavalt selge keeld kasutada kriminaalmenetluses tõendina isiku vastu teavet, mille see isik on teises menetluses karistuse ähvardusel ise välja andnud, ei vabasta teabe süüstav iseloom isikut tavaliselt teabe andmise kohustusest ega selle rikkumise korral karistusest. Sellest reeglist on küll erandeid, näiteks kui seadus näeb ette õigusliku aluse keelduda iseennast (või lähedast) süüstava teabe andmisest. (p 23) Tõendi kriminaalmenetluses kasutamise keeld, mis võtab isikult õiguse jätta mingis teises menetluses teabe andmise kohustus enesesüüstamise vältimiseks täitmata, võib seaduse asemel tuleneda ka hästi väljakujunenud ühemõttelisest kohtupraktikast. (p 25)
Ei ole võimalik väita, et kohtupraktika tagas keskmisele mõistlikule isikule juba enne PankrS § 85 lg 4 jõustumist 1. veebruaril 2021 piisava selguse ja kindluse, et teavet, mida ta annab pankrotimenetluses, ei tohi kasutada kriminaalmenetluses tõendina tema vastu. Seega oli isikul enne 1. veebruari 2021 üldjuhul ka enese mittesüüstamise privileegil rajanev õigus jätta teda kuriteos süüstav teave pankrotimenetluses esitamata. (p-d 26–29)
Lepingulisele kaitsjale alusetute kaitseväidete esitamise eest makstud tasu ei arvata KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu hulka ja seda ei hüvitata süüdistatavale ka tema õigeksmõistmise korral. (p 32)
|
| 5-24-7/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
23.09.2024 |
|
Asjaolust, et riigihalduse ministri 26. veebruari 2020. a määrusele nr 7 „Kohaliku omavalitsuse hoonete energiatõhusaks muutmiseks antava toetuse kasutamise tingimused ja kord“ (määrus nr 7) (§ 17 esimese lause kohaselt on toetuse saaja kohustatud projekti ellu viima vastavalt õigusaktidele, ei järeldu, et rakendusüksusel on õigus määruse nr 7 § 19 lg 2 alusel nõuda toetus tagasi ka siis, kui toetuse saaja rikkus riigihangete seadusest tulenevaid selliseid kohustusi, mida määruse nr 7 § 17 ei sisalda. Kui määruse andja tahteks oleks olnud, et toetuse saaja järgiks kõiki riigihangete seaduses sätestatud kohustusi, siis poleks ta määruse nr 7 §-s 17 eespool nimetatud hangete korraldamise kohustusi eraldi sõnaselgelt sätestanud ega viidanud ka määruse nr 7 § 19 lg 2 tagasinõudmise aluses just „käesolevas määruses kehtestatud“ kohustustele.
See, et toetuse saaja peab järgima lisaks määruse nr 7 §-le 17 teistest õigusaktidest tulenevaid kohustusi, ei tähenda, et kõik need kohustused on ühtviisi olulised toetuse eesmärkide saavutamiseks. Määruse nr 7 sõnastus ei kinnita määrusandja tahet kõiki võimalikke kohustusi ühtviisi sanktsioneerida just toetuse tagasinõudmisega.
Eespool märgitud keelelist tõlgendust toetavad ka süstemaatilised, teleoloogilised ja põhiseaduskonformsed argumendid. Riigihangete normid ei vaja tingimata täiendavat sanktsioneerimist toetuse tagasinõudmisega. Riigihangete seaduse igasuguse rikkumise korral toetuse tagasinõudmine vähemalt 10% ulatuses ei pruugiks igas olukorras tagada proportsionaalset tulemust. Riigihangete normide täiendaval sanktsioneerimisel toetuse tagasinõudmise kaudu saab olla legitiimne eesmärk, kui see aitab kaitsta spetsiifiliselt toetuste maksmisega seotud avalikke huve. Igasugune riigihangete seaduse rikkumine ei kahjusta riigi huve toetuse andjana. Riigihangete seaduse kõik normid ei teeni alati eesmärki riigi raha säästlikult kasutada, vaid võivad kulusid hoopis suurendada, kuigi on vajalikud nt konkurentide kaitseks.
Riigihangete seaduse järgimise tagamiseks on ka teisi meetmeid, nt teise pakkuja õigus riigihange vaidlustada, Rahandusministeeriumi järelevalve ning viimaks ka süüteomenetlus.
Toetuste rakendusüksustel ei pruugi olla sisulist pädevust kontrollida igakülgselt seda, kas riigihangete seaduse kõiki norme on järgitud. Määruse andja saab rakendusüksuse tegevust lihtsustada seeläbi, kui sätestab olulisemad riigihankealased kohustused määruses endas.
Määruse nr 7 § 19 lg 2 kitsa tõlgendamise kasuks räägib ka argument, et toetuse tagasinõudmine on olemuselt sanktsioon. Selliseid norme ei tohi PS § 23 lg 1 kohaselt tõlgendada laiendavalt. Seetõttu tuleb vaieldava tõlgenduse korral eelistada õigusi vähem piiravat, s.o kitsamat tõlgendust avarama tõlgenduse asemel. (p-d 18-23)
Toetuse tagasinõudmine on olemuselt sanktsioon. Selliseid norme ei tohi PS § 23 lg 1 kohaselt tõlgendada laiendavalt. (p 23)
|
| 3-21-1243/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.09.2024 |
|
Üldreeglina on asja arutamine halduskohtus avalik (PS § 24 lg 3, HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 37 lg 1) ning haldusasi tuleb läbi vaadata avalikul kohtuistungil. Kohtumenetluse avalikkuse põhimõte teenib ausa kohtupidamise huve ja kohtumenetluse läbipaistvuse eesmärki (vt ka RKPJKm nr 5-21-7/4, p 17) ning aitab tagada õiglast kohtumenetlust (vt ka RKHKm nr 3-21-2196/19, p 12). Igaühel on võimalik avalikust kohtuistungist osa võtta ning kohtuasja arutamist jälgida ja kajastada (vt ka TsMS § 42). Avaliku kohtuistungi korraldamise nõudest võib kõrvale kalduda üksnes seaduses sätestatud juhtudel (HKMS § 126 lg 1 ja § 131). Sõltumata asja lahendamise vormist - kirjalik või suuline -, tuleb kohtul siiski tagada kohtumenetluse avalikkus, sest põhiseadusest ja seadusest tulenevalt on kohtumenetluse avalikkus reegel ja erandeid sellest tuleb tõlgendada kitsalt. Kohtuasja sisu jõudmine avalikkuseni on välistatud üksnes siis, kui kohus on menetluse kuulutanud kinniseks (PS § 24 lg 3 ja HKMS § 79). (p 10)
Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, välja arvatud juhud, kui alaealise, abielupoole või kannatanu huvid nõuavad teisiti (PS § 24 lg 4). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peaks kohtulahendi suuline kuulutamine olema reegel ning sellest võib kõrvale kalduda, kui lahend tehakse üldsusele kättesaadavaks muul viisil (EIKo Ryakib Biryukov vs. Venemaa, nr 14810/02, p 38 jj). Lahendi võib tervikuna avaldamata jätta üksnes erandlikel juhtudel (vt nt EIKo Straume vs. Läti, nr 59402/14, p-d 130-132). Kirjaliku menetluse puhul täidab kohtuotsuse avalikult kuulutamise nõuet halduskohtumenetluses otsuse avalikult teatavaks tegemine kohtukantselei kaudu (HKMS § 173 lg 1). Kuigi PS § 24 lg-test 3 ega 4, samuti PS § 44 lg-st 2 ei tulene menetlusvälise isiku subjektiivset õigust nõuda, et talle väljastatakse jõustumata kohtuotsuse tekst tema soovitud ajal ja viisil (vt RKPJKm nr 5-21-7/4, p-d 14 ja 17), ei välista see menetlusvälise isiku õigust jõustumata kohtuotsusega tutvuda. (p 11)
Kohtumenetluse avalikkus on erilise tähendusega halduskohtumenetluses, kus toimub avaliku võimu tegevuse õiguspärasuse kontroll. Halduskohtumenetluse vastu eksisteerib kaalukas avalik huvi, mis õigustab ajakirjanduses haldusasjade kajastamise võimaldamist ulatuses, milles see ei riiva ebaproportsionaalselt menetlusosalise õigusi (vt ka RKHKm nr 3-17-62/57, p 15.1). Avalikul võimul, sh kohtul ei ole üldjuhul alust sekkuda valdkonnaga tegeleva ajakirjaniku õigusesse määratleda teemasid, mille vastu võib esineda avalik huvi, kui on järgitud teiste isikute maine ja õiguste kaitse põhimõtet (vt ka samas, p-d 15.2 ja 15.3; vrd kriminaalmenetluse kohta ka RKKKm nr 1-22-1949/24, p-d 47 jj). (p 12)
Kohtute meediasuhtlus on vajalik kohtusüsteemi usaldusväärsuse ja kohtute sõltumatuse tagamiseks, mis on kaalukad väärtused. Konkreetses kohtuasjas koostatud otsust oskab kõige paremini selgitada asja lahendanud kohus. Selliselt aitab kohtulahendite tutvustamine paremini mõista kohtute tööd ja koostatud lahendeid ning vältida olukordi, kus menetlusvälised isikud mõistaksid kohtuotsuses kajastatud seisukohti vääralt või moonutatult. Selle saavutamiseks võib olla vajalik, et kohus selgitaks avalikkusele ka veel jõustumata kohtulahendis esitatud põhjendusi. (p 13)
