Kohtulahendite liigitus

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• Konkreetne normikontroll
• ->
• Asjassepuutuvus
• ->
• otsustava tähtsusega norm

Kohtuasjast alguse saanud normikontrolli eesmärk on kaitsta eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalist (vt ka RKPJKm nr 5-21-14/15, p 21). Konkreetse normikontrolli menetluses on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt RKÜKo nr 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKo nr 5-19-29/38, p 49). (p 45)

Pärnu Maakohus lahendas kaebust kohtuvälise menetleja otsuse peale, millega määrati menetlusalusele isikule KPS § 85 lõike 1 alusel rahatrahv. Otsuse kohaselt rikkus menetlusalune isik hooletusest KPS § 10 lõiget 2, mis keelab kalapüügiseaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud keelualal kala püüdmise. Menetlusalune isik kalastas määruse nr 83 § 4 lõikega 8 sätestatud keelualal, kuid väitis, et ei soovinud keeldu rikkuda, vaid oli kohaga eksinud. KarS § 17 näeb ette, et kui isik eksib asjaoludes, siis vastutab ta seaduses sätestatud juhul siiski ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Kui isik ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema, siis paneb ta teo toime hooletusest (KarS § 18 lõige 3). Ka ettevaatamatusest (sh hooletusest) toimepandud väärteo eest saab karistada (KarS § 15 lõige 3). Tunnistades määruse nr 83 § 4 lõike 8 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättes selle kohaldamata, sai maakohus lõpetada põhikohtuasja menetluse süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste puudumise tõttu (VTMS § 29 lõike 1 punkt 1), kujundamata seisukohta, kas menetlusalune isik võis panna teo toime hooletusest (KarS § 18 lõige 3). Kui maakohus ei oleks nimetatud sätet kohaldamata jätnud, ei oleks ta saanud väärteomenetlust sel alusel lõpetada, hindamata süüteo subjektiivseid tunnuseid. (p 46)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Preambul, üldsätted ja aluspõhimõtted
• ->
• seaduslikkuse põhimõte (§ 3 lg 1 esimene lause)

Üldise seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja. Seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud vaid seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi alusel. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt on määrus põhiseadusega vastuolus nii juhul, kui see on antud põhiseaduse vastase volitusnormi alusel, kui ka siis, kui määrus on antud ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas. Ka haldusmenetluse seaduse § 90 lõikes 1 on sätestatud, et määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. (p 48)

Ajutine piirang tähistab piiratud kehtivusajaga meetmeid, vastandudes määramata ajaks kehtestatud piirangutele. Seega ei eristu ajutine piirang alalisest selle poolest, milline on hinnang piirangu ajalisele kehtivusele (lühike või pikk), vaid selle poolest, kas piirangu kehtivusaja lõpp on määratud. Määrusega nr 83 kehtestatud piirangutel on kehtivusajaga piiritletud ja seega konkreetselt määratud toime ainult 2024. aasta lõpuni. Seega on määruse nr 83 § 4 lõikes 8 kehtestatud piirang KPS § 11 lõike 2 tähenduses ajutine. (p 52)

Kolleegium nõustub, et asjassepuutuva normi kehtestamisel oli täidetud kalavarude ohustatuse eeldus vähemalt lõhe osas. KPS § 11 lõike 2 tähenduses ohustab püük kalavaru muu hulgas juhul, kui see takistab oluliselt kalavaru taastumist. Lõhede arvukus Pärnu jõestikus moodustab vaid tühise osa selle potentsiaalsest looduslikust arvukusest ning Pärnu jõe looduslik taastootmispotentsiaal on suur. Minister on piisavalt põhjendanud, miks üldine aastaringne püügi piiramine Sindi kärestiku teatud lõigul on oluline lõhepopulatsiooni taastumiseks Pärnu jõestikus. (p 57)

Kalavarude kaitseks kehtestatavad püügikitsendused riivavad isikute põhiõigust vabale eneseteostusele. Kalavarude suhtes esineva ohu kõrvaldamine on piirangu legitiimne eesmärk. Seega seostub KPS § 11 lõike 1 esimeses lauses nimetatud teadusuuringute ning statistiliste andmete nõue eelkõige kalavarude tegeliku ohustatuse väljaselgitamisega ning võimalikult objektiivse kirjeldamisega. (p 59)

KPS § 11 lõige 1 ei sea kalakaitse- või teadusasutuse ettepanekule vorminõuet. Selliste kalaliikide kaitseks, mille kaitsevajadus on teaduslikult põhistatud, võib kehtestada ka täieliku kalapüügikeelu, kuna kalapüügiga ohustatakse teiste seas ka kaitsealuseid liike. (p-d 61 ja 62)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• Konkreetne normikontroll
• ->
• õigustloova akti andmata jätmise kontroll

Sisuliselt taotleb Pärnu Maakohus Riigikohtult õigusakti andmata jätmise põhiseadusvastaseks tunnistamisega abstraktset normikontrolli. See on vastuolus PSJKS § 14 lõikega 2. Maakohtu sõnastuses hõlmaks põhiseaduslikkuse järelevalve kontroll nii määrust nr 83 tervikuna (ajutised piirangud) kui ka Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kalapüügieeskirja (alalised piirangud). (p 77)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Preambul, üldsätted ja aluspõhimõtted
• ->
• loodusvarade säästlik kasutamine (§ 5)

Igaühel on PS § 19 kohaselt õigus küll vabale eneseteostusele, kuid PS §-st 53 tulenevalt ka kohustus säästa elu- ja looduskeskkonda. Elu- ja looduskeskkonna säästmise kohustuse eesmärk on hoida ära keskkonnale kahju tekkimist ja sellega ka inimeste elukeskkonna ja -kvaliteedi halvendamist. (p 67)

Harrastus- ja kutseline kalapüük on mõlemad seotud vahenditega, mis võimaldavad märkimisväärselt suuremat väljapüüki ja seega ka suuremat kahju keskkonnale kui õngepüük (KPS § d 23 ja 31). Harrastuskalapüügivahendite seas on lisaks põhjaõngele näiteks ka harpuun ja nakkevõrk. Seega ei ole õige vastandada kalastamisalaste keelunormide adressaatidena kutselist ja harrastuskalastajat (vt ka KPS § 24 lõige 3). Säästmiskohustusega kaasnev hoolsuskohustus nõuab igaühelt, et ta teeks enne kalapüügiga alustamist endale selgeks looduskeskkonna kaitseks kehtestatud nõuded, mis temale kohalduvad. (p 68)

• Haldusõigus
• ->
• Struktuuritoetus
• ->
• toetusnõuete rikkumine
• ->
• sanktsioonisüsteem
• ->
• toetuse tagasinõudmine

Asjaolust, et riigihalduse ministri 26. veebruari 2020. a määrusele nr 7 „Kohaliku omavalitsuse hoonete energiatõhusaks muutmiseks antava toetuse kasutamise tingimused ja kord“ (määrus nr 7) (§ 17 esimese lause kohaselt on toetuse saaja kohustatud projekti ellu viima vastavalt õigusaktidele, ei järeldu, et rakendusüksusel on õigus määruse nr 7 § 19 lg 2 alusel nõuda toetus tagasi ka siis, kui toetuse saaja rikkus riigihangete seadusest tulenevaid selliseid kohustusi, mida määruse nr 7 § 17 ei sisalda. Kui määruse andja tahteks oleks olnud, et toetuse saaja järgiks kõiki riigihangete seaduses sätestatud kohustusi, siis poleks ta määruse nr 7 §-s 17 eespool nimetatud hangete korraldamise kohustusi eraldi sõnaselgelt sätestanud ega viidanud ka määruse nr 7 § 19 lg 2 tagasinõudmise aluses just „käesolevas määruses kehtestatud“ kohustustele.

