5-23-6/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
22.06.2023 |
|
Konkreetse normikontrolli menetluses on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul. (p 44)
PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 63)
Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. (p 74)
Kui riivel on mitu eesmärki ning puudub üks meede, mis võimaldaks mõlemat eesmärki sama efektiivselt saavutada, tuleb hinnata eelkõige põhiõiguste riive mõõdukust. (p 76)
Perekonnapõhiõigus annab igaühele õiguse oodata, et riigiasutused ei sekku perekonnaellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Isikul on ka õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Seadusandja peab kehtestama perekonnapõhiõiguse kasutamiseks vajaliku õigusliku raamistiku ja kohased menetlused. (p 54)
Perekond põhiseaduse tähenduses hõlmab üldjuhul perekonna tuumikut, vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kuid ka täiskasvanud lapsi ja vanemaid, kelle vahel on sõltuvussuhe. (p 54)
Perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ja sotsiaalseid vajadusi. Perekonnaelu hõlmab ka õigust üksteise eest hoolitseda, seda nii ainelise abi andmise kui isikliku hoolduse näol. (p 55)
Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lõige 1), samuti nende perekonnaliikmetele. Välismaalase õigus Eestis elada võib tuleneda seaduse alusel välja antud elamisloast. (p 56)
PS § 27 lõige 5, mis paneb perekonnaliikmetele kohustuse hoolitseda abivajavate liikmete eest. (p 55)
Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lõige 1), samuti nende perekonnaliikmetele. (p 56)
PS § 12 lõikes 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. (p 60)
Nii nagu teisedki põhiseaduses tagatud põhiõigused, ei ole ka perekonnapõhiõigus ega võrdsuspõhiõigus absoluutsed. (p 62)
Perekonnapõhiõigust lubab põhiseadus piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. PS § 12 lõikes 1 tagatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga ehk piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Seetõttu lähtub kolleegium perekonnapõhiõiguse kui kõrgema kaitsestandardiga põhiõiguse piiramise legitiimsetest eesmärkidest, kontrollides seejuures võrdsuspõhiõiguse riivet koostoimes perekonnapõhiõiguse riivega (arvestades võrdsuspõhiõiguse riivet perekonnapõhiõiguse riive proportsionaalsuse kontrollimisel). (p 63)
Sotsiaalkaitse korraldust Eestis reguleeriv SÜS laiendab selles sätestatud õigused ja kohustused ka pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elavale, samuti tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale välismaalasele. (p 73)
Kuigi tervislikud põhjused võivad riigist väljasaatmise välistada üksnes erandjuhtudel, siis õigust tervise kaitsele võib riivata nii riigist lahkumine iseenesest (kui reisimine on isikule ülemäära koormav) kui ka vajalike ravivõimaluste puudumine riigis, kuhu välismaalane lahkub. Lõppkokkuvõttes tuleb arvestada, et kahjustada ei saaks isiku inimväärikus, mille tagamine on üks Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetest (PS § 10). (p 58)
Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 63)
Eesmärk vältida ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale on seotud põhiseaduse preambuliga, mis nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise ja välimise rahu kaitse. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi. Tegemist on legitiimse ja kaaluka eesmärgiga perekonnapõhiõiguse riivamiseks. (p 71)
Legitiimne ja kaalukas on ka eesmärk hoida sisserände piiramise kaudu ära ülemäärane koormus Eesti sotsiaalsüsteemile. PS § 28 lõige 2 kohustab Eesti riiki tagama eelkõige Eesti kodanikule abi erinevate sotsiaalsete riskide vastu, jättes Eestis elavatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele riigi abi andmise üle otsustamise seadusandjale. Õigus tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) on seevastu igaühe põhiõigus, mistõttu sellest tuleneva riigi kohustuse täitmist on õigus nõuda ka Eestis viibivatel välismaalastel. Sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS), mis reguleerib sotsiaalkaitse korraldust Eestis, laiendab selles sätestatud õigused ja kohustused ka pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elavale, samuti tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale välismaalasele (SÜS § 3 lõige 1). Võimalikku koormust Eesti sotsiaalsüsteemile saaks vaidlusaluse õigusliku aluse puhul piirata sarnaste meetmetega, mis on juba kasutusel pererände eesmärgil antavate tähtajaliste elamislubade puhul. (p 73)
Perekondade taasühinemise valdkond on osaliselt harmoneeritud Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liidu Nõukogu 22. detsembri 2003. a direktiiv perekonna taasühinemise õiguse kohta (2003/86/EÜ), mis reguleerib liikmesriigi territooriumil elavate kolmandate riikide kodanike pererände tingimusi, ei nõua ega keela vaidlusaluse õigusliku aluse kehtestamist (vt direktiivi artikkel 4 ja artikli 3 lõige 5). Praegusel juhul ei piira Euroopa Liidu õigus põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavust. (p 49)
