3-19-1565/46
|
Riigikohtu halduskolleegium |
03.10.2023 |
|
Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle tuleb RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt lisaks kohaldada ka VÕS §-e 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047 (RKHKo 3-3-1-3-12, p 41). (p 15)
KrMS § 214 lg 1 mõttes on menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave, milleks on mh menetlusosaliste ring (RKKKm nr 1-22-1949/24, p 37). KrMS § 214 lg 1 lubab avaldada kohtueelse menetluse andmeid üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimustel. KrMS § 214 lg 2 järgi on kohtueelse menetluse andmeid lubatud avaldada muu hulgas avalikkuse huvides. Samuti tuleneb teabevaldajale AvTS § 38 lg-st 1 kohustus enne õigusrikkumise asjaolude lõplikku selgitamist avalikustada teave avalikkuse huvi põhjustanud faktide kohta, mis on õigusrikkumisega seotud. Seda ulatuses, mis ei takista uurimist või järelevalvet või õnnetuse põhjuste selgitamist. Isikute ametikohad abilinnapeadena ja esitatud kahtlustuste iseloom võivad tingida kahtlustuse sisu avamise pressikonverentsil kooskõla KrMS § 214 lg 2 p-ga 4 ja AvTS § 38 lg-ga 1 (vt ka RKKKm 1-22-1949/24, p 61). (p-d 17-18)
Faktiväite ja väärtushinnangu igakordne range eristamine ei pruugi olla lihtne. Vaidlusalust lauset ei ole õige vaadelda kogu öeldu kontekstist lahus. Otsuses asjas Marcinkevičius vs. Leedu, nr 24919/20 rõhutas EIK vajadust lugeda iga avaldust selle kontekstis, arvestades avalduse üldist tooni (p-d 74 ja 79). EIK leidis otsuse p-s 85, et lause, mis sõna-sõnalt eraldi loetuna viitab faktiväitele selle kohta, et isik on kahju tekitanud, ei anna sellegipoolest faktiväite mõõtu välja, kui seda ümbritsevatest avaldustest on aru saada, et pädevad asutused alles teevad kindlaks, kas mingit kahju on tekitatud. Eelviidatud otsuse p-s 74 selgitas EIK, et väärtushinnanguga põhjustatud õiguste riive proportsionaalsuse hindamine võib sõltuda muu hulgas sellest, kas vaidlusaluse hinnangu andmiseks esines piisav faktiline alus. (p 20)
PS § 22 lg 1 ja KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Ükski riigivõimu esindaja ei tohi esineda viisil, mis seab süütuse presumptsiooni kahtluse alla. Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust (KrMS § 30 lg 1). Prokurör kui riigi esindaja kriminaalmenetluses on üks olulisemaid PS § 22 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse tagajaid. See tähendab, et kohtueelses menetluses on prokuröri sõna erilise kaaluga. Teenistusülesandeid täites avalikult esinedes ei ole prokurör väljendusvabaduse kui põhiõiguse kandja rollis. EIK on möönnud riigi õigust jagada avalikkusele teavet käimasoleva kriminaalmenetluse kohta. Lubatav on siiski üksnes kirjeldada kuriteokahtlust, mitte aga avaldada arvamust, et süüdistatav on süüdi enne, kui tema süü pole seaduse kohaselt tuvastatud. Avalikkust teavitavate ametiisikute sõnade valikul on suur tähtsus, eriti kui tegu on kõrgemate ametiisikutega, kelle väljaütlemistel on ühiskonnas suurem kaal. (Vt nt EIK otsused asjades Bavčar vs. Sloveenia, nr 17053/20, p-d 104–108, 112 ja Shuvalov vs. Eesti, nr 14942/09, p 75.) Pelgalt kahtlustuse korral pole põhjust negatiivse väärtushinnangu avaldamiseks konkreetsete isikute (kahtlustatavate) suhtes, sest kahtlustus ei pruugi kontrollimisel kinnitust leida. Süütu inimene ei pea taluma ka riigivõimu piltlikult tehtud avalikke etteheiteid. (p-d 21-22)
Kriminaalmenetluse stigmatiseeriv mõju ei ole seotud mitte niivõrd ühe või teise menetlustoiminguga, vaid menetlusega tervikuna (RKPJKo nr 3-4-1-54-13, p 54). Samuti on isikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60). (p 25)
|
| 5-21-30/14
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
16.05.2022 |
|
