3-20-2273/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
22.06.2023 |
|
Müra suurima lubatud normtasemena tuleb kohaldada müra piirväärtust, kui ümberkaudsete elamutega kinnistud ei asu uue üldplaneeringuga alal AÕKS § 56 lg 2 p 2 mõttes. (p 12)
Vaatamata sellele, et AÕKS § 56 lg 2 p 2 kohaselt on müra sihtväärtus suurim lubatud müratase uute üldplaneeringutega aladel, ei tähenda see, et muudel aladel oleks müra sihtväärtus kaalumisel asjakohatu. PlanS § 8 järgi tuleb planeerimismenetluses olemasolevaid keskkonnaväärtusi põhimõtteliselt säilitada. Ruumilisel planeerimisel ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel (RKHKo nr 3-3-1-88-15, p 25). Müraolukorra olulist halvendamist tuleb järelikult püüda vältida ka allpool müra piirväärtust, kui see on mõistlikult võimalik (vt ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 14). Müra sihtväärtused on kehtestatud terviseriskide ennetamiseks. Risk ei sõltu seejuures asjaolust, kas tegemist on uue üldplaneeringu alaga või muu alaga. Seega ei saa siht- ja piirväärtuse vahele jäävat müra ka väljaspool uute üldplaneeringutega alasid lugeda inimese tervise seisukohast ebaoluliseks. Väljaspool AÕKS § 56 lg 2 p-s 2 nimetatud alasid tuleb haldusorganitel müra sihtväärtust arvestada avalikku huvi väljendava eesmärgina koos muude oluliste asjaolude ja huvidega (HMS § 4 lg 2, PlanS § 10 lg 1). Väljaspool uute üldplaneeringutega alasid ei ole uute müraallikate kavandamisel müra sihtväärtusest lähtumine välistatud. Sihtväärtus on oluline ja seda tuleb kaalumisel arvesse võtta, kui olemasolev müraolukord võib uue müraallika lisandumise tõttu inimese jaoks tajutaval määral halveneda. (p 13)
AÕKS § 56 sätestab maksimaalsed normtasemed, millest intensiivsema müraallika kavandamist ei tohi planeeringu kehtestaja lubada. Müranormid loovad ümbruskonna elanikele subjektiivse avaliku õiguse ülenormatiivse müra tõrjumiseks (RKHKo nr 3-3-1-15-16, p 15). Maksimaalsest normtasemest allpool seevastu ei ole arendajal piiramatut õigust müra tekitada, vaid neis tingimustes on planeeringu kehtestajal planeerimisdiskretsioonist tulenev ulatuslik otsustusruum. (p 14)
Olukorras, kus hoone on õiguspäraselt elamuna kasutuses, ei saa elamu omanikku ega valdajat seada halvemasse olukorda, kohaldades kõrgemaid, nt tööstusalale sätestatud piirnorme (RKHKo nr 3-3-1-15-16, p 39). (p 16)
Maksimaalsest normtasemest allpool ei ole arendajal piiramatut õigust müra tekitada - neis tingimustes on planeeringu kehtestajal planeerimisdiskretsioonist tulenev ulatuslik otsustusruum. Arendaja ei saa normtaseme piires talle meelepärast planeeringulahendust dikteerida (vt RKHKm nr 3-17-643/15, p 14). Seadusega määratud otsustusruumi välistesse piiridesse jäävates olukordades peab planeerimistegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi (PlanS § 1 lg 1, § 10 lg 1). Olemasolevat elukeskkonna väärtust tuleb vähemalt säilitada ning võimaluse korral püüda seda parandada (PlanS § 8 ja § 12 lg 2). (p 14)
Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (RKHKo nr 3-3-1-87-13, p 12). (p 17)
Tuulegeneraatorist lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele. Vastustajal tuli kaaluda tuulikust lähtuvaid mõjutusi kolmandate isikute õigustele, avalikke huve ja kõrvaltingimuste seadmise võimalikkust, mis selliseid mõjutusi vähendavad (RKHKo nr 3-3-1-15-16, p 33). PlanS § 128 lg 2 p 3 võimaldanuks võimalikku mürahäiringut arvestades detailplaneeringu ka algatamata jätta, kui planeeringu elluviimisega kaasneks ebaproportsionaalne kolmanda isiku õiguste riive. (p 18)
Detailplaneeringu menetlemine üldplaneeringut muutvana (PlanS § 142) on võimalusena erandlik (vt RKHKo nr 3-20-1310/52, p 17). Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda erandi kohaldamist, on vastustajal kõrgendatud põhjendamiskohustus erandi rakendamisel, mitte rakendamata jätmisel. (p 19)
Ettevõtlusvabadus ei anna alust eeldada, et kohalik omavalitsus muudab maa kasutustingimusi ettevõtluse arendamise huvides, kuid kohalike elanike elukeskkonna arvel. (p 19)
|
| 5-22-13/17
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
09.06.2023 |
|
Kui riigiabi andmise reeglid Euroopa Liidu õiguses välistavad põhiseadusvastaselt maksmata jäetud toetuse tagantjärele määramise, on riigil võimalik tagada isikute võrdne kohtlemine teiste meetmetega (nt kahju hüvitamine). (p 61)
PS § 12 lõikes 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. Võrdluse lähtekoha määramiseks käsitleb kolleegium vaidlusaluste toetuse maksmise tingimusi ja eesmärke. (p 43)
Võrdsuspõhiõiguse riive puhul tuleb arvestada ka seda, et ebavõrdse kohtlemise põhjused peavad olema kaalukamad siis, kui ebavõrdne kohtlemine on seotud asjaoludega, mis isiku tahtest ei sõltu. (p 59)
Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust. (p 54)
Võrdsuspõhiõiguse riive puhul tuleb arvestada ka seda, et ebavõrdse kohtlemise põhjused peavad olema kaalukamad siis, kui ebavõrdne kohtlemine on seotud asjaoludega, mis isiku tahtest ei sõltu. Kuigi käibemaksukohustuslasena registreerimine oli kaebaja otsustada, sidus määrus õiguslikud tagajärjed minevikus toimunud asjaoludega, mida isik tagantjärele muuta ei saanud. (p 59)
Riiklike toetuste ebavõrdne jagamine võib riivata ka ettevõtlusvabadust, mis keelab riigil luua isikutele põhjendamatuid konkurentsieeliseid. (p 41)
Ettenägematutel sotsiaalmajanduslikel põhjustel ulatuslikku käibelangust kannatanud majandusharu ettevõtjate toetamine on poliitiline valik, mille tegemisel on seadusandjal avar otsustusruum. Siiski tuleb ka sellisel juhul järgida põhiseaduse tagatud üldist võrdsuspõhiõigust. (p 41)
Konkreetse normikontrolli menetluses on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 31)
PSJKS § 63 lõikest 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. Ilma menetluskulude nimekirjata ei ole kohtul võimalik hinnata õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust. (p 62)
|
| 5-22-6/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
22.11.2022 |
|
Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks peab esimese või teise astme kohus olema asja lahendanud ja välja selgitanud selleks vajalikud asjaolud. Vastasel juhul ei pruugi Riigikohtul olla võimalik hinnata põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte asjassepuutuvust. Seda põhjusel, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei saa Riigikohus asuda lahendama õigusvaidlust, millest menetlus esimeses või teises kohtuastmes alguse sai (PSJKS § 14 lõike 2 teine lause). Põhiseaduslikkuse järelevalve asja menetlemist ei takista aga see, millises ulatuses on menetluse algatanud kohus kogunud tõendeid vaidlusaluse sätte põhiseaduspärasuse kohta. Riigikohtul ei ole vajaduse korral keelatud ka ise koguda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tõendeid, mis on vajalikud sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks.(p-d 31 ja 32)
Riigikohus saab vajaduse korral põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ka ise koguda tõendeid, mis on vajalikud sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks. (p 32)
I või II astme kohus ei saa jätta kehtivat õigusnormi kohaldamata seda põhiseadusvastaseks tunnistamata. Võimude lahususe põhimõttest tulenevalt saab kohus parlamendi kehtestatud õigusnormi jätta kohaldamata vaid tingimusel, et esitab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. Üksnes Riigikohtul on õigus tunnistada kehtiv seadusenorm põhiseadusvastasuse tõttu kehtetuks (PS § 152 lõige 2). (p 30)
Laste ja noorte treenerite ning treenimise toetamine on õiguspoliitiline valik, mille elluviimisel on seadusandjal avar otsustusruum, kuid seejuures tuleb kindlustada, et järgitakse PS § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõigust (vt ka RKPJKo nr 3-4-1-7-03, p 17 ja RKPJKo nr 5-20-6/11, p 19). (p 39)
Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt ka RKPJKo nr 5-19-42/13, p 47). (p 40)
Vt p-d 37, 41, 42, 44, 50.
Põhiseadusandja on eriliselt rõhutanud vajadust lapsi kaitsta, sätestades selleks kohustuse PS § 27 lõikes 4, samuti tuleneb kaitsekohustus laste õiguste konventsiooni artiklist 19. (p 43)
Vt p-d 46, 47, 48, 49, 50.
|
| 5-22-2/12
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
07.11.2022 |
|
Riigikohtu praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (RKÜKo nr 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKo nr 3-1-1-5-13, p RKÜKo nr 5-19-29/38, p 49). (p 45)
PSJK selgitas, et kuigi praeguses asjas tuli maakohtul kohaldada nii vaidlustatud määruse § 6 lõiget 1, mis nägi kriminaaltoimikuga tutvumise eest ette tasu maksimummäära 81 eurot, kui ka § 2 lõiget 1, mis reguleerib tasu suurendamise võimalust eriliselt töömahukate riigi õigusabi osutamise juhtude korral, ning teoreetiliselt saanuks maakohus põhiseadusvastase olukorra lahendada, jättes põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata vaidlustatud määruse § 6 lõikes 1 sätestatud ühe toimingu eest makstava tasu maksimummäära, oli kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ja vaidlustatud määruse § 2 lõige 1, mis reguleerib tasu suurendamise võimalust eriliselt töömahukate riigi õigusabi osutamise juhtude korral. (p-d 48–50)
Vt. RKÜKo nr 3-2-1-40-15, p 59. (p 52)
Vt. RKÜKm nr 3-2-1-153-13, p-d 73–74. (p 53)
Seadusandja poolt riigi õigusabi tasude piirmäärade kehtestamise delegeerimine justiitsministrile, kes peab seda tehes arvestama riigieelarvest eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu ning ära kuulama advokatuuri juhatuse seisukoha, on parlamendireservatsiooni põhimõttega kooskõlas. Erinevalt vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmisest, mis on õigusemõistmise osa, ei mõjuta riigi õigusabi osutamise eest advokaatidele riigieelarvest makstavate tasude piirmäärad ja nende tasude kindlaksmääramise detailsem kord otseselt ega intensiivselt kohtumenetlust ega kohtukorraldust. (p 53)
PS § 29 lõike 1 esimese lause järgi on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning PS § 31 esimese lõike esimese lause esimese lauseosa kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega. Kõige üldisemalt ja ennekõike sätestavad need põhiseaduse paragrahvid negatiivse tõrjeõiguse ehk õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks põhjendamatult isiku põhiõigusesse vabalt valida (või mitte valida) seda tegevusala või elukutset, millega teenida elatist. (p 59)
Sõltumata sellest, millise põhiseaduse paragrahvides 29 ja 31 sätestatud põhiõiguse kaitsealasse kaebaja töine tegevus kuulub, ei ole riivatud tema põhiõigust sellele, et avalik võim ei sekkuks põhjendamatult tema õigusesse vabalt valida tegevusala ja elukutset, sh advokaadi elukutset. Kaebaja on advokaadibüroo pidaja ja äriühinguna tegutseva advokaadiühingu „Advokaadibüroo XX OÜ“ ainuosanik ja juhatuse liige, kes Eesti Advokatuuri kuulumise tõttu on õigustatud märkima end RIS-s riigi õigusabi osutajaks. Kaebaja sai seega iseseisvalt otsustada nii seda, kas end RIS-s riigi õigusabi andjaks märkida, kui ka seda, kas asjassepuutuvas eelduslikult keerukas ja mahukas kriminaalasjas RIS-s riigi õigusabi andjana üles märgituna konkreetset kaitsmisülesannet vastu võtta. Kuna kaebaja seda tegi, ei ole riivatud ei tema põhiõigust tegutseda (või mitte tegutseda) advokaadina ega ka õigust osutada (või mitte osutada) riigi õigusabi. (p-d 60 ja 67).
Lisaks käsitletud negatiivsele tõrjeõigusele sisaldavad põhiseaduse elukutsevabadust (PS § 29) ja ettevõtlusvabadust (PS § 31) sätestavad paragrahvid ka õiguse riigi positiivsele tegevusele nendes sätetes nimetatud õiguste ja vabaduste teostamisel. Ehkki PS § 29 lõike 1 alusel kaitstav õigus valida vabalt tegevusala ja elukutset ning PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadus on tihedalt seotud ning teatud ulatuses peavad PS §-s 29 sätestatud tagatised laienema ka muudele isikutele kui klassikaliselt mõistetud palgatöötajad, on riigi positiivsete kohustuste sisu ja ulatus elukutsevabaduse ja ettevõtlusvabaduse tagamisel siiski erinev. PS § 29 on päritolult palgatöötajatele suunatud põhiõigus, mis peab ennekõike kaitsma isikuid, kes alluvad töö tegemisel teiste isikute juhtimisele ja kontrollile, samas kui PS § 31 on ajalooliselt suunatud klassikalistele ettevõtjatele, kes ei allu kellegi juhtimisele ja kontrollile ei töötamise aja, koha, viisi, töötingimuste ega sissetuleku osas. Viimased vajavad ka muutunud tööturu tingimustes esimestega võrreldes vähem riigi kaitset töötingimuste, sh tööaja korralduse, töökeskkonna või sissetuleku osas. (p 61)
Juhul, kui juriidilise isiku organi liige on vaid tasu saav juhatuse liige, on tema tegevus kaitstav PS § 29 lõike 1 alusel, samas kui juriidilise isiku organi liikme tegevust juhul, kui ta on samal ajal ka äriühingu osanik, kaitseb PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadus (PSJKo nr 3-4-1-17-16, p 46). Kuna kaebaja on „Advokaadibüroo XX OÜ“ ainuosanik ja juhatuse liige, ei ole tegemist isikuga, kes alluks töö tegemisel teiste isikute juhtimisele ja kontrollile. Kaebaja tegutsemist advokaadina tuleb käsitleda kui ettevõtlusvabaduse teostamist, ning ta ei saa tugineda normidele, nagu PS § 29 lõige 3, mille kohaselt on töötingimused riigi kontrolli all. (p 62)
Nõuet, et isikule, kes osutab advokaaditeenust advokaadiühingu kaudu, mille ainuosanik ta on, laieneksid tööaja korraldust või palga alammäära puudutavad normid, ei tulene ei põhiseadusest ega selle kaudu Eesti õiguskorda haaratud Euroopa õigusest. (p 65)
PS § 29 lõikes 2 sätestatud sunnitöö keelu rikkumisega ei ole tegu, kui puudub sund kui sunnitöö üks peamisi õiguslikke eeldusi. EIK on leidnud, et isegi kohustuslikus korras pro bono kaitsjana tegutsemine ei ole sunnitöö Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 4 lõike 2 tähenduses, sest riigi õigusabi pakkudes osutab advokaadi elukutse esindaja oma tavapäraseid teenuseid, tema töö määratud kaitsjana on niisugustes avalikes huvides nagu laialdase ligipääsu tagamine õigusemõistmisele, ning riigi õigusabi osutav advokaat saab oma töö eest põhimõtteliselt ka tasu, nagu nt võimalus saada advokatuuri täieõiguslikuks liikmeks või väärtuslikke kogemusi (EIKo 23.11.1983, 8919/80, Van der Mussele vs. Belgia, p 39). Ka ei rikuta konventsioonis sätestatud sunnitöö keeldu sellega, kui riigisisene seadus kohustab kõiki advokaate ja notareid olema kantud nimekirja, kust kohus nimetab vajaduse korral psüühikahäirega isiku eestkostja. Isik, otsustades advokaadi karjääri kasuks, peab olema teadlik, et teda võidakse eestkostjaks määrata. Lisaks on advokaatidel teiste kutsealade esindajatega võrreldes privileegid, nagu ainuõigus esindada pooli mõnedes kohtumenetlustes (EIKo 18.10.2011, 31950/06, Graziani-Weiss vs. Austria, p 40). (p 68)
|
| 5-22-4/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
31.10.2022 |
|
Halduskohtul on korralduse õiguspärasuse hindamisel kohustus kontrollida, kas korralduse on andnud pädev haldusorgan kehtival õiguslikul alusel ja sellega kooskõlas (HMS § 54). Seega pidi ka halduskohus vaidlusaluseid norme haldusasja lahendamisel kohaldama ja hindama omal algatusel nende põhiseaduspärasust. Õigusnormi, sh pädevus- või volitusnormi saab kohus jätta kohaldamata üksnes juhul, kui see oli tema hinnangul põhiseaduse, Riigikogu ratifitseeritud välislepingu või Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Põhiseadusvastasuse ilmnemisel on kohtul kohustus alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kuna halduskohtul tuli vaidlusaluseid norme valitsuse pädevuse ja korralduste õigusliku aluse selgitamiseks kohaldada ning nende põhiseaduspärasust hinnata ja see mõjutas hinnangut vaidluse all olnud korralduste õiguspärasusele, on need normid asjassepuutuvad vaatamata sellele, et kohtul võis olla korralduste õigusvastasuse tuvastamiseks või nende kehtetuks tunnistamiseks ka muid põhjuseid.
Vaidlusaluste normide asjassepuutuvuse eitamise korral tekiks olukord, kus volitusnormi põhiseaduspärasusel oleks kohtuvaidluses praktiline tähtsus vaid muidu õiguspäraste (sh proportsionaalsete) täitevvõimu aktide puhul. Ka siis, kui on ilmne, et seadusandja ei tohi küsimuse lahendamist täitevvõimule delegeerida, peaks kohus esmalt veenduma, et meede pole ebaproportsionaalne või muul põhjusel õigusvastane. Samas pole ka korralduse proportsionaalsust võimalik hinnata volitusnormi kohaldamata. Proportsionaalsuse testi lähtealuseks on korralduse kui riigivõimu meetme eesmärk. See peab nähtuma korralduse aluseks olevatest normidest. Ka selleks, et eesmärk kindlaks teha, tuleb kohtul seega volitusnormi kohaldada.
