5-22-6/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
22.11.2022 |
|
Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks peab esimese või teise astme kohus olema asja lahendanud ja välja selgitanud selleks vajalikud asjaolud. Vastasel juhul ei pruugi Riigikohtul olla võimalik hinnata põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte asjassepuutuvust. Seda põhjusel, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei saa Riigikohus asuda lahendama õigusvaidlust, millest menetlus esimeses või teises kohtuastmes alguse sai (PSJKS § 14 lõike 2 teine lause). Põhiseaduslikkuse järelevalve asja menetlemist ei takista aga see, millises ulatuses on menetluse algatanud kohus kogunud tõendeid vaidlusaluse sätte põhiseaduspärasuse kohta. Riigikohtul ei ole vajaduse korral keelatud ka ise koguda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tõendeid, mis on vajalikud sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks.(p-d 31 ja 32)
Riigikohus saab vajaduse korral põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ka ise koguda tõendeid, mis on vajalikud sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks. (p 32)
I või II astme kohus ei saa jätta kehtivat õigusnormi kohaldamata seda põhiseadusvastaseks tunnistamata. Võimude lahususe põhimõttest tulenevalt saab kohus parlamendi kehtestatud õigusnormi jätta kohaldamata vaid tingimusel, et esitab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. Üksnes Riigikohtul on õigus tunnistada kehtiv seadusenorm põhiseadusvastasuse tõttu kehtetuks (PS § 152 lõige 2). (p 30)
Laste ja noorte treenerite ning treenimise toetamine on õiguspoliitiline valik, mille elluviimisel on seadusandjal avar otsustusruum, kuid seejuures tuleb kindlustada, et järgitakse PS § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõigust (vt ka RKPJKo nr 3-4-1-7-03, p 17 ja RKPJKo nr 5-20-6/11, p 19). (p 39)
Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt ka RKPJKo nr 5-19-42/13, p 47). (p 40)
Vt p-d 37, 41, 42, 44, 50.
Põhiseadusandja on eriliselt rõhutanud vajadust lapsi kaitsta, sätestades selleks kohustuse PS § 27 lõikes 4, samuti tuleneb kaitsekohustus laste õiguste konventsiooni artiklist 19. (p 43)
Vt p-d 46, 47, 48, 49, 50.
|
| 5-19-29/38
|
Riigikohtu üldkogu |
15.03.2022 |
|
Ka ei takista põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist kontrollitava sätte asjassepuutuvuse nõue (PSJKS § 9 lõige 1 ja § 14 lõige 2). Riigikohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (nt RKÜKo nr 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKo nr 3-1-1-5-13, p 19). EL õigusega seotud sätte puhul tähendab eelmärgitu seda, et asjassepuutuv säte peab olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, arvestamata võimalust jätta säte kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega. Teisisõnu ei välista Eesti riigisisese sätte asjassepuutuvust ja seega ka selle suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist sätte samaaegne kohaldamata jätmine selle vastuolu tõttu EL õigusega. Kuna sätte EL õigusele vastavuse kontroll ei pea ajaliselt ega menetluslikult eelnema sätte põhiseaduspärasuse kontrollile (vt eespool punkt 47), ei muuda vastuolu EL õigusega sätet asjassepuutumatuks põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisel. Küll tuleb EL õigusega seotud sätete suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisel arvesse võtta EL õiguse vahetust õigusmõjust tulenevat keeldu kahjustada EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust. (p 49)
Seaduslikkuse põhimõtte osaks on seaduse reservatsiooni põhimõte, mille kohaselt peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja ning seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi alusel. Seega on PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt määrus põhiseadusega vastuolus juhul, kui see on antud põhiseadusvastase volitusnormi alusel, ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas (RKÜKo nr 3-1-1-116-09, p 24; RKÜKm nr 3-2-1-153-13, p 69; RKPJKo nr 3-4-1-55-14, p-d 46 ja 47; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 36). (p 57)
Seaduslikkuse põhimõte ei ammendu siiski seaduse reservatsiooni põhimõttes. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneb nõue, et määrus peab olema lisaks volitusnormile kooskõlas ka muude seaduste ja põhiseadusega (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 161; RKPJKo nr 3-4-1-23-15, p 111). Üksnes sel juhul on määrus materiaalselt põhiseaduspärane. Ka HMS § 89 lõige 1 sätestab määruse õiguspärasuse eeldusena selle kooskõla kehtiva õigusega. (p 58)
PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust on riivatud siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavad isikute grupid (vt nt RKÜKo nr 3-3-1-86-15, p 47; RKÜKo nr 5-20-3/43, p 93). (p 70)
Üldkogu leiab sarnaselt Euroopa Kohtuga, et käesolevas asjas tuleb võrrelda isikuid, kelle kuulmine vastab kehtestatud piirväärtusele, ja isikuid, kelle kuulmine jääb allapoole kehtestatud piirväärtust (vaegkuuljad). Kuna ATS, VangS ja asjassepuutuvate määruse nr 12 sätete koostoimest tuleneb, et kaebaja kui vaegkuulja tuli vanglateenistusest vabastada, kuid normkuulmisega isik võis vanglateenistust jätkata, siis riivasid asjassepuutuvad määruse nr 12 sätted kaebaja üldist võrdsuspõhiõigust. (p 71)
Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja terviseseisund oleks tema ametis oleku aja vältel olnud takistuseks, et teda kasutada VangS § 109 lõike 4 alusel avaliku korra tagamisel. (p 77)
Isegi juhul, kui haldusasjas oleks tõendatud, et kaebaja kuulmisvaegus takistas tal oma teenistusülesannete nõuetekohast täitmist, ei saanud see vältimatult kaasa tuua kaebaja ametist vabastamist. Riigil oli kohustus tagada kaebajale teenistusest vabastamise asemel asjakohaste, konkreetsel juhul vajalike meetmete rakendamine, et võimaldada tal oma teenistust jätkata. Seda siiski eeldusel, et sellised meetmed ei oleks põhjustanud tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. (p 78)
Eelnevat arvesse võttes on üldkogu seisukohal, et asjassepuutuvad sätted on ebaproportsionaalsed ja PS § 11 teise lausega, § 12 lõikega 1, § 28 lõikega 4 ja § 29 lõikega 1 vastuolus põhjusel, et välistasid täielikult vangla otsustusruumi mõistlike abinõude rakendamiseks kaebaja teenistuse jätkamiseks. (p 82)
Isegi juhul, kui haldusasjas oleks tõendatud, et kaebaja kuulmisvaegus takistas tal oma teenistusülesannete nõuetekohast täitmist, ei saanud see vältimatult kaasa tuua kaebaja ametist vabastamist. Riigil oli kohustus tagada kaebajale teenistusest vabastamise asemel asjakohaste, konkreetsel juhul vajalike meetmete rakendamine, et võimaldada tal oma teenistust jätkata. Seda siiski eeldusel, et sellised meetmed ei oleks põhjustanud tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. PS § 28 lõike 4 kohaselt on puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all, mis hõlmab ka riigi eelnimetatud kohustuse, sh kohustuse luua asjakohaste meetmete rakendamist võimaldav õiguslik regulatsioon. (p 78)