Eesmärk vältida ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale on seotud põhiseaduse preambuliga, mis nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise ja välimise rahu kaitse. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi. Tegemist on legitiimse ja kaaluka eesmärgiga perekonnapõhiõiguse riivamiseks. (p 71)
Välismaalaste seaduses on ette nähtud alused ja tingimused tähtajalise elamisloa taotlemiseks, et asuda elama lähedase sugulase juurde, kuid kaebaja (täisealine laps, kes soovis Eestisse tulla vanemat hooldama) neile nõuetele ei vastanud. Välismaalasest täisealine laps saab sellel alusel elamisluba taotleda elama asumiseks Eestis elava Eesti kodanikust või siin elamisloa alusel elava vanema juurde üksnes juhul, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Kaebajale ei saanud elamisluba väljastada ka välislepingu alusel, kuivõrd puudub Eesti või Euroopa Liidu sõlmitud välisleping, mis kohustaks kaebuses nimetatud asjaoludel elamisluba andma. (p 48)
Seadus võimaldab praegu pererände raames tähtajalise elamisloa anda välismaalase abivajavale pereliikmele Eestisse elama asumiseks. Lähedase sugulase juurde Eestisse elama asumiseks saab lisaks abivajavale täisealisele lapsele ja vanemale elamisluba taotleda ka abivajadusega vanavanem, et asuda elama Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava lapselapse juurde (VMS § 150 lõike 1 punkt 3, lõige 2). Samuti saavad elamisluba taotleda Eestis elava välismaalase alaealised lapsed (VMS § 150 lõike 1 punkt 1) ning eestkostetavad elama asumiseks Eestis elava välismaalasest eestkostja juurde (VMS § 150 lõike 1 punkt 4). (p 66)
Võimalus saada tähtajaline elamisluba hooldust vajava lähedase sugulase (praegusel juhul vanema) juurde Eestisse elama tulekuks avaks uue sisserändekanali eesmärgil, mida seni seaduses ei ole. On tõenäoline, et see võib suurendada pererännet Eestisse, mis suurendab välismaalaste osakaalu Eesti elanike seas. Kombineerituna teiste pererände eesmärgil väljastatavate tähtajaliste elamislubadega (abikaasa, alaealised lapsed, abi vajavad täisealised lapsed või vanemad ja vanavanemad), võib pereränne seejuures oluliselt suureneda – rohkem kui üksnes praegu vaidluse all olevate isikute arvel (täisealine laps hooldust vajava vanema juurde). Potentsiaalselt lisanduvat sisserännet piiraks mõningal määral siiski asjaolu, et tähtajalise elamisloa saab üldjuhul kehtetuks tunnistada, kui elamisloa andmise alus ära langeb (VMS § 135 lõike 2 punkt 2 ja VMS § 123 punkt 1). Vanema tervenemise või surma korral langeks eelduslikult ära ka täisealisele lapsele tähtajalise elamisloa andmise alus. Selleks ajaks võivad täisealisel lapsel aga olla tekkinud sellised sidemed Eestiga, mis on kaitstavad põhiõigustena. (p 69)
PS § 28 lõige 2 kohustab Eesti riiki tagama eelkõige Eesti kodanikule abi erinevate sotsiaalsete riskide vastu, jättes Eestis elavatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele riigi abi andmise üle otsustamise seadusandjale. (p 73)
Õigus tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) on igaühe põhiõigus, mistõttu sellest tuleneva riigi kohustuse täitmist on õigus nõuda ka Eestis viibivatel välismaalastel. (p 73)
Kui välismaalase tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi (terviseseisund oluliselt, kiirelt ja pöördumatult halveneb, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise), on perekonnapõhiõiguse riive äärmiselt intensiivne. See tähendab, et välismaalased peaksid loobuma õigusest elada koos või valima, kas riskida vanema tervisega ning põhjustama talle suuri kannatusi selleks, et koos elada. Selline olukord ei pruugi tagada inimväärset kohtlemist ning eesmärgid – välistada oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale ning mitte koormata sotsiaalsüsteemi – ei pruugi olla piisavalt kaalukad, et põhiõiguste riivet õigustada. Põhiõiguste riive intensiivsust vähendaks ning põhiseaduspärase tulemuse tagaks sellises olukorras võimalus anda täisealisele lapsele tähtajaline elamisluba erandkorras n-ö humaansetel kaalutlustel, kahjustamata seejuures ülemääraselt eelnimetatud eesmärke. (p 78)
Kuna ilma elamisloata ei saa välismaalane Eestisse elama asuda, piirab tähtajalise elamisloa andmise aluse puudumine perekonnaliikmete võimalust koos elada ning üksteise eest hoolitseda. Seetõttu võib ka Eestis õiguspäraselt elav välismaalane olla sunnitud Eestist lahkuma, mis võib sõltuvalt asjaoludest riivata aga tema õigust eraelu puutumatusele (PS § 26) ja tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1). Võib eeldada, et pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elav välismaalane on siin elanud pikemat aega ning tal on tekkinud seosed (majanduslikud, kultuurilised, sotsiaalsed) Eestiga. (p 57)
Kui vanema tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi (terviseseisund oluliselt, kiirelt ja pöördumatult halveneb, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise), leevendaks perekonnapõhiõiguse riivet võimalus anda täisealisele lapsele tähtajaline elamisluba erandkorras n-ö humaansetel kaalutlustel, kahjustamata seejuures ülemääraselt eelnimetatud eesmärke. (p 78)