Jõustumata kohtulahendis isikuandmete ebaõige avaldamise korral saab menetlusosaline esitada kahju hüvitamise nõude Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) alusel juhul, kui isikuandmete töötlemise nõudeid rikkus kohus õigusemõistmise funktsiooni raames Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalas (isikuandmete kaitse üldmääruse art 82 lg 1; vrd EKo C-268/21 Norra Stockholm Bygg, p 26, ja C-245/20 Autoriteit Persoonsgegevens). (p 25)
Eelnev ei tähenda siiski, et kohtumenetluse avalikkust ei võiks üldse piirata. Sellele osutavad ka eelviidatud PS § 24 lg-d 3 ja 4. Kolleegium on rõhutanud, et isikutel peab olema võimalik kohtusse pöörduda, kartmata, et nende või nendega seotud isikute kaitset vajav teave saab avalikuks. Sellise kindlustunde puudumisel oleks kohtusse pöördumise õigust piirav toime (vt RKHKm nr 3-21-2196/19, p 14.1). Kohus võib suhtluses meediaga avaldada infot jõustumata kohtuotsuse kohta, kuid peab järgima põhiseaduses ja seadustes menetlusosaliste huvide kaitseks sätestatud piiranguid. Kui huvi teabe varjamise vastu on ülekaalukas, sh tingivad seda põhiseaduses sätestatud väärtused, tuleb teave lahendi kohta jätta avaldamata. Kui kohtumenetlust pole kinniseks kuulutatud, on kohtul suurem otsustusruum, millist infot ja kui suures mahus jõustumata lahendi kohta avaldada, kuid kohtul tuleb ka siis rakendada meetmeid, et tagada tasakaal menetlusosaliste õiguste ning avalikkuse huvi vahel saada kohtuasja kohta teavet. Jõustumata kohtulahendi avaldamisel tuleb eriliselt silmas pidada isikuandmete kaitset. Ka muu juurdepääsupiiranguga info liiga detailne kajastamine võib konkreetsel juhul olla menetlusosaliste õiguste seisukohalt ebaproportsionaalne. Suhtluses ajakirjandusega on seega üldsust võimalik informeerida kohtulahendist ka nii, et selles kajastatakse peaasjalikult kohtu seisukohti, kuid jäetakse välja teave, mis võib menetlusosalist kahjustada (vt samas, p 13). (p 14)
Kolleegiumi hinnangul tuleb HKMS §-e 175 ja 89 koostoimes tõlgendada ja kohaldada viisil, et jõustumata kohtulahendi (vt ka HKMS § 179 lg 4 ja RKHKm nr 3-21-2196/19, p 12) avaldamisel järgitakse HKMS §-s 175 sätestatud menetluskorda (sh edasikaebeõiguse sisustamisel) ja HKMS §-s 89 sätestatud sisulisi tingimusi. (p 16)
HKMS § 175 lg 2 kohaselt eeldab jõustumata kohtuotsuse avaldamine menetlusvälise isiku (nt ajakirjaniku) sellekohast taotlust. Ei ole määrav, kuidas on taotlus sõnastatud ning millises vormis see on esitatud. Kui taotlusest nähtub menetlusvälise isiku soov saada infot jõustumata kohtuotsuse, sh lahendi põhjenduste kohta, on tegemist HKMS § 175 lg-s 2 nimetatud taotlusega. Taotluse kirjalik vormistamine võib olla siiski põhjendatud juhtudel, kus kohus peab vajalikuks küsida menetlusosaliste seisukohta taotluse kohta, kohus keeldub lahendi avaldamisest või avaldab selle osaliselt. (p 17)
HKMS § 175 lg-s 2 nimetatud taotlus tuleb halduskohtul lahendada HKMS § 175 lg-s 6 sätestatud korras. Viimasena viidatud sätte esimese ja teise lause kohaselt tehakse HKMS § 175 lg-tes 2-5 nimetatud taotluse alusel kohtuotsuse osalise avaldamise või avaldamata jätmise kohta määrus. Kohus kuulab vajaduse ja võimaluse korral andmesubjekti enne määruse tegemist ära. (p 18)
HKMS § 175 lg 6 esimest lauset tuleb tõlgendada kitsalt. Taotluse rahuldamata jätmise või osalise rahuldamisena pole käsitatav see, kui kohus avaldab info jõustumata kohtuotsuse kohta muul viisil, kui taotleja seda soovis (vrd RKPJKm nr 5-21-7/4, p 14). Kohtul tuleb hinnata, millises vormis on jõustumata kohtuotsuse avaldamine konkreetsel juhul võimalik nii, et arvestatud oleks ka menetlusosaliste huvidega, kuid menetlusväline isik saaks jõustumata kohtuotsusega vajalikul määral tutvuda. Kui menetlusväline isik saavutab taotluse eesmärgi, st saab tutvuda jõustumata kohtuotsusega, on tegemist taotluse rahuldamisega ning kohtumääruse koostamine pole vajalik. Edasikaebeõigus on ette nähtud üksnes taotluse esitajale juhul, kui kohus keeldub taotluse rahuldamisest (sama sätte kolmas lause). (p 18)
HKMS § 175 lg-d 2 ja 6 on erinormid HKMS §-s 89 sätestatud menetlusnormide suhtes. Jõustumata kohtuotsusega tutvumisele pole põhjendatud kohaldada sama ranget menetluslikku korda kui toimikuga tutvumisele HKMS § 89 alusel, mis on mõeldud reguleerima olukorda, kus menetlusväline isik soovib tutvuda toimiku materjalidega ja saada nendest ärakirju (vrd RKHKm nr 3-17-62/57). Jõustumata kohtulahendiga tutvumine ei riiva üldjuhul menetlusosalise õigusi nii intensiivselt kui toimikuga tutvumine, sest ei võimalda saada toimiku materjalide kohta nii detailset teavet. Toimikus sisalduva teabe kaitse vastu on eelduslikult suurem huvi. Seetõttu on HKMS § 89 alusel taotluse lahendamisele õigustatud kohaldada rangemaid nõudeid, nt enne tutvumisloa andmist küsida menetlusosaliste seisukohta taotluse lahendamiseks. Lisaks on kohtul võimalik HKMS § 175 lg-te 3, 4 ja 5 alusel avaldatavas jõustumata lahendis varjata nii isikuandmeid, muid eraelulisi andmeid kui ka teavet, millele kehtib juurdepääsupiirang. (p 19)
HKMS §-st 89 nähtub, et jõustumata kohtulahendi avaldamine menetlusvälisele isikule eeldab huvide kaalumist, kas menetlusvälise isiku huvi on kaalukam kui poole või kolmanda isiku huvi teabe kaitsmiseks. Taotluse jõustumata kohtuotsusega tutvumiseks võib samas esitada igaüks (HKMS § 175 lg 2). See ei välista kohtu kohtustust kaaluda konkreetsel juhul, kas jõustumata kohtulahendi avaldamine menetlusvälisele isikule on põhjendatud, sest, nagu eespool selgitatud, tuleb arvestada ka menetlusosaliste huvide kaitsmise vajadusega. Kaalumiseks võib seetõttu olla vajalik ka taotluse esitajal põhjendada enda huvi jõustumata kohtulahendiga tutvumiseks. Seejuures pole välistatud, et kohtulahendi saab avaldada üksnes varjates menetlusosaliste andmeid ja piiratud juurdepääsuga teavet. (p 20)
Eelnevast tuleb eristada olukorda, kus kohus avaldab jõustumata kohtulahendi kohta pressiteate või muu lakoonilise teabe omal algatusel, et informeerida avalikkust käimasolevast kohtuasjast. HKMS seda otsesõnu ei reguleeri. Jõustumata kohtuotsuse kohta pressiteate avaldamise eesmärk on tutvustada avalikkusele otsuse põhiseisukohti. Seega on kohtu koostatud pressiteade sisuliselt käsitatav kohtuotsuse avaldamisena ning kohtul tuleb analoogia korras lähtuda HKMS § 175 lg-st 2 ja võtta arvesse HKMS §-s 89 sätestatud sisulisi tingimusi, st kaaluda pressiteate avaldamisel ühelt poolt avalikkuse huvi saada jõustumata kohtulahendi kohta infot ja teisalt menetlusosaliste huve. Vajaduse korral tuleb pressiteade avaldada nii, et selles on varjatud isikuandmed või juurdepääsupiiranguga info. Kohtumääruse koostamist pressiteate avaldamine ei eelda (vt HKMS § 175 lg 6 ja kolleegiumi eelnevad selgitused). (p 21)
Pole siiski välistatud, et jõustumata kohtulahendis juurdepääsupiiranguga teabe õigusvastasel avaldamisel on menetlusosalisel tema õiguste rikkumise korral võimalik taotleda kahju hüvitamist. Menetlusvälise isiku juurdepääs jõustumata kohtulahendile on menetlusseadustiku alusel lahendatav menetlusõiguslik küsimus, mis eeldab vastandlike huvide kaalumist. Selle otsustuse tegemise pädevus on üksnes kohtunikul käimasolevas kohtumenetluses ning eeldab tema eriteadmiste rakendamist õigusemõistmisel (vt RKHKm nr 3-20-1033/41, p 24; vrd p 25). Kohtumenetluse käigus kohtu tegevusega tekkinud kahju saab hüvitada RVastS § 15 lg-s 1 nimetatud eelduste täitmisel. (p 24)
|
| 5-23-38/48
|
Riigikohtu üldkogu |
05.07.2024 |
|
Sotsiaalhoolekande, sh üldhooldusteenuse, korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne, kuna ta on oma abivajavatele elanikele kõige lähemal. Kuna üldhooldusteenuse korraldamine ei ole riiklik kohustus, ei pidanud riik katma sellega seotud kulusid riigieelarvest. Neid kulusid rahastab omavalitsusüksus oma eelarvest.