Erinevad kohtuastmed võivad hinnata haldustegevuse õiguspärasust erinevalt. Asjaolust, et halduskohus on pidanud korraldust oma veel mitte jõustunud lahendis ebaproportsionaalseks, ei saa järeldada, et haldusakt on igal juhul sel põhjusel õigusvastane. Eitades volitusnormide asjassepuutuvust haldusaktides sisalduvate piirangute ebaproportsionaalsuse tõttu, seataks põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavus sõltuvusse asjaolust, mis on halduskohtumenetluses lõplikult kindlaks tegemata ja mida põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil endal ei ole võimalik kindlaks teha. (p-d 29 ja 30)
PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Need põhimõtted kehtivad ka kriisiolukorras. (p 58)
Üld- ja üksikakte kehtestama volitavatele õigusnormidele kehtivad põhiseaduslikud nõuded ei pruugi olla täielikult kattuvad. Erinevalt üldaktide andmiseks volitavatest normidest ei toimu üksikakti andmiseks volitamisel materiaalses mõttes seadusandliku võimu (PS § 59) delegeerimist täitevvõimule. Korralduse kui üksikakti andmisel teostab Vabariigi Valitsus täidesaatvat riigivõimu PS § 86 mõttes. Sellest tulenevalt võib täitevvõim olla õigustatud üksikjuhtumite kaupa lahendama ka olukordi, mille üldist reguleerimist seadusandaja haldusasutustele delegeerida ei tohiks. Siiski peab ka norm, mis volitab haldusorganit piirama isikute õigusi korraldusega, olema selge ja täpne ning vastama piirangu intensiivsusele. Ka põhjendamatult üldised volitusnormid üksikaktide andmiseks võivad rikkuda õigusriigi põhimõtet. (p 60)
Põhimõttest, et intensiivsemale põhiõiguse riivele peab vastama täpsem volitusnorm, tuleneb ühtlasi järeldus, et üldiselt sõnastatud volitusnormist ei saa tuletada õiguslikku alust väga intensiivselt põhiõigusi riivavale piirangule. (p 66)
Seaduse reservatsiooni põhimõtte rakendamisel tuleb arvestada ka muude põhiseaduse normide ja põhimõtetega. PS § 13 järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS §-st 14 tuleneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus tagada isiku õigused ja vabadused. (p 68)
Riigi kaitsekohustusest tulenev tegutsemine erandlikus olukorras senitundmatute või uuelaadsete ohtude ennetamisel ei võta seadusandjalt kohustust reguleerida põhiõiguste piiramise seisukohalt kõige olulisemad küsimused seadusega, kuid seadusandja peab looma oma tegevuses tasakaalu riigi kaitsekohustuse ja seadusereservatsiooni põhimõtte vahel. (p 71)
Üldine ja konkreetne ei ole üksteisest selge üleminekupiiriga eristatavad mõisted ja seetõttu ei ole ka üld- ja üksikaktide vahel selget üleminekupiiri. Sel põhjusel jääb seadusandjale volitusnormis õigusakti liigi määramisel märkimisväärne otsustusruum. Selle ruumi piirides võib olla põhiseadusega kooskõlas sama üldisusastmega elulise olukorra reguleerimine nii üld- kui ka üksikakti vormis. Otsustusuumi sisustamisel on oluline eelkõige küsimus, kas aktiga konkreetse isiku subjektiivsete õiguste riivet kehtestades on isikule piisavalt tagatud oma riivatud õiguste tõhus kaitse. (p 76)
Põhiõiguste riiveid võimaldavate normide selgusele ei pruugi alati tulla kasuks ulatuslik määratlemata õigusmõistete kasutamine, eriti kui nende mõistete sisu ja piirangute ulatus on seatud normidevaheliste viidetega üksteisest sõltuvusse. Õigusselguse põhimõte ei välista siiski määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist pädeva organi jaoks, sh ei saa määratlemata õigusmõistete ja kaalutlusõiguse kasutamist välistada põhiõigusi piirama volitavate normide puhul. Olukorras, kus nakkushaiguse tõkestamine nõuab täitevvõimult korraga mitmete vastandlike huvide ja paljude asjaolude arvesse võtmist, on keeruline kaalutlusõiguse ja määratlemata õigusmõistete kasutamisest loobuda. (p 63)
PS § 13 järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS §-st 14 tuleneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus tagada isiku õigused ja vabadused. Nendest põhiseaduse sätetest tuleneb õigus riigi normatiivsele ja faktilisele tegevusele, et igaüks saaks end kaitsta ja turvaliselt tunda. Sellele põhiõigusele vastab riigi kohustus kaitsta isikuid neid ähvardavate ohtude eest, muu hulgas luua piisav ja tõhus õiguslik regulatsioon nakkushaiguste ennetamise ja tõrje valdkonnas ning viia õigusaktidest tulenev ka ellu. (p 68)
Kuna riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja seaduste alusel, on riigil kohustus luua seadusega juba ennetavalt tõhus ja paindlik regulatsioon tegevuseks ka sellises olukorras, kus ohtlik ja epideemiliselt leviv nakkushaigus on senitundmatu või uuelaadne ja kõigi haiguse tõrjumiseks vajalike asjaolude, sh vajalike põhiõiguste riivamise võimaluste detailne ettenägemine ei pruugi olla võimalik. (p 69)
Volitusnormi proportsionaalsus ei taga iseenesest, et kaalutlusõigust kasutades selle normi alusel haldusorgani antud haldusakt või tehtud toiming ise oleks alati proportsionaalne või muul viisil õiguspärane. (p 92)
Piirangud tõid kaasa isikugruppide erineva kohtlemise ja riivasid PS § 12 lõikest 1 tulenevat üldist võrdsuspõhiõigust. Võrreldavate isikugruppide olukorda ei saa pidada nii erinevaks, et võrdsuspõhiõiguse riivet eitada. (p 46)
Volitustega oli hõlmatud õigus piiranguid erinevate isikugruppide kaupa põhjendatud juhtudel eristada, st piirata üksnes mõne isikugrupi õigusi, kui laiema isikulise ulatusega piirangute kehtestamine ei olnud nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjumiseks vajalik. Kõigi isikute õiguste ühetaoline piiramine ei oleks võimaldanud tagada piirangute proportsionaalsust nende isikute suhtes, kelle tegevuse kitsendamine tõrjemeetmete eesmärke samaväärselt ei mõjuta (PS § 11). (p 56)
Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsese vaktsineerimiskohustusega inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26). (p 48)
Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1). (p 48)
Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). (p 68)
Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsese vaktsineerimiskohustusega inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). Riivete intensiivsust ei vähendanud asjaolu, et need kaitsesid kõrvalmõjuna ka piirangute adressaate endid. Siiski vähendab õiguse elule riive intensiivsust seni teadaolevaid andmeid arvestades koroonahaiguse vastu vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete väike tõenäosus. (p-d 48 ja 49)
Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). (p 68)
Koroonahaiguse vastu vaktsineerimise nõuet ei saa 2021. aasta teadmiste taset arvestades käsitada ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsena (PS § 18 lõige 2). (p 52)
Teovõimelise isiku enda tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne ega vastaks inimväärikuse põhimõttele. (p 48)
Kaudne vaktsineerimisnõue ei alandanud inimväärikust (PS § 10). (p 50)
Nii karantiinikohustusest kui kontrollitud tegevustes osalemise keelust tulenevad piirangud riivasid esmajoones kaebajate liikumisvabadust (PS § 34) ja mõjutasid intensiivselt nende igapäevaelu, ligipääsu teenustele ja üritustele (PS § 19 lõige 1). Samuti riivasid piirangud vähemalt osa kaebajate puhul õigust haridusele (PS § 37), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja piirasid õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29 lõige 1). Piirangud võisid negatiivselt mõjutada ka kaebajate perekonna- ja eraelu (PS § 26). Samuti piirab keeld lubada nõuetele mittevastavaid isikuid kontrollitud tegevustele sõltuvalt asjaoludest mitmesuguseid vastutava isiku vabadusõigusi, nagu ettevõtlusvabadus, privaatautonoomia, ühinemisvabadus (PS § 48) ja kunstiline eneseväljendusõigus (PS § 38 lõige 1). (p 45)
Vabariigi Valitsuse puhul on seaduse reservatsiooni väljendavaks erinormiks PS § 87 punkt 6, mille kohaselt annab valitsus määrusi ning korraldusi seaduse alusel ja täitmiseks. (p 58)
Kolleegium ei näe ühtki kaalukat põhjust, miks seadusandja oleks pidanud soovima VVS-i kehtestamisel välistada Vabariigi Valitsuse üldkorralduse sisuga aktide andmise, samas kui muudel haldusorganitel ei ole üldkorralduste andmine piiratud ega välistatud. Seda eriti arvestades, et vajadus suurema üldisusastmega õigusaktide andmiseks on eelduslikult seda suurem, mida kõrgemal haldushierarhilisel tasandil täidesaatva võimu organ asub ja mida laiem on tema esemeline ja territoriaalne pädevus. Üldkorralduste andmise õigust ei ole põhjust välistada üksnes seetõttu, et valitsusel on määruste andmise õigus. (p 90)
Piirangutest vabanemist võimaldas täiskasvanud isikule üksnes vaktsineerimine või haiguse kliiniliselt tõendatud läbipõdemine. Ehkki puudus otsene õigusnormist tulenev kohustus ennast vaktsineerida, tähendas selline riive kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist, mille puhul ei saa rääkida täiesti vabast otsustusõigusest enda vaktsineerimise üle. Teovõimelise isiku enda tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne ega vastaks inimväärikuse põhimõttele. (p 48)
Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). Inimeste elu ja tervise kaitsmise vajadus on kaalukas põhiseaduslik eesmärk. (p 68)
HMS § 51 lõigete 1 ja 2 koostoimest nähtuvalt on seadusandja käsitlenud üldkorraldust haldusakti eriliigina, mille üldisusaste on tavalisest haldusaktist suurem (on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikute ringile või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele), kuid halduse üldaktist (määrusest) väiksem. (p 88)
Ammendavalt määratava konkreetsusastme puudumine on üksikakti (sh Vabariigi Valitsuse korralduse) olemuslik, mitte HMS-ist tulenev tunnus. Seetõttu pole korralduse lubatava konkreetsusastme määramisel otsustavat tähtsust küsimusel, kas HMS § 51 lõikes 2 sätestatud üldkorralduse mõiste laieneb valitsuse korraldustele. (p 89)
Kolleegium ei näe ühtki kaalukat põhjust, miks seadusandja oleks pidanud soovima VVS-i kehtestamisel välistada valitsuse üldkorralduse sisuga aktide andmise, samas kui muudel haldusorganitel ei ole üldkorralduste andmine piiratud ega välistatud. Vajadus suurema üldisusastmega õigusaktide andmiseks on eelduslikult seda suurem, mida kõrgemal haldushierarhilisel tasandil täidesaatva võimu organ asub ja mida laiem on tema esemeline ja territoriaalne pädevus. Üldkorralduste andmise õigust ei ole põhjust välistada üksnes seetõttu, et valitsusel on määruste andmise õigus. (p 90)
Üldine ja konkreetne ei ole üksteisest selge üleminekupiiriga eristatavad mõisted ja seetõttu ei ole ka üld- ja üksikaktide vahel selget üleminekupiiri. Sel põhjusel jääb seadusandjale volitusnormis õigusakti liigi määramisel märkimisväärne otsustusruum. Selle ruumi piirides võib olla põhiseadusega kooskõlas sama üldisusastmega elulise olukorra reguleerimine nii üld- kui ka üksikakti vormis. Otsustusuumi sisustamisel on oluline eelkõige küsimus, kas aktiga konkreetse isiku subjektiivsete õiguste riivet kehtestades on isikule piisavalt tagatud oma riivatud õiguste tõhus kaitse. (p 76)
Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab juhtumi piiritletust, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. Kui reguleeritavate juhtumite kogum üheski nimetatud aspektis konkretiseeritud ei ole, siis tuleb see reguleerida üldaktiga. (p 77)
Pädevusnormid näitavad, milline võimuorgan peab riigis asjaomast avalikku ülesannet täitma. Volitusnormid näitavad, milliseid avaliku võimu meetmeid võib pädev organ ülesande täitmiseks rakendada. Avalikust ülesandest endast ei tulene asutusele volitust rakendada selle täitmiseks õigusi piiravaid meetmeid. PS § 3 lõikes 1 sätestatud seaduslikkuse põhimõtte kohaselt on avalik võim õigustatud tegutsema siis, kui õigusnormid näevad ette nii pädevuse kui ka volituse. Määrava tähtsusega pädevusnormid on praeguses asjas NETS § 27 lõike 3 teine lause ja § 28 lõige 6. Põhiseaduspärasuse korral tuleb neist normidest juhinduda ja nende valguses oli Vabariigi Valitsus ilmselgelt pädev koroonapiiranguid kehtestama. Ka põhiseadusvastasuse korral poleks korraldused tühised, sest valitsus ise ei saa pädevusnorme põhiseadusvastasuse motiivil kohaldamata jätta. Vaid kohus saab põhiseaduse rikkumise tõttu pädevusnormi kohaldamata jätta, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, lugedes haldusorgani ebapädevaks ja tühistades ebapädeva haldusorgani antud haldusakti. Haldusakt on tühine üksnes haldusogani pädevuse ilmselge puudumise korral. Seevastu ilma volituseta või volitust ületades antud haldusakt ei ole HMS §-st 63 tulenevalt tühine isegi ilmselges olukorras, kuid on õigusvastane ja tühistatav (HMS § 54). (p 32)
PSJKS § 63 lõikest 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. (p 94)
HKMS § 109 lõike 5 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Seda normi tuleb analoogia korras kohaldada ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. (p 96)
|
| 5-21-30/14
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
16.05.2022 |
|
Isiku au ja head nime (PS § 17), eraelu puutumatust (PS § 26) või ettevõtlusvabadust (PS § 31) väidetavalt riivava internetipostitutse autori tuvastamiseks, et tema vastu nõuet esitada, on sobiv kasutada eeltõendamismenetluse sätteid. Eeltõendamismenetluse algatamisel ja korraldamisel tuleb kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeltõendamismenetluse sätteid koos sama seadustiku üldiste tõendamist reguleerivate sätete, ESS § 1141, infoühiskonna teenuse seaduse § 11 lõike 5 ja isikuandmete kaitse üldmäärusega (vt RKTKm nr 2-21-5736/29, p-d 14–24). Isikuandmete väljanõudmise ja edastamise eesmärk on, et isik, kelle õigusi internetis tehtud postitus on kahjustanud, saaks esitada enda põhiõiguste kaitseks nõude postituse autorile (lõppastmes pöörduda PS §-des 17, 26 või 31 sätestatud põhiõiguse kaitseks ja vajaduse korral kahju hüvitamiseks (PS § 25) kohtusse PS §-s 15 sätestatud põhiõigust kasutades). Isikuandmeid võib välja nõuda ja kahjustatud isikule edastada tingimustel ja menetluslikus korras, mis tulenevad viidatud sätetest, nagu neid on selgitanud Riigikohtu tsiviilkolleegium. Tegemist on menetlusnormidega, mille alusel saab kohus kaitsta nii kahjustatud isiku kui ka andmesubjekti põhiõigusi. (p 25)
Asjas ei esinenud asjassepuutuvat lünka, mille põhiseadusele vastavust saaks hinnata, kuna ringkonnakohus oli valesti mõistnud kehtivat õigust (vrd RKPJKm nr 5-20-11/9, p-d 15, 18 ja 26, samuti eespool viidatud määruse nr 5-21-14/15, p-d 18, 22 ja 23). (p-d 24–26)
|
| 3-19-509/34
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.03.2022 |
|
Vaidlusaluse järelevalvemenetluse lõpetamise otsusega lahendati menetluslik küsimus. Otsuses sisalduvad sisulised seisukohad olid antud vaid menetluse lõpetamise põhjendamiseks, mitte asjaolude lõplikuks ja siduvaks tuvastamiseks. Otsus polnud suunatud kellegi õiguste ega kohustuste tekitamisele, muutmisele, lõpetamisele ega tuvastamisele. Otsus pole vormistatud haldusaktina. Selline otsus on toiming, mitte haldusakt. (p 19)
Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse jätkamist või konkreetse meetme rakendamist turuosalise suhtes, kuid ta võib nõuda asja otsustamist kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Konkurentsijärelevalve eesmärk on kaitsta ka turuosaliste õigusi keelatud tegevuse eest (RKHKo nr 3-3-1-44-10, p 15; RKHKm nr 3-3-1-29-13, p 17; RKHKo nr 3-3-1-42-14, p-d 12–15). (p 20)
Kui senises järelevalvemenetluses kindlaks tehtud asjaoludel ei ole ettevõtja tegevusel õigusrikkumise tunnuseid, sh kui sellest ei nähtu konkurentsi olulise kahjustamise ohtu ning puudub mõjuv põhjus asjaolusid täiendavalt uurida, võib Konkurentsiamet järelevalvemenetluse lõpetada. Otsustamaks järelevalve lõpetamise üle KonkS § 634 lg 1 p 1 või 2 alusel ei pea Konkurentsiamet kõrvaldama kõiki kahtlusi. Küll aga peab Konkurentsiamet järelevalve lõpetamisel lähtuma asjakohastest kaalutlustest ja hinnangutest. Nende kontrollimisel ei pea kohus küsimuse olemusest ja õigusmõistete määratlematusest tulenevalt minema kaugemale ratsionaalsuse kontrollist (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). (p 20)
Riikliku järelevalve lõpetamisel tuleb lähtuda asjakohastest kaalutlustest ja hinnangutest. Nende kontrollimisel ei pea kohus küsimuse olemusest ja õigusmõistete määratlematusest tulenevalt minema kaugemale ratsionaalsuse kontrollist (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). (p 20)
Uurimispõhimõtte rakendamisel tuleb arvestada menetlusosalise võimekust esitada väiteid ja tõendeid enda huvides. Universaalset postiteenust osutav riigi äriühing ei vaja konkurentsimenetluses oma seisukohtade esitamisel ja tõendamisel sellist abi nagu väikeettevõtja või tavatarbija. (p 21)
KonkS §-s 16 toodud kuritarvituste loetelu on näitlik ja mitteammendav. Üldisemalt keelab see paragrahv tegevuse, mis vastab kumulatiivselt järgmistele tunnustele:
– ettevõtjal on asjaomast kaubaturgu valitsev seisund (KonkS § 13);
– ettevõtja on kohaldanud otseselt või kaudselt ebaõiglasi tingimusi;
– ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi (RKTKo nr 2-15-505/180, p 19.1.1).
Nendele tunnustele vastav tegevus ei ole siiski kuritarvitus, kui tegevust õigustavad objektiivsed asjaolud (teatis nr 2009/C 45/02, p 28 jj). (p 16)
KonkS § 16 on sektoriülene regulatsioon, mitte erinormistik, mis kohalduks vaid valdkondadele, kus kehtib erinormidest tulenev lepingu sõlmimise kohustus, nt endised suured riiklikud monopolid telekommunikatsiooni, energia, transpordi jms sektorites (vrd ka nt EKo 22/78: Hugin, p 3 jj). (p 32)
Turgu valitseval ettevõtjal pole iseenesest keelatud turgu valitsevat seisundit säilitada (Euroopa Kohtu asi C-377/20: Servizio Elettrico Nazionale, kohtujuristi ettepanek, p 66). Ta võib mõistlikus ulatuses kaitsta enda ärihuve (EKo C-307/18: Generics (UK), p 149).
Turgu valitseval ettevõtjal lasub siiski eriline kohustus mitte kahjustada oma tegevusega tõhusat ja moonutamata konkurentsi. Mistahes väljatõrjuv mõju ei pruugi konkurentsi kahjustada. Juba oma määratluselt võib võimetepõhine konkurents viia vähem tõhusate ja seega tarbijale eelkõige hinna, valiku, kvaliteedi ja innovatsiooni seisukohast vähem huvi pakkuvate konkurentide turult väljumiseni või marginaliseerumiseni. Keelatud on hinnastrateegia, millel võib olla sama tõhusate konkurentide jaoks väljatõrjuv mõju, tugevdades turuvalitseja seisundit muude vahenditega kui need, mis põhinevad toodete omaduste konkurentsil (vrd teatis 2009/C 45/02, p-d 23 ja 27; EKo-d C-209/10: Post Danmark, p 25; C 413/14 P: Intel, p-d 133–135).
Konkurentsi kahjustamise oht ei pruugi olla oluline või ei vaja eraldi tõendamist, kui turgu valitsev ettevõtja tegutses vaidlusalusel viisil eesmärgiga konkurentsi kahjustada. Sellise eesmärgi korral võib eeldada, et ettevõtja teol on konkurentsi kahjustav mõju (EKo-d C 413/14 P: Intel, p 139; C-62/86: AKZO, p-d 71–72). Siiski võib ka neil juhtudel lisaks turuvalitseja tegevuse eesmärgile olla oluline selle mõju (väljatõrjumise võime). Konkurentsiõiguse ülesanne ei ole seejuures kaitsta konkurentsi abstraktselt, ilma ohuta, et lõppkokkuvõttes tekitatakse kahju tarbijatele. Nt allahindluste süsteemi kahjulik väljatõrjuv mõju konkurentsile võib olla tasakaalustatav või isegi ületatav tõhususest tulenevate eelistega tarbija jaoks (C-377/20: Servizio Elettrico Nazionale, kohtujuristi ettepanek, p-d 96–98, 106; C 413/14 P: Intel, p 140). (p 45)
KonkS § 18 sätestab kohustused olulist vahendit omavale ettevõtjale, sh kohustuse tagada juurdepääs olulisele vahendile mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel. Olulise vahendi omaniku kohustuse rikkumine on turgu valitseva seisundi kuritarvitamise erijuhtum. (p 16)
Olulise vahendi kindlakstegemisel on kõrge künnis ja see on pigem erandlik. Vältida tuleb vahendi omaja omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse tarbetut piiramist, mis võib konkurentsi kaitsmise asemel viia selle kahjustamiseni. Vahendi oluliseks lugemiseks ei piisa sellest, et juurdepääs võrgule oleks otstarbekas ja kasulik. Alternatiivsed lahendused, mis välistavad võrgustiku lugemise oluliseks vahendiks, ei pea juurdepääsu taotleja jaoks olema sama soodsad kui vaidlusalune võrgustik. Esinema peavad tehnilised, õiguslikud või majanduslikud takistused, mis muudavad alternatiivsete lahenduste rakendamise – vajaduse korral ka koostöös teiste turuosalistega – võimatuks või vastuvõtmatult keeruliseks. Juurdepääsu tagamise kohustuse tekkimiseks peab teise isiku võrgustiku kasutamine olema soovitud tegevuseks hädavajalik (EKo-d C-241/91 P: Magill, p 50; C-7/97: Bronner, p 41; C-418/01: IMS, p 28). Teenus on hädavajalik, kui infrastruktuur ei ole tegelikult ega potentsiaalselt asendatav (EKo C-165/19 P: Slovak Telekom, p 49; Esimese Astme Kohtu otsus asjas T-301/04: Clearstream, p 147). (p 24)
Vahendi olulisust ei näita ainuüksi tööjõu värbamise ja töö ümberkorraldamise vajadus ning sellega kaasnevad kulud. Majanduslikud raskused viitavad juurdepääsu vajalikkusele vaid siis, kui mistahes mõistlik ettevõtja, mitte ainult konkreetne juurdepääsu taotleja peaks ülemääraste kulude tõttu vahendist sõltuvast äriplaanist loobuma (EKo C-7/97: Bronner, p 43 jj). (p 25)
Konkurentsiõiguse eesmärk pole tagada, et turule jääksid või turule siseneksid konkurendid, kes on vähem tõhusad ja kes pakuvad tarbijale hinna, valiku, kvaliteedi ja uuenduste poolest vähem kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja (vrd EKo C-209/10: Post Danmark, p 21; teatis 2009/C 45/02, p 6).
