5-25-1/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
02.06.2025 |
|
Vastuolu tuvastamisel menetluslike põhiõigusega ei ole teiste asjakohaste põhiõiguste võimaliku riive ja rikkumise täiendav kontrollimine asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks vajalik. (p 41)
Kutselise kalapüügi eesmärgiks on teenida tulu, mistõttu on tegemist PS § 31 kaitsealasse kuuluva tegevusega. Ajalooline püügiõigus võtab KPS § 50 lõikes 1 sätestatud püügivõimaluste jaotamisel arvesse varasemal kolmel aastal omandatud püügivõimalusi. Seega on ajaloolise püügiõigusega loodud kutselise kalapüügi loa omajatele õiguspärane ootus, et neil on tulevikus võimalik saada püügivõimaluste jaotamisel sama proportsioon kõigist püügivõimalustest nagu varasematel aastatel. Haldusaktiga kutselise kalapüügi loa omaja püügivõimaluse vähendamine kahjustab tema ettevõtlusega seotud tegevust. Ettevõtja võimalus tulu teenida sõltub otseselt sellest, kui palju tal on võimalik kala püüda. (p 40)
PS § 14 sätestab riigi kohustuse tagada isikute õigused ja vabadused. Õiguste ja vabaduste tagamine ei tähenda üksnes, et riik hoidub põhiõigustesse sekkumast. PS § 14 sisaldab nii seadusandja objektiivset kohustust kehtestada normid kui ka isiku subjektiivset õigust nõuda selliste normide kehtestamist, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste teostumise ning kaitse. Õiglane peab olema nii kohtu- kui ka haldusmenetlus. Haldusõiguse valdkonnas konkretiseerib PS §-st 14 tulenevat õigust korraldusele ja menetlusele õigus heale haldusele. Viimati nimetatud õigusele vastab riigi kohustus luua haldusõiguse valdkonnas isikute õiguste ja vabaduste (sh põhiõiguste) kaitseks tõhusad menetlused, milles on isikutele muude õiguste seas tagatud õigus tutvuda oma juhtumit puudutava teabega, õigus olla ära kuulatud, õigus nõuda haldusorganilt põhistatud otsust ja õigus seda vaidlustada. Eelnimetatud ärakuulamisõiguse eesmärk on esiteks kohelda menetlusosalist subjekti, mitte objektina. Teiseks aitab see kaasa menetlustulemuse õigsuse saavutamisele, täiendades haldusorgani uurimisprintsiipi. Nii tuleneb ärakuulamisõigusest õigus esitada nii faktilisi kui ka õiguslikke väiteid, mis võivad mõjutada haldusmenetluse tulemust, ning haldusorganil lasub kohustus nende arvesse võtmata jätmisel esitada põhjendused. (p 42)
PS § 14 on soorituspõhiõigus, mis PS § 9 lõike 2 kohaselt laieneb ka juriidilistele isikutele. Õigust korraldusele ja menetlusele riivab õigustloov akt, mis ei taga isikule hea halduse põhimõttele vastavaid õigusi või tagab need puudulikult. (p 43)
Kaebaja õigust heale haldusele riivab olukord, kus kaebaja arvamus ja vastuväited rikkumiste toimepaneku kohta ei saa mõjutada tema põhiõigusi piirava haldusmenetluse tulemust. Igasugune norm, mis riivab õigust tõhusale menetlusele, ei ole aga tingimata põhiseadusvastane, kui riive kaalub üles mõni muu põhiõigus või oluline põhiseaduslik väärtus. (p 48)
Menetlusökonoomia ei saa õigustada seda, et isikul välistatakse täielikult tema põhiõigustesse sekkumise aluseks olevate asjaolude kohta vastuväidete ja neid kinnitavate tõendite esitamine. (p 51)
Kohtusse pöördumise õiguse kaitse peab olema lünkadeta. PS §-des 14 ja 15 ette nähtud õigus saada kohtulikku kaitset hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. Õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse on kahtlemata riivatud olukorras, kus isiku võimalus oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda on välistatud, kuid riive esineb ka olukorras, kus isikul on küll võimalik kohtusse pöörduda, kuid see jääb igal juhul tagajärjetuks. (p 54)
Ehkki seadusandja ei ole kehtestanud normi, mis sõnaselgelt välistaks või piiraks kaebaja kohtukaebeõigust, on KPS § 56 lõigetes 3 ja 4 sätestatud haldusmeetme kohaldamise regulatsiooniga selline olukord siiski loodud. Seega on riivatud ka kaebaja PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tulenevat õigust oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. (p 55)
Mõõdukaks ei saa aga pidada olukorda, kus püügivõimaluse vähendamise üle ei ole võimalik täielik kohtulik kontroll. Nimelt vähendatakse püügiõigust juba haldusmenetluses ning kohtusse pöördumine ei anna kaebajale automaatselt püügiõigust soovitud mahus. Kalavarude kaitse oleks ilma kohtusse pöördumise piiranguta nõrgemini kaitstud üksnes olukorras, kus kalapüügiõigust võimaldatakse algses mahus esialgse õiguskaitse korras või kui kohtumenetluses ei suudeta vaatamata rikkumise olemasolule tõendada, et kalapüüginõudeid rikuti. Need juhud ei saa õigustada kohtusse pöördumise õiguse osalist välistamist. Seega ei ole PS § 15 riive kalavarude kaitseks proportsionaalne. (p 58)
Põhiseaduspäraseks ei saa pidada olukorda, kus menetlus on sedavõrd tõhustatud, et isik, kelle suhtes kohaldatakse tema põhiõigusi piiravat meedet, ei saa teda koormava haldusakti aluseks olevaid asjaolusid tegelikult kohtus vaidlustada (vt ka Euroopa Kohus 26.09.2024, Energotehnica, C-792/22; Euroopa Inimõiguste Kohus (suurkoda) 06.11.2018, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal (55391/13, 57728/13 ja 74041/13), p-d 176–184 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 59)
|
| 4-24-1786/19
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.03.2025 |
|
Väärteomenetluse seadustiku sätted, mis nõuavad kassatsiooni esitamist advokaadist kaitsja vahendusel (kaitsja- ja advokaadisund), riivavad Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 24 lg s 5 sätestatud põhiõigust. Selle kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seaduses sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lõike 5 kaitseala riivab igasugune takistus kõrgema astme kohtu poole pöördumisel (RKÜKo nr 3-2-1-146-15, p 58). Seadusesäte, mis ei luba isikul endal esitada tema kohta tehtud kohtuotsuse peale edasikaebust, vaid kohustab kasutama selleks advokaadist kaitsja vahendust, mõjutab PS § 24 lg 5 kaitseala ebasoodsalt. (p 11)
PS § 24 lg s 5 sätestatud põhiõiguse riive intensiivsus oleneb mh sellest, kui palju on isikul kohtumenetluses kaalul. (p 20)
PS § 24 lg 5 sätestab lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõiguse, mida võib riivata igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil. Seadusandja on seega pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust piirama. (p 12)
Kaitsja- ja advokaadisund on väärteoasja kassatsioonimenetluses kehtestatud ühelt poolt menetlusaluse isiku kaitseõiguse paremaks tagamiseks ja teisalt menetlusökonoomilistel kaalutlustel kassatsioonimenetluse tõhususe huvides. Mõlemad eesmärgid on põhiseadusega kooskõlas ja seega käsitatavad legitiimse põhjusena edasikaebeõiguse piiramiseks. Riigikohus on varem märkinud, et kohtusüsteem peab tagama isikute õiguste kaitse ja seetõttu on kohtusüsteemi tõhus toimimine põhiseaduslik väärtus ning legitiimne eesmärk PS § 24 lg s 5 sätestatud põhiõiguse riivamiseks (RKÜKo nr 3-1-1-18-12, p 42 ja RKÜKo nr 3-1-1-45-12, p 33). (p 13)