Omavalitsusüksustel on siiski võimalus halduskohtule esitatud kaebuses nõuda riigilt omavalitsuslike ülesannete täitmiseks lisaraha, kui kehtiv omavalitsusüksuste rahastamise korraldus ei ole piisav. Neil on võimalik ära näidata, kui palju olemasolevad kulud uue kohustusega suurenesid ning kui palju suurendas riik rahastust või vähendas teisi ülesandeid ja kohustusi. Kui selgub, et eraldatud rahast ei piisa lisandunud kulude katmiseks, võib kohaliku omavalitsuse üksusel olla õigus nõuda rahastuse suurendamist.
|
| 5-24-14/5
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
28.06.2024 |
|
Kolleegium nõustub kaebajaga, et tuvastatud või tuvastatava isiku andmed valimistel, sh andmed Euroopa Parlamendi valimistel osalemise ja hääletamissedeli sisu kohta, on isikuandmete eriliik IKÜM art 9 lg 1 tähenduses. IKÜM nõuab isikuandmete töötlemiseks õigusliku aluse olemasolu. (p-d 43 ja 44)
Kaaskirjas kaebusele on VVK märkinud, et õiguslik alus e-hääle hoidmiseks tuleneb RKVS § 488 lg-st 5 ja EPVS § 771 lg-st 2. Kolleegiumi hinnangul saab EPVS § 771 lg-st 2 ja RKVS § 488 lg-st 5 üheselt järeldada, et seadusandja on andnud riigi valimisteenistusele koos koguja komponendi ja e-häälte säilitamise volitusega ka volituse säilitada ehk töödelda ka valija e-hääles sisalduvaid isikuandmeid. Tegemist on piisavalt selge ja täpse õigusliku aluse ehk volitusega eriliigiliste isikuandmete säilitamiseks. (p-d 49 ja 51)
E-hääle hilisema muutmise või hääletamissedeliga hääletamise võimalus tagavad, et valijal on võimalik hääletada vabana ebaseaduslikest mõjutustest. Kui valija antud hääl anonüümitaks kohe pärast hääletamist, nagu peab õigeks kaebaja, siis ei oleks valijale samadel valimistel korduva hääletamise võimaluse andmine võimalik, sest tema poolt varem antud häält ei saaks hiljem antud häälest eristada. Samuti on elektroonilise valimiskasti tervikluse kontrollimiseks vajalik võrrelda koguja komponendis salvestatud e-hääli registreerimisteenuse registreeringutega (RKVS § 488 lg 4). Need eesmärgid annavad aluse e-häälte isikustatud vormis säilitamiseks kuni hääletamistulemuste kindlakstegemiseni. (p 56)
Euroopa Parlamendi valimistel kannab isikustatud e-häälte säilitamine pärast hääletamistulemuste kindlakstegemist eelkõige valimiskaebuste lahendamise eesmärki. Nt võib kaebuse lahendamiseks olla vajalik selle väljaselgitamine, kas konkreetse valija antud e-hääl on hääletamistulemuste kindlakstegemisel arvesse läinud, kas arvesse ei ole läinud selliste isikute e-hääli, kes hääletasid hääletamissedeliga vmt. Üksnes anonüümitud e-häälte ülelugemine ei pruugi olla kõigi kaebuste lahendamiseks piisav. (p 57)
Nagu iga kasutusel oleva tehnilise süsteemi puhul, nii pole võimalik täielikult välistada ka e-hääletamise süsteemi kuritarvitamist. Sh ei ole võimalik täielikult välistada, et kaebaja valimissaladust rikub valimiste korraldaja. Kuid kaebuse lahendamiseks on oluline hinnata sellise rikkumise tõenäosust seadusega ette nähtud turvameetmete kontekstis. Kaebaja ei ole VVK-le ega Riigikohtule esitanud ja kolleegiumile ei ole ka muudest allikatest teada andmeid, mis tõendaksid ebamõistlikult suurt riski e-hääletamise süsteemist mh kaebaja valimissaladuse avalikuks saamiseks. (p 62)
Kolleegium nõustub kaebajaga, et valija(te) poliitilise eelistuse saladuseks jäämine on oluline, kuid valimiste salajasuse kõrval peab seadusandja tagama ka muude valimisõiguse põhiseadusest tulenevate põhimõtete nagu valimiste vabaduse ja üldisuse järgimise. Samuti on vaja tagada hääletamistulemuste õige kindlakstegemine ning selle kohtuliku kontrollimise võimalus. Kohustus järgida Euroopa Parlamendi valimistel salajasuse ja valijate isikuandmete kaitsmise kõrval ka muid eelloetletud põhimõtteid tuleneb ka Euroopa Liidu õigusest. Euroopa Liidu õigus ja põhiseadus ei nõua seadusandjalt Euroopa Parlamendi valimistel sellise hääletamissüsteemi loomist, kus oleks täiel määral realiseeritud üksnes valimiste salajasuse põhimõte, vaid mõistliku tasakaalu loomist valimiste salajasuse ja muude valimisõiguse põhimõtete vahel. (p 67)
|
| 3-22-157/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2024 |
|
Tulenevalt TTOS § 13 lg-st 2, määruse nr 144 § 6 lg 2 p-st 11 ja lg 22 p-dest 1 ja 2 ning PPA käskkirja nr 117 p-dest 1 ja 2 saab niisiis käesoleval juhul käsitada seaduse alusel nõutava dokumendina COVID-19 vastase vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist tõendavat dokumenti ning vastava dokumendi esitamata jätmist muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna. (p 36)
TTOS alusel kehtestatud riskianalüüsist tulenev vaktsineerimisnõue ei tähenda, et nõude täitmata jätmine võiks tuua kaasa automaatse teenistusest vabastamise. Ka siseakti rakendamisel tuleb järgida kaalumisreegleid (HMS § 4 lg 2) ja kaalumisel ei tohi kaalutlusõigust kuritarvitada. Kolleegium on selgitanud, et kuigi halduse üldise iseloomuga siseakt (halduseeskiri) abistab haldusorganit kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi see kaalumist välistada. Seega peab haldusel olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduse siseaktis sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb siseakti kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet. (Vt nt RKHKo nr 3-3-1-81-07, p 13; 3-3-1-77-14, p 18.). (p 40)
Kui see on õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 44 lg 1), on halduskohtus võimalik vaidlustada halduse siseakti (HKMS § 6 lg 1, vt ka RKHKo nr 3-3-1-16-07, p 12). (p 13)
Haldusorgan saab kaudse vaktsineerimisnõude kehtestada ka siseaktiga. (p 32)
Vaktsineerimine ei ole olemuselt selline nõue, mis tuleks ametijuhendis ette näha. ATS § 52 lg 1 on ammendav loetelu, kuna see ei sisalda lahtisele või näidisloetelule omaseid väljendeid, nagu „eelkõige“ või „muu hulgas“, vaid sätestab ammendavalt, mida saab ametijuhendiga kindlaks määrata – selleks on eelkõige teenistusülesanded ning nende täitmiseks vajalik haridus, töökogemus, teadmised ja oskused. (p 32.1)
Kaudne vaktsineerimisnõue ei ole vaadeldav ka ATS § 52 lg-s 3 toodud teenistusülesande täitmiseks kehtestatud nõude olulise muudatusena. (p 32.2)
Vaktsineerimisnõuet ei saa kehtestada ametijuhendiga, sest vaktsineerimisnõue ei ole käsitatav ei ametikoha teenistusülesandena ega ka nõudena ametniku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele, vaid tegemist on töötervishoiu nõudega TTOS-i tähenduses. (p 32.2)
PPVS § 71 lg 4 kohaselt kehtestab politseiametniku tervisenõuded ja -kontrolli korra ning tervisetõendi sisu ja vormid Vabariigi Valitsus (vt ka PPVS § 38). Selleks oli kaebaja teenistusest vabastamise ajal Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2019. a määrus nr 114 „Politseiametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“. Selles ei olnud eraldi nõudena COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimist sätestatud. Viimane ei välista aga, et PPA peadirektor ei võinud sellise tööohutuse nõude pandeemia tingimustes käskkirjaga kehtestada kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks, tuginedes riskianalüüsile ja kaudselt (käskkirjas sellele otseselt viidatud pole) TTOS-ile ning Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määrusele nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna ja tööohutuse nõuded“. (p 35)
|
| 5-24-13/3
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
21.06.2024 |
|
Analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada haldusmenetluse seadust (RKPJKo nr 5-19-31/2, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Sama kehtib ka valimiskomisjoni otsuse suhtes (RKPJKo nr 5-23-27/2, p 25). (p 6)
|
| 5-24-4/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.06.2024 |
|
Riigikohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on individuaalkaebuse esitamine lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda muud õiguskaitsevahendit kasutas või mitte. (p 11)