Alternatiivse lahenduse tasuvuse hindamisel pole oluline konkreetse taotleja majanduslik olukord ega tema turuosa. Vahend on majanduslikult dubleerimatu vaid siis, kui dubleerimine oleks talumatu ka sellisele mõistlikule ettevõtjale, kellel on vaidlusaluse teenuse käive turuvalitsejaga võrreldav (EKo C-418/01: IMS, p 28; EKo C-7/97: Bronner, p-d 45–46, kohtujuristi ettepanek, p-d 65 ja 68). (p 28)
Vt RKHKo nr 3-18-1287/45, p 25. (p 17)
Juhul, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja annab oma infrastruktuurile juurdepääsu, kuid näeb selle juurdepääsu, teenuste osutamise või toodete müügi suhtes ette ebaõiglased tingimused, ei ole võõra infrastruktuuri hädavajalikkuse tingimus kohaldatav (EKo-d C-165/19 P: Slovak Telekom, p 50; C-295/12 P: Telefónica de España, p-d 75 ja 96). (p 30)
Röövellik hinnakujundus, st alla omahinna müük klientide ülemeelitamiseks või hoidmiseks võib konkurente kahjustada ka siis, kui konkurendid ei soovi enda kaupade või teenuste pakkumiseks turuvalitseja võrku üldse kasutada. (p 32)
Hind on liiga madal muu hulgas siis, kui see on madalam kui keskmine muutuvkulu, st kulu, mis kõigub lähtuvalt toodangu kogusest või teenuste mahust. Seevastu hindu, mis on madalamad keskmisest kogukulust, kuid kõrgemad kui keskmine muutuvkulu, loetakse kuritarvitavaks juhul, kui need on kehtestatud konkurendi väljatõrjumise kavatsusega (EKo C-62/86: AKZO, p-d 71–72). (p 41)
Mistahes madalat, sh omahinnast madalamat müügihinda ei saa lugeda röövellikuks. Selleks peavad esinema raamtingimused, mis võimaldavad turgu valitseval ettevõtjal alla omahinna müügist saadava kahjumi tulevikus tagasi teenida. Iseäranis on sellise olukorraga tegu siis, kui turuvalitsejal on võimalik turg konkurentidele pikaks ajaks sulgeda ning realiseerida selle vilju hindade tõstmise, kvaliteedi langetamise või pakkumise vähendamise teel. (p 48)
Hinnadiskrimineerimise (KonkS § 16 p 3) eeldused on järgmised:
– teiste turuosalistega võrdväärsete tehingute tegemine;
– nende puhul erinevate tingimuste rakendamine;
– erineva kohtlemise objektiivse õigustuse puudumine.
Lisaks peab erinev kohtlemine kuritarvituse üldise tunnusena tekitama konkurentsi kahjustamise ohu, st asetama kaebaja ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Selleks, et teha kindlaks, kas kokkulepped on võrdväärsed, tuleb mh arvestada müüdava toote olemust ja varustamiskulusid (RKTKo nr 2-15-505/180, p 19.2.1). (p 42)
Riigi äriühingu ettevõtlus, sh strateegilistes valdkondades tegutsemine ja riigile tulu teenimine ei ole üldjuhul ettevõtlusvabaduse kaitsealas, vaid see on kaitstav avaliku huvina (RVS § 10 lg 2; vrd RKHKo nr 3-3-1-65-16, p 19.2; vt ka RKHKo nr 3-3-1-2-14, p 31.1). Küll aga on riigi äri¬ühingul õigus pöörduda Konkurentsiameti ja halduskohtu poole konkurentsiseadusest tulene¬vate õiguste kaitseks. (p 14)
Turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kahtluse korral on üldjuhul kohane alustada analüüsi kaubaturu piiritlemisest. Kui muud asjaolud kõrvaldavad järelevalve jätkamise või järelevalvemeetme rakendamise vajaduse piisava kindlusega, ei ole siiski tingimata vaja kõiki kuritarvituse tunnuseid tuvastada. (p 15)
|
| 3-18-1432/103
|
Riigikohtu üldkogu |
17.05.2021 |
|
Kuna EhS § 24 lg 4 alusel on jäetud kvalifikatsiooninõuded kehtestamata, ei ole kohtul praegu võimalik teedeinseneride kutse andmise õigusega organit kaebajale kutse andmiseks kohustada. Tegemist ei ole siiski olukorraga, kus taotlejale ei ole kehtiva õiguse tõttu võimalik kutset anda (vrd nt RKHKo nr 3-3-1-5-10, p 14). Just EhS § 24 lg 4 järgi nõutava õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusvastaseks tunnistamine võimaldab kohustamisnõude rahuldada. Kuigi nõutavate normide puudumine ei võimalda kutse andjal kaebaja taotlust kohe läbi vaadata, ei mõjuta see kaebaja subjektiivset õigust nõuda, et kutse andja lahendaks tema 1. märtsil 2018 esitatud kutse andmise taotluse põhiseaduspäraselt. (p 43)
Kutse andja saab kaebaja 1. märtsi 2018. a kutse andmise taotluse lahendada pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. (p 45)
KutS § 10 lg 5 kohaselt lähtub kutse andja kutse andmisel kutseseadusest, kutsestandarditest ja kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise korrast. Nende kutsete puhul, mis tõendavad EhS § 24 lg-s 2 loetletud tegevusaladel pädevate isikute kvalifikatsiooni, tuleb kutse andjal kohaldada erinormidena ehitusseadustikku ja selle alusel kehtestatud õigustloovaid akte. Seega peab kutse andja lähtuma isikule esitatavate kvalifikatsiooninõuete tuvastamisel ja nendele vastavuse hindamisel kutsestandardis või kutse andmise korras nimetatud tingimuste asemel EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud määrusest. Kaebajale kutse andmine tuleb otsustada materiaalõiguse normide alusel, mis kehtivad tema 1. märtsi 2018. a taotluse suhtes uue otsuse tegemise ajal (HMS § 54). (p 46)
Ehitusseadustik ei reguleeri pädeva isiku kvalifikatsiooni tõendava kutse andmise menetlust ega sisalda ka sellise korra kehtestamist võimaldavat volitusnormi määrusandjale. Seepärast tuleb juhinduda KutS § 1 lg-st 3, mille järgi kohaldatakse kutseseaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades kutseseaduse erisusi. Kaebaja 1. märtsi 2018. a taotlus tuleb läbi vaadata viivituseta pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. Kuigi kutse andja on haldusasja menetluse ajal vahetunud, ei saa kaebajalt sama taotluse uuesti lahendamise eest kutse andmise tasu nõuda, sest kutse andmise otsuse tühistamine ei olnud tingitud kaebajast. (p 47)
Kutse andja saab pärast üldkogu otsuse jõustumist lahendada ka teiste ehitusalast kutset soovivate isikute taotlusi alles pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud vajalikud kvalifikatsiooninõuded. Kutseseadus ega haldusmenetluse seadus ei sätesta haldusmenetluse peatamise aluseid. Kuna kutse andmise haldusmenetlus viibib, tuleb kutse andjal teatada kutsetaotluse esitanud isikutele viivituseta kutse andmise kohta otsuse tegemise tõenäoline aeg ja haldusmenetluse tähtajast mittekinnipidamise põhjus (HMS § 41). Praegune otsus ei mõjuta ehitusvaldkonna nende kutsete kehtivust, mis on antud enne üldkogu otsuse jõustumist (HMS § 61 lg 2). (p 48)
Kohus võib otsuse tegemisel siiski määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni (HKMS § 168 lg 1 teine lause). (p 50)
Ehitusvaldkonnas pädeva isiku kutsest ilmajäämine võib isiku elukutse- või ettevõtlusvabadust osas olukordades väga intensiivselt riivata. Siiski tuleb Riigikohtul olla määrusandja tekitatud õiguslünga täitmisel vaoshoitud, arvestades, et teedeehituses kutse omamise kohustuse eesmärk on kaitsta inimeste elu, tervist ja vara ning keskkonda ehitusvaldkonnas tegutsemisega kaasnevate riskide eest. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et tema esitatud kutse andmise taotlus lahendataks uuesti, kuid tal ei ole praegu subjektiivset õigust diplomeeritud teedeinseneri 7. taseme saamiseks. Kaebajal ei pruugi olemasoleva haridustaseme tõttu sellist subjektiivset õigust tekkida ka kutse andmise regulatsiooni korrastamise järel, sest KutS § 4 lg 2 kohaselt peavad kutsetasemed olema võrreldavad haridustasemetega. (p 52)
HKMS § 249 lg 4 kohaselt saab esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus kehtida üldjuhul kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kohus võib otsuse tegemisel siiski määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni (HKMS § 168 lg 1 teine lause). Kohtumenetluse kestel ei saa esialgset õiguskaitset laiendada menetlusjärgsele ajale (vt RKHKm nr 3-3-1-19-17, p-d 30 ja 32). (p 50)
PS §-s 11 nõutav põhiõiguste piirangu kooskõla põhiseadusega tähendab, et piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ja PS § 94 lg-ga 2, mis sätestab muu hulgas, et minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. PS § 94 lg-st 2 tuleneb ministri kohustus anda määrus, kui seadusandja on talle seaduses sisalduva volitusnormiga sellise ülesande pannud. Osutatud kohustuseta oleks nendes eluvaldkondades, milles on vajalik või otstarbekas täpsustada seaduste täitmise üksikasjad määrusega, seadusandjal võimatu oma eesmärke täitevvõimu kaudu ellu viia (vrd RKPJKo nr 3-4-1-5-98, p IV). Määruse andmata jätmine olukorras, kus seadusandja on ministrit selleks volitusnormiga kohustanud, on seega vastuolus PS § 94 lg-ga 2. (p 33)
PS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab muu hulgas kutsetegevust teedeehituse valdkonnas. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda tegutsema selles valdkonnas või soovib valitud valdkonnas alustatud tegevust jätkata. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69 ja RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu riivab PS § 29 lg 1 järgset põhiõigust, kui piiratakse isiku võimalust jätkata teedeehituse valdkonnas juba alustatud kutsetegevust. (p 29)
PS §-ga 31 antud ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-5-17, punkt 50), mis võib toimuda ka osaluse kaudu teedeehituse valdkonnas teenuseid pakkuvas äriühingus. (p 29)
PS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab muu hulgas kutsetegevust teedeehituse valdkonnas. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda tegutsema selles valdkonnas või soovib valitud valdkonnas alustatud tegevust jätkata. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69 ja RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu riivab PS § 29 lg 1 järgset põhiõigust, kui piiratakse isiku võimalust jätkata teedeehituse valdkonnas juba alustatud kutsetegevust. (p 29)
PS §-ga 31 antud ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-5-17, punkt 50), mis võib toimuda ka osaluse kaudu teedeehituse valdkonnas teenuseid pakkuvas äriühingus. (p 29)
|
| 5-20-10/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.04.2021 |
|
Vt ka otsuse punkt 23.
Haldusasjas, millest käesolev põhiseaduslikkuse järelevalve asi on võrsunud, pidid kohtud võtma seisukoha, kas VMS-i normid välistasid kaebajatele võimaluse pöörduda oma õiguste kaitsmiseks kohtu poole ja seetõttu tuli kaebus jätta menetlusse võtmata. Seega olid normid, mis välistasid kaebajatel kohtusse pöördumise, haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad. (p 24)
VMS § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 välistasid kaebajate võimaluse pöörduda halduskohtusse. Tegu on isiku kaebeõiguse piiranguga (vt HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 eristamise kohta RKHK 12.03.2019 nr 3-17-2784/20, p 7-9). (p 28)
VMS § 10010 lõige 1 ja § 10013 lõige 2 reguleerivad viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse vaidlustamist Siseministeeriumis ning neist ei tulene eraldi võttes kaebajate kohtusse pöördumise õiguse piirangut. Samas on need normid VMS §-ga 10018 tihedalt seotud. Seadusandja on loonud VMS §-des 1001-10019 sätestatud kaheastmelise haldusesisese vaidlustusmenetluse just eesmärgiga tagada kaebajatele võimalus saada viibimisõiguse lõpetamise korral õiguskaitset ka ilma kohtukaebeõiguse olemasoluta (vt otsuse punkt 26). VMS §-d 1001-10019 moodustavad mõttelise terviku. Seetõttu tuleb ka need ringkonnakohtu nimetatud normid lugeda kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvateks (vt ka RKPJKo 08.11.2017 nr 5-17-9/8, p 22). (p 30)
Õigusnormide erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb küll eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust, kuid selle hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus. Isiku õigusi piirava täitevvõimu otsuse kohtus vaidlustamise tingimused ja kord peavad olema sätestatud seaduse tekstis sedavõrd selgelt, et sellest on kõrvalise abita ja kohtupraktikat uurimata võimeline põhijoontes aru saama iga keskmine tähelepanelik isik (RKÜK 22.02.2005 nr 3-2-1-73-04, p 36; RKÜK 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 31). (p 27)
Määruse 2018/1806 artikli 4 lõige 1 koostoimes sama määruse lisaga II on EL õiguse normid, mille alusel tekib välismaalasel subjektiivne õigus määruses ja muudes EL-i õigusaktides sätestatud tingimustel viisavabalt Eestisse siseneda ning Eestis viibida. (p 36)
Viibimisaja ennetähtaegne lõpetamine mõjutab seda õigust ebasoodsalt. (p 48)
EL põhiõiguste harta artikli 47 lõikest 1 tuleneb vahetu õigusmõju ka viisavaba viibimisõiguse ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamise olukorrale (võrdle nt Euroopa Kohtu otsused asjades C-414/16: Egenberger, p 78; C-556/17: Torubarov, p 56). Euroopa Kohus on leidnud, et olukorras, kus mõnes EL õiguse valdkonnas puuduvad EL õigusnormid, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt kehtestada kohtusse pöördumist reguleerivad menetluseeskirjad, mille eesmärk on tagada õigussubjektidele nende õigused. Seejuures tuleb liikmesriigil silmas pidada, et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid: et need ei oleks vähem soodsad, kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad ega muudaks EL õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (C-403/16: Soufiane El Hassani, punktid 26-27). (p 38)
Viisavaba viibimisõiguse kui EL õigusest tuleva õiguse riive vaidlustamise võimalus on EL-i õiguse kohaldamisalasse kuuluv küsimus EL lepingu ja EL põhiõiguste harta mõttes. Selle lahendamisel on liikmesriikidele jäetud menetlusautonoomia eeldusel, et järgitakse EL õigusega seatud eesmärke ja põhimõtteid. (p 39)
Vaidlusaluste normide kuulumine EL-i õiguse kohaldamisalasse ei tähenda seda, et nende põhiseaduspärasuse kontrollimine Eesti kohtute poolt on välistatud (vt C-399/11: Melloni, punkt 60; C-617/10: Åkerberg Fransson, punkt 29). (p 40)
Eesti õigusakti puutumus EL-i õigusega ei saa iseenesest takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrolli PS § 152 mõttes. EL-i õigusega määratud piirides on riigisisene seadusandja seotud Eesti põhiseadusest tulenevate nõuetega ning riigisisesed kohtud on seotud PS §-st 152 tuleneva kohustusega kontrollida eesmärgi saavutamiseks valitud vahendi(te) põhiseaduspärasust. Mingil juhul ei keela EL-i õigus riikidel tagada riigisiseseid põhiõigusi määral, mil nende põhiõiguste realiseerimine ei sea ohtu EL-i õiguse ülimuslikkust, ühtsust ega tõhusust (RKÜKo 15.12.2015 nr 3-2-1-71-14, p 81 ja 83). (p 41)
EL seadusandja on selgelt loobunud vaidlusaluse küsimuse täpsemast reguleerimisest. Eesti seadused, sh vaidlusalused normid, peavad olema kooskõlas nii EL-i õigusega kui ka põhiseadusega ning ei ole põhjust jätta nende põhiseaduspärasust hindamata ainuüksi põhjusel, et need võivad olla ühtlasi vastuolus EL-i õigusega. Muuhulgas on oluline, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse läbiviimine võib tagada nii EL-i õigusest kui ka Eesti õigusest tulenevate isikute õiguste ja vabaduste tõhusama kaitsmise, sest hinnates normi põhiseaduspärasust on Riigikohtul volitus tunnistada põhiseadusevastane õigusnorm kehtetuks (PS § 152 lõige 2, PSJKS § 15 lõige 1 punkt 2) ja kõrvaldada õiguskorrast selle normi toime täielikult. Seevastu Eesti õiguse normi vastuolu korral EL-i õigusega puudub kohtul võimalus selle normi kehtetuks tunnistamiseks, ning norm tuleb jätta üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata (vt nt RKÜKo 19.04.2005 nr 3-4-1-1-05 p 49), tehes selle kohta märke kohtulahendi resolutsioonis (HKMS § 162 lg 2). (p 42)
VMS § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 välistasid kaebajate võimaluse pöörduda halduskohtusse. Tegu on isiku kaebeõiguse piiranguga (vt HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 eristamise kohta RKHK 12.03.2019 nr 3-17-2784/20, p 7-9). (p 28)
Kohtueelse menetluse kohustuslikkus ja seeläbi kohtusse pöördumise piirangu kehtestamine peab õigusaktist selgelt nähtuma (vt nt RKHKm 15.10.2002 nr 3-3-1-63-02, p 10). (p 32)
PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See põhiõigus on osaks PS § 15 lõikest 1 koostoimes §-ga 14 tulenevast põhiõigusest tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis peab tagama isiku õiguste tõhusa ja lünkadeta kaitse (RKPJKo 17.12.2019 nr 5-19-40/36, p 63). Õigus pöörduda Eesti kohtusse on ka Eestis viibival välismaalasel (PS § 9 lg 1) ning kui see õigus on tekkinud seoses välismaalase varasema Eestis viibimisega, ei lõpe see ka tema Eestist lahkumise korral. Õigus pöörduda kohtusse hõlmab nii isiku õigust esitada oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt RKÜKo 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 41). (p 44)
PS § 15 lõikest 1 tulenev kohtukaebeõigus on seadusereservatsioonita põhiõigus, mille piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi ning riive peab olema oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu (vt nt RKÜKo 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 43).