Kassatsioonimenetluse esemeks saavad olla üksnes õigusküsimused (VTMS § 157, § 158 lg 2 p d 4–6 ja § 175). Advokaadist kaitsja oskab üldjuhul menetlusalusest isikust paremini kohtuasjast üles leida ja kassatsioonis esile tuua need juriidiliselt olulised argumendid, mis võivad anda Riigikohtule aluse kaebust menetleda ja teha isikule soodsa lahendi. See vähendab tõenäosust, et menetlusaluse isiku õigused ja huvid jäävad tema õigusalase asjatundmatuse tõttu tõhusa kaitseta. (p 15)
Menetlusaluse isiku huvides kassatsiooni esitamise õiguse reserveerimine üksnes advokaadist kaitsjale aitab kaasa ka kassatsioonimenetluse tõhususele. Advokaadi kassatsioon vastab suurema tõenäosusega vorminõuetele ja on tähtaegne ning selle sisu on tavaliselt paremini jälgitav kui menetlusaluse isiku enda kirjutatud kaebuse puhul. Seega vähendab advokaadisund eelduslikult näiteks kaebuste käiguta ja läbi vaatamata jätmise määruste hulka. Reegeljuhtumil suudab advokaat kassatsioonis menetlusalusest isikust emotsioonitumalt ja kaalutletumalt keskenduda kohtuasjas olulistele õigusküsimustele. Lisaks tagab advokaadisund väärteoasjades Riigikohtule esitatavate kaebuste ühtse minimaalse kvaliteedistandardi. (p 16)
Kolleegium ei jaga kaebuse esitaja arvamust, et menetlusalune isik, kes vastab VTMS § 20 lg s 1 ja advokatuuriseaduse (AdvS) § 23 lg 1 p-s 3 sätestatud haridusnõudele, suudab tegutseda kassatsioonimenetluses enda huvides sama tõhusalt nagu advokaadist kaitsja. Selleks, et saada advokaadiks (AdvS § 22 lg 1), ei piisa õigusharidusest, vaid inimesel tuleb täita veel rida tingimusi. Muu hulgas peab ta olema sooritanud advokaadieksami (AdvS § 23 lg 2 ja § 32) või olema sellest enda varasema töökogemuse tõttu vabastatud (AdvS § 26 lg 31) ning olema advokatuuri kutsesobivuskomisjoni hinnangul advokaaditööks vajalike võimete ja isiksuseomadustega (AdvS § 23 lg 1 p 5 ja § 26 lg 32 või § 32 lg 4). Advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest võib aukohus (AdvS § 15) määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse (AdvS § 19 lg 1). Advokatuuri kutsesobivuskomisjon (AdvS § 29) saab vajaduse korral hinnata advokaadi kutsesobivust (AdvS § 30 lg 1 p 3). Seega tagab advokaadisund kassatsioonimenetluses menetlusaluste isikute huvides osalejate õigusteadmiste ja ametioskuste kõrgema taseme. Tänu advokaadisunnile on menetlusaluse isiku õigused paremini kaitstud. (p 17)
Advokaadisund vähendab ka ilmselgelt põhjendamatute kassatsioonide hulka, piirates kohtuotsuste vaidlustamist n-ö vaidlustamise enda pärast või näiteks üksnes selleks, et lükata edasi kohtuotsuse jõustumine ja täitmisele pööramine. Kohustus palgata kassatsiooni esitamiseks advokaat või taotleda riigi õigusabi – koos riskiga, et kassatsiooni põhjendamatuse korral jääb kassatsioonimenetluse kulu menetlusaluse isiku kanda – vähendab kassatsiooni esitamise tõenäosust olukorras, kus ka menetlusalune isik ise peab maakohtu otsusest tulenevat õiguste riivet ebaoluliseks või eduvõimalusi väheseks. Teiseks saab advokaadist kaitsja menetlusalusest isikust objektiivsemalt hinnata edasikaebamise mõttekust. Suur hulk perspektiivituid kassatsioone aeglustaks Riigikohtus toimuvate menetluste keskmist kiirust ja vähendaks seega kohtusüsteemi efektiivsust. (p 18)
|
| 5-24-28/22
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
22.01.2025 |
|
VMS §1001 lg 11 reguleerib pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamist otsuse teinud haldusorganis ning sellest ei tulene eraldi võttes kaebaja kohtusse pöördumise õiguse piirangut. Samas on ka see norm VMS §-ga 10018 tihedalt seotud ning moodustab muude halduskohtus kohaldamata jäetud sätetega mõttelise terviku (vrd RKPJKo nr 5-20-10/13, p 30). Seetõttu on ka eelnimetatud säte asjassepuutuv. (p-d 50 ja 51)
PSJKS § 9 lg 1 järgi saab esimese või teise astme kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, kui on jätnud asjassepuutuva õigustloova akti kohtuasja lahendamisel kohaldamata. Kohtuasja lahendamine hõlmab nii kohtuasja sisulise kui ka asjaga seotud menetluslike küsimuste lahendamise (RKPJKo nr 3-4-1-46-14, p 18). Praegusel juhul tegi halduskohus määruse, millega võttis kaebuse menetlusse. Vaidlusalune normistik välistas niisuguse lahendi tegemise. Tõsi, ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 koostoimes § 44 lg-ga 1 võimaldab kaebuse tagastada juhul, kui on ilmselge, et haldusaktiga pole ühtegi kaebaja õigust riivatud. Niisugust olukorda aga ei ole halduskohus kindlaks teinud ning selleks ei oleks olnud ka alust seni, kuni oleks tulnud kohaldada VMS erisätteid. Lisaks märgib kolleegium, et kuigi kaebaja ema surm (vt eespool p 44) võib olla oluline kohustamiskaebuse sisulisel lahendamisel, ei mõjutanud see halduskohtule esitatud kaebuse lubatavuse küsimust, sest kaebeõigust hinnatakse kaebuse esitamise aja seisuga (RKHKm nr 3-21-1360/15, p 12.1). (p 52)
Liikmesriik peab liidu õigusest tulenevalt tagama kohtukaebeõiguse siis, kui EL õigus näeb välismaalasele ette pikaajalise viisa andmise võimaluse (EKo 10.03.2021, nr C-949/19, M. A., p 48). (p 56) Kui esitatakse taotlus sellise pikaajalise viisa saamiseks, mille andmist EL õigus ei reguleeri, siis ei kohaldu pikaajalise viisa andmise menetlusele ka EL põhiõiguste harta art 47 lg-st 1 tulenev kohtukaebeõigus. (p-d 56 ja 57)
PS § 15 lg 1 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kohtupraktikas on selle õiguse allikana viidatud ka PS §-le 14 (RKÜKm nr 3-1-1-62-16, p 31; RKPJKo nr 5-20-10/13, p 45). Kaitstava õiguse all on PS § 15 lg 1 esimeses lauses peetud silmas üksikisiku huve kaitsvaid juriidilisi positsioone, mille alusel tal on võimalus nõuda kohustatud subjektilt tegusid või nendest hoidumist. (p 59)
Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist (nt RKEKo nr 3-3-1-15-01, p 22). PS § 15 lg-st 1 ei tulene õiguslikult iseseisvalt kaitstavat seisundit, vaid sellele tuginemine eeldab isiku muu subjektiivse õiguse riivet. (p 60)
PS § 15 lg-st 1 tulenev kohtukaebeõigus on seadusereservatsioonita põhiõigus, mille piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi ning riive peab olema oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas (nt RKÜKo nr 3-1-1-88-07, p 43). Kohtusse pöördumise õiguse piirangud, nt riigilõiv, kaebetähtajad jms, mis on põhiseaduspärased tavaolukorras, on samuti rakendatavad erakorralise ja sõjaseisukorra ajal. Nii tavaolukorras kui ka erakorralise ja sõjaseisukorra ajal kehtib PS § 11 teise lause ja § 130 teise lause koostoimes keeld moonutada kohtusse pöördumise õiguse olemust ehk kahjustada selle tuuma. Kohtusse pöördumise õiguse tuuma kahjustamiseks võib pidada olukorda, kus põhiõiguste intensiivse riive korral välistatakse kohtulik kaitse täielikult. (p 67)