VMS §-s 2103 on sätestatud erakorraliste asjaolude esinemisel tähtajalise elamisloa andmine Eestisse püsivalt elama asumiseks. Nimetatud sätte alusel saab anda elamisloa välismaalasele, kes viibib Eestis ja kelle Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav ning kellel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel. Säte sisaldab küll ulatuslikku kaalutlusruumi kohaldajale, kuid seda põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb liiga koormavaks pidada ka olukordi, kus välismaalasest täisealisel lapsel puudub võimalus Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava vanemaga koos elada ja vanema eest hoolitseda, kuna vanema tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi. VMS §-s 2103 sätestatud õiguslik alus võimaldab arvestada eesmärke, mida seadusandja taotles vaidlusalust õiguslikku alust kehtestamata jättes. VMS § 2103 alusel saab tähtajalise elamisloa anda välismaalasele, kes ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, ning see antakse piiratud ajaks – kuni üheks aastaks – ja selle kehtivusaega on võimalik pikendada kuni kolmeks aastaks korraga. (p 79)
|
| 5-18-7/8
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
09.12.2019 |
|
Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)
Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)
KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)
Arvestada tuleb eelkõige sotsiaalhoolekande seaduse üldpõhimõtteid (eelkõige SHS §-d 3, 5, 14, 15 ja 16), samuti iga teenuse kohta seaduses sätestatud nõudeid, lisaks sellele SÜS-is ning teistes seadustes sätestatut. Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)
Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)
Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)
Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)
Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)
Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)
Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)
KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)
Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)
Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)
Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)
Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)
Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)
Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)
Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)
Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)
Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)
Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RRKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)
Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)
PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)
PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)
Taotluse Riigikohtule võib õiguskantsler esitada pärast seda, kui on teinud akti vastu võtnud organile ÕKS § 17 kohaselt ettepaneku viia vaidlusalune õigusakt või selle sätted põhiseadusega kooskõlla, kuid akti vastu võtnud organ pole seda ettepaneku saamisest arvates 20 päeva jooksul teinud (ÕKS § 18 lg 1). (p 116)
Õiguskantsler esitas 17.10.2018 Riigikohtule taotluse, milles palub tunnistada kehtetuks Narva Linnavolikogu määruste sätted vastuolu tõttu seaduste ja põhiseadusega, samuti põhiseaduslikult nõutava õigustloova akti andmata jätmise. Õiguskantsler oli 25.08.2017 teinud Narva Linnavolikogule ettepaneku viia vaidlusalused sätted põhiseadusega kooskõlla ning anda põhiseadusega nõutav õigustloov akt, kuid Riigikohtule taotluse esitamise ajaks ei olnud Narva Linnavolikogu seda teinud. (p 117)
|
| 3-4-1-67-13
|
Riigikohus |
05.05.2014 |
|
Riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas tuleb arvestada ka PS § 27 lg-ga 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Põhiseadusest tuleneb, et puudustkannatava isiku nõudeõigus riigi vastu PS § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudustkannatava perekonnaliikme eest hoolitsema. (p 32)
PS § 28 lg 2 esimeses lauses on tagatud põhiõigus riigi abile puuduse korral, mis on sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtete üheks väljenduseks põhiseaduses. Üldise sotsiaalse põhiõigusena on põhiõigus riigi abile puuduse korral soorituspõhiõigus, mis annab kodanikule subjektiivse õiguse nõuda ja paneb riigile positiivse kohustuse anda abi, mis tagaks minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks. PS § 28 lg 2 esimeses lauses sätestatud soorituspõhiõiguse riive seisneb põhiseaduslikult nõutud elatusmiinimumi tagamata jätmises (p 31). Riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas tuleb arvestada ka PS § 27 lg-ga 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Põhiseadusest tuleneb, et puudustkannatava isiku nõudeõigus riigi vastu PS § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudustkannatava perekonnaliikme eest hoolitsema (p 32).