Välismaalasest kaebajale on tagatud piisav võimalus osaleda halduskohtumenetluses ka ilma vajaduseta kohtumenetluse ajal alaliselt Eestis kohal viibida. Kui olemasolevad võimalused kaugteel või esindaja vahendusel kohtumenetluses osalemiseks ei ole küllaldased, siis tuleb seadusandjal kaaluda nende laiendamist, mitte aga välistada kohtusse pöördumise õigus täielikult. (p 57)
Kohtusse pöördumise õiguse täielik välistamine on isiku õiguste tõsine riive, mis nõuab väga kaalukaid põhjuseid. Kohtumenetluse ökonoomia on küll kaalukas väärtus (vt RKPJKo 10.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 52), kuid nii intensiivset kaebajate kohtukaebeõiguse piirangut (kaebeõiguse täielikku välistamist) ei ole võimalik õigustada üksnes riigi rahaliste ressursside kokkuhoiu vajadusega. (p 58)
PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse esemelise kaitseala riive on igasugune kohtusse pöördumise õiguse ebasoodus mõjutamine. Kui isikul on subjektiivne õigus, mida võib olla rikutud, kuid tal ei ole võimalik protsessiõiguse normidega sätestatud kitsenduse tõttu kohtu poole pöörduda, siis on PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse kaitseala kahtluseta riivatud (vt ka RKPJKo 06.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 36; RKPJKm 12.12.2017 nr 5-17-10/10, p 57). (p 46)
Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus (vt RKÜKo 01.07.2015 nr 3-4-1-20-15, p 43). Ettevõtja kasutab ettevõtlusvabadust mh seeläbi, et võtab lepinguga tööle töötajad, kujundades nii lepinguliste suhetega tingimused, mis võimaldavad tal oma eesmärke ellu viia, seejuures kaitseb ettevõtlusvabadus ka ettevõtja usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtima jäämise suhtes (RKPJKo 05.03.2015 nr 3-4-1-49-14, p 23; RKÜK 20.10.2020 nr 5-20-3/43, p 108). Kui välismaalastest töötajate viibimisaeg ennetähtaegselt ja seega tööandjale ettenägematult lõpetatakse, ei ole võimalik jätkata ka töö tegemiseks sõlmitud kokkulepete täitmist. See riivab tööandjate PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. (49)
PS § 24 lõike 2 järgi on igaühel õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures, kuid nimetatud põhiõigus ei ole piiramatu. Riigikohus on varasemalt analüüsinud menetlusosalisele, sh kaebajale, kehtiva õigusega tagatud võimalusi osaleda halduskohtumenetluses ilma vahetult kohal viibimata (vt lähemalt RKPJKo 10.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 45-48). Samuti on välismaalasest kaebajale tagatud võimalus osaleda kohtumenetluses esindaja kaudu (HKMS § 31) või taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse sundtäitmise peatamist kuni kohtumenetluse lõpuni (HKMS § 249). (p 56)
|
| 5-20-12/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
06.04.2021 |
|
Esimese või teise astme kohtu taotlus tunnistada õigustloov akt, selle säte või õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusvastaseks on lubatav siis, kui akt, selle säte või akti andmata jätmine oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu pikaajalise praktika järgi on säte asjassepuutuv juhul, kui selle põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse ja kehtivuse korral (alates RKÜKo 28.10.2002, nr 3-4-1-5-02, p 15; vt ka RKÜKo 30.04.2013, nr 3-1-1-5-13, p 19). (p 44)
Riigikohtule taotlust esitav kohus peab olema veendunud, et just seda õigustloova akti sätet tuli vaidluse lahendamisel kohaldada ja igasugune muu lahendus on välistatud (vt RKPJKo 03.07.2008, nr 3-4-1-9-08, p 15). Asjassepuutuvuse kontrollimine Riigikohtus eeldab mh selle hindamist, kas esialgset õigusvaidlust lahendanud kohus on tuvastanud sätte kohaldamiseks vajalikud asjaolud. Seejuures ei lahenda Riigikohus aga õigusvaidlust, mis tuli lahendada haldus-, tsiviil- või kriminaalasjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi (PSJKS § 14 lg 2 teine lause). (p 45)
Põhiõiguste piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 lõike 1 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest sättest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja (parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus (seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lõige 2. (p 62)
Põhiõiguste piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 lõike 1 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest sättest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja (parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus (seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lõige 2. (p 62)
PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja (parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus (seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lõige 2. (p 62)
EhS § 120 lõige 4 annab Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada ise või volitada valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega mh riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid. (p 65) Määrust nr 16 andma volitas kaitseministrit Vabariigi Valitsus 4. mai 2015. a määrusega nr 55. (p 67)
Tulenevalt riigivõimu seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lõige 1) ei saa pädeval riigiasutusel olla kohustust kooskõlastada õigusvastast tegevust. (p 47)
PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja (parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus (seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lõige 2. (p 62)
PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt on seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva delegatsiooninormi (määrusandlusvolituse) alusel. Põhiseadusega on vastuolus nii põhiseadusvastase delegatsiooninormi alusel antud määrus, kui ka ilma delegatsiooninormita antud või sellega vastuolus olev määrus (vt RKPJKo 18.05.2015, nr 3-4-1-55-14, p 46). (p 63)
PS § 31 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega. Ettevõtlusvabadus kaitseb ettevõtjat avaliku võimu sekkumise eest tulu saamise eesmärgil toimuvasse tegevusse (RKÜKo 20.10.2020, nr 5-20-3/43, p 108). Tulenevalt PS § 31 teisest lausest on ettevõtlusvabadus lihtsa seadusereservatsiooniga tagatud põhiõigus, mida võib piirata mistahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-4-17, p 57). (p 56)
Ettevõtlusvabadus laieneb PS § 9 lõikest 2 tulenevalt ka juriidilistele isikutele (vt RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-5-17, p 50; RKÜKo 17.06.2004, nr 3-2-1-143-03, p 18). (p 58)
Määruse nr 16 § 61 lõige 2 on koostoimes EhS § 44 punktiga 1 aluseks ehitusloa andmisest keeldumisele. See piirab ehitusluba taotleva isiku ettevõtlusvabadust, kuna ta ei saa püstitada ehitist, mis on vajalik soovitud valdkonnas ja viisil ettevõtlusega tegelemiseks (praegusel juhul tuuleenergia tootmiseks). (p 59)
Kuivõrd määruse nr 16 § 61 lõike 2 kehtestamiseks tuleneb volitus EhS § 120 lõikest 4, riivab ka nimetatud delegatsiooninorm isikute ettevõtlusvabadust. (p 60)
PS § 32 lõigetes 1, 2 ja 3 tagatud omandipõhiõigus kaitseb igaühe omandit riigi riivete ehk põhiõiguse kaitsealasse kuuluvate õiguslike positsioonide igasuguse ebasoodsa mõjutamise eest (RKÜKo 20.10.2020, nr 5-20-3/43, p 66). (p 57)
Omandipõhiõigus laieneb PS § 9 lõikest 2 tulenevalt ka juriidilistele isikutele (vt RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-5-17, p 50; RKÜKo 17.06.2004, nr 3-2-1-143-03, p 18). (p 58)
Sõltuvalt mõjutuse intensiivsusest jagunevad omandipõhiõiguse riived kaheks ning põhiseadus sätestab neile erinevad tingimused. Omandi selle omaniku nõusolekuta võõrandamise tingimused sätestab PS § 32 lõike 1 teine lause. Muud omandipõhiõiguse piirangud (omandikitsendused) on tulenevalt PS § 32 lõike 2 teisest lausest tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga (vrd RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p-d 35 ja 37). (p 57)
Määruse nr 16 § 61 lõige 2 on koostoimes EhS § 44 punktiga 1 aluseks ehitusloa andmisest keeldumisele. Vaidlusalune säte riivab selle kinnistu, kuhu sooviti ehitist püstitada, omaniku omandipõhiõigust, kuna takistab tema õigust oma omandit vabalt kasutada. Riivatakse ka nende isikute omandipõhiõigust, kes omavad mõnda kinnistuga seotud piiratud asjaõigust, eelkõige hoonestusõigust. Kuigi keeld ehitada kinnistule tuulegeneraatorid võib kinnistu väärtust vähendada, ei saa sellist omandiõiguse piirangut üldjuhul pidada sedavõrd ulatuslikuks, et tegemist oleks omandi nõusolekuta võõrandamisega. Kinnistut on ka edaspidi võimalik majanduslikult mõistlikult kasutada, mistõttu saab riivet pidada omandi kitsenduseks. Hoonestusõigust omandades ei saanud kaebajal olla kindlat teadmist, et tal lubatakse ehitada tuulepark. (p 59)
Kuivõrd määruse nr 16 § 61 lõike 2 kehtestamiseks tuleneb volitus EhS § 120 lõikest 4, riivab ka nimetatud delegatsiooninorm isikute omandipõhiõigust. (p 60)
Omandipõhiõigus laieneb PS § 9 lõikest 2 tulenevalt ka juriidilistele isikutele (vt RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-5-17, p 50; RKÜKo 17.06.2004, nr 3-2-1-143-03, p 18). (p 58)
PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega. Piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne. (p 61)
Põhiõiguste piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 lõike 1 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest sättest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja (parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus (seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lõige 2. (p 62)
Praeguses kohtuasjas ei ole seadusandja delegatsiooninormiga andnud täitevvõimule õigust kehtestada põhiõiguste lisapiiranguid, vaid üksnes õiguse seadusest tuleneva piirangu tingimusi täpsustada. (p 66)
Määruse nr 16 § 61 lõige 2 ei ole formaalselt ega materiaalselt delegatsiooninormiga vastuolus, vaid järgib nii määrusandlusvolituse eesmärki, mõtet kui ka ulatust. (p 67)
PS § 11 tulenevalt peab põhiõiguse riivel olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne. (p 61)
Kolleegiumi arvates ei riiva vaidlusalused sätted põhiõigusi ebaproportsionaalselt. Praeguses kohtuasjas ei vaielda selle üle, et riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumite kehtestamisest tuleneval põhiõiguste riivel on olemas kaalukas legitiimne eesmärk – tagada Eesti riigi kaitsevõime –, samuti ei ole küsimuse alla seatud meetme sobivus või vajalikkus. Kaebaja ei pea aga oma õiguste riivet mõõdukaks, kuna igasugune riigikaitselise ehitise töövõime vähenemine ei õigusta ehitamise keeldu. (p 70) Määruse nr 16 § 61 lõikest 2 ei järeldu, et raadiosüsteemi töövõime igasugune mõjutamine välistaks alati ehitusloa andmise. (p 71)
Tulenevalt PS § 31 teisest lausest on ettevõtlusvabadus lihtsa seadusereservatsiooniga tagatud põhiõigus, mida võib piirata mistahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-4-17, p 57). (p 56)
Omandi selle omaniku nõusolekuta võõrandamise tingimused sätestab PS § 32 lõike 1 teine lause. Muud omandipõhiõiguse piirangud (omandikitsendused) on tulenevalt PS § 32 lõike 2 teisest lausest tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga (vrd RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p-d 35 ja 37). (p 57)
PSJKS § 63 lõike 1 alusel hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt RKÜKo 09.04.2020, nr 5-18-5/33, p 16). (p 74)
Lepingulise esindaja teenused kaebaja arvamuse koostamiseks vaidlustatud sätete põhiseadusele vastavuse kohta (PSJKS § 10 lõike 2 esimene lause) ning täiendava arvamuse koostamiseks pärast teiste menetlusosaliste seisukohtadega tutvumist (PSJKS § 10 lõike 2 teine lause) on kaebaja vajalikud ja põhjendatud kulud. (p 75)
|
| 5-20-3/43
|
Riigikohtu üldkogu |
20.10.2020 |
|
Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 47; RKPJKo 16.09.2003, nr 3-4-1-6-03, p 18). (p 93)
Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)
Vaidlus puudutab enne KoPS muutmise seaduse jõustumist omandatud pensionivara, seetõttu on kohane võtta võrdluse lähtekohaks enne vaidlustatud seaduse jõustumist sotsiaalmaksu vahendite arvel isikustatud pensionivara omandanud tööealine isik. (p 95)
Ehkki II samba pensionifondi osakute ja riikliku vanaduspensioni kindlustusosakute vahel on olulisi erisusi, on viidatud võrdlusgruppide vahel ka piisavalt sarnasusi. Nende erinev kohtlemine riivab seetõttu võrdsuspõhiõigust ning selle riive põhiseaduspärasust saab ja tuleb hinnata. (p 97)
Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 101)
Vaidluse lahendamiseks on kohane valida võrdluse lähtekohaks enne KoPS muutmise seaduse jõustumist sotsiaalmaksu vahendite arvel omandatud isikustatud pensionivara (varalisi õigusi) omav vanaduspensioni ikka jõudnud isik. (p 136)
Seadus kohtleb võrdlusgruppe erinevalt. (p 138)
Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 140)
PS § 28 lg 2 esimesest lausest tuleneb muude subjektiivsete õiguste seas eraldiseisev õigus saada riigilt abi vanaduse korral (vanadusabi).
PS § 28 lg 2 eristab õigust vanadusabile sõnaselgelt sama sättega tagatud abist muude sotsiaalsete riskide vastu ja õigusest riigi abile puuduse korral. Õigus abile puuduse korral annab isikule õiguse riigilt nõuda ja paneb riigile kohustuse anda abi, mis tagaks isikule äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid ja teenused.
Üldkogu hinnangul on riigi vanadusabi eesmärgiks lisaks vaesusriski vähendamisele luua süsteem, mis tagaks, et isikute elatustase ei langeks võrreldes nende tööea elatustasemega põhjendamatult madalale. Eakate kui sotsiaalselt haavatava ja kõrgendatud abivajadusega isikute grupi kaitsmise eesmärk kõrgemal tasemel üksnes puuduse korral antavast abist on tuletatav ka sotsiaalriigi põhimõttest. (p 41)
Siiski ei saa järeldada, et põhiseadus kohustab riiki tingimusteta tagama, et isikule vanaduses antav abi on puuduse korral antavast abist suurem. Sarnaselt muude PS § 28 lg-s 2 nimetatud sotsiaalsete riskidega ei ole ka vanaduse korral riik ainuvastutav, vaid oma toimetuleku eest vastutab nii isik ise kui ka tema perekond.
PS § 28 lg 2 teine lause näeb ette, et ka vanaduse korral antava abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadusandja on määranud isiku enda või tema eest antava panuse sotsiaalse kaitse süsteemidesse kui vanadusabi saamise eelduse, tekib isikul õigus sellisele abile üksnes juhul, kui ta on need tingimused täitnud. (p 42)
Õigust saada riigilt vanadusabi rikutakse, kui riigi loodud abi andmise süsteem ei taga isikutele vanaduses abi minimaalses põhiseadusega nõutavas määras. Põhiseadus ei sätesta vanadusabi andmise viisi ega konkreetset määra, vaid jätab need seadusandja määrata. Siiski on kohtul sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega võimalik kontrollida vanadusabi piisavust põhiseaduse normide tõlgendamise teel, hinnates muu hulgas riigi suutlikkust anda abi ja üldist elatustaset, riigi võetud rahvusvahelisi ja Euroopa Liidu õigusest tulenevaid kohustusi ja muid asjaolusid. Samuti on võimalik kõnealuse põhiõiguse rikkumine, kui seadusega halvendatakse meelevaldselt PS § 28 lg 2 teise lausega tagatud abi ulatust ja tingimusi.
Arvestades, et sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega ei ole ka riikliku vanadusabi põhiseaduslikult nõutav ulatus täpselt mõõdetav ja et tegemist on seadusandjale avarat otsustusruumi võimaldava valdkonnaga, on kohus õigustatud sekkuma üksnes juhul, kui lahknevus seadusandja kehtestatu ja põhiseadusega nõutava vahel on ilmselge ning piisav abi isikule ei ole tagatud (p 43)
Riik saab anda isikule piisavat abi PS § 28 lg s 2 nimetatud sotsiaalsete riskide puhul üksnes siis, kui ta loob ja hoiab toimivana abi andmiseks vajaliku süsteemi.
Seejuures on seadusandjal ka vanadusabi süsteemi kujundamisel sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega avar otsustusruum. Põhiseaduse § 28 lg st 2 tuleneb riigi kohustus luua vanadusega seotud riskide maandamiseks sotsiaalkindlustussüsteem. Selline kohustus tuleneb Eestile ka Euroopa sotsiaalharta art 12 lg-test 1 ja 2, mis kohustavad riiki looma ja säilitama sotsiaalkindlustussüsteemi ning hoidma selle toimimise vähemalt tasemel, mis on vajalik Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi ratifitseerimiseks. Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi art 25 kohaselt on riik, mille suhtes koodeksi V osa jõustub, kohustatud tagama kaitstavatele isikutele vanadushüvitise maksmise kooskõlas koodeksi nimetatud osaga. Nii Euroopa sotsiaalhartast kui ka Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksist ja Euroopa sotsiaalharta täitmise kontrolli organi Euroopa sotsiaalõiguste komitee praktikast on tuletatavad konkreetsed minimaalse vanadusabi määrad, mille riik on kohustatud isikule pensionikindlustussüsteemi kaudu tagama.
Vanadusabi tagamine sotsiaalkindlustuse vormis tähendab üldjuhul inimese enda panusel toimuvat vahendite kogumist fondidesse, millest kindlustusjuhtumi realiseerumisel (pensioniea saabumisel) tehakse isikule perioodilisi rahalisi väljamakseid sõltumata tema tegelikust abivajadusest. (p 44)
PS § 28 lg 2 teisest lausest tulenev seadusandja õigus määrata riigi abi andmise tingimused ja kord hõlmab ka otsustusõigust selle üle, kas riik täidab abi andmise ülesannet ise vahetu riigihalduse vormis või korraldab selle täitmise muu isiku vahendusel. Seadusandjal on võimalik kasutada abiskeemide loomisel nii avalik-õiguslikke kui ka eraõiguslikke vorme.
Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)
Kui riik on loonud oma PS § 28 lg st 2 tulenevate kohustuste täitmiseks abisüsteemi, milles osutatakse isikutele vanadusabi muude isikute vahendusel või eraõiguslikus vormis, tuleb ka selline abi lugeda riigi vanadusabiks PS § 28 lg 2 tähenduses ja see abi muu hulgas minimaalse põhiseadusega nõutava abitaseme hindamisel arvesse võtta. See ei tähenda, et põhiseadus nõuaks abisüsteemi just eraõiguslikus vormis või keelaks iseenesest abisüsteemi hilisema muutmise, mh eraõigusliku abisüsteemi asendamise avalik-õiguslikuga. (p 46)
Kohustusliku kogumispensioni äralangemise või selle olulise vähenemise korral võib isikule vanaduses tagatud riigi abi langeda alla põhiseadusega nõutava taseme. Riik peab tagama minimaalse vajaliku vanadusabi aga kõigile sõltumata sellest, kas nad on kohustusliku kogumispensioni süsteemiga liitunud või mitte.
Ainuüksi kohustusliku kogumispensioni kaotamine või süsteemi oluline muutmine ei tähenda aga seda, et riigi abi väheneks automaatselt alla põhiseadusega nõutud määra, kui riik tagab minimaalse vanadusabi riikliku vanaduspensioniga või muul viisil. PS § 28 lg 2 ei nõua vanadusabi osutamist just kohustusliku kogumispensionisüsteemi kaudu. Riik võib oma ülesandeid täita ka otse, enda funktsioone kellelegi delegeerimata. Samuti võib riik kord loodud süsteemi põhimõtteliselt muuta, kui ta tagab oma põhiseaduslike funktsioonide täitmise teisiti. PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt seadusega määratud abi ulatust ei või aga vähendada ega selle tingimusi halvendada meelevaldselt. (p 51)
Rahvusvahelise õiguse aktide sätetest ei tulene osalisriigile kohustust tagada, et sotsiaalkindlustuse tase ajas igal juhul tõuseb ja et seda taset mistahes olukorras ei langetata. (p 56)
Ka lahus riigi rahvusvahelistest kohustustest ei ole põhjust tõlgendada sotsiaalseid põhiõigusi ja sotsiaalriigi põhimõtet selliselt, et need võimaldaks riigil sotsiaalse kaitse, sh sotsiaalkindlustuse taset, mh vanadusabi ulatust üksnes suurendada või lubaks seda vähendada üksnes erakordselt kaalukatel põhjustel. Niisugune piirang oleks vastuolus PS § 28 lg 2 teise lausega. (p 57)
Põhiseaduse preambuli üheks ülesandeks on riigi põhieesmärkide kindlaksmääramine. Preambuli kohaselt on praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu tagamine riigi üks põhieesmärke. (p 60)
Sotsiaalkindlustuse kontekstis tähendab eelnev seda, et riik tagab pensionisüsteemi jätkusuutliku toimimise vähemalt sotsiaalse kaitse põhiseadusliku miinimumi tasemel, planeerides mõistlikul määral ette selle toimimiseks vajalikke kulutusi ja katteallikaid. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud pensionisüsteemi kui terviku pikaajaline toimimine. (p 61)
Samas ei ole preambuli üldistusastet arvestades võimalik teha järeldust selle kohta, et seadusandjal oleks kohustus eelistada preambulist või sotsiaalriigi põhimõtetest tulenevalt üht sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamise viisi teisele või kasutada ühe süsteemi kõrval ka teist, kui ühe süsteemi kulud on liiga suured. Samuti ei kirjuta preambul ette seda, kuidas kaaluda erinevate põlvkondade sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid või jagada vastutust riigi eeldatavate tulevaste rahaliste kohustuste kandmisel. Valikud sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamisel peab PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt tegema seadusandja. (p 62)
PS § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus.
Ettevõtlusvabadus kaitseb ühelt poolt avaliku võimu sekkumise eest sellesse tulu saamise eesmärgil toimuvasse tegevusse, teiselt poolt aga nõuab avalikult võimult ka ettevõtluseks sobiva õigusliku keskkonna loomist. Ettevõtlusvabadus kaitseb ka ettevõtja lepinguvabadust, sh usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtimajäämise suhtes (pacta sunt servanda põhimõte). Ettevõtlusvabadus ei tähenda riigi kohustust tekitada ettevõtja pakutavatele kaupadele ja teenustele turul nõudlus. (p 108)
Pensionikindlustuse kui ettevõtlusvaldkonna raamistiku on riik loonud kogumispensionide seadusega. Kindlustusandja ettevõtlus seisneb lepingu alusel tasutud kindlustusmaksete investeerimises, lepingutega seotud tasude kogumises ja pensionimaksete tegemises kindlustusvõtjatele. (p 109)
Pensionilepingute tingimuste muutmine mõjutab ebasoodsalt kindlustusandjate ettevõtlust. (p 111)
Seadusandja valitud meede kindlustusvõtjatele lepingute ülesütlemise õiguse andmise kohta on sobiv legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Samuti on selle õiguse andmine eesmärgi täitmiseks vajalik ja mõõdukas. (p 115)
Põhiseaduse preambuli üheks ülesandeks on riigi põhieesmärkide kindlaksmääramine. Preambuli kohaselt on praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu tagamine riigi üks põhieesmärke. (p 60)
Sotsiaalkindlustuse kontekstis tähendab eelnev seda, et riik tagab pensionisüsteemi jätkusuutliku toimimise vähemalt sotsiaalse kaitse põhiseadusliku miinimumi tasemel, planeerides mõistlikul määral ette selle toimimiseks vajalikke kulutusi ja katteallikaid. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud pensionisüsteemi kui terviku pikaajaline toimimine. (p 61)
Samas ei ole preambuli üldistusastet arvestades võimalik teha järeldust selle kohta, et seadusandjal oleks kohustus eelistada preambulist või sotsiaalriigi põhimõtetest tulenevalt üht sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamise viisi teisele või kasutada ühe süsteemi kõrval ka teist, kui ühe süsteemi kulud on liiga suured. Samuti ei kirjuta preambul ette seda, kuidas kaaluda erinevate põlvkondade sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid või jagada vastutust riigi eeldatavate tulevaste rahaliste kohustuste kandmisel. Valikud sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamisel peab PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt tegema seadusandja. (p 62)
Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)
Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. (p 39.3)
PS § 32 lg-tes 1, 2 ja 3 tagatud omandipõhiõigus kaitseb isiku omandit riigi riivete eest, kuid kohustab riiki ka omandit kaitsma. (p 62)
Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded (vt RKÜKo 17.06.2004, nr 3-2-1-143-03, p 18). (p 62)
Kohustusliku pensionifondi kui investeerimisfondi osak on varaliselt hinnatav õigus ja kuulub seega omandipõhiõiguse kaitsealasse. (p 68)
Pensionilepingust tuleneb kindlustusvõtjale varaline õigus, mis kuulub PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõiguse kaitse alla. (p 121)
Ehkki vaidlustatud seadusega suurendatakse osakuomaniku käsutusõigust ja valikuvabadust, võib see omakorda mõjutada negatiivselt nende osakuomanike omandiõigust, kes soovivad jääda II pensionisamba fondiga liitunuks senisel kujul. Seda esmajoones osakute väärtuse võimaliku vähenemise ja lisakulude tõttu. Seetõttu mõjutatakse enne vaidlustatud seaduse jõustumist omandatud kohustusliku pensionifondi osakuid ebasoodsalt, riivates seetõttu osakuomanike omandipõhiõigust. (p 71)
Omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)
Kuna pensionisüsteemi kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses, on II pensionisamba kehtestamine vabatahtlikuna põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 77)
Vaidlusalune säte riivab nende kindlustusvõtjate omandipõhiõigust, kes soovivad jätkata pensionilepingute alusel väljamaksete saamist. Ka oli pensionilepingu sõlminud isikutel tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda juba kehtivatele lepingutele seadusest tulenevaid tingimusi tagantjärele ebasoodsamaks. (p 129)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. (p 39.3)
Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)
Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)
PS §-st 10 tuleneb õiguspärase ootuse põhimõte, mis peab andma isikutele kindluse kehtestatud normide püsimajäämise suhtes. Riigikohus on leidnud, et igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Põhiseadus ei kaitse iga pettumuse eest, mis on tingitud isikule soodsate reeglite muutmisest ebasoodsamaks. Kaitset väärib isiku ootus siis, kui tal oli mõistlik alus usaldada regulatsiooni püsimajäämist ja ta oli asunud oma õigusi realiseerima.