Kohtuvaidluse välistamine pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsuse õiguspärasuse üle ei ole avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamiseks ilmselgelt sobimatu vahend. Samuti võimaldab kohtukaebeõiguse piiramine kahtluseta kokku hoida riigi raha. Piirang on ka vajalik, sest muud, kohtupõhiõigust vähem riivavad meetmed ei ole sama eesmärgi saavutamiseks võrdväärselt tõhusad. Seevastu ei ole vaidlusalune piirang mõõdukas. Isiku kohtupõhiõiguse täielikuks välistamiseks ei ole tungivat vajadust, sest muud, isiku kohtupõhiõigust vähem riivavad vahendid tagavad asjassepuutuvate normidega taotletavate põhiseaduslike väärtuste kaitse piisaval määral. (p-d 69 ja 70)
Välismaalasest kaebajale on üldjuhul tagatud piisav võimalus osaleda halduskohtumenetluses ka ilma vajaduseta kohtumenetluse ajal Eestis kohal viibida. Kui olemasolevad võimalused kaugteel või esindaja vahendusel kohtumenetluses osalemiseks ei ole küllaldased, on seadusandjal viisavaidlustes võimalik kaaluda nende laiendamist kohtusse pöördumise õiguse täieliku välistamise asemel (RKPJKo nr 5-20-10/13, p-d 56–57). (p 72)
Kohtusse pöördumise õiguse täielik välistamine olukorras, kus isiku põhiõigus võib olla riivatud, on isiku kohtukaebeõiguse tõsine riive, mis nõuab väga kaalukaid põhjuseid. Kohtumenetluse ökonoomia on küll kaalukas väärtus, kuid nii intensiivset kaebajate kohtukaebeõiguse piirangut ei ole võimalik õigustada üksnes riigi raha kokkuhoiu vajadusega (RKPJKo nr 5-20-10/13, p 58). (p 73)
PS § 12 ei ole aga riivatud, sest asjassepuutuvad VMS sätted ei reguleeri pikaajalise viisa taotleja õigusi erinevalt, võrreldes lühiajalise viisa taotleja või riigis viibimisõiguse alusel viibiva isiku õigustega. PS § 15 kohaldamisala erinevuse tingib EL õigus, mitte Eesti seadusandja tegevus. Asjaolust, et EL õigusest tuleneb selle toimealas olevatele isikutele kohtusse pöördumise õigus, ei järeldu, et Eesti seadusega peab samaväärse õiguse tagama ka isikutele, kes taotlevad pikaajalist viisat tingimustel, mis ei ole EL õiguse reguleerimisalas. (p 74)
PS § 9 tekst peab Eesti riigis viibimist sõnaselgelt oluliseks, mistõttu ei ole tegu juhusliku asjaoluga. Samuti on riigis viibimise fakt piisaval määral kontrollitav. Asjas nr 5-20-10 tehtud otsuse punktist 45 tuleneb vaid see, et õigus pöörduda kohtusse on PS § 15 lg 1 järgi Eestis mitteviibival välismaalasel, kui selline õigus on tekkinud tal varasema Eestis viibimise tõttu. See ei tähenda, et sama õigus on mistahes välismaalasel, kes Eestis ei viibi. (p 64)
Taotluse esitamisega algas kaebaja suhtes viisamenetlus, milles võisid kaalul olla kaebaja subjektiivsed õigused. Sellega sattus kaebaja ühtlasi PS §-de 14 ja 15 mõjuvälja. Niisuguses olukorras ei kaota viisamenetluse ajal Eestis viibinud välismaalane PS § 9 lg 1 kohaselt põhiseaduslikku õigust viisamenetluse asjus kohtusse pöörduda, kui ta peaks hiljem Eestist lahkuma. (p 65)
PSJKS § 63 lg-st 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lg 1 p-s 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (RKPJKm nr 5-18-5/33, p 16). Kolleegiumi hinnangul on menetluskulu vajalik ja põhjendatud ning tuleb Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja mõista (PSJKS § 63 lg 1). (p 77)
|
| 3-21-1243/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.09.2024 |
|
Üldreeglina on asja arutamine halduskohtus avalik (PS § 24 lg 3, HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 37 lg 1) ning haldusasi tuleb läbi vaadata avalikul kohtuistungil. Kohtumenetluse avalikkuse põhimõte teenib ausa kohtupidamise huve ja kohtumenetluse läbipaistvuse eesmärki (vt ka RKPJKm nr 5-21-7/4, p 17) ning aitab tagada õiglast kohtumenetlust (vt ka RKHKm nr 3-21-2196/19, p 12). Igaühel on võimalik avalikust kohtuistungist osa võtta ning kohtuasja arutamist jälgida ja kajastada (vt ka TsMS § 42). Avaliku kohtuistungi korraldamise nõudest võib kõrvale kalduda üksnes seaduses sätestatud juhtudel (HKMS § 126 lg 1 ja § 131). Sõltumata asja lahendamise vormist - kirjalik või suuline -, tuleb kohtul siiski tagada kohtumenetluse avalikkus, sest põhiseadusest ja seadusest tulenevalt on kohtumenetluse avalikkus reegel ja erandeid sellest tuleb tõlgendada kitsalt. Kohtuasja sisu jõudmine avalikkuseni on välistatud üksnes siis, kui kohus on menetluse kuulutanud kinniseks (PS § 24 lg 3 ja HKMS § 79). (p 10)
Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, välja arvatud juhud, kui alaealise, abielupoole või kannatanu huvid nõuavad teisiti (PS § 24 lg 4). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peaks kohtulahendi suuline kuulutamine olema reegel ning sellest võib kõrvale kalduda, kui lahend tehakse üldsusele kättesaadavaks muul viisil (EIKo Ryakib Biryukov vs. Venemaa, nr 14810/02, p 38 jj). Lahendi võib tervikuna avaldamata jätta üksnes erandlikel juhtudel (vt nt EIKo Straume vs. Läti, nr 59402/14, p-d 130-132). Kirjaliku menetluse puhul täidab kohtuotsuse avalikult kuulutamise nõuet halduskohtumenetluses otsuse avalikult teatavaks tegemine kohtukantselei kaudu (HKMS § 173 lg 1). Kuigi PS § 24 lg-test 3 ega 4, samuti PS § 44 lg-st 2 ei tulene menetlusvälise isiku subjektiivset õigust nõuda, et talle väljastatakse jõustumata kohtuotsuse tekst tema soovitud ajal ja viisil (vt RKPJKm nr 5-21-7/4, p-d 14 ja 17), ei välista see menetlusvälise isiku õigust jõustumata kohtuotsusega tutvuda. (p 11)
Kohtumenetluse avalikkus on erilise tähendusega halduskohtumenetluses, kus toimub avaliku võimu tegevuse õiguspärasuse kontroll. Halduskohtumenetluse vastu eksisteerib kaalukas avalik huvi, mis õigustab ajakirjanduses haldusasjade kajastamise võimaldamist ulatuses, milles see ei riiva ebaproportsionaalselt menetlusosalise õigusi (vt ka RKHKm nr 3-17-62/57, p 15.1). Avalikul võimul, sh kohtul ei ole üldjuhul alust sekkuda valdkonnaga tegeleva ajakirjaniku õigusesse määratleda teemasid, mille vastu võib esineda avalik huvi, kui on järgitud teiste isikute maine ja õiguste kaitse põhimõtet (vt ka samas, p-d 15.2 ja 15.3; vrd kriminaalmenetluse kohta ka RKKKm nr 1-22-1949/24, p-d 47 jj). (p 12)
Kohtute meediasuhtlus on vajalik kohtusüsteemi usaldusväärsuse ja kohtute sõltumatuse tagamiseks, mis on kaalukad väärtused. Konkreetses kohtuasjas koostatud otsust oskab kõige paremini selgitada asja lahendanud kohus. Selliselt aitab kohtulahendite tutvustamine paremini mõista kohtute tööd ja koostatud lahendeid ning vältida olukordi, kus menetlusvälised isikud mõistaksid kohtuotsuses kajastatud seisukohti vääralt või moonutatult. Selle saavutamiseks võib olla vajalik, et kohus selgitaks avalikkusele ka veel jõustumata kohtulahendis esitatud põhjendusi. (p 13)