PS § 28 lg 2 esimeses lauses sätestatud põhiõigus riigi abile puuduse korral kinnitab inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtte kehtivust ning annab igaühele kindlustunde hakkamasaamiseks ka materiaalse kitsikuse korral. Inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtted on PS §-s 10 sätestatud põhiseaduse aluspõhimõtted, mis moodustavad Eesti Vabariigi põhikorra tuuma ja on õiguskorra kõige olulisemad normid. Seega tuleb õiguslikke piiranguid, mis muudavad põhiõiguse riigi abile puuduse korral lünklikuks või teevad abi taotlemise ja saamise ebamõistlikult raskeks, hinnata kui Eesti Vabariigi põhikorra tuuma puudutavat küsimust (p 49). PS § 28 lg 2 esimesest lausest ja põhiseaduse aluspõhimõtetest tuleneb riigi kohustus anda kodanikele abi, mis tagaks hädavajalikud vahendid inimväärseks äraelamiseks. Riigi sellise kohustuse tõlgendamisel tuleb arvestada ka rahvusvahelisi lepinguid, millega Eesti Vabariik on ühinenud. Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta art 13 lg 1 järgi peab riik tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi. Euroopa Sotsiaalharta täitmise kontrolli organ Euroopa sotsiaalõiguste komitee on oma 2013. aasta aruandes sedastanud, et Eesti olukord ei ole kooskõlas harta art 13 lg 1 nõuetega, kuna elatusvahenditeta isikutele ei osutata piisavat sotsiaalabi (punkt 50). 2004. aastal juhtis ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium Riigikogu tähelepanu sellele, et toimetulekupiiri määramisel ei võeta arvesse minimaalseid eluasemekulutusi, mis muudab raskeks toimetulekupiiri ja elatusmiinimumi võrdlemise Kolleegium kahtleb ka sotsiaalhoolekande seaduses toimetulekutoetuse määramise aluste ja suuruse sobivuses erandlikes olukordades. Riigi kohustus tagada oma kodanikele materiaalse kitsikuse korral kohane abi kehtib ka erandlikes olukordades, näiteks olukorras, kus materiaalses kitsikuses ema hooldab eestkostjana oma last (p 51).
PS § 28 lg 2 esimeses lauses on tagatud põhiõigus riigi abile puuduse korral, mis on sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtete üheks väljenduseks põhiseaduses. (p 31)PS § 28 lg 2 esimeses lauses sätestatud põhiõigus riigi abile puuduse korral kinnitab inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtte kehtivust ning annab igaühele kindlustunde hakkamasaamiseks ka materiaalse kitsikuse korral. Inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtted on PS §-s 10 sätestatud põhiseaduse aluspõhimõtted, mis moodustavad Eesti Vabariigi põhikorra tuuma ja on õiguskorra kõige olulisemad normid. Seega tuleb õiguslikke piiranguid, mis muudavad põhiõiguse riigi abile puuduse korral lünklikuks või teevad abi taotlemise ja saamise ebamõistlikult raskeks, hinnata kui Eesti Vabariigi põhikorra tuuma puudutavat küsimust (p 49).
PS § 28 lg 2 esimeses lauses on tagatud põhiõigus riigi abile puuduse korral. Üldise sotsiaalse põhiõigusena on põhiõigus riigi abile puuduse korral soorituspõhiõigus, mis annab kodanikule subjektiivse õiguse nõuda ja paneb riigile positiivse kohustuse anda abi, mis tagaks minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks. PS § 28 lg 2 esimeses lauses sätestatud soorituspõhiõiguse riive seisneb põhiseaduslikult nõutud elatusmiinimumi tagamata jätmises (p 31).
|
| 3-3-1-44-11
|
Riigikohus |
03.07.2012 |
|
Riiklik julgeolek on legitiimne eesmärk selleks, et elamisloa andmisest keeldumisega riivata põhiseaduse § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõigust. VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 riivavad intensiivselt elamisloa taotleja PS § 27 lg-s 5 sätestatud põhiõigust. Elamisloa taotluse menetlemisel kaalutlusõiguse puudumine aitab hoida kokku ressursse ja vältida võimalikke kaalumisega kaasnevaid vigu, kuid oht riigi julgeolekule ei kaalu üles PS § 27 lg 5 sätestatud põhiõiguse riivet, mis tuleneb elamisloa andmisest ilma kaalumisõiguseta keeldumisest. Kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 on osas, milles need sätted keelasid ilma kaalutlusõiguseta anda tähtajalise elamisloa VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel, vastuolus põhiseaduse §-ga 11 ja § 27 lg-ga 5.
VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.
VMS § 12 lg 9 p 4 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba ja selle pikendamisest keeldutakse, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. See säte lisati seadusesse, et Ameerika Ühendriikide abiprogrammis osalenud isikud täidaksid programmis osalemisel vabatahtlikult võetud kohustust lahkuda Eestist ja edaspidi saabuda Eestisse üksnes viisa alusel. Piirangu üks eesmärk on tagada vabatahtlikult võetud kohustuste täitmine ja kaitsta sellega Eesti riigi julgeolekut.
Endise NSVL-i sõjaväelaste olukorda ja väljasaatmist Eestist puudutasid ka Eesti ning Venemaa vahel 1994. aasta juulis sõlmitud kokkulepped. EIK on pidanud soovi kaitsta riigi rahvuslikku julgeolekut legitiimseks EIÕK artikli 8 lg 1 riivamiseks.
VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.
