https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-22-1679/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.11.2023

Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (RKHKo nr 3-3-1-17-12, p 7 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivatud. (p 12)


Kinnipeetava poolt vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele kehtib kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kord (VangS § 11 lg 8 ja HKMS § 47 lg 1). See tähendab, et kinnipeetaval tuleb esmalt esitada kahju hüvitamise taotlus vanglale ning selle rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätmise korral on tal võimalik pöörduda kaebusega halduskohtu poole. Vanglale esitatud taotluse ning kohtule esitatud kaebuse nõue ning alus peavad kattuma. RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (vrd RKHKo nr 3-3-1-64-14, p 15 ja seal viidatud varasem praktika). Kaebajal ei ole kohtumenetluses üldjuhul õigust nõuda sellise kahju hüvitamist, mille hüvitamist kohtueelses menetluses ei taotletud. Seetõttu tuleb kohtul kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (vt ka RKHKo nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13)


Kinnipeetav ei pea kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses kvalifitseerima vangla tegevust konkreetse RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve riivena. Seda, kas ja millist RVastS § 9 lg-s 1 märgitud õigust isikule tekitatud kahju riivab, peavad kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud tagajärgedest lähtudes otsustama kahjunõuet lahendav haldusorgan ja kohus. Kohus on kahjunõude läbivaatamisel seega seotud kahju hüvitamise taotluses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega, mitte aga kaebaja õiguslike väidetega ühe või teise õiguse riive kohta (vt ka RKHKo nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13)


Õigust kohaldab kohus ise (vt ka HKMS § 158 lg 1). Lisaks on ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega menetlusosalise õiguste kaitseks halduskohtumenetluses sätestatud kohtu uurimis- ning selgitamiskohustus (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5), mis peavad tagama selle, et kaebaja ei jääks üksnes kaebuse sõnastamise tõttu ilma enda põhiseaduslikust õigusest kohtulikule kaitsele (vrd ka RKHKm nr 3-3-1-27-05, p 13). Eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem (vt RKHKo nr 3-3-1-49-01, p 5). (p 14)


Kohus ei pea hakkama sisustama kahju hüvitamise nõuet tervikuna kaebaja eest. Kaebaja määrab kaebuse esitamisel ära kaebuse nõude ja aluse (põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse) ning piiritleb sellega vaidluse eseme (HKMS § 41 lg 1; HKMS § 38 lg 1 p-d 5 ja 7). Tagajärgede kohta, mida kaebaja pole kaebuses ära näidanud, ei saa kohus otsust teha (vt RKHKo nr 3-19-1565/46, p 26). (p 15)


Kehtiv menetlusseadustik näeb ette võimaluse menetleda ühe haldusasja raames mitut omavahel seotud nõuet (HKMS § 37 lg 3). Kaebuse nõuet ja alust saab HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud tingimustel muuta ka kohtumenetluse kestel. Kaebuse muutmine ning täiendavate nõuete esitamine eeldab siiski kaebaja sellekohast avaldust. Kohus ei saa lahendada nõudeid, mida pole haldusasjas esitatud (HKMS § 2 lg 3). (p 25)


Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt RKHKo nr 3-17-1503/36, p 17 ja seal viidatud Riigikohtu varasem praktika). Pole välistatud, et VangS § 69 lg 1 ja lg 2 alusel eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega kaasneb samaaegselt ka inimväärikuse alandamine, kuid seda ei saa järeldada üksnes liikumispiirangute kohaldamisest, vaid selleks peavad isikule kaasnema täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (vt RKHKo nr 3-3-1-93-09, p 11). (p 16)


Isiku õigust pöörduda enda õiguste kaitseks kohtusse kaitseb PS § 15 lg 1 esimene lause, mis peab igaühele tagama lünkadeta õiguskaitse enda subjektiivsete õiguste rikkumise korral. Säte ei välista vaidluse lahendamiseks kohustusliku kohtueelse korra kehtestamist. Kohustuslik kohtueelne menetlus ei riku kohtusse pöördumise garantiid, kui see menetlus ei kesta ülemäära kaua ning kohtueelse menetluse tulemi vaidlustamine kohtus on tagatud (vrd ka RKPJKm nr 3-4-1-5-04, p 22). (p 19)