Jõustumata kohtulahendis isikuandmete ebaõige avaldamise korral saab menetlusosaline esitada kahju hüvitamise nõude Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) alusel juhul, kui isikuandmete töötlemise nõudeid rikkus kohus õigusemõistmise funktsiooni raames Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalas (isikuandmete kaitse üldmääruse art 82 lg 1; vrd EKo C-268/21 Norra Stockholm Bygg, p 26, ja C-245/20 Autoriteit Persoonsgegevens). (p 25)
Eelnev ei tähenda siiski, et kohtumenetluse avalikkust ei võiks üldse piirata. Sellele osutavad ka eelviidatud PS § 24 lg-d 3 ja 4. Kolleegium on rõhutanud, et isikutel peab olema võimalik kohtusse pöörduda, kartmata, et nende või nendega seotud isikute kaitset vajav teave saab avalikuks. Sellise kindlustunde puudumisel oleks kohtusse pöördumise õigust piirav toime (vt RKHKm nr 3-21-2196/19, p 14.1). Kohus võib suhtluses meediaga avaldada infot jõustumata kohtuotsuse kohta, kuid peab järgima põhiseaduses ja seadustes menetlusosaliste huvide kaitseks sätestatud piiranguid. Kui huvi teabe varjamise vastu on ülekaalukas, sh tingivad seda põhiseaduses sätestatud väärtused, tuleb teave lahendi kohta jätta avaldamata. Kui kohtumenetlust pole kinniseks kuulutatud, on kohtul suurem otsustusruum, millist infot ja kui suures mahus jõustumata lahendi kohta avaldada, kuid kohtul tuleb ka siis rakendada meetmeid, et tagada tasakaal menetlusosaliste õiguste ning avalikkuse huvi vahel saada kohtuasja kohta teavet. Jõustumata kohtulahendi avaldamisel tuleb eriliselt silmas pidada isikuandmete kaitset. Ka muu juurdepääsupiiranguga info liiga detailne kajastamine võib konkreetsel juhul olla menetlusosaliste õiguste seisukohalt ebaproportsionaalne. Suhtluses ajakirjandusega on seega üldsust võimalik informeerida kohtulahendist ka nii, et selles kajastatakse peaasjalikult kohtu seisukohti, kuid jäetakse välja teave, mis võib menetlusosalist kahjustada (vt samas, p 13). (p 14)
Kolleegiumi hinnangul tuleb HKMS §-e 175 ja 89 koostoimes tõlgendada ja kohaldada viisil, et jõustumata kohtulahendi (vt ka HKMS § 179 lg 4 ja RKHKm nr 3-21-2196/19, p 12) avaldamisel järgitakse HKMS §-s 175 sätestatud menetluskorda (sh edasikaebeõiguse sisustamisel) ja HKMS §-s 89 sätestatud sisulisi tingimusi. (p 16)
HKMS § 175 lg 2 kohaselt eeldab jõustumata kohtuotsuse avaldamine menetlusvälise isiku (nt ajakirjaniku) sellekohast taotlust. Ei ole määrav, kuidas on taotlus sõnastatud ning millises vormis see on esitatud. Kui taotlusest nähtub menetlusvälise isiku soov saada infot jõustumata kohtuotsuse, sh lahendi põhjenduste kohta, on tegemist HKMS § 175 lg-s 2 nimetatud taotlusega. Taotluse kirjalik vormistamine võib olla siiski põhjendatud juhtudel, kus kohus peab vajalikuks küsida menetlusosaliste seisukohta taotluse kohta, kohus keeldub lahendi avaldamisest või avaldab selle osaliselt. (p 17)
HKMS § 175 lg-s 2 nimetatud taotlus tuleb halduskohtul lahendada HKMS § 175 lg-s 6 sätestatud korras. Viimasena viidatud sätte esimese ja teise lause kohaselt tehakse HKMS § 175 lg-tes 2-5 nimetatud taotluse alusel kohtuotsuse osalise avaldamise või avaldamata jätmise kohta määrus. Kohus kuulab vajaduse ja võimaluse korral andmesubjekti enne määruse tegemist ära. (p 18)
HKMS § 175 lg 6 esimest lauset tuleb tõlgendada kitsalt. Taotluse rahuldamata jätmise või osalise rahuldamisena pole käsitatav see, kui kohus avaldab info jõustumata kohtuotsuse kohta muul viisil, kui taotleja seda soovis (vrd RKPJKm nr 5-21-7/4, p 14). Kohtul tuleb hinnata, millises vormis on jõustumata kohtuotsuse avaldamine konkreetsel juhul võimalik nii, et arvestatud oleks ka menetlusosaliste huvidega, kuid menetlusväline isik saaks jõustumata kohtuotsusega vajalikul määral tutvuda. Kui menetlusväline isik saavutab taotluse eesmärgi, st saab tutvuda jõustumata kohtuotsusega, on tegemist taotluse rahuldamisega ning kohtumääruse koostamine pole vajalik. Edasikaebeõigus on ette nähtud üksnes taotluse esitajale juhul, kui kohus keeldub taotluse rahuldamisest (sama sätte kolmas lause). (p 18)
HKMS § 175 lg-d 2 ja 6 on erinormid HKMS §-s 89 sätestatud menetlusnormide suhtes. Jõustumata kohtuotsusega tutvumisele pole põhjendatud kohaldada sama ranget menetluslikku korda kui toimikuga tutvumisele HKMS § 89 alusel, mis on mõeldud reguleerima olukorda, kus menetlusväline isik soovib tutvuda toimiku materjalidega ja saada nendest ärakirju (vrd RKHKm nr 3-17-62/57). Jõustumata kohtulahendiga tutvumine ei riiva üldjuhul menetlusosalise õigusi nii intensiivselt kui toimikuga tutvumine, sest ei võimalda saada toimiku materjalide kohta nii detailset teavet. Toimikus sisalduva teabe kaitse vastu on eelduslikult suurem huvi. Seetõttu on HKMS § 89 alusel taotluse lahendamisele õigustatud kohaldada rangemaid nõudeid, nt enne tutvumisloa andmist küsida menetlusosaliste seisukohta taotluse lahendamiseks. Lisaks on kohtul võimalik HKMS § 175 lg-te 3, 4 ja 5 alusel avaldatavas jõustumata lahendis varjata nii isikuandmeid, muid eraelulisi andmeid kui ka teavet, millele kehtib juurdepääsupiirang. (p 19)
HKMS §-st 89 nähtub, et jõustumata kohtulahendi avaldamine menetlusvälisele isikule eeldab huvide kaalumist, kas menetlusvälise isiku huvi on kaalukam kui poole või kolmanda isiku huvi teabe kaitsmiseks. Taotluse jõustumata kohtuotsusega tutvumiseks võib samas esitada igaüks (HKMS § 175 lg 2). See ei välista kohtu kohtustust kaaluda konkreetsel juhul, kas jõustumata kohtulahendi avaldamine menetlusvälisele isikule on põhjendatud, sest, nagu eespool selgitatud, tuleb arvestada ka menetlusosaliste huvide kaitsmise vajadusega. Kaalumiseks võib seetõttu olla vajalik ka taotluse esitajal põhjendada enda huvi jõustumata kohtulahendiga tutvumiseks. Seejuures pole välistatud, et kohtulahendi saab avaldada üksnes varjates menetlusosaliste andmeid ja piiratud juurdepääsuga teavet. (p 20)
Eelnevast tuleb eristada olukorda, kus kohus avaldab jõustumata kohtulahendi kohta pressiteate või muu lakoonilise teabe omal algatusel, et informeerida avalikkust käimasolevast kohtuasjast. HKMS seda otsesõnu ei reguleeri. Jõustumata kohtuotsuse kohta pressiteate avaldamise eesmärk on tutvustada avalikkusele otsuse põhiseisukohti. Seega on kohtu koostatud pressiteade sisuliselt käsitatav kohtuotsuse avaldamisena ning kohtul tuleb analoogia korras lähtuda HKMS § 175 lg-st 2 ja võtta arvesse HKMS §-s 89 sätestatud sisulisi tingimusi, st kaaluda pressiteate avaldamisel ühelt poolt avalikkuse huvi saada jõustumata kohtulahendi kohta infot ja teisalt menetlusosaliste huve. Vajaduse korral tuleb pressiteade avaldada nii, et selles on varjatud isikuandmed või juurdepääsupiiranguga info. Kohtumääruse koostamist pressiteate avaldamine ei eelda (vt HKMS § 175 lg 6 ja kolleegiumi eelnevad selgitused). (p 21)