See, et toetuse saaja peab järgima lisaks määruse nr 7 §-le 17 teistest õigusaktidest tulenevaid kohustusi, ei tähenda, et kõik need kohustused on ühtviisi olulised toetuse eesmärkide saavutamiseks. Määruse nr 7 sõnastus ei kinnita määrusandja tahet kõiki võimalikke kohustusi ühtviisi sanktsioneerida just toetuse tagasinõudmisega.

Eespool märgitud keelelist tõlgendust toetavad ka süstemaatilised, teleoloogilised ja põhiseaduskonformsed argumendid. Riigihangete normid ei vaja tingimata täiendavat sanktsioneerimist toetuse tagasinõudmisega. Riigihangete seaduse igasuguse rikkumise korral toetuse tagasinõudmine vähemalt 10% ulatuses ei pruugiks igas olukorras tagada proportsionaalset tulemust. Riigihangete normide täiendaval sanktsioneerimisel toetuse tagasinõudmise kaudu saab olla legitiimne eesmärk, kui see aitab kaitsta spetsiifiliselt toetuste maksmisega seotud avalikke huve. Igasugune riigihangete seaduse rikkumine ei kahjusta riigi huve toetuse andjana. Riigihangete seaduse kõik normid ei teeni alati eesmärki riigi raha säästlikult kasutada, vaid võivad kulusid hoopis suurendada, kuigi on vajalikud nt konkurentide kaitseks.

Riigihangete seaduse järgimise tagamiseks on ka teisi meetmeid, nt teise pakkuja õigus riigihange vaidlustada, Rahandusministeeriumi järelevalve ning viimaks ka süüteomenetlus.

Toetuste rakendusüksustel ei pruugi olla sisulist pädevust kontrollida igakülgselt seda, kas riigihangete seaduse kõiki norme on järgitud. Määruse andja saab rakendusüksuse tegevust lihtsustada seeläbi, kui sätestab olulisemad riigihankealased kohustused määruses endas.

Määruse nr 7 § 19 lg 2 kitsa tõlgendamise kasuks räägib ka argument, et toetuse tagasinõudmine on olemuselt sanktsioon. Selliseid norme ei tohi PS § 23 lg 1 kohaselt tõlgendada laiendavalt. Seetõttu tuleb vaieldava tõlgenduse korral eelistada õigusi vähem piiravat, s.o kitsamat tõlgendust avarama tõlgenduse asemel. (p-d 18-23)

• Haldusõigus
• ->
• Vabad elukutsed
• ->
• audiitor
• ->
• kutse äravõtmine

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• töö ja tegevusalaga seotud õigused (§ 29)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• töö ja tegevusalaga seotud õigused (§ 29)
• ->
• õigus valida tegevusala, elukutse ja töökoht (§ 29 lg 1)

AudS § 32 lg 4 p-te 1 ja 3 ning AudS § 39 lg-t 2 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2006/43/EÜ art 5 lg-ga 1. Kui vandeaudiitori maine või usaldusväärsus on tõsiselt kahjustada saanud, ei saa kutse äravõtmist takistada ainuüksi asjaolu, et mainet või usaldusväärsust kahjustanud sündmusest on möödunud üle ühe aasta. Selleks, et tagada avalikkuse usaldus audiitortegevuse vastu, võib vandeaudiitorilt kutse äravõtmine olla põhjendatud ka aastaid pärast sellist sündmust, sh pärast kutsealase rikkumise toimepanemist. Seepärast tuleb AudS § 32 lg 4 p 3 koosmõjus AudS § 39 lg-ga 2 tõlgendada nii, et sellel alusel on võimalik vandeaudiitorilt kutse ära võtta, kui vandeaudiitori hea maine või usaldusväärsus on kutsealase või muu õiguserikkumise toimepanemise tõttu jätkuvalt tõsiselt kahjustunud. AudS § 32 lg 4 p 3 alusel kutsealase rikkumise tõttu kutse äravõtmiseks peab esinema ülekaalukas avalik huvi (vt p 28). (p 19)

Kui isiku, kellelt on vandeaudiitori kutse maine või usaldusväärsuse kahjustumise tõttu AudS § 32 lg 4 p 3 alusel ära võetud, maine ja usaldusväärsus on vahepealse aja jooksul taastunud, võib ta teatud aja möödumisel vandeaudiitori kutset uuesti taotleda. (p 20)

Vandeaudiitorilt võetakse riikliku järelevalve käigus kutse ära ohu ennetamise, mitte karistamise eesmärgil. Siiski riivab vandeaudiitori kutse äravõtmine kutsealasest rikkumisest tingitud maine või usaldusväärsuse kahjustumise tõttu intensiivselt elukutse valiku vabadust ning kaebaja puhul ka ettevõtlusvabadust. (p 23)

• Haldusõigus
• ->
• Vabad elukutsed
• ->
• audiitor
• ->
• kutse äravõtmine

Selleks, et tuvastada, kas isiku maine või usaldusväärsus on kutse äravõtmise üle otsustamise ajal tõsiselt kahjustunud, tuleb muu hulgas arvesse võtta rikkumise toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal isiku mainet või usaldusväärsust mõjutanud sündmusi. Mida rohkem aega on rikkumise toimepanemisest möödunud, seda kaalukamad peavad olema asjaolud, mis õigustavad kutse äravõtmist. (p 26)

Riikliku järelevalve raames AudS § 32 lg 4 p 3 alusel kutse äravõtmisel ei või tugineda pelgalt hinnangule, et vandeaudiitor ei vasta oma maine või usaldusväärsuse tõsiselt kahjustumise tõttu vandeaudiitorile esitatavatele nõuetele. Kui tegemist on kutsealase rikkumise juhtumiga, tuleb lisaks rikkumise toimepanemise ning selle tulemusel maine või usaldusväärsuse tõsise kahjustumise tuvastamisele prognoosida ka kutsetegevuse jätkumisega kaasneda võivaid ohte (riske), sest vandeaudiitorilt võetakse kutse avalikku korda tulevikus ähvardada võiva ohu tõrjumiseks, st ohu ennetamiseks. Kutse äravõtmiseks pädeval organil tuleb ohu tekkimise võimalikkust hinnata kutse äravõtmise ajal teadaoleva teabe põhjal. Kutse äravõtmine kui kõige intensiivsem järelevalvemeede on õigustatud üksnes juhul, kui vandeaudiitori kutsetegevuse jätkumisega kaasneda võivaid ohte ei saa maandada muude meetmetega. (p 28)

• Haldusõigus
• ->
• Korrakaitse
• ->
• proportsionaalsuse põhimõte (vrd proportsionaalsuse põhimõttega HMS-i mõttes)