1-16-9171/1839 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.06.2022

KrMS § 383 lõikes 1 peetakse kohtumääruse all silmas kriminaalmenetluses tekkinud üksikküsimust lahendavat kohtu põhistatud otsustust, mis on kirjalikult vormistatud, ehk KrMS § 145 lõike 1 punktis 1 nimetatud määrust, kui selle on teinud kohus (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 26). (p 17)


Sisult kohtumääruse tunnustele vastav dokument on materiaalses mõttes kohtumäärus, pealkirjast ja vormistuselementidest olenemata (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 28). (p 19)


Kui kohtumäärust ei ole allkirjastanud kõik kohtukoosseisu kuuluvad isikud, on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise ja kohtuasja saatmise vaidlustatud kohtumääruse teinud kohtule uueks arutamiseks (vt ka RKKKm nr 3-1-1-45-15). (p 22)


KrMS § 130 lõige 41 alusel saab süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel vahistada vabaduses viibiva süüdistatava kohtuotsuse täitmise tagamiseks (vt ka RKKKm nr 3-1-1-94-12, p-d 14 ja 16). (p 26)

Kriminaalmenetluse seadustik lubab maakohtul kuulutada üksnes otsuse resolutiivosa ega välista seda ka siis, kui kohus mõistab vabaduses viibiva süüdistatava süüdi ja võtab ta KrMS § 130 lõike 41 alusel vahi alla. Kohus peab tegema otsuse tervikteksti pooltele kättesaadavaks mõistliku aja jooksul, mis võib mahukamates ja keerukamates kriminaalasjades osutuda pikemaks kui KrMS § 315 lõikes 8 sätestatud 15 päeva. Kohtuotsuse tervikteksti koostamise mõistlik ajakulu võib aga riivata ebaproportsionaalselt süüdistatava PS § 24 lõike 5 ja § 20 lõike 1 järgseid põhiõigusi, kui selle aja võrra lükkub edasi seni vabaduses viibinud süüdistatava võimalus vaidlustada enda vahi alla võtmist. (p 29)


NB! Seisukoha muutus!

Vältimaks kohtuotsusega vahi alla võetud süüdistatava edasikaebeõiguse ja vabaduspõhiõiguse rikkumist, tuleb olukorras, kus maakohus kuulutab üksnes süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosa, vabaduses viibiva süüdistatava vahistamiseks koostada vahistamismäärus, mis vastab KrMS § 132 nõuetele. Seda määrust ehk kohtu vahistamisotsustust saab vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS § 387 lõikes 2 sätestatud korras. Seega muudab kolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2006. a otsuses asjas nr 3-1-1-59-06 p-des 9.2 ja 10 väljendatud seisukohta, mille kohaselt vormistatakse vahistamine kohtuotsuse resolutiivosas ning eraldiseisva vahistusmääruse koostamiseks puudub alus. Samuti korrigeerib kolleegium Riigikohtu varasemat tõlgendust, et vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine on KrMS § 130 lõike 41 alusel võimalik üksnes kohtuotsusega ja erandiks sellest reeglist on vaid olukord, kus KrMS § 130 lõikes 41 kohaldamise eeldused ilmnevad alles pärast kohtuotsuse tegemist (vt RKKKm nr 3-1-1-94-12; RKKKm nr 3-1-1-73-14, p 6.1). (p 30)


Sisult kohtumääruse tunnustele vastav dokument on materiaalses mõttes kohtumäärus, pealkirjast ja vormistuselementidest olenemata. Vastasel juhul tekiks olukord, kus kohtu viga menetlusotsustuse vormistamisel võtab isikult seadusega tagatud edasikaebeõiguse. Kohus ei saa dokumendi vormistusliku ülesehituse või pealkirja valikuga muuta seaduse järgi edasikaevatavat menetlusotsustust vaidlustamatuks (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 28). (p 19)