Pole siiski välistatud, et jõustumata kohtulahendis juurdepääsupiiranguga teabe õigusvastasel avaldamisel on menetlusosalisel tema õiguste rikkumise korral võimalik taotleda kahju hüvitamist. Menetlusvälise isiku juurdepääs jõustumata kohtulahendile on menetlusseadustiku alusel lahendatav menetlusõiguslik küsimus, mis eeldab vastandlike huvide kaalumist. Selle otsustuse tegemise pädevus on üksnes kohtunikul käimasolevas kohtumenetluses ning eeldab tema eriteadmiste rakendamist õigusemõistmisel (vt RKHKm nr 3-20-1033/41, p 24; vrd p 25). Kohtumenetluse käigus kohtu tegevusega tekkinud kahju saab hüvitada RVastS § 15 lg-s 1 nimetatud eelduste täitmisel. (p 24)
|
| 5-24-4/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.06.2024 |
|
Riigikohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on individuaalkaebuse esitamine lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda muud õiguskaitsevahendit kasutas või mitte. (p 11)
Kolleegium ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tal ei olnud ega ole oma õiguste kaitsmiseks muud tõhusat vahendit kui individuaalkaebusega Riigikohtu poole pöördumine. Kaebaja vaidlustab tema suhtes kohtumenetluses kohaldatud normide põhiseaduspärasust. Tõhusa kaitse tagas kaebajale asja lahendanud kohtukoosseisu kohustus kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust omal algatusel. PS §-dest 15 ning 152 tulenevalt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust. Seda kohustust pidi kaebaja kohtuasja lahendades täitma ka ringkonnakohus. (p 12)
PS § 152 lg-st 1 tulenev kohustus jätta õigusakt kohaldamata, kui see on vastuolus põhiseadusega, hõlmab ka Riigikohut. Riigikohus kontrollib kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamisel omal algatusel asjassepuutuvate normide põhiseaduspärasust. Kui kassatsioonis on esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve alustamise taotlus, hindab kohus ka seda. Ainuüksi asjaolu, et Riigikohus määruses põhjendusi ei esita, ei tähenda veel, et kohus ei oleks kohaldatavate normide põhiseaduspärasust hinnanud. (p 13)
|
| 5-24-6/3
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
11.06.2024 |
|
Kaebuse esitamine on lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on kaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte. Kui isik leiab, et tema õigusi rikub õigustloov üldnorm, saab ta taotleda selle normi põhiseaduspärasuse kontrollimist selles kohtuasjas, mille lahendamisel tuleb normi kohaldada (PS § 15 lg 1 teine lause). (p 18)
|
| 5-24-8/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
07.06.2024 |
|
|
| 3-22-1389/64
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.01.2024 |
|
Arvestades keskkonnaühenduste laia kaebeõigust (KeÜS § 30 lg 2), võivad ühendused vaidlustada keskkonnamõjuga haldusakte hulgakaupa. Keelamiskaebuse esitamine ülisuure hulga veel andmata haldusaktide peale ei ole ainus võimalus keskkonnaõiguse normidega seostuva avaliku huvi tõhusaks kaitseks. Menetlusosaliste ja kohtu ressursse säästvam on algatada näiteks mõned pilootvaidlused tüüpjuhtumitel, mille lahendamisel võib eeldada, et vastustaja asub edaspidi järgima kohtu seisukohti. (p 14)
Kaebuse esitamise õigus keskkonnaühendusele ei tulene PS § 15 lg 1 esimesest lausest. Selle sätte mõttes ei tähenda keskkonnaväärtuse kahjustamine kellegi õiguste riivet, kui isikul pole keskkonnaväärtusega isiklikku seost. Ehkki keskkonnaühenduse õiguste riivet tuleb Århusi konventsiooni art 9 lg 2 teise lõigu kolmanda lause kohaselt eeldada, ei muuda konventsioon põhiseaduse sisu, vaid loob iseseisva ja täiendava õiguse kohtusse pöördumiseks. (p 17)
Keelamiskaebuse puhul ei ole küll tarvis näidata ära nt haldusakti kuupäeva ja numbrit, kuid vältimatult on vajalik, et kaebaja määraks kaebuse aluse (HKMS § 41 lg 2). Metsateatiste registreerimise keelamise nõude puhul tähendab see, et kaebaja peab tähistama konkreetse geograafilise ala, kus paiknevad metsad, mille raiumine tema hinnangul tuleks välistada. Metsad võib kaebaja tähistada näiteks katastriüksuse loetlemise või ka piisavalt täpse kaardimaterjali abil. (p 9)
|
| 3-22-2094/13
|
Riigikohtu halduskolleegium |
13.12.2023 |
|
KOKS-i sõnastusest nähtub, et seadus käsitleb volikogu esimehe ametikohta erinevalt võrreldes nii volikogu liikme kui ka teiste volikogu töö toimimiseks moodustatud organitega. Nii võib volikogu otsustada, et volikogu esimehe (või ühe aseesimehe) ametikoht on palgaline (KOKS § 17 lg 4), millega koos kohaldub esimehele KOKS § 17 lg‑s 41 sätestatud 35 kalendripäeva pikkune põhipuhkuse regulatsioon. Palgalisel ametikohal töötavale volikogu esimehele on ametist vabastamise korral ette nähtud sotsiaalsed garantiid (KOKS § 541). Samuti kaasneb volikogu esimehele tema umbusaldamisega ametist, mitte üksnes esimehe kohustustest vabastamine (KOKS § 46 lg 3 teine lause).
Eelnev ei muuda siiski volikogu ning volikogu liikme vahelist suhet välisõigussuhteks. Nagu eespool selgitatud, on volikogu esimehe valimine ning tema ametikoha kujundamine volikogu sisemise töökorralduse osa. Seda reguleerivatel sätetel ei ole välismõju ja need ei ole kohtus kaitstavad subjektiivsed avalikud õigused. (p 11)
PS § 156 lg‑s 1 sätestatud passiivne valimisõigus tagab isikule subjektiivse õiguse kandideerida kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel. Lisaks hõlmab passiivne valimisõigus isiku õigust omada valituks osutumise korral volikogu liikme mandaati (volitusi) (RKPJKm nr 5-19-45/9, p 42) ning teostada mandaadiga kaasnevaid volikogu liikme õigusi, näiteks osaleda ja hääletada volikogu istungitel. (p 12)
Siseõigussuhtest tulenevad vaidlused ei ole hõlmatud PS § 15 lg 1 kaitsealaga. (p 15)
HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik pöörduda halduskohtusse üksnes oma õiguste kaitseks. Halduskohtumenetluses kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kolleegium selgitas määruses nr 3-17-2784/20 kokkuvõtvalt, et kohaliku omavalitsuse volikogude sisevaidlused on halduskohtu pädevuses, kuid volikogu liikmel puudub nende vaidluste algatamiseks praegu kehtiva õiguse kohaselt kaebeõigus. (p‑d 7 ja 8)
Volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi (vt p 8 ja seal viidatud RKHKm nr 3-3-1-74-08, p‑d 12 ja 13). (p 9)
Kollegiaalorgani ja selle liikme sisesuhtest võrsunud vaidlust saab halduskohus läbi vaadata vaid juhul, kui seadus selle selgelt ette näeb (vt RKHKm nr 3-17-2784/20, p 11). Seadusandja pädevuses on otsustada, kas selline volikogu sisevaidlustest tulenevate vaidluste lahendamise regulatsioon kehtestada. Kui seadusandja sellise normistiku loob ja peab vajalikuks kaebeõiguse andmist, siis tuleks sisevaidlustest tulenevad küsimused lahendada süsteemselt ja terviklikult, nähes ette ka vajalikud õiguskaitsevahendid, mida volikogu liikmel oleks võimalik enda õiguste rikkumise korral kasutada.