Kutse äravõtmine kui kõige intensiivsem järelevalvemeede on õigustatud üksnes juhul, kui vandeaudiitori kutsetegevuse jätkumisega kaasneda võivaid ohte ei saa maandada muude meetmetega. (p 28)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• III peatükk. Rahvas
• ->
• hääleõigus (§ 57 lg 1)
• ->
• valimisõigus
• ->
• passiivne valimisõigus (kandideerimisõigus)
• ->
• kautsjon

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• Euroopa Parlament
• ->
• Euroopa Parlamendi valimised
• ->
• kandidaadi registreerimine
• ->
• kautsjon

EPVS § 31 lg 3 p 2 sätestab, et kui EPVS § 30 lg-s 6 nimetatud tähtaja jooksul ei esitatud puuduvaid dokumente, jätab Vabariigi Valimiskomisjon kandidaadi, kelle dokumendid on puudu, registreerimata. Kuna isik ei esitanud EPVS § 29 lg 4 p 2 kohaselt nõutavat kautsjoni tasumist tõendava dokumendi koopiat, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja selle sätte alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. Samuti on Vabariigi Valimiskomisjon õigesti leidnud, et seadus ei võimalda kandidaati kautsjoni tasumisest vabastada. Kolleegiumil ei ole kahtlusi kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuses. Seadus võib nõuda, et kandidaat tõestaks registreerimisel enda tõsiseltvõetavust. Kautsjoni suurus on mõõdukas. (p 15)

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• Euroopa Parlament
• ->
• Euroopa Parlamendi valimised
• ->
• kandidaadi registreerimine

EPVS § 31 lg 3 p 2 sätestab, et kui EPVS § 30 lg-s 6 nimetatud tähtaja jooksul ei esitatud puuduvaid dokumente, jätab Vabariigi Valimiskomisjon kandidaadi, kelle dokumendid on puudu, registreerimata. Kuna isik ei esitanud EPVS § 29 lg 4 p 2 kohaselt nõutavat kautsjoni tasumist tõendava dokumendi koopiat, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja selle sätte alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. Samuti on Vabariigi Valimiskomisjon õigesti leidnud, et seadus ei võimalda kandidaati kautsjoni tasumisest vabastada. Kolleegiumil ei ole kahtlusi kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuses. Seadus võib nõuda, et kandidaat tõestaks registreerimisel enda tõsiseltvõetavust. Kautsjoni suurus on mõõdukas. (p 15)

EPVS § 31 lg 3 p 3 ja § 4 lg 6 p 2 järgi peab Vabariigi Valimiskomisjon jätma registreerimata kandidaadi, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. Kuna kohus on isiku süüdi mõistnud kuriteos ja ta kannab eluaegset vanglakaristust, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja ka nende sätete alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. (p 16)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduse täiendamise seadus
• ->
• Euroopa Liidu õiguse ja Eesti õiguse suhe
• ->
• Põhiseaduse kohaldamine

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• III peatükk. Rahvas
• ->
• hääleõigus (§ 57 lg 1)
• ->
• valimisõigus

Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). (p 17)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• IV peatükk. Riigikogu
• ->
• Riigikogu valimised (§ 60)
• ->
• valimispõhimõtted (§ 60 lg 1)

Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. (p 17)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• III peatükk. Rahvas
• ->
• hääletamisest osavõtu piiramine (§ 58)

Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. PS § 58 võimaldab seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga valimispõhiõigusele, mis tähendab, et piirang peab sisalduma seaduses ning olema proportsionaalne. (p 17)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• III peatükk. Rahvas
• ->
• hääleõigus (§ 57 lg 1)
• ->
• valimisõigus
• ->
• passiivne valimisõigus (kandideerimisõigus)
• ->
• kandideerimispiirang

Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. PS § 58 võimaldab seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga valimispõhiõigusele, mis tähendab, et piirang peab sisalduma seaduses ning olema proportsionaalne. (p 17)

EPVS § 4 lg 6 p-s 2 sätestatud kandideerimispiirang riivab Eesti kodaniku õigust Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida. Käsitledes vanglakaristust kandvate kinnipeetavate kandideerimispiirangut kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel, jõudis Riigikohus seisukohale, et kuna vabaduskaotusliku karistuse olemuslik osa on see, et isik ei saa vabalt ringi liikuda, ei ole põhjendamatu vanglakaristust kandvate isikute kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideerimise õiguse välistamine (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-44-13, p 13). Samal põhjusel on vangide kandideerimisõiguse välistamine põhjendatud ka Euroopa Parlamendi valimistel. (p 18)

Legitiimne on seadusandja otsus arvata kandideerimisõiguslike isikute hulgast välja kurjategijad, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 51). Osalisriikide hindamisruum EIÕK esimese lisaprotokolli art-s 3 sätestatud kandideerimisõiguse hindamisel on suurem kui aktiivse valimisõiguse puhul (nii nt EIK otsus asjas nr 58278/00: Ždanoka vs. Läti, p 115). (p 19)

Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriigi kodaniku, kes soovib oma hääletamisõigust teostada riigis, mille kodanik ta on, hääletamisõigusest ilmajätmine Euroopa Liidu liikmesriigi õigusnormide alusel kujutab endast ELPH art 39 lg-s 2 tagatud õiguse teostamise piirangut. ELPH art 52 lg 1 kohaselt on selline piirang lubatav, kui see on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet (piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi) (EK otsus asjas nr C-650/13: Delvigne, p-d 45–46). (p 20)

Praeguses asjas vaadeldav kandideerimisõiguse piirang vastab ELPH-le. Iseäranis peab see paika kaebaja puhul. Kaebaja on süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes kuritegudes, mille eest talle on mõistetud eluaegne vanglakaristus. Piirangu eesmärk – tagada karistuse vältimatus ja õiguskorda jämedalt rikkunud isikute eemalhoidmine avaliku võimu teostamisest – on liidu poolt tunnustatud ELL art-s 2 sätestatud õigusriigi põhimõtte raames. ELPH artl 40 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna see reguleerib isiku õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel. (p 21)

PS § 58 ei nõua, et kohus peab kandideerimisõiguse äravõtmise eraldi otsustama. Ka EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). Samuti ei ole kandideerimispiirang vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)

Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud, põhiseaduses ette nähtutega analoogsete põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• Euroopa Parlament
• ->
• Euroopa Parlamendi valimised
• ->
• kandideerimisõigus

EPVS § 4 lg 6 p-s 2 sätestatud kandideerimispiirang riivab Eesti kodaniku õigust Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida. Käsitledes vanglakaristust kandvate kinnipeetavate kandideerimispiirangut kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel, jõudis Riigikohus seisukohale, et kuna vabaduskaotusliku karistuse olemuslik osa on see, et isik ei saa vabalt ringi liikuda, ei ole põhjendamatu vanglakaristust kandvate isikute kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideerimise õiguse välistamine (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-44-13, p 13). Samal põhjusel on vangide kandideerimisõiguse välistamine põhjendatud ka Euroopa Parlamendi valimistel. (p 18)

Legitiimne on seadusandja otsus arvata kandideerimisõiguslike isikute hulgast välja kurjategijad, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 51). Osalisriikide hindamisruum EIÕK esimese lisaprotokolli art-s 3 sätestatud kandideerimisõiguse hindamisel on suurem kui aktiivse valimisõiguse puhul (nii nt EIK otsus asjas nr 58278/00: Ždanoka vs. Läti, p 115). (p 19)

Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriigi kodaniku, kes soovib oma hääletamisõigust teostada riigis, mille kodanik ta on, hääletamisõigusest ilmajätmine Euroopa Liidu liikmesriigi õigusnormide alusel kujutab endast ELPH art 39 lg-s 2 tagatud õiguse teostamise piirangut. ELPH art 52 lg 1 kohaselt on selline piirang lubatav, kui see on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet (piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi) (EK otsus asjas nr C-650/13: Delvigne, p-d 45–46). (p 20)

Praeguses asjas vaadeldav kandideerimisõiguse piirang vastab ELPH-le. Iseäranis peab see paika kaebaja puhul. Kaebaja on süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes kuritegudes, mille eest talle on mõistetud eluaegne vanglakaristus. Piirangu eesmärk – tagada karistuse vältimatus ja õiguskorda jämedalt rikkunud isikute eemalhoidmine avaliku võimu teostamisest – on liidu poolt tunnustatud ELL art-s 2 sätestatud õigusriigi põhimõtte raames. ELPH artl 40 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna see reguleerib isiku õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel. (p 21)

PS § 58 ei nõua, et kohus peab kandideerimisõiguse äravõtmise eraldi otsustama. Ka EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). Samuti ei ole kandideerimispiirang vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)

Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud, põhiseaduses ette nähtutega analoogsete põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• EL esmane õigus ja üldpõhimõtted
• ->
• EL ja liikmesriigi jagatud pädevus

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• EL esmane õigus ja üldpõhimõtted
• ->
• lähimus ehk subsidiaarsus

EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). (p 22)

Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• põhiõiguste järgimise kohustus ja adressaadid (§ 14)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• kohtusse pöördumise õigus ja õigused kohtumenetluses (§ 15, § 24)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• kaitsepõhiõigus (§ 13)

PSJKS ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalset põhiseaduslikkuse järelevalve kaebust. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (alates RKÜK otsusest asjas nr 3-1-3-10-02; viimati RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-4-17). (p 19)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• kohtusse pöördumise õigus ja õigused kohtumenetluses (§ 15, § 24)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• kohtusse pöördumise õigus ja õigused kohtumenetluses (§ 15, § 24)
• ->
• kohtumenetluse avalikkus (§ 24 lg 3)

Kui isikul oli piisavalt tõhus võimalus kaitsta PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt oma põhiõigusi ja taotleda varasemate menetluste käigus muu hulgas, et alustataks põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust kohaldatava seaduse või seaduse lünga üle (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-21-11). Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahendiga, ei anna alust väita, et isik on jäetud ilma PS §-s 15 sätestatud põhiõigusest kohtulikule kaitsele, tema põhiõigusi on rikutud ja sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-24-15; viimati määrus asjas nr 3-4-1-4-17). (p 22)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• osavõtt
• ->
• eriline isikutunnus

Süstemaatilisuse näol on tegemist erilise isikutunnusega KarS § 24 lg 1 tähenduses, mis KarS § 423¹ koosseisu kontekstis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Seega eeldab mootorsõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine, et isik on enam kui korduvalt, s.o vähemalt kolmel korral juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta. Seejuures ei ole oluline, kas varasemad teod moodustasid väärteo LS § 201 tähenduses või vastasid KarS §-s 423¹ sätestatud kuriteokoosseisule, nagu ka see, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi tunnistatud (õiguslik retsidiiv) või tuvastatakse need ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• liiklussüüteod
• ->
• sõiduki süstemaatiline juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• süüteokoosseis
• ->
• süüteokoosseis (üldine)
• ->
• korduvus ja süstemaatilisus

Põhjalikumalt on süstemaatilisusega seotud küsimusi vaetud 20. aprilli 2009. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-87-08. Viidatud lahendis vaadeldi süstemaatilisust süstemaatilise varguse (KarS § 199 lg 2 p 9) kontekstis (viidatud otsuse p-d 10-12), kuid selles väljendatud seisukohad on mutatis mutandis ülekantavad ka süstemaatilisele juhtimisele (KarS § 423¹). (p 7)

Süstemaatilisuse näol on tegemist erilise isikutunnusega KarS § 24 lg 1 tähenduses, mis KarS § 423¹ koosseisu kontekstis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Seega eeldab mootorsõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine, et isik on enam kui korduvalt, s.o vähemalt kolmel korral juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta. Seejuures ei ole oluline, kas varasemad teod moodustasid väärteo LS § 201 tähenduses või vastasid KarS §-s 423¹ sätestatud kuriteokoosseisule, nagu ka see, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi tunnistatud (õiguslik retsidiiv) või tuvastatakse need ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8)

Nullum crimen sine lege põhimõttele antud tõlgenduse kohaselt ei ole vajalik, et kõik kolm mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimist peaksid olema toime pandud pärast KarS § 423¹ kehtestamist ehk siis pärast 1. jaanuari 2015 (RKKKo 3-1-1-87-08, p 12). Karistades süüdlast olukorras, mil eelnev sõiduki juhtimisõiguseta juhtimine vastas üksnes väärteokoosseisule ja isikut on väärteokorras korduvalt ka karistatud, karistatakse teda üksnes viimase, s.o kuriteotunnustega teo, mitte aga varasemate väärtegude eest. (p 10)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• menetlusosalised
• ->
• pooled

Täitevvõimul lasus kohustus tulemuslikult teavitada vangistuses viibivat isikut sellest, et tegu on dekriminaliseeritud ja et tal on õigus pöörduda maakohtu poole. Seaduses asjakohase regulatsiooni puudumise tõttu on ebaselge, kas kahju tekitas Justiitsministeerium, Riigiprokuratuur või Tartu Vangla. Kõigil eelnimetatutel oli kohustus kinnipeetavat teavitada ning kohustuse täitmisel oleks isiku õiguste rikkumist tõenäoliselt välditud. Teavitamiskohustuse mittetäitmise ja vangistuse kandmise jätkumise vahel on põhjuslik seos. Konkreetse haldusorgani osakaalu kahju tekitamisel ei ole võimalik tuvastada. Tegemist on justiitssfääri asutustega, seepärast on kohane pidada vastustajaks Justiitsministeeriumi. Justiitsministeeriumilt on küll isiku kasuks hüvitis juba välja mõistetud, kuid see ei ole takistuseks samalt organilt täiendava hüvitise väljamõistmisel. Ka RVastS § 12 lg 4 võimaldab mitme avaliku võimu kandja solidaarvastutust, kui erinevate organite tegevuse või tegevusetuse tõttu ei ole nende vastutust võimalik täpselt piiritleda.

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• põhiõigus korraldusele ja menetlusele (§ 14)

Avalikul võimul on kohustuse tagada isikute põhiõigused ja vabadused. Juhul, kui isiku põhiõiguste ja vabaduste kasutamiseks ja kaitseks on vajalik avaliku võimu poolne tegevus, peab riik looma asjakohase ja toimiva menetluskorra. Isiku põhiseaduslik õigus menetlusele hõlmab endas õigust teabele kohasest menetlusest. Isiku selle õiguse ja vastava avaliku võimu kohustuse olemasolu ei sõltu sellest, kas seadusandja on igas konkreetses õigussuhtes sellise õiguse ja kohustuse eraldi reguleerinud. Selles asjas olid isiku võimalused teabe hankimiseks omal algatusel sedavõrd piiratud, et täitevvõimu piisava aktiivsuse puudumine vastava teabe edastamata jätmisel isikule tõi kaasa põhiseaduse § 14 rikkumise.