KrMS § 130 lõikes 41 sätestatud vahistamise alusest tulenevat füüsilise vabaduse piirangut õigustab PS § 20 teise lõike esimese punkti esimene alternatiiv, mille kohaselt võib vabaduse võtta seadusega sätestatud juhtudel ja korras süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Põhiseaduse kõnealune säte volitab seadusandjat kriminaalmenetluses isiku vabadust süüdimõistva otsuse täitmise eesmärgil piirama ka siis, kui süüdimõistev otsus ei ole veel jõustunud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-59-06, p 9; RKKKm nr 3-1-1-94-12, p 14 ). (p 27)


Ka isiku vahistamisel kohtuotsusega tuleb järgida menetluslikke garantiisid, mille eesmärgiks on tagada PS § 20 lõikega 1 kaitstud vabadusõigusesse sekkumise proportsionaalsus üksikjuhul (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 53). Menetlus peab olema kujundatud selliselt, et kindlustatud oleks õigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (PS § 15 lõige 1 koostoimes §-ga 14) ning ülemäära ei tohi piirata PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigust kaevata kohtulahendi peale edasi kõrgemalseisvale kohtule. (p 28)

5-20-10/13 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.04.2021

Vt ka otsuse punkt 23.

Haldusasjas, millest käesolev põhiseaduslikkuse järelevalve asi on võrsunud, pidid kohtud võtma seisukoha, kas VMS-i normid välistasid kaebajatele võimaluse pöörduda oma õiguste kaitsmiseks kohtu poole ja seetõttu tuli kaebus jätta menetlusse võtmata. Seega olid normid, mis välistasid kaebajatel kohtusse pöördumise, haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad. (p 24)

VMS § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 välistasid kaebajate võimaluse pöörduda halduskohtusse. Tegu on isiku kaebeõiguse piiranguga (vt HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 eristamise kohta RKHK 12.03.2019 nr 3-17-2784/20, p 7-9). (p 28)

VMS § 10010 lõige 1 ja § 10013 lõige 2 reguleerivad viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse vaidlustamist Siseministeeriumis ning neist ei tulene eraldi võttes kaebajate kohtusse pöördumise õiguse piirangut. Samas on need normid VMS §-ga 10018 tihedalt seotud. Seadusandja on loonud VMS §-des 1001-10019 sätestatud kaheastmelise haldusesisese vaidlustusmenetluse just eesmärgiga tagada kaebajatele võimalus saada viibimisõiguse lõpetamise korral õiguskaitset ka ilma kohtukaebeõiguse olemasoluta (vt otsuse punkt 26). VMS §-d 1001-10019 moodustavad mõttelise terviku. Seetõttu tuleb ka need ringkonnakohtu nimetatud normid lugeda kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvateks (vt ka RKPJKo 08.11.2017 nr 5-17-9/8, p 22). (p 30)


Õigusnormide erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb küll eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust, kuid selle hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus. Isiku õigusi piirava täitevvõimu otsuse kohtus vaidlustamise tingimused ja kord peavad olema sätestatud seaduse tekstis sedavõrd selgelt, et sellest on kõrvalise abita ja kohtupraktikat uurimata võimeline põhijoontes aru saama iga keskmine tähelepanelik isik (RKÜK 22.02.2005 nr 3-2-1-73-04, p 36; RKÜK 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 31). (p 27)


Määruse 2018/1806 artikli 4 lõige 1 koostoimes sama määruse lisaga II on EL õiguse normid, mille alusel tekib välismaalasel subjektiivne õigus määruses ja muudes EL-i õigusaktides sätestatud tingimustel viisavabalt Eestisse siseneda ning Eestis viibida. (p 36)

Viibimisaja ennetähtaegne lõpetamine mõjutab seda õigust ebasoodsalt. (p 48)

EL põhiõiguste harta artikli 47 lõikest 1 tuleneb vahetu õigusmõju ka viisavaba viibimisõiguse ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamise olukorrale (võrdle nt Euroopa Kohtu otsused asjades C-414/16: Egenberger, p 78; C-556/17: Torubarov, p 56). Euroopa Kohus on leidnud, et olukorras, kus mõnes EL õiguse valdkonnas puuduvad EL õigusnormid, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt kehtestada kohtusse pöördumist reguleerivad menetluseeskirjad, mille eesmärk on tagada õigussubjektidele nende õigused. Seejuures tuleb liikmesriigil silmas pidada, et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid: et need ei oleks vähem soodsad, kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad ega muudaks EL õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (C-403/16: Soufiane El Hassani, punktid 26-27). (p 38)