Kui volikogu liikmele oleks tema õiguste kaitseks antud kaebeõigus, ei saaks volikogu otsuste kohtulik kontroll ulatuda nende otsuste sisulisele hindamisele (PS § 4). Küll aga saab kaebeõiguse olemasolu korral olla kohtute pädevuses otsuste vastuvõtmiseni viinud menetlusreeglite järgimise kontroll. (p 14)
Volikogu otsus volikogu esimehele umbusalduse avaldamise kohta on halduse siseakt. Isikule antakse mandaat volikogu töös osalemiseks volikogu liikmena (KOKS §‑d 16 ja 17). Volikogu valib esimehe, kelleks saab olla üksnes volikogu liige (KOKS § 42 lg 2). Volikogu liikme õigus kandideerida ning osutuda valituks volikogu esimeheks ei ole hõlmatud volikogu liikme mandaadiga kaasnevate õiguste teostamisega, vaid see on osa volikogu töökorraldusest. Ka volikogu esimehele umbusalduse avaldamine on volikogu sisemise töökorralduse küsimus ning puudutab üksnes volikogu ja volikogu liikme vahelisi sisesuhteid. Volikogu esimehele umbusalduse avalduse esitamiseks piisab vähemalt neljandiku volikogu liikmete poolthäältest (KOKS § 46 lg 1) ning see tuleb algatada volikogu istungil (KOKS § 46 lg 11). Umbusaldushääletus on avalik (KOKS § 46 lg 3 esimene lause). Umbusaldamise edukus sõltub volikogu istungil toimuva hääletuse tulemustest (KOKS § 45 lg 5 teine lause). Õigus esitada umbusaldusavaldus on demokraatliku valitsemisprotsessi tavapärane osa. Volikogu liikme õiguste kaitse ei ulatu sellest sisesuhtest kaugemale. Volikogu sisesuhetest tulenevad õigused ei ole subjektiivsed õigused HKMS § 44 lg 1 mõttes. (p 10)
|
| 5-23-36/4
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
13.12.2023 |
|
|
| 3-22-1679/23
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.11.2023 |
|
Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (RKHKo nr 3-3-1-17-12, p 7 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivatud. (p 12)
Kinnipeetava poolt vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele kehtib kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kord (VangS § 11 lg 8 ja HKMS § 47 lg 1). See tähendab, et kinnipeetaval tuleb esmalt esitada kahju hüvitamise taotlus vanglale ning selle rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätmise korral on tal võimalik pöörduda kaebusega halduskohtu poole. Vanglale esitatud taotluse ning kohtule esitatud kaebuse nõue ning alus peavad kattuma. RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (vrd RKHKo nr 3-3-1-64-14, p 15 ja seal viidatud varasem praktika). Kaebajal ei ole kohtumenetluses üldjuhul õigust nõuda sellise kahju hüvitamist, mille hüvitamist kohtueelses menetluses ei taotletud. Seetõttu tuleb kohtul kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (vt ka RKHKo nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13)
Kinnipeetav ei pea kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses kvalifitseerima vangla tegevust konkreetse RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve riivena. Seda, kas ja millist RVastS § 9 lg-s 1 märgitud õigust isikule tekitatud kahju riivab, peavad kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud tagajärgedest lähtudes otsustama kahjunõuet lahendav haldusorgan ja kohus. Kohus on kahjunõude läbivaatamisel seega seotud kahju hüvitamise taotluses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega, mitte aga kaebaja õiguslike väidetega ühe või teise õiguse riive kohta (vt ka RKHKo nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13)
Õigust kohaldab kohus ise (vt ka HKMS § 158 lg 1). Lisaks on ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega menetlusosalise õiguste kaitseks halduskohtumenetluses sätestatud kohtu uurimis- ning selgitamiskohustus (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5), mis peavad tagama selle, et kaebaja ei jääks üksnes kaebuse sõnastamise tõttu ilma enda põhiseaduslikust õigusest kohtulikule kaitsele (vrd ka RKHKm nr 3-3-1-27-05, p 13). Eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem (vt RKHKo nr 3-3-1-49-01, p 5). (p 14)
Kohus ei pea hakkama sisustama kahju hüvitamise nõuet tervikuna kaebaja eest. Kaebaja määrab kaebuse esitamisel ära kaebuse nõude ja aluse (põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse) ning piiritleb sellega vaidluse eseme (HKMS § 41 lg 1; HKMS § 38 lg 1 p-d 5 ja 7). Tagajärgede kohta, mida kaebaja pole kaebuses ära näidanud, ei saa kohus otsust teha (vt RKHKo nr 3-19-1565/46, p 26). (p 15)
Kehtiv menetlusseadustik näeb ette võimaluse menetleda ühe haldusasja raames mitut omavahel seotud nõuet (HKMS § 37 lg 3). Kaebuse nõuet ja alust saab HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud tingimustel muuta ka kohtumenetluse kestel. Kaebuse muutmine ning täiendavate nõuete esitamine eeldab siiski kaebaja sellekohast avaldust. Kohus ei saa lahendada nõudeid, mida pole haldusasjas esitatud (HKMS § 2 lg 3). (p 25)
Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt RKHKo nr 3-17-1503/36, p 17 ja seal viidatud Riigikohtu varasem praktika). Pole välistatud, et VangS § 69 lg 1 ja lg 2 alusel eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega kaasneb samaaegselt ka inimväärikuse alandamine, kuid seda ei saa järeldada üksnes liikumispiirangute kohaldamisest, vaid selleks peavad isikule kaasnema täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (vt RKHKo nr 3-3-1-93-09, p 11). (p 16)
Isiku õigust pöörduda enda õiguste kaitseks kohtusse kaitseb PS § 15 lg 1 esimene lause, mis peab igaühele tagama lünkadeta õiguskaitse enda subjektiivsete õiguste rikkumise korral. Säte ei välista vaidluse lahendamiseks kohustusliku kohtueelse korra kehtestamist. Kohustuslik kohtueelne menetlus ei riku kohtusse pöördumise garantiid, kui see menetlus ei kesta ülemäära kaua ning kohtueelse menetluse tulemi vaidlustamine kohtus on tagatud (vrd ka RKPJKm nr 3-4-1-5-04, p 22). (p 19)
|
| 5-23-34/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
02.11.2023 |
|
Käesolevas asjas tunnistas ringkonnakohus kostja määruskaebust lahendades määrusega põhiseadusevastaseks TsMS-i sätte, mis piiras tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmist eraõiguslikule juriidilisele isikule. Kuna kostja taotles põhikohtuasjas menetlusabi vastuhagi esitamiseks, siis pidid nii maakohus kui ka kostja määruskaebust lahendav ringkonnakohus otsustama menetlusabi andmise lubatavuse üle. Seega pidid kohtud seda sätet menetlusabi andmise küsimuse otsustamisel kas kohaldama või jätma sätte kohaldamata, algatades ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.
Taotlus on lubatav sõltumata sellest, et ringkonnakohus ei otsustanud lõplikult, kas kostjale tuleb menetlusabi anda või mitte. Kui ringkonnakohtul ei oleks võimalik otsustada vaidlusaluse normi põhiseaduspärasuse üle ilma menetlusabi taotlust lahendamata, tooks see kaasa olukorra, kus kohus ei saaks otsustada selle normi põhiseaduspärasuse üle, mida ta peab kohtuasjas kohaldama. Selline piirang oleks vastuolus PS § 152 lõikest 1 tuleneva kohtu kohustusega jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seadus või muu õigusakt, kui see on vastuolus põhiseadusega.
Kuna konkreetse normikontrolli eesmärk on aga eelkõige kaitsta kohtuasja menetlusosaliste õigusi, siis ei takista eelöeldu Riigikohut kontrollimast, kas TsMS § 183 lõike 1 esimesest lausest tulenev piirang rikub kostja põhiseaduslikke õigusi konkreetse kohtuasja asjaoludel, sh ka nende asjaolude hindamist, mis kohtuasja materjalidest ilmnevad, kuid mida ringkonnakohus ei ole oma määruses käsitlenud. (p-d 35, 38-39)
Olukorras, kus riigilõivust vabastamise piirang takistab äriühingut kohtusse pöördumisel, on riivatud tema PS § 15 lõikes 1 sätestatud üldist põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis laieneb ka juriidilistele isikutele. Üldine põhiõigus tõhusale kohtulikule kaitsele on ilma seadusereservatsioonita põhiõigus, mida saab riivata üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslike väärtuste kaitseks.