Kolleegium ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tal ei olnud ega ole oma õiguste kaitsmiseks muud tõhusat vahendit kui individuaalkaebusega Riigikohtu poole pöördumine. Kaebaja vaidlustab tema suhtes kohtumenetluses kohaldatud normide põhiseaduspärasust. Tõhusa kaitse tagas kaebajale asja lahendanud kohtukoosseisu kohustus kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust omal algatusel. PS §-dest 15 ning 152 tulenevalt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust. Seda kohustust pidi kaebaja kohtuasja lahendades täitma ka ringkonnakohus. (p 12)
PS § 152 lg-st 1 tulenev kohustus jätta õigusakt kohaldamata, kui see on vastuolus põhiseadusega, hõlmab ka Riigikohut. Riigikohus kontrollib kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamisel omal algatusel asjassepuutuvate normide põhiseaduspärasust. Kui kassatsioonis on esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve alustamise taotlus, hindab kohus ka seda. Ainuüksi asjaolu, et Riigikohus määruses põhjendusi ei esita, ei tähenda veel, et kohus ei oleks kohaldatavate normide põhiseaduspärasust hinnanud. (p 13)
|
| 5-24-11/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
14.06.2024 |
|
Valimiste ühetaolisuse põhimõte tähendab, et igal valijal peab olema valimistulemuse mõjutamiseks võrdne võimalus. Aktiivse valimisõiguse kontekstis tähendab ühetaolisuse põhimõte ennekõike seda, et kõikidel valimisõiguslikel isikutel peab olema võrdne arv hääli ning et kõigil häältel peab olema võrdne kaal esinduskogu kohtade jaotamise üle otsustamisel (RKPJKo nr 3-4-1-13-05, p 16). (p 8)
Kolleegiumi hinnangul ei riku valimiste ühetaolisuse põhimõtet see, et seadus lubab valijal otsustada, kas ta annab oma hääle hääletamissedeliga või elektrooniliselt. Valimiste ühetaolisuse ehk võrdse kohtlemise printsiip ei tähenda, et kõik valijad peavad valimistoimingu tegema absoluutselt ühesugusel viisil. Inimeste täieliku faktilise võrdsuse tagamine valimisõiguse teostamisel ei ole võimalik ega põhiseaduslikult nõutav. (Vt ka RKPJKo nr 3-4-1-13-05, p 24). (p 9)
Ka võimalus elektroonilise hääletuse käigus hiljem enda häält muuta ei riiva valimiste ühetaolisuse põhimõtet, vaid annab olulise lisagarantii valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse printsiibi järgimisele elektroonilisel hääletamisel (RKPJKo nr 3-4-1-13-05, p 30). Kui hääletamissüsteem tagab, et iga valija häält arvestatakse ja arvesse läheb ainult üks hääl (EPVS § 2 lõige 3), pole määrav, et hääletamisel hääletussedeliga ja elektrooniliselt on hääle hilisema muutmise võimalus erinev. (p 12)
Riigikohus on otsuses asjas nr 3-4-1-13-05 selgitanud, kuidas on tagatud valija vaba tahte väljendamine elektroonilisel hääletamisel. Kuigi identiteedivargus elektroonilisel hääletamisel ei ole välistatud, ei tingi see elektroonilise hääletamise põhiseadusvastasust. Ka pabersedeliga hääletamise korral ei ole välistatud kuriteod valimisvabaduse vastu. (RKPJKo nr 5-23-19/3, p 45) (p 13)
|
| 5-24-2/3
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
13.06.2024 |
|
PSJKS § 16 kohaselt võib isik, kes leiab, et Riigikogu otsusega on rikutud tema õigusi, esitada Riigikohtule taotluse sellise otsuse tühistamiseks. PSJKS § s 16 tuleb kaitstavate õigustena põhiliselt mõista isiku õigusi riigi vastu välisõigussuhtes, ennekõike põhiõigusi. Riigikohtu praktika kohaselt tagab PSJKS § 16 kohtuliku kaitse ka siseõigussuhtes, kui Riigikogu täiskogu otsus võib rikkuda Riigikogu liikme õigusi, mis on käsitatavad parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi kesksete, põhiseadusega kaitstud osadena. (p 35)
Riigikogu komisjonidele ja fraktsioonidele on seadusega loodud muud võimalused Riigikogu täiskogus hääletamisele tulevate küsimuste läbiarutamiseks ja seisukohtade koondamiseks. Seetõttu ei saa üksnes RKKTS § 83 lg-st 2 tuleneva õiguse piiramisest üldjuhul järeldada, et Riigikogu liikmetelt oli võetud võimalus langetada piisavale teabele tuginev ja omavahel läbi arutatud otsus. Eelkõige on Riigikogu komisjonidele ja fraktsioonidele RKKTS § 47 lg-st 1 tuleneva Riigikogu töö graafikuga tagatud aeg Riigikogu fraktsioonide ja komisjonide tööks, sh Riigikogu täiskogu päevakorras olevate küsimuste läbiarutamiseks ja oma seisukohtade kooskõlastamiseks. (p 44)
Kokkuvõttes leiab kolleegium, et ehkki RKKTS § 83 lg-st 2 tulenev õigus on loodud eesmärgiga tõhustada parlamendi tööd, on seos selle eesmärgi ja vaidlusaluse õiguse kasutamise vahel praegusel juhul liialt üldine järeldamaks parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi kesksete, põhiseadusega kaitstud osade riivamist. Seetõttu ei ole kaebus selles osas lubatav ja tuleb jätta läbi vaatamata. (p 45)
Ehkki põhiseadus nõuab Riigikogu töö tõhususe tagamist, jätab ta Riigikogule selleks vajalike korralduslike ja menetluslike küsimuste lahendamisel laia hindamis- ja otsustusruumi. Selle otsustusruumi sisustab parlament oma enesekorraldusõiguse (PS § 4 ja § 65 p 16) alusel. Nagu öeldud, ei nimeta põhiseadus sõnaselgelt Riigikogu liikme õigust võtta vaheaegu, ega nõua Riigikogu töö tõhususe kindlustamist just selle vahendiga. (p 43)
|
| 5-24-6/3
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
11.06.2024 |
|
Kaebuse esitamine on lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on kaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte. Kui isik leiab, et tema õigusi rikub õigustloov üldnorm, saab ta taotleda selle normi põhiseaduspärasuse kontrollimist selles kohtuasjas, mille lahendamisel tuleb normi kohaldada (PS § 15 lg 1 teine lause). (p 18)
|
| 5-24-8/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
07.06.2024 |
|
|
| 3-23-2480/16
|
Riigikohtu halduskolleegium |
03.06.2024 |
|
Kuivõrd seadus sätestab koolikohustuse, mis tavajuhul eeldab põhihariduse omandamist, siis ei saa kaebajal kaebeõigus ilmselgelt puududa üksnes selle tõttu, et tal tekib koolikohustus alles mitme aasta pärast. (p 14)
Põhiseadusest tuleneb üksnes õigus eestikeelsele haridusele, v.a. haridus vähemusrahvuse õppeasutuses. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda riigilt muu kui eestikeelse põhihariduse pakkumist, sest muus keeles haridust on ühtlasi võimalik saada erakoolidest (vt ka RKHKo nr 3-3-1-52-13, p 39). (p 16.1)
Üksnes riigikeeles põhihariduse pakkumine on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast lähtudes kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli 1 artikliga 2, mis sätestab isiku õiguse haridusele. (p 16.2)
Õigusest säilitada rahvuskuuluvus tuleneb küll riigi kohustus aidata kaasa emakeele ja kultuuri õppele, aga sellest ei tulene riigile kohustust pakkuda kogu põhiharidust muus keeles kui eesti keeles. (p 16.5)
Vanema õigusest otsustada lapse hariduse üle ei tulene vanemale subjektiivset õigust nõuda hariduse pakkumist eelistatud keeles, kui lapsel kui õpilasel pole subjektiivset õigust saada haridust selles keeles. (p-d 17 ja 18)
|
| 3-22-1072/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.05.2024 |
|
Eesti kodakondsus omandatakse sünniga automaatselt seaduse alusel. Seetõttu ei pruugi kõik Eesti kodakondsuse sünniga omandanud isikud riigile teada olla, iseäranis kui tegemist on Eesti kodaniku välismaal sündinud lapsega. Sellepärast on paratamatu, et esmakordselt isikut tõendava dokumendi taotlemisel tuleb Eesti kodakondsusesse kuulumist tõendada. Siseministri 18. detsembri 2015. a määruse nr 77 §-s 10 ja § 13 lg-s 1 on vastavalt isikutunnistuse ja Eesti kodaniku passi taotlemise kohta sätestatud, et Eesti kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud Eesti kodaniku passi või isikutunnistust, lisab taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Need sätted piiravad kodakondsusesse kuulumise tuvastamise dokumentaalsete tõenditega, kuid ei anna edasisi juhiseid, millistele tingimustele peab niisugune dokument vastama. Osas, milles konkreetses haldusmenetluses kohaldatav õigus tõendite kvalifitseerimise ja hindamise küsimusi ei reguleeri, on asjakohane kohaldada sarnaseid tingimusi kui halduskohtumenetluses, sest vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus teistsuguste tõendamisreeglite tõttu saaks halduskohtumenetluses tühistada õiguspäraselt tehtud haldusakti (vt tõendi lubatavuse kontekstis RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). (p-d 13-15)