Enne KoPS muutmise seaduse jõustumist omandatud kohustusliku pensionifondi osakutele kehtivad reeglid muutuvad koos käsutusvabaduse suurenemisega eelkirjeldatud viisil ebasoodsamaks. II pensionisambaga liitunud inimestel oli mõistlik alus usaldada reeglite püsimajäämist ning osakute omandamisel olid nad asunud oma õigusi realiseerima. Seetõttu on neil tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda tagantjärele nende omandit puudutavaid norme ebasoodsamaks. (p 73)
Pensionilepingu sõlminud isikutel oli tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda juba kehtivatele lepingutele seadusest tulenevaid tingimusi tagantjärele ebasoodsamaks. (p 129)
Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)
Põhiõiguse riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas).
Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)
Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). (p 36.1)
Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)
Eelnõu sidumine usaldusküsimusega järgib põhiseadusest tulenevat eesmärki, kui seda kasutatakse parlamendi ja valitsuse suhetes tekkiva ummikseisu lahendamiseks ja eelnõu vastuvõtmine on valitsuse hinnangul tema poliitika elluviimiseks vältimatu. (p 39.5)
Vt määruse punktid 39-39.5.
Vt määruse punkt 35.
Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). (p 36.1)
PSJKS § 10 lg 1 loetleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osalised. Käesolevas abstraktse normikontrolli asjas on nendeks Riigikogu vaidlustatud seaduse vastuvõtnud organina (p 1), õiguskantsler (p 5), valdkonna eest vastutav minister (p 6) ja Vabariigi Valitsust esindav minister (p 7). Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). Menetlusosalistel on seaduses sätestatud menetlusosaliste õigused, mh õigus esitada taotlusi (vt PSJKS § 49).
Riigikogu juhatus on teatanud Riigikohtule käesolevas asjas Riigikogu esindava komisjonina rahanduskomisjoni, mida esindab menetluses selle esimees. Valdkonna eest vastutava ministrina esineb kohtumenetluses justiitsminister. Vabariigi Valitsust esindava ministrina on Riigikohtule teatavaks tehtud rahandusminister. (p 36.1)
Käesolevas asjas võttis Riigikohus asja juurde seisukohad lisaks menetlusosalistele Eesti Pangalt, Finantsinspektsioonilt, Riigikontrollilt, Eesti Kindlustusseltside Liidult ja Eesti Pensionäride Ühenduste Liidult, aga ka Riigikogu rahanduskomisjoni eriarvamusele jäänud liikmetelt. (36.2)
Menetlusosalistel on seaduses sätestatud menetlusosaliste õigused, mh õigus esitada taotlusi (vt PSJKS § 49). (p 36.1)
Vaidlusalune säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Sellega kaotatakse kehtiva II pensionisamba kohustuslikkust tagav üks element - osakuomaniku pensionivara käsutamise piirang kogumisfaasis - ning koheldakse kehtiva II samba vara sarnaselt reformitud II sambasse kogutava varaga. Kuigi süsteemi reformimisel on võimalik ette kujutada mitut lahendust varem kogutud varaga ümberkäimiseks, on keeruline näha muud meedet, mis annaks inimesele samaväärse vabaduse pensionivara üle otsustada. (p 78)
Säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv, samuti vajalik meede (p 133)
Põhiõiguse riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades (vt RKÜKo 21.06.2019, nr 5-18-5/17, p 65). (p 74)
Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused (vt RKÜKo 11.06.2019, nr 5-18-8/19, p 66). (p 80)
Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 74)
Lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigust saab üldjuhul piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)
Omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)
Kuna pensionisüsteemi kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses, on II pensionisamba kehtestamine vabatahtlikuna põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 77)
Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.01.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)
Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 101)
Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 140)
Vaidlusalune säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Sellega kaotatakse kehtiva II pensionisamba kohustuslikkust tagav üks element - osakuomaniku pensionivara käsutamise piirang kogumisfaasis - ning koheldakse kehtiva II samba vara sarnaselt reformitud II sambasse kogutava varaga. Kuigi süsteemi reformimisel on võimalik ette kujutada mitut lahendust varem kogutud varaga ümberkäimiseks, on keeruline näha muud meedet, mis annaks inimesele samaväärse vabaduse pensionivara üle otsustada. (p 78)
Kohustuslike pensionifondide tootlust vaidlustatud seadus suurendada ei aita. (p 79.3)
Säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv, samuti vajalik meede. (p 133)
PS § 12 lg 1 sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mida riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. (p 93)
Kuigi seadusandjal on avar otsustusruum isikutele avalik-õiguslike rahaliste kohustuste panemisel (vrd RKÜKo 15.12.2015, nr 3-2-1-71-14, p 122), tuleb maksu kehtestamisel (sealhulgas maksusoodustuste reguleerimisel) arvestada põhiseadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas kohustusega kohelda inimesi võrdselt (PS § 12). (p 105.1)
Üldkogu möönab, et II samba raha ennetähtaegsel väljamaksel võib majanduslikus mõttes siiski olla maksutagastusega sarnane mõju. Sellel sarnasusel ei ole aga määravat tähtsust. Ka ühetaolise maksustamise põhimõte taandub kokkuvõttes võrdse kohtlemise põhimõttele ning sellega ei oleks vastuolus maksude tagastamisel põhjendatud erisuste sätestamine. (p 105.2)
Omandipõhiõigus on oluline väärtus, millele praegusel juhul lisab kaalu osakuomanike õiguspärane ootus. (p 81)
Vaidlusalusest sättest tuleneva omandipõhiõiguse riive intensiivsus sõltub esmajoones sellest, kui tugevalt destabiliseeriv on reformi esmane mõju pensionifondidele KoPS muutmise seaduse jõustumisel ja sellele järgneval ajal. Lühemas perspektiivis avalduvast mõjust sõltub omakorda, milliseks kujunevad fondide mahud ja tootlus pikemas perspektiivis, mil pensionifondide tegevus võiks saavutada uue tasakaalu. (p 81)
Seadusandja on ette näinud mitmeid leevendusi vara väljamaksmise võimaldamiseks, samuti on tõenäosus fondide likviidsuskriisiks madal. Seetõttu ei ole sättest tulenev kohustusliku pensionifondi osaku omaniku omandipõhiõiguse riive intensiivne, mistõttu seadusandja eesmärk suurendada osakuomanike otsustusvabadust õigustab riivet. (p 87)
Vaidlusalusest sättest kindlustusvõtja omandipõhiõigusele tekkiv ebasoodne mõju ei ole suur, kuigi sellele lisab praegusel juhul kaalu ka õiguspärane ootus. (p 134)
|
| 5-20-2/11
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
26.05.2020 |
|
Vt taotluse lubatavuse tingimuste kohta Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 44; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 76 ja 81; samuti praeguse otsuse punkt 3. (p 24)
MaaKatS § 18² lõikega 4 on osa katastriüksuste sihtotstarbe näinud linna- või vallavalitsuse asemel ette Riigikogu seadusega. Kaevandamisloa väljastamise korral ei ole kohaliku omavalitsuse organil kaalutlusruumi vastava katastriüksuse sihtotstarbe määramisel kui kohaliku elu küsimuse otsustamisel (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-9-09, p 26; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-13-09, p-d 22 ja 23, milles Riigikohus leidis, et ruumiline planeerimine üldiselt ja konkreetselt ka katastriüksuste sihtotstarbe määramine on kohaliku elu küsimus). Omavalitsusüksusel ei ole ka õigust keelduda katastriüksuse sihtotstarbe muutmisest, tuginedes varem kehtinud ja kaevandmist ette mitte nägevatele planeeringutele (eelkõige üldplaneeringule, kuid ka eri- ja detailplaneeringutele). MaaKatS § 18² lõige 4 riivab seega omavalitsusüksuste õigust seaduse alusel iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (PS § 154 lõige 1). (p 26)
MaaKatS § 18² lõike 4 eesmärgiks võib pidada seda, et ülekaalukates riiklikes huvides õiguspäraselt antud kaevandamisloa alusel saaks mõistliku ajaga ja täiendava asjaajamiseta asuda kaevandama õigel ajal ja õiges kohas, tagades seeläbi maavarade kui rahvusliku rikkuse säästliku kasutamise (PS § 5). Samuti on selle eesmärk kaevandamisloa omanikust ettevõtja ettevõtlusvabaduse kaitse. Neil eesmärkidel omavalitsusüksuste planeerimisautonoomiat piirata on lubatav. (p 29)
MaaKatS § 18² lõike 4 põhiseaduspärasuse juures on olulisim, et peamise negatiivse mõju omavalitsusüksuse planeerimisautonoomiale põhjustab riigi poolt kaevandamisloa andmine, mitte seadusega omavalitsusüksustele pandud kohustus muuta seejärel vastavalt katastriüksuse sihtotstarvet. (p 33)
Kaevandamisluba antakse menetluses, milles omavalitsusüksusel on võimalik osaleda ja väljendada oma vastuseisu kaevandamisele (MaaPS § 49 lg 6). (p 34)
Kaevandamisloa andmine omavalitsusüksuse vastuseisu korral Vabariigi Valitsuse nõusolekul (kehtiva MaaPS § 55 lõige 4) on põhiseadusega kooskõlas sõltumata dokumendi vormist, milles see vastuseis on esitatud (planeering, arengukava, kiri vms), kui on täidetud järgmised tingimused (vt eespool viidatud otsus asjas nr 3-4-1-9-09, p-d 32-33). Omavalitsusüksus peab saama osaleda ja esitada oma vastuväited kaevandamisloa menetluses, samuti Vabariigi Valitsuses toimuvas nõusoleku andmise menetluses. Vabariigi Valitsus peab sõnaselgelt näitama nõusoleku andmisel, millised on need ülekaalukad üleriigilised sotsiaalsed, keskkonnahoiu- või majandushuvid, mis tingivad vajaduse kaaluda loa väljastamist just konkreetse omavalitsusüksuse territooriumi kohta. Keskkonnaametil kui loa väljastajal on kohustus omavalitsusüksuse esitatud keskkonnahoiu ja sotsiaalseid kaalutlusi loa otsustamisel arvestada. Tal on ka võimalik MaaPS § 56 lõike 1 punkti 9 kohaselt lisada loale nõudeid maapõue kaitse ja maavara ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning kaevandamisest inimese tervisele, varale ja keskkonnale tuleneva keskkonnahäiringu vähendamiseks, samuti MaaPS § 56 lõike 2 alusel muid tingimusi. Omavalitsusüksusel peab olema võimalik kohtus vaidlustada nii Vabariigi Valitsuse nõusolekut kui ka lõplikku loa andmist. (p 37)
Kehtiva MaaPS § 55 lõike 4 kohaselt peab Vabariigi Valitsus oma nõusoleku andmiseks ära näitama, milles seisneb „ülekaalukas riigi huvi“. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mille sisustamine ja niisuguse huvi tuvastamine on kohtulikult kontrollitav. (p 38)
MaaKatS § 18² lõike 4 eesmärgiks võib pidada seda, et ülekaalukates riiklikes huvides õiguspäraselt antud kaevandamisloa alusel saaks mõistliku ajaga ja täiendava asjaajamiseta asuda kaevandama õigel ajal ja õiges kohas, tagades seeläbi maavarade kui rahvusliku rikkuse säästliku kasutamise (PS § 5). Samuti on selle eesmärk kaevandamisloa omanikust ettevõtja ettevõtlusvabaduse kaitse, kuigi kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust luba saada (Riigikohtu halduskolleegiumi 30. mai 2019. a otsus asjas nr 3-17-563/70, p 11.2), kuna ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda, et ta saaks kasutada maavara kui rahvuslikku rikkust oma ettevõtluse huvides (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 44; Riigikohtu halduskolleegiumi 9. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-17-796/39, p 16). (p 29)
Õigusselguse loomist ei saa pidada sättest põhjustatud riive eesmärgiks, kui selle sätte menetlemise ja vastuvõtmise ajal ei olnud selles küsimuses õigusselgusetust (vt Riigikohtu praktikat vaidlusaluse sätte osas Riigikohtu halduskolleegiumi 15. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-35-13, p 19; 18. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-31-16, p-d 14, 19, 21 ja p 22-29). (p 26)
Vt Riigikohtu seisukohta küsimuses selle kohta, kui on vaidlustatud niisuguse normi puudumine, mis kohustaks riigiorganeid jätma kaevandamisloa andmata, kui kaevandamine on vastuolus omavalitsusüksuse kehtivate planeeringutega, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-9-09. (p 37)
MaaKatS § 18² lõike 4 eesmärk on kaevandamisloa omanikust ettevõtja ettevõtlusvabaduse kaitse, kuigi kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust luba saada (Riigikohtu halduskolleegiumi 30. mai 2019. a otsus asjas nr 3-17-563/70, p 11.2), kuna ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda, et ta saaks kasutada maavara kui rahvuslikku rikkust oma ettevõtluse huvides (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 44; Riigikohtu halduskolleegiumi 9. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-17-796/39, p 16). (p 29)
|
| 3-18-1740/36
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.03.2020 |
|
Näilik tehing MKS § 83 lg 4 mõttes tuleb tuvastada TsÜS § 89 alusel. Näilik tehing on tühine ehk õiguslikus mõttes mitteeksisteeriv. Näiliku tehingu korral pooled kokkulepitud tagajärgi tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei pea end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel peab tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelik tahe ei olnud suunatud vaidluse all oleva tehingu tegemisele, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut (maksustamisel tuleb tuvastada ka maksueelis) või teeselda tehingu toimumist üldse (maksueelise tuvastamine pole maksu määramisel vajalik). (Vt nt RKHK otsused nr 3-14-53226/100, p 13, ja nr 3-15-1303/37, p-d 9 ja 10.) (p 14)
Vaidlusaluste tehingute poolte tahteavaldused olid suunatud tehingute kehtivusele ja avaldatud tahtele vastavate õiguslike tagajärgede saabumisele: sellele, et alltöövõtjatest äriühingutel tekiks kohustus teha kokkulepitud tööd ning õigus saada selle eest tasu. Pooled soovisid välistada tasu maksmise füüsilistele isikutele ja vastava nõudeõiguse tekkimise füüsilistel isikutel. Samuti soovisid nad seda, et just äriühingutel tekiks õigus saada tasu ja et tasu makstaks neile. Pole asjaolusid, mis viitaks, et pooltel oli varjatud kavatsus tekitada raha käsutamise õigus füüsilistele isikutele. Makstud tasu jäi alltöövõtjatest äriühingute käsutada, kinnitades nende tahte vastavust tehingutes deklareeritule. (p-d 15 ja 15.2)
MTA ei ole kahtluse alla seadnud seda, et tööd tegelikult tehti. Kontrollperioodil tegid alltöövõtjate nimel tööd isikud, kes kõik olid kaebajaga õigussuhtes lisaks ka füüsiliste isikutena (juhatuse liikmena, käsunduslepingu alusel, töötajana). Seejuures oli MTA väitel kaebaja huvitatud sellest, et just nimetatud füüsilised isikud isiklikult tööd teeksid. Kirjeldatud õiguslik seotus võib iseenesest olla üheks asjaoluks kogumist, mis võib osutada tehingu näilikkusele – sellele, et tehingu teiseks pooleks on alltöövõtjast äriühingu asemel füüsiline isik. Samas on äriühing kui juriidiline isik abstraktsioon, mis saabki tegutseda ja lepingu täitmiseks kokkulepitud tööd teha üksnes füüsiliste isikute kaudu. Seetõttu ei ole kirjeldatud füüsiliste isikute õiguslik seotus kaebajaga üksinda piisav, põhjendamaks alltöövõtjatega tehtud tehingute näilikkust. (p 15.1)
Ettevõtlusvabaduse kasutamisel on majandustegevuses maksunduslike kaalutlustega arvestamine lubatav ega tähenda, et neist kantud tehing oleks automaatselt näilik ja seetõttu tühine TsÜS § 89 ja MKS § 83 lg 4 mõttes. Küll ei ole lubatud maksunduslike kaalutluste tõttu anda tehingule majandusliku sisuga võrreldes moonutatud juriidilist vormi. (p 15.3)
Kuigi vaidlusalused tehingud ei ole näilikud MKS § 83 lg 4 mõttes, viitavad maksuotsuses kirjeldatud asjaolud sellele, et tegu on maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehingutega. Sellisel juhul on maksustamine võimalik MKS § 84 alusel. (p 17)
Ettevõtlusvabaduse kasutamisel on majandustegevuses maksunduslike kaalutlustega arvestamine lubatav ega tähenda, et neist kantud tehing oleks automaatselt näilik ja seetõttu tühine TsÜS § 89 ja MKS § 83 lg 4 mõttes. Küll ei ole lubatud maksunduslike kaalutluste tõttu anda tehingule majandusliku sisuga võrreldes moonutatud juriidilist vormi (vt p 17). (p 15.3)
Kuigi vaidlusalused tehingud ei ole näilikud MKS § 83 lg 4 mõttes, viitavad maksuotsuses kirjeldatud asjaolud sellele, et tegu on maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehingutega. Sellisel juhul on maksustamine võimalik MKS § 84 alusel. (p 17)
MKS § 84 alusel on võimalik tehing maksustada, kui selle „näilikkusele ei ole võimalik või vajalik viidata, näiteks kui maksuobjekt ei ole üheselt seostatav tsiviilõigusliku tehinguga või kui maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil ei ole moonutatud tsiviilõiguslikku tahteavaldust“ (RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14, p 35). Erinevalt MKS § 83 lg-st 4 kohaldub MKS § 84 kehtivatele tehingutele, mille õiguslikke tagajärgi pooled soovivadki, kuid millele nad on andnud õigussuhete kujundamise võimalusi kuritarvitades majanduslikule sisule mittevastava juriidilise vormi maksukohustuse vähendamise eesmärgil (RKHK otsus nr 3-14-53226/100, p 13). Teisisõnu, MKS §-le 84 on võimalik tugineda juhul, kui õigussuhete kujundamise võimalust on kuritarvitatud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-09, p 19). (Vt mitteammendavat loetelu teguritest, mis viitavad kujundamisvõimaluse kuritarvitusele ja majanduslikule sisule mittevastava juriidilise vormi kasutamisele, nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-79-11, p 23; nr 3-3-1-15-11, p 16.) (p 17.1)
MKS § 84 kohaldamine eeldab maksueelise tuvastamist. Seejuures ei pea maksueelist saama alati maksuotsuse adressaat – piisab, kui maksueelis nähtub kõiki asjaolusid tervikuna vaadates. MKS § 84 kohaldamine on põhjendatud ka siis, kui tehingutel ja toimingutel on peale maksueelise saamise muid eesmärke, kuid need osutuvad maksueelise saamisega võrreldes ebaoluliseks (RKHK asjas nr 3-3-1-79-11, p 20). (p 17.2)
Vaidlusaluste tehingute puhul ei ole tegu õigusvastase tegevusega, kuid praegusel juhul ei vastanud tehingute juriidiline vorm nende tegelikule majanduslikule sisule. Vormistades teenuse osutamise alltöövõtjatest äriühingute kaudu, säästis kaebaja tööjõumaksudele vastava summa (maksueelis). Füüsilised isikud kui alltöövõtjatest äriühingute tegelikud kontrollijad said aga majanduslikus mõttes teha nende tööd motiveerinud äriühingutele makstud tasu arvel investeeringu. Tehingute tegelikule majanduslikule sisule oleks isikutevahelisi seoseid ning muid asjaolusid arvestades vastanud see, kui kaebaja oleks füüsilistele isikutele tasu maksnud, sellelt ettenähtud maksud arvestanud, kinni pidanud ja tasunud ning füüsilised isikud oleksid saadud tasu oma äriühingutesse investeerinud. Eeltoodu ei tähenda, et äriühing peaks alltöövõtjale tasu maksmise asemel alati maksma tasu otse alltöövõtja töötajatele. Asjaosalistel on omavahelisi õigussuhteid kujundades õigus valida, kas füüsilistele isikutele teeb väljamakseid, peab tööjõumakse kinni ja tasub need peatöövõtja või teeb seda alltöövõtjast äriühing. Praegusel juhul aga tuleb arvestada, et alltöövõtja eest tööd teinud isikud kontrollivad alltöövõtjaid ning neil on ühtlasi oluline seos kaebajaga, kes on tehingute ahela looja ja väljamakse tegija. Kaebaja marginaal oli lepingute järgi kõrge (ca 46,5%). (p 17.5)