Kohtumenetluses (sh tsiviilkohtumenetluses) menetlusabi andmise piiramise legitiimseteks eesmärkideks on eelkõige menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmisel osalemise tagamine. (p-d 40 ja 41)
Seadusandjal on menetlusabi süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. Õiguslik regulatsioon, mis ei taga kohtule menetlusabi andmisel kaalumisõigust, ei tähenda tingimata põhiseadusvastast olukorda, sest seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguseta. Põhikohtuasja materjalide põhjal pole võimalik järeldada, et menetlusabi andmise piirang oleks viinud kostja PS § 15 lõikes 1 sätestatud õiguse põhiseadusvastasele piiramisele. Asjaolu, et regulatsioon võiks olla paindlikum, ei ole iseenesest aluseks selle põhiseadusvastaseks tunnistamisele. (p 53)
|
| 5-23-15/4
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
29.05.2023 |
|
|
| 3-22-1641/13
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.04.2023 |
|
Määruse nr 1303/2013 art 74 lg st 3 ja põhjendusest 67 nähtub liikmesriigi kohustus kehtestada tõhus kaebuste lahendamise kord, kuid selle täpsem korraldus (milline organ lahendab, milline on menetluskord jms) sõltub liikmesriigi „institutsioonilisest ja õigusraamistikust“. Seega, tegu on liikmesriigi menetlusautonoomia alla kuuluva küsimusega, mille sisustamisel tuleb liikmesriigil järgida võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. (p 12)
EL-i õigus ei välista antud juhul teenistusliku järelevalve normide kohaldamist ja ministri võimalust sekkuda RTK tegevusse finantskorrektsiooni tegemisel. Määruses nr 1303/2013 ei ole rakendusüksusele kehtestatud võrreldavaid sõltumatuse nõudeid EL i tasandil, nagu on mitmes teises valdkonnas, kus on EL i õigusaktis mingil mõjuval põhjusel sätestatud organile asjakohased sõltumatuse tagatised, vältimaks väline sekkumisvõimalus organi tegevusse. (p 16)
Eesti õiguses on see, kuidas lahendatakse erinevate ministeeriumite valitsemisaladesse kuuluvate täidesaatva riigivõimu asutuste õiguslikud vaidlused, reguleeritud VVS § 101 lg-s 3. Selle järgi lahendavad vaidluse asjaomased ministrid ning kokkuleppe mittesaavutamisel Vabariigi Valitsus (vt ka VVS § 49 lg 2). Erinevalt kaebaja väidetust ei tähenda asjaolu, et minister on poliitiline ametiisik, ministri õigust teha omavolilisi õigusvastaseid otsuseid või ministrite võimalust sõlmida suvakokkuleppeid. Seaduslikkuse põhimõte seob kõiki avalikku võimu teostavaid ja avalikke ülesandeid täitvaid isikuid, sh ministreid ministeeriumite vaheliste vaidluste lahendamisel (vt ka VVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 31). Seaduslikkuse põhimõtte raames tuleb ministritel arvestada ka EL-i õigusega. Õigusküsimuste analüüsimisel on ministritel võimalik kasutada valdkondlike eriteadmistega spetsialistide abi. Seetõttu ei ole põhjust eeldada, et vaidluse lahendamine ministrite kokkuleppel või Vabariigi Valitsuse poolt tooks kaasa EL-i eelarvevahendite kuritarvitamise ohu või õiguslike argumentide ignoreerimise. Tegemist on tõhusa kaebuste läbivaatamise korraga määruse nr 1303/2013 art 74 lg 3 mõttes. (p 13)
VVS § 101 lg 3 kohaldamine Sotsiaalministeeriumi ja RTK vahelise vaidluse lahendamiseks eeldab, et rahandusministril on õigus ja võimalus sekkuda RTK kui rakendusüksuse tegevusse, sh kontrollida finantskorrektsiooni otsuseid. Selline pädevus on rahandusministril teenistusliku järelevalve raames vastavalt VVS 7. ptk-le. (p 14)
Kohtusse pöördumise võimalust Sotsiaalministeeriumi poolt Riigi Tugiteenuste Keskuse tehtud finantskorrektsiooni peale ei kasva välja PS §-st 15, Euroopa Liidu lepingu (ELL) art 19 lg-st 1 või EL i põhiõiguste harta art-st 47, sest Sotsiaalministeerium kui riigiasutus ei ole põhiõiguste kandja. ELL art 19 lg 1 sätestab, et liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Euroopa Kohus on rõhutanud, et ELL art 19 lg 1 kohustab „liikmesriike nägema ette just harta artikli 47 mõttes tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades“. (C‑685/15 Online Games jt, p 54; vt ka C‑824/18 A.B. jt, p 143: „eelkõige harta artikli 47 tähenduses“) Samuti on Euroopa Kohus märkinud, et liikmesriikidele ELL art 19 lg-ga 1 pandud kohustus „vastab õigusele, mida on tunnustatud harta artiklis 47“. (C‑73/16 Puškár, p 58; sama ka C‑682/15 Berlioz Investment Fund, p 44). (p 17)
|
| 3-22-1218/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.03.2023 |
|
Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kohta vt RKHKm nr 3-3-1-95-07, p 14, 3-19-557/19. (p 11)
Järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kandmine mõjutab veekogu ja kaldakinnisasja omaniku õigusi vahetult ja kohe. Selline haldusakt piirab kinnisasja omaniku omandiõigust: ta ei või veekogu avalikku kasutust takistada ning peab lubama igaühel kasutada kallasrada (KeÜS § 37 lg 5 ja § 38 lg‑d 1 ja 4). (p 12)
Haldusorgan ei või piirduda vaid seaduses sätestatud teavitamise korra järgimisega, kui on ette näha, et see ei ole piisav selleks, et teave jõuaks huvitatud isikuteni, ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid (vrd RKHKm nr 3-3-1-31-03, p 26, 3-3-1-12-08, p 13, 3‑18‑913/85, p 14). Teavitamine on oluline tõhusa kohtukaebeõiguse tagamiseks (PS § 15) ja hea halduse põhimõtte järgimiseks (PS § 14). (p-d 14 ja 16)
|
| 5-22-6/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
22.11.2022 |
|
Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks peab esimese või teise astme kohus olema asja lahendanud ja välja selgitanud selleks vajalikud asjaolud. Vastasel juhul ei pruugi Riigikohtul olla võimalik hinnata põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte asjassepuutuvust. Seda põhjusel, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei saa Riigikohus asuda lahendama õigusvaidlust, millest menetlus esimeses või teises kohtuastmes alguse sai (PSJKS § 14 lõike 2 teine lause). Põhiseaduslikkuse järelevalve asja menetlemist ei takista aga see, millises ulatuses on menetluse algatanud kohus kogunud tõendeid vaidlusaluse sätte põhiseaduspärasuse kohta. Riigikohtul ei ole vajaduse korral keelatud ka ise koguda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tõendeid, mis on vajalikud sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks.(p-d 31 ja 32)
Riigikohus saab vajaduse korral põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ka ise koguda tõendeid, mis on vajalikud sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks. (p 32)
I või II astme kohus ei saa jätta kehtivat õigusnormi kohaldamata seda põhiseadusvastaseks tunnistamata. Võimude lahususe põhimõttest tulenevalt saab kohus parlamendi kehtestatud õigusnormi jätta kohaldamata vaid tingimusel, et esitab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. Üksnes Riigikohtul on õigus tunnistada kehtiv seadusenorm põhiseadusvastasuse tõttu kehtetuks (PS § 152 lõige 2). (p 30)
Laste ja noorte treenerite ning treenimise toetamine on õiguspoliitiline valik, mille elluviimisel on seadusandjal avar otsustusruum, kuid seejuures tuleb kindlustada, et järgitakse PS § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõigust (vt ka RKPJKo nr 3-4-1-7-03, p 17 ja RKPJKo nr 5-20-6/11, p 19). (p 39)
Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt ka RKPJKo nr 5-19-42/13, p 47). (p 40)
Vt p-d 37, 41, 42, 44, 50.
Põhiseadusandja on eriliselt rõhutanud vajadust lapsi kaitsta, sätestades selleks kohustuse PS § 27 lõikes 4, samuti tuleneb kaitsekohustus laste õiguste konventsiooni artiklist 19. (p 43)
Vt p-d 46, 47, 48, 49, 50.
|
| 5-22-7/4
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
07.11.2022 |
|
Isik saab pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada enda õigustele kohtulikku kaitset (RKÜKo nr 3-1-3-10-02, p 17; PSJKm nr 5-22-1/4, p 12). (p 29)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata teiste kolleegiumite lahendite peale. See kolleegium ei saa hinnata Riigikohtu teise kolleegiumi lahendi seaduslikkust ja põhiseaduspärasust (PSJKm nr 5-20-9/2, p 11). Kaebajale tagab tõhusa kaitse tsiviilasja menetlusse võtmise üle otsustanud kohtukoosseisu PS §-dest 15 ja 151 tulenev iga kohtu absoluutne kohustus kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust omal algatusel (RKÜKo nr 3-4-1-7-08, p 21; PSJKm nr 3-4-1-56-13, p 10; PSJKm nr 5-20-9/2, p 12). (p 30)
|
| 1-16-9171/1839
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.06.2022 |
|
KrMS § 383 lõikes 1 peetakse kohtumääruse all silmas kriminaalmenetluses tekkinud üksikküsimust lahendavat kohtu põhistatud otsustust, mis on kirjalikult vormistatud, ehk KrMS § 145 lõike 1 punktis 1 nimetatud määrust, kui selle on teinud kohus (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 26). (p 17)
Sisult kohtumääruse tunnustele vastav dokument on materiaalses mõttes kohtumäärus, pealkirjast ja vormistuselementidest olenemata (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 28). (p 19)
Kui kohtumäärust ei ole allkirjastanud kõik kohtukoosseisu kuuluvad isikud, on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise ja kohtuasja saatmise vaidlustatud kohtumääruse teinud kohtule uueks arutamiseks (vt ka RKKKm nr 3-1-1-45-15). (p 22)
KrMS § 130 lõige 41 alusel saab süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel vahistada vabaduses viibiva süüdistatava kohtuotsuse täitmise tagamiseks (vt ka RKKKm nr 3-1-1-94-12, p-d 14 ja 16). (p 26)
Kriminaalmenetluse seadustik lubab maakohtul kuulutada üksnes otsuse resolutiivosa ega välista seda ka siis, kui kohus mõistab vabaduses viibiva süüdistatava süüdi ja võtab ta KrMS § 130 lõike 41 alusel vahi alla. Kohus peab tegema otsuse tervikteksti pooltele kättesaadavaks mõistliku aja jooksul, mis võib mahukamates ja keerukamates kriminaalasjades osutuda pikemaks kui KrMS § 315 lõikes 8 sätestatud 15 päeva. Kohtuotsuse tervikteksti koostamise mõistlik ajakulu võib aga riivata ebaproportsionaalselt süüdistatava PS § 24 lõike 5 ja § 20 lõike 1 järgseid põhiõigusi, kui selle aja võrra lükkub edasi seni vabaduses viibinud süüdistatava võimalus vaidlustada enda vahi alla võtmist. (p 29)
NB! Seisukoha muutus!