Selle hindamisel, kas keegi põlvneb Eesti kodanikust, pole määrav asjaolu, kas seda kinnitab DNA-analüüs, vaid hinnata tuleb seaduses sätestatud eelduste täidetust (vt nt RKTKm nr 2-22-7773/22, p 10). Välisriigi kohtuotsusega tuvastatud põlvnemise puhul on oluline eelkõige, kas kohtuotsus, millega tuvastati põlvnemine, kehtib ja on tunnustatav ka Eestis. Kui maakohtu jõustunud määrusega tsiviilasjas on tunnustatud välisriigi kohtuotsust, mille kohaselt põlvneb isik isast, kes oli tema sünni ajal Eesti kodanik, omandas ta sünniga Eesti kodakondsuse ja ITDS § 19 lg 1 p 1 ja § 21 lg 1 alusel ei tohi talle dokumentide väljaandmisest keelduda. (p-d 16-19)
Kodakondsuse on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (RKHKo nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja PSTS § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause). Järelikult on kodakondsus ja selle omandamise alused riigiõiguslikult fundamentaalse tähtsusega. (p 23)
Osas, milles konkreetses haldusmenetluses kohaldatav õigus tõendite kvalifitseerimise ja hindamise küsimusi ei reguleeri, on asjakohane kohaldada sarnaseid tingimusi kui halduskohtumenetluses, sest vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus teistsuguste tõendamisreeglite tõttu saaks halduskohtumenetluses tühistada õiguspäraselt tehtud haldusakti (vt tõendi lubatavuse kontekstis RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). (p 15)
Kodakondsuse on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (RKHKo nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja PSTS § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause). Järelikult on kodakondsus ja selle omandamise alused riigiõiguslikult fundamentaalse tähtsusega. Sellest tulenevalt pole kahtlust, et kodakondsuse omandamise alused kuuluvad Eesti õiguse oluliste põhimõtete hulka TsMS § 620 lg 1 p 1 tähenduses või seadusandluse põhiprintsiipide hulka õigusabilepingu art 18 tähenduses. Tulenevalt PS §-st 1 ei ole mõeldav, et välisriik võiks otsustada Eesti kodanike ringi üle. (p 23)
Maakohus peab arvestama kõigi võimalike avalik-õiguslike järelmitega, mis välisriigi kohtulahendi tunnustamisest tekivad. Kohus ei tohi mööda vaadata sellest, et andmed põlvnemise kohta kuuluvad rahvastikuregistrisse kantavate isikuandmete hulka (RRS § 21 p 15), mille õigsust eeldatakse ja millest lähtutakse avaliku ülesande täitmisel (RRS § 6 lg-d 1 ja 2). Andmed kohtulahendite kohta, millega tuvastatakse isiku põlvnemine või tühistatakse isiku põlvnemise tuvastamine, kantakse rahvastikuregistrisse. Kohtul tuleb TsMS § 620 lg 1 p 1 alusel keelduda põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisest, kui on oht, et sellise kohtulahendi tunnustamisega võidakse mõnd Eesti olulist avalikku õigust (nt õigust kodakondsusele) kuritarvitada. Muu hulgas viitab sellisele ohule, kui põlvnemine on tuvastatud pelgalt ütluste või omaksvõtu alusel ning seda ümbritsev olustik on eluliselt ebausutav (nt asjaosaliste vanuse tõttu). Seejuures tuleb arvestada ka konkreetse kolmanda riigi ja selle kohtute üldist usaldusväärsust. (p-d 24-25)
Kui põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisel on oluline avalik-õiguslik mõju, iseäranis kui see puudutab niivõrd põhimõttelise tähtsusega õigusinstituuti nagu kodakondsus, on Eesti Vabariik puudutatud isik, kes tuleb TsMS § 198 lg 1 p 2 ja lg 3 järgi menetlusse kaasata. Välisriigi kohtulahendi tunnustamine olulise avalik-õigusliku mõjuga asjades kitsendab Eesti Vabariigi suveräänsust, mistõttu on Eesti Vabariigil ka õigus TsMS § 660 lg 3 ja § 696 lg 3 järgi nende määruste peale edasi kaevata. Sellisel juhul selgitatakse riiki esindav ministeerium või muu asutus TsMS § 220 kohaselt. Kui riigile sellisest menetlusest ei teatata, kuid ilmneb, et tunnustatud kohtulahendil on oluline avalik-õiguslik mõju, on tegemist TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise alusega. (p 27)
|
| 5-24-5/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
14.05.2024 |
|
|
| 5-24-1/23
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
18.04.2024 |
|
Eelnõu usaldusküsimusega sidumine on seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimus ja allub põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile. Presidendil on seega õigus vaidlustada Riigikogus vastuvõetud seadus ka selle põhjendamatult usaldusküsimusega sidumise tõttu.
Ehkki Riigikogu arutas vaidlusalust seadust uuesti ja selles menetluses ei olnud enam usaldusküsimusega sidumisest tulenevaid piiranguid, ei saa seda lugeda presidendi esile toodud formaalse vea parandamiseks. Eelnõu usaldusküsimusega sidumise keskne tagajärg oli see, et polnud võimalik hääletada eelnõule esitatud muudatusettepanekute üle ega kujundada seeläbi seaduse sisu. Ka presidendi välja kuulutamata jäetud seadust uuesti arutades ei saanud Riigikogu liikmed RKKTS 11. peatüki 7. jao sätete kohaselt teha eelnõule muudatusettepanekuid ja võisid hääletada üksnes selle üle, kas võtta seadus muutmata kujul vastu. Seega ei kõrvaldanud eelnõu uuesti arutamine iseenesest presidendi osutatud puudust. Riigikogu enamuse otsusega oli võimalik jätta seadus muutmata kujul vastu võtmata, saata eelnõu juhtivkomisjoni ja võimaldada muudatusettepanekute esitamist (RKKTS § 114 lõige 5), kuid seadus võeti muutmata kujul uuesti vastu. (p-d 71 ja 72)
Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte (PS § 4) ei tähenda võimuharude isoleerimist üksteisest. Võimuharude tasakaal tähendab võimalust üksteise tegevusse teatud ulatuses sekkuda, kui see on vajalik, et tagada põhiseaduslike organite süsteemi kui terviku toimimine. Üheks selliseks tasakaalustamise vahendiks on PS § 98 lõikes 1 ette nähtud valitsuse võimalus siduda eelnõu vastuvõtmine usaldusküsimusega. See ei tohi aga viia Riigikogu põhiseadusliku pädevuse rikkumiseni. Nagu öeldud, kärbib eelnõu usaldusküsimusega sidumine võimalusi parlamentaarseks aruteluks. (p 78)
RKKTS-is ei ole võimalik ette näha ja ammendavalt reguleerida kõiki Riigikogu töös kerkivaid küsimusi, sh kõiki võimalikke töötakistusi. Kuid isegi kui RKKTS-is on Riigikogu töö ulatusliku ja süstemaatilise halvamise meetmed ja nende rakendamise tingimused sätestatud lünklikult või ebatäpselt, võivad Riigikogu organid, nt juhatus RKKTS § 13 lõike 2 punkti 18 alusel, aga ka Riigikogu täiskogu enesekorraldusõiguse alusel oma korraldusliku otsusega rakendada hädavajalikke meetmeid, mis põhinevad vahetult põhiseaduse printsiipidel. (p 89)
Töötõkked parlamendi töös tuleb kõrvaldada eelkõige Riigikogul endal ja Riigikogu töövõime tagamine on kõigi parlamendiliikmete kohustus, mille täitmist nõuab neilt ametivanne (PS § 61 lõige 2). Valitsus peab oma tahte elluviimisel arvestama parlamentaarse otsustusprotsessi põhiseaduslike nõuetega. Kui valitsus institutsioonina asub ületama sellist Riigikogu menetluses tekkinud takistust, mille saab Riigikogu ise tõhusalt kõrvaldada, ei ole see mitte põhiseaduses ette nähtud abinõu kasutamine võimude tasakaalustamise eesmärgil, vaid liigne sekkumine teise riigivõimuharu töösse. (p 79)
PS § 98 kohaselt võib Vabariigi Valitsus siduda tema poolt Riigikogule esitatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega (lõige 1). Hääletamine ei saa toimuda varem kui ülejärgmisel päeval pärast eelnõu usaldusküsimusega sidumist ning kui Riigikogu ei võta eelnõu vastu, astub valitsus tagasi (lõige 2). Põhiseadus ei täpsusta selgesõnaliselt tingimusi, mille esinemisel võib valitsus eelnõu usaldusküsimusega siduda. (p 75)