Isiku au ja head nime (PS § 17), eraelu puutumatust (PS § 26) või ettevõtlusvabadust (PS § 31) väidetavalt riivava internetipostitutse autori tuvastamiseks, et tema vastu nõuet esitada, on sobiv kasutada eeltõendamismenetluse sätteid. Eeltõendamismenetluse algatamisel ja korraldamisel tuleb kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeltõendamismenetluse sätteid koos sama seadustiku üldiste tõendamist reguleerivate sätete, ESS § 1141, infoühiskonna teenuse seaduse § 11 lõike 5 ja isikuandmete kaitse üldmäärusega (vt RKTKm nr 2-21-5736/29, p-d 14–24). Isikuandmete väljanõudmise ja edastamise eesmärk on, et isik, kelle õigusi internetis tehtud postitus on kahjustanud, saaks esitada enda põhiõiguste kaitseks nõude postituse autorile (lõppastmes pöörduda PS §-des 17, 26 või 31 sätestatud põhiõiguse kaitseks ja vajaduse korral kahju hüvitamiseks (PS § 25) kohtusse PS §-s 15 sätestatud põhiõigust kasutades). Isikuandmeid võib välja nõuda ja kahjustatud isikule edastada tingimustel ja menetluslikus korras, mis tulenevad viidatud sätetest, nagu neid on selgitanud Riigikohtu tsiviilkolleegium. Tegemist on menetlusnormidega, mille alusel saab kohus kaitsta nii kahjustatud isiku kui ka andmesubjekti põhiõigusi. (p 25)
Asjas ei esinenud asjassepuutuvat lünka, mille põhiseadusele vastavust saaks hinnata, kuna ringkonnakohus oli valesti mõistnud kehtivat õigust (vrd RKPJKm nr 5-20-11/9, p-d 15, 18 ja 26, samuti eespool viidatud määruse nr 5-21-14/15, p-d 18, 22 ja 23). (p-d 24–26)
|
| 5-21-14/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
30.11.2021 |
|
Riigikohus aktsepteeris põhiseaduslikkuse järelevalve asjas, et isiku au ja head nime (PS § 17) ja eraelu puutumatust (PS § 26) väidetavalt riivava internetipostitutse autori tuvastamiseks, et tema vastu nõuet esitada, on sobiv kasutada eeltõendamismenetluse sätteid. TsMS § 244 lõike 1 kohaldamisel tuleb tagada, et avaldaja au ja hea nime (PS § 17) ning eraelu kaitseks (PS § 26) kohtusse pöördumise tagamiseks (PS § 15) isikuandmete väljanõudmisega ei sekkutaks ebaproportsionaalselt postituse potentsiaalse autori eraellu (PS § 26). (p 22)
Isiku au ja head nime (PS § 17) ja eraelu puutumatust (PS § 26) väidetavalt riivava internetipostitutse autori tuvastamiseks, et tema vastu nõuet esitada, on sobiv kasutada tsiviilkohtumeneltuse seadustiku eeltõendamismenetluse sätteid. (p 22)
Isikul peab olema võimalik kasutada PS § 15 tulenevat õigust pöörduda kohtusse ka oma au ja head nime (PS § 17) või eraelu puutumatust (PS § 26) riivava internetipostitutse autori vastu. Sel eesmärgil on põhjendatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud eeltõendamismenetluses nõuda välja postituse autori isikuandmeid, mis on kaitstud PS §-ga 26. (p 22)
Kohtuasjast alguse saava normide põhiseadusele vastavuse kontrolli eesmärk on teenida eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalise huve (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). Praegusel asjas ei olnud aga selge, kuidas oli põhiseadusvastasuse tuvastamine aidanud kaitsta avaldaja põhiõigusi, kui kohus jättis tema taotluse läbi vaatamata ka pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist. Sellisena oli tegemist põhiseaduslikkuse järelevalvega, mis ei kerkinud vajadusest kaitsta kohtuasja menetlusosalise põhiõigusi, ehk sisuliselt abstraktse normikontrolli taotlusega. (p 21)
Määrusest ei nähtu, kuidas on lünga põhiseadusvastaseks tunnistamine olnud vajalik maakohtule esitatud eeltõendamismenetluse taotluse lahendamiseks (vt RKPJKm nr 5-17-42/9, p 30, milles Riigikohus selgitas, et õigustloova akti andmata jätmise põhiseaduslikkuse kontrolli algatav kohus peab näitama, kas ja kuidas selle rikkumise tuvastamine oli vajalik konkreetse kohtuasja lahendamiseks). Maakohus on jätnud taotluse ühtviisi läbi vaatamata nii õigustloova akti andmata jätmist põhiseaduspäraseks pidades kui ka pärast selle põhiseadusvastseks tunnistamist. (p 20)
Maakohus oleks pidanud pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist lahendama taotluse lähtuvalt normidest, mis oleks tema hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt olema kehtestatud sellise olukorra jaoks (vt nt RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27; RKÜKo nr 3-4-1-19-07, p 32; RKPJKm nr 3-4-1-14-10, p12). Taotluse sisuliselt läbi vaatamata jätmine tähendab, et isik võib olla jäetud võimaluseta pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, mida nõuab PS § 15 (vrd RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27). Kokkuvõttes ei selgu maakohtu määrusest, kuidas on kirjeldatud normide andmata jätmine eeltõendamismenetluse taotluse lahendamisel asjassepuutuv. (p 21)
Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis ka samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul (RKPJKm nr 5-17-42/9, p-d 25-30). (p 18)
Kohtuasjast alguse saava normide põhiseadusele vastavuse kontrolli eesmärk on teenida eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalise huve (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). Praegusel juhul ei ole aga selge, kuidas on põhiseadusvastasuse tuvastamine aidanud kaitsta avaldaja põhiõigusi, kui kohus on tema taotluse jätnud läbi vaatamata ka pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist. Sellisena on tegemist põhiseaduslikkuse järelevalvega, mis ei kerki vajadusest kaitsta kohtuasja menetlusosalise põhiõigusi, ehk sisuliselt abstraktse normikontrolli taotlusega. Maakohus oleks pidanud pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist lahendama taotluse lähtuvalt normidest, mis oleks tema hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt olema kehtestatud sellise olukorra jaoks (vt nt RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27; RKÜKo nr 3-4-1-19-07, p 32; RKPJKm nr 3-4-1-14-10, p 12). Taotluse sisuliselt läbi vaatamata jätmine tähendab, et isik võib olla jäetud võimaluseta pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, mida nõuab PS § 15 (vrd RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27). Kokkuvõttes ei selgu maakohtu määrusest, kuidas on kirjeldatud normide andmata jätmine eeltõendamismenetluse taotluse lahendamisel asjassepuutuv. (p 21)
Ühtlasi ei saanud maakohtu lahendada olnud asjas esineda kirjeldatud lünka, kuna ringkonnakohus oli samas asjas andnud maakohtule juhised tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeltõendamismenetluse normide tõlgendamise ja kohaldamise kohta koostoimes põhiseaduse asjakohaste põhiõigustega. Maakohtu lahendada olnud asjas ei saanud seega esineda kirjeldatud lünka tulenevalt ringkonnakohtu määrusest, milles anti TsMS § 658 lõike 2 kohaselt TsMS § 244 lõike 1 põhiseadusega koostoimes tõlgendamise ja kohaldamise kohta järgimiseks kohustuslik tõlgendus. Kuna lünka sel põhjusel ei esinenud, ei saanud see olla asjassepuutuv eeltõendamistaotluse lahendamisel ja Riigikohus maakohtu kirjeldatud lünga põhiseadusele vastavust ei kontrolli. (p 22)
|
| 3-3-1-65-16
|
Riigikohus |
24.01.2017 |
|
Isegi kui ettevõtlusvabaduse isikuline kaitseala laieneks riigi äriühingule, tuleks seda õigust nendele laiendada oluliselt piiratumalt kui erakapitali osalusega äriühingutele (PS § 9 lg 2). Riigi äriühingu puhul ei ole põhjust ettevõtlusvabadust ja selle riiveid määratleda vähemalt mitte sedavõrd laialt kui eraisikute puhul (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-29-12, 3-3-1-68-14 ja 3-3-1-22-15). PS § 31 eesmärk ei ole kaitsta riigi äriühingut riigi poolt riigi äriühingu tegevuse kohta antavate mittesiduvate õiguslike hinnangute eest. Riigi äriühinguid asutatakse avalike huvide, mitte nende endi ärihuvide teenimiseks. Sel põhjusel ei vaja riigi äriühing kaitset riigi igasuguse tegevuse eest, mis võib ebasoodsalt tema ettevõtlust mõjutada. (p 19.1-2)
RHS § 104 lg 1 p 1 ja § 108 lg te 1, 2 ja 7 alusel algatatud järelevalvemenetluse lõpetamine on käsitatav riikliku järelevalve menetluse toiminguna. Riigihanke läbiviimisel ei tegutsenud riigi äriühing, kelle üle järelevalvet tehti haldusorganina VVS § 751 lg 1 mõttes, sest viis hanke läbi oma ettevõtluse tarbeks, mitte haldusülesannete täitmiseks. Rahandusministeerium ei vormistanud riikliku järelevalve menetluse lõpetamist haldusaktina. Sel puudub regulatiivne toime, kuna sellest ei nähtu haldusorgani tahet panna riigi äriühingule peale kohustus või keeld või konkretiseerida üksikjuhtumil seadusest tulenevat üldist kohustust või keeldu või muuta kaebaja õiguslikku staatust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-22-15). Püüd suunata riigi äriühingu käitumist tema informeerimise abil ei kujuta endast juriidilise kohustuse pealepanekut ega tema õigusliku staatuse muutmist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-22-15). (p 16)
PS §‑ga 17 kaitstav isiku au ja hea nimi, sh maine on tuletatud inimväärikusest. Ka siis, kui PS § 17 laieneks riigi äriühingutele, saaks seda riivata vaid informatsioon, mis sisaldab või võimaldab halvustava tähendusega hinnanguid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-3-12). Rahandusministeerium lõpetas riigi äriühingu suhtes järelevalvemenetluse, kuid menetluse lõpetamise dokumendis esitas mh väite, et riigi äriühing on rikkunud RHS-st tulenevaid nõudeid. Niisuguse õigusliku hinnangu sellises kontekstis esitamine ei ole käsitatav riigi äriühingu häbistamise, alandamise või naeruvääristamisena ega tema au ja hea nime teotamisena. (p 18)
PS §‑ga 17 kaitstav isiku au ja hea nimi, sh maine on tuletatud inimväärikusest. Ka siis, kui PS § 17 laieneks riigi äriühingutele, saaks seda riivata vaid informatsioon, mis sisaldab või võimaldab halvustava tähendusega hinnanguid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-3-12). Rahandusministeerium lõpetas riigi äriühingu suhtes järelevalvemenetluse, kuid menetluse lõpetamise dokumendis esitas mh väite, et riigi äriühing on rikkunud RHS-st tulenevaid nõudeid. Niisuguse õigusliku hinnangu sellises kontekstis esitamine ei ole käsitatav riigi äriühingu häbistamise, alandamise või naeruvääristamisena ega tema au ja hea nime teotamisena. (p 18)
Isegi kui ettevõtlusvabaduse isikuline kaitseala laieneks riigi äriühingule, tuleks seda õigust nendele laiendada oluliselt piiratumalt kui erakapitali osalusega äriühingutele (PS § 9 lg 2). Riigi äriühingu puhul ei ole põhjust ettevõtlusvabadust ja selle riiveid määratleda vähemalt mitte sedavõrd laialt kui eraisikute puhul (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-29-12, 3-3-1-68-14 ja 3-3-1-22-15). PS § 31 eesmärk ei ole kaitsta riigi äriühingut riigi poolt riigi äriühingu tegevuse kohta antavate mittesiduvate õiguslike hinnangute eest. Riigi äriühinguid asutatakse avalike huvide, mitte nende endi ärihuvide teenimiseks. Sel põhjusel ei vaja riigi äriühing kaitset riigi igasuguse tegevuse eest, mis võib ebasoodsalt tema ettevõtlust mõjutada. (p 19.1-2)
|
| 3-3-1-3-12
|
Riigikohus |
12.06.2012 |
|
Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Au ja hea nime kaitse hõlmab selle sätte tähenduses ka süütuse presumptsiooni kaitse. Süütuse presumptsiooni rikuvad poolelioleva kriminaalmenetluse kohta tehtud ametnike avaldused eesmärgiga panna üldsus uskuma kahtlusalune süüd ja mõjutada asjaolude hindamist kohtu poolt.
Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kuuluvad täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Oluline on rõhutada, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047.
Riigikohtu praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Põhimõtted, mis on väljendatud otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17 ja otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 (koos täiendavate viidetega), on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades eespool rõhutatud erisusi.
Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Au ja hea nime kaitse hõlmab selle sätte tähenduses ka süütuse presumptsiooni kaitse. Süütuse presumptsiooni rikuvad poolelioleva kriminaalmenetluse kohta tehtud ametnike avaldused eesmärgiga panna üldsus uskuma kahtlusalune süüd ja mõjutada asjaolude hindamist kohtu poolt.
IKS § 11 lg 1 ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks. Direktiivi 95/46/EÜ art 7 kohaselt ei ole andmete varasem avalikustamine aluseks andmete uuele töötlemisele.
Varem avalikustatud andmete uus töötlemine on võimalik kõigil IKS §-s 14 sätestatud alustel, samuti kohaldub IKS § 11 lg 2. See võimaldab nii ajakirjandusel andmeid avalikustada kui ka teistel isikutel, samuti haldusorganitel, neid ajakirjandusele edastada.
Riigiasutuse sisekommunikatsiooni väljaanded ja –kanalid ei ole IKS § 11 lg 2 mõttes meediaks ega toimi ajakirjanduslikul eesmärgil. Riik ei saa oma väljaannetes isikuandmete avaldamisel tugineda põhiseaduslikule sõna- ja ajakirjandusvabadusele, sest riik ei ole põhiõiguste kandja, vaid adressaat.
Kohtute pädevuse piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom (vt nt määrus asjas nr 3-2-1-63-07, p 8). Kui avaliku võimu kandja rikkus võlaõigussuhtest tulenevat kohustust või tegutses muul viisil eraõiguslikus vormis, loetakse kahju tekitatuks eraõiguslikus suhtes. Kui teavet avaldab riik, kohalike omavalitsusüksus ja avalik-õiguslik juriidiline isik, eeldatakse, et see on avalik-õigusliku iseloomuga tegevus. Selle eelduse võib kummutada vaid avaldatava teabe ülekaalukas ja tihe seos eraõiguslikus vormis täidetavate ülesannetega.
Vangistuse täideviimise ja vanglate korraldamise funktsioonide raames on kinnipeetava õigussuhe riigiga avalik-õiguslik. Erijuhtudel võib riigi õigussuhe kinnipeetavaga olla eraõiguslik, nt vangla poolt raviteenuse osutamisel või vangla kaupluse kaudu kaupade vahendamisel (RVastS § 1 lg 3 p 1; vt ka nt määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9, otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 10).
Kuigi avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamisel võidakse täiendavalt kohaldada eraõiguse, sh võlaõigusseaduse sätteid, ei muuda see kahju eraõiguslikus suhtes tekitatud kahjuks.
HMS § 40 lg 1 nõuab andmesubjekti ärakuulamist enne isikuandmete avalikustamist haldusorgani poolt ning selleks on omakorda vältimatult vajalik andmesubjekti teavitamine avalikustamise kavatsusest. Samuti on andmesubjekti teavitamine vajalik juhul, kui andmete avalikustajaks on ajakirjandusväljaanne. IKS § 11 lg 2 kohustab ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete töötlemisel järgima ajakirjanduseetika põhimõtteid.
Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kuuluvad täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Oluline on rõhutada, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047.
Riigikohtu praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Põhimõtted, mis on väljendatud otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17 ja otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 (koos täiendavate viidetega), on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades eespool rõhutatud erisusi.
|
| 3-2-1-43-09
|
Riigikohus |
10.06.2009 |
|
Ebakohased on väärtushinnangud (väärtusotsustused), milliste vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule lugejale ilmne.
Au ja head nime riivava halvustava väärtushinnangu puhul ei ole avaldamise ja avaldaja mõiste määratlemisel oluline, kas väärtushinnang järeldub avaldatud andmetest või on halvustav oma sisulise tähenduse tõttu (kohtupraktikas nn väärtusotsustus). Seega on avaldamine isiku kohta väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) või/ja väärtushinnangut võimaldavate andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldajaks on isik, kes teeb kolmandatele isikutele need hinnangud ja andmed teatavaks.
Väljendusvabaduse ning au ja hea nime konflikti käsitlemisel tuleb silmas pidada seda, et keeluna sõnastatud PS § 17 ei välista au ja hea nime riiveid (sekkumist) üldse, vaid keelab üksnes au ja hea nime teotamise (VÕS § 1046). Kõnealuse keelu eiramine ei oleks kooskõlas põhiseadusega (PS § 11). PS § 45 esimese lõike teises lauses sisaldub võimalus piirata väljendusvabadust au ja hea nime kaitseks seadusega. Au ja hea nime kaitse huvides on väljendusvabadust piiravatena käsitatavad VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 lg 1, § 1047 lg-d 1, 2 ja 4, § 1055 lg-d 1 ja 2 ning § 134 lg 2. VÕS § 1046 põhiseaduspärase tõlgendamise korral on au teotamine õigusvastane.
Põhiõigust mis tahes moel kitsendava (piirava) abinõu rakendamine on käsitatav selle põhiõiguse kasutamisse sekkumisena. Internetiportaali pidaja sekkumine kommentaari postitaja sõnavabadusse on aga õigustatud portaalipidajast ettevõtja põhiseadusest (PS § 17) ja seadusest (VÕS § 1046) tuleneva kolmandate isikute au ja hea nime austamise ja neile kahju tekitamisest hoidumise (VÕS § 1045 lg 1 p 4) kohustusega.
Seadusest tuleneva kahju tekitamisest hoidumise kohustuse tõttu pidanuks isik selgelt õigusvastase sisuga kommentaaride avaldamist ennetama. Tegelikkusele mittevastavatel andmetel põhineva au teotava väärtushinnangu avaldamist ei loeta VÕS § 1047 lg 3 kohaselt õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise vastu õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Keelelises väljenduses ebakohaste au teotavate väärtushinnangute avaldamist ei ole VÕS § 1047 lg-s 3 märgitud asjaoludele tuginedes võimalik õigustada: need hinnangud ei järeldu avaldatud andmetest, vaid on koostatud ja avaldatud au ja hea nime kahjustamise eesmärgil.
IÜTS §-des 8-11 määratakse kindlaks erinevate infoühiskonna teenuste osutajate vastutus. IÜTS § 10 kohaldatakse juhul, kui osutatakse teenust, mis seisneb oma serveriruumis andmete säilitamises ja kasutajatele nendele andmetele juurdepääsu võimaldamises. Sellise teenuse osutaja on IÜTS §-s 10 märgitud tingimustel enda talletatud teabe sisu eest vastutusest vabastatud, sest teenuse osutajal on viidatud sätte tähenduses pelgalt vahendav roll ning ta ei ole teabe algatajaks ning selle muutjaks. Kuivõrd infoühiskonna teenuse seadus põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil 2001/31/EÜ, tuleb kõnealuse seaduse sätete tõlgendamisel arvestada ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/31/EÜ põhimõtete ja eesmärkidega. IÜTS §-des 8-11 sätestatu aluseks olevaid direktiivi artikleid 12-15 täpsustab direktiivi preambuli p 42. Selle punkti kohaselt hõlmavad erandid kehtestatud vastutusest (artiklid 12-15) ainult neid juhtumeid, kui infoühiskonna teenuse osutaja tegevus piirdub kolmandate osapoolte pakutava teabe edastamiseks või ajutiseks talletamiseks vajaliku sidevõrgu käitamise ja sellele juurdepääsu võimaldamise tehnilise toiminguga, mille ainus eesmärk on side tõhustamine; see tegevus on üksnes tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga, seega pole infoühiskonna teenuse osutajal edastatava või talletatava teabe kohta teadmisi ega kontrolli selle üle. Järelikult ei saa direktiivi artiklites 12-15 märgitud eranditele tugineda nn sisuteenuse pakkujad, kes valitsevad talletatava teabe sisu. Käesoleval juhul ei ole isiku tegevus kommentaaride avaldamisel üksnes tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga. Tema eesmärgiks ei ole vaid vahendusteenuse osutamine. Isik on integreerinud oma uudisteportaali osaks kommenteerimiskeskkonna, paludes internetilehekülje külastajaid täiendada uudiseid oma hinnangute ja arvamustega. Isik kutsub kommenteerimiskeskkonnas aktiivselt üles portaali lisatud uudiseid kommenteerima. See, et isik ei ole kommentaari koostajaks, ei tähenda, et isikul ei ole kontrolli kommenteerimiskeskkonna üle. Isik, valitsedes kommenteerimiskeskkonnas talletatud teavet, osutab sisuteenust, mistõttu IÜTS §-s 10 sätestatud vastutust välistavad asjaolud asjas ei kohaldu. Praegusel juhul on võlaõigusseaduse mõttes kommentaaride avaldajaks nii internetiportaali pidaja kui ka kommentaaride koostajad. Hagejal on õigus valida, kelle vastu ta hagi esitab.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-95-05.
Internetiportaalis uudiste ja kommentaaride avaldamine on samuti ajakirjanduslik tegevus. Kuid internetiajakirjanduse olemuse tõttu ei saa portaalipidajalt mõistlikult nõuda, et enne kommentaaride avaldamist neid toimetataks samal moel, nagu seda tehakse trükiajakirjanduse väljaandega. Kui toimetamise kaudu on väljaandja kommentaari avaldamise algataja, siis internetiportaalis on avaldamise algataja kommentaari kirjutaja, kes teeb selle portaali vahendusel avalikkusele kättesaadavaks. Seetõttu ei ole portaalipidaja isik, kellele informatsioon avaldatakse. Majandusliku huvi tõttu kommentaaride avaldamise vastu on aga nii trükiajakirjanduse väljaandja kui ka internetiportaali pidaja avaldajad ettevõtjatena.
Au ja head nime riivava halvustava väärtushinnangu puhul ei ole avaldamise ja avaldaja mõiste määratlemisel oluline, kas väärtushinnang järeldub avaldatud andmetest või on halvustav oma sisulise tähenduse tõttu (kohtupraktikas nn väärtusotsustus). Seega on avaldamine isiku kohta väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) või/ja väärtushinnangut võimaldavate andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldajaks on isik, kes teeb kolmandatele isikutele need hinnangud ja andmed teatavaks.
Ebakohased on väärtushinnangud (väärtusotsustused), milliste vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule lugejale ilmne.
Väljendusvabaduse ning au ja hea nime konflikti käsitlemisel tuleb silmas pidada seda, et keeluna sõnastatud PS § 17 ei välista au ja hea nime riiveid (sekkumist) üldse, vaid keelab üksnes au ja hea nime teotamise (VÕS § 1046). Kõnealuse keelu eiramine ei oleks kooskõlas põhiseadusega (PS § 11). PS § 45 esimese lõike teises lauses sisaldub võimalus piirata väljendusvabadust au ja hea nime kaitseks seadusega. Au ja hea nime kaitse huvides on väljendusvabadust piiravatena käsitatavad VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 lg 1, § 1047 lg-d 1, 2 ja 4, § 1055 lg-d 1 ja 2 ning § 134 lg 2. VÕS § 1046 põhiseaduspärase tõlgendamise korral on au teotamine õigusvastane.
Põhiõigust mis tahes moel kitsendava (piirava) abinõu rakendamine on käsitatav selle põhiõiguse kasutamisse sekkumisena. Internetiportaali pidaja sekkumine kommentaari postitaja sõnavabadusse on aga õigustatud portaalipidajast ettevõtja põhiseadusest (PS § 17) ja seadusest (VÕS § 1046) tuleneva kolmandate isikute au ja hea nime austamise ja neile kahju tekitamisest hoidumise (VÕS § 1045 lg 1 p 4) kohustusega.
|
| 3-2-1-123-97
|
Riigikohus |
30.10.1997 |
|
Tsiviilkohtupidamise korras on füüsilise isiku au kaitse materiaalõiguslikuks aluseks PS § 17 ja TsÜS § 23 ning au teotamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamisel PS § 25 ja TsÜS §-d 23 lg 1 ja 172. Sõnavabadusele seab piirid põhiseadus (PS §-d 17 ja 19 lg 2).
Avaliku elu tegelase au ja head nime teotavana on käsitletav negatiivse sisuga informatsioon üldjuhul ainult siis, kui levitatud informatsioon rajaneb andmetel, mis ei ole vastavuses tegelikkusega.
Tsiviilkohtupidamise korras on füüsilise isiku au kaitse materiaalõiguslikuks aluseks PS § 17 ja TsÜS § 23 ning au teotamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamisel PS § 25 ja TsÜS §-d 23 lg 1 ja 172. Sõnavabadusele seab piirid põhiseadus (PS §-d 17 ja 19 lg 2).
|
Facebook
X.com