Vältimaks kohtuotsusega vahi alla võetud süüdistatava edasikaebeõiguse ja vabaduspõhiõiguse rikkumist, tuleb olukorras, kus maakohus kuulutab üksnes süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosa, vabaduses viibiva süüdistatava vahistamiseks koostada vahistamismäärus, mis vastab KrMS § 132 nõuetele. Seda määrust ehk kohtu vahistamisotsustust saab vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS § 387 lõikes 2 sätestatud korras. Seega muudab kolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2006. a otsuses asjas nr 3-1-1-59-06 p-des 9.2 ja 10 väljendatud seisukohta, mille kohaselt vormistatakse vahistamine kohtuotsuse resolutiivosas ning eraldiseisva vahistusmääruse koostamiseks puudub alus. Samuti korrigeerib kolleegium Riigikohtu varasemat tõlgendust, et vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine on KrMS § 130 lõike 41 alusel võimalik üksnes kohtuotsusega ja erandiks sellest reeglist on vaid olukord, kus KrMS § 130 lõikes 41 kohaldamise eeldused ilmnevad alles pärast kohtuotsuse tegemist (vt RKKKm nr 3-1-1-94-12; RKKKm nr 3-1-1-73-14, p 6.1). (p 30)
Sisult kohtumääruse tunnustele vastav dokument on materiaalses mõttes kohtumäärus, pealkirjast ja vormistuselementidest olenemata. Vastasel juhul tekiks olukord, kus kohtu viga menetlusotsustuse vormistamisel võtab isikult seadusega tagatud edasikaebeõiguse. Kohus ei saa dokumendi vormistusliku ülesehituse või pealkirja valikuga muuta seaduse järgi edasikaevatavat menetlusotsustust vaidlustamatuks (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 28). (p 19)
KrMS § 130 lõikes 41 sätestatud vahistamise alusest tulenevat füüsilise vabaduse piirangut õigustab PS § 20 teise lõike esimese punkti esimene alternatiiv, mille kohaselt võib vabaduse võtta seadusega sätestatud juhtudel ja korras süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Põhiseaduse kõnealune säte volitab seadusandjat kriminaalmenetluses isiku vabadust süüdimõistva otsuse täitmise eesmärgil piirama ka siis, kui süüdimõistev otsus ei ole veel jõustunud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-59-06, p 9; RKKKm nr 3-1-1-94-12, p 14 ). (p 27)
Ka isiku vahistamisel kohtuotsusega tuleb järgida menetluslikke garantiisid, mille eesmärgiks on tagada PS § 20 lõikega 1 kaitstud vabadusõigusesse sekkumise proportsionaalsus üksikjuhul (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 53). Menetlus peab olema kujundatud selliselt, et kindlustatud oleks õigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (PS § 15 lõige 1 koostoimes §-ga 14) ning ülemäära ei tohi piirata PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigust kaevata kohtulahendi peale edasi kõrgemalseisvale kohtule. (p 28)
|
| 5-22-1/4
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
21.03.2022 |
|
|
| 3-17-2023/83
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.12.2021 |
|
Puudutatud isikutel on võimalus tugineda PlanS § 125 lg-le 5 olukorras, kus nad näitavad ära, et projekteerimistingimuste väljastamisel on rikutud nende omandi- või muid õigusi, sh olulisi menetluslikke õigusi. Koosmõjus muude rikkumistega võib asjaolu, et projekteerimistingimuste andmiseks puudus PlanS § 125 lg-s 5 sätestatud materiaalõiguslik alus, tuua kaasa projekteerimistingimuste tühistamise. Ehitustingimuste kehtestamine detailplaneeringuga loob tulevikus toimuva ehitustegevuse osas suurema õiguskindluse kui nende kehtestamine projekteerimistingimustega. Olenevalt asjaoludest võib see avaldada mõju naaberkinnisasjade väärtusele. (p 24)
PlanS § 125 lg 5 ei ole vastuolus PS §-ga 15. PS § 15 annab õiguse pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. Kaitstava õiguse all on silmas peetud isikule kuuluvaid ehk subjektiivseid õigusi. Kui kaebajal on elukeskkonna ja miljööga seotud subjektiivseid õigusi, saab ta neid võrdsel määral kohtus kaitsta nii projekteerimistingimuste kui detailplaneeringu vaidlustamisel. Elukeskkonna ja miljööga seotud huvide arvestamist saab kohus kontrollida kaalutlusõiguse teostamise kontrolli raamides. Kaalutlusõiguse teostamise kohtulik kontroll on küll piiratud (HKMS § 158 lg 3), kuid jällegi ei erine oma ulatuselt projekteerimistingimuste ja detailplaneeringu vaidlustamisel. Seega ei luba PlanS § 125 lg 5 projekteerimistingimuste menetlusest puudutatud isikult võtta võimalust kaitsta kohtus oma õigusi ja huve, mis on seotud elukeskkonna ja miljööga, ega riiva PS §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. (p 25)
RVastS § 3 lg 1 järgi võib isik nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes selles ulatuses, milles rikutakse tema õigusi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkusest lähtutakse kaebuse lubatavuse üle otsustamisel. Kaebuse rahuldamiseks tuleb kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. (p 20)
Seadus ei näe ette projekteerimistingimuste kohtus vaidlustamise võimalust avaliku huvi kaitseks. Seega saab kohus kaebuse rahuldada ja projekteerimistingimused tühistada vaid siis, kui need rikuvad kaebaja õigusi. Projekteerimistingimuste tühistamiseks esitatud kaebuse rahuldamiseks ei piisa sellest, kui ilmneb projekteerimistingimuste objektiivne õigusvastasus. Sellise tühistamiskaebuse rahuldamise vältimatuks eelduseks on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine (vrd RKEKo nr 3-3-1-15-01, p 21). Kaebuse rahuldamiseks ei piisa ka sellest, kui kaebaja subjektiivsete õiguste riive ei ole välistatud ning projekteerimistingimused on õigusvastased. (p 20)
Seadused tagavad naaberkinnistu omanikule projekteerimistingimuste andmise ja detailplaneeringu koostamise menetluses võrdväärsed võimalused oma õiguste ja huvide kaitsmiseks: õiguse olla menetlusse kaasatud (EhS § 31 lg 3; PlanS § 127 lg 2; HMS § 11 lg 1 p 3), õiguse avaldada oma arvamust (EhS § 31 lg 4 p 2; PlanS § 133 lg 1; HMS § 40) ning õiguse, et tema õigusi ja põhjendatud huvisid kaalutakse (EhS § 31 lg 5; PlanS § 10 lg 1; HMS § 4 lg 2). Seejuures on naaberkinnistu omanikul nii projekteerimistingimuste kui ka detailplaneeringu menetluse käigus õigus välja tuua miljööga seotud õigusi ja huve. (p 22)
Detailplaneeringu koostamise asemel projekteerimistingimuste andmine ei halvenda kaebajate võimalusi oma õigusi ja huve kaitsta. Kaebajate huvi eelistada detailplaneeringu koostamise menetlust projekteerimistingimuste andmise menetlusele PlanS § 125 lg 5 ei kaitse. (p 22)
PlanS § 125 lg 5 ei anna kaebajatele subjektiivset õigust nõuda detailplaneeringu koostamist. Naaberkinnistu omaniku subjektiivsele õigusele ei viita selle sätte sõnastus ega eesmärk. Säte on ilmselt kehtestatud ehitusõigust taotleva isiku halduskoormuse vähendamise, haldusmenetluse kiirema ja ökonoomsema läbiviimise ning avalike vahendite säästlikuma kasutamise eesmärgil. Sätte rakendamine ei pane naaberkinnistu omanikku oma õiguste ja huvide eest seismisel halvemasse menetluslikku olukorda. (p 22)
HMS § 4 lg 2 järgi on naabril õigus, et nii projekteerimistingimuste kui ka detailplaneeringu menetluse käigus tema huve hinnatakse ning kui need on põhjendatud, siis kaalutakse. Miljöö kahjustamine võib riivata naabri omandiõigust (vt nt RKHKo nr 3-3-1-4-12, p 12 ja RKHKo nr 3-15-2232/93, p 8.3), kuid välistada ei saa ka naabri miljööga seotud huvide põhjendatust. (p 22)
|
Facebook
X.com