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

Kuna täitevvõimu tegevusetus põhjustas isiku õigusvastase ja kestva vabadusevõtmise, siis sellega on täidetud RVastS § 9 lg 1 kohaldamise eeldused. RVastS § 9 lg 1 järgi väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust ei ole õige siduda AVVKHS-s sätestatud hüvitise fikseeritud määradega. Riigivastutuse seaduse alusel mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tehakse individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg t 2, samuti RVastS § s 13 sätestatud kriteeriume.

Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Isiku nõuetekohaselt teavitamata jätmise tõttu ei lahendatud selles asjas isiku karistuse kandmisest vabastamise küsimust mõistliku aja jooksul ning isik pidi seetõttu kandma vangistust umbes kaheksa kuud. Sellist rikkumist ja sellega põhjustatud tagajärge tuleb lugeda oluliseks. Selles asjas puuduvad ka objektiivseid takistused kahju ärahoidmisel, mida saaks arvestada hüvitise suuruse määramisel. Isik ise ei saanud oma kahju vähendada või ära hoida. Selle kohtuasja lahendamise kestus ei mõjuta väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust.

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ning vabaduse piiramise tingimused (§-d 20-21)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ning vabaduse piiramise tingimused (§-d 20-21)
• ->
• vabaduse võtmine karistuse täideviimiseks (§ 20 lg 2 p 1)

PS § 20 lg 2 punkti 1 lauseosa „süüdimõistva kohtuotsuse [---] täitmiseks“ ei anna alust KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgsele kinnipidamisele. KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgsel kinnipidamisel ei ole PS § 20 lg 2 punktis 1 nõutavat seost isiku süüdimõistmisega selle eest, et ta on toime pannud konkreetse kuriteo. Karistusjärgset kinnipidamist ei kohaldata kitsalt konkreetse teo toimepanemise eest süüdimõistmise tulemusena, vaid määratakse lisaks lähtudes isiku kuritegelikust kalduvusest. Karistusjärgsel kinnipidamisel on sisuline seos üksnes prognoosiga isiku ohtlikkuse kohta. Isiku kuritegelikust kalduvusest tulenev ohtlikkus on ainus asjaolu, millele kohus peab karistusjärgset kinnipidamist kohaldades sisulise hinnangu andma. Samamoodi saab üksnes isiku ohtlikkuse äralangemine olla aluseks kohtu otsustusele lõpetada karistusjärgne kinnipidamine. PS § 20 lg 2 punkt 1 ei anna alust võtta isikult vabadus üksnes isiku ohtlikkuse tõttu. Ainult vormilisest seosest kuriteo toimepanemise ja süüdimõistmisega ei piisa PS § 20 lg 2 punkti 1 nõuete täitmiseks. (p 84)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• võrdsuspõhiõigus (§ 12)

Kui kergemat karistusseadust kohaldada tagasiulatuvalt üksnes isikute suhtes, keda pole veel süüdi mõistetud, satuksid ühel ja samal ajal samasuguse teo toime pannud isikutest eelisolukorda need, kelle karistamiseni jõutakse näiteks süüdlase menetlusest kõrvalehoidumise või menetleja suurema töökoormuse tõttu alles siis, kui kergem karistusseadus juba kehtib. Mõistetud raskema karistuse kandmine kergemat karistust ettenägeva seaduse kehtivusajal toob seega kaasa ka võrdsuspõhiõiguse riive (vt Riigikohtu Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-e 35-39 ja 28.04. 2004 määruse asjas nr 3-3-1-69-03 p-i 27)(p 21).

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Preambul, üldsätted ja aluspõhimõtted
• ->
• õigusriigi põhimõte (§ 10)
• ->
• ebasoodsa tagasiulatuva jõu keeld

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• põhiõiguste piiramise tingimused (§ 11)

Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Seetõttu on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav (vt Riigikohtu 28.04.2004 otsuse nr 3-3-1-69-03 p-te 31-34).

• Haldusõigus
• ->
• Korrakaitse
• ->
• riikliku järelevalve mõiste

• Haldusõigus
• ->
• Sisejulgeolek
• ->
• politsei järelevalve
• ->
• juhtimisõiguse peatamine

Juhtimisõiguse peatamine on sunnivahend, kuna tegemist on isiku õiguste piiramisega riigivõimu kandja poolt tema ülesannete täitmise raames. Riiklikud sunnivahendid on nii haldusõiguslikud sunnivahendid kui ka karistused. Juhtimisõiguse peatamise aluseks on isiku süü ning seetõttu on tegemist karistusega materiaalses tähenduses (vt Riigikohtu 25.10.2004 otsust nr 3-4-1-10-04).

Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Seetõttu on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav (vt Riigikohtu 28.04.2004 otsuse nr 3-3-1-69-03 p-te 31-34).

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• õigus vabale eneseteostusele (§ 19)

Juhtimisõiguse peatamisel on tegemist põhiõiguse mõõduka riivega. Sõiduki juhtimisõigus ei ole isiku põhiõigus, kuigi juhtimisõiguse kaudu realiseerivad isikud mitmeid teisi põhiõigusi, eelkõige PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele.

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtumenetlus maakohtus
• ->
• kohtuotsuse tegemine
• ->
• kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused

Õigusvastase käitumise fakti ei saa samastada kahju tekitamisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Varaline kahju on isiku vara ehk tema õiguste ja kohustuste kogumi rahalise väärtuse vähenemine. Piltlikult öeldes on varaline kahju "auk isiku varalises sfääris". Puudub alus aprioorselt väita, et mingi kauba või teenuse ostmisel raha tasumise edasilükkamine tulevikku on intressikohustuse tõttu iseenesest majanduslikult kahjulikum kui sama kauba või teenuse ostmine selle eest kohe tasudes.

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• süüteokoosseis
• ->
• süüteokoosseis (üldine)
• ->
• blanketne koosseis

Blanketsete kuriteokoosseisude eesmärk on vältida vajadust kirjutada karistusõiguslikult tagatud regulatsioon karistusseadusesse ümber, mis oleks enamikel juhtudel ka normitehniliselt üle jõu käiv. Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted.

Kehtetu:
• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• ametialased süüteod
• ->
• võimu kuritarvitamine
• ->
• (Kehtetu) ametiseisundi kuritarvitamine

Kui kohus tuvastab, et sõltumata sellest, kas ametiisiku tegevus oli seaduslik või mitte, sellega olulist kahju ei põhjustatud, puudub vajadus teo õiguspärasuse küsimust eraldi käsitleda.

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse põhimõtted
• ->
• ne bis in idem (topeltmenetlemise ja -karistamise keeld)

Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld) kaitseala ei hõlma mitte üksnes kuritegusid, vaid ka haldusõiguserikkumisi (väärtegusid) ja teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi (vt RKKKo nr 3-1-3-6-03). KarS 3. peatüki 2. jaost ja VTMS § 53 lg-st 1 järeldub, et vähetähtsa väärteo puhul kohaldatav hoiatustrahv ei ole käsitatav formaalses mõttes karistusena. Samas ei saa küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatu pinnalt. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena. Seega tuleb hinnata, kas tegemist on karistusega materiaalses mõttes, s.o õiguserikkumise eest kohaldatava meetmega, mis evib karistuse olemust ja eesmärki ning on piisavalt raske, olemaks võrreldav kriminaalkaristusega formaalses mõttes (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04).