VMS § 123 lg 1 p 3 seostatakse vanemale elamisloa andmine täisealise lapse juurde elama asumiseks sellega, et vanemal ei ole võimalik hooldust saada oma asukohariigis või muus riigis. Välisriiki peetakse silmas ka juhul, kui elamisloa taotleja elab Eestis. Säte ei täpsusta hoolduse olemust välisriigis. Tuleb asuda seisukohale, et hoolduse all välisriigis peetakse silmas ka laste poolt välisriigis elavatele vanematele raha saatmist põetaja palkamiseks, samuti välisriigi või selle hoolekandesüsteemi osutatavat hooldust. Seejuures ei ole piisav üksnes abstraktne tõdemus, et hoolduse erinevatel viisidel osutamise võimalikkusest, vaid tuleb hinnata hoolduse erinevate viiside välisriigis osutamise võimalikkust ning nende prognoositavat tulemust hoolduse osutamisega Eestis.
Üksnes välisriigi seaduse sättega, mis kehtestab abstraktse normina õiguse hooldusele ja sellele vastava kohustuse, ei saa põhjendada seisukohta, et hooldus välisriigis on ka tegelikkuses võimalik. Seaduse iga säte elab koos rakendamispraktikaga, mille on kujundanud asjaomane välisriik.
PS § 27 lg-st 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, ei tulene õigust asuda Eestisse elama. Kui abivajav pereliige ei ela Eestis, siis tuleb arvestada ka riigi õigust otsustada selle üle, kellele anda riigis elamiseks õigus. Riigi õigus takistada PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmiseks või õiguse realiseerimiseks Eestisse elama asumist sõltub juhtumi asjaoludest, eelkõige abi vajalikkusest ja selle osutamise võimalikkusest väljaspool Eestit.
PS § 27 lg 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, on erisätteks PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatuse suhtes. Eelnimetatud kohustusele vastab abivajava pereliikme õigus saada pereliikmelt hoolitsust. PS § 27 lg 5 tähenduses hõlmab hoolitsus nii pereliikme õigust saada ainelist abi, kui ka õigust saada pereliikmetelt isiklikku hooldust.
PS § 26 tähenduses hõlmab perekond üldjuhul vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kelle vahel on sõltuvussuhe. PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustus hõlmab sõltuvalt asjaoludest ka täisealisi pereliikmeid. PS §-st 26 kui ka § 27 lg-st 5 tuleneva põhiõiguse kandjaks on ka Eestis viibivad välismaalased ja seda sõltumata sellest, kas nad viibivad Eestis seaduslikult.
|
| 3-4-1-2-05
|
Riigikohus |
27.06.2005 |
|
Põhiseaduse § 27 lõikest 5 tulenev perekonna hoolitsuskohustus on abivajavate isikute toimetuleku tagamise seisukohalt oluline ja riik ei tohi õigustamatult takistada isikut seda kohustust täitmast. Sellest ei tulene siiski, et riik ei või perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsema kohustatud isikut ebasoodsalt mõjutada.
Igal üksikul juhul tuleb kõigepealt hinnata, kas riigipoolne sekkumine, käesoleval juhul kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine, raskendab isikul oma perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsemist. Jaatava vastuse korral sellele küsimusele tuleb välja selgitada, kas sellist piirangut õigustab mõne põhiõiguse või muu põhiseadusliku väärtuse tagamise vajadus. (p 63)
Juhtimisõiguse peatamine piirab isiku võimalusi oma perekonna abivajavate liikmete eest hoolitseda. Samas ei ole piirang üldkogu hinnangul intensiivne, sest isikult ei ole ära võetud võimalust jõuda abivajavate perekonnaliikmete juurde muul viisil kui ise mootorsõidukit juhtides. Juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla abivajavate pereliikmete eest hoolitsemise eeltingimuseks. Tegemist on eriõigusega, mis võimaldab isikul oma põhiõigusi ja kohustusi hõlpsamini realiseerida, kuid mille puudumine ei takista isikul üldjuhul perekonna hoolitsuskohustuse täitmist. (p 64) Kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine on perekonna hoolitsuskohustuse õigustatud piirang ja põhiseadusega kooskõlas, kuna juhtimisõiguse peatamisega taotletav isikute elu, tervise ja vara ning õiguskorra kaitse vajadus tervikuna kaalub üles isiku õiguse ja kohustuse hoolitseda oma abivajavate perekonnaliikmete eest tema poolt valitud viisil. (pp 65, 66)