Kaebaja tahtest sõltumatu vanglateenistusest vabastamine riivas tema kui Eesti kodaniku PS § 29 lõikest 1 tulenevat õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta. See õigus kaitseb ka juba tekkinud töö- või teenistussuhte jätkumist (vt RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69; RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24; RKPJKo nr 5-21-1/10, p 26). (p 68)
Eelnevat arvesse võttes on üldkogu seisukohal, et asjassepuutuvad sätted on ebaproportsionaalsed ja PS § 11 teise lausega, § 12 lõikega 1, § 28 lõikega 4 ja § 29 lõikega 1 vastuolus põhjusel, et välistasid täielikult vangla otsustusruumi mõistlike abinõude rakendamiseks kaebaja teenistuse jätkamiseks. PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2 tuginedes tunnistab üldkogu põhiseadusvastaseks ja kehtetuks määruse nr 12 §-d 4 ja 5 ning lisa 1 osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud piirväärtuse on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuse ametnikuna teenistuses olemisele ega võimalda otsustusruumi küsimuses, kas ametnik on vaatamata kuulmise nõrgenemisele alla nõutud piirväärtuse võimeline täitma oma teenistuskohustusi, sh vajaduse korral pärast mõistlike abinõude võtmist. (p 82)
EL liikmesriigid peavad tagama EL õiguse täieliku toime. Nii tuleb riigisisest õigust, sh põhiseadust, tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas EL õigusega (nt EKo C-573/17: Popławski, p 55). Kooskõlalisel tõlgendamisel on siiski piirid ning see ei või viia riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni (nt EKo C-261/20: Thelen Technopark Berlin, p 28). Kui riigisisene säte on vastuolus EL õiguse sättega, millel on vahetu õigusmõju, peab liikmesriigi kohus jätma riigisisese sätte kohaldamata, st EL õigusel on kollisiooni korral esimus riigisisese õiguse ees (vt ka nt EKo C-573/17: Popławski, p 68). Põhiseaduse täiendamise seaduse (PSTS) § 1 järgi võib Eesti kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes põhiseaduse aluspõhimõtetest. Paragrahv 2 lisab, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega kehtib EL õiguse esimuse põhimõte kogu Eesti riigisisese õiguse, sh ka põhiseaduse suhtes (nt EKo C-399/11: Melloni, p 59; C-378/17: An Garda S?och?na, p 49; C-564/19: IS, p 79; C-497/20: Randstad Italia, p-d 52-53), kuid seda üksnes niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtetega. (p 41)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus võib tagada isikutele osal juhtudel nii EL õigusest kui ka Eesti õigusest tulenevate õiguste tõhusama kaitse kui üksnes sätte kohaldamata jätmine. Nimelt, tehes kindlaks sätte põhiseadusvastasuse, on Riigikohtul volitus tunnistada põhiseadusvastane õigustloov akt või selle säte kehtetuks (PS § 152 lõige 2, PSJKS § 15 lõike 1 punkt 2) ja kõrvaldada õiguskorrast selle sätte toime täielikult. Seevastu Eesti õiguse vastuolu korral EL õigusega puudub kohtul võimalus Eesti õigustloova akti või selle sätte kehtetuks tunnistamiseks ning säte tuleb jätta üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata. Halduskohtumenetluses kaasneb normi kohaldamata jätmisega siiski ka kohtu kohustus teha selle kohta märge kohtulahendi resolutsioonis (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lõige 2). Ehkki konkreetse normikontrolli menetlus teenib eelkõige menetlusosaliste õigusi ja huve, on sellel ühtlasi avalikust huvist lähtuv eesmärk selgitada välja ja eemaldada õiguskorrast sellised sätted, mis on põhiseadusega vastuolus (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). (p 45)
Üldkogu jääb varasema seisukoha juurde, et EL õigusega vastuolus oleva riigisisese sätte kohaldamata jätmiseks ei ole iseenesest tarvis algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust (RKÜKo nr 3-4-1-1-05, p 49). Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et liikmesriigi kohtuid ei saa kohustada taotlema ega ootama EL õigust rikkuva sätte eelnevat kõrvaldamist seadusandlikul teel või muu põhiseadusliku menetluse kaudu (nt EKo C-378/17: An Garda S?och?na, p-d 35 ja 50; C-564/19: IS, p 80). Seega, kui Eesti õigusakt on kohtuasja lahendava kohtu hinnangul põhiseaduspärane, aga vastuolus EL vahetu õigusmõjuga sättega, tuleb Eesti õiguse säte jätta kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalvet algatamata (vt nt RKHKo nr 3-16-2653/64, resolutsiooni punkt 4). Ka sätte võimalik vastuolu põhiseadusega ei välista ega piira kohtute õigust hinnata riigisisese õiguse kooskõla EL õigusega ja jätta mistahes õigustloov akt kohaldamata selle vastuolu tõttu vahetu õigusmõjuga EL õigusega. Sõltumata asjassepuutuva normi võimalikust kooskõlast või vastuolust põhiseadusega, on Eesti kohtul õigus (Riigikohtul viimase kohtuastmena osal juhtudel kohustus) taotleda Euroopa Kohtult eelotsust asjakohase EL õiguse tõlgendamiseks, sh selleks, et eelotsuse alusel selgitada välja Eesti õiguse kooskõla EL õigusega (vt nt EKo C-322/16: Global Starnet, p-d 21-23; C-564/19: IS, p 70). Ka ei takista miski Eesti kohtul esitada eelotsusetaotlust EL teisese õigusnormi kehtivuse kontrolliks, sh selleks, et Euroopa Kohus hindaks, kas teisene õigus on kooskõlas esmase õigusega, sh EL põhiõiguste hartaga. Eelotsuse küsimine EL õiguse tõlgendamise ja teisese õiguse kehtivuse küsimustes võib tulenevalt lojaalse koostöö põhimõttest olla eriti vajalik olukorras, kus kohtul on kahtlus EL õiguse vastavuses põhiseaduse aluspõhimõtetele. (p 46)
Põhiseaduslikkuse järelevalve on Eesti kohtute PS § 15 lõikest 2 ja §-st 152 tulenev kohustus. See kohustus saab PSTS §-st 2 tulenevalt taanduda EL õigusest tulenevate kohustuste ees üksnes määral, milles see on vajalik EL õiguse elluviimise tagamiseks ja kollisiooni vältimiseks (vrd RKPJK arvamus 3-4-1-3-06, p 16). Seetõttu jääb üldkogu oma 15. detsembri 2015. a otsuses asjas nr 3-2-1-71-14 väljendatud seisukoha juurde, et üksnes Eesti õigusakti seotus EL õigusega ei saa takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrollimist PS § 152 mõttes, kui põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ega selle tulemus ei sea ohtu EL õiguse esimust, ühtsust ega tõhusust. See on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga olukordades, kus liikmesriigi tegevus ei ole täiel määral reguleeritud EL õigusega. Kui liikmesriigi kohtul palutakse kontrollida niisuguse riigisisese sätte või meetme kooskõla põhiõigustega, millega rakendatakse EL õigust EL põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, on riigi ametiasutustel ja kohtutel õigus kohaldada põhiõiguste kaitse riigisiseseid standardeid tingimusel, et see ei kahjusta hartas ette nähtud kaitse taset, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, ega EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust (vt nt EKo C-399/11: Melloni, p 60; C-617/10: Åkerberg Fransson, p 29; C-516/17: Spiegel Online, p 21). (p 43)
Eesti õigusnormi kohaldamata jätmine EL õiguse esimuse tõttu ja põhiseadusvastasuse tõttu üldjuhul ei välista üksteist ega vastandu üksteisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve ja EL õiguse esimuse põhimõte võivad viia põhikohtuasjas sisuliselt sama tulemuseni - asjassepuutuv Eesti säte tuleb põhikohtuasjas jätta kohaldamata. Need menetlused võivad üksteist põhiõiguste võimalikult tõhusaks ning laiaulatuslikuks kaitsmiseks täiendada. (p 44)