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• üldsätted
• ->
• karistusseaduse ajaline kehtivus

Seisukoht, et blanketsed kuriteokoosseisud tuleb sisustada teo toimepanemise ajal kehtinud seadusesätetega isegi juhul, kui need on hiljem asendatud isiku suhtes soodsamate normidega, on vastuolus nii karistusõiguse teooria kui ka Riigikohtu väljakujunenud praktikaga (vt RKKKo nr 3-1-1-110-02; nr 3-1-1-22-04; nr 3-1-1-23-04; nr 3-1-1-39-04 ning nr 3-1-1-73-05). Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2).

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• süüteokoosseis
• ->
• süüteokoosseis (üldine)
• ->
• tagajärjedelikt

Isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises eeldab vältimatult lisaks koosseisupärase teo tuvastamisele ka selle tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses (vt RKKKo nr 3-1-1-117-05).

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• apellatsioonimenetlus
• ->
• kohtulik arutamine ringkonnakohtus
• ->
• apellatsioonimenetluse olemus, piirid ja piiridest väljumine

Apellatsioonikohtul puudub kohustus asuda süüdistuse piiridest väljuvalt iseseisvalt tuvastama, kas ja milliste õiguslike kohustuste eiramist võib süüdistatava teatud käitumine endast kujutada. Siiski ei ole täielikult välistatud, et apellatsioonikohus lähtub otsuse tegemisel normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda eeldusel, et selle normi kohaldamisele pole võimalik esitada vastuväiteid, mis eeldaks uute, süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni kontekstis asjassepuutumatute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05). Samas ei järeldu kõnealusest seisukohast, et ringkonnakohtul lasuks kohustus hakata omal algatusel otsima isiku süüd kinnitavat normi, millele ei ole viidatud ei süüdistuse tekstis ega ka prokuröri poolt apellatsioonimenetluses.

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• põhiõiguste piiramise tingimused (§ 11)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• perekonnaeluga soetud õigused (§ 27)
• ->
• kohustus hoolitseda abivajava perekonnaliikme eest (§ 27 lg 5)

Põhiseaduse § 27 lõikest 5 tulenev perekonna hoolitsuskohustus on abivajavate isikute toimetuleku tagamise seisukohalt oluline ja riik ei tohi õigustamatult takistada isikut seda kohustust täitmast. Sellest ei tulene siiski, et riik ei või perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsema kohustatud isikut ebasoodsalt mõjutada.

Igal üksikul juhul tuleb kõigepealt hinnata, kas riigipoolne sekkumine, käesoleval juhul kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine, raskendab isikul oma perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsemist. Jaatava vastuse korral sellele küsimusele tuleb välja selgitada, kas sellist piirangut õigustab mõne põhiõiguse või muu põhiseadusliku väärtuse tagamise vajadus. (p 63)

Juhtimisõiguse peatamine piirab isiku võimalusi oma perekonna abivajavate liikmete eest hoolitseda. Samas ei ole piirang üldkogu hinnangul intensiivne, sest isikult ei ole ära võetud võimalust jõuda abivajavate perekonnaliikmete juurde muul viisil kui ise mootorsõidukit juhtides. Juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla abivajavate pereliikmete eest hoolitsemise eeltingimuseks. Tegemist on eriõigusega, mis võimaldab isikul oma põhiõigusi ja kohustusi hõlpsamini realiseerida, kuid mille puudumine ei takista isikul üldjuhul perekonna hoolitsuskohustuse täitmist. (p 64) Kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine on perekonna hoolitsuskohustuse õigustatud piirang ja põhiseadusega kooskõlas, kuna juhtimisõiguse peatamisega taotletav isikute elu, tervise ja vara ning õiguskorra kaitse vajadus tervikuna kaalub üles isiku õiguse ja kohustuse hoolitseda oma abivajavate perekonnaliikmete eest tema poolt valitud viisil. (pp 65, 66)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• töö ja tegevusalaga seotud õigused (§ 29)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• töö ja tegevusalaga seotud õigused (§ 29)
• ->
• õigus valida tegevusala, elukutse ja töökoht (§ 29 lg 1)

Põhiseaduse § 29 lõike 1 kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Põhiseaduse §-s 29 sätestatud subjektiivne õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ei hõlma juba tekkinud töö- või teenistussuhet ega selle lõpetamist (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. juuni 1997. a otsus asjas nr 3-4-1-1-97 - RT I 1997, 50, 821; 6. oktoobri 1997. a otsus asjas nr 3-4-1-2-97 - RT I 1997, 74, 1267; 27. mai 1998. a otsus asjas nr 3-4-1-4-98 - RT I 1998, 49, 752). (p 68) Praegusel juhul sõltub isiku võimalus töötada autojuhina juhtimisõiguse peatamisest. Seega on tegemist PS §-s 29 sätestatud elukutse valiku vabaduse riivega. (p 69) Mootorsõiduki juhtimise keelamine on kaasajal levinud karistusliik, mis kujutab endast efektiivset karistust liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega, arvestades õiguserikkumise iseloomu. Liikluseeskirja § 227 kohaselt peab liiklusõnnetuses osalenud juht teatama õnnetusest politseile, kui liiklusõnnetuses said viga inimesed või kui varalise kahju korral liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) ei ole vastutuse küsimuses ühel meelel või kahju saaja ei ole teada. Seega on politsei liiklusõnnetusest teavitamine vajalik selleks, et oleks võimalik välja selgitada isik, kes vastutab teiste isikute õigushüvede - tervise või omandi - kahjustamise eest. Selle takistamine kujutab endast olulist rikkumist. (p 70) Autojuhtimist saab pidada eneseteostuslikuks tegevuseks (vt Riigikohtu üldkogu 28. aprilli 2004. a määrus asjas nr 3-3-1-69-03 - RT III 2004, 12, 143, p 33). (p 71) Õigus vabale eneseteostusele, seega ka isiku võimalus autot juhtida, on lähtuvalt põhiseaduse § 19 lõikest 2 piiratud isiku kohustusega austada ja arvestada teiste isikute õiguste ja vabadustega ning järgida seadust. Käesoleval juhul on seadusandja juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistusega piiranud isiku õigust vabale eneseteostusele just teiste isikute õiguste ja õiguskorra kaitseks, mistõttu juhtimisõiguse peatamine ei ole ilmselgelt ülemäärane isiku eneseteostuse vabaduse riive. Seega on liiklusõnnetusest teatamata jätmise eest juhtimisõiguse peatamise näol tegemist proportsionaalse ja põhiseadusega kooskõlas oleva eneseteostusvabaduse piiranguga. (pp 72, 73)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• võrdsuspõhiõigus (§ 12)