Olukorras, kus majandusliku sisu järgi on tegu füüsiliste isikute hüvanguks tulu teenimisega, ent tööjõumaksude vältimiseks, vähendamiseks või edasilükkamiseks kasutatakse üksnes formaalselt kohast, kuid tegelikule majanduslikule sisule mittevastavat juriidilist vormi, on ületatud lubatava kujundusõiguse piirid. Sellega moonutatakse ka konkurentsi. (p 17.6)
MKS § 84 alusel maksustamisel tuleb saavutada tulemus, mis esineks siis, kui kuritarvitust ei oleks olnud. Seejuures ei või maksustamine kujuneda olemuselt karistuslikuks. Praegusel juhul tähendab eeltoodu seda, et OÜ-dele tehtud väljamakseid, mis on majanduslikus mõttes füüsiliste isikute palgatulu, tuleks käsitada kaebaja tööjõumaksudega maksustatava kuluna, millelt kaebaja ei ole arvestanud, kinni pidanud ega tasunud, kuid peab arvestama, kinni pidama ja tasuma tööjõumaksud. (p 18)
Vaidlusaluste tehingute puhul ei ole tegu õigusvastase tegevusega, kuid praegusel juhul ei vastanud tehingute juriidiline vorm nende tegelikule majanduslikule sisule. Vormistades teenuse osutamise alltöövõtjatest äriühingute kaudu, säästis kaebaja tööjõumaksudele vastava summa (maksueelis). Füüsilised isikud kui alltöövõtjatest äriühingute tegelikud kontrollijad said aga majanduslikus mõttes teha nende tööd motiveerinud äriühingutele makstud tasu arvel investeeringu. Tehingute tegelikule majanduslikule sisule oleks isikutevahelisi seoseid ning muid asjaolusid arvestades vastanud see, kui kaebaja oleks füüsilistele isikutele tasu maksnud, sellelt ettenähtud maksud arvestanud, kinni pidanud ja tasunud ning füüsilised isikud oleksid saadud tasu oma äriühingutesse investeerinud. Eeltoodu ei tähenda, et äriühing peaks alltöövõtjale tasu maksmise asemel alati maksma tasu otse alltöövõtja töötajatele. Asjaosalistel on omavahelisi õigussuhteid kujundades õigus valida, kas füüsilistele isikutele teeb väljamakseid, peab tööjõumakse kinni ja tasub need peatöövõtja või teeb seda alltöövõtjast äriühing. Praegusel juhul aga tuleb arvestada, et alltöövõtja eest tööd teinud isikud kontrollivad alltöövõtjaid ning neil on ühtlasi oluline seos kaebajaga, kes on tehingute ahela looja ja väljamakse tegija. Kaebaja marginaal oli lepingute järgi kõrge (ca 46,5%). (p 17.5)
Füüsilise isiku palgatulult peetakse kinni, arvestatakse ja makstakse Eestis tulu- ja sotsiaalmaks ning kogumispensioni- ja töötuskindlustusmakse. Nimetatud maksude ja maksete korrektse maksmise vastu on oluline avalik huvi, kuna see on vajalik mh kvaliteetsete avalike teenuste osutamiseks ja solidaarsete ravi-, pensioni- ja töötuskindlustussüsteemide rahastamiseks. Olukorras, kus majandusliku sisu järgi on tegu füüsiliste isikute hüvanguks tulu teenimisega, ent tööjõumaksude vältimiseks, vähendamiseks või edasilükkamiseks kasutatakse üksnes formaalselt kohast, kuid tegelikule majanduslikule sisule mittevastavat juriidilist vormi, on ületatud lubatava kujundusõiguse piirid. Sellega moonutatakse ka konkurentsi. (p 17.6)
Kaks isikut ei olnud kaebaja osanikud ning seega on majandustulemustelt makstav tasu osa palgatulust (TuMS § 13 lg 1). Kaebaja kontrollperioodil tehtud väljamaksed kahele OÜ-le on kohtumenetluse tulemusel MKS § 84 alusel ümber kvalifitseeritud füüsilise isiku palgaks. Kui nimetatud osaühingud on kaebajalt saadud tasu arvel teinud osanikele dividendi väljamakseid ja tasunud neilt tulumaksu, siis tekib osaühingul õigus ümber kvalifitseerida ka füüsilise isiku suhted osaühinguga, sh korrigeerida deklareeritud maksukohustusi (vt pikemalt ka RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14, p 42). (p-d 18.3 ja 18.4)
MKS § 84 alusel maksustamisel tuleb saavutada tulemus, mis esineks siis, kui kuritarvitust ei oleks olnud. Seejuures ei või maksustamine kujuneda olemuselt karistuslikuks. Praegusel juhul tähendab eeltoodu seda, et OÜ-dele tehtud väljamakseid, mis on majanduslikus mõttes füüsiliste isikute palgatulu, tuleks käsitada kaebaja tööjõumaksudega maksustatava kuluna, millelt kaebaja ei ole arvestanud, kinni pidanud ega tasunud, kuid peab arvestama, kinni pidama ja tasuma tööjõumaksud. (p 18)
Kaebaja ja tema juhatuse liikmete kontrollitavate äriühingutega tehtud tehingute MKS § 84 alusel maksustamisel ei saa kõiki kaebaja tehtud väljamakseid pidada täies ulatuses aktiivseks tuluks, mida maksustada tööjõumaksudega. Maksumaksjal ei ole kohustust toimida viisil, mis toob kaasa kõrgeima maksukoormise (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-79-11, p 18). Kaebajal on õigus maksta oma juhatuse liikmetest osanikele dividende, mis on osanike passiivne tulu ja mis tuleb maksustada üksnes tulumaksuga (TuMS § 50). Kohane proportsioon aktiivse ja passiivse tulu vahel on praktikas ebaselge. (p 18.2)
Kaebaja kontrollperioodil tehtud väljamaksed kahele OÜ-le on kohtumenetluse tulemusel MKS § 84 alusel ümber kvalifitseeritud füüsilise isiku palgaks. Kui nimetatud osaühingud on kaebajalt saadud tasu arvel teinud osanikele dividendi väljamakseid ja tasunud neilt tulumaksu, siis tekib osaühingul õigus ümber kvalifitseerida ka füüsilise isiku suhted osaühinguga, sh korrigeerida deklareeritud maksukohustusi (vt pikemalt ka RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14, p 42). (p 18.4)
Haldusaktis eksliku õigusliku aluse kasutamine ei pea kaasa tooma haldusakti tühistamist, kui samasisulise otsuse andmiseks esinevad õiguslikud ja faktilised alused (vt nt RKHK otsus nr 3-16-1048/38, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Küll ei tohiks haldusakti õige õigusliku ja faktilise aluse otsimine kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse; mh oleks see vastuolus ka isiku õigusega tõhusale õiguskaitsele (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-11, p 12). (p 18.4)
Maksuasjades tuleb kaebuse rahuldamise proportsiooni määramisel lähtuda nõuete suurusest, mitte arvust (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p 33). (p 19)
Kuigi kassatsioonimenetluse kulud on suuremad kui apellatsioonimenetluse kulud, võtab kolleegium mh arvesse, et Riigikohus esitas kaebajale põhjalikke vastuseid nõudvad kirjalikud küsimused ning korraldas asjas kohtuistungi. Kaebaja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud. (p 19)
|
| 3-17-796/39
|
Riigikohtu halduskolleegium |
09.10.2019 |
|
Kaevandamisloa kooskõlastamist otsustades peab KOV lähtuma omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muu hulgas keskkonnahoiualaseid ja sotsiaalseid argumente (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 11). KOV otsus peab olema proportsionaalne ja langetatud kaalutlusreegleid järgides. Seejuures ei ole KOV jäigalt seotud MaaPS §-s 55 sätestatud kaevandamisloa andmisest keeldumise alustega. Nimetatud paragrahv puudutab loa andja võimalust loa andmisest keelduda, mitte KOV kooskõlastust. (p 10)
Kui KOV kooskõlastamisotsust mõjutavad Keskkonnaameti pädevusse kuuluvad keskkonnakaitselised kaalutlused, peab ta arvestama ameti seisukohaga, et kaevandamist võib keskkonna seisukohast lubada (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-31-16, p 23). Kui KOV soovib ameti järeldust eirata, peab ta osutama selle olulistele puudustele. Praegusel juhul on küsimuseks see, kuivõrd mõjutab kaevandamine kohalike elanike võimalust saada oma kaevudest puhast joogivett. Üks omavalitsusüksuse ülesannetest on korraldada vallas veevarustust (KOKS § 6 lg 1). Piiritlemata selle ülesande ulatust, leiab kolleegium, et keskkonnakaitselised kaalutlused põimuvad praegusel juhul KOV pädevusvaldkonda kuuluva kohaliku huviga. Kaevandamine võib mõjutada KOV ülesande täitmist. Kuigi ka Keskkonnaamet peab loamenetluses kontrollima, millist mõju võib kaevandamine joogivee kvaliteedile avaldada, on kohalikul omavalitsusel oma ülesannete täitmise raames õigus anda sellele küsimusele oma hinnang, ilma et ta peaks esile tooma vigu ameti seisukohas. (p 11)
Kavandades kaevandamist nõrgalt kaitstud põhjaveega piirkonnas, peab kaebaja leppima keskkonnaohtude vältimiseks ja keskkonnariskide vähendamiseks vajalike uuringute tegemise tõttu aeganõudvama loamenetlusega. Seda järeldust ei väära ka asjaolu, et I ja II ala on kantud „Kaevandamisega rikutud ja mahajäetud turbaalade ning kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja“ (keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 87). See nimekiri koostati eesmärgiga suunata kaevandamine inimtegevusest mõjutatud olulise loodusväärtuseta aladele (MaaPS eelnõu 213 SE seletuskiri, lk 30). Nimekiri ei ole koostatud kohalike kogukondade huve silmas pidades. Eelnõu 213 SE seletuskirjas on selgitatud, et nimekirja kantud alale esitatud kaevandamisloa taotluse menetlemisel kohaldatakse kõiki õigusaktidest tulenevaid nõudeid. See, kas kaevandamine on võimalik või mitte, selgub loamenetluse käigus, mille raames tehakse ka keskkonnamõjude hindamine. (p 16)
Keskkonnahäiring on inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju kultuuripärandile, inimese tervisele, heaolule või varale. Keskkonnahäiring on ka selline kahjulik mõju, mis ei ületa arvulist normi või pole normiga reguleeritud (KeÜS § 3 lg 1). Häiringu olulisus tehakse kindlaks konkreetset olukorda hinnates.
KeÜS § 3 lg-s 2 on loetletud olukorrad, mil tuleb eeldada olulise keskkonnahäiringu tekkimist. Tegu ei ole ammendava loeteluga, põhjendatud juhtudel võib oluliseks pidada ka selles lg-s nimetamata häiringuid. Muu hulgas tuleb olulise keskkonnahäiringu tekkimist eeldada keskkonna kvaliteedi piirväärtuse ületamise korral (KeÜS § 3 lg 2 p 1). Keskkonna kvaliteedi piirväärtus on keskkonna keemilisele, füüsikalisele või bioloogilisele näitajale kehtestatud piirväärtus, mida ei tohi inimese tervise ja keskkonna kaitsmise huvides ületada (KeÜS § 7 lg 3). (p 12)
Sotsiaalministri 31.07.2001. a määrusega nr 82 on kehtestatud joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded eesmärgiga kaitsta inimese tervist joogivee saastumise kahjulike mõjude eest (vaidlustatud otsuste tegemise ajal kehtinud redaktsioon, § 1 lg 1). Muu hulgas on määruses paika pandud vee orgaanilise aine sisaldust peegeldava keemilise hapnikuvajaduse (PHT) indikaator 5,0 mg/l O2, mida ei tohi joogivees ületada (§ 3 lg 2 ja § 6). Nimetatud indikaatori ületamine ei pruugi veel tingimata tähendada ohtu inimese tervisele, kuid toob Terviseametile kaasa kohustuse hinnata terviseriske ning töötada vajaduse korral välja abinõude programm (§ 3 lg 4). (p 13)
Mitmetes jõe piirkonna kaevudes on probleemiks kõrge PHT näitaja. Määruse nr 82 nõuded ei laiene isiklikule veevärgile, kust võetakse vett alla 10 m3 ööpäevas või mida kasutab vähem kui 50 inimest (§ 1 lg 2 p 3). Praegusel juhul on määruses nimetatud piirnorme kohati mitu korda ületav PHT näitaja ilmnenud jõe ümbruse majapidamiste isiklikes kaevudes, mille vee kvaliteedile määruse normid eeldatavasti ei kohaldu. Siiski on igati asjakohane, kui KOV võtab keskkonnahäiringu olulisust kaaludes arvesse määruses sätestatud indikaatoreid. (p 13.1)
KeÜS § 11 lg 2 kohaselt tuleb keskkonnariskiga tegevuste suhtes otsuste tegemisel selgitada välja nende tegevuste mõju keskkonnale. Menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise kohustus on sätestatud ka HMS §-s 6. Vajaduse korral tuleb haldusorganil koguda selleks tõendeid omal algatusel. Üksnes siis, kui otsustajal on piisavalt teavet, saab ta seada tingimusi, mille abil keskkonnariski võimalikult suurel määral vähendada (KeÜS § 11 lg 1). Teavet on vaja koguda ka selleks, et keelduda kooskõlastust andmast, kui see peaks osutuma vajalikuks, et vältida keskkonnaohtu (KeÜS § 10). (p 14)
Vt p 16 ja annotatsioone RKPJK otsusele asjas nr 3-4-1-27-13.
Mõju, mis ei ole eraldivõetuna oluline, võib muutuda oluliseks keskkonnaseisundi haavatavuse tõttu ja/või kombineerituna teiste mõjutustega. Mõju hindamine, mida taotletav tegevus võib avaldada koostoimes teiste tegevusliikidega, on üheks keskkonnamõjude hindamise (KMH) ülesandeks (vaidlustatud otsuste tegemise ajal kehtinud KeHJS § 20 lg 1 p 6, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/92/EL, 13.12.2011, teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta IV lisa, p 4 allmärkus 1).
KMH põhjal sai KOV järeldada, et kaevuvee halva kvaliteedi põhjused on komplekssed. Tehtud uuringud on näidanud, et üheks põhjuseks on turbatootmine, seda eelkõige suviti. KOV leidis selle info põhjal, et tal ei ole võimalik eelnõudele kooskõlastust anda enne, kui ta on välja selgitanud, kuidas on võimalik probleemi lahendada. Vastustaja otsustas tellida uuringu, mille käigus selgitataks välja piirkonna hüdrogeoloogilised tingimused ja karstist tulenevad eripärad, põhjavee toitumis- ja äravoolutingimused ning põhjavee režiimi ja kvaliteeti mõjutavad tegurid (mõlema vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 1). Sellest ei saa järeldada, et KMH raames oleks kumulatiivset mõju puudulikult hinnatud. Lahendust joogivee probleemile ei pidanud tingimata otsima kaevandusloa KMH menetluses. Kuhjuvatel põhjustel ilmnevate keskkonnahäiringute väljaselgitamine, nende vähendamine ja vältimine eeldab erinevate huvide eest seisvate poolte koostööd, mille käigus võib olla vaja tegeleda probleemi erinevate tekkepõhjustega. (p 15)
|
| 3-14-52416/72
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.02.2019 |
|
HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt on haldusmenetluses menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt võib puudutada (kolmas isik). Menetlusosalisel on õigus esitada enne haldusakti andmist selle kohta oma arvamus ja vastuväited (HMS § 40 lg 1). Kolleegium on selgitanud, et menetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Kaasamiseks ei pea tema õiguste riive olema tõendatud – piisab mõistlikust kahtlusest riive esinemise kohta (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 20). (p 13)
Müra ja veokite liiklus võib riivata kinnistust üle tee asuvate elumajade elanike, nende hulgas kaebajate õigusi, mh nende omandiõigust, õigust tervise kaitsele ja kodu puutumatusele. Seega oleks vastustaja pidanud kaebajad ehitusloa ja kasutusloa menetlusse kaasama. Kaasamise nõude rikkumise tõttu on vaidlustatud ehitus- ja kasutusluba formaalselt õigusvastased. Kaebajad said siiski võimaluse oma seisukohtade avaldamiseks ehitusloa peale esitatud vaide menetluses. Kaebuse rahuldamine sõltub sellest, kas ärakuulamata jätmine võis mõjutada lubade andmist (HMS § 58). (p 14)
Kuigi pole välistatud, et kaebajate kaasamise ning asjaolude nõuetekohase väljaselgitamise järel saaks kasutusloa uuesti väljastada, on võimalik ka see, et erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks tuleks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 32) või kasutusluba andmata jätta. (p 27) Vt ka p 24.
Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamist või muutmist. Vaid juhul, kui ehitusloa muutmine või kehtetuks tunnistamine ei ole võimalik (näiteks kui ehitusloa adressaadi usalduse kaitse kaalub üles avaliku või kolmandate isikute huvi), saab õigusvastasele ehitisele õiguspäraselt kasutusloa anda (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 20). (p 15)
Vastustajal tuli lubade andmisel leida kõigi poolte huve optimaalselt arvestav lahendus. Ühelt poolt tuleb kaebajatel leppida tööstuspiirkonna lähedusega ja sellest tingitud mõjutustega, teisalt aga tuleb ka kolmandal isikul arvestada sellega, et tema ettevõtlusvabadus kinnistul võib olla kitsendatud elamute läheduse tõttu. (p 16)
Kuigi ventilatsiooniseadmeid (või ventilatsiooniavasid) ei rajatud vaidlustatud ehitusloa alusel, tuli vastustajal nende rajamise õiguspärasust kontrollida praeguses asjas samuti vaidlustatud kasutusloa andmise menetluses. Uus kasutusluba anti ehitisele tervikuna (vt ka EhS v.r § 33 lg 5 esimene lause), seega ka ventilatsiooniavadele, mitte ainult vaidlustatud ehitusloa alusel rajatud ehitise osadele ja rajatistele. (p 17)
Kuigi pole välistatud, et kaebajate kaasamise ning asjaolude nõuetekohase väljaselgitamise järel saaks kasutusloa uuesti väljastada, on võimalik ka see, et erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks tuleks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 32) või kasutusluba andmata jätta. (p 27)
Vastustajal tuli lubade andmisel leida kõigi poolte huve optimaalselt arvestav lahendus. Ühelt poolt tuleb kaebajatel leppida tööstuspiirkonna lähedusega ja sellest tingitud mõjutustega, teisalt aga tuleb ka kolmandal isikul arvestada sellega, et tema ettevõtlusvabadus kinnistul võib olla kitsendatud elamute läheduse tõttu. (p 16)
Ehitusloa andmisel tuli arvestada kavandatava ehitise ja selle kasutamisega kaasnevaid mõjutusi tervikuna. Nt kuulus ehitusloa reguleerimisesemesse juurdepääsutee rajamine. Tootmishoone rekonstrueerimiseks tuli ehitusloa andmisel arvestada uue ukseava kasutuselevõtuga kaasneva veokiliiklusega tänaval. (p 23)
Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamist või muutmist. Vaid juhul, kui ehitusloa muutmine või kehtetuks tunnistamine ei ole võimalik (näiteks kui ehitusloa adressaadi usalduse kaitse kaalub üles avaliku või kolmandate isikute huvi), saab õigusvastasele ehitisele õiguspäraselt kasutusloa anda (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 20). (p 15)
HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt on haldusmenetluses menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt võib puudutada (kolmas isik). Menetlusosalisel on õigus esitada enne haldusakti andmist selle kohta oma arvamus ja vastuväited (HMS § 40 lg 1). Kolleegium on selgitanud, et menetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Kaasamiseks ei pea tema õiguste riive olema tõendatud – piisab mõistlikust kahtlusest riive esinemise kohta (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 20). (p 13)
Müra ja veokite liiklus võib riivata kinnistust üle tee asuvate elumajade elanike, nende hulgas kaebajate õigusi, mh nende omandiõigust, õigust tervise kaitsele ja kodu puutumatusele. Seega oleks vastustaja pidanud kaebajad ehitusloa ja kasutusloa menetlusse kaasama. Kaasamise nõude rikkumise tõttu on vaidlustatud ehitus- ja kasutusluba formaalselt õigusvastased. Kaebajad said siiski võimaluse oma seisukohtade avaldamiseks ehitusloa peale esitatud vaide menetluses. Kaebuse rahuldamine sõltub sellest, kas ärakuulamata jätmine võis mõjutada lubade andmist (HMS § 58). (p 14)
Kuigi pole välistatud, et kaebajate kaasamise ning asjaolude nõuetekohase väljaselgitamise järel saaks kasutusloa uuesti väljastada, on võimalik ka see, et erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks tuleks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 32) või kasutusluba andmata jätta. (p 27)
Planeeringust tulenevad nõuded selguvad planeeringu joonist ja tekstiosa koos tõlgendades. (p 26)
Vastustajal tuli lubade andmisel leida kõigi poolte huve optimaalselt arvestav lahendus. Ühelt poolt tuleb kaebajatel leppida tööstuspiirkonna lähedusega ja sellest tingitud mõjutustega, teisalt aga tuleb ka kolmandal isikul arvestada sellega, et tema ettevõtlusvabadus kinnistul võib olla kitsendatud elamute läheduse tõttu. (p 16)
Lisaks määrusega kehtestatud müra normtasemetele saab isik tugineda neile detailplaneeringu tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 15. (p 20)
Vt ka p 18.