Võimuharude tasakaal tähendab võimalust üksteise tegevusse teatud ulatuses sekkuda, kui see on vajalik, et tagada põhiseaduslike organite süsteemi kui terviku toimimine. Üheks selliseks tasakaalustamise vahendiks on PS § 98 lõikes 1 ette nähtud valitsuse võimalus siduda eelnõu vastuvõtmine usaldusküsimusega. See ei tohi aga viia Riigikogu põhiseadusliku pädevuse rikkumiseni. Nagu öeldud, kärbib eelnõu usaldusküsimusega sidumine võimalusi parlamentaarseks aruteluks. (p 78)
Erinevalt Riigikogu enda rakendatud abinõudest on eelnõu usaldusküsimusega sidumine valitsuse sekkumiseks seadusandliku võimu teostamisse ja nende parlamendiliikmete õigustesse, kes obstruktsiooni ei kasutanud. Eelnõu usaldusküsimusega sidumisel enne selle teist lugemist lõpevad senise juhtivkomisjoni kohustused ja need lähevad üle valitsusele. Valitsus vaatab läbi ja otsustab eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekute arvestamise ning koostab eelnõu teise lugemise teksti, seletuskirja ja muudatusettepanekute loetelu. Eelnõu võetakse Riigikogu päevakorda valitsuse määratud ajal, eelnõule esitatud muudatusettepanekute üle hääletamist ei toimu ning eelnõu saab teisel lugemisel vastu võtta. Seega on usaldusküsimusega sidumise peamine tagajärg, et ehkki küsimuste esitamine ja arutelu eelnõu üle Riigikogu täiskogus ei ole täielikult välistatud, saab eelnõusse muudatusi teha üksnes valitsus. Riigikogu otsustab ainult selle üle, kas eelnõu valitsuse esitatud kujul vastu võtta või tagasi lükata. (p 91)
|
| 3-20-1329/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.03.2024 |
|
Osalt informaalne suhtlus maaomanikega on planeerimisprotsessi loomulik osa. Planeeringu avalikkuse põhimõttest (PlanS § 9) ning olulise keskkonnamõjuga tegevustesse avalikkuse kaasamise põhimõttest (KeÜS § 28) tuleneb siiski, et selline suhtlus peab olema läbipaistev ja selle raames sõlmitavad kokkulepped peavad olema avalikud, vastasel juhul ei või eeldada, et kaalutlusõiguse teostamine toimus oluliste vigadeta. (p 27)
Uurimisprintsiibi rakendamine on eriti oluline olukorras, kus kaebajal ei ole juurdepääsu haldusakti põhjendustes viidatud dokumentidele, kui need dokumendid võisid mõjutada lõppotsust asjas. Kohtud oleks kaebaja väidete kontrollimiseks pidanud kokkuleppe vastustajalt või kolmandalt isikult välja nõudma. (p 28)
Üldplaneeringu juhtotstarvetega ei määrata maakasutust täpselt ja lõplikult. Detailplaneeringuga on võimalik põhjendatud juhul muuta üldplaneeringu põhilahendust (PlanS § 142). Üldplaneeringujärgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üld¬planeeringuga sätestatud maakasutusest (RKHKo nr 3-3-1-31-16, p 16). (p 30)
Üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine ei või detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)
Maale elamumaa juhtotstarbe andmine üldplaneeringus ei too kohalikule omavalitsusüksusele kaasa kohustust maa omandada, kui detailplaneeringu menetlustes jõuab linn kaalutlusõiguse teostamisel järeldusele, et maale pole võimalik üldse või üldplaneeringu juhtotstarvetes ettenähtud ulatuses ehitada. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 4 lg 3 kohaselt võib omanik nõuda kinnisasja sundvõõrandamist, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda seda kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määratakse katastriüksusele sihtotstarve kehtestatud detailplaneeringu alusel (maakatastriseaduse § 18 lg 1 p 2). Antud juhul oli detailplaneeringu algatamise ajal maa sihtotstarve üldmaa. Elamuehitust võimaldava detailplaneeringu kehtestamisest keeldumine ei oleks piiranud maa kasutust vastavalt senisele sihtotstarbele. Sellegipoolest ei või üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)
KeHJS ega loodusdirektiiv ei sätesta otseselt eelhindamise kohustust, et kaaluda KSH algatamise vajadust Natura hindamiseks. KeHJS § 33 lg 1 p 4 (samuti loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3) kohaldamiseks on siiski vaja iga kord selgitada, kas hindamise eeldused on täidetud. Sellisele eelkontrollile ei tulene KeHJS-ist ega loodusdirektiivist konkreetseid menetlus- ja vorminõudeid. (p 38)
Ettevaatuspõhimõttest ei tulene, et välistada tuleb kuitahes spekulatiivsed kahtlused negatiivsest mõjust, sest see tooks kaasa vajaduse alati algatada Natura hindamine. Selline kohustus võiks küll kaasa aidata looduskaitsele, kuid poleks vajalik ega mõõdukas abinõu (vt ka kohtujuristi arvamus Euroopa Kohtu asjas C-258/11 Sweetman, p 48). Natura hindamise läbi viimata jätmise vaidlustamisel ei pea kaebaja tõendama, et kavandatav tegevus toob kaasa olulise ebasoodsa mõju Natura alale, kuid peab siiski esitama teaduslikust seisukohast usutava kahtluse, et tegevusel võib olla oluline ebasoodne mõju ala nendele tunnustele, mis on selle kaitse eesmärkide seisukohalt olulised, arvestades alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide haavatavust (vt ka RKHKo nr 3-18-529/137, p 18). Kaebaja selliseid kahtlusi esile toonud ei ole. (p 39)
Põhiseaduse § 5 ja § 53 panevad keskkonna säästmise kohustuse ka kohalikule omavalitsusele. (p 44)
Planeeringulahendusel, mille kohaselt elamukrundid ja juurdepääsutee krunt külgnevad püsielupaigaga, võib olla oluline ebasoodne mõju mägi-piimputke seisundile vähemalt juhul, kui puudub piisav puhverala ega ole ette nähtud leevendusmeetmeid, mis vähendavad ehitamisest ja ehitiste kasutamisest lähtuvat ebasoodsat mõju. (p 47)
KeHJS § 33 lg 1 p 3 nägi algses redaktsioonis ette kohustusliku KSH, kui detailplaneeringu alusel kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga. Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. a määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 15 p 8 kohaselt tuleb hinnata KMH algatamise vajalikkust, kui kavandatav tegevus üksi või koostoimes teiste tegevustega võib eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala või kaitstavat loodusobjekti. Kaitstavaks loodusobjektiks on nii püsielupaik kui ka kaitsealune liik (LKS § 4 lg 1 p d 3 ja 4). Kolleegiumi hinnangul võis jätta KSH algatamata üksnes juhul, kui planeeringulahenduse mõju esialgsest hinnangust või muudest asjaoludest nähtus, et planeeringulahendus eeldatavalt ei avalda kaitstavale loodusobjektile olulist mõju. (p 49)
Haldusakti keskkonnamõju ei või jätta tähelepanuta ka juhul, kui puudub kohustus viia läbi spetsiifiline hindamismenetlus nagu KSH. Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt tuleb haldusorganil välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Keskkonnamõjude väljaselgitamiseta ja arvesse võtmiseta pole planeerimismenetluses võimalik tagada keskkonnakaitse kõrget taset, kaaluda ja tasakaalustada keskkonnahuve muude huvidega ning lõimida need planeeringulahendusse (KeÜS § 9, PlanS § 10). (p 55)
Detailplaneeringu eesmärk on eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus (PlanS § 124 lg 2). Selle sättega ei ole vastuolus detailplaneering, mille terviklahenduse elluviimine sõltub olulisel määral kaitsealuse taime ümberasustamisest, kuid seda üksnes juhul, kui planeeringu kehtestamise ajal on selge, et lähiaastatel kavandatud ümberasustamisele on põhimõtteliselt võimalik luba anda. (p 64)
Looduskaitsealuste taimede ümberasustamisele ei saa anda luba, kui sellega kaasneb oluline ebasoodne mõju liigile või pole tagatud ümberasustatava taime elujõulisus ja paljunemisvõime. Planeerimismenetluses pole välja selgitatud, kas planeeringualal teadaolevalt kasvavaid kaitsealuseid taimeliikide isendeid on võimalik ümber asustada, arvestades mh antud planeeringuala eripärasid. Kolleegium ei nõustu vastustaja hinnanguga, et taimede ümberasustamist saab lahendada vaid ehitusloa menetluses, sest pole teada, millal planeeringut realiseerima hakatakse ning kas realiseerimise aja seisuga konkreetsel kinnistul kaitsealune taim kasvab või mitte. Detailplaneering peab võimaldama ehitustegevust lähiaastatel. Kolleegium ei näe takistust, miks ei saa juba planeeringu menetluse käigus KSH raames või ka eksperdiarvamuse alusel välja selgitada, kas kaitsealuste isendite ümberistutamine planeeringualal on lähiaastatel põhimõtteliselt võimalik. Vastupidi, neid küsimusi tuleb detailplaneeringu menetluses käsitleda, sest kui mõne kaitsealuse liigi isendite ümberistutamine planeeringualal pole võimalik, siis tuleb muuta planeeringulahendust, et tagada huvide õige tasakaal. Planeeringu tasemel mõjuhindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks vaid need küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil (vt ka RKHKo nr 3-16-1472/92, p d 23–30). (p 71-72)