Tulenevalt rahvusvahelisest õigusest ei oleks iseenesest välistatud võimalus peatada Eestis juhtimisõigus ka isikutel, kellele on juhiloa väljastanud mõne välisriigi pädev asutus. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23. märtsi 1992. a otsuse (RT 1992, 12, 194) kohaselt ühines Eesti Vabariik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1968. aasta teeliikluse alasel Viini konverentsil vastuvõetud teeliikluse konventsiooniga (konventsioon). Konventsiooni art 42 lõige 1 annab osalisriikidele pädevuse võtta juhilt ära õigus kasutada selle riigi territooriumil oma kodumaist või rahvusvahelist juhiluba, kui isik paneb riigi territooriumil toime õigusrikkumise, millega selle riigi seaduste kohaselt kaasneb juhiloa äravõtmine. Samas näeb konventsioon välisriigis välja antud juhtimisõiguse kehtivuse peatamiseks ette kindlad tingimused. Muu hulgas tuleneb konventsiooni art 42 lõike 1 punktist (a), et isikult juhiloa äravõtmise korral tuleb see talle tagastada hiljemalt riigi territooriumilt lahkumisel ning seda ka juhul, kui juhtimisõiguse peatamise tähtaeg ei ole isiku riigist lahkumise hetkeks veel möödunud. (p 43)

Juhul, kui liiklusseadus näeks ette võimaluse peatada juhtimisõigus isikutel, kelle juhiluba on antud välja mõnes välisriigis, tuleks ka nendelt isikutelt VTMS § 58 lõike 3 ja LS § 41¹ lõike 1 alusel juhiluba juhtimisõiguse peatamise tagamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17) ära võtta. Konventsiooni art 42 lõike 1 punktist (a) lähtudes lasuks Eesti Vabariigil kohustus tagastada äravõetud juhiluba, sõltumata juhtimisõiguse peatamise tähtaja möödumisest, hiljemalt siis, kui välisriigis juhiloa omandanud isik Eesti territooriumilt lahkub. Üldkogu tõdeb, et sellise kohustuse täitmiseks peaks riik kujundama süsteemi välisriigis välja antud juhilubade tagastamiseks. Selline süsteem peaks ühelt poolt tagama, et välisriigis välja antud juhiluba saaks omanikule enne Eestist lahkumist tagastatud, kuid teisalt välistama võimaluse, et riigist lahkumise ettekäändel või lühiajalisel lahkumisel isikule tagastatud juhiluba kasutatakse enne juhtimisõiguse peatamise tähtaja lõppu Eestis edasi. Seega eesmärk vältida konventsiooni järgimiseks vajaliku välismaiste juhilubade tagastussüsteemi loomise ja käigushoidmisega seotud kulutusi võib õigustada LS § 41³ lõigetes 1 ja 4 nimetatud väärteo toime pannud isikute erinevat kohtlemist juhtimisõiguse peatamisel sõltuvalt juhilubade väljaandmise asukohast. (p 45)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• põhiõigus korraldusele ja menetlusele (§ 14)
• ->
• õigus olla ära kuulatud

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• põhiõiguste piiramise tingimused (§ 11)
• ->
• riive proportsionaalsus

Tuvastades riivet põhiseaduse §-st 14 tulenevale õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele, mis muu hulgas sisaldab õigust olla enne otsuse tegemist ära kuulatud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. veebruari 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-4-01 - RT III 2001, 6, 63), tuleb arvestada seda, et ARK tugineb juhtimisõiguse peatamisel väärteomenetluses tuvastatud rikkumise faktile ja isiku süüle. Väärteomenetluses on menetlusalusel isikul õigus anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi (VTMS § 5 punkt 2 ja § 19 lõike 1 punkt 4). Üldmenetluses on isikul VTMS § 69 lõike 6 kohaselt õigus esitada vastulause väärteoprotokollile. Seega kuulatakse väärteomenetluses isik ära juhtimisõiguse peatamise jaoks keskses küsimuses - kas rikkumine leidis aset ja kas isik on rikkumises süüdi. Kuna ARK eelnimetatud asjaolu uuesti ei tuvasta, puudub ses osas isiku ARK-is uuesti ärakuulamiseks vajadus. (pp 33, 34)

Juhtimisõiguse peatamist reguleeriv liiklusseadus ei keela ARK-il isikut ära kuulata. Isikul on seega õigus pärast väärteomenetluses tehtud karistusotsuse jõustumist pöörduda ARK-i poole seisukohtade esitamiseks asjaolude osas, mis seaduse kohaselt välistavad juhtimisõiguse peatamise. Sellest hoolimata on tema õigust ärakuulamisele riivatud, kuna isikut ei teavitata sellest, kuhu ja mis aja jooksul ta pöörduma peab. Lisaks on juhtimisõiguse peatamise menetluse tähtaeg ARK-is LS § 41³ lõike 10 järgi äärmiselt lühike, sest otsus vormistatakse kolme päeva jooksul jõustunud karistusotsuse ARK-i saabumisest. Seega võib olla takistatud isiku õigeaegne taotluste ja seisukohtade esitamine juhtimisõiguse peatamist välistavate asjaolude kohta, millega on piiratud PS §-st 14 tulenevat õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele ning esineb PS § 14 riive. (p 36)

Sellise piirangu tingib legitiimne eesmärk hoida kokku menetlusele kuluvaid ressursse ja tagada suure hulga sarnaste asjade efektiivne menetlemine (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. veebruari 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-4-01 - RT III 2001, 6, 63). On ilmne, et isikute ARK-is ärakuulamine kõigil neil juhtudel oleks ressursimahukas. Samal ajal on juhtimisõiguse peatamise vormistamiseks vajalikud asjaolud üldreeglina õigesti tuvastatavad ka isikut ära kuulamata (nt kehtivate karistuste väljaselgitamisel tuleb lähtuda karistusregistri andmetest) ning isiku ära kuulamata jätmine viib ebaõige otsuseni harvadel juhtudel. Eesmärgi saavutamiseks puudub meede, mis riivaks puudutatud isikute õigusi vähem intensiivselt. Riive on proportsionaalne, kuna ära kuulamata jätmine ei too üldjuhul kaasa ebaõiget lahendit. Lisaks on isikul LS § 41 lõike 10 kohaselt võimalus esitada juhtimisõiguse peatamise otsuse peale kaebus kõrgemalseisvale ametiisikule või vaidlustada see kohtus, mis samuti tagab tema õiguse ärakuululamisele ja võimaldab ühtlasi selgitada oma seisukohti ning esitada taotlusi ja vastuväiteid. Eelnevast tulenevalt ei ole PS § 14 riive intensiivne ja selle kaalub üles avalik huvi juhtimisõiguse peatamise asjade efektiivseks menetlemiseks. (p 37)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• õigus vabalt liikuda ja elukohta valida (§ 34)

Mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine piirab põhiseaduse § 34 järgset isikute õigust vabalt liikuda. Seega on tegemist isiku liikumisvabaduse riivega. Õiguste ja vabaduste riived peavad vastama põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele. Silmas tuleb pidada ka seda, et põhiseaduse §-s 34 sätestatud liikumisvabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Seega võib liikumisvabadust piirata üksnes PS § 34 teises lauses nimetatud juhtudel. (p 56) Juhtimisõiguse peatamine LS § 41³ alusel on materiaalses mõttes karistus (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 20; Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17). Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Samas on seadusandjal õiguserikkumisele vastava karistuse määratlemisel suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03 - RT III 2003, 35, 368). Eelnevast tuleneb, et seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele juhul, kui karistus ei ole ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane. (p 57) Juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse eesmärk on legitiimne, kuna joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. (p 58) Mootorsõiduki juhtimise keelamine on tänapäeval levinud karistusliik ja efektiivne karistus liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole õiguserikkumise iseloomu arvestades tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega. (p 59)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• võrdsuspõhiõigus (§ 12)

Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenev õigusloome võrdsuse põhimõte nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb ka seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-2-02 - RT III 2002, 11, 108, p 17; Riigikohtu üldkogu 14. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-77-02 - RT III 2002, 32, 345, p 22 ja 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 36.) (p 39) Küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras. (p 40) LS § 41³ lõigetes 1 ja 4 nimetatud liiklusväärteo või -väärtegude kogumi toime pannud isikuid koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas isikule on juhiloa väljastanud ARK või välisriigi pädev asutus. Juhtimisõiguse peatamine on võimalik üksnes esimesena nimetatud isikute puhul. LS § 41³ lõigetes 1 või 4 nimetatud väärteod toime pannud isikud, sõltumata juhiloa väljaandmise kohast, on võrreldavas olukorras. (p 42) Juhul, kui liiklusseadus näeks ette võimaluse peatada juhtimisõigus isikutel, kelle juhiluba on antud välja mõnes välisriigis, tuleks ka nendelt isikutelt VTMS § 58 lõike 3 ja LS § 41¹ lõike 1 alusel juhiluba juhtimisõiguse peatamise tagamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17) ära võtta. Samas, et vältida ÜRO teeliikluse konventsiooni järgimiseks vajaliku välismaiste juhilubade tagastussüsteemi loomise ja käigushoidmisega seotud kulutusi, võib õigustada LS § 41³ lõigetes 1 ja 4 nimetatud väärteo toime pannud isikute erinevat kohtlemist juhtimisõiguse peatamisel sõltuvalt juhilubade väljaandmise asukohast. (p 45) Juhtimisõiguse peatamisel LS § 41³ lõigetes 1 või 4 nimetatud liiklusalase väärteo või väärtegude kogumi toime pannud isikute ebavõrdne kohtlemine, lähtudes asjaolust, kas juhiloa on välja andnud ARK või välisriigi pädev asutus, ei riku PS § 12 lõike 1 esimeses lauses sätestatud õigusloome võrdsuse põhimõtet. (p 47)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Preambul, üldsätted ja aluspõhimõtted
• ->
• õigusriigi põhimõte (§ 10)
• ->
• õigusselgus

Õigusselguse põhimõte tuleneb nõudest, et isikul peab olema mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua - isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. Kõnealune põhimõte tähendab seda, et õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, kuid see ei nõua tingimata, et kõik teo õiguslikud järelmid peaksid olema koondatud ühte ja samasse õigusnormi. Tuleb korrata asjas nr 3-4-1-10-04 tehtud otsuse punktis 24 väljendatud seisukohta, et mootorsõiduki juhil on võimalik hästi ette näha, millised tagajärjed tema jaoks õigusvastase tegevusega kaasnevad, ning väärteomenetluse käigus end nende eest kaitsta. Vastavalt LS § 28 lõikele 3 on juhtimisõiguse saamise eelduseks liiklusalaste õigusaktide nõuete tundmine, juhtimisõiguse peatamine on aga üheselt ja siduvalt ette nähtud liiklusseaduse § 41³ lõigetes 1-8. (p 31) Ka väärteomenetluse regulatsioon tagab isiku teavitamise sellest, et väärteomenetluses tehtav karistamisotsus toob endaga kaasa juhtimisõiguse peatamise. Nimelt näeb väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 58 lõige 3 ette, et nende seaduse nõuete rikkumisel, mille eest on ette nähtud eriõiguse peatamine, võetakse väärteomenetluse alustamisel isikult viivitamatult ära eriõigust tõendav dokument, mis lisatakse väärteomenetluse materjalidele. Vastavalt VTMS § 19 lõike 1 punktile 5 on menetlusalusel isikul õigus teada menetlustoimingu eesmärki. Juhiloa äravõtmine on sätestatud väärteomenetluse seadustikus ja kujutab endast seega väärteomenetluse toimingut, mis tähendab, et kohtuväline menetleja peab menetlusalusele isikule selgitama juhiloa äravõtmise põhjust. Väärteomenetluse seadustiku § 108 punkti 7 järgi tuleb aga väärteoasjas tehtud otsuses märkida, kuidas toimitakse äravõetud esemetega. See nõue on kohaldatav ka VTMS § 58 lõike 3 alusel äravõetud juhiloa suhtes. (p 32)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• Konkreetne normikontroll

Riigikohus ei pea normi põhiseaduslikkuse hindamisel piirduma üksnes Põhiseaduse nende normidega, millele on osutatud menetluse aluseks olevas taotluses või kohtulahendis. Riigikohus võib ja peab hindama normi õiguspärasust, lähtudes Põhiseaduse kogu normistikust ja mõttest (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus nr 3-4-1-10-00 - RT III 2001, 1, 1, p 19). See ei tähenda, et menetlusosalise arvamuses väljendatud taotlus kontrollida asjassepuutuva sätte vastavust mingile Põhiseaduse sättele, mida menetluse aluseks olevas taotluses või kohtulahendis ei ole märgitud, oleks Riigikohtule siduv. Seda, millises ulatuses on konkreetsel juhul vajalik kalduda kõrvale taotluse, kohtuotsuse või - määruse põhistusest, otsustab Riigikohus. Käesoleval juhul ei kaldu Riigikohus halduskohtu motivatsioonist kõrvale põhjusel, et nii otsustas Riigikohtu üldkogu analoogse juhtumi lahendamisel (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297). (p 12)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• põhiõiguste piiramise tingimused (§ 11)
• ->
• riive legitiimne eesmärk

Põhiseaduslikud väärtused, millega võib õigustada kõnealuste põhiõiguste piiramist, on ühiskonna õiglustunne, õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu.

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• halduskohtu pädevus
• ->
• haldus- ja üldkohtu pädevuse piiritlemine
• ->
• väärteomenetluses (haldusõigusrikkumise asja menetluses)

Halduskohtul puudub volitus muuta haldusõiguserikkumise asjas tehtud karistusotsust. Haldusõiguserikkumise eest karistuse määramise otsus ei ole haldusakt HKMS § 4 lg 1 ega HMS § 51 lg 1 tähenduses, sest see halduskaristuse määramise otsus on tehtud riigivõimu jurisdiktsioonilist funktsiooni teostades, mitte haldusülesandeid täites. Halduskohus ei saaks ei politseiprefektuurile ega maa- või linnakohtule teha ettekirjutust isiku vabastamiseks karistusest, sest ka varasema halduskaristuse muutmise otsus ei ole haldusakt. Halduskohus saaks kohustada üksnes politseiprefektuuri isiku taotlust läbi vaatama või seda taotlust kohtule esitama.

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Preambul, üldsätted ja aluspõhimõtted
• ->
• õigusriigi põhimõte (§ 10)
• ->
• õiguspärane ootus

Ajutise regulatsiooni korral peab isik arvestama sellega, et õiguslik regulatsioon võib muutuda. (p 14)