Juurdesõidutee ei pruugi iseenesest olla samastatav sissesõiduga (või tänavalt mahasõidu ja sellele pealesõiduga), vaid võib tähistada marsruuti, mida mööda sõidukid jõuavad sissesõiduni. (p 26)
Planeeringu nõuded, millega lahendatakse naaberkinnisasjade omanike vahelisi ehituslikke huvikonflikte, võivad luua isikutele iseseisva subjektiivse õiguse. Kohtumenetluses enda kui naabri huve kaitsvale planeeringu sättele tuginemiseks ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-16, p 26). (p 15)
|
| 3-15-2937/75
|
Riigikohtu halduskolleegium |
29.05.2018 |
|
Tulenevalt RavS §-st 1163 ja § 1167 lg-st 2 võivad enne RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 jõustumist välja antud tegevusload jääda senises mahus kehtima ja adressaadid võivad kasutada neist lubadest varem tulenenud õigusi üleminekuaja lõpuni. RavS § 41 lg-s 3 ja § 42 lg-s 5 sätestatud piirangud laienevad üldapteegi tegutsemiskoha muutmisele ka RavS §-s 1163 ja § 1167 lg-s 2 sätestatud üleminekuajal. (p-d 12 ja 14)
RavS §-d 1163 ja 1167 ei anna võimalust üleminekuajal teises tegutsemiskohas üldapteegi tegevust alustada. Teises tegutsemiskohas üldapteegi tegevuse alustamise õigust ei tulene ka asjaolust, et samal ajal lõpetas senisel kujul tegevuse sama isiku üldapteek tegevusloal märgitud tegutsemiskohas. RavS § 40 lg 1 järgi peab igal üldapteegil olema eraldi tegevusluba. Uue üldapteegi asutamisel tuleb taotleda uus tegevusluba sõltumata sellest, kas apteegipidaja teine üldapteek lõpetab tegevuse. (p-d 15 ja 16)
Erinevalt uue apteegi asutamisest tuleb apteegi kolimist õiguslikult vaadelda senisest loast tuleneva õiguse teostamise jätkuna. Seda tuleb arvestada ka RavS §-de 1163 ja 1167 kohaldamisel. Kolimiseks ja seniste õiguste teostamise jätkamiseks ei saa aga lugeda mistahes tegutsemiskoha muutmist. Üldapteegi tegevuse jätkamisega ei ole tegemist siis, kui uus apteek avatakse täiesti uues kohas ja täiesti uue personaliga. Ainuüksi oluline erinevus uue ja vana apteegi tegutsemiskohtade vahel välistab vaidlusaluse muudatuse kvalifitseerimise senise apteegi kolimiseks. (p 15)
Apteegireformiga kaasneda võiv vajadus apteeke võõrandada ei tähenda, et apteegipidajatele tuleb üleminekuajal anda võimalus avada lisaapteeke, isegi kui nende võõrandamine proviisoritele oleks hõlpsam või tulutoovam kui seni tegutsenud apteekide võõrandamine. Uue apteegi avamine ei kõrvalda ega leevenda vajadust vana apteek kas sulgeda või võõrandada või muuta apteegipidaja osanike ring nõuetekohaseks. Tegevust uues tegutsemiskohas ei saa vaadelda varasema investeeringu tagasiteenimisena. Tegemist on üleminekuperioodil tehtud uue investeeringuga. Üleminekuaja eesmärk pole ka kompenseerida uute apteekide avamise võimalusega olukordi, kus apteegipidaja peab ärilistel kaalutlustel otstarbekaks sulgeda varasem apteek enne üleminekuaja lõppu. (p 22)
MsüS § 30 lg 4 reguleerib asjaolude muutumise teate õiguslikke tagajärgi ega näe ette erandit sama seaduse § 37 lg 4 kolmandast lausest. MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. MsüS § 37 lg 4 reguleerib nii õigusrikkumiste tagajärgi kui kohaldub ka majandustegevusest loobumise korral. (p 20)
Tegevusloale kantav märge üldapteegi tegutsemiskoha kohta ei ole vaid informatiivse tähendusega. Üldapteek ei või isetahtsi tegutseda tegutsemiskohas, mida pole tegevusloale kantud (vt RKHK otsus asjas nr 3-15-1445, p 17). Seega on sellel märkel adressaadi õiguste jaoks konstitutiivne, mitte informatiivne tähendus. Informatiivne tähendus on aga nt loa adressaadi sidevahendite andmetel. (p 17)
Uue üldapteegi asutamisel tuleb taotleda uus tegevusluba (RavS § 40 lg 1) sõltumata sellest, kas apteegipidaja teine üldapteek lõpetab tegevuse. Erinevalt uue apteegi asutamisest tuleb apteegi kolimist õiguslikult vaadelda senisest loast tuleneva õiguse teostamise jätkuna. Kolimiseks ja seniste õiguste teostamise jätkamiseks ei saa aga lugeda mistahes tegutsemiskoha muutmist. Üldapteegi tegevuse jätkamisega ei ole tegemist siis, kui uus apteek avatakse täiesti uues kohas ja täiesti uue personaliga. Ainuüksi oluline erinevus uue ja vana apteegi tegutsemiskohtade vahel välistab vaidlusaluse muudatuse kvalifitseerimise senise apteegi kolimiseks. (p 15)
Üldapteegi tegutsemiskoha muutmine on käsitatav põhiregulatsiooni muutmisena. Sellele vastavalt tuleb muudetud tegevusluba käsitada uue tegevusloana ja see kinnitab RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 piirangute järgimise vajadust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-1445). Uusi piiranguid tuli kohaldada kolmanda isiku üldapteegi avamiseks loa andmisel sõltumata sellest, kas tegutsemiskoht on tegevusloa põhiregulatsiooni osa või kõrvaltingimus ja kas asjaomane õigus anti uue tegevusloaga või senise tegevusloa muutmisega. (p 16)
MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. (p 20)
Uue tegevusloa väljaandmise nõue ei ole võrreldes loa muutmisega tingimata ettevõtlusvabaduse olulisem ja intensiivsem piirang ja sellele ei pea kindlasti eelistama muutmist. See, millised riived uus luba või vana loa muutmine kaasa toob, sõltub valdkonnas kehtivatest erinormidest ja juhtumi asjaoludest. Nt üldapteegi tegutsemiskoha muutmisel tuli arvestada uute asutamispiirangutega sõltumata sellest, kas seadus võimaldab muudatuse teha tegevusloa muutmise või uue tegevusloa andmise teel. (p 21)
Ettevõtte kolimine, samuti varasema ettevõtte sulgemine ja uue avamine on majandustegevuse normaalsed osad ja kaitstud ettevõtlusvabadusega. See aga ei tähenda, et need muudatused ei võiks alluda loareservatsioonile ega muudele seadusest tulenevatele piirangutele. (p 22)
Üldapteegi tegutsemiskoha muutmine on käsitatav põhiregulatsiooni muutmisena. Sellele vastavalt tuleb muudetud tegevusluba käsitada uue tegevusloana ja see kinnitab RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 piirangute järgimise vajadust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-1445). Uusi piiranguid tuli kohaldada kolmanda isiku üldapteegi avamiseks loa andmisel sõltumata sellest, kas tegutsemiskoht on tegevusloa põhiregulatsiooni osa või kõrvaltingimus ja kas asjaomane õigus anti uue tegevusloaga või senise tegevusloa muutmisega. Erinevalt uue apteegi asutamisest tuleb apteegi kolimist õiguslikult vaadelda senisest loast tuleneva õiguse teostamise jätkuna. Ainuüksi oluline erinevus uue ja vana apteegi tegutsemiskohtade vahel välistab vaidlusaluse muudatuse kvalifitseerimise senise apteegi kolimiseks. (p-d 15 ja 16)
MsüS § 30 lg 4 reguleerib asjaolude muutumise teate õiguslikke tagajärgi ega näe ette erandit sama seaduse § 37 lg 4 kolmandast lausest. MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. MsüS § 37 lg 4 reguleerib nii õigusrikkumiste tagajärgi kui kohaldub ka majandustegevusest loobumise korral. (p 20)
Apellatsioonimenetluses on menetlusosalisel õigus esitada kohtukõne teesid kirjalikult. Tulenevalt HKMS § 129 lg-st 3 ja § 185 lg-st 1 on ringkonnakohtu istungi suhtes kohaldatav TsMS § 402 lg 7. Kohtukõne teeside esitamine ei ole HKMS 18. peatükis välistatud ja see ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemusega. Ehkki HKMS § 194 ei kasuta mõistet "kohtuvaidlus", on menetlusosalisel õigus ringkonnakohtu istungil kohtukõnele. Vastavalt TsMS § 402 lg-le 2 seisneb kohtuvaidlus kohtukõnede esitamises. Kui kohtukõne teesid sisaldavad uusi, hilinenult esitatud asjaolusid, võib kohus jätta need menetlemata (HKMS § 51 lg 4). (p 27)
Õiguspärast ootust apteegi avamise suhtes ei saa tekitada teistele isikutele antud tegevusload ega nende muutmine. Iga tegevusluba on iseseisev haldusotsus ja loa taotleja peab arvestama, et õiguslikult puudutatud isikud võivad taotleda nende kohtulikku kontrolli. (p 23)
Tegevusloale kantav märge üldapteegi tegutsemiskoha kohta on adressaadi õiguste jaoks konstitutiivse tähendusega. Üldapteegi tegutsemiskoha muutmine on käsitatav põhiregulatsiooni muutmisena. Sellele vastavalt tuleb muudetud tegevusluba käsitada uue tegevusloana. (p-d 16 ja 17, vt ka p 15)
MsüS § 30 lg 4 reguleerib asjaolude muutumise teate õiguslikke tagajärgi ega näe ette erandit sama seaduse § 37 lg 4 kolmandast lausest. MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. MsüS § 37 lg 4 reguleerib nii õigusrikkumiste tagajärgi kui kohaldub ka majandustegevusest loobumise korral. (p 20)
Uue tegevusloa väljaandmise nõue ei ole võrreldes loa muutmisega tingimata ettevõtlusvabaduse olulisem ja intensiivsem piirang ning sellele ei pea kindlasti eelistama muutmist. See, millised riived uus luba või vana loa muutmine kaasa toob, sõltub valdkonnas kehtivatest erinormidest ja juhtumi asjaoludest. (p 21)
Ettevõtte kolimine, samuti varasema ettevõtte sulgemine ja uue avamine on majandustegevuse normaalsed osad ja kaitstud ettevõtlusvabadusega. See aga ei tähenda, et need muudatused ei võiks alluda loareservatsioonile ega muudele seadusest tulenevatele piirangutele. Praegusel juhul ei ole tegemist tavapärase ettevõtlusrežiimiga, vaid üleminekuajaga, mille lõppedes peavad nõuetele mittevastavad ettevõtjad olema turult lahkunud. Uue apteegi avamise piirangut õigustab selles asjas ülekaalukas avalik huvi – rahvatervise kaitse (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-1445, p-d 30–31). (p 22)
Uue tegevusloa väljaandmise nõue ei ole võrreldes loa muutmisega tingimata ettevõtlusvabaduse olulisem ja intensiivsem piirang ja sellele ei pea kindlasti eelistama muutmist. See, millised riived uus luba või vana loa muutmine kaasa toob, sõltub valdkonnas kehtivatest erinormidest ja juhtumi asjaoludest. (p 21)
|
| 3-15-1445/58
|
Riigikohtu halduskolleegium |
29.05.2018 |
|
RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 eesmärk on rahvatervise kaitse, tugevdades proviisorapteekide positsiooni ning piirates apteekide ketistumist ja hulgifirmade mõju.
Rakendussätete eesmärk on tagada ajutiselt õigus jätkata senist majandustegevust ja minna sujuvalt üle põhiregulatsioonile. Uutele piirangutele mittevastavate isikute ettevõtluse laiendamine ei ole hõlmatud rakendussätete eesmärgiga ja töötab vastu põhiregulatsiooni eesmärgile. (p 28, vrd RKHK otsus asjas nr 3-11-1355, p 36.2.)
Üleminekuaeg, mille kestel võiksid nõuetele mittevastavad isikud oma tegevust laiendada, ei soodustaks järkjärgulist lähenemist lõppeesmärgile, vaid toimiks sellele vastupidises suunas. Seda, et reformi käigus ei saa integratsiooni- ja omandipiirangutele mittevastav isik oma tegevust laiendada, on mõõdukas ettevõtlusvabaduse piirang. (p 32)
Oluliste faktiliste asjaolude tuvastamata jätmine ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui kohtul on põhimõtteliselt võimalik haldusmenetluses tuvastamata asjaolusid ise tuvastada (HMS § 58). Praeguses asjas ei ole ka kohtud kõnealuste faktide suhtes selget seisukohta kujundanud. Kuna Riigikohtul pole pädevust uusi faktilisi asjaolusid kindlaks teha (HKMS § 229 lg 2), puudub tal võimalus vastavalt HMS §-le 58 veenduda, et haldusorgani vead seaduse kohaldamisel ja asjaolude uurimisel ei mõjutanud otsuse sisu (vrd esimese ja teise astme kohtu kohta RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17). Seetõttu ei anna HMS § 58 praegusel juhul alust haldusorgani otsuse jõusse jätmiseks. (p 37)
Vaidlustatud otsuse alusel välja antud muudetud andmetega tegevusluba moodustab vaidlustatud haldusorgani otsusega lahutamatu terviku (vrd RKHK otsused asjades nr 3-3-1-43-01, p 3, 3-3-1-25-02, p 11, 3-3-1-69-16, p 27), mistõttu kaasneb haldusorgani otsuse tühistamisega vältimatult tegevusloa tühistamine haruapteegi jaoks. Loas tehtud muudatus ei saa jääda kehtima, kui tühistatakse haldusakti säte, mis näeb ette muudatuse tegemise. (p 38)
RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 on osas, milles need välistavad olukorra, kus kolmas isik asutab uue haruapteegi ja hakkab selles tegutsema, proportsionaalsed ettevõtlusvabaduse (PS § 31) riived. (p-d 29 ja 30)
RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 piirangute legitiimne eesmärk on elanikkonna kindel ja kvaliteetne varustamine ravimitega. Rahvatervise kaitseks apteegituru korraldamisel kasutatavate vahendite valikul on seadusandjal ulatuslik otsustusruum. Põhimõtteliselt on vertikaalse integratsiooni keeld ja proviisorite enamusosaluse nõue ülekaaluka avaliku huvi kaitseks sobivad ja õigustatud (vt iseäranis Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-171/07 ja nr C-172/07: Apothekerkammer des Saarlandes jt, p-d 25–40). (p 31)
Üleminekuaeg, mille kestel võiksid nõuetele mittevastavad isikud oma tegevust laiendada, ei soodustaks järkjärgulist lähenemist lõppeesmärgile, vaid toimiks sellele vastupidises suunas. Seda, et reformi käigus ei saa integratsiooni- ja omandipiirangutele mittevastav isik oma tegevust laiendada, on mõõdukas ettevõtlusvabaduse piirang. (p 32)
Uute haruapteekide asutamise piirangu kohene jõustamine riivab võrdse kohtlemise põhimõtet: RavS § 41 lg-le 3 ja § 42 lg-le 5 vastavaid tegevusloa adressaate koheldakse soodsamalt kui neile nõuetele mittevastavaid adressaate; olemasolevate haruapteekide pidajaid koheldakse soodsamalt kui asutada soovijaid. Samal ajal soodustab piirangu kohene jõustamine ühtlasi võrdsuspõhiõigust, sest sellega piiratakse juba tegutsevate apteegipidajate eeliseid nende isikute ees, kes sooviksid üleminekuajal turule tulla, kuid kes samuti ei vasta omandi- või integratsioonipiirangule. (p 33)
Kehtiva ja asjassepuutuva õiguse kohaldamata jätmine on erand, mis peab tulenema rakendussättest. See, et seaduse põhiregulatsiooni rakendussätetes ei dubleerita, ei tähenda, et põhiregulatsiooni ei tuleks kohaldada seaduse rakendamiseks ettenähtud üleminekuajal. Rakendussätteid kui kehtiva õiguse kohaldamist edasilükkavaid ajutisi erandeid tuleb tõlgendada pigem kitsalt. (p 15)
RavS § 41 lg-s 3 ja § 42 lg-s 5 sätestatud piirangud rakenduvad RavS §-s 1163 ja § 1167 lg-s 2 sätestatud üleminekuajal uue haruapteegi asutamisele ning haruapteeki ei või üleminekuajal asutada isik, kes nende sätete nõuetele ei vasta. RavS § 1163 ja § 1167 lg 2 sätestavad kohustuse viia varem välja antud üldapteegi tegevusload uute nõuetega kooskõlla üleminekuperioodi lõpuks. Seega võivad varem välja antud tegevusload jääda senises mahus kehtima ja adressaadid võivad kasutada nende lubadega varem kaasnenud õigusi üleminekuaja lõpuni. Põhjendamatu on laiendada neid erandeid muudatustele, mis suurendavad senise tegevusloa mahtu, ja õigustele, mida seniste lubadega ei kaasnenud. Kui varasemast tegevusloast, mis kehtis RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 jõustumise ajal, ei tulenenud õigust haruapteeki asutada ja selles tegutseda, pole need õigused RavS §-ga 1163 ja § 1167 lg-ga 2 hõlmatud. Erijuhtumiks, mil struktuuriüksuse, sh haruapteegi asutamine on üleminekuperioodil selgesõnaliselt lubatud omandi- ja integratsioonipiiranguid arvestamata jättes, on teenuse osutamine Ravimiameti ettekirjutuse alusel vastavalt RavS §-le 311. (p-d 12, 16, 18 ja 19)
RavS § 1162 lg 1 sätestab erandi vaid senistele, mitte uutele haruapteekidele (vt ka 615 SE II seletuskiri, muudatusettepanek nr 2). (p 25, vt ka p 26)
Haruapteek pole iseseisev apteek, vaid üld-, haigla- või veterinaarapteegi struktuuriüksus (RavS § 30 lg 9), kuid haruapteegi tegevusele kohaldatakse vastavat liiki apteegi kohta sätestatud nõudeid (RavS § 30 lg 10 esimene lause). Üldapteegi haruapteegi tegevusele, sh selle asutamisele, kohalduvad ka RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5. Ehkki haruapteegile ei anta välja eraldi tegevuslube, vaid see kantakse üldapteegi tegevusloale (RavS § 30 lg 10 teine lause, § 40 lg 2), on haruapteegi asutamise ja pidamise näol tegemist loakohustusliku majandustegevusega. Apteekide tegevusele ei ole küll enam kehtestatud geograafilisi piiranguid, v.a RavS § 30 lg-s 91 sätestatud juhtudel, kuid sellegipoolest ei või haruapteeki isetahtsi pidada tegevuskohas, mida pole tegevusloal märgitud (vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-30-14, p 60). Õiguse tegutseda haruapteegi kaudu saab üldapteek vaid enda tegevusloa asjaomase kande tulemusena. RavS § 30 lg 10 alusel laienevad haruapteegi kohta kande tegemisele ka RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5. (p 17)
Üldapteegi tegevuskoha regulatsioon piiritleb adressaadi majandustegevust. RavS § 38 lg 3 järgi antakse tegevusloaga selle omajale õigus tegutseda kindlaksmääratud ajavahemikul tegevusloal märgitud tegevusalal, tegutsemiskohas ja tingimustel. Haruapteegi tegevuskoht on ühtlasi üks üldapteegi tegevuskohtadest. Nii üld- kui ka haruapteegi puhul on tegevuskoht seaduse järgi möödapääsmatult vajalik, mitte fakultatiivne tegevusloa regulatsioonielement. Ravimiamet ei või kanda üldapteegi tegevusloale haruapteeki, määramata kindlaks selle tegevuskohta. Tegevuskoha kuulumist apteegi tegevusloa põhiregulatsiooni alla kinnitab erinormina ka RavS § 50, kus loetletakse tegevusloa kõrvaltingimused seoses ravimite käitlemise ja vahendamisega. (p 22)
RavS § 1162 lg 1 sätestab erandi vaid senistele, mitte uutele haruapteekidele (vt ka 615 SE II seletuskiri, muudatusettepanek nr 2). (p 25, vt ka p 26)
MsüS ja RavS järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt MsüS § 37 lg 4 kolmas lause). Põhiregulatsiooni muutmisel loetakse senise loa kehtivus lõppenuks ja tegevuse jätkamiseks tuleb anda uus luba asjakohaseid õigusnorme järgides. MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause eesmärk on allutada põhiregulatsiooni kui loa mahtu piiritlevate tingimuste muutmine samadele normidele ja põhimõtetele, mis kehtivad tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ja uue loa andmisel. (p-d 20 ja 21)
Isegi kui tehniliselt vormistatakse haruapteegi asutamine üldapteegi tegevusloa muudatusena, tuleb seda õiguslikult MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause mõttes ning RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 kohaldamisel käsitada uue tegevusloana, st kohaldada tuleb uue tegevusloa andmise reegleid. Tegemist pole uuele apteegile antud tegevusloaga, vaid uue tegevusloaga senisele üldapteegile ühes tema uue struktuuriüksusega. (p 20)
Ravimiseaduses puudub erisäte, mis kehtestaks erandi MsüS § 32 lg-st 1 ja § 37 lg-st 4. Apteegi struktuuriüksuse saab tegevusloale kanda ka uut tegevusluba väljastades. See, et üldapteegi tegevuskoha muutmisel või tegevusloale struktuuriüksuse lisamisel tuleb riigilõivu tasuda vähem kui muudel tegevusloa taotlemise juhtudel (RLS § 279 p 4 ja § 280 p 5), ei mõjuta põhiregulatsiooni muutmise reegleid MsüS ja RavS mõttes. (p 21)
MsüS ja RavS järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt MsüS § 37 lg 4 kolmas lause). Põhiregulatsiooni muutmisel loetakse senise loa kehtivus lõppenuks ja tegevuse jätkamiseks tuleb anda uus luba asjakohaseid õigusnorme järgides. MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause eesmärk on allutada põhiregulatsiooni kui loa mahtu piiritlevate tingimuste muutmine samadele normidele ja põhimõtetele, mis kehtivad tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ja uue loa andmisel. (p-d 20 ja 21)
MsüS § 17 lg 2 teise lause järgi kuulub tegevusloa põhiregulatsiooni ka tegevuskoht, kui tegevusluba antakse seaduses sätestatud juhul tegutsemiseks konkreetses tegevuskohas. Alusetu on arusaam, et loa põhiregulatsiooni hulka kuulub tegevuskoht vaid siis, kui ettevõtja konkreetne tegevuskoht on reguleeritud seadusega. Sellisel juhul poleks tegemist mitte tegevusloa, vaid seaduse regulatsiooniga. Oluline pole siin ka see, kas tegevusloa andmisel tuleb kontrollida tegevuskohale kehtestatud erinõudeid. Tegevusloa reguleerimisese ei pruugi kattuda kontrolliesemega (vrd MsüS §-d 17 ja 18). (p 22)
MsüS eelnõu seletuskirja kohaselt määrab põhiregulatsioon "majandustegevuse "mahu", mida on lubatud loaga teostada" (803 SE, lk 45). Üldapteegi tegevuskoha regulatsioon piiritleb just sellisel viisil adressaadi majandustegevust. RavS § 38 lg 3 järgi antakse tegevusloaga selle omajale õigus tegutseda kindlaksmääratud ajavahemikul tegevusloal märgitud tegevusalal, tegutsemiskohas ja tingimustel. Haruapteegi tegevuskoht on ühtlasi üks üldapteegi tegevuskohtadest. Nii üld- kui ka haruapteegi puhul on tegevuskoht seaduse järgi möödapääsmatult vajalik, mitte fakultatiivne tegevusloa regulatsioonielement. Ravimiamet ei või kanda üldapteegi tegevusloale haruapteeki, määramata kindlaks selle tegevuskohta. Tegevuskoha kuulumist apteegi tegevusloa põhiregulatsiooni alla kinnitab erinormina ka RavS § 50, kus loetletakse tegevusloa kõrvaltingimused seoses ravimite käitlemise ja vahendamisega. (p 22)
RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 ei pruugi välistada igasugust üldapteegi tegevusloa muutmist. Muu hulgas võib muutmine olla vajalik apteegi tegevuse viimiseks kooskõlla uute nõuetega. Välistatud on tegevusloa esemeks oleva majandustegevuse laiendamine, sest sisuliselt antakse seeläbi luba majanduslikuks lisategevuseks (vt ka p 28). (p 19) Vt ka p 21.