Vabariigi Valitsuse 15.07.2004 määruse nr 248 „Kaitsealuse liigi isendi ümberasustamise kord“ § 5 lg 2 keelab imperatiivselt loa andmise isendi ümberasustamiseks, kui liigi kaitseks on moodustatud püsielupaik. Sõna-sõnalt keelaks säte justkui kaitsealuse taime ümberistutamise, kui selle taimeliigi kaitseks on kuskil moodustatud püsielupaik. Selline keeld välistaks praktikas paljude kaitsealuste taimede ümberasustamise. Sätet tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja süsteemselt. See viib järelduseni, et säte keelab üksnes isendi ümberasustamise selle taimeliigi kaitseks moodustatud püsielupaiga piires. (p 69)
Ringkonnakohus asus seisukohale, et planeeringu ellu viimata jätmine kaitsealuste taimede ümberasustamise võimatuse tõttu oleks kaebaja huvides ja seega ei saa kaebaja õigusi rikkuda see, et planeeringu realiseeritavus on seatud sõltuvusse kaitsealuste taimede ümberasustamisest. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kaebaja kui keskkonnaorganisatsiooni huvides on, et ümberasustamine toimuks kooskõlas looduskaitse normidega, eelkõige eesmärkidega mitte kahjustada liigi soodsat seisundit ja tagada ümberasustavate isendite elujõulisus. Kaebaja ei saa kaitsta neid eesmärke konkreetsetes ümberasustamise menetlustes, sest tal pole neis osalemisõigust. (p 66)
|
| 3-20-1657/78
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.03.2024 |
|
Hinnang keskkonnaohule sõltub kahju tõenäosuse kõrval sellest, kui oluline on kavandatava tegevuse tagajärg. Nii kahju tõenäosust kui võimaliku tagajärje olulisust tuleb hinnata konkreetse juhtumi asjaoludest lähtudes. Oluliseks keskkonnahäiringuks elurikkuse seisukohalt võib olla ka sellise raba hävimine, mis pole kaitse all ja millel ei leidu kaitsealuseid liike või elupaigatüüpe. (p 26)
Kui kavandatud tegevuse tõttu tekkiv elupaigakadu pole keskkonnaoht, võib see olla käsitatav keskkonnariskina. KeÜS § 11 lg 1 kohaselt tuleb keskkonnariski kohaste ettevaatusmeetmete võtmisega võimalikult suurel määral vähendada. Vastustaja peab riske ning vajalikke ettevaatusmeetmeid kaevandamisloa andmisel hindama. Kuna ülemäärane keskkonnarisk võib olla vastuolus riigi huvidega või tuua kaasa loodusvara ilmselt raiskava kasutuse, võib see olla aluseks loa andmisest keeldumisele KeÜS § 52 lg 1 p 7 ja MaaPS § 55 lg 2 p 10 alusel. (p 39)
Vastustaja leiab, et elupaigatüübi kadu kavandatud tootmisalal on võimalik kompenseerida mujal võetavate meetmetega ning nende meetmete valikul on liikmesriigil kaalutlusruum. Eesti on panustanud soode taastamisse Natura aladel, mis eeldatavasti kompenseerib elupaigatüübi kadu Elbu rabas. Olemasolevast teabest ei nähtu, et kaitsemeetmeid tuleks rakendada ka väljaspool Natura alasid. (p 35)
Vastustaja osutatu ei tähenda, et ta ei pea turba kaevandamiseks loa andmisel välja selgitama, kui oluline on kavandatava tegevusega kaasnev negatiivne mõju elupaigatüübi üleriigilisele seisundile, ning olulise mõju tuvastamisel hindama, millised meetmed on vajalikud selle mõju leevendamiseks. Vähemalt juhul, kui hinnang elupaigatüübi seisundile on ebasoodne pindala vähesuse tõttu, tuleb elupaigatüübile vastava koosluse arvestatavaks hävitamiseks loa andmisel välja selgitada tegevuse mõju elupaigatüübi seisundile tervikuna. Isegi kui koosluse kadu pole eraldivõetuna oluline selle vähese esinduslikkuse ja suhteliselt väikese pindala tõttu, võib oluline mõju avalduda kumulatiivselt koos mujal Eestis avalduvate negatiivsete mõjudega samale elupaigatüübile. Näiteks asjaolu, et metsakuivendus mõjutab jätkuvalt negatiivselt elupaigatüübi seisundit suurel pindalal Natura võrgustiku sees, annab rohkem põhjust pidada elupaigatüübi võrgustikuvälist kadu kumulatiivselt oluliseks keskkonnahäiringuks. (p 36)
Loamenetluses pidi vastustaja kontrollima, kas ei esine MaaPS §-s 55 sätestatud kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseid. MaaPS § 55 lg 1 kohaselt tuleb loa andmisest keelduda KeÜS § 52 lg 1 p-des 1 ja 3-10 sätestatud alustel. Lisaks tuleb loa andmisest keelduda MaaPS § 55 lg-s 2 sätestatud alustel. (p 16)
Kuivendatud soodest paiskub atmosfääri oluliselt kasvuhoonegaase, millel on negatiivne kliimamõju. Seega tekitab turba kaevandamine märkimisväärseid keskkonnahäiringuid, mille vältimist tuleb MaaPS § 55 lg 1 p 10 rakendamisel käsitada riigi huvina. Selliseid häiringuid võib lubada vaid tingimusel, et need on proportsionaalsed võrreldes kasuga, mida kaevandamisest saadakse. (p 19)
Kolleegium on seisukohal, et vaidlustatud loa menetluses koostatud KMH aruandes on kumulatiivsete mõjude käsitlus ebapiisav. Selle raames on võrreldud liikide elupaikade kadu Elbu raba turbatootmisaladel nende liikide registreeritud elupaikade pindalaga üle Eesti. Aruandes on esitatud põhjendamata järeldused, et lindude pesitsemiseks jääb turbatootmisest puutumatut ala piisavalt ning lindude arvukus tagatakse olemasolevate kaitsealadega. (p 31)
Vajadus kaaluda just vaidlusaluse ala puhul, kas otstarbekam ja loodusvara säästliku kasutamise põhimõttega paremini kooskõlas on turba tootmine esmajoones muudel aladel, tulenes täiendavalt asjaolust, et kavandatav turbaala kattub Pärnu maakonnaplaneeringu kohaselt rohevõrgustiku tuumalaga, millel tuleb maardlate kasutuselevõttu vältida. (p 23)
Keskkonna säästmine on mh riigi kohustus. Turba kaevandamine toob kaasa turbaalal asuva looduskoosluse hävimise ja võimalikud on mõjud ka väljaspool seda ala. (p 19)
Halvas või ebapiisavas seisundis olevate liikide, sh niidurüdi, elutingimuste parandamine elupaikade taastamise ja hoidmise teel on prioriteet. Lisaks isendikaitsele kaitstakse liike nende asurkondade elupaikade säilitamise ja taastamise ning inimmõju piiramisega. Need eesmärgid väljendavad loodusvarade säästliku kasutamise ning säästva arengu põhimõtet. (p 21)
Käesolevas asjas vaieldakse esmajoones selle üle, kas turba kaevandamise luba oleks tulnud jätta KeÜS § 52 lg 1 p-des 6 või 7 või MaaPS § 55 lg 2 p-s 10 sätestatud alustel kolmandale isikule andmata. Kolleegiumi hinnangul on nii KeA kui kohtud hinnanud neil alustel loa andmisest keeldumise põhjendatust ebatäielikult ja osaliselt valedele eeldustele tuginedes. (p 13)
Halvas või ebapiisavas seisundis olevate liikide, sh niidurüdi, elutingimuste parandamine elupaikade taastamise ja hoidmise teel on prioriteet. Lisaks isendikaitsele kaitstakse liike nende asurkondade elupaikade säilitamise ja taastamise ning inimmõju piiramisega. Need eesmärgid väljendavad loodusvarade säästliku kasutamise ning säästva arengu põhimõtet. (p 21)
|
| 5-23-41/5
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
14.02.2024 |
|
PSJKS § 16 kohaselt võib isik, kes leiab, et Riigikogu otsusega on rikutud tema õigusi, esitada Riigikohtule taotluse sellise otsuse tühistamiseks. PSJKS § s 16 tuleb kaitstavate õigustena põhiliselt mõista isiku õigusi riigi vastu välisõigussuhtes, ennekõike põhiõigusi (RKPJKo 5-21-32/8, p 31). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktika kohaselt tagab PSJKS § 16 kohtuliku kaitse ka siseõigussuhtes, kui Riigikogu täiskogu otsus võib rikkuda Riigikogu liikme õigusi, mis on käsitatavad parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi kesksete, põhiseadusega kaitstud osadena (RKPJKo nr 5-21-32/8, p d 32 ja 34; 5-23-31/18, p 26; 5-23-37/6, p 29). (p 22)