Viisavaba viibimisõiguse kui EL õigusest tuleva õiguse riive vaidlustamise võimalus on EL-i õiguse kohaldamisalasse kuuluv küsimus EL lepingu ja EL põhiõiguste harta mõttes. Selle lahendamisel on liikmesriikidele jäetud menetlusautonoomia eeldusel, et järgitakse EL õigusega seatud eesmärke ja põhimõtteid. (p 39)

Vaidlusaluste normide kuulumine EL-i õiguse kohaldamisalasse ei tähenda seda, et nende põhiseaduspärasuse kontrollimine Eesti kohtute poolt on välistatud (vt C-399/11: Melloni, punkt 60; C-617/10: Åkerberg Fransson, punkt 29). (p 40)

Eesti õigusakti puutumus EL-i õigusega ei saa iseenesest takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrolli PS § 152 mõttes. EL-i õigusega määratud piirides on riigisisene seadusandja seotud Eesti põhiseadusest tulenevate nõuetega ning riigisisesed kohtud on seotud PS §-st 152 tuleneva kohustusega kontrollida eesmärgi saavutamiseks valitud vahendi(te) põhiseaduspärasust. Mingil juhul ei keela EL-i õigus riikidel tagada riigisiseseid põhiõigusi määral, mil nende põhiõiguste realiseerimine ei sea ohtu EL-i õiguse ülimuslikkust, ühtsust ega tõhusust (RKÜKo 15.12.2015 nr 3-2-1-71-14, p 81 ja 83). (p 41)

EL seadusandja on selgelt loobunud vaidlusaluse küsimuse täpsemast reguleerimisest. Eesti seadused, sh vaidlusalused normid, peavad olema kooskõlas nii EL-i õigusega kui ka põhiseadusega ning ei ole põhjust jätta nende põhiseaduspärasust hindamata ainuüksi põhjusel, et need võivad olla ühtlasi vastuolus EL-i õigusega. Muuhulgas on oluline, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse läbiviimine võib tagada nii EL-i õigusest kui ka Eesti õigusest tulenevate isikute õiguste ja vabaduste tõhusama kaitsmise, sest hinnates normi põhiseaduspärasust on Riigikohtul volitus tunnistada põhiseadusevastane õigusnorm kehtetuks (PS § 152 lõige 2, PSJKS § 15 lõige 1 punkt 2) ja kõrvaldada õiguskorrast selle normi toime täielikult. Seevastu Eesti õiguse normi vastuolu korral EL-i õigusega puudub kohtul võimalus selle normi kehtetuks tunnistamiseks, ning norm tuleb jätta üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata (vt nt RKÜKo 19.04.2005 nr 3-4-1-1-05 p 49), tehes selle kohta märke kohtulahendi resolutsioonis (HKMS § 162 lg 2). (p 42)


VMS § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 välistasid kaebajate võimaluse pöörduda halduskohtusse. Tegu on isiku kaebeõiguse piiranguga (vt HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 eristamise kohta RKHK 12.03.2019 nr 3-17-2784/20, p 7-9). (p 28)

Kohtueelse menetluse kohustuslikkus ja seeläbi kohtusse pöördumise piirangu kehtestamine peab õigusaktist selgelt nähtuma (vt nt RKHKm 15.10.2002 nr 3-3-1-63-02, p 10). (p 32)

PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See põhiõigus on osaks PS § 15 lõikest 1 koostoimes §-ga 14 tulenevast põhiõigusest tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis peab tagama isiku õiguste tõhusa ja lünkadeta kaitse (RKPJKo 17.12.2019 nr 5-19-40/36, p 63). Õigus pöörduda Eesti kohtusse on ka Eestis viibival välismaalasel (PS § 9 lg 1) ning kui see õigus on tekkinud seoses välismaalase varasema Eestis viibimisega, ei lõpe see ka tema Eestist lahkumise korral. Õigus pöörduda kohtusse hõlmab nii isiku õigust esitada oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt RKÜKo 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 41). (p 44)

PS § 15 lõikest 1 tulenev kohtukaebeõigus on seadusereservatsioonita põhiõigus, mille piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi ning riive peab olema oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu (vt nt RKÜKo 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 43).