Ravimiseaduses puudub erisäte, mis kehtestaks erandi MsüS § 32 lg-st 1 ja § 37 lg-st 4. Apteegi struktuuriüksuse saab tegevusloale kanda ka uut tegevusluba väljastades. See, et üldapteegi tegevuskoha muutmisel või tegevusloale struktuuriüksuse lisamisel tuleb riigilõivu tasuda vähem kui muudel tegevusloa taotlemise juhtudel (RLS § 279 p 4 ja § 280 p 5), ei mõjuta põhiregulatsiooni muutmise reegleid MsüS ja RavS mõttes. (p 21)
MsüS ja RavS järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt MsüS § 37 lg 4 kolmas lause). Põhiregulatsiooni muutmisel loetakse senise loa kehtivus lõppenuks ja tegevuse jätkamiseks tuleb anda uus luba asjakohaseid õigusnorme järgides. MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause eesmärk on allutada põhiregulatsiooni kui loa mahtu piiritlevate tingimuste muutmine samadele normidele ja põhimõtetele, mis kehtivad tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ja uue loa andmisel. (p-d 20 ja 21)
|
| 3-17-981/16
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.12.2017 |
|
Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). (p 12)
Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). (p 12)
Kaebeõiguse eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive, mis ei pea kaebeõiguse tekkimiseks olema intensiivne (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 8). (p 11)
Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12)
Abstraktne teadmine tulevikus planeeritavast teedeehitusest ei välista isiku õigust vaidlustada ehituseks väljastatud ehitusluba. Muuhulgas tuleb kontrollida, kas ehitusluba on kooskõlas planeeringuga, kas planeeringuga jäetud otsustusruumi raames on piisavalt arvestatud isiku huvidega ning kas on rakendatud võimalikke leevendusmeetmeid. Alles ehitusprojekt määrab kindlaks tee ehitamise üksikasjad. (p 14)
Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). Samas on võimalik vaidlustada normtaseme piires müra põhjustavat tegevust, kui see on vastuolus mõne muu õigusaktiga (vt RKHK otsuseid asjades nr 3-3-1-88-15, p 28, ja 3-3-1-15-16, p 15). Seega ei ole kaebeõiguse puudumine ilma kahtlusteta selge. (p 12)
Vt ka RKEK määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22.
HKMS § 121 lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta (RKHK määrus asjas nr 3-17-505, p 8). (p 11) Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-12-16, p 8). (p 13)
Vt ka määrus asjas nr 3-3-1-86-14, p 24.
Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). Normtaseme piires müra põhjustavat tegevust on võimalik vaidlustada, kui see on vastuolus mõne muu õigusaktiga (vt RKHK otsuseid asjades nr 3-3-1-88-15, p 28, ja 3-3-1-15-16, p 15). (p 12)
Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12)
Abstraktne teadmine tulevikus planeeritavast teedeehitusest ei välista isiku õigust vaidlustada ehituseks väljastatud ehitusluba. Muuhulgas tuleb kontrollida, kas ehitusluba on kooskõlas planeeringuga, kas planeeringuga jäetud otsustusruumi raames on piisavalt arvestatud isiku huvidega ning kas on rakendatud võimalikke leevendusmeetmeid. Alles ehitusprojekt määrab kindlaks tee ehitamise üksikasjad. (p 14)
Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12)
|
| 3-4-1-5-17
|
Riigikohus |
30.06.2017 |
|
Olukorras, kus muudetakse isikule soodsat õiguslikku regulatsiooni, mis ei ole veel kehtima hakanud, on õiguspärase ootuse hindamine sarnane hinnanguga sellele, kas uue regulatsiooni jõustumiseks on ette nähtud mõistlik aeg, mille jooksul adressaadid saaksid uute normidega tutvuda ning oma tegevuse vastavalt ümber korraldada, ehk kas on järgitud vacatio legis’e põhimõtet (vt RKPJKo nr 3-4-1-20-04 p 26) (p 73)
Vacatio legis on seaduse avaldamise ja selle jõustumise vahele jääv ajavahemik ning piisava vacatio legis’e nõue on samuti osa PS §-s 10 tagatud õiguskindlusest. Riigikohus on leidnud, et õiguskindlusele vastab olukord, kus riik ei kehtesta uusi regulatsioone meelevaldselt. Uue õigusliku olukorra loomisel peab seadusandja kindlustama, et õiguse adressaadil oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks mõistlikul määral aega. (vt RKPJKo nr 3-4-1-20-04 p 26). Lisaks sellele on Riigikohus märkinud, et olulisi muudatusi kaasa toov õigusakt tuleks vastu võtta võimalikult aegsasti enne jõustumist, eelkõige juhul, kui regulatsiooni muudetakse adressaatide jaoks ebasoodsamaks (vt RKHKo nr 3-3-1-33-06 p 17). Piisav vacatio legis ei pruugi välistada õiguspärase ootuse rikkumist (vt RKPJKo nr 3-4-1-27-13 p 51). (p-d 74 ja 75)
Alkoholi aktsiisiga maksustamine (sh aktsiisimäära tõstmine) riivab alkoholi käitlevate isikute PS § 31 esimeses lauses sätestatud õigust tegeleda ettevõtlusega (ettevõtlusvabadus). Ettevõtluse all mõistetakse eelkõige iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimist, mida riik ei tohi põhjendamatult takistada. Ettevõtlusvabadust riivab olukord, kus avalik võim muudab ettevõtlusega tegelemise tingimusi ebasoodsamaks seni kehtinud õigusliku raamistikuga võrreldes (vt RKPJKo nr 3-4-1-27-13 p 44). Ettevõtlusvabadus laieneb ka juriidilistele isikutele (vt RKPJKo nr 3-4-1-51-14 p 60). (p 50)
PS § 31 teise lause järgi võib seadus sätestada ettevõtlusega tegelemise tingimused ja korra. Ettevõtlusvabadus on seega lihtsa seadusereservatsiooniga tagatud põhiõigus, mida võib piirata mistahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo nr 3-4-1-51-14 p 66). (p 57)
Kolleegium möönab, et isikud võivad hakata oma tegevust planeerima ka alles tulevikus kehtima hakkavat regulatsiooni silmas pidades ning ka selliste isikute ootused ei saa olla ebaolulised. Siiski, välja kuulutatud, kuid mitte veel kohaldamisele kuuluv õigusnorm ei saa tekitada sama tugevat õiguspärast ootust kui kehtiv õigus ning seda ka mitte juhul, kui tegemist on tähtajalise regulatsiooniga. Põhiseaduse tõlgendus, mille kohaselt tekib samavõrra tugev õiguspärane ootus nii kehtivast õigusaktist kui ka veel jõustumata õigusakti sätetest, võib ülemäära piirata seadusandja demokraatia põhimõttega tagatud õigust võtta vastu tema pädevuses olevaid otsuseid. Eriti oluline on see maksuõiguse valdkonnas, kus seadusandjal on õigus ja kohustus igal aastal võtta vastu riigieelarve, milles peavad olema ette nähtud vahendid riigi ülesannete täitmiseks. (p 72)
Maks on avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ilma otsese vastutasuta vaieldamatult täitmisele kuuluv rahaline kohustus (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-00 p 24; sarnaselt defineerib maksu ka MKS § 2). Riigile tulu teenimise kõrval võib maks täita ka maksumaksja mõjutamise ülesannet (vt RKPJKo nr 3-4-1-2-98 p 1). (p-d 58 ja 59)
Kuigi mõlema seatud eesmärgi samaaegne saavutamine ei pruugi olla lihtne (nt võib suureneda alkoholi piirikaubandus, mistõttu ei pruugi seadusemuudatus saavutada fiskaalset eesmärki ega vähendada alkoholi tarbimist loodetud määral), on nimetatud eesmärgid vaieldamatult põhiseaduspärasused ja kaalukad. Eesmärk vähendada alkoholi tarbimist on seotud PS § 28 lõikes 1 tagatud igaühe õigusega tervise kaitsele, samas kui makse kogub riik selleks, et saada vahendeid oma (sh põhiseadusest tulenevate) ülesannete täitmiseks. Aktsiisi ei tohi kehtestada aga viisil, mis tooks kaasa alkoholi tarbimisest tekkivate tervisekahjude suurenemise (nt kontrollimata kvaliteediga salaalkoholi leviku tõttu). (p 60)
Vaidlusalused sätted (2016. aasta seaduse § 3 punktid 3–6, 12 ja 14) on vastu võetud ja jõustunud, kuid neis ettenähtud muudatused ATKEAS §-s 46 sätestatud alkoholi aktsiisimäärades ei ole veel kehtima hakanud. Kolleegium nõustub õiguskantsleriga, et vaidlusalused sätted mõjutavad alkoholi käitlevate isikute ettevõtlusvabadust negatiivselt, kuna toovad kaasa nende käideldavate toodete aktsiisimäära tõusu, kasvatades sel teel toote lõpphinda tarbija jaoks, mis omakorda võib vähendada ettevõtjate käivet. (p 56)
PS §-st 10 tuleneb muu hulgas õiguskindluse põhimõte, mis peab andma isikutele kindluse kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Riigikohus on leidnud, et igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima, ning seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik (vt RKPJKo nr III-4/A-5/94). (p 64)
Samas ei võta õiguspärase ootuse põhimõte parlamendilt õigust juba kehtivaid seadusi muuta. Selline järeldus oleks vastuolus samuti PS §-st 10 tuleneva demokraatia põhimõttega. Rahvas on kõrgeima võimu kandja (PS § 1), keda esindusdemokraatia Riigikogu. Riigikohus on leidnud, et seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme teha ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses (vt RKPJKo nr 3-4-1-20-04 p 14). Kuna maksud on peamine raha riigieelarvesse kogumise vahend, peab seadusandjal olema võimalik maksupoliitikat kujundada, sealhulgas ümber vaadata juba varem tehtud otsustusi. (p 65)
Kolleegium leiab, et ATKEAS § 8512 tekst ei anna alust järelduseks, nagu looks see säte ootuse, et 2015. aasta seaduses aastateks 2017 ja 2018 kehtestatud aktsiisimäärad jäävad kindlasti püsima. Arvestades seda, et vaidlusaluste sätetega muudeti veel mitte kehtivaid õigusnorme, samuti ATKEAS §-s 8512 sätestatud reservatsiooni, leiab kolleegium, et alkoholi käitlejatel ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et 2015. aasta seaduses sätestatud aktsiisimäärasid ei muudeta enne nende kehtima hakkamist. (p-d 80 ja 83)
Kolleegium on seisukohal, et alkoholi aktsiisimäärade tõstmine ei saanud tulla alkoholi käitlevatele isikutele ootamatult. Vajadus karmistada Eesti alkoholipoliitikat, sealhulgas tõsta aktsiise, on olnud ühiskonnas teemaks juba aastaid. Aktsiisimäärade muutmine ei saanud ettenägematu olla ka põhjusel, et seadusandja on praktikas ka varem aktsiisimäärasid sätestanud mitmeks aastaks ette. Üldjuhul ei ole aga kõik seaduses tuleviku jaoks ettenähtud aktsiisimäärad kehtima hakanud või kohaldamisele kuulunud, kuna mõne aasta möödudes on need kehtetuks tunnistatud ja asendatud uute määradega. 2015. aasta seaduses nähti aktsiisimäärad ette aastateks 2016–2020, millest kaks esimest määra ka jõustusid. (p 87)
Õiguspärase ootuse tekkimist tuleb hinnata juhul, kui isikule on õigustloova aktiga antud õigus, mille hilisem regulatsioon ära võtab. Põhiseaduslikku kaitset väärib isiku ootus talle soodsa regulatsiooni püsimajäämisse siis, kui tal oli mõistlik alus seda usaldada, ta oli asunud oma õigusi realiseerima ning tema ootus kaalub üles regulatsiooni muutmise eesmärgid. (p 66)
Tegemist ei pea olema üksnes õiguse äravõtmisega, vaid vajadus hinnata õiguspärase ootuse teket võib olla ka juhul, kui regulatsiooni muudetakse ebasoodsamaks (vt RKPJKo nr 3-4-1-27-13 p 49). Tulenevalt PS §-st 113 on maksude kehtestamine seadusandja ülesanne ja maksuõigussuhte elemendid peavad olema sätestatud seaduses. Seetõttu võib hoolimata seadusandja ulatuslikust otsustusruumist maksude kehtestamisel tekkida selles valdkonnas õiguspärane ootus ka seaduse alusel. (p 67)
Õiguspärane ootus saab tugineda sellisele lubadusele, mille puhul isik saab mõistlikult loota, et seda ei muudeta (vrd RKHKo nr 3-3-1-33-06 p 19; RKHKo nr 3-3-1-79-09 p 15). Tähtajaliselt antud õiguste ja piiratud kohustuste puhul on isikute õiguspärane ootus seejuures enam kaitstud kui tähtajatu regulatsiooni puhul, mistõttu peavad tähtajalise regulatsiooni isikule ebasoodsamaks muutmiseks olema kaalukamad eesmärgid kui tähtajatu regulatsiooni puhul (vt RKPJKo nr 3-4-1-27-13 p 69). (p 68)
Kaitsmist väärib ka ootus, et seadusega lubatut rakendatakse nende isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima (vt RKPJKo nr 3-4-1-2-99 II osa (17. september 1999.a); RKPJKo nr 3-4-1-6-98 II osa; RKPJKo nr 3-4-1-2-99 II osa (17. märtsi 1999. a); RKPJKo 3-4-1-24-11 p 49; 31; vrd RKHKo nr 3-3-1-6-02 p 18). (p 69)
Kuna seadusandjal on ulatuslik pädevus maksude kehtestamisel ja maksul puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks, on kohtulik kontroll maksukohustusest tuleneva põhiõiguste riive materiaalse põhiseaduspärasuse üle piiratud (vt RKÜKo nr 3-3-1-48-16 p 41). Kuivõrd maksude kehtestamisel ja nende kaudu kogutava tulu jaotamisel on parlamendi otsustuspädevus veelgi ulatuslikum kui avalik-õiguslike tasude puhul, siis saab kohtulik kontroll maksupoliitiliste otsustuste üle piirduda üldjuhul üksnes selle hindamisega, kas aktsiisimääradest tulenev põhiõiguste riive ei ole ilmselgelt põhjendamatu. (p 61)
|
| 3-4-1-17-16
|
Riigikohus |
11.05.2017 |
|
Kindlustatu omandipõhiõiguse riive, mis tuleneb kohustusest maksta töötuskindlustusmakset (TKindlS § 4 lõike 1 punkt 1), eesmärgiks on koguda raha PS § 28 lõikes 2 sätestatud kohustuse täitmiseks. Seda eesmärki ei saa aga pidada TTTS § 6 lõike 5 punktist 4 (koostoimes TKindlS § 6 lõike 1 punktiga 1) tuleneva omandipõhiõiguse riive eesmärgiks. Kolleegiumi hinnangul ei saaks põhiseaduspäraseks pidada regulatsiooni, mis kohustab isikut maksma kindlustusmakset, kuid kindlustatud riski realiseerumisel välistab õiguse saada kindlustushüvitist ainuüksi põhjusel, et töötuskindlustuse sihtfondi rahalised vahendid ei väheneks. Kuna kindlustusmakse tasumise kohustuse eesmärgiks on pakkuda kaitset kindlustatud riski vastu, oleks selline regulatsioon selle eesmärgi saavutamiseks ebasobiv. (p 56)
Kindlustussüsteemi kuritarvituste vältimist võib pidada iseenesest legitiimseks eesmärgiks. Kui hüvitist tuleb maksta isikutele, kellel on töine sissetulek tegelikult olemas, väheneb sihtfondi rahaliste vahendite hulk, mis on vajalik hüvitiste väljamaksmiseks. See ohustab süsteemi jätkusuutlikkust ning võib tekkida vajadus suurendada töötuskindlustusmakset, mis riivaks täiendavalt kõigi kindlustatute omandipõhiõigust. Nimetatud eesmärk ei kaalu aga üles sedavõrd intensiivset omandipõhiõiguse riivet. (p-d 60 ja 61)
TKindlS § 4 lõike 1 punktist 1 tulenev kohustus maksta sundkindlustusmakset riivab kindlustatu PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust, kuivõrd omandipõhiõigus kaitseb muuhulgas ka isiku vara kui tervikut (vt RKÜKo nr 3-2-1-169-12 p 45; vt RKÜKo 3-2-1-134-16 p 42). PS § 32 lõike 2 esimene lause kaitseb ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid (vt RKÜKo nr 3-2-1-143-03 p 18). Õigus saada sundkindlustushüvitist on rahaliselt hinnatav õigus ja kuulub seetõttu omandipõhiõiguse kaitse alla. (p-d 38 ja 39)
TKindlS § 6 lõike 1 punkt 1 seob töötuskindlustushüvitise saamise õiguse töötuna arvelolekuga. TTTS § 2 punkti 3 järgi on töötu isik, kes ei tööta, on töötuna arvele võetud Eesti Töötukassas ja otsib tööd. Isikut ei võeta töötuna arvele või tema arvelolek lõpetatakse, kui ta vastab mõnele TTTS § 6 lõikes 5 nimetatud juhule (TTTS § 7 lõike 1 punkt 3). Sellisel juhul kaotab isik õiguse saada töötuskindlustushüvitist. (p 37)
PS § 32 lõikega 2 tagatud põhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga (vt RKPJKo nr 3-4-1-25-11 p 37). See tähendab, et PS § 32 lõikes 2 tagatud õiguse piiramise põhjuseks võib olla iga eesmärk, mis pole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo nr 3-4-1-3-04 p 27). (p 50)
Juhul, kui äriühingu juhatuse liikmeks oleval kindlustatul, kes vastab muudele töötuskindlustushüvitise maksmise eeldustele, puudub töine sissetulek, tuleb kindlustatud risk lugeda tema puhul realiseerunuks. TTTS § 6 lõike 5 punkt 4 koostoimes TKindlS § 6 lõike 1 punktiga 1, mis välistavad äriühingu juhatuse liikmeks olevale kindlustatu töötuna arvele võtmise ja jätavad ta ilma töötuskindlustushüvitisest, riivavad sellisel juhul intensiivselt kindlustatu omandipõhiõigust. Kindlustatu on kohustatud maksma sundkindlustusmakset, kuid tal puudub kindlustatud riski realiseerumisel õigus vastusooritusele. Selleks, et äriühingu juhatuse liikmeks olev kindlustatu saaks ennast töötuna arvele võtta ja õiguse töötuskindlustushüvitisele, on tal võimalik oma tegevus äriühingu juhatuse liikmena lõpetada. Selline sunnitud valik võib riivata puudutatud isiku ettevõtlusvabadust (PS § 31) (eelkõige juhul, kui juhatuse liige on ühtlasi äriühingu omanik), samuti õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29). (p 46)
Omandipõhiõiguse riive kaalukust suurendab see, et vaidlusalused sätted riivavad ka PS §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõigust, kuna kohtlevad juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorganite (TuMS § 9) liikmeid erinevalt. Seda põhjusel, et TTTS § 6 lõike 5 punktis 4 nimetatud äriühingu juhatuse liikmeks olevatest töise sissetulekuta kindlustatutest (võrreldav grupp 1), võetakse ülejäänud TuMS §-s 9 nimetatud juriidiliste isikute juhtimis- ja kontrollorganite liikmeks olevad kindlustatud, kellel töine sissetulek puudub (võrreldav grupp 2), töötuna arvele ja neil on õigus saada töötuskindlustushüvitist. (p 48)
PS § 28 lõikest 2 tuleneb riigi kohustus anda abi nimetatud sotsiaalsete riskide puhul ja luua ning hoida toimivana riskide vältimiseks ja abi andmiseks vajalik süsteem. PS § 28 lõikes 2 tagatud sotsiaalse põhiõiguse kujundamisel peab seadusandja aga arvestama, et sellega kaasnev omandipõhiõiguse riive oleks kooskõlas PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Samuti tuleb arvestada PS §-st 12 tulenevat nõuet kohelda isikuid võrdselt. Kuigi PS § 28 lõike 2 esimene lause ei nimeta otsesõnu töötust, on Riigikohtu halduskolleegium tõlgendanud PS § 28 lõike 2 esemelist kaitseala laialt ja leidnud, et sellesse kuulub ka õigus saada hüvitist tööta oleku puhul (vt RKHKo nr 3-3-1-27-11 p 11). (p-d 51 ja 52)
PS § 28 lõikest 2 ei tulene õigust nõuda, et riik maksaks töötuskindlustushüvitist. PS § 28 lõikest 2 tuleneb õigus saada riigilt abi puuduse korral. PS § 28 lõikes 2 nimetatud abiks puuduse korral võib pidada töötutoetust, mille maksmisel arvestatakse isiku varalist seisu. Töötuskindlustushüvitise maksmisel tuleb arvestada kindlustatud riskiga, mistõttu ei saa seadusandja luua meelevaldseid tingimusi hüvitise maksmise piiramiseks. (p 55)
|
Facebook
Twitter