Põhiseaduse § 29 lõike 1 kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Põhiseaduse §-s 29 sätestatud subjektiivne õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ei hõlma juba tekkinud töö- või teenistussuhet ega selle lõpetamist (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. juuni 1997. a otsus asjas nr 3-4-1-1-97 - RT I 1997, 50, 821; 6. oktoobri 1997. a otsus asjas nr 3-4-1-2-97 - RT I 1997, 74, 1267; 27. mai 1998. a otsus asjas nr 3-4-1-4-98 - RT I 1998, 49, 752). (p 68) Praegusel juhul sõltub isiku võimalus töötada autojuhina juhtimisõiguse peatamisest. Seega on tegemist PS §-s 29 sätestatud elukutse valiku vabaduse riivega. (p 69) Mootorsõiduki juhtimise keelamine on kaasajal levinud karistusliik, mis kujutab endast efektiivset karistust liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega, arvestades õiguserikkumise iseloomu. Liikluseeskirja § 227 kohaselt peab liiklusõnnetuses osalenud juht teatama õnnetusest politseile, kui liiklusõnnetuses said viga inimesed või kui varalise kahju korral liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) ei ole vastutuse küsimuses ühel meelel või kahju saaja ei ole teada. Seega on politsei liiklusõnnetusest teavitamine vajalik selleks, et oleks võimalik välja selgitada isik, kes vastutab teiste isikute õigushüvede - tervise või omandi - kahjustamise eest. Selle takistamine kujutab endast olulist rikkumist. (p 70)
Autojuhtimist saab pidada eneseteostuslikuks tegevuseks (vt Riigikohtu üldkogu 28. aprilli 2004. a määrus asjas nr 3-3-1-69-03 - RT III 2004, 12, 143, p 33). (p 71) Õigus vabale eneseteostusele, seega ka isiku võimalus autot juhtida, on lähtuvalt põhiseaduse § 19 lõikest 2 piiratud isiku kohustusega austada ja arvestada teiste isikute õiguste ja vabadustega ning järgida seadust. Käesoleval juhul on seadusandja juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistusega piiranud isiku õigust vabale eneseteostusele just teiste isikute õiguste ja õiguskorra kaitseks, mistõttu juhtimisõiguse peatamine ei ole ilmselgelt ülemäärane isiku eneseteostuse vabaduse riive. Seega on liiklusõnnetusest teatamata jätmise eest juhtimisõiguse peatamise näol tegemist proportsionaalse ja põhiseadusega kooskõlas oleva eneseteostusvabaduse piiranguga. (pp 72, 73)
Tulenevalt rahvusvahelisest õigusest ei oleks iseenesest välistatud võimalus peatada Eestis juhtimisõigus ka isikutel, kellele on juhiloa väljastanud mõne välisriigi pädev asutus. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23. märtsi 1992. a otsuse (RT 1992, 12, 194) kohaselt ühines Eesti Vabariik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1968. aasta teeliikluse alasel Viini konverentsil vastuvõetud teeliikluse konventsiooniga (konventsioon). Konventsiooni art 42 lõige 1 annab osalisriikidele pädevuse võtta juhilt ära õigus kasutada selle riigi territooriumil oma kodumaist või rahvusvahelist juhiluba, kui isik paneb riigi territooriumil toime õigusrikkumise, millega selle riigi seaduste kohaselt kaasneb juhiloa äravõtmine. Samas näeb konventsioon välisriigis välja antud juhtimisõiguse kehtivuse peatamiseks ette kindlad tingimused. Muu hulgas tuleneb konventsiooni art 42 lõike 1 punktist (a), et isikult juhiloa äravõtmise korral tuleb see talle tagastada hiljemalt riigi territooriumilt lahkumisel ning seda ka juhul, kui juhtimisõiguse peatamise tähtaeg ei ole isiku riigist lahkumise hetkeks veel möödunud. (p 43)
Juhul, kui liiklusseadus näeks ette võimaluse peatada juhtimisõigus isikutel, kelle juhiluba on antud välja mõnes välisriigis, tuleks ka nendelt isikutelt VTMS § 58 lõike 3 ja LS § 411 lõike 1 alusel juhiluba juhtimisõiguse peatamise tagamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17) ära võtta. Konventsiooni art 42 lõike 1 punktist (a) lähtudes lasuks Eesti Vabariigil kohustus tagastada äravõetud juhiluba, sõltumata juhtimisõiguse peatamise tähtaja möödumisest, hiljemalt siis, kui välisriigis juhiloa omandanud isik Eesti territooriumilt lahkub. Üldkogu tõdeb, et sellise kohustuse täitmiseks peaks riik kujundama süsteemi välisriigis välja antud juhilubade tagastamiseks. Selline süsteem peaks ühelt poolt tagama, et välisriigis välja antud juhiluba saaks omanikule enne Eestist lahkumist tagastatud, kuid teisalt välistama võimaluse, et riigist lahkumise ettekäändel või lühiajalisel lahkumisel isikule tagastatud juhiluba kasutatakse enne juhtimisõiguse peatamise tähtaja lõppu Eestis edasi. Seega eesmärk vältida konventsiooni järgimiseks vajaliku välismaiste juhilubade tagastussüsteemi loomise ja käigushoidmisega seotud kulutusi võib õigustada LS § 413 lõigetes 1 ja 4 nimetatud väärteo toime pannud isikute erinevat kohtlemist juhtimisõiguse peatamisel sõltuvalt juhilubade väljaandmise asukohast. (p 45)
Juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lõigete 1-8 alusel kujutab endast oma olemuselt karistust, seega kuigi formaalselt kujutavad väärteomenetlus ja ARK-is toimuv juhtimisõiguse peatamise vormistamine kui haldusmenetlus endast iseseisvaid menetlusi, on need vaadeldavad ühtse tervikuna. Nimelt tehakse suur osa juhtimisõiguse peatamise seisukohast asjakohastest toimingutest (asjaolude tuvastamine, isiku ärakuulamine) väärteomenetluses. Juhiloa väljaandnud asutus ei kontrolli juhtimisõigust peatades liiklusrikkumise asjaolusid, vaid lähtub väärteomenetluses tehtud otsusest. Samuti ei ole juhtimisõiguse peatajal kaalutlusõigust juhtimisõiguse peatamise kestuse osas. Seetõttu on juhtimisõiguse peatamise vormistamine ARK-is LS § 413 lõigete 1-8 alusel käsitatav väärteomenetluses tehtud karistusotsuse automaatse järelmina. (p 28) Väärteomenetluse ja juhtimisõiguse peatamise ühtse tervikuna käsitlemise kasuks räägib ka asjaolu, et juhtimisõiguse peatamine on loetav karistuseks materiaalses tähenduses just seetõttu, et haldusorgan ei hinda täiendavalt juhtimisõiguse peatamisel isikust lähtuvat liiklusohtu ning juhtimisõiguse peatamine sõltub väärteomenetluses tuvastatud rikkumisest ja süüst (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-29-04 (RT III 2004, 28, 298)) ja nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 19). Kirjeldatud seisukoha muutmiseks ei ole alust ning LS § 413 lõiked 1, 4 ja 8 ei ole vastuolus põhiseaduse § 23 lõikega 3. (p 29)
Tuvastades riivet põhiseaduse §-st 14 tulenevale õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele, mis muu hulgas sisaldab õigust olla enne otsuse tegemist ära kuulatud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. veebruari 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-4-01 - RT III 2001, 6, 63), tuleb arvestada seda, et ARK tugineb juhtimisõiguse peatamisel väärteomenetluses tuvastatud rikkumise faktile ja isiku süüle. Väärteomenetluses on menetlusalusel isikul õigus anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi (VTMS § 5 punkt 2 ja § 19 lõike 1 punkt 4). Üldmenetluses on isikul VTMS § 69 lõike 6 kohaselt õigus esitada vastulause väärteoprotokollile. Seega kuulatakse väärteomenetluses isik ära juhtimisõiguse peatamise jaoks keskses küsimuses - kas rikkumine leidis aset ja kas isik on rikkumises süüdi. Kuna ARK eelnimetatud asjaolu uuesti ei tuvasta, puudub ses osas isiku ARK-is uuesti ärakuulamiseks vajadus. (pp 33, 34)
Juhtimisõiguse peatamist reguleeriv liiklusseadus ei keela ARK-il isikut ära kuulata. Isikul on seega õigus pärast väärteomenetluses tehtud karistusotsuse jõustumist pöörduda ARK-i poole seisukohtade esitamiseks asjaolude osas, mis seaduse kohaselt välistavad juhtimisõiguse peatamise. Sellest hoolimata on tema õigust ärakuulamisele riivatud, kuna isikut ei teavitata sellest, kuhu ja mis aja jooksul ta pöörduma peab. Lisaks on juhtimisõiguse peatamise menetluse tähtaeg ARK-is LS § 413 lõike 10 järgi äärmiselt lühike, sest otsus vormistatakse kolme päeva jooksul jõustunud karistusotsuse ARK-i saabumisest. Seega võib olla takistatud isiku õigeaegne taotluste ja seisukohtade esitamine juhtimisõiguse peatamist välistavate asjaolude kohta, millega on piiratud PS §-st 14 tulenevat õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele ning esineb PS § 14 riive. (p 36)
Sellise piirangu tingib legitiimne eesmärk hoida kokku menetlusele kuluvaid ressursse ja tagada suure hulga sarnaste asjade efektiivne menetlemine (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. veebruari 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-4-01 - RT III 2001, 6, 63). On ilmne, et isikute ARK-is ärakuulamine kõigil neil juhtudel oleks ressursimahukas. Samal ajal on juhtimisõiguse peatamise vormistamiseks vajalikud asjaolud üldreeglina õigesti tuvastatavad ka isikut ära kuulamata (nt kehtivate karistuste väljaselgitamisel tuleb lähtuda karistusregistri andmetest) ning isiku ära kuulamata jätmine viib ebaõige otsuseni harvadel juhtudel. Eesmärgi saavutamiseks puudub meede, mis riivaks puudutatud isikute õigusi vähem intensiivselt. Riive on proportsionaalne, kuna ära kuulamata jätmine ei too üldjuhul kaasa ebaõiget lahendit. Lisaks on isikul LS § 41 lõike 10 kohaselt võimalus esitada juhtimisõiguse peatamise otsuse peale kaebus kõrgemalseisvale ametiisikule või vaidlustada see kohtus, mis samuti tagab tema õiguse ärakuululamisele ja võimaldab ühtlasi selgitada oma seisukohti ning esitada taotlusi ja vastuväiteid. Eelnevast tulenevalt ei ole PS § 14 riive intensiivne ja selle kaalub üles avalik huvi juhtimisõiguse peatamise asjade efektiivseks menetlemiseks. (p 37)
Mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine piirab põhiseaduse § 34 järgset isikute õigust vabalt liikuda. Seega on tegemist isiku liikumisvabaduse riivega. Õiguste ja vabaduste riived peavad vastama põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele. Silmas tuleb pidada ka seda, et põhiseaduse §-s 34 sätestatud liikumisvabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Seega võib liikumisvabadust piirata üksnes PS § 34 teises lauses nimetatud juhtudel. (p 56) Juhtimisõiguse peatamine LS § 413 alusel on materiaalses mõttes karistus (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 20; Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17). Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Samas on seadusandjal õiguserikkumisele vastava karistuse määratlemisel suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03 - RT III 2003, 35, 368). Eelnevast tuleneb, et seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele juhul, kui karistus ei ole ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane. (p 57) Juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse eesmärk on legitiimne, kuna joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. (p 58) Mootorsõiduki juhtimise keelamine on tänapäeval levinud karistusliik ja efektiivne karistus liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole õiguserikkumise iseloomu arvestades tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega. (p 59)
Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenev õigusloome võrdsuse põhimõte nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb ka seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-2-02 - RT III 2002, 11, 108, p 17; Riigikohtu üldkogu 14. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-77-02 - RT III 2002, 32, 345, p 22 ja 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 36.) (p 39)
Küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras. (p 40)
LS § 413 lõigetes 1 ja 4 nimetatud liiklusväärteo või -väärtegude kogumi toime pannud isikuid koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas isikule on juhiloa väljastanud ARK või välisriigi pädev asutus. Juhtimisõiguse peatamine on võimalik üksnes esimesena nimetatud isikute puhul. LS § 413 lõigetes 1 või 4 nimetatud väärteod toime pannud isikud, sõltumata juhiloa väljaandmise kohast, on võrreldavas olukorras. (p 42)
Juhul, kui liiklusseadus näeks ette võimaluse peatada juhtimisõigus isikutel, kelle juhiluba on antud välja mõnes välisriigis, tuleks ka nendelt isikutelt VTMS § 58 lõike 3 ja LS § 411 lõike 1 alusel juhiluba juhtimisõiguse peatamise tagamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17) ära võtta. Samas, et vältida ÜRO teeliikluse konventsiooni järgimiseks vajaliku välismaiste juhilubade tagastussüsteemi loomise ja käigushoidmisega seotud kulutusi, võib õigustada LS § 413 lõigetes 1 ja 4 nimetatud väärteo toime pannud isikute erinevat kohtlemist juhtimisõiguse peatamisel sõltuvalt juhilubade väljaandmise asukohast. (p 45)
Juhtimisõiguse peatamisel LS § 413 lõigetes 1 või 4 nimetatud liiklusalase väärteo või väärtegude kogumi toime pannud isikute ebavõrdne kohtlemine, lähtudes asjaolust, kas juhiloa on välja andnud ARK või välisriigi pädev asutus, ei riku PS § 12 lõike 1 esimeses lauses sätestatud õigusloome võrdsuse põhimõtet. (p 47)
Õigusselguse põhimõte tuleneb nõudest, et isikul peab olema mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua - isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. Kõnealune põhimõte tähendab seda, et õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, kuid see ei nõua tingimata, et kõik teo õiguslikud järelmid peaksid olema koondatud ühte ja samasse õigusnormi. Tuleb korrata asjas nr 3-4-1-10-04 tehtud otsuse punktis 24 väljendatud seisukohta, et mootorsõiduki juhil on võimalik hästi ette näha, millised tagajärjed tema jaoks õigusvastase tegevusega kaasnevad, ning väärteomenetluse käigus end nende eest kaitsta. Vastavalt LS § 28 lõikele 3 on juhtimisõiguse saamise eelduseks liiklusalaste õigusaktide nõuete tundmine, juhtimisõiguse peatamine on aga üheselt ja siduvalt ette nähtud liiklusseaduse § 413 lõigetes 1-8. (p 31) Ka väärteomenetluse regulatsioon tagab isiku teavitamise sellest, et väärteomenetluses tehtav karistamisotsus toob endaga kaasa juhtimisõiguse peatamise. Nimelt näeb väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 58 lõige 3 ette, et nende seaduse nõuete rikkumisel, mille eest on ette nähtud eriõiguse peatamine, võetakse väärteomenetluse alustamisel isikult viivitamatult ära eriõigust tõendav dokument, mis lisatakse väärteomenetluse materjalidele. Vastavalt VTMS § 19 lõike 1 punktile 5 on menetlusalusel isikul õigus teada menetlustoimingu eesmärki. Juhiloa äravõtmine on sätestatud väärteomenetluse seadustikus ja kujutab endast seega väärteomenetluse toimingut, mis tähendab, et kohtuväline menetleja peab menetlusalusele isikule selgitama juhiloa äravõtmise põhjust. Väärteomenetluse seadustiku § 108 punkti 7 järgi tuleb aga väärteoasjas tehtud otsuses märkida, kuidas toimitakse äravõetud esemetega. See nõue on kohaldatav ka VTMS § 58 lõike 3 alusel äravõetud juhiloa suhtes. (p 32)
|
Facebook
Twitter