Välismaalasest kaebajale on tagatud piisav võimalus osaleda halduskohtumenetluses ka ilma vajaduseta kohtumenetluse ajal alaliselt Eestis kohal viibida. Kui olemasolevad võimalused kaugteel või esindaja vahendusel kohtumenetluses osalemiseks ei ole küllaldased, siis tuleb seadusandjal kaaluda nende laiendamist, mitte aga välistada kohtusse pöördumise õigus täielikult. (p 57)

Kohtusse pöördumise õiguse täielik välistamine on isiku õiguste tõsine riive, mis nõuab väga kaalukaid põhjuseid. Kohtumenetluse ökonoomia on küll kaalukas väärtus (vt RKPJKo 10.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 52), kuid nii intensiivset kaebajate kohtukaebeõiguse piirangut (kaebeõiguse täielikku välistamist) ei ole võimalik õigustada üksnes riigi rahaliste ressursside kokkuhoiu vajadusega. (p 58)

PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse esemelise kaitseala riive on igasugune kohtusse pöördumise õiguse ebasoodus mõjutamine. Kui isikul on subjektiivne õigus, mida võib olla rikutud, kuid tal ei ole võimalik protsessiõiguse normidega sätestatud kitsenduse tõttu kohtu poole pöörduda, siis on PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse kaitseala kahtluseta riivatud (vt ka RKPJKo 06.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 36; RKPJKm 12.12.2017 nr 5-17-10/10, p 57). (p 46)


Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus (vt RKÜKo 01.07.2015 nr 3-4-1-20-15, p 43). Ettevõtja kasutab ettevõtlusvabadust mh seeläbi, et võtab lepinguga tööle töötajad, kujundades nii lepinguliste suhetega tingimused, mis võimaldavad tal oma eesmärke ellu viia, seejuures kaitseb ettevõtlusvabadus ka ettevõtja usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtima jäämise suhtes (RKPJKo 05.03.2015 nr 3-4-1-49-14, p 23; RKÜK 20.10.2020 nr 5-20-3/43, p 108). Kui välismaalastest töötajate viibimisaeg ennetähtaegselt ja seega tööandjale ettenägematult lõpetatakse, ei ole võimalik jätkata ka töö tegemiseks sõlmitud kokkulepete täitmist. See riivab tööandjate PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. (49)


PS § 24 lõike 2 järgi on igaühel õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures, kuid nimetatud põhiõigus ei ole piiramatu. Riigikohus on varasemalt analüüsinud menetlusosalisele, sh kaebajale, kehtiva õigusega tagatud võimalusi osaleda halduskohtumenetluses ilma vahetult kohal viibimata (vt lähemalt RKPJKo 10.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 45-48). Samuti on välismaalasest kaebajale tagatud võimalus osaleda kohtumenetluses esindaja kaudu (HKMS § 31) või taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse sundtäitmise peatamist kuni kohtumenetluse lõpuni (HKMS § 249). (p 56)

5-20-7/12 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 16.03.2021

Riigikohtu pikaajalise praktika järgi on säte asjassepuutuv juhul, kui selle põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse ja kehtivuse korral (alates RKÜKo 28.10.2002, nr 3-4-1-5-02, p 15; vt ka RKÜKm 30.04.2013, nr 3-1-1-5-13, p 19). (p 30)


Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4). (p 35)

Avalik-õigusliku varalise õiguse kaalu võib suurendada isikul tekkinud õiguspärane ootus, mis on seda tugevam, mida kauem on kehtinud õigusakt, mille alusel on isikul tekkinud õigus oodata riigi sooritust ning mida kauem on isik õigusaktile tuginedes oma tegevust korraldanud, sh täitnud õigusaktis sätestatud tingimusi, mis on seatud soorituse eelduseks. Õiguspärane ootus ehk usalduskaitse põhimõte, mis on osa PS §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttest, annab igaühele õiguse tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima ja keelab riigil käituda sõnamurdlikult. (p 39)