PSJKS § 16 kohaselt saab isik vaidlustada üksnes Riigikogu otsust oma subjektiivsete ehk välisõigussuhtest tulenevate õiguste kaitseks. See kehtib ka otsuse formaalse õiguspärasuse, sh võimalike menetlusvigade vaidlustamisel. Riigikogu liikmel puudub PSJKS § 16 alusel õigus taotleda Riigikogu lõppotsuse tühistamist põhjusel, et selle menetluse käigus väidetavalt rikuti tema kui parlamendiliikme õigusi. (p 25)
Riigikogu liige, nagu iga muu isik, saab niisuguse otsuse vaidlustada juhul, kui see riivab tema õigusi üksikisikuna. (p 26)
Riigikohus on pidanud Riigikogu täiskogu päevakorra kinnitamise otsust PSJKS § 16 kohaselt vaidlustatavaks, kui see riivab Riigikogu liikme mandaadi keskseid osi (vt RKPJKo nr 5-23-37/6, p d 37 ja 41). (p 27)
Arupärimistele vastamine ja seaduseelnõu arutamine Riigikogu istungil, mida nõuavad vastavalt PS § 74 lõige 2 ja § 103 lõige 1, on võimalik üksnes juhul, kui need võetakse täiskogu päevakorda. (p 27)
Käesoleval juhul ei otsustanud Riigikogu päevakorda kinnitades kaebajate muudatusettepanekuõiguse üle. Päevakorra kui Riigikogu istungite plaaniga määratakse, millised küsimused millisel ajal ja millises järjekorras arutamisele võetakse, mitte ei anta hinnangut päevakorda võetavate küsimuste ettevalmistamise korrakohasusele. (p 27)
PSJKS § 17 näeb ette kinnise loetelu juhtudest, mil Riigikogu liige võib vaidlustada Riigikogu juhatuse otsuse siseõigussuhtes (RKPJKo nr 5-21-32/8, p 31). (p 23)
Seega tuleb hinnata, kas kaebajad vaidlustavad Riigikogu juhatuse otsust, mida on nimetatud PSJKS § s 17. (p 24)
PSJKS § 17 võimaldab Riigikogu liikmel esitada Riigikohtule kaebuse RKKTS § 13 lõike 2 punktis 4 nimetatud Riigikogu juhatuse otsuse peale. RKKTS § 13 lõike 2 punkti 4 kohaselt otsustab juhatus eelnõude Riigikogu menetlusse võtmise ja neile juhtivkomisjonide määramise. (p 28)
PSJKS § 17 ei anna seega Riigikogu liikmele õigust vaidlustada Riigikogu juhatuse tegevust päevakorra ettevalmistamisel. (p 28)
RKKTS-i järgi ei otsusta eelnõu lõpphääletusele panemist mitte Riigikogu juhatus, vaid istungi juhataja (RKKTS § d 63 ja 83). Riigikogu istungi juhataja otsuste vaidlustamist PSJKS samuti ette ei näe. (p 29)
Komisjon on Riigikogu allorgan, mille moodustamise korra ja õigused määrab Riigikogu ise (PS § 71 lõiked 1 ja 3). Ehkki kõigi Riigikogu allorganite otsused on lõppastmes omistatavad Riigikogule, ei ole komisjoni otsus käsitatav Riigikogu otsusena PSJKS § 16 tähenduses. Nende seast on Riigikohtus vaidlustatavad üksnes juhatuse otsused PSJKS § s 17 sätestatud ulatuses. Kaebeõigust Riigikogu komisjonide otsuste vaidlustamiseks PSJKS ette ei näe. (p 30)
Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et PSJKS ei võimalda Riigikogu liikmetel esitada kaebust muudatusettepanekuõiguse väidetava rikkumise peale ei välismõjuga Riigikogu otsuse, sisemõjuga Riigikogu korralduslike otsuste ega Riigikogu allorganite otsuste vaidlustamise kaudu. Kolleegiumi arvates ei nõua ka põhiseadus, et muudatusettepanekute tegemise õiguse piiramist peab Riigikogu liige saama tingimata kohtus vaidlustada. (p 31)
Kolleegium rõhutab, et kehtiv õigus tagab kohtuliku kontrolli selle üle, kas Riigikogu on otsuse vastuvõtmisel järginud põhiseadusest tulenevaid menetlusnõudeid, sealhulgas taganud Riigikogu liikmete muudatusettepanekuõiguse. Sellise kontrolli saab PSJKS § 16 alusel algatada isik, kelle subjektiivseid õigusi Riigikogu otsus võib rikkuda, või PSJKS § 6 lõike 1 punktis 5 nimetatud juhul õiguskantsler. PSJKS § 15 lõike 1 punkt 4 ja § 24 lõike 1 punkt 1 annavad Riigikohtule volituse tühistada Riigikogu otsuse muu hulgas juhul, kui selle vastuvõtmisel on rikutud menetlusnorme. (p 34)
Kolleegium märgib, et ehkki põhiseadus muudatusettepanekuõigust ei nimeta, on seaduseelnõudele muudatuste esitamise õigus oluline osa Riigikogu liikme mandaadist ning parlamentaarsest seadusloomemenetlusest (vrd Veneetsia Komisjon, CDL-AD(2002)012, p 42; CDL-AD(2008)035, p 49). Muudatusettepanekute tegemise võimaluse puudumine vähendaks oluliselt Riigikogu liikmete väljavaateid seadusandliku funktsiooni teostamisest mõjusalt osa võtta ning pärsiks Riigikogu tahte kujunemist parlamentaarse demokraatia põhimõtete vaimus, mida iseloomustavad eelnõude igakülgne läbiarutamine, vähemuse kriitika avalik käsitlemine ning esitatud alternatiivide kaalumine. (p 32)
Riigikogu otsuste eelnõudele muudatuste tegemise õigus on põhiseadusega jäetud Riigikogu enda kujundada (PS § 104 lõike 2 punkt 6). Seejuures tuleb arvestada, et nimetatud õigus võib olla piiratud ka juba põhiseadusest tulenevalt. Kui Riigikogu peab mõne küsimuse otsustama põhiseaduses nimetatud organi ettepanekul, võib Riigikogul eelnõu sisulise muutmise õigus sootuks puududa ning tema pädevuses on üksnes ettepaneku heakskiitmine või tagasilükkamine (nt PS § 65 punktides 7 ja 8 nimetatud juhtudel). (p 33)
Kolleegium märgib, et Riigikohtus kaitstavaks hüveks ei saa olla Riigikogu liikme mandaadist tulenevate õiguste kuritarvitamine. Ulatuslik obstruktsioon on oma olemuselt parlamendiliikme volituste kuritarvitamine, st nende kasutamine sootuks muul eesmärgil kui see, milleks need on Riigikogu liikmele antud (RKPJKo nr 5-23-31/18, p 52; 5-23-37/6, p 53). Mõõdukas obstruktsioon võib muude kohaste abinõude puudumisel olla õigustatud kokkuleppe saavutamiseks või avalikkuse tähelepanu tõmbamiseks Riigikogus lahendatavale küsimusele. Obstruktsiooni tuleb teistel Riigikogu liikmetel taluda vaid niivõrd, kui see ei halva pikaajaliselt ja ulatuslikult parlamendi kui põhiseadusliku institutsiooni tööd (vt RKPJKo nr 5-23-31/18, p 52; 5-23-37/6, p 53). (p 35)
Õiguse kuritarvitamise keeld on üldtunnustatud õiguspõhimõte, mida tuleb silmas pidada nii riigivõimu (PS § 13 lõige 2) kui ka põhiõigusi (PS § 19 lõige 2) teostades (vrd Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 17). Järelikult kehtib oma volituste kuritarvitamise keeld ka Riigikogu liikme kui seadusandliku riigivõimu esindaja suhtes. Riigikogu liige ei ole küll seotud mandaadiga ega kanna vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites (PS § 62), kuid see ei tähenda piiramatut ja kohtus kaitstavat vabadust kasutada oma volitusi ükskõik mil moel. Riigikogu liige kui riigivõimu teostaja peab oma volituste täitmisel arvestama ka põhiseaduse printsiipe, sh demokraatia põhimõttest (PS § 1) tulenevat keeldu halvata seadusandliku riigivõimu teostamine ja seeläbi põhiseadusliku korra toimimine (vrd RKPJKo nr 5-23-31/18, p d 50 ja 52). (p 36)
|
| 3-22-1389/64
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.01.2024 |
|
Arvestades keskkonnaühenduste laia kaebeõigust (KeÜS § 30 lg 2), võivad ühendused vaidlustada keskkonnamõjuga haldusakte hulgakaupa. Keelamiskaebuse esitamine ülisuure hulga veel andmata haldusaktide peale ei ole ainus võimalus keskkonnaõiguse normidega seostuva avaliku huvi tõhusaks kaitseks. Menetlusosaliste ja kohtu ressursse säästvam on algatada näiteks mõned pilootvaidlused tüüpjuhtumitel, mille lahendamisel võib eeldada, et vastustaja asub edaspidi järgima kohtu seisukohti. (p 14)
Kaebuse esitamise õigus keskkonnaühendusele ei tulene PS § 15 lg 1 esimesest lausest. Selle sätte mõttes ei tähenda keskkonnaväärtuse kahjustamine kellegi õiguste riivet, kui isikul pole keskkonnaväärtusega isiklikku seost. Ehkki keskkonnaühenduse õiguste riivet tuleb Århusi konventsiooni art 9 lg 2 teise lõigu kolmanda lause kohaselt eeldada, ei muuda konventsioon põhiseaduse sisu, vaid loob iseseisva ja täiendava õiguse kohtusse pöördumiseks. (p 17)
Keelamiskaebuse puhul ei ole küll tarvis näidata ära nt haldusakti kuupäeva ja numbrit, kuid vältimatult on vajalik, et kaebaja määraks kaebuse aluse (HKMS § 41 lg 2). Metsateatiste registreerimise keelamise nõude puhul tähendab see, et kaebaja peab tähistama konkreetse geograafilise ala, kus paiknevad metsad, mille raiumine tema hinnangul tuleks välistada. Metsad võib kaebaja tähistada näiteks katastriüksuse loetlemise või ka piisavalt täpse kaardimaterjali abil. (p 9)
|
Facebook
Twitter