Eelnevat arvestades ei tulene EL õigusest, põhiseadusest ega menetlusõigusest nõuet, et kohtud saavad EL õigusega seotud riigisisese õiguse põhiseaduspärasust kontrollida üksnes pärast seda, kui nad on veendunud selle kooskõlas EL õigusega. Kui kohtul tekivad kahtlused nii EL õiguse kohaldamisalasse kuuluva EL õigusega seotud Eesti sätte põhiseaduspärasuses kui ka selle sätte kooskõlas EL õigusega, on tal üldjuhul võimalik hinnata, kumma vastavuse kontrolli ta kohtuasja lahendamiseks teeb. Seejuures ei ole välistatud, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata Eesti sätte selle vastuolu tõttu vahetu õigusmõjuga EL õigusega, algatades ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohaldamata jäänud Eesti sätte põhiseaduspärasuse kontrolliks. Sätte kooskõla EL õigusega või põhiseadusega võib juhtumi ja sätete eripärast sõltuvalt olla vähem või rohkem selge ning eri menetlused võivad olukorda arvestades tagada tõhusa õiguskaitse ja menetlusökonoomia suuremal või vähemal määral. Küll aga peab kohus valikute tegemisel arvestama, et ta ei tohi Eesti õigusnormi jätta kohaldamata selle materiaalse põhiseadusvastasuse tõttu, kui normi kehtestamise kohustus tuleneb vältimatult EL õigusest (vt siiski ka eespool punktid 41 ja 42). Nii nagu mistahes teisi seisukohti ja järeldusi peab kohus põhjendama ka EL õigusega seotud Eesti sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist, et menetlustee valik ja kohtu siseveendumuse kujunemine oleksid jälgitavad. Põhjendamiskohustus aitab muu hulgas tagada, et põhiseaduslikkuse järelevalve ei kahjustaks EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust. (p 47)
EL liikmesriigid peavad tagama EL õiguse täieliku toime. Nii tuleb riigisisest õigust, sh põhiseadust, tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas EL õigusega (nt EKo C-573/17: Popławski, p 55). Kooskõlalisel tõlgendamisel on siiski piirid ning see ei või viia riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni (nt EKo C-261/20: Thelen Technopark Berlin, p 28). (p 41)
|
| 3-17-1994/89
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.12.2021 |
|
Kutse andmisest keeldumine ilma õigusliku aluseta rikub kaebaja kutsevabadust (PS § 29 lg 1). (p 15)
EhS § 24 lg 4 kohaselt nõutava määruse puudumine mõjutas kutsete andmist üksnes juhul, kui taotletud ametiala kuulus nende tegevusalade hulka, millel tegutsemiseks peab pädev isik ehitusseadustiku kohaselt omama tema kvalifikatsiooni tõendavat kutset. (p 16)
Kaebajale kutse andmine tuleb otsustada materiaalõiguse normide alusel, mis kehtivad tema 28. aprilli 2017. a taotluse suhtes uue otsuse tegemise ajal (HMS § 54; vt ka RKÜKo nr 3-18-1432/103, p 46). Materiaalõiguse normide hulka kuuluvad, sõltumata nende paiknemisest ühes või teises kutsealases dokumendis, mis tahes sätted, milles on esitatud kutse saamise eelduseks olevad sisulised tingimused. (p 19)
Kutsekomisjoni otsus tuleb kutse andmisest keeldumise osas tühistada, kui otsuses puudub nii kutse andmisest keeldumise õiguslik alus kui ka kutsekomisjoni põhjendused, mis võimaldaksid kontrollida kutse andmisest keeldumise õiguspärasust. (p 16)
Kohustamisnõude lahendamiseks tuleb kindlaks teha, kas kutse andja on kohustatud kaebajale kutse andma või selle andmist kaaluma (RVastS § 6 lg-d 1 ja 4). Kohustamisnõude rahuldamiseks peavad selle nõude eeldused olema täidetud ka kohtuotsuse tegemise ajal. Kui kohtuotsuse tegemise ajal esinevad faktilised asjaolud või õiguslik olukord ei võimalda vastustajal kaebaja taotletud haldusakti anda, tuleb jätta kohustamisnõue rahuldamata (vt nt RKÜKo nr 3-18-1432/103, p 42). (p 18)
Kutse andmisel on oluline silmas pidada, et osal ehitamisega seotud tegevusaladel ei ole võimalik elukutse- või ka ettevõtlusvabadust kasutada ilma kutset või muud pädevustunnistust omamata (EhS § 24 lg 1). PS § 11 kohaselt võib isikute õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning ühtlasi peab piirang olema kooskõlas PS § 3 lg 1 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ehitusvaldkonnas pädeva isikuna tunnustamise tingimusteks olevad kvalifikatsiooninõuded peab kehtestama legitiimne riigiorgan. Seadusandja saab delegeerida selliste kvalifikatsiooninõuete kehtestamise määrusandluspädevuse üksnes Vabariigi Valitsusele või valdkonna eest vastutavale ministrile, järgides volitusnormile seatud põhiseaduslikke nõudeid (vt RKHKm nr 3-18-1432/93, p 22; vt ka 17. novembril 2021 vastu võetud ehitusseadustiku muutmise seaduse § 1 p-d 1 ja 2 ning § 2 lg 2). (p 20)
Määruse nr 61 põhjal on kutse taotlejale esitatavaid kvalifikatsiooninõudeid keeruline välja selgitada. Pingutused, mis kutse taotlejal tuleb määruse nr 61 § 1 lg-s 1 sisalduva viitenormi sisuga tutvumiseks teha, ei ole ülemäärased. Sellele vaatamata tasub määrusandjal kaaluda võimalusi, kuidas asjakohaste kutsestandardite ja kutse andmise kordade kättesaadavust hõlbustada. Üheks võimaluseks oleks luua määruse lisas nimetatud dokumentidele hüperlingid. Samuti saaks määrust täiendada märkusega, et viidatud dokumendid on kättesaadavad nii kutseregistri veebilehelt kui ka SA Kutsekoda kaudu. (p 23)
HKMS § 229 lg 2 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Ringkonnakohus ei ole määruse nr 61 § 1 lg-s 1 osutatud kutsestandardi ja kutse andmise korra kohaldamiseks vajalikke asjaolusid tuvastanud. Seepärast ei ole kolleegiumil võimalik otsustada, kas kaebajale tuleb kutse anda. Eeltoodule vaatamata ei ole praegusel juhul põhjendatud saata asja alama astme kohtule uueks arutamiseks. Haldusakti faktilise ja õigusliku aluse otsimine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt nt RKHKo nr 3-19-2069/19, p 12). Kutsestandard ja kutse andmise kord, millele on määruses nr 61 viidatud, ei kehtinud vaidlustatud otsuse tegemise ajal. Seega ei ole kutse andjal olnud võimalik praegu kehtivate normide alusel kutse andmist otsustada. Taotleja kompetentsi hindamisel rakendatakse ekspertteadmisi, üldjuhul kaasab kutsekomisjon selleks hindamiskomisjoni (KutS § 18 lg 2 p 4 ja § 19 lg 4). Ka mahukaid tõendeid, mis on vajalikud kutse taotleja kompetentsi väljaselgitamiseks, peaks esmalt hindama kutse andja. (p 26)
|
| 3-21-2241/11
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.11.2021 |
|
ATS § 105 sätestab õiguskaitsevahendid ametniku teenistusest vabastamise korral, st pärast vabastamise kohta käskkirja andmist. See paragrahv ei reguleeri õiguskaitsevahendite kasutamist enne teenistussuhte lõpetamist. Selles olukorras on kohaldatavad halduskohtus üldiselt ette nähtud õiguskaitsevahendid, sh keelamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 3). Kaebeõiguse piirangud peavad seaduses olema sätestatud selgelt (vt RKHKm nr 3-3-1-63-02, p 10). (p 12)
Vt RKHKm nr 3-17-981/16, p-d 11 ja 13. (p 12)
Küsimus, kas ATS § 105 tagab teenistusest vabastatud ametnikule alati ja kõiki üksikjuhu erandlikke asjaolusid arvestades piisavalt tõhusa kaitse HKMS § 45 lg 1 mõttes, on vaieldav. See võib sõltuda muu hulgas elukutsega seotud teguritest. (p 12)
Esialgse õiguskaitse kohaldamise esmane eeldus on esialgse õiguskaitse vajadus - olukord, kus kaebaja õiguste kaitse oleks ilma koheste abinõudeta hiljem oluliselt raskendatud või võimatu (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Kohus võib sellises olukorras rakendada seaduses sätestatud esmaseid meetmeid, mh peatada vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise (HKMS § 251 lg 1 p 1). Esialgse õiguskaitse raames ei lahenda kohus lõplikult põhivaidlust, kuid kohus peab taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3 esimene lause). (p 15)
Esialgset õiguskaitset on võimalik taotleda ja kohaldada kohtumenetluse igas staadiumis, sh enne kui kohus on võtnud seisukoha kaebuse muutmise lubatavuse kohta (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb lahendada kiireloomulisena piiratud informatsiooni tingimustes (HKMS § 252 lg 1). Määruse tagajärgi ei pruugi kohus tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud. Asjaolusid võib esialgse õiguskaitse menetluses hinnata ka Riigikohus (HKMS § 134 ja § 252 lg 2; vrd RKÜKm nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 15)
Põhiõigusi ja -vabadusi tohib avalik võim piirata ainult seaduse alusel (PS § 3 lg 1), piirang ehk riive peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada õiguste ja vabaduste olemust (PS § 10). Tulenevalt olulisuse põhimõttest peab riive aluseks olev seadus olema seda täpsem, mida intensiivsem on riive (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). (p 21)
Ka kaudne vaktsineerimisnõue sekkub inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26; EIÕK art 8; EIKo nr 25358/12, p 159). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). (p 21)
PS § 124 lg 3 teisest lausest ei tulene absoluutset keeldu riivata kaitseväelaste puhul seal loetletud põhiõigusi. See säte piirab üksnes PS § 124 lg 3 esimeses lauses sätestatud erilist piiranguklauslit, mis võimaldab kaitseväelase mõnest põhiõigusest, nt liikumisvabadusest ja ettevõtlusvabadusest sootuks ilma jätta või sekkuda tavaolukorras piiramatusse põhiõiguse tuuma. Ka kaitseväelaste põhiõigusi võib piirata PS 2. peatükis sätestatud üldistel alustel. (p 22)
Vaktsineerimisnõuded olla väga erineva intensiivsusastmega, sõltuvalt kestusest, kohustuse otsesest või kaudsest iseloomust, nõudega seotud hüvede olulisusest, isiku suhtest avaliku võimuga ning vaktsiini manustamisega kaasnevatest riskidest ja nende hindamise võimalustest. Sellest tulenevalt võivad ka nõuete õiguslikud alused erineda. Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). Selle kohaselt sõltub volitusnormi täpsusaste ka nõude ajalisest ja isikulisest ulatusest ning vaktsineerimisest sõltuvusse seatud põhiõiguste olulisusest. (p 23)
Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)
Tuleb ka arvestada, et haldusaktiga kehtestatud üldkohustuslikke vaktsineerimisnõudeid pole lubatud hoida kehtimas lõpmatult kaua. Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. (p 23)
Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)
Vaktsineerimisnõude eesmärk on koroonapandeemia tingimustes üldiselt inimeste elude ja tervise kaitse ja riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu tagamine. Kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk on kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine, seeläbi riigi kaitsevõime ehk kokkuvõttes riigi enda kindlustamine. (p 26)
Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. (p 29)
Kaebajal on õigus, et kaitsesüstimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, eriti, kui on tegemist tiheda ja püsiva kontaktiga. On ka näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest. Samuti väheneb vaktsiini toime aja möödudes. Meetme sobivuse test aga ei nõuagi meetme 100% efektiivsust. (p 27)
Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Seetõttu nõuab vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret. Samas ei muuda täienevad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks (RKHKo nr 3-18-1891/46, p 19). (p 27)
Vaidlusalune vaktsineerimisnõue on suure tõenäosusega vajalik, sest praegu pole näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ülal viidatud eesmärkide saavutamiseks. Ulatuslike karantiinide, liikumispiirangute, viibimiskeeldude jne taastamine, st ühiskonna sulgemine, ei tule kõne alla leebema meetmena. Sellised piirangud tooks nii kaitseväelastele endile kui ka teistele isikutele kaasa võrreldamatult intensiivsemad põhiõiguste riived kui vaktsineerimine. Ühtlasi raskendaks need Kaitseväe tegevust. (p 28)
Leebema meetmena ei ole samaväärne kaitseväelaste massiline testimine. Lisaks suurtele kuludele ei aita see vältida testitava kaitseväelase nakatumist väljaspool teenistust. Vaktsineerimisnõude eesmärk on vähendada kaitseväelaste nakatumise ohtu üleüldse. Nakatunud kaitseväelaste tuvastamine ja isoleerimine ning hügieeninõuete järgimine saavad vaktsineerimist täiendada, aga mitte asendada. Tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole. (p 28)
Vaidlusalune vaktsineerimisnõue iseenesest ei alanda inimväärikust (PS § 10, vt ka EIKo nr 41994/21). Tegemist ei ole ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsega (PS § 18 lg 2), vaid arstiteaduse tulemuste praktilise rakendamisega teiste inimeste elude ja tervise ning riigi kaitseks. Vaktsineerimisnõude kehtestamise hetkeks oli ainuüksi Eestis vaktsineeritud 727 190 inimest koroonahaiguse vastu. Seega oli sellel ajal olemas arvestatav kogemuslik teadmine vaktsiinide võimalike reaktsioonide kohta. (p 30)
PS § 41 lg-st 2 nähtub otseselt, et riik võib inimesele kohustusi peale panna ja nende täitmist nõuda ka tema veendumuste vastaselt. (p 30)
EIK on vaktsineerimisnõuetega seoses oluliseks pidanud ka lisatagatisi: vaktsiini ohutuse üldist hindamist, võimalike vastunäidustuste hindamist konkreetse inimese puhul, kasutatavate vaktsiinide pidevat seiret ja hüvitamismehhanismi raskete kõrvalmõjude korral (EIKo nr 47621/13 jt, p-d 301-302). (p 31)
Õiguspärase haldusaktiga tekitatud varalise kahju õiglane hüvitamine on reguleeritud ka RVastS §-s 16. Avalikes huvides peale pandud kohustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks võib aluse anda põhiseadus (vrd RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 61; RKPJKo nr 5-21-3/11, p 40). (p 31)
Sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks iseenesest tõsine tagajärg, riivates elukutse valiku vabadust (PS § 29 lg 1). Teenistusest vabastamine ATS § 95 alusel võib tuua ametnikule, sh tegevväelasele kaasa kohustuse hüvitada ressursimahuka koolituse kulud (KVTS § 101 ja ATS § 32 lg 5). Osa kaitseväelasi võib ilma jääda ka tegevteenistuspensionist (KVTRS § 393). (p 33)
|
| 5-21-2/11
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
25.05.2021 |
|
LasteKS § 20 lõige 11 ei saa olla treeneri kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamise alus, sest treenerikutse andjale (EOK) LasteKS §-st 20 õigusi ja kohustusi ei tulene. (p 32)
LasteKS § 20 lõiget 11 ei seo treenerikutset puudutavate reeglitega ka LasteKS § 20 lõige 3, mis kehtestab lastega töötamise piirangu tegevusloa alusel tegutsedes. (p 37)
Vt otsuse punkt 29.
LasteKS § 20 lõige 11 ei saa olla treeneri kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamise alus, sest treenerikutse andjale (EOK) LasteKS §-st 20 õigusi ja kohustusi ei tulene. (p 32)
Kutseseadus ei näe ette alust jätta isikule kutse andmata või tunnistada kutsetunnistus kehtetuks juhul, kui kutset taotlev või omav isik ei vasta LasteKS §-s 20 sätestatud tingimustele. Selliseid õigusi ei anna treenerikutse andjale ka spordiseadus. (p 36)
LasteKS § 20 lõiget 11 ei seo treenerikutset puudutavate reeglitega ka LasteKS § 20 lõige 3, mis kehtestab lastega töötamise piirangu tegevusloa alusel tegutsedes. (p 37)
Haldusasja lahendamine ei sõltunud LasteKS § 20 lõike 11 kehtivusest, kuna nimetatud säte ei saanud olla EOK otsuse õiguslik alus. LasteKS § 20 lõige 11 ei olnud seega haldusasja lahendamisel asjassepuutuv ja halduskohtu taotlus sätte põhiseaduspärasuse kontrollimiseks ei ole lubatav, mistõttu kolleegium jätab taotluse läbi vaatamata. (p 38)
Haldusasja lahendamine ei sõltunud LasteKS § 20 lõike 11 kehtivusest, kuna nimetatud säte ei saanud olla EOK otsuse õiguslik alus. (p-d 32, 36, 37 ja 38)
Nõue omada tegevusalal töötamiseks või tegutsemiseks kutset ning kutse andmise ja äravõtmise tingimused piiravad õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29). Üldjuhul annab kutse omamine töötamisel eeliseid, mistõttu võivad kutse andmise ja äravõtmise reeglid riivata seda põhiõigust samuti siis, kui tegevusalal on võimalik tegutseda ka kutset omamata. (p 33)
Kuigi LasteKS § 20 lõiget 11 ei saa kohaldada kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamise alusena, möönab kolleegium, et säte riivab kaebaja põhiõigusi. Säte võib olla alus tema töösuhte lõpetamiseks, samuti tema tööandja suhtes väärteomenetluse algatamiseks. (p 39)
|
| 3-18-1432/103
|
Riigikohtu üldkogu |
17.05.2021 |
|
Kuna EhS § 24 lg 4 alusel on jäetud kvalifikatsiooninõuded kehtestamata, ei ole kohtul praegu võimalik teedeinseneride kutse andmise õigusega organit kaebajale kutse andmiseks kohustada. Tegemist ei ole siiski olukorraga, kus taotlejale ei ole kehtiva õiguse tõttu võimalik kutset anda (vrd nt RKHKo nr 3-3-1-5-10, p 14). Just EhS § 24 lg 4 järgi nõutava õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusvastaseks tunnistamine võimaldab kohustamisnõude rahuldada. Kuigi nõutavate normide puudumine ei võimalda kutse andjal kaebaja taotlust kohe läbi vaadata, ei mõjuta see kaebaja subjektiivset õigust nõuda, et kutse andja lahendaks tema 1. märtsil 2018 esitatud kutse andmise taotluse põhiseaduspäraselt. (p 43)
Kutse andja saab kaebaja 1. märtsi 2018. a kutse andmise taotluse lahendada pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. (p 45)
KutS § 10 lg 5 kohaselt lähtub kutse andja kutse andmisel kutseseadusest, kutsestandarditest ja kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise korrast. Nende kutsete puhul, mis tõendavad EhS § 24 lg-s 2 loetletud tegevusaladel pädevate isikute kvalifikatsiooni, tuleb kutse andjal kohaldada erinormidena ehitusseadustikku ja selle alusel kehtestatud õigustloovaid akte. Seega peab kutse andja lähtuma isikule esitatavate kvalifikatsiooninõuete tuvastamisel ja nendele vastavuse hindamisel kutsestandardis või kutse andmise korras nimetatud tingimuste asemel EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud määrusest. Kaebajale kutse andmine tuleb otsustada materiaalõiguse normide alusel, mis kehtivad tema 1. märtsi 2018. a taotluse suhtes uue otsuse tegemise ajal (HMS § 54). (p 46)
Ehitusseadustik ei reguleeri pädeva isiku kvalifikatsiooni tõendava kutse andmise menetlust ega sisalda ka sellise korra kehtestamist võimaldavat volitusnormi määrusandjale. Seepärast tuleb juhinduda KutS § 1 lg-st 3, mille järgi kohaldatakse kutseseaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades kutseseaduse erisusi. Kaebaja 1. märtsi 2018. a taotlus tuleb läbi vaadata viivituseta pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. Kuigi kutse andja on haldusasja menetluse ajal vahetunud, ei saa kaebajalt sama taotluse uuesti lahendamise eest kutse andmise tasu nõuda, sest kutse andmise otsuse tühistamine ei olnud tingitud kaebajast. (p 47)
Kutse andja saab pärast üldkogu otsuse jõustumist lahendada ka teiste ehitusalast kutset soovivate isikute taotlusi alles pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud vajalikud kvalifikatsiooninõuded. Kutseseadus ega haldusmenetluse seadus ei sätesta haldusmenetluse peatamise aluseid. Kuna kutse andmise haldusmenetlus viibib, tuleb kutse andjal teatada kutsetaotluse esitanud isikutele viivituseta kutse andmise kohta otsuse tegemise tõenäoline aeg ja haldusmenetluse tähtajast mittekinnipidamise põhjus (HMS § 41). Praegune otsus ei mõjuta ehitusvaldkonna nende kutsete kehtivust, mis on antud enne üldkogu otsuse jõustumist (HMS § 61 lg 2). (p 48)
Kohus võib otsuse tegemisel siiski määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni (HKMS § 168 lg 1 teine lause). (p 50)
Ehitusvaldkonnas pädeva isiku kutsest ilmajäämine võib isiku elukutse- või ettevõtlusvabadust osas olukordades väga intensiivselt riivata. Siiski tuleb Riigikohtul olla määrusandja tekitatud õiguslünga täitmisel vaoshoitud, arvestades, et teedeehituses kutse omamise kohustuse eesmärk on kaitsta inimeste elu, tervist ja vara ning keskkonda ehitusvaldkonnas tegutsemisega kaasnevate riskide eest. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et tema esitatud kutse andmise taotlus lahendataks uuesti, kuid tal ei ole praegu subjektiivset õigust diplomeeritud teedeinseneri 7. taseme saamiseks. Kaebajal ei pruugi olemasoleva haridustaseme tõttu sellist subjektiivset õigust tekkida ka kutse andmise regulatsiooni korrastamise järel, sest KutS § 4 lg 2 kohaselt peavad kutsetasemed olema võrreldavad haridustasemetega. (p 52)
HKMS § 249 lg 4 kohaselt saab esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus kehtida üldjuhul kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kohus võib otsuse tegemisel siiski määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni (HKMS § 168 lg 1 teine lause). Kohtumenetluse kestel ei saa esialgset õiguskaitset laiendada menetlusjärgsele ajale (vt RKHKm nr 3-3-1-19-17, p-d 30 ja 32). (p 50)
PS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab muu hulgas kutsetegevust teedeehituse valdkonnas. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda tegutsema selles valdkonnas või soovib valitud valdkonnas alustatud tegevust jätkata. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69 ja RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu riivab PS § 29 lg 1 järgset põhiõigust, kui piiratakse isiku võimalust jätkata teedeehituse valdkonnas juba alustatud kutsetegevust. (p 29)
PS §-ga 31 antud ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-5-17, punkt 50), mis võib toimuda ka osaluse kaudu teedeehituse valdkonnas teenuseid pakkuvas äriühingus. (p 29)
PS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab muu hulgas kutsetegevust teedeehituse valdkonnas. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda tegutsema selles valdkonnas või soovib valitud valdkonnas alustatud tegevust jätkata. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69 ja RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu riivab PS § 29 lg 1 järgset põhiõigust, kui piiratakse isiku võimalust jätkata teedeehituse valdkonnas juba alustatud kutsetegevust. (p 29)
PS §-ga 31 antud ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-5-17, punkt 50), mis võib toimuda ka osaluse kaudu teedeehituse valdkonnas teenuseid pakkuvas äriühingus. (p 29)
PS §-s 11 nõutav põhiõiguste piirangu kooskõla põhiseadusega tähendab, et piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ja PS § 94 lg-ga 2, mis sätestab muu hulgas, et minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. PS § 94 lg-st 2 tuleneb ministri kohustus anda määrus, kui seadusandja on talle seaduses sisalduva volitusnormiga sellise ülesande pannud. Osutatud kohustuseta oleks nendes eluvaldkondades, milles on vajalik või otstarbekas täpsustada seaduste täitmise üksikasjad määrusega, seadusandjal võimatu oma eesmärke täitevvõimu kaudu ellu viia (vrd RKPJKo nr 3-4-1-5-98, p IV). Määruse andmata jätmine olukorras, kus seadusandja on ministrit selleks volitusnormiga kohustanud, on seega vastuolus PS § 94 lg-ga 2. (p 33)
|
| 3-20-1607/34
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.04.2021 |
|
VMS § 2103 lõige 1 võimaldab anda välismaalasele erakorralistel asjaoludel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 2103 lõige 1 on võimalik kohaldada, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma. VMS § 2103 lõige 1 sisaldab avarat kaalutlusõigust, kuid olukorras, kus isiku väljasaatmine on võimatu, võib see kaalutlusõigus olla oluliselt vähenenud. (p 14)
VMS § 2221 lõike 1 järgi võib VMS § 2103 lõikes 1 nimetatud tähtajalise elamisloa andmise otsuse või selle tegemata jätmise peale esitada vaide, kuid VMS § 2221 lõike 2 järgi ei saa selle otsuse peale esitada kaebust halduskohtule. Siiski on võimalik niisuguse kaebuse esitamisel halduskohtumenetluses kontrollida kaebeõiguse piirangu kooskõla PS § 15 lõikega 1. (p 15)
VMS § 2221 lõike 1 järgi võib VMS § 2103 lõikes 1 nimetatud tähtajalise elamisloa andmise otsuse või selle tegemata jätmise peale esitada vaide, kuid VMS § 2221 lõike 2 järgi ei saa selle otsuse peale esitada kaebust halduskohtule. Siiski on võimalik niisuguse kaebuse esitamisel halduskohtumenetluses kontrollida kaebeõiguse piirangu kooskõla PS § 15 lõikega 1. (p 15)
PS § 28 lõige 2 lubab piirata välismaalase õigust saada sotsiaalabi. (p 16)
PS § 29 lõige 1 võimaldab piirata välismaalase õigust töötada. (p 16)
Isikul, kes on välismaalasena saabunud Eestis ebaseaduslikult, ei ole subjektiivset õigust asuda Eestisse elama. Isikule on olnud tagatud võimalus vaidlustada rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise otsused ja lahkumisettekirjutus, kuid ükski neist kohtumenetlustest pole talle edukas olnud. See isik ei ole veel sattunud väljapääsmatusse olukorda, mil tuleks inimväärikuse põhimõttest lähtudes kaaluda võimalust muuta tema staatust (ja seega tema suhtes kehtivaid piiranguid) erandlikel alustel ja ta pole veel ammendanud võimalusi oma olukorra muutmiseks, astudes mõistlikke samme välisriigis viibimisaluse saamiseks, siis pole tal subjektiivset õigust, mille kaitseks HKMS § 44 lõige 1 lubab halduskohtusse pöörduda, ja kaebuse võib HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel tagastada. (p 16)
Kui ebaseaduslikult riigis viibiva isiku lahkumine pole võimalik, on inimväärikuse põhimõtte (põhiseaduse (PS) § 18 lõige 1) järgimiseks möödapääsmatu, et lõputult ei saa sellel isikule andmata jätta sotsiaalseadustikus sätestatud õigusi ja kohustusi (SÜS § 3 lg 2), keelata töötada (VMS § 104 lg 3) ja väljastamata jätta ITDS § 19 järgi isikutunnistust. Seepärast peab olema kokkuvõttes võimalik jõuda olukorda, kus tuleb kas eelkirjeldatud piirangute kohaldamisest loobuda või muuta isiku staatust. (p-d 9-10)
Kui ebaseaduslikult riigis viibiva isiku lahkumine pole võimalik, on inimväärikuse põhimõtte (põhiseaduse (PS) § 18 lõige 1) järgimiseks möödapääsmatu, et lõputult ei saa sellel isikule andmata jätta sotsiaalseadustikus sätestaud õigusi ja kohustusi (SÜS § 3 lg 2), keelata töötada (VMS § 104 lg 3) ja väljastamata jätta ITDS § 19 järgi isikutunnistust. Seepärast peab olema kokkuvõttes võimalik jõuda olukorda, kus tuleb kas eelkirjeldatud piirangute kohaldamisest loobuda või muuta isiku staatust. (p-d 9-10)
Kuigi isiku olukorda arvestades pole välistatud, et tema väljasaatmine on tõepoolest võimatuks muutunud, oleks ennatlik asuda sellele seisukohale, kuni isik pole täitnud oma kohustust astuda ise mõistlikke samme teises riigis viibimisaluse saamiseks. (p 13)
VMS § 2103 lõige 1 võimaldab anda välismaalasele erakorralistel asjaoludel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 2103 lõige 1 on võimalik kohaldada, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma. VMS § 2103 lõige 1 sisaldab avarat kaalutlusõigust, kuid olukorras, kus isiku väljasaatmine on võimatu, võib see kaalutlusõigus olla oluliselt vähenenud. (p 14)
VMS § 2103 lõige 1 võimaldab anda välismaalasele erakorralistel asjaoludel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 2103 lõige 1 on võimalik kohaldada, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma. VMS § 2103 lõige 1 sisaldab avarat kaalutlusõigust, kuid olukorras, kus isiku väljasaatmine on võimatu, võib see kaalutlusõigus olla oluliselt vähenenud. (p 14)
|
| 5-19-45/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
17.04.2020 |
|
Vt p-d 41-45.
KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teises alternatiivis sätestatud ametite ühitamise keelu peamine eesmärk on vältida mandaadi ja teenistuskoha huvide konfliktist lähtuvat ohtu volikogu toimimisele. Kohaliku omavalitsuse esinduskogu toimimine on põhiseaduslik väärtus, kuna see aitab kaasa kohaliku elu küsimuste demokraatlikule otsustamisele (PS § 154 lõige 1 ja § 10). Nimetatud eesmärk on legitiimne nii passiivse valimisõiguse (tagatud ilma seadusereservatsioonita) kui ka õiguse vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta piiramiseks (tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga; vt otsuse punktid 45 ja 53). (p 77)
KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teises alternatiivis sätestatud ametite ühitamise keelu eesmärk on ka korruptsiooni ohu vältimine, mis võib tekkida avalike huvide ja isiku erahuvide vastuollu sattumise korral. Korruptsiooniohu vältimine aitab kaasa ka demokraatlikult valitud esinduskogu toimimisele, valijate tahte ning demokraatia põhimõtte realiseerumisele. Seetõttu on ka eesmärk vältida korruptsiooniohtu samuti põhiõiguste riive legitiimseks põhjuseks. (p-d 78-80)
KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teine alternatiiv ei ole aga eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu, sest eelnimetatud eesmärke on võimalik sama efektiivselt saavutada volikogu liikme volituste peatamisega, mis riivab passiivset valimisõigust vähem intensiivselt. (p 84)
Kui volikogu liikme volitused ametiasutuses töötamise ajaks peatataks, ei saaks isik küll täita volikogu liikme volitusi, kuid passiivset valimisõigust riivaks see vähem - isik ei peaks pärast valimisi kolme päeva jooksul otsustama mandaadist loobumise või töösuhte jätkamise üle. Samuti võiks ta valimisperioodi kestel volitused ajutiselt peatada, et töötada omavalitsusüksuse ametiasutuses. (p 85)
Volikogu töö stabiilsuse tagamiseks ei saa volitusi avalduse alusel küll peatada lühemaks ajaks kui kolm kuud, kuid välistatud pole peatumise perioodiline pikendamine uue avalduse esitamisega. Ka ametiasutuses töötamiseks volituste peatamise korral oleks seadusandjal võimalik kehtestada piiravaid tingimusi (nt miinimumtähtaeg). (p 86)
Volikogu liikme volitused lõppevad juriidilise fakti esinemisega, s.o volituste lõppemiseks pole vajalik valimiskomisjoni otsus volituste lõpetamise kohta (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi järjekindel praktika alates 30. novembri 2017. a otsusest asjas nr 3-4-1-17-10). (p 48)
Volikogu liige ei saa volituste lõppemist (KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teise alternatiivi alusel) vältida sellega, et esitab volituste peatamise avalduse KOKS § 19 lõike 2 punkti 3 kohaselt. (p 49)
Volikogu liikme volitused lõpevad KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 (esimese alternatiivi) alusel ka volituste peatamise ajal ((vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-52-14, p 25). Seevastu juhul, kui isiku suhtes saab samal ajal kohaldada kaht ametite ühitamise keeldu, millest üks tingib volituste peatumise, teine aga lõppemise (KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 ja § 19 lõike 1 punkti 1 konkurents), siis volitused peatuvad, mitte ei lõppe. Need KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 esimese alternatiivi (keeld olla ametnik) kohaldamise kohta võetud Riigikohtu seisukohad on üle kantavad ka sätte teise alternatiivi (keeld töötada ametiasutuses töölepingu alusel) kohaldamisele. (p 50)
KOKS § 18 lõike 1 punktis 6 sätestatud ametite ühitamise keeld kohaldub isikule alles siis, kui tal tekib võimalus asuda täitma volikogu liikme ülesandeid. Selline järeldus on kohane ka ametiasutuse töötaja puhul. (p 51)
Kuna KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teine alternatiiv ei sisalda kohaldamise eeldusena muid sisulisi kriteeriume, on ametiasutusega töösuhte tuvastamine juriidiliseks faktiks, mis lõpetab volikogu liikme volitused. (p 54)
Kui volikogu liikme volitused ametiasutuses töötamise ajaks peatataks, ei saaks isik küll täita volikogu liikme volitusi, kuid passiivset valimisõigust riivaks see vähem - isik ei peaks pärast valimisi kolme päeva jooksul otsustama mandaadist loobumise või töösuhte jätkamise üle. Samuti võiks ta valimisperioodi kestel volitused ajutiselt peatada, et töötada omavalitsusüksuse ametiasutuses. (p 85)
Volikogu töö stabiilsuse tagamiseks ei saa volitusi avalduse alusel küll peatada lühemaks ajaks kui kolm kuud, kuid välistatud pole peatumise perioodiline pikendamine uue avalduse esitamisega. Ka ametiasutuses töötamiseks volituste peatamise korral oleks seadusandjal võimalik kehtestada piiravaid tingimusi (nt miinimumtähtaeg). (p 86)
KOKS § 18 lõige 1 punkt 6 riivab PS § 29 lõike 1 esimeses ja teises lauses tagatud põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. See põhiõigus hõlmab ka õigust jätkata juba tekkinud töö- või teenistussuhet (Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-92-06, punkt 24). KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teisest alternatiivist tulenevalt peab inimene volikogu liikme volituste täitmiseks loobuma töötamisest omavalitsusüksuse ametiasutuses ega saa volituste täitmise ajal ametiasutusse tööle asuda. (p 52)
PS § 29 lõike 1 teisest lausest tulenevalt on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib riivata igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil (vt Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-92-06, punkt 26). (p 53)
Vt p 55.
KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teises alternatiivis sätestatud ametite ühitamise keelu peamine eesmärk on vältida mandaadi ja teenistuskoha huvide konfliktist lähtuvat ohtu volikogu toimimisele. Kohaliku omavalitsuse esinduskogu toimimine on põhiseaduslik väärtus, kuna see aitab kaasa kohaliku elu küsimuste demokraatlikule otsustamisele (PS § 154 lõige 1 ja § 10). Nimetatud eesmärk on legitiimne nii passiivse valimisõiguse (tagatud ilma seadusereservatsioonita) kui ka õiguse vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta piiramiseks (tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga; vt otsuse punktid 45 ja 53). (p 77)
KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teises alternatiivis sätestatud ametite ühitamise keelu peamine eesmärk on ka korruptsiooni ohu vältimine, mis võib tekkida avalike huvide ja isiku erahuvide vastuollu sattumise korral. Korruptsiooniohu vältimine aitab kaasa ka demokraatlikult valitud esinduskogu toimimisele, valijate tahte ning demokraatia põhimõtte realiseerumisele. Seetõttu on ka eesmärk vältida korruptsiooniohtu samuti põhiõiguste riive legitiimseks põhjuseks. (p-d 78-80)
KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teine alternatiiv ei ole aga eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu, sest eelnimetatud eesmärke on võimalik sama efektiivselt saavutada volikogu liikme volituste peatamisega, mis riivab passiivset valimisõigust vähem intensiivselt. (p-d 84-86)
Põhiseadus sätestab kohaliku omavalitsuse organitest üksnes demokraatlikult valitud esindusorgani - volikogu (PS § 156 lõike 1 esimene lause) -, jättes muus osas kohaliku omavalitsuse organisatsioonilise ülesehituse seadusandja otsustada (PS § 160). (p 69)
Seaduse piires ja sellega reguleerimata küsimustes on omavalitsusüksusel ulatuslik enesekorraldusõigus. (p 74)
Volikogu ülesandeks on otsustada kohaliku elu kõige olulisemate küsimuste üle, mis on seaduses selgelt sätestatud volikogu ainupädevusse kuuluvatena (KOKS § 22 lõige 1). (p 71)
Valitsuse ülesanne on valmistada ette volikogus arutamisele tulevaid küsimusi ning viia ellu volikogu otsuseid (KOKS § 30). Kui volikogu kannab perioodiliselt toimuvate valimiste kaudu üldist poliitilist vastutust valijate ees, siis volikogul ja seeläbi valijatel on poliitiline kontroll valitsuse üle, kes saab tegutseda üksnes siis, kui volikogu teda usaldab (umbusalduse avaldamine on reguleeritud KOKS §-s 46, § 22 lõike 1 punktis 18). Volikogu liikmetel on õigus saada valitsuselt dokumente ja muud teavet, samuti esitada kirjalikke küsimusi (KOKS § 26). Euroopa kohaliku omavalitsuse harta nõuab, et täitevorgan oleks esindusorgani ees aruandev (vt artikli 3 lõike 2 teine lause). See nõue tuleneb ka demokraatia põhimõttest, millega volikogu toimimine on seotud (PS § 156 lõike 1 esimene lause ja § 10). (p 72)
Põhiseadus sätestab kohaliku omavalitsuse organitest üksnes demokraatlikult valitud esindusorgani - volikogu (PS § 156 lõike 1 esimene lause) -, jättes muus osas kohaliku omavalitsuse organisatsioonilise ülesehituse seadusandja otsustada (PS § 160). (p 69)
|
| 2-16-14071/38
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.10.2017 |
|
TMS peatükis 81 reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13)
Õiguste piiramise menetluses peavad ka võlgnikule olema tagatud menetluslikud ja sisulised garantiid oma õigustatud huvide kaitseks. (p 16)
Elatise võlgnikule on TMS § 1771 lg 1 p 3 ja § 1774 lg 2 p 3 järgi menetluslikult tagatud vastuväite esitamise õigus ning vastuväites esitatud põhjendusi tuleb esmalt kontrollida kohtutäituril, otsustamaks kohtusse pöördumise vajaduse üle, ja seejärel kohtul. Maakohtu võlgniku õigust piirava lahendi peale näeb TMS § 1774 lg 6 võlgnikule ette kahekordse kaebeõiguse: algul ringkonnakohtusse ning seejärel ka Riigikohtusse. Kohtu otsustus elatise võlgniku õiguste piiramise üle on kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. (p-d 17 ja 17.1)
TMS § 1774 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 1771 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18)
Võlgniku õiguste piiramise hagita menetluses ei tegelda küsimusega, kas elatis on võlgnikult välja mõistetud õiges suuruses. Küll tuleb mh vastata küsimusele, kas võlgniku õiguste piiramine aitab väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Selleks tuleb eelkõige TMS § 1771 lg 1 p-st 3 ja § 1774 lg 2 p-st 3 lähtudes vastata küsimusele, kas võlgnik on suuteline väljamõistetud elatist maksma või on tal maksmata jätmiseks selline mõjuv põhjus, mis annab aluse kohtutäituri taotlus rahuldamata ning võlgniku õigus piiramata jätta. Mõjuva põhjuse olemasolu tähendab, et õiguste piiramine ei ole sobiv abinõu elatise maksmise kohustuse täitmisele kaasaaitamiseks. (p 18.1)
Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2)
Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3)
Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 1771 jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3)
Võlgniku õiguse piiramise menetluses ei ole piisav, kui kohtud tuginevad sisuliselt (ja automaatselt) ainult sellele, et elatise tasumise kohustuse rikkumine ei ole üldjuhul vabandatav ning kuna võlgnik on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, ei vabasta väike sissetulek teda ülalpidamiskohustusest. (p 19)
TMS peatükis 81 reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13)
TMS § 1774 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 1771 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18)
Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 1771 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18)
Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2)
Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 1771 jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3)
|
| 3-4-1-54-14
|
Riigikohus |
27.02.2015 |
|
PS § 104 lg 2 kohaselt saab mõningaid seadusi vastu võtta ja muuta üksnes Riigikogu koosseisu häälteenamusega. PS § 104 lg 2 p 14 kohaselt tuleb Riigikogu häälteenamusega vastu võtta ka kohtumenetluse seadused. Krediidiasutuste seaduse vastuvõtmise ega KAS § 50 lg 2 muutmise poolt ei ole hääletanud üle 50 Riigikogu liikme. KAS § 50 lg 2 vastuvõtmisel ega ka muutmisel ei ole järgitud Riigikogu koosseisu häälteenamuse nõuet. (p-d 47-48)
Kuna KAS § 50 lg 2 vastuvõtmise poolt ei ole hääletanud Riigikogu koosseisu häälteenamus, on see formaalselt põhiseadusvastane. (p 51)
Sellest, kas tegemist on hagi- või hagita menetlusega, sõltub, millist regulatsiooni tuli maakohtul Finantsinspektsiooni taotluse menetlusse võtmise hindamisel kohaldada ning keda tuleb käsitada menetlusosalisena. Sellest sõltub ka see, kas KAS § 50 lg 2 on kohtumenetluse seadus PS § 104 lg 2 p 14 mõttes. (p 50)
TsMS § 475 lg 2 sätestab maakohtu õigusemõistmise ülesande sisu ja üldised piirid, sh näidates ära, millal maakohus on õigustatud ja kohustatud temale esitatud avaldust läbi vaatama ning selle kohta otsustust langetama, kui tegemist ei ole hagita asjaga TsMS § 475 lg 1 tähenduses ega hagimenetlusega. TsMS § 475 lg 2 on viitenorm, milles on sätestatud üksnes osa maakohtu õigusemõistmise ülesande sisu ja üldisi piire reguleerivaid eeldusi. Seadusandja võib muus seaduses sätestada need juhtumid, millal asi tuleb TsMS § 475 lg 2 kohaselt lahendada hagita menetluses. KAS § 50 lg 2 on PS § 104 lg 2 p 14 mõttes kohtumenetluse seadus. KAS § 50 lg 2 on mõeldud muu hulgas reguleerima kohtumenetlust, sest see on vastu võetud selleks, et täiendada TsMS § 475 lg-s 2 sätestatud eelduste kogumit. (p 51)
Üldjuhul nõuavad äriseadustiku § 184 lg 5 ja § 319 lg 5 kohaselt osanikud ja aktsionärid äriühingu juhatuse või nõukogu liikme tagasikutsumist maakohtus. Seadusandja ei ole KAS § 50 lg-s 2 sätestanud, et äriühingu juhtorgani liikme tagasikutsumise nõue vaadatakse läbi halduskohtus. Eeldada võib, et seadusandja on soovinud, et ka krediidiasutuse juhi tagasikutsumist Finantsinspektsiooni avalduse alusel menetletakse maakohtus. (p 50.1)
KAS § 50 lg 2 alusel maakohtusse esitatud nõuet ei saa läbi vaadata hagimenetluses, kuna tegemist ei ole eraõigussuhtes tekkinud vaidlusega (TsMS § 1 teine lause). Finantsinspektsioon kontrollib, kas krediidiasutuse juht vastab KAS §-s 48 sätestatud nõuetele. KAS §-s 48 sätestatud nõuded krediidiasutuse juhtidele ei ole eraõigusliku, vaid avalik-õigusliku iseloomuga. Krediidiasutuse juhi tagasikutsumiseks tehtud ettekirjutuse täitmise tagamiseks maakohtusse pöördumine ei muuda Finantsinspektsiooni ja krediidiasutuse vahelist vaidlust eraõiguslikuks. Olemuslikult on nii ettekirjutuse tegemine kui ka selle täitmise tagamiseks maakohtusse pöördumine finantsjärelevalve, mille eesmärgiks on kaitsta avalikku huvi (FIS § 3). (p 50.1)
Formaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama põhiseaduse pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele. (p 47) Kuna krediidiasutuste seaduse § 50 lg 2 vastuvõtmise poolt ei ole hääletanud Riigikogu koosseisu häälteenamus, on see formaalselt põhiseadusvastane. (p 51)
Üldjuhul on isikul õigus pöörduda maakohtusse enda eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (TsMS § 3 lg 1). TsMS § 3 lg 2 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja ka siis, kui seadus sätestab isikule õiguse pöörduda kohtusse avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud huvi kaitseks.
Finantsinspektsioon ei ole avalik-õiguslik juriidiline isik TsÜS § 25 lg 2 ja § 26 tähenduses, vaid ta on asutus, kellel puudub tsiviilkohtumenetlusõigusvõime TsMS § 201 lg 2 mõttes. (p 43)
Finantsinspektsioon on hagita menetluses avaldajaks. Kuigi avaldajaks on FI, esitab ta avalduse maakohtule finantsjärelevalvet tehes, mida ta teeb riigi nimel (FIS § 4 lg 2). (p 50.2)
Ettekirjutus krediidiasutuse juhi tagasikutsumiseks ja kohtusse pöördumine ettekirjutuse sundtäidetavuse tagamiseks riivab krediidiasutuse ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja krediidiasutuse juhi kutsevabadust (PS § 29 lg 1). Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus. Krediidiasutus kui äriühing võib olla huvitatud, et just konkreetne isik kuuluks tema juhtide hulka, kuna see isik võib oma teadmiste ja oskustega aidata äriühingu tulu teenimisele kaasa. Ettekirjutus ja selle täitmise tagamiseks maakohtusse pöördumine koormab krediidiasutuse juhti ning mõjutab negatiivselt tema õigust tegeleda enda valitud tegevusalal. (p 46)
|
Facebook
Twitter