Omandipõhiõiguse riive muudab intensiivsemaks asjaolu, et kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel oli tekkinud õiguspärane ootus, et kohtuniku surma korral maksab riik perekonnaliikmele seaduses sätestatud tingimustel toitjakaotuspensioni. Toitjakaotuspensioni õigus oli seaduses sätestatud väga pikka aega ning paljudel puudutatud isikutel tekkis toitjakaotuspensioni õigus juba aastaid enne seda, kui seadusandja võttis 2014. aastal vastu vaidlusalust sätet sisaldava seaduse. Seetõttu võib pidada mõistlikuks kohtunike ja nende perekonnaliikmete ootust, et seadusandja ei muuda nende olukorda tagantjärele ebasoodsamaks. (p 54)


Koos teiste kohtunikupensioni liikidega oli kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension oluline osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mille kaugemaks eesmärgiks on tagada õigusemõistmise sõltumatus ja erapooletus (PS § 147 lõige 4 ja § 146). Kohtute sõltumatus on väga kaalukas põhiseaduslik väärtus, kuna see on vältimatult vajalik igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks (§ 15 lõige 1) ja seeläbi põhiseaduse aluspõhimõtteks oleva õigusriigi põhimõtte (PS § 10) elluviimiseks. Kohtuniku ametipensionide eesmärk on tagada sõltumatust mh seeläbi, et nad tasakaalustavad kohtunikule kehtestatud ulatuslikke ametipiiranguid, eelkõige keeldu saada legaalset kõrvalteenistust (PS § 147 lõige 3, KS § 49, alguses KSS § 4), samuti ametivanuse ülempiiri (KS § 991, alguses KSS § 7 lõige 2 ja § 26 punkt 3) (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punktid 50 ja 61–62). (p 43)


Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)

PS § 32 lõike 2 teine lause lubab sama paragrahvi lõike 1 esimeses lauses tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust seadusega kitsendada. Omandipõhiõigus on seetõttu lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 59)

KS §-i 1325, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, saab pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas 2013. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 57). (p 62)

Eelnimetatud legitiimse eesmärgi saavutamiseks on vaidlusalune säte (KS §-i 1325) sobiv ja vajalik. (p 63)


Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4). (p 35)


PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt tähendab see, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)


PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt tähendab see, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)


Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57, vt ka p 63)

Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. (p 58)


Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57, vt ka p 63)

Vajalik on riive aga üksnes juhul, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. (p 58)


Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 36)

Omandipõhiõiguse riive muudab intensiivsemaks asjaolu, et kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel oli tekkinud õiguspärane ootus, et kohtuniku surma korral maksab riik perekonnaliikmele seaduses sätestatud tingimustel toitjakaotuspensioni. Toitjakaotuspensioni õigus oli seaduses sätestatud väga pikka aega ning paljudel puudutatud isikutel tekkis toitjakaotuspensioni õigus juba aastaid enne seda, kui seadusandja võttis 2014. aastal vastu vaidlusalust sätet sisaldava seaduse. Seetõttu võib pidada mõistlikuks kohtunike ja nende perekonnaliikmete ootust, et seadusandja ei muuda nende olukorda tagantjärele ebasoodsamaks. (p 54)

Välistades riigi kohustuse maksta pärast seaduses kindlaks määratud tähtpäeva kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kohtleb vaidlusalune säte enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike ja nende pereliikmete omandit ka ebavõrdselt. (p 55)

PS § 32 lõike 2 teine lause lubab sama paragrahvi lõike 1 esimeses lauses tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust seadusega kitsendada. Omandipõhiõigus on seetõttu lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 59)

KS §-i 1325, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, saab pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas 2013. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 57). (p 62)

Kuigi KS §-i 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mida õigusriigis ei saa ilma eriti kaalukate põhjusteta vähendada. (p 67)


Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)

Otsustamaks põhiõiguse riive abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärki. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. (p 58)

Kuigi KS §-i 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mida õigusriigis ei saa ilma eriti kaalukate põhjusteta vähendada. (p 67)


Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 36)


Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. (p 35)

Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). (p 36)

Põhiseaduslikult kaitstav avalik-õiguslik varaline positsioon - rahaliselt hinnatav ooteõigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile - tekib kohtuniku ametisse nimetamisel. (p 44)

Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded, sealhulgas õigus pensionile kui avalik-õiguslik varaline positsioon (RKÜKo 26.06.2014, nr 3-4-1-1-14, p 88; vt RKPJKo 22.10.2015, nr 3-4-1-21-15, punkt 36). (p 37)

Avalik-õiguslik varaline õigus tekib seaduse (või muu õigusakti) alusel ja seisneb isiku õiguses oodata, et riik teeks õigusaktis lubatud rahas mõõdetava soorituse. Avalik-õiguslikku varalist õigust riivatakse siis, kui lubatud sooritust ei tehta või tehakse lubatust väiksemas suuruses. (p 38)


Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 36)

Välistades riigi kohustuse maksta pärast seaduses kindlaks määratud tähtpäeva kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kohtleb KS § 1325 enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike ja nende pereliikmete omandit ebavõrdselt. (p 55)

Kuigi kõigi enne 2013. aasta 2. juulit ametis olnud kohtunike ja nende perekonnaliikmete toitjakaotuspensioni õigus tekkis samal ajavahemikul (1. jaanuar 1992 - 1. juuli 2013) ning üldjoontes samal õiguslikul alusel ja tingimustel (KSS § 33 lõige 5, KS § 81), oli osal isikutel võimalik nõuda riigilt sellest õigusest tulenevalt varalise soorituse tegemist, teistel aga mitte. Erinevat kohtlemist ei seotud seejuures kõnealuse varalise õiguse sisuliste tunnustega, vaid üksnes õiguse sissenõutavaks muutumise aja ehk toitja surma hetkega. (p 56)

Kuigi KS § 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. (p 67)


Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4). (p 35)

Koos teiste kohtunikupensioni liikidega oli kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension oluline osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mille kaugemaks eesmärgiks on tagada õigusemõistmise sõltumatus ja erapooletus (PS § 147 lõige 4 ja § 146). Kohtute sõltumatus on väga kaalukas põhiseaduslik väärtus, kuna see on vältimatult vajalik igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks (§ 15 lõige 1) ja seeläbi põhiseaduse aluspõhimõtteks oleva õigusriigi põhimõtte (PS § 10) elluviimiseks. Kohtuniku ametipensionide eesmärk on tagada sõltumatust mh seeläbi, et nad tasakaalustavad kohtunikule kehtestatud ulatuslikke ametipiiranguid, eelkõige keeldu saada legaalset kõrvalteenistust (PS § 147 lõige 3, KS § 49, alguses KSS § 4), samuti ametivanuse ülempiiri (KS § 991, alguses KSS § 7 lõige 2 ja § 26 punkt 3) (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punktid 50 ja 61–62). (p 43)

Välistades riigi kohustuse maksta pärast seaduses kindlaks määratud tähtpäeva kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kohtleb vaidlusalune säte enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike ja nende pereliikmete omandit ka ebavõrdselt. (p 55)

Kuigi kõigi enne 2013. aasta 2. juulit ametis olnud kohtunike ja nende perekonnaliikmete toitjakaotuspensioni õigus tekkis samal ajavahemikul (1. jaanuar 1992 - 1. juuli 2013) ning üldjoontes samal õiguslikul alusel ja tingimustel (KSS § 33 lõige 5, KS § 81), oli osal isikutel võimalik nõuda riigilt sellest õigusest tulenevalt varalise soorituse tegemist, teistel aga mitte. Erinevat kohtlemist ei seotud seejuures kõnealuse varalise õiguse sisuliste tunnustega, vaid üksnes õiguse sissenõutavaks muutumise aja ehk toitja surma hetkega. (p 56)

KS §-i 1325, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, saab pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas 2013. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 57). (p 62)

Kuigi KS §-i 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mida õigusriigis ei saa ilma eriti kaalukate põhjusteta vähendada. (p 67)

5-18-5/33 PDF Riigikohtu üldkogu 09.04.2020

PSJKS § 9 alusel algatatud konkreetse normikontrolli menetluses tuleb PSJKS § 63 lõike 1 terminit „asja läbivaatamise kulud“ mõista nii, et see hõlmab ka menetlusosalise lepingulise esindaja kulu. PSJKS § 63 lõige 1 annab aluse mõista riigilt välja konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. oktoobri 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-14-07 ja 18. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-42/13). (p-d 11 ja 16)

Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses on põhjendatud piirata menetluskulude hüvitamise taotlemine kohtu määratud tähtajaga. Menetlusosaline ei saa üheski kohtumenetluses taotleda menetluskulude hüvitamist piiramatu aja jooksul. (p 17)


Esialgse kohtuvaidluse menetlusosalised on konkreetse normikontrolli menetluses menetlusosalised, kellel on menetlusosalise õigused ja kohustused, millest olulisim on õigus esitada arvamus vaidlusaluse õigusakti põhiseaduslikkuse kohta. (p 12)


Kuigi PSJKS § 9 kohaselt saab konkreetse normikontrolli menetlus alguse esimese või teise astme kohtu lahendist, mis tehakse haldus-, tsiviil-, kriminaal- või väärteoasjas, on tegemist eraldiseisva menetlusega, mis on reguleeritud PSJKS-is. (p 13)


Põhiõigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele nõuab, et esialgse kohtumenetluse osaline saaks osa võtta ka Riigikohtus toimuvast normikontrollimenetlusest (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. mai 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-4-08, p 15). (p 11)

5-17-12/9 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.12.2017

Kolleegium on seisukohal, et väärteomenetluse seadustikus on lünk, kuivõrd seadus ühelt poolt ei piira hoiatustrahvi vaidlustamist ning teiselt poolt ei näe ette kohtuvälisele menetlejale ette ühtki käitumisvõimalust olukorras, kus mootorsõiduki eest vastutav isik vaidlustab hoiatustrahvi väärteokoosseisu puudumise tõttu. Menetlejal ei ole võimalust jätta kaebust läbi vaatamata, samas ei ole tal alust ei kaebuse rahuldamiseks, s.o väärteomenetluse uuendamiseks või trahviteate tühistamiseks, ega ka rahuldamata jätmiseks. Seega on praeguse kohtuasja põhiküsimuseks, kuidas asjassepuutuvat sätet tõlgendada. (p 31)


Riigikohus on leidnud, et erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Riigikohtul ei ole alust normi põhiseadusvastasuse motiivil kehtetuks tunnistada, kui normi on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt. Samuti tuleb eelistada tõlgendust, mis tagab erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurema kaitse (vt RKÜKo nr 3-2-1-73-04 p 36). (p 32)


VTMS § 541 lõike 1 punktis 2 sätestatud juhtudel tuleb eeldada, et rikkumise asetleidmine on tuvastatud veatult, väärtegu on õigesti kvalifitseeritud ja väärteomenetlust välistavaid asjaolusid ei ole. Kolleegiumi hinnangul ei tohi aga sellisest eeldusest lähtumine täielikult välistada hoiatustrahvi määramise aluseks olevate asjaolude vaidlustamist kohtus. See võib olla põhiseaduslikult nõutav muuhulgas praeguses vaidluses, kui on tekkinud vaidlus küsimuses, kas fotol, filmil või muul teabesalvestisel jäädvustatud tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. Kui kõnealuse küsimuste lahendamisel jätta isik ilma kohtusse pöördumise võimalusest, võib see viia trahvi alusetu määramiseni, mis aga ei oleks põhiseadusega kooskõlas. (p 34)

Eeltoodust lähtudes on kolleegium seisukohal, et VTMS § 546 lõikes 6 sätestatud väärteomenetluse uuendamise alust tuleb analoogia alusel kohaldada ka juhul, kui hoiatustrahvi vaidlustab mootorsõiduki eest vastutav isik. Selline tõlgendus viib põhiseadusega kooskõlas oleva tulemuseni, kuna tagab ka mootorsõiduki eest vastutava isiku õiguste kohtuliku kaitse. Samuti koheldakse sellisel juhul mootorsõiduki eest vastutavat isikut võrdselt isikuga, kelle andmed esitas mootorsõiduki eest vastutav isik VTMS § 545 lõike 3 või 5 kohaselt kaebuses ning kes vaidlustas hoiatustrahvi VTMS § 546 lõike 6 kohaselt. (p